Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.12.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-32045
Tsiviilasi
HWS hagi ALSTOM Estonia AS vastu töövaidluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.07.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ALSTOM Estonia AS apellatsioonkaebus HWS vastuapellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
ALSTOM Estonia AS apellatsioonkaebusel 164 441 eurot 54 senti HWS vastuapellatsioonkaebusel 273 442 eurot 59 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja HWS (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXXXX XXX XXX, XXXXX XXXXXXX,
XXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu Kostja ALSTOM Estonia AS (registrikood 10676974, asukoht Peterburi tee 44, 11415 Tallinn), tehingulised esindajad vandeadvokaat Allar Jõks ja advokaat Kaija Riismaa
Kohtuistungi toimumise aeg
01.12.2014
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 17.07.2014 otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude otsese varalise kahju hüvitamiseks ja teha uus otsus, millega nõue osaliselt rahuldada.
2.Mõista kostjalt ALSTOM Estonia AS hageja HWS kasuks välja 1785,60 eurot (üks tuhat seitsesada kaheksakümmend viis eurot ja 60 senti) otsese varalise kahju hüvitamiseks.
3.Kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud jätta täies ulatuses kostja, ALSTOM Estonia AS kanda, hageja HWS poolt maakohtu menetluses ning apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivud jätta 25% ulatuses kostja kanda ja 75% ulatuses hageja enda kanda. Muud poolte esimese astme kohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
5.Lugeda Harju Maakohtu 17.07.2014 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: 1) Tuvastada, et kostja ALSTOM Estonia AS (registrikood 10676974) ja hageja HWS (isikukood XXXXXXXXXXXX) vahel 17. oktoobril 2011 sõlmitud töölepingu kostjapoolne 31. mai 2013 ülesütlemine on tühine. 2) Lõpetada resolutsiooni punktis 1 viidatud tööleping kostja taotlusel alates
1.juulist 2013. 3) Mõista kostjalt ALSTOM Estonia AS hageja HWS kasuks välja 151 202,80 eurot. 4) Mõista kostjalt ALSTOM Estonia AS hageja HWS kasuks välja viivis 13 238,74 eurot ja alates 18. juulist 2014 viivis resolutsiooni punktis 3 välja mõistetud summa tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. 5) Mõista kostjalt ALSTOM Estonia AS hageja HWS kasuks välja 1785,60 eurot otsese varalise kahju hüvitamiseks. 6) Hagi rahuldada osaliselt. 7) Jätta rahuldamata hageja 16. juuni 2014 taotlus 11. juuni 2014 maakohtu kohtuistungi protokolli parandamiseks. 8) Kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud jätta täies ulatuses kostja, ALSTOM Estonia AS kanda, hageja HWS poolt maakohtu menetluses ning apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivud jätta 25% ulatuses kostja kanda ja 75% ulatuses hageja enda kanda. Muud poolte esimese astme kohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
6.Käesoleva otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohtu selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja
pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.01.07.2013 esitas HWS (hageja) Harju Maakohtule hagi ALSTOM Estonia AS (kostja) vastu töövaidluses. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduses ja selle täpsustustes palus hageja: - tuvastada pooltevahelise 17.10.2011 töölepingu kostjapoolse ülesütlemise tühisus (esimene nõue); - kohustada kostjat täitma töölepingut ja mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 13 100, 53 eurot kuus alates 01.07.2013 kuni kohtulahendi jõustumiseni, kuid mitte kauem kui 31.10.2015 (teine nõue), või - alternatiivselt teisele nõudele, kui kostja taotleb töölepingu lõpetamist ja kohus lõpetab töölepingu, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töösuhte lõpetamise eest 366 814, 84 eurot (kolmanda nõude I osa) ja hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 10 000 eurot (kolmanda nõude II osa); - mõista kostjalt välja otsese varalise kahju hüvitis 3692, 51 eurot, mis on hageja kulud kohtueelsele õigusabile (neljas nõue) ja - mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglase äranägemise järgi (viies nõue); - alternatiivselt esimesele, teisele ja kolmandale nõudele, kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on kehtiv, mõista kostjalt hageja kasuks välja (kuues nõue) hüvitis töölepingu lõpetamise eest 366 814, 84 eurot ja hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 10 000 eurot; - mõista kostjalt välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud määras viivitusintress teise, kolmanda ja kuuenda nõudega nõutud hüvitistelt alates 01.07.2013 kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude kohase täitmiseni (seitsmes nõue). Viivisenõue ei ole aegunud, see ei aegu enne põhinõuet ja töövaidlusest tulenev nõue, mis sõltub töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisest ei aegu menetluse ajal.
3.Hageja ja Saksamaa ettevõtte ALSTOM Power GmbH (edaspidi ALSTOM) vahel on sõlmitud tähtajatu tööleping, mille alusel on hageja erinevatel ametikohtadel töötanud alates 01.10.1981. Alates 2007 töötab hageja ehituse objektijuhi ametikohal. ALSTOM kuulub kontserni, milles kehtivad ettevõttesisesed delegeerimise reeglid, mis näevad ette, et võtmeisik nagu ehituse objektijuht töötab välisriigis kontserni kohaliku ettevõttega sõlmitava tähtajalise töölepingu alusel (mitte töölähetuse korras), kusjuures nn koduüksusega sõlmitud tööleping peatub välisriigis töötamise ajaks.
4.07.09.2011 leppisid pooled ja ALSTOM kokku, et Auvere elektrijaama ehitamise projekti teostamise ajaks kuni 31.10.2015 asub hageja tööle objektijuhina Eestisse. Vastav kokkuleppe ja Eestis töötamise peamised tingimused vormistati lepinguna Payroll Transfer Letter (edaspidi PTL). Pooled sõlmisid 17.10.2011 lepingu, mis on tähtajaline tööleping perioodiks 17.10.2011 - 31.10.2015. Lepingu alusel oli hageja
sisuliselt kostja kui peatöövõtja esindaja ehitusplatsil. Igakuiseks töötasuks lepiti kokku 13 100, 53 eurot, millele pidid lisanduma PTL-s nimetatud lisatasud.
5.10.01.2013 külastasid ehitusplatsi kontserni emaettevõtte tegevjuhi nõunik JC, Euroopa piires projektide täidesaatev juht GT ja Auvere elektrijaama projektijuht TJ, kes oli ühtlasi 17.10.2011 lepingu järgi isik, kellel oli õigus anda hagejale tööülesannete täitmisel täpseid juhiseid ja teostada tema üle järelevalvet. 15.01.2013 andis ülevaatust teostanud isikutega alluvussuhtes olev PM hagejale telefoni teel teada, et Eestis sõlmitud tööleping hagejaga kavatsetakse üles öelda ja hageja peab ehitusplatsilt veebruari lõpuks lahkuma. 16.01.2013 kinnitas kostja soovi tööleping üles öelda TJ. 18.01.2013 kontakteerus hageja JC’ga ja samal õhtul kinnitasid GT, PM ja TJ, et otsus hageja asendamiseks Auvere elektrijaama projektis oli lõplik. Alates 18.02.2013 asus hageja tööülesandeid täitma uus töötaja J-CD.
6.Hageja pöördus õigusabi saamiseks advokaadi poole, kes saatis kostjale 19.02.2013 kirja olukorra selgitamiseks. Olukord mõjus hagejale psüühiliselt väga raskelt ja põhjustas tervisehäireid. Ta käis arsti juures Eestis ja edasistel uuringutel Saksamaal, misjärel kirjutati ta haiguslehele alates 22.02 - 22.03.2013. 08.03.2013 saatis kostja 22.02.2013 dateeritud vastuse, milles teavitas hagejat, et kavatseb hiljemalt märtsi jooksul olukorda selgust luua ja vabandas hagejale põhjustatud ebakindluse eest.
7.19.03.2013 toimus kohtumine, kus osalesid kontserni emaettevõtte personalidirektor HA, ALSTOMi personalijuht HG, GT, PM ja hageja. Kohtumisel möönis HA, et hagejaga on valesti käitutud ja HG määrati vastutavaks isikuks tekkinud olukorda lahendamisel. 22.03.2013 e-kirjas kostjale, HG-ile ja HA-ile märkis hageja, et töösuhte lõpetamisel on talle kõige olulisem, et talle tagatakse kokkulepitud töötasu maksmine kuni 31.10.2015.
8.02.04.2013 edastas HG hagejale töölepingu lõpetamise kokkuleppe kavandi, mille kohaselt sooviti töösuhe lõpetada kokkuleppel selliselt, et kostja maksab hüvitisena kolme kuu töötasu 39 300 eurot (bruto). Hageja sellega ei nõustunud. 08.04.2013 sai hageja üürileandja kaudu teada, et kostja esitas 01.04.2013 avalduse tööandjana hagejale tagatud elamispinna üürilepingu ülesütlemiseks alates 30.06.2013.
9.26.04.2013 palus kostja hagejal viibida 02.05 – 17.05.2013 Saksamaal töölähetuses. Tegemist oli uue tööga, mida ALSTOM pakkus hagejale Auvere elektrijaama projekti asemele, kuid mille tingimused on kostjaga sõlmitud töölepingust oluliselt halvemad.
10.14.05.2013 pöördus hageja töövaidluskomisjoni nõudega, et kostja lõpetaks tööandja kohustuste rikkumise, kindlustaks hageja töölepingus kokkulepitud tööga ja taotles kahju hüvitamist. Hiljem loobus hageja avaldusest seoses kohtusse pöördumisega.
11.15.05.2013 teavitas hageja kostjat e-kirja teel, et ta on tagasi Narvas ja valmis oma töökohustusi täitma. 16.05.2013 vastuses palus kostja hagejal jääda koju ootele, kuni kostja hagejaga uuesti ühendust võtab.
12.31.05.2013 kirjalikus avalduses ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu üles alates 09.06.2013. Sama avaldusega teatas ALSTOM hagejale, et loeb alates 10.06.2013 uuesti kehtivaks hageja ja ALSTOMi vahelise töölepingu ja andis hagejale korralduse asuda täitma tööülesandeid Saksamaal.
13.05.06.2013 teatas hageja advokaat kostjale ja ALSTOMile, et kostjapoolne töölepingu ülesütlemine toimus ilma õigusliku aluseta ja hageja kavatseb esitada kohtusse hagi. Täiendava vaidluse vältimiseks teatas hageja, et kavatseb asuda alates 17.06.2013 tööle Saksamaal, kus tema põhipalk on 7700, 43 eurot kuus.
14.Pooltevaheline 17.10.2011 leping on tähtajaline tööleping. Hageja tööleping ALSTOMiga oli 17.10.2011 töölepingu kehtivuse ajaks peatunud. Oluline ei olnud, kes arvestas ja maksis hagejale töötasu, kuna töötasu maksmine oli kostja kohustus.
15.Kostja taotles töölepingu kohtus lõpetamist töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, hageja soovis töösuhte jätkumist. TLS § 107 lg 2 võib tähtajalise töölepingu puhul olla vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). Kui kohus ei lõpeta töölepingut, siis on hagejal õigus nõuda lepingu täitmist. Kui kohus lõpetab töölepingu, siis on hagejal õigus nõuda hüvitist ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest 10 000 eurot ja ebaseadusliku ülesütlemise eest 366 814, 84 eurot (28 kuu eest). TLS mõtte ja eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus tööandja peab tähtajalise töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise korral tasuma töötajale vähem hüvitist (TLS § 109 lg 1) kui seadusliku ülesütlemise korral (TLS § 100 lg 3).
16.Hageja hüvitiste arvestamisel tuleb lähtuda hagejale töölepingu alusel tasumisele kuulunud palgakomponentidest, st põhitöötasust 13 100, 53 eurot kuus, fikseeritud lisatasust 4754, 72 eurot kuus; päevarahast ca 1080 eurot kuus ja elukvaliteedi lisatasust ca 545,93 eurot kuus. Kui ka arvata neist maha Saksamaal maksatav põhitöötasu 7700, 43 eurot ja fikseeritud lisatöötasu kuni 2014 septembrini 2387, 13 eurot, siis kaotas hageja kokku 294 054, 33 eurot. Kostja vastuväited
17.Kostja vaidles hagile kõigis nõuetes vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Juhul kui kohus rahuldab hagi osaliselt või täielikult, siis palub kostja jätta vähemalt 80% poolte kohtukuludest hageja kanda, kuna hageja on korduvalt nõudeid muutnud, täiendanud ja esitanud uusi nõudeid, tekitades pooltele põhjendamatuid kohtukulusid.
18.Kostja ei nõustunud sellega, et hageja töötas Eestis pooltevahelise töölepingu alusel ja et 15.01.2013 telefonikõnes oli juttu hageja vallandamisest. Poolte vahel puudus iseseisev töösuhe, sest pooled ei täitnud üksteise suhtes töösuhtest tulenevaid primaarseid kohustusi. Kostja ei maksnud hagejale töötasu ega juhtinud ja kontrollinud hageja tööd. Neid kohustusi täitis ALSTOM. Sisuliselt viibis hageja Eestis pikaajalise töölähetuse korras. Töötasu maksmine ei toimunud kostja eest, sest pole tõendatud vastava summa kostjalt ALSTOMile hüvitamine. Eestis töötamise ja selle lõpetamise üle pidasid läbirääkimisi üksnes hageja ja ALSTOM.
19.Alternatiivselt leidis kostja, et pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel alates 09.06.2013. Kostja tegi selleks ettepaneku 31.05.2013 kirjas ja hageja andis sellele oma teoga (konkludentselt) nõustumuse, asudes tööle Saksamaale.
20.Samuti leidis kostja (alternatiivselt), et hageja nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks on aegunud ja põhjendamatu. Kostjal oli töölepingu lõpetamiseks mõjuv põhjus, kuna ALSTOM teavitas hageja tagasikutsumisest Saksamaale.
21.Samuti taotluse kostja töölepingu kohtus lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel ja hageja kasuks väljamõistetavate hüvitiste vähendamist nullini. TLS § 107 lg 2 on PS-ga kooskõlas. Hüvitise määramine on töölepingu kohtus lõpetamisel võimalik ainult TLS § 109 lg 1 alusel, kusjuures hüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik on vahepeal saanud. Hageja puhul saab vastav vahe Eestis saadud töötasu ja praeguse tasu vahel moodustada kokku kõige enam 60 298, 54 eurot. Siiski ei ole põhjendatud kõrvalekaldumine üldreeglist, et hüvitatakse kolme kuu töötasu, st 39 301, 59 eurot. Töölepingu ülesütlemisest vähem teatatud aja eest ei ole vaja hüvitist välja mõista, sest hagejale maksti töötasu kogu 2013 juuni eest. Kui võtta arvesse hageja kohest tööleasumist ALSTOMi juures Saksamaal ja palga maksmist sama isiku poolt, siis tuleb hüvitisi vähendada nullini.
22.Hageja kahju hüvitamise nõuded (neljas ja viies nõue) ei olnud põhjendatud, sest kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Varalise kahju on hageja endale ise tekitanud, sest õigusabitoimingud ei olnud vajalikud. Hagejal oli võimalus kohe pöörduda kohtusse. Kostja ei kohelnud hagejat ebaväärikalt ega survestanud teda, ka ei ole väidetavalt rikutud kostja kohustused suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Viivise nõue oli aegunud ja viivist tuleb vähendada lähtudes hüvitisest, mille kohus hageja kasuks välja mõistab.
23.Kostja esitas hageja rahalistele nõuetele sisuliselt tasaarvestuse vastuväite hagejale makstud päevarahade summas 14 503 eurot, sest kui poolte vahel oli töösuhe, siis ei pidanud kostja hagejale päevaraha maksma. Esimese astme kohtu otsus
24.Harju Maakohus rahuldas 17.07.2014 otsusega hagi osaliselt. Kohus tuvastas, et kostja ja hageja vahel 17.10.2011 sõlmitud töölepingu kostjapoolne 31.05.2013 ülesütlemine on tühine ja lõpetas töölepingu kostja taotlusel alates 01.07.2013. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 151 202, 80 eurot, viivise 13 238, 74 eurot ja alates 18.07.2014 viivise välja mõistetud summa 151 202, 80 euro tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1).
25.Pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle: - pooled ja ALSTOM allkirjastasid 07.09.2011 kolmepoolse lepingu (PTL), milles leppisid mh kokku, et pooled sõlmivad hageja Eestis töötamise perioodiks töölepingu (p 3), tööleping ALSTOMiga peatatakse selleks ajaks (p 2) ja hageja töötasu Eestis on 157 206, 41 eurot bruto aastas (lisa nr 1 p 2), mida maksab ALSTOM kostja nimel; - pooled allkirjastasid 17.10.2011 töölepinguna pealkirjastatud dokumendi; - hageja töötas alates 17.10.2011 Eestis; - hageja põhipalk Eestis töötamise ajal oli 13 100, 53 eurot kuus, lisaks sai hageja fikseeritud lisatasu, päevaraha ja elukvaliteedi lisatasu; töötasu, sh lisatasud arvestas ja maksis välja ALSTOM, kostja maksis päevarahad; - kostja ja ALSTOM allkirjastasid 31.05.2013 avalduse, millega hagejale teatati, et alates 09.06.2013 lõpetatakse hageja missioon Eestis, sh õigused ja kohustused, mis tulenesid 17.10.2011 kostjaga töölepingu vormis sõlmitud kokkuleppest; - enne ja pärast Eestis töötamist töötas hageja ALSTOMi juures, samuti tema teadmisel ja ülesandel teistes riikides.
26.Pooled lähtusid sellest, et asjas kohaldub Eesti õigus. Selline oli ka poolte kokkulepe 17.10.2011 lepingu p-s 11.2. Siiski nähtub PTL-st ja lisast nr 1, et PTL-st tulenevatele vaidlustele tuleb kohaldada Saksa õigust. Kohus leidis, et pooltevahelisele õigussuhtele tuli seoses hageja Eestis töötamisega kohaldada Eesti õigust. Kohus pidas PTL kolmepoolseks raamkokkuleppeks, mille täpsemaks sisustamiseks on hageja ja kostja sõlminud teatavaid omavahelisi kokkuleppeid.
27.Hageja leidis, et poolte vahel on kehtiv tööleping. Kostja vaidles sellele vastu, kuna hageja töösuhe ALSTOMiga ei katkenud hageja Eestis töötamise ajaks. Eesti ega Saksa õiguse kohaselt ei ole välistatud kahe paralleelselt kehtiva töölepingu olemasolu. Töösuhte tuvastamine sõltub, kelle juhtimisele ja kontrollile allus hageja Eestis töötamise ajal ja kellel oli kohustus maksta hagejale töötasu (TLS § 1 lg 1).
28.17.10.2011 lepingu dokument on pealkirjastatud töölepinguna, pooled on selles nimetatud kui tööandja (kostja) ja töötaja (hageja), selles on märgitud töötaja ametikoht ja töökohustused ning määratud tööandja nimel korraldusi andev ja nende täitmist kontrolliv isik. VÕS § 29 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Poolte ja ALSTOMi kolmepoolseid suhteid reguleerib PTL, mille p-s 3 leppisid pooled ja ALSTOM kokku, et hageja sõlmib töölepingu kostjaga. Kostja lähtus ka töölepingu kokkuleppel lõpetamise dokumendi ettevalmistamisel ja 31.05.2013 avalduses sellest, et 17.10.2011 leping oli tööleping. Kostja korraldas hageja majutamise Eestis ja väljastas hagejale volikirja, millest nähtus, et hageja tegutses Eestis tööülesandeid täites kostja nimel. Samuti andis kostja hagejale korralduse olla 02.05 - 17.05.2013 töölähetuses Saksamaal ja mitte tulla tööle alates 16.05.2013. Kostja allkirjastas 07.09.2011 PTL, st hiljemalt 2011 septembris olid läbirääkimistesse töölepingu sõlmimiseks astunud omavahel ka hageja ja kostja. Samuti tegi kostja 16.04.2013 hagejale ettepaneku pikendada tasulist puhkust kuni probleemi lahendamiseni. Põhjendamatu oli viide hageja pikaajalisele lähetusele kontserni töökorraldusliku dokumendi „Saatmise mudel projektide kohta Eestis” p 3 järgi, sest hageja ametikoht on märgitud tähisega „SIM”, aga vastavale kohale viidatud mudeli p 3 esimese rea järgi lähetust ei kohaldata. Sarnane on elektrijaama projekti juhise osa 3 (Saatmise mudel) p 1 (Saatmise strateegia kokkuvõte) sisu.
29.Kohus nõustus hagejaga, et töötasu maksmisest kolmanda isiku ALSTOMi poolt ei saa veel järeldada selle isiku rolli tööandjana (VÕS § 78 lg 1). Pooled ei leppinud 17.10.2011 lepingus ega PTL-s kokku, et töötasu maksmise kohustuse peab täitma kostja isiklikult. Küll aga oli 17.10.2011 lepingu p 5.1 ja PTL p 2 järgi töötasu maksmine kostja kohustus. Kostja deklareeris hagejale makstud töötasu 2011.a 33 063 eurot, 2012.a 144 105, 83 eurot ja 2013.a 68 295, 13 eurot. Hinnangu andmine, kes oli kohustatud maksma hagejale töötasu, ei sõltu sellest, kas kostja hüvitas hageja töötasu ALSTOMile. Seega oli hagejale Eestis töötasu maksmiseks kohustatud kostja.
30.Seadusest ei tulene, et tööandja nimel töötajale tööülesandeid andev ja nende täitmist kontrolliv isik peab olema tööandja töötaja. Kohus ei nõustunud kostjaga, et TJ volituse hagejale tööülesannete andmiseks ja täitmise kontrollimiseks andis ALSTOM. Samasisuline volitus sisaldub PTL p-s 3 ja 17.10.2011 lepingu p-s 1.3, mille on tööandjana allkirjastanud üksnes kostja. PTL on allkirjastatud ka kostja poolt. Lisaks andis kostja TJ-le välja eraldi volikirja kostja esindamiseks. Seega määras kostja hagejale tööülesandeid andnud ja nende täitmist kontrollinud isiku.
31.Hagejale Saksamaal tõendi A1 väljastamine ei võimaldanud järeldada, et temaga ei ole Eestis sõlmitud töölepingut. Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.09.2009 määrusest (EÜ) nr 987/2009 ja määrusest (EÜ) nr 883/2004 ei sõltu töötaja töösuhte või tegeliku töötamise tuvastamine sellest, millise riigi sotsiaalkindlustussüsteemi kohaldamise kohta on talle väljastatud tõend A1 määruse nr 987/2009 art 19 lg 2 alusel. Tõendist A1 ja GKV Spitzenverband kirjast nähtus, et hageja suhtes sooviti jätkuvalt kohaldada Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemi. Seetõttu koostati töötasu ja muude maksustatavate väljamaksete arvestuse kohta igakuiselt ühine dokument (palgaleht), mille vormistas ALSTOM ning sotsiaalkindlustuse ja puhkuse dokumendid esitas hageja ALSTOMile. Kumbki pool ei väitnud, et hageja puhkusele lubamine ei toimunud TLS § 69 alusel. Eelneva põhjal tuvastas kohus, et pooled sõlmisid 17.10.2011 töölepingu, mille alusel hageja asus samast päevast kostja juurde tööle konsortsiumi objektijuhina. Tööleping sõlmiti tähtajalisena kuni 31.10.2015.
32.Hageja palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus. Kuivõrd poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline tööleping, oli 31.05.2013 kirjas sisalduv avaldus kostjapoolne töölepingu ülesütlemine. Tõendatud ei ole, et tööleping lõppes poolte kokkuleppel. Hageja avaldas 05.06.2013, et tema tööle asumisest Saksamaal ei saa järeldada nõustumust töölepingu Eestis lõpetamisega. Kostja esitas hageja ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudele aegumise vastuväite (TLS § 105 lg 1, individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 2). Kuna hageja sai 31.05.2013 avalduse kätte samal päeval, möödus 30-päevane tähtaeg 30.06.2013, mis oli pühapäev. Hageja esitas hagi 01.07.2013, mis oli esimene järgnev tööpäev (TsÜS § 136 lg 8). Seega ei ole hageja nõue aegunud. TLS § 85 lg 5 alusel saab tööandjapoolne ülesütlemine olla ainult erakorraline ja TLS § 87 järgi võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes TLS-s ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides TLS-s ettenähtud etteteatamistähtaegu. 31.05.2013 avaldus oli vormikohane (TLS § 95 lg 1), kuid ei sisaldanud sisulisi põhjendusi (TLS § 95 lg 2), sh puudus viide TLS §-le 88 või 89. Siiski ei mõjutanud põhjenduste puudumine TLS § 95 lg 3 tõttu ülesütlemise kehtivust. Kostja ja ALSTOMi 31.05.2013 avaldusest on üheselt mõistetav mh kostja tahe öelda tööleping hagejaga üles alates 09.06.2013. Kostja leidis, et tal oli töölepingu lõpetamiseks mõjuv põhjus, kuna ALSTOM oli teavitanud hageja tagasikutsumisest Saksamaale ja seetõttu ei olnud töösuhte jätkamine enam võimalik. TLS ei näe ette sellisel alusel töölepingu tööandjapoolse erakorralise ülesütlemise võimalust. Kuna töölepingu ülesütlemiseks ei esinenud seadusest tulenevat alust, tuli hageja nõue rahuldada (TLS § 104 lg 1). Kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu tühine, siis loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud (TLS § 107 lg 1).
33.Kostja taotles töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel. Taotluse rahuldamist takistavatele TLS § 107 lg 3 tingimustele hageja ei tuginenud, kuid leidis, et TLS § 107 lg 2 tuleks jätta kohaldamata, sest tähtajalise töölepingu puhul ei ole norm põhiseadusega kooskõlas. Riigikohtu üldkogu sedastas 14.05.2014 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-79-13, et TLS § 107 lg 2 on PS § 29 lg 1 I ja II lausega kooskõlas. Kuigi Riigikohus analüüsis tähtajatu töölepingu ülesütlemist, ei täheldanud kohus mõistlikku põhjust, miks ei saa tähtajalise töölepingu puhul järgida Riigikohtu otsuse p-de 32.2 ja 32.3 juhiseid TLS § 109 lg 1 kohaldamisel. Kostja taotlus töölepingu lõpetamiseks tuli rahuldada TLS § 107 lg 2 ja § 97 lg-te 1 ja 2 alusel ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel. TLS § 97 lg 2 p 2 järgi tuli kostjal töölepingu lõpetamisest ette teatada vähemalt 30 kalendripäeva. Kohus lõpetas töölepingu kostja
taotlusel alates 01.07.2013. Eeltoodu tõttu jäi rahuldamata hageja teine nõue perioodi osas alates 01.07.2013. Kuni 2013 juuni lõpuni saab hageja VÕS § 8 lg 2 alusel nõuda kostjalt 17.10.2011 lepingu täitmist, sh TLS § 1 lg 1 II lause ja § 28 lg 2 p 2 alusel töötasu maksmist. Kostja väitel, ei olnud tal enam hagejale Eestis tööd anda, st hageja nõue kuni töölepingu lõpetamiseni oli põhjendatud ka TLS § 35 alusel. Hageja lähtus töötasu nõudes kokkulepitud töötasust 13 100, 53 eurot kuus, sellele ei ole kostja vastu vaielnud. Samas kuna kostja eest on ALSTOM hagejale töölepingu kohtus lõpetamise ajani lepingujärgset tasu maksnud, siis jääb hageja teine nõue tervikuna rahuldamata.
34.Hageja kolmanda nõude I osa (hüvitis töösuhte lõpetamise eest 366 814, 84 eurot) õiguslik alus on TLS § 109 lg 1 I lause. Kohus võib TLS § 109 lg 1 II lause alusel hüvitise suurust (reeglina 3 kuu keskmine töötasu) muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hageja nõudis hüvitist kogu pooltevahelise lepingu järgi töötada jäänud aja eest, lähtudes igakuisest töötasust. Alates 01.07.2013 jäi töölepingu lõpuni töötada 28 kuud. Hagejale arvestatud ja makstud põhipalk 2013 juuni lõpuni oli 13 100, 53 eurot kuus ja edaspidi 7700, 43 eurot. Kohus leiab, et TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel tuleb tähtajalise töölepingu puhul ja käesoleva juhtumi asjaoludel lähtuda hageja põhipalga erinevusest kostja ja ALSTOMi juures töötades. Kuna ülejäänud palgakomponentide eesmärk oli kompenseerida töötamist koduriigist eemal või tasu töö tulemuste eest, ei pea kohus nende summadega arvestama hüvitise väljamõistmisel TLS § 109 lg 1 alusel. Kohus ei nõustunud kostjaga, et Saksamaal töötamise ajal tuleks võrreldava tasuna võtta arvesse muid palgakomponente, sest nendes ei väljendu otseselt töötamise koha vahetamisest ja Eestis sõlmitud töölepingu ülesütlemisest tingitud negatiivne tagajärg. Hageja kaotas Eestis tähtajalise töölepingu ennetähtaegselt lõpetamise tõttu igakuiselt põhipalgas 5400, 10 eurot (13100,53–7700,43) ja seda 28 kuu jooksul. Neil kaalutlustel mõistis kohus kostjalt välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise 151 202, 80 eurot (5400,10×28). Hageja kolmanda nõude II osa (hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 10 000 eurot) jäi rahuldamata, sest kohus tuvastas hagejale lepingujärgse tasu maksmise kuni 2013 juuni lõpuni. Kui kõnealune nõue lahendada TLS § 100 lg 5 alusel, ei oleks kostjalt välja mõistetav summa erinev sellest, mis ALSTOM kostja eest hagejale juba maksis.
35.Hageja neljanda nõude (otsese varalise kahju hüvitis 3692, 51 eurot) ja viienda nõude (moraalse kahju hüvitis kohtu äranägemisel) õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1. Kohus tuvastas, et kostja rikkus 17.10.2011 lepingut sellega, et ei andnud alates 18.02.2013 hagejale lepingus ette nähtud tööd (TLS § 28 lg 2 p 1). Kostja ei tõendanud, et rikkumine oleks vabandatav. Õigusabikulude eest tasumise kohustuse tõttu tekkis hagejal otsene varaline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja kulud hõlmavad tasu õigusabi eest toimingutelt, mis hageja esitatud aruannete järgi tehti perioodil 12.02 – 14.05.2013, st ajal, mil hageja võis nõuda kostjalt töö andmist ja TLS § 35 alusel tasu ka tööga kindlustamata aja eest. Kohtu hinnangul ei olnud selliste nõuete realiseerimiseks õigusabikulud vajalikud. Töövaidluskomisjoni avalduse esitamise ja sellest loobumise kulu ja vastava kahju põhjustas hageja endale ise. Samuti ei ole TLS § 28 lg 2 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise võimaliku tagajärjena õigusabikulu tööandjale piisavalt ettenähtav. Seetõttu olid VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 ette nähtud kahju hüvitamise eeldused täitmata ja varalise kahju hüvitamisele suunatud neljas nõue jäi rahuldamata. Viienda nõude rahuldamise välistas lisaks VÕS § 134 lg 1, sest TLS § 28 lg 2 p 1 järgne kohustus ei ole suunatud mittevaralise huvi järgimisele ja kostja ei pidanud aru saama, et selle kohustuse
rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Hageja ei tõendanud ka mittevaralise kahju esinemist. Järelikult jäi rahuldamata ka nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks.
36.Kuuenda nõude esitas hageja alternatiivina esimesele, teisele ja kolmandale nõudele. Kuna kohus rahuldas hageja esimese nõude, tuvastades kostjapoolse töölepingu ülesütlemise tühisuse, ei ole vaja kuuendat nõuet lahendada (TsMS § 442 lg 8).
37.Hageja seitsmenda nõude (viivis) õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1. Kostja esitas viivisenõudele aegumise vastuväite. Kuna viivisenõuet ei ole eraldi nimetatud ITVS § 6 lg-tes 2 ega 3, siis on töösuhtest tekkinud viivituse nõude aegumistähtaeg neli kuud alates vastava nõude sissenõutavaks muutumisest (TLS § 84 lg 1). Kohus leidis, et TLS § 110 kohaldamise tingimused olid täidetud ja viivisenõue ei ole aegunud. Hageja nõudis kostjalt viivist teise, kolmanda ja kuuenda nõude summadelt. Neist nõuetest rahuldas kohus kolmanda nõude 151 202, 80 eurot. TLS § 84 lg 1 järgi muutus nõue sissenõutavaks 01.07.2013 ja sellest ajast alates tuleb kostjal tasuda viivist. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga on viivis muutunud sissenõutavaks summas 13 238, 74 eurot (151202,80×184:365×8,5% + 151202,80×181:365×8,25% + 151202,80×17:365×8,15%). Lisaks mõistis kohus hageja taotlusel kostjalt välja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
38.Kostja esitas hageja rahalistele nõuetele sisuliselt tasaarvestuse vastuväite hagejale makstud päevarahade summas 14 503 eurot. Menetluslik tasaarvestus ilma vastuhagi esitamata on lubatav, kuid selle tulemuseks ei saa olla hagejalt raha väljamõistmine, milleks oleks kostja pidanud esitama vastuhagi. Kostja pidi tõendama, et tal on õigus nimetatud summa hagejalt tagasi nõuda. Hageja väitel oli päevaraha maksmise kohustus ALSTOMil, kelle eest asus kohustust PTL alusel täitma kostja. PTL p 6 järgi tuleb kokkuleppest tulenevatele õigussuhetele kohaldada Saksa õigust. Kohus ei täheldanud Bürgerliches Gesetzbuch’is õigusnormi, mille kohaselt ühe lepingupoole eest kohustuse täitnud kolmandale isikule läheks üle õigus nõuda sooritus tagasi endale alusetu rikastumise sätete järgi. Kohus jättis kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamata.
39.Kohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kostja palus jätta vähemalt 80% poolte kohtukuludest hageja kanda, kuna hageja on korduvalt oma nõudeid muutnud, täiendanud ja esitanud uusi nõudeid, mis on tekitanud pooltele põhjendamatuid kohtukulusid. Kostja seisukoht oli osaliselt põhjendatud, aga samas tekitas kostja ise olukorra, kus hageja oli teadmatuses oma töösuhte osas ja pidi õiguste kaitseks pöörduma kohtusse. Õiglane on, et pooled kannavad ise oma menetluskulud. Kostja apellatsioonkaebus
40.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu 17.07.2014 otsus tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel ning teha esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
41.Maakohus on hinnanud ebaõigesti faktilisi asjaolusid ja tõendeid või jätnud need hindamata, mistõttu on jõudnud ekslikult järelduseni, et hageja ja kostja vahel oli töösuhe. Kostja hinnangul käsitlesid pooled hageja Eestis viibimist lähetusena. Hageja ja ALSTOMi vahelise töösuhte mittekatkemisest saab järeldada, et hageja ja kostja vahel ei ole iseseisvat töösuhet. Kostja ei ole vastupidiselt maakohtu seisukohale
väitnud, et töötajal ei või olla kahte paralleelset töösuhet. Kostja leiab, et ühe ja sama töö tegemine ei saa kvalifitseeruda kahe erineva töölepingu esemeks. Antud juhul ei ole tõendatud ka, et esineks tööandja paljusus. Kostja tõendas maakohtus, et hageja suhtes täidab tööandja kohustusi ALSTOM.
42.Kostja ei käsitlenud end hageja tööandjana. Kostja tegeles töölepingu kokkuleppel lõpetamise dokumendi ettevalmistamisega, kuna tegemist oli katsega sõlmida hagejaga vaidluse lõpetamiseks kompromiss. Seega käsitles kostja end tööandjana vastastikuse järeleandmise kontekstis (VÕS § 578 lg 1). Kostja tööandjaks olemist ei saa järeldada sellest, et kostja allkirjastas hageja Saksamaale tagasisaatmise teate. Kostja pidas teadet dokumendiks, millega lõpetati PTL-ga võetud kohustused, mitte töölepingu ülesütlemisteateks. Kõnealuses dokumendis räägitakse hageja lähetuse lõpetamisest. Ka ei eelda volikirja andmine, et volitaja ja volitatava vahel on töösuhe. Kostja tööandjaks olemist ei saa järeldada sellest, et kostja osales PTL allkirjastamisel. Kostja allkirjastas PTL, kuna kokkulepe sisaldas ALSTOMi kui tööandja ja kostja kui kolmanda isiku vahelisi kokkuleppeid osas, mis puudutas hageja kui lähetatava töötaja vastuvõtmist teatud perioodil ja kontsernisisest kulude hüvitamist.
43.Maakohus on ekslikult leidnud, et ALSTOM maksis hagejale töötasu kostja nimel. Hagejale maksti 2013 kogu juuni eest 13 100 eurot töötasu ja 9067 eurot boonust, kuigi hageja tööülesanded Eestis lõpetati 10.06.2013. Kuivõrd selleks ajaks oli hageja kostja vastu esitanud hagi kohtusse, ei oleks kostja, omades hagejale väljamakstavate summade üle kontrolli, olnud nõus hagejale tasuma suuremat töötasu, kui hageja on välja teeninud. Eeltoodut ei muuda ka see, et kostja pidas hageja eest kinni tulumaksu, kuna tulumaksu kinnipidamise kohustuse võib täita ka muu isik kui tööandja.
44.TJ poolne juhtimise ja kontrolli teostamine ei ole omistatav kostjale. TJ määrati hageja üle juhtimist ja kontrolli teostama ALSTOMi poolt, mitte kostja poolt. Seega ei ole võimalik töölepingu nime kandvast dokumendist järeldada, et TJ tegutses hageja üle juhtimist ja kontrolli teostades kostja nimel. Ka PTL näeb ette TJ kui isiku, kes annab hagejale Eestis viibides tööülesandeid ja kontrollib neid. Kostja andis TJle küll volikirja, kuid selle alusel ei antud TJ-le volitusi teostada hageja üle juhtimist ja kontrolli, vaid volikirja alusel võib TJ ALSTOMi nimel tellida kaupu, pidada tarnijatega läbirääkimisi jne.
45.Hagejale makstud lähetuse päevarahad, elukvaliteedi languse hüvitamise tasu, elamiskulude hüvitamine jne tõendavad, et hageja ise käsitles Eestis viibimist töölähetusena. Maakohus ei selgitanud, kuidas kohus kvalifitseeris õiguslikult hagejale Eestis viibimisega seotud päevarahade maksmise ja hageja elamiskulude hüvitamise ning hagejale Eesti ja Saksamaa vahet puhkuse eesmärgil tehtud sõitude hüvitamise. Eesti ja saksa õiguse järgi makstakse töötajale päevarahasid üksnes lähetuse korral.
46.Juhul kui ringkonnakohus peaks tuvastama, et hageja ja kostja vahel esines töösuhe, palub kostja ringkonnakohtul muuta maakohtu otsust osas, mis puudutas TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist. Kostja palub temalt välja mõista maksimaalselt hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 39 301, 59 eurot (3x13100,53), kuna hageja jätkas Eestist lahkudes tööd ALSTOMi juures. Kohus kohaldas ebaõigesti TLS § 109 lg-t 1, mõistes kostjalt välja põhjendamatult suure hüvitise. TLS § 109 lg 1 kohustab eriliste asjaolude puudumisel lähtuma seadusandja poolt ette antud kahju hüvitise suurusest, s.o töötaja 3 kuu keskmisest töötasust. Hageja ega kohus ei
põhjendanud, millised erakorralised asjaolud õigustavad 11,5 kuu keskmise palga maksmist hüvituseks (vt nt tsiviilasi nr 3-2-1-79-13). TLS § 109 lg 1 eesmärgiks ei ole panna uue samaväärse töökoha leidmise risk tööandjale. Isegi kui TLS § 109 lg 1 peaks võimaldama võtta kahju hüvitamise lähtepunktiks töötasu, mida töötaja oleks saanud teenida tähtajalise töölepinguga tähtaja saabumiseni, ei võimalda VÕS § 127 lg 5 arvutada töötajale tekkinud kahjust maha üksnes mujal teenitud põhitöötasu, vaid igasuguse teisel töökohal teenitud tulu (boonused, tasu ületunnitöö eest jne). Seega saaks kostja poolt hagejale töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tekkinud kahju olla maksimaalselt 60 298, 54 eurot (13 100, 53x28–319 616,79). Hageja vastuapellatsioonkaebus
47.Hageja palub vastuapellatsioonkaebuses maakohtu 17.07.2014 otsus tühistada osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ja teha uus otsus asja maakohtule uuesti saatmata, millega rahuldatakse hagi täies ulatuses. Kummagi poole menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
48.Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, rikkus oluliselt menetlusõigust ja hindas ebaõigesti tõendeid. Maakohus lõpetas ebaõigesti TLS § 107 lg 2 alusel kostja taotlusel poolte vahel sõlmitud tähtajalise töölepingu alates 01.07.2013 ja jättis ebaõigesti hageja teise nõude rahuldamata. 17.10.2011 lepingu p 2.1 järgi oli poolte vahel sõlmitud tähtajaline tööleping. TLS § 107 lg 2 kohaldamine ei ole tähtajalise töölepingu tühise ülesütlemise korral põhjendatud. Tähtajalise töölepingu olemust arvestades peaks tähtajaline tööleping TLS § 107 lg 1 järgi ka peale tühist ülesütlemist edasi kehtima.
49.Olukorras, kus taotletakse TLS § 107 lg 2 alusel tähtajalise töölepingu lõpetamist, võib TLS § 107 lg 2 regulatsioon olla vastuolus PS §-dega 10, 12, 14, 19, 20 ja 32. Riigikohus on 14.05.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 analüüsinud TLS § 107 lg 2 põhiseaduspärasust vaid osas, mis puudutas tähtajatu töölepingu lõpetamist töövaidlusorgani poolt tööandja taotluse alusel ning seega ei ole otsuses toodud argumentatsioon tähtajalise töölepingu puhul töötaja põhiõiguste riive legitiimsest eesmärgist ning proportsionaalsusest kohaldatav. Tähtajalise töölepingu ennetähtaegne lõpetamine saaks ilma mõjuva põhjuseta olla põhiseadusega kooskõlas tingimusel, et tööandja n-ö ostab töötaja lepingust välja. Arvestades tähtajalise kestvussuhte iseloomu, ei ole põhiseadusega kooskõlas olukord, kus tööandja ühepoolsel taotlusel on töövaidlusorganil õigus ja kohustus lõpetada tähtajalisena sõlmitud töösuhe, mille tööandja on mõjuva põhjuseta üles öelnud, enne tähtaja saabumist. Tähtajaline tööleping peaks ka sellisel juhul kestma kuni kokkulepitud tähtaja saabumiseni, välja arvatud kui esineb mõjuv põhjus töölepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks.
50.Maakohus on ekslikult leidnud, et kuigi tsiviilasi nr 3-2-1-79-13 puudutas tähtajatut töölepingut, siis kohus võis ka tähtajalise töölepingu puhul järgida Riigikohtu juhiseid TLS § 109 lg 1 kohaldamisel. Hageja arvates saab tööandja tähtajalise töölepingu ilma töötajat välja ostmata ennetähtaegselt lõpetada vaid juhul, kui selleks on töötajast tulenev mõjuv põhjus TLS § 88 lg 1 mõttes või kui töölepingu ülesütlemine on tingitud tööandja tegevuse lõpetamisest või pankrotist. Muudel juhtudel tuleb töötajale maksta hüvitist suuruses, mis vastab töötasule, millele töötajal oleks olnud õigus kuni lepingu tähtaja saabumiseni. Viidatud Riigikohtu otsuse p-dest 32.2, 32.3 ja 32.5 nähtuvate suuniste kohaldamine tähtajalise töölepingu puhul tooks kaasa olukorra, kus töötajal oleks tähtajalise töölepingu tühise ülesütlemise korral õigus hüvitisele töötaja
kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Vaid juhul, kui töötaja hakkaks eraldi taotlema tööandjalt väljamõistetava hüvitise suurendamist, oleks võimalik tööandjalt väljamõistetava hüvitise suurendamine. Selline olukord oleks töötaja jaoks ebaõiglane, kuna tähtajalise töölepingu olemusest ja TLS § 100 lg-st 3 tulenevalt peaks tähtajalise töölepingu sõlminud töötajale töölepingu tühiselt üles öelnud tööandja poolt makstav rahasumma olema koheselt võrdne rahaga, mida töötajal oleks õigus olnud saada kuni lepingu tähtaja saabumiseni. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks tööandja tähtajalise töölepingu ülesütlemisel majandusliku põhjuse tõttu maksma tööajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni, kuid tähtajalise töölepingu tühisel ülesütlemisel võiks tööandja poolt makstav hüvitis olla väiksem.
51.Pooltevahelise tähtajalise töölepingu kostjapoolsest tühisest ülesütlemisest tulenevalt tuleks hagejale hüvitise väljamõistmisel lähtuda TLS § 100 lg-st 3, kas tõlgendades normi laiendavalt või kohaldades seda analoogia alusel. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et hüvitise suuruse kindlaksmääramisel pole TLS § 100 lg 3 asjassepuutuvaks normiks ja kohaldamisele kuulub TLS § 109 lg 1, siis tuleks hüvitise suuruse arvestamisel ikkagi pidada silmas TLS § 100 lg-t 3. Oluline on, et TLS § 100 lg 3 I lause alusel väljamakstava hüvitise suuruse puhul ei oma tähtsust see, kas ja kui suurt tasu sai või hakkab saama töötaja mõnelt muult tööandjalt. Seetõttu ei oma tähtsust ka see, kui suurt töötasu saab hageja 2013 juulist ALSTOMilt. Juhul kui ringkonnakohus peaks siiski leidma, et hageja kasuks väljamõistetavast hüvitisest tuleb maha arvata hageja poolt 2013 juulist Saksamaal teenitud ja teenitav tulu, tuleks lähtuda kõigist pooltevahelise töölepingu p-s 5.1 ja PTL lisa nr 1 p-s 2 ettenähtud tasudest ning ALSTOMi poolt eelduslikult makstavatest tasudest. Hageja arvutuste kohaselt teenib hageja perioodil 01.07.2013 – 31.10.2015 ALSTOMi juures 294 054, 33 eurot vähem kui oleks teeninud kostjaga tähtajalise töösuhte jätkumise korral.
52.Kuivõrd kostja ei teatanud hagejale tähtajalise töölepingu ülesütlemisest 30 päeva ette ja ei maksnud vähem etteteatatud päevade eest TLS § 100 lg 5 alusel hüvitist, on põhjendatud ka hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 10 000 euro ulatuses.
53.Maakohus on ebaõigesti jätnud kostjalt välja mõistmata 3692, 51 eurose kahjuhüvitise. Kohtuotsus on vastuoluline, kuna kohus leidis otsuse p-s 34, et hageja kohtueelsed õigusabikulud kui kahju on hõlmatud VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3, kuid seejärel p-s 35 asus seisukohale, et õigusabikulud kui kahju ei ole hõlmatud VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3. Arusaamatu on kohtu väide, et hageja kohtueelsed õigusabikulud ei olnud vajalikud ja nende kulude tegemise läbi põhjustas hageja endale ise kahju. Seejuures tegi ettepaneku advokaadi poole pöördumiseks hagejale kostja. Olukorras, kus hagejat informeeriti suuliselt kavatsusest temaga töösuhe lõpetada, ühtegi etteheidet hageja tööle ei tehtud ja valitses suur segadus, oli hageja poolt väga mõistlik pöörduda õigusenõustamiseks advokaadi poole. Kostja pidi ette nägema, et kostja poolt töölepingu rikkumise tõttu tekkivad hagejale kohtuvälised õigusabikulud. VÕS § 127 lg 3 ei kuulu kohaldamisele, kuna kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu, sest just töölepingu rikkumisest tulenes hageja pöördumine advokaadi poole. Samas on lepingu korrektse täitmise nõude kaitse-eesmärgiga hõlmatud selle lepingu rikkumisest tingitud kohtuväliste õigusnõustamise kulude kui kahju hüvitamise nõue.
54.Maakohus on vääralt leidnud, et mittevaralise kahju hüvitise välistab VÕS § 134 lg 1. Asjaolule, et töölepingu tühise ülesütlemise korral on töötajal võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, on viidatud ka tsiviilasja nr 3-2-1-79-13 p-s 32.3.
55.Kuivõrd maakohus jättis ebaõigesti hageja rahalised nõuded osaliselt rahuldamata, on ebaõigesti jäetud ka viivis kostjalt osaliselt välja mõistmata. Samuti ei nõustu hageja sellega, nagu oleks ta ebamõistlikult koormanud kohtuasja ja tekitanud põhjendamatuid menetluskulusid. Vastused apellatsioonkaebustele
56.Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
57.Kostja palub jätta hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
58.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue otsese varalise kahju hüvitamiseks (s.o eelmärgitud neljas nõue). Ringkonnakohus teeb selles osas ise uue otsuse, millega nõude osaliselt rahuldab. Samuti tuleb kolleegiumi hinnangul osaliselt muuta menetluskulude jaotust. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks alused puuduvad. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, hageja vastuapellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
59.Kolleegium nõustub vastuapellatsioonkaebuse väidetega, et eelmärgitud varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist puudutavad maakohtu põhjendused on vastuolulised. Selles osas on maakohus rikkunud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Nii on maakohus otsuse põhjenduste p-s 34 märkinud, et kostja kohustuse rikkumisega seotud kohtueelsed õigusabikulud võivad olla osaks lepingu rikkumise tõttu põhjustatud kahjust (kulutustest) VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi ning nende hüvitamist võib hageda. Need on hõlmatud ka VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3. Otsuse põhjenduste järgmises punktis on aga maakohus asunud seisukohale, et VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 ette nähtud kahju hüvitamise eeldused on täitmata ning varalise kahju hüvitamisele suunatud neljas nõue jääb rahuldamata.
60.Kolleegium saab praegusel juhul maakohtu vea siiski ise parandada ja teha uue otsuse ning kõnealuse hageja nõude osaliselt rahuldada. Hageja kulud hõlmavad tasu õigusabi eest summas 3597,60 eurot toimingutelt, mis hageja esitatud aruannete järgi tehti perioodil 12.02. 2013 – 14.05.2013, samuti tõlkekulusid 94,91 eurot seonduvalt töövaidluskomisjonile esitatud dokumentide tõlkimisega (I kd, tl 33–34, tõlked tl 35– 36; 146-150). Hageja käsiteltava nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1, mis sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et VÕS § 115 lg 1 alusel saab nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);
kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
61.Pooltel puudub apellatsioonimenetluses vaidlus, et alates 18.02.2013 ei kindlustanud kostja hagejat töölepingus kokkulepitud tööga (sellest kuupäevast oli hageja tööülesandeid palgatud täitma teine töötaja). Juba 16.01.2013 oli hagejat projektijuht TJ poolt teavitatud kostja kavatsusest hagejaga sõlmitud tähtajaline tööleping üles öelda. Kuni 31.05.2013 kostja siiski ülesütlesütlemisavaldust ei esitanud. Eeltoodust võib kolleegiumi hinnangul järeldada, et kostja ei andnud vähemalt alates 18.02.2013 hagejale tööd. Kostja ei ole väitnud, et töö andmata jätmise põhjustas hageja süü. Hageja süüd kinnitavaid asjaolusid tsiviilasja materjalidest ka ei nähtu. Seega on kostja alates 18.02.2013 (kuni töölepingu lõppemiseni) rikkunud TLS § 28 lg 2 p-st 1 tulenevat kohustust kindlustada töötaja kokkulepitud tööga. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et rikkumine oleks vabandatav, sh ei saa ALSTOMI tegevust hageja (Saksamaale) tagasikutsumisel pidada vääramatu jõu asjaoluks VÕS § 103 lg 2 mõttes. Rikkumise ja kahju vahel on ka põhjuslik seos, sest kõnealuseid kulutusi ei oleks kostjal eeldatavalt tekkinud, kui hageja oleks kostjale jätkuvalt tööd andnud. Kolleegium leiab, et hagetav kahju on hõlmatud TLS § 28 lg 2 p-st 1 tuleneva kostja lepingulise kohustuse kaitse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Samuti oli sellise kahju tekkimine kostjale töölepingu sõlmimisel mõistlikult ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).
62.Samas leiab kolleegium, et eelmärgitud õigusabikulud ja tõlkekulud on osaliselt tekkinud hagejast tulenevatel asjaoludel ning vastavas osas tuleb VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitist vähendada. See puudutab õigusabikulusid seoses avalduse ja muude dokumentide koostamisega ning esitamisega töövaidluskomisjonile, samuti hageja poolt välja toodud tõlkekulusid 94,91 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja ise otsustanud hiljem loobuda töövaidluskomisjonile esitatud avaldusest (I kd, tl 142-143). Siinkohal ei oma kolleegiumi hinnangul õiguslikku tähtsust avaldusest loobumise põhjused. Igal juhul oli loobumine hageja tahe ning kostjal puudus võimalus seda otsustust mõjutada. Oluline on ka märkida, et hageja väidete kohaselt on ta esitanud töövaidluskomisjonile esitatud nõuded nüüd käesolevas tsiviilasjas. Sellisel juhul ei ole TsMS § 144 p-st 4 lähtuvalt välistatud töövaidluskomisjoni menetluse kulude hüvitamine hageja tsiviilasja menetluskuludena (kohtuväliste kuludena). TsMS § 174 lg 7 järgi ei saa aga hageda selliste nõude esitamisega seotud kulude hüvitamist, mille väljamõistmist võib menetlusosaliselt nõuda kohtuotsuses tehtud menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses.
63.VÕS § 128 lg-st 3 tulenevalt hõlmab kohustuse rikkumisega tekitatud ja hüvitamisele kuuluv kahju muu hulgas kulusid kahjuhüvitise saamiseks, sh kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohtute senisest praktikast lähtuvalt võib advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29).
64.Kolleegium peab hageja poolt advokaadi kaasamist tööandjaga tekkinud vaidluse lahendamisse ka praegusel juhul mõistlikuks. Liiatigi soovitas kostja vaidlusvälistel asjaoludel ise hagejal pöörduda õigusabi saamiseks advokaadi poole ning abistas teda advokaadi leidmisel. Kuigi osapooled ei ole kohtuvälisele kokkuleppele jõudnud, on hageja advokaatide toimingud aidanud luua selgust poolte õigussuhetesse. Hageja poolt kulude tõendamiseks esitatud arvetele lisatud aruannetest nähtuvalt on hagejale osutatud töövaidlusorganitesse pöördumise eelselt õigusabi 7,7 tundi (arvele nr 130225 lisatud kuluaruanne) ja 4,7 tundi (arvele nr 130723 lisatud aruande 4 esimest positsiooni), kokku seega 12,4 tundi. Arvestades vaidlusaluse õigussuhte keerukust, sh n-ö välismaise elemendi olemasolu, on nimetatud ajakulu vastavuses kliendi käsundi täitmiseks vajaliku töömahuga.
65.Riigikohtu senises praktikas on õigusabi osutamisel põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (vt nt Riigikohtu määrused tsiviilasjades nr 3-2-1-92-13 ja nr 3-2-1-93-13). Kolleegium peab osundatud kohtupraktikat asjakohaseks ka käesoleva vaidluse lahendamisel, mistõttu ei saa lähtuda arvete kuluaruannetel märgitud keskmisest tunnitasudest vastavakt 134,48 eurot ja 125,21 eurot (käibemaksuta). Poolte esitatud asjaolude põhjal puudub alus arvata, et hageja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Sellest johtuvalt tuleb põhjendatud ja vajalikuks esindaja tunnitasuks lugeda 120 eurot käibemaksuta, s.o 144 eurot koos käibemaksuga.
66.Eeltoodut arvestades mõistab kolleegium kostjalt otsese varalise õigusabikulude katteks hageja kasuks välja 1785,60 eurot (12,4*144).
kahjuna
67.Kolleegiumi hinnangul ei välista muude õiguskaitsevahendite olemasolu (TLS § 35, § 91 lg 2, § 100 lg 4) töötaja õigust nõuda tööandjalt TLS § 28 lg 2 p 1 rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esile toonud selliseid asjaolusid, mida saaks käsitleda kostja ebaväärika käitumisena töötaja suhtes. Selles osas ei ole kostja kolleegiumi hinnangul töölepingut rikkunud. Kolleegium märgib samuti, et käsitletavalt põhinõude summalt ei ole hageja viivise väljamõistmist taotlenud. Seetõttu ei muutu maakohtu otsuses esitatud viivisearvestus.
68.Muus osas ei anna apellatsioonkaebuste väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti järeldanud, et poolte vahel oli töösuhe ning et seadusest tulenevaid aluseid töölepingu lõpetamiseks ei esinenud. Samuti on maakohus põhjendatult rahuldanud TLS § 107 lg 2 alusel kostja taotluse töölepingu lõpetamiseks ning mõistnud TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise summas 151 202,80 eurot ning viivise nimetatud summalt alates 01.07.2013. Ka on maakohus jätnud õigesti rahuldamata hageja nõude hüvitise saamiseks töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest. Eelnimetatud osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
69.Vastuseks apellatsioonkaebuste eelpool käsitlemata väidetele märgib kolleegium, et pooltevahelise töösuhte tuvastamise osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Asjakohaseid tõendeid on kohus hinnangud kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tõendeid nende kogumis maakohtust erinevalt
hinnata või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei anna iseenesest õiguslikku alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
70.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus pidi andma neile õigusliku hinnangu. Iseenesest õige on kostja seisukoht, et VÕS § 29 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ning tõlgendamisel ei saa aluseks võtta ebaõiget tähistust või väljendusviisi, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Samas vastab poolte vahel 17.10.2011 sõlmitud kirjaliku lepingu (lepingudokumendi) sisu koos lepingu lisaga olulises osas töölepingu (TLS § 1 lg 1) tunnusetele, pooled on selles nimetatud kui tööandja (kostja) ja töötaja (hageja), selles on märgitud töö tegemise täpne koht, töötaja ametikoht ja töökohustused ning määratud tööandja nimel korraldusi andev ja nende täitmist kontrolliv isik, samuti tööaeg, töötasu suurus, puhkuse kestus ja töölepingu lõpetamise tingimused. Lisaks on leping pealkirjastatud töölepinguna (inglise k. employment agreement) (I kd, tl 18-25, tõlge tl 27-31). Kui kostja väitis, et kirjalik leping ei väljendanud poolte tegelikku tahet, lasus vastava asjaolu tõendamise koormis kostjal. Samuti tuleb asja lahendamisel arvestada TLS § 1 lg-st 2 tuleneva eeldusega.
71.Praeguses vaidluses esineb tõepoolest ka asjaolusid, mis viitavad, et hageja viibis Eestis töölähetuses (ALSTOM-i poolt lähetatuna). Nii on hagejale vaidlusvälistel asjaoludel makstud päevarahasid, hüvitist elukvaliteedi languse eest, kompenseeritud kulud eluasemele ning hüvitatud sõidukulusid seoses reisidega Eesti ja Saksamaa vahel. Need asjaolud koos ega eraldi vaadelduna ei välista siiski, et hageja ja kostja vahel oli töösuhe. Õiguslikult ei ole välistatud töötajale töötasu kõrval muude kompensatsioonide maksmine ning soodustuste andmine. Ka Riigikohtu praktikas on leitud, et töölepingu poolte kokkulepitud võimalikud lisatingimused ei muuda töölepingut olematuks (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10, p 12). Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna, kui töölähetust ei ole tuvastatud (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 20). Liiatigi on asjas leidnud tuvastamist rida asjaolusid, mis kinnitavad töösuhte olemasolu hageja ja kostja vahel (vt maakohtu otsuse põhjenduste p-d 17-20).
72.Muus osas on kostja korranud pooltevahelise töösuhte tuvastamist puudutavalt apellatsioonkaebuses juba varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid kostja väiteid on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks neile väidetele veelkord vastata.
73.Maakohus on rahuldanud TLS § 107 lg 2 alusel kostja taotluse töölepingu lõpetamiseks alates 01.07.2013 ning mõistnud TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 151 202,80 eurot, s.o summa mille hageja kaotab Eestis tähtajalise töölepingu ennetähtaegselt lõpetamise tõttu 28 kuu jooksul põhipalgas (28*5400,10 €). Hageja on vastuapellatsioonkaebuses leidnud esiteks, et TLS § 107 lg 2 ei ole käesoleva vaidluse puhul kohaldatav. Juhul kui TLS § 107 lg 2 on siiski kohaldatav, tuleks hüvitise väljamõistmisel tõlgendada hageja arvates TLS § 100 lg 3 laiendavalt või kohaldada seda analoogia korras, mitte lähtuda TLS § 109 lg-s 1 sätestatust. Juhul kui TLS § 109 lg 1, eelkõige selle teist lauset, pidada
asjassepuutuvaks normiks, tuleks hüvitise suuruse arvestamisel hageja arvates ikkagi silmas pidada TLS § 100 lg 3 regulatsiooni. TLS § 100 lg 3 esimese lause alusel väljamakstava hüvitise suuruse puhul ei oma mingisugust tähtsust see, kas ja kui suurt tasu sai või hakkab saama töötaja mõnelt muult tööandjalt. Sellest johtuvalt ei oma hageja arvates mitte mingisugust tähtsust küsimus, kui suurt töötasu saab vastuapellatsioonkaebuse esitaja alates 2013.a juulist ALSTOM-ilt.
74.Kolleegium leiab, et TLS § 107 lg 2 on kohaldatav ka tähtajalise töölepingu tühise ülesütlemise korral. Kohus ei näe siin hageja väidetud võimalikku vastuolu PS §-ga 10, 12, 14, 19, 20 või 32. Poolte poolt viidatud kohtuasjas nr 3-2-1-79-13 on Riigikohtu üldkogu lugenud asjassepuutuvaks sätteks TLS § 107 lg 2 osas, mille kohaselt lõpetab töövaidlusorgan tööandja taotluse alusel tähtajatu töölepingu olukorras, kus töövaidlusorgan on kindlaks teinud, et tähtajatu töölepingu ülesütlemine on tühine (vt üldkogu lahendi p 23). Kokkuvõttes on üldkogu asunud viidatud otsuses seisukohale, et TLS § 107 lg 2 kui abinõu on mõõdukas, sest TLS § 109 lg 1 hüvitise koosseisus hõlmatavad hüvitise liigid ja töötaja menetluslikud tagatised ning töötukindlustushüvitis ja tööturuteenused tasakaalustavad töötajale TLS § 107 lg-ga 2 kaasnevaid negatiivseid tagajärgi piisaval määral.
75.Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei ole seega seni hinnatud TLS § 107 lg 2 põhiseaduspärasust osas, mille kohaselt lõpetab töövaidlusorgan tööandja taotluse alusel tähtajalise töölepingu olukorras, kus töövaidlusorgan on kindlaks teinud, et tähtajalise töölepingu ülesütlemine on tühine. Samas ei anna Riigikohtu üldkogu poolt kohtuasjas nr 3-2-1-79-13 tehtud otsuse põhjendused kolleegiumi arvates alust hinnata TLS § 107 lg 2 põhiseaduspärasust tähtajaliste töölepingute puhul teisiti. Muu hulgas on Riigikohtu üldkogu lahendi p-s 32.2 märkinud, et kuigi töösuhte lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel ei ole jäetud töövaidlusorganile kaalumisruumi, on seadusandja TLS § 109 lg 2 teise lausega jätnud töövaidlusorganile kaalumisruumi töötajale tööandjalt väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Töövaidlusorgan võib kalduda kõrvale töötaja kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitisest ja hüvitist kas vähendada või suurendada. Otsuse p-s 32.5 on üldkogu selgitanud, et TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitise maksmise kohustus on TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks. See tähendab, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, peab ta omal algatusel mõistma tööandjalt töötaja kasuks välja TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, välja arvatud, kui töötaja avaldab, et ta ei soovi hüvitist. Töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 teist lauset kohaldama töötaja kasuks juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust ning töötaja peab selle sätte kohaldamist vajalikuks. Töötukindlustushüvitise ja tööturuteenustega seonduvat on üldkogu käsitlenud otsuse p-s 32.7.
76.Seega on maakohus kolleegiumi arvates põhjendatult rahuldanud kostja poolt TLS § 107 lg 2 alusel esitatud taotluse ning lähtunud hüvitise väljamõistmisel TLS § 109 lg-s 1 sätestatust. TLS § 100 lg 3 kohaldamiseks, sh analoogia korras, ei olnud kolleegiumi hinnangul maakohtul praegusel juhul alust. TLS § 109 lg 1 sisaldab piisavat ja ammendavat regulatsiooni hüvitise arvestamiseks töölepingu lõpetamisel TLS § 107 lg-s 2 alusel. Seejuures võimaldab TLS § 109 lg 1 arvestada ka tähtajalise töölepingu erisustega. Kuigi TLS § 100 lg 3 rakendamisele ei kuulu, tuleb selles sätestatut TLS § 109 lg 1 kohase hüvitise suuruse leidmisel arvesse võtta. Nagu ka hageja on vastuapellatsioonkaebuses märkinud, puudub kolleegiumi hinnangul mõistlik
põhjendus, miks peaks tähtajalise töölepingu tühisel ülesütlemisel tööandja poolt makstav TLS § 109 lg 1 kohane hüvitis olema väiksem kui tööandja poolt tähtajalise töölepingu ülesütlemisel majandusliku põhjuse tõttu töötajale makstav hüvitis, s.o hüvitis, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni. Seonduvalt hageja väidetega tuleb lisada, et TLS § 100 lg 3 normi esmaseks eesmärgiks on samuti töötajale töölepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu saamata jäänud töötasu hüvitamine. Ka selle nõude lahendamisel tuleks ilmselt TLS § 1 lg 3 järgi kohaldada muu hulgas VÕS-i 7. ptk sätteid, sh VÕS § 127 lg 5. Seadus ega senine kohtupraktika ei toeta kolleegiumi arvates hageja väiteid TLS § 100 lg 3 kohase hüvitise karistusliku iseloomu kohta.
77.Eeltoodust lähtuvalt ei nõustu kolleegium kostja apellatsioonkaebuses väidetuga, et eriliste asjaolude puudumisel oleks maakohus pidanud lähtuma seadusandja poolt TLS § 109 lg-s 1 ette antud hüvitise suurusest, milleks on töötaja kolme kuu keskmine töötasu. Arvestades Riigikohtu üldkogu poolt eelmärgitud kohtuasjas nr 3-2-1-79-13 esitatud seisukohti, on TLS § 109 lg 1 eesmärgiks hüvitada töötajale lepingu rikkumisest tulenev kahju, sh tulevikus saamata jääv tulu (p 32.3). Järelikult omab normi rakendamisel keskset tähtsust kahju ulatus. Lisaks tuleb sama otsuse p-s 32.5 väljendatud seisukoha järgi töövaidlusorganil mõista töölepingu TLS § 107 lg 2 kohasel lõpetamisel omal algatusel tööandjalt töötaja kasuks välja TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis, samas on töötajal õigus taotleda TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatust suuremat hüvitist.
78.Kolleegiumi hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud hüvitise väljamõistmist TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses. Kolleegium nõustub nende põhjendustega.
79.Kostja on apellatsioonkaebuses leidnud, et vastavalt VÕS § 127 lg-le 5 tuleks töötajale tekkinud kahjust maha arvestada mitte üksnes mujal teenitud põhitöötasu, vaid igasugune teisel töökohal teenitud tulu (mh boonused, tasu ületunnitöö eest jne). Hageja on vastuapellatsioonkaebuses leidnud, et mahaarvamiste võimalikkuse korral tuleks lähtuda mitte ainult Eestis teenitud põhitöötasust, vaid kõigist hageja poolt kõigist poolte vahel sõlmitud töölepingu p-s 5.1 ja PTL lisa nr 1 p-s 2 ettenähtud tasudest (samuti ALSTOM-i poolt eelduslikult makstavatest kõikidest tasudest). Kolleegium märgib, et vastavalt VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise üldpõhimõttele tuleb varalise kahju suuruse leidmiseks kasutada diferentsihüpoteesi (st võrrelda isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud sündmust selle hüpoteetilise olukorraga, kui kahju tekitanud sündmust – praegusel juhul lepingurikkumist – poleks toimunud). VÕS § 127 lg 5 kohustab kahjuhüvitisest maha arvatama igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Saamata jäänud tulu näol (VÕS § 128 lg 4) on tegemist tulevikus tekkiva kahjuga (oletusliku tuluga), mistõttu on selle täpset suurust raske kindlaks teha. Ka kohtul on võimalik kahju suurust hinnata vaid ligilähedaselt, lähtudes eeskätt tulu teenimise ja tulu suuruse tõenäosusest. TsMS § 233 lg 1 (ja VÕS § 127 lg 6) annavad kohtule õiguse otsustada tulevikus tekkiva kahju hüvitise suuruse üle oma siseveendumuse kohaselt.
80.Hagejale ette nähtud lisatasude ning boonuste teenimine nii Eestis kui Saksamaal töötades sõltus ja sõltub mitmetest lisatingimusetest, mille saabumise tõenäosus ei ole piisavalt suur, et nendega hageja saamata jäänud tulu hindamisel arvestada.
Vaidlusvälistel asjaoludel on hageja töösuhtele ALSTOM-is olnud iseloomulik liikumine ühelt objektilt teisele, nagu on otsuses märkinud ka maakohus. Sellest johtuvalt ei saa välistada, et hageja suundub enne 31.10.2015 Saksamaalt taas tööle välisriiki koos uute palga- ja tasustamistingimustega. Eeltoodut arvestades ei anna apellatsioonkaebuste väited alust käsitletavas osas maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus on kolleegiumi arvates TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel õigesti lähtunud Eestis ja Saksamaal makstava põhipalga erinevusest. Maakohus on oma vastavaid seisukohti vajalikul määral põhjendanud.
81.Hageja vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud hageja 2013. aasta juunikuu palgalehte (vt II kd, tl 89, tõlge tl 67-68) ning jätnud selle tõttu põhjendamatult hageja kasuks välja mõistmata hüvitise töölepingu lõpetamisest seaduses sätestatud tähtajast vähem etteteatatud aja eest. Kolleegium nõustub maakohtu poolt osundatud tõendile antud hinnanguga ning tõendist lähtuvate õiguslike järeldustega (maakohtu otsuse põhjenduste p-d 29 ja 32).
82.Hageja ei ole vastuapellatsioonkaebuses nõustunud maakohtu seisukohaga, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise välistab muu hulgas VÕS § 134 lg 1, sest TLS § 28 lg 2 p 1 järgne kohustus ei ole suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest ei pidanud kostja aru saama, et selle kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Samuti ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et hageja ka tõendanud mittevaralise kahju esinemist. Ka kolleegiumi hinnangul ei ole hageja praegusel juhul tõendanud selliste asjaolude esinemist, millega seadus seostab mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse (VÕS § 134 lg 2). Ringkonnakohtu istungil hageja esindaja poolt väidetu kohaselt tekkis tema teada hagejal depressioon (III kd, tl 188). Samas ei ole asja materjalide hulgas ühtegi hageja terviseseisundit kajastavat tõendit. Vastuapellatsioonkaebuses on iseenesest õigesti märgitud, et Riigikohtu üldkogu poolt kohtuasjas nr 3-2-1-79-13 tehtud kohtuotsuse punktist 32.3 tulenevalt on töölepingu tühise ülesütlemise korral töötajal võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Praegusel juhul ei ole hageja aga asja materjalidest nähtuvalt nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist seoses töölepingu tühise ülesütlemisega, vaid TLS § 28 lg 2 p-s 1 sätestatud kohustuste rikkumisega. Lisaks on viidatud Riigikohtu lahendis üksnes abstraktselt mööndud töötaja mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude võimalikkust töölepingu tühise ülesütlemise korral. Menetluskulude jaotus
83.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja poolt esitatud neljanda nõude (nõue otsese varalise kahju hüvitamiseks) osaliselt, jätab kohus sama sätte alusel hageja maakohtu menetluses tasutud riigilõivu 25% ulatuses kostja kanda ning 75% ulatuses hageja enda kanda (arvestades, et mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõuete hind kokku on 7192,51 € ning need lõivustatud nõuded kokku rahuldatakse 1785,60 € ulatuses). Muus osas ei näe kolleegium alust maakohtu menetluses kantud menetluskulude teistsuguseks jaotamiseks. Ka nimetatud neljanda nõude on ringkonnakohus rahuldanud 1785,60 euro ulatuses, mis on vähem kui 50% selle nõude kogusummast (3692, 51 €).
84.Kostja esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Ka hageja poolt vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust jätab ringkonnakohus eelmises punktis märgitud põhjustel 25% kostja kanda ning 75% hageja enda kanda. Muud vastuapellatsiooni menetlemisega seotud kulud jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
85.Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Tühistatud osaliselt Riigikohtu otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-1332045 osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 17. juuli 2014. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega mõisteti ALSTOM Estonia AS-ilt HWS kasuks välja hüvitis 151 202 eurot 80 senti ning viivis 13 238 eurot 74 senti ja alates 18. juulist 2014 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, samuti menetluskulude jaotuse osas.
2.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
3.Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32045 muutmata. Tervikresolutsioon muutmata osas on järgmine: „1. Tuvastada, et kostja ALSTOM Estonia AS (registrikood 10676974) ja hageja HWS (isikukood XXXXXXXXXXXX) vahel 17. oktoobril 2011 sõlmitud töölepingu kostjapoolne 31. mai 2013. a ülesütlemine on tühine.
2.Lõpetada resolutsiooni p-s 1 viidatud tööleping kostja ALSTOM Estonia AS taotlusel alates 1. juulist 2013.
3.Mõista kostjalt ALSTOM Estonia AS hageja HWS kasuks välja 1785 eurot 60 senti otsese varalise kahju hüvitamiseks.
4.Jätta rahuldamata hageja HWS nõue hüvitise saamiseks töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest ja mittevaralise kahju hüvitamiseks."
4.Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.