Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Osaühingu Bindes S & Ko (pankrotis) hagi Sergei Bindese ja Dmitri Geraškini vastu nõude tunnustamiseks Sergei Bindese pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-29697
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sergei Bindese kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
2466 eurot 88 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Osaühing Bindes S & Ko (pankrotis), esindaja pankrotihaldur Tarmo Villman Kostjad Sergei Bindes ja Dmitri Geraškin, kostjate esindaja vandeadvokaat Urmas Simon
Asja läbivaatamise kuupäev
9. november 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-29697 osas, millega ringkonnakohus tunnustas Osaühingu Bindes S & Ko (pankrotis) nõuet Sergei Bindese pankrotimenetluses teise järgu nõudena 242 329 eurot ja 58 senti, ning menetluskulude jaotuse osas ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Hageja pankrotihaldur esitas 8. juulil 2008. a Viru Maakohtule hagi Sergei Bindese (kostja I) ja Dmitri Geraškin (kostja II) vastu nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses. Hageja palus tunnustada tema nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena 19 804 967 krooni. Hagiavalduse täienduses
palus hageja tunnustada nõuet 1 265 568 eurot ja 9 senti. 16. mai 2014. a kohtuistungil vähendas hageja oma nõuet 305 658 euro ja 84 sendi võrra ning palus tunnustada nõuet 959 909 eurot ja 25 senti.Hagiavalduses ja selle täienduses märgitu kohaselt kuulas Viru Maakohus 20. veebruari 2008. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-1069 välja kostja I pankroti. 4. juulil 2008. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu.Hageja nõue on kahju hüvitamise nõue kostja I vastu, mis tuleneb sellest, et kostja I kui hageja juhatuse liige ning ainuosanik ei tegutsenud hageja huvides, rikkudes äriseadustiku (ÄS) §-des 176, 180, 181, 183, 187 ja 188 sätestatud kohustusi. Maksu- ja Tolliamet tegi hageja majandustegevuse kontrolli, mille tulemusena koostati
13.septembril 2005. a maksuotsus nr 12-5/442, millega kohustati hagejat tasuma kokku 14 099 263 krooni. Nii maksuotsusest kui ka Maksu- ja Tolliameti 20. juuni 2005. a revisjoniaktist nr 12-3/346 nähtuvalt on maksuhaldur tuvastanud, et juhatuse liige rikkus raamatupidamis- ning hoolsuskohustust. Kostja I juhatuse liikme volituste lõppemise aja seisuga 6. mail 2004. a koosnes hageja võlgnevus Maksu- ja Tolliametile tasumata maksudest 14 083 917 krooni ja intressidest 5 721 050 krooni.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja taotlesid aegumise kohaldamist. Lähtudes kõige hilisemast väidetavast rikkumisest oktoobris 2002. a, tuli hagi esitada hiljemalt oktoobris 2007. a, hagi on esitatud aga juulis 2008. a.
3.Viru Maakohus jättis 1. märtsi 2013. a vaheotsusega aegumise kohaldamata ja rahuldas 3. oktoobri 2014. a otsusega hagi osaliselt, tunnustades hageja nõuet 365 641 eurot ja 74 senti. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja I rikkunud maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg-st 1 tulenevat kohustust tagada, et hageja täidaks maksuseadusest tulenevaid rahalisi kohustusi tähtaegselt ning täielikult. Kostja I rikkus oma kohustusi tahtlikult. Maakohus luges tõendatuks, et Maksu- ja Tolliamet on hagejale arvestanud intressi vähemalt 365 641 euro ja 74 sendi ulatuses. Riiklike maksude tasumata jätmine põhjustas hagejale varalist kahju, kuna maksude tasumata jätmise tagajärjeks oli hagejal intressina lisakohustuse tekkimine Maksu- ja Tolliameti vastu.
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebused, milles taotlesid Viru Maakohtu 3. oktoobri 2014. a otsuse tühistamist osas, milles maakohus hagi rahuldas, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täielikult rahuldamata või kohaldada aegumist.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebustele vastu ja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis 594 267 euro ja 50 sendi osas hagi rahuldamata ning hageja nõude tunnustamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus rahuldas 25. mai 2015. a otsusega kostjate apellatsioonkaebused osaliselt ning jättis hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus vähendas maakohtu otsusega tunnustatud nõude suurust ning tunnustas hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena 242 329 eurot ja 58 senti. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis
maakohus õigesti, et kostja I on ÄS §-st 183 ja MKS §-st 8 tulenevaid kohustusi rikkunud sellega, et ta hoidus äriühingu esindajana kõrvale maksude maksmisest riigile.Juhatuse liikme maksuõigusliku rikkumise tulemusel võib osaühingule tekkida kahju eelkõige osaühingule määratud sanktsiooni ja tekkinud kuludena, eelkõige ühingult välja mõistetud maksuintressidena. Hagejale tekitatud kahjuna ei ole käsitatavad maksuotsuses väljatoodud maksmata maksud. Seega on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hageja nõude tunnustada kostja I pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tasumata tulumaksu 594 267 eurot ja 51 senti.Hagi osalise rahuldamise tõttu 242 329 euro ja 58 sendi ulatuses jättis ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 kohaselt maakohtu menetluskuludest 75% hageja kanda ning 25% solidaarselt kostjate kanda. Kostjate apellatsioonkaebuste osalise rahuldamise ning hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jättis ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludest samuti 75% hageja ja 25% solidaarselt kostjate kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse ja vaidlustavad ringkonnakohtu otsust osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas ja jaotas menetluskulud.Kaebuse põhjenduste kohaselt jätsid kohtud tähelepanuta, et Maksu- ja Tolliameti 13. septembri 2005. a maksuotsus ei määranud ega kohustanud hagejat tasuma maksuintresse ja seetõttu ei saanud hagejal tekkida intresside põhjal kostja I vastu kahju hüvitamise nõuet. Maksuotsuse kohaselt tuli MKS § 95 lg 5 alusel tasuda üksnes määratud maksusumma 901 107 eurot ja 14 senti. Hageja on intressid ise arvutanud ja pidanud seda endale tekitatud kahjuks. Riigikohtu 17. oktoobril 2013. a tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13 tehtud lahendi punkti 16 kohaselt peavad maksuintressid olema ühingult välja mõistetud ning alles pärast seda saab rääkida äriühingule tekitatud kahjust. Kuna intressid ei olnud välja mõistetud, siis viiks nende sissenõudmine kostjalt I hageja alusetu rikastumiseni (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-09, p 22).Kostjad on jätkuvalt seisukohal, et hageja kahju hüvitamise nõue on aegunud, ning tuginevad uue alusena intresside arvestamise ja määramise aegumisele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus otsustas tunnustada hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses teise järgu nõudena 242 329 eurot ja 58 senti ning samuti menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud. Asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
9.Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle: ·
Maksu- ja Tolliamet tegi hageja majandustegevuse kontrolli, mille tulemusena koostati
13.septembril 2005. a maksuotsus nr 12-5/442, millega kohustati hagejat tasuma kokku
14 099 263 krooni; ·
majandustegevuse kontrolli puudutanud perioodil oli kostja I hageja juhatuse liige ja kostja I juhatuse liikme volituste lõppemise aja seisuga 6. mail 2004. a oli hageja võlgnevuseks tasumata maksudena kokku 14 083 917 krooni;
·
Viru Maakohus kuulutas 20. veebruari 2008. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-1069 välja kostja I pankroti;
·
4.juulil 2008. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu;
·
hageja pankrotihaldur esitas 8. juulil 2008. a Viru Maakohtule hagi kostjate vastu nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Halduri nõue tugineb Maksuja Tolliameti 13. septembri 2005. a maksuotsuses nr 12-5/442 tuvastatud maksuseaduste rikkumisel, mille kostja I pani toime hageja juhatuse liikmena, ja seisneb sellega tekitatud kahjus;
·
kuna hageja ei ole kassatsioonkaebust esitanud, on Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a otsus jõustunud osas, millega jäeti hagi rahuldamata tasumata maksusumma kostjalt I kahjuna väljamõistmiseks.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja maksukohustuse õigel ajal täitmata jätmise tõttu väidetavalt tekkinud intressi tasumise kohustust saab pidada hageja kahjuks, mille hüvitamise nõude saab kostja I vastu pankrotimenetluses maksma panna.
11.Hageja nõue kostja I vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Sellise nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 1, mille järgi vastutab juhatuse liige seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule süüliselt tekitatud kahju eest.Hageja heidab kostjale I ette juhatuse liikme kohustuste rikkumist Maksu- ja Tolliameti tehtud majandustegevuse kontrolli perioodil 2001-2002. Enne võlaõigusseaduse (VÕS) jõustumist ehk enne 1. juulit 2002. a toimunud rikkumiste puhul tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 187 lg 1 kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsiooni. Nimetatud sätete järgi peab osaühingu juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema tuvastatud, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi osaühingu vastu, rikkumine toimus juhatuse liikme süül ja rikkumise tõttu tekkis osaühingule kahju (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 21; 14. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-06, p 12; 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, p 11). Tõendamiskoormus jaguneb poolte vahel allpool esitatud viisil. Hageja peab tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just selle rikkumise tõttu tekkis osaühingule kahju. TsK § 227 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süül. Süü puudumist peab tõendama juhatuse liige (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22; 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-03, p 25; 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, p 11).Alates 1. juulist 2002. a kuni 31. detsembrini 2005. a toimunud rikkumiste
puhul pidi hageja ÄS § 187 lg 1 järgi nõude maksmapanekul tõendama, et osaühingule on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid osaühingule hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist oli juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendas, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-11, p 11; 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4013, p 17; 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, p 11).
12.Kohtud tuvastasid, et kostja I rikkus ÄS §-s 183 sätestatud raamatupidamiskohustust ja MKS § 8 lg-st 1 tulenevat kohustust tagada, et hageja täidaks maksuseadusest tulenevad rahalised kohustused tähtaegselt ning täielikult. Juhatuse liikme kohustuse rikkumine on siiski vaid üks ÄS § 187 lg-st 1 tuleneva kahju hüvitamise nõude eelduseid (vt otsuse p 11). Hinnates äriühingu kahju hüvitamise nõude maksmapandavust, tuleb tuvastada ka ülejäänud eelduste täidetus, sh teha kindlaks, kas ühingul tekkis selle rikkumise tulemusena kahju.Enne 1. juulit 2002. a toimunu hindamisel tuleb lähtuda TsK § 222 lg-st 2, mille kohaselt saab kahjuks pidada võlausaldaja tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldaja saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud. Alates 1. juulist 2002. a toimunu hindamisel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 1, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4508, p 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise teel. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 19; 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-197-13, p 22; 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 21).
13.Ringkonnakohus on pidanud kahjuks, mille kostja I peab hüvitama maksuintresse, mille tasumise kohustus on hagejal väidetavalt tekkinud. Ringkonnakohus on otsust tehes viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2013. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, mille p-s 16 on kolleegium leidnud, et kui juhatuse liige jätab maksud õigel ajal tasumata, saab maksuõigusliku rikkumise tuvastamisel äriühingule tekkinud kulusid pidada kahjuna ÄS § 187 lg 1 kaitsealasse kuuluvaks. Ringkonnakohus on jätnud seejuures tähelepanuta, et Riigikohus on sealsamas rõhutanud, et maksuintresse saab lugeda äriühingule tekkinud kahjuks üksnes juhul, kui maksuintressid, mida äriühing ei oleks pidanud maksma, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega, on äriühingult välja mõistetud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-110-13, p 16). Äriühingult maksuintresside sissenõudmise korral väheneb ühingu vara ja see tähendab varalist diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes ehk varalise olukorra võrreldavat halvenemist -
äriühing satub juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
26.oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-09, p 22; 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, p 16).Kuna hageja on pankrotis, tuleb praegusel juhul silmas pidada seda, et kostja I pankrotimenetlusest eelduslikult saadav raha muutub hageja pankrotivaraks. Seepärast tuleb kostja I poolt hagejale kahju tekitamise tuvastamisel lisaks Maksu- ja Tolliameti nõudele arvestada ka teiste võlausaldajate nõuetega hageja pankrotimenetluses. See tähendab, et hageja kahjuks maksuintresside puhul saaks pidada üksnes seda osa pankrotivara väljamaksetest, mille võrra õnnestub Maksu- ja Tolliameti nõuet hageja pankrotimenetluses maksuintresside osas eelduslikult rahuldada. Tegemist on VÕS § 127 lg 6 tähenduses tulevikus tekkiva kahjuga, mille tekkimist ja suurust ehk seda, kas ja millises ulatuses hageja vara kostja I tegevuse tõttu maksuintresside tõttu tegelikult väheneb, tuleb asjaoludest lähtuvalt eraldi hinnata. Olukorras, kus maksuintressid ei ole äriühingult välja mõistetud ja äriühingu vara ei ole nende võrra vähenenud, ei satu ühing vastavas osas varaliselt halvemasse olukorda ning intresside kahjuna väljamõistmine viiks kannatanu rikastumiseni, mis oleks aga vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga.
14.TsMS § 230 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui hageja väidab, et talle on maksuintresside tasumise kohustusega tekkinud kahju, peab hageja seda ka tõendama. Selleks võib hageja kasutada kõiki lubatavaid tõendeid. Seni on hageja tuginenud üksnes Maksu- ja Tolliameti teostatud hageja majandustegevuse kontrolli tulemusena 13. septembril 2005. a koostatud maksuotsusele nr 12-5/442. Maksuotsuse p-s 7 on viidatud intresside arvestamise korrale, kuid maksuotsuse kokkuvõttes, milles on märgitud hagejale määratud kohustused, ei ole intresside tasumise kohustust nimetatud (I kd, tl 82). Öeldu jätab kolleegiumi hinnangul ebaselgeks, kas hagejal tuleb maksuintresse maksta või mitte. Samuti on senises menetluses jäänud selgusetuks, millises ulatuses õnnestuks hagejal pankrotimenetluses maksuintresse eelduslikult tasuda. Sellises olukorras on ringkonnakohus mõistnud kostjalt I intressid kahjuna välja ennatlikult.
15.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja I juhatuse liikme kohustuste rikkumine on toonud hagejale kaasa väidetud ulatuses kahju. Selleks tuleb ringkonnakohtul välja selgitada, kas hagejal on tekkinud Maksu- ja Tolliameti tehtud hageja majandustegevuse kontrolli tulemusena tuvastatud kostja I rikkumistest tulenev maksuintresside tasumise kohustus. Intresside maksmise kohustuse tuvastamise korral tuleb kohtul hinnata, millises ulatuses õnnestuks hageja pankrotimenetluses Maksu- ja Tolliameti nõuet maksuintresside osas eelduslikult rahuldada.
16.Kostjate taotluse kohaldada nõudele aegumist on kohtud jätnud õigesti rahuldamata. Kohtud on põhjendatult leidnud, et kuivõrd kostjad ei ole vaidlustanud maakohtu vaheotsust, millega jäeti aegumine kohaldamata, ei saa kostjad jõustunud kohtulahendiga lahendatud aegumise vastuväidet korduvalt esitada.
17.Menetluskulude jaotus tuleb määrata TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtul sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.
18.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kostjatele TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Kostjad on palunud tagastada kautsjoni Urmas Simoni arvelduskontole. Villu Kõve, Ants Kull, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.