Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
EE hagi NH vastu nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks, alternatiivselt hüvitise saamis nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.11.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
EE apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
32 000 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
19.10.2015
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja EE (isikukood XXXXXXXXXXX), vandeadvokaat Enno Heringson
esindaja
Kostja NH (endine L) (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Helen Tomberg
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 01.06.2015 otsus lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
2.Hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Hagiavalduse kohaselt oli pooltel 2006 – 2012 intiimsem suhe ning plaan luua ühine kodu. Samas seadis kostja hageja siirad kavatsused kahtluse alla märkides, et tema vajab kindlust ja palus hagejal vormistada kostja (ja potentsiaalse lapse) tuleviku tagamiseks kostja nimele kinnistu, kuhu pooltel oli plaan ühine kodu rajada. Kuivõrd hageja kavatsused olid siirad, siis nõustuski hageja kostja ettepanekuga. Pooled planeerisid ühise kodu rajamist Viimsi vallas XXXXX külas XXXXXXXX XXX X asuvale kinnistule (edaspidi kinnistu). Kinnistu omandas 14.11.2005 asjaõiguslepingu alusel hageja vennatütar KM (edaspidi KM). Selleks vajaliku raha 688 500 krooni laenas KM-le 10.11.2005 hageja. KM kasutas laenuraha kõnealuse kinnistu omandamiseks. Kuna KM plaan ehitada kinnistule elamu ei olnud 2007 aastaks realiseerunud, samuti ei olnud KM tagastanud hagejale laenu, leppisid H ja KM kokku, et viimane annab hagejale laenu tagastamise asemele üle hoopis kinnistu. Kuna hageja oli nõustunud kõnealuse kinnistu vormistama kostja nimele, siis selle asemel, et kinnistut vahepeal enda nimele vormistada, vormistati see otse kostja nimele. Märgitu toimus 10.10.2007, kui KM kinkis kostjale kõnealuse kinnistu. Poolte suhted lõppesid 2013 aastal ja hageja leiab, et kostja peaks kinnistu tagastama. Pooltel oli suhe ja plaan rajada ühine kodu. Kostja omandas konkreetse kinnistu üksnes tänu sellele. Poolte vahel oli seltsing eesmärgiga luua ühine kodu (ja järelkasv), hageja on teinud seltsingusse panusena kõnealuse kinnistu, kuid tänaseks on seltsing lõppenud. Hageja nõuab kostjalt panuse tagastamist VÕS § 603 lg 1 alusel. Alternatiivselt nõuab hageja vastava panuse tegemise aegse väärtuse hüvitamist, milleks on kinkelepingust nähtuvalt 31 955,82 eurot. Täiendava asjaoluna märgib hageja, et KM kinge kostjale ei ole kehtiv. KM-l puudus tahe kostjat rikastada, tegemist ei olnud tasuta vara võõrandamisega, vaid sooviga vabaneda oma laenukohustusest hageja ees. Seega sõlmiti 10.10.2007 kinkeleping juriidiliselt kehtetute kokkulepete täitmiseks ja tegemist oli näiliku tehinguga, mis on tühine. Tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja ja KM vahel sõlmitud asjaõigusleping kinnistu omandi ülekandmiseks on kehtiv ja KM-l on nõue kostja vastu, et kostja kannaks KM-le tagasi tema omandi. Hageja ning KM on sõlminud 15.01.2015 nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt KM kui loovutaja loovutas oma üleantu tagastamisnõudeõiguse kostja vastu hagejale. Kostjal oli kohustus anda vaidlusaluse kinnistu omand üle KM-le. Nõude loovutamisest tulenevalt on kostjal kohustus anda vastava kinnistu omand üle hagejale ning kui kostja seda vabatahtlikult ei tee, siis saab kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks TsÜS § 68 lg 5 järgi asendada kohtuotsusega. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja palub kohustada kostjat andma tahteavaldus, millega kostja annab nõusoleku kustutada kinnisasja asukohaga Viimsi vallas, XXXXX külas, XXXXXXXX XXX X (registriosa nr XXXXXXXX; katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX) kohta avatud registriosa II jaos omanikuna NH ja kanda omanikuna sisse EE. Alternatiivselt mõista kostjalt hageja kasuks välja 31 955,82 eurot; hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused
2.Kostja vaidles hagile vastu.
Hageja tahe oli suunatud sellele, et KM teeks kostjale kinke ja annaks üle kinnistu omandiõiguse. Tegemist ei olnud hageja poolt antud käsundiga KM-le, kuna hageja ei olnud kinnistu omanik. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ja KM ühine tahe ei olnud sõlmida kinkelepingut. Kostjal ei ole kunagi olnud kavatsust ehitada hagejaga kodu ühisomandisse ega sinna koos elama asuda. Suhted hagejaga jahenesid 2009 ja lõppesid täielikult 2010, kui kummalgi tekkis uus elukaaslane. Kinnistut ei ostetud notariaalselt tõestatud lepingu alusel seltsingu omandisse. Kui hageja oleks kinnistu tühise seltsingulepingu alusel kostjale võõrandanud, oleks hageja alusetu rikastumise õigussuhtest tulenev nõue aegunud. Seltsingulepingu tühisusest pidi hageja teada saama vaidlusaluse tehingu toimumisel 2007 oktoobris. Tühine leping ei saanud lõppeda ei suhte lõppemisel 2010 ega kostja abiellumisel 2013. Alternatiivselt nõuab hageja 31 955,82 euro väljamõistmist. Kui hageja loovutas seltsingule nõudeõiguse KM vastu, siis tal on õigus tagasi saada ka nõudeõigus KM vastu. Hageja pole tõendanud, et seltsing on selle nõudeõiguse realiseerinud. Menetluse ajal esitas hageja kohtule tema ja KM vahel 15.01.2015 sõlmitud nõude loovutamise lepingu. Hageja positsioon on vastuoluline. Kuna notar on 15.10.2015 lepingus kummagi lepingupoole tahet tõestanud, siis on nad mõlemad leidnud, et kinnistu nõudeõigus on olnud KM-l, hagejal seda hagi esitamisel ei olnud ja hagejal tekkis hagemisõigus alles 15.01.2015.a. lepingu sõlmimisest. Hageja konstruktsioon KM-ga sõlmitud kinkelepingu tühisusest ei ole kooskõlas hageja enda väljatoodud asjaoludega ega seadusega. Tehingu näilikkust ei esine. Kinkelepingust nähtub, et tegemist on ühekülgse ja kahepoolse, mitte kolmepoolse lepinguga, hageja selle lepingu pooleks ei olnud. KM ja kostja ei leppinud kokku mingis muus tahteavalduses ega muudes õiguslikes tagajärgedes kui need, mis lepingus kirjas. Kostjale oli kinkelepingu sõlmimise ajal teada, et hageja soovib, et kinnistu saaks tasuta kostja omaks. Hageja ise korraldas kinkelepingu sõlmimise ja viibis notari juures selle sõlmimisel. Hageja soovil sõlmis KM kostjaga kinkelepingu, KM-i sellekohase tahte tõestas notar. KM võis oma laenukohustust hagejale täita hageja soovil kinnistu kinkimisega kostjale. Vaidlust ei ole selles, et kinkelepingu sõlmimise ajal oli KM kinnistu omanik ja tal puudusid piirangud kinnistu käsutamiseks. Kinkelepingu sõlmimisel ei eeldanud KM, et ta saab kostjalt vastusoorituse. KM ei ole ka kinkelepingust kehtivalt taganenud. Kui KM-l oleks tühise tehingu alusel üleantu tagasinõudmise õigus alusetu rikastumise sätete alusel (TsÜS § 84), oleks see nõue aegunud. Näiliku tehingu tühisusest saab isik teada tehingu tegemisel. Kui pooled oleksid sõlminud seltsingulepingu, tulnuks hagejal kõigepealt tõendada seltsinguvara olemasolu seltsingu lõppemise ajal. Hageja pole tõendanud, et kostja omandis olev kinnistu oleks poolte ühisomand. Maakohtu otsuse põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlust ei olnud selles, et KM kinkis 10.10.2007 kinkelepinguga kostjale kinnistu. KM ja kostja vahel sõlmitud kinkeleping ei olnud näilik ega tühine (TsÜS § 89 lg 1 ja 2, § 259 lg 1). Antud juhul saab 10.10.2007 sõlmitud kinkelepingu puhul arvesse võtta üksnes KM-i ning kostja omavahelisi sooritusi ning mõistmist lepingu
tingimustest. 10.10.2007 kinkelepingu sisu analüüsimisel ei ole relevantne, millised olid samaaegselt KM-i ja hageja ning kostja ja hageja omavahelised suhted. KM-i 10.11.2014 kinnitusest nähtub, et kinkelepingu vormistamine toimus hageja soovil ning KM lähtus asjaolust, et ta vabaneb võlast hageja ees, kuid kinkelepingu raames oli tema tahe suunatud sellele, et kinnistu omanikuks saab tasuta kostja. KM-i ja kostja vahel 10.10.2007 sõlmitud kinkeleping vastab sisuliselt kinkelepingu tunnustele, kuna kinkelepingu siseselt oli KM-i soov kostjat rikastada kinnistu üleandmise kaudu ning kostja selle eest ühtegi vastusooritust tegema ei pidanud. VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-109-14. Hageja ja kostja vahel seltsingu esinemist tuvastada ei ole võimalik. Seltsinguga oleks tegemist, kui on võimalik kindlaks teha, et pooled on teinud panuseid (VÕS § 581), korraldatud on juhtimine (VÕS §-d 582–587), seltsing on orienteeritud kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega on seotud aruandluse nõuded. Nimetatut ei tõenda tunnistaja MP kohtuistungil antud ütlused ega ülejäänud tõendid, mis käsitlevad kinnistule tulevase maja projekteerimist. Eeltoodu tõttu puudub hagejal alus nõuda kostjalt kinnistu omandi üleandmiseks nõusolekut. VÕS § 1028 ei kohaldu, kuna kostja ei ole hagejalt midagi saanud. Asjaolu, et hageja ja KM vahel oli laenulepinguline suhe, ei oma antud juhul puutumust kostjasse, kuna kostjale hageja midagi üle andnud ei ole. Seetõttu ei analüüsi kohus nõude aegumist. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. KM lähtepunktist ei vastanud kinkeleping viimase tunnustele VÕS § 259 lg 1 mõttes. KM küll rikastas kostjat, kuid ei teinud seda tasuta – ta vabanes hageja ees nõudest summas 688 500 krooni. Võlgnevusest vabanemine oli hageja ja KM-i vahelise käsundisuhte (mis küll osutus kehtetuks) oluline tingimus, ilma milleta ei oleks KM vastavat kinkelepingut kostjaga sõlminud. Maakohus ei käsitlenud aspekti, et isiku tahe enda vara tasuta ära anda on kinklepingu määratlemisel oluline. Lubadus kinkida ei tohi olla seotud vastutasuga. Oluline pole mitte ainult vastastikusus, vaid igasugune seotus. Kohus ei ole pooltevaheliste suhete seotust arvestanud, on poolte tahet vääralt tõlgendanud ja seega ebaõigesti sisustanud VÕS § 259 ning jätnud alusetult kohaldamata TsÜS vastavad normid. Kui hageja jaataks enda tahet, et kostja vastava kinnistu omandi saaks, poleks sellel õiguslikke tagajärgi – tahteavaldus ei ole vormikohane (kirjalik või notariaalses vormis) ning hageja polnud kinnistu omanik. Kostja oli teadlik asjaolust, et KM-l puudub tahe kostja tasuta rikastamiseks. KM-i eesmärgiks oli oma võlgnevusest vabanemine hageja ees ning nähtuvalt asjaoludest oli kinnistu omandi üleandmine seotud hageja poolt antud käsundiga, mis oli aga tühine. Kostja oli teadlik, et nö tegelikuks kinkijaks on hageja. Järelikult ei eksisteerinud kostja tahet kinnistut kinkena vastu võtta mitte KM-lt, vaid hagejalt. Käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Arvestades KM-i poolt nõude loovutamisega hagejale, on hagejal nõue kostja vastu, et kostja kannaks tagasi kinnistu omandi. Hageja nõue ei ole aegunud. Kohus on vääralt leidnud, et poolte vahel ei olnud seltsingut. Riigikohus ei ole öelnud, et seltsing oleks analoogsel juhul üldse võimatu ja kohus pidanuks seetõttu vastavat temaatikat põhjalikumalt analüüsima. Seltsingulepingu pooled võivad kokku leppida, et vara omandatakse asjaõiguslikult nende kaasomandisse või ka ühe poole ainuomandisse, see ei välista seltsingu sätete kohaldamist. Sel juhul
võib olla sõlmitud kokkulepe kasutada vara seltsingu eesmärgil, st majanduslikus mõttes ühisvarana. Riigikohus on ka varem leidnud, et VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, ja märkinud lisaks, et seltsinglased võivad ka ühisvara soetamise kokkuleppel välistada (Riigikohtu 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20). [...] Seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Kohus on jätnud hindamata tõendi, mille kohaselt pooled on leppinud kokku vastava kinnistu jätmises kostja ainuomandisse, samas kui kinnistu võõrandatakse kostja poolt, siis kohustub kostja tasuma hagejale 50% võõrandmisaegsest turuväärtusest. Võib eeldada, et kinnisvara hind üldjuhul tõuseb. Juhul, kui pooled oleksid asunud kinnistule ehitama, siis oleks ka seeläbi kinnistu väärtus oluliselt kasvanud. Nimetatud tõendist tuleneb, et poolte vahel oli ühe konkreetse varalise eesmärgi osas sõlmitud seltsinguline kokkulepe. Käesoleval juhul ei saa seltsingu sätetele tuginemist piirata see, et kostja ei ole eseme omandamiseks mingit panust teinud – märgitu oleks äärmiselt ebaõiglane ja põhjendamatu, so seaks Riigikohtu praktika järgi kostja põhjendamatult eelisseisundisse. Tekiks olukord, kus panuse mitte teinud isik oleks eelistatumas olukorras, kui panuse teinud isik, mis oleks ebaõiglane. Seega on hageja seisukohal, et seltsingu sätteid saab kasutada hoolimata sellest, et kostja rahalist panust seltsingusse ei teinud. Küll oli antud juhul olemas ilmne ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks, mida tõendab juba mainitud 03. oktoobri 2007 kokkulepe. VÕS § 603 lg 1 alusel tuleb hagejale tagastada seltsinglaste panused. Hageja panuseks on sisuliselt kõnealune kinnistu või vähemalt nõudeõigus, millest vabanemiseks oli KM nõus kinnistu võõrandama. VÕS § 603 lg 3 sätestab, et kui panuse tagastamine ei ole võimalik, tuleb hüvitada panuse tegemise aegne väärtus. Kui kohtud leiavad, et hüvitada tuleks tema nõude väärtus, mille vastu kinnistu saadi, on hageja esitanud alternatiivse nõude 31 955,82 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid selle põhjendusi tuleb täiendada. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. I
7.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - Hageja soovis võõrandada kostjale kinnistu, kuhu pooltel oli plaan rajada ühine kodu, et kinnitada oma siiraid kavatsusi poolte ühise tuleviku (ühine kodu ja laps) osas. - Hageja oli laenanud 10.11.2005 KM-le 688 500 krooni, millega viimane oli omandanud kinnistu. - laenu tagasimaksmise nõudest vabanemiseks oli KM nõus kas tagastama saadud raha või andma kinnistu omandi üle hagejale või tema poolt osutatud isikule. - Kuna hageja oli soovinud kinnistu kostja omandisse anda, kanti see kinnistusraamatus kohe kostja nimele, so KM kinkis kinnistu 10.10.2007 kostjale. - 2012 lõpus hageja ja kostja suhted jahenesid ja lõppesid.
8.Hageja soovib kinnistut tagasi. Esiletoodud asjaolude põhjal võib järeldada kolme liiki õigussuhted erinevate isikute vahel. Hageja ja kostja vahel oli mittetäieliku kohustuse võtmisest tulenev võlasuhe, so kostja võttis endale kõlbelisest kohustusest tuleneva mittetäieliku kohustuse tagada oma
elukaaslasele ja nende ühisele võimalikule lapsele kindel tulevik kinnistu tasuta võõrandamise kaudu kostjale (VÕS § 4 lg 2 p 2). Hageja ja KM vahel on laenuleping (VÕS § 396 lg 1). KM ja kostja vahel on kinkeleping (VÕS § 259 lg 1). II
9.Hageja on esile toonud, et KM täitis oma kohustuse hageja ees hageja poolt soovitud kolmandale isikule. Selline õiguslik suhe on kõige lähedasem VÕS §-s 89 reguleeritud kohustuse täitmise asendamisele. VÕS § 89 lg 1 kohaselt võib võlgnik kohustuse täitmiseks vajaliku teo asemel teha teistsuguse teo (täitmise asendamine) üksnes võlausaldaja nõusolekul, isegi kui teistsuguse teo väärtus on sama mis võlgnetaval teol või sellest suurem. Kui võlausaldaja võtab teise teo kohustuse täitmisena vastu, loetakse kohustus täidetuks. Kohustuse täitmise asendamisega on tegemist teistsuguse teo kui esialgne kohustus tegemisega siis, kui selles on kokku lepitud – võlgnik soovib teise teoga asendada kohustuse täitmist ja võlausaldaja on sellega nõus. Seega saab asjaolude põhjal tuvastada, et 10.10.2007 tehinguga täitis KM oma laenulepingust tuleneva kohustuse hageja ees.
10.Hageja ja KM vahelises suhtes ei ole tegemist käsunduslepinguga või käsundussuhtega, mille tühisusele hageja ekslikult oma nõude rajab. Täitmise asendamisel toimub senise kohustuse täitmine ega võeta uut kohustust. Võlausaldaja nõusolek on tahteavaldus, millele seadus ei sea vorminõudeid ja see võib olla tehtud ka konkludentselt (TsÜS § 68 lg 3). Täitmise asendamisel loetakse võlausaldaja nõusolek antuks, kui võlausaldaja võlgniku teise teo kohustuse täitmisena vastu võtab. Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus apellandi väiteid käsunduslepingu vorminõuete rikkumisest ja sellega kaasnevast käsunduslepingu tühisusest.
11.Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et KM ja kostja vaheline kinkeleping on tühine. Hageja heidab maakohtule ette kolme osapoole vastastikkuste suhetega mittearvestamist, eelkõige KM-i tahtega hageja võlgnevust tasuda. Sellest teeb hageja järelduse, et kinkeleping ei olnud kantud soovist kostjat ühepoolselt rikastada.
12.Maakohus eristas põhjendatult hageja ja KM ning KM ja kostja vahelisi õigussuhteid. Põhjendatud on hageja seisukoht, et kinkelepingu tasulisuse hindamisel tuleb lähtuda mitte ainult vastastikkusest, vaid poolte igasugusest seotusest. Samas on oluline siiski konkreetse kinkelepingu poolte seotus ja selle juures ei tule arvestada kolmandate isikute majanduslike huvidega. Tasuta rikastamine ei pea olema kinge, kui rahaline või muu materiaalne toetamine seatakse sõltuvusse mingist majanduslikust huvist ja teise poole kohustustest, mis ei ole kinkelepingule omased. Asjaoludest tulenevalt ei seadnud KM kinget sõltuvusse mingitest kostja kohustuste täitmisest ja tal puudus kostjaga seonduv majanduslik huvi. Kostjapoolse vastutasu puudumine lubab eeldada, et tegemist oli kinkelepinguga.
13.Õige on hageja seisukoht, et tahe võõrandada kostjale kinnistu oli temal, kuid tal puudus kinnistu omandiõigus. Nagu ringkonnakohus tuvastas, kinkis KM kinnistu kostjale hageja ja KM vahelise laenukohustuse täitmiseks (täitmise asendamine). Kuna hageja andis täitmise asendamiseks nõusoleku ja võttis KM-i poolt sellise täitmise kui nõuetekohase vastu, täitis hageja sellega enda mittetäieliku kohustuse kostja ees (VÕS § 4 lg 1 mõttes). Kuivõrd hageja täitis suhtes kostjaga oma mittetäieliku kohustuse, mitte kinkelepingust tuleneva kohustuse asi üle anda, pole kinkelepingu tasulisuse hindamisel oluline hageja võimalik majanduslik huvi (nt elada koos kostjaga ühiselt kinnistule rajatavas elamus).
14.Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kostjal puudus tahe kinge KM-lt vastu võtta ja tehing ei vasta seetõttu kinkelepingu tunnustele. Asjaolusid arvestades ei olnud kostjal huvi hageja poolt kohustuse isikliku täitmise vastu. Arvestades poolte kokkuleppeid, et hageja kohustuse täitmiseks ei hakata kinnistut võõrandama KM-lt hagejale ja siis omakorda kostjale, puudus kostjal alus keelduda
kolmanda isiku täitmise vastuvõtmisest, sest hageja võlgnikuna ei pidanud seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma kohustust isiklikult (VÕS § 78 lg 1). Seetõttu leidis maakohus lõppjäreldusena õigesti, et kinkeleping ei ole hagis toodud asjaoludel tühine. Seetõttu ei oma õiguslikult tähendust hageja ja KM vaheline kinkelepingu tühisusest tuleneva tagasinõudeõiguse loovutamise leping. III
15.Maakohtus ei leidnud tuvastamist, et poolte tahe olnuks omandada seltsingulepingu alusel kinnistu poolte kaasomandisse või kostja ainuomandisse. Nimetatu läheks vastuollu ka hageja enda poolt esitatuga, et ta soovis kostjale kinnistu võõrandada oma siiraste kavatsuste kinnituseks. Tuvastamist ei leidnud poolte konkreetne varaline eesmärk nagu ühine vara soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Asjaoludest ei ole võimalik järeldada, et pooltel oli kinnistut soetades ühine tahe ühise varalise väärtuse loomiseks. Seetõttu pole kinnistu soetamist kostja ainuomandisse võimalik hinnata hageja panusena seltsingulepingu mõttes.
16.Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus on jätnud hindamata poolte 03.10.2007 kokkuleppe (I kd, tl 47). Hageja esitas tõendi 25.11.2014 hagi tagamise taotluse lisana. Taotluses toodud asjaolude kohaselt pidi algselt osalema ka kostja kinnistu omandamisse panustamisel, st KM pidi algselt müüma kinnistu kostjale turuhinnast soodsamalt. Nimetatu tõendamiseks esitas hageja 03.10.2007 tõendi. Edasi väidab hageja, et tegelikkuses kostja kinnistu soetamisse ei panustanud. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et soovib tugineda ka nimetatud seisukohtadele ja esitatud tõendile. Nimetatud kokkuleppega on kostja võtnud endale kohustuse tasuda hagejale 50 % kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast juhul, kui kostja tulevikus kinnistu võõrandab. Seejuures on pooled lepingu preambuli kohaselt arvesse võtnud, et hageja on teinud olulisi investeeringuid kinnistusse ja kostja soovib saada kinnistu ainuomanikuks, sõlmides KM-ga vastavasisulise lepingu. Tegemist on edasilükkava tingimusega tingimusliku tehinguga TsÜS § 102 lg 1 mõttes. Seejuures ei ole teada, kas edasilükkav tingimus, so kinnistu võõrandamine kostja poolt, kunagi saabub. Lepingust nähtub hageja soov saada tagasi tema poolt kinnistuga seonduvalt tehtud investeeringud juhul, kui kostja kinnistu võõrandab. Nimetatu ei ole kooskõlas hageja seisukohaga, et kostja peaks talle kogu kinnistu kui seltsingusse tehtud panuse või selle väärtuse tagastama. Nimetatud kokkuleppest pole võimalik ka järeldada, et poolte tahe oli lepingus suunatud ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks nagu hageja seda apellatsioonkaebuses väidab. Seega leidis maakohus õigesti, et hageja hagi alusel ei ole võimalik hagi kostja vastu rahuldada.
17.Eeltoodud põhjendustel tuleb hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, tehakse seda maakohtu poolt TsMS § 177 lg 2 alusel kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisel. Hageja esitas ringkonnakohtu istungil menetluskulude nimekirja. Kostja menetluskulude suurus ja ühiku hind on protokollitud ringkonnakohtu 19.10.2015 toimunud istungi protokollis.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.