Tühistada käesolevas tsiviilasjas 26.11.2014 määrusega kohaldanud hagi tagamise abinõu, millega seati XXX(isikukood XXX) omandis olevale kinnistule asukohaga XXX, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale XXX(isikukood XXX) kasuks 33 055,82 euro (kolmkümmend kolm tuhat viiskümmend viis euro ja 82 sendi) suurune kohtulik hüpoteek. Menetluskulud
3.Jätta tsiviilasja menetluskulud XXX kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Edasikaebamise kord
4.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja XXX ja XXX(siis XXX) tutvusid 2000. aasta paiku, umbes perioodil 2006 – 2012 oli neil intiimsem suhe ning pooltel oli plaan luua ühine kodu. Samas seadis kostja hageja siirad kavatsused kahtluse alla märkides, et tema vajab kindlust ja palus hagejal vormistada kostja (ja potentsiaalse lapse) tuleviku tagamiseks kostja nimele kinnistu, kuhu pooltel oli plaan ühine kodu rajada. Kuivõrd hageja kavatsused olid siirad, siis nõustuski hageja kostja ettepanekuga.
2.Kinnistu, millele pooled planeerisid ühise kodu rajamist, asub XXX. Kõnealuse kinnistu omandas 14.11.2005 asjaõiguslepingu alusel XXX, kes on XXX vennatütar. Vahendid XXX kinnistu ostmiseks laenas XXX kandes XXX pangakontole 10.11.2005 688 500 Eesti krooni. Nagu nähtub nii pangaülekandest, kui ka 14.11.2005 lepingu p 5.1.4.2, siis vastavat summat kasutas XXX kõnealuse kinnistu omandamiseks. XXX oli samuti kõnealusele kinnistule planeerinud elamu ehitamist, kuid 2007. aastaks ei olnud veel vastav plaan realiseerunud, samuti ei olnud XXX veel tagastanud XXX saadud laenu. Pooled arutasid olukorda ja leppisid kokku, et XXX annab XXX laenu tagastamise asemele üle hoopis kinnistu.
3.Samas, kuna XXX oli nõustunud kõnealuse kinnistu vormistama XXX nimele, siis selle asemel, et kinnistut vahepeal enda nimele vormistada, vormistati see otse XXX nimele. Märgitu toimus 10.10.2007, kui XXX kinkis XXX kõnealuse kinnistu.
4.2013. aastal teavitas XXX hagejat, et on 13.06.2013 abiellunud ja sellest tulenevalt on poolte suhted lõplikult läbi. XXX leppis märgitud asjaoluga, kuid leidis, et XXX peaks sellisel juhul siiski tagastama tema nimele vormistatud kinnistu.
5.Ülaltoodust nähtuvalt oli hagejal ja kostjal suhe ning plaan rajada ühine kodu. Kostja omandas konkreetse kinnistu üksnes tänu sellele, et temal ja XXXoli ühise kodu rajamise kavatsus. Kohtupraktikas ja õigusteoorias on analoogseid olukordi asutud hindama kui poolte seltsingut. XXX leiab ülaltoodust lähtuvalt, et temal oli XXX iga juriidilises mõttes seltsing eesmärgiga luua ühine kodu (ja järelkasv), tema on teinud seltsingusse panusena kõnealuse kinnistu, mis on vormistatud XXX nimele, kuid tänaseks on seltsing vaieldamatult lõppenud. Korter oli hageja panus seltsingusse ning
võttes arvesse, et seltsing on lõppenud, nõuab hageja selle tagastamist VÕS § 603 lg 1 alusel.
6.Alternatiivselt, so juhuks, kui kohtu meelest ei ole hagejale teadmata põhjusel kinnistu tagastamine XXX võimalik, nõuab XXX vastava panuse tegemise aegse väärtuse hüvitamist, milleks on kinkelepingust nähtuvalt 31 955,82 eurot.
7.XXX kinge kostjale ei saa olla kehtiv. Kinkelepingut iseloomustab kinkelepingut kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat vastutasuta. Antud juhul on ka kostja ise kinnitanud hageja poolt väidetut, et XXX kinkis kostjale vaidlusaluse kinnistu üksnes hageja soovil – seega puudus XXX tahe kostjat rikastada. XXX jaoks ei olnud tegemist tasuta oma vara võõrandamisega, vaid ta lootis selle vastu vabaneda oma kohustusest hageja ees.
8.Ülaltoodust tulenevalt vormistati 10.10.2007 kinkeleping isikute vahel, kellel omavahel polnud mingit soovi mistahes tehingut teostada (rääkimata kinkelepingust) – samas olid neil mõlemal suhted hagejaga, kuid paraku sellises vormis, mis mingeid juriidilisi tagajärgi kaasa ei toonud. Seega sõlmiti 10.10.2007 kinkeleping hoopis juriidiliselt kehtetute kokkulepete täitmiseks. Hageja leiab, et tegemist oli näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes, kuna käesoleval juhul soovisidki pooled tegelikkuses kinkelepingu varjus vormistada juriidiliselt kehtetuid kokkuleppeid, mitte aga ei soovitud teha kinkelepingut. TsÜS § 89 lg 2 sätestab, et näilik tehing on tühine. Järelikult on XXX ja kostja vahel 10. oktoobril 2007. a sõlmitud kinkeleping tühine.
9.Tegemist on algusest peale õiguslike tagajärgedeta lepinguga ja tehingu alusel saadu tuleks tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Järelikult on hetkel kostja ja XXX vahel sõlmitud asjaõigusleping kinnistu omandi ülekandmiseks kehtiv ja Krista Mihkelsaarel on ülaltoodust tulenevalt ja kostja enda väiteid arvestades nõue kostja vastu, et kostja kannaks XXX tagasi tema omandi. Kuigi antud juhul pole tegemist kinkelepingust taganemisega, on ikkagi tegemist olukorraga, kus kostja peaks XXX tagastama tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, so just nimelt vastavalt viidatud VÕS § 1028 lg 1 järgi. Hageja ning XXX on sõlminud 15.01.2015 nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt XXX kui loovutaja loovutas oma vastava nõude (üleantu tagastamisnõudeõiguse) XXX vastu, millest tulenevalt oli XXX kohustus anda vaidlusaluse kinnistu omand üle XXX. Eeltoodust tingituna on käesoleval hetkel XXX kohustus anda vastava kinnistu omand üle hoopis hagejale ning kui XXX seda vabatahtlikult ei tee, siis saab kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks TsÜS § 68 lg 5 järgi asendada kohtuotsusega.
10.Hageja on seisukohal, et hageja nõue ei ole aegunud. Õigustatud isiku teadmisega seonduv tähtaeg, s.o kolm aastat ei ole möödunud. Ei hageja ega ka XXX ei saanud teada kostja alusetust rikastumisest mitte tehingu tegemisel, vaid alles käesoleva menetlusega seoses advokaadi poole pöördudes. Asjaolu, et vastav kinkeleping on näilik, selgitas XXX ja hagejale alles käesoleva menetluse käigus hageja advokaat pärast seda, kui kostja oli oma vastuses hagile ise vastavasisulisi faktilisi asjaolusid kinnitanud. Kostja on hagejale korduvalt lubanud, et tagastab talle kinnistu.
11.Hageja palub kohustada XXX andma tahteavaldus, millega XXX annab nõusoleku kustutada kinnisasja asukohaga XXX (registriosa nr XXX; katastritunnus XXX) kohta avatud registriosa II jaos omanikuna XXX ja kanda omanikuna sisse XXX. Alternatiivselt mõista XXX XXX kasuks välja 31 955,82 eurot; hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited hagile
12.Kostja ei tunnista hagi. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et omand kuuluks talle, mis muudaks kinnistusraamatu kande valeks, vaid ta väidab, et tal on õigus omandit saada.
13.Hageja tahe oli suunatud sellele, et XXXteeks kostjale kinke ja annaks üle kinnistu omandiõiguse. Seejuures ei saa väita, et tegemist sai olla hageja poolt antud käsundiga XXX, kuna hageja ei olnud kinnistu omanik, samuti ei olnud see sõlmitud notariaalses vormis. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ja XXX ühine tahe ei olnud sõlmida kinkelepingut. Kostja ei ole kunagi sõlminud hagejaga seltsingulepingut. Seltsingulepingust tuleneva nõude konstrueeris kunstlikult hageja esindaja 4,5 aastat päras kostja ja hageja suhte lõppemist. Kostjal ei ole kunagi olnud kavatsust ehitada hagejaga kodu ühisomandisse ega sinna koos elama asuda. Suhted hagejaga jahenesid 2009 ja lõppesid täielikult 2010, kui kummalgi tekkis uus elukaaslane. Kui kostja oleks soovinud hagejaga sõlmida seltsingulepingu kinnistu ühiseks omandamiseks, siis oleks leping vastavalt ka vormistanud. Hageja pole tõendanud ühist eesmärki, samuti ei ole kinnistu ostetud notariaalselt tõestatud lepingu alusel seltsingu omandisse.
14.Isegi juhul, kui hageja oleks tõendanud, et tema on kinnistu omandi kostjale andnud ja seda tühise seltsingulepingu alusel, saanuks ta tugineda VÕS §-le 1027, kuid selline hageja nõue on aegunud. Seltsingulepingu tühisusest pidi hageja teada saama vaidlusaluse tehingu toimumisel, s.t. 2007.a. oktoobris. Tühine leping ei saanud lõppeda ei suhte lõppemisel 2010 ega kostja abiellumisel 2013. Hageja ei põhjenda, miks ei saanud seltsingulepingut lugeda lõppenuks 2010, kui kummalgi tekkis uus elukaaslane.
15.Alternatiivselt nõuab hageja 31 955,82 euro väljamõistmist. Kui hageja loovutas seltsingule nõudeõiguse XXX, siis tal on õigus tagasi saada ka nõudeõigus XXX vastu. Hageja pole tõendanud, et seltsing on selle nõudeõiguse realiseerinud.
16.16.01.2015 esitas hageja kohtule tema ja XXX vahel 15.01.2015 sõlmitud nõude loovutamise lepingu. Hageja positsioon on vastuoluline. Suhetes XXX leiab hageja, et tal ei olnud hagi esitamisel kinnistu nõudeõigust, sest ta omandas selle XXX alles 15.01.2015, kuid kohtusse esitas ta hagi 21.11.2014 väitega, et temal oli kinnistu tagasinõude õigus.
17.Kuna notar on kummagi lepingupoole tahet tõestanud, siis on nad mõlemad leidnud, et kinnistu nõudeõigus on olnud XXX , hagejal seda hagi esitamisel ei olnud ja XXX tekkis hagemisõigus alles 15.01.2015.a. lepingu sõlmimisest.
18.Hageja konstruktsioon XXX sõlmitud kinkelepingu tühisuse põhjendamiseks ei ole kooskõlas hageja enda väljatoodud asjaoludega ega seadusega. Kostja arvates ei ole tegu näiliku tehinguga, sest näilikkust ei esine. Hageja esitatud kinkelepingust nähtub, et tegemist on ühekülgse ja kahepoolse, mitte kolmepoolse lepinguga, hageja selle lepingu pooleks ei olnud. Lepingupooled, s.t. XXX ja kostja, ei olnud kokku leppinud mingis muus tahteavalduses ega muudes õiguslikes tagajärgedes kui need, mis lepingus kirjas. Kostjale oli kinkelepingu sõlmimise ajal teada, et hageja soovib, et kinnistu saaks tasuta kostja omaks. Hageja ise korraldas kinkelepingu sõlmimise ja viibis notari juures selle sõlmimisel. Hageja soovil sõlmis XXX kostjaga kinkelepingu, XXX sellekohase tahte tõestas notar.
19.Raskestimõistetav on, miks XXX ei oleks võinud oma laenukohustust hagejale täita hageja soovil kinnistu kinkimisega kostjale. Vaidlust ei ole selles, et kinkelepingu sõlmimise ajal oli XXX kinnistu omanik ja tal puudusid piirangud kinnistu käsutamiseks. Kinkelepingu sõlmimisel XXX ei eeldanud, et ta saab kostjalt vastusoorituse, seega oli tegemist ühekülgse lepinguga ilma, et kostja pidanuks midagi vastu andma. XXX ei ole ka kinkelepingust kehtivalt taganenud.
20.Isegi, kui kinkeleping oleks olnud tühine, nagu hageja väidab, on Riigikohus avaldanud seisukohta (lahend 3-2-1-121-14 jt.), et näilikkuse tõttu on tühine siiski vaid notariaalne
kohustustehing. Isegi, kui nii kinkeleping kui asjaõigusleping oleksid olnud tühised, ja XXX oleks tühise tehingu alusel üleantu tagasinõudmise õigus alusetu rikastumise sätete alusel (TsÜS § 84), oleks see nõue aegunud. Näiliku tehingu tühisusest saab isik teada tehingu tegemisel. Juhul, kui maakohus loeb, et kinkeleping ja asjaõigusleping on tühised, taotleb kostja kohaldada aegumist.
21.Kostja pole soovinud kinnistut võõrandada - 2010.a., kui kõik suhted olid lõppenud, soovis kinnistut võõrandada hageja, kuid kostja sellest keeldus. Hagist võiks järeldada, et hageja on esitanud nõude seltsingu likvideerimisel panuse tagastamise nõudena. Seltsinguvara tuleb pärast seltsingu kohustuste täitmist tagastada seltsinglastele vastavalt nende tehtud panustele (VÕS § 603 lg 1).
22.Seega isegi juhul, kui pooled oleksid sõlminud seltsingulepingu, tulnuks hagejal kõigepealt tõendada seltsinguvara olemasolu seltsingu lõppemise ajal. Hageja pole tõendanud, et kostja omandis olev kinnistu oleks poolte ühisomand. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused
23.Kohus, kuulanud pooled kohtuistungil ära ja uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
24.Hageja on esitanud kostja vastu omandiõiguse saamisele suunatud nõude, alternatiivselt 31 955,82 euro hüvitamise nõude. Kostja vaidleb esitatud nõudele vastu põhjendusel, et hageja ei ole õigustatud kostjalt korteriomandit saama või isegi juhul, kui oleks, siis on nõue aegunud.
25.Antud juhul on tuvastamist leidnud, et XXX on 10.10.2007 kinkelepinguga kinkinud kostjale XXX asuva kinnistu (kd I lk 20-24). Hageja leiab, et kõnealune kinkeleping on tühine, kuna tegemist on näiliku tehinguga ning soovib kinnistu üleandmist hagejale, kuna hageja on vastava nõudeõiguse XXX saanud 15.01.2015 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepinguga (kd I lk 115-120). Kostja leiab, et kinkelepingu näol ei ole tegemist näiliku tehinguga, mistõttu see ei ole ka tühine.
26.Kostja on käesolevas asjas esitanud aegumise vastuväite. Riigikohus on lahendi nr 3-21-54-13 p-s 11 märkinud, et nõude aegumise tuvastamiseks tuleb esmalt hageja nõue kvalifitseerida. Esimese alternatiivse hagi alusena on hageja välja toonud asjaolu, et XXX ja kostja vahel oli sõlmitud näilik tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes, mis tähendab, et TsÜS § 89 lg 2 alusel oleks tegemist tühise tehinguga. Kohus märgib, et olukorras, kus leiaks tuvastamist, et tegemist oli tühise tehinguga, kohalduks tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1 võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027, mis reguleerib alusetut rikastumist.
27.Järgnevalt kohus analüüsib, kas XXX ja kostja vahel 10.10.2007 sõlmitud kinkelepingu näol on tegemist tühise tehinguga. Juhul, kui leiab tuvastamist, et tegemist oli tühise tehinguga, on kohtul võimalik kontrollida, kas hagejal võib olla TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1027 koostoimes alusetust rikastumisest tulenev nõue, mille puhul kohus saab teha kindlaks, kas vastav nõue on esitatud seaduses ettenähtu tähtaja jooksul, s.o kas nõue on aegunud või mitte.
28.TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida
nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg-st 2 tulenevalt on näilik tehing tühine. Hageja on veendumusel, et kinkeleping oli näilik, kuna tegelikkuses ei olnud Krista Mihkelsaarel soovi kostjat tasuta rikastada. Kohus leiab, et antud juhul ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et XXX ja kostja vahel sõlmitud kinkeleping oli näilik.
29.VÕS § 259 lg-st 1 tuleneb, et kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Riigikohus on kinkelepingu olemust analüüsides asunud lahendis nr 3-2-1-119-09 p-s 14 seisukohale, et kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Samuti on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-153-06 p-s 14 asunud seisukohale, et vastavalt VÕS § 259 lg-le 1 on kinkeleping tasuta leping ning kinkelepinguga ei ole tegemist juhul, kui lepingu järgi kohustub kingisaaja tegema vastusoorituse.
30.Kohus on tulenevalt VÕS § 259 lg 1 sõnastusest ning eelviidatud Riigikohtu lahenditest tulenevalt seisukohal, et kinkelepingu kohustuslikeks tunnusteks on, et kinkija annab kingisaajale tasuta üle talle kuuluva eseme ning kingisaajal omakorda puudub kohustus teha kinkijale vastusooritus. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab 10.10.2007 sõlmitud kinkelepingu puhul arvesse võtta üksnes XXX ning kostja omavahelisi sooritusi ning mõistmist lepingu tingimustest. Kohus leiab, et 10.10.2007 kinkelepingu sisu analüüsimisel ei ole relevantne, millised olid samaaegselt XXX ja hageja ning kostja ja hageja omavahelised suhted. Kohus märgib, et nii esitatud asjaoludest kui tõenditest nähtuvalt on võimalik tuvastada, et XXX arusaamine ja tahe oli suunatud sellele, et ta rikastab kostjat oma kinnistu kinkimise kaudu ilma, et ta kostjalt selle eest vastusoorituse saaks. Asjaolu, et Krista Mihkelsaarel ja hagejal oli täiendav omavaheline kokkulepe laenusuhte reguleerimiseks, ei muuda asjaolu, et 10.10.2007 kinkelepingu raames olid pooled üksnes XXX ja kostja ning selle tehingu raames soovis XXX oma kinnistu kostjale kinkida kostjalt selle eest midagi vastu saamata. Nimelt nähtub XXX10.11.2014 kinnitusest, et kinkelepingu vormistamine toimus küll hageja soovil ning XXX lähtus asjaolust, et ta vabaneb võlast hageja ees, kuid kinkelepingu raames oli tema tahe suunatud sellele, et kinnistu omanikuks saab tausta kostja (kd I lk 30). Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et XXX ja kostja vahel 10.10.2007 sõlmitud kinkeleping vastab ka sisuliselt kinkelepingu tunnistele, kuna kinkelepingu siseselt oli XXX soov kostjat rikastada kinnistu üleandmise kaudu ning kostja selle eest XXX ühtegi vastusooritust tegema ei pidanud. Seega on tuvastamist leidnud, et 10.10.2007 kinkelepingu näol ei ole tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes ning tehing ei ole ka tühine tulenevalt TsÜS § 89 lg-st 2.
31.Alternatiivse alusena hageja nõudele on hageja välja toonud asjaolu, et hageja ja kostja vahel oli seltsinguleping. Kostja vaidleb hageja seisukohale vastu ning leiab, et poolte vahel seltsingut ei olnud, kuna puudus ühise tegutsemise eesmärk. VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-14 käsitlenud kooselus elavate inimeste osas seltsingulepingu kohaldamise võimalust ning leidnud p-s 13, et ei nõustu seisukohaga, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu
(vabaabielu) saaks iseenesest lugeda seltsinguks ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj. Täiendavalt on Riigikohus otsuse punktis 14 leidnud, et kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu kolleegiumi arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või perekonnaseaduse (PKS) analoogia alusel kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel sarnaseid kohustusi nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud vastastikuseks toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad PKS § 15 alusel.
32.Tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendist on kohus seisukohal, et hageja ja kostja vahel seltsingu esinemist tuvastada ei ole võimalik. Nimelt on Riigikohus nimetanud, et seltsinguga on tegemist, kui on võimalik kindlaks teha, et pooled on teinud panuseid (VÕS § 581), korraldatud on juhtimine (VÕS §-d 582–587), seltsing on orienteeritud kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega on seotud aruandluse nõuded. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole esitatud tõendeid, millest ilmneks, et hageja ja kostja vahel oli lepinguline suhe, mis hõlmas panuseid, korraldatud juhtimist ning oli orienteeritud kasumi teenimisele ja jaotamisele. Tunnistaja Meelis Purru on kohtuistungil andnud küll ütlusi selle kohta, et tunnistaja nägi hagejat ja kostjat aastatel 2006-2008 suhtes ning pooled plaanisid ühist majaehitust (kd I lk 2 pöördel), kuid tunnistaja ütlustega ei ole tõendamist leidnud, et hageja ja kostja tegutsesid ühiselt korraldatud juhtimise all ning olid orienteeritud kasumi teenimisele ja jaotamisele. Samuti ei tõenda antud asjaolusid hageja esitatud ülejäänud tõendid, mis käsitlevad kinnistule tulevase maja projekteerimist. Lähtuvalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel ei ole võimalik tuvastada seltsingulepingu tunnustele vastavat lepingulist suhet.
33.Võttes arvesse, et kohus tuvastas, et XXX ja kostja vaheline kinkeleping ei olnud tühine, samuti, et hageja ja kostja vahel ei esinenud seltsingulepingut, puudub hagejal alus nõuda kostjalt kinnistu omandi üleandmiseks nõusolekut. Seega analüüsib kohus hageja alternatiivset nõuet, millega hageja palub kostjalt välja mõista 31 955,82 eurot. Hageja ei ole küll nimetanud kõnealuse nõude materiaalõiguslikku alust, kuid kohtu hinnangul tuleb analüüsida, kas hagejal võib kostja vastu olla alusetust rikastumisest tulenev nõue. VÕS § 1028 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus märgib, et nähtuvalt eeltoodust on VÕS § 1028 kohaldamise eeldus, et kostja on hagejalt midagi saanud. Antud juhul ei ole esitatud asjaoludest tuvastatav, et kostja oleks
hagejalt midagi saanud. Nimelt on hageja nii väitnud kui ka tõendanud, et kinnistu omandi on kostja saanud XXX. Seda, et hageja oleks kostjale lisaks kinnistule täiendavalt veel midagi üle andnud, hageja käesolevas menetluses tõendanud ei ole. Asjaolu, et hageja ja XXX vahel oli laenulepinguline suhe, ei oma antud juhul puutumust kostjasse, kuna kostjale hageja midagi üle andnud ei ole. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja nõude puhul ei kuulu kohaldamisele ka alusetut rikastumist reguleerivad sätted, kuna tuvastamist ei ole leidnud VÕS § 1028 kohaldamise eeldused.
34.Võttes arvesse, et kohus ei leidnud, et täidetud oleksid hageja nimetatud hagi materiaalõiguslike aluste eeldused, jätab kohus analüüsimata, kas mõni hageja alternatiivsetest nõuetest võis olla aegunud.
35.TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus on käesolevas tsiviilasjas 26.11.2014 määrusega kohaldanud hagi tagamist, millega seati XXX(isikukood XXX) omandis olevale kinnistule asukohaga XXX, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale XXX(isikukood XXX) kasuks 33 055,82 euro (kolmkümmend kolm tuhat viiskümmend viis euro ja 82 sendi) suurune kohtulik hüpoteek. Võttes arvesse, et kohus on antud juhul jätnud hagis esitatud nõude rahuldamata, tühistab kohus TsMS § 386 lg 4 alusel kohaldatud hagi tagamise abinõu.
36.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 126 lg 1 alusel on hagihind 32 000 eurot. Menetluskulud
37.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
38.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.