SR, A-MM ja MM hagi KK vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 014/2014/634
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.03.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SR, A-MM ja MM apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I (apellatsioonimenetluses apellant I): SR (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht Harku vald, Harju maakond) Hageja II (apellatsioonimenetluses apellant II): A-MM (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX
XXXX XXX XXXXXXXXX XXXXXXXXX, XXXXX
XXXXX, XXXXXXX XXXXXXXX)
Hageja III (apellatsioonimenetluses apellant III): MM (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht Harku vald, Harju maakond) Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaat Merilin Valdmaa ja vandeadvokaat Epp Lumiste Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): KK (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht Viimsi vald, Harju maakond), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maire Arm
Kohtuistungi toimumise aeg
14.10.2015
Istungil osalenud isikud
Apellantide lepingulised esindajad vandeadvokaat Merlin
1(9)
Valdmaa ja vandeadvokaat Epp Lumiste Vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Maire Arm
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta SR, A-MM ja MM kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.08.08.2014 esitasid SR (hageja I), A-MM (hageja II) ja MM (hageja III) maakohtule KK (kostja) vastu hagi, milles palusid tunnistada lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 014/2014/634.
2.21.03.2001 on notar tõestanud laenulepingu PM ja kostja vahel. Lepingu p 1.3.1 järgi oli lepingu täitmise tähtaeg 21.09.2001. PM suri 12.09.2011, tema pärijate hulgas on hagejad. 16.01.2012 koostas kohtutäitur Elin Vilippus pärandvara nimekirja, milles ei ole kajastatud kostja nõuet PM vastu pärandvara hulka kuuluvana. Kostja ei teavitanud üleskutsemenetluses kohtutäiturit sellest, et kostjal on pärandvara hulka kuuluvaid nõudeid ja õigusi. 15.05.2014 esitas kostja kohtutäitur Kalle Laanemetsale avalduse täitemenetluse alustamiseks. Kohtutäitur on algatanud täiteasja nr 014/2014/634 menetluse ning täitedokumendiks on märgitud 21.03.2001 laenuleping.
3.Sundtäitmine on lubamatu, sest sissenõudjal puudub täitedokumendis dokumenteeritud nõue, kuna laenuleping on rahatu. Kostja ei ole PM-le laenu andnud. On vähetõenäoline, et 500 000 krooni anti üle sularahas. Alternatiivselt, laenulepingust tulenev kohustus on täidetud. Ei ole usutav, et kostja ei ole seniajani nõudnud laenu tagastamist ja on lasknud oma nõudel hüpoteegisummat ületavas osas aeguda. Võlasuhte lõppemist kinnitab asjaolu, et kostjal ei olnud täitmisavalduse esitamisel enam isiklikku eksemplari lepingust. Alternatiivselt, täitemenetluse läbiviimine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja käitumine on vastuoluline, sest kostja ei ole 13 aasta jooksul nõudnud laenu tagastamist ega alustanud võlgnevuse sissenõudmiseks täitemenetlust. Selliselt on kostja andnud võlgnikule alust arvata, et ta on nõudest loobunud. Käesoleval ajal nõude sissenõudmisega kuritarvitab kostja oma õigusi.
2(9)
Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
5.PM vajas laenu elamu ehituse jaoks. Puudub igasugune mõistlik selgitus, miks pidanuks PM seadma hüpoteegi summas 500 000 krooni oma isiklikule varale, kui talle laenu ei antud. Kostja andis laenu sularahas. Lepingujärgse laenusumma üleandmist tõendavad 21.03.2001 notariaalne leping, lepingus sisalduv PM kinnitus raha saamise kohta, kostja vande all antud tunnistused, PM elukaaslase IM vande all antud tunnistused ning muud kostja esitatud tõendid, millest nähtuvalt oli kostjal võimalus laenu anda. Hagejad ei ole usutavalt põhistanud PM laenuvajaduse puudumist. Kostja pikendas laenu tagastamise tähtaega jooksvalt. Kostja ei nõua mõnest muust suulisest laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. Kuivõrd nõue muutus sissenõutavaks 22.09.2001, on hagejad viivitanud laenu tagasimaksmisega 4822 päeva ja viivis kuni 05.12.2014 moodustab 770 454,92 eurot. Kuivõrd hüpoteegiga on tagatud nõue 650 000 krooni (41 543 eurot) ulatuses, on selles summas nõue ka täitmiseks esitatud. Asjaolu, et lepingupooled leppisid kokku põhivõla tagastamise tähtaja pikenemises, ei tähendada see, et juba sissenõutavaks muutunud viivisenõudest kostja loobus.
6.Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks pidanuks kostja oma nõudest teavitama PM eelmise kooseluga seotud perekonnaliikmeid, kellega kostjal varasemast mitte mingisuguseid kokkupuuteid ei olnud. Muuhulgas on tsiviilasjas nr 2-13-15524 tehtud 10.12.2014 vaheotsus, milles on tuvastatud PM pärandvara hulka kuuluv 21.03.2001 sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus kostja ees summas 31 955,82 eurot (500 000 krooni). Seega on vaidlusalune nõue tuvastatud (või vähemalt tuvastatav) ka PM pärimismenetlusega seotud kohtuvaidluses. Kostja oli sunnitud alustama täitemenetlust, kuna pank on vastava kinnistuga seotud laenulepingud üles öelnud. Täitemenetluse alustamata jätmisel kaotanuks kostja oma hüpoteegi pangale kuuluva I järjekoha hüpoteegi realiseerimise järgselt. Samuti ei ole vastuolulisust asjaolus, et kostja ei alustanud PM suhtes menetlust laenu sissenõudmiseks juba varem. Kostja ja PM olid väga head sõbrad ning on täiesti tavapärane, et laenusuhteid võivad sõbrad lahendada ka kohtuväliselt läbirääkimiste teel. Kostja nõue oli piisavalt tagatud ning samuti oli nõude aegumiseni veel mitmeid aastaid aega. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
7.Harju Maakohus 23.03.2015 otsusega jättis hagi rahuldamata, otsustas, et sundtäitmine täiteasjas nr 014/2014/634 on lubatav Tallinna notar Mare Milleri asendaja Hiie Sild tõestatud 21.03.2001 notariaalse laenulepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel summas 41 542,57 eurot, tühistas 08.08.2014 määruse hagi tagamise korras täitemenetluse peatamise kohta ja jättis menetluskulud hagejate kanda.
8.Kohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: Tallinna notari Mare Milleri asendaja Hiie Sild tõestas 21.03.2001 notariaalse laenulepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega seati kostja kasuks hüpoteek PM-le kuuluvale kinnistule (vana registriosa nr XXXXX) neljandasse jakku teisele järjekohale hüpoteegisummaga 500 000 krooni ilma intressita, kõrvalnõuete rahalise suurusega summas 150 000 krooni koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele (I kd lk 57-63).
3(9)
Notariaalses lepingus sisaldub laenuleping (p 1), mille kohaselt on KK laenanud PMle 500 000 krooni, tagastamise tähtajaga 21.09.2001. Lepingu järgi on rahasumma üle antud enne laenulepingu sõlmimist. Hüpoteegi seadmise- ja asjaõigusleping tagab 21.03.2001 sõlmitud laenulepingut (lepingu punkt 2.4.1.1). PM suri 12.09.2011 ja tema pärijateks on teiste seas hagejad. 21.03.2001 notariaalse lepingu alusel alustas 22.05.2014 kohtutäitur hagejate suhtes täitemenetlust (I kd lk 22-23).
9.Kuigi PM on notariaalset lepingut allkirjastades kinnitanud laenusumma kättesaamist enne lepingu sõlmimist (p 1.1.2), kinnitas kostja 05.11.2014 istungil vande all, et andis rahasumma üle kahes või kolmes osas sularahas (I kd lk 142). Kuigi notariaalses lepingus Pi poolt kinnitatu erineb kostja vande all antud ütlustest raha üleandmise kohta, ei saa sellest järeldada, et täitemenetluses täidetakse mõnd muud kostja ja PMiga sõlmitud suulist laenulepingut. Kinnistusraamatusse on seatud kostja kasuks hüpoteek PM-le kuuluvale XXXX kinnistule (registriosa nr XXXXXXXX) 21.03.2001 lepingu tagamiseks. Selle lepingu alusel on alustatud ka täitemenetlust. Käesoleval hetkel ei ole võimalik üheselt tuvastada, kas laen anti üle enne laenulepingu sõlmimist ühes või mitmes osas või osaliselt enne laenulepingu sõlmimist ja mingis ulatuses pärast laenulepingu sõlmimist. Asjaolu, et raha anti üle laenulepingus märgitust erineval ajal, ei muuda laenu andmist olematuks.
10.Hinnates kostja vande all antud ütlusi sissetulekute kohta (05.11.2014 protokoll I kd lk 144-143), asjas esitatud SEB panga kinnitust kostja pangakonto kohta (I kd lk 85-86), kostjale kuulunud kinnisasjade kohta (XXXXXXX XX XX, I kd lk 135 ja II kd lk 102; XXXXXX XX XXX II kd lk 93 koostoimes II kd lk 99), notariaalset lepingut XXXXXXX XX XX kinnisasja müügist laekunud rahaliste vahendite kohta (II kd lk 103-108), SEB panga väljavõtet (II kd lk 109-111), Ühispanga väljavõtet 01.01.200231.12.2002 perioodil (III kd lk 15-27, 37-42), oli kostjal piisavalt rahalisi võimalusi PM-le laenu andmiseks.
11.Hinnates kogumis hagejate esitatud tõendeid PM majandusliku seisu kohta, tunnistaja IM ütlusi (03.02.2015 protokoll, III kd), kostja esitatud tõendeid temal vara olemasolu kohta ja kostja ütlusi, ei ole hagejad tõendanud, et PM laenu ei vajanud. Eelnevaga on tuvastatud, et kostja on täitnud VÕS § 396 lg 1 tuleneva kohustuse ja PM-le laenusumma üle andnud. PM seadis oma kinnistule hüpoteegi laenulepingu tagamiseks.
12.Kuivõrd tegemist on enam kui kümme aastat tagasi sõlmitud laenulepinguga, võib nimetatud aja jooksul leping kaduma minna. Asjaolu, et kostjal ei olnud füüsiliselt laenulepingut alles, ei tähenda, et laenulepingust tulenev kohustus on täidetud. Kuigi lepingu kohaselt tuli laen tagastada 21.09.2001, pikendati kostja kinnitusel tagastamise tähtaega ja seda viimati 2011, kui sõlmiti 27.07.2011 notariaalne leping (II kd lk 118129). Laenusumma tagastamine kostjale ei ole tõendamist leidnud. PM pangaväljavõtetelt ei nähtu, et kostjale on selle arvelt laen tagastatud. Sularahas laenu tagastamist ei kinnita asjas esitatud muud tõendid. Asjaolu, et laen ei ole tagastatud, kinnitab ka 27.07.2011 notariaalne leping, millega lepiti kokku PM-le kuuluva XXXX X kinnistu jagamises (II kd lk 118-129). Lepingus on kokku lepitud, et lepingu punktis 1.1.4.1 nimetatud hüpoteek jääb sisu muutmata koormama alles jäävat kinnistut (registriosa nr XXXXXXXX). Sellest lepingust saab järeldada, et kuivõrd lepingu
4(9)
sõlmimiseks oli vajalik ka kostja nõusolek ja kostja hüpoteeki ei kustutatud, siis PM kohustus oli olemas.
13.Asjaolust, et kostja ei ole pikema aja jooksul laenu tagasi nõudnud, ei saa järeldada, et laenusumma on kostjale tagastatud. Kinnitust on leidnud, et kostja ja PM olid head sõbrad ning on usutavad kostja põhjendused, miks kostja ei pidanud vajalikuks varasemalt laenu tagasi nõuda, seda enam, et kostja nõue oli tagatud hüpoteegiga.
14.Kostja ei ole rikkunud hea usu põhimõtet, kui on vastu tulles PM soovile pikendanud laenu tagastamise tähtaega. Samuti ei saa laenu tagastamise tähtaja pikendamisest 10 aasta jooksul järeldada, et kostja on loobunud nõude sissenõudmisest. Laenukohustuse olemasolu on kogu laenuperioodi jooksul nähtunud ka kinnistusraamatus olevast hüpoteegist. Kostjal on VÕS § 396 lg 1 tulenevalt õigus laenu andjana nõuda laenu tagasi ja oma õiguste realiseerimisega ei saa tekitada kostja hagejatele kahju.
15.Kostja selgitas 05.11.2014 istungil vande all antud ütlustes, et laenulepingut pikendati aasta võrra (I kd lk 142 pöördel). Seega 21.09.2001 laenulepingust tulenev laenu tagastamise tähtaeg saabus 27.07.2012 (1 aasta möödudes 27.07.2011 notariaalse lepingu sõlmimisest) ja muutus sissenõutavaks 28.07.2012. Laenulepingu punktis 1.3.2 on lepingupooled kokku leppinud viivises 0,5% päevas. 22.01.2015 menetlusdokumendis on kostja arvestanud viivist kuni 05.12.2014 (III kd lk 4). Laenu tagastamisega on viivitatud perioodil 28.07.2012-05.12.2014 kokku 708 päeva. Põhivõlg on 500 000 krooni ehk kehtivas vääringus 31 955,82 eurot. Viivisemäär on lepingu järgi 0,5% päevas ehk 182,5% aastas. Seega on arvestuslik viivisevõlg 113 123,60 eurot. 03.02.2015 istungil loobus kostja hüpoteegisummat ületavas osas viivise väljamõistmisest. Hüpoteegiga on tagatud kõrvalnõuded summas 150 000 krooni ehk 9586,75 eurot (lepingu punkt 2.3 – I kd lk 59). Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. Kostja nõutav viivis ei ületa põhivõlga. Hüpoteek tagab kõrvalnõudeid summas 150 000 krooni. Kostja loobus hüpoteeki ületavas osas viivise nõudest. Kuna viivisenõue ei ületa põhivõlga, ei pidanud kostja tõendama vastava kahju olemasolu. Asjas ei nähtu, et nõutav viivis oleks hagejate majanduslikust olukorrast tulenevalt ülemäärane. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
16.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr 014/2014/634 lubamatuks.
17.Maakohtu seisukoht, et kostjal on laenulepingust tulenev nõue, on ekslik. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kostja on vande all kinnitanud, et laenulepingut ei ole täidetud ja kostja andis PM-le laenu suulise laenulepingu alusel. Maakohus on kostja seletusi arvestanud valikuliselt. Maakohus on jätnud arvestamata, et laenulepingus märgitud olulised tingimused on vastuolus kostja kirjeldatud laenusuhte tingimustega. On tõendatud, et tegelikkuses ei tulene kostja nõue notariaalsest laenulepingust. Täitedokumendis kajastatud nõue puudub. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt maakohus on pidanud võimalikuks, et laen anti üle enne notariaalset tehingut, on üllatav: seda ei ole kumbki pool väitnud. Puuduvad tõendid, et kostja poolt väidetavalt PM-le üle antud raha oli laenulepingu täitmine. Eluliselt ei ole usutav, et laenuandja ei pöördu kordagi laenusaaja poole raha tagastamiseks ca 13 aasta jooksul pärast
5(9)
kokkulepitud tähtaega. Kostja väited laenu pikendamise kohta on vastuolulised. Nõude puudumist tõendab asjaolu, et kostja ei ole suutnud kuupäevaselt välja tuua, millal muutus kohustus sissenõutavaks, esitades vastuolulisi seisukohti.
18.Kostja ei ole tõendanud, et kostja varaline seisund võimaldas tal laenu anda. Maakohtu seisukoht on ekslik, kuna ei lähtu kostja varalisest seisundist laenulepingu sõlmimise hetkel. Maakohus on jätnud arvestamata vastuolud kostja väidetes laenu andmiseks vajaliku raha saamise kohta. Äriregistri andmetel ei olnud kostjal 1999–2001 osalust üheski äriühingus, seega ei saanud kostja saada tulu ettevõtlusest. Kostja töötasu välisministeeriumist ei oleks võimaldanud laenu andmist. Laenusumma on märkimisväärse suurusega. Pangakonto perioodist 2001 tõendab vabade rahaliste vahendite puudumist laenu andmiseks. Kinnisvara võõrandamisest saadud vahendid investeeris kostja uude elukohta. Ei ole usutav, et kostja, kes tegeles aktiivselt väärtpaberitesse investeerimisega, hoiaks raha kodus või panga seifis. Laenuleping on rahatu leping.
19.Maakohtu järeldus, et PM-il oli vajadus võtta laenu elamu ehitamiseks, ei tugine tõenditel. Maakohus on jätnud arvestamata, et laen anti kõigest 6 kuuks. 2014. aastal oligi XXXX kinnistu I järjekohal olevat hüpoteeki makstud tagasi vähem kui 50%, s.t laenu tähtaeg oli vähemalt 30 aastat. XXXX elamu ehitamine toimus 1999–2000, mitte 2001. aastal, s.t PM-il ei olnud 2001. aastal vaja maja ehitamiseks laenu võtta. Maakohus on rajanud oma järeldused üksnes kostja ja tunnistaja paljasõnalistele väidetele. PM varaline seis oli sedavõrd hea, et tal ei olnud vaja elamu ehitamiseks laenu võtta. PM sai 1999–2001 ettevõtlustulu ja regulaarset töötasu, tegi kinnisvaratehinguid, sai pangalaenu. Tunnistaja IM ei omanud PM finantsidest ülevaadet. Maakohtu viidatud asjaolud PM majanduslike raskuste kohta leidsid aset pärast laenulepingu sõlmimist.
20.Maakohus on arvestanud ebausaldusväärse tunnistaja IM ütlustega. Otsuses puuduvad põhjendused, miks maakohus ei ole pidanud hagejate vastuväiteid põhjendatuks. IM ei osanud mõistlikult selgitada, miks ta ei teavitanud teisi PM pärijaid nõude olemasolust. Ülekuulamisel ilmnes, et tunnistaja oli kostja poolt ülekuulamiseks „ette valmistatud“. Tunnistajal on subjektiivne huvi asja lahendamise vastu kostja kasuks.
21.Juhul kui kostja andis PM-le laenu, on võlgnik laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud. Maakohtu seisukoht, et hüpoteegi mitte kustutamine tõendab laenulepingust tuleneva kohustuse jätkuvat olemasolu, on ekslik. Maakohus ei ole arvestanud, et laenulepingu p 2.4.1.2 kohaselt on lisaks laenulepingust tulenevatele nõuetele hüpoteegiga tagatud kõiki nõudeid PM vastu, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud ja sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Hüpoteegi mitte kustutamine võis olla tingitud muust võlaõiguslikust lepingust.
22.Maakohtu järeldus, et kostja käitumine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, on vale ja lähtub kostja ebaõigetest väidetest. Nagu viidatud, ei ole korrektne järeldus, et laenulepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks ühe aasta möödudes laenulepingu pikendamisest, 27.07.2012. Kuna kostja ei ole alustanud võlgnevuse sissenõudmist ca 13 aasta jooksul sissenõutavaks muutumisest, on ta andnud võlgnikule alust arvata, et kostja on nõudest loobunud. Käesoleval ajal nõude sissenõudmisega kostja kuritarvitab oma õigusi ja käitub vastuoluliselt.
6(9)
23.Maakohus on ebaõigesti jätnud viivise vähendamata. Riigikohus on lahendis nr 3-2-166-05 selgitanud, et võlausaldaja peab suutma tõendada, et tal tekkis enam kahju kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tal tekkis enam kahju. Hagejad taotlevad viivise vähendamist selliselt, et viivis mõistetakse välja seaduses sätestatud määras ja alates täitemenetluse alustamisest. Kuna kostja ei teavitanud PM-it ega tema pärijaid viivise nõudest, on kostja kahju tekkimises enne täitemenetlust ise süüdi. Maakohtu väide, et nõutav viivis ei ole hagejate majanduslikku olukorda arvestades ülemäärane, jääb selgusetuks. Maakohtu seisukoht on põhine tõenditel. Maakohus ei selgitanud majandusliku olukorra osas tõendamiskoormist. Vastustaja seisukoht
24.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega ning ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
26.Apellandid on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud ja maakohtu poolt otsuses hinnatud väiteid ja vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldused. Kolleegiumil ei ole kahtlust maakohtu poolt vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta, mistõttu ei pea ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks ja võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolud.
27.Maakohus on õigesti tuvastanud PM ja kostja vahelise laenusuhte ning selle, et kostja on PM-le 2001. aastal laenu andnud. Laenuleping oli sõlmitud 21.03.2001 notariaalses vormis. Seega vastas leping selle sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 ja § 273 nõuetele. Asjaolu, et kostja ei mäleta 2001. aastal toimunud tema ja PM vahelise laenulepingu sõlmimise ja laenu andmise kõiki üksikasju, ei muuda maakohtu järeldust mitteusaldusväärseks. Arvestada tuleb sellega, et laenu andmisest on möödunud üle kümne aasta ja samuti seda, et kuni PMi surmani 2011. aastal ei olnud laenulepingu poolte vahel vaidlusi. Laenulepingu täitmise tagamiseks 21.03.2001 sõlmitud hüpoteegilepingut on PM ja kostja kokkuleppel 27.07.2011 muudetud selliselt, et hüpoteek jäi kinnistu jagamisel koormama PM-le jäävat kinnistut. Apellantide väited, et kostja ja PM vahel oli mitu laenulepingut, ei ole usutavad. Muude laenusuhete olemasolu ei ole leidnud tõendamist. Apellantide sellekohased väited on umbmäärased ja täpsustamata.
28.Kolleegiumi arvates on maakohus esitatud tõendite hindamisel õigesti tuvastanud, et kostja varaline seisund võimaldas laenu anda ja PM vajas laenu seoses elamu ehitamisega. Kostja pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja kontol on olnud suuremad summad raha ja kostja omas väärtpabereid. Samuti on kostjale kuulunud laenu andmise ajal kinnisvara Tallinnas XXXXXXX ja XXXXXX tänaval. Tunnistaja MK ütluste kohaselt müüs kostja talle 2000.a sularaha eest sõiduauto MB, mille hind
7(9)
oli 500 000 krooni. Maakohus on esitatud tõenditest õigesti järeldanud, et kostjal oli võimalik PM-le 2001.a laenu anda. Laenulepingu sõlmimist ja laenu andmist kinnitavad ka 21.03.2001 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping ja tunnistaja IM ütlused.
29.PM vajadus laenu saamiseks on kolleegiumi arvates tõendatud tunnistaja IM ütlustega ja kostja vande all antud seletusega. Seda, et PM laenu võtmise ajal maja ehitas, ei eitanud ka apellandid, kuid nad leidsid, et majaehituseks oli PM-l endal piisavalt raha ja selleks oli võetud laen pangast. Poolte vahel ei ole vaidlust, et PM oli aktiivselt tegev äris ja kolleegium leiab, et on usutav, et PM pangakontolt nähtuvad sularahatehingud olid seotud äritegevusega. Tunnistaja IM, kes oli PM elukaaslane laenu võtmise ajal, on selgitanud, et 2001. aastal oli elumaja ehitus pooleli ja elamiseks kasutati lõpuni ehitamata esimest korrust. Tunnistaja ütluste kohaselt ehitus 2001. a seisis, kuna raha paigutati äritegevusse. Maja lõpuni ehitamiseks võeti laenu (III kd, tl 64-65). Kolleegiumil ei ole alust kahelda tunnistaja IM ütlustes. PM elukaaslasena teab ta laenu võtmisega seonduvat. IM ei ole PM pärija, nagu on hagejad, mistõttu tema varalist olukorda käesolev vaidlus otseselt ei mõjuta. Küll on aga tema alaealine poeg PM pärija ja usutav ei ole, et IM soovib pärandvara vähenemist. See, et IM ei teavitanud teisi pärijaid kostja nõudest, ei muuda tema ütlusi vähem usaldusväärseteks. Usutav on tunnistaja selgitus, et ta pidas piisavaks kinnistusraamatus olevat hüpoteegikannet, millest teised pärijad said järeldada nõude olemasolu.
30.Kolleegium nõustub maakohtuga, et usutavad on kostja väited laenulepingu tähtaja suulise pikendamise kohta. Eeltoodut tõendab muuhulgas ka see, et PM ja kostja leppisid 2011. aastal kokku hüpoteegi ümbervormistamises. Samuti on seda kinnitanud tunnistaja IM ja kostja vande all antud seletuses.
31.Kolleegiumi arvates ei ole maakohtu ette toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tõene on hagejate alternatiivne väide, et laen oli PM poolt kostjale tagasi makstud. Ainuüksi sellest, et PM-l on pangakontodel olnud raha, eeltoodut järeldada ei saa. Tunnistaja IM ütluste kohaselt kasutas PM vaba raha ennekõike ärilistel eesmärkidel. Apellantide väited muude laenulepingute olemasolu kohta PM ja kostja vahel on jäänud paljasõnaliseks. Samuti ei ole alust järelduseks, et kostja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna kostja ja PM on laenulepingu täitmist kokkuleppel pikendanud, siis ei saa järeldada, et kostja on loobunud laenu sissenõudmisest.
32.Maakohus lähtus viivise väljamõistmisel sellest, et laenulepingut pikendati viimati 27.07.2011 üheks aastaks, mistõttu muutus nõue sissenõutavaks aasta pärast seda (28.07.2011) ja sellest tulenevalt oli perioodi 28.07.2012 – 05.12.2014 eest arvestuslik viivis 113 123,60 eurot (0,5% päevas viivitatud summalt). Kostja loobus hüpoteegisummat ületavast viivise nõudest ja määratles nõutava viivise 9586,75 euroga. Hüpoteegiga olid tagatud kõrvalnõuded summas 150 000 krooni (9586,75 eurot). 03.02.2015 kohtuistungil esitasid hagejad taotluse viivise vähendamiseks kuni seadusjärgse viivise suuruseni. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi annaks aluse viivise vähendamiseks.
33.Seega ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
8(9)
34.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi apellatsiooniastme menetluskulud jätta apellantide kanda. Maakohus oma otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud ei ole, mistõttu ei tee seda ka ringkonnakohus.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.