Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

sularahas ning selliseid summasid ei anta ka sularahas üle (seda ainuüksi turvalisuse kaalutlustel), ei ole kostja väide raha sularahas andmise kohta usutav. Ka ei ole usutav, et kostja, kes tegeles aktiivselt väärtpaberitesse investeerimisega, hoiaks oma raha kodus või panga seifis, kus see üksnes kaotab ajas oma väärtust. Kostja ei ole tõendanud sularaha päritolu. Isegi kui kostja võõrandas enne laenulepingu sõlmimist temale kuulunud vara, on tõendamata, et vastava tehingu raames toimus arveldamine sularahas. Kostja väited sularaha saamise osas on vastuolulised. Kostja on väitnud, et sai raha XXX kinnistu müügist, kuid ei ole välistatud, et müügist saadud vahendied kasutati XXX, Tallinn kinnistu ostuks. Lisaks ehitas kostja endale elamut aadressile XXX, Viimsi. Täiendavalt on kostja väitnud, et sai raha XXX, Tallinn kinnistu müügist, kuid see tehing toimus pärast laenulepingu sõlmimist. 22.01.2015 menetlusdokumendis selgub aga, et laenu andmiseks sai kostja rahalisi vahendeid sõiduki võõrandamisest hinnaga 500 000 krooni. Maanteeameti vastusest selgub aga, et kostja oli nimetatud sõiduauto kasutaja, mitte omanik. Kostja ei ole tõendanud, et temal oli sõiduki kasutajana õigus saada sularaha omanikuks. Kostja esindaja on istungil üksnes napisõnaliselt väitnud, et tegemist oli „ärilise kokkuleppega“. Isegi kui kostjal oli õigus raha endale jätta, on tõenäoline, et ta kasutas saadud rahalisi vahendeid endale uue sõiduki soetamiseks. Äriregistri andmetel ei omanud kostja perioodil 1999-2001 osalust üheski äriühingus. Seega ei saanud kostja saada laenulepingu vormistamisele eelnenud perioodil tulu ettevõtlusest. Sellest väites kostja ka loobus. Ka ei olnud kostja töötasu selline, mis oleks võimaldanud laenu anda. Konto väljavõtetega ei ole kostjal võimalik tõendada laenu andmist (kuna kostja väitel oli tal sularaha kodus), ei tõenda need ka, et kostja majanduslik olukord oleks võimaldanud tal laenu summas 500 000 krooni anda. Asjaomase perioodi analüüsist nähtub, et kostja kandis oma vabu vahendeid üksnes AS-ile XXX. Kuivõrd kostja ei tõendanud lepingu täitmist ega seda, et tal oli laenu andmiseks piisavalt rahalisi vahendeid, saab järeldada, et laenuleping on rahatu. Hagejad on tõendanud, et XXX puudus vajadus kostjalt laenu võtta, tal oli laenulepingu sõlmimise ajal piisavalt vara. Hagejatele teadaolevalt on XXX vähemalt alates 1998. a tegelenud ettevõtlusega, olnud mitmete osaühingute juhatuse liikmeks ning omanud osalust mitmetes ettevõtetes. Lisaks sai ta ka regulaarset töötasu, mis oli kõnealusle perioodil suurem kui kostjal. XXX omas märkimisväärses ulatuses kinnisvara. Kõigist XXX pangakonto väljavõtetest nähtub, et tal oli piisavalt rahalisi vahendeid ning tema jaoks ei olnud probleemne teha oma kontole suurtes summades sularaha sissemakseid. Tunnistaja I. Maasikas ütluste pinnalt on ilmne, et isik ei omanud ülevaadet XXX varanduslikust seisust. 2011. a jagas XXX hüpoteegiga koormatud XXX kinnistu ning võõrandas sellest osa oma kasutütrele 31 995 euroga. Kuigi kinnistu võõrandamisest saadud kasu pidi laekuma osamaksete kaupa, on selge, et hüpoteegipidajal oleks olnud võimalik nõuda väidetavalt antud laenu osalist tagasimakset juba sellest summast. Tegelikkuses ei tulene kostja nõue notariaalsest laenulepingust, vaid XXX suuliselt sõlmitud laenulepingust. Istungil antud ütluste kohaselt andis kostja raha üle kahes või kolmes osas. Laenulepingu p-s 1.1.2 on aga märgitud, et notariaalses kokkuleppes märgitud laenusumma oli üle antud enne notariaalse lepingu sõlmimist. Kostja ütlustega on tõendatud, et laen anti vähemalt 3 aastaks. Samas on notariaalse kokkuleppe p-s 1.3.1. märgitud laenu tagastamise tähtpäevaks 21.09.2001. Samuti on kostja väljendanud, et 2001. a sõlmitud laenuleping oli suuline leping. Laenusuhte erinevat iseloomu kinnitab ka kostja kinnitus, et suulises laenulepingus oli kokkulepitud aastane intress suurusega 5% aastas. Notariaalse kokkuleppe p-s 1.2 on märgitud, et laenaja ei ole kohustatud maksma laenult intressi ja kinnistusraamatusse on hüpoteegina sisse kantud intress 0%. Ilmselgelt kajastab notariaalne laenuleping teistsuguseid kokkuleppeid kui suuline laenuleping ning suulisest laenulepingust tulenev nõue ei tulene täitedokumendina esitatud notariaalsest kokkuleppest. Laenulepingust tulenev kohustus on täidetud. Üksnes asjaolu, et kinnistut koormab jätkuvalt hüpoteek kostja kasuks, ei tõenda poolte vahelise jätkuva võlasuhte olemasolu. Võlasuhte

lõppemist kinnitab ka asjaolu, et kostjal ei olnud enam alles laenulepingut. Kostja käitumine on vastuoluline ning vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole ca 13 aasta jooksul laenu tagasi nõudnud. Sellega on ta andnud võlgnikule alust arvata, et ta on loobunud oma nõudest. Kostja taotletav viivis on ebamõistlikult suur ning vastuolus laenulepingu tingimustega. Kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et viimati pikendati laenu 2011. aastal. Seoses viimase laenulepingu pikendamisega on selge, et enne 2012. a ei muutunud laenukohustus sissenõutavaks. Kostja viivisearvestus on ebaõige, kostjal on vastuolulised seisukohad, millal muutus kohustus sissenõutavaks. Kui kohus peaks leidma, et hageja nõude rahuldamiseks on alust, on hagejad taotlenud vähendada hageja viivise nõuet seadusejärgse määrani. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et põhivõlast ja seaduslikust viivisest suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja suutma tõendada, et tal tekkis enam kahju, kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa, kuivõrd üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Kõnealusel juhul ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et tal tekkis enam kahju. Kuna kostja ei ole teavitanud XXX ega tema pärijaid viivisenõudest, on kostja kahju tekkimises ise süüd ning sellises olukorras ei saa pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks viivise nõude rahuldamist kostja poolt taotletavas suuruses. Eelkõige on hea usu põhimõttega vastuolus kõrvalnõuete arvutamiskäik. Vande all antud ütlustega on kostja kinnitanud, et laenu pikendati kuni 2012. a, kuid oma arvutuste esitamise aluseks on esitatud 2002. a. Hagejad paluvad viivist vähendada ja tunnistada, et kostja ei saa täitemenetluses nõuda viivist suuremas summas kui seadusjärgne viivis alates täitemenetluse alustamisest. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata. XXX vajas laenu elamu ehituse jaoks. Puudub igasugune mõistlik selgitus, miks pidanuks XXX seadma hüpoteegi summas 500 000 krooni oma isiklikule varale, kui talle laenu ei antud. Kostja andis laenu sularahas. Lepingujärgse laenusumma üleandmist tõendavad 21.03.2001 notariaalne leping, lepingus sisalduv XXX kinnitus raha saamise kohta, kostja vande all antud tunnistused, XXX elukaaslase XXX vande all antud tunnistused ning muud kostja esitatud tõendid, millest nähtuvalt oli kostjal võimalus laenu anda. Hagejad ei ole usutavalt põhistanud XXX laenuvajaduse puudumist. Kostja pikendas laenu tagastamise tähtaega jooksvalt. Kostja ei nõua mõnest muust suulisest laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. Hagejate tõlgendus on meelevaldne. Kuivõrd nõue muutus sissenõutavaks 22.09.2001, on hagejad viivitanud laenu tagasimaksmisega 4822 päeva ja viivis kuni 05.12.2014 moodustab 770 454,92 eurot. Kuivõrd hüpoteegiga on tagatud nõue 650 000 krooni (41 543 eurot) ulatuses, on selles summas nõue ka täitmiseks esitatud. Asjaolu, et lepingupooled leppisid kokku põhivõla tagastamise tähtaja pikenemises, ei tähendada see seda, et juba sissenõutavaks muutunud viivisenõudest kostja loobus. Kostja hinnangul puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks pidanuks kostja oma nõudest teavitama XXX eelmise kooseluga seotud perekonnaliikmeid, kellega kostjal varasemast mitte mingisuguseid kokkupuuteid ei olnud. Muuhulgas on tsiviilasjas nr 2-13-15524 tehtud 10.12.2014 vaheotsus, milles on tuvastatud XXX pärandvara hulka kuuluv 21.03.2001 sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus kostja ees summas 31 955,82 eurot (500 000 krooni). Seega on vaidlusalune nõue tuvastatud (või vähemalt tuvastatav) ka XXX pärimismenetlusega seotud kohtuvaidluses. Kostja oli sunnitud alustama täitemenetlust, kuna pank on vastava kinnistuga seotud laenulepingud üles öelnud. Täitemenetluse alustamata jätmisel kaotanuks kostja oma hüpoteegi pangale kuuluva I järjekoha hüpoteegi realiseerimise järgselt. Samuti ei ole vastuolulisust asjaolus, et kostja ei alustanud XXX suhtes menetlust laenu sissenõudmiseks juba varem. Kostja ja XXX olid väga head sõbrad ning on täiesti tavapärane, et laenusuhteid võivad

sõbrad lahendada ka kohtuväliselt läbirääkimiste teel. Kostja nõue oli piisavalt tagatud ning samuti oli nõude aegumiseni veel mitmeid aastaid aega. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagejad paluvad tunnistada sundtäitmine lubamatuks täiteasjas nr 014/2014/634. Sellise hagi esitamise aluseks on TMS § 221 lg 1. Hagejad tuginevad sellele, et sundtäitmine on lubamatu sest (alternatiivide järjekord 03.02.2015 protokoll III kd lk 66):

kostja ja XXX sõlmitud suulist laenulepingut. Kinnistusraamatusse on seatud kostja kasuks hüpoteek XXX kuuluvale XXX kinnistule (registriosa nr XXX02) 21.03.2001 lepingu tagamiseks. Selle lepingu alusel on alustatud ka täitemenetlust. Pooltel on vaidlus selles, kas kostja on nimetatud laenulepingu alusel XXX raha üle andnud. Kostja kinnitusel anti laen üle sularahas. Kuna laen anti üle 2001 aastal, siis ei pruugi kostja ja tunnistaja XXX raha üleandmist detailselt mäletada. Kohus leiab, et käesoleval hetkel ei ole võimalik üheselt tuvastada, kas laen anti üle enne laenulepingu sõlmimist ühes või mitmes osas või osaliselt enne laenulepingu sõlmimist ja mingis ulatuses peale laenulepingu sõlmimist. Asjaolu, et raha anti üle laenulepingus märgitust erineval ajal, ei muuda laenu andmist olematuks. Laenaja võib laenu mittesaamist tõendada asjaoluga, et laenuandjal ei olnud laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka seda laenajale üle anda (vt Riigikohtu 23.01.2006. a otsus asjas nr 3-2-1-147-05, p 13). Kohus selgitas pooltele tõendamiskoormist, märkides, et kostjal tuleb tõendada 2001. a piisava vara olemasolu laenu andmiseks ja hagejatel tõendada, et XXX oli piisavalt vara tõendamaks, et ta laenu ei vajanud (05.11.2014 protokoll, I kd lk 144). Kohus, hinnanud kostja vande all antud ütlusi sissetulekute kohta (05.11.2014 protokoll I kd lk 144-143), asjas esitatud SEB panga kinnitust kostja pangakonto kohta (I kd lk 85-86), kostjale kuulunud kinnisasjade kohta (XXX, I kd lk 135 ja II kd lk 102; XXXII kd lk 93 koostoimes II kd lk 99), notariaalset lepingut XXX kinnisasja müügist laekunud rahaliste vahendite kohta (II kd lk 103-108), SEB panga väljavõtet (II kd lk 109-111), Ühispanga väljavõtet 01.01.2002-31.12.2002 perioodil (III kd lk 15-27, 37-42), järeldab, et kostjal oli piisavalt rahalisi võimalusi XXX laenu andmiseks. Tõendamaks, et XXX olid olemas piisavad rahalised vahendid ja ta seetõttu laenu ei vajanud, esitasid hagejad tõenditena äriühingute kohta äriregistri väljavõtteid ja majandusaasta aruandeid, pangaväljavõtted ja kinnistusraamatu väljavõtted kinnisvara kohta. Asjas on tõendatud, et XXX oli OÜ XXX osanik ja juhatuse liige (I kd lk 160-163). OÜ XXX 2000. a majandusaasta aruande (I kd lk 174-188) kohaselt maksti kahele juhatuse liikmele 2000. a töötasu 142 000 krooni (I kd lk 166). OÜ XXX 2001. a majandusaasta aruande (I kd lk 174188) kasumiaruandest (I kd lk 178) aga ei nähtu kohtu hinnangul, et tegevuskuludesse on nö peidetud juhatuse liikme hüved nagu väitsid hagejad (protokoll III kd lk 67). 2001. a majandusaasta on jäänud kahjumisse (I kd lk 176, 185). Samuti on tõendatud, et XXX oli OÜ XXX osanik ja juhatuse liige (I kd lk 189-190), OÜ XXX(I kd lk 191-192) juhatuse liige, osanik alates 21.03.2001 ja hilisemalt dokumentide hoidja (protokoll III kd lk 67), AS XXX juhatuse liige ja osanik, kuid nimetatud äriühing sundlõpetati Harju Maakohtu 07.06.2001 otsusega (I kd lk 193-194), OÜ XXXjuhatuse liige ja osanik ning sai sealt tulu (I kd lk 195-196, protokoll III kd lk 67). OÜ XXX2000. a majandusaasta aruandes 5,5 miljoni suurust tehingut OÜ-ga XXXei kajastu (II kd lk 1-8). Hagejad esitasid kohtule ka artikli eelmärgitu tõendamiseks (I kd lk 197200), kuid tegemist ei ole tõendiga TsMS § 229 lg 2 mõttes, mistõttu kohus seda tõendina ei arvesta. XXXle kuulus 2001. a XXXkinnistu (II kd lk 10). 30.09.1997 omandas XXX XXX korteri, mille võõrandas 22.12.2000 300 000 krooniga (II kd lk 11-17, II kd lk 18-20). XXX kuulus XXXkinnistu (II kd lk 32).

02.09.2002 notariaalsest lepingust (II kd lk 21-26) saadud raha laekus XXX (p 5.1). Leping on sõlmitud pärast vaidlusalust laenulepingut. Samuti esitati kohtule XXX Danske panga väljavõte (II kd lk 34-55) ja SEB panga väljavõte (II kd lk 56-81), XXXS wedbank arvelduskonto väljavõte (II kd lk 189-207), millest nähtub, et maja ehitusega tegeleti juba 1999. a. Samuti nähtub sellest töötasu XXX ja XXX ja XXXkorteri müügist laekunud summa. Kuid nähtuvad ka erinevad väljamaksed äriühingutele. Kohus, hinnanud asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid XXXkuulunud vara kohta, leiab, et esitatud tõenditest ei saa järeldada, et XXXpuudus vajadus 2001. a laenu võtmiseks. Laenu vajadust kinnitavad ka tunnistaja Ingrid Maasikase ütlused, kes oli XXXelukaaslane (tunnistaja ütlused 03.02.2015 istungi protokollis III kd lk 64 pöördel). Kohtule on usutav, et XXXvajas laenu, et jätkata XXX elamu ehitust ja ta võttis laenu kostjalt, seades hüpoteegi samale kinnistule kostja kasuks. Hagejad on XXXmajandusliku seisu osas esitanud vastuolulisi seisukohti. Hagejad on järjepidevalt väitnud, et XXXmajanduslik seis oli hea, samas nähtub XXXSEB pangaväljavõttest, et tema suhtes oli alustatud täitemenetlust kolme täituri poolt (II kd lk 56). Ühtlasi nõuti tsiviilasjas nr 2-02-151 XXXkuulunud ettevõttelt XXXvõlga ja kompromissi korras nõustus XXXtasuma 85 000 krooni (II kd lk 84-85). Asjaolu, et XXXvõlausaldajatel olid erinevad nõuded tema vastu, nähtub ka hagejate selgitusest (I kd punkt 2.6 lk 154-155), et XXXtegelik tahe hüpoteegi seadmisel oli soov kaitsta oma pere eluaset võimalike nõuete eest. Kohus, hinnates kogumis hagejate poolt esitatud tõendeid XXXmajandusliku seisu kohta, tunnistaja XXXütlusi (03.02.2015 protokoll, III kd), kostja esitatud tõendeid temal vara olemasolu kohta ja kostja ütlusi, jõudis järeldusele, et hagejad ei ole tõendanud, et XXX laenu ei vajanud. Kostja on tõendanud, et tal oli piisavalt vara, et XXX laenu anda. Maakohtu hinnangul on eelnevaga tuvastatud, et kostja on täitnud VÕS § 396 lg 1 tuleneva kohustuse ja XXX laenusumma üle andnud. Kohus selgitas poolte tahet hüpoteegi seadmisel. Maakohtule ei ole usutav hagejate selgitus, et XXX tegelik tahe hüpoteegi seadmisel soov kaitsta oma pere eluaset võimalike nõuete eest. Kostja selgitusel oli laenu andmise tingimuseks, et kinnistule seatakse hüpoteek. Kohus leiab siiski, et XXX seadis oma kinnistule hüpoteegi laenulepingu tagamiseks. Lisaks saab hagejate selgitustest, et XXX väidetav tahe hüpoteegi seadmisel oli soov kaitsta oma pere eluaset võimalike nõuete eest, järeldada, et XXX vajas kostjalt laenu. Kohustuse täitmisest Järgnevalt tuvastab kohus, kas laenusaaja on täitnud omapoolse VÕS § 396 lg 1 järgse kohustuse ja laenusumma kostjale tagastanud. Kohus leiab, et vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kostjal ei olnud säilinud laenulepingu originaal ning täitemenetluse alustamiseks pidi ta võtma kinnistusraamatust kinnitatud koopia. Kuivõrd tegemist on enam kui kümme aastat tagasi sõlmitud laenulepinguga, võib nimetatud aja jooksul leping kaduma minna. Asjaolu, et kostjal ei olnud füüsiliselt laenulepingut alles, ei tähenda, et laenulepingust tulenev kohustus on täidetud. Sellist kohutuse kohase täitmise viisi VÕS ette ei näe. Samuti on laenu tagamiseks endiselt hüpoteek kinnistusraamatus.

Kuigi lepingu kohaselt tuli laen tagastada 21.09.2001, pikendati kostja kinnitusel tagastamise tähtaega ja viimati 2011, kui sõlmiti 27.07.2011 notariaalne leping (II kd lk 118-129). Kohus leiab, et laenusumma tagastamine kostjale ei ole tõendamist leidnud. Kuigi XXX pangaväljavõtetelt on näha mitmed sularahatehingud, ei nähtu, et kostjale on selle arvelt laen tagastatud. Sularahas laenu tagastamist ei kinnita asjas esitatud muud tõendid. Asjaolu, et laen ei ole tagastatud, kinnitab ka 27.07.2011 notariaalne leping, millega lepiti kokku XXX kuuluva XXX 1 kinnistu jagamises (II kd lk 118-129). Lepingus on kokku lepitud, et lepingu punktis 1.1.4.1 nimetatud hüpoteek jääb sisu muutmata koormama allesjäävat kinnistut (registriosa nr XXX ). Kohtu hinnangul saab sellest lepingust järeldada, et kuivõrd lepingu sõlmimiseks oli vajalik ka kostja nõusolek ja kostja hüpoteeki ei kustutatud, siis XXX kohustus oli olemas. Asjaolust, et kostja ei ole pikema aja jooksul laenu tagasi nõudnud, ei saa kohtu hinnangul järeldada, et laenusumma on kostjale tagastatud. Kinnitust on leidnud, et kostja ja XXXolid head sõbrad ning kohtule on usutavad kostja põhjendused, miks kostja ei pidanud vajalikuks varasemalt laenu tagasi nõuda, seda enam, et kostja nõue oli tagatud hüpoteegiga. Kostja on rikkunud oma käitumise vastuolulisusega hea usu põhimõtet XXX oli laenulepingu järgi laenu tagasimaksmise kohustus. Tuvastatud on, et kuigi laenu tagastamise tähtaeg oli lepingu järgi 21.09.2001, pikendas kostja laenu tagastamise tähtaega vastu tulles XXX soovile viimati 27.07.2011 notariaalse lepingu sõlmimisel. Kohtu hinnangul ei saa lugeda, et kostja on rikkunud hea usu põhimõtet, kui on vastu tulles XXX soovile pikendanud laenu tagastamise tähtaega. Samuti ei saa laenu tagastamise tähtaja pikendamisest 10 aasta jooksul järeldada, et kostja on loobunud nõude sissenõudmisest. Laenukohustuse olemasolu on kogu laenuperioodi jooksul nähtunud ka kinnistusraamatus olevast hüpoteegist. Kostjal on VÕS § 396 lg 1 tulenevalt õigus laenu andjana nõuda laenu tagasi ja oma õiguste realiseerimisega ei saa tekitada kostja hagejatele kahju. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Viivisest 03.02.2015 istungil loobus kostja hüpoteegisummat ületavas osas viivise väljamõistmisest ja ka edaspidise viivise väljamõistmisest (protokoll III kd lk 66 pöördel). VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega tuleb kohtul tuvastada, millal muutus kõnealune kohustus sissenõutavaks. Kuna kostja kinnitusel pikendasid pooled laenulepingus kokkulepitud laenu tagastamise tähtaega ja seda viimati 27.07.2011 notariaalse lepingu sõlmimisel, siis ei saanud muutuda kohustus sissenõutavaks 22.09.2001 nagu on arvanud kostja esindaja. Kohus on selgitanud kostjale, et laenuleping ei saa üheaegselt olla muutunud sissenõutavaks 22.09.2001 ja samaaegselt pikeneda. Kostja ei ole suutnud kohtule kuupäevaliselt välja tuua, millal muutus kohustus sissenõutavaks pärast 27.07.2011 lepingu sõlmimist. Küll on kostja 05.11.2014 istungil vande all antud ütlustes

selgitanud, et laenulepingut pikendati aasta võrra (I kd lk 142 pöördel). Seega loeb kohus, et 21.09.2001 laenulepingust tulenev laenu tagastamise tähtaeg saabus 27.07.2012 (1 aasta möödudes 27.07.2011 notariaalse lepingu sõlmimisest) ja muutus sissenõutavaks 28.07.2012. Laenulepingu punktis 1.3.2 on lepingupooled kokku leppinud viivises 0,5% päevas. 22.01.2015 menetlusdokumendis on kostja arvestanud viivist kuni 05.12.2014 (III kd lk 4). Laenu tagastamisega on viivitatud perioodil 28.07.2012-05.12.2014 kokku 708 päeva. Põhivõlg on 500 000 krooni ehk kehtivas vääringus 31 955, 82 eurot. Viivisemäär on lepingu järgi 0,5% päevas ehk 182,5% aastas. Seega on arvestuslik viivisevõlg 113 123,60 eurot. Hagejad on taotlenud viivise vähendamist. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 03.02.2015 istungil loobus kostja hüpoteegisummat ületavas osas viivise väljamõistmisest. Hüpoteegiga on tagatud kõrvalnõuded summas 150 000 krooni ehk 9586,75 eurot (lepingu punkt 2.3 – I kd lk 59). Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-66-05. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20). Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19). Tõendamiskoormuse sellist jaotamist on kinnitatud ka Riigikohtu 26. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10 tehtud otsuse p-s 12. VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet (Riigikohtu lahend 3-2-1-162-12). Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. Kostja nõutav viivis ei ületa põhivõlga. Hüpoteek tagab kõrvalnõudeid summas 150 000 krooni. Kostja loobus hüpoteeki ületavas osas viivise nõudest. Kuna viivisenõue ei ületa põhivõlga, ei pidanud kostja tõendama vastava kahju olemasolu. Asjas ei nähtu, et nõutav viivis oleks hagejate majanduslikust olukorrast tulenevalt ülemäärane.

Hagi tagamisest 08.08.2014 määrusega peatas kohus hagi tagamise korras täitemenetluse kohtutäituri Marek Laanemetsa täiteasjas nr 014/2014/634 kuni tsiviilasjas nr 2-14-55620 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna hagi jäi rahuldamata, siis tühistab kohus 08.08.2014 määrusega seatud hagi tagamise abinõu. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hagejate kanda. Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS § 177 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kas kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama sätte lg 2 järgi, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 03.02.2015 istungil taotlesid pooled, et kohus määraks menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Käesoleval juhul peab kohus põhjendatuks kohaldada TsMS § 177 lg 2. Toodust tulenevalt, juhul kui kostja soovib menetluskulude rahalist kindlaksmääramist hagejate suhtes, tuleb kostjal esitada maakohtule vastav taotlus koos menetluskulude nimekirjaga, milles on detailselt näidatud kulude koosseis, 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest maakohtule.

Moonika Tähtväli kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.