Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 6. märtsi 2015 otsus muutmata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus V.L. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.V.L. esitas 25.09.2014 maakohtule hagi KÜ XXX vastu, milles palus tunnistada osaliselt lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 084/2011/3998 Tartu Maakohtu 16.11.2011 otsusega määratletud viivisenõude osas, mis ületab põhinõuet (1075,23 eurot) ja moodustab 20.10.2014 seisuga 895 eurot. Hagiavalduse kohaselt mõistis Tartu Maakohus 16.11.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-3080 V.L.lt KÜ XXX kasuks välja ühistu majandamiskulude põhivõla perioodi veebruar 2006 kuni november 2007 eest summas 1075,23 eurot, viivise 15.07.2011 seisuga 1075 eurot ja lisanduva viivise 0,07% päevas põhinõudelt alates 16.07.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Kohtuotsus jõustus edasikaebamiseta. Hageja leiab, et viivis ei saa kulgeda üle põhivõla suuruse, kuid kohtuotsusega on viivis määratud jooksma sisuliselt lõpmatuseni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt mõisteti lisanduv viivis välja juhuks, kui V.L. viivitab kohtuotsuse täitmisega, mida ta ka tegi. V.L.l oli võimalus viivist vältida, täites kohtuotsuse õigeaegselt. Hageja seisukohal, et viivis ei tohi ületada põhinõuet, puudub õiguslik alus. Vaidlustatud viivis ei ole ülemäärane. Viivisemäär 0,07% tuleneb seadusest, seega on seadusandja leidnud, et kui korteriühistu liige viivitab majandamiskulude tasumisega, tekib korteriühistule eelduslikult sellises määras kahju. Tsiviilasjas nr 2-08-3080 mõisteti V.L.lt välja korteriühistu majandamiskulud perioodi veebruar 2006 kuni november 2007 eest. Täitemenetluses õnnestus nõue täita 2014. a, s.o 7 aastat peale viimase nõude tekkimist ning 3 aastat pärast kohtuotsuse tegemist ja sundtäitmiseks saatmist. Hageja on teinud kõik selleks, et kohustust mitte täita. Antud kontekstis on lisandunud viivise summa igati kohane.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 6. märtsi 2015 otsusega hagi osaliselt ning tunnistas täiteasjas nr 084/2011/3998 V.L. suhtes KÜ XXX avalduse ja Tartu Maakohtu 16. novembri 2011 otsuse alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks osaliselt, s.o 1953,35 euro suurust koguviivist ületavas osas. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-ga 1 nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Kui kohtu otsus ei sunni võlgnikku täitmisele, siis on põhjendatud rakendada
kohustuse rikkumise korral õiguskaitsevahendit vastavalt selleks juhuks kohtuotsuses ette nähtule. Viivis ei saa lisanduda „sisuliselt lõpmatuseni“ nagu väidab hageja, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 1 sätestab jõustunud kohtuotsusest tuleneva nõude sissenõudmisele aegumistähtaja. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Kohtupraktika, et viivis ei tohi ületada põhivõlga, ei ole puudutanud kohtuotsuse tegemise järel rakenduvat viivist kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni TsMS § 367 kohaselt. Kostja on kohtu hinnangul piisavalt põhjendanud lisanduva viivise sissenõudmise vajadust: hageja võlgnikuna ei ole tasunud majandamiskulusid 2006–2007. a eest. Võlg mõisteti välja kohtuotsusega 16.11.2011. Võlausaldaja nõutava viivise määr on sätestatud korteriühistuseaduse (KÜS) § 7 lg-s 4, seega ei saa see olla ülemäärane. Võlgnikult õnnestus kohtuotsusega välja mõistetud summa kätte saada kolm aastat pärast kohtuotsuse tegemist. Kohus nõustus kostjaga, et põhivõla suurune viivis ei pruugi katta kostja kõiki kulutusi ja kahjusid 7 aastat tagasi tekkinud võla ning 3 aastat tagasi tehtud kohtuotsuse täitmiseks. TsMS § 367 annab hagejale seadusliku aluse nõuda pärast hagi esitamist lisanduvat viivist. V.L., olles saanud kohtuotsuse põhivõla, sissenõutavaks muutunud viivise ja lisanduva viivise väljamõistmiseks, võis ja pidi aru saama, et tema poolt vaidlustamata jäetud kohtuotsus kuulub täitmisele, võlg tuleb tasuda ja lisanduva viivise tekkimist saab vältida ainult kohtuotsuse täitmisega, st võla tasumisega. Kohus oli seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuivõrd Riigikohtu (lahend nr 3-2-164-09) selgituse kohaselt on võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vaielda protsendina välja mõistetud viivise suuruse üle, määras kohus lisanduva viivise lõplikuks suuruseks 878,35 eurot, mis on arvestatud alates 16.07.2011 kuni hagi kohtusse esitamise päevani 25.09.2014 (kaasa arvatud) määraga 0,07% päevas 1075,23 euro suuruselt põhivõlalt (168+366+365+268 päeva × 1075,23 eurot × 0,07%). Hageja poolt tasumisele kuuluv koguviivis on seega (1075+878,35) 1953,35 eurot. Seda summat ületavas osas tunnistab kohus sundtäitmise lubamatuks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.V.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 6. märtsi 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole sissenõudjal õigust nõuda ja kohtutäituril õigust täita kohtuotsust viivise osas ulatuses, mis ületab põhivõlgnevust. Kohus oleks pidanud juba varasemas kohtuotsuses siduma viivise ülemmäära põhinõude suurusega, nagu kohtud tavatsevad teha. Kohtupraktika kohaselt on põhivõlgnevust ületav viivis erandlik ja põhivõlast suurema viivisenõude korral peab võlausaldaja tõendama vastava kahju olemasolu. Kostja sissenõudjana ei ole kahju olemasolu tõendanud. Kohus nõustus kostjaga, et põhivõla suurune viivis ei pruugi katta kostja kõiki kulusid ja kahjusid, kuid millistest kuludest või kahjudest räägitakse, kohtuotsusest ei nähtu. Kohtu viiteid, et kohtuotsust ei täidetud peale jõustumist vabatahtlikult või et hageja pidi aru saama, et võlg kuulub tasumisele, ei ole asjakohased; 2) jääb arusaamatuks, mis põhjusel tõmbas kohus viivise osas piiri 1953,35 euro juures, lugedes ülemääraseks 16,88 eurot. Samuti jääb arusaamatuks, miks ei rahulda korteriühistut põhinõudega võrdne viivis. Ühistu viivisenõue on praeguseks ebaproportsionaalselt suur.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 06.03.2015 otsus muutmata.
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, vaidlustades otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata. Apellant taotleb uue otsuse tegemist, millega tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 084/2011/3998 Tartu Maakohtu 16.11.2011 otsusega määratletud viivisenõude osas lubamatuks osas, mis ületab põhinõuet (1075,23 eurot). Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus on kohaldanud õigesti nii materiaal- kui menetlusõiguse norme. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellandi seisukoht, et sissenõudjal ei ole õigust nõuda ja kohtutäituril õigust täita kohtuotsust viivise osas ulatuses, mis ületab põhivõlgnevust, ei põhine seadusel. Sellist piirangut ei tulene ühestki õigusnormist. Poolte tõendamiskoormise jaotuse kohta viivisenõude vähendamise taotluse lahendamisel on korduvalt andnud juhiseid Riigikohus, näiteks 14.06.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 18) ja 26.10.2010 otsuses nr 3-2-1-87-10 (p 12). Riigikohus on selgitanud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Antud juhul on apellandilt viivis välja mõistetud seadusjärgses määras, s.o vastavalt KÜS § 7 lg-le 4, mis sätestab, et majandamiskulude maksmisega viivitamisel võib korteriühistu juhatus nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07 protsenti maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Seega leiab apellant ekslikult, et sissenõudja pidi tõendama temal põhinõudest suuremas ulatuses kahju tekkimise. Kuivõrd viivisenõude vähendamist taotles apellant (võlgnik), oli apellandil kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et sissenõudja kahju võlgniku poolt raha maksmisega viivitamisest ei ületa põhinõuet. Ringkonnakohus nõustub sissenõudja poolt hagivastuses esitatud seisukohaga, et kuivõrd seadusandja on kehtestanud korteriühistu majandamiskulude maksmisega viivitamise puhuks korteriomanikule viivisemääraks 0,07%, on seadusandja leidnud, et majandamiskulude tasumisega viivitamisest tekib korteriühistule eelduslikult sellises määras kahju. Apellant ei ole millegagi tõendanud, et antud juhul korteriühistul sellises suuruses kahju ei tekkinud, mistõttu taotlus viivise vähendamiseks suuremas ulatuses, kui maakohus seda juba vähendas, tuleb jätta rahuldamata. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu juhistega ülalviidatud lahendi nr 3-2-1-66-05 p-s 19. Riigikohus on korduvalt selgitanud ka seda, et viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Maakohus on oma otsustust piirata viivise kogusumma 1953,35 euroga piisavalt põhjendanud ning ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et eelkõige äärmiselt pikka ajavahemikku, mis oli möödunud võlgnevuse tekkimisest ajani, mil korteriühistu võlgnikult majandamiskulude ja tarbitud kommunaalteenuste eest tasu kätte sai, arvestades on ülalmärgitud viivisesumma igati proportsionaalne.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda. Vastustaja ei ole ringkonnakohtu määratud tähtajaks kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ega taotlenud apellandilt menetluskulude hüvitamist. Seega ei määra kohus kindlaks apellandi poolt hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.