VH hagi Osaühing M vastu võla 5 049.02 eurot ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6 000.72 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. märtsi 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VH apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): VH (isikukood: XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Arvi Lundver
liikmed
Gaida
Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Osaühing M (registrikood: XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ramil Pärdi Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 20. märtsi 2015. a otsus muutmata ja VH apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud VH kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. 1(5)
Tsiviilasi nr 2-13-22507 Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.VH esitas 10.05.2013 Harju Maakohtule hagi OÜ M vastu komandeeringu päevaraha 5 049,02 euro ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt asus hageja 19.11.2004 autojuhina tööle kostja juures. Töösuhte kestmise ajal kostja hilines tema poolt hagejale tasumisele kuuluvate summade ülekandmise ja/või väljamaksmisega. Hageja otsustas 2009. aasta novembris lõpetada kostjaga töösuhte. Kostja esitas selle peale hagejale 30.11.2009 võlakirja, milles kinnitas, et loodab võlgu oleva komandeeringu päevaraha likvideerima asuda hiljemalt 2010. aastaks ja likvideerimise lõpetada 2012. aastaks. Kostja võlgnevust ei kõrvaldanud.
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes kohaldada aegumist, kuna tegemist on töösuhtest tuleneva nõudega, mille kohta kehtib individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 kohaselt 4 kuu pikkune aegumistähtaeg.
3.Harju Maakohus jättis 04.10.2013 otsusega hagi rahuldamata, kuna nõue on aegunud. Maakohus leidis, et võlatunnistuse puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Vaidlust ei ole, et kinnitatud nõue on komandeeringu päevaraha väljamaksmise nõue. Seega on tegemist töösuhtest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on 4 kuud ITVS § 6 lg 1 järgi. Kohus leidis, et kostja kohustus likvideerima võlgnevuse 31.12.2011 ja isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostja kohustus võlgnevuse tasuma 31.12. 2012, oli nõue hagiavalduse esitamise ajaks (10.05.2013) aegunud.
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14.02.2014 otsusega Harju Maakohtu 04.10.2013 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtusse. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti aegumise kohaldamisel tuginenud ITLS §-le 6. TLS § 40 lg 1 kohaselt võib töötaja nõuda tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse § 628 lõigetele 2–4. Kokkulepe kulude hüvitamise kohta töötasu arvel on tühine. VÕS § 628 lg-d 2-4 reguleerivad käsundisaajale kulude hüvitamist. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Seega ei ole nõue aegunud. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei täitnud eelmenetluse ülesandeid, jättes välja selgitamata kostja sisulised vastuväited.
5.17.04.2014 kirjas on maakohus kostjale juhindudes Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2014 otsusest selgitanud, et hagi rahuldamata jätmiseks tuleb kostjal tõendada, et kostjal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (tl 74 pöördel).
6.Harju Maakohtu 16.06.2014 tagaseljaotsusega rahuldas kohus hagi. 26.08.2014 määrusega kohus rahuldas kostja kaja ja taastas menetluse.
7.Kostja vaidles hagile vastu ja jäi seisukohale, et hagi on aegunud, sest hageja on esitanud saamata lähetuse päevarahade nõude. Kostja sõnul ei ole hageja kunagi esitanud kostjale nõuet lähetusega seotud kulude hüvitamiseks ega neid kulusid tõendavaid tõendeid (tl 116-118). 2(5)
Tsiviilasi nr 2-13-22507 04.11.2014 toimunud kohtuistungil tegi kostja hageja kompromissettepaneku, et tasub hagejale 500 eurot ja kui hageja sellega ei nõustu, jääb kostja seisukohale, et hagi on aegunud. Pooltel ei õnnestunud sõlmida kompromiss.
8.26.01.2015 kirjas teavitas kohus menetlusosalisi kohtukoosseisu vahetumisest (tl 164). Pooled ei taotlenud uut tõendite kogumist ja nõustusid asja arutamisega kirjalikus menetluses. Maakohtu otsus
9.Harju Maakohtu 20.03.2015 otsusega jäeti hagi rahuldamata.
10.Kohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et 30.11.2009 kostja poolt väljaantud tõend on deklaratiivne võlatunnistus ning nõustus pooltega. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et kostja poolt 30.11.2009 võlatunnistusega tunnistatud nõue on päevaraha hüvitamise nõue, mitte aga töötasu hüvitamise nõue.
11.Kohus põhjendas, et töölähetuse päevaraha ei ole töötasu ja järelikult kohaldub töölähetuse päevaraha hüvitamise nõudele neljakuuline aegumistähtaeg ITVS § 6 lg-st 1 tulenevalt (RKTKo 3-2-1-175-11). Kuna kosta tunnustanud 30.11.2009 võlatunnistusega hageja päevaraha nõuet, siis tulenevalt TsÜS § 158 lg-st 1 algas hageja nõude aegumistähtaeg uuesti võlatunnistuses märgitud kuupäeval. Võlatunnistuses on märgitud, et „tekkinud võlgnevust loodan likvideerima asuda hiljemalt 2010. a ja likvideerimise lõpetada aastaks 2012.“ Märgitud lauset saab tõlgendada selliselt, et kostja kohustus võlgnevuse tasuma kas 31.12.2011 või 31.12.2012. Hageja märkis hagiavalduses, et 2012. aastal toimusid poolte vahel läbirääkimised võlgnevuse tasumiseks. Läbirääkimistel lubas kostja tasuda võlgnevuse 2012. aasta lõpuks, samas ei ole hageja nimetatu tõendamiseks esitanud tõendid. Kostja ei ole samuti läbirääkimiste toimumist kinnitanud. Kohus asus seisukohale, et tasumise tingimus aastaks 2012 tähendab, et võlgnevus on tasutud 2012. aasta alguseks, s.o tasumise tähtpäev on 31.12.2011. Seega hakkas aegumistähtaeg 4 kuud kulgema alates 01.01.2012 ja lõppes 30.04.2012. Isegi kui arvestada hageja väidet, et suuliselt kohustus kostja nõude rahuldama 31.12.2012, oleks hagi ikkagi aegunud. Sellisel juhul oleks hakanud nõude aegumistähtaeg 4 kuud kulgema 01.01.2013 ja lõppenud 30.04.2013. Kuivõrd hagi on esitatud maakohtule 10.05.2013 on nõue aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
12.TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Kohus andis 23.02.2015 määrusega pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kuni 06.03.2015. Kumbki pool ei ole oma menetluskulude nimekirja antud tähtajaks esitanud. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, ei võtnud kohus seisukohta hageja menetluskulude põhjendatuse osas ega määranud neid rahaliselt kindlaks. Kostja menetluskuluks võib toimikust nähtuvalt pidada kajalt 16.07.2014 tasututud kautsjoni (TsMS § 138 lg 2), mille tagastamist on kostjal võimalik nõuda TsMS § 149 lg 8 alusel. Kautsjonit ei saa eeltoodud põhjusel mõista välja hagejalt kostja kasuks menetluskulu katteks. Apellatsioonkaebus
13.VH esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hageja hagi.
14.Maakohus on eiranud TsMS § 658 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt on ringkonnakohtu poolt esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Ringkonnakohus on 14.02.2014 otsuses leidnud, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud nõude aegumise tähtajana nimetatud nelja kalendrikuud. Ringkonnakohus leidis, et tuginedes VÕS § 628 lg-tele 2-4 ja TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ning sellest tulenevalt ei ole hageja nõue aegunud. 3(5)
Tsiviilasi nr 2-13-22507
15.Ringkonnakohus on otsuses ka selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul võib võlgnik oma kohustusest vabanemiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlgnevust. Kostja on aga käesolevas menetluses kogu aeg kinnitanud, et võlgnevus on olemas, kuid see olevat aegunud.
16.Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja poolt esimesele apellatsioonkaebusele lisatud Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu (ETTA) väljastatud kirjaliku tõendi (tl 41) selle kohta, et hageja pöördus 2013. aasta veebruaris ETTA poole koos kostja poolt väljastatud kirjaliku tõendiga, milles kinnitati, et võlgnevuse olemasolu hageja suhtes. Hageja esindajana võttis ETTA töötaja ühendust kostja seadusliku esindajaga, kes telefoni teel hageja juuresolekul kinnitas võla olemasolu ja seda, et ta tasub selle võla hagejale. Tähtaega ta ei maininud. Hageja palub ringkonnakohtul tõend vastu võtta. Vastustaja seisukoht ja menetluse käik
17.OÜ M vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Samuti palus kostja jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Kostja ei nõustunud ka kostja esitatud ETTA väljastatud tõendi uue tõendina vastuvõtmisega. Hageja ei ole piisavalt põhistanud, miks peaks ringkonnakohus esitatud tõendid asja juurde võtma. Kostja on seisukohal, et kõik hageja esitatud tõendid on toimikus juba olemas ja nende täiendav lisamine asja juurde ei ole menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik ega õige. Lisaks ei ole nende tõenditega võimalik tõendada ega selgitada, kas tegemist oli deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega või et hageja nõue ei olnud aegunud. 18.Tallinna Ringkonnakohtu 31.07.2015 määruses ringkonnakohus selgitas, et VH on esitanud ETTA väljastatud tõendi juba 06.11.2013 apellatsioonkaebuse esitamisel käesolevas tsiviilasjas. Kolleegium asus seisukohale, et kuna ringkonnakohtu eelmine koosseis ei keeldunud tõendi vastuvõtmisest, tuleb ringkonnakohtu hinnangul lugeda nimetatud tõend vaikimisi vastuvõetuks. Kuna tõend on juba vastu võetud, jättis kolleegium VH taotluse tõendi vastuvõtmiseks tähelepanuta. Tsiviilkolleegiumi põhjendused
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Maakohus on õigesti leidnud, et kuna hageja nõudeks on lähetuse päevaraha nõue, siis kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg, mistõttu on hageja nõue aegunud. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme, on otsust põhjendanud ja hinnanud õigesti tõendeid, mistõttu ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). VH apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
20.Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et 30.11.2009 võlakiri on deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks oli hageja lähetuse päevaraha nõue. VH on jätkuvalt seisukohal, et tema nõue ei ole aegunud ning maakohtu otsuses ei ole vastavalt TsMS § 658 lg-le 2 järgitud ringkonnakohtu eelmise koosseisu seisukohta, mille kohaselt ei rakendu hageja nõudele ITVS §-s 6 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg, vaid rakendub VÕS § 628 lg 2-4 ja TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 3-aastane aegumistähtaeg. Iseenesest on õige VH viide TsMS § 658 lg-le 2, mille kohaselt ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Siiski ei anna Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2014 käesolevas asjas tehtud otsusest tuleneva aegumistähtaega puudutava juhise järgimata jätmine alust tühistada maakohtu otsus. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu 4(5)
Tsiviilasi nr 2-13-22507 otsuses ei ole küll järgitud ringkonnakohtu 14.02.2014 otsuses antud suuniseid, kuid maakohus on sellegipoolest teinud õige lahendi, mis on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on korduvalt leidnud, et lähetuskulude hüvitis ei ole käsitatav palgana, mistõttu kohaldub saamata jäänud lähetuskulu hüvitamise nõudele ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg (RKTKo 3-2-1-175-11 p 20, 3-2-1-43-11 p 15).
21.Kolleegium selgitab, et kuna kohtupraktika kohaselt reguleerib lähetuskulu hüvitamise nõude aegumist erinorm (ITVS § 6 lg 1), siis ei saa kohalduda käesolevas asjas varasemas ringkonnakohtu otsuses märgitud VÕS § 628 lg-des 2-4 käsundisaajale kulude hüvitamist ja TsÜS § 146 lg-s 1 üldist tehingust tulenevat nõude aegumistähtaega reguleerivad sätted. Kuna võlatunnistus, mille alusel hageja nõude esitas, oli deklaratiivne, siis ei tulenenud võlatunnistusest iseseisvat kohustust, vaid üksnes võlatunnistuse aluseks olnud lähetuskulude võlasuhe. Võlatunnistus omab antud asjas tähendust üksnes lähetuskulude sissenõutavaks muutumise aja määramisel.
22.TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ning pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Eeltoodust tulenevalt asjaolu, et Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu tõendi (tl 41) kohaselt kinnitas kostja seaduslik esindaja ETTA-le võlgnevuse olemasolu hageja ees, ei välista kostja võimalust tugineda nõude aegumisele. Seetõttu ei saa ka kostja menetluse kestel väidetut, et võlgnevus on tegelikult olemas, käsitleda hagi omaksvõtuna.
23.Kuna ringkonnakohus jätab VH apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, tuleb muutmata jätta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus (TsMS § 174 lg 5). Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta VH kanda (TsMS § 171 lg 1). Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine toimub pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4, § 177 lg 1 p 2).
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.