Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.08.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-8851
Tsiviilasi
MS hagi AB Kreditex AS vastu lepingu tühisuse tuvastamiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 17.11.2014 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
AB Kreditex AS apellatsioonkaebusel 3000 eurot MS vastuapellatsioonkaebusel 3000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AB Kreditex AS apellatsioonkaebus MS vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): MS (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX XXXX, XXXXX XXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): AB Kreditex AS (registrikood 11626798, asukoht Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 17.11.2014 otsus tühistada osas, millega kohus tuvastas poolte vahel 06.07.2012 sõlmitud laenulepingu nr 00706-1 punkti 8.2 tühisuse ning jättis ülejäänud osas hagi laenulepingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Jätta hageja nõue poolte vahel 06.07.2012 sõlmitud laenulepingu nr 00706-1 tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata. Muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ning tühistada otsus osas, millega mõisteti kostjalt riigituludesse välja 783,09 eurot, s.o riigilõiv, mille tasumisest hageja oli menetlusabi korras vabastatud.
Tsiviilasi nr: 2-12-8851 Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Lugeda Pärnu Maakohtu 17.11.2014 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
2.1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.2.Rahuldada MS hagi viivise ja sissenõudmiskulu vähendamiseks. Vähendada laenusumma tagastamisega viivitamise eest ettenähtud viivise määra võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani ning sissenõutavaks muutunud viivist 378,63 euroni. Vähendada AB Kreditex AS võla sissenõudmise kulusid 360 euroni.
2.3.Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 176/2011/951 lubamatuks osas, milles täideti sissenõudja AB Kreditex AS nõudeid MS vastu laenulepingu ülesütlemise eest leppetrahvi summas 1821,48 eurot, võla sissenõudmise kulu 720 euro ulatuses ja viivise summas 5293,31 euro sissenõudmiseks.
2.4.Jätta MS nõue poolte vahel 06.07.2012 sõlmitud laenulepingu nr 00706-1 tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata.
2.5.Jätta hageja MS poolt hagi esitamisel ja Pärnu Maakohtu 24.09.2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 50% ulatuses MS enda kanda ja 50% ulatuses AB Kreditex AS kanda. Poolte muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Tühistada otsuse jõustumisel käesolevas tsiviilasjas Pärnu Maakohtu poolt 14.03.2012 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.
6.Apellatsioonkaebuse esitamisest ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda.
7.Mõista AB Kreditex AS-ilt riigituludesse 391,55 euro (kolmesaja üheksakümne ühe euro ja 55 sendi) ulatuses välja riigilõiv, mille tasumisest hageja oli menetlusabi korras vabastatud.
8.Vabastada hageja MS hagiavalduselt, apellatsioonkaebustelt ja avaldustelt tasumisele kuulunud riigilõivu osa riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.02.03.2012 esitas MS (hageja) maakohtule AB Kreditex AS-i (kostja) vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Lõpliku 20.02.2014 hagiavalduse tervikteksti kohaselt palus hageja tuvastada poolte vahel 06.07.2010 sõlmitud laenulepingu tühisuse ja tunnistada hageja suhtes alustatud sundtäitmise lubamatuks.
2(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851
2.Kohtutäitur Rocki Albert on alustanud hageja vastu täitemenetluse täiteasjas nr 176/2011/951. Täitemenetlus on suunatud hagejale kuuluva XXXXXXXXXX kinnistu müümisele enampakkumise korras, enampakkumine viidi 01.03.2012 ka läbi. Sundtäitmine hageja suhtes on ebaõige.
3.Laenulepingu sõlmimisele ei eelnenud laenusaaja (hageja) maksevõime kontrolli, millega oleks välja selgitatud tema võime lepingut nõuetekohaselt täita. Lepingu sõlmimise hetkel ja ka hiljem puudusid hagejal rahalised vahendid lepinguliste kohustuste täitmiseks. Kostja tekitas vastutustundetu laenamisega ise endale kahju. Laenuleping oli sõlmitud hagejale äärmiselt raskes olukorras, mis oli kostjale lepingu sõlmimisel teada.
4.Hüpoteegi realiseerimine saab toimuda vaid kehtiva nõude olemasolul. Laenulepingu tühisuse korral on tühine ka sundtäitmise läbiviimine. Arvestades täitemenetluse peatamisest tulenevat õiguslikku tulemit, on võimalik ka täitemenetluse tagasitäitmine. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole toonud välja ühtki asjaolu, mis annaks alust nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Samuti jääb arusaamatuks, mis alusel hageja nõuab laenulepingu tühisuse tuvastamist. Hageja ei ole põhistanud õiguslikku huvi tuvastushagi esitamiseks. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
6.Pärnu Maakohus tegi 17.11.2014 otsuse, millega otsustas - rahuldada hagi osaliselt, - tuvastada poolte vahel 06.07.2012 sõlmitud laenulepingu nr 00706-1 punkti 8.2, mis näeb ette, et lepingu laenuandja poolt ülesütlemisel kohustub laenusaaja laenuandja nõudmisel maksma ühekordset trahvi kuni 30% laenusummast, tühisus, - ülejäänud osas jätta hagi laenulepingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata, - rahuldada hagi viivise ja sissenõudmiskulu vähendamiseks, - vähendada laenusumma tagastamisega viivitamise eest ettenähtud viivise määra VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani ning sissenõutavaks muutunud viivist 378,63 euroni, - vähendada võla sissenõudmise kulusid 360 euroni, - tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 176/2011/951 lubamatuks osas, milles täideti nõudeid laenulepingu ülesütlemise eest leppetrahvi 1821,48 euro ja võla sissenõudmise kulu 720 euro ulatuses ja viivise 5293,31 sissenõudmiseks, - menetluskulud jätta kostja kanda, - mõista kostjalt riigituludesse välja riigilõiv 783,09 eurot, - kohustada kostjat tasuma riigituludesse välja mõistetud summa makseinfolehel näidatud kontole otsuse jõustumisest 15 päeva jooksul, - kohustada kostjat riigituludesse välja mõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
7.Laenulepingus kohtualluvuse kokkulepe, millele kostja vastuväide tugineb, ei ole kehtiv (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 106 lg 1 p-d 1 ja 4). Tarbijaga sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe kehtimiseks peab see olema sõlmitud pärast vaidluse tekkimist või juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist asub elama
3(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851 välisriiki või viib sinna oma tegevuskoha või asukoha või kui kostja asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada (TsMS § 104 lg 3). Selliseid asjaolusid asjas ei esine.
8.Poolte vahel ei olnud vaidlust järgmiste asjaolude üle: - Hageja selgitas kostjale oma majanduslikku olukorda ja taotles laenu. - Kostja andis laenutaotlusele positiivse vastuse, telefoni teel lepiti kokku laenusummas 95 000 krooni, hüpoteegisummas 300 000 krooni. - Laenuleping summas 95 000 krooni (6071,61 eurot) tähtajaga 10.07.2011 ja kohustusega tasuda 42% aastas intressi sõlmiti poolte vahel 06.07.2010. - Laenusumma suurendamist ei pidanud kostja hiljem võimalikuks, kuna see oleks asetanud hageja veel halvemasse olukorda. - Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu ütles kostja lepingu 08.02.2011 üles. - Ülesütlemisavalduses nõudis kostja 1080 eurot võla sissenõudmise kulusid, 828,79 eurot intressi, 211,64 eurot viivist. - Kostja algatas laenulepingust tuleneva võlgnevuse saamiseks täitemenetluse. - Käesoleva menetluse jooksul müüdi laenulepingu tagatiseks olnud vara enampakkumisel.
9.Hageja tugineb järgmistele asjaoludele: - Laenuleping on sõlmitud hageja rasket majanduslikku olukorda ära kasutades ja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes. - Kostja kallutas hagejat oma lubadustega laenu suurendamise kohta hüpoteegi summat ebamõistlikult suurendama. - Hageja informeeris kostjat oma raskest majanduslikust olukorrast. - Laenulepingu tingimusi nägi hageja mõni minut enne notari juurde minekut. - Laenulepingus kokkulepitud intress 3,5% kuus ja viivis 0,5% võlasummalt on ebamõistlikult kõrge. - Lepingu ülesütlemise puhul ettenähtud trahv laenusummalt 30%, sissenõudmiskulud ja tasu kirja koostamise ning edastamise eest on ebamõistlikult suured. - Kuna laenuleping on tühine, siis puudub kostjal reaalne nõue, mille katteks täitemenetluses hüpoteeki realiseerida.
10.Laenulepingus oli krediidi kulukuse määr 42% aastas. Eesti Panga veebilehel avaldatud Eesti krediidiasutuste väljastatud tarbimislaenude keskmine krediidikulukus 2010. aasta juulis oli 21,95%. Laenulepingus sätestatud määr ei ületa keskmist määra üle kolme korra, mistõttu seadusest tulenev heade kommetega vastuolu eeldus praegusel juhul ei kehti ning hageja peab laenulepingu tühisuse aluseid tõendama. Hageja sõlmis laenulepingu tulenevalt oma majanduslikust seisundist, olles sunnitud olukorras – hageja soovis refinantseerida varasemaid laene, mille sissenõudmiseks oli alustatud täitemenetlusi, et vältida tema ja laste koduks oleva kinnistu võõrandamist. Kuna hageja avaldas need andmed laenutaotluses, oli kostja hageja olukorrast teadlik. Samas ei ole tegemist hageja raske majandusliku olukorra kostja poolt ärakasutamisega ega laenu andmisega hageja jaoks äärmiselt ebamõistlikel või ebasoodsatel tingimustel, samuti ei ole vastastikuste kohustuste tasakaal heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
11.Juba makseraskustesse sattunud isikutele võlgade refinantseerimiseks kinnisvara tagatisel antav täiendav laen (koos täiendava intressikohustusega) võib pikemas perspektiivis isiku olukorda parandada, andes isikule, kelle sissetulekute suurus või
4(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851 muude kohustuste olemasolu vms asjaolud ei võimalda enam pangast laenu saada, vajaliku ajapikenduse kohustuste täitmiseks täiendavate sissetulekute otsimiseks ja aidates vältida võlgade katteks eluaseme müümist. Ka hageja ise on esile toonud, et lootis, et laste isa hakkab elatise võlga tasuma ning hageja saab ka seeläbi vahendeid laenu tasumiseks. Seetõttu ei anna alust lugeda laenulepingut tühiseks hageja väide, et kuna ta oli juba makseraskustesse sattunud, siis talle ei oleks tohtinud üldse laenu anda. Hageja olukord, kui laenu ei oleks antud, võrreldes praeguse olukorraga, ei oleks olnud erinev – ka enne kostjalt laenu saamist ähvardas hageja kinnistut enampakkumisel müük täitemenetluses. Hageja ei osanud kohtuistungil välja tuua mingeid rahalisi nõudeid, mida hagejal tehingu tühisuse korral oleks võimalik kostja laenulepingu alusel antud rahasumma tagastamise ja intressi nõudega tasaarvestada. Hageja kinnitas, et laenusumma tagastamiseks tal mingeid vahendeid ei ole. Seega ka juhul, kui laenuleping oleks tühine ning täitemenetlus seetõttu lubamatu, oleks kostja tühise tehingu alusel saadu tagastamise nõuet reaalselt võimalik rahuldada üksnes hagejale kuulunud kinnistu täitemenetluses müümise teel.
12.Kohtu ette toodud asjaoludest järelduvalt on kostja siiski ka hageja maksevõimet piisavalt hinnanud. Mõistlikud ja eluliselt usutavad on kostja selgitused, et laenu andmisel arvestas kostja sellega, et igakuine intressimakse on ca 50% hageja sissetulekust, tagatiseks pakutud ja hagejale kuuluvast 12,77 ha suurusest kinnistust 5,53 ha on mets, mille müügi arvelt hagejal on võimalik saada vahendeid laenusumma ühe maksena tasumiseks laenuperioodi lõpus. Hageja laenutaotlus rahuldati väiksemas ulatuses, kuid hageja soovitud tagasimaksetingimustel. Hageja täiendavat laenutaotlust kostja ei rahuldanud. Hageja on andmed kinnistul metsa olemasolu kohta ise laenutaotluses välja toonud. Hageja hilisemad paljasõnalised väited kohtumenetluses selle kohta, et täitemenetluses ta uuris metsa müümise võimalusi, kuid tegemist ei ole hea palgimetsaga ning selle müügist suurt tulu ei saa, ei anna alust heita kostjale ette vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ja hageja krediidivõimekuse hindamata jätmist. Hageja on kõrgema haridusega, terve mõistusega ja vähemalt keskmiselt arukas inimene. Lisaks tasus hageja laenulepingu sõlmimise järel 3 kuu jooksul makseid korrektselt ning taotles veel ka laenu juurde. 06.07.2010 laenulepingu tingimused ei ole hageja jaoks hea usu vastaselt äärmiselt ebasoodsad.
13.Hageja on toonud esile, et teda keelitati täiendava laenu lubadustega hüpoteegisummat suurendama. Hageja ega tema esindaja menetluses ei osanud selgitada, kas ja kuidas suurem hüpoteegisumma mõjutab laenutehingu kehtivust või laenulepingust tulenevat kostja nõudeõigust hageja vastu. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 4 kohaselt hüpoteek ei eelda tagatava nõude olemasolu. Üksnes hüpoteegi suurus ei tekita hagejale kohustusi kostja ees.
14.Lepingu sõlmimine väidetava pettuse või eksimuse tõttu ei too kaasa tehingu tühisust.
15.Laenuleping on aga tühine osas, milles see näeb ette leppetrahvi lepingu laenuvõtjapoolsete kohustuste rikkumise tõttu ülesütlemise korral. Hageja on esitanud leppetrahvi nõude seoses hageja poolt tarbijakrediidilepingust tulenevate maksetega viivitamisega, milline kokkulepe on VÕS § 415 lg 1 kolmanda lause järgi tühine. Laenulepingu punkt 8.2 on ilmselgelt üldtingimus, mida ei ole poolte vahel eraldi läbi räägitud, ning see on tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel.
5(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851
16.Laenuandja oleks ilmselt olnud ka ise suuteline lepingu ülesütlemise avalduses võla olemasolu ja suuruse ning asjakohased lepingupunktid välja tooma, selleks õigusabi kasutamise vajadus arvel näidatud mahus ja hinnaga ei ole põhjendatud. Niigi makseraskustesse sattunud võlgnik ei pea hüvitama kostjale ülemäärast ja põhjendamatut kulu õigusabile.
17.Tavapäraseid tegevuskulusid on ilmselt arvesse võetud lepingutasude jms tasude suuruse määramisel, mis peaksid katma võlgnevuse administreerimisega seotud laenuandja täiendavad tegevuskulud. Kostja ei ole oma konkreetsete kulude suurust ega nende kandmise aega kuluartiklite kaupa välja toonud, samuti ei ole tõendanud väidetavalt võlgnikuga suhtlemiseks ja tema taotluste läbivaatamiseks tehtud kulusid summas 543,14 eurot (1080 eurot – õigusabikulu 536,86 eurot = 543,14 eurot). Kostja juhatuse liikme poolt 24.03.2011 hagejale saadetud nõudekirjas (I kd, lk 37) on võla sissenõudmise kulude suuruseks märgitud 216 eurot, mistõttu on põhjendatud kahtlus, et kostja tegelikult ei ole väidetud suuruses kulusid kandnud. Kostja võla sissenõudmise kulusid tuleb vähendada 2/3 võrra, 360 euroni.
18.3 meeldetuletuskirja tasu, arvestades, et ühe kirja hind lepingu punkti 7.7 järgi on 200 krooni ehk 12,78 eurot, ei ole ülemäärane, see sisaldab lisaks saatekulule ka kirja koostamisel kantud bürookulusid ja töötajate töötasu.
19.Lepingujärgne viivis oli 180% aastas. Hageja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendatud, kuigi mitte hageja nõutud summas. Võrreldes lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimääraga 42% aastas, on laenusumma tasumisega viivitamise puhuks ettenähtud viivis 180% aastas ebamõistlikult suur ja ebaproportsionaalne. Niigi kõrgest intressimäärast veel 77% kõrgemal viivitusintressil on selgelt liigkasuvõtmise tunnused. Kostja on ümberarvestustes lähtunud põhivõlast 5676,61 eurot ja esitanud arvestuse nii määraga 0,5% päevas kui ka 0,34% võlgnetavalt summalt päevas Millistel kaalutlustel on viivisemääraks kujunenud 0,34%, jääb selgusetuks. Kostja poolt viivise vähendamine ei anna alust jätta rahuldamata hageja taotlus viivist vähendada seaduses kehtestatud määrani, arvestades poolte majanduslikku seisundit, hageja poolt kohustuse täitmise ulatust ning kostja õigustatud huvi. Hageja ülalpidamisel on 4 alaealist last, kostja nõuded hageja vastu olid tagatud kinnisvaraga ning täitemenetluses kinnistu võõrandamisel saadud rahasumma katab kostja nõuded täies ulatuses, muud olulist vara hagejale ei kuulu.
20.Samuti ei ole tegemist lepingust enne selle ülesütlemist tekkinud kohustusega, millele kohalduks lepinguline viivis, sest lepingu alusel üle antu tagastamise nõudeõigus ei tulene lepingust, vaid seadusest. Lepingu ülesütlemisel lõpeb ka viivisekokkulepe.
21.Leppetrahvi tühisuse tuvastamise ning sissenõudmiskulude ja viivise vähendamise tõttu tuleb vastavalt tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 176/2011/7951 lubamatuks osas, milles täideti kostja nõudeid hageja vastu leppetrahvi 1821,48 euro, sissenõudmiskulude 720 euro ja viivise 5293,31 euro sissenõudmiseks, kokku 7834,79 euro ulatuses. Täitemenetlus oli sissenõudmiskulude osas põhjendatud summas 360 eurot ja viivise osas summas 378,63 eurot.
22.Hagi rahuldamata jäänud osa, võrreldes rahuldatud osaga, on marginaalne, mistõttu on õige jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
6(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851
Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
23.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
24.Maakohus on ületanud nõude piire ja teinud otsuse nõude kohta, mida ei olnud esitatud, rikkudes TsMS §-i 439. 07.10.2014 toimunud istungil rõhutas hageja, et peab lähtuma viimasest avaldusest, s.t on sisuliselt kaks nõuet: laenulepingu tühisuse tuvastamine ja sellest tulenevalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamine. 20.02.2014 hagiavalduses ei ole juttu mingitest alternatiivsetest nõuetest. Maakohus on hagi eset omal algatusel muutnud. Kuna maakohus leidis, et laenulepingu tühisuse nõue tuleb jätta rahuldamata, puudub alus ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuete rahuldamiseks ja hagi tulnuks jätta täies ulatuses rahuldamata.
25.Maakohtu järeldused on vastuolulised. Maakohus on leidnud, et vastastikuste kohustuste tasakaalutust ei näita leppetrahvi või viivisemäära suurus, kuid samas leidnud, et laenuleping on leppetrahvi ettenägemise osas tühine. Mitte keegi menetlusosalistest ei tuginenud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 87. Maakohtu õiguslik hinnang oli üllatuslik. Laenulepingu p 8.2 ei ole tüüptingimus. Hagejal oli võimalus lepingu tingimustes läbi rääkida. Maakohtu kirjeldatud hageja käitumisest lepingu sõlmimise järel saab teha järelduse, et hagejale sellised tingimused sobisid.
26.Menetluskulude jaotuse otsustamisel oleks maakohus pidanud lähtuma asjaolust, et hageja peamine nõue on jäänud rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendused
27.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uue otsuse, millega tuvastada laenulepingu nr 007061 tühisuse ja tunnistada täielikult lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 176/2011/951.
28.Maakohus on jätnud osa tõendeid arvestamata ja tõendite arvestamata jätmise põhjendamata, rikkudes oluliselt menetlusõiguse norme. Kostjal oli kohustus tõendada sissenõutava nõude olemasolu (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12). Kostja ei ole tõendeid esitanud. Maakohus ei ole võtnud arvesse hageja e-kirja kostjale, milles hageja selgitas oma olukorda.
29.Maakohus on alusetult jätnud kohaldamata TsÜS § 86 lg-d 1 kuni 4. Kostja ei küsinud hageja pangaväljavõtet, perekonnaliikmete arvu, perekonnaseisu, perekonna väljaminekuid. Kuigi krediidi kulukuse määr ei ületanud pankade keskmist, tõi hageja välja muud asjaolud, miks soorituste vahe on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas: hüpoteegi maht on laenusummast 315% võrra suurem ja ebamõistlikult suur, viivisemäär on intressimääraga võrreldes ebamõistlikult suur, intressimäär kinnisvaraga tagatust arvestades on liiga kõrge. Juba asjaolu, et hageja ei saanud tutvuda laenulepingu tingimustega, kuigi hageja seda palus, on heade kommetega vastuolus. Hageja pikaajaline sundseis ja erakorraline olukord seisnesid selles, et hageja laste ise ei maksa regulaarselt elatist, hagejal olid võlad, hagejal polnud tööd,
7(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851 hageja peres oli neli alaealist last ja hageja oli üksikvanem. Kostja teadis neid asjaolusid. Psühhiaatri diagnoositud depressioon võis hagejal olla juba laenu võtmise ajal.
30.Maakohus on jätnud arvestamata kostja väite 06.04.2012 vastuses, mille kohaselt kostja, arvestades hageja olukorda, ei pidanud võimalikuks laenusumma suurendamist, kuna see asetaks hagejat veel halvemasse olukorda. See kinnitab, et kostja oli teadlik hageja halvast olukorrast. Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 35, § 42 lg 3 p 5. Hageja küsis laenulepingu tingimusi e-kirjas, kuid kostja neid saatnud, seega on kogu leping tüüpleping. Maakohus on jätnud arvestamata, et kostja rikkus tarbijakaitseseadusest tulenevaid kohustusi.
31.Kostja pettis hagejat. Kuigi pettus aegub 6 kuu jooksul, saab täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 alusel esitada kõik vastuväited nõude kehtivusele. Seisukohad kaebuste kohta
32.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
33.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
34.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 656 lg-te 2 ja 3 alusel apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata osas, millega kohus tuvastas poolte vahel 06.07.2012 sõlmitud laenulepingu nr 00706-1 punkti 8.2 tühisuse ning jättis ülejäänud osas hagi laenulepingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Hageja nõue poolte vahel 06.07.2012 sõlmitud laenulepingu nr 00706-1 tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 ja § 657 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Samuti peab kolleegium põhjendatuks muuta otsust menetluskulude jaotuse osas ning tühistada lahend osas, millega mõisteti kostjalt riigituludesse välja 783,09 eurot, s.o riigilõiv, mille tasumisest hageja oli menetlusabi korras vabastatud. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
35.Hageja on esitanud nõude tuvastada 06.07.2010 sõlmitud laenulepingu tühisus, lisaks nõude tunnistada hageja suhtes algatatud sundtäitmine lubamatuks. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Nii algsest hagiavaldusest kui selle hilisematest täpsustustest ja täiendustest nähtuvalt on hageja eesmärgiks alustatud sundtäitmise lõpetamine täiteasjas nr 176/2011/951. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude aluseks olevate asjaolude põhjal tuleks selle nõude rahuldamiseks mh tuvastada kõnealuse laenulepingu osaline või täielik tühisus. Muud õiguslikku huvi laenulepingu tühisuse tuvastamise vastu ei ole hageja menetluses põhjendanud, seda ei osanud välja tuua ka hageja esindaja 04.05.2015 toimunud ringkonnakohtu istungil. Kolleegium märgib, et täitemenetluse lõpetamiseks peab täitemenetlus olema TMS § 48 p 4 alusel tunnistatud lubamatuks. See on aga võimalik üksnes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude (TMS § 221 lg 1) rahuldamise teel (vt nt Riigikohtu 28.04.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 19). Poolte vahel sõlmitud laenulepingu tühisuse täiendav tuvastamine ka otsuse resolutsioonis ei annaks hageja väidetavalt rikutud õiguse kaitse seisukohalt midagi juurde.
8(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851
36.Eelmärgitut arvestades puudus maakohtul vajadus võlgniku esitatud TsMS § 368 lg 1 järgset hagi laenulepingu tühisuse tuvastamiseks TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetleda. Menetlusse võetud hagi tulnuks aga jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu 12.10.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-06, p 16). Ringkonnakohtul on võimalik see minetus kõrvaldada ning jätta hagi laenulepingu tühisuse tuvastamise nõude osas läbi vaatamata.
37.Maakohus on vähendanud kostja võla sissenõudmise kulusid 2/3 võrra, 1080 eurolt 360 euroni. Vastavad põhjendused sisalduvad vaidlustatud otsuse p-des 19.1 ja 19.2. Maakohtu lahendist ei selgu, millisel õiguslikul alusel on kohus sissenõudmise kulusid vähendanud. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse põhjendustele lisada viited VÕS § 127 lg-le 1 ja VÕS § 128 lg-le 3. VÕS § 128 lg-st 3 tulenevalt võib võlausaldaja kahjuks lugeda ka mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks ja nõuete esitamiseks. Maakohus ei ole pidanud võla sissenõudmise kulusid kostja poolt nõutavas summas 1080 eurot mõistlikeks. Kohus on leidnud, et kõnealuste kulude mõistlikuks suuruseks on praegusel juhul 360 eurot. Sellise järelduse tegemisel ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul menetlusnorme rikkunud. Apellatsioonkaebustes ei ole kumbki pooltest ka tuginenud sellele, et maakohus oleks seoses sissenõudmise kulude vähendamisega eksinud tõendite hindamisel või muul viisil asjaolusid ebaõigesti tuvastanud.
38.Maakohus on otsuse põhjendustes (p-s 26) leidnud, et lepingu ülesütlemisel lõpeb ka viivisekokkulepe. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. VÕS § 195 lg 2 esimesest lausest lähtuvalt vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega lõppeb lepingu ülesütlemise korral poole õigus nõuda lepingu täitmist, kuid muud kokkulepped jäävad eelduslikult kehtima. Seaduse analoogia põhjal kohaldub ülesütlemisele järgnevale lepingupoolte õigussuhtele ka VÕS § 188 lg-s 3 sätestatu. Eeltoodust lähtuvalt tuleb seisukoht, et lepingu ülesütlemisel lõpeb ka viivisekokkulepe, maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta.
39.Ülalmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu otsuse lõppjäreldusi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi osalise rahuldamise kohta ega anna alust selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks.
40.Vastavas osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
41.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et hageja on menetluse käigus esitatud erinevates menetlusdokumentides formuleerinud oma nõudeid tõepoolest erinevalt (vrd I kt, tl 221, ja III kd, tl 9-10). See siiski ei ole takistanud kohtul ega kostjal mõistmast, mida hageja hagiga taotleb – poolte vahel sõlmitud laenulepingu tühisuse tuvastamist ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Seetõttu on põhjendamatud kostja etteheited, et maakohus on otsuses hagi eset omal algatusel muutnud ning hagi piiridest väljunud. Kuivõrd hageja nõudis sundtäitmise tervikuna lubamatuks tunnistamist, võis maakohus TsMS § 5 lg-s 1 lähtuvalt rahuldada selle nõude ka osaliselt, tunnistades sundtäitmise lubamatuks osaliselt. Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, et kui laenulepingu tühisuse nõue tuleb jätta rahuldamata, puudub alus ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamiseks. Hagis on esitatud täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja
9(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851 kehtivusele ka muid vastuväiteid. Seega ei sõltu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamine praegusel juhul üksnes sellest, kas poolte vahel sõlmitud laenuleping kehtib või mitte.
42.Kostja väidete kohaselt oli maakohtu tuginemine TsÜS §-le 87 otsuses üllatuslik. Kolleegium märgib esmalt, et maakohus ei ole seda normi lahendi tegemisel kohaldanud, vaid sellele üksnes viidanud. TsÜS § 87 järgi on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Sättest endast selles osundatud keelde ei tulene. Laenulepingu p-s 8.2 sisalduva leppetrahvikokkuleppe tühisus tuleneb praegusel juhul VÕS § 415 lg-st 1 ja §-st 421 nende koostoimes. Kõnesoleva leppetrahvikokkuleppe tühisusele on hageja tuginenud menetluses läbivalt ning seetõttu ei saanud olla maakohtu järeldus kokkuleppe tühisuse kohta kostjale iseenesest üllatuslik. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses ka näidanud, millised seisukohad, taotlused või tõendid jäid tal esitamata seetõttu, et maakohus ei ole laenulepingu p 8.2 järgse leppetrahvikokkuleppe tühisust VÕS § 415 lg-st 1 ja §-st 421 tulenevalt pooltega menetluses arutanud.
43.Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et laenulepingu p 8.2 on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes. Kolleegium märgib, et hageja nõude lahendamine iseenesest ei sõltu sellest, kas laenulepingu p 8.2 lugeda tüüptingimuseks või mitte. Nagu ülalmäritust nähtub, on selles punktis sisalduv kokkulepe leppetrahvi tasumise kohustuse kohta laenuandja poolt lepingu ülesütlemisel VÕS § 415 lg 1 ja § 421 alusel igal juhul tühine. Seetõttu omab maakohtu järeldus, mille kohaselt on laenulepingu p 8.2 tühine ka tüüptingimusena, üksnes teisest tähtsust. Samas kolleegium nõustub, et tegu on tüüptingimusega. Kostja on asja materjalidest nähtuvalt finantsteenuse osutaja ning laenulepingute sõlmimine ja laenude väljastamine moodustab olulise osa kostja majandustegevusest. Hageja on võtnud seevastu laenu tarbijana isiklike kohustuste täitmiseks. Neid asjaolusid arvestades saab kolleegiumi arvates eeldada, et laenuleping on sõlmitud kostja tüüptingimustel. Hageja käitumine suhtes kostjaga ei oma tüüptingimuste regulatsiooni rakendumise seisukohalt õiguslikku tähtsust.
44.Kostja väidetud maakohtu järelduste vastuolulisust kolleegium ei näe. See, et lepingust tuleneva leppetrahvi või viivisemäära suurus ei näita poolte vastastikuste kohustuste tasakaalutust TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 mõttes, ei tähenda, et mõni konkreetne leppetrahvikokkulepe võib olla tühine selle vastuolu tõttu seadusega (TsÜS § 87).
45.Vastuseks hageja vastuapellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium esmalt, et hageja on apellatsioonkaebuses enamjaolt korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohus on vaidlustatud otsuses suuremat osa hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetest piisava põhjalikkusega käsitlenud, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või anda tuvastatud asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
46.Hageja arvates ei ole kostja tõendanud sundtäidetava nõude olemasolu. Kolleegium selle hageja käsitlusega ei nõustu. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemisel peaks kostja tõendama, et tal on hageja
10(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851 vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia (vt nt Riigikohtu 29.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). Praegusel juhul on hageja esitanud hagis kostja nõudele eelkõige õiguslikke vastuväiteid: tuginenud sõlmitud laenulepingu tühisusele, selles sisalduvate tüüptingimuste tühisusele jms. Hageja ei ole väitnud, et ta ei ole kostjaga laenulepingut sõlminud, laenu saanud või et ta on laenu tagastamise kohustust kohaselt täitnud. Seega ei tõusetu asjas küsimust faktiliste asjaolude tõendamisest (TsMS § 230 lg 1). Vaidlus ei toimu mitte õigussuhte aluseks olevate asjaolude tõendamise üle, vaid on pigem õiguslikku laadi. Tuleb ka lisada, et laenulepingu tühisusele tugines hageja ning pidi seetõttu tõendama sellega seonduvaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu 17.06.2011 määrus tsiviilasjas 3-2-1-49-11, p 8).
47.Hageja heidab maakohtule ette TsÜS § 86 normide ebaõiget kohaldamist ning leiab jätkuvalt, et poolte vahel 06.07.2010 sõlmitud laenuleping on tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et leping kui tehing ei ole vastuolus heade kommetega ning pole seetõttu TsÜS § 86 lg 1 või lg 2 alusel tühine. Maakohus on rikkunud TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 osas küll selgitamiskohustust hageja kohustuse osas tõendada, et vastastikuste soorituste väärtus oli laenulepingu sõlmimise hetkel heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Selle vea on ringkonnakohus kõrvaldanud, andes võimaluse esitada TsÜS § 86 lg 2 rakendamise seisukohalt tähtsust omavaid tõendeid (III kd, tl 149-151).
48.Kolleegium märgib, et tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas hageja tegi tehingu sundolukorras. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kinnisvara tagatisel antud sarnaste tarbimislaenude turuintressi suurust vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal ning selle põhjal hinnata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet tühistatava tehingu suhtes. Kuivõrd ei saa järeldada, et vastastikuste soorituste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, puudub asja lahendamise seisukohalt tähtsus sellel, kas hageja tegi tehingu sundolukorras.
49.Kolleegium nõustub maakohtuga mh selles, et lepingus kokkulepitud leppetrahvi ja/või viivisemäära suurust ei saa poolte vastastikuste kohustuste väärtuse tuvastamisel arvestada, sest võlgniku poolt oma kohustuste kohase täitmise korral võlausaldajal leppetrahvi ega viivise nõudmise õigust ei tekiks. Samuti ei mõjuta hageja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks seatud hüpoteegi summa iseenesest kuidagi poolte laenulepingust tulenevate kohustuste mahtu. Nagu ka maakohus on osundanud, ei eelda hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatava nõude olemasolu. Hageja ei ole väitnud, et kostja kasuks seatud hüpoteek oleks kitsendanud hageja majanduslikku sõltumatust, takistanud uute laenude võtmist vms.
50.Maakohus ei pidanud vaidluse lahendamisel kohaldama tarbijakaitseseaduse sätteid. Tarbijakrediidilepingu sõlmimist ja sellest tulenevaid krediidiandja kohustusi puudutavad erisätted sisalduvad VÕS 22. peatüki 2. jaos. Vastav regulatsioon on kolleegiumi arvates tarbijakrediidilepingute puhul ammendav ning puudub vajadus tarbijakaitseseaduse sätete täiendavaks kohaldamiseks.
11(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851
51.Hageja väide, et tal polnud võimalik laenulepingu tingimustega tutvuda, ei ole kolleegiumi hinnangul asjas tõendamist leidnud. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja laenulepingule, selle igale lehele, alla kirjutanud (I kd, tl 9-14). Seetõttu võib eeldada, et tal oli võimalus lepingu sõlmimisel ka selle tingimustega tutvuda. Hageja väidab, et kostja ei ole täitnud algselt antud lubadust hiljem laenu juurde anda. See väide on esiteks tõendamata, sest asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks andnud selge ja tingimusteta lubaduse hiljem laenusummat suurendada. Eluliselt on usutav, et kostja võis soovitada seada hüpoteegi kohe suuremas summas, et täiendava laenu saamisel poleks hagejal vaja hüpoteeki suurendada ning kanda sellega seoses täiendavaid kulusid riigilõivule ja notaritasule. Sellest ei saa aga järeldada, et kostja lubas kindlasti ka järgmised laenutaotlused rahuldada. Teiseks on see väide vastuolus hageja üldise positsiooniga, et laenu poleks tohtinud talle üldse anda.
52.Seoses hageja väidetega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta märgib kolleegium esmalt, et selle põhimõtte rikkumine iseenesest ei tooks kaasa poolte vahel sõlmitud laenulepingu tühisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse (või lepingueelse teavitamiskohustuse) rikkumisel võiks krediidisaaja senise kohtupraktika järgi nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Selle kahju hüvitamise nõude saaks krediidisaaja (võlgnik) tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt nt Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Neid õiguslikke aspekte on ringkonnakohus selgitanud käesolevas asjas 28.01.2013 tehtud otsuses. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja ülalkirjeldatud sisuga kahju hüvitamise nõuet ega tasaarvestusavaldust (VÕS § 198) kostjale esitanud. Eelmärgitut arvestades ei oma küsimus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest sundtäitmise lubatavuse hindamise seisukohalt tähtsust. Seega pole ka maakohtu järeldused kõnealuse põhimõtte järgimise osas (põhjenduste p 12) kokkuvõttes määrava tähendusega. Nagu eelnevalt märgitud, kolleegium iseenesest nõustub nende põhjendustega.
53.Hageja leiab, et kuigi ta ei saa TsÜS § 99 lg 1 p-st 2 tuleneva ajalise piirangu tõttu laenulepingut enam pettuse tõttu tühistada, võimaldab TMS § 221 esitada tal kõik vastuväited nõude kehtivusele. Kolleegium märgib, et kui hageja ei ole laenulepingut tühistanud (ning ei saa seda enam ka teha), ei oma väited tehingu tegemise kohta pettuse mõjul lepingust tulenevate nõuete kehtivuse seisukohalt tähtsust. Lisaks ei ole hageja kolleegiumi hinnangul tõendanud neid asjaolusid, millega ta seostab oma väiteid pettuse kohta.
54.Vastuapellatsioonkaebuses on hageja väitnud, et psühhiaatri diagnoositud depressioon võis tal olla juba laenu võtmise ajal. Diagnoositud depressioonile laenu võtmise ajal ei ole hageja varasemas menetluses tuginenud. Kolleegiumi hinnangul ei esine TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid sellise uue asjaoluga arvestamist apellatsioonimenetluses. Hageja ei ole kaebuses kõnealuse uue asjaolu esitamise lubatavust ka põhjendanud (TsMS § 652 lg 4). Lisaks on väide psühhiaatri diagnoositud depressioonist juba laenu võtmise ajal oletuslik ning tõendamata.
55.Kolleegiumi hinnangul tuleb muuta ka maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Kostja apellatsioonkaebuses sisalduvad etteheited maakohtu lahendile on selles osas osaliselt põhjendatud. Maakohus on TsMS § 163 lg-le 1 tuginedes otsustanud jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis, et
12(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851 kuivõrd hageja alternatiivsed nõuded rahuldati otsusega peaaegu hageja taotletud ulatuses, on hagi rahuldamata jäänud osa rahuldatud osaga võrreldes marginaalne, mistõttu on õige jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kolleegiumi arvates on maakohus menetluskulude sellise jaotamisega TsMS § 163 lg-st 1 lähtuvaid diskretsiooni piire oluliselt ületanud. Maakohus on jätnud arvestamata, et hageja nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks jäi suuremas ulatuses rahuldamata. Kostja sundtäidetava nõude suurus oli hagiavaldusest ja täitmisteatest (I kd, tl 62-64) nähtuvalt 13 932,70 eurot, maakohus tunnistas sundtäitmise lubamatuks kokku 7834,79 euro (s.o 1821,48€+720€+5293,31€) ulatuses. Seega oli hagi ligikaudne rahuldamise ulatus 56%.
56.Eelmärgitut arvestades oli põhjendamatu jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda ning mõista temalt TsMS § 190 lg-st 3 ja § 179 lg-st 1 lähtudes riigituludesse välja 783,09 eurot, s.o riigilõiv, mille tasumisest hageja oli menetlusabi korras vabastatud. Kolleegium leiab, et arvestades lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamise ulatusele ka hageja laenulepingu tühisuse tuvastamise nõude läbivaatamata jätmist ja TsMS § 168 lg-s 2 sätestatut, tuleb poolte maakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, v.a hageja poolt tasumisele kuulunud riigilõiv, mis tuleb jätta 50% ulatuses hageja enda kanda ja 50% ulatuses kostja kanda. TsMS § 173 lg 3 teises lauses sätestatut arvestades on põhjendatud jaotada vastavalt ka maakohtu 24.09.2012 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest tingitud kulud.
57.Kolleegium märgib, et isegi kui nõustuda maakohtu käsitlusega, mille kohaselt rahuldas kohus hageja alternatiivsetest nõuetest teise sisuliselt täies ulatuses, tulnuks TsMS § 162 lg-st 4 lähtuvalt ikkagi arvestada mh sellega, et esimene alternatiivsetest nõuetest jäi rahuldamata. Osa menetluskuludest tulnuks ka taolise käsitluse järgi jätta seega hageja kanda.
58.Kuivõrd maakohtu 17.11.2014 otsuse on vaidlustanud mõlemad pooled ning mõlemad apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt, peab kohus TsMS § 171 lg-st 1 ja § 163 lg-st 1 lähtudes õigeks jätta käesoleva otsusega lahendatavate apellatsioonkaebuste esitamisest tingitud menetluskulud poolte endi kanda.
59.Hageja on saanud menetluse käigus menetlusabi. Maakohtu 05.03.2012 määrusega (I kd, tl 112-114) vabastati hageja hagi esitamisel nõutava riigilõivu 479,33 eurot ja hagi tagamise riigilõivu 28,76 eurot tasumisest. Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2012 määrusega (II kd, tl 46-48) otsustati jätkata hagejale menetlusabi andmist TsMS § 184 lg 4 alusel ja loeti ta vabastatuks riigilõivu 275 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. 11.02.2015 määrusega vabastas ringkonnakohus hageja TsMS § 184 lg 4 alusel riigilõivu tasumisest vastuapellatsioonkaebuse esitamisel summas 275 eurot (III kd, tl 119-122). Ringkonnakohtu 05.06.2015 määrusega on loetud hageja TsMS § 180 lg 1 p 1 ja § 184 lg 4 alusel vabastatuks veel riigilõivu summas 50 eurot tasumisest esialgse õiguskaitse kohaldamise avalduse esitamisel (III kd, tl 172-175). Samuti on hagejale antud menetluses riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.
60.TsMS § 190 lg-st 3 tuleneb, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. TsMS § 179 lg 1
13(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Eelmärgitust johtuvalt mõistab ringkonnakohus käesoleva otsusega kostjalt riigituludesse välja 50% maakohtu menetluses tasumisele kuulunud riigilõigust ja 50% maakohtu 24.09.2012 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivust, s.o 391,55 eurot (783,09 €/2).
61.TsMS § 179 lg 5 alusel on kostja kohustatud riigituludesse väljamõistetud summa tasuma kohtuotsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Makserekvisiidid edastatakse kostjale eraldi makseinfolehel. TsMS § 179 lg 9 järgi tuleb kostjal nõude tasumisega viivitamise korral tasuda otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
62.Ülejäänud osa riigilõivust, mille tasumisest oli hageja hagiavalduse, apellatsioonkaebuste ja avalduste esitamisel vabastatud, tuleks vastavalt TsMS § 190 lg-le 4 ja § 179 lg-le 1 käesoleva otsusega riigituludesse välja mõista hagejalt. Samas on ringkonnakohus vastuapellatsioonakaebuse menetlusse võtmisel kontrollinud uuesti menetlusabi saamise eeldusi ning tuvastanud, et hageja majanduslik seisund ei ole paranenud, hagejal puudub kinnisvara ning likviidne vallasvara, tema ülalpidamisel on neli alaealist last ning tema sissetulekuteks on ainult peretoetused ja täitemenetluse kaudu laekuv elatis lastele. Kolleegium peab seetõttu põhjendatuks kohaldada TsMS § 190 lg-s 7 sätestatut ning vabastada hageja tema majanduslikust seisundist lähtuvalt menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.
63.Maakohus on 14.03.2012 määrusega rahuldanud hageja avalduse hagi tagamiseks ning peatanud hagi tagamise korras täitemenetluse täiteasjas nr 175/2011/7951 (I kd, 134135). Kohtutäitur on kohtumääruse alusel 14.03.2012 täitemenetluse ka peatanud (I kd, tl 145-146). Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses lahendanud rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimusi, eksides sellega TsMS § 442 lg 5 esimesest lausest tuleneva nõude vastu. Ringkonnakohtul on võimalik nimetatud viga kõrvaldada. Vastavalt TsMS § 386 lg-le 4 tühistab kohus hagi rahuldamata jätmise korral hagi tagamise kohtuotsusega. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 445 lg-st 2 tuleneb, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul vajalik maakohtu14.03.2012 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu otsuse täitmise tagamiseks jõusse jäta. Eeltoodust lähtuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu viidatud määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.
64.Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuste menetlusse võtmisel määranud ebaõigesti apellatsioonkaebuste hinna. Apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis esimeses astmes, arvestades kaebuse ulatust. Asja hind määratakse TsMS § 123 järgi hagi esitamise aja seisuga. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 132 lg 5 redaktsiooni järgi ei võinud kohus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude puhul määrata hagi hinnaks enam kui 3000 eurot. Maakohus ongi määranud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinnaks 3000 eurot (I kd, tl 112-
14(15)
Tsiviilasi nr: 2-12-8851 114). Maakohtus esitas hageja lisaks ka nõude lepingu tühisuse tuvastamiseks ning esitatud nõuded tuli hagihinda arvutades TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita. Kuna aga hageja nõue laenulepingu tühisuse tuvastamiseks jääb käesoleva otsusega läbi vaatamata, muutub vastavalt maakohtus ka hagihind.
65.Eeltoodut arvestades muudab ringkonnakohus käesoleva lahendiga TsMS § 136 lg 4 alusel apellatsioonkaebuse hinda, määrates kaebuse hinnaks 3000 eurot. Ka vastuapellatsioonkaebuse hinnaks määrab kohus 3000 eurot, sest hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust ainult 1784,91 eurot ulatuses, vaid sisuliselt 6097,91 euro (13 932,70€-7834,79€) ulatuses, seega suuremas ulatuses kui 3000 eurot. Kuivõrd kolleegium on vabastanud hageja tema majanduslikust seisundist lähtuvalt TsMS § 190 lg 7 alusel menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest, ei nõua kohus hagejalt ka vastuapellatsioonkaebuselt vähemtasutud riigilõivu riigituludesse tasumist. Kostjal on õigus nõuda enda apellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõivu tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.