M L avaldus töövaidlusasjas nr 4.4-1/359 07.02.2013 esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses ehk M L hagi Seve Ehituse Aktsiaseltsi vastu saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.02.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
17 521,93 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M L apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
Kohtuistungi toimumise aeg
nende Hageja: M L (isikukood XXXXX), lepinguline esindaja: Moonika Järvela Kostja: Seve Ehituse Aktsiaselts (registrikood 10398417), lepingulised esindajad: vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere ja advokaat Epp Lumiste 04.06.2015
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 18.02.2015 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud M L kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjon (TVK) lahendas 15.04.2013 otsusega M L nõude Seve Ehitus Aktsiaseltsi vastu. Komisjoni otsusega mõisteti Seve Ehituse Aktsiaseltsilt M L kasuks välja hüvitis töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 5 järgi 15 kalendripäeva ulatuses summas 338,03 eurot. Töövaidluskomisjon lõpetas menetluse M L nõudes kohustada tööandjat esitama uus lõpparve ja jättis rahuldamata nõuded kohaldada töölepingu ülesütlemisele aegumist, tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel, mõista välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel, tuvastada makstava töötasu suurus tunnis, tuvastada õigus saada töötasu aja eest, mil sõideti teise riiki tööülesandeid täitma ja tuvastada asjaolu, et töötajale ei hüvitatud ületunnitööd vaba aja andmisega.
2.Hageja esitas 15.05.2013 hagiavalduse ja 05.12.2014 selle täpsustuse kostja vastu töötasu suuruse tuvastamiseks ja saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks.
3.Hageja töötas kostja ehitustöölisena alates 19.03.2012. Algul sõlmiti töövõtuleping, kuid tegelikkuses oli algusest peale tegemist töösuhtega, mida tõendab lepingu sisu. 02.05.2012 sõlmiti töötajaga tähtajatu eestikeelne tööleping nr 365. Töölepingu punkti 5.1 kohaselt on märgitud tööülesannete täitmise kohaks tööandja tegevuskoht Eestis, kuid see ei ole tõene, sest Eestis ei ole töötaja töötanud ühtegi päeva. Hageja viibis kostja juhtimise all tööl 2012. aastal Norra Kuningriigis 127 päeva, millele lisanduvad 16 haiguspäeva, Rootsi Kuningriigis 43 päeva ja Soome Vabariigis 18 päeva.
4.Töölepingu punkti 3.1 järgi oli töötaja töötasuks 640 eurot kuus, punkti 3.2 kohaselt oli töötajal õigus saada lisatasusid. Tööleping ei kajastanud töötaja ja tööandja tegelikku tahet ei palga, töötingimuste ega ka tööaja osas. Tegelikkuses lepiti kokku töötunni hind ja asjaolu, et tööd tehakse summeeritud tööaja arvestuse põhiselt. Palgakokkuleppe osas oli tegemist heade kommete vastase ja näilise tehinguga TsÜS § 89 kohaselt. Lisaks eestikeelsele töölepingule allkirjastasid pooled ka soomekeelse töölepingu, mille lisas 1 oli sätestatud, et töölepingu suhtes kohaldatakse Rakennusliitito RY ja Talonrakkennuteolliuus RY 2011.a kollektiivlepingu tingimusi. Töötaja palgarühm on III.
5.Töötaja on olnud rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 35 kohaselt välisriikides lähetatud töötaja. 13.07.1993 otsuses nr C 125/92, 09.01.1997 otsuses nr C 383/95 ja ka 27.02.2002 otsuses nr C 37/00 on Euroopa Kohus märkinud, et juhul, kui töötaja teeb tööd mitme lepinguosalise riigi territooriumil, täidab ta oma lepingulist kohustust kohas, kus ta täidab oma lepingulist kohustust tööandja ees. Seega olukorras, kus töötaja teeb tööd nii Eestis kui ka välisriigis, on määravaks asjaoluks siiski reaalselt tööülesannete täitmise asukoht. Nii Euroopa Liidu tasandil kehtestatud regulatsioon (Rooma I määrus) kui ka siseriiklikul tasandil kehtestatud (REÕS) regulatsioon on üle võtnud Rooma konventsiooni sätted ning olukorras, kus töötaja regulaarselt täidab oma tööülesandeid välisriigis, tuleb talle tagada ka selle riigi töötingimused, muuhulgas töötasu määrad, puhkused ja teised imperatiivsed töötajat kaitsvad õigused.
6.28.12.2012 saatis hageja esindaja järelpärimise kostjale, milles nõudis välja töötundide arvestustabelid jm. hageja töötamisega seotud tingimused ning väljavõtted. 11.01.2013 vastas Margot Suits saates manusena kaasas järgmised dokumendid: a) M L komandeeringu rahade väljavõte ja b) M L töötasu väljavõte mai-detsember 2012. Tabelis on esitatud lahtris 7 tegelik tööpäevade arv kuus ja lahtris 9 tegelik töötundide arv kuus, mis on võetud aluseks töötasu nõude kujundamisel. Antud tabeli esitamisega on tööandja aktsepteerinud mitu päeva ja mitu tundi on töötaja tööd teinud.
7.Hageja töötas Norra Kuningriigis 19.03.2012-14.09.2012. Kokku on hageja arvutuste põhjal saamata jäänud töötasu suurus Norra Kuningriigis töötatud aja eest 10 929,04
eurot brutos (17,19 eurot tunnis). Hageja töötas Rootsi Kuningriigis 2012.a septembris, oktoobris ja novembris. Kokku on hageja arvutuste põhjal saamata jäänud töötasu suurus Rootsi Kuningriigis töötatud aja eest 4136,56 eurot brutos (16,87 eurot tunnis). Hageja töötas Soome Vabariigis 2012.a novembris ja detsembris. Kokku on hageja arvutuste põhjal saamata jäänud töötasu suurus Soome Vabariigis töötatud aja eest 2456,33 eurot brutos (11,93 eurot). Hageja leiab, et tööandja on maksnud töötasu kokku vähem 17 521,93 eurot (10 929,04+4136,56+2456,33). Kostja vastuväited
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja on tasunud hagejale töötasud ja lähetusrahad kooskõlas õigusaktidega, makstes tasudelt ka nõuetekohased maksud.
9.Kostja leiab, et hageja ja kostja vahelisele töösuhtele kohaldub tööleping nr 365 ja Eesti õigus. Hageja ei ole olnud lähetatud töötaja direktiivi 96/71/EÜ mõistes, vaid täitis oma tööülesandeid töölähetuses TLS § 21 mõistes. Pooled leppisid kokku töölepingu alusel kuutasu maksmises – kuutasu maksmise kokkulepe ei ole tühine ja hageja ei ole tõendanud tunnitasu maksmise kokkulepet. Kostja on maksnud hagejale töötasu nõuetekohaselt. Isegi, kui lähtuda töötasu arvestamisel tunnitasust, siis hageja esitatud arvestused tunnitasu maksmise kohta on ebaõiged (mh on hageja jätnud arvestamata töölähetuse päevarahadena tasutud summad ning ei ole arvestanud avansiliste maksete tasumisega).
10.Töötaja on hagiavalduse terviktekstis lubamatult muutnud nõuet. Töötaja on üllatuslikult väitnud, et töövõtulepingu alusel algas tema töösuhe 19.03.2012 ning töösuhte alguseks tuleb lugeda töövõtulepingu nr 23/12 alusel Norra Kuningriigis tehtud töö. Kostja ei anna oma nõusolekut nõude muutmiseks. Töövõtulepingu nr 23/12 alusel esitatud nõue tuleb jätta läbi vaatamata.
11.Poolte töösuhte alguseks oli 02.05.2012. Varasemalt oli poolte vahel sõlmitud ühekordne töövõtuleping nr 23/12 ühel konkreetsel objektil tööde teostamiseks. Ka väidetavalt sõlmitud soomekeelses lepingus oli töösuhte alguseks märgitud 02.05.2012. Kostja ei ole aga soomekeelset lepingut allkirjastanud.
12.Antud juhul kohaldub pooltevahelisele töösuhtele Eesti õigus nii siseriiklikest õigusaktidest tulenevalt kui Rooma I määruse alusel. Hageja ja kostja on töölepingus nr 365 selgelt kokku leppinud, et töösuhtele kohaldub Eesti õigus (vt nt töölepingu nr 365 p 6.1, 6.2 ja 6.5 või 7.1 ja 7.4). Eesti õigus kohalduks töösuhtele Rooma I määruse kohaselt isegi juhul, kui pooled ei oleks kohalduvas õiguses lepingus selgelt kokku leppinud. Vastavalt Rooma I määruse artikkel 8 lg-le 2 tuleks sel juhul analüüsida seda, kus on töötaja harilik töötegemise koht.
13.Töölepingu punkti 1.4 kohaselt on töötegemise kohaks Tallinn. Pärast igakordset töölähetuse lõppemist naasis hageja Eestisse, kus isik jäi ootama tööandja uusi juhiseid tööülesannete kohta. Enamikke töölähetusi alustati Eestist ja seda asjaolu tõendavad lähetuse aruanded. Seega oli töötaja töö tegemise kohaks Eesti Vabariik ning teistes riikides toimus üksnes ajutine töö tegemine.
14.Eesti õiguse kohaldamine ei aseta hagejat ka reaalselt halvemasse olukorda. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-187-13 selgitanud töölähetuses viibivale töötajale töötasu maksmisega seonduvalt, et kuigi Eestis ei arvestata töölähetuse päevarahasid osana töötasust, siis Soomes loetakse töölähetuses olemise hüvitised töötasu osaks. Sellest järeldusest tingituna asus Riigikohus seisukohale, et hageja ei jää Eesti Vabariigi õiguse järgi ilma kaitsest, mis oleks talle ette nähtud Soome Vabariigi õigusega.
15.Analoogselt Soomega arvestatakse ka Norras töötasuks „igasugune tööga teenitud tulu“ (vt Norra maksuseaduse (norra keeles Skatteloven § 42). Norra kohtud on sedastanud, et sellisel juhul tuleb hinnata, kas töö või tegevuse ja teenitud tulu vaheline seos on nii tihe, et tulu on loomulik pidada teenituks töö või tegevuse kaudu (vt Norra Riigikohtu teataja (RT) 2000, lk 1739). Eelnevast lähtudes on põhjendatud asuda seisukohale, et töötasuks loetakse Norra õiguse kohaselt nii tegelik palk, lähetuste päevarahad kui ka näiteks tööandja poolt tasutud majutuskulud.
16.Töölepingu nr 365 alusel maksis tööandja töötajale kokkulepitud töötasu, kompenseeris ületunnid vaba aja andmisega ning maksis töötajale lähetuses viibitud päevade eest päevatasusid. Päevarahade tasumine oli vaieldamatult tihedalt seotud töö tegemisega, mistõttu tuleb päevarahad arvestada töötasu osaks, seega ei aseta Eesti õiguse kohaldamine töötajat halvemasse olukorda kui mõne muu riigi õiguse kohaldamine.
17.Hageja ei ole suutnud tõendada, et töölepingus nr 365 kokkulepitud töötasu summas 640 eurot ei vastanud poolte tegelikule tahtele. Kuivõrd töötaja tegi tööd töölähetuses, siis lisandusid nimetatud tasule päevarahad iga lähetuses viibitud päeva eest vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud päevamäärale. Töötasu arvestamise käiku ei muuda ebaselgeks ka asjaolu, et töölepingu kohaselt oli tööandjal õigus maksta töötajale lisatasu. Lisatasu saamise õigus tekkis töötajal üksnes tulemusliku töö korral. Kuna töövaidluskomisjoni otsusega on tuvastatud (ning töötaja ei ole seda osa otsusest vaidlustanud), et töötaja oskused ei olnud töö tegemiseks piisavad, siis paratamatult ei olnud töötaja töötulemused sellised, millelt oleks tulnud tasuda märkimisväärset tulemustasu. Hageja poolt väidetav tunnitasu maksmise kokkulepe või väidetav kohustus ei nähtu ühestki asjas esitatud tõendist ega asjaolust. Tunnitasu kokkulepet ei ole võimalik tuletada ka asjaolust, et tööandja hoidis töötaja töö aja kohta tunnipõhist arvestust. Töötundide kohta arvestuse pidamine on ka kuutasu maksmise puhul tavapärane ja vajalik tuvastamaks, kas ning millal teeb töötaja tööd üle kokkulepitud normi – ehk ületunnitöö arvestuseks.
18.Töötasu kokkulepe summas 640 eurot ei ole tühine TsÜS § 87 alusel. Hageja on tuginenud TsÜS §-le 87, mille kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine. Samas ei ole hageja selgitanud, millise seadusest tuleneva keeluga oli töölepingus märgitud kuutasu kokkulepe vastuolus.
19.Arvestades töölepingus kokkulepitud töötasu, millele lisandusid töölähetuses viibimise eest päevarahad (30×32 = 960), siis oli töötajale töölepingu alusel makstud tasu kokku keskmiselt 1600 eurot (640 + 960). Vaieldamatult ületab hagejale makstud summa nii Eesti keskmist töötasu kui ka miinimumtasu. Järelikult ei saa töölepingus kokkulepitud töötasu summas 640 eurot olla vastuolus heade kommetega ega kohtle töötajat võrreldes teiste töötajatega kuidagi ebavõrdselt.
20.Tõendamata on ka hageja väide, et töölepingus kokkulepitud töötasu suurus on tühine, kuna tegemist on näilise tehinguga TsÜS § 89 mõistes. Maakohtu otsus
21.Harju Maakohus jättis 18.02.2015 otsusega hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ning keeldus hageja nõude töötasu väljamõistmiseks perioodi 19.03.2012 kuni 02.05.2012 menetlusse võtmisest.
22.Kohus keeldus hageja 05.12.2014 menetlusdokumendis muudetud nõude menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt, kuna hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse kaitseks. Kohtu hinnangul ei ole tegemist TsMS § 376 lõikes 4 punktis 2 nimetatud hageja põhinõude suurendamise või laiendamisega. Hageja töötasu nõue, perioodi 19.03.2012 kuni 02.05.2012 eest seoses töötamisega Norra Kuningriigis, on
hagi eseme muutmine. Varasemalt ei ole hageja sellist nõuet esitanud ning kostja ei andnud hagi muutmiseks nõusolekut.
23.Maakohus tuvastas, et poolte vahel 02.05.2012 sõlmitud töölepingu nr 365 kohaselt alustas hageja kostja juures tööd 02.05.2012 puusepa ametikohal määramata ajaks töötasuga 640 eurot kuus (TVK toimik lk 34-37). Töölepingu p 1.4 kohaselt on hageja töö tegemise kohaks Laki 34 Tallinnas ja vastavalt töökorraldusele muud piirkonnad. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ei töötanud Eesti Vabariigis ühtegi päeva. Hageja töötas Soomes, Rootsis ja Norras.
24.Esmalt määratles kohus, millist õigust tuleb kohaldada. Pooled on 02.05.2012 töölepingu punktis 7.4 kokku leppinud, et kui töölepingust tuleneva vaidluse lahendamisel ei anna läbirääkimised tulemusi, lahendatakse vaidlus Eesti Vabariigi õigusaktidega sätestatud korras. Rooma I määrus artikli 8 punkt 1 sätestab, et individuaalne tööleping on reguleeritud õigusega, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud. Selline õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2, 3 ja 4. Artikli 8 punkt 2 sätestab, et kui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus või - kui seda ei ole võimalik kindlaks teha – kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Riiki, kus töötaja harilikult töötab, ei loeta muutunuks, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki. Sarnaselt artikli 8 punktiga 1 sätestab ka rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 35 lg 1, et töölepingu puhul ei tohi õiguse valik viia selleni, et töötajalt võetakse kaitse, mis talle on tagatud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, mis kuuluksid kohaldamisele õiguse valiku puudumisel vastavalt § 35 lõikele 2.
25.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artikli 2 punkti 1 kohaselt on lähetatud töötaja selline töötaja, kes piiratud aja jooksul teeb oma tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab. Direktiivi artikli 1 punkt 3 sätestab, et direktiiv kohaldub, kui a) ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte; b) ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumil asuvasse kontsernile kuuluvasse asutusse või ettevõttesse, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte; c) ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja vahendab töötaja liikmesriigi territooriumil asuvale või tegutsevale ettevõtjale, kui ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja on töötajaga lähetamise ajaks sõlminud töösuhte. Kohtu hinnangul ei reguleeri hageja olukorda üksi eelnimetatud punktidest. Hageja ja tunnistajad V J ning T K on väitnud, et Norras oli isik, tellija, kes objekti kontrollis. Siiski pole ühegi tõendiga tõendatud punktis 3 (a) ettenähtud olukord. Seega ei olnud hageja lähetatud töötaja ning hagejale suhtes ei kohaldu Rooma I määruse artikkel 8 ja RVEÕS § 35 lõige 1.
26.Hageja on väitnud, et töötamisele Norras kohaldub REÕS § 35 lg 2, kuna Norra Kuningriik ei ole liikmesriik. RVEÕS § 35 lg 2 p 1 kohaselt õiguse valiku puudumisel kohaldatakse töölepingule selle riigi õigust, kus töötaja lepingut täites harilikult oma tööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis. Kohus jõudis seisukohale, et kuigi Norra ei ole liikmesriik, ei ole õige hageja väide, et õiguse valik puudub. Pooled on kokku leppinud Eesti õiguse kohaldamises ning see kohaldubki, kuna hageja oli kostja töötaja, kes oli kostja poolt saadetuna Norras töölähetuses. Töölepingu seaduse
(TLS) § 21 lg 1 kohaselt tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Hageja puhul on tegemist just sellise juhuga.
27.Seejärel analüüsis maakohus töötasu küsimust. TLS § 1 lg 1 teise lause kohaselt maksab tööandja töötajale töö eest tasu ning § 28 lg 2 p 2 kohaselt kohustub tööandja maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Töölepingu punktis 3.1 on pooled töötasu suuruseks kokku leppinud 640 eurot kuus ning töölepingu punktis 2.2 on kokku lepitud, et sõltuvalt töö tulemuslikkusest on võimalik saada tulemustasu.
28.Töövaidluskomisjoni otsusest ilmneb, et tööandja ei olnud hageja tööga rahul vastavate tööoskuste puudumise tõttu. Otsusest nähtub ka, et hageja tervislik seisund ei võimaldanud tal teistega võrdselt välitingimustes töötada, kuid tööandjal ei olnud pakkuda tööd sisetingimustes. Hageja ja brigaadi juht T K arutasid mitmel korral hagejal vastavate oskuste puudumist ning tööandja ütles töölepingu üles TLS § 88 lg 2 p 1 alusel ebapiisavate tööoskuste tõttu. Eeltoodust ilmneb, et tööandja ei maksnud töötajale tulemustasu, kuna ei olnud rahul töötaja tööga.
29.Hageja väide on, et tegelikkuses oli suuliselt töötasu suuruseks kokku lepitud 10 eurot tunnis ning töötasu pidi makstama töötundide arvestuse alusel. Sellist suulist kokkulepet tööandja ja töötajate sealhulgas töötaja M L suhtes tõendavad tunnistaja V J, kes töötas koos hagejaga Norras, ütlused. Tunnistaja T K, kes oli Norras brigaadi juht, on väitnud, et tema soov oli saada 10 eurot tunnis, kuid tegelikkuses lepiti tööandjaga kokku, et töötasu makstakse kuupalgana, millele lisandub tulemustasu. Kohus peab töötasu kokkuleppe suhtes usaldusväärsemaks ja vastavat suulist kokkulepet tõendavaks tunnistaja V J ütlusi, kuna tunnistaja T K on kostja töötaja. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1, lg 3 ja § 83 lg 1 sätestatut tõlgendades järeldas kohus, et poolte suuline kokkulepe töötasu suuruse kohta on tühine ning töötasu nõude aluseks ei saa võtta suulist kokkulepet.
30.Kohus tuvastas, et kokkulepe töötasu suuruse kohta ei ole vastuolus seadusega TSÜS § 87 ega TsÜS § 86 lg 2 kohaselt. Hageja puhul ei ole tõendatud ükski § 86 lõikes 2 nimetatud asjaoludest. Hageja väitel soovis ta tööd saada ning sellepärast allkirjastas lepingu. Lepingu allkirjastamisega võttis hageja kohustuse lepingus sätestatut järgida. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on tasunud hagejale töölepingus kirjalikult kokku lepitud töötasu 640 eurot kuus ning töölähetuse päevaraha. Seega on kostja täitnud kirjalikust lepingust tuleneva töötasu maksmise kohustuse. Apellatsioonkaebus
31.Hageja palub 22.03.2015 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu 18.02.2015 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi jätta rahuldamata ning jätta menetluskulud kostja kanda.
32.Hageja leiab, et hagiavalduse täpsustamise näol ei ole ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmisega, muutmiseks ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Hageja on veendunud, et esitas nõude alates 19.03.2012 mitte töövõtulepingust tulenevalt, vaid tulenevalt töösuhtest.
33.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tõendamata on olukord, kus ettevõte lähetab töötajad liikmesriigi territooriumile ettevõtja ja liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artikli 2 punkti 1 kohaselt on lähetatud töötaja selline töötaja, kes piiratud aja jooksul teeb oma tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab.
34.Direktiivi artikli 1 punkt 3 sätestab, et direktiiv kohaldub, kui ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte. Hageja toob välja, et a) tõendatud on, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping; b) hageja ei ole töötanud ühtegi päeva Eestis. Ta töötas liikmesriikide territooriumil kostja nimel ja juhtimisel lepingu alusel. Ta oli saadetud liikmesriiki kui spetsialist. Maakohus on jätnud tähelepanuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/71/EÜ artikkel 3 lg 7, mis sätestab, et lähetuse pikkus arvutatakse välja üheaastase võrdlusperioodi põhjal lähetuse algusest alates; c) kostja paigaldas Norras, Rootsis ja Soomes elamuid ja muid hooneid. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit, selle kohta, et ettevõte ei osutanud teenust liikmesriigi tellijatele.
35.Tellijate olemasolu on tõendatud tunnistajate ütlustega, et objektidel viibisid tellijad. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/71/EÜ lisa, mis annab loetelu artikli 3 lõike 1 teises taandes toimingute kohta. Seega on täpsustatud teenuse osutamise loetelu, mis on seotud ehitamisega, remondi, hooldamise, ümberehitamise või muu ehitusega seotuga. Kostja on korduvalt väitnud, et ettevõte ei osuta teenust, sest paigaldavad Eestis valmistatud majade elemente. Sama direktiivi artikli 3 lõike 1 lisa punkt 4 loetleb, et valmiselementide monteerimine ja demonteerimine on ehitamine ja kui tulemuseks on liikmesriigis hoone monteerimine ja edasised tööd, siis on tegemist teenuse osutamisega. Kuna teenuse osutamise lepingute vorm on vaba, siis ei pea pooled sõlmima kirjalikku lepingut ja seetõttu ei saa nõuda töötajalt tööandja ja tema tellijate vahel sõlmitud lepingute tõendamist.
36.Apellant ei nõustu maakohtuga kohalduva õiguse määramisel ja leiab, et asjas peaks kohalduma Norras töötamise ajal Norra õigus ja teistes liikmesriikides töötades teiste liikmesriikide õigus tulenevalt REÕS § 32 lg-st 1, § 35 lg-st 1 ja lg 2 p-s 1. Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8. Selle artikli esimese punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud. Art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lg-te 2-4 alusel. Kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on leping art 8 lg 2 järgi reguleeritud selle riigi õigusega, kus või - kui töö tegemise riiki ei ole võimalik kindlaks teha - kust kohast töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd.
37.Töötaja on töötanud REÕL § 35 kohaselt välisriikides lähetatud töötajana. Euroopa Kohus on mitmes lahendis (13.07.1993 otsus nr C 125/92; 09.01.1997 otsus nr C 383/95; 27.02.2002 otsus nr C 37/00) märkinud, et juhul kui töötaja teeb tööd mitme lepinguosalise riigi territooriumil, täidab ta oma lepingulist kohustust kohas, kus ta täidab oma lepingulist kohustust tööandja ees. Seega olukorras, kus töötaja teeb tööd nii Eestis kui ka välisriigis, on määravaks asjaoluks siiski reaalselt tööülesannete täitmise asukoht. Vastus apellatsioonkaebusele
38.Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
39.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust hagi rahuldamiseks.
40.Apellatsioonkaebuses on hageja korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud vaidlusalusest töösuhtest tuleneva hageja nõude rahuldamise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb nõue rahuldamata jätta ja miks kohus keeldus hageja muudetud nõude menetlusse võtmisest. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
41.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et praeguses asjas tuli kohalduv õigus määrata kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi. Rooma I määruse art 28 järgi kohaldub see määrus lepingutele, mis on sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009 ja kuna hageja tööleping sõlmiti 02.05.2012, tuli kohalduv õigus määrata Rooma I alusel. Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8, mille esimese punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud. Art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Käesoleval juhul on pooled töölepingu punktis 7.4 selgelt kokku leppinud, et töösuhtele kohaldatakse Eesti Vabariigi õigusakte.
42.Hageja arusaam, et kohalduva õigusena tulnuks määrata REÕS § 1 ja § 35 kohaselt vastava riigi õigus, kus hageja parasjagu töötas, on väär, kuna viidatud sätted reguleerivad olukorda, kus õiguse valik puudub. Töötegemise koht on kõnealusel juhul oluline seetõttu, et kontrollida, kas õiguse valik ei põhjustaks hageja ilmajätmist kaitsest, mis oleks talle ette nähtud Rooma I määruse art 8 kohaselt õiguse valiku puudumisel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi tööd Norra Kuningriigis, Rootsi Kuningriigis ja Soome Vabariigis. Seega on välislähetuses viibival töötajal, sõltumata sellest, kas ta on tööandjaga töölepingus nendevahelisele õigussuhtele kohalduvas õiguses eraldi kokku leppinud või mitte, igal juhul õigus saada töötasu, mis on võimalikest variantidest suurim. Töötasu kokkuleppe analüüsi osas nõustub kolleegium maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega, et kostja on nõuetekohaselt töötasu maksmise kohustust täitnud ning erinevalt hageja seisukohast, ei ole töölepingus sisalduv kokkulepe töötasu suuruse osas vastuolus seadusega ega heade kommete vastane (TsÜS §-d 86 ja 87). Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuivõrd Rootsis ei ole kehtestatud ametlikku miinimumtasu töötajatele ja nii Soome kui Norra õiguse kohaselt loetakse töölähetuses olemisega seotud hüvitised töötajale makstava töötasu osaks, siis puudub alus väiteks, et hageja jääks poolte kokkulepitud Eesti õiguse järgi ilma kaitsest, mis oli talle ette nähtud Rootsi Kuningriigi, Soome Vabariigi või Norra Kuningriigi õiguse imperatiivsete sätetega. Järelikult kohaldub vaidlusele kokkulepitult Eesti õigus, mille järgi makstakse töötajale lähetustasu lisaks töötasule, mitte töötasu osana. Samale seisukohale on analoogse vaidluse lahendamisel asunud ka Riigikohus (Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-2-1-187-13, p 16). Kuna kostja on tõendanud töötasu maksmist sõlmitud töölepingule vastavalt, on
kostja oma lepingust tulenevad kohustused hageja ees täitnud ning puudub alus hagi rahuldamiseks.
43.Ringkonnakohus nõustub ülaltoodu tõttu esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ning kuna maakohus on kõiki hageja vastuväiteid piisava põhjalikkusega käsitlenud, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata.
44.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu, ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, kuuluvad menetluskulud TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt kindlaksmääramisele TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.