Välja mõista Urmas Konsonilt AS-i Finak kasuks menetluskulud maakohtus 550 (viissada viiskümmend) eurot, menetluskulud ringkonnakohtus 300 (kolmsada) eurot, menetluskulud Riigikohtus 375 (kolmsada seitsekümmend viis) eurot.
3.Välja mõista Urmas Konsonilt AS-i Finak kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Urmas Konson (hageja) töötas alates 5. augustist 1998 AS-is Finak (kostja) laudsepana.
15.märtsil 2013 sai töötaja töökohustusi täites töötrauma ja on nimetatud kuupäevast olnud töövõimetu. 18. juulil 2013 sai töötaja tähitud postiga teate töölepingu erakorralisest ülesütlemisest tööandja algatusel töötaja terviseseisundi tõttu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel alates 31. juulist 2013. Töötaja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles vaidlustas töölepingu erakorralise ülesütlemise ning nõudis tööandjalt hüvitist töösuhte lõpetamise eest kolme kuu keskmise palga ulatuses ja töölepingu ülesütlemistähtaja järgimata jätmise eest 90 kalendripäeva ulatuses.
2.Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjon jättis 13. septembri 2013 otsusega töötaja nõude töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja sellest tuleneva hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata ning rahuldas töötaja nõude mõista välja hüvitis töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest summas 2124 eurot.
3.Töötaja avalduse rahuldamata jäetud osas kohtusse ei pöördunud. Tööandja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega avalduse rahuldatud osas ja esitas maakohtule taotluse töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Kostja oli seisukohal, et tal oli õigus öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata. Hageja oli puudunud töölt järjest alates 15. märtsist 2013 ja ka 2013. aasta jaanuaris. Tööandjal olid töötaja puudumise tõttu tekkinud raskused tellimuste täitmisel ja materiaalne kahju. Sellest tulenevalt ei saa tööandjalt mõistlikult eeldada, et ta teatab töötajale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest 90 päeva ette. Lisaks jättis töövaidluskomisjon arvestamata, et hageja sai ülesütlemisteate kätte
18.juulil 2013 ja tööleping öeldi üles 31. juulil 2013, seega 13 päeva eest on hüvitise väljamõistmine igal juhul põhjendamatu.
4.Hageja leidis, et tööandja pidi töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, et töötajal oleks võimalus naasta tööturule ja kohaneda ootamatult tekkinud elukorralduse muutusega. Kuna hagejale teatati töölepingu ülesütlemisest ette 13 kalendripäeva, siis on etteteatamata kalendripäevade arv 77, mille hulgas on 56 tööpäeva. Hageja keskmine tööpäevatasu on 33,20 eurot ja sellest tulenevalt on hüvitise suurus 1859,20 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus jättis 10. veebruari 2014 otsusega hagi rahuldamata ning U. Konsoni ja AS Finak vahel 5. augustil 1998 sõlmitud töölepingu AS Finak poolt erakorralise ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest hüvitise välja mõistmata. Maakohus jättis menetluskulud U. Konsoni kanda ning mõistis välja U. Konsonilt AS-i Finak kasuks menetluskulude katteks 550 eurot. Maakohtu põhjenduste kohaselt on vaidluses tegemist töötaja töövõime vähenemisega tema terviseseisundi tõttu, sest ta ei saanud täita oma tööülesandeid enam kui nelja järjestikuse kuu jooksul alates 15. märtsist 2013. Puudub vaidlus selles osas, et hageja sai ülesütlemisavalduse kätte
18.juulil 2013. TLS § 88 lg-sse 1 on kirjutatud sisse tööandja õigus TLS § 88 lg-s 1 loetletud juhtudel toimida ka enda huve arvestades (kui huvid on põhjendatud ja tõendatud), et tagada tööandja eduka toimimise jätkumine. Hageja väide, et töötaja töölt puudumine neli kuud järjest ei oma mõju tööandja töökorraldusele, ei ole millegagi tõendatud. Ülesütlemisavalduses on tööandja kirjeldanud tekkinud olukorda ning juhtinud töötaja tähelepanu sellele, et töötaja töölt puudumise tõttu tekkinud probleemid jätkuvad ka tulevikus, sest tööandjale ei ole teatatud töötaja tööle asumise eeldatav aeg. Ülesütlemisavalduses toodut kinnitas tunnistaja T.K.K oma ütlustega selle kohta, et ajutise asendaja leidmine oli problemaatiline, kuid põhitöökohaga töötaja leiti kiiresti. Maakohus leidis, et olukorras, kus töötaja on oma tervisliku seisundi tõttu järjest töölt puudunud neli kuud ning ei ole töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kättetoimetamise ajaks tervenenud ja tema tervenemise aeg oli teadmata nii tööandjale kui töötajale, oli tööandjal õigus TLS § 97 lg 3 kohaselt tööleping erakorraliselt üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, sest kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Maakohtu hinnangul oleks tulnud töötajale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest seaduses sätestatud tähtaja jooksul ette teatada juhul, kui töötaja oleks enne ülesütlemisavalduse kättesaamist tööle asunud. Sellisel juhul oleks töötajal etteteatamistähtaja jooksul aega leida uus töökoht ja kohaneda töösuhte lõpetamisest tingitud muudatustega. TLS § 88 lg 1 p-st 1 ei tulene, et tööandja ei või töölepingut erakorraliselt üles öelda pärast töötaja 4-kuulist (jätkuvat või vaheaegadega) töövõimetust ajal, mil töötaja on uuesti tööle asunud. Etteteatamistähtaja järgimine ei sõltu ka asjaolust, kas tegemist oli tööõnnetusest tingitud töövõimetusega või mitte.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.U. Konson esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. veebruari 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, mille järgi sõltub töölepingu erakorralisest ülesütlemisest etteteatamine asjaolust, kas töötaja on pärast 4-kuulist töövõimetuse perioodi tööle asunud või mitte. TLS ega senine kohtupraktika sellist vahetegemist ette ei näe. Kohtu järeldus ei ole kooskõlas TLS § 95 lg-ga 2. Ka töölepingu lõpetamisel tuleb lähtuda võrdse kohtlemise printsiibist. Kostjal puudus igasugune takistus töölepingu ülesütlemisest etteteatamiseks;
2) lubab TLS § 97 lg-s 3 ja TLS § 88 lg-s 1 sätestatu töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. TLS seletuskirja kohaselt on sellisel juhul tegemist eelkõige selliste eriti mõjuvate põhjustega, nagu töökohustuste oluline rikkumine, mis oma iseloomult on teod, mille puhul on välistatud töösuhte jätkumine isegi etteteatamistähtaja võrra või tähtaja lõppemiseni, mistõttu ülesöeldav töösuhe peab lõppema koheselt. Ka sellisel juhul ei näe TLS ette võimalust jätta etteteatamata aja eest hüvitis maksmata. TLS § 97 lg-t 3 ei saa tõlgendada selliselt, et etteteatamistähtaja järgimata jätmisel puudub kostjal kohustus etteteatamata aeg hüvitada. Selline käsitlus oleks vastuolus TLS §-ga 99 ja § 100 lg-ga 5; 3) tuleb tööandja poolt töölepingu ülesütlemisel TLS § 88 lg 1 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmisel tööandja huvide kõrval kaaluda ka töötaja huve. Töövõimetus on seisund, mille tekkimises ei ole töötaja üldjuhul süüdi. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Kostja hagejat töölepingu ülesütlemisest ei hoiatanud ega järginud etteteatamistähtaega; 4) on töölepingu erakorralisest ülesütlemisest etteteatamise eesmärgiks anda töötajale aega kohanemiseks ja uue töö leidmiseks. Olukorras, kus töötaja on olnud pikaajaliselt töövõimetu, on veelgi enam põhjendatud ülesütlemisest etteteatamine, et töötajal oleks pärast pikka töövõimetuse perioodi võimalik naasta tööturule ja kohaneda ootamatult tekkinud elukorralduse muudatusega. Kostjal puudus mõjuv põhjus jätta etteteatamistähtaeg järgimata ning kostja huvid töölepingu lõpetamiseks etteteatamistähtaega järgimata ei kaalunud üles hageja huvi jätkata töölepingut etteteatamistähtaja lõppemiseni; 5) jättis kohus kohaldamata TLS § 100 lg 5. Kostja poolt hageja töölepingu erakorralisel ülesütlemisel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ei olnud põhjendatud, kostja oleks pidanud ülesütlemisest ette teatama 90 päeva või hüvitama selle TLS § 100 lg 5 alusel. Riigikohus on selgitanud TLS § 97 lg 1 ja § 100 lg 5 kohaldamist lahendis nr 3-2-1-24-13 (p 14) ning Riigikohus ei viita sellele, et tööandjal oleks töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest õigus jätta TLS § 100 lg 5 alusel hüvitis maksmata. TLS selliseid olukordi ette ei näe.
7.AS Finak vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) tingis töölepingu ülesütlemise asjaolu, et hageja polnud alates 15.03.2013 tööl käinud. Tööandjale ei olnud 12. juuliks 2013 teada, kas hageja üldse tuleb tööle tagasi ja kui tuleb, siis millal. Tulenevalt TLS § 97 lg 2 p-st 4 oleks tööandja pidanud hagejale töölepingu ülesütlemistähtaja järgmise kohustuse korral ülesütlemisest vähemalt 90 kalendripäeva ette teatama, s.o tööandja oleks saanud hageja töölepingu lõpetada 2013 oktoobri keskel. Kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades ei saanud tööandjalt mõistlikult nõuda, et ta jätkaks hageja töölepingut 2013 oktoobri keskpaigani. Hageja pikaajaline töölt puudumine häiris oluliselt tööandja tööd, hilines tellimuste täitmine ja teised töötajad pidid tegema ületunde. Need asjaolud tekitasid tööandjale otsest materiaalset kahju. Hagejale asendajat leida ei õnnestunud, sest ei leidunud isikut, kes oleks olnud nõus asuma tööle tähtajaliselt; 2) ei kuulu TLS § 88 lg 3 antud juhul kohaldamisele. TLS § 88 lg-s 3 nimetatud töövõime vähenemise all tuleb mõista TLS § 88 lg 1 p-s 2 kirjeldatud olukorda, mitte p-s 1 sisalduvat töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu. Töölepingu erakorralisele ülesütlemisele TLS § 88 lg 1 p 1 alusel ei pea eelnema töötaja hoiatamine. Terviseseisundi tõttu töökohustusi mittetäitva töötaja hoiatamisel puudub igasugune mõte, sest hoiatus ei saa mõjutada töötaja tervislikku seisundit ega terviseseisundist tulenevat töövõimet;
3) väidab apellant, et tööandja huvi töölepingu lõpetamiseks etteteatamistähtaega järgimata ei kaalu üles hageja huvi töölepingu jätkamiseks etteteatamistähtaja lõpuni, kuid ei too välja, milles tema huvi seisnes. Hageja oli ajal, kui oleks saabunud töölepingu erakorralisest lõpetamisest etteteatamise 90-päevane tähtaeg, s.o 2013 oktoobri keskel, töövõimetu. Hageja esindajale teadaolevalt oli hageja töövõimetu ka maakohtu istungi toimumise ajal, 21.01.2014. Pikem etteteatamine ei oleks muutnud hageja võimalusi teisele tööle asuda; 4) olukorras, kus töötajal või tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt ilma etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, ei kuulu TLS § 100 lg 5 kohaldamisele. Kui tööandja ei pea töölepingu erakorralisest lõpetamisest TLS § 97 lg 3 alusel ette teatama, ei eksisteeri etteteatamistähtaega, mille järgimata jätmist peaks TLS § 100 lg 5 alusel hüvitama. Juhul kui tööandjal lasuks kohustus etteteatamistähtaja järgimata jätmise korral töötajale see hüvitada sõltumata sellest, kas tööandja on kohustatud etteteatamistähtaega järgima või mitte, puuduks TLS § 97 lg 3 regulatsioonil igasugune mõte.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
8.Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni 2014 otsusega tühistati Tartu Maakohtu 10. veebruari 2013 otsus ning tehti asjas uus otsus, millega rahuldati U. Konsoni hagi AS-i Finak vastu ja mõisteti välja AS-ilt Finak U. Konsoni kasuks 1859,20 eurot. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid AS-i Finak kanda.
9.Ringkonnakohtu 20. juuni 2014 otsuse peale esitas AS Finak kassatsioonkaebuse.
10.Riigikohus rahuldas 25. veebruari 2015 otsusega nr 3-2-1-172-14 kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas ringkonnakohtu 20. juuni 2014 otsuse ja saatis asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus selgitas, et kui tööandja ütleb töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel erakorraliselt üles töötaja töövõime vähenemisel terviseseisundi tõttu, on ta üldjuhul kohustatud järgima TLS § 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu. Üksnes juhul, kui asjaolusid ja mõlema poole huve kaaludes ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni, võib ta TLS § 97 lg 3 järgi öelda töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. TLS § 97 lg 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul kõiki asjaolusid ja poolte huve arvestades võtta põhjendatud seisukoht, kas kostjal on kohustus maksta hagejale hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel. Maakohus määras menetluskulud kindlaks TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ega määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks. Menetluskulud jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 järgi ringkonnakohtu otsustada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et tuleb täiendada Tartu Maakohtu 10. veebruari 2014 otsuse põhjendusi. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 693 lg-st 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
12.Asja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel vaidlus selles, kas kostjal oli õigus tööandjana hagejaga sõlmitud tööleping erakorraliselt üles öelda järgimata TLS § 97 lg 2 p-s 4 sätestatud ülesütlemise etteteatamise tähtaega.
Kostja on hagejaga sõlmitud töölepingu öelnud erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 1 alusel. TLS § 88 lg 1 p 1 annab tööandjale õiguse öelda tööleping üles, kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata. Töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu eeldatakse, kui töötaja tervis ei võimalda tööülesandeid täita nelja kuu jooksul. Hageja on töövaidluskomisjonis vaidlustanud töölepingu erakorralise ülesütlemise TLS § 88 lg 1 p 1 alusel, kuid töövaidluskomisjon jättis 13. septembri 2013 otsusega hageja nõude töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata ning selles osas ei ole kohtus töövaidluskomisjoni otsust vaidlustatud. Tööandja võib TLS § 97 lg 1 järgi töölepingu erakorraliselt üles öelda, järgides sama paragrahvi teises lõikes sätestatud etteteatamistähtaegu. TLS § 97 lg-s 2 sätestatud tähtajad on seotud töötaja töösuhte kestusega tööandja juures. Kui töösuhe on kestnud kümme ja enam aastat, on tööandja TLS § 97 lg 2 p 4 järgi kohustatud teatama töötajale erakorralisest ülesütlemisest ette vähemalt 90 kalendripäeva. TLS § 97 lg 3 alusel võib tööandja aga töölepingu TLS § 88 lg 1 järgi erakorraliselt üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal TLS § 100 lg 5 järgi õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel.
13.Tulenevalt eelviidatud sätetest kui tööandja ütleb töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel erakorraliselt üles töötaja töövõime vähenemisel terviseseisundi tõttu, on ta üldjuhul kohustatud järgima TLS § 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu. Üksnes juhul, kui asjaolusid ja mõlema poole huve kaaludes ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni, võib ta TLS § 97 lg 3 järgi öelda töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud apellandi väide, mille kohaselt ei ole õige maakohtu seisukoht, et töölepingu erakorralisest ülesütlemisest etteteatamine sõltub asjaolust, kas töötaja on pärast 4-kuulist töövõimetuse perioodi tööle asunud või mitte. TLS § 97 lg 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve, ning asjaolu, kas töötaja on pärast 4-kuulist töövõimetuse perioodi tööle asunud või mitte saab olla asjaoluks (kuid mitte ainsaks asjaoluks), mida tuleb arvestada.
14.Kostja seisukoha kohaselt hageja pikaajaline töölt puudumine häiris oluliselt kostja tööd, hilines tellimuste täitmine ja tekkis varaline kahju; kostja püüdis leida hagejale asendajat, kuid ei leidunud isikut, kes oleks olnud nõus asuma tähtajaliselt tööle kuni hageja naasmiseni; eeltoodut kogumis arvestades oli kostja õigustatud ütlema töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. Hageja vastuväite järgi tuleb tema huvide kaalumisel arvestada seda, et töövõimetus on seisund, mille tekkimises ei ole töötaja üldjuhul süüdi, samuti ei hoiatanud kostja teda TLS § 88 lg 3 kohaselt töölepingu ülesütlemisest ja ei järginud etteteatamistähtaega ning hagejale ei olnud sellega tagatud võimalus naasta tööturule ja kohaneda ootamatult tekkinud elukorralduse muutusega. Ringkonnakohus leiab, et töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 1 alusel ei eelda eelnevat hoiatamist TLS § 88 lg 3 mõttes. TLS § 88 lg 1 p 1 teise lause kohaselt töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu eeldatakse, kui töötaja terviseseisund ei võimalda tööülesandeid täita nelja kuu jooksul, s.o seaduses on sätestatud ajaline piir, millest alates eeldatakse töövõime vähenemist ning seetõttu puudub vajadus enne töölepingu erakorralist ülesütlemist veel töötajat TLS § 88 lg 3 kohaselt töövõime vähenemise tõttu töölepingu ülesütlemise suhtes hoiatada.
15.Kostja väide, et ta püüdis leida hagejale asendajat, kuid ei leidunud isikut, kes oleks olnud nõus asuma tähtajaliselt tööle kuni hageja naasmiseni, on tõendatud tunnistaja T.K.K ütlustega (tl 42). Tunnistaja ütluste kohaselt ei tahtnud keegi ajutise töölepingu alusel tööle tulla, teised töötajad pidid tegema ületunnitööd ning kliendid hakkasid hilinemise pärast kahjunõudeid esitama. Samuti järeldub tööandja seadusliku esindaja töövaidluskomisjonis antud seletusest (töövaidluskomisjoni tl 26), et hageja haiguse ajal kostja tema asemele ühtegi uut töötajat ei leidnud, kuigi oli otsinud Töötukassa ja ajalehekuulutuse kaudu. Asja materjalide kohaselt ei teadnud pooled ajal, mil kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles, seda, millal hageja saab tööle naasta.
16.Arvestades vaidluses esitatud ja tuvastatud asjaolusid (hageja ei töötanud töölepingu ülesütlemise ajal ja pikka aega pärast seda, kostja ei leidnud hagejale asendajat, kostjal tekkis või võis tekkida varaline kahju, kostja teatas hagejale ülesütlemisest ette 13 kalendripäeva, pooled ei teadnud hageja tervenemise aega), ei kinnita ainuüksi poolte töösuhte pikkus ja hageja töövigastus (sh hageja väide, et etteteatamistähtaja järgimine kostja poolt oleks taganud hagejale võimaluse naasta tööturule ja kohaneda ootamatult tekkinud elukorralduse muutusega) hageja ülekaalukat huvi saada ülesütlemisest teada 90 kalendripäeva ette. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja huvi saada ülesütlemisest teada TLS § 97 lg 2 p-s 4 sätestatud tähtaega järgides ei kaalu üles kostja huvi öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata, siis on maakohus jätnud õigesti hagi rahuldamata.
17.Kuna kostja oli õigustatud ütlema hagejaga sõlmitud töölepingut erakorraliselt üles TLS § 97 lg 2 p-s 4 sätestatud etteteatamistähtaega järgimata, siis puudub kostjal kohustus maksta hagejale hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel.
18.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
25.mail 2015 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad kostja menetluskulud maakohtus 550 eurot, ringkonnakohtus 300 eurot ning Riigikohtus 375 eurot, kokku 1225 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja ei ole kostja menetluskulude osas vastuväiteid esitanud. Maakohus on vaidlustatud otsusega välja mõistnud hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks 550 eurot ning maakohtu otsus jääb selles osas muutmata. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud ringkonnakohtus summas 300 eurot ning Riigikohtus summas 375 eurot on vajalikud ning põhjendatud. Nimetatud menetluskulud tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Lähtudes kostja taotlusest tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.