Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
29.05.2015 Tallinnas 2-14-61771 VL hagi AS-i G vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja kuue kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2312,40 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.02.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS G apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
12.05.2015
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja VL (IK XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Marko Jaani Kostja AS G (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Harland Paas
Jätta Harju Maakohtu 26.02.2015 otsus tsiviilasjas nr. 2-14-61771 muutmata, kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud AS G kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi
taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Tulenevalt TsMS §-st 174 lg. 4 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS §-is 177 lg. 2 sätestatud korras. Asjaolud Poolte vahel sõlmiti 30.04.2007 tööleping nr 207, mille p 4.1. kohaselt asus töötaja tööle tehnikaosakonna diiselvedurijuhi ametikohale. Kostja ütles 17.07.2014 esitatud avaldusega töölepingu erakorraliselt üles. Ülesütlemisavalduse ja samal päeval sõlmitud lisa kohaselt oli töölepingu kehtivuse viimane päev 01.08.2014. Töölepingu ülesütlemise aluseks oli töölepingu seaduse (TLS) § 89 lg 1. Kostja põhjendas töölepingu ülesütlemist asjaoluga, et töömaht väheneb koostööpartneritega ühiste tegevuste reglemendi muudatuste tõttu, mistõttu väheneb töötajate vajadus. Tulenevalt eeltoodust kaotas kostja 01.08.2014 koosseisust diiselvedurijuhi 1,0 ametikohta, sh hageja ametikoha. Avalduse kohaselt ei olnud kostjal võimalik töötajale teist tööd pakkuda ega korraldada täiendusõpet vakantse ametikoha puudumise tõttu. VL esitas 21.08.2014 töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja tööandja kohustamiseks töölepingu jätkamiseks ning saamata jäänud töötasu hüvitamiseks. 29.09.2014 esitatud avalduses palus ta juhul, kui töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, siis mõista tööandjalt välja hüvitise viie kuu keskmise töötasu ulatuses. Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon jättis oma 03.11.2014 otsusega VL avalduse rahuldamata ja ta esitas 01.12.2014 Harju Maakohtule hagi AS-i G vastu, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse ja välja mõista kostjalt viie kuu töötasu suuruse hüvitise. Menetluse käigus hageja täiendas nõuet ja palus välja mõista töölepingu seaduse § 109 lg 1 järgse hüvitisena hageja kuue kuu keskmine töötasu, s.t 6937,20 eurot (bruto). Hagi põhjenduste kohaselt samaaegselt hagejaga töölepingu ülesütlemisega esitas kostja töölepingu ülesütlemisavalduse ka diiselvedurijuhi abi ametikohal töötavale AM-le. Nimetatud isikule pakuti enne töölepingu lõpetamist vagunisaatja tööd. AM pakutud tööst loobus. Seega oli kostjal võimalik hagejale teist ametikohta pakkuda. Lähtuvalt eeltoodust ei olnud täidetud TLS § 89 lg-s 1 sätestatud alus töölepingu ülesütlemiseks, s.t töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel ei olnud muutunud võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul. Hagejale teadaolevalt on hageja ametikoht jälle olemas. Vastaval ametikohal töötab uus isik. Ametikoha lühiajaline kaotamine ja taasloomine ei ole käsitletav töö lõppemisena, ehk koondamise situatsioonina, mistõttu puudus alus hagejaga töölepingu ülesütlemiseks. Isegi juhul, kui koondamise olukord oleks eksisteerinud, siis pidanuks kostja eelistama koondatava väljavalimisel hageja tööle jätmist alljärgneval põhjusel. AS E (praeguse nimega AS G) ja Eesti Raudteelaste Ametiühingu vahel on sõlmitud kollektiivleping, mis jõustus 28.08.2005. Kollektiivlepingu p-s 4.4. on kehtestatud, et juhul, kui ühele töökohale pretendeerib mitu töötajat, kohustub tööandja eelistama töölevõtmisel või koondamise korral tööle jätmisel muude võrdsete tingimuste korral ametiühingu liiget. Tulenevalt viidatud punktist ja asjaolust, et hageja on Eesti Raudteelaste Ametiühingu liige,
lasus tööandjal koondatava väljavalimisel kohustus eelistada tööle jätmisel hagejat. AS-i G ametikohtade ja töötajate nimekirjast nähtub, et seisuga 01.08.2014 oli AS-is G viis diiselvedurijuhi ametikohal töötavat isikut. Seega pidanuks tööandja vastavaid töötajaid koondamise situatsioonis omavahel võrdlema ning lähtuvalt kollektiivlepingu p-st 4.4. eelistama hagejat kui ametiühingu liiget. Asjaolu üle, et hageja koondamise ajal oli kostjal vaba vagunisaatja ametikoht, poolte vahel vaidlus puudub, kuivõrd tööandja on eeltoodut ka ise kinnitanud. Tööandja väide, mille kohaselt töötaja ei valda vagunisaatjana töötamiseks piisavalt eesti keelt, on täielikult tõendamata. Tööandja ei toonud välja asjaolusid ega esitanud ainsatki tõendit, millest nähtuks, et kostja on kehtestanud teatud ametikohtadele teatud keelenõuded. Samuti ei ole hageja keeleoskuse taset kontrollitud. Lähtuvalt eeltoodust ei ole täidetud TLS § 89 lg-s 3 sätestatud alus töölepingu ülesütlemiseks, s.t tööandja ei ole tõendanud, et enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu pakkus tööandja töötajale võimaluse korral teist tööd. Hageja möönab, et peale tööle jäämise eelisõigusega isikute väljaselgitamist on tööandjal õigus vabalt valida, kellega töötajatest tööleping üles öelda ja kellega mitte, s.t vastav otsustuspädevus kuulub tööandjale. Kostja ei ole välja toonud, mille alusel otsustas ta just hagejaga sõlmitud töölepingu üles öelda, mistõttu ei ole hagejal võimalik ka veenduda, kas tööandja järgis võrdse kohtlemise põhimõtet ning ega hagejat ei ole diskrimineeritud. Hageja töötas kostja juures diiselvedurijuhina enam kui 7 aastat. Hageja oli eeskujulik töötaja, kes täitis oma tööülesandeid korrektselt ja vastavalt tööandja korraldustele. Hagejale ei ole tööandja poolt hoiatusi tehtud. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja poolne töölepingu ülesütlemine on seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, ei saa kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist piisavaks pidada. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel palus hageja arvesse võtta asjaolu, et tööandja käitumine on lisaks hagejale kahju tekitamisele pannud hageja perekonna raskesse majanduslikku olukorda. Hagejal ei ole seniajani õnnestunud uut töökohta leida. Tööandjal lasub kohustus teatud ulatuses püüda ette näha, kas ja millal tööjõuvajadus tõuseb ja langeb ning võimaliku lühiajalise töö vähenemise korral mitte asuma koheselt töötajatega töölepinguid üles ütlema. Eelviidatud kollektiivlepingu punkti eesmärk on mh tagada, et tööandja mõtlematult töötajatega töölepinguid üles ei ütleks, vaid eelistaks olemasolevate töötajatega töölepingute jätkamist, vajaduse ja kokkuleppe korral ka teatud teistel tingimustel või muid tööülesandeid täites. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. 17.07.2014 avalduses selgitas tööandja töötaja ametikoha koondamist sellega, et edaspidi toimub diiselrongide juhtimine ja käitamine üksnes vedurijuhi poolt. Samuti märkis tööandja, et tal ei ole töötajale teist tööd pakkuda. Hageja väited töökoha säilimise (uuesti loomise) osas on paljasõnalised. Töötaja sobivuse hindamine ühele või teisele ametikohale on tööandja pädevuses. Tööandja möönab, et töötaja koondamisel oli tööandjal vaba vagunisaatja töökoht. Hagejale ei pakutud sellele kohale asumise võimalust johtuvalt asjaolust, et hageja ei valda vagunisaatjana töötamiseks piisavalt eesti keelt. Põhjendamatu on ning hagist ei selgu, millest lähtuvalt oleks tööandja pidanud üldse teadma, et hageja on ametiühingu liige.
Kostja ei vaielnud menetluslikult hageja nõude suurendamisele vastu, kuid hageja nõuet ei tunnistanud. Kostja esitas hageja vastu protsessuaalse tasaarvestusavalduse juhuks, kui kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse ja mõistab kostjalt hageja kasuks töölepingut lõpetades välja hüvitise. Kostja märkis, et summad, mille osas kostja esitab protsessuaalse tasaarvestusavalduse, koosnevad hagejale välja makstud kahest koondamishüvitisest, need on 1156,20 eurot ja 2199,60 eurot vastavalt kostja raamatupidamise tõendile. Kokku on kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse summa 3355,80 eurot. 32 euro suurust kollektiivlepingust tulenevat koondamistoetust kostja tasaarvestada ei soovinud. Kostja märkis, et kindlustushüvitist 480 eurot kuus maksab hagejale riik ja seda ei saa arvestada tasaarvestuse korral, kuid seda tuleks arvestada hagejale hüvitise määramisel. Kostja leidis, et töövaidluskomisjonis vaidles hageja hoopis teiste asjaolude üle, heites kostjale ette eelkõige vagunisaatja ametikoha mittepakkumist. Kostja arvates kohus peaks hindama hageja nõude suurust, nõutav summa on liiga suur. Tasaarvestuse tagajärjel peaks hageja nõue jääma nulli. Koondamishüvitis, mille riik ühekordselt välja maksab, peaks kostjale teadaolevalt olema suurem kui 480 eurot kuus. Kostja kinnitas, et hagejaga töölepingu ülesütlemise ajal oli kostjal 5 vedurijuhi kohta, millest 1 koondati. Vedurijuhid on valdavat kõik ametiühingu liikmed. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 26.02.2014 otsusega hagi osaliselt. Kohus tuvastas, et VL ja AS G vahel 30.04.2007 sõlmitud töölepingu nr 207 erakorraline ülesütlemine kostja poolt TLS § 89 lg 1 alusel 17.07.2014 avaldusega on tühine. Kohus luges poolte vahel sõlmitud töölepingu lõppenuks alates 01.08.2014 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 2312,40 eurot. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohus leidis, et hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja viie kuu keskmise töötasu hüvitise saamiseks ning sama nõudega pöördus hageja ka kohtusse. Kuna tegemist on sama töövaidlusega, siis oli hagejal õigus ka kohtus oma väiteid täiendada. Kostja 17.07.2014 ülesütlemisavaldusest nähtus, et töömaht vähenes koostööpartneritega ühiste tegevuste reglemendi muudatuste tuttu, mistõttu vähenes töötajate vajadus ja kostja kaotas 01.08.2014 koosseisust 1 diiselvedurijuhi ametikoha. Vaidlus puudus selles, et pärast kostja koondamist loodi tema ametikoht uuesti. Hageja töökoha taasloomist kinnitab kostja 18.12.2014 kiri hagejale, millest nähtub, et vähem kui 5 kuud pärast hageja töökoha koondamist pakuti hagejale diiselvedurijuhi ametikohta, mis kostja väitel oli koondatud. Kohus nõustus hagejaga, et ametikoha lühiajaline kaotamine ja taasloomine viitab koondamise situatsiooni puudumisele, mistõttu polnud kostjal alust hagejaga töölepingu ülesütlemiseks koondamise tõttu. Kohus arvestas mh, et lähtuvalt tööajagraafikust ja vastavalt kostja poolt kohtuistungil antud kinnitusele oli kostja vähem kui 5 kuu kestel hageja koondamisest tööle võtnud 4 vedurijuhti, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et kostja töötajate vajadus vähenes ning just üks hageja vedurijuhi ametikoht tuli koondada. Koondatud töökoha taasloomine ei ole iseenesest välistatud, kuid arvestades, et pärast kostja ametikoha koondamist loodi lühikese aja jooksul uuesti vähemalt 4 sama ametikohta, ei saa kostjaga töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu põhjendatuks pidada. Kostja kohtu jaoks arusaadavalt ei põhjendanud ega tõendanud, miks kostja arvates töösuhte jätkamine hagejaga kokkulepitud tingimustel muutus võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul.
Kostja väited rahvusvahelises reisijateveo olukorra ebastabiilsuse kohta on tõendamata ja ebaveenvad. Kuigi hageja ei saa kostjale ette kirjutada seda, kuidas peaks kostja oma äritegevust korraldama, on hageja siiski õigustatult märkinud, et kui töömaht kõigub, siis tuleks kasutada näiteks ajutist palga vähendamist ning tööandja peab oma tegevuses arvestama äririskidega. Hageja koondamine oli seaduse nõuetele mittevastav ka seetõttu, et kostja pole arusaadavalt motiveerinud just hageja ametikoha koondamist. Vaidlus puudus selles, et hagejaga töölepingu ülesütlemise ajal oli kostjal 5 vedurijuhi kohta, millest vaid 1 koondati. Kostja ei esitanud ega tõendanud kaalutlusi, millest lähtuvalt just kostja viiest vedurijuhist koondati ning kuidas vedurijuhte võrreldi. Arvestades tl 48-49 töötajatele arvestatud ametiühingumakse puudutavat tõendit, pidi kostja olema teadlik, et hagejaga töölepingu ülesütlemise ajal oli hageja ametiühingu liige. Tulenevalt hageja ametiühingu liikmelisusest tulenesid pooltele õigused ja kohustused mh AS E (praeguse nimega AS G) ja Eesti Raudteelaste Ametiühingu vahel sõlmitud kollektiivlepingust, mille p-s 4.2 on sätestatud, et tööandja kohustub pakkuma 6 kuu jooksul töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu töölt vabastatud töötajale võimaluse ja sobivuse korral eelisjärjekorras tööd ning kollektiivlepingu p 4.4. kohaselt on tööandja kohustatud eelistama koondamise korral muude võrdsete tingimuste korral ametiühingu liiget. Kuigi kostja esindaja kinnitas kohtuistungil, et nimetatud kollektiivleping on kehtiv, ei ole kostja esitanud hageja koondamisel mingeid kaalutlusi ega tõendeid selles, kuidas kostja reaalselt täitis kollektiivlepingu nõuet, et tööandja on kohustatud eelistama koondamise korral muude võrdsete tingimuste korral ametiühingu liiget. Kohus leidis, et kostja rikkus hagejale teise töö pakkumise kohustust. Poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et hageja koondamise ajal oli kostjal vaba vagunisaatja ametikoht. Kostja väide, mille kohaselt hageja ei valda vagunisaatjana töötamiseks piisavalt eesti keelt, on tõendamata, samuti ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et kostja oleks hageja poole pöördunud tema keeleoskuse kontrollimiseks. Arvestades eeltoodud asjaolusid, oli hagejaga töölepingu ülesütlemine seadusest tuleneva aluseta ja seaduse nõuetele mittevastav. Kohus arvestas mh Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-107-04 märgitut, et töösuhte spetsiifikat arvestades annab seadus töötajale töösuhtes laiema kaitse kui muus võlasuhtes. Kuigi tänapäevased töösuhted on võrreldes nimetatud Riigikohtu lahendi tegemise ajaga paindlikumad, ei tähenda see, et tööõigussuhted oleks samastatavad teiste analoogsete võlaõigussuhetega (nt käsund ja töövõtt), kus poolte lepinguvabaduse määr ja võimalused lepingut ühepoolselt üles öelda on reeglina suuremad. Eelkõige peab tööandja olema võimeline koondamise korral tõendama nii koondamissituatsiooni olemasolu kui ka muude töötaja seaduslikuks koondamiseks ettenähtud tingimuste olemasolu, mida kostja teinud ei ole. Hageja põhjendas TLS § 109 lg 1 ettenähtud 3 kuu suurusest hüvitisest suurema hüvitise nõuet viitega Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-79-13, mille kohaselt ei pruugi ainuüksi kolme kuu keskmine töötasu olla töötajale piisav hüvitis selle eest, et tööandja oli töölepingu üles öelnud ebaseaduslikult. Kohus leidis, et ebaõige on hageja loogika, mille kohaselt ei saa kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist piisavaks pidada seetõttu, et kostja poolne töölepingu ülesütlemine on seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine. Töölepingu ülesütlemise tühisus on TLS § 109 lg 1 järgi hüvitise maksmise kohustuslikuks eelduseks, mitte aga eriliseks asjaoluks, mille tõttu tuleks hüvitist suurendada. Ka asjaolu, et hageja täitis oma töökohustusi kuni koondamiseni korrektselt ja vastavalt tööandja korraldustele, on töösuhtes normikohane
käitumine, mitte eriline asjaolu, mille tõttu tuleks hüvitist suurendada. Eriliseks asjaoluks hüvitise suurendamiseks ei ole kohtu hinnangul ka hageja enam kui 7- aastane töösuhte kestvus. Pikema töösuhte kestvusega hagejale kaasnevaks hüveks oli see, et kostja maksis hagejale koondamisest vähem etteteatamise eest hüvitist 57 kalendripäeva eest 2199,60 eurot. Seetõttu ei pidanud kohus õigeks hageja töösuhte kestvust arvesse võtta veel täiendava hüvitise määramiseks. Koondamisest vähem etteteatamise hüvitist 2199,60 eurot saab hageja täiendavalt TLS § 109 lg 1 kohasele hüvitisele, mida tuleb arvesse võtta hageja kahjunõude suuruse hindamisel. Tõendamata on hageja väide, nagu oleks kostja käitumine pannud hageja perekonna raskesse majanduslikku olukorda. Kohus leidis, et kõiki asjaolusid ja tõendeid arvestades on TLS § 109 lg 1 kohaseks õiglaseks hüvitiseks hagejale hüvitis seaduses ettenähtud kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.t 3468,60 eurot (bruto), mis kohtu hinnangul hõlmab erinevaid hageja väidetud kahju liike ning on hagejale piisavaks hüvitiseks varalise ning mittevaralise kahju eest. Kostja märkis, et summad, mille osas kostja esitab protsessuaalse tasaarvestusavalduse juhuks, kui kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse ja mõistab hagejalt kostja kasuks töölepingut lõpetades välja hüvitise, koosnevad hagejale välja makstud kahest koondamishüvitisest, on 1156,20 eurot ja 2199,60 eurot vastavalt kostja raamatupidamise tõendile. Kokku on kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse summa 3355,80 eurot. Kostja raamatupidamise tõend (isiklik palgalipik 2014 august) kirjeldab hagejale makstud hüvitisi ja kinnipidamisi. 1156,20 (bruto) eurot ehk ühe kuu keskmine palk maksti hagejale koondamishüvitisena, töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitis hagejale oli 2199,60 eurot. Hageja kostja protsessuaalset tasaarvestusavaldust kommenteerida ei soovinud, kuid leidis, et hüvitist töölepingu lõppemisest vähem teatatud aja eest ei saa lõpliku hüvitise määramisel hageja nõudest maha arvestada. Kohus leidis, et põhjendatud ei ole aktsepteerida kostja protsessuaalselt tasaarvestust töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitise osas 2199,60 eurot. Töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitise mõtteks on tagada töösuhte stabiilsus ning võimaldada töötajat ette valmistada töölepingu lõppemiseks. Töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaeg on ülesütlemist pehmendav abinõu, mille eesmärgiks on anda töötajale teada töösuhte lõppemisest ja võimaldada talle aega uue töö otsimiseks. Seetõttu ei oleks töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitise mahaarvamine TLS § 109 lg 1 järgsest hüvitisest õigustatud, sest nendel hüvitistel on erinevad eesmärgid ja tasumise alused. Samuti arvestas kohus hagejale makstud ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitist juba hageja TLS § 109 lg-st 1 tuleneva kahjunõude suuruse hindamisel, mistõttu ka sellel põhjusel ei oleks õige hüvitist TLS § 109 lg 1 järgsest hüvitisest maha arvata. Samas on põhjendatud kostja protsessuaalne tasaarvestus hagejale makstud TLS § 100 lg 1 järgse koondamishüvitise osas 1156,20 eurot, kuivõrd TLS §-dest 100 ja 109 ei tulene tööandja kohustust maksta töölepingu ülesütlemise tühisuse korral töötajale nii töölepingu ülesütlemise hüvitist kui ka töösuhte kohtus lõpetamise hüvitist. Riigikohus märkis, et juba vaidluses töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise üle saab esitada tasaarvestusavalduse juhuks, kui töövaidluskomisjon tuvastab ülesütlemise tühisuse ja mõistab ühelt poolelt teise kasuks töölepingut lõpetades välja hüvitise. Vaidlust ei olnud, et kostja on hagejale koondamishüvitise 1156,20 eurot välja maksnud.
Arvestades eeltoodut tasaarvestas kohus hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetava hüvitise kolme kuu töötasu ulatuses 3468,60 eurot (bruto) kostja protsessuaalse tasaarvestuse alusel kostja nõudega hageja vastu TLS § 100 lg 1 järgse koondamishüvitise osas 1156,20 eurot (bruto), mille tagajärjel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele brutosumma 2312,40 eurot. Võlaõigusseaduse § 197 lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt ja luges 30.04.2007 sõlmitud töölepingu nr 207 lõppenuks alates 01.08.2014. Arvestades kostja protsessuaalset tasaarvestust, mõistis kohus kostjalt välja hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise brutosummas 2312,40 eurot. Kohus jättis rahuldamata hagi TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmiseks 4624,80 euro ulatuses. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohus hindas valesti esitatud tõendeid, tegi nendest ebaõiged järeldused ja sellest tulenevalt tõlgendas vääralt materiaalõigust. Apellant märgib, et maakohtu viide TVK toimikus olevale seisukohale ei muuda olematuks fakti, et sisuliselt töötaja TVK-s oma ametikoha koondamist ei vaidlustanud. Töötaja ühelauseline ja paljasõnaline väide oma seisukoha täpsustuses, mida hiljem kogu TVK menetluse ajal rohkem ei käsitletud, ei muuda tõsiasja, et töötaja vaidlustas esialgu ainult temale teise töö pakkumise tegemata jätmise tööandja poolt. Kõige ilmekamalt tõendab kõnealust asjaolu TVK ja maakohtu otsuste sisu võrdlemine – TVK ei ole üldse ametikoha koondamise õiguspärasust hinnanud ja seisukohta võtnud. Õige on maakohtu viide TsMS § 376 lg 4 p 1, mille kohaselt hagi muutmiseks ei peeta esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Praegusel juhul muutis hageja maakohtus, esitades väite koondamissituatsiooni puudumise kohta, just hagi aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus nõustus hagejaga, et ametikoha lühiajaline kaotamine ja taasloomine viitab antud juhul koondamise situatsiooni puudumisele. Maakohtu kõnealune tõlgendus eeldaks seda, et kostja tööandjana käitus mingil põhjusel töötajaid koondades kergekäeliselt, pahatahtlikult või hoolimatult. Mingit alust selliseks arvamuseks ei ole. Ettevõttest, mis tegeleb rahvusvahelise reisijateveoga Venemaale, ei ole mingit alust eeldada, et töötajatega, eriti vedurijuhtidega, sellisel viisil käitutakse. Asjaolu, et viie kuu möödudes võeti tööle uued vedurijuhid ja tehti ka hagejale ettepanek töösuhte taastamiseks, oli põhjustatud üksnes ja ainult turusituatsiooni muutumisest. Apellant tööandjana käitus igati korrektselt, kui pärast veoteenuse osutamises toimunud olukorra muutumist tegi esimeses järjekorras endistele töötajatele ettepaneku uuesti tööle asumiseks. Apellant on seisukohal, et kohus oleks pidanud lugema äritegevuse ebastabiilsuse Venemaaga üldtuntud asjaoluks TsMS § 231 lg 1 mõttes. Hageja, kes töötas kostja ettevõttes enam kui seitse aastat, on tegelikult suurepäraselt kursis Venemaa suunal reisijateveos esinevate probleemidega. Maakohtu arutelu selles, et kostja tööandjana oleks pidanud kasutama oma äritegevuse jätkamisel TLS § 37 sätestatud töötasu vähendamise võimalust, on meelevaldne ja selgelt kohtu pädevuse piire ületav. Tööandja tegevuse selline hindamine eeldaks kogu kostja majandustegevuse põhjalikku tundmist, ja ka sellisel juhul on äärmiselt kaheldav sarnaste järelduste tegemine. Maakohtu kritiseeritavas järelduses esineb ka selge vastuolu – täiendavaid vedurijuhte võeti tööle viis kuud pärast hagejaga töölepingu lõpetamist, kuid viidatud TLS säte
võimaldab töötasu vähendamist ainult kolmeks kuuks. Loomulikult kaalus kostja tööandjana töötajate töötasu vähendamise võimalust, kuid ei pidanud seda majanduslikult põhjendatuks ja õigeks. Seejuures on maakohus õigesti märkinud, et äritegevuse korraldamine kuulub kostja ainupädevusse ja hageja (aga samuti kohus) ei saa selles osas kostjale ettekirjutusi teha. Maakohus pidas hageja koondamist seaduse nõuetele mittevastavaks veel seetõttu, et kostja pole arusaadavalt motiveerinud just hageja ametikoha koondamist. Vastavalt Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11 ei näe erinevalt enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS §-st 99 praegu kehtiv TLS § 89 ette, et koondamise korral tuleb eelistada töötajaid, kellel on paremad tööalased näitajad, ning et võrdsete tööalaste näitajate korral eelistatakse töötajaid, kel on kutsehaigus või töövigastus või pikem tööstaaž või kellel on ülalpeetavaid või kes õpivad eriharidust andvas õppeasutuses. TLS § 89 ei sätesta töötajate võrdlemise kriteeriume. Seetõttu on tööandjal pärast sama paragrahvi viiendas lõikes nimetatud eelisõigusega isikute väljaselgitamist õigus vabalt valida, kellega töötajatest ta töölepingu üles ütleb ja kellega mitte. Seega käitus kostja tööandjana VL koondades oma pädevuse piirides ja kooskõlas kehtiva seadusega. Kohus pidas hageja koondamist seaduse nõuetele mittevastavaks ka seetõttu, et kostja on rikkunud hagejale teise töö pakkumise kohustust. Hageja koondamise ajal oli kostjal vaba vagunisaatja ametikoht. Kostja väide, mille kohaselt hageja ei valda vagunisaatjana töötamiseks piisavalt eesti keelt, on aga tõendamata, samuti ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et kostja oleks üldse hageja poole pöördunud tema keeleoskuse kontrollimiseks. Maakohtu nimetatud seisukoha osas peab apellant vajalikuks viidata TsMS § 200 lg-le 1, mille kohaselt pooled on kohustatud oma menetlusõigusi kasutama heauskselt – selgelt pahatahtlik on esitada kohtus väiteid, mille ebaõigsus on hagejale vaieldamatult teada. Siinjuures peab apellant silmas asjaolu, et hageja on isik, kes absoluutselt ei valda eesti keelt. Kõnekas on siinjuures fakt, et hageja ei ole kordagi isiklikult osalenud TVK või kohtu istungitel – sellisel juhul kaotaks hageja esitatud väited keeleoskuse osas igasuguse tõsiseltvõetavuse. Eeltoodust tulenevalt taotleb apellant hageja isiklikku osavõttu ringkonnakohtu istungist. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium märgib, et hageja vaidlustab maakohtu otsust rahuldatud osas, s.o. osas, millega maakohus tuvastas töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, luges töölepingu lõppenuks alates 01.08.2014 ja mõistis kostjalt hageja kasuks 2312,40 eurose hüvituse TLS § 109 lg. 1 alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. TLS § 89 lg. 1 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu.
Töölepingu ülesütlemisavalduses tugines tööandja sellele, et töömaht väheneb koostööpartneritega ühiste tegevuste reglemendi muudatuse tõttu. Kuna töötaja vaidlustas ülesütlemisavalduses märgitud töömahu vähenemise, esitades seejuures talle teatavaks saanud andmed selle kohta, et lühikese aja järel pärast hagejaga töölepingu lõpetamist võeti kostja poolt tööle uusi vedurijuhte, oleks kostja pidanud tõendama, et ühiste tegevuste reglemendi muudatus tõi või pidi kaasa tooma töömahu vähenemise ja vedurijuhtide koondamise vajaduse. Kostja aga sellekohaseid tõendid ei esitanud, piirdudes üldsõnaliste väidetega Venemaage peetava reisiveoühenduse ebastabiilsuse ja ettenähtamatusega. Seega on põhjendatud maakohtu seisukohast tulenev järeldus, et kostja ei ole tõendanud hagejaga tema vallandamise ajal töösuhte jätkamise võimatust ja temaga töösuhte erakorralise ülesütlemise aluse olemasolu TLS § 89 lg. 1 järgi. Töövaidluskomisjonis tugines hageja sellele, et „koondamissituatsioon puudus“. Menetlusseadustik ei keela tal tugineda samale väitele ka töövaidluse läbivaatamisel maakohtus. Maakohus on tuvastanud ka täiendavad alused töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks juhuks, kui eeldada, et töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 89 lg. 1 järgi oleks iseenesest olnud alust. Selleks on kohustuse rikkumine pakkuda koondatavale töötajale võimaluse korral teist tööd, samuti töölejätmise eelisõiguse mittearvestamine. Vaidlust ei ole selles, et hagejale enne töösuhte lõpetamist ei pakutud vaba vagunisaatja töökohta. Kostja väide, et vedurijuhi ametiau pihta käiks tööle asumine vagunisaatjana, mistõttu ei oleks hageja vagunisaatja töökohta niikuinii vastu võtnud, samuti kui tõendamata väide hagejal tööks vagunisaatjana vajaliku eesti keele oskuse puudumise kohta, ei ole piisavateks argumentideks põhjendamaks TLS §-is 89 lg. 3 sätestatud kohustuse rikkumist pakkuda töötjale võimaluse korral teist tööd (eeldusel, et töömaht tegelikult ka vähenes). Samuti möönis kostja, et hagejaga töölepingu lõpetamisel ei arvestatud kollektiivlepingu sätet, mille kohaselt koondamisel muude võrdsete tingimuste korral peab tööandja töölejätmisel eelistama ametiühingu liiget, kelleks hageja oli, ja kelle kuulumist ametiühingusse tööandja pidi teadma, kuna tööandja pidas tema töötasust kinni ametiühingu liikmemakse. Maakohtus esitatud kostja väide, et enamik vedurijuhte kuuluvad ametiühingusse, on samuti üldsõnaline ega tõenda seda, et töölejäetud vedurijuhid olid kõik ametiühingu liikmed. Seega jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetlusega seotud poolte menetluskulud apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.