Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-22-7314 8. juuni 2026 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Velmar Brett ja Heili Sepp Kriminaalasi A süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 320 lg 1 järgi, B süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 345 lg 1 järgi ja D (D) süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 3 ning 4 järgi Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2025. a otsus - Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Sigrid Nurm, kassatsioon; - A kaitsjad vandeadvokaadid Martin Triipan ja Kristiina Lee, kassatsioon - B kaitsja vandeadvokaat Norman Aas; - D kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh 13. mai 2026, kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2025. a otsus osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt A kasuks välja enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu 190 575 eurot 80 senti.
2.Jõustada Viru Maakohtu 12. mai 2025. a otsus osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt A kasuks välja enne apellatsioonimenetlust valitud kaitsjatele makstud tasu 174 925 eurot 94 senti.
6.Mõista Eesti Vabariigilt menetlusosaliste kassatsioonimenetluse kulu katteks välja järgmised summad: - A kasuks 1364 eurot; - B kasuks 2031 eurot; - D kasuks 1538 eurot 84 senti.
1-22-7314
7.Tasuda eelmises punktis nimetatud B kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitis OÜ Advokaadibüroo Namm pangakontole nr EE461010220011658017 (AS SEB Pank).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.A, B ja D anti kohtu alla süüdistatuna suures ulatuses ja grupi poolt toime pandud kelmuses. A-d süüdistatakse ka valeütluste andmises ning B-d võltsitud dokumendi kasutamises. Maakohtu otsus
2.Viru Maakohus mõistis 12. mai 2025. a otsusega süüdistatavad eelmises punktis kirjeldatud tegudes õigeks ning hüvitas neile valitud kaitsjatele makstud tasu järgmiselt: a) B-le 148 123 eurot 55 senti; b) A-le 174 925 eurot 94 senti; c) D-le 134 524 eurot 70 senti.
3.Maakohus leidis, et süüdistatavatele etteheidetavad kuriteod pole tõendatud. Tõendeid käsitledes märkis maakohus muu hulgas, et A elektronpostkasti (e-postkasti) sisu vaatlust kajastav 1. aprilli 2021. a protokoll koos lisadega pole lubatav tõend. Kaitsepolitseiamet tegi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 32 lg 2, § 901 lg 1 ja § 215 lg 1 alusel päringu Telia Eesti AS-ile ja sai nii juurdepääsu A e-postkasti sisule. Tegemist on adressaadini jõudnud sõnumitega, mille väljanõudmiseks oli tarvis kohtu luba, kuid kohtu luba ei olnud. Need andmed oleks võinud saada läbiotsimisega. Lisaks ei nähtu uurimisasutuse päringust põhjendusi, miks oli vaja välja nõuda kogu e-postkasti sisu ning riivata inimese põhiõigusi nii ulatuslikult. Apellatsioonid
4.Maakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur ning A kaitsjad: a) prokuratuur taotles mh A, B ja D süüditunnistamist ning karistamist neile etteheidetavates kuritegudes; b) A kaitsjad taotlesid mh kaitsjatasu hüvitamist 191 973 euro 11 sendi võrra suuremas summas. Ringkonnakohtu otsus
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 5. detsembri 2025. a otsusega maakohtu lahendi süüdistatavate süüküsimust puudutavas osas muutmata, kuid tühistas selle A kasuks välja mõistetud menetluskulu suuruse osas. Ringkonnakohus mõistis riigilt enne apellatsioonimenetlust valitud kaitsjatele makstud tasu katteks välja 190 575 eurot 80 senti, muutis A e-postkasti vaatlust kajastava protokolli tõendina lubatavust käsitlevaid maakohtu põhjendusi ning otsustas hüvitada süüdistatavatele apellatsioonimenetluse kulu järgmiselt: a) A-le 10 992 eurot 60 senti; b) B-le 3328 eurot; c) D-le 6324 eurot.
6.Ringkonnakohus leidis e-postkasti vaatlusprotokolli lubatavust käsitledes, et Kaitsepolitseiameti päringus viidatud kriminaalmenetluse seadustiku sätted ei andnud uurimisasutusele päringu tegemiseks seaduslikku alust. Põhiseaduse (PS) § 43 kohaselt oli vaidlusaluse teabe väljanõudmiseks tarvis kohtu luba. Asjas nr 3-1-1-93-15 tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt võib e-postkastis oleva kirjaga tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena siis, kui juurdepääs saadakse näiteks teenusepakkuja säilitatava elektronkirja (e-kirja) faili koopiale (RKKK 20.11.2015, 3-1-1-93-15, p 103). Menetleja päringu esemeks ei olnud ka (vähemasti mitte ainult ega peamisena) KrMS § 901 lg-s 1 märgitud teave. KrMS § 901 lg-s 2 märgitud andmete säilitamine pole aga Riigikohtu seisukoha järgi lubatud. Läbiotsimisega ei ole võimalik e-postkasti sisule juurdepääsu saada, sest läbiotsimine, nagu ka valdaja tahte vastane sisenemine KrMS § 911 järgi, ei hõlma sideettevõtjalt e-kirjade küsimist. Lisaks ei olnud menetlejal alust küsida kogu A e-postkasti sisu. 2(9)
1-22-7314 Tegemist on tõendi kogumise korra olulise rikkumisega ning seetõttu on 1. aprilli 2021. a vaatlusprotokoll ning selle lisad tõendina lubamatud.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kassatsioonid
7.Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur ja A kaitsjad.
8.Prokuratuur taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega mõisteti süüdistatavad õigeks ja hüvitati A-le kaitsjatasu 190 575 eurot 80 senti, ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaator ei nõustu süüdistatavate õigeksmõistmise kõrval ka järeldusega, mille kohaselt on A e-postkasti sisu kajastava vaatlusprotokolli lubatavuse küsimuses kohaldatavad asjas nr 3-1-1-93-15 väljendatud Riigikohtu seisukohad. Prokuratuur märgib, et PS §-s 43 sätestatud piiranguid saab rakendada saatmisprotsessis oleva e-kirja, mitte kohale jõudnud kirja suhtes. Ka pole vahet, kelle serveris elektroonilised tõendid asuvad (kui tegemist pole kahtlustatava või süüdistatavaga). Juurdepääsu aluseks oli KrMS § 215 järgi tehtud päring ning Telia Eesti AS pole väljastanud andmeid ebaseaduslikult. Isegi kui vaidlusalune teave saadi menetlusnorme rikkudes, ei tingi see tõendi lubamatust, sest menetleja ei rikkunud menetlusnorme korduvalt ega tahtlikult. Pealegi tehti päring teises kriminaalmenetluses, milles kohus leidis, et e-postkastile ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks pole alust. E-kirjade kogumisel ei rikutud ka KrMS § 64 lg 1 nõudeid. Ringkonnakohus ei selgitanud, milles seisnes maakohtu eksimus menetluskulude käsitlemisel.
9.Kaitsjad taotlevad maakohtu otsuse põhjenduste muutmist seoses A elukoha läbiotsimise protokolli lubatavusega, läbiotsimisega saadud (ning sellele toetuva) tõendusteabe kõrvalejätmist, süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist ning maakohtu otsuse jõustamist osas, mis puudutab asjas osalenud prokuröri taandamist. Kassatsioonivastused
10.Prokuratuuri hinnangul on A e-kirjad adressaadile kohale toimetatud kirjad ja tema sõnumisaladust pole rikutud. E-postkasti valdaja vaatest pole vahet sellel, kas tema e-kirju majutab tööandja või teenusepakkuja. Adressaadil puudub igal juhul võimalus mõjutada kirjade varundamist, varukoopiate säilitamist ja kirjade kolmandatele isikutele väljastamist. Kolmanda isiku valduses olevate tõendite kogumiseks saab avaliku menetlustoiminguna teha KrMS § 215 alusel päringu või KrMS § 90 alusel läbiotsimise. Digitaalsete tõendite kogumisel ei ole põhjust lähtuda erinevast loogikast. KrMS § 215 kohustab andmevaldajat andmeid väljastama, annab selleks õigusliku aluse ja on seaduslik tõendikogumise viis. A-le tehtud etteheidete sisust lähtudes oli põhjendatud küsida andmeid pikema perioodi kohta ning samuti on lubatav tõendi kasutamine praeguses kriminaalasjas. Isegi kui lugeda e-kirjavahetust hõlmavat perioodi liiga pikaks, on tõendid lubatavad. Maakohus mõistis süüdistatavate kasuks välja mõistliku suurusega kaitsjatasu.
11.A kaitsja vandeadvokaat Kristiina Lee leiab, et tema kaitsealuse e-postkasti sisu kajastav vaatlusprotokoll on lubamatu tõend. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta e-postkastis oleva teabega tutvumiseks Euroopa Liidu õigusega kooskõlas olevat alusnormi, mistõttu on e-postkasti sisule ligipääsu saamine õigusvastane. Eriti tundlikke andmeid sisaldavate andmekandjate vaatlus on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a direktiiviga (EL) 2016/680, EL-i põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8, artikli 52 lg-ga 1 ning PS § 3 lg-ga 1. Normid, mis võimaldavad vaatlust sõltumatu haldusasutuse või kohtu eelneva kontrollita, tuleb jätta vastuolu tõttu direktiiviga kohaldamata. Prokuratuuri seisukoht kaitsjatasu suhtes pole samuti nõustumisväärne. 3(9)
1-22-7314
12.B kaitsja märgib, et e-kirjade väljanõudmist puudutavat uurimisasutuste praktikat tuleb muuta. Telia Eesti AS-ile saadetud nõuet ei piiratud kahtlustuse perioodi ega kahtlustusega seotud isikutega. Üldkasutatavale meiliteenusele kohaldub PS § 43 kaitse reservatsioonideta, vastasel juhul muutub enamik suhtlusest õiguslikult kaitsetuks. Kohtuasjas nr 3-1-1-93-15 sellise teenusega tegemist ei olnud. Eriti groteskne on prokuratuuri käsitlus sideandmete väljanõudmise keelu taustal, sest sõnumi sisu ei saa olla vähem kaitstud kui sõnumi saatmisega seotud tehniline teave. Pealegi sisaldavad teenuseosutajalt välja nõutud failid mh elektroonilise side seaduse (ESS) § 1111 lg-s 3 nimetatud teavet, mille kohta päringu tegemine eeldas sel ajal kehtinud KrMS § 901 lg 2 järgi prokuratuuri luba. Nõustuda ei saa ka käsitlusega, mille järgi peaks isegi rikkumise tuvastamise korral käsitama tõendit lubatavana. KrMS § 215 ei anna e-kirjade väljanõudmiseks iseseisvat alust, vaid see peab olema legitimeeritud muude sätetega. Samuti on sellisel viisil e-kirjade väljanõudmine vastuolus direktiiviga (EL) 2016/680. Suure osa B õigusabikuludest tõi kaasa prokuratuuri ebamõistlik käitumine ja nende väljamõistmine riigilt on õige ning õiglane.
13.D kaitsja leiab, et teenusepakkujalt e-posti kättesaamisele (ja sellega tutvumisele) kohaldub jälitustoimingute tegemiseks ette nähtud kord, s.o KrMS § 1267 (või § 1266) koosmõjus KrMS § 1264 lg-ga 5. Selleks vajaliku loa puudumise korral on tõend lubamatu (KrMS § 1261 lg 4 ja § 12610). Alternatiivselt saab kasutada KrMS §-des 89 ja 90 sätestatud menetlustoiminguid. Kohtupraktika kohaselt on ilmne, et teenusepakkuja juures asuva e-kirja saamine riivab sõnumisaladust ning nõuab kohtu luba. Prokuratuuri käsitlus ei arvesta digitehnoloogia arengut, PS § 43 eesmärki ega selle sätte ajaloolist ja teleoloogilist tõlgendust. Tegemist on põhiõiguse rikkumise teel saadud tõendiga. Puudub mõistlik põhjus, miks nt telefoniside liiklus- ja asukohaandmete päringuks või sõiduki läbiotsimiseks on nõutav kohtu luba, kuid teenusepakkuja käes olevale elektroonilisele kirjavahetusele juurdepääsuks piisab lihtpäringust. Sellise kirjavahetuse saamisel sekkutakse eriti intensiivselt inimese eraellu. Päringut pole ka ajaliselt ega sisu poolest piiritletud. Kaitsjale makstud tasu on mõistliku suurusega. Samas on ringkonnakohus alusetult vähendanud apellatsioonimenetluse kuluhüvitist. Apellatsioonimenetluses kantud kaitsjatasu tuleks KrMS § 191 lg 3 alusel hüvitada kogu ulatuses.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegiumi hinnangul on kohtud lahendanud A, B ja D süüküsimuse veatult, mõistes süüdistatavad neile süüks arvatud tegudes põhjendatult õigeks. Apellatsioonikohtu argumentatsioonile ei saa teha etteheiteid tõendikäsitluse, tõendite lubatavuse ja uurimise viisi, prokuröri taandamisse puutuva ega ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamise osas. Nendes küsimustes kassaatorite väiteid edu ei saada ning ses osas pole ringkonnakohtu põhjenduste kordamine tarvilik (KrMS § 363 lg 4 p 1). Kolleegium peatub eraldi vaid A e-postkasti sisuks oleva teabe väljanõudmise ja tõendina kasutamise seaduslikkusel (I) ning vastab menetluskulude hüvitamisega seotud kassatsioonimenetluse poolte väidetele ja taotlustele (II). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja otsustab kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise (III). (I) A e-postkasti sisu kajastava 1. aprilli 2021. a vaatlusprotokolli ja selle lisade tõendina lubatavus
15.Kaitsepolitseiamet saatis 20. jaanuaril 2021 teises A-ga seotud kriminaalmenetluses Telia Eesti AS-ile päringu, milles palus väljastada süüdistatava e-postkastis olevad andmed. E-posti teenuse osutaja tegigi need andmed uurimisasutusele kättesaadavaks. Päringuga kogutud teave hõlmab A ekirjavahetust aastatel 2015–2018 ning see vormistati tõendiks 1. aprilli 2021. a vaatlusprotokolli ja selle lisade kujul. Kassatsioonimenetluse pooled vaidlevad selle üle, missuguse teabega on tegemist ning millise kriminaalmenetluse toiminguga tohtis neid andmeid saada. Prokuratuuri hinnangul on 4(9)
1-22-7314 tegemist adressaadini jõudnud kirjadega, mille väljastamist saab menetleja nõuda eeskätt päringu teel. Kaitsjad leiavad seevastu, et osutatud teave kujutab endast mh saatmisprotsessis olevaid kirju, millega tutvumine on võimalik üksnes kohtu loal. Kolleegium nõustub kaitsjatega selles, et prokuratuuri käsitlus on ekslik.
16.PS § 43 sätestab, et igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Sama paragrahvi teise lause järgi võib teha erandeid kohtu loal kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Riigikohtu praktika järgi hõlmab PS § 43 kaitseala kommunikatsiooniprotsessis olevaid sõnumeid, sh selliseid e-kirju. Edastatavate sõnumite rangema kaitse vajadust põhjendab see, et sõnumi teeloleku ajal on sõnum isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. Saatja või saaja valduses olevatele sõnumitele PS § 43 kaitse seepärast ei laiene ning adressaadini jõudnud sõnumite äravõtmisel kriminaalmenetluses pole kohtu luba vaja. Põhiseaduse kohane uurimistoiming nende saamiseks on nii läbiotsimine kui ka vaatlus. (RKKK 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p-d 816–817)
17.Kolleegium on varem selgitanud, et e-kiri on saajani jõudnud siis, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks. Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja e-posti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine aga olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena siis, kui tutvumiseks ei kasutata kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat), mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole. (Viidatud 3-1-1-93-15, p-d 102 ja 103)
18.Praeguses asjas nõudis uurimisasutus A e-postkasti sisu Telia Eesti AS-ilt, kes osutab elektroonilise side (sh e-postiga seotud) teenuseid. Prokuratuur on menetluses kinnitanud, et lõppkasutajal puudus sellises olukorras võimalus mõjutada kirjade varundamist, varukoopiate säilitamist ja kirjade kolmandatele isikutele väljastamist. Järelikult sai uurimisasutus prokuratuuri andmetel teenusepakkuja kaudu juurdepääsu A e-postkasti sisule kui kommunikatsiooniprotsessis olevale teabele. Seega tuleb lähtuda arusaamast, et praeguses asjas kogutud teave kujutab endast PS § 43 kaitsealas olevaid sõnumeid. Kui prokuratuur soovib väita, et tegemist pole kommunikatsiooniprotsessis oleva teabega, lasub tal tõendi esitajana kohustus seda väidet tõendada (vrd RKKK 20.03.2026, 1-23-1551/97, p 26). Praegu ei ole prokuratuur seda teinud.
19.Kuna tõstatatud õigusküsimus puudutab just e-posti teenuse osutaja juures säilitatud e-kirjadega toimimist, ei võta kolleegium ega saagi võtta täpsemat seisukohta küsimuses, kuidas on korraldatud e-kirjade varundamine teiste isikute (nt tööandja) puhul ning kas sellisest korraldusest tulenevalt võiksid e-kirjadele juurdepääsu taotlemisele kehtida erinevad nõuded (vrd viidatud 3-1-1-93-15, p 64).
20.Kaitsepolitseiamet on tuginenud päringu tegemise õigusliku alusena KrMS § 32 lg-le 2, § 901 lg-le 1 ja § 215 lg-le 1. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et need normid ei andnud vaidlusaluse teabe kogumiseks seaduslikku alust.
21.KrMS § 32 lg 2 annab uurimisasutusele õiguse nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist ning KrMS § 215 lg 1 peab tagama uurimisasutuse ning prokuratuuri määruste ja nõuete täitmise. KrMS § 901 lg 1 lubab aga menetlejal teha elektroonilise side ettevõtjale päringu identifitseerimistunnustega seotud andmete kohta, mida kasutatakse üldkasutatavas elektroonilise side võrgus lõppkasutaja tuvastamiseks, välja arvatud sõnumi edastamise faktiga seotud andmed.
22.KrMS § 32 lg 2 on üldnorm, mille kohaldamist võivad piirata muudes õigusaktides ette nähtud nõuded (vt nt krediidiasutuste seaduse § 88 lg-d 3, 31 ja 41–43; ESS § 102 lg 2, §-d 112, 113, 1141– 5(9)
1-22-7314 1143; notariaadiseaduse § 3 lg 2). Ka Riigikohus on märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik, eelkõige KrMS § 32 lg 2, ega ükski muu seadus ei loo iseseisvat õiguslikku alust nõuda nt kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda võimaldavad võlaõigusseaduse § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt psühhiaatrilise abi seaduse § 5) (RKKK 01.04.2022, 1-20-5071/72, p 30). Järelikult saab KrMS § 32 lg-le 2 ja § 215 lg-le 1 toetudes nõuda teavet siis, kui selle teabe nõudmist (ega väljastamist) ei piira muud õigusaktid. A e-postkastis säilitatud teabe nõudmise suhtes kehtis PS § 43 teisest lausest tulenev piirang. Järelikult ei saanud nende andmete esitamist KrMS § 32 lg-le 2 ja § 215 lg-le 1 toetudes nõuda.
23.KrMS § 901 lg-s 1 kirjeldatud andmeid teenuseosutajalt ei küsitud (vähemalt ei olnud sellise teabe taotlemine eraldi eesmärk). Järelikult ei saanud ka see norm anda uurimisasutusele A e-postkasti sisu väljanõudmiseks seaduslikku alust. Menetleja eesmärk ei olnud koguda ka muid ESS § 1111 alusel säilitatud liiklus- ja asukohaandmeid. Viidatud normis kirjeldatud teave puudutab peaasjalikult elektroonilise side toimumisega seotud tehnilist infot (nt side toimumise aega, kasutaja andmeid, asukohta side toimumise ajal jne), mitte side sisu. Lisaks osutab kaitsepool põhjendatult sellele, et teenuseosutajalt saadud teave sisaldab paratamatult ka ESS § 1111 lg-s 3 nimetatud andmeid, mida sai päringu tegemise ajal kehtinud KrMS § 901 lg 2 redaktsiooni kohaselt nõuda prokuratuuri loal (1. jaanuaril 2022 jõustunud KrMS § 901 lg 2 redaktsiooni järgi on samade andmete väljanõudmiseks tarvilik eeluurimiskohtuniku luba). Kuid ka prokuratuuri luba vaidlusaluse teabe nõudmiseks ei olnud. Põhjendatud on kaitsepoole arusaam, et olukorras, kus KrMS § 901 lg 2 nõuab eeluurimiskohtuniku luba pelgalt tehnilist laadi liiklus- ja asukohaandmete saamiseks, ei saa side sisu puudutavate andmete väljanõudmisele kehtida leebemad nõuded.
24.Samas pole õige käsitlus, mille kohaselt peab menetleja e-postkasti sisu puudutava teabe väljanõudmisel juhinduma jälitustoimingute tegemiseks ette nähtud nõuetest. Jälitustoimingutele on iseloomulik isikuandmete töötlemine seaduses sätestatud ülesande täitmiseks eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest (KrMS § 1261 lg 1). See, et teabe nõudmisest kahtlustatavat või süüdistatavat enne või vahetult pärast toimingut ei teavitata, ei viita iseenesest andmete varjatud töötlemise eesmärgile. Jälitustoiminguid tehakse varjatult peaasjalikult selleks, et ühel või teisel moel ei saaks kahjustada kriminaalmenetluse huvid (nt muutuks avaliku menetlustoimingu korral võimatuks tõendite edasine kogumine, kahtlustatav läheks menetlusest teada saades pakku). E-postkasti sisu väljanõudmisel see nii ei ole. Erinevalt ringkonnakohtust ei välista kolleegium võimalust, et vaidlusalust teavet võib koguda ka kohtu loal toimuva läbiotsimise teel (nt juhul, kui teabe saamiseks soovitakse läbi otsida serverit ja selle asupaika). Kui läbiotsimisele allutatud isik annab menetleja nõudmisel otsitava teabe vabatahtlikult välja, pole otsingute toimetamine vajalik (KrMS § 91 lg 9). Menetlejal on kõnesoleva teabe saamiseks võimalik juhinduda ka KrMS §-des 89 ning 90 ette nähtud korrast, milles nähakse ette posti- ja telegraafisaadetise arestimine ning läbivaatus.
25.Vaatlusprotokolli ja selle lisade sisuks oleva teabe saamisel on oluliselt rikutud seadust. Uurimisasutuse päringus viidatud normid ei andnud teabe nõudmiseks õiguslikku alust. Seejuures on menetleja eiranud kohtupraktikast tulenevat seisukohta, et juurdepääsu saamine teenusepakkuja juures säilitatavale e-kirja faili koopiale on sekkumine kommunikatsiooniprotsessi (viidatud 3-1-1-93-15, p-d 102 ja 103) ning sellist teavet saab seetõttu välja nõuda vaid kohtu loal (vt samas, p 100 ning viidatud 3-1-1-14-14, p-d 816–817). Kohtu luba menetlustoiminguks ei olnud. Lisaks ilmneb kriminaalasja materjalist viiteid sellele, et tegemist on uurimisasutuste tavapärase praktikaga. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et teenusepakkujalt nõuti kogu A e-postkasti sisu, piiramata päringu ulatust kahtlustuse aluseks oleva perioodi või muude asjaoludega. Prokuratuuri viited korruptsioonikuriteole eelnenud ja järgnenud asjaolude tuvastamise vajadusele jäävad üldsõnaliseks 6(9)
1-22-7314 ega võimalda loogiliselt põhjendada ligikaudu nelja aastat hõlmava teabe kasutamist praeguses kriminaalmenetluses. Kokkuvõtlikult saab mõlema kohtuastme ja kaitsepoolega nõustuda selles, et tõendite kogumisel aset leidnud olulise rikkumise tõttu on A e-postkasti sisu vaatlust kajastav 1. aprilli 2021. a vaatlusprotokoll ja selle lisad tõendina lubamatud. (II) Valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamine
26.Kolleegium nõustub prokuratuuri kassatsiooniväidetega selles, et ringkonnakohus pole A kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitist suurendades põhjendanud, kuidas maakohus eksis.
27.Maakohus mõistis riigilt A kasuks kohtueelses menetluses ja maakohtus valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamiseks välja 174 925 eurot 94 senti. Ringkonnakohus tühistas kõnealuses osas maakohtu otsuse, suurendas A kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitist 15 649 euro 86 sendi võrra ning mõistis riigilt süüdistatava kasuks enne apellatsioonimenetlust valitud kaitsjatele makstud tasu katteks välja 190 575 eurot 80 senti. Vaidlustatud otsuses tõdetakse üksnes seda, et arvestades mõlema kaitsja (osaliselt dubleerivaid) toiminguid, kaitsjate ja juristide mõistlikku tunnihinda ning kriminaalasja keerukust ja mahtu, tuleb mõistliku suurusega tasuks lugeda 189 281 eurot 75 senti, millele lisandub 1294 euro 5 sendi suurune muu menetluskulu. Apellatsioonikohus pole vastustanud maakohtu otsusega mõistlikuks loetud kaitsjate töötunni hinda ega põhjendanud, missuguste toimingute ja missuguse ajakulu kohta antud hinnang on väär. Olukorras, kus ringkonnakohtu arutluskäigust ei selgu, millised toimingud või missugune ajakulu tuleb võrreldes maakohtu otsusega lugeda täiendavalt põhjendatuks, on oluliselt rikutud kohtuotsuse põhjendamise kohustust KrMS § 339 lg 2 mõttes. See tingib vaidlustatud otsuse osalise tühistamise. Tühistatud osas on põhjendatud maakohtu otsuse jõustamine, kuna selle põhjendused on küllaldased.
28.D kaitsja taotleb kassatsioonivastuses KrMS § 191 lg 3 alusel ka kogu apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitamist. Kaitsja arvates luges ringkonnakohus ebaõigesti vajalikuks ja põhjendatuks vaid ligikaudu 44 protsenti õigusteenuse osutamisele tegelikult kulunud ajast. Seda taotlust ei saa rahuldada. Ringkonnakohus on lähtudes kriminaalasja keerukusest ning prokuratuuri apellatsiooni ja kaitsja apellatsioonivastuse mahust 67,6 tunnini küündiva õigusteenuse vajalikkust ning põhjendatust hinnanud. See, et kaitsja õigusteenuse osutamiseks nii palju aega kulutas, ei tähenda, et kogu ajakulu saab lugeda vajalikuks ning põhjendatuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ning et sellega seotud kulu peab süüdistatavale ka hüvitama. Tähelepanuta ei saa jätta ka teistele süüdistatavatele hüvitatud apellatsioonimenetluse kulu suurust, pidades mh silmas neile esitatud süüdistuse suuremat mahtu. Eeltoodust lähtudes pole täiendava apellatsioonimenetluse kulu hüvitamiseks alust.
29.Prokuratuur pole apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu otsusega süüdistatavate kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitiste suurust, jäädes ka kassatsioonivastuses selle juurde, et kõnesolev menetluskulu hüvitis on mõistlik. Kolleegium ei pea sellest lähtudes ning KrMS § 191 lg 3 kohaselt õigustatuks omal algatusel vaagida, kas enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu tuleks täiendavalt vähendada (vrd RKKK 05.12.2025, 1-22-2637/233, p 46; 21.11.2025, 1-21-8803/170, p 22). KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaldamisse puutuvalt peab siiski märkima järgmist.
30.Kriminaalmenetluse kulu kindlaksmääramine ja väljamõistmine on sisuliselt käsitatav kriminaalmenetlusega kaasnenud kahju hüvitamisena, milleks seadusandja on sätestanud menetlusseadustikus erikorra (RKKK 23.03.2022, 1-19-9061/92, p 12). Riik ei hüvita menetlusosalise kriminaalmenetluse kulusid piiramatus ulatuses. Nt võib seadusandja kehtestada menetluskulude hüvitamisele lisatingimusi või -piiranguid, lähtudes riigi fiskaalhuvidest (RKKK 19.04.2022, 1-18-158/266, p 90; vt ka 18.06.2021, 1-16-6179/111, p 97). Ka KrMS § 175 lg 1 p 1 loeb 7(9)
1-22-7314 menetluskuluks üksnes valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsja- või esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (RKKK 31.05.2013, 3-1-1-108-12, p 29; 05.10.2021, 1-20-3046/33, p 46).
31.Mõistliku suurusega tasu on määratlemata õigusmõiste. Senises kohtupraktikas on seda mõistet sisustatud peaasjalikult kriminaalmenetluses tehtud toimingute vajalikkuse, nende tegemiseks kulunud aja põhjendatuse ja kaitsja tunnitasu suuruse kohta antava hinnangu kaudu (nt RKKK 15.05.2020, 1-18-4590/82, p 46). Praktikas on siiski osutunud keerukaks nii kriminaalmenetluseks vajalike kaitsetoimingute ja nende tegemiseks kulunud põhjendatud aja tuvastamine kui ka kaitsja või esindaja keskmise töötunni hinna kindlaksmääramine. Üldiselt võiks eeldada, et kõrgem tunnihind kaasneb õigusteenuse osutaja kõrgema kvalifikatsiooniga, mis mh tähendab sedagi, et sama töö jaoks kulutatakse vähem aega. Siiski on tegemist hinnanguliste ja paljuski kohtuasja eripärast sõltuvate kriteeriumitega, mida mõjutab nt kriminaalasja keerukus ning maht, kaitseargumentide asjassepuutuvus, vajalikkus ja põhjendatus jm tegurid. Järjepidevaks ei saa pidada ka õigusteenuse turu keskmise tunnihinna kindlaksmääramist käsitlevat praktikat. Praeguseski asjas loeti erinevate kaitsjate puhul keskmine töötunni hind põhjendatuks kuni 90-eurose erinevusega (vahemikus 160– 250 eurot).
32.Viimase aja kohtupraktikast saab tuua näiteid, mille kohaselt on isegi eelmises punktis esile toodud kriteeriume arvestavalt kindlaks määratud mõistliku suurusega kaitsja- või esindajatasu märkimisväärne (nt RKKK 05.12.2025, 1-22-2637/233, p-d 45–49; 21.11.2025, 1-21-8803/170, p-d 23–26; 18.11.2025, 1-23-7274/138, p 130; 14.03.2025, 1-19-705/1769, p 250). Osutatud kohtuasjades põhjendas nii suure kaitsjatasu hüvitamist peamiselt nende asjade keerukus ja maht. Samas on ka vähem mahukates, keskmise keerukusega ja lihtsamateski asjades täheldatav tendents, mille kohaselt suureneb järjepidevalt nii osutatava õigusteenuse maht kui ka selle teenuse tunnihind.
33.Kolleegium märgib sellega seoses, et kuigi kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes peab kohus muu hulgas arvesse võtma õigusteenuse turuhinda, tuleb õigusabikulude riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarve vahenditest hüvitamise ulatuse otsustamisel silmas pidada ka advokaatidele riigi õigusabi eest makstava tasu määrasid (vt RKKK 02.12.2011, 3-1-1-99-11, p 10). Ehkki nimetatud tasumäärad pole ainus tegur, millele toetudes hinnata valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust, liiati arvestades riigi õigusabi süsteemi teatavat alarahastust (vt RKPJK 07.11.2022, 5-22-2, p 70 jj), on need siiski oluliseks orientiiriks, tuvastamaks lepingulisele kaitsjale või esindajale makstud tasu suuruse mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes.
34.Riigi õigusabi andmise kaudu on riik valmis tagama kvaliteetse õigusteenuse kättesaadavuse turuhinnast odavamalt. Seetõttu on võimalik lugeda ka keskmisest turuhinnast lähtuvat tasu mõnel juhul ülemääraseks ehk KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses ebamõistlikuks kuluks, kui see ületab oluliselt sarnase õigusteenuse eest riigi õigusabi korras makstavat tasu. Praeguseski asjas said süüdistatavad valida riigi õigusabi (KrMS § 43 lg 2, riigi õigusabi seaduse § 6 lg 2), kuid nad eelistasid lepingulisi kaitsjaid, mis ei ole kuidagi taunimisväärne. Ligikaudne arvutuskäik (kriminaalasja materjal ei võimalda täpselt kindlaks määrata kõigi toimingute tegemisele kulunud aega ega kõiki muid vajalikke komponente) näitab aga seda, et riigi õigusabi kasutamise korral osutunuks riigi õigusabi tasu ja kulude suurus (isegi juhul, kui seda suurendada kriminaalasja erilise töömahukuse tõttu 500%) ligilähedaselt kümme korda väiksemaks, kui käimasolevas menetluses on mõistlikuks loetud. Sellises ulatuses suurimat võimalikku riigi õigusabi tasu ületavat valitud kaitsjale makstud tasu on kolleegiumi hinnangul raske lugeda mõistlikuks KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses.
8(9)
1-22-7314 (III) Kokkuvõte ja kassatsioonimenetluse kulu
35.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 1 ning 5 ja § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2025. a otsuse osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt A kasuks välja enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu 190 575 eurot 80 senti, ja jõustab tühistatud osas Viru Maakohtu 12. mai 2025. a otsuse. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt, kaitsjate kassatsioon jääb rahuldamata.
36.A kaitsja taotleb kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud 10 434 euro 60 sendi hüvitamist (koos käibemaksuga). Taotluse kohaselt kulus K. Leel ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, nõupidamisteks ning kassatsiooni ja kassatsioonivastuse koostamiseks 17,25 tundi tunnihinnaga 200 eurot. Teistel A kaitsjatel kulus ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, nõupidamisteks ja kassatsiooni koostamiseks 18,3 tundi tunnihinnaga 295 ning 210 eurot. Kolleegium rahuldab taotluse osaliselt.
37.Kaitsjate kassatsioon jääb rahuldamata ning seepärast ei saa hüvitada kassatsiooni koostamise ja esitamise tõttu tekkinud menetluskulu (KrMS § 186 lg 2 esimene lause, vt ka RKKK 27.04.2026, 1-24-4898/33, p 35). Seoses kassatsioonivastuse koostamisega loeb kolleegium tasutaotlusest nähtuvalt põhjendatuks 5,5-tunnise ajakulu tunnihinnaga 200 eurot. Seega on KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt mõistlik kaitsjatasu 1364 eurot (koos käibemaksuga). KrMS § 186 lg 1 järgi tuleb nimetatud menetluskulu välja mõista riigilt.
38.B ja D kaitsjad taotlevad kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamist vastavalt 2031 (käibemaksuta) ja 1538 euro 84 sendi (koos käibemaksuga) suuruses summas. Kolleegium loeb need summad KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt mõistlikuks kaitsjatasuks. KrMS § 186 lg 1 järgi tuleb nimetatud menetluskulu välja mõista riigilt. B kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitis tuleb tema taotluse kohaselt tasuda OÜ Advokaadibüroo Namm pangakontole. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.