1-16-2411/1066 - Isikuvastased süüteod - Tervisevastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

kuriteoepisoodides) ja karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud, KarS § 133 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat, KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat 6 kuud, KarS § 209 lg 2 p 1, 4 järgi (kannatanuga LL seotud kuriteoepisood) ja karistati vangistusega 3 aastat, KarS § 209 lg 2 p 1, 4, § 349 järgi ja karistati KarS § 63 lg-st 1 lähtuvalt KarS § 209 lg 2 p 1, 4 alusel vangistusega 1 aasta 6 kuud, KarS § 212 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat 6 kuud, KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5 järgi ja karistati vangistusega 4 aastat, KarS § 255 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 4 aastat 5 kuud 9 päeva. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga, mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 5 kuud 9 päeva vangistust. KarS 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 31.07-02.08.2013.a.; 01.04.2015-06.09.2019.a, s.o 4 aastat 5 kuud 9 päeva vangistust karistusaja hulka ja karistus loeti kantuks. A. Velsi suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine, mis on asendatud elektroonilise valvega – tühistati kohtuotsuse kuulutamise järgselt. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel mõisteti A. Velsilt riigituludesse sundraha 1460 eurot, kaitsjatasu 13 098,24 eurot, 1/3 isiku ekspertiisiakti nr 15E-IDI0024 ekspertiisikulust summas 61 eurot, s.o. 20,33 eurot; 1⁄2 kiuekspertiisi nr 15E-AK0003 ekspertiisikulust summas 100 euro, s.o 50 eurot; isiku ekspertiisakti nr 15E-AK0003 ekspertiisikulu 61 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena võrdsetes osades. KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti kaitsjatasu ülejäänud osas, s.o summas 3274,56 riigi kanda. Kaitsja S. Sillari taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata. KarS § 83-2 lg 2 p 1 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel konfiskeeriti NN-lt: - NN nimele registreeritud sõiduauto Toyota Land Cruiser reg nr HHHHHH koos varuosadega (arestitud Harju Maakohtu 13.01.2016.a määrusega nr 1-15-10387); - NN nimele registreeritud sõiduauto BMW 750 reg nr AAAAAA (arestitud Harju Maakohtu 13.01.2016.a määrusega nr 1-15-10387). Sama kohtuotsusega mõisteti ühes kuriteoepisoodis süüdi ja kahes õigeks ka Maarjo Kalda, kelle suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Tsiviilhagide osas tegi kohus järgmised otsustused. Q OÜ poolt esitatud tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõisteti solidaarselt A. Velsilt, U. Velsilt ja M. Kaldalt Q OÜ kasuks 6544 eurot. M poolt esitatud tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõisteti A. Velsilt M (M kaudu) kasuks 6815 eurot. ÜÜ poolt esitatud tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõisteti A. Velsilt ÜÜ kasuks 3699,94 eurot. BB poolt esitatud tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõisteti A. Velsilt tema kasuks 382,63 eurot. E OÜ poolt esitatud kaks tsiviilhagi, vastavalt 805,35 euro ja 1187 euro nõudes rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõisteti A. Velsilt E OÜ kasuks 1192,35 eurot. S AS poolt esitatud tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõisteti A. Velsilt S AS kasuks 2578,30 eurot. LL poolt esitatud tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõisteti solidaarselt A. Velsilt ja U.

Süüdistatav A. Kuzyakin on KarS § 256 lg 1 järgi mõistetud süüdi kuritegeliku ühenduse organiseerimises ja juhtimises ning G. Abuladze, M. Kase, U. Vels ja A. Vels KarS § 255 lg 1 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumise eest ja nimelt selles, et A. Kuzyakin organiseeris eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal enne, kuid mitte enne, kui 2013 aastat vähemalt kolmest või enamast isikust koosneva, püsiva, isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegeliku ühenduse, mis oli loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, toimepanemisele ja esimese astme kuritegude toimepanemisele. Kuritegelikku ührndusse kuulusid peale A. Kuzyakini alates 2013 aastast M. Kase, G. Abuladze, U. Vels, A. Vels. Kuritegeliku ühenduse organiseerimine ja juhtimine seisnes A. Kuzyakini poolt kuritegeliku ühenduse tegevuse korraldamises, mis seisnes selles, et A.Kuzyakin andis vastavalt väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku ühenduse liikmetele, s.o M. Kasele, G. Abuladzele, U. Velsile ja A. Velsile, kategoorilises vormis korraldusi ja ülesandeid. A. Kuzyakini kuritegelikus ühenduses kehtis mitmetasandiline juhtimisstruktuur, kus juhist järgmisel positsioonil olevateks isikuteks olid M. Kase ja U. Vels, kes allusid otseselt A. Kuzyakinile. Näiteks A. Kuzyakin andis M. Kasele ja U. Velsile korralduse OO „pigistada“. Seejärel M. Kase ja U. Vels panid toime väljapressimise OO suhtes. M. Kasele allus kuritegelikus ühenduses G. Abuladze, kes sai samas ka otse A. Kuzyakinilt korraldusi. Isikutelt võlgade nõudmisega tegeles M. Kase koos G. Abuladzega. Samuti andsid A. Kuzyakin, M. Kase ja G. Abuladze 2013. a kuritegude toimepanemiseks UU2-le laenu 5000 eurot. UU2 seejärel karistati kohtuotsusega nr 114-2928, mille kohaselt ta mõisteti süüdi KarS § 255 lg 1, KarS § 199 lg 2 p 6, 7, 9 ja KarS § 202 lg 2 p 1, 2 järgi. Kuriteo toimepanemiseks antud laenu nõudsid UU2-lt tagasi kuritegeliku ühenduse liikmed A. Kuzyakin, M. Kase ja G. Abuladze. Samuti oli A. Kuzyakini ülesandeks kuritegeliku ühenduste liikmete omavaheliste probleemide/tülide lahendamine ning vajadusel ka karistamise otsustamine. A. Kuzyakini juhtimine ja organiseerimine seisnes põhiliselt selles, et tema andis endast järgmisel astmetel asuvatele kuritegeliku ühenduse liikmetele, s.o M. Kasele, G. Abuladzele ja U. Velsile korraldusi koguda kuritegelikule ühendusele alluvatelt/võlgnikelt raha. A. Kuzyakin andis korraldusi kasutada vägivalda võlgade väljanõudmisel. A. Kuzyakin nõudis raha kuritegeliku ühenduse liikmetelt iga kuu ning viitas, et antud raha pole ainult tema oma, vaid kõigi kuritegeliku ühenduse liikmete oma. Hierarhia kohaselt liikus kuritegeliku ühenduse poolt kogutud raha A. Kuzyakini kätte, kes vastavalt vajadusele jaotas „kassast“ raha ühenduse liikmetele. A. Kuzyakini hüüdnimed kuritegelikes ringkondades olid „Kuzja“, „Kuzma“ ja Kuznja“. Vestlustes kuritegeliku ühenduse liikmetega ja väljapool ühendust asuvate isikutega

rõhutab ning viitab A. Kuzyakin endale, kui juhile, kellele alluvad teised kuritegelikus ühenduses olevad isikud ja kelle korraldusi peavad teised täitma. A. Kuzyakini ülesandeks oli tema kuritegeliku ühenduse liikmete esindamine ja läbirääkimised kolmandate isikutega, kellega olid tekkinud tema ühenduse liikmetel probleemid seoses kuritegude toimepanemisega. A. Kuzyakin ja tema kuritegeliku ühenduse liikmed M. Kase, G. Abuladze ja U. Vels pidasid läbirääkimisi DD-ga A. Velsi suhtes. A. Kuzyakin ja tema kuritegeliku ühenduse liikmed M. Kase ja G. Abuladze pidid arutama LL2-ga RR puudutavaid küsimusi/probleeme. Kuritegelikus ühenduses asus A. Kuzyakinist aste madalamal positsioonil M. Kase, kellele A. Kuzyakin viitab kui enda „paremale käele“ ja „vanemale“. M. Kase ülesanne kuritegelikus ühenduses oli A. Kuzyakini korralduste ja juhiste tätimine ning omakorda tema enda alluvuses olevate kuritegeliku ühenduse liikmete tegevuse juhtimine ja koordineerimine ning koguda endast madalamal astmetel asuvate kuritegeliku ühenduse liikmetelt ja ühendusele võlgu olevatelt isikutelt rahasid nn „kassasse“. M. Kase viitab kuritegeliku ühenduse sees ja kolmandate isikutega rääkides endale kui „vanemale“. M. Kase tegeles ka vangistuses viibivate isikute ja nende lähedaste rahalise toetamisega. Kuritegelikus ühenduses allus M. Kasele otse G. Abuladze, kes kuulus A. Kuzyakini poolt juhitud kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt alates 2013. a-st. G. Abuladze põhiülesandeks oli kuritegeliku ühenduse liikmetelt ja neile allutatud isikutelt raha kogumine ja selle toimetamine vastavalt M. Kase või otse A. Kuzyakini kätte. Samuti pidi G. Abuladze täitma teisi A. Kuzyakini poolt antud korraldusi. Samuti võttis G. Abuladze üle HH2 võla AA-le. Nimetatud võlga tasus HH2 oma elukaaslase VV2 arvelduskontolt G. Abuladze tuttava AA2 arvelduskontole. G. Abuladzele allus kuritegelikus ühenduses omakorda A. Vels, kes tegutses ka U. Velsi käest saadud korralduste alusel. A. Velsi käest sai G. Abuladze korduvalt raha. Nimetatud raha sai A. Vels erinevate kuritegude toimepanemisest ning kuritegelikule ühendusele makstav protsent (10%) pidi tagama A. Velsile, G. Abuladze ja ühenduse poolse, kaitse. Samuti oli G. Abluladze ülesandeks lahendada A. Kuzyakini korraldusel erinevaid probleeme, mis tekkisid seoses A. Velsi poolt toime pandud kuritegudega (sh LL KKK kinnistu küsimustes DD-ga jt kohtumine). A. Kuzyakini kuritegelikus ühenduses moodustasid nn Rakvere haru U. Vels ja tema poeg A. Vels, kes panid Lääne-Virumaal toime erinevaid kuritegusid: 2013-2015. a september U. Vels pani Lääne-Virumaal toime erinevaid kuritegusid. Ajavahemikul 2013.a kuni 2015.a pani U. Vels isikute grupis koos A. Kuzyakini ja M. Kasega toime väljapressimise OO suhtes. Samuti panid U. Vels ja A. Vels ajavahemikul 2013-2015 september toime erinevaid kuritegusid, mis on kvalifitseeritavad KarS § 199 lg 2 p 4, p 7, p 8 KarS § 202 lg 2 p 2 ja KarS § 214 lg 2 p 4 järgi. Kuritegusid pani U. Vels toime üksinda või koos A. Velsiga. Samuti andis U. Vels koos A. Velsiga kolmandatele isikutele, kes neile allusid, sh Rait Õisole ja MM2le, korraldusi panna toime erinevaid kuritegusid. U. Vels andis A. Velsile korralduse MM2 suhtes kasutada füüsilist vägivalda ning tema käest raha nõuda. U. Vels ja A. Vels kogusid Lääne-Virumaal isikute käest raha, mille eest U. Vels ja A. Vels pakkusid isikutele omapoolset kaitset nn „katust“. Nimetatud kuritegude toimepanemisel saadud

varast maksis U. Vels teatud protsendi (10 %) kuritegeliku ühenduse juhile A. Kuzyakinile. U. Vels tasus kuritegelikul teel saadud tulu otse A. Kuzyakinile sularahas, kui ka kandes raha A. Kuzyakini pangakontole, kasutades selleks oma elukaaslase DD2 pangakontot. Kuritegeliku ühenduse liikmed, sh ühenduse juht, lahendasid ühiselt probleeme, mis tekkisid ükskikuritegude toimepanemisest. Nii näiteks kannatanu LL kinnistuga seotud kelmuse toimepanemisest saadud kasumist A. Vels, kõrgemal positsioonil asuvatele liikmetele A. Kuzyakinile, M. Kasele ja G. Abuladzele raha ei maksnud. Kui KK vahistati ja KKK kinnistu arestiti, pöördus kinnistu ostmiseks laenu andnud DD A. Velsi poole. DD nõudis A. Velsi käest kinnistu eest makstud raha osalist tagastamist, kuna kinnistut ei saanud edasi müüa. A. Vels pöördus seepeale antud küsimuses oma kuritegeliku ühenduse liikmete poole, mille tulemusel toimus 9. märtsil 2015.a Tallinnas Inseneri tn 3 juures asuvas Europarklas kohtumine kuritegeliku ühenduse liikmete A. Kuzyakini, M. Kase, G. Abuladze, U. Velsi ja A. Velsi vahel. Seejärel toimus A. Kuzyakini ühenduse liikmetel kohtumine SS, DD ja JJ2 vahel. Kohtumisel arutati A. Velsi võlgnevust seoses KKK kinnistuga DD-le ja JJ2-le. Kohtumisel otsustati kuritegeliku ühenduse liikmete poolt, et A. Vels peab maksma DD-le 23 000 eurot kuna antud kuriteo sooritamisest saadud tulust ei olnud A. Vels kuritegeliku ühendusele nn „kassasse“ maksnud. Kuna A. Vels DD-le raha maksta ei soovinud, siis otsustasid teised kuritegeliku ühenduse liikmed, s.o A. Kuzyakin ja U. Vels võtta ära A. Velsile kuuluvad sõidukid (Toyota Land Cruiser, BMW, Audi A8) ning anda need anda võla katteks DD-le. Sõidukite äravõtmise vältimiseks lasi A. Vels sõiduki Toyota Land Cruiser 150 rm HHHHHH vormistada oma elukaasalase NN nimele. Samuti pakkus A. Vels Lääne-Virumaal raha eest enda poolset „kaitset“, mis seisnes selles, et isikud pidid A. Velsile maksma „kaitse“ eest igakuiselt raha ja probleemide korral pidi A. Vels neid lahendama. Kuritegeliku ühenduse huvides toimepandud kuritegudes on süüdistatavad A. Kuzyakin, M. Kase, U. Vels ja A. Vels mõistetud süüdi järgmistes üksikkuritegudes: A. Kuzyakin on KarS § 214 lg 2 p 4 järgi , M. Kase KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja U. Vels KarS § 214 lg 2 p 4 järgi mõistetud süüdi selles, et nemad panid toime isikute grupis kuritegeliku ühenduse raames ja heaks varalise kasu üleandmise nõudmises grupi või kuritegeliku ühenduse poolt, kui on ähvardatud hävitada või rikkuda vara ning kui on ähvardatud vägivallaga, OO suhtes väljapressimise. Antud kuriteo panid M. Kase ja U. Vels, A. Kuzyakini juhtimisel ja korraldusel toime ajavahemikul 2012-2015a. Lääne-Virumaal alljärgnevalt: 2011.a kevadel tekkisid OO-l rahalised vaidlused UU3-ga, kes töötas OO-le kuuluvas ettevõttes OÜ K. UU3 nõudis OO-lt kokku 30 000 eurot, mida viimane väidetavalt UU3le võlgnes. Võla kättesaamiseks pöördus UU3 AA2 (endise nimega AA2) poole, kes pidi kokkuleppe kohaselt olema vahendajaks. Selle tulemusel maksis OO AA2-le kokku 8 500 eurot, mille AA2 pidi edasi andma UU3-le. Samal ajal hakkas UU3 asemel võlga nõudma ja probleemi lahendamise eest tasu nõudma M. Kase, kes ähvardas OO füüsilise vägivallaga. AA2 ja M. Kase nõudsid OO käest kokku 10 000 eurot, et lahendada UU3 võla küsimus. Väljapressimise tulemusel maksis OO sularahas kokku

8 500 eurot AA2-le ja kokku 1 500 eurot M. Kasele, millest 600 eurot (07.08.2012.a 200 eurot; 12.09.2012 - 200 eurot; 11.10.2012.a – 200 eurot) kandis OO M. Kase arvelduskontole. Kokku 10 000 euro maksmisega pidi OO võlg tasutud olema. 2013.a-l hakkas vägivallaga ähvardades eelnimetatud võla väljanõudmisega OO-lt tegelema kuritegeliku ühenduse liige U. Vels, kes põhjendas võla nõudmist sellega, et eelnevad summad, mis OO maksis AA2-le ja M. Kasele ei ole jõudnud nende pealikuni, st kuritegeliku ühenduse juhile A. Kuzyakinile. Raha mittemaksmise korral või politseisse pöördumise korral ähvardas U. Vels muuta OO elu „põrguks“, st kasutada OO suhtes füüsilist vägivalda ja hävitada temale kuuluvat vara. Täpselt tuvastamata ajal 2013. a kevadel leppis U. Vels kokku kohtumise OO ja A. Kuzyakini vahel. Kohtumisel U. Vels ja A. Kuzyakin nõudsid 2013 a kevadel Tallinna linnas OO käest 10 000 eurot. Väljapressimise tulemusel tasus OO U. Velsile ja A. Kuzyakinile sularahas kokku 3 000 eurot. Kokkuleppe kohaselt pidi OO tegema tasuta tööd U. Velsi sõbra NN2 heaks, et tasuda ülejäänud 7 000 eurone võlanõue. 2013. a suvel teostas OO läbi oma ettevõtte K OÜ NN2-ga seotud ettevõtte jaoks metsa ülestöötamisega seotud töid, mille eest pidi NN2 tasuma otse U.Velsile. OO tehtud tööde eest maksis NN2 7 000 eurot U. Velsile. U. Velsi sõnul maksis ta omakorda 7 000 eurot A. Kuzyakinile, et lahendada OO probleem ja tasuda võlg UU3-le. Eelnimetatud summa tasumisega ja töö tegemisega pidi OOi võlg U. Velsi ja A.Kuzyakini ees tasutud olema. 2014.a mais U. Vels nõudis OO-lt 5 500 euro üleandmist, mis pidi minema A. Kuzyakini kätte. Seejärel U. Vels ja A. Kuzyakin tegutsedes koos isikute grupis nõudsid OO käest 2014.a mais Tallinna linnas 5 500 eurot ning tasumise tähtajaks anti juuli 2014.a. 2014.a aasta suvel jätkas U. Vels, A. Kuzyakini juhtimisel ja korraldusel, OO-lt raha (4 500 euro) väljapressimist, ähvardades viimast vägivallaga. A. Kuzyakin andis U. Velsile korralduse OOi „pigistada“. Seega U. Vels nõudis OO käest võlga ning andis mõista, et kui OO-l ei ole tervet summat tasuda, siis võib ta tasuda väiksemate osade kaupa (näiteks 500 euro kaupa). Samal ajal jätkas OO-lt raha nõudmist M. Kase, kes tegutses isikute grupis koos A. Kuzyakini ja U. Velsiga. 21.08.2014.a Rakvere linnas U.Vels nõudis OO käest 4 500 eurot ning ähvardas viimast vägivallaga kolmandate isikute poolt, kui OO peaks abi saamiseks pöörduma politsei poole. Ühtlasi viitas U. Vels, et tema puhul on tegemist kuritegeliku ühenduse liikmega, kes peab raha viima A. Kuzyakinile. Samuti andis U. Vels mõista, et juhul, kui OO ei maksa raha talle ja A. Kuzyakinile kaitse eest, siis võivad tulla isikud, kes peksavad OO-l „jalaluud puruks“. U. Vels selgitas, et kui ta poleks OO kaitsnud, siis oleks viimasel juba „pea lõhki“. Väljapressimise tulemusel tasus OO 1 000 eurot U. Velsile, kandes eelnimetatud summa 27. augustil 2014.a U. Velsi elukaaslase DD2 arvelduskontole. Nimetatud summa andis U. Vels edasi A. Kuzyakinile. U. Vels nõudis eelnimetatud raha OO käest A. Kuzyakini korraldusel. OO poolt raha mitte maksmise korral andis A. Kuzyakin U. Velsile korralduse OO-le „trahvi peale panemiseks“ ja võlasumma kahekordistamiseks. Isikute grupis tegutsenud kuritegeliku ühenduse liikmed U. Vels, M. Kase ja A. Kuzyakin jätkasid OO käest raha väljapressimist ka 2015 a-l, nõudes viimaselt raha

1.aprillil 2015 kella 02.00 paiku A. Vels, MM2 ja R. Õiso võtsid kannatanu käest ära PPP tänava garaažide juures asunud s/a Volvo S80 reg.nr JJJJJJ. A.Vels, MM2 ja R.Õiso pukseerisid s/a Volvo S80 A.Velsi maasturiga Haljalas asuvasse tanklasse, kus MM2 istus s/a Volvo S80 reg.nr JJJJJJ rooli. Vastavalt isiku ekspertiisiaktile nr 15E-IDI0024 tuvastati LL3-l haiglasse pöördumisel ja kohtuarstlikul läbivaatusel järgmised kehavigastused: haav parema kulmupealse piirkonnas, verevalumid vasaku rangluu piirkonnas, vasaku reie sisepinnal ja vasaku küünarvarre sisepinnal, vasaku kodarluu kinnine killunenud murd. Eksperdi arvamuse kohaselt olid need vigastused (käevarre luumurd, parema kulmu haav, hematoomid/verevalumid ja valu üle keha), mis olid tekitatud peksmise tulemusel. KarS § 209 lg 2 p 1, 4 järgi on A. Vels mõistetud süüdi selles, et tema koos KK-ga pani toime kelmuse LL suhtes kelmuse. LL eksitamiseks ostis A. Vels alkoholi ning saatis R. Õiso koos alkoholiga LL juurde. R. Õiso ülesandeks oli koos LL-ga tarbida alkoholi - eesmärgiga, et LL asjadest aru ei saaks ning oleks temale kuuluva kinnistu ümbervormistamisega nõus. KK ülesandeks oli vormistada KKK kinnistu oma ema AK nimele. Kuriteo toimepanemiseks esitles KK ennast A nimelise isikuna ning viis alates 2014.a maikuust kuni 9. juunini 2014.a-ni varalise kasu saamise eesmärgil, tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, LL, kes oli soovinud müüa kasvavat metsa, pettuse teel eksitusse, mille tagajärjel omandas kannatanule kuuluva KKK kinnistu (katastritunnusega XXX ja YYY, suurusega 22,5 ha) Rakvere vallas LLL külas. Nimelt andis KK, jättes endast mulje kui maksevõimelisest isikust, koos A. Velsiga 2014 juuni alguses LL-le ja tema elukaaslasele ÕÕ2-le väiksemaid summasid sularahas ning alkoholi, millega lõi teadvalt ebaõige ettekujutuse LL-le. Nimelt öeldi LL-le, et viimase õde võib temalt kinnistu võõrandada, mille takistamiseks tegid A. Vels ja KK kannatanule ettepaneku kinnistu KK nimele vormistada, lubades selle uuesti LL nimele tagasi vormistada. Kasutades ära LL kergeusklikkust ja lihtsameelsust, viisid KK ja A. Vels kannatanu 8. juunil 2014.a sõidukiga Audi A6 Avant (reg.nr NNNNNN) Tallinnasse MMM asuvasse X Notaribüroosse, viies eelnevalt LL eksitusse ja käskisid tal notarile öelda, et on

kinnistu eest 15 000 eurot sularahas varasemalt kätte saanud. Notariaalne tehing jäi teostamata KK ja A. Velsi tahtest sõltumata põhjuste, kuna notar keeldus lepingut vormistamast põhjendamatult madala hinna tõttu. Seejärel viisid KK ja A. Vels kannatanu 9. juunil 2014.a sõidukiga Audi A6 Avant (reg.nr NNNNNN) Tallinnasse KKK asuvasse SO Notaribüroosse, viies eelnevalt LL eksitusse, käskides tal notarile öelda, et on kinnistu eest 25000 eurot sularahas eelnevalt kätte saanud. Büroos vormistati ostu-müügilepinguga kannatanule kuuluv kinnistu KK ema VV2 nimele. A. Vels ja KK lõid jätkuvalt ebaõige kujutuse, kui väitsid LL-le, et vormistavad kinnistu uuesti tema nimele tagasi. KK ja A. Vels jätkasid LL-le viimase tähelepanu hajutamiseks ja saavutatud usaldava suhte hoidmiseks väiksemate sularaha summade andmist ning ostsid kannatanule ja tema elukaaslasele uue rolleri, viies näitliku täitmistahtega kannatanu eksitusse. Erinevalt varasemalt lubatule müüsid KK ja A. Vels vastavalt varasemale plaanile 30. juuni 2014.a kelmuse toimepanemise tagajärjel omandatud KKK kinnistu GG2 ́ile ja JJ2-le 40 000 euro eest. Kuriteo toimepanemise tagajärjel tekitasid A. Vels ja KK LL-le varalist kahju 40 000 eurot. Kinnistu ostis GG2, koos JJ2-ga ning kinnistu vormistati GG2 nimele. Kinnistu ostmiseks võttis JJ2 laenu DD käest. KKK kinnistu maha müümisest saadud 40 000 eurot jagasid A. Vels ja KK omavahel ära. KK maksis saadud kriminaaltulust 2 000 eurot U. Velsile, mille U. Vels pidi andma edasi Tallinna kuritegeliku ühenduse liikmetele nö „ühiskassasse“. Ülejäänud osa, s.o 18 000,00 eurot kuriteo tulemusel saadud varast jagasid KK ja U. Vels omavahel ära. U. Vels sai KK käest 9000 eurot. A. Vels sai nimetatud kuriteo tulemusel pool kinnistu müügihinnast, s.o 20 000 eurot, mille eest ostis ta endale sõiduki Toyota Land Cruiser 150 (reg.nr HHHHHH), mille vormistas tegeliku omaniku varjamiseks oma tuttava WW2 ettevõtte T OÜ nimele. Erinevalt KK-st A. Vels, olles samal ajal kuritegeliku ühenduse liige, nimetatud kelmuse toimepanemisest saadud kriminaaltulust endast kuritegelikus ühenduses kõrgemal positsioonil asuvatele liikmetele A. Kuzyakinile, M. Kasele ja G. Abuladzele raha ei maksnud. Kui KK vahistati ja KKK kinnistu arestiti, pöördus kinnistu ostmiseks laenu andnud DD Aap Velsi poole. DD nõudis A. Velsi käest kinnistu eest makstud raha osalist tagastamist, kuna kinnistut ei saanud edasi müüa. A. Vels pöördus seejärel antud küsimuses oma kuritegeliku ühenduse liikmete poole. Kuritegeliku ühenduse liikmete poolt otsustati, et A. Vels peab maksma DD-le 23 000 eurot kuna antud kuriteo sooritamisest saadud tulust ei olnud A. Vels kuritegeliku ühendusele nn „kassasse“ maksnud. Kuna A. Vels DD-le raha maksta ei soovinud, siis otsustasid teised kuritegeliku ühenduse liikmed, s.o A. Kuzyakin ja U. Vels võtta ära A. Velsile kuuluvad sõidukid (Toyota Land Cruiser, BMW, Audi A8) ning anda need võla katteks DD-le, kuid sõidukite äravõtmise vältimiseks lasi A. Vels sõiduki Toyota Land Cruiser 150 rm HHHHHH vormistada oma elukaaslase NN nimele. KarS § 209 lg 2 p 1, 4, § 349 järgi on A, Vels mõistetud süüdi selles, et -

taotlema. Raha dokumentide taotlemiseks (s.o riigilõivu eest tasumiseks) andis II2-le A. Vels. Seejärel A. Vels ja R. Õiso toimetasid II2 20.02.2015.a Tallinnasse Põhja Prefektuuri teenindusse, kus väljastati II2-le isikut tõendav dokument. Peale dokumendi kättesaamist andis II2 oma dokumendi üle isikute grupis tegutsenud MM2-le, A. Velsile ja R. Õisole. Peale II2-lt isikutunnistuse kättesaamist MM2, Rait Õiso ja Aap Vels 23.03.2015.a tellisid interneti teel E OÜ-st järelmaksuga teleri Philips 3D Smart 4K UHD maksumusega 822 eurot (kogumaksumus koos järelmaksu intressidega 1222 eurot). Teleri ostmiseks tegid MM2, Rait Õiso ja Aap Vels sissemakse VV3 pangakontolt. Televiisori saabumisel viisid Aap Vels ja Rait Õiso II2 Tamsalu postkontorisse kohapeale, et teler kätte saada ning II2 andis teleri üle Aap Velsile ja Rait Õisole. Seejärel müüsid Aap Vels ja Rait Õiso teleri Philips 3D Smart UHD maha ning tahtlikult jätsid teleri eest II2-le maksmata. Oma tegevusega isikute grupis tegutsenud MM2, Rait Õiso ja Aap Vels E OÜ-le varalise kahju 1187,00 eurot. KarS § 133 lg 1 järgi mõisteti Aap Vels süüdi selles, et tema asetas Rait Õiso olukorda, kus viimane oli sunnitud töötama tavapäratutel tingimustel, pidi toime panema kuritegusid ja täitma teisi vastumeelseid kohustusi, ning kõike eelnevat seetõttu, et Aap Vels ähvardas Rait Õiso ́t vägivallaga ning kasutas ka reaalselt vägivalda. Nimelt tekkis Rait Õiso ́l täpselt tuvastamata ajal enne 2014 aastat konflikt eeluurimisel tuvastamata Aap Velsi tuttavatega, mille käigus tekkis Rait Õiso ja tuvastamata isikute vahel kaklus. Järgmisel päeval pöördus Aap Vels Rait Õiso poole ja kutsus Rait Õiso Rakveres asuva metsa juurde. Nimetatud kohtumisel selgitas Aap Vels, et kuna Rait Õiso oli eelmisel päeval peksnud läbi Aap Velsi sõbrad, siis nüüd on Rait Õiso selle teo eest võlgu 4000-5000 eurot. Rait Õiso võlgnes eelnimetatud summa Aap Velsile, kes määras ka summa suuruse. Seejärel käskis Aap Vels Rait Õisol hakata tema jaoks tööd tegema ning vastuhakkamise korral kasutas Aap Vels Rait Õiso suhtes füüsilist vägivalda ja ähvardas kasutada pidevalt vägivalda. Sealjuures Aap Vels mõnitas ja alandas Rait Õisot, kutsudes teda hulluks, orjaks ja neegriks, et allutada Rait Õiso enda tahtele. Aap Vels sundis Rait Õisot tegema füüsilist tööd, milleks oli koristamine ja kivide vedamine Aap Velsi kodus X talus, XXX. Rait Õiso pidi tööd tegema selleks, et teenida tasa võlg, mille Aap Vels oli talle määranud. X talus pidi Rait Õiso tegema tavapärasest pikemaid tööpäevi ja Aap Vels tasus Rait Õisole aeg-ajalt 10 - 20 eurot, et Rait Õiso saaks endale toitu osta. Samuti oli Rait Õiso sunnitud tegema tööd Aap Velsi elukaaslase NN kodus aadressil XXX, X talus, mis seisnes ahju kütmises. Seejärel, olles Rait Õiso enda tahtele allutanud, käskis Aap Vels Rait Õisol panna toime erinevaid kuritegusid. Kui Rait Õiso keeldus kuritegusid toime panemast, siis Aap Vels ähvardas ja lõi Rait Õisot tekitades talle valu. Samuti ähvardas Aap Vels Rait Õiso võlasummat suurendada, kui Rait Õiso ei täida täpselt tema käskusid. Kui Rait

Õiso tegi midagi teisiti, kui Aap Vels oli käskinud, siis suurendas Aap Vels Rait Õiso võlga. Ähvardades vägivalla ja võla suurendamisega ning kasutades Rait Õiso suhtes füüsilist vägivalda Aap Vels käskis Rait Õisol toime panna järgnevad kuriteod: Aap Velsi korraldusel pidi Rait Õiso koos temaga varastama ajavahemikul september 2014.a kuni aprill 2015.a kütust XXX territooriumil asuva firma Q OÜ kütusemahutist. Aap Velsi korraldusel ja juhendamisel pidi Rait Õiso varastama:XXX külas asuva B OÜ-le kuuluvast farmist ajavahemikul 30.08.2014 kell 19.00 kuni 31.08.2014.a kell 14.00 traktori MTZ952 rm 2119ET (väärtusega 5000 eurot) Samuti pidi Rait Õiso Aap Velsi korraldusel varastama ajavahemikul 2014.a suve lõpp kuni 28.10.2014.a, XXX BBB kinnistult M-le kuuluva traataia koos postidega. Samuti pidi Rait Õiso Aap Velsi korraldusel ja juhendamisel 21.03.2015.a-l XXX toimepanema sõidukiga Audi A8 (reg.nr XXXXXX) kindlustuskelmuse, mis on kvalifitseeritav KarS § 212 lg 1 järgi. Lisaks eeltoodule käskis Aap Vels Rait Õisol võtta liisingusse M OÜ–st sõiduk BMW ja võtta Viru Laenu pandimajast laenu. Kuna Rait Õisole laenu ei antud, siis suurendas Aap Vels Rait Õiso võlasummat ning käskis tal otsida isikuid, kelle nimele saaks vormistada järelmaksuga erinevaid kaupasid. Aap Velsi korraldusel pöördus Rait Õiso Lääne-Virumaal ÜÜ, II2 ja BB poole. Rait Õiso seejärel pani Aap Velsi korraldusel korduvalt toime KarS § 209 lg 2 p 1 p 4 järgi kvalifitseeritavaid kuritegusid. KarS § 212 lg 1 järgi on Aap Vels mõistetud süüdi selles, et tema pani toime 21.03.2015.a XXX toime sõidukiga Audi A8 (reg.nr XXXXXX) kindlustuskelmuse – kindlustusjuhtumi esilekutsumise ja kindlustusjuhtumi kohta toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise – mis seisnes selles, et Aap Vels soetas 17.11.2014.a sõiduki Audi A8 (reg.nr XXXXXX) ning vormistas sõiduki oma elukaaslase NN nimele ning sõlmis NN nimel sõidukile Suurkasko kindlustuse S AS-ga ja tasus kindlustusmakseid. Kuna sõiduki Audi A8 (reg.nr XXXXXX) tehniline seisukord oli halb, otsustas Aap Vels 2015 aastal nimetatud sõidukiga panna toime kindlustuskelmuse, et saada hiljem kindlustuselt S AS kindlustushüvitist. Kõigepealt pöördus Aap Vels MM2 poole, et viimane teeks sõidukiga Audi A8 (reg.nr XXXXXX) tahtlikult avarii. MM2 keeldus sellest ettepanekust kuna kartis avariid sooritada. Seejärel pöördus Aap Vels temale allutatud Rait Õiso poole ja käskis tal Audi A8 (reg.nr XXXXXX) avarii teha. Avarii tegemiseks sõitsid Rait Õiso, MM2 ja Aap Vels kahe sõidukiga XXX, kus Rait Õiso sõitis Aap Velsilt saadud korralduste alusel sõidukiga Audi A8 (reg.nr XXXXXX) teelt välja, mille tulemusel sai sõiduki esiosa vigastusi. Pärast õnnetust pöördus Aap Vels S AS poole ja esitas autokindlustuse kahjuavalduse. Kahjuavaldusse kirjutas Aap Vels ebaõigeid andmed otsekui tema sõitis sõidukiga Rakverest Tamsalusse ja metsast jooksis siga tee peale ning seejärel sõitis ta teelt välja paremale poole. Et avarii tunduks tõepärasem, siis peale avariid lõikas Aap Vels enda isale U. Velsile kuuluvate

KarS § 122 (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 3) järgi on Aap Vels mõistetud süüdi selles, et ta ründas varem korduvalt kehalisi väärkohtlemisi toime pannud isikuna uuesti 12.12.2014.a õhtust kuni 13.12.2014.a varahommikuni Rakvere linnas erinevates kohtades - nii XXX asuvas X pubis kui ka XXX asuvas SS2 korteris järjepidevalt GG viimast alandades. Nimelt ründas Aap Vels 12.12.2014.a õhtul Rakvere linnas X baaris GG, kes oli jäänud Aap Velsi täpselt tuvastamata tuttavale täpselt tuvastamata rahasumma võlgu ning millist võlga Aap Vels üritas GG-lt kätte saada. Nimelt lõi Aap Vels baaris GG põlvega ja rusikaga vastu näo piirkonda ning üritas ühtlasi ka GG kägistada. X baari turvamehed lahutasid Aap Velsi ja GG ning juhatasid viimase X baari tagauksest välja, ent Aap Vels järgnes GG-le Rakveres XXX ÕÕ venna SS2 korterisse ning jätkas seal GG ründamist. Eelnevalt aastaid võistluskunstiga professionaalsel tasemel tegelenud Aap Vels ründas korteri elutoas GG-ga kahekesi jäädes teda uuesti käte ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse. Elutuppa sisenenud ÕÕ üritas Aap Velsi takistada, ent Aap Vels tõukas ÕÕ eemale ja jätkas GG peksmist käte ja jalgadega ka pärast seda kui GG oli elutoa põrandale kukkunud ja teadvuse kaotanud. Lisaks jalgade ja kätega peksmisele viskas Aap Vels joogiklaasi vastu GG pead puruks ning tekitas sellega GG peapiirkonda ka erinevaid lõikevigastusi. Südaöö paiku ilmus politseipatrull kortermaja ette ning koputas ka XXX korteri uksele, mille peale sattus Aap Vels paanikasse ja käskis kõigil korteris olijatel vait olla ning talutas ise GG korteri vannituppa peitu. Pärast seda kui politsei oli andnud korteri omanikule SS2-le korralduse vaiksemalt olla ning lahkunud, jätkas Aap Vels vannitoas GG peksmist, seejuures mõnitades ja alandades GG, millise tegevusega väljendas Aap Vels erilist põlgust GG suhtes - nimelt ähvardas Aap Vels peksmise ajal GG, et laseb viimase korralikult läbi ni**uda ja lubas kõrva pea küljest ära lõigata ning GG suhtes erilise põlguse väljendamiseks urineeris Aap Vels korteri vannitoa põrandal lebavale GG-le peapiirkonda.

GG pöördus enda õe GG abil 13.12.2014.a hommikul Rakvere haigla traumapunkti, kus tal tuvastati kella 12:36 ajal peksmise tulemusena objektiivselt pea ja keha piirkonnas ulatuslikud kinnised ja lahtised hulgihaavad, mille osas teostati loktaalanasteesias üksikõmblused. KarS § 121 järgi on A. Vels mõistetud süüdi selles, et tema - ajavahemikul 12.12.2014 kella 23.00 kuni 13.12.2014 kella 07.00 lükkas LääneVirumaal Rakveres XXX korteris ÕÕ vastu televiisorit, mille tagajärjel ÕÕ tundis valu. Lükkamise tagajärjel purunes televiisor maksumusega 500 eurot. - 22.11.2013 kell 04.00 paiku aadressil TallinnXXX asuva pubi „X“ ees lõi A. Vels ühe korra rusikaga näo piirkonda TT, tekitades kehavigastuse ja füüsilist valu. Apellatsioonimenetluse esemeks on ka väljapressimise episood, milles maakohus on U. Velsi ja A. Velsi õigeks mõistnud. U. Vels oli kohtu alla antud ka süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja ja A. Vels KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi selles, et nemad koos BB2ga leppisid kokku, et A. Vels ning BB2 saavad kokku FFga ning nõuavad talt BB2 isa BB3 maksmata jäänud töötasu 1000 eurot. BB2, täites A. Velsi korraldusi, leppis kokku telefoni teel FF-ga kohtumise, tutvustades ennast inimesena, kes tahab tööd autojuhina. Kohtumine lepiti kokku 31.07.2013 kella 16.30 ajal Piira külas Ms Raktoomi tanklas. Kella 16.40 ajal helistas FF noormehele, kes soovis tööd ning noormees väitis et jääb 10 minutit hiljaks. Kella 17.00 ajal istus FF autos, kui tema auto taha parkis teine auto. FF auto juures nimetati tema nime ning FF väljus autost jäädes seisma enda auto juhipoolse ukse juurde. FF juurde tuli kolm noormeest (BB2, A. Vels ning nendega kaasa olnud LL4) ning üks noormeestest tutvustas ennast FF-le BB2-na ning küsis FF-lt tema isa BB3 tasumata jäänud töötasu, mille peale FF selgitas, et ei ole kellelegi võlgu. Kui FF keeldus täitmast nõuet raha maksta, siis sekkus nõude vaidlusesse A. Vels, kes ütles kannatanule, olles seejuures vahetult enne seda saanud telefoni teel enda isalt U. Velsilt otsese korralduse vajadusel vägivalda kasutada, FF vägivallaga ähvardades, et maksa kohe tonn eurot ära muidu kustutan su siin ära. A. Vels, olles agressiivselt meelestatud ning kasutades ebatsensuurseid väljendeid, nõudis korduvalt, et FF maksaks ära 1000,00 eurot. FF selgitas uuesti noormeestele, et ei ole võlgu kellelegi, ning ütles noormeestele, et teeb ühe telefonikõne. Seejärel istus FF autosse ning helistas Hädaabinumbrile (abonendile 110) ja andis teada, et temalt pressivad kolm noormeest raha välja. Selle peale avas A. Vels FFiauto ukse ning lõi ühe korra FF rusikaga meelekohta. Löömise hetkel istus FF autos juhi koha peal. A. Vels, olles löönud ühe korra FF, tahtis FF uuesti lüüa, kuid FF blokeeris löögid, saades A. Velsi oma haardesse, ütles FF tema haardes olnud A. Velsile, et rahune maha ning kui maha rahuned lasen lahti. Seejärel rahunes A. Vels maha ning FF vabastas A. Velsi haardest. A. Vels üritas FF haardest vabanedes uuesti FF rünnata ning lõhkus seejuures FF-le kuuluvad sõiduauto sisemust. Seejärel blokeeris FF A. Velsi rünnaku ning väljus autost. Peale seda lahkusid BB2 ja A. Vels koos nendega tanklasse kaasa tulnud, kuid toimunut kõrvalt näinud LL4.

Maakohtu poolt A.Velsi ja U.Velsi õigeksmõistmise põhjendused on järgmised. Kohtus kuulati üle kannatanu FF, kes väitis, et talle tuli mingi kõne kelleltki, kes soovis väidetavalt tema firmasse tööle tulla, lepiti kokku kohtumine tanklas, tema Mercedese sõiduki taha tuli teine auto, 3 noormeest tulid välja, küsiti, kas tegemist on temaga (Fga), BB2a hakkas rääkima, et ta on tema isale võlgu, F leidis, et ei ole, kuigi möönis, et isa töötas temaga seotud firmas, kuid palka talle välja ei makstud. A. Vels tuli talle kallale, ta lükkas ta endast eemale, A. Vels ütles, et tonn tuleb ära maksta, muidu kustutatakse ta ära (t kd 18 lk 9). A. Vels ründas teda hiljem, kui ta autos istud (t kd 18 lk 10), ta helistas politseisse ja ütles, et temalt pressitakse raha välja. Ka pöördus ta EMO’sse, kus fikseeriti vigastused. Kohtus avaldati kaitsja Sillari taotlusel kannatanu eeluurimisel antud ütlused (t kd 18 lk 30-31) vastuolude tõttu. Kohtus väitis kannatanu, et A. Vels lõi teda rusikaga näkku, seejärel istus F autosse ja helistas politseisse ja kui A. Vels teda veel ründas, siis sai ta haardesse ja A. lõi teda veel vaid jalaga, kui ta autos istus. Kohtueelsel uurimisel on kannatanu väitnud, et A. Vels lõi teda rusikaga meelekohta, ka väitis ta kohtueelsel uurimisel, et esmalt helistas ta sõbrale (t kd 18 lk 106), ka avaldati tema ütlused kaitsja Sillari taotlusel, kus ta kohtueelsel uurimisel hoopis väitis, et A. Vels kutsus teda võssa kaklema (t kd 18 lk 20). Kannatanu kohtus antud ütlused on vastuolus ka tema poolt häirekeskusesse tehtud telefonikõnedes väidetuga. Nimelt politseile väitis kannatanu, et teda ähvardati relvaga, kohtueelsel uurimisel ja kohtus ei ole ta sellest sõnagi rääkinud. Ka avaldati kaitsja Sillari taotlusel teisedki vastuolud kannatanu ütlustes (t kd 18 lk 18), nii ta tunnistas kohtueelsel uurimisel, et jättis BB2 isale töötasu välja maksmata, kohtus te endal sellist kohustust ei tunnistanud. Seega- eelnimetatud oluliste vastuolude tõttu ei ole kannatanu ütlused usaldusväärsed ega tõendina arvestatavad. Kohtus tõesti leidis tõendamist, et BB2 (end BB2) sooviks oli saada tagasi isa töötasu, ta läks seda FF-lt küsima. Ei ole tõendamist leidnud, et seda oleks nõudnud A. Vels, ka ei ole tõendatud, et sellega seoses oleks U. Vels mingeid korraldusi andnud või rahanõudest enne selle FF-le esitamist midagi teadnud. Kohtus leidis tõendamist, et A. Velsi ja FF vahel leidis aset füüsiline konflikt, kuid ei ole võimalik kindlaks teha, kes seda 2013 aset leidnud füüsilist konflikti alustas ning kuidas F tervisekahjustused, millistega seotud dokumentatsiooni kohus uuris (patsiendikaarti R245522 t kd 18 lk 91) tekkisid. Ka veendus kohus selles, et F näol oli tegemist füüsiliselt tugeva ja koguka isikuga, mistõttu ei oma hetkel olulist tähendust kiitsaka A. Velsi kikkpoksi oskused, kuna konflikt tulenevalt A. Velsi, tunnistaja LL4 ütluste kohaselt leidis aset autos, kitsas ruumis kus antud oskused ei võimalda edu saavutada. Kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et oleks toimepandud varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardades isiku vabadust või rikkuda vara või kasutada vägivalda nagu on väidetud süüdistusaktis. Kohtus leidis tõendamist, et FF ei tasunud BB3-le töötasu ja ei ole välistatud, et BB3 poeg seda F-lt küsima läks, kuid ei ole tõendatud A. Velsi teadlikkus võlanõudest eelnevalt ega ka tema poolt nõude esitamine FF-le. Kohtus leidis tõendamist, et A. Velsi ja FF vahel toimus rüselus, kuid ei ole ka välistatud, et FF alustas füüsilist konflikti ning FF vigastused võisid tekkida tema enda poolt alustatud rüseluse käigus, kuna A. Vels püüdis tema haardest vabaneda ja rabeles. Ka ei leidnud tõendamist U. Velsi poolt antud kuriteo toimepanemine. Asjaolu, et U. Vels ise tunnistas, et soovis 2013

hakkasid ristküsitluse käigus andma selgitusi telefonikõnede osas ja mis kontekst neil lähemalt on, sekkus kohus, et süüdistatavad nii pikalt ei seletaks. 24.05.2018 ristküsitlusel katkestas kohus istungi, et prokurör saaks istungi salvestust üle kuulates paremini oma küsimused süüdistatavale ette valmistada. Andes selliselt selge eelistuse ühele menetluspoolele. Kohus oleks pidanud andma ka kaitsjatele võimaluse linti kuulata, et nad saaksid näiteks tunnistajale teisesküsitluses küsimusi ette valmistada. Maakohus soosis prokuröri ka tunnistajate ristküsitlusel. Kohus ei lubanud temal esitada tunnistaja MM3 usaldusväärsuse kontrollimiseks tunnistaja ja süüdistatava BB2 vahelist meilivestlust ja manust tunnistajale näidata, siis kohus seda ei lubanud. 25.02.2019 – kohus ütles, et selle meilivestluse sisu ei seostu kohtumenetluse esemega. Ka ei lubatud tunnistajale näidata kirjavahetust, mis puudutas narkoäri samade isikute vahel ja seda samuti põhjusel, et pole seotud arutatava asjaga. Samas aga järgmisel päeval sai prokurör esitada tunnistaja OO2-le küsimusi, mis puudutasid kriminaalhoolduse rikkumist ja asjasse mittepuutuvaid süüteoepisoode ja seda ka olenemata sellest, et kaitsepool palus küsimused maha võtta. Maakohus abistas prokuröri. Kohus andis selgeid juhiseid kannatanu OO kaugülekuulamise põhjendatuse osas, kui jättis selles osas kannatanu taotluse esialgselt läbi vaatamata. Kohtupoolsest seisukohast läks süüdistajale selge sõnum, mida ja kuidas sellist taotlust tuleks põhjendada. Taotluse täiendus realiseeruski, see on nähtav 31.01 2018 istungi protokollist. Kõik kannatanu väited jäid paljasõnalisteks, kuid kohus hoolimata kaitsjate vastuseisust, kuulas kannatanu üle vaheseina kasutades. Kohus eiras ka enda poolt määratud tähtaega taotluse läbivaatamise osas. Ebavõrdselt kohtles kohus menetluspooli ka jälitusprotokollide vastuvõtmisel. Kaitsja S.Sillar taotles 29.03.2019 istungil vastu võtta täiendavalt kaks tõendit. Tegemist oli kahe telefonikõnega, mis oli peetud süüdistavate vahel 28.02.2019 pidasid. Antud kõnede stenogrammidest, mis süüdistavate vahel laiali jaotati on näha, kuidas BB2 kurtis R.Raldale, et prokurör on teda kohtusaali kürval olevas kabinetis hirmutanud karmi karistusega, kui ta ei pööra oma varasemalt antud ütlusi ümber.Põhjuseks oli asjaolu, et R.Raino kuulutas 25.02.2019 istungil oma varasemad ütlused mittetõesteks. (pr lk 48). Kohus ei võtnud tõendina neid kõnesid vastu põhjusel, et R.Raino on ütluste andmise päeval võtnud ravimeid ja pruukinud olla adekvaatses seisundis. Stenogrammides oli näha, et isik rääkis väga pikkade ja sisukate lausetega. Apellant leiab, et kohus oleks pidanud neid kõnesid kuulama saalis, et anda hinnang tema seisundile. Apellant ei nõustu sellega, et teda on seostatud ka nende kuritegude toimepanemisega, millised on kohtuotsuse kohaselt pandud toime KTÜ huvides. Ta esitab kõigi kuriteoepisoodide osas omapoolse tõendite analüüsi ning oma seisukohad tõendite usaldusväärsuse osas, mis on vastupidised maakohtu poolt antud hinnanguga. Maakohtu seisukohad KarS § 255 lg 1 ja 256 lg 1 osas on samuti apellandi arvates väärad. Kohus on kõik apellandi poolt apellatsioonis analüüsitud kuriteoepisoodid lugenud KTÜ huvides toimepanduks. Apellant leiab, et kõik need kuriteoepisoodid on

toimepandud individuaalhuvide ajel. Maakohtu hinnang kuritegeliku ühenduse eksisteerimise osas on vastuolus Riigikohtu uuema praktikaga. Kohtu väited, et apellant kuulus KTÜ-sse on paljasõnaline ja tõendamata. Kohtu poolt antud hinnang apellandi laenusuhetele e nendele kriminaalse värvingu andmine on meelevaldne. Apellant esitab oma seisukoha põhjendamiseks apellatsioonis tõendid, tsiteerib neid ja analüüsib ning hindab omapoolselt. Peamiselt puudutab analüüs telefonikõnede sisu, millistes tegelikult apellandi arvates ei arutatud midagi kriminaalset ja kohus on ise tõendeid kunstlikult sisutanud asudes ise isikutevahelistele kõnedele tähendust välja mõtlema. Seda peab apellant kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Järgnevalt lahkab apellant kohtu hinnanguid, mis puudutavad tema suhestumist A.Velsiga, A.Velsi allumist apellandile, laenusuheid RR ja LL2-ga, tema enda ja Kuzyakini laeunusuhteid UU3-ga, HH2 ja LA-ga seonduvat, kaebaja laenusuhteid UU2-ga, kohtu väidet, et kaebaja uuris A.Velsi varade omandamise võimalikkust, KTÜ püsivust, A.Kuzyakini korralduste tõsiseltvõetavust, M.Kase poolt vangistuses viibivate isikute toetamist, M.Kase ettevõttes töötavaid töölisi. Kõigis neis küsimustes esitab apellant ennast õigustavad väited ning leiab, et need lükkavad ümber maakohtu seisukohad. Apellant leiab, et isegi juhul, kui leitakse, et kohus on ta põhjendatult mõistnud süüdi karS § 255 lg 1 järgi, ei saata nõustuda karistusmäära, vara konfiskeerimise ja menetluskulude otsustusega. Ta palub, et ringkonnakohus arvestaks tema seisukohti nende küsimustes oma otsuse tegemisel. Ta leiab, et tema teopanus ei ole selline nagu seda kirjeldab maakohus ja mingit õigusvastasust ei ole võimalik maakohtu põhjendustest välja lugeda, mistõttu on mõistetud karistus karm. Kohus on ise justkui esitanud tema süüd vähendavad asjaolu, kuid karistusmääras see väljendunud ei ole. Apellant ei saa aru, miks temale on mõistetud oluliselt karmim karistus, kui A.Velsile. Menetluskulude osas käib apellant välja mõtte, et maakohtu poolt osade süüdistatavate osaline õigeksmõistmine, mis on vähendanud nende endi poolt menetluskulude kandmist, peaks vähendama ka apellandi menetluskulusid. Nimelt, ei saa ju eitada seda, et tema kaitsja pidi tutvuma ka nende kuriteoepisoodide materjalidega, milles teised süüdistatavad õigeks mõisteti, sest need episoodid on kajastatud ka apellandi süüdistuses. Samuti on apellandi kaitsja pidanud viibima nendes kuriteoepisoodides kohtus ülekuulatud tunnistajate, kannatanute ristküsitlemisel. Kõnede salvestuste kuulamisel. Praegusel juhul sattusid need süüdistatavad, kes on rohkem kuritegusid toime pannud eelisolukorda. Menetluskulude vähendamise peaks kaasa tooma ka asjaolu, et käesolevale menetlusele liideti veel teine kriminaalasi 1-15-7760, kus menetleti erinevate süüdistavate erinevaid kuriteoepisoode, millega apellant seotud ei ole. Apellandi arvates peaks ringkonnakohus juhul, kui leiab, et tema süü KarS § 255 lg 1 järgi on tõendatud, siis oleks eeltoodut arvestades tema arvates põhjendatud vähendada 50 %. Kui ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et HH2 laenusuhetega seonduvalt puudub kaebaja käitumises õigusvastasus ja sellega, et AA on kohtus andnud ebausaldusväärseid ütlusi, tuleb tühistada ka AA kasuks välja mõistetud kohtusse tulemise sõidukulu summas 30,90 eurot. Vara konfiskeerimise otsustust tehes ei ole kohus käsitlenud üldse apellandi ja tema kaitsja seisukohti selles osas. Kohtu poolt sellises suures ulatuses tema vara konfiskeerimine on lausa pahatahtlik. Kohus on mõistagi selles osas jällegi rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus ei ole isegi tähelepanu pööranud nendele

arvutusvigadele, mis esinevad kaebaja elatustaseme erinevust kajastava vaatlusprotokolli koondsumma kokku arvutamisel. Ega ka näiteks asjaolule, et kaebaja poolt eraisikuna oma ettevõttele V OÜ spordivarustuse ostmiseks antud laen on teadmata päritoluga sissetulekuna kaebajale arvutatud topelt. Ühe korra eraisiku elatustaseme erinevust kajastavas puhasväärtustabelis ja teist korda V OÜ andmeid kajastavas puhasväärtustabelis. See on apellandi arvates ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumine. Kohus ei ole süvenenud isegi puhasväärtuste tabelisse, sest vastasel juhul oleks näinud, et apellandi laenusuhete saldo on negatiivne e raha on rohke välja laenatud kui tagasi saadud. Apellant selgitab, et on elukutseline pokkerimängija ja tema sissetulekud pärinesid valdavalt pokkerimängude võitudest. Kõik kulutused, mis ta on kandnud kasiinodes ja ka tehingud sh kulutused kaughasartmängu operaatoritega on kajastatud tema kaardimaksetena puhasväärtustetabelis ja seetõttu ka tabeli koondsummas, mida prokurör esitas kohtule, kui teenitud kriminaaltulu. Apellant leiab, et kui süüdistaja ja kohus leiavad, et tal peavad veel mingid kulutused olema, on see etteheide vaid süüdistajale, kes neid siis peaks tõendama. Kui kaebaja poolt kaardimaksetega tehtud kulutused on puhasväärtuste tabelis kenasti kajastatud, siis AS O poolt AK päringule saadetud vastuses olevad väljamaksed kaebajale summas 43761 eurot mitte. See näitab jällegi seda, kui ebaobjektiivselt on kaebaja elatustaseme erinevust menetleja poolt kajastavad vaatlusprotokollid koostatud. Kuna aga kohus on jätnud kõik katsepoole väited tähelepanuta on kohus ka jõudnud eksitavatele seisukohtadele. Kohus on otsuses ka väitnud, et Hasartmängude panused ja võidud, mis on tehtud internetikasiinodes on Lisa 22 CD plaadil (t kd 16 lk 188) – seal on välja toodud süüdistatava kulutused on-line pokkerimängus, tehtud panused ning võidetud summad. Apellant rõhutab, et see on jällegi ekslik seisukoht. Lisa 22 kajastab tehtud kaardimakseid, seal ei kajastu ühtegi võidetud summat. See aga tähendab, et väär on ka kohtu edasine seisukoht, et selle tõendi abil on näha panustamiste ja võitude suhe ning selle tõendi abil saab tõmmata paralleele O külastamiste arvu ja võidetud summade vahel. Seejuures ei too ka kohus välja seda suhet. Kohus on A.Kuzyakini vara konfiskeerimise küsimust puudutavas osas märkinud, et KTÜ liikmed edastasid KTÜ juhile A.Kuzyakinile raha, milline on kuritegude toimepanemise tulem. Apellant rõhutab, et kohtus pole ühegi tõendiga leidnud tõendamist, et tema poolt A.Kuzyakinile antud raha pärineks mõne kuriteo toimepanemisest, seega poe selline kohtu väide kooskõlas kohtus uuritud tõenditega. Järgnevalt heidab apellant kohtule ette järeldusi, mis on tehtud kohtuotsuses tema ja A.Kuzyakini ning samuti HH2 vahelise laenusuhete osas. Kõik kohtu väited on vastuolulised ja sisutühjad. Apellant ei nõustu ka kohtu järeldusega, et ta külastas kasiinosid kuritegelikul teel saadud raha kasutades, sest legaalne sissetulek apellandil puudus. Apellandi arvates on kohus läinud vastuollu iseenda väitega, et O kaudu on süüdistatav teeninud tulu enam kui 59000 eurot. Apellant rõhutab, et vahetult peale kasiinokülastusi tegi ta 48-l korral sularaha sissemakseid 20985 eurot ja see peaks näitama, kust tulenevad tema sissetulekud. Kokkuvõtteks palub apellant vabastada aresti alt tema ettevõtte V OÜ põhivara (spordisaali varustus koguväärtusega 201140 eurot) ja tühistada konfiskeerimise asendamise korras välja nõutud 29149, 69 eurot. Süüdistatav taotleb võtta juurde ka tõendid, milliste vastuvõtmisest maakohus keeldus (18.01.2019 istungil). Nimelt puudutavad need OÜ V soetamisväärtust e soetamist

hinnaga 1200 eurot ja äriregistri andmed, et 31.05.2015 seisuga oli ettevõtte kassas 2500 eurot. Tühistada Harju Maakohtu otsus täies ulatuses, kuna maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud menetlusnorme. Teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks, kuna süüdistatav käitumises puuduvad süüteo tunnused ja süüdistatava süü on tõendamata. Süüdistatava G. Abuladze kaitsja adv. Argo Küünemäe leiab, et kohtulik uurimine oli ühekülgne, maakohus võttis seejuures süüdistaja rolli, jättis kaitseargumendid käsitlemata, põhistused pole jälgitavad. Kaitsja taotleb otsuse tühistamist süüdistatava süüdimõistmises KarS § 255 lg 1 järgi, tema õigeksmõistmist, hüvitada süüteomenetlusega tekitatud kahju, aja eest, millal süüdistavalt oli võetud vabadus, hüvitada lepingulise kaitsja õigusabikulud, jätta muud menetluskulud riigi kanda, vabastada süüdistatava vara aresti alt. Süüdimõistva otsuse korral palub kaitsja vähendada süüdistatavale mõistetud karistust ja lugeda karistus kantuks ringkonnakohtu otsuse tegemise päevast alates ning vähendada riigi õigusabi kulusid 50% ulatuses, rahuldada kaitsja tasu taotlus. Maakohus jättis analüüsimata kaitsja kirjalike kohtuvaidluse teesidest olulisima. Nimelt, antud juhul süüdistus ei vasta nõuetele. Kohus on seotud süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaoludega. Süüdistatav tuleb õigeks mõista, kuna süüdistuse teokirjeldus on nii puudulik, et selle alusel ei ole KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid järgides võimalik tuvastada kõiki KarS §-s 255 sätestatud karistusõigusliku vastutuse eeldusi. Süüdistuses puudub arusaadav ja konkreetne kirjeldus, millal, kus, kellega ja mis asjaoludel on G. Abuladze konkreetselt mingeid selliseid tegusid teinud (saanud ja andnud korraldusi, pidanud läbirääkimisi, lahendanud probleeme, andnud ja saanud kuritegelikul teel saadud raha, ühenduse liikmetelt ja neile allutatud isikutelt kogunud raha, võlgade sissenõudmisega, maksnud seda “kassasse”), mis seovad teda ühendusse kuulumise aspektist lähtuval. Maakohus pole analüüsinud, et prokuratuur pole sidunud tõendeid süüdistatavale etteheidetava abstraktse teokirjeldusega. Nii leidis kohus vääralt, et süü on tõendatud. Kohtu siseveendumus ei saa tugineda üksnes abstraktsioonil ja jälitustegevuse käigus kogutud telefonikõnede interpreteerimisel. Süüdistatav on andnud kohtuistungitel ammendavaid ja usaldusväärseid selgitusi puudutavalt teda käsitlevaid telefonikõnesid. Maakohus eksis tõendite hindamisel. Kohus ei seadnud kahtluse alla, et süüdistatav on teeninud legaalset tulu pokkerivõitudest, ent jättis legaalse tuluna siiski arvestamata, kuna süüdistatav pole tõendanud, palju ta panustamisega kaotas. Kaitsja arvates ei vasta süüdistus KrMS § 154 lg 3 nõuetele. G. Abuladze süüdistuse tekstis puuduvad piisavad faktilised asjaolud, mis on tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Järgnevalt lahkab kaitsja G. Abuladzele esitatud süüdistuse teksti ja toob esile puudused, millised tema arvates süüdistuses esinevad. Kaitsja toob apellatsioonis välja need laused süüdistusest, mis kuidagiviisi mainivad süüdistatava nime. Vähemasti pool G. Abuladzele esitatud süüdistuses olevast tekstist kirjeldab teistele süüdistatavatele etteheietavaid tegusid. Süüdistuse kuuel lehel (kaldkirjas) on

prokuratuur kirjeldanud juhtumeid, millede osas teeb prokuratuur etteheiteid teistele süüdistatavatele, mitte G. Abuladzele. Süüdistuse puhul viitab kaitsja, et Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-40-14 märkinud, et süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et see oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes või kohtuvaidluses. Ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtus suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud. Seega, ka käeolevas kriminaalasjas peab süüdistuse sisu olema arusaadav ehk arusaadavalt ja konkreetselt kirjeldatud, millal, kus, kellega ja mis asjaoludel on G. Abuladze konkreetselt mingeid selliseid tegusid teinud, mis seovad teda ühendusse kuulumise aspektist lähtuval. Süüdistuse ebaselguse ja mittearusaadavuse tõttu ei vasta esitatud süüdistus KrMS § 154 lg 3 nõuetele, mistõttu pole võimalik tuvastada süüdistatavale süüks pandavat süütegu. Järgnevalt esitab kaitsja apellatsioonis tegevused, milliseid G. Abuladzele süüdistuses ette heidetakse ning selgitab, miks tema arvates süüdistuse sisu ei ole piisav süüdimõistva otsuse tegemiseks. Süüdistuse tekst on ka eksitav. Näiteks väidetakse süüdistuses algselt, et A. Vels andis korduvalt G. Abuladzele kuritegude toimepanemisest saadud tulust 10%, et saada ühenduse kaitset. Hiljem väidetakse süüdistuses, et A. Vels ise mõtles välja ja otsustas, millistest tema poolt sooritatud kuritegudest tal võis hiljem probleeme tulla ja ta võis abi vajada ning üksnes nende kuritegude puhul tasus ta väidetavalt 10% G. Abuladzele. Millised on olnud need kuriteod milliste puhul “võis” tekkida “probleeme” ning millisete puhul “võis” A. Vels vajada “kaitset”, süüdistusest ei nähtu. Süüdistataval ei ole võimalik teostada tõhusat kaitset süüdistuse vastu, kui see põhineb teoreetilistele hüpoteesidele nagu “võis abi vajada” ja “võis hiljem tulla probleeme” jne. Prokuratuuri süüdistuse lk 90-96 on välja toodud kuritegude ammendav loetelu ja selles on kirjeldatud kõik kuritegeliku ühenduse väidetavad kuriteod ning need on süüdistuse kohaselt toime pandud kõik Lääne-Virumaal. Süüdistusest ei nähtu, et kuritegusid oleks toime pandud teistes maakondades. Süüdistuse tekstist nähtub, et väidetavalt on ühendusel nn Rakvere haru, kus tegutsevad A. ja U. Vels. Kus asuvad teised ühenduse harud, kus ühendus kuritegusid sooritab? Samuti tekib küsimus, kui prokuröri sõnade kohaselt on U. Vels Rakvere haru boss, kus süüdistuse kohaselt sooritati kõik kuriteod, siis mis roll või staatus ühenduses on A. Kuzyakinil? Kes on ühenduse teiste harude bossid? Prokurör on süüdistuskõnes toonud sisse ühenduse väidetava “rahvusvahelise mõõtme”, samas, kui süüdistuse tekstist väidetava ühenduse niinimetatud tegevusala piirneb kitsalt Lääne-Virumaaga ja ühtegi teist maakonda, linna ega riiki süüdistuse tekstist ei nähtu. Prokuratuur ei ole süüdistust menetluse käigus muutnud ja rahvusvahelise mõõtme etteheite sissetoomine on otsitud ja sisustamata. Kui ringkonnakohus loeb süüdistuse KrMS § 154 lg 3 nõuetele vastavaks ja maakohus on järginud KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 sätestatud kohtuliku arutamise piire, siis leiab kaitsja, et maakohus on vääralt asunud seisukohale, et süüdistatavale esitatud süüdistus on õigesti kvalifitseeritud. Järgnevalt esitab kaitsja seisukohad, millised on äratuntavad ja vastavad Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2018 otsuses esitatud kohtu seisukohtadele, mis on

tehtud kriminaalasjas 1-16-6452. Nimelt, tsiteerib kaitsja ringkonnakohtu seisukohti, mis puudutavad kuritegeliku ühenduse ja kuritegeliku grupi erisusi. Kaitsja leiab, et asja materjalidest ei selgu, millal ja mis asjaoludel väidetav kuritegelik kooslus tekkis. Süüdistusest nähtub loetelu etteheidetavatest kuritegudest periodil 2013-2015.a, mis toime pandud Lääne-Virumaal. Süüdistuse kohaselt oli A. Kuzyakin juhi rollis. Kas väidetav ühendus olnuks võimeline tegutsema A. Kuzyakinita? Vastus on kaitsja arvates eitav, sest süüdistatavate suhted ei olnud sellised mis oleks võimaldanud väidetaval ühendusel koos tegutseda. Seda näitavad ilmekalt A. ja U. Velsi suhted ja ka teiste süüdistatavate suhted U. Velsiga või G. Abuladze suhted A. Velsiga. A. Kuzyakini äralangemisel jääks väidetavasse ühendusse ainult kaks isikut, mis oma arvult ei moodusta kuritegelikku ühendust. Ka mängivad isiklikud suhted jõugus suuremat rolli kui kuritegelikus ühenduses. On tuvastatud, et A. Kuzyakini, Kase ja Abuladze puhul on tegu heade sõpradega. Ühenduse liikmete vahel peavad olema ülesanded täpselt jagatud, mis tähendab, et liikmete tahe on allutatud ühenduse tahtele. Kaitsja leiab, et antud juhul ei ole tõendamist leidnud, et süüdistatavad moodustasid mingigi kuritegeliku ühenduse, millel oli mingigi kindel struktuur ja määratud tööjaotuse täpne kord. Nimelt, kui vaadata G. Abuladze süüdistuse teksti, siis on tuvastatav, et väidetavat kuritegelikku raha mitte ei kogunud üksnes G. Abuladze vaid sellega tegelesid ka A. Kuzyakin, M. Kase, U. Vels ja ka A. Vels (vt süüdistuse lõigus nr 4 ja 7 ja 11). Seega tekib kaitsjal küsimus, kellel oli väidetavas ühenduses raha koguja roll? Kui see oli kõigil süüdistatavatel, siis milline oli täpne rollijaotus väidetavas ühenduses? Süüdistuses väidetakse, et korraldusi A. Velsile andis Abuladze kelle alluvuses ta väidetavalt oli. Samas väidetakse süüdistuses, et A. Vels sai ka korraldusi U. Velsilt. Siit tekib aga kaitsjal küsimus, et kui organisatsioonis valitsesid ranged alluvussuhted ja hierarhia, siis kuidas sai A. Vels saada korraldusi samaaegselt kahele isikult ehk alluda neile mõlemale, kui väidetavalt oli range alluvushierarhia? Millisel elulisel usutaval põhjusel pidi A. Vels alluma väidetava raha kogujale? A. Velsi väidetava alluvussuhte G. Abuladzele absurdsust kinnitab ka asjaolu, et nad sisuliselt ei suhelnud omavahel. G.Abuladze otsis A. Velsi pikaajaliselt taga, et laenu tagasi saada. A. Vels sihikindlalt vältis suhtlust Abuladzega. Tähelepanuväärne on, et süüdistuse kohaselt olid ühenduse läbirääkijad nii U. Vels, M. Kase kui ka G. Abuladze. Nii tekib küsimus, kuidas olid ühenduses rollid jaotatud, milline oli struktuur. Ka etteheidetavate probleemide lahendajatena on süüdistuses välja toodud nii M.Kase, U. Vels, kui G. Abuladze ehk kolmel liikmel oli ühetaoline roll. Need näited kinnitavad, et mingit täpset rolli või ülesannete jaotust süüdistuse kohaselt ei ole võimalik järeldada ja sama kehtib väidetava struktuuri kohta. Seega on juba süüdistuse teksti analüüsil tuvastatav süüdistuse väidete vasturääkivused, rääkimata sellest, et väiteid kinnitaksid mingid tõendid. Süüdistuse tekst üksnes kirjeldab võimalikku formaalset ülesannete jaotust, mis ei ole iseloomulik ühendusele. Maakohus võttis otsuse kirjeldavas osas aluseks prokuratuuri esitatud ebakorrektse kirjelduse ühenduse struktuurist, mistõttu jõudis ka ise vääratele järeldustele. Järgnevalt on jällegi esitatud eelviidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses toodud seisukohad, osas, millistele tunnustele vastab KTÜ ja mida üks või teine tunnus tähendab. Seejärel jõuab kaitsja järeldusele, et ei esine asjaolusid, mis annaks põhjendatud aluse jõuda järeldusele, et tegemist oli kuritegeliku ühendusega. Kaitsja leiab, et maakohtu otsuses on toodud järeldused üldsõnalised ja asjas sisalduvate

jälitusprotokollides sisalduvate kõnede põhjal tehtavad järeldused, sisustamaks kuritegeliku ühenduse mõistet, meelevaldsed. Näiteks, ühenduse ühiskassa osas puudub faktiliste asjaolude kirjeldus süüdistuses, kuid kohtuliku uurimise käigus on prokuratuur püüdnud kohut veenda, et süüdistatav MM2 on A. Velsilt kuulnud, et A. Vels on viinud G. Abuladze kätte 10% tema poolt teenitud kriminaalsest tulust. Samas A. Vels on seda kategooriliselt eitanud. Samuti püüdis prokuratuur nimetatud väidet tõendada tunnistaja KK ütlustega, kes väidetavalt on kuulnud mingisugusest Kuzyakini nimelisest ühendusest. KK on kümneid aastaid olnud retsidiivse käitumisega ja kümneid kordi karistatud kriminaalkorras ja seda väga erinevate kelmuste ja varavastaste kuritegude eest. Kahetsusväärselt ei ole prokurör sõnagagi kohtumenetluses maininud, et KK on üks enim karistatud isik Eesti Vabariigis ja tema karistusregister on ülipikk. Sellele vaatamata ei tekita sellise isiku poolt antud ütlusi prokuratuuris ega ka maakohtus mingeid küsitavusi. Kaitsja leiab, et selline suuliste tõendite käsitlemine maakohtus ei ole kuidagi kooskõlas õiglase kohtumenetluse printsiipidega. Võib väita, et kui KK oleks andnud ütlusi mõne süüdistatava poolt, siis oleks prokuratuur ja maakohus ilmtingimata toonud välja asjaolu, et sellise karistusregistriga isiku nagu KK ütlused ei saa olla usaldusväärsed. Käesoleval juhul tuginetakse KK ütlustele, et „ta on midagi kuulnud kuritegelikust ühendusest“. Maakohtu järeldused ühenduse väidetavast kassa olemasolust põhinevad üksnes kuulujuttudel. Samuti on väär maakohtu järeldus, et väidetavalt tõendavad näiteks U. Velsi telefonikõned, et eksisteeris mingi kuritegelik ühendus mida kutsuti Kuzyakini kuritegelikuks ühenduseks. Kaitsja leiab, et U. Velsi või tunnistaja KK subjektiivsetest arusaamadest mingisugusest kuritegelikust ühendusest, ei saa olla aluseks süüdistatavate käitumise kvalifitseerimiseks. Suure enamuse kuritegude toimepanijaks on kirjelduse kohaselt A. Vels. Seega kinnitavad ka väidetavate kuritegude liigid ja viis, et need ei ole omased kuritegelikule ühendusele ja ei ole ühenduse iseloomustavaks tunnuseks. Käesoleval juhul ei nähtu isegi süüdistuse tekstist, mis on need kvalitatiivset laadi erisused, mis annaksid võimaluse hinnata koosluse tegevusele ja ka G. Abuladze tegevusele ning süüdistatavate käitumises on tuvastatav raskem ebaõigussisu. Riigikohus on hiljaaegu asunud seisukohale, et kuritegelikku ühendust ei saa ega tohi mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi. Tõdemus, et seadusandja on kriminaliseerinud abstraktse ohudeliktina ainuüksi kuritegelikku ühendusse kuulumise, ilma et kahjustatud oleks mõnda karistusseadustiku eriosas kaitstavat individuaalset õigushüve, viitab üheselt, et KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2019. a otsus nr 116-6452/340, p 37). Kuritegeliku ühenduse mõiste on sisustatud ka ÜRO konventsioonis, milles tahetakse kuritegeliku ühenduse vormi omistada evima ka organiseeritud kuritegevusele omaseid ilminguid ja ainuüksi enda eksistentsiga looma ohu riigi sisejulgeolekule ja välijulgeolekule. Kaitsja väga kahtleb, et süüdistusaktis kaldkirjas ammendavalt kirjeldatud kuriteoepisoodid, kujutavad mingisugustki ohtu Eesti sise- või välijulgeolekule. Küll on A. Velsi poolt toimepandud arvukad kuriteod äärmiselt taunitavad ja karistatavad kui üksikkuriteod.

Prokuratuur esitas täiendavate tõendite voorus teistes kriminaalmenetlustes sõlmitud kokkulepete kinnitamise määruseid, millega soovis tõendada, et osad süüdistatavad (näiteks Süvaoja) on süüdi mõistetud kuritegelikku ühendusse kuulumises ja läbi selle luua kohtule mulje nagu on käesolevas menetluses tegu samuti kuritegeliku ühendusega. Teistes kriminaalasjades süüdimõistetud süüdistatavaid ei ole käesolevas menetluses üle kuulatud ja maakohus ka ei rahuldanud kaitsja vastavasisulist taotlust. Riigikohus on selgitanud, et süüdistatava jaoks ei saa olla siduv kohtuotsus, mis on tehtud teises kriminaalasjas teis(t)e isiku(te) suhtes. Väär on maakohtu järeldus, et süüdistatava G. Abuladze ütlused on ebausaldusväärsed, kuna need on vastuolus kohtus uuritud ja omavahel riimuvate usaldusväärsete tõenditega. Seejuures tugineb maakohus üksnes jälitusprotokollides sisalduvatele telefonikõnedele ja süüdistatava MM2 ning kannatanu R.Õiso ütlustele. Samas tuleb välja tuua, et R.Õiso ega ka MM2 ei ole kunagi mingit ühenduse raha või 10% maksu üleandmist kellelegi näinud vaid räägivad seda, mida nad on väidetavalt kuulnud süüdistatavalt A. Velsilt. Viimane on aga korduvalt kohtus kinnitanud, et ta ei ole kunagi kellelegi mingit 10% maksnud, sh G. Abuladzele. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et keegi oleks kunagi, kasvõi ühe korra, andnud 10% kriminaaltulust G. Abuladzele. Asjakohatu on maakohtu otsuse lk 138 toodud viide Riigikohtu otsusele (RK otsuse nr 1-16-6452 p 37), milles märgitakse, et piisab üksnes ühenduse eksistentsi toetamisest ja seda isegi kasvõi väliselt õiguspärasel moel, nt Tupidamise teenust osutades. Kaitsja leiab, et pole vähimalgi määral tuvastatud, et G. Abuladze kuulus kuritegelikku ühendusse, osutas sellele kasvõi Tupidamis- või mõnd muud teenust. Sõpruskonna vahelistele suhetele, sh laenusuhetele, ei saa omistada automaatselt kuritegelikku tähendust ja G. Abuladzele Tupidamisteenuse osutamist. Süüdistatavate algharidusele põhineva suhtlusstiili ei saa võtta aluseks kuritegeliku ühenduse tegude kvalifitseerimisel, kui teod, millele maakohus viitab nagu „lõug segi peksta“, sina tao jalgadega lõpuni“ ei ole kunagi aset leidnud ja selliseid tegusid ei ole G. Abuladze kunagi pidanud tegema, sest need väljendid A. Kuzjakini poolt olid sisutühjad ja tähendasid üksnes eneseväljenduse laadi võla tagasisaamise väljendamisel. Otsuse leheküljel 139 ei ole aru saada, milliste rahade kogumisse süüdistatav sekkus ja millised olid need ülevaated, milliseid esitas süüdistatav A.Kuzyakinile. Maakohtu viidatud põhjendused on arusaamatud ja üldsõnalised, millega on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust. G.Abuladze andis kohtus üksikasjalikke selgitusi tema kõnede osas teiste süüdistatavatega. Põhjendamatult on maakohus lugenud kõik süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks ja seda otsuses põhjendamata, millega oluliselt rikkunud protsessinorme ja väljakujunenud kohtupraktikat. Kaitsja leiab, et maakohtu otsuses G.Abuladze ja teiste süüdistatavate vaheliste telefonikõnede põhjal tehtud oletuslikud järelmid ei moodusta asjaolude kogumit, mis võimaldaks teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude ja süü tõendatuse suhtes. Puuduvad igasugused otsesed tõendid G. Abuladze süü tõendatuse osas. Vastupidi, süüdistatava poolt maakohtule esitatud kirjalikud tõendid tema legaalsete sissetulekute kohta kinnitavad, et süüdistataval olid professionaalsed tegevused, mis tagasid talle elatise ja võimaldas anda laene, toetada ettevõtlust. Järgnevalt käsitleb kaitsja süüdistatava varalist seisu ja legaalseid sissetulekuid.

Süüdistatav on endine sportlane, kes oli hõivatud ettevõtlusega (spordisaali ülalpidamine) kui ka professionaalse pokkerimängjga, kes osales arvukatel rahvusvahelistel pokkeriturniiridel. Maakohus on otsuse lk-l 169-171 vääralt käsitlenud süüdistatava kriminaaltulu. Sisuliselt on kohus asunud prokuratuuri rolli ja võtnud aluseks üksnes prokuratuuri valeväited. Esiteks on põhjendamatu maakohtu väide, nagu pole süüdistatava puhul tegu professionaalse pokkerimängijaga, vaid hasartmängusõltlasega. Maakohtu järeldus on paljasõnaline ja ei sisalda põhjendusi, kuidas kohus sellise järelduseni jõudis. Maakohus ei ole ka enda ega süüdistatava jaoks määratlenud, mis vahe on hasartmängusõltlasel ja professionaalsel pokkerimängijal, et süüdistatav saaks argumenteeritult kohtu väitele vastu väita. Süüdistatav esitas maakohtule arvukalt kirjalikke tõendeid, mis kinnitavad, et ta oli aktiivne pokkerimängija ja osales arvukatel rahvusvahelistel pokkeriturniiridel, saavutas seal märkimisväärseid tulemusi. Maakohtu otsuses sisalduva arutluskäigu loogika järgi ei ole mootorrattasportlane, kes osaleb rahvusvahelistel võistlustel, mitte mootorrattasportlane, vaid motosõltlane, kes kihutab tavaliselt mööda Tallinna ja vahel satub rahvusvahelistele võistlustele. Maakohtule esitatud kirjalikud väljavõtted ei jäta kahtlust, et süüdistatav pole hasartmängusõltlane, vaid süsteemselt tegeleb pokkerimänguga, mille kinnituseks on suured rahalised võidud pokkeriturniiridelt. Maakohus on pokkeriturniire samastanud kasiinos mängitavate tavaliste mänguautomaatidega. Selline lihtsustatud maakohtu käsitlus on põhjendamatu. Maakohus on põhjendamatult tuginenud prokuratuuri esitatud andmetele. Nimelt on prokurör andnud kohtule üle äriühingu OÜ Logitech vara puudutava info ja puhasväärtuste tabeli, milledes ei ole andmeid objektiivselt kajastatud. Kahetsusväärselt ei ole kohus süvenenud ja analüüsinud kaitsja poolt kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, mis kinnitavad prokuratuuri esitatu ekslikkust. Järgnevalt pühendub apellant küsimusele, mis puudutab Sõpruse pst 222-64 korterit, milline ei ole üldse olnud maakohtu otsuses konfiskeerimisotsustuse objektiks. Pahameelt avaldab kaitsja apellatsioonis mitte maakohtu otsusele, vaid prokuröri tegevusele. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta, et väär on puhasväärtuste tabeli kanne nagu oleks äriühingu treeningsaalis asuvad seadmed varjatud allikatest pärit, summas 22 600 eurot. Tegelikkuses on süüdistatav andnud äriühingule laenu ja selle eest on soetatud seadmed. Vastav laenuleping on maakohtule esitatud ja asub kohtutoimikus. Süüdistatava isikliku vara puhasväärtuste tabelist, millised andmed esitas kaitsja maakohtule vaidluste käigus, nähtub, et summa 22 600 on süüdistatav teeninud legaalsel teel. Samuti ei ole kohus tähele pannud, et vääralt on kajastatud puhasväärtuste tabelis tolmuimeja kanne. Tolmuimeja on soetatud äriühingu legaalsetest vahenditest, sest äriühingul olid selleks rahalised vahendid. Tabelisse ei olnud sisse kantud ka osakapitali sissemakse summat, mis tuli äriühingule kaasa koos kassarahaga. Sularaha olemasolu kassas kinnitab ka äriühingu 2015.a bilanss, mis oli nii politseile, prokuratuurile kui ka kohtule nähtav Äriregistrist, kuid arusaamatult jäetud puhasväärtuste tabelis ja kohtuotsuses kajastamata. Eelkirjeldatud väärad ja eksitavad andmed on süüdistatava poolt algselt politsei poolt koostatud tabelis muudetud ja tabelisse sisse kantud, nii nagu nad asjaolude põhjal kajastatud olema peavad. Kaitsja kandis alljärgneva tabeli sisu ette ka maakohtu vaidluste ajal.

Maakohus on järelduste tegemisel võtnud aluseks info ja puhasväärtuste tabeli, mis ei sisalda süüdistatava kogu vara ja kõiki legaalseid sissetulekuid objektiivselt tabelis toodud perioodil. Ebaobjektiivsete andmete sisestamise, väärate arvutustehete ja täiendavate legaalsete sissetulekute sisestamata jätmise tulemusel on prokuratuuri poolt esitatud tabelis jõutud väärale järeldusele, et süüdistataval on perioodil 01.01.2011 – 15.09.2015.a teadmata päritoluga sissetulekuid summas 26 386,80 eurot. Näitena võib tuua Olympic Casino 29.02.2016.a vastuskirjast, mille lisast nähtub, et süüdistatav on ajavahemikul 31.12.2012 – 19.07.2015.a ainuüksi mänguvahendeid sularahaks vahetanud kokku summas 34149 eurot ja pokkeriturniiride võitudena saadud mänguvahendeid summas 9 612 eurot ehk kokku 43 761 eurot. Lisaks on süüdistatav esitanud kohtule European Poker Touri (Euroopa Pokkeriturniir) poolt väljastatud erinevate turniiride võitude kviitungitel kajastuva ja nimelt on süüdistatav perioodil 09.12.2014 – 24.03.2015.a turniiridel osaledes võitnud kokku 61 130 eurot ja mis on korraldaja poolt toimumispaigas sularahas välja makstud. Süüdistatava poolt pokkeriturniiride osalemise ja võitude kinnitused on kohtule esitatud internetikeskkonna väljatrüki ja selle tõlke näol, veendumaks, et ta on professionaalne pokkerimängija ja millised olid turniirivõitude summad. Süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud erinevatelt pokkeriturniiridelt võidetud võidusummade ülevaade kinnitab tema legaalselt teenitud summasid. Need jäeti arvestamata. Samuti on prokuratuuri poolt esitatud tabelis vääralt kajastatud kasiinos tehtud tehingute ja võitude summasid. Nimelt prokuratuur on süüdistatava sissetulekute osas tehtud “Vaatluse” koostamisel arvestanud tehinguid “mänguvahendid pangakaardilt” ja käsitlenud neid süüdistatava väljaminekutena, kuid jätnud sissetulekutena arvestamata tehingud selgitusega “mänguvahendid sularahaks” ja “pokkeriturniiri võit”, kuigi tegemist on tehingutega, mille tulemusena on süüdistatav saanud Olympic Casinodest legaalset tulu. Seega on vaatluse ja puhasväärtuste tabeli koostamisel kasutatud metoodika ebaõige, mitteobjektiivne ja ebausaldusväärne ning maakohus on otsuse tegemisel lähtunud vääratest lähteandmetest, mistõttu jõudnud ka väärate järeldusteni. Vastab tõele prokuratuuri väide, et süüdistatav ei ole deklareerinud kasiinovõite maksuametis, kuid vastavalt seadusele ei kuulu pokkerimängude võidud täiendavale maksustamisele. Väär on maakohtu väide, et kohtuistungil uuritud tõendid kinnitavad, et süüdistatava legaalse sissetuleku, tema varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse tõttu on alust eeldada, et ta on teeninud kriminaaltulu, millest enamus on tänaseks ära tarvitatud. Üksnes süüdistusaktile lisatud ja kohtule üleantud tõenditele (pankade arvelduskontode väljavõtted) tuginedes koostas kohtueelne menetleja puhasväärtuste tabeli, milles on aga põhjendamatult jätnud tabelisse sisestamata süüdistatava legaalsed sissetulekud, mis olid teenitud pokkerimängudest. Ülaltoodud tabelites kajastatu, mis tugineb süüdistatava poolt kohtule esitatud kirjalikele tõenditele pokkerimängude võitude kinnitustele, lükkab ümber prokuratuuri ja maakohtu väited, nagu oleksid süüdistataval teadmata allikatest tulusid ja süüdistatava kulud ületavad tulusid. See omakorda aga lükkab ümber prokuröri ja maakohtu alusetud väited süüdistatava kuritegelikust elustiilist ja kuritegeliku ühenduse liikmest, kes teenis ebaseaduslikku tulu läbi selle liikmelisuse.

Maakohus ei ole G. Abuladzele otsuses toonud välja faktilisi asjaolusid, millal, kus ja mis asjaoludel on süüdistatav kogunud väidetavalt kuritegelikul teel saadud raha ja seda edastanud nn “kassasse”. Sellele vaatamata on tuginenud süüdistatava MM2 kohtus antud ütlustele ja heitnud süüdistatavale ette nagu oleks A. Vels tema poolt toimepandud kuritegude eest 10% andnud G.Abuladzele. Kaitsja taasesitab apellatsioonis MM2 poolt ristküsitlemise käigus antud ütlused ja väidab, et küsitlus näitab ühemõtteliselt, et süüdistatav MM2 on andnud kohtus valeütlusi ja püüdnud neid hilisemalt vabandada unustamisega. Ei ole usutav, et süüdistatav MM2 on omaalgatuslikult G. Abuladzet rõõnanud ja valeütlusi andnud. Valeütluste andmine viitab kaitsja arvates tema mõjutamisele ja seda juba kohtueelses menetluses menetleja poolt. Eelkirjeldatu valguses on väär ja arusaamatu maakohtu seisukoht, et MM2 ütlused on usaldusväärsed ja need tõendavad A. Velsi poolt kuritegelikul teel saadud rahast 10% üleandmist G. Abuladzele Kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtumenetluse ajal on kaitsja arvates mõjutatud ka teisi süüdistatavaid. Süüdistatav BB2 on kohtumenetluses selgesõnaliselt kinnitanud, et kes on teda kohtueelses menetluses ütluste andmisel mõjutanud. Maakohtu 19.02.2019.a kohtuistungil avaldati ka BB2 ja politseiuurija MM3 vahel kuude vältel toimunud e-kirjavahetus, millest ühemõtteliselt nähtub süüdistatava mõjutamine ja süüdistatav seda ka istungil kinnitas. Ka politseiuurija MM3 poolt istungil antud vastused annavad kinnituse tema soovist kirjavahetuse sisu moonutada ja põhjendada seda sooviga süüdistatavat aidada. Süüdistatavate mõjutamisele viitasid kohtumenetluse käigus ka süüdistatavad A.Kuzyakin ja U. Vels. A.Kuzyakin nimetas otseselt politseitöötaja nime, kes 2019.a kohtuistungil kinnitas, et ta tõepoolest kohtus süüdistatavaga aga ta ei saa vestluse sisu avaldada kuna see on kaetud riigisaladuse piiranguga. A.Kuzyakin aga kinnitas kohtus, et kohtumisel mõjutati teda teatava sisuga ütlusi andma, mis viiksid sisuliselt tema süüdimõistmisele. Puudub mõistlik põhjendus, miks politseiuurija kohtumine tuli katta riigisaladuse piiranguga. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et süüdistatava ütlused on täies mahus ebausaldusväärsed. Süüdistatav on kohtueelses menetluses ja maakohtus kinnitanud, et ta ei ole kunagi kuulunud mingisse kuritegelikku ühendusse. Teisi süüdistatavaid tunneb ta läbi varasema sportliku tegevuse või ühiste sõprade ja tuttavate või ei tunne neid üldse ja nägi neid esimest korda kohtuistungil. Kõik süüdistuses tehtud etteheited süüdistatavale on süüdistatava jaoks arusaamatud ja põhjendamatud. Süüdistatav on süüdistuses nimetatud perioodil ja ka varem laenanud enda teenitud legaalsetest sissetulekutest raha sõpradele ja seda mõõduka protsendiga ning ka ise võtnud laenu. Selles aga puudub igasugune puutumus kuritegevusega ja seda kinnitab ka fakt, et seoses laenusuhetega ei ole G. Abuladzele ka mingit süüdistust esitatud. Süüdistatav on maakohtus 24. ja 31.05.2018.a istungitel üksikasjalikult andnud ütlusi oma laenusuhete ja legaalsete sissetulekute allikate kohta. Süüdistatava ütlused ühtivad ka kõikide teiste süüdistatavate ütlustega ja ka tunnistajate ütlustega, kes on kohtusaalis üle kuulatud. Kaitsja ei nõustu ka maakohtu seisukohaga selles, et tunnistaja KK ütlused on usaldusväärsed. KK on varem kümneid kordi kriminaalkorras karistatud. Kuigi nimetatud asjaolu ei tähenda, et tema ütlused tuleks seetõttu eelduslikult lugeda ebausaldusväärseks, on tegemist siiski selliste isikut iseloomustavate andmetega, mis

mitte üksnes ei või tõstatada kahtlusi tema kui tõendiallika usaldusväärsuses, vaid vaieldamatult tõstatavad neid. Seda eriti olukorras, kus K-l oli ütluste andmise ajal käimas järjekordne kriminaalmenetlus ja isikul oli motiiv pisendada oma rolli kinnistuga seotud episoodis ja rõõnata käesolevas kriminaalasjas olevaid süüdistatavaid, et saada tema suhtes käimasolevas teises kriminaalmenetluses teatud mööndusi võimaliku karistuse osas. K 01.02.2019.a istungil antud ütluste juures on ka oluline välja tuua, et isik ei tunne ega ole kunagi kokku puutunud G. Abuladzega. Samuti seda, et tunnistaja väljendab süüdistatava suhtes seda mida on kolmandatelt isikutelt kuulnud ja teeb ise järeldusi isiku võimaliku kuulumise kohta väidetavasse kuritegelikku ühendusse. Ühendusse kuulumise ja süüdistatava tegevusele kvalifikatsiooni andmine ei saa aga lähtuda tunnistaja K arusaamisest kolmandate isikute käest kuuldu põhjal vaid üksnes konkreetse süüdistatava tegevusele hinnangu andmise teel, võttes aluseks temale etteheidetavete tegude faktilised asjaolud. Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud KrMS § 180 sätteid ja jätnud menetluskulude väljamõistmisel tähelepanuta süüdistatava varalise seisundi ja resotsialiseerumisväljavaated. Menetluskulude hüvitamine käib süüdistatavale ilmselgelt üle jõu. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et kohtumenetluse vältel on suure osa istungitel arutatud teiste süüdistatavate süütegusid, mis ei oma puutumust väidetava kuritegeliku ühendusega ja ka süüdistatavaga. Maakohus on otsusega täielikult või osaliselt õigeks mõistnud XX, U. Velsi, A. Velsi, Maarjo Kalda ja jätnud kaitsjatasud vahemikus 3263 kuni 17 733 eurot riigi kanda. Lisaks on prokurör menetluse lõpus osades süüdistustes loobunud. Süüdistatava G. Abuladze osas on maakohus õigusabikulud jätnud kogu ulatuses süüdistatava kanda, vaatamata sellele, et süüdistatava suhtes oli süüdistus esitatud üksnes KarS § 255 lg 1 osas. Kaitsja leiab, et maakohtu põhjendus, et kuna süüdistatav viibib vangistuses ja tema sissetulek on piiratud, peab kohus menetluskulude hüvitamist 12 kuu jooksul, on sisutu ja vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga. Süüdistataval G. Abuladzel puudub juba 4,5 aasta vältel, kui ta viibib vahi all, igasugune võimalus sissetuleku teenimiseks. Arvestades kohtumenetluse edasist prognoositavat käiku, siis ei ole reaalne, et isik hakkaks sissetulekut teenima eelseisva 12 kuu vältel ja ka pärast seda, sest vastavalt maakohtu otsusele peaks süüdistatav veel vanglas viibima 1,5 aastat. Prognoositav kaebemenetlus teises ja kolmandas kohtuastmes, arvestades kriminaalasja mahtu, võtab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt aega üks aasta. Seega puudub maakohtu järelduses tõsimeelne sisu, kui maakohus väidab, et süüdistataval on vanglas viibides võimalik sissetulekut teenima asuda. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta, et süüdistataval on ainuüksi riigi õigusabi korras tekkinud õigusabikulud summas 10 945,20 eurot. Samuti tuleb tal tasuda sundraha 1460 eurot ja süüdistatavalt on maakohus välja mõistnud laiendatud konfiskeerimise asendamise korras 29 149,69 eurot. Seega moodustaksid süüdistatava poolt pärast vabanemist riigile tasutavad kulud kokku summas 41 555 eurot. On ilmselge, et isik, kes kannab 6aastast vanglakaristust, ei ole pärast vabanemist võimeline tasuma riigile menetluskulusid väljamõistetud summas ja see käiks talle üle jõu. Süüdistataval puudub igasugune vara, sest ka talle kuulunud spordisaali sisustuse on maakohus oma otsusega süüdistatavalt konfiskeerinud. Eelöelduga on maakohus oluliselt rikkunud KrMS § 180 põhimõtteid ja vääralt jätnud kõik menetluskulud süüdistatava kanda.

ühenduse liikmeks turumüüja, kes tegeles pisikuritegevusega (nt salasigarettide või salaalkoholi müük) ning tasus igakuiselt käibelt mingi protsendi turgu kontrollinud kurjategijatele. Lisaks peab olema midagi olulisemat, mis muudaks isiku kuritegeliku ühenduse liikmeks. Selleks ongi püsiv ja ajas korduv roll grupeeringus. A. Velsil sellist rolli ei olnud. See aga muudab õiguslikult võimatuks KarS § 255 kohaldamise, ja nõnda A. Velsi vara konfiskeerimise. A. Vels tunnistati KarS § 214 järgi süüdi episoodis, kus kannatanuks oli LL3. Selles kuriteos olid varasemalt süüdi tunnistatud Rait Õiso ja MM2. Seega on need isikud LL3 suhtes tõepoolest toime pannud kuriteo. A. Velsi poolt väljapressimine ei ole tõendatud. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad, kannatanu ning süüdistatav tõendasid, et esmalt müüs MM2 sõiduauto Volvo A. Velsile. Pärast mõtles MM2 ümber ning müüs sõiduki LL3-le. Tsiviilõiguslikult oli aga A. Velsil subjektiivne õigus nõuda MM2-lt omandatud sõiduki valduse üleandmist. Vastavalt kehtivale seadusele oli tal pärast A. Velsiga sõiduauto müügilepingu sõlmimist kohustus sõiduki valdus talle reaalselt üle anda, kuid selle asemel müüs ta auto LL3le. Võlaõigusseaduse § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 12 lg 1 - lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. A. Velsil oli õigus nõuda MM2-lt müügilepingu täitmist. Õigusliku tähenduseta on aga see, kas A. Vels tasus auto eest enne valduse üle andmist või pidi tasumine toimuma hiljem. Kriminaalõiguslikult on üksnes see oluline, et A. Vels ei tarvitanud LL3 peal vägivalda ega võtnud temalt vabadust. Ei ole tuvastatud, et ta tegutsenuks MM2-ga kaastäideviijatena. A. Velsi faktilised teod ei vasta KarS § 214 tunnustele. A. Vels ei nõustu kohtu arusaamaga, et tema ja Rait Õiso vahelist suhtlemist on võimalik käsitleda kuritegelikuna KarS § 133 mõttes. R. Õiso oli selleks ajaks toime pannud raske isikuvastase kuriteo. Ta oli vangis viibinud. Tal oli kriminaalne tutvusringkond. Tal puudus objektiivne põhjus A. Velsi kartmiseks ja tema käskude täitmiseks. Pigem püüab R. Õiso vähendada oma rolli toimepandud pettustes ja on valinud kaitsepositsiooni, justkui A. Vels sundinuks tal kuritegusid toimepanema. See pole aga tõsine jutt. Inimesel on alati valik, kas sooritada õigusvastane tegu või seda mitte teha. A. Velsil olid sel ajal R. Õisoga sõbralikud suhted. Seda asjaolu soovib A. Vels tõendada Rait Õiso poolt Jõhvi Vanglas saadetud kirjaga, milles viimane soovib, et A. talle raha maksaks ja ühtlasi kinnitab, et pole mingi A ori. Alles pärast seda, kui A. ei allunud raha nõudmisele/väljapressimisele, hakkaski R. Õiso andma A. Velsi rõõnavaid ütlusi. Mis puudutab A. Velsi süüditunnistamist KarS §-de 121, 122, 199, 212, 349 järgi, siis A. Vels neid kuritegusid omaks ei võta. Tsiviilhagidele vaidleb vastu, need on tõendamata ja paljasõnalised. Kõik need kuriteosündmused on teise astme kuriteod ja toimusid 5-7 aastat tagasi. Nende menetlemiseks on möödunud mõistlik menetlusaeg, mis omakorda annab aluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS 274(2) alusel.

nõude alus. Kuna elukohast lahkumise keelu eest mittevaralise kahju hüvitise nõudmisel on võimatu kahju suurust kindlaks teha, taotleb XX elukohast lahkumise keelu kohaldamise eest õiglast hüvitist, hüvitise suurust märkimata. Kriminaalmenetlusega tekitatud varalist kahju on samuti keeruline määratleda. See hõlmab vähemalt kohtuistungitel viibimisega tekitatud kahju, sh kohtuistungile saabumiseks vajalikud kulutused. XX elas alaliselt Lääne-Virumaal X külas. Kohtuistungitel käis ta oma autoga. Google maps andmetel on sellise teekonna pikkuseks Liivalaia kohtumajja 123 kilomeetrit. Riigi õigusabi osutavale kaitsjale hüvitatakse sõidukulud 36 senti kilomeeteri kohta. Taotluse esitamise ajal oli XX osalenud 64 istungil. Seega sõidu kulud kohtusse ilmumiseks olid tal vähemalt 64x2x123x0,36=5667,84. Ülal sai välja toodud, et keskmiseks brutopalgaks 2018. a oli 1384 eurot, menetlus kestis 40 kuud. Hinnanguliselt 20-l kuul ei olnud võimalik XXl kohtuistungite tõttu tööl käia. Ehk siis varaline kahju saamata jäänud palga tõttu oli vähemalt 20x1300, ehk ca 25000 eurot. Kui suur on õigeksmõistetule hüvitamisele kuuluv summa, see jääb kohtu otsustada. Kolmanda isiku esindaja adv. Sven Sillar taotleb apellatsioonis, et väärtusetu sõiduk Mercedes Benz 300, reg nr IIIIII jäetakse tema, kui ühisomaniku ainuomandisse, kohustusega tasuda riigile 1⁄2 jäätmekäitleja poolt määratletud sõiduki maksumusest. YY kaasati kriminaalasja kolmanda isikuna, kuna ta oli U. Velsi abikaasa. Kohtuotsuse leheküljelt 168 nähtub, et U. Velsile kuulub sõiduk Mercedes Benz 300, reg nr IIIIII. Kohtuotsusest tuleneb, et sisuliselt on tegemist väärtusetu asjaga, mida soovitatakse müüa jäätmekäitlejale. Jääb arusaamatuks, miks jäeti sõiduki konfiskeerimisel tähelepanuta, et see on U. ja YY ühisvara. Samas just selle sõiduki pärast osales YY kriminaalmenetluses kolmanda isikuna. Ühisomand jagatakse üldreeglina sõiduki ühisomanike vahel pooleks. Ehk siis oleks YY-l ühisvara omanikuna õigus poolele väärtusetu asja maksumusest. Jättes otsuses motiveerimata, miks ei ole YY-l Perekonnaseaduse alusel õigust poolele sõiduki maksumusest, rikkus kohus kohtuotsuse motiveerimise nõuet KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Süüdistatava A. Kuzyakini kaitsja adv. Alar Neiland taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist A. Kuzyakini süüdimõistmises ja mõista ta õigeks ning hüvitada vahistamisega tekitatud kahju. Alternatiivselt taotleb kaitsja A. Kuzyakini süüdimõistmise korral karistuse kergendamist, vähendades vangistusaega, menetluskulu pooles ulatuses riigi kanda jätmist, jätta tema sõiduauto konfiskeerimata ja laiendatud konfiskeerimise asendamine kohaldamata. Kaitsja leiab, et A. Kuzyakini süüdimõistmine KarS § 256 lg 1 ja § 214 lg 2 p 4 järgi ei ole põhjendatud. Süüdistus KarS § 256 lg 1 järgi oli konkretiseerimata. Prokuröri esitatud süüdistuses on kuritegeliku ühenduse organiseerimise sisustamiseks loetletud teokirjeldused üldsõnalised, ühegi konkreetse süüteo asjaoluga sisustamata. Apellant esitab apellatsioonis prokuröri poolt süüdistusaktis (alates süüdistusakti lk-st 69) kirjeldatud A. Kuzyakini süütegu. Süüdistus on A. Kuzyakini suhtes konkretiseerimata ka väljapressimise osas. Väidetav väljapressimise aeg oli 2012 kuni 2015. a. Süüdistuse kohaselt tekkisid 2011.a kevadel OO-l rahalised vaidlused UU3ga, kes nõudis OO-lt 30 000 euro võla tasumist. Kui U. Vels on andnud A. Kuzyakinile 1000 eurot, siis seda ei ole põhjust seostada väljapressimisega. Ei saa olla kahtepidi

mõtlemist selles, et A. Kuzyakinile esitatud süüdistus ei vastanud KrMS § 154 nõuetele, sh KrMS § 154 lg 2 p 4 nõuetele. Kohtuvaidlustes leidis kaitsja, et konkretiseerimata süüdistuse esitamisega oli oluliselt rikutud menetlusõigust, kuna sellega võib kaasneda ebaõige kohtulahend. Kaitseõiguse realiseerimine peab olema absoluutne. Ainuüksi juba sellest tulenevalt tulnuks A. Kuzyakin õigeks mõista. Maakohus vaidlustatud otsuses kõnesolevale tähelepanu ei pööranud. Kohus ei lugenud süüdistatavate (A. Kuzyakin, M. Kase, G. Abuladze, U. Vels ja A. Vels) ütlusi kuritegeliku ühendusega seonduvas süüdistuses usaldusväärseteks ja neid tõendina ei arvestanud (otsuse lk 138). Veidi allpool kohus märgib, et puudub alus kahelda vaid süüdistavate ütlustes selles osas, millistes nad ise kohtus kinnitasid jälitustoimingu protokollides kajastatud, kohtus kuulatud telefonikõnedes ja pealtkuulamistes. Kaitsja leiab, et kõnesoleval viisil tõendite liigitamine tõesteks (jälitustoimingute protokollid ja ebausaldusväärdseteks (süüdistatavate ütlused) ei ole kooskõlas õiglase kohtupidamisega. Nii ühtesid kui ka teisi tõendeid tuleb konkreetselt hinnata. Kohus oleks pidanud arvestama A. Kuyzakini ütlustega ka selles osas, mis puudutab jälitustoimingutena tehtud telefonikõnesid, mitte ainult nende ütlustega, mis puudutavad A. Kuzyakini elukorraldust ja toimetulekut. Kohtus vahetult ärakuulatud telefonikõnede arv - 778 telefonikõnet, on suur ja kohtu hinnangul joonistus sellest välja selge pilt kuritegeliku ühenduse struktuurist, liikmelisusest, rollijaotusest, mis kinnitab isikutele esitatud süüdistuse paikapidavust. kohus leidis, et kuna jälitustegvus kestis aastaid, ei saa väita, et tegemist võiks olla kontekstist väljarebitud tõlgendustega. Eeltoodu kohaselt võiks nagu järeldada, et A. Kuzyakini enda tehtud ja temale tehtud telefonikõnedega on tuvastatud A. Kuzyakini süü. Arvestades süüdistuse konkretiseerimatust tuleks sellisel juhul A. Kuzyakini telefonisalvestusi detailselt hinnata, see on enam millega kohus piirdus. Ka on kohus piirdunud ühesõnaliste, paarirealiste fraasidega kõnede kontekstist. Kohtu hinnangud otsuse lk-del 138-147 A. Kuzyakini võimaliku süü osas ei ole jälgitavad. Kaitsja avaldab soovi ringkonnakohtus uurida tõendeid: valdavalt A.Kuzyakini kõnede salvestised aastast 2015. Kaitsja leiab, et A. Kuzyakini kavatsetuse juhtida kuritegelikku ühendust seab tõsise kahtluse alla A. Kuzyakini isik, eluviis. Enne kinnipidamist omas A. Kuzyakin kindlat tegevusvaldkonda oma talumajapidamise arendamisel, saades sellelt ka regulaarset tulu. Ei ole tuvastatud, et A. Kuzyakin oleks saanud, väidetavalt kuritegelikku ühendust juhtides, kriminaalset tulu. Tema vastu ei ole esitatud tsiviilhagi. Ka oli A. Kuzyakinil võimatu teostada abstraktse süüdistuse vastu aktiivset kaitset. On eluliselt usutav, et sõpruskonnast kellegi poolt nõu küsimiseks pöördumisega ei ole iseenesest nõuandjale kohatu. Tahtlik kuritegeliku ühenduse juhtimine tähendaks soostumist ühendust iseloomustavate tunnustega. Selleks peaks olema ka eesmärk. Kaitsja leiab ka, et A. Kuzyakini tahtlus väljapressimise toimepanemises ei ole tõendamist leidnud. Alternatiivselt leiab kaitsja, et A. Kuzyakinile mõistetud karistus ei vasta KarS §-s 56 sätestatule. Mõistetud liitkaristusn 10 aastat vangistust on liiga suur, arvestades A. Kuzyakini süü suurust ja raskendavate asjaolude puudumist. Vanglast iseloomustatakse A. Kuzyakinit positiivselt. Ka endine tööandja iseloomustab A. Kuzyakinit positiivselt. Kuritegude toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni on

möödunud pikk aeg. A. Kuzyakini tegevuse tõttu ei ole menetlus veninud. Alates 06.10.2015 on A. Kuzyakin viibinud eelvangistuses, seega oluliselt raskemates tingimustes kui vanglas karistust kandes, millega väheneb karistuse eripreventiine vajadus. Vaidlustades vara konfiskeerimist, viitab kaitsja maakohtu seisukohale, et kuritegeliku ühenduse liikmed edastasid pidevalt A. Kuzyakinile kui kuritegeliku ühenduse juhile raha. Kaitsja leiab, et auto konfiskeerimine ja laiendatud konfiskeerimise kohaldamine ei ole põhjendatud. Tõendamist on leidnud, et A. Kuzyakin sai regulaarselt tulu kodusest majapidamisest ca 7000 eurot aastas. On teada, millistest allikatest oli raha kantud Kuzyakini kontole. Nii on G. Abuladze teinud A. Kuzyakinile pangaülekandeid kokku 850 eurot, YY kokku 1000 eurot, Marek Kase summas 1500 eurot, DD2 summas 800 eurot, RR2 400,00 eurot. Rahaülekannete tegemist on asjaosalised põhistanud. Ei ole ka põhjust kahelda tunnistajate EE3, EE4 ütlustes. Tunnistaja EE4 ütlustest nähtuvalt andis tunnistaja EE3-le sularahas 9600 eurot. Laiendatud konfiskeerimise kohaldamine oleks ka põhjendamatu, kui süüdistuse kohaselt ei olegi teada, et kuritegelik ühendus oleks Eestis kriminaaltulu teeninud. Pärast süüdistatava A.Kuzyakini apellatsioonitähtaja algust (seoses kohtuotsuse tõlkimisega), esitas adv. A.Neiland täiendava apellatsiooni, milles kritiseerib taaskord maakohtu poolt tõendite hindamise protsessi. Kaitsja leiab, et otsus ei ole jälgitav kohtu rohkete viidete tõttu jälitamisprotokollides salvestatule. Otsusest ei nähtu, kuidas A. Kuzyakin (ja ka teised süüdistatavad) "kinnitasid kohtus" jälitusprotokollides kajastatut. Üksnes sellest, et isik näiteks tunneb ära enda hääle, ilmselt ei piisa. Süüdistatavad on kohtus üle kuulatud, aga nende ütlustega telefonivestluste ja kohtumiste asjaolude kohta ei ole kohus arvestanud. Süüdistatavate ütluste mitteusaldusväärseks hindamine, selles osas milles süüdistavad süüd omaks ei võta, on kaitsja hinnangul oluline menetlusnormi rikkumine. Kaitsja märgib, et A. Kuzyakin soovib anda ringkonnakohtus ütlusi maakohtu poolt kohtuotsuses analüüsitud telefonikõnede salvestuste kohta. Ka süüdimõistmisel KarS § 214 lg 2 p 4 järgi Kaarel Koolilt väljapressimises ei ole kaitsja hinnangul A. Kuzyakini süü tõendamist leidnud. Kohus on ka selles osas tuginenud telefonikõnede salvestistele. Tõendamist ei ole leidnud süüteoks eeldatav tahtlus, teo motiiv ja eesmärk. Enne apellatsioonitähtaja möödumist vahetus süüdistatava A.Kuzyakini kaitsja ning tema lepinguline kaitsja adv. Raiko Paas esitas samuti apellatsiooni. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega õigeksmõistmist. Alternatiivselt, juhul kui ringkonnakohus peaks süüdimõistmise osas jätma maakohtu otsuse muutmata, siis apellatsioonkaebuses käsitletud asjaoludel ja põhjendustel taotleb kaitsja vähendada A. Kuzjakinile mõistetud karistust. Kaitsja teatab, et toetab teise kaitsja apellatsioonkaebust ning soovib oma kaebuses täiendavalt isiku süüdistuse ja karistusega välja tuua järgmist. Apellant leiab, et A.Kuzyakinile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikule. Põhiseaduse §-st 12 tuleb isikuid kohaldada seaduse ees võrdselt, sh peavad karistused olema võrreldavad. Võrdluseks toob apellant Assar Paulusele kokkuleppemenetluses mõistetud karistuse, leides, et A. Kuzyakinit tuleks sarnaselt kohelda karistuse osas. Tähtsust omab, kui pika aja jooksul ühendus

tegutses. A. Kuzyakinile esitatud süüdistuse ajavahemik on lühem, kui A. Paulusele etteheidetud kuritegeliku ühenduse juhtimise aeg. Kui A. Kuzyakinit süüdistati selles, et tema loodud kuritegeliku ühendus tegutses eesmärgil panna peamiselt toime teise astme süütegusid (lisaks süüdistus ühes väljapressimise juhtumis), siis kohtuasjas nr 1-16-6717 on isikut süüdistatud kuritegelikus plaanis tunduvalt intensiivsema tegevuse eest - ühenduse moodustamises, mis tegutses nii rahvatervisevastaste süütegude kui ka õigusemõistmisevastaste süütegude toimepanemisega. A. Kuzyakin on selgitanud, et prokurör pakkus talle samuti 7 aastat. Kuna ta sellega ei nõustunud, siis küsis prokurör hoopis 12 aastat kohtus. Kokkuleppemenetluses mõistetud väiksem karistus ei saa olla n-ö „preemiaks“ üldmenetlusest loobumise eest. KrMS § 238 lg 2 järgi on karistust võimalik vähendada kohtul vaid lühimenetluses, mistõttu peks üld- ja kokkuleppemenetluses karistuses olema võrreldavad. Inimõiguste konventsiooni artikkel 6 kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele. Isikute erinev kohtlemine pelgalt erineva menetlusliigi valiku tõttu poleks koosõlas ka konventsioonis märgitud ausa ja õiglase menetluse põhimõttega. A. Kuzyakin on viibinud vahi all alates 06.10.2015 kuni maakohtu otsuse tegemiseni 13.03.2020. Menetlus esimeses kohtuastmes on kestnud peaaegu 4,5 aastat. See pole olnud mõistlik mitmel põhjusel. Süüdistatav on sisuliselt viibinud otsuse tegemiseks juba vahi all KarS § 256 sanktsiooni alammäära (5 aastat), mis ei saa olla mõistlik vahistuses viibiva isiku süüasja menetlemiseks. Korduvalt on kohtupraktikas kõlanud põhimõte, et isiku vahi all pidamisest ei tohi saada vabaduskaotuslik karistus. Mida enam sekkutakse menetlusega isiku põhiõigustesse On vähetõenäoline, et menetlus lähiajal lõpeb. Maakohus on otsuses teinud osaliselt menetluse ajaga seonduvalt etteheiteid kaitsjatele ja nende tegevusele. Mõistlikku menetlusaega ja selle ületamist hinnatakse seonduvalt süüdistava käitumisega – kas süüdistatav on oma käitumisega menetlust venitanud. Kohus pole teinud ühtegi etteheidet selle kohta, et A. Kuzyakin on venitanud. Vastupidi. Kohus märgib, et A. Kuzyakin on ennast kohtumenetluses ülal pidanud hästi ja lugupidamisega kohtu vastu. Riigikohus on näiteks kohtuasjas nr 3-11-43-10 tehtud lahendi p-s 46 põhimõttena leidnud, et kriminaalasja arutava kohtu ülesanne on vältida olukorda, kus kohtumenetluse poole tegevus hakkab kohtumenetlust venitama. Kohtumenetlust juhib kohus. Eeltoodust tulenevalt on kohus rikkunud menetlusõigust, kui esmalt on leidnud, et menetlus on toimunud mõistliku aja jooksul ja pole süüdistatava karistust KrMS § 306 lg 1 p-i 61 alusel kergendanud. Kaitsja hinnangul tuleks menetluse ebamõistlikku aega süüdistavale hüvitada ning parim viis selleks on karistust kergendada. Kaitsja arvates puuduvad ümberlükkamatud tõendid, et A. Kuzyakin on organiseerinud kuritegelikku ühendust ja pannud toime väljapressimise Kuritegeliku ühenduse juhtimine on kuritegeliku ühenduse tahte kujundamine, millele selle liikmed alluvad. Süüteokooseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt on oluline, et tuvastatud ja tõendatud oleks ühenduse tahte kujundamine. Ei piisa sellest, kui isik omab teiste isikute seas lihtsalt oma isikuomadustest tulenevalt autoriteeti ja annab seetõttu korraldusi. Ühenduse juhtimise jaatamiseks peavad korraldused olema seotud

ühenduse kuritegelike eesmärkidega. Ei süüdistusakt ega ka kohtuotsus tegelikult ei anna selget vastust küsimusele, milline oli see konkreetne A. Kuzyakini tõendatud tegu või tegevus, mille kaudu saab lugeda tuvastatuks või mille alusel saab väita, et isik on kujundanud just kuritegeliku ühenduse eesmärkidel selle tahet ja milles see tahte kujundamine konkreetselt väljendus. Kuidas isik sarnaselt äriühinguga planeeris, viis ellu ning kontrollis ühenduse tegevusi (mh andis juhiseid või organiseeris üksikkuritegude toimepanemist). Oluline on seejuures, et tegevus peab olema püsiv ja järjepidev ega tohi piirduda ühekordsete või juhuslike episoodidega. Selline sisemine organiseeritus pole olemasolevate tõendite alusel praegu tuvastatav. Süüteokooseisu subjektiivsete tunnuste jaatamiseks peab süüdistav pidama võimalikuks, et juhib ühendust (annab ülesandeid jne). Ka siin ei piisa isiku enda sõnadest, jutust või teiste isikute poolt talle omistatud autoriteedist, vaid peab olema mingi kindel päriselus eksisteeriv tegevus, mis kahtlusteta kinnitaks isiku teadmist, et ta kuritegelikku ühendust organiseerib. Süüteokooseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisega seonduvalt pole lähemalt selgitatud, millest konkreetsest tõendatud tegevusest (mitte isiku enda või kolmanda isiku jutust või mõtetest) nähtub see, et A. Kuzyakin pidas võimalikuks, et juhib just kuritegelikku ühendust. Asjaolust, et A Kuzyakin kaassüüdistatvatega suhtles või ühekordselt mingit probleemi lahendas (nt laenatud raha soovis tagasi), ei saa teha tõsikindlat järeldust, et temast ja neist koos moodustus kuritegelik ühendus. Süüdistuses on märgitud, et ühendus tegutses tahtega panna toime kuritegusid. Kohtuotsuse põhjendusi lugedes pole üheselt arusaadav, kuidas on tuvastamist leidnud see, et väidetava ühenduse n-ö lihtliikmed pani toime kuritegusid ühenduse eesmärkidel (üksikuritegusid puudutavalt pole tuvastatud kooskõlastusi ja muid sarnaseid kontrollitavaid tegevusi lihtliikme ja n-ö juhtkonna vahel). Tõendistest järeldub pigem see, et iga n-ö lihtliige pani kuriteo toime enne kõike enda huvides ja isiklikel eesmärkidel. Ka juhul kui oleks tuvastatud, kui isikud kuritegude toimepanemise eest nö ühenduse juhtkonnale protsenti maksid, siis ainuüksi sellest ei saa lugeda tõendatuks, et kuriteod ise on pandud toime ühenduse toimimise eesmärgil ja huvides. Tartu Ringkonnakohtu kohtuasjas nr 1-15-9694 tehtud otsuse p-s 288.2. leidnud, et kui süüdistatavad toimetasid aga isiklikest motiividest kantuna või siis lihtsalt tahtsid saada kerge vaevaga raha ja tasuta narkootikume, siis ei saa järeldada, et nad tegutsesid kuritegeliku ühenduse eesmärkide nimel. Seonduvalt üksikkuritegudega tuleb märkida, et need oleks toime pandud ka ilma n-ö ühenduseta. Ka poleks ühenduse olemasolu tuvastatav ühekordsest väljapressimise episoodist (ka juhul, kui selle esinemist jaatada). KarS § 214 järgi eeldab väljapressimine ähvardust, mida teo toimepanija edastab kannatanule. Praegu pole ühegi tõendiga tuvastamist leidnud, et A. Kuzyakin on kedagi isiklikult ähvardanud ega osalenud mingil moel kellegi ähvardamises. Süüdistatav A. Kuzyakin on samuti esitanud apellatsioonkaebuse. Esmalt teatab süüdistatav, et maakohtu osutus, nagu oleks tema kannatanu OO-lt raha välja pressinud, on vale. Apellant esitab oma versiooni toimunust. Tema arvates on maakohtu seisukohad kuritegeliku ühenduse eksisteerimisest ja väljapressimisest absurdsed juba seetõttu, et kuritegelik ühendus ei kannaks iialgi kuriteoga saadud tulu oma isiklikele pangaarvetele ja ei räägi ka avalikult oma kuritegelikest plaanidest telefoni teel. Esitab telefonikõnede sisud ja annab neile omapoolse tõlgenduse. Samamoodi kinnitab appelant täie kindlusega, et temal puudub igasugune puutumus

ka nn „kuritiku“ episoodiga, mille pani toime K. Kõik kohtu seisukohad on väärad ja tegelikult ta ei teagi sellist inimest nagu K. Järgneb telefonikõnede sisu ja nende selgitus. Seejärel käsitleb apellant „BirGaden“ kohtumist ja esitab oma nägemuse. Heidab ette, et prokurör ja kohus keeldusid SS tunnistajana ülekuulamisest ja see on tema arvates väga imelik. Loodab, et varem või hiljem tuleb tõde päevavalgele. Igal juhul see, et keegi oleks temale kohustatud maksma 10%, on täielik absurd ja tal pole midagi sellist mõtteski olnud. Edasi kinnitab apellant kohtule, et A.Vels ei ole kuulunud ühtegi kuritegelikku ühendusse ja veel vähem on ta selle ühenduse huvides toimepandud kuritegudega saadud tulu maksnud ühendusele. Jällegi esitab oma sellekohased seisukohad, telefonikõnede sisu ja nende tõlgenduse. A. Kuzyakini arvates on maakohtu otsuses ka temaga seotud seisukohtades vastuolusid. Toob välja need vastuolud ja arvab, et sellised vastuolulised asjaolud kinnitavad veelkordselt, et tema ei ole kuritegeliku ühenduse juht. Mis puudutab telefonikõnet ŠŠ-ga 29.09.2015 a , millele samuti kohus tugineb, on tehtud ebakaines olekus ja seda vestlust ei ole vaja kriminaliseerida ja kogu tema jutt ei vasta seal tõele. Täiesti meelevaldselt on kohus ka avanud 14.02.2016 telefonivestluse sisu, mis toimus S-ga. Ka K ütlused on valed, neid ei saa tõena võtta. K ootas ennetähtaegset vabanemist. Omapoolse hinnangu ja seda samuti maakohtust erineva, annab süüdistatav ka oma tutvusele G.Abuladze ja M.Kasega. Selgitab, mida ta tegelikult rääkis M.Kasega telefonitsi nende vestluste käigus, milliseid jällegi kohus on tema kahjuks hinnanud. Kõik kriminaalasja materjalid kinnitavad üheselt, et ükski inimene ei ole kannatanud, ei moraalselt, ei füüsiliselt, ei materiaalselt. Kõik, mida kohus suutis näha nende omavahelistest meeste suhetest seoses laenudega ja tunnistada need kriminaalseteks, see oli kohtu ülisuur viga. Mingit kuritegelikku ühendust ei ole tegelikult eksisteerinud ja veel vähem mingit kassat seal kuritegelikus ühenduses. Kõik elasid tegelikult oma isiklikku elu, mitte mingi müstilise ühenduse elu. See, et kohus on kinnitanud, et tema ja Abuladze nõudsid LL2-lt raha, see on kohtu poolne tõsine viga. Apellant ei saa aru ka sellest kohtu seisukohast, et Kase aitas kinnipidamiskohas olevaid isikuid. Avaldab imestust, et kui teda peetakse KTÜ juhiks, miks tema sellest midagi ei tea. See aga tõendab, et Kase ei allunud temale, vaid tegutses omapead. Maakohus on näinud kriminaalset – leidnud, et KTÜ-l olid ka oma reeglid - ka selles, kui tema Abuladzega telefonivestluses kasutab ühe peategelase tsitaati filmist. 11.07.2014 telefonivestluses kasutatud väljendid „kaks eestlast-poksijat ja grusiin“ ning „omad inimesed“ tähendab seda, et tegemist on heade tuttavatega, mitte seda, et ta on mingi orjapidaja. Grusiin ei ole aga hoopiski mitte Abuladze nagu seda arvas kohus ning poksijad on hoopis juristid. Sarnaselt annab süüdistatav veel mitme salvestise osas oma hinnangu telefoonivestluste sisu kohta. Mis puudutab tema töötamist, siis viimased 15 aastat on ta elanud talus. Seal on tal suur majapidamine. Ta kasvatab seal kodulinde ja koduloomi. Vannub, et tal polnud aegagi juhtida kuritegelikku ühendust, sest oli oma majapidamisega hõivatud. Orjasid tal ei olnud, tegi kõik ise, ainult üks abiline- elukaaslane, kelle ema oli 80 aastane. Kogu saaki realiseeris ta interneti teel oma tuttavatele. M.Kase ja U.Vels ostsid ka tema käest nii mune, kui liha. Kogu legaalse tulu, mis oli ca 600 eurot kuus kandis oma pangaarvele pangaautomaadist ning tasus selle eest tütre korteri kommunaalkulusid. Kui ta oleks olnud KTÜ juht, oleks tal olnud luksusauto ja eliitkinnisvara. Kohtu seisukoht tema hiiglaslikust kriminaaltulust põhineb mingitel kaudsetel juttudel. Laenusuhted, mis kohtu arvates tõendavad ka midagi kriminaalse ton tegelikult arenenud kapitalistlikus

ühiskonnas tavapärane nähtus. Ta ei teadnud enne, et Eestis on keelatud laenu anda. Kahetseb väga, et on pidanud sisutühje ja purjus peaga telefonivestlusi, milliseid kuulati kohtusaalis. Tunnistab, e toli kohati liiga emotsionaalne, mida kahetseb. Anub ringkonnakohtult halastust enda ja perekonna suhtes. Ta on õiguskuulekas inimene, kes on tegelenud ausa äriga ja põllumajandusega. Ligi 5 aastat on viibinud vahi all. Selle aja joioksul sündisid tal lapselapsed, keda pole näinud. Palub , et kohus leebuks ja ilmutaks inimlikku suuremeelsust tema suhtes, võtaks teda kuulda ja teeks õiglase ja adekvaatse otsuse tema suhtes. Sõiduauto konfiskeerimine on ebaseaduslik. See on ostetud tema elukaaslase poolt ja elukaaslane sai rahalised vahendid selleks oma vennalt 2012 aastal. Esialgu ostis elukaaslane internetist Mersedese. Kui see hakkas 3 aasta pärast, kui see sõiduauto hakkas katki minema, müüs elukaaslane selle maha ja leidis internetist sõiduki Wolksy Tourec 2006 a mudeli. Kuna elukaaslane ise oli tööl, siis usaldas ta vana auto müügist saadud raha temale ja palus, et ta tegeleks ka auto ostuga. Nii ta vormistaski auto oma nimele. Ümber ei jõudnud vormistada, sest ta vahistati. Taotleb sõiduauto vabastamist aresti alt. Põhjendamatu on ka asenduskonfiskeerimise korras temalt 46499 euro konfiskeerimine. Kohtu järeldused selle otsustuse tegemisel ei ole õiged. Selgitab oma sissetulekuid ja väljaminekuid. Samuti leiab, et kohus ei ole tuvastanud, millistest konkreetsetest kuritegudest ja millist konkreetset tulu ta saanud on. Ka kas üldse on. Menetluskulusid e määratud korras advokaadi tasu palub vähendada vähemalt 50 %. Käesolevas kriminaalasjas arutati palju kuriteoepisoode, millistega puudub tal puutumus. See tekitas tema kaitsjale ajakulu. Süüdistatava Marek Kase kaitsja adv. Aadu Luberg taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega mõista Marek Kase õigeks mõlemas temale inkrimineeritud kuriteos. Alternatiivselt taotleb kaitsja karistuse vähendamist määrani, mis võimaldaks tal ringkonnakohtu lahendi kuulutamisel vahi alt vabaneda. Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda, samuti hüvitada süüteomenetlusega tekitatud kahju. Apellant leiab, et süüdistus on puudulik ega võimalda M. Kasele omistada süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21). (p-d 10-11). M. Kasele esitatud süüdistuse kvaliteet Riigikohtu suunistele ei vasta. M. Kasele on esitatud süüdistus, et ta on ähvardanud koos U. Velsi ja A. Kuzyakiniga hävitada või rikkuda OO vara ning on ähvardanud teda vägivallaga. Nii süüdistusakti tekstist kui ka kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et M. Kase on OOiga suhtlemisel teda ähvardanud, sh ähvardanud hävitada või rikkuda OO vara. Süüdistuses pidanuks ka kirjas olema, kus, millal, millistel asjaoludel jne M. Kase selliselt käitus. Seda ei nähtu, sest seda pole toimunud. Süüdistuse kohaselt panid M. Kase ja U. Vels, A. Kuzyakini juhtimisel toime kuritegusid aastatel 2012-2015 Lääne - Virumaal. M. Kase ei ole Lääne – Virumaal OO-ga kordagi kohtunud, selles osas puudub vaidlus. M. Kase on kohtunud OO-ga kahel korral: 2012 ja ühel korral aastal 2013, mõlemal juhul Tallinnas. Neist kumbagi kohtumist ei ole M. Kasele süüdistuses ette heidetud. Aastal 2012 ei eksisteerinud väidetavat kuritegelikku ühendust; 2013 osas ei ole M. Kasele esitatud süüdistuses tehtud ühtegi etteheidet mingi käitumisakti osas. Kaitsja möönab, et KarS § 214

koosseisu saaks realiseerida ka sidevahendite kasutamise teel või kellegi kaudu; siiski M. Kase süüdistuses sellised etteheited puuduvad, ja teiseks - sellised suhtlused puuduvad M. Kase ja OO vahel ka tegelikult. Asjas on 20.01.2015 kell 11.00 telefonikõne M. Kase ja U. Velsi vahel (4. köide, tl 29 – 30 ), mida prokurör on nimetanud M. Kase ähvardusena OO suhtes. Selles kõnes on M. Kase kasutanud väljendit ... pea vastu jääd, maa on külmunud... Kontekstist võib mõista, et räägitakse OO-st, kuid koheselt avaldab M. Kase samas kõnes, et ... kedagi lüüa ei ole vaja ... vägivald sünnitab vägivalla.... Nimetatud nn pea vastu jääd löömise kõne oli M. Kase ja U. Velsi vahel, mitte M. Kase ja OO vahel; selles kõnes M. Kase poolt öeldu ei ole kunagi jõudnud OO-ni, seda ei M. Kase ega U. Velsi poolt öelduna; see oli M. Kase emotsionaalne väljaütlemine. See on selge, kui tutvuda kõnega terviklikult, mitte kontekstist välja rebides. Ähvardust M. Kase poolt OO suhtes ei esinenud. Hirmutunnet kannatanus ei ole võimalik tekitada, kui ähvardus ei olnud kannatanule kunagi avaldatud ; antud juhul selline olukord esines – nn pea vastu jääd löömise kõne sisu ei ole kunagi OOile avaldatud. Järgnevalt esitab kaitsja süüdistusaktis kirjeldatud tehiolud ja märgib, et UU3 ega HH3 ei ole käesolevas kriminaalasjas vastutusele võetud, kuigi süüdistus sõnaselgelt leiab, et HH3 sai väljapressimise tulemusel 8500 eurot, mille pidi edasi andma UU3-le. M. Kase ei olnud 2011 ega 2012. a ka maakohtu arvates kuritegeliku ühenduse liige, ometi on ta süüdi mõistetud 600 euro saamises selle liikmena 2012. a kolme pangaülekandega OO-lt (ka süüdistuse kohaselt oli see üks ja sama väljapressimise fakt, mille pinnalt sai AA2 8500 eurot ja M. Kase 600 eurot ). Ka ei ole eluliselt usutav olukord, kus väljapressimise või muu analoogilise kuriteo läbi saadud vara „palub„ väidetav väljapressija kanda kannatanul oma pangakontole – misläbi selline rahaline suhe on hõlpsasti tuvastatav. Miks väidetav väljapressimissuhe OO ja UU3 vahel vs OO ja M. Kase vahel on saanud prokuratuuri poolt sedavõrd erineva õigusliku hinnangu, on aimatav: ainult sellisel viisil – s.o läbi süüdistuse KarS § 214 järgi (nn eelduskuritegu KarS § 255 lg 1 suhtes ) on M. Kasele kuidagi võimalik konstrueerida süüdistus KarS § 255 lg 1 järgi. Apellant leiab, et eelkirjeldatud moel on eiratud isikute võrdse kohtlemise põhimõtet, millise olukorra üks võimalik õiguslik järelm - kui ringkonnakohus nõustub apellandiga - saab olla M. Kasele maakohtu poolt määratud karistuse vähendamine. KarS § 214 koosseisu sedastamiseks M. Kase käitumises episoodis OO-ga on vältimatuteks eeldusteks see, et reaalne võlasuhe OO ja UU3 vahel tegelikult puudus ja et M. Kase oli sellest teadlik (subjektiivne teokoosseis). Kaitsja leiab, et M. Kasele ei saa esitada süüdistust ega teda süüdi mõista KarS § 214 järgi ka sel põhjusel, et tema käitumises puudub subjektiivne teokoosseis: M. Kase ei teadnud ega saanudki teada, et ühe versiooni kohaselt OO tegelikult UU3-le üldse võlgu ei olnud. Menetluse areng on kinnitanud, et võlasuhe eksisteeris – OO andis arutelu tulemusena AA2-le 8500 eurot edasiandmiseks võlanõudjale UU3-le ja neid isikuid ei ole väljapressimise eest vastutusele võetud; seega on prokuratuuri hinnang olnud – 8500 euro maksmine OO poolt AA2-le OO õigushüve ei kahjustanud.

Süüdistuse kohaselt KarS § 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo panid M. Kase ja U. Vels A. Kuzyakini juhtimisel ja korraldusel toime 2012 kuni 2015. Sel ajavahemikul kehtis KarS § 257. Samal ajavahemikul kehtis KarS § 214 lg 2 p 4 järgmises sõnastuses: Varalise kasu üleandmise nõudmise eest grupi või kuritegeliku ühenduse poolt, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Seega omab tähtsust omavoli ja väljapressimise piiritlemine. Süüdistuse kohaselt on nimetatud episood ajendatud 2011 a kevadel OO ja UU3 vahel tekkinud rahalistest vaidlustest, milliseid püüti lahendada alul omavahel, siis aga teisi isikuid kaasates. Oluline on, et kui omaniku tõelist või oletatavat õigust teostab kolmas isik (nt UU3, AA2, M. Kase ), ei muuda see toimepandut väljapressimiseks. Kaitsja leiabki, et kui tinglikult oletada, et M. Kase käitus õigusevastaselt suhtlemisel OO-ga seonduvalt UU3 ja OO vahelise võlavaidlusega, võiks olla asjakohane käsitleda maksimaalselt omavoli, milline koosseis aga on alates 2015. a-st kehtetu ning ei neeldu ka kehtiva Karistusseadustiku väljapressimise regulatsioonis. M. Kasele on esitatud süüdistus selles, et ta on koos U. Velsi ja A. Kuzyakiniga ähvardanud OO vägivallaga. KarS § 214 koosseisust saab rääkida siis, kui isiku suhtes on vägivalda kasutatud. Kuid ka see ei ole siin peamine – eelkõige peab koosseisu täitev osategu olema isikule süüdistuses ette heidetud. Maakohus leidis, et OO ähvardati füüsilise vägivallaga ning luges ka sel alusel KarS § 214 koosseisu täidetuks; kaitsja hinnangul maakohus ei saanud selle alusel M. Kaset süüdi tunnistada, kuna vägivallaga ähvardamine – isegi kui see oleks reaalselt aset leidnud – ei täida KarS § 214 koosseisu. Maakohus leidis olevat tõendatud, et OO suhtes kasutati vaimset vägivalda – selles ei saanud M. Kaset süüdi tunnistada, kuna sellist süüdistust M. Kasele ei ole esitatud. Süüdistusest väljuva tegevuse eest süüdi mõistmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 alusel ning on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks ( KrMS § 338 p 2). M. Kase süüdistuses KarS § 214 järgi objektiivset teokoosseisu täitvate tegude kirjeldus on esitatud perioodide kaupa aastates 2011-2012 ; 2013; 2014; 2015. M. Kasele esitatud süüdistuses seoses 2013. a, ei ole temale esitatud ühtegi antud koosseisu täitvat käitumisakti kui ka üldse mistahes käitumisakti. 2014 osas on A. Kuzyakini ja U. Velsi puhul süüdistuses kirjeldatud ka konkreetsed neile inkrimineeritud käitumisaktid; M. Kase kohta ei ole süüdistuses 2014 osas mainitud ühtegi käitumisakti, temale on vaid „inkrimineeritud“ üks lause ja see on: samal ajal jätkas OO-lt raha nõudmist Ma. Kase, kes tegutses isikute grupis koos A. Kuzyakini ja U. Velsiga. Milles seisnes M. Kase poolne isikute grupis kuritegelik tegevus, mille alusel jõuti süüdistuses ja kaevatavas otsuses Marek Kase suhtes järeldusele, et ... ta jätkas 2014 aastal OO-lt raha nõudmist ... ei ole arusaadav ega võimalda seetõttu ka kaitseõiguse tõhusat teostamist. 2015 kohta on süüdistuses lõik (süüdistusakt lk 88) :isikute grupis tegutsenud kuritegeliku ühenduse liikmed U. Vels, M. Kase ja A. Kuzyakin jätkasid OO käest raha väljapressimist ka 2015, nõudes viimaselt raha tasumist. Samuti mainis M. Kase U. Velsile, et raha mitte maksmise puhul lööb ta OO pea vastu jääd. Ka 2015 osas ei ole M. Kase kohta mainitud ühtegi käitumisakti; ei ole võimalik aru saada, mille alusel jõuti süüdistuses M Kase suhtes järeldusele, et ... ta

jätkas OO-lt raha nõudmist ka aastal 2015. Seega käsitletakse M. Kase süüdistuses tema poolt toimepandud väidetava kuriteo toimepanemise aega kui ajavahemikku, mis algab millalgi aastal 2012 ja lõpeb enne 01.01. 2015 ( .. kuni 2015.. ). Riigikohtu 15. aprilli 2016 lahendi nr 3 – 1 – 1 – 37 – 16 kohaselt, kui tegemist on ajavahemikuga, mis on isikule ette heidetud, siis tuleb kohaldada selle ajavahemiku suhtes isikule leebeimat tõlgendust. Antud juhul tähendab see, et asjakohane on selgitada M. Kase käitumist KarS § 214 lg 2 p 4 koosseisu täidetuse kontekstis ajavahemikul 31. 12. 2012 - 31. 12. 2014 ehk siis sisuliselt aastail 2013 ja 2014. 2013 ei ole M. Kasele inkrimineeritud ühtegi käitumisakti; 2014 kohta esineb süüdistuses üks paljasõnaline lause: samal ajal jätkas OO-lt raha nõudmist M. Kase, kes tegutses isikute grupis A. Kuzyakini ja U. Velsiga. KarS § 214 lg 2 p 4 koosseis ei ole M. Kase poolt tõendatud, ta on selles episoodis ebaõigesti süüdi mõistetud ja karistatud; esineb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (KrMS § 338 punkt 2). KarS § 255 lg 1 osas on kaitsja põhjendused järgmised. M. Kasele oli esitatud KarS § 255 lg 1 järgi süüdistus, et tema kuulus vähemalt 2012 a A. Kuzyakini juhitud kuritegelikku ühendusse, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, toimepanemisele ja esimese astme kuritegude toimepanemisele. Kohtuvaidlustes prokurör muutis süüdistust, nimetades, et kuritegeliku ühenduse algaasta oli 2013. Sellega nõustus ka maakohus, öeldes, et M. Kase kuritegeliku ühenduse liikmelisus tekkis 2013 (otsus lk 140 ). Maakohus nimetas, et prokurör kohtuvaidlustes sellisel viisil parandas antud vea. Kaitsja leiab, et tegemist oli kriminaalasjas isikutele esitatud vastuoluliste süüdistuste tagantjärgi omavahel kooskõlla viimisega, tagamaks süüdistuse sisemine kooskõla. M. Kasele seni esitatud süüdistuses oli tema KÜ liikmelisuse algaasta 2012 vs teiste isikute KÜ liimelisuse alguseaastast 2013, millisel juhul aga aastal 2012 ei kuulunud ühendusse vajalikud vähemalt 3 isikut. Kaitsja leiab, et selline olukord kuriteo toimepanemise algaasta muutmisel näitab prokuröril kindla siseveendumuse puudumist, millal siis isikud väidetavalt kuritegelikult KarS § 255 lg 1 mõttes käituma hakkasid; esikohal on süüdistuse paikapidavuse tagamine, mitte tõe tuvastamine M. Kase väidetava kuritegeliku käitumise osas üldse, sealhulgas ajaperioodi osas. Riigikohtu 15. aprilli 2016 lahendi nr 3 – 1 – 1 – 37 – 16 kohaselt, kui tegemist on ajavahemikuga, mis on isikule ette heidetud, siis tuleb kohaldada selle ajavahemiku suhtes isikule leebeimat tõlgendust. Lõpuks jõuab kaitsja järelduseni, et kahtlemata on isikule leebem tõlgendus, kui ajavahemik, mille vältel isik väidetavalt kuritegelikult käitus, on võimalikult lühike. Käesolevasse kaasusesse ülekantuna tähendab Riigikohtu suunis vältimatult seda, et lähtuda tuleb sellest, et M. Kase oli väidetavalt kuritegeliku ühenduse liige alates 2013 aasta 31. detsembrist kuni tema vahistamiseni; just selle perioodi osas tuleb selgitada, kas ja milliste tõendatud käitumisaktide põhjal on KarS § 255 lg 1 kuriteokoosseis tema suhtes täidetud. Järgnevalt loetleb kaitsja need tunnused, milliste olemasolul on asjakohane arutleda kuritegeliku ühenduse olemasolu üle. Kaitsja leiabki, et M. Kase osas pole alust temast

rääkida kui kuritegeliku ühenduse liikmest KarS § 255 lg 1 tähenduses. Vaadeldava kaasuse puhul on kahetsusväärselt, nii süüdistuses kui kaevatavas lahendis, mindud vastuollu Riigikohtu seisukohtadega ja M. Kase roll väidetava üksikkuriteo toimepanemisel on automaatselt üle kantud tema väidetavasse rolli kuritegelikus ühenduses. Nimelt on süüdistuses täiesti käsitlemata, kuidas M. Kase KÜ liikmeks sai, kes ja millal teda sinna värbas, kutsus, millised olid sellise kutsumise asjaolud, jne jne. Kaitseõiguse tagamise seisukohast ei ole võimalik pelgalt nentida, et alates mingist aastast kuulus isik kuritegelikku ühendusse, nagu on praegu juhtunud. Tegelikult puudub asjas ka igasugune osundus, kuidas A. Kuzyakin käsitletava kuritegeliku ühenduse moodustas ja kuidas sinna liikmeid leidis / kutsus / värbas jne. Ka tema enda puhul on pelgalt nenditud, et ta organiseeris enne 2012 aastat kuritegeliku ühenduse. Tõdedes, et Marek Kase kuulus kuritegelikku ühendusse aastal 2013, puudub süüdistuses ja kaevatavas kohtulahendis igasugune sisu kaitsja poolt apellatsiooni käesolevas osas toodule. M. Kaselt konfiskeeritud kriminaaltulu osas on kaitsja etteheited maakohtule järgmised. M. Kase kriminaaltulu on arvestatud perioodi kohta 01.01.2011 – 17.07.2015. KarS § 255 lg 1 järgi M. Kasele süüdistuses etteheidetav periood algab millalgi 2013. Seega on M. Kase väidetavat kriminaatulu arvestatud vähemalt kahe aasta mahus, mis süüdistusse ei kuulu (2011 ja 2012). M. Kase esitas maakohtus tõendeid oma sissetulekute kohta, nt korteri müügileping ja asjaõigusleping (DD6 ja Kase). Kaevatavas otsuses tõdetakse (lk 166) – nimetatud lepingud pärinevad aastast 2018, ajast, mil Kase viibis vahi all, mistõttu on alust arvata, et see tehti konfiskeerimise välistamiseks. Ka ei saanud Kase sularahas raha üle anda, nagu lepingus väidetakse (lepingus p. 2.1 viide sularahalisele tasumisele), ka on leping sõlmitud ajal, mis ei ole süüdistuses nimetatud M. Kase tegevusperioodiks. Kui oli vajalik arvestada M. Kase kriminaaltulu, oli maakohtu arvates õige võtta aluseks ka aastad 2011 – 2012, mis süüdistuses ei ole kajastatud ega olnud M. Kase tegevusperioodiks; kui aga M. Kase esitas oma sissetulekute kohta andmed aja kohta, mis süüdistuses ei ole kajastatud, ei ole see osundus maakohtu arvates kohaldatav. Mõistlik põhjendus sellisele erinevale õiguslikule suhtumisele süüdistusse mittekuuluvasse ajaperioodi apellandil puudub. Veel üks tõend M. Kase sissetulekute kohta, mida maakohus kaitsja hinnangul ebaõigesti pidas mitteusaldusväärseks, on kohtule esitatud avaldus GG4-lt, kes väitis, et ta ostis M. Kaselt kinnistu hinnaga 14000 eurot ja tasus selle eest sularahas osamaksetena 2011-2015. Ka selline väide ei ole tõendatud ega usaldusväärne. Lepingu p.4.1 nähtub, et hind on tasutud, tõendid selle kohta puuduvad. Apellant osutab, et käesolevaks ajaks on GG4 nimetatud maale ehitanud maja, kus ta ise sees elab. Kohus on paljasõnaliselt ebausaldusväärseks pidanud võlasuhteid M. Kase ja tema lähedaste vahel, millistes arveldati sularahas. Võlasuhted lähedaste vahel sularahas on Eestis aktsepteeritavad, seaduslikud ja ka eluliselt usutavad.

Karistuse osas seisneb rikkumine eelkõige Riigikohtu 21.02.2019 lahendi nr 1 – 16 – 6452 (nn T lahend) seisukohtade eiramises. Nimelt leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et KarS § 255 lg-s 1 märgitud nn eelduskuriteoks saab olla vaid õigusrikkumine, mille sanktsioon ei ole sõltuvuses kuriteo toimepanijate isikutest (nt KarS § 201 lg 2 p 1) või teo toimepanemise rollide jaotusest (nt KarS § 201 lg 2 p 4 ), vaid kaitstava õigushüve kahjustamise määrast (nt KarS § 201 lg 2 p 2, § 202 lg 2 p 3 ). Kaitsja hinnangul tähendab see, et ka juhul kui M. Kase suhtes tehtud süüdimõistev kohtulahend muus osas jääb jõusse, s.h kui süüdistusaktis presenteeritud väljapressimist OO-lt käsitletakse jätkuvalt KÜ poolt toimepanduna, tuleb muuta M. Kasele määratud liitkaristust selliselt, et väljapressimise puhul võetakse aluseks KarS § 214 lg 1 sanktsioon (rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus), mitte KarS § 214 lg 2 sanktsioon (nelja – kuni kaheteistaastane vangistus), nagu seni on tehtud; liitkaristuse mõistmisel on maakohus eksinud, milline olukord kujutab endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist (KrMS § 338 p 2). Kaevatavas otsuses (lk 158), täpsemalt osas, kus on käsitletud M. Kasele määratavat karistust, on muu hulgas öeldud ... KarS § 255 lg 1 sätestatud kuriteo eest peab kohus vastavalt KarS § 56 sätestatud karistamise alustele põhjendatuks mõista M. Kasele karistuseks 7 aastat; põhistusena on öeldud, et M. Kase ise üksikkuritegude toimepanemises aktiivselt ei osalenud. Kaitsja täpsustab: M. Kasele on inkrimineeritud vaid üks üksikkuritegu, s.o KarS § 214 lg 2 p 4, seega ei saanud ta nendes üksikkuritegudes mitte üksnes mitteaktiivselt osaleda, vaid ta ei saanud neis üldse osaleda. Seega on kohus ekslikult suurendanud M. Kase kuritegude arvu leides, et neid oli enam kui üks. Kaitsja leiab, et sellest johtuvalt esineb ringkonnakohtul alus juhul kui M. Kaset täielikult õigeks ei mõisteta – temale määratud karistust leevendada. Apellant leiab, et kui ringkonnakohus aktsepteerib isikute võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, oleks õige ja õiglane leevendada M. Kasele maakohtu poolt määratud karistust ka sel põhistusel. M. Kaselt on võetud vabadus alates 06.10.2015, kusjuures ei saa kahjuks välistada, et kohtulahendi jõustumise ajaks on M. Kase vahi all olnud juba ca 5 aastat või enamgi. On üldteada, et enne kohtulahendi jõustumist ja karistuse kandmisele asumist on kinnipeetud isikute režiim on rangem kui karistuse kandmise kohas ehk isiku ühe põhiõiguse - õigus vabadusele riive on olnud M. Kase suhtes väga intensiivne juba pikka aega. Kaitsja palub ringkonnakohtul seda arvestada ning leevendada M. Kase karistust. Apellant palub süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus uuesti läbi vaadata. Taotlust täpsustatakse, kui selgub apellatsiooni läbivaatamise täpne aeg. Süüdistatava U. Velsi osas on esitanud apellatsioonid kaks kaitsjat – adv. Natalia Lausmaa, kes kaitses U. Velsi maakohtus ja adv. Silver Reinsaar, kes on tema lepinguline kaitsja apellatsioonimenetluses. Mõlemad kaitsjad taotlevad apellatsiooni U. Velsi suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega tema õigeksmõistmist ning seoses õigeksmõistmisega ka teiste süüdimõistmisega kaasnevate otsustuste tühistamist. Õigeksmõistmise korral taotletakse U. Velsi poolt maakohtu menetluses esitatud nõude rahuldamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamises ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga.

Adv. N.Lausmaa apellatsiooni põhjendused on järgmised. U. Vels ei nõustu kohtu järeldustega selles, et tema kohtulikul uurimisel kontrollitud tõenditest on võimalik teha järeldusi tema süü tõendatuse suhtes. Kohus tegi tõenditest ebaõiged järeldused, tugines osalt kohtukõlbmatutele tõenditele ning jättis kaitse poolt esitatud tõendid alusetult tähelepanuta, mis viisid ebaõige kohtulahendini. Apellant leiab, et jälitusprotokollides kajastatud A. Velsi, Maarjo Kalda ja Rait Õiso omavahelistes jutuajamistes tehtud viited „vanamehele“ kujutavad endast kaudseid tõendeid, millised ei ole piisavad süüdimõistva otsuse langetamiseks selle kohta, et U. Vels vähemalt kaudse tahtlusega omandas ülalviidatud isikute poolt Q OÜ kütusemahutist varastatud kütust. Ei ole tõendatud, et kõnedes mainitud „vanamees“ oli tingimata just U. Vels. Samas ei tõenda need kõned, et isegi kui Q-st ülalviidatud isikute poolt varastatud kütust U. Velsile ka edasi anti, siis oli U. Vels kütuse omandamisel kütuse hankimise viisist teadlik. U. Vels on tunnistanud, et M. Kalda vahendusel omandas ta diislikütust, kuid on selgitanud, et tal puudusid teadmised, et kütus on varastatud. Kohtuistungil üle kuulatud M. Kalda kinnitas, et kütuse üleandmisel U. Velsile ta ei pidanud vajalikuks selgitada, kust realiseeritav kütus pärines ning et erimärgistusega diisli omandamise õigusega isikud on seda kütust temale müünud vaheltkasu teenimise eesmärgil. Tõendeid, mis kinnitaksid selles U. Velsi süüd, ei esine. Kohtule esitatud Q OÜ turvakaamera video kvaliteet ei võimalda kütusemahuti juures askeldavate isikute näo tuvastamist, videol on nähtavad üksnes kaks tumedates riietes mehekogu, mis on mõlemad suhteliselt saledad. U. Velsi kehakuju nendest isikutest mitte kummaski tegelikult tuvastada võimalik ei ole, mistõttu kohtu sellekohane järeldus on põhjendamatu. Asjaolu, et sündmuskoha läheduses võis asuda sõiduauto Peugeot JJJJJJ, ei tõenda, et sellega sõitis sündmuskoha juurde U. Vels. Auto ei kuulunud tegelikult U. Velsile ning seda võis jälitusprotokollis kajastatud ajavahemikul kasutada mõni teine isik. Jälitusprotokoll ei sisalda tõendeid selle kohta, kes on jälgimise ajal mainitud sõiduauto kasutajaks. M. Kalda eeluurimisel antud ütlused ja sündmuskoha ettenäitamine tema poolt võis tõendada kütuse varguse toimepanemist tema enda, R. Õiso ja A. Velsi poolt, mitte U. Velsi poolt. Seega tuleb U. Vels selles süüdistuses õigeks mõista. Q tsiviilhagi U. Velsi vastu tuleb jätta rahuldamata. ATV varguse toimepanemisel on kohus U. Velsi süüdi mõistnud ebaõigesti. Kohus on väidetavalt tuginenud M. Kalda eeluurimisel antud ütlustele, kuid samas on kohus õigeks mõistnud XX, kes süüdistuse kohaselt oli ATV varguse sooritamisel selle roolis. Maarjo Kalda kinnitas kohtuistungil ülekuulatuna, et varguse pani toime tema üksi ning et tema poolt eeluurimisel antud ütlused selle kohta, et vargusest võttis osa XX või siis ka U. Vels, olid uurijate poolt peale sunnitud. Kohus on märkinud, et M. Kalda ütlustesse tuleb tervikuna suhtuda kriitiliselt, välja arvatud ütluste see osa, milles ta ATV varguse õigeks võtab. Järelikult juba kohtuotsuse põhjendustest lähtuvalt ei saa U. Velsi poolt varguses osalemist lugeda tõendatuks M. Kalda eeluurimisel antud ütlustega. U. Velsi osaluse varguses on kohus tuletanud asjaolust, et varastatud ATV uurimise käigus võeti ära tunnistaja PP2-lt, kes on U. Velsi tuttav ja kes eeluurimisel väitis, et temal olemas olnud ATV vahetamise varastatud ATV vastu korraldas U. Vels.

PP2 kohtus ülekuulamisel neid ütlusi ei kinnitanud, millest järeldub, et tõendeid U. Velsi osaluse kohta ATV varguses tegelikult kohtulikul uurimisel koguda üldse ei õnnestunud.Puuduvad kohtukõlbulikud tõendid U. Velsi osaluse kohta ATV varguses, apellant taotleb U. Velsi õigeksmõistmist selles episoodis. Puutuvalt JJ-le ja ŽŽ-le kuuluvate esemete vargusesse X talust märgib apellant: JJ väidetav kahtlustus U. Velsi käitumise kohta tema talus ei kujuta endast tõendit selle kohta, et U. Vels oleks toime pannud varguse. U. Velsile kuuluva kaubiku liikumise tuvastamine 21.05.2015.a. X talu, T talu ja K talu ühendavatel teedel ei tõenda, kes selle kaubikuga jälitusprotokollis märgitud ajal sõitis, millisel eesmärgil, kas üldse selle kaubiku sõit kui selline on seotud X talust toime pandud esemete vargusega. Järelikult seda tõendit ei saa pidada küllaldaseks, tegemaks järeldust, et nimelt U. Vels pani toime süüdistuses nimetatud esemete varguse X talust. MMM talust leitud esemed, millised kannatanud tuvastasid X talust varastatud esemetena, kujutavad endast laiatarbekaubana jaepoodides müüdavaid esemeid. Kannatanud ei soovinudki nende esemete kuulumist endale kohtulikul uurimisel dokumentaalselt tõendada, eritunnuste olemasolu ühegi eseme suhtes nad üheselt kirjeldanud ei ole. Maakohus jättis kannatanute JJ ja ŽŽ tsiviilhagid täies ulatuses rahuldamata just põhjusel, et kannatanud ei esitanud ühtegi kirjalikku tõendit esemete olemasolu kohta varguse momendil X talus ja/või nende esemete omandamise kohta kannatanute poolt. Kannatanu ŽŽ esitas kohtule ebaõigeid andmeid temale uurimise käigus allkirja vastu tagastatud esemete suhtes, mis muudab tema seletused üldiselt ebausaldusväärseks, puutuvalt ka sellesse, kas temalt varastatutega samaliigilised esemed, mis temale tagastati, üldse olid samad varastatud esemed või olid lihtsalt mingid samaliigilised esemed. Seega puuduvad usaldusväärsed tõendid, kas MMM talust leitud ja kannatanutele tagastatud esemed olid samad esemed, mis kannatanutelt varastati või mitte. Lisaks esitas kaitse nende esemete omandamise kohta kirjaliku müügilepingu U. Velsi ja ÜÜ2 vahel. Kohus märgib, et see tõend ei ole usaldusväärne, kuna lepingu sõlminud isikut kohtus üle ei kuulatud. Samas ei vaidlustatud kohtulikul uurimisel üldse mitte seda, et ÜÜ2 näol on tegemist reaalselt eksisteeriva isikuga, kes prokuröri kindlat teadmist mööda pidi elama Saksamaal. Kaitsel puuduvad võimalused tagada võõrriigis viibiva tunnistaja ilmumine kohtusse, mistõttu apellant leiab, et kohtu etteheited kaitsele on alusetud. Kaitse esitas kirjaliku dokumendi, mille ehtsust menetlusosaliste poolt kahtluse alla ei seatud. Järelikult on see kirjalik tõend usaldusväärne. Kui süüdistus soovis selle sisu ümber lükata, tulnuks prokuratuuril esitada kohtule usaldusväärne tõend selle sisu ümberlükkamiseks. Prokuratuur seda ei pidanud vajalikuks teha ja järelikult leidis tõendamist, et MMM talust läbiotsimisel ära võetud esemed olid U. Velsi poolt ostetud, mitte aga varastatud X talust. Apellant leiab, et ka selles episoodis tulnuks U. Vels õigeks mõista. Süüdistus selles, nagu oleks U. Vels omandanud KK kaudu süüteo tulemusena saadud vara, s.o LL kinnistu müügist saadud tulust 11 000 eurot, ei ole apellandi hinnangul tõendatud. Kohus pidas U. Velsi süüd tõendatuks, tuginedes KK ütlustele. Apellant leiab, et KK ütlused kui mitteusaldusväärsed tulnuks tõendite hulgast välja jätta. KK ütlustes eeluurimisel ja kohtus esinesid olulised vastuolud. Nimelt oli ta

eeluurimisel väitnud, et sai U. Velsilt laenuks 10 000 eurot LL kinnistu ostmiseks ja et pärast kinnistu müüki andis ta selle laenatud raha tagasi. Kohtulikul uurimisel ta neid ütlusi ei kinnitanud. Lisaks oli KK ütlustes olulisi vastuolusid, mis kohtulikul uurimisel tõendamist leidsid. Ta andis istungil ütlusi siis, kui oli päevakorras tema enda tingimisi vabaduses viibimine, milline olukord kallutas teda ilmselt andma U. Velsi süüstavaid ütlusi, et näidata end soodsas valguses ja mitte kutsuda esile olukorda, kus prokuratuur võiks taotleda tema suunamist tagasi vabaduskaotusliku karistuse kandmisele. Kuna KK ütlustele tugineda võimalik ei ole, siis ei ole võimalik kõrvaldada põhjendatud kahtlust, mistõttu tuleks U. Vels selles episoodis õigeks mõista. Puutuvalt süüdistusse väljapressimises OO-lt märgib apellant, et selles episoodis on kohus kohelnud isikuid ebavõrdselt, mille tulemusena väljapressimises süüdi olevad isikud on jäänud kaasamata, millega käesoleva kohtuasja süüdistavaid, sealhulgas ka U. Velsi on koheldud ebavõrdselt, süüdistades neid süüteo toimepanemises, mille objektiivse külje üks element on jäänud tuvastamata. Kohus märgib otsuses, et esimesena pani OO suhtes väljapressimise toime AA2, kes sai 8500 eurot OO raha. Selle jättis HH3 kogu ulatuses endale, sest selle raha pidas ta loomulikult endale kuuluvaks kui vahendustasu, osa rahast aga laenas justkui UU3-lt tagasi endale, kuid UU3-le tagasi ta seda raha mitme aasta vältel maksnud ei ole ning kohtu sellekohane küsimus tuli talle koguni üllatusena. AA2 kuulati aga kriminaalasjas üle tunnistajana, kusjuures tema suhtes ei ole isegi kaalutud süüdistuse esitamist väljapressimises. Apellant leiab, et ilma AA2 kui osavõtja teopanuseta ei saa U. Velsi tegudest tuletada väljapressimise objektiivset koosseisu, kuivõrd sellest AA2 vahendatud UU3 rahanõudest sai sündmuskäik alguse. Kohus on sellele kohtuotsuse põhjendavas osas ka viidanud, osutades AA2 poolt toimepandule kui väljapressimisele, osutamata edaspidi sellele õigustamatult mingit tähelepanu. Ebaõiglaselt on tegelik väljapressimija ja kasusaaja AA2 üle kuulatud tunnistajana, samas kui U. Velsile on AA2 poolt toimepandust tingitud edaspidise tegevuse eest esitatud süüdistus väljapressimises. U. Vels lülitus sündmustesse OO ümber hiljem ja just OO poolse kaitsjana viimasele UU3 poolt esitatud korduva rahanõude vastu. Seda kinnitas kohtus üle kuulatuna ka OO ise. Hilisemad asjaolud, mis peegelduvad kohtu poolt tõenditena kasutatavates jälitusprotokollides, milles sisalduvaid andmeid kinnitas kohtus ülekuulatuna OO, tõendavad , et U. Vels maksis rahanõudjale oma isiklikest rahalistest vahenditest 500 eurot ja nõudis selle raha tagasimaksmist OO-lt, kuid edutult. Usaldusväärselt ei ole ümber ei ole lükatud U. Velsi väide, et lisaks enda 500 euro tagastamise nõudele, esitas ta OO-le nõudeid tagastada A. Kuzjakinilt laenatud raha, mida oli kasutatud OO võlausaldajale UU3-le maksmiseks, kes sündmuse toimumise ajal ja ka eeluurimisel esitas valeväiteid, nagu ta poleks üldse mingeid makseid OO-lt AA2 kaudu saanudki. Tõendatud on, et mingit vägivalda OO suhtes U. Vels ei kasutanud, kõik väited vägivallaga ähvardamise kohta sisalduvad jälitusprotokollides kajastuvates telefonivestlustes U. Velsi, Marek Kase või A. Kuzjakini endi vahel, kohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et neid ähvardusi oleks konkreetselt OOle edastatud või tema suhtes rakendatud. Ei ole esitatud ühtegi tõendit, millega oleks usaldusväärselt ümber lükatud U. Velsi ja teiste süüdistavate väide, et telefonikõnedes kasutatud väljendid olid osaks omavahelise vestluse kõnepruugist ja et mitte keegi süüdistatavatest neid ähvardusi ellu viia mitte kunagi ei kavatsenud. Jutuajamisel OO

ja U. Velsi vahel 21.08.2014.a., mis jälitusprotokolli salvestisena esitati kohtule, nähtub vaid see, et U. Vels püüdis avaldada OO-le muljet, nagu võiks teda ähvardada mingi abstraktne oht ebamääraselt kirjeldatud isikute poolt, kes võivad omada mõjuvõimu. OO ise on kohtulikul uurimisel ütelnud, et ta tegelikult U. Velsi poolt ohtu ei kartnud ega tunnetanud. Ta kirjeldas kohtule hoopis teisi isikuid, keda ta kartis, isikuid, kes tulid tema kodu juurde ja teda ähvardasid, isikuid, keda käesolevasse kriminaalasja üldse kaasatud ei ole. Kokkuvõttes tuleks U. Vels süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4 järgi OO-ga seotud episoodis õigeks mõista. Süüdistus kuulumises kuritegelikku ühendusse, mille tegevuse eesmärgiks oli kuritegude toimepanemine, on jäänud tõendamata. Riigikohtu lahendis nr. 1-16-6452 p. 37 on selgitatud, et kuritegelikku ühendust ei saa sisustada kui kaastäideviijate gruppi. Maakohus on vaidlustatava kohtulahendi põhjendustes möönnud, et süüdistatavate näol võib olla tegemist ühiste huvidega sõpruskonnaga, kuid on väitnud, et on tõendatud , et selle sõpruskonna liikmete poolt organiseeriti ja pandi toime perioodil 2013.a – 2015.a. erinevaid süütegusid, mille tõttu kohus ongi leidnud, et kuritegeliku ühenduse olemasolu süüdistavate vahel on tõendatud. Süütegude loetelusse, mida kohtu hinnangul süüdistatavad erinevate osavõtjate kaudu tegid ja millele maakohtu hinnangul ühenduse liikmete, sh konkreetselt U. Velsi tegevus oli suunatud, on maakohus lülitanud kõik süüdistuses märgitud süüteo episoodid, nende hulgas ka FF-ga seotud episoodi, milles kõik selles episoodis süüdistuse saanud isikud õigeks mõisteti, BBB aia varguse episoodi , milles U. Vels õigeks mõisteti, aga ka ATV varguse ja traktori varguse episoodi, milles mõisteti õigeks XX, aga ka süüteod, milles mõisteti õigeks A. Vels. Apellant leiab, et vähemalt nende episoodide kaudu ei ole kuidagi võimalik tõendada isikute, sealhulgas U. Velsi suunatust süütegude toimepanemisele, kuivõrd kohus on leidnud, et isikud neid süütegusid üldse toime pannud ei ole. Lisaks, puuduvad tõendid, et A. Vels oleks Rakveres süütegusid kavandades saanud mingeid juhiseid väidetavalt kuritegelikku ühendust juhtivalt A. Kuzjakinilt või ka U. Velsilt. Tõenditest tuleneb, et kõiki neid süütegusid kavandas ja viis ellu A. Vels iseseisvalt või siis koos oma süüteokaaslaste MM2, R. Õiso, M. Kalda ja KK-ga ning et isegi A. Velsi isa U. Vels sai poja tegudest teada üldreeglina tagantjärele. Pole tõendatud, nagu maksnuks A. Vels ülalviidatud süütegude tulemusena saadud tulust 10 % G. Abuladze kätte.Kriminaalasja eeluurimisel viitasid sellistele väidetele oma seletustes küll MM2, R. Õiso ja KK, kuid ka nemad ei saanud esitada mitte ühtegi juhtumit, mil nad oleksid seda raha üleandmist A. Velsi poolt reaalselt näinud. Kõik nad kinnitasid, et sellist juttu rääkis neile pärast süütegude toimepanemist A. Vels, kes sellega soovis rõhutada oma juhtivat rolli ja ka vajadust saada enda kätte suurem osa tulust. A. Vels kinnitas kohtus, et ta oli tahtlikult soovinud esineda oma süüteokaaslaste ees erakordselt tähtsa isikuna ning ainult seetõttu otsesõnu valetas neile, et tal on Tallinnas vägevad kaitsjad, kes talle pakuvad n.ö.“katust“. Asjaolu, et tegelikult ei olnud A. Velsile üldse omane süütegude tulemusena saadud tulust midagi ära anda, kinnitab juhtum LL kinnistu müügist saadud tulu tagastamise nõude esitamisega A. Velsile. Kõikides sellekohastes telefonikõnedes ilmneb A. Velsi kategooriline keeldumine mingeid summasid kellelegi ära anda ning tema valmisolek katkestada selle nõudmise tõttu suhted koguni oma isa U. Velsiga, rääkimata G.

Abuladzest, kellega ta oli varasemalt olnud sõbralikes suhetes. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kes oli väidetavalt A. Kuzyakinile, G. Abuladzele ja U. Velsile aastate vältel allunud ning oli maksnud neile regulaarselt osa oma tulust, nii kategooriliselt keelduks loovutamast kasvõi osagi saadud tulust ühes episoodis. Eluliselt usutav on aga vastupidine, et A. Vels ei olnud kunagi isegi mõelnud jagada kolmandatele isikutele süütegude tulemusena saadud tulu ning et sellise nõude esitamine tema vastu sellel ühel korral vihastas teda ning ta vastas keeldumisega, olles arvamusel, mida ta korduvates telefonikõnedes oma ema YY-ga rõhutas, et ta pole mitte kellelgi võlgu ega pea midagi maksma. Maakohus on viidanud hulgalistele jälitusprotokollides kajastatud telefonikõnedele, milles arutatakse rahalisi küsimusi ja probleeme, kui tõenditele kuritegeliku ühenduse suunatusele süütegude toimepanemisele. Kaitsja leiab, et selliseid järeldusi nendest kõnedest teha ei saa. Tõendatud on süüdistavate omavaheliste rahaliste suhete olemasolu, raha laenamine kolmandatele isikutele ning rahalisi probleeme puudutavates kõnedes räägitaksegi nendest konkreetsetest võlgadest. Väidetavad viited ühisele rahale on äärmiselt umbmäärased ja ebaselged. M. Kase poolt abi osutamist vangistuses viibivatele isikutele ei saa tõlgendada kuritegeliku grupeeringu tegevusena, seda enam, et mitte ükski nendest isikutest, kellele ta abi osutas, ka süüdistuse kohaselt väidetavasse omavahel seotud kuritegelikku grupeeringusse ei kuulunud. Väidetav subordinatsioon ja alluvussuhe süüdistatavate omavahelistes telefonikõnedes esile ei tule, valmisolek tulla kohtumistele ei näita midagi muud kui omamehelikkust, vastastikust usaldust ja sõbralikkust, millised ilmingud küll kuritegelikud olla ei saa. Ainus süüdistuse episood, millesse olid kaasatud nii A. Kuzjakin, M. Kase kui ka U. Vels, oli episood OO-ga, mida võiks määratleda kui ühise tahtega toimepandud tegu (mille kuritegeliku iseloomuga kaitsja ei nõustu), kuid seda ei saa lugeda süüteoks, mille kaudu realiseerus kuritegeliku ühenduse tahe. Pigem oli tegu lõdvalt seotud isikutega, kes püüdsid mitme aasta vältel mõjutada OO tagastama laenatud raha, kuid kes selles ebaõnnestusid. Isikute paljasõnalised väited kuriteokaaslaste ja tuttavate ees, nagu omaksid nad mõjuvõimu, millised väited ei ole tõendatud, ei ole piisavad järeldamaks, nagu oleks tegemist kuritegeliku ühendusega määral ja ulatuses, nagu seda on kirjeldanud Riigikohus nn. T kohtulahendis kohtuasja nr. 1-16-6452. Apellant vaidlustab U. Velsilt konfiskeerimise asendamisena väljamõistetud süütegude tulemusena saadud tulu summas 10060 väljamõistmise. Ebaõigesti on see summa määratletud kolmanda isiku DD2 kulude ja tulude võrdlusest aastatel 20112015. Esiteks, see ajaperiood ei vasta süüdistuses märgitud ajaperioodile, mis on 2013 – 2015.a. järelikult enne 2013.a. DD2 arvele laekunud tulusid üldse arvesse võtta ei saa. Teiseks selgitas DD2, et osa sularahas arvele pandud summadest sai ta oma vanematelt, millist väidet üldse kontrollitud ega arvestatud ei ole. Kolmandaks, automaatselt igasuguse sularahas laekuva tulu arvestamine süüteo tulemusena saadud tuluna, mida prokuratuur aastate vältel järjekindlalt praktiseerib, ei saa olla õiguslikult pädev. Eesti Vabariigis toimib sularahakäive ning selle dokumenteerimata jätmist füüsiliste isikute poolt vähemalt siiani ei ole Eesti Vabariigis üldiselt kuritegelikuks loetud. Kriminaalasjades on aga millegipärast arvatud, et ükski sularahas laekunud sent ei saa olla legaalne. Selline käsitlus on väär. Maakohus on

väitnud, et kaitse pole tõendanud U. Velsi legaalset sissetulekut metsakinnistute müügist, kuivõrd kõik need tehingud teostati kinnistutega, mis olid registreeritud YY nimele ja polevat tõendatud, et tegemist on ühisvaraga. Selline seisukoht on vastuolus perekonnaseaduse § 25, mille kohaselt lähevad abikaasade poolt omandatud esemed ja muud varalised õigused ühisomandisse, kui abikaasad ei ole sõlminud varalahususe lepingut. Kuivõrd Ingrid ja U. Vels olid abielus ja varalahususe lepingut sõlmitud ei olnud, olid kõik YY nimele omandatud metsakinnistud pooles ulatuses U. Velsi omad ning kaitse poolt esitatud dokumentaalsete tõenditega oli tõendatud olulise sissetuleku saamine nende kinnistute müügist. Eluliselt usutavad on ka U. Velsi selgitused, et kinnistute müügitulule lisandus tulu kinnistutel ostmise ajal kasvanud metsa ülestöötamisest ja metsamaterjali müügist. Mis puutub Mercedes Benzi, mille kohus konfiskeeris, siis ei ole otsuse põhjendustes viidatud, nagu võinuks olla tuvastatud, et need kolm erinevat autot, millistelt pärinevad osad olid paigaldatud sellele autole, oleksid olnud varastatud. On üldteada, et Eesti Vabariigis käib legaalne äri sõidukõlbmatuks muutunud autode küljest monteeritud osadega, mida siis sobitatakse teistele autodele, mida soovitakse remontida. U. Velsi väide, et erinevatelt autodelt pärinevad osad olid muretsetud autoromulatest , ei ole millega ümber lükatud. Järelikult puudus alus pidada seda autot süüteo tulemusena saadud varaks ning puudus õiguslik alus selle vara konfiskeerimiseks. Süüdistatava U. Velsi lepinguline kaitsja adv. S.Reinsaar taotleb apellatsioonis, et kohus väljastaks temale tutvumiseks 26 eeluurimiskohtuniku ja prokuratuuri jälitustoimingute luba, milliste kuupäevad ja numbrid ta ka loetleb. Pärast selle taotluse lahendamist, taotleb kaitsja võimaldada esitada täiendavaid argumente jälitustoimingute või nende alusel kogutud derivatiivsete tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse osas. Apellant taotleb tühistada maakohtu otsus U. Velsi süüdimõistmises ja karistamises, samuti konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise kohaldamises, tsiviilhagide rahuldamises, süüteomenetlusega põhjustatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmises ning menetluskulude U. Velsilt väljamõistmises. Ringkonnakohtu otsusega taotleb kaitsja U. Velsi õigeksmõistmist ja ka konfiskeerimise ning tsiviilhagide osas õigeksmõistvale otsusele vastavate otsustuste tegemist. Ka taotleb apellant hüvitada süüteomenetlusega põhjustatud kahju ning jätta kõik menetluskulud riigi kanda. Apellant leiab, et esitatud süüdistustes U. Velsi süüdimõistmiseks napib tõendeid, kuritegelikku ühendusse kuulumise süüdistus ei vasta kohtupraktikas omaks võetud nõuetele ning kohus on eksinud tõendikogumi piiritlemisel ja ka tõendite hindamisel. Maakohus ei ole lahendanud iga süüdistatava vastutust eraldi. Nii jääb maakohtu lahendi pinnalt vähemalt osaliselt kättesaamatuks U. Velsi käitumises kuriteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamiseni viinud mõttekäik. Maakohus on olulisel määral tuginenud kolmandate isikute vahelistele telefonivestlustele. Maakohus on sageli jätnud tähelepanuta kaitseversiooni toetavaid tõendeid ning nende kõrvalejätmist ei ole kas üldse põhjendatud või esitatud põhjendused ei ole ammendavad ja jälgitavad. Nii on kohus näiteks lugenud ebausaldusväärseks kaitseversiooni toetavaid ütluseid üksnes põhjusel, et ütluste andjal esines motiiv ebaobjektiivsuseks (nt

YY, DD2) – see on aga vastuolus KrMS § 61 lõikest 2 tuleneva tõenditele tõendusliku jõu ette andmise keeluga. Kuigi motiive ebaobjektiivsuseks on esinenud ka süüdistust toetavate isikuliste tõendiallikate puhul (nt OO), on kohus neid pidanud usaldusväärseks. Samas ei ilmne maakohtu lahendist täiendavaid põhjendusi, miks üks või teine tunnistaja võiks olla ebausaldusväärne. Sarnastel põhjustel on maakohtu lahendi pinnalt tuvastatav üleüldine tõendikogumile antud hinnangute ühekülgsus ja ebaobjektiivsus, mis moodustab menetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Maakohus on tuginenud tõendina ka KrMS § 289 alusel usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud kohtueelses menetluses kogutud ütlustele. Kuigi maakohus on tuginenud jälitustoimingute käigus kogutud teabele, on kohus siiski jätnud lahendamata U. Velsi kaitseaktis avaldatud taotluse väljastada kaitsjale tutvumiseks kriminaalasjas teostatud jälitustoiminguid lubanud prokuratuuri ja eeluurimiskohtuniku määrused. Ka sellised eksimused on käsitletavad menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. ATV varguse süüdistuse osas väidab kaitsja järgmist. Maakohtu otsuse põhjendused on lk-l 88–89. Maakohus viitas M. Kalda ütluste ja olustiku seostamise protokollile osas, milles M. Kalda ütlused olid vastuolus kohtus antud ütlustega. Maakohtu selline tegevus on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Lisaks on tuginetud ka tunnistaja PP2 ütlustele. Tema ütlustele on omistatud sisu, et see ei lähe kokku 05.02.2018 kohtuistungi protokolliga, kus toimus tema ristküsitlus. Ülejäänud kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda teha järeldusi ATV varguse toimepannud isiku kohta. Seetõttu puuduvad lubatavad ja usaldusväärsed tõendid, mis seostaks toimunuga U. Velsi. Nii tuleb U. Vels ATV varguses õigeks mõista. Lisaks, M. Kalda puhul oli tema kinnipidamise järgselt kaitsja osavõtt kohustuslik tulenevalt KrMS § 45 lõike 2 p-st 4. Nimelt oli M. Kaldale esitatud kahtlustus kuritegude toimepanemises grupis koos teiste isikutega, kellel oli sellel ajal kaitsja olemas. Seetõttu ei ole M. Kalda kohtueelses menetluses kogutud ütlused ja ütluste olustikuga seostamise protokollid lubatavad ka selleks, et kontrollida tema kohtus antud ütluste usaldusväärsust. Saati ei saa need olla lubatavad kasutamiseks tõendina. Kaitsja puudumine avas võimaluse M. Kaldat ka mõjutada ning suunata valeütluste andmisele. Seda on M. Kalda ise ütlustes kinnitanud. M. Kalda selliseid väiteid toetavad ka BB2 ütlused. Seetõttu ei ole põhjendatud M. Kalda kohtus antud ütluseid pidada iseenesest ebausaldusväärseteks. Need rikkumised on käsitletavad olulistena KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. X talus varguse toimepanemise süüdistuse osas märgib kaitsja järgmist. Selles osas on kohus tuginenud olulisel määral jälitustoimingute käigus kogutud teabele, kuid kaitsja taotlust jälitustoimingu lubade kaitsjale väljastamiseks ei ole lahendatud. Otsuse 90. leheküljel sisalduv väide, mille kohaseltüksnes U. Vels kasutas sõidukit Peugeot Partner, ei ole objektiivne. Sõiduki, mobiiltelefoni vm kehalise eseme positsioneerimisena väljenduv jälitustoiming võib anda teavet sõiduki asukoha kohta, kuid see ei saa üldjuhul iseenesest anda lõplikku teavet sõiduki roolis oleva isiku kohta. Teiseks, sarnaselt ATV varguse episoodiga on ka siin kohus teinud äärmiselt meelevaldseid järeldusi isikuliste tõendiallikate ütlustest. Nii on JJ ütlustele omistatud

sisu, mille kohaselt U. Vels käis talu juures eelnevalt olukorda hindamas, luusimas. Kohus on jätnud oma analüüsi alt aga välja JJ ütlustest ilmneva, et U. Vels käis viimati kõnealuse talu juures 2011. aastal, s.o ca 4 aastat enne varguse asetleidmist. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtub niisiis, et U. Vels planeeris juba 2011. aastal vargust, mille pani ta toime 2015. aastal. Sellise väite ebaloogilisus ja eluline mitteusutavus on ilmne. Samuti ei ole kannatanu JJ kasutanud sõna „luusima“ vm taolisi varguse planeerimisele viitavaid väljendeid. Kannatanu ütlustest ilmneb, et U. Vels oli abivalmis, lohutas kannatanut maja põlemise pärast ja aitas teda. Seejuures on kannatanu JJ kinnitanud, et tema teadmised sellest, et tema talust pani varguse toime U. Vels, tuginevad üksnes politseiuurija poolt talle öeldust (vt 23.01.2018. a istungiprotokolli lk-l 20 kaitsja Lausmaale esitatud vastuseid). Maakohus ei ole arvesse võtnud JJi ütlustest ilmneva, et U. Vels tundis huvi üksnes eestiaegse lubjaahju vastu, kuid ahju 21.05.2015. a varguse käigus ei varastatud. Ka see asjaolu toetab kaudselt kaitseversiooni, et kõnealust vargust ei pannud toime U. Vels. U. Velsi selgituste ja esitatud müügilepingu kohaselt jõudsid need esemed tema valdusesse, kui ta ostis need ÜÜ2-lt. Üldjuhul ei ole süüdistataval kohustust esitada tõendeid enda väidete kinnituseks, küll aga peab süüdistatav looma reaalse võimaluse enda väidete kontrollimiseks. Sellise võimaluse on U. Vels loonud. U. Vels on esitanud müügilepingu ning sellest nähtub ka isik, kes saaks tema väiteid kinnitada. Nii ei ole tegemist olukorraga, kus süüdistatav oleks nt keeldunud avaldamast isikut, kellelt ta kõnealused varaesemed ostis. Prokuratuuril on olnud kohtueelses menetluses ja I astme kohtumenetluses reaalne võimalus kontrollida kõnealuse müügilepingu ehtsust. Kaitsja arvamust mööda olukorras, kus prokuratuur ei ole kõnealuse müügilepingu ehtsust kahtluse alla seadnud, on ainetu rääkida, et ÜÜ2 ei ole kaitsja kohtusse kutsunud. KrMS § 63 lõike 1 kohaselt on tõendina käsitletavad muu hulgas ka dokumentaalsed tõendid. Nii ei ole maakohus viidanud mitte ühelegi seaduslikule alusele ega sisulisele põhjendusele, miks kõnealust müügilepingut dokumentaalse tõendina arvestada ei võiks. Selles olukorras tulnuks hoopis prokuratuuril tõendada faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid müügilepingu tõendite kogumist kas lubamatu või ebausaldusväärsena välja arvata. Pärast müügilepingu kohtule esitamist on prokuratuuril olnud laialdased võimalused müügilepingu kui dokumentaalse tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks. Prokuratuuril oli laialdane voli otsustada, kas ja kui siis milliste tõendite alusel ta soovis kõnealuse müügilepingu ehtsust kahtluse alla seada. Kui prokuratuur soovis kõnealuse müügilepingu usaldusväärsust kahtluse alla seada, olid prokuratuuril selleks erinevad võimalused ning lubatud olid selleks kasutada igat liiki tõendeid, mitte üksnes ÜÜ2 ütlused. Üldjuhul tuleb eeldada esitatud tõendite usaldusväärsust ning tõendi ebausaldusväärsusele tugineja peab ise põhistama ja tõendama usaldusväärsust tingivad asjaolud. Nii ei saa tõendi esitajalt eeldada, et ta veel positiivselt tõendab enda tõendi usaldusväärsust. Seetõttu on maakohus kõnealust müügilepingut arvesse mitte võttes ja ÜÜ2 vahetut ülekuulamist nõudes eksinud põhimõtte vastu, mille kohaselt ei ole süüdistatav üldjuhul kohustutud tõendama oma süütust. Nii tuleb ringkonnakohtul käesolevas asjas hinnata, kas kõnealuse müügilepingu osas on prokuratuuril õnnestunud tõendada taolisi asjaolusid, mis võimaldaksid müügilepingu tõendite kogumist välja arvata.

Kujunenud olukorras pidanuks prokuratuur esitama tõendid, mille alusel oleks võimalik veenduda müügilepingu ebausaldusväärsuses, võltsituses vm asjaoludes. Toimides vastupidiselt on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõigust KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Selles olukorras on U. Velsi puudutav tõendikogum asjas liialt kaudne, et selle alusel võiks tuvastada tema süüdiolekut talle etteheidetavas kuriteos. Selles episoodis esinevad ulatuslikud kahtlused U. Velsi süüdiolekus, mis tuleb tõlgendada tema kui süüdistatava kasuks ning langetada õigeksmõistev kohtuotsus. Kütusevarguse ja kütuse omandamise etteheite osas märgib kaitsja järgmist. Otsuse põhjendustest ilmneb, et maakohus on tõendite hindamisel ulatuslikult rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Maakohus on tõendina tunginenud M. Kalda kohtueelses menetluses ütluste ja olustiku seostamise selgitustele, mis KrMS § 296 lõike 1 ja seda sisustava kohtupraktika kohaselt lubatav ei ole. Lisaks on kohus tuginenud M. Kalda osavõtul toimunud läbiotsimise kohta koostatud protokolli kantud M. Kalda selgitustele, mis ei ole tõendina samal põhjusel käsitletavad, ning M. Kalda ja A. Velsi vahelistele telefonikõnedele, milles U. Vels osaline ei olnud. Tõenditele tuleks anda uus hinnang selliselt, et M. Kalda ütluste olustikuga seostamise protokoll arvatakse tõendite kogumist välja. Muud tõendid ei ole küllaldased, et tuvastada U. Velsi süüd Q territooriumilt varastatud kütuse omandamise toimepanemises, kuivõrd see tugineb üksnes kolmandate isikute vahelistele vestlustele. Jälitustoimingu käigus teostatud videosalvestiselt nähtuvalt ei kuulunud U. Vels ilmselgelt isikute hulka, kes varguse toime panid. Maakohus on olulisel määral tuginenud jälitusmaterjalile, kuid kaitsjale ei ole endiselt esitatud jälitustoiminguid lubanud eeluurimiskohtuniku ja prokuratuuri määruseid. Kaitsja osutab ka sellele, et 2014. a novembris ei olnud lubatud jälitustoimingute teostamine KarS § 202 lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul. 2014. a novembriks kogutud teabe pinnalt ei olnud U. Velsi alust kahtlustada 11 000 euro omandamises, mistõttu ei saa „kütuse vanamehele andmisega“ seonduvat juhuleidu pidada jälitustoimingutega tõendamisel lubatavaks. Riigikohus on nn Liviko kartelli kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11 osutanud, et jälitustoimingu käigus avastatud juhuleiu tõendamise eelduseks on asjaolu, et ka juhuleiu enda kohta oleks olnud võimalik koguda tõendeid jälitustoimingutega. Vanamehele kütuse andmisest ei saa järeldada U. Velsi teadlikkust talle antud kütuse ebaseaduslikkusest Maakohtu otsuses puuduvad absoluutselt igasugused viited tõenditele, mis lükkaks ümber U. Velsi kaitseversiooni sellest, et tema ei olnud selle kütuse väidetavast ebaseaduslikust päritolust teadlik. Karistusõiguses kehtib põhimõte, et süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused tuleb tuvastada koosseisu objektiivse avaldumise hetke seisuga. Seetõttu on asjakohatu seejuures viidata teisele ca kolm ja pool kuud hiljem A. Velsi ja taaskord M. Kalda vahel toimunud telefonikõnele, kus pole midagi räägitud sellest, kas juba novembris 2014 U. Velsile antud kütuse väidetavast ebaseaduslikkusest U. Vels teadis või mitte. Seetõttu esineb ka selles episoodis U. Velsi süüdiolekus kõrvaldamata kahtlus, mis tuleb in dubio pro reo põhimõttel tõlgendada U. Velsi kui süüdistatava kasuks. Maakohtu väited varguse toimepanija kehaehitusest ja kõnnakust ei vasta U. Velsi kehaehitusele ja kõnnakule

Esiteks on jälitustoimingu käigus teostatud videosalvestisest ilmne, et kuriteo on toime pannud kaks saledat meesterahvast. See ei lähe kokku 2015. a U. Velsi figuuriga. Fotosid U. Velsist sisaldub toimikus mitmes kohas, kuid ennekõike ilmneb MMM talus teostatud varjatud jälgimise protokolli lisast, samuti kaitsja tõendite voorus esitatud fotost, kus U. Vels on koos metssigadega, et U. Vels oli 2015. aastal tüseda kehaehitusega. Kaitsja palub, et ringkonnakohus ise vahetult tutvuks videoga ja veenduks selle väite õigsuses. Kaitsja palub selleks tutvuda 13.01.2016. a koostatud jälitusprotokolliga, kus on kajastatud Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokuröri Antti Aitseni loa nr 250 alusel 30.07.2015 teostatud jälitustoimingu käigus tehtud videosalvestisest võetud stoppkaadrite fotosid nr 9–11. Ka maakohus on otsuses põhimõtteliselt möönnud, et jälitustoimingu protokolli kantud andmed sellest, et varguse sooritasid M. Kalda ja U. Vels, jääb videosalvestiste pinnalt paljasõnaliseks. Erandiks on vaid väited U. Velsi kehaehitusest ja kõnnakust, kuid need ei lähe kokku objektiivse tegelikkusega U. Velsi kehaehitusest. U. Velsi kehaehituse kohta annab tunnistust ka tõsiasi, et teda kutsuti „Paksuks“. Niiviisi on teda kutsutud mitmetes telefonikõnedes ja seda on ka sõnaselgelt möönnud kohus. Q kütusevarguse varjatud jälgimise protokoll ning MMM talu varjatud jälgimise videosalvestiste pinnalt on tõendatud, et kütusevargust ei saanud toime panna U. Vels. Teiselt poolt on aga ka tõendatud, et sõiduauto Peugeot Partner oli 2015. a ka muude isikute, mitte üksnes U. Velsi kasutuses. Kuivõrd vargus leidis aset kuid enne KKK talu läbiotsimist, on põhjendamatu oktoobris kõnealuse auto U. Velsi valduses olemisest järeldada lõplikuna, et see oli ka varasemalt ja pidevalt üksnes ja ainult U. Velsi kasutuses. Teiseks on videolt näha kaks isikut. Kohtuotsuse põhjenduste pinnalt jääb kättesaamatuks, kumma kehaehitus ja kõnnak olid kohtu arvates äratuntavad. Seetõttu on võimatu aru saada, kumba videol nähtud isikut kohus täpsemalt silmas peab. Kaitsja märgib, et kummagi isiku puhul on juba kehaehitusest (keha kujust) arusaadav, et nende hulgas ei olnud U. Vels. Modus operandi ei anna järelduste tegemiseks alust, kuivõrd puuduvad lubatavad tõendid M. Kalda varasematest vargustest Kohus ja prokurör on modus operandi tuvastamisel lähtunud nn varasematest M. Kalda osavõtul toime pandud kuritegudest. Nende tuvastamisel on kohus aga tuginenud M. Kalda kohtueelses menetluses ütluste ja olustiku seostamisel antud selgitustele, mida juba eelnevalt viidatud kohtupraktika valguses ei ole tõendina lubatud kasutada. Ainus vargus, mille M. Kalda toime oli pannud, seondus ATV vargusega, kuid asjas puuduvad igasugused tõendid sellest, et M. Kalda oleks selle varguse toime pannud kellegagi grupis. Kokkuvõttes, U. Velsi süü varastatud kütuse omandamisel ja hilisemalt kütuse varguses ei ole tõendatud. Kinnistu müügist saadud 11000 euro omandamise süüdistuses märgib kaitsja järgmist. Esiteks, et U. Velsi tegevus KarS § 202 lõike 2 p 2 järgi on avatud läbi tema poolt varasemalt väljapressimise toimepanemise, olles sisustatud ilmselt FF ja OO episoodide. Samas on süüdistuse kohaselt see tegu toime pandud 2014. A-l, mil KarS § 202 lõike 2 p 2 sätestas kvalifitseeriva tunnusena „vähemalt teist korda“. Süüdistuse kohaselt ei olnud U. Vels 2014. a 11 000 euro omandamise hetkel varasemalt toime pannud süüteo toimepanemise tulemusena vara omandamist.

Kaitsja osutab, et kriminaalasjas esitatud süüdistuses ei ole väidetud, et KKK kinnistu müümine GG2-le ja JJ2-le olnuks kelmuslik. Kelmusena on süüdistusaktis kajastatud ja selles episoodis kannatanuna käsitletud LL, kui kinnistu algset omanikku, mitte JJ2, GG2 ja DD. Omandamissüüdistuses kajastatud rahasumma, millest U. Vels süüdistuse kohaselt endale sai 11 000 eurot, saadi just selle tehingu tulemusena, kui AK müüs kinnistu GG2-le. Selle tehingu tõestas Rakvere notar TS. Kelmusena käsitletakse süüdistuses hoopis 08.06.2014 Tallinna notar SO notaribüroos toimunud tehingut, mille käigus sai kinnistu omanikuks AK. Kelmuse toimepanijatena nimetatakse A. Velsi ja KK ning kelmuse tulemusena omandati kinnistu, mitte raha. Seega on süüdistuses kajastatud kelmuse tulemusena saadud varaks kinnistu, mitte aga DD-lt saadud 11 000 eurot. Teisisõnu – kriminaalasjas pole esitatud süüdistust ning puuduvad ka tõendid sellest, et DD-lt saadud 11 000 eurot oleks saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Seetõttu puudub sellel varaesemel kuritegelik päritolu ning see ei ole sobiv KarS § 202 koosseisu realiseerimiseks. Ainuüksi juba sellel põhjusel tuleb U. Vels KarS § 202 lõike 2 p 2 järgi õigeks mõista. U. Vels esitas kaitseversiooni, mille kohaselt laenas ta KK-le 11 000 eurot ning KK tagastas talle selle rahasumma. Süüdistuses on seda nimetatud kuritegelikul teel saadud vara omandamiseks. Tuginedes KK ütlustele, leidis kohus, et see kaitseversioon ei ole usaldusväärne. Samas on KK möönnud, et andis kohtueelses menetluses U. Velsilt laenu saamise kohta teistsuguseid ütluseid. Seega on tunnistaja enda versiooni toimunust aja jooksul muutnud, mis seab kahtluse alla tema versiooni usaldusväärsuse. Kohtupraktika kohaselt on oluline asjaolu isiku usaldusväärsuse hindamisel see, kas ta on aja jooksul enda versioone toimunust muutnud. Lisaks oli KKil märkimisväärne motiiv süüdistust toetavate valeütluste andmiseks. Nimelt oli KK ütluste andmise ajal, vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud ning uue kuriteo toimepanemise korral oleks ta suure tõenäosusega pidanud uuesti vangistust kandma minema. Nii ilmnebki Viru Maakohtu 27. jaanuari 2020 otsusest asjas nr 1-19-9508, et KK on pannud tingimisi enne tähtaega vabastatuna toime uue kuriteo koos enda poja AV-ga. Tähelepanuväärne on, et prokuratuur kvalifitseeris KK tegevuse KarS § 121 lõike 1 järgi ja märkis, et tal on vaid üks kehtiv kriminaalkaristus, kuigi KK-l oli ja on endiselt kehtiv varasem Viru Maakohtu 16. märtsi 2009.a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-9015 KarS § 121 järgi mõistetud karistus. Seega tulnuks kriminaalasjas nr 1-19-9508 kvalifitseerida KK tegevus raskema kvalifikatsiooni, s.o KarS § 121 lõike 2 p 3 järgi korduva kehalise väärkohtlemisena. Arvestades, et isik oli vabastatud tingimisi enne tähtaega ning kuritegu on toime pandud seetõttu katseajal, on äärmiselt kummaline, et KKile lepiti kokkuleppemenetluses karistuseks kokku kergem karistusliik, s.o rahaline karistus. Sisuliselt ei ole võimalik välistada kahtlust, et prokuratuur on KK-le 01.02.2018 istungil antud ütluste eest müünud indulgentsi, mis võimaldab väga kergete karistuste eest inimeste suhtes kuritegusid toime panna. Kujunenud olukorras ei jäta toimunule sugugi head muljet ka tõsiasi, et kriminaalasja 1-19-9508 esemeks olnud teo puhul oli kannatanuks M. Kalda vend NN4. Prokuratuuri taoline käitumine on äärmiselt taunitav ning peaks välistama olukorra, kus KK ütlustele kohtud U. Velsi süü tuvastamisel tuginevad.

M. Kalda selgitas ütluste andmisel ka täiendavalt, kuidas teda politseiuurijate poolt survestati. Sarnast käitumist kirjeldas ka BB2 enda ülekuulamisel, seda kinnitab ka MM3 elektronkiri sellest, et U. Velsile tahetakse paragrahve juurde pookida. MM3 selgitas, et seda soovis keegi prokuröridest. Lisaks kinnitas survestamist ka XX, kelle osas prokurör süüdistustest üldse loobus. KK ütlused on ainukeseks tõendiks, mis tõendab, et U. Vels sai KKK kinnistu müügist saadud 11 000 eurot. Kuivõrd KK on ise möönnud, et tema versioon toimunust on menetluse käigus muutunud. Temaga hilisemalt sõlmitud karistuskokkulepe tekitab isiku usaldusväärsuses märkimisväärseid kahtluseid. Seetõttu ei ole tema ütlused ainukese tõendina U. Velsi süü tuvastamiseks kaugeltki küllaldased. Seetõttu tuleb U. Vels KarS § 202 lõike 2 p 2 järgi ka selles osas õigeks mõista. OOiga seonduv episood Raha nõudmiseks esines U. Velsile teadaolevalt õiguslik alus. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt RKKKo nr 3-1-188-03). Selle episoodiga seonduvalt osutab kaitsja U. Velsi kaitseversioonile sellest, et ta vähemasti iseendale teadaolevalt nõudis OO-lt reaalset ja tegelikku võlgnevust, mille nõudmiseks oli tal vähemasti iseendale teadaolevalt ka õigus. Sellele viitab ka esitatud süüdistuse mõistekasutus, mille kohaselt hakkas U. Vels nõudma OO-lt võlga. Kriminaalasja kohtuliku menetluse käigus on kogutud ka mitmeid tõendeid, mis muudavad sellise kaitseversiooni usutavaks. Seonduvalt OO ütlustega osutab kaitsja ka sellele, et OO-l on märkimisväärne motiiv anda ütluseid, et ta ei ole UU3-le midagi võlgu. See seisnebki rahasummades, mida ta UU3-le – ka UU3 enda väitel – võlgneb seoses ühise äriga OÜ-s K. Maakohus on mitme isiku ütluseid pidanud ebausaldusväärseks just seetõttu, et neil on mingisugune isiklik huvi ütlustega seonduvalt. Samas osutab kaitsja ka sellele, et nõude tegelikkusest ja reaalsusest annab tunnistust ka OO soovimatus nt hagi esitada või makstud raha tagasi nõuda. OO on kinnitanud, et tal ei ole süüdistatavate, sh U. Velsi vastu, mis tahes nõudeid. Neil põhjustel puudub U. Velsi tegevuses väljapressimise obligatoorne element – see, et ta vähemalt pidas võimalikuks ja möönis enda käitumise hetkel, et OO midagi UU3le ei võlgne. Siiski osutab kaitsja ka sellele, et U. Velsi tegevuses puudub ka väljapressimise teine element – vägivald. U. Velsi tegevus ei täida ähvardamise tunnuseid. U. Velsi kaitseversioon sellest, et tema üksnes tegeles OO aitamisega, ei ole ümber lükatud. OO on kinnitanud, et tema suhtes füüsilist vägivalda, rusikate näitamist vms ei ole tema suhtes tarvitatud (31.01.2018 istungiprotokolli lk 95). Maakohtu otsuse pinnalt ei ole arusaadav, kuidas on U. Velsi sisemise teopildi aspektist eristatud ähvardamist ja hoiatamist. Jälitusprotokollide pinnalt ilmneb, et U. Vels üritas pidevalt laveerida OO ja teiste isikute vahel, et vältida sündmuste eskaleerumist. Nii annab tunnistust sellest ka nt 26.06.2014 telefonikõne U. Velsi ja OO vahel, millele eelnevalt vestlesid A. Kuzyakin ja U. Vels. Kui Kuzyakin palus U. Velsil OO „pigistada“, siis Vels läheneb O-le küsimusega, kuidas tal seisud on ja Vels selgitabki O-le, et tasuks kas või mingi osa

151.Kuritegeliku ühenduse kuriteokoosseisu on kohtupraktikas viimasel ajal käsitletud mitmes olulises Riigikohtu ja ringkonnakohtute lahendites. Nendes lahendites toodud kontrolliskeemile U. Velsile KarS § 255 lõike 1 järgi esitatud süüdistus ei vasta. Kohus ei ole lahendanud isikute vastutust selles episoodis mitte isikute kaupa vaid ühekorraga. Seetõttu jääb U. Velsi puhul arusaamatuks, millistele tõenditele tugineb kohtu hinnang mitme kuritegeliku ühenduse obligatoorse elemendi osas U. Velsi teo objektiivsele ja subjektiivsele küljele. Täpsustavalt märgib kaitsja järgmist. Asjas kogutud tõendid ei kinnita U. Velsi allumist organisatsiooni tahtele Kuritegelikku ühendust iseloomustab ühe tunnusena ka organisatsiooni tahe, millele selle liikmed alluvad. Just eeskätt see ühenduse tahe loob spetsiifilise ohu õiguskorrale, kuna ta ei ole tavajuhtumil ühenduse üksikliikme poolt juhitav ning võimaldab vajadusel suruda üksikliikme tahte tahaplaanile, sh nt vastumeelsuse kuriteo toimepanemiseks. Nii ilmneb ilmekalt just OO episoodi puudutavatest telefonikõnedest ja ka OO enda selgitustest, et U. Vels kirjeldas OO-le üksnes teiste inimeste võimalikku käitumist ja tegevusi ning vaatamata A. Kuzyakini poolt talle öeldule ei andnud OO-le samavõrd resoluutsena edasi midagi. Seejuures annab kuritegeliku ühenduse ja U. Velsi eristamise vajadusest olulisel määral tunnistust asjaolu, et U. Vels on tegutsenud läbirääkijana, kes on OO aidanud ja isegi tema eest tasunud 500 eurot enda isiklikest vahenditest. Seda on pidanud usutavaks ka kohus ning see nähtub ka jälitusprotokollist. Seetõttu ongi kaitsja seisukohal, et U. Vels ei ole tunnustanud, aktsepteerinud ega allunud nn ühenduse tahtele. Süüdistuse väitel pidi OO maksma kuritegelikule ühendusele, kuid U. Velsi tegevus seejuures kinnitabki tema iseseisvust ja eraldivõetust teistest väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetest, ennekõike A. Kuzyakinist. Isegi kui lugeda tõendatuks, et U. Vels soovis A. Kuzyakinile või kellelegi teisele jätta mulje, et ta täidab tema korraldusi alati, täielikult ja vastuvaidlematult, ei läinud see kokku U. Velsi tegeliku käitumisega seoses OO-ga suhtlemisega. Kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, et U. Vels oleks OO suhtes omakäeliselt

vägivalda rakendanud. Seejuures on jälitustoimingu pinnalt nähtav, et kui A. Kuzyakin teatab, et võlasumma kahekordistatakse või et tulevad mingid „inimesed“, siis seda informatsiooni U. Vels edasi OO-le ei andnud. Nii ilmneb ka 2014. a juuni lõpus toimunud telefonikõnedest, et otseselt vale on süüdistuse väide, et A. Kuzyakin andis korralduse OOi „pigistada“, misjärel pani U. Vels koos Marek Kasega toime väljapressimise. Jälitustoimingu protokollidest nähtubki, et U. Velsi tegevus OO-ga ei olnud sugugi selline, mida võiks nimetada „pigistamiseks“. See kinnitabki, et U. Velsi tegevus irdus A. Kuzyakini „korraldustest“. See omakorda välistab U. Velsi liikmelisuse kuritegelikus ühenduses vähemasti lähtuvalt tema enda sisemisest teopildist. Nii ongi kriminaalasjas kogutud tõenditega vastuolus süüdistusakti väide, et A. Kuzyakini korraldusi täideti vastuvaidlemata. Maakohtu otsusega seonduvad probleemid algavadki sellest, et kohus ei ole lahendanud U. Velsi vastutust eraldi ega analüüsinud konkreetselt temale esitatud süüdistust. Nii on U. Velsi kuulumine kuritegelikku ühendusse tuvastatud kolmandate isikute vaheliste telefonivestluste pinnalt, mis ei ole tõendina väärtuslikumad kui telefoni teel levitatavad kuulujutud. Mitmetasandiline ülesehitus ei ole U. Velsi puhul kinnitust leidnud. Selle kriteeriumi osas on kohus ja süüdistus väitnud, et U. Vels oli kuritegeliku ühenduse Rakvere haru juht ning et temale allus A. Vels. Selle väite osas on maakohtu otsuse põhjendused vastuolulised. Nimelt on maakohus mitmes kohas märkinud, et A. Vels allus hoopis G. Abuladzele. Seejuures on kriminaalasjas väljaspool vaidlust, et väidetavalt kuritegelikku ühendusse kuulumise ajal olid A. Vels ja U. Vels omavahel tõsiselt tülis. See välistab nende puhul täiendavalt nn personaalse kuritegeliku seose olemasolu, mis on samuti kuritegeliku ühenduse eeldus. Kuriteo toimepanemise ajal peavad isikud tegutsema teadmisega, et nad kuuluvad kriminaalsesse organisatsiooni ning see tegu pannakse toime viimase huvides ja selle eesmärke silmas pidades. Maakohtu otsuse pinnalt ei ole arusaadav, millega on sisustatud, et A. Vels kuritegude toimepanemise ajal tegutses teadmisega, et ta kuulub kriminaalsesse organisatsiooni, ning et tema „juhiks“ on U. Vels. See ei ole käesolevas asjas ilmselgelt nii. Seega jääb kohtuotsuse pinnalt kättesaamatuks, millises tähenduses moodustasid A. Vels ja U. Vels kuritegeliku ühenduse Rakvere haru. Seejuures on ka kohus ise möönnud A. Vels sai korraldusi väidetavalt hoopis (ka) G. Abuladzelt. Samas ei ole süüdistuses osutatud ühelegi konkreetsele korraldusele, mille U. Vels kuritegeliku ühenduse liikmena A. Velsile andis. Väide korralduste andmisest on süüdistuses avatud sedavõrd üldsõnaliselt, et selle alusel ei ole võimalik kedagi süüdi mõista. Püsivus on tuvastatud üksnes ajalise kriteeriumina Kuritegelikku ühendust iseloomustab Riigikohtu praktika kohaselt organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist (RKKKo nr 3-1-1-57-09, p 13.2). Kuritegeliku ühenduse püsivust toetab ülesannete jaotus selle liikmete vahel. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele (p 41). Nende kriteeriumide osas ei ole maakohtu

hinnang nõuetekohane. Nii on maakohus otsuse 140. leheküljel osutanud üksnes ajalisele kriteeriumile, kuid nn „püsiva ülesannete jaotuse“ kriteeriumit ei ole üldse avatud. Nii jääb maakohtu otsuse pinnalt arusaamatuks, millisele kuritegeliku ühenduse positsioonile milline konkreetne ülesanne jaotatud oli. Süüdistuse ja tõendite pinnalt jääb kättesaamatuks organisatsiooniline tööjaotus, mis võimaldaks struktuuri igal liikmel, sh juhil vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. Ilmekaks näiteks struktuuri mittepüsivusest on A. Velsiga kinnipidamisele järgnev, kus tema „positsiooni“ kellegi teisega ei täidetud. Samuti jääb kättesaamatuks U. Velsi kui ühe väidetava kuritegeliku ühenduse liikme roll. Millisel positsioonil U. Vels kohtu hinnangul oli, millised ülesanded olid jaotatud konkreetselt temale, milliseid korraldusi jagas ta endast allpool olevale A. Velsile ja milles väljendus nende ülesannete täitmine, ei ole süüdistuses avatud ega ka kohtuotsuses käsitletud. Maakohtu hinnang tugineb olulises ulatuses just kolmandate isikute vahelistes telefonivestlustes kajastatud asjaoludele. Nii on jäetud täielikult välja võimalus, et U. Vels soovis teistele jätta endast üksnes mulje kui kuritegeliku grupi liikmest, pidamata end samas siiski selleks. KarS § 255 lõike 1 järgi kvalifitseeritud U. Velsi käitumise subjektiivse külje osas puuduvad kohtuotsuses aga absoluutselt igasugused põhjendused. Seetõttu, isegi kui pidada maakohtu otsuse põhjendusi kuritegeliku ühenduse eksisteerimisest õigeks, puudub kohtuotsuses analüüs sellest, milline oli U. Velsi sisemist arusaamist mööda selle inimeste grupiga seonduv täiendav kvaliteet võrreldes üksnes mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate grupiga (vt RKKK 25.02.2019 otsuse 1-16-9978 p 202). Maakohtu selline tegevus U. Velsi süüdimõistmisel on käsitletav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Kaitsja taotleb U. Velsi õigeksmõistmist. Seoses konfiskeerimisega märgib kaitsja esiteks, et DD2 on kohtulikul uurimisel andnud selgitusi, et ta elas koos U. Velsiga mitte varem kui 2013.–2014. aastast. Kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt on leidnud tõendamist, et DD2 elas koos AA2ga kuni viimane kahtlustatavana kinni peeti ja vahistati ning alles sellest hiljem hakkas ta koos elama U. Velsiga. YY ütlusest nähtub seejuures, et U. Vels ei elanud temaga koos alates 2014. aastast. AA2 kohta tehtud Viru Maakohtu 04. juuni 2015.a. otsusest nr 1-13-9495 nähtub, et ta vahistati 07.05.2013. Seega ei saanud DD2 pangakontole enne 07.05.2013 kantud rahasummad kindlasti pärineda U. Velsilt. Lisaks on DD2 andnud selgitusi, et ta sai lisaks U. Velsile raha ka enda emalt. Prokuratuur ei ole vähimalgi määral selliseid DD2 väiteid kahtluse alla seadnud ega esitanud omapoolseid tõendeid sellest, et need väited tõele ei vastaks. Samuti on maakohus alusetult jätnud arvesse võtmata YY sissetulekuid. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et kohtule pole esitatud andmeid selle kohta, kas tegemist oli YY ja U. Velsi ühis- või lahusvaraga. Nimelt eeldatakse perekonnaseaduse kohaselt, et abielupoolte vara on nende ühisvara. Seda on oluline arvesse võtta ka sõiduki Mercedes-Benz G300 konfiseerimise otsustamisel. Selle sõiduki konfiskeerimiseks puudub alus. Maakohtu seisukoht, et DD2 ja YY väited ei ole usaldusväärsed põhjusel, et nad olid U. Velsile lähedased isikud, ei ole kooskõlas tõenditele tõendusliku jõu ette

omistamise keeluga. KrMS § 61 lõike 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Maakohus on pidanud DD2 ja YY ebausaldusväärseks üksnes ütluste andja ja süüdistatava vahelise suhete tõttu, mis ütluste andmise ajaks olid mõlemad lõppenud. Selliselt on sisuliselt väljendatud seisukoht, et DD2 ja YY ei saakski olla usaldusväärsed tõendiallikad. Maakohtu selline tegevus ei ole seaduslik. Seetõttu on alusetu pidada kõiki DD2 pangakontole tehtud sularaha sissemakseid U. Velsi tuluks ning puudub alus U. Velsi suhtes konfiskeerimise kohaldamiseks. Samuti ei ole põhjendatud kohtu väited sellest, et YY kinnistute müügist tulnud raha ei saaks arvesse võtta ülejäänud U. Velsi varalise seisundi hindamisel. Neid tuleb arvesse võtta ning selle tulemusena selgub, et nii DD2 pangakontole tehtud sularaha sissemaksete kui ka sõiduauto Mercedes-Benz G300 soetamiseks oli U. Velsil piisavalt sissetulekuid. Seejuures kuulus sõiduauto Mercedes-Benz U. Velsi ja YY ühisvarasse, kuivõrd nad olid abielus. Q OÜ hagi on rahuldatud täies ulatuses. Selles osas juhib kaitsja aga ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et kohtu tuvastatud asjaoludel ei osalenud U. Vels kütusevargustes enne A. Velsi kinnipidamist. Teiseks, kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid selle kohta, millisel konkreetsel kuupäeval kes süüdistatavatest (või muudest käesolevas kriminaalasjas tuvastamata isikutest) Q OÜ territooriumilt kütust varastasid. Isegi kui lugeda tõendatuks, et U. Vels mõnikord osales mõnes kõnealuselt objektilt toimunud varguses, ei ole kindlasti alust lugeda tõendatuks, et U. Vels kogu aeg ja alati omas seost Q OÜ territooriumil aset leidnud kütusekoguse vähenemisega. U. Velsi süüdimõistmise korral saab tema vastu tsiviilhagi lugeda põhjendatuks vaid selles osas, milles on tuvastatud, et U. Vels oli isikuks, kes varguse toime pani. Ka maakohtu otsuses esitatud seisukohtade pinnalt ei ole sugugi välistatud, et kütust vähemalt enamikul kordadel varastasid isikud, kelleks ei olnud U. Vels (nt M. Kalda või A. Vels, R. Õiso). U. Velsi seotus kütusevargustega jääb ka kohtu poolt tuvastatud asjaoludel sedavõrd ebamääraseks, et see ei anna alust kogu Q OÜ tsiviilhagi rahuldamiseks U. Velsi suhtes. Kuivõrd kaitsja taotleb Q OÜ episoodide osas apellatsioonis eelnevalt toodud argumentidel U. Velsi õigeksmõistmist, taotleb kaitsja esmajoones ka tema kaitsealuse suhtes esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus siiski peab U. Velsi süüd selles episoodis tõendatuks, taotleb kaitsja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. LL on kriminaalasjas kannatanu põhjusel, et süüdistuse väitel pandi tema suhtes A. Velsi ja KK poolt toime kelmus, mille tulemusena jäi ta ilma talle kuuluvast kinnistust. Siinkohal osutab kaitsja sellele, et LL-le põhjustati kahju kõnealuse varaeseme tema omandist välja minemisega, mille tulemusena tema varaline seisund vähenes. Selleni viinud sündmustes ei ole U. Velsile kriminaalasjas süüdistust esitatud. Kuna kõnealuse kinnisasja väärtuse kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud, on jäänud ka LLle põhjustatud kahju suurus tõendamata. Seetõttu väljub tsiviilhagi U. Velsilt väljamõistmine esitatud süüdistuse piiridest ning kriminaalmenetluses ei olnud maakohtul võimalust LL tsiviilhagi rahuldada. Kaitsja palub seetõttu jätta LL tsiviilhagi U. Velsi suhtes täies ulatuses läbi vaatamata. U. Velsi süüdimõistmise korral oleks tegemist aga samasuguse olukorraga, nagu jäeti JJ, ŽŽ ja HH tsiviilhagid rahuldamata. Alternatiivselt tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisele

taotlebki kaitsja seetõttu tsiviilhagi rahuldamata jätmist argumendil, et kannatanule põhjustatud kahju suurus on jäänud tõendamata. Lisaks on kaitsjal järgmised menetluslikud taotlused. Kriminaaltoimikusse on võetud vaid jälitustoimingute protokollid, kuid puuduvad nende aluseks olnud prokuratuuri load ja kohtu määrused. Ka need on vaja kriminaalasja materjalide juurde võtta. Vastasel juhul ei ole võimalik kaitsjal lubade ja määruste põhjendatust kontrollida. Riigikohus peab oluliseks, et kaitsjal ja süüdistataval oleks võimalus jälitustegevuse seaduslikkust kontrollida (RKKKo 3-1-1-63-08 p 13.3). Lubade kontrollimise võimalus on vajalik isiku kaitseõiguse tagamiseks EIÕK art 6 lg 3 p b mõttes (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-31-12 p 10). On ebaloogiline, et kohus lahendas jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimise küsimuse enne, kui ei olnud otsustanud lubade (osalist) väljastamist. Maakohtu istungiprotokolli kantud määruse põhjendused on üldsõnalised ega võimalda veenduda iga jälitustoimingu aluseks olnud loa põhjenduste vastavuses ultima ratio põhimõtte kontrollile. Maakohus pole esitanud ka jälgitavaid põhjendusi, miks ei ole võimalik kaitsjale isegi mitte osaliselt tutvustada jälitustoiminguid lubanud prokuratuuri ja eeluurimiskohtuniku määruseid. U. Velsi kaitsja taotleb, et talle väljastataks kõigi jälitustoimingute teostamise aluseks olnud prokuratuuri ja eeluurimiskohtuniku jälitustoiminguid lubanud määrused. Neid on kokku 26 tükki, mida soovib kaitsja ükshaaval analüüsida. Kuivõrd maakohus ei ole neid määruseid kaitsjatele väljastanud ning ei ole ka põhjendanud, miks seda ei ole tehtud, soovib kaitsja jätkuvalt kõnealuste määrustega tutvuda, et seejärel kujundada täiendavaid seisukohti kriminaalasjas teostatud jälitustoimingute käigus kogutud tõendite lubatavusest. Samuti võib ilmneda vajadus avaldada täiendavaid seisukohti seoses nende alusel kogutud derivatiivsete tõendite lubatavusest ja usaldusväärsusest. Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist U. Velsi ja A. Velsi õigeksmõistmise osas 31.07.2013.a kannatanuga FFiga seotud väljapressimise episoodis ja mõista uue otsusega nad süüdi KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi. Lisaks taotleb prokurör mõista süüdistatavale U. Velsile tema poolt kannatanu OO ja kannatanu FF suhtes toime pandud väljapressimiste eest karistuseks vangistus 9 aastat 6 kuud, mõista süüdistatavale A. Velsile tema poolt kannatanu FF ja kannatanu LL3 suhtes toime pandud väljapressimiste eest karistuseks vangistus 9 aastat. Samuti taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavatele mõistetud liitkaristuste osas ja uue otsusega liitkaristuste mõistmist järgmiselt: -

Esiteks vaidlustab prokuratuur KrMS § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse osas, millega kohus tugines otsust tehes lubamatule tõendile, s.o süüdistatava BB2 poolt 02.11.2018.a ja 14.01.2019.a toimunud istungitel antud ütlustele, ent jättis samas tõendite kogumist kõrvale 27.02.2019.a-l istungil prokuröri taotlusel KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud BB2 poolt eeluurimisel 23.10.2013.a ja 26.11.2015.a antud ütluste protokollid. Samuti jättis kohus KrMS § 66 lg 2 ls 2, § 21 p 3 alusel põhjendamatult tõendite kogumist välja MM3 poolt 19.02.2019.a ristküsitluse käigus antud ütlused ega ole süüdistatava BB2 ja tunnistaja MM3 ütlustega seoses kohtuotsuses analüüsinud 19.02.2019.a KrMS § 288 lg 9 p 2 alusel toimikusse lisatud ja istungil uuritud 12.05.2014.a-l BB2 (end. BB2) poolt MM3-le edastatud e-kirja ja selles olevat manust (s.o Advokaadibüroo Küllike Namm arve A. Velsile, mis edastati advokaadibüroo poolt tasumiseks mitte A. Velsile, vaid BB2-le). Samuti on kohus osundatud episoodiga seonduvalt lugenud põhjendamatult usaldusväärseteks süüdistatavate A. Velsi ja U. Velsi ütlused, ent seevastu ebausaldusväärseteks kannatanu FF ütlused. Kokkuvõttes on tõendite taoline valikuline hindamine toonud kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kuivõrd kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et süüdistatavad U. Vels ja A. Vels ei ole toime pannud neile süüks arvatud 31.07.2013.a kannatanuga FF-ga seotud väljapressimist. Teiseks vaidlustab prokuratuur KrMS § 338 p 4 alusel maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis U. Velsile ja A. Velsile nende poolt toime pandud väljapressimiste eest karistusraami miinimumilähedased vangistused, ent ühtlasi vaidlustab prokuratuur KrMS § 338 p 4 alusel maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis A. Kuzyakini, M. Kase, U. Velsi ja A. Velsi neile etteheidetud kuritegudes süüdi ja mõistis neile karistuseks vangistused, kuid mõistis KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristused lähtudes absorptsiooniprintsiibist. Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis U. Velsi ja A. Velsi õigeks kannatanu FF suhtes toime pandud väljapressimise episoodis. Kohtuotsuses on ekslikult märgitud, et prokuröri taotlusel avaldati vastuolude tõttu süüdistatava poolt varem antud ütlused (kohtuotsuse lk 72). Tõsi, süüdistatava BB2 poolt eeluurimisel antud ütlused tõepoolest 27.02.2019.a toimunud kohtuistungil

avaldati, kuid mitte vastuolude tõttu usaldusväärsuse kontrolliks, vaid KrMS § 294 p 1 alusel (27.02.2019.a protokolli lk 33-34) kuivõrd BB2 keeldus tol päeval ristküsitlemise käigus ütlusi andmast. Prokurör möönab sedagi, et BB2 tõepoolest küsitleti 02.11.2018.a ning 14.01.2019.a toimunud istungitel, ent seoses täiendavalt ilmnenud asjaoludega rahuldas kohus 27.02.2019.a prokuröri taotluse ning soostus BB2 uuesti ristküsitlema. Nimetatud istungil avaldati seejärel prokuröri taotlusel BB2 eeluurimisel 23.10.2013.a-l ja 26.11.2015.a-l antud ütlused KrMS § 294 p 1 alusel. Kuivõrd ükski menetlusosaline ei taotlenud BB2 poolt 02.11.2018.a ja 14.01.2019.a istungitel antud ütluste tõendina kasutamist KrMS § 288 lg 10 alusel, siis on ainus tõend, millele maakohus oleks pidanud otsust tehes tuginema, üksnes BB2 poolt eeluurimisel antud ning 27.02.2019.a istungil KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud BB2 poolt eeluurimisel 23.10.2013.a-l ja 26.11.2015.a-l antud ütlused. Eelnevast tingituna on asjakohatud ka kohtu motiivid BB2 poolt kohtus antud ütluste ebausaldusväärseteks lugemise kohta kuivõrd BB2 poolt kohtus antud ütlustele ei oleks tohtinud kohus otsust tehes tugineda. KrMS § 294 p 1 alusel 27.02.2019.a istungil toimikusse vastu võetud ja istungil uuritud BB2 poolt 26.11.2015.a-l eeluurimisel kahtlustatavana antud ütlustest nähtub üheselt, kuidas kannatanu FF suhtes väljapressimise toimepanemise idee autor oli U. Vels, kes koos oma poja A. Velsiga käisid BB2-le peale, et viimane lepiks FF-ga kokku kohtumise. Tagamaks, et FF kohtumisele soostuks tulema, esitles BB2 end telefonikõnes A. Velsi korraldusel inimesena, kes tahaks F juurde tööle minna. Kui kohtumine oli kokku lepitud, siis võttis BB2 vastavalt eelnevalt U. Velsilt saadud korraldusele A. Velsi auto peale ning nad sõitsid seejärel kahekesi Raktoomi tanklasse, kus A. Vels nõudis vägivalda kasutades ja täiendava vägivallaga ähvardades FF-lt raha üleandmist. BB2 selgitas ka ütlustes, et kannatanu istus sel hetkel enda autos kui A. Vels teda lõi, ning kannatanu üritas lööke tõrjuda ja ennast kaitsta. Seejärel väljus tanklast LL4 ja üritas neid lahutada, s.o tiris A. Velsi kannatanust eemale, ning nad sõitsid seejärel minema. BB2 jätkab, et seejärel võttis samal õhtul U. Vels teda auto peale ning nad sõitsid koos Küllike Nammi advokaadibüroosse, et A. Velsile, kes oli samal päeval kinni peetud, advokaat palgata. BB2 jätkas, et advokaadi juurde sõites pani U. Vels mulle sõnad suhu, juhendas mind mida ma peaksid rääkima ja mida ma ei tohiks rääkida. Eelviidatud osas riimuvad süüdistatava BB2 ütlused ka kohtus üle kuulatud tunnistaja LL4 ütlustega, kes kinnitas, et nad sõitsid tõepoolest kolmekesi, s.o tema, A. Vels ja BB2 tol päeval Raktoomi tanklasse, kus A. Vels ja BB2 said kokku FF-ga. Siinkohal rõhutab prokurör, et tunnistaja selgitas istungil sedagi, et BB2 on oma olemuselt arg, st ta ei suuda ega oska enda eest seista. Samas tuleb siinkohal rõhutada, et LL4 ei teadnud kohtumise eesmärki ning sel hetkel, mil A. Vels ähvardas kannatanut ja alustas tema suhtes vägivalla kasutamist, oli tunnistaja tanklas, ega näinud ega kuulnud enda kinnitusel toimuvat pealt. Tunnistaja väljus enda sõnul tanklast alles sel hetkel, mil kannatanu oli autos ja A. Vels küünitas tema kohale, misjärel tunnistaja läks ja tõmbas A. Velsi sealt eemale ning nad sõitsid tanklast ära. Eelviidatud osas riimuvad tunnistaja ütlused olulisel määral süüdistatava BB2 ütlustega.

Prokurör rõhutab, et 27.02.2019.a kohtuistungil KrMS § 294 p 1 alusel uuritud ülalviidatud süüdistatava BB2 ütlused riimuvad ka teiste kohtus uuritud tõenditega. Nii kirjeldas tunnistaja MM3 19.02.2019.a istungil süüdistatava BB2 kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamise asjaolusid, sh vahetult enne kui ka pärast menetlustoimingu teostamist tunnistajale BB2 käest teatavaks saanud asjaolusid, sh kuidas BB2 ei soostunud esiti eeluurimise vältel ütlusi andma kuivõrd kartis enda kinnitusel U. Velsi ja A. Velsi, ent seejärel soostus siiski toime pandud kuriteo kohta üksikasjalikke ütlusi andma ja kirjeldas muuhulgas lisaks enda rollile ka seda, kuidas U. Vels oli temal ja A. Velsil käskinud FF suhtes väljapressimise toime panna ning kuidas sündmused seejärel arenesid, sh kuidas U. Velsi korraldusel edastati Advokaadibüroost Küllike Namm kahtlustatava A. Velsi kaitsmisega seotud arve tasumiseks BB2le. Maakohus asus otsuses põhjendamatult seisukohale, et MM3 poolt kohtus antud ütlused on automaatselt tõendina lubamatud kuivõrd MM3 oli kriminaalasjas uurija. Prokurör märgib, et MM3 poolt istungil antud taolised vahendlikud ütlused, mis ühtlasi käsitlevad ka BB2 kohtueelses menetluses ülekuulamise toimumise asjaolusid, on KrMS § 66 lg 2 ls 2, § 21 p 3 alusel lubatav tõend kinnitamaks täiendavalt BB2 poolt eeluurimisel antud ja kohtus uuritud ütluste usaldusväärsust. Siinkohal on oluliseks tõendiks nii BB2 kui ka MM3 ütluste usaldusväärsuse hindamisel 19.02.2019.a istungil tunnistaja MM3 ülekuulamise käigus prokuröri poolt KrMS § 288 lg 9 p 2 alusel toimikusse lisatud ja istungil uuritud 12.05.2014.a-l BB2 poolt MM3-le edastatud e-kiri koos manusega (istungi protokoll lk 68). Tegemist oli samal päeval, s.o 12.05.2014.a-l Advokaadibüroo Küllike Namm assistent Liis Sarapuu poolt BB2-le edastatud e-kirjaga, millele oli manusena lisatud pdf formaadis A. Velsile esitatud arve nr 2014261 summas 600 eurot seoses toimikuga tutvumise ja selle analüüsiga, toimiku tutvustamisega A. Velsile, taotluse koostamise ja edastamisega prokuratuurile (5,0 tundi). Eelnev e-kiri kinnitab täiendavalt MM3 ja BB2 ütluste usaldusväärsust selle kohta, et 31.07.2013.a kannatanu FF suhtes toime pandud väljapressimine toimus süüdistatava U. Velsi mahitusel A. Velsi ja BB2 poolt, kus BB2 rolliks oli kannatanu eelnevalt kokku lepitud ajal Raktoomi tanklasse kutsuda, kus A. Vels asus seejärel kannatanult vägivalda kasutades ilma seadusliku aluseta raha välja pressima). Ristküsitluse käigus MM3 selgitas ühtlasi osundatud Advokaadibüroo Küllike Namm poolt BB2-le edastatud A. Velsile väljastatud arve osas, et BB2 pöördus toona pärast FFi suhtes toime pandud väljapressimist MM3 poole, et Advokaadibüroost Küllike Namm saadeti BB2-le arve A. Velsi kaitsmise eest ning nüüd nõutakse temalt selle tasumist „kuna kogu see asi oli tema isa pärast ning BB2 ja tema isa on selles süüdi, et A. Vels üldse selles asjas kahtlustatav on“, mille pinnalt küsis BB2 MM3-lt, kas ta peab osundatud arve tasuma. Kohtus andis ütlusi ka kannatanu FF, kelle ütlused Raktoomi tanklas toimunu osas haakuvad süüdistatava BB2, ent ka kohtus üle kuulatud tunnistaja LL4 ütlustega, ent lisaks sellele ilmneb ka kannatanu ütlustest põhjus miks BB2 tollele kohtumisele koos A. Velsiga tuli. Nii selgitas kannatanu istungil, et ta sai toona aru, et BB2 võttis A. Velsi kohtumisele kaasa enda eest seismiseks. Ses osas haakuvad kannatanu ütlused tunnistaja Aluoja ütlustega, kes samuti märkis istungil, et BB2 on arg ega suuda enda eest seista. Prokurör möönab, et kannatanu ütlustes esineb osaliselt vastuolusid, ent need ei ole niivõrd kaalukad, et tema poolt kohtus antud ütlused tervikuna

ebausaldusväärseteks lugeda. Üksikud vastuolud mõningates detailides on selgitatavad, sarnaselt tunnistaja LL4-le ütlustes esinevate üksikute vastuoludega, asjaoluga, et kohtus kuulati kannatanu üle pea viis aastat pärast kuriteo toimepanemist. Kannatanu FF ütluste usaldusväärsust kinnitab ka kohtus uuritud patsiendikaart R245522, millest nähtuvalt fikseeriti kannatanul samal päeval kella veerand kaheksa ajal haiglas näo piirkonnas vigastused (pindmine peavigastus, silmalau ja silmaümbruse kontusioon). Ent lisaks peksis A. Vels kannatanu sõnul ka tema auto sisemust lõhkudes juhiistmel olevad lülitid. Samas on kohus põhjendamatult lugenud usaldusväärseteks süüdistatavate U. Velsi ja A. Velsi ütlused kannatanu FF suhtes toime pandud väljapressimise osas. Siinkohal märgib prokurör, et samas hindas kohus A. Velsi ütlusi ebausaldusväärseteks kõigis teistes episoodides antud ütluste osas peale käesoleva väljapressimise ja kannatanu Ui löömise episoodide. Nii luges kohus süüdistatava A. Velsi poolt kohtus antud ütlused ebausaldusväärseteks kannatanu LL3 suhtes toime pandud väljapressimise episoodiga seonduvalt, ega ka kannatanu G piinamise ega kannatanu Õ löömisega seonduvalt episoodidega, ega ka kannatanu T löömisega seonduvalt episoodis, ega ka KarS § 133 lg 1 järgi kvalifitseeritavas episoodis, ega ka Q OÜ kütusevarguse episoodides, ega ka B OÜ traktori ja BBB kinnistu traataia varguse episoodides, ega ka kelmuste ja kindlustuskelmuse episoodides, ega ka KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisega. Ka süüdistatava U. Velsi osas hindas kohus süüdistatava poolt kohtus antud ütlusi ebausaldusväärseteks kõigis teistes episoodides peale käesoleva väljapressimise ning BBB kinnistult traataia varguse episoodides. Nii hindas kohus süüdistatava U. Velsi kohtus antud ütlusi kogumis teiste kohtus uuritud tõenditega ning luges need ebausaldusväärseteks nii Q-st kütusevarguste episoodide osas, samuti kannatanu O suhtes toime pandud väljapressimise episoodi osas, samuti kannatanute H ja J suhtes toime pandud varguste episoodides, ega ka KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Prokurör rõhutab, et süüdistatavate U. Velsi ja A. Velsi poolt kohtus kannatanu FF suhtes toime pandud väljapressimisega seonduvad ütlused ei olnud kvalitatiivselt niivõrd usaldusväärsemad, et neid teiste neile etteheidetud kuritegude osas antud ennastõigustavate ütluste seas eriti usaldusväärsetena välja tuua. Vastupidi, ka kannatanu F suhtes toime pandud väljapressimise osas asusid U. Vels ja A. Vels end kõigiti õigustama ning nende poolt kohtus antud ütlused nimetatud kuriteo osas ei haaku teiste kohtus uuritud tõenditega. Nii tunnistaja LL4 kui ka kannatanu FF kirjeldasid BB2 kui arglikku meest, kes kaasas A. Velsi enda eest seisma. Sama tõdes kaudselt ka süüdistatav BB2 ise enda poolt antud ütlustes, milles ta möönis, et allus toona U. Velsi ja A. Velsi survele ja korraldustele, kuivõrd kartis neid mõlemat. Seetõttu oli kohtuistungil kummastav kuulda, kuidas A. Vels enda sõnul oli täiesti juhuslikult toona Raktoomi tanklas ja nägi kuidas BB2 ja F vahel lahvatas füüsiline konflikt, millesse ta BB2 kaitseks sekkus. Eelnev kaitseversioon ei haaku kuidagi A. Velsi toonase tavapärase käitumisega, mis väljendub kas või tõigas, et ta mõisteti maakohtu otsusega süüdi mitmetes isikuvastastes kuritegudes kui ka kannatanu LL3 suhtes toime pandud väljapressimises. Ka kohtus üle kuulatud mitmed tunnistajad kirjeldasid A. Velsi kui isikut, kes hoidis Rakvere lähiümbrust oma hirmuvalitsuse all.

Kokkuvõttes tuleb tahes-tahmata küsida miks A. Vels tol päeval koos BB2-ga Raktoomi tanklas oli ning miks ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Samuti väärib küsimist, miks saatis Advokaadibüroo Küllike Namm süüdistatava A. Velsi kaitsmisega seonduva arve tasumiseks justnimelt BB2-le, mitte A. Velsile või kas või tema isale U. Velsile. Neile küsimustele annab loogilised ja teiste kohtus uuritud tõenditega riimuvad selgitused süüdistatav BB2, kelle ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka tunnistaja MM3, LL4, kannatanu FF ütlused, ent ka teadmine, et nii A. Vels kui ka tema isa U. Vels harrastasid toona kriminaaltulu teenimist muuhulgas ka väljapressimiste toimepanemisega, olgu siis kannatanuks LL3, OO või käesoleval juhul FF. Süüdistatava BB2 kohtus uuritud ütluste tõelevastavust kinnitavad kaudselt ka kohtus uuritud jälitustoimingu protokollides sisalduvad U. Velsi ja tema A. Velsi vahel toimunud ohtrad telefonikõned, millistes U. Vels juhendas A. Velsi, sh andis ka juhiseid vajadusel vägivalla kasutamiseks või sellest hoidumiseks (nt 18.11.2014.a kell 12:57 (lk 28) U. Velsi telefonikõne A. Velsile, milles U. Vels andis pojale juhiseid, et ei maksa vastu hambaid tõmmata), ent ka 01.02.2018.a-l kohtus üle kuulatud tunnistaja KK ütlused, milles tunnistaja selgitas, et U. kasvatas pojast järeltulijat ja poksijat. Nimelt oli KK hinnangul A. Velsi võitluskunstide trenni panemine U. Velsi plaan, et õpetada poiss korralikult lööma ja hiljem rakendada teda siis kuhu vaja on, et kasvatabki poisi selliseks tööriistaks. KK selgitas, et alates 2009-2010 oli U. Velsil iga kord kaasas A. Vels kui ta käis KK hirmutamas või ähvardamas. Ent nagu KK toona ülekuulamisel ühtlasi selgitas, siis U. Velsi ülesannete hulka ei kuulunud vangi minek ̧ st selleks olid kaasatud teised isikud, kelle ülesandeks oli politsei sekkumise korral need asjad enda peale võtta. Ka seoses FF-lt raha välja pressimisega tagas U. Vels oma aktiivse sekkumisega, et teda ega tema poega A. Velsi ei oleks võimalik nimetatud kuriteo toimepanemisega seostada. Siinkohal möönab prokurör, et vastavalt KrMS § 15 lg-le 3 ei või tugineda üksnes ega valdavas osas isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistatavatel ega kaitsjatel võimalik küsitleda (3-1-1-93-15, p 66, 3-1-1-41-13, p 10, 3-1-1-89-12, p 20), kuid olukorras, kus avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. Prokurör nendib, et süüdistatava BB2 kohtueelses menetluses antud ütlustel on nii A. Velsi kui ka U. Velsi süüküsimuse lahendamisel oluline kaal, kuid tema poolt kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud ütlusi kinnitavad teisedki kohtuistungil uuritud tõendid, mis kogumis toetavad BB2 ütlusi arvestataval määral. Prokurör möönab, et samas on mitmedki BB2 ütlusi kinnitavad tõendid kaudsed, kuid Riigikohus on korduvalt märkinud, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel (nt 3-1-1-8-10, p-9-10, 3-11-15-12, p 14). Samas ei kinnita BB2 ütlusi vaid üks kaudne tõend, vaid tema ütlusi kinnitavad kaudsete tõendite paljusus. Siinkohal tuleb arvestada ka süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo tehiolusid, mistõttu puudub alus heitmaks ette, et kuriteosündmuse tõendamine – eriti U. Velsi roll ja teopanus - on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see,

kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-38-11 tooduga. Kokkuvõttes on maakohus mõistnud U. Velsi ja A. Velsi ekslikult õigeks 31.07.2013.a kannatanuga FF-ga seotud väljapressimise kuriteoepisoodis. Kuivõrd süüdistatav U. Vels oli enne kannatanu FF suhtes väljapressimise toimepanemist pannud toime kannatanu OO suhtes väljapressimise ning A. Vels pani pärast kannatanu FF suhtes toime pandud väljapressimist toime väljapressimise ka kannatanu LL3 suhtes, siis tuleb nende mõlema osas nende poolt toime pandud väljapressimised (s.o U. Velsi osas kannatanute O ja F ning A. Velsi osas kannatanute F ja LL3 suhtes) kvalifitseerida KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi. Prokurör vaidlustab ühtlasi U. Velsile ja A. Velsile nende poolt toime pandud väljapressimiste eest mõistetud karistused KrMS § 338 p 4 alusel. Seonduvalt nimetatuga taotleb prokuratuur esmalt maakohtu otsuse apellatsiooni korras tühistamist U. Velsile ja A. Velsile KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise mõistetud karistuste mittevastavuse tõttu toime pandud kuritegude raskusele ja süüdimõistetu isikutele ning ühtlasi taotleb, et ringkonnakohus teeks uue otsuse, millega mõista U. Velsile KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks vangistus 9 aastat 6 kuud ning A. Velsile KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks vangistus 9 aastat. Juhindudes Riigikohtu korduvatest juhistest, tuleb esmalt kindlaks määrata süüdistatavale süüksarvatava karistusseadustiku eriosa koosseisus ette nähtud karistusraami keskmine määr, millest saab karistuse mõistmise lähtepunkt. Järgmiseks tuleb tuvastada isiku süü ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saada süüdistatava süü suurusele vastav karistuse määr, mis võib siis jääda kas üles- või allapoole eelmainitud sanktsiooni keskmäära. Prokurör taotleb ringkonnakohtult U. Velsi ja A. Velsi süüditunnistamist KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o esimese astme kuriteos, mille eest näeb seadus karistusena ette vangistuse neljast kuni kaheteistkümne aastani. Seega on sanktsiooni keskmine määr ehk karistuse mõistmise lähtepunktiks vangistus pikkusega kaheksa aastat. Maakohus mõistis U. Velsi 13.03.2020.a otsusega süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 (kannatanu O-ga seotud episoodis) ja karistas teda vangistusega 6 aastat, s.o karistusraami esimeses kolmandikus paikneva karistusega. Maakohus mõistis A. Velsi 13.03.2020.a otsusega süüdi KarS § 214 lg 2 p 1, 4 (kannatanu LL3ga seotud episoodis) ja karistas teda vangistusega 4 aastat, s.o sanktsioonimäära absoluutses miinimumis. Prokuröri hinnangul ei ole U. Velsi ega A. Velsi tegevuses võimalik tuvastada niivõrd kaalukaid koosseisuväliseid KarS §-s 57 karistust kergendavaid asjaolusid, mis tingiks neile karistuse mõistmise sanktsiooni miinimummäära lähedal või suisa absoluutse miinimumiga, mistõttu on maakohus mõistnud U. Velsile ja A. Velsile nende poolt toime pandud väljapressimiste eest karistuse, mis ei vasta nende poolt toime pandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikutele.

Hinnates süüdistatavate U. Velsi ja A. Velsi süüd kannatanu FF suhtes toime pandud väljapressimises, siis tuleb arvesse võtta, et kohtus uuritud tõenditest nähtuvalt oli U. Vels isikuks, kes töötas välja kuriteo toimepanemise plaani, kaasas kuriteo toimepanemisse oma poja A. Velsi ning pani seejärel ka nö mutrid liikuma, ent lisaks ka kuriteo toimepanemise ajal andis telefoni teel oma pojale A. Velsile korralduse kannatanu suhtes vägivalda kasutada. Seega ei olnud A. Velsil võrrelduna oma isaga osundatud väljapressimise toimepanemisel niivõrd kontrollivat rolli, ent samas oli just A. Vels siiski selleks isikuks, kes asus vahetult sündmuskohal, pressis kannatanult raha välja ning pärast isalt juhiste saamist kasutas kannatanu suhtes ka vahetut vägivalda raha saamiseks. Eelnevat arvestades on prokuröri hinnangul nii U. Velsi kui ka A. Velsi teosüü FF suhtes väljapressimise toimepanemise episoodis keskmine. Kokkuvõttes tuleb U. Velsile temale KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistust mõistes arvesse võtta asjaolu, et talle heidetakse ette kahe erineva väljapressimise toimepanemist, millest esimene vältas mitme aasta vältel, ning millest teise toimepanemiseks kaasas ta teiste isikute seas ka enda poja A. Velsi, mistõttu on kokkuvõttes tema teosüü väljapressimiste toimepanemises keskmisest suurem. Samas tuleb ka A. Velsile KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest karistust mõistes arvesse võtta asjaolu, et talle heidetakse ette kahe erineva väljapressimise toimepanemist, sh kvalifitseeritud väljapressimiste toimepanemist, millega ta täitis kaks koosseisulist raskendavat asjaolu, ning tema teosüü nimetatud kuritegude toimepanemises on kokkuvõttes keskmisest suurem, ent siiski väiksem kui tema isal U. Velsil. Eelneva tõttu taotleb prokurör mõista U. Velsile KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi keskmäärast rangemas määras, s.o 9 aasta 6 kuu pikkune vangistus, ning A. Velsile KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest karistus osundatud karistusseadustiku eriosa sättes sedastatud keskmäärast rangemas määras, s.o 9 aasta pikkune vangistus. Mis puudutab A. Kuzyakinile, M. Kasele, U. Velsile ja A. Velsile nende poolt toime pandud kuritegude eest mõistetud karistuste osas KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamist absorptsiooniprintsiibist lähtuvalt, siis selles osas rõhutab prokurör, et KarS § 64 lg 1 näeb liitkaristuste moodustamisel alternatiividena absorptsiooni-, asperatsiooni- ja kumulatsiooniprintsiibi. Millist nimetatud põhimõtet konkreetsel juhtumil süüdlasele liitkaristust moodustades kasutada, on kohtu otsustada. Ses osas on kohus vaidlustatud otsuses märkinud, et tõepoolest kaalus kolme ülalnimetatud printsiibi vahel ning on süüdistatavatele A. Kuzyakinile, M. Kasele, U. Velsile ja A. Velsile liitkaristuste moodustamisel lähtunud absorptsiooniprintsiibist. Vaidlustatud lahendis on kohus lakooniliselt märkinud, et absorpotsiooniprintsiibi alusel mõistetavad liitkaristused täidavad kõikide süüdistatavate puhul karistuse eesmärke, ka eri- ja üldpreventiivseid (lk 157). Esiteks märgib prokurör, et ehkki kohus on liitkaristuse moodustamisel vaba valima KarS § 64 lgs 1 nimetatud kolme printsiibi vahel, siis sellest hoolimata lasub kohtul kohustus järgida iga süüdimõistetu osas eraldi KarS § 56 sätestatud karistuse mõistmise üldaluseid ning järgida ühtlasi kohtuotsuse motiveerimise kohustust. Käesoleval juhul ei ole kohus nimetatud põhjendamiskohustust täitnud.

Teiseks märgib prokurör, et ehkki KarS § 64 lg 1 ei prioritiseeri selgesõnaliselt erinevaid liitkaristuse moodustamise alternatiive, siis kohtupraktikas on seevastu korduvalt väljendatud seisukohta, et ka liitkaristuse moodustamisel peab olema arvesse võetud kõigi ette heidetud üksikkuritegude ebaõigus. Riigikohus on korduvalt pidanud vajalikuks rõhutada, et liitkaristuse moodustamisel tuleb mõne kuriteo ebaõiguse arvestamata jäämise vältimiseks rakendada primaarselt kumulatsiooniprintsiipi. Apellatsioonis on prokurör teinud tabeli, millest nähtub, et süüdistatavate A. Kuzyakini, M. Kase, U. Velsi ja A. Velsi poolt toime pandud kuritegude eest mõistetavate võimalike liitkaristuste vahel valitsevad sõltuvalt absorptsiooni- või kumulatsiooniprintsiibi rakendamisest äärmiselt olulised käärid. Kui A. Kuzyakinile, M. Kasele ja U. Velsile mõistetud liitkaristuste vahe oli sõltuvalt KarS § 64 lg-s 1 valitavast liitkaristuse moodustamise põhimõttest umbes kahekordne, siis A. Velsile mõistetud liitkaristuste hüpoteetiline vahe on ligi kuuekordne! Niivõrd olulise vahe korral on ilmselge, et A. Kuzyakini, M. Kase, U. Velsi ja A. Velsi poolt toime pandud kuritegude arv on ainuüksi kaalukas argument, millest ei saa ega tohigi mööda vaadata hindamaks süüdistatavate süü suurust. Kui kohus asus seisukohale, et A. Kuzyakini poolt toime pandud KarS § 256 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu väärib kümne aasta pikkust vangistust ning kannatanu OO suhtes toime pandud väljapressimine kaheksa aasta pikkust vangistust, ent KarS § 64 lg 1 alusel mõistis A. Kuzyakinile liitkaristuseks vangistuse kümme aastat, siis andis kohus selliselt ühese signaali, et kannatanu OO suhtes toime pandud väljapressimine ei väärigi eraldi hukkamõistu. Eelnev on sedavõrd kummastavam, et mõlema kuriteokoosseisuga kaitstavad õigushüved on samuti erinevad: kui KarS § 256 koosseisuga kaitstav õigushüve on avalik julgeolek, siis KarS § 214 koosseisuga kaitstavad õigushüved on vara ja isikuvabadus. Ka M. Kase poolt toime pandud KarS § 255 lg 1 ja KarS § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude osas mõistis kohus liitkaristuse lähtudes absorptsiooniprintsiibist andes selliselt ühese signaali, et kannatanu OOi suhtes toime pandud väljapressimises ei väljendugi täiendava kvaliteediga ebaõigus võrrelduna kuritegelikku ühendusse kuulumisega. Kui A. Kuzyakin ja M. Kase mõisteti süüdi kahes kuriteos – kuritegelikku ühendusse kuulumises ja kvalifitseeritud väljapressimise toimepanemises, siis U. Vels mõisteti lisaks KarS § 255 lg 1 ja § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele süüdi ka KarS § 202 lg 2 p 2 ja § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises ning A. Vels mõisteti süüdi kolme esimese astme kuriteo ja hulgaliselt teise astme kuritegude toimepanemises, mis kõik pandi toime kavatsetult (otsuse lk 160). Vaatamata nimetatule, et nii A. Kuzyakinile, M. Kasele, U. Velsile kui ka A. Velsile heideti ette mitmete erinevate õigushüvede vastu suunatud esimese astme kuritegude toimepanemist ning U. Velsi ja A. Velsi osas täiendavalt ka mitmete täiendavate teise astme kuritegude toimepanemist, pidas kohus sellele vaatamata kõigi nelja süüdistatava puhul võimalikuks ja põhjendatuks kohaldada soodsaimat KarS § 64 lgs 1 sätestatud liitkaristuse moodustamise põhimõtet ning luges kergemad mõistetud karistused kaetuks raskeima mõistetud karistusega.

Prokuröri hinnangul ei esine kahtlustki, et maakohus on sel viisil absorptsiooniprintsiibist juhindudes liitkaristusi moodustades jätnud tarvilikul määral arvestamata süüdistatavate poolt eriliigiliste ja erinevate kannatanute suhtes toime pandud kuritegude ebaõiguse, mis on kokkuvõttes tinginud süüdistatavatele nende süü suurusele mittevastavate liitkaristuste mõistmise. Siinkohal on paslik viidata Riigikohtu tõdemusele, et toimepandud kuritegude arv on teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel kumulatsiooniprintsiibi rakendamist (3-1-116-11, p 6.2). Mõneti varasemas lahendis Riigikohus ka selgitas, otsekui taolistele olukordadele mõeldes, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest (3-1-1-20-16, p 16). Käesoleval juhul on maakohus otsust tehes eelviidatud põhimõtete järgimisest hoidunud. Eelviidatud Riigikohtu suunistest johtuvalt võib põhjendatult küsida, kas käesolevas kriminaalasjas oleks kohaseim liitkaristuse moodustamise alus kumulatsiooniprintsiibi rakendamine? Vastus sellele on eitav. Prokurör küll möönab, et A. Kuzyakini, M. Kase, U. Velsi ja A. Velsi poolt toime pandud kuritegudega kaitstavad õigushüved on erinevad, niisamuti toime pandud tegude rohkus ja nende raskus põhjendaksid kõigi üksikkuritegude eraldi hukka mõistmist. Samas märkis maakohus siiski põhjendatult, et pea kõik süüdistatavate poolt toime pandud kuriteod olid toime pandud kuritegeliku ühenduse raames ja selle huvides. Seega vähemalt teataval määral neeldub üksikkuritegudes, olgu selleks väljapressimised või kelmused, sisalduv teo ebaõigus KarS § 256/255 kuriteo ebaõiguses. Kuid siiski neeldub ebaõigus üksnes osaliselt, mitte täies ulatuses. Samas näeb KarS § 64 lg 1 liitkaristuste moodustamisel absorptsiooni- ja kumulatsiooniprintsiibi kõrval kolmanda alternatiivina ette ka asperatsioonipõhimõtte, s.o võimaluse suurendada mõistetavatest üksikkaristustest osaliselt raskeimat. Käesoleval juhul ongi kohaseim mõista A. Kuzyakinile, M. Kasele, U. Velsile ja A. Velsile liitkaristus rakendades asperatsioonipõhimõtet. Sel juhul ei jää ühegi nende poolt toime pandud kuriteo ebaõigus arvestamata ning liitkaristuse moodustamine vastaks nende süü suurusele ja oleks kooskõlas Riigikohtu praktikas väljakujunenud seisukohtadega.

või ka mõnes muus kohtumenetluses antud ütluseid, kuid neid võib ja tuleb arvesse võtta kogumis varasema ristküsitluse käigus antud ütlustega. Varasemat ristküsitlust ei katkestatud. KrMS § 288 lõike 10 teise lause kohaselt on poolte nõusolekut vaja üksnes katkestatud ristküsitluse käigus antud ütluste arvestamiseks tõendina. Seetõttu pole prokuröri viited KrMS § 288 lõikele 10 asjakohased, kuivõrd varasemat ristküsitlust ei katkestatud. Isegi kui nõustuda väitega, et varasema ristküsitluse käigus antud ütlused ei ole tõendiks KrMS § 63 lg 1 tähenduses, ei tähenda see, et neid väiteid ei võiks arvesse võtta süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Kohtupraktika kohaselt võib isikulise teabeallika usaldusväärsust tõendada ka sellise teabe alusel, mis materiaalses tähenduses ei pruugi paigutuda KrMS § 63 lõikes 1 toodud tõendite loetelusse (vt nt RKKKo 3-1-1-67-10 p 12). BB2 kohtueelses menetluses antud ütlused ei ole lubatavad tõendid ka seetõttu, et ülekuulamisest ei võtnud osa kaitsja. Samas episoodis oli varasemalt 02.08.2013 üle kuulatud A. Vels, kelle ülekuulamise juures viibis kaitsja Epp Landberg ning kelle versioon toimunust lahknes BB2 (sel ajal BB2) kahtlustatavana antud ütlustega. Seega olid kahtlustatavate huvid vastuolus ning ka BB2 ülekuulamisest pidanuks KrMS § 45 lõike 2 p 4 kohaselt osa võtma kaitsja. Prokuröri apellatsiooni lahendamisel tuleb arvesse võtta, et kannatanu FF ütlustes esineb alus kahtlemiseks. Nimelt on tunnistaja häirekeskusele tehtud telefonikõnes väitnud, et teda ähvardati relvaga. Seda ei ole ka F ise kinnitanud. Samas ilmneb tunnistaja MM3 ütlustest kogumis tema ja BB2 vaheliste elektronkirjadega, et U. Velsile üritati prokuratuuri poolt „paragrahve peale sättida“. Prokuröri apellatsiooni väide, et FFi ütlustes esinevad vastuolud, pole küllaldased tema ebausaldusväärseks lugemiseks, on suuresti paljasõnalised. Asjaolu, et aega on palju möödunud ja nii mõnigi asi võib olla ära ununenud, ei kõnele mitte tunnistaja usaldusväärseks lugemise kasuks, vaid kahjuks. Nii näib prokurör möönvat, et tunnistaja võib aja jooksul osa asju ära unustada, kuid siiski kummaliselt pidanud teda usaldusväärseks. Tunnistaja, kes sündmuse asjaolusid ei mäleta, ei ole ka usaldusväärne, kuivõrd mittemäletava või seda enam valesti mäletava tunnistaja ütlustele ei saa rajada kohtuotsust. Prokuratuuri apellatsiooni pinnalt ei ole võimalik aru saada, millistele asjas uuritud tõenditele tugineb prokuröri väide, et kui BB2 nõudis enda isa töötasu, et siis see nõue ei olnud tegelik. Seejuures on väljaspool vaidlust, et BB2 isa tõepoolest töötaski F ettevõttes ning et töötasu jäeti maksmata. Miks prokuratuur kvalifitseerib seda ikkagi väljapressimisena, jääb arusaamatuks. Tuleb arvesse võtta, et rahalise nõude õiguskorras mittetunnustatus tuleb tuvastada süüdistatava subjektiivse arusaama järgi, kuivõrd lisaks objektiivsele küljele tuleb süüdistatava teos tuvastada ka subjektiivne külg. Seejuures tuleb ka hinnata rahalise nõude olemasolu objektiivselt, mitte rahalise vaidluse ühe poole subjektiivse nägemuse alusel. Prokuratuuri apellatsioonis puudub absoluutselt igasugune analüüs tõenditest, mis süüdistusversiooni kohaselt tõendavad, et BB2 isal nõudeid FF ettevõtte vastu ei olnudki. Näib, et prokuratuur ei soovigi sellele vastuväitele vastata.

BB2 on läbivalt ja alati käesoleva kriminaalmenetluse käigus kinnitanud, et tema isal oli tõepoolest 1000 eurone nõue FFi vastu – seda isegi sellel samal ülekuulamisel, millele prokurör enda apellatsioonis innukalt viitab. Prokuratuuri apellatsioonist ilmneb, et prokuratuuri väide U. Velsi rollist tugineb peaasjalikult BB2 (end BB2) kohtueelses menetluses antud ütlustele. Prokurör on ütlustele tuge otsinud MM3 ütlustest ning temale BB2 poolt edastatud Advokaadibüroo Küllike Namm arvest. KrMS § 15 lõikes 3 nimetatud reegel väldib olukordi, kus õigusemõistmine nihutub kohtult prokuratuurile või uurimisasutusele tulenevalt kellegi tahtest kellelegi „paragrahve peale sättida“. Sellise sisuga elektronkirja on MM3 edastanud BB2-le ning seda tuleb paratamatult arvesse võtta. Tõendikogumi raskuspunkt peab määravalt tuginema kohtus vahetult uuritud tõenditele. Seetõttu on prokuratuuri apellatsiooni väited BB2 kohtueelses menetluses antud ütlustele leitud toest suuresti tagajärjetud, kuivõrd need kaudsed tõendid ei käsitle vähimalgi määral U. Velsi rolli selles sündmuses. Need võivad iseenesest kinnitada või toetada kohtueelses menetluses antud ütluste usaldusväärsust, kuid see ei muuda KrMS § 15 lõikes 3 sätestatut. Ka juhul, kui BB2 kohtueelses menetluse antud ütluste usaldusväärsus oleks kahtlusteta tõendatud, ei saaks neile KrMS § 15 lõike 3 kohaselt süüdimõistva otsuse tegemisel määravas ulatuses tugineda. Prokuratuur ei ole viidanud sellistele kohtus vahetult uuritud tõenditele, millele määravas ulatuses võiks U. Velsi süüdimõistva kohtuotsuse rajada. Kogutud tõendid on aga liialt kaudsed, et neile määravas ulatuses rajada U. Velsi süüdimõistmine väljapressimises. Isegi kui A. Vels olekski pannud toime väljapressimise, siis enda pojale advokaadi organiseerimises ei ole midagi eriskummalist. Allakirjutanud advokaat võib kinnitada, et 22-aastase inimese kaitsmise puhul on ca 90% juhtudest kliendilepingu sõlminud selle inimese vanemad. Kõik, mis kliendilepingu sõlmimisele seonduvalt järgneb, on aga BB2 jutt, millele KrMS § 15 lõike 3 kohaselt ei saa otsust määravas ulatuses rajada. Nii on prokuratuuri apellatsioonis tõstatatud küsimus, miks Advokaadibüroo Küllike Namm assistent saatis arve BB2-le, mitte A. Velsile või U. Velsile, kuid selline küsimus on esitatud asjakohatule adressaadile. Sellise küsimuse oleks prokurör pidanud esitama Advokaadibüroole Küllike Namm või selle assistendile Liis Saarpuule. Vastavalt advokatuuriseaduse (AdvS) § 45 lõikele 2 võib klient vabastada advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusest enda kirjaliku nõusolekuga. Puuduvad andmed, et kui prokuratuur oleks vastava päringu esitanud, et siis klient ei oleks andnud nõusolekut nendele küsimustele vastamiseks. Seega on prokuratuur ise jätnud kõnealuse küsimuse õigelt isikult õigel ajal küsimata. Sellisele küsimusele ei saa vastata ka U. Vels, kuivõrd tema ei ole olnud inimeseks, kes kõnealuse arve BB2e saatis. Selle arvega seonduvad küsimused tuginevad BB2-lt läbi MM3 pärinevale teabele. Ka selles osas on tegemist KrMS § 15 lõikes 3 nimetatud teabega, millele ei saa määravas ulatuses kohtuotsust rajada, sest kohtult on võetud võimalus selle teabe allikat vahetult kontrollida.

Prokuratuuri taotletav tulemus – U. Velsi süüdimõistev otsus – tugineks seetõttu just nimelt määravas ulatuses BB2 poolt teistele isikutele (MM3-le või uurijale) esitatud väidetele. Ka MM3 väited ei ole midagi enamat kui temale kolmanda isiku, s.o BB2 poolt väidetavalt öeldu, mis KrMS § 66 lõike 21 kohaselt ei ole üldjuhul tõendiks. Seega taotleb prokurör ikkagi KrMS § 15 lõikes 3 toodud reegli rikkumist. Prokuratuuri apellatsioonist ilmneb ka põhimõtteline väärarusaam, justkui mingit liiki kuritegude puhul esineks mingisugune madalam tõendamisstandard. Prokurör tugineb asjaolule, et tõendite olemasolu või puudumine ei sõltu menetleja tahtest. Esiteks on mõne kuriteo tuvastamatus objektiivne tegelikkus. Menetlusreeglid on mõeldud prokuröri abistama vältimaks olukorda, kus ta süüdistab inimesi väheste või liialt kaudsete tõendite alusel. See ei anna alust teha reservatsioone kriminaalmenetluses kehtivatest põhimõtetest ning sisustada tõendite vähesusest või kaudsusest tingitud tõendamislüngad - prokuröri apellatsioonist ilmneb, et (tema enda poolt) ette heidetud kuriteo spetsiifikaga. Tekib küsimus, kas prokurör tõsimeeli väidab, et mingite kuritegude puhul on võimalik teha reservatsioone in dubio pro reo põhimõttest. Selline lähtepositsioon ei tugine seadusele ning ignoreerib demokraatlikku ja euroopalikke põhiõiguseid austavat kriminaalmenetlust. Prokuröri riiklikku tausta silmas pidades on selline mõtteviis äärmiselt taunitav, selle apellatsioonkaebuses sellisel kujul väljaütlemine on ebaõnnestumine ning annab tunnistust vajadusest selle laiemaks tõkestamiseks vältimaks taoliste seisukohavõttude edaspidist juurdumist praktikas. Seejuures on absurdne prokuratuuri apellatsiooni väide, et U. Vels harrastas raha teenimist inimestelt väljapressimiste toimepanemise tulemusena, seejuures tehes viite LL3-le. Sellega seonduva osas ei ole prokuratuur U. Velsile süüdistust esitanud. Seetõttu pole prokuratuuri apellatsiooni rahuldamiseks alust ning see tuleb jätta rahuldamata. U. Velsi karistuse revideerimiseks puudub alus. Prokuratuur on leidnud, et maakohus on KarS § 64 lõike 1 kohaldamisel ekslikult lähtunud absorptsioonipõhimõttest. Siinkohal märgib kaitsja, et kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (RKKKo 3-1-1-10-09 p 30.3, RKKKo 3-1-1-79-03 p 11). Seega on kohtunikul teatav diskretsiooniruum ning karistuse mõistmine lähtub mitte üksnes süüdistatavast vaid konkreetsel kohtukoosseisul kohtuliku uurimise tulemina kujunenud siseveendumusest ning sõltub seetõttu mitte üksnes süüdistatava, vaid ka konkreetse kohtuniku isikust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on niiviisi enda praktikas korduvalt leidnud, et kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (RKKKo 3-1-1-91-07). Seega tulebki hinnata, kas maakohus on esitanud põhjendused, miks antud juhul on asjakohane rakendada absorptsiooniprintsiipi ning kas kohus on enda otsustust põhjendanud. Otsesesõnu eksitav on prokuratuuri apellatsiooni väide, justkui maakohtu otsuses ei oleks absorptsioonipõhimõtte rakendamist põhjendatud. Maakohtu otsuse 160. leheküljel sisaldub selle kohta põhjendus. Nimelt olid maakohtu arvates selliseks põhjuseks käesoleva menetluse pikk menetlusaeg, mille jooksul on U. Vels pidevalt

viibinud vahi all. Seda tuleb ja ongi asjakohaselt arvesse võetud. Antud juhul on sellised põhjendused maakohtu otsuses esitatud, samuti on otsusest nähtuvalt arvesse võetud toime pandud kuritegude arvu. Seejuures on maakohus osutanud, et vanglast on U. Velsi iseloomustatud positiivselt (t kd 41 lk 118) ning et kohtus käitus ta väljapeetult. Kuivõrd mitmed apellandid on taotlenud suulist menetlust, saab ringkonnakohus istungil vahetult veenduda selle maakohtu põhjenduse õigsuses. Kaitsja märgib täiendavalt, et menetluse käigus kaitsjate vahetumine ei saa antud juhul kaasa tuua U. Velsi suhtes mõistliku menetlusaja pikenemist. Seejuures ei ole U. Velsile etteheidetav, et talle ei suudetud tagada riigi õigusabi korras kaitsjat ca kuu aja jooksul. Samas ei saanud ka U. Velsi kaitsja vahetus antud juhul kaasa tuua kriminaalasja menetluse venimist, kuivõrd mitu kuud pärast uue kaitsja määramist vahetus kohtukoosseisu eesistuja. Seetõttu tuli menetlusega niikuinii alustada uuesti algusest peale ning U. Velsi kaitsja vahetumisel ei ole menetlusaja kestusega vähimatki põhjuslikku seost. Seetõttu on ka loogiline, et menetluse peaaegu viie aasta pikkust kestust võetakse arvesse U. Velsile karistuse mõistmisel. Teiste süüdistatavate kaitsjate vahetumine ei ole aga asjaolu, mis oleks kuidagi olnud U. Velsi kontrolli all. Lõppastmes vastutab menetlusaja mõistlikkuse eest riik ja selle menetleja. Prokurör on apellatsioonis teinud viite Riigikohtu lahenditele 3-1-1-16-11 ja 3-1-1-20-16, kus on leitud, et toimepandud kuritegude arv on asjaoluks, mis põhistab kumulatsioonipõhimõtte rakendamist ning et vältimaks mõne teo ebaõiguse arvestamata jätmist tuleks üldjuhul vältida absorptsioonipõhimõtte rakendamist. Ka apellatsioonis on mööndud, et KarS § 64 lõike 1 kohaldamisel on asjakohane arvesse võtta ka seda, et süüdistuse kohaselt leidsid üksikkuriteod aset osana kuritegelikust ühendusest. Prokurör on seejuures ekslikult leidnud, et selles olukorras pole absorptsioonipõhimõtet võimalik rakendada, sest kuritegeliku ühenduse süüdistuses sisaldub osa, mitte kogu ebaõigus. Kohtul on õigus ja võimalus absorptsioonipõhimõtet ka selles olukorras rakendada. Kaitsja arvates tuleks sellise vastuväite võimalik asjakohasus kõne alla vaid juhul, kui U. Velsi puhul ei esineks muid põhjuseid absorptsioonipõhimõtte rakendamiseks. Antud konkreetsel juhul on selleks ennekõike äärmiselt pikk menetlusaeg, kuid ka positiivne iseloomustus, väljapeetud käitumine istungil ning tegelikult ka maakohtu poolt tuvastatud kuriteo toimepanemise asjaolud. Maakohus on asjakohaselt arvesse võtnud, et kohtus uuritud tõenditest (telefonikõned) tulenes, et U. Vels üritas hoida ära OO füüsilist mõjutamist ja ta oli mõistev ning ühe makse tasus isegi OO eest. Maakohtu neid järeldusi pole prokuratuur apellatsioonis vaidlustanud ning neid tuleb samuti arvesse võtta. Täiendavalt osutab kaitsja, et 2016. a kevadsuvel sõlmisid U. Vels, tema kaitsja ja prokuratuur karistuskokkuleppe, milles kokkulepitu kohaselt tulnuks U. Velsi puhul KarS § 64 lõike 1 alusel rakendada just nimelt absorptsiooniprintsipi ning mõista talle karistuseks 6 aastat vangistust. Seejuures sisaldusid kokkuleppes etteheidetuna ka kõik kuriteoepisoodid, milles maakohus U. Velsi õigeks mõistis. Seega on prokuratuuri apellatsioonis abosprtsioonipõhimõtte rakendamise taotluse põhjuseks menetlusliik, mitte isiku süü suurus. Seejuures pole U. Vels menetlusliiki valinud. Tuleb arvesse võtta seejuures, et nn FF episoodist on praeguseks möödunud ca 7 aastat ning seejuures ei ole ka OO suhtes mis tahes vägivalda rakendatud. Seejuures on kohus ka põhjendanud U. Velsile karistuse mõistmist seoses OO-ga. Need samad põhjendused oleks asjakohased ka FF episoodi puhul. Seejuures pole prokuratuur vähimalgi määral

Esmalt esitas süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S. Reinsaar kohtuistungil apellatsioonivälise taotluse. Ta palus võtta kriminaalasja toimiku materjalide juurde dokumendid, mis tema arvates lubavad anda maakohtule vastupidise hinnangu uurija MM3 poolt maakohtus antud ütluste usaldusväärsusele. Nimelt, nagu selgitab kaitsja, küsis süüdistatav U. Vels tunnistaja MM3-lt maakohtu istungil, kas tema peale on ka käesoleva kriminaalasja menetlemise käigus esitatud kaebusi. Uurija MM3 eitas seda. Adv. Reinsaar esitas ringkonnakohtule tema poolt prokuratuurile esitatud päringule vastuseks saadud LL kaebuse ja selle rahuldamata jätmise määruse 30. oktoobrist 2014 aastast. Kohtukolleegium võttis vastu esitatud dokumendid, et hinnata nõupidamistoas nende mõju tunnistaja ütluste usaldusväärsusele kohtuotsuses. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa kuidagi kaitsja poolt esitatud dokumendid mõjutada tunnistaja-uurija MM3 ütluste usaldusväärsust. Nagu nähtub maakohtu istungiprotokollist 25. veebruarist 2019, siis on tõesti U. Vels esitanud ülekuulatavale MM3-le küsimuse: mida sa LL juures nii kriminaalset tegid, et ta pidi sinu peale prokuratuuri kuriteoteate kaebuse kirjutama? Tunnistaja vastab: ma ei tea sellest kuriteoteatest midagi. Esiteks, leiab kohtukolleegium, et isegi, kui MM3 2014 oktoobris teadis seda, et kannatanu LL on esitanud kaebuse tema peale, võis ta tõesti 2019 veebruaris e üle nelja aasta möödudes, seda mitte mäletada. Samas ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et MM3 pidi teadma LL avaldusest midagi. Kaitsja väide, et ainuüksi kriminaalasja number määrusel viitab sellele, et tegemist on uurija menetluses oleva kriminaalasja numbriga ja uurija oli seega teadlik tema menetluses oleva kriminaalasjas koostatud dokumendiga, on meelevaldne. Prokuröri vastavast määrusest nähtub üheselt, et prokurör on kaebuse lahendamisel tutvunud vaid kriminaalasja materjalidega e uurijalt seletust ei ole võetud. Teiseks, määruse koopia on saadetud vaid kaebajale teadmiseks. Kolmandaks, kohtukolleegiumile ei ole teada kaebuse kirjutamise asjaolusid, kuid asjaolu, et U. Vels tunnistaja MM3 ristküsitluse käigus sellise küsimuse esitas, ja seda olukorras, kus määrust ei olnud kriminaalasja materjalide hulgas, tekitab paratamatult küsimuse, kust U. Vels kaebuse esitamisest teadis, ja seega tekib ka põhjendatud kahtlus selles, et kaebuse esitas kannatanu LL vähemalt U. Velsi surve all. Kaebuses väidab kannatanu sisuliselt, et tema ei soovinud avaldust esitada selle kohta, et ta majast

ilma on jäänud. See on vastuolus kannatanu edasise tegevusega, sh tema ütlustega maakohtu istungil, aga ka käesolevas apellatsioonimenetluses kohtule tehtud korduvates järelepärimistes, kus ta tunneb huvi, millal ta kahjutasud saab jne. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et adv. S.Reinsaare poolt apellatsioonikohtu istungil esitatud dokumendid ei mõjuta kuidagi tunnistaja MM3 poolt ristküsitluses antud ütluste usaldusväärsust. Süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S. Reinsaar toetas apellatsioonikohtu istungil taotlust tutvuda 26 jälitustoimingu loaga. Apellatsioonikohtu istungil adv. S. Reinsaar küll toetas oma taotlust, kuid sai siiski aru, et tema võimalused uute argumentidega apellatsiooni täiendada, on seoses tähtaegade möödumisega välistatud, ja et tegelikult tulnuks sellised taotlused esitada ning taotlused rahuldada maakohtu menetluses, kus adv. S. Reinsaar kaitsjana ei osalenud. Prokurör apellatsioonikohtu istungil seda taotlust ei toetanud. Prokurör selgitas, et tegemist on riigisaladusega, mis on piiratud ja apellandil riigisaladuse luba puudub. Kõik load sisaldavad riigisaladust, viited on kolmandatele isikutele, operatiivinfot jne. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S.Reinsaare taotluse – 26 jälitusloa tutvustamine – rahuldamiseks alus puudub. Esmalt märgib kohtukolleegium, et adv. S.Reinsaar oli süüdistatava U. Velsi kaitsja kohtueelses menetluses, ta koostas kaitseakti ja osales ka maakohtu eelistungil 5.aprillil 2016. 1.juulil 2016 teatas adv. S.Reinsaar maakohtule, et U. Velsi ja Advokaadibüroo CLARUS vaheline kliendileping U. Velsi kaitsmiseks kriminaalasjas nr 1-16-2411 on alates 1. juulist 2016 lõppenud. Maakohtus kaitses süüdistatavat U. Velsi määratud korras adv. N. Lausmaa. Taas lülitus adv. S. Reinsaar U. Velsi lepingulise kaitsjana menetlusse apellatsioonimenetluses, kui esitas adv. N. Lausmaa apellatsioonile lisaks oma apellatsiooni. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja taotlus, et ringkonnakohus tutvustaks temale jälituslubasid, asjakohane. Riigikohus on selles osas selgitanud, et ringkonnakohus ei ole õigustatud ja kohustatud apellatsioonimenetluses asuma ise kaitsjale jälitustoimingu lubade ja nende aluseks olnud taotluste terviktekste tutvustama, nagu apellatsiooni esitaja seda taotles. Jälitustoimingu aluseks olevate dokumentide tutvustamine toimub üldiselt samas korras nagu jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine KrMS § 12614 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2013. a määruse nr 4 "Jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise kord" § 4 lg-te 1 ja 2 ning § 5 lg-te 1 ja 4 järgi tutvustab jälitustoiminguga kogutud andmeid – ja seega ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente – jälitusasutus. Lisaks ei saa ringkonnakohus toimida kaitsja soovitud viisil – s.t nõuda jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste terviktekstid välja ja esitada need kaitsjale – ka seetõttu, et teise astme kohtu hinnang andmete tutvustamata jätmise õiguspärasusele pole lõplik. Leidnuks ringkonnakohus, et jälitustoimingu load ja prokuratuuri taotlused tuleb kaitsjale tervikuna või mingis osas tutvustada, olnuks prokuratuuril õigus kohtu selline hinnang määruskaebe korras vaidlustada (3-1-1-1-17 p 66, 68). Süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S. Reinsaar ei ole pöördunud jälitusasutuse poole temale jälitustoimingute aluseks olevate dokumentide tutvustamiseks ja ta ei ole olnud ka järjekindel oma sellesisuliste taotluste esitamises kohtule. Oma kaitseaktis esitas kaitsja kohtule taotluse, et kohus võimaldaks tal tutvuda kriminaalasjas nr Viru Maakohtu 19. juuni 2014 määrusega nr 89-L/P ning 10.07.2014 jälitustoimingu loaga nr 61/IM, kuivõrd suure tõenäosusega just nende

lubade alusel teostatud toimingute raames ilmnenud teabest tulenevalt peeti õigeks alustada menetlust, sh jälitusmenetlust käesolevas kriminaalasjas. Seejärel, maakohtus 5. aprillil 2016 toimunud eelistungil taotles adv. S. Reinsaar kõigi jälitusprotokollis toodud ja lisaks ka teisi, mis jälitusprotokollis ei ole, kõnede kuulamist maakohtu istungil ning jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist maakohtus. Maakohus oma 6. aprilli 2016 kohtu alla andmise määruses määras muuhulgas ka kontrollida kohtumenetluse käigus jälitustoimingute seaduslikkust. Maakohtus kuulati kohtuliku uurimise käigus 778 kõnet ja maakohus kontrollis ka jälitustegevuse seaduslikkust. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et prokuratuuri poolt olid jälitustoimikud esitatud ka ringkonnakohtule ning kogu kohtukoosseisu poolt kontrolliti veelkord jälitustoimingute seaduslikkust. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses tehtud järeldustega selles osas ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium aga seda, et võistlevas menetluses peab kaitsja oma taotlusi ise hoidma nö kohtu laual. Ei piisa sellest, et ta kaitseaktis mingi taotluse esitab ja seejärel apellatsioonikohtu istungil teatab, et ma kunagi midagi sarnast esitasin ka kaitseaktis. Kohtu roll ei ole kaitsjalt taotluste värskendamise nõudmine. Praegusel juhul, kus adv. Reinsaar tuleb välja apellatsioonimenetluses taotlusega, mida ta maakohtu eelistungil ei korranud isegi selles osas, mis ta esitas kaitseaktis, ei saa selline taotlus kuidagi olla tõsiseltvõetav. Süüdistatava A. Kuzyakini lepinguline kaitsja adv. R. Paas loobus apellatsioonikohtu istungil määratud kaitsja adv. A. Neilandi apellatsioonis esitatud taotlustest, millised olid kriminaalasja arutamisele määramise määruses ringkonnakohtus jäetud rahuldamata. Süüdistatava G. Abuladze kaitsja adv. A. Küünemäe ja süüdistatava A. Velsi kaitsja adv. S. Sillari poolt esitatud kirjalikud dokumendid võttis kohus apellatsioonikohtu istungil vastu ning hindab neid käesolevas otsuses vastavaid kaitseväiteid analüüsides.

sellega ammendunud vaidlus süüdistuse selles osas, kas süüdistus vastab nõuetele, mis lubab minna edasi kohtumenetlusega. Omalt poolt märgib kohtukolleegium, et ei pea kaugeltki eeskujulikeks kõiki süüdistuste tekste. Ei saa pidada õigeks, kus ühte ja sama identset süüdistuse teksti korratakse esiteks topelt nii KTÜ süüdistuse tekstis, kui ka üksikkuriteo tekstis ja veelkord iga kuriteo toimepanija süüdistuses e olenevalt, kui mitu kuriteo täideviijat on, nii mitu korda ka sama tekst kordamisele läheb. Kõik see on mõjutanud ka maakohtu otsuse pikkust, sest seal kordub sama mõttetu teksti kordamine. Samas leiab kohtukolleegium, et selliseid vigu, mis muudaksid kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise võimatuks või ebamõistlikult raskeks, süüdistustes ei esine. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et apellatsioonimenetluse esemeks on maakohtu otsuse seaduslikkus ja põhjendatus ning süüdistusele jätkuvate etteheidete tegemist viitega taaskord KrMS § 154-le, ei ole asjassepuutuv ega aktuaalne. Kohtukolleegium taunib sellist kaitsetegevust, kui kaitsja ei oska või ei taha kuidagi maakohtu eelmenetluse staadiumist kaitsetegevusega edasi minna ning veel apellatsioonimenetluses, kus vahepeal on toimunud pikk kohtumenetlus, mis on päädinud pika ja põhjaliku süüdimõistva otsusega, ei leia vastuväiteid kohtuotsusele ning apelleerib maakohtu otsust väidetega, mille aktuaalsus tegelikult päädis eelmenetluses. Kohtukolleegium nendele väidetele tähelepanu ei pööra ja märgib, et apellatsioonimenetluses võib olla loomulikult süüdistusega seonduvalt vaidlusesemeks küsimus, kas maakohus on kinni pidanud seadusega kohtule pandud kohustusest jääda süüdistuse piiridesse ja selles valguses ka käsitleb kohtukolleegium apellatsioonides esitatud kaitseväiteid, kui need on tekitanud vaidlusi konkreetse süüteokoosseisu osas. Ehk siis, ringkonnakohus juhindub maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel KrMS § 268 lg-st 1, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti e sellest, kas maakohus on sellisest seadusenõudest kinni pidanud. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (1-17-1327, p 13 ja 3-1-1-59-16, p-d 21-22). KrMS § 268 lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Küll peab kohtukolleegium juba etteruttavalt vajalikuks selgitada kaitsjatest apellantidele, lükkamaks ümber nende väärarusaamu süüdistuste vormilise külje osas, et süüdistus ei pea sisaldama õiguslikke hinnanguid ja karistuse aluseks olevaid asjaolusid. Süüdistus ei pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi peab jääma ka kohtu otsustada. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et olukorras, kus süüdistus oleks nagu kohtuotsuse projekt, hakkavad needsamad kaitsjad kohtule ette heitma seda, et kohtuotsus on sisuliselt süüdistuse copy-paste.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-66-12 selgitanud, et süüdistus peab sisaldama isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt RKKKo nr 3-1-1-8310, p 19) Samuti ei pea süüdistus kajastama arvutuskäike. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, saab arutatavas kriminaalasjas süüdistuste puhul teha etteheiteid peamiselt kvantiteedi osas, kuid need etteheited ei ole siiski sellised, mis vääraks juba eos isikute võimaliku süüküsimuse lahendamise. Samamoodi ei ole olnud ega saa olla takistuseks üksikud materiaalõiguslikud vead, millistele ringkonnakohus ka oma otsuses hinnangu annab. Need saavad olla ja ongi ainult süüdistatavate kasuks. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et nii süüdistus, kui maakohtu otsus ei ole küll absoluutselt veatud, kuid tegemist on selliste vigadega, mis aktiivse ja asjassepuutuva kaitsetegevuse tulemusel olnuks maakohtu poolt kindlasti ka arvesse võetud. Kindlasti ei ole selliste vigade esinemine mahukates kriminaalasjades süüdistaja või kohtuniku pahatahtlik tegu või kuidagi mõjutaks arusaama prokuröri siseveendumuse olemasolust või selle puudumisest. Suurtes, paljuepisoodilistes, suure arvu süüdistatavatega ja ajaliselt ka aastates mõõdetava kuritegeliku tegutsemisega kriminaalasjades tuleb ikka selliseid pisivigu ette. Kolmeastmeline kohtusüsteem on garantiiks, et sellised vead ka enne kohtuotsuse jõustumist parandatakse. Alati on hea, kui protsessis on kaitsjad, kes vigu leiavad ja neile ka tähelepanu juhivad ja need samas menetluses ka parandatakse. Samas on süüdistatava M. Kase kaitsja pidanud vajalikuks selle asemel, et võtta apellatsioonis vaatluse alla maakohtu otsus ja esitada adekvaatsed seisukohad, mis vääriks ringkonnakohtu poolt sisulist seisukohavõttu, pühendanud pea terve lehekülje sellele, kuidas prokurör alles kohtuvaidlustes süüdistust muutis ja sellega oma siseveendumuse puudumist väljendas, kui nihutas kuritegeliku ühenduse algusaasta kaks aastat lähemale e kergendas ka apellandi kaitsealuse olukorda. Seejuures ei pidanud apellant ka paljuks kritiseerida maakohut, et see pelgalt vea parandamiseks sellist tegevust nimetas. Sellised otsitud etteheited, mis kuidagi ei mõjuta maakohtu otsuse seaduslikkust, ja ei too kaasa ringkonnakohtu poolt otsuses isegi mitte täpsustuste tegemist, on asjakohatud ja süvendavad vaid apellatsioonikohtu arusaama sellest, et apellandil ei ole midagi sisulist maakohtule ette heita

kohtuasja asjaoludest lähtudes. Otsuse 3-1-1-44-13 p-s 20 rõhutab Riigikohus, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus otsuse 3-1-1-14-14 p-s 699 kokkuvõtvalt seisukohale, et KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Samas märkis Riigikohus, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtukolleegium rõhutab omalt poolt, et KrMS § 339 lg 1 ega ka lg 2 loetletud rikkumised ei too kaasa õigeksmõistva otsuse tegemist. Õigeks saab isikut mõista KrMS § 309 lg 2 sätestatud alustel, tuleb mõista KrMS § 301 alusel. KrMS § 339 lg 1 rikkumised tingivad alati kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise maakohtule. KrMS § 339 lg 2 lubab apellatsioonikohtul tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ka sellise rikkumise, mis ei ole loetletud KrMS § 339 lg-s 1 ja seejärel, vastavalt konkreetsetele asjaoludele, kas tagastada kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks või kõrvaldada rikkumine ise. Küll peab kohtukolleegium vajalikuks osundada ühele kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele, mis ei ole oluline KrMS § 339 lg 1 mõttes ja on kõrvaldatav ringkonnakohtu otsusega, seda täpsustades. Maakohtu otsuse resolutiivosas ei ole eraldi välja toodud XX ja A. Velsi osas õigeksmõistmise alusena prokuröri poolt süüdistusest loobumist. Jättes viitamata konkreetsele menetlusseadustiku sättele, võib kohtuotsuse resolutsiooni lugedes üheselt väita, et maakohtu otsuse kohaselt mõisteti süüdistatavad õigeks süüteo tõendamatuse või kuriteokoosseisu puudumise tõttu, jättes tähelepanuta, et prokurör loobus vastavatest süüdistustest kohtulikul arutamisel. Prokurör loobus kohtuvaidlustes XX-le esitatud süüdistustest KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi XXX BBB kinnistult M-le kuuluva traataia koos postidega (väärtusega 6815 eurot) varguses ja HH-le kuuluva ATV varguses. Samuti loobus prokurör A. Velsi süüdistusest ZZ-ga seotud episoodide osas KarS § 209 lg 2 p 1, 4 järgi ja KarS § 349 järgi. Kohtumenetluse kestel loobus prokurör süüdistusest A. Velsi osas ka seonduvalt WWga seotud episoodis KarS § 121 järgi (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 3) kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. KrMS § 14 lg 2 kohaselt vabastab süüdistusest loobumine KrMS §-s 301 sätestatud korras kohtu menetluse jätkamise

süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kuritegelik ühendus oli loodud algselt varalise kasu saamisele, seda näitavadki rahade kogumised ja sel eesmärgil tegutsemine ja liikmed teadsid, milliseid kuritegusid toime pannakse. KarS § 255 lg 1 ei pea alates 1. jaanuarist 2015 kuritegeliku ühenduse jaoks vajalikuks tema loomist varalise kasu saamiseks, siis seaduses kasutatud sõnastus „tegevus on suunatud“, viitab üheselt kuritegeliku ühenduse kui organisatsiooni teatud selgepiirilisele eesmärgistatusele. See ühendust iseloomustav ja teda kooshoidev üksikisikuteülene eesmärk leidis tuvastamist. Kuna süüdistuses toodud kuritegelik ühendus on loodud juba enne 2015. a kehtiva kitsama koosseisuga (varalise kasu saamise eesmärgil), siis ei ole § 255 uus redaktsioon selline, mis kergendaks või raskendaks isikute olukorda. Subjektiivsest küljest nõustus kohus prokuröriga osas, et A. Kuzyakinil esines kavatsetus, tema lõi antud ühenduse, andis korraldusi kurietegusid toime panna, kureeris ja juhtis tegevust ja eesmärgiks oli ka varalise kasu saamine ja teise ja esimese astme kuritegude toimepanemine ja see ka realiseerus. Teiste süüdistatavate puhul leiab kohus, et samuti esines kavatsetus, nad olid teadlikult kuritegeliku ühenduse liikmed, milline oli moodustatud varalise kasu saamiseks ja pandi toime teise ja esimese astme kuritegusid, nad teadsid kohustusest tasuda ühendusele kuritegude ees ja täitsid seda, ka olid nad teadlikud kuritegeliku ühenduse struktuurist, täitsid neile pandud rolle ja ülesandeid. Esmalt märgib kohtukolleegium, et nõustub täielikult maakohtu järeldusega selles, et kuritegelik ühendus, mille liikmed olid M. Kase, G. Abuladze, U. Vels ja A. Vels, tõesti eksisteeris ja A. Kuzyakin seda juhtis. Apellatsioonide sisu järgi võib teha järelduse, et ka apellandid ei leia selle süüdistuse vastu sisulisi vastuväiteid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonides esitatud ühtegi kaitseväidet, mis kuidagi kõigutaks seda seisukohta ning mõjutaks ringkonnakohut vastupidisele järeldusele. Enamasti korratakse juba maakohtus kõlanud seisukohti, mis peamiselt on etteheited prokuratuurile ja maakohtule selles, et prokuratuur on selle välja mõelnud, uurimisorganid on kõiki tunnistajaid ja kannatanuid mõjutanud ja maakohus on kõiki menetluslikke ettekirjutusi rikkudes asunud ise välja mõtlema neid faktoreid, millega sisustada kuritegelikku ühendust ja näidata selle juhina A. Kuzyakinit. Süüdistatavad A. Kuzyakini ja G. Abuladze kordavad oma apellatsioonides maakohtus väljaöeldut, et tegelikult olid nad kõik lihtsalt sõbrad, vanad tuttavad, ajasid ausat äri, andsid laene, elatusid ainult legaalsetest sissetulekutest jne ja kõik mis nad omavahel telefonitsi rääkisid, see oli lihtsalt lõõpimine, purjus peaga väljaütlemine, fraas kriminaalse sisuga vene mängufilmist või on üldse vestluse sisu absoluutselt erinev sellega, kuidas maakohus vestlust tõlgendas. Pigem on apellatsioonides, ka nendes, kus ei ole piirdutud ainuüksi puuduliku süüdistuse põhjendusega selles osas, defineeritud, mis on kuritegelik ühendus ja millised on kuritegelikku ühendust iseloomustavad tunnused ja seda siis kasutades kriminaalasjas 1-16-6452 Tallinna Ringkonnakohtu otsuses ja Riigikohtu otsuses esitatud sellekohaseid seisukohti ning leitud, et maakohtu seisukohad ei ole piisavad, väitmaks kuritegeliku ühenduse eksisteerimist. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist paljasõnaliste kaitseväidetega. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis ja see kehtib ka kuritegeliku ühendusega seonduvate süüdistuste kohta, et nii süüdistuse, kui ka maakohtu otsuse puhul on võimalik, et need on mahult ülepaisutatud, palju on kordusi ja sisult identsete süüdistuste üle kordamist (näiteks on maakohtu otsuses selles osas, kus käsitletakse

kuritegeliku ühendusega seonduvaid süüdistusi, üle korratud kõiki süüdistusi koos üksikkuritegude süüdistustega kokku üle 30 lk - lk 91-134), kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei mõjuta see üldkokkuvõttes maakohtu lõppjäreldust süüdistuse versiooni paikapidavuse osas. Maakohus on sisuliselt oma otsuses vastanud juba kõikidele kaitseväidetele, mis on esitatud apellatsioonides, sest apellatsioonides ei ole võrreldes maakohtus kohtuvaidlustes esitatuga midagi uut. Apellatsioonides tõstatatud küsimustele on enamusele võimalik leida vastus maakohtu otsuse läbi lugemisel. Jääb mulje, et kaitsjad ei ole pidanud vajalikuks korralikult tutvuda maakohtu otsusega. Kohtukolleegium rõhutab, et ei hakka üle kordama maakohtu otsuses esitatud tõendeid, nende analüüsi ja tõendite hindamisprotsessi, sest see ei ole vajalik. Maakohus on igale tuvastatud kuritegeliku ühendust iseloomustavale tunnusele esitanud pika ja põhjaliku tõendite analüüsi. Vaidlust ei ole selles, et tänaseks päevaks on olemas konkreetsed Riigikohtu seisukohad kohtupraktika ühtlustamiseks kuritegeliku ühenduse tähenduse ja tunnuste osas. Ka on mitmeid alamate astmete otsuseid, kus on kritiseeritud nii süüdistusi, mis on esitatud kas kuritegeliku ühenduse organiseerimises või selle liikmeks olekus. Kohtupraktika on läinud seda teed, et enam ei kinnitata kohtuotsusega vastavasisulisi süüdistusi ning igal konkreetsel juhul on kohtu poolt analüüsitud seda, millised tunnused on konkreetsel juhul need, mis eristavad konkreetset koostegutsemise vormi tavalisest või ka hästi organiseeritud grupist. See aga ei tähenda, et kuni 21.veebruarini 2019 ei olnud kohtud näinud üldse selliseid süüdistusi kuritegeliku ühenduse organiseerimises ja sellesse kuulumises, mis vastasid nendele nõudmistele, millised Riigikohus oma otsuses välja ütles. Seetõttu ei saa ka nõustuda süüdistatava A. Velsi kaitsja adv. S. Sillariga, kes väidab, et käesoleva kohtumenetluse ajal oluliselt muutunud kohtupraktika organiseeritud kuritegelikku ühenduse liikme tunnuste osas (vt nn T lahend) lausa nõudis süüdistuse muutmist ka käesolevas asjas. Kohtukolleegium ei pea asjakohaseks apelleerida maakohtu otsust ainult sellest aspektis, mida ringkonnakohus ja Riigikohus ütlesid MT asjas. Need kaks asja ei ole võrreldavad – ei koostegutsemise viisi ja vormi ega ka toimepandud kuritegude osas. Unustada ei saa sedagi, et kui ikka ei ole tunnuseid, mis viitavad kuritegelikule ühendusele, siis ei saa neid ka süüdistusse sisse kirjutada ja just selline oli olukord nö T kriminaalasjas. See, et püütakse võrrelda võrreldamatuid, ei vii kuskile, ja seda ka kaitsetegevuses, ning selle ilmekaks näiteks on kaitsjate poolt esitatud apellatsioonid, kus peamiseks teemaks on väljavõtted Riigikohtu 21. veebruari 2019 otsusest aga ka katked ringkonnakohtu otsusest samas asjas. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsjad maakohtu otsust apelleerides lähtunud arusaamast, et olenemata, mis nad apellatsiooni kirjutavad või kirjutamata jätavad, jääb ringkonnakohtule alati kohustus apellatsiooni piiridest väljuda, kui on vaja kergendada süüdistatavate olukorda KrMS § 340 lg 1 ja 3 alusel. Apellatsioone lugedes jääb kohtukolleegiumile tahtmatult mulje, et vaidlustatud maakohtu otsuse põhjalikuks läbilugemiseks ei ole kaitsjad aega leidnud. Vastasel juhul ei saaks apellatsioonid sisaldada enamuses alusetuid ja ebaõigeid väiteid ja seda just kuritegeliku ühendusega seonduvalt. Heal juhul on loetud läbi Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja Riigikohtu otsus, millised on tehtud kriminaalasjas 116-6452, kuid ka siin ei ole Riigikohtu seisukohtadesse isegi mitte püütud süüvida, sest vastasel juhul ei saaks näiteks süüdistatava M. Kase kaitsja oma apellatsioonis

omistada Riigikohtule sedavõrd absurdset seisukohta, mida kaitsja väidab otsuses olevat ja nimelt, et kuritegeliku ühenduse eesmärkidele vastava ja kuritegeliku ühenduse huvides toimepandud väljapressimise eest e KarS § 214 järgi karistuse mõistmisel peab kohus lähtuma selle paragrahvi esimese lõike sanktsioonist ja seda olenemata, et isikut süüdistatakse kvalifitseeritud koosseisu järgi. Tegelikult puudutab Riigikohtu see seisukoht, mida kaitsja arvab olevat asjakohasena tema kaitsealuse karistusmäära otsustamisel, ainult ja ainult selliseid karistusseadustiku koosseise, kus põhikoosseisu eest ettenähtav sanktsiooni ülemmäär jääb alla 3 aasta ja see seisukoht ei ole kuidagi seotud ka karistuse mõistmisega. Käesoleval juhul on kaitsetaktika üles ehitatud selliselt, et ei tunnistata ka kuritegude toimepanemist grupis, vaid paremal juhul väidetakse, et kaitsealune ei ole üldse mingit kuritegu toime pannud, või nagu juba öeldud, piirdutakse süüdistusele etteheidete tegemisega. Seega muutuvad sisutuks nende kaitsjate (v.a G. Abuladze osas, kelle süüd välistavaks oleks tõesti see, kui kohus tunnistaks üksikkuritegude toimepanemist grupis) apellatsioonis esitatud katked kriminaalasjas 1-16-6452 otsustes esitatud põhjendused selle kohta, mida kujutab endast kuriteo kaastäideviimine ja millised võivad olla kuritegeliku grupi tunnused. Esmalt vastab ringkonnakohus neile apellantidele, kes väidavad (või vähemalt just sedasi on võimalik mõista nende poolt apellatsioonides tsiteeritud kohtuotsuseid, mida tähendab kaastäidevimine), et maakohus on maksimaalselt suutnud tõendada seda, et tegemist on grupiga e et maakohtu poolt välja toodud koostegutsemise vormi tunnused ei anna alust rääkida enamast, kui grupist. Nimelt soovib ringkonnakohus rõhutada seda, et hästi organiseeritud kuritegeliku grupi tunnused ja kuritegeliku ühenduse tunnused võivadki suures osas kattuda, et kuritegeliku grupi, sh ka hästi organiseeritud kuritegeliku grupi tunnused neelduvad kuritegeliku ühenduse tunnustes, kuid kuritegelikku ühendust iseloomustab teatud kvalitatiivne külg ja need on sellised spetsiifilised tunnused ja erisused, mis ei ole seaduseandja poolt küll paika pandud, kuid millistele hinnangu andmine e selliste erisuste lahti kirjutamine on seaduse kohaldajate kohustus. Kõik seaduses sätestatud KTÜ tunnused, aga ka konkreetse koostegutsemise vormi spetsiifilised tunnused, peavad olema süüdimõistvas kohtuotsuses lahti kirjutatud selliselt, et tõendite analüüs, et maakohtu iga konkreetne järeldus konkreetse tunnuse olemasolu kohta, oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav e et sh n-ö keskmise mõistliku kõrvaltvaataja seisukohast oleks selgelt äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses esitatud piisavad põhjendused, mis lõpptulemusena viis kohtu otsuse resolutsioonis esitatud järelduseni – eksisteeris kuritegelik ühendus, mida juhtis A. Kuzyakin ja mille liikmeteks olid M. Kase, G. Abuladze, U. Vels, A. Vels. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hakata üle kordama neid Riigikohtu seisukohti, mis on Riigikohtu poolt pikalt ja põhjalikult esitatud otsuses 1-16-6452. Neid on põhjalikult lahanud maakohus ning ka apellatsioonides on seda otsust tsiteeritud. Maakohtu otsus kuritegeliku ühenduse organiseerimises ja sellesse kuulumises on olulises osas

rajatud just nende spetsiifiliste tunnuste tuvastamisel, mis eristavad kuritegelikku ühendust hästi organiseeritud kaastäideviijate grupist. Analüüsitud on põhjalikult kõiki tõendeid, hinnatud neid kogumis ning põhjendatud ka nende tõendite seotust tehtud järeldustega. Kohtukolleegium, nagu juba eelpool märgitud, ei pea vajalikuks kõiki maakohtu seisukohti üle korrata ega ka oma seisukohti kõigi maakohtu poolt analüüsitud tõenditega sisustada kuna maakohus on tõendeid analüüsinud põhjalikult ja apellatsioonides ei ole esitatud selliseid kaitseväiteid, mis maakohtu järelduse ümber lükkaks. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kuritegelik ühendus on mitteametlik illegaalne organisatsioon, mistõttu ei ole neil ei põhikirja, liikmete vastuvõtmist ei vormistata juhi käskkirjaga, millest nähtuks konkreetse isiku töövaldkond jne, ei väljastata töötõendeid, mida igal konkreetsel juhul enda tutvustamisel ette näidata jne. Üldjuhul ei sarnane ka kuritegelikus ühenduses valitsev tööjaotus ja hierarhia ametlikele ühendustele. (Riigikohtu nr 3-1-1-57-09, p-d 13.1.-13.5 ja nr 3-1-1-65-14, p 21). Seega tuleb igal konkreetsel juhul tõendada kuritegeliku ühenduse ja selle juhi eksisteerimist kohtueelses menetluses ja kohtus uuritud tõenditega, mis enamasti ongi jälitustoimingute käigus saadud tõendid - kuritegeliku ühenduse liikmete, sh juhi omavahelised vestlused, vestlused kannatanute või tunnistajatega ja ka tuttavatega, milliste analüüs ja nende seostamine konkreetsete kuritegeliku ühenduse tunnustega ja hindamine koos isikuliste tõenditega on kohtu ülesanne, ja enamasti on see loominguline protsess, mille tulemus peabki viima selleni, et igale kohtuotsuse lugejale, kes seda tähelepanelikult ja miks mitte ka kannatlikult loeb, tekib kindel arusaam sellest, et tegemist ei olnud mitte tavalise või hästi organiseeritud grupiga, vaid kooslusega, milles on äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. Apellandid (kaitsjad/süüdistatavad), kes väidavad, et puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks kuritegeliku ühenduse olemasolu antud juhul, ei ole arusaadavalt põhjendanud, milliseid tõendeid nemad näha sooviks kuritegeliku ühenduse eksisteerimist jaatavas kohtuotsuses. Riigikohus on otsuse 1-16-6452 p-s 41 selgitanud, et üheks oluliseks kuritegeliku ühenduse tunnuseks on püsivus, ja mitte niivõrd liikmeskonna püsivus, vaid ühenduse kui organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. Kuritegeliku ühenduse püsivust toetab ülesannete jaotus selle liikmete vahel. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Seejuures ei ole isikult oodatav panus seotud isiku endaga, vaid tema paiknemisega ühenduse struktuuris, mis tähendab, et liikme vahetumisel võtab uus liige üldjuhul eelmise liikme ülesanded üle. Apellatsioonides on väidetud, et käesolevas kriminaalasjas, ei ole suudetud tuvastada seda, et näiteks A. Kuzyakini, kui väidetava KTÜ juhi äralangemisel, ühendus edasi püsiks (G. Abuladze kaitsja apellatsioonist). Ilmekaks näiteks struktuuri mittepüsivusest on U. Velsi kaitsja adv. S.Reinsaare arvates aga see, et A. Velsiga kinnipidamisele järgnev, kus tema „positsiooni“ kellegi teisega ei täidetud. Kohtukolleegium leiab, et sellised väited on paljasõnalised. Kohtukolleegium leiab, et A. Kuzyakini äralangemisel ei ole mingit alust väita, et kuritegelik ühendus laguneb.

Kindlasti ei ole asjakohane võrrelda arutatavas kriminaalasjas kuritegeliku ühendusena käsitletavat kooslust nn. M.T grupiga, kus ringkonnakohus jaatas M.T, kui väidetava juhi kadumisel kogu organiseeritud jõugu hääbumist. Seal oli tegemist olukorraga, kus oli juht e M.T, siis oli „tükk tühja maad“ ja siis tulid nö „töösipelgad“, kes panid toime üksikkuritegusid. Need olid isikud, kes ei oleks iialgi olnud võimelised jätkama niivõrd läbimõeldud ja planeeritud autode vargusi ja seda veel Soomes ja Rootsis. Praegusel juhul on aga A. Kuzyakinil sellised nö „paremad käed“, kes temast sammuke allpool kuritegeliku ühenduse hierarhias asuvad, kuid siiski on juhi poolt tunnustatud ülemused - G. Abuladze ja M. Kase - keda ka A. Kuzyakin, kes küll oma juhtrolli igal võimalusel rõhutas, kuid siiski ka neid ülemustena positsioneeris. (kõne 20.05.2015.a kell 20:57 Kase ja Kuzyakini vahel, kus Kuzyakin ise ütleb, et ka G. Abuladze omab ülemuse rolli (t kd 6 lk 192) ning lisab, et ’’...kui sul on Marekile pretentsioon, siis Marek on meil ülemus, nagu mina...’’edasi rõhutab Kuzyakin Žoriku (Abuladze) rolli). Mis aga puudutab A. Velsi kinnipidamisel nö tühja koha tekkimist, siis ka see pole õige. Selleks, et kindlustada kuritegeliku ühenduse püsivus, ei pea kindlasti kohe leidma tema asemele kuskilt väljaspoolt ühendust, pigem vastupidi, kui keegi ühendusest on võimeline jätkama vahistatud liikme „tööd“ ja kadunud liikme ettevõtmised ei jää pooleli, on see märk kuritegeliku ühenduse püsivusest. Just nii juhtuski pärast A. Velsi vahistamist. A. Vels oli ilmselgelt Q OÜ –st kütusevarguste keskseid figuure, kes koos oma n-ö alluvate R. Õiso ja M. Kaldaga pool 2014 a septembrist kuni vahistamiseni e kuni 2015 a aprillini sealt kütust varastamas käis ja varustas kütusega vähemalt U. Velsi, kelle korraldusi ta ühenduses täitma pidi. Kütusevargused aga A. Velsi vahistamisega ei lõppenud. Tema asemel käis M. Kaldaga kütust varastamas temast astmevõrra kõrgemal positsioonil olev U. Vels. Kohtukolleegium nõustub, et maakohtu otsusest ju võib kontekstist välja rebida ühe lause ja väita, et maakohus on ühenduse püsivuse tuvastatud üksnes ajalise kriteeriumina (vt näit U. Velsi kaitsja adv. S. Reinsaare apellatsioon). Jah, kui kaitsjad loevad maakohtu otsust ainult diagonaalis, ja selle sisule tähelepanu ei pööra, ning suudavad sealt rebida välja vaid lause kohtuotsuse 149 lehekülje alt teise lõigu lõpust, kus maakohus väidab, et püsivust iseloomustab asjaolu, et kuritegelik ühendus tegutses aastaid, siis olnuks tegemist tõesti liiga napi põhjendusega, mis ei kinnita kuritegeliku ühenduse püsivust, kui olulist eritunnust. Samas, kui lugeda maakohtu otsust korralikult e põhjalikult ning samal ajal ka kaasa mõeldes, siis tuleb siiski jaatada seda, et maakohus on piisavalt palju pööranud tähelepanu selle tunnuse sisustamisele. Nimelt maakohus on muuhulgas jaatanud püsiva koosluse olemasolu ka sellega, et tõendatud on ühiselt kuritegeliku ühenduse nimel ja huvides pidev tegutsemine. Ka leidis tõendamist kohtus, et kuritegelik ühendus omas struktuuri. A. Kuzyakin oli juht, G. Abuladze korraldas raha kogumist ühendusele, M. Kase allus A. Kuzjakinile, täitis A. Kuzjakini korraldusi, U. Vels juhtis nn Rakvere haru (kohtuotsuse lk 140 lõpp ja 141 algus). Kõiki neid olulisi tunnuseid on maakohus oma otsuses väga põhjalikult sisustanud ja eelkõige tulenevad järeldused süüdistatavate endi jutust, mis on välja joonistunud vägagi selgepiiriliselt omavaheliste vestluste käigus, aga ka nende objektiivsest käitumisest üksikkuritegude toimepanemisel, ja ka nende vahelisel ajal. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et ühenduse püsivuse üheks hindamiskriteeriumiks on neile etteheidetava ajavahemiku ajal kuritegude

toimepanemise intensiivsus ja kestev kriminaaltulu teenimine. Püsivust e kestvust e järjekindlust eesmärkide saavutamisel (esimese ja teise astme kuritegude toimepanemine) aitab kindlustada muuhulgas mitmetasandiline, sh territoriaalsel põhimõttel esinev, ülesehitus. Riigikohus on oma otsuse 1-16-6452 p-s 37 rõhutanud, et tõdemus, et seadusandja on kriminaliseerinud abstraktse ohudeliktina ainuüksi kuritegelikku ühendusse kuulumise, ilma et kahjustatud oleks mõnda karistusseadustiku eriosas kaitstavat individuaalset õigushüve, viitab üheselt, et KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Kuritegelik ühendus peab kujutama enda olemasoluga ohtu avalikule rahule ja julgeolekule, mis on karistusseadustiku 16. peatüki 1. jaoga kaitstavale õigushüvele. Tartu Ringkonnakohus on näiteks oma otsuses 1-16-9978 25.veebruarist 2019 leidnud, et see on nii näiteks juhul, kui ühendus kasutab oma eesmärkide vahetuks saavutamiseks või seda toetavaks tegevuseks vägivalda või teisi hirmutavaid meetmeid, ostab ära riigiametnikke, mõjutab või üritab mõjutada poliitikat, meediat, avalikku haldust või majandust, on saavutanud või üritab saavutada turgu valitsevat või vähemalt olulist positsiooni mingil (kriminaalsel) tegevusalal. Mida mitmekesisem on isikute grupi toimepandavate kuritegude ampluaa ja kriminaaltulu teenimise viiside valik, seda suurema tõenäosusega kvalifitseerub see grupp kuritegelikuks ühenduseks. Siiski pole välistatud ka monofunktsionaalne kuritegelik ühendus, kuid üldjuhul peaks seda iseloomustama vähemalt selgelt äratuntav potentsiaal kriminaalset tegevusala vahetada, kui senine kuritegelik skeem osutub mingil hetkel jätkusuutmatuks, ja oma eksistents säilitada, selmet lihtsalt laiali minna. Kuritegeliku ühendusega ei ole tegemist, kui see on moodustatud süüteo vahetuks toimepanekuks juhuslikult. Kohtukolleegium leiab, et A. Kuzyakini poolt juhitud kuritegelikku ühendust võib iseloomustada järgmiselt. Selles ühenduses ei olnud kannatanute suhtes füüsilise vägivalla kasutamine teretulnud ja ilmselgelt püüti kasutada ühendusele varalise kasu teenimisel pigem psühholoogilist survestamist ja manipuleerimist, mis ei osutu alati aga piisavaks rahasüsti kättesaamiseks. Tunda on, et A. Kuzyakini poolt juhitavas kuritegelikus ühenduses tuntakse väga hästi kohtupraktikat, teatakse seadusemuudatusi jne ja püüti ilmselgelt jääda tänaseks päevaks dekriminaliseeritud omavoli kuriteokoosseisu piiridesse, ja nendesse piiridesse püüti suruda ka kannatanud, kuid eelkõige püüti neile sisendada teadmist, et nad on võlgu ja võlad tuleb tasuda. Kannatanutena eelistati sellist sihtgruppi, kellel endal olid probleemid – õiguskorraga, vaimse tervisega, alkoholiga, ja keda kasutati ära, neile loodi väärettekujutusi sellest, et neil tuleb maksta mingeid olematuid võlgu, et parem on heaga ära anda raha just nö A. Kuzyakini ühendusele, sest teised kuritegelikud ühendused on hullemad ja maksta tuleb rohkem ja suhtumine on karmim jne. Inimeste usaldust võideti hirmu külvamisega. Ehk siis sisuliselt tegutseti kelmuse ja väljapressimise piiril. Raha püüti kätte saada sellise hirmutamisega, mis ei kvalifitseeru veel vägivallana e välistab väljapressimise koosseisu, küll võib aga korraliku süüdistuse konstruktsiooni korral kvalifitseeruda kelmusena. Päris vägivalla (psüühiline vägivald) kasutamine tuli kõne alla viimase võimalusena ja füüsiline vägivald oli juba kellegi suur „apsakas“. Kriminaaltulu teenimise viisideks olid ka

sellised tegevused, mis pealtnäha ei ole õigusvastased – anti sularahas laenu ja nõuti neid tagasi läbi teiste isikute pangakontode, pokkerimäng, kasiinos mängimine, kus panustati kriminaaltulu ja võidud laekusid G. Abuladze pangakontole. Ehk siis toimus midagi rahapesu sarnast – igasuguste meetoditega püüti raha päritolu legaliseerida. Samas on kohtukolleegiumi hinnangul tegemist neil juhtudel, kus tegemist ei olnud üksikkuritegudega kasu saamisega, siiski ka kriminaaltuluga, sest see toimub kuritegeliku ühenduse tegevuse raamides. Legaalseks tuluks kohtukolleegium selliselt pangakontodele laekunud rahasummasid ei pea. Sellised manipulatsioonid kriminaaltuluga kvalifitseeruvad sellise kuritegeliku ühenduse tunnuse alla nagu seda on konspiratiivsus. Järgnevalt peab kohtukolleegium vajalikuks lahendada selgusetus, mis võimalik, et on alguse saanud süüdistuse tekstist ja kajastub ka kohtuotsuse tekstis. Samas, tõendite analüüs ja kohtu põhjendused selliseid üksikuid paljasõnalisi kohtuotsuses kirja pandud lauseid ei toeta. Põhjuseks on asjaolu, et selles osas ei olegi tõendeid kogutud ega uuritud. Nimelt, selgitamist vajab küsimus, kas A. Kuzyakinile on ikka esitatud süüdistus mh kuritegeliku ühenduse loomises. Nimelt on maakohtu põhjendustes vähemalt kahel korral selline seisukoht välja öeldud. Esiteks, kohtuotsuse lk 140 esimene lause kajastab maakohtu järeldust, et käesoleval juhul süüdistatakse Kuzyakinit selles, et ta vähemalt 2012. a lõi ja organiseeris kuritegeliku ühenduse. Kohtuotsuse lk-l 150 sedastab maakohus, et subjektiivsest küljest nõustub kohus prokuröriga osas, et A. Kuzyakinil esines kavatsetus, tema lõi antud ühenduse, andis korraldusi kuritegusid toime panna, kureeris ja juhtis tegevust, ja eesmärgiks oli varalise kasu saamine ja teise ja esimese astme kuritegude toimepanemine ja see ka realiseerus. Esmalt tuleks vaadata, mida süüdistus selles osas süüdistatavale ette heidab ja kas süüdistusest on võimalik välja lugeda, et A.Kuzyakinile heidetakse ette ka kuritegeliku ühenduse loomist. Siinjuures tsiteerib kohtukolleegium süüdistust – see algab selliselt - A. Kuzyakinit süüdistatakse selles, et tema organiseeris eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal enne 2012 a vähemalt kolmest või enamast isikust koosneva, püsiva, isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegeliku ühenduse, mis oli loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, toimepanemisele ja esimese astme kuritegude toimepanemisele, sh väljapressimise isikute grupis koos M. Kase ja U. Velsiga ajavahemikul 2012.a kuni 2015.a OO suhtes. Kuritegeliku ühenduse organiseerimine ja juhtimine seisnes A. Kuzyakini poolt kuritegeliku ühenduse tegevuse korraldamises, mis seisnes selles, et A. Kuzyakin andis vastavalt väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku ühenduse liikmetele, s.o M. Kasele, G. Abuladzele, U. Velsile ja A. Vel ́ile, kategoorilises vormis korraldusi ja ülesandeid. Süüdistusakti lõpposa e resolutsioon on järgmine: kolmest või enamast isikust koosneva püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega ühenduse (kuni 1. jaanuarini 2015.a-ni täiendiga mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning), mille tegevus on suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele, loomise ja juhtimisega pani A. Kuzyakin toime KarS § 256 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Ehk siis, põhiline küsimus, mis kohtukolleegiumil tekkis, on see, kas A. Kuzyakinit ikka on süüdistatud ja kas ta on süüdi mõistetud ka KTÜ loomises ja kui see nii on, siis, milles see seisnes e milline on selle teokoosseisu puhul temale etteheidetud tegevus. Kohtukolleegium peab vajalikuks eelkõige kritiseerida A. Kuzyakini kaitsjaid, kes ei ole suutnud sel teemal adekvaatseid kaitseväiteid esitada ei maakohtus ega ka apellatsioonis. Fakt on see, et kui sellised sisulised kaitseväited oleks maakohtus kõlanud, oleks ka prokurör ja kohus sellele kuidagiviisi reageerinud ning apellatsioonikohus ei peaks hakkama nö nuputama, mida mõtles prokurör ja mida mõtles maakohus selles osas. Tulles KarS § 256 dispositsiooni ( „kuritegeliku ühenduse organiseerimine“) juurde, on oluline pöörata eelnevate menetlejate tähelepanu alljärgnevale. See hõlmab kolme teokoosseisu e kuritegeliku ühenduse organiseerimine on kas kuritegeliku ühenduse loomine, juhtimine või sinna liikmete värbamine. Seega süüdistus, mis heidab A. Kuzyakinile ette, et ta organiseeris ja juhtis kuritegeliku ühendust, ei ole seaduse seisukohalt adekvaatne. Adekvaatne oleks öelda, et „organiseeris kuritegelikku ühendust, mis seisnes juhtimises“. Või, kui on tahe süüdistada isikut ka KTÜ loomises, siis öeldagi, et „lõi ja juhtis või organiseeris, mis seisnes loomises ja juhtimises“. Praegusel juhul on aga olukord selline, et justkui nagu tahetakse nii süüdistuses, kui ka maakohtu otsuses väita, et A. Kuzyakin ka lõi ja arvestades süüdistuse lõpposa, võib ju ka oletada, et sõna „organiseeris“ tähendab nii süüdistaja, kui maakohtu jaoks tegelikult „loomist“, kuid see oletus tuleneb vaid teksti pealiskaudsest lugemisest. Ilmselgelt ei ole selline sõnastus selge, arusaadav ja ühetaoliselt mõistetav. Oluline on selle konkreetse võimaliku etteheidetava teokoosseisu sisustamine konkreetsete tegudega e nii süüdistusest, kui ka kohtuotsusest peab olema väljaloetav, milles seisnes antud juhul A. Kuzyakini poolt kuritegeliku ühenduse loomine. Selliseid tegusid ei sisalda ei süüdistus ega ka maakohtu otsus. Süüdistuses on sisustatud A. Kuzyakinile etteheidetav kuritegeliku ühenduse organiseerimine ja juhtimine järgmiste tegudega – kuritegeliku ühenduse tegevuse korraldamises, mis seisnes selles, et A. Kuzyakin andis vastavalt väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku ühenduse liikmetele, s.o M. Kasele, G. Abuladzele, U. Velsile ja A. Velsile, kategoorilises vormis korraldusi ja ülesandeid. Ehk siis tegemist on selliste tegudega, mis on kõik juba toime pandud kuritegeliku ühenduse eksisteerimise ajal. Kohtukolleegium aga leiab, et kuritegeliku ühenduse loomine tähendab selle rajamisel üles näidatud juhtivat ja suunavat rolli. KTÜ looja ei pea ilmtingimata hiljem hakkama selle juhiks ega ka mitte liikmeks. KTÜ loomiseks ei piisa KTÜ algstaadiumis selle liikmeks olemisest. Kohtukolleegium on veendunud, et kindlasti peavad need teod, millega sisustatakse süüdistuses ja otsuses etteheide KTÜ loomises, olema toime pandud ajaliselt enne seda, kui KTÜ tegelikult tekkis. Näiteks võivad KTÜ loomist sisustada sellised tegevused nagu KTÜ jaoks ruumide rentimine, äriühingute moodustamine, relvade hankimine, selliste inimeste otsimine, kes oleks huvitatud kuritegelikus organisatsioonis tegutsema jms. Need teod võivad olla erinevad ja erineda just loodava KTÜ tegutsemise spetsiifikast. Midagi sellist praegusel juhul kohtukolleegium ei loe välja ei süüdistusest ega ka maakohtu otsusest, kuid kuna mõlemad nimetatud menetlusdokumendid on selles osas vastuolulised ja kohtuotsuse

lugejale võib jääda siiski mulje sarnaselt apellatsioonikohtuga, et A.Kuzyakin on mõistetud süüdi kuritegeliku ühenduse organiseerimises, mis seisneb kahes teokoosseisus e nii loomises (süüdistusaktist nähtub, et kriminaalmenetlust on alustatud tõesti selles, et A. Kuzyakin on grupis koos seni tuvastamata isikutega moodustanud kolmest või enamast isikust koosneva püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega varalise kasu saamise eesmärgil loodud kuritegeliku ühenduse), kui ka juhtimises, siis kohtukolleegium peab vajalikuks tühistada maakohtu otsus A. Kuzyakini süüdimõistmises KarS § 256 lg 1 järgi osas, mis puudutab tema poolt kuritegeliku ühenduse loomist ja mõista ta oma otsusega selles osas õigeks. A. Kuzyakini süüküsimuse otsustamisel tema, kui kuritegeliku ühenduse juhi rolli osas, ei oma tähtsust, kes kuritegeliku ühenduse lõi, oli loojaid üks või mitu, millal täpselt ühendus loodi. Kuritegeliku ühenduse looja ei pea olema selle eksisteerimise ajal juhi rolli täitev isik. Looja võib olla ka hiljem nö lihtliikme rollis olev liige. Samamoodi võib kohtukolleegiumi hinnangul kuritegeliku ühenduse organiseerimist liikmete värbamise rollis olla etteheidetav ka kuritegeliku ühenduse lihtliikmele. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks käsitleda küsimust, mis puudutab kuritegeliku ühenduse eelduskuritegusid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see küsimus käesolevas kriminaalasjas ka seaduse ja Riigikohtu selgituste seisukohalt õige lahendus. Prokuratuur on sisustanud kõik kuritegeliku ühendusega seotud süüdistused nende kuritegudega, milliseid peab eelduskuritegudeks. Muud põhjust kõik need kuriteod pikalt KarS § 256 ja 255 süüdistustes välja kirjutada, kohtukolleegium ei näe. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegelikult üleliigne igale süüdistatavale kuritegeliku ühendusega seonduvas süüdistuses taas ja taas üle korrata neid kuritegusid, millised on nö kuritegeliku ühenduse eelduskuriteod ja mis on toime pandud kuritegeliku ühenduse huvides ja selle eesmärke arvestades. Esiteks peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada Riigikohtu valitsevat seisukohta, et kuritegelik ühendus kujutab endast ohupotentsiaali, mis kaasneb juba ühenduse loomisega. Seega on tegemist formaalse deliktiga, mis tähendab omakorda, et kuriteokoosseis on täidetud pelgalt kuritegelikku ühendusse kuulumisega, mitte nende kuritegude vahetu toimepanemisega, millele kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud. Vastutus KarS § 255 (aga ka KarS § 256) järgi tuleb seega kõne alla juba siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2010. a otsus nr 3-1-157-09, p 13.5.) KarS § 255 puhul on tegemist vältava süüteoga, mis algab kuritegeliku ühenduse liikmeks saamisega ja lõpeb liikmestaatuse lakkamisega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. jaanuari 2013. a otsus nr 3-1-1-132-12, p 10). Teiseks, oma otsuses 1-15-6452 on Riigikohus ka välja öelnud kindlalt kohtupraktikat ühtlustava seisukoha, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ja selle raames toimepandavad üksikkuriteod moodustavad reaal-, mitte ideaalkogumi. Kuritegelikku ühendusse kuulumine on vältav süütegu, mis realiseeritakse juba sinna astumisega, ning mis ei ole üldjuhul juba ajalis-ruumiliselt seostatav edasiste üksikkuritegudega. Kuritegelikku ühendusse kuulumine ei ole samastatav selle raames toimepandavate üksikkuritegudega, mis tuleb tuvastada ning selle toimepanijatele süüks arvata eraldi. Kõnealused argumendid räägivad üheselt selle kasuks, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ning selle raames toimepandavad üksikkuriteod moodustavad reaalkogumi. Kuigi küsimus ideaal-ja reaalkogumist tõusetub põhiliselt karistuse mõistmisel, on

need Riigikohtu seisukohad kohtukolleegiumi arvates ka asjakohased selles osas, et puudub igasugune mõistlik vajadus süüdistuste ja sealt edasi kohtuotsuse mahu suurendamiseks sellise ülekordamisega. Maakohus on oma seisukoha iga üksikkuriteo puhul, mis oli süüdistuses ka kuritegeliku ühenduse eelduskuriteona kirjeldatud, sisustanud järeldusega, et see kuritegu on toime pandud kuritegeliku ühenduse raames ja huvides. Mida selline järeldus tähendada võib, võib ka vaid oletada. Kuritegeliku ühenduse raames peaks tähendama seda, et selle toimepanemise aeg ühtib kuritegeliku ühenduse eksisteerimise ajaga e mahub nö sinna. Samas see ei ole määrav faktor, sest süüdistus sisaldab muuhulgas näiteks ka A. Velsi poolt toime pandud mitmeid kuritegusid, mis ajaliselt mahuvad KTÜ eksisteerimise raamidesse. Kui vaadata neid kuritegusid, mille lõppu käib seisukoht, et see on toime pandud kuritegeliku ühenduse huvides, siis võib oletada, et need on seostatud materiaalse kasu saamisega konkreetsest üksikkuriteost. Kohtukolleegium leiab, et kuritegeliku ühenduse huvides e KTÜ-le raha „teenimine“ ei pea toimuma kindlasti esimese ja teise astme kuritegudega. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt oma seisukohta väljendas, võib see toimuda ka näiteks kuritegeliku ühenduse rahadega hasartmängude mängimisega ja sellisel viisil kasvatatakse kriminaaltulu. Seega võib kriminaaltulu teenida ühendusele ka selliste kuritegudega, mis ei kvalifitseeru KTÜ eelduskuriteona, vaid on teenitud kuritegeliku ühendusega seonduvate kuritegudega e selle liikmeks või juhiks olemisega. Kohtukolleegiumi seisukoht, mis kindlasti ei mõjuta kohtuotsuse seaduslikkust, kuid vajaks siiski seaduse ühetaolise ja läbipaistva kohaldamise huvides mingitele kindlatele seisukohtadele tuginemist ja lõplikku selgust, on järgmine. Esiteks, kindel on see, et kuritegeliku ühenduse eelduskuritegudeks on need kuriteod, mis on seaduses sätestatud ja need on esimese astme kuriteod ning teise astme kuriteod, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat. Mis puudutab neid kuriteokoosseise, mille põhikoosseis näeb ette karistusena vangistuse alla kolme aasta ja kvalifitseeritud koosseis vähemalt kolm aastat e kvalifitseeritud koosseis kvalifitseerub pealtvaadates eelduskuriteos, siis selles osas on Riigikohus oma seisukoha öelnud. Arutataval juhul puudutab see seisukoht U. Velsi süüdistuse episoode KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, kus teda süüdistatakse korduvalt kuriteo tulemusena saadud vara omandamises. Riigikohtu otsuse 1-16-6452 p-s 33 selgitab Riigikohus oma seisukohta ja väidab üheselt, et KarS § 202 lg 2 puhul saab eelduskuriteoks olla selline kuritegu vaid siis, kui see kvalifitseerub KarS § 202 lg 2 p 3 järgi, e süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine suures ulatuses. U. Velsi süüdistus sellist kvalifitseerivat tunnust ei sisalda. Kui mõnele seadusekohaldajale jääb Riigikohtu otsuses väljendatud seisukoht arusaamatuks või tundub keeruline, siis täiendava kirjandusena pakub kohtukolleegium välja Juridica artikli „Kuritegelikku ühendusse kuulumine (ja kuritegeliku ühenduse organiseerimine)“, kus lahatakse Riigikohtu seisukohti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.veebruari 2019. a otsuse asjas 1-16-6452 valguses. Veel on oluline rõhutada, et asjaolu, et nö materiaalses mõttes e kasutoovas tähenduses võib olla küll üksikkuritegu, mis eelduskuriteona ei kvalifitseeru, olla kuritegelikule ühendusele kasulik ja see võib isegi KTÜ liikme poolt olla pandud KTÜ huvides selles mõttes, et

prokuröriga kohtumist ja avaldas kaitsja juuresolekul kohtule, selle kohta on õiend, et ta kardab oma elu pärast. Ta oli täiesti adekvaatne seda tehes. Prokurör küsis, kas R. BB2 mõistab seda, et kui ta täna siin ütlusi ei anna selle kohta, mis tõesed sündmused aset leidsid, see võib päädida sellega, et prokuratuur taotleb § 294 varasemalt antud ütluste tõendina vastuvõtmist kohtult. Kohus leidis, et see ongi võimalik, sest ta on kinnitanud, et need olid õiged. Prokurör taotles sellisel juhul § 294 p 1 alusel, et kohus võtaks vastu R. BB2 poolt eeluurimisel antud ütlused. Kõiki neid asjaolusid kokku võttes, leidis maakohus oma otsuses, et ei saa arvestada süüdistatava BB2 (end. BB2) ütlusi tõendina, kuna BB2 oli isik, kes pidevalt kohtus ütlusi muutis, ka olid ütlused vastuolus kohtueelsel uurimisel väidetuga, ka rõhus isik sellele, et tal on psüühiline häire (esitas rohkelt meditsiinilist dokumentatsiooni tal esinenud trauma ja järelravi osas, milline sisaldas ka psühhotroopseid aineid) ja rõhutas, et ka istungite ajal tarvitas rohtusid, mis sisaldasid psühhotroopseid aineid, mistõttu ei ole tema ütlused usaldusväärsed. Tegemist oli ebastabiilse isikuga, kes kord väitis kohtus üht, kord teist, rõhutas pidevalt oma vaimset ebastabiilsust ja diagnoose ja seda, et ta tarvitab istungite ajal psüühikat mõjutavaid ravimeid. Kohtukolleegium nõustub, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel peab kohus andma esmalt hinnangu, kas tõendi allikas on usaldatav ja BB2 seda ei ole. Kohtukolleegium nõustub siinjuures maakohtu põhjendustega selles osas ja leiab sarnaselt maakohtuga, et olenemata, millise seadusesätte alusel avaldab kohus sellise isiku poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, ei ole tema ütlusi üldse võimalik kasutada FF episoodis A. Velsi ja U. Velsi vastu e nende süüküsimuse otsustamisel. Süüdistatavale U. Velsile esitatud süüdistuse kohaselt seisneb tema roll, ja seejuures kaastäideviija roll selles, et tema leppis kokku A. Velsi ja BB2-ga (BB2), et BB2 ja A. Vels saavad kokku FF-ga ning nõuavad temalt BB2 isa U. Velsi maksmata jäänud töötasu 1000 eurot, e nagu prokurör apellatsioonis väidab, toimus väljapressimine FF suhtes U. Velsi mahitusel. See on süüdistuse kohaselt ainuke U. Velsi teopanus temale etteheidetud väljapressimises, ja süüdistus rajaneb selles osas vaid BB2 poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Kuna ei ole usaldatav tõendiallikas, ei saa tema ütlusi tõendina kasutada ning seega ei ole ka U.Velsi süü FF väljapressimise episoodis tõendatud. U.Velsi poolt, juba pärast temale esitatud süüdistuses kirjeldatud sündmust, A.Velsi kaitseks valitud kaitsja arvete edastamist BB2-le ja mida prokurör apellatsioonis kirjeldab, ei ole temale süüdistuses ette heidetud, ning see ei ole ka asjakohane tõend , mis tõendaks U. Velsi süüküsimuse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. A. Velsi süüküsimuse osas nõustub kohtukolleegium samuti maakohtu poolt kannatanu FF ütlustele antud hinnanguga. Maakohus tõi välja vastuolud kannatanu poolt kohtus antud ütluste ja kohtueelses menetluse antud ütluste vahel. Kohtus väitis kannatanu, et A. Vels lõi teda rusikaga näkku, seejärel istus F autosse ja helistas politseisse ja kui A. Vels teda veel ründas, siis sai ta haardesse ja A. Vels lõi teda veel vaid jalaga, kui ta autos istus. Kohtueelsel uurimisel on kannatanu väitnud, et A. Vels lõi teda rusikaga meelekohta, ka väitis ta kohtueelsel uurimisel, et esmalt helistas ta sõbrale (kd 18 lk 106), ka avaldati tema ütlused kaitsja Sillari taotlusel, kus ta kohtueelsel uurimisel hoopis väitis, et A. Vels kutsus teda võssa kaklema (t kd 18 lk

7.OO väljapressimise osas leiab kohtukolleegium, et A. Kuzyakini, M. Kase ja U. Velsi süüdimõistmine OO suhtes väljapressimise toimepanemises on põhjendatud. Siinjuures ei saa jällegi eitada seda, et nii süüdistusele, kui ka maakohtule etteheiteid esineb, kuid asjakohaste ja konkreetsete kaitseargumentide esitamisel varasemates menetlusstaadiumides, olnuks need tänaseks selgeks räägitud. Kohtukolleegium jaatab seda, et süüdistus on esitatud selliselt, et kohus peab sealt „välja noppima“, mida mõeldakse e millist konkreetset ähvardust süüdistuses peab prokurör selliseks, mis täidab väljapressimise koosseisu. Ka süüdistuse resolutsioon selles osas selgust ei anna. Samamoodi ei lisa konkreetsust prokuröri süüdistuskõne maakohtus ega ka maakohtu otsus. Maakohus on oma otsuses leidnud, et „eelanalüüsitud tõenditega on tõendamist leidnud süüdistatavatele esitatud süüdistused. A. Kuzyakini, M. Kase, U. Velsi tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, kui grupi (kuritegeliku ühenduse) poolt varalise kasu üleandmise nõudmine vägivallaga ähvardamisel ja psüühilist vägivalda kasutades“(k/o lk 85). Miks maakohtu otsuses on eristatud vägivallaga ähvardamist ja psüühilise vägivalla kasutamist, kui tegelikult on tegemist ühe ja sama tegevusega, see jääb kohtukolleegiumile hoomamatuks. Ehk siis, veelkord tuleb rõhutada, et vägivallaga ähvardamine ongi psüühiline vägivald. Samas ei saa aga eitada, et süüdistuses esitatud tehiolud lubavad kindlalt väita, et väljapressimise teokoosseisu täidab süüdistuse kohaselt seaduseandja poolt loetletud tegudest just vägivalla kasutamine. Süüdistatava M. Kase kaitsja adv. A. Luberg väitis ringkonnakohtu istungil, et süüdistuses on kirjas nagu OO oleks ähvardatud füüsilise vägivallaga, kuid tema ei loe seadusetekstist välja, et vägivallaga ähvardamine täidaks väljapressimise teokoosseisu. Nagu kaitsja väitis, on seaduses kirjas vaid vägivalla kasutamine. Siinjuures selgitab kohtukolleegium, et ka psüühiline/vaimne vägivald on KarS § 214 nagu ka paljude teiste kuriteokoosseisude puhul (röövimine, vägistamine

jn) vägivald e siis vägivald jaguneb füüsiliseks ja vaimseks/psüühiliseks. Ka Riigikohus on korduvalt oma lahendites selgitanud, et vägivallana tuleb mõista mõne KarS 9. peatüki 2. jao 2. jaotises nimetatud süüteokoosseisule (§-d 120-121) vastava teo toimepanemist (vt Riigikohtu otsus 1-19-1849). Psüühiline e vaimne vägivald tähendab aga ähvardamist, antud konkreetsel juhul siis füüsilise vägivallaga ähvardamist. Seejuures rõhutab kohtukolleegium, et KarS § 214 sõnastus ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt piisaks väljapressimise toimepanemiseks igasugusest psüühilisest survestamisest ja hirmutamisest. Ähvardamisega (KarS § 120) rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda. Selle sisuks on konkreetses kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamine. KarS § 214 mõttes on psüühiline vägivald järelikult selline, kui kannatanut hirmutatakse tervisekahjustuse tekitamisega (KarS § 121 ja 118 mõttes) või tapmisega. Siia ei sobi selline vaimne terror, mis seisneb selles, et kannatanut hirmutatakse sellega, et kui „meile ei maksa tulevad uued ja hullemad“. Samamoodi ei saa kvalifitseerida kannatanu suhtes vägivalla kasutamisena neid kannatanu suhtes vägivalla kasutamisega seotud lauseid, mida A. Kuzyakin ja M. Kase U.Velsile on öelnud e, mis käivad läbi süüdistatavate omavahelises vestluses. A. Kuzyakin juhendab U. Velsi, et OO tuleb „pigistada“, M. Kase ütleb U. Velsile, et raha mitte maksmise puhul lööb ta ise OO pea vastu jääd. Nende väljaütlemiste adressaat ei ole OO. Küll aga on väljapressimise koosseis täidetud sellise ähvardusega, mida U. Vels OO-le ütleb 21. augustil 2014.a ajavahemikul kell 16.00 kuni 17.00 Rakveres U. Velsi ja OO vahelisel kohtumisel, kui OO mõlgutab mõtteid, mitte enam maksta raha (jälitustoimingu protokoll 10. septembrist 2014.a) – „Tagajärjed on see, et kuradi tullakse lüüakse jalaluud puruks, oled haiglas, noh, ei lasta elada ja ongi kõik. /.../. Kohtukolleegium selgitab, et ähvardamisega on tegemist siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje, kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju. Arutataval juhul käis U. Vels pidevalt OO-le selgitamas, et too on kohustatud maksma raha, mida OO-le serveeriti võlana, mis jah kunagi sai OO poolt makstud, kuid teistele isikutele, ja need rahad ei jõudnud A. Kuzyakinini. U. Vels esitles ennast seni, kuni OO rahasid maksis, kui heategijat, kes säästab OO, e pakub kaitset A. Kuzyakini kuritegeliku ühenduse poolt ja seni kuni OO korralikult raha maksab, seni pole tal põhjust karta kedagi. Samas aga U. Vels tekitas OO-s ka hirmutunnet, et kui ta raha ei maksa neile, et siis tulevad järgmised ja hullemad. Kust need järgmised peaks teadma, et OO ei maksa A. Kuzyakini KTÜ-le raha, seda küll vestlustest ei selgu, kui ainuke järeldus on see, et sellisel juhul siis just U. Vels ja tema kaudu A. Kuzyakin annavad nendele hullematele teada, et OO-lt tuleb hakata räigemate võtetega raha nõudma. Just sellise mulje lõi U. Vels OO-s ja vaidlust ei ole selles, et U. Vels on toime pannud OO suhtes väljapressimise, kuid ta ei ole selle kuriteo üksiktäideviija. Kohtukolleegiumi hinnangul on M. Kase ja A. Kuzyakin väljapressimise kaastäideviijad ja kolmekesi moodustavad nad grupi.

Kohtukolleegium märgib esmalt, ja seda vastuseks süüdistatava M.Kase kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele, mis on pigem ahastus selle üle, kuidas on võimalik, et KTÜ eksisteeris alates 2013 a, aga väljapressimine OO-s suhtes algas 2011 a. M. Kasele aga ka A. Kuzyakinile ja U. Velsile, on esitatud süüdistus ühes väljapressimise episoodis ja tegemist on süüdistuses esitatud tehiolude pinnalt jätkuva väljapressimisega (vt RK otsus III-1/1-79/95). Asjaolu, et OO suhtes hakati raha välja pressima enne seda, kui maakohtu otsusega tuvastatud KTÜ eksisteerimise algusaeg, ei mõjuta ühegi selles episoodis süüdistatava süüküsimust. Konkreetselt hakkas U. Vels, kokkuleppe A. Kuzyakiniga, ning M.Kasega ühise teoplaani alusel OO-lt välja nõudma raha 2013 a, ja sellele eelnev tegevus OO suhtes ei ole süüdistuses ega ka maakohtu otsuses eraldi sellist käsitlust, mis eviks süüdistuse kvaliteeti, leidnud. M. Kase oli seotud OO-lt raha nõudmisega ka enne 2013 a ning ilmselgelt oli ka tema selleks KTÜ liikmeks, kes OO, kui äärmiselt kergelt raha teenimise allika, kuritegeliku ühenduse vaatevälja tõi. OO suhtes pandi väljapressimine toime mitme aasta vältel. Maakohtu otsuses analüüsitud tõenditega, ja seda eriti jälitustoimingute käigus kogutud tõenditega, on üheselt tõendatud (kohtuotsuse lk 79-85), et OO-lt raha nõudmine oli U. Velsi, M. Kase ja A. Kuzyakini ühine teoplaan. Teoplaani kohaselt pidi OO järjepidevalt kuritegelikule ühendusele raha maksma ning teda survestati selleks pidevalt. Kui OO raha ei maksnud, külvati temas hirmu. Et A.Kuzyakini, M.Kase ja U. Velsi teoplaani kuulus ka teadmine sellest, et vajadusel tuleb OO ähvardada füüsilise vägivallaga e kasutada vägivalda (psüühilist) KarS § 214 mõttes, seda kinnitavad samuti nende omavahelised vestlused, milliseid on maakohtu otsuses põhjalikult analüüsitud. M. Kase teatas vestluses U. Velsiga, et raha mittemaksmise korral lööb ta OOi pea vastu jääd, A.Kuzyakin käskis „pigistada“ rohkem. Kuriteo toimepanijate ettekujutused võisid varieeruda kasutatava vägivalla liigi ja intensiivsuse osas, kuid kokkulepe oli olemas ka vägivalla kasutamise osas, st ühiselt ja kooskõlastatult planeeriti väljapressimist. Asjaolu, et süüdistatavad A. Kuzyakin ja M. Kase ei viibinud tõesti U. Velsi kõrval, kui viimane OO ähvardas, ei välista nende poolt väljapressimise toimepanemist kaastäideviijatena. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et see fakt, et kuriteoplaani väljatöötamises osalenud isik jääb kuriteo täideviimise ajaks ruumiliselt eemale sündmuste toimumise kohast e. kuriteo vahetu täideviimise kohast, ei välista tema vastutust kuriteo toimepanemise eest. Siinjuures selgitab kohtukolleegium, et teovalitsemise teooriast lähtudes sisustatakse täideviimist teovalitsemisena objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumina, mis näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel ja kelle tahe tegu juhib (valitseb). Teo valitsemine on ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine. Kaastäideviimise korral räägitakse funktsionaalsest teovalitsemisest - funktsionaalne täideviimine on seega tervik, mis realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma funktsiooni kuriteokoosseisu realiseerimisel. Ning vastupidi - kellegi funktsionaalne alatalitus tähendab kuriteokoosseisu ning seega ka täideviimise puudumist (RKKKo 3-1-1-2301). Nendest põhimõtetest lähtuvalt on sisustatud ka edasine kohtupraktika kaastäideviimist puudutavas küsimuses. Selleks, et rääkida kaastäideviimisest, peab olema esmalt tuvastatud isikute ühine tegutsemine objektiivses mõttes. Tõsi, isik ei pea vahetult tegutsema sündmuskohal, tema teopanus võib jääda isegi

8.U. Vels on süüdi mõistetud ka kolmes varguse episoodis ja kohtukolleegiumi hinnangul on tema süüdi mõistmine põhjendatud. Koos M. Kaldaga mõisteti U. Vels süüdi 2015.a aprillist kuni 2015.a oktoobrini Q-st kütuse varguses. U. Vels ja M. Kalda varastasid eelnimetatud kohast kokku 3800 liitrit erimärgistusega diiselkütust väärtusega 5208 eurot. Maakohtu järeldus U.Velsi poolt varguse toimepanemises rajaneb jälitustoimingu protokollil 11. jaanuarist 2016.a ja videosalvestisele (t kd 11 lk 207-213), millisel oli kajastatud videos kütuse vargused 2015 Q territooriumilt. Kohus möönas, et videod olid halva kvaliteediga, ka mõnel juhul kasutasid isikud maske, kuid seal kasutati sõidukit Peugeot JJJJJJ milline oli U. Velsi kasutuses (ei ole eitanud seda, see nähtub ka läbiotsimisprotokollist t kd 5 lk 32-35), ka oli U. Vels oma kehaehituse ja kõnnaku poolest kohtule äratuntav. Antud vargus pandi toime pärast A. Velsi kinnipidamist (01.04.2015), mistõttu on mõistetav, miks M. Kaldaga koos pani selle toime U. Vels. Samuti nõustub kohus prokuröriga osas, et tähtsust omab ka U. Velsi süü tuvastamisel modus operandi, milline näitab, et kuna M. Kalda jätkas sama käitumismustriga kütusevargusi ka pärast A. Velsi kinnipidamist, tegutses ta edasi tema isa U. Velsiga sama käitumismustri alusel. Seega kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, et maakohus on U. Velsi süü tõendamisel kasutanud M. Kalda kohtueelses menetluses ülekuulamisel, ja ütluste seostamisel olustikuga antud ütlusi. Maakohus on tsiteerinud tõesti neid ütlusi, kuid seda põhjusel, et tuvastada vastuolusid M. Kalda kohtueelses menetluses ja maakohtus antud ütlustes, mis puudutavad U. Velsi poolt varguse toimepanemist ja neid ütlusi on kasutatud ka selleks, et hinnata M. Kalda poolt maakohtus antud ütlusi selles, et tema oli varguse toimepanijaks. U. Velsi kaitsjad väidavad, et U. Vels oli tüseda kehaehitusega inimene, kuid Q kütusevarguse kohta jälitustoimingu käigus teostatud videosalvestiselt nähtuvalt oli tegemist kahe saleda isikuga. Seetõttu ei ole võimalik, et kõnealuse varguse pani toime U. Vels. Ringkonnakohus rahuldas süüdistatava U. Velsi kaitsja taotluse ning uuris vahetult kohtuistungil jälitustoimingu protokolli 11. jaanuari 2016.a lisana esitatud

liitri väärtus on 6544 eurot, siis 6200 liitri väärtus on 4057,28 eurot ja 3800 liitri väärtus on 2486,72 eurot. Veel märgib kohtukolleegium, et R. Õisolt, kes osales vargustes vaid esimesel ajavahemikul, e 6200 liitri varguses, millega tekitati kahju 4057,28 eurot, ei ole kogusumma väljamõistmine Viru Maakohtu otsusega põhjendatud, kuid kohtukolleegium ei ole seotud selle otsusega. Kohtukolleegium tühistab selles osas maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kaitsja arvates on oluline tähele panna, et kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid selle kohta, millisel konkreetsel kuupäeval, kes süüdistatavatest (või muudest käesolevas kriminaalasjas tuvastamata isikutest) Q OÜ territooriumilt kütust varastasid. U. Velsi süüdimõistmise korral saab tema vastu tsiviilhagi lugeda põhjendatuks vaid selles osas, milles on tuvastatud, et U. Vels oli isikuks, kes varguse toime pani. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ka see väide aluseks, et vähendada U. Velsi tsiviilõiguslikku vastutust. Süüdistuses, mis puudutab U. Velsi poolt kütusevarguse toimepanemist koos M. Kaldaga, on esiteks tegemist jätkuva vargusega. Selles ei ole välja toodud eraldi episoode kuupäevaliselt ning ka varastatu kogus ja kahju on arvestatud koondsummana. Olenemata, mitu korda sel ajavahemikul kütust varastati, on kohtukolleegiumi arvates selge, et varguse panid toime kahekesi grupis just M. Kalda ja U. Vels. Teistele pole selles osas süüdistust esitatud, üksinda aga sellist vargust toime panna ei ole reaalne. Ajaliselt võtaks see topelt rohkem aega ning vahelejäämise oht olnuks ka suurem. U. Vels mõisteti süüdi ka koos M. Kaldaga selles, et nemad varastasid RRR talust HHle kuuluva ATV Yamaha (reg.nr XXXXXX) väärtusega 4000 eurot. Maakohus on oma otsuses selles episoodis muuhulgas leidnud, et tõendina tuleb arvestada M. Kalda poolt ütluste seostamisel olustikuga väidetut, milline kajastus videolindil (protokoll ja dvd t. kd 37 k 115-116a) lisaks protokollile ja milliseid kohus vaatles, kus Kalda ütles, et sõiduki roolis oli U. Vels. Salvestiselt nähtub ,et ta selgitab kuriteo asjaolusid vabatahtlikult. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et M. Kalda poolt ütluste seostamisel olustikuga antud ütlusi saab kasutada U. Velsi süüküsimuse otsustamisel. M. Kalda muutis kohtueelses menetluses antud ütlusi, ja maakohtus ristküsitlusel väitis, et pani toime selle varguse üksi. Sellisel juhul tuleb M. Kalda poolt antud ütlused tõendikogumist välja jätta ja see reegel kehtib ka nende ütluste kohta, mis M. Kalda andis ütluste seostamisel olustikuga. Selline seisukoht tuleneb Riigikohtu otsusest 31-1-62-07. Kohtukolleegium leiab, et M. Kalda ütluste kõrvalejätmine ei mõjuta U. Velsi süüküsimust selles varguseepisoodis. Tõendatud on, et PP2-le pakkusid varastatud ATV-d U. Vels ja üks tunnistajale tundmatu meesterahvas. Kaitsja väitega, et maakohus on PP2 ütlustele omistanud sellise sisu, mis ei lähe kokku 5. veebruari 2018 kohtuistungi protokolliga, kus toimus tema ristküsitlus, kohtukolleegium ei nõustu. Tunnistaja PP2 on kohtuistungil kinnitanud, et U. Vels koos temale tundmatu meesterahvaga, pakkusid temale ATV-d vahetada, kuid, kes tema vana ära viis, seda ta enam ei mäletanud. Põhjendatult on ka maakohus arvestanud sellega, et konkreetne ATV vargus langes perioodi, kui U. Vels asendas vahistatud A. Velsi, ning hakkas ise vargusi toime panema, mh ka koos M. Kaldaga. Selliste asjaolude kokkulangemine veenab kohtukolleegiumi selles, et U. Vels on grupis M. Kaldaga pannud toime temale etteheidetud HH ATV varguse. Veel rõhutab kohtukolleegium, et salajane vargus ongi seepärast salajane, et pealnägijaid sellistel vargustel ei ole, ja

paragrahvi esimeses lõikes ettenähtud kuriteo e vähemalt teist korda KarS § 202 lg 1 ettenähtud kuriteo. Küll ei muuda see asjaolu U. Velsi lõplikku süüdistust KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, sest teist korda omandas ta kuriteoga saadud vara e kütust ajavahemikul alates 2014.a septembrist kuni 2015.a aprillini. Kohtukolleegium leiab, et U. Vels on mõlemas temale KarS § 202 järgi etteheidetavas kuriteos süüdi mõistetud põhjendatult. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus esitanud nende kuriteoepisoodide osas oma põhjalikud seisukohad, mis rajanevad kohtus vahetult uuritud tõendite asjakohasel analüüsil ning kaitsjate poolt esitatud apellatsiooniväited ei lükka ümber maakohtu järeldusi U. Velsi süü osas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Apellatsioonides esitatud kaitseväidete osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kaitsja arvates ei olnud M. Kalda kohtueelses menetluses antud ütlused, sh ka ütluste olustikuga seostamisel lubatavaks tõendiks ka selle jaoks, et üldse kontrollida M. Kalda ütluste usaldusväärsust, sest M. Kalda puhul oli tema kinnipidamise järgselt kaitsja osavõtt kohustuslik, tulenevalt KrMS § 45 lõike 2 p-st 4. Nimelt oli M. Kaldale esitatud kahtlustus kuritegude toimepanemises grupis koos teiste isikutega, kellel oli sellel ajal kaitsja olemas. Kohtukolleegium on seisukohal, et ajaks, mil M.Kalda suhtes viidi läbi menetlustoiminguid ilma kaitsjata, ei olnud menetlejale teada vastuolud U. Velsi ja M. Kalda ütlustes. Nimelt, maakohtu meneltuses kontrolliti seda asjaolu põhjalikult. 19. veebruari 2019 kohtuistungil küsitleti põhjalikult menetlejat SN ning tuvastati, et U. Vels ei olnud selleks ajaks ütlusi andnud. U. Vels keeldus ütluste andmisest. Nagu kohtukolleegium eelnevalt leidis, ei ole M. Kalda kohtueelses menetluses antud ütlused, sh ütluste olustikuga seostamisel, kasutatavad eraldiseisva tõendina. Küll on tema ütlused kasutatavad ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Oma apellatsioonis juhib kaitsja ringkonnakohtu tähelepanu veel sellele, et kohtu tuvastatud asjaoludel ei osalenud U. Vels kütusevargustes enne A. Velsi kinnipidamist. See peaks kaitsja arvates mõjutama maakohtu otsustust tsiviilhagi rahuldamisel. Kohtukolleegium nõustub sellega, et U. Vels ei osalenud enne A. Velsi kinnipidamist kütusevargustes ning ta on mõistetud süüdi sellel ajavahemikul varastatud kütuse omandamises. See asjaolu aga ei vabasta teda kahju heastamisest solidaarselt otsese kahju tekitajatega. Riigikohus on oma määruses 3-1-1-22-17 selgitanud, et tsiviilhagis saab nõuda kahju hüvitamist ka siis, kui kahju tekitamine ei ole menetletava kuriteo koosseisuline tunnus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 25). Oluline on Riigikohtu seisukohast, et tsiviilhagis esitataval kannatanu nõudel süüdistatava või tsiviilkostja vastu on piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on osutatud seose olemasoluks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu seos süüdistuses kirjeldatud teoga. See tähendab, et kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. See, millal saab kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude ja menetletava kuriteo tehiolude kattuvat osa pidada piisavalt oluliseks, lugemaks tsiviilhagi kriminaalmenetluses lubatavaks, on kohtupraktika kohaselt fakti küsimus.

Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kuna süüdistatava karistusõigusliku vastutuse ja tema vastu suunatud kannatanu nõude eeldused tulenevad erinevatest õigusnormidest, siis ei saa nende eelduste täitmiseks vajalik faktikogum tavaliselt täielikult kokku langeda. Seetõttu tulebki tsiviilhagi lahendamiseks üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Teisalt ei tohi tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga olla ka liiga väike. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud) peab moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Muidu ei ole kahel õigusvaidlusel piisavat ühisosa ja tsiviilnõude lahendamine kriminaalmenetluses ei täida enam oma eesmärki ning võib hakata ebamõistlikult takistama karistusõiguse rakendamist. (Otsus asjas 3-1-1-13-14, p 21 ja 13. mai 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-41-15, p 36). Mis puudutab seost otsese kahju tekitamise teo e varguse ja U. Velsi süüdistuse faktilisi asjaolusid selles osas, siis kohtukolleegium osundab jällegi Riigikohtu seisukohale ja selgitab, et KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist (3-1-1-86, p 62). Süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S.Reinsaare arvates on LL kuriteoga seotud süüdistuses kajastatud kelmuse tulemusena saadud varaks kinnistu, mitte aga DD-lt saadud 11 000 eurot. Teisisõnu – kriminaalasjas pole esitatud süüdistust ning puuduvad ka tõendid sellest, et DD-lt saadud 11 000 eurot oleks saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Süüdistuse tehiolude pinnalt on alust väita, et tegemist oli hästi läbimõeldud skeemiga, millesse kuulus ka eesmärk varjata LL-lt välja petetud kinnistu müügist saadud vara päritolu. Selleks vormistati kinnistu KK ema AK nimele ning sealt edasi läks kinnistu üle GG2-le ja JJ2le 40 000 euro eest. Saadud raha läks jagamisele kelmuse toime pannud KK ja A. Velsi vahel ning KK osa ka U. Velsi vahel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei muutu kõigi läbimõeldud ja ellu viidud manipulatsioonide tulemusel välja petetud kinnistu müügist saadud raha staatus e selle kuritegelik päritolu läheb edasi ka kinnistu müügist saadud rahale ja seda eriti olukorras, kus tegemist oli väljatöötatud teoplaaniga, millest oli teadlik ka U. Vels. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine on KarS § 202 järgi karistatav ka sellise teoobjekti suhtes, mis ei pärine vahetult eelteost (praeguses kriminaalasjas raha omastamisest). Süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S.Reinsaar on oma apellatsioonis toonud välja sisuliselt KK karistusregistri ja leidnud, et sisuliselt ei ole võimalik välistada kahtlust, et prokuratuur on KK-le 1. veebruari 2018 istungil antud ütluste eest müünud indulgentsi,

mis võimaldab väga kergete karistuste eest inimeste suhtes kuritegusid toime panna. Prokuratuuri taoline käitumine on äärmiselt taunitav ning peaks välistama olukorra, kus KK ütlustele kohtud U. Velsi süü tuvastamisel tuginevad. Nimelt leiab apellant, et KK on ebaseaduslikult mõistetud süüdi Viru Maakohtu 27. jaanuari 2020 otsusega KarS § 121 lõike 1 järgi ning talle on kokku lepitud karistusena rahaline karistus. Tegelikult, nähtuvalt KK suhtes varasemalt tehtud kohtuotsustest e sisuliselt karistusregistrist, pidanuks olema tema poolt toimepandu kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 järgi, mis välistanuks ka rahalise karistuse. Kohtukolleegium möönab, et selline kohtuviga võib tõesti esineda, kuid selline kirju register lubab siiski väita, et tegemist on kohtu veaga, mitte prokuröri poolt kohtuniku kihutamisega teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemisele. Kuni selliseid andmeid ei ole, ei ole ka alust väita, et KK-le on müüdud nö patulunastust tema suhtes soodsamas suunas ebaseadusliku otsuse tegemisega. Süüdistatava G. Abuladze kaitsja on oma apellatsioonis samuti väitnud, et KK karistusregistrit arvestades, ei saa tema ütlused juba eos olla usaldusväärsed. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-100-15 selgitanud, et arvamus, mille järgi tuleks isiku ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks juba seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel poleks õige eelisseisundisse seada ka süüdistatava ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. Kohtukolleegiumi arvates ei ole KK-st, kui tõendiallika ebausaldusväärsusest, alust rääkida. Tema poolt antud ütlused on kooskõlas ka teiste maakohtu poolt analüüsitud tõenditega sh, süüdistatavate endi poolt telefonikõnedes räägituga aga ka teiste isikuliste tõendiallikatega. Maakohus on hinnanud KK ütlusi kogumis teiste tõenditega ja põhjendatult leidnud, et need on usaldusväärsed. Kohtukolleegiumi hinnangul on ka varastatud kütuse omandamine U. Velsi poolt tõendatud ja maakohtu otsuses on selles osas toodud põhjalik tõendite analüüs. Tõendatud on, et ajavahemikul, kui kütusevargusega tegelesid A. Vels, M. Kalda ja R. Õiso, sai U. Vels süstemaatiliselt endale osa varastatud kütusest. U. Vels teadis, et A. Vels, M. Kalda ja R. Õiso käivad süstemaatiliselt kütust varastamas. Kaitsja osutab samas ka sellele, et 2014. a novembris ei olnud lubatud jälitustoimingute teostamine KarS § 202 lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul. 2014. a novembriks kogutud teabe pinnalt ei olnud U. Velsi alust kahtlustada 11 000 euro omandamises, mistõttu ei saa „kütuse vanamehele andmisega“ seonduvat juhuleidu pidada jälitustoimingutega tõendamisel lubatavaks. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 2014 a novembriks oli U. Vels isikuks, kes on ka varem toime pannud kuriteoga saadud vara omandamise, nimelt LL-lt välja petetud vara müügist saadud 11000 euro omandamise. Selleks ajaks oli kinni peetud juba KK, kellelt konkreetselt U. Vels raha sai. Seega puudutas juhuleid KarS § 202 lg 2 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, mille puhul oli ka jälitustoimingute teostamine lubatud. Tsiviilhagi on samuti lahendatud põhjendatult selliselt, et U. Vels vastutab solidaarselt otsese kahju tekitajatega ja selles osas on kohtukolleegium oma seisukohta juba põhjendanud Q episoodi tsiviilhagi põhjendamise juures.

10.Süüdistatava A. Velsi kaitsja adv. S. Sillar vaidlustab A. Velsi süüd kõigis kuriteoepisoodides, milles A. Vels süüdi mõisteti, v.a. TT episood. Seejuures kolmes kuriteos e kuritegelikku ühendusse kuulumises, väljapressimises LL3 suhtes ja R. Õiso suhtes toime pandud KarS § 133 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, kordab kaitsja maakohtus esitatud kaitseväiteid. Ülejäänud kuritegude kohta märgib kaitsja, et A. Vels süüd nendes ei tunnista. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses kõigis A. Velsile etteheidetavates kuriteoepisoodides, millistes ta süüdi mõisteti, süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahe,l ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ja ka kaitsja poolt kohtuvaidluses esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis korratakse sisuliselt neid väiteid, millistega kaitsja vaidlustas süüdistust maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi kuna nõustub nendega täielikult.

valikul kohus arvestab KarS § 56 aluseid. Kohus peab võimalikuks KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmisel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ja seda kõikide süüdistatavate puhul. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist põhjendusega, mis selgitab maakohtu poolt valitud üksikkaristuste liitmise printsiipi ja väita, et maakohus on valinud süüdistatavatele kõige kergema liitkaristuse moodustamise variandi, ei ole õige. Veel põhjendab prokurör maakohtu poolt liitkaristuse moodustamise printsiibi valiku põhjendamatust sellega, et toob aritmeetiliste tehetega välja vahe, mis esineb liitkaristuste absorptsiooni- ja kumulatsiooniprintsiibi vahel. Prokurör väidab apellatsioonis, et: esiteks nähtub ülaltoodud tabelist, et kui maakohus mõistis A. Kuzyakinile absorptsiooniprintsiipi rakendades liitkaristuseks 10 aastat vangistust, siis kumulatsiooniprintsiibist lähtudes oleks pidanud liitkaristus olema vangistus pikkusega 18 aastat; teiseks nähtub ülaltoodud tabelist, kui maakohus mõistis M. Kasele absorptsiooniprintsiipi rakendades liitkaristuseks 7 aastat vangistust, siis kumulatsiooniprintsiibist lähtudes oleks pidanud liitkaristus olema vangistus pikkusega 13 aastat; kolmandaks nähtub ülaltoodud tabelist, et kui maakohus mõistis U. Velsile absorptsiooniprintsiipi rakendades liitkaristuseks 8 aastat vangistust, siis kumulatsiooniprintsiibist lähtudes oleks pidanud liitkaristus olema vangistus pikkusega 17 aastat 6 kuud; neljandaks nähtub ülaltoodud tabelist, et kui maakohus mõistis A. Velsile absorptsiooniprintsiipi rakendades liitkaristuseks 4 aastat 5 kuud 9 päeva vangistust, siis kumulatsiooniprintsiibist lähtudes oleks pidanud liitkaristus olema vangistus pikkusega suisa 25 aastat 5 kuud 9 päeva. Kohtukolleegium märgib, et tegemist on puhtalt matemaatikaga ja seaduse järgi ei saa rääkida sellest, et liitkaristus kumulatsiooniprintsiibist lähtudes pidanuks olema üksikkaristuste summa. Tegelikult on maksimaalne karistus, mida kohus seaduse järgi saab süüdistatavatele mõista A. Kuzyakini puhul 15 aastat ja teiste prokuröri poolt nimetatud süüdistatavate puhul 12 aastat. Nimelt sätestab KarS § 64 lg 3, et liitkaristus ei tohi ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega käesoleva seadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära. Kohtkolleegium leiab, et puudub alus ka süüdistatavatele mõistetud karistuste vähendamiseks, nagu seda taotlevad süüdistatavad ja nende kaitsjad. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendanud süüdistatavatele mõistetud üksikkaristusi ja arvestanud kõigi seaduses ettenähtud asjaoludega karistusmäära valikul. Asjaolusid, mis annaks alust vähendada mõistetud karistusi, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Eraldi peatub kohtukolleegium A. Kuzyakinile maakohtu poolt mõistetud karistusel. Nimelt, kohtukolleegium pidas vajalikuks käesoleva otsusega mõista õigeks A. Kuzyakini ühes KarS § 256 osateos e kuritegeliku ühenduse loomises. Nagu eelpool kohtukolleegium põhjendas, ei ole ei süüdistus ega maakohtu otsus selles osas üheselt mõistetav e küsimusi tekitas asjaolu, kas A. Kuzyakinit

süüdistati ja kas ta mõisteti süüdi ka KTÜ loomises. Selles osas esinesid olulised vastuolud nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses ja selguse mõttes lahendas kohtukolleegium selle vastuolu käesoleva otsusega. Olenemata sellisest otsustusest, ei pea kohtukolleegium õigeks vähendada süüdistatavale A. Kuzyakinile maakohtu poolt KTÜ juhtimise eest mõistetud sanktsiooni keskmäärale vastavat karistust. Nimelt on maakohus A. Kuzyakinile karistust mõistes arvestanud vaid tema poolt KTÜ juhtimist ja seda üheselt ka otsuses selgitanud. Maakohtu otsuse kohaselt leidis kohus, et A. Kuzyakin juhtis kuritegelikku ühendust vähemalt 3 aastat, tegutseti Eesti erinevates osades, pandi toime hulgaliselt isiku-ja varavastaseid kuritegusid. Tema oli kuritegeliku ühenduse juht, isik, kes nõudis, otsustas, päris aru jne. Ka peab kohtukolleegium oluliseks osundada seadusele e KrMS § 340 lg 2 p-le 2, mis lubab ringkonnakohtul jätta karistuse muutmata ka siis, kui mõistab süüdistatava oma otsusega õigeks osades kuritegudes. Süüdistatava A. Kuzyakini kaitsja adv. R. Paas viitab oma apellatsioonis põhiseaduse §-le12, mille kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed. Võrdsus seaduse ees tähendab, et kõigile tuleb kohaldada kehtivaid seadusi ühtviisi. Esimese lause sõnastus väljendab eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle mõte seisneb nõudes rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. Nimetatu kehtib sarnaselt ka isikutele karistuse mõistmisel. Kaitsja arvates on A. Kuzyakinile karistuse mõistmisel rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja nimelt, võrreldes samalaadsetes kuritegudes ja veel enamaski süüdi mõistetud A. Paulusega, on A. Kuzyakinit koheldud karistusõiguslikult tunduvalt karmimalt. Nimelt on A. Paulust karistatud koguni kolm aastat leebema vanglakaristusega, mis kaitsja hinnangul rikub intensiivselt isikute võrdse kohtlemise põhimõtet seaduse kohaldamisel. Erinevuseks (seejuures menetluslikuks) on kahe kohtuasja vahel see, et üks isik (A. Paulus) on tunnistatud süüdi kokkuleppemenetluses. Eelnevast tulenevalt on kaitsja arvates kohus kohelnud sisuliselt samas olukorra olevaid isikuid karistuse mõistmisel erinevalt. Kaitsja ei pea põhjendatuks ja seadusega kooskõlas olevaks, et sellise erineva kohtlemise karistuse kohaldamise saaks tingida ainuüksi menetlusliigi valik. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega, sest kaitsja võrdleb siiski mitte võrdses olukorras isikute karistusi ja tegelikult ka ise jaatab seda. Erinevus A. Pauluse ja A. Kuzyakini karistusmäärades on tingitud just sellest, et kohtuotsused, millega karistused mõisteti, on tehtud erinevates menetlusliikides. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et ka A. Kuzyakinile pakuti kokkuleppemenetlusega nõustumisel samasugust e 7aastast karistust, nagu ta ise väidab. Teiseks, jah, Riigikohus on oma määruses 3-1-1-96-09 selgitanud, et pelgalt asjaolu, et süüdistatav taotleb kokkuleppemenetlust või nõustub kokkuleppemenetlusega, ei pea tooma kaasa prokuröri poolt taotletava karistuse liigi kergendamist ega ka karistuse määra vähendamist. Nagu ka vastupidi - süüdistatava loobumisele kokkuleppemenetlusest ei pea iseenesest järgnema raskem karistus. Samas määruses on aga ka jaatatud seda, et on mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul. Viimasega seoses märkis kriminaalkolleegium sedagi, et prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest,

13.Maakohtu otsusega konfiskeeritud vara vaidlustamise osas on kohtukolleegiumi seisukohad järgmised. Maakohtu otsusega on konfiskeeritud KarS § 83 lg 1 ja lg 3 p 2 alusel 20. aprillil 2015.a XXX sündmuskoha vaatluse käigus ära võetud mootorsõiduk Audi A8 reg nr XXXXXX. Nimetatud sõiduk oli kui kindlustuspettuse toimepanemise vahend tunnistatud asitõendiks. Maakohus põhjendas konfiskeerimist järgmiselt: Mootorsõiduk Audi A8 reg nr XXXXXX tuleb konfiskeerida KarS § 83 lg 1, lg 3 p 2 alusel. Kohus märgib, et KarS § 83 lg 1, lg 3 p 2 kohaselt võib kohus võib konfiskeerida vahendi, mida kasutati tahtliku süüteo toimepanemiseks, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal kolmandale isikule ja ta on omandanud vahendi, aine või eseme täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt. Käesolevas kriminaalasjas leidis tõendamist A. Velsi süü KarS § 212 lg 1 toimepanemises, ka on leidnud tõendamist, et nimetatud sõiduk ei olnud soetatud NN rahalistest vahenditest, vaid oli üksnes vormistatud NN nimele ning tegemist oli kuriteo toimepanemise vahendiga. Süüdistatava A. Velsi kaitsja adv. S. Sillar märgib oma apellatsioonis, et A. Vels ei saa aru, kuidas on see võimalik, et Audi A8, millega väidetavalt R. Õiso pani toime kindlustuspettuse, võib riigi kasuks ära konfiskeerida. Selline asi on ennekuulmatu. Tõenäoliselt ei ole sellise praktika juurutamine kooskõlas konfiskeerimise instituudi olemuse ja eesmärgiga. Kohtukolleegium ei nõustu sellega, et kindlustuspettuse pani toime R. Õiso. Maakohus on tunnistanud kindlustuspettuses, kus kasutati kuriteo toimepanemise vahendina vaidlusalust sõiduautot, süüdi ka A. Velsi ja kohtukolleegium nõustus käesoleva otsusega selle maakohtu seisukohaga. Maakohus leidis, et Audi A8 reg-nr XXXXXX on kindlustuspettuse toimepanemise vahend. Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või muu ese, mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab, et täita mõni süüteokoosseisu tunnus. Vahendina tuleb mõista seega eset, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Süüteo toimepanemise vahendiks saab pidada sellist eset, mida on kasutatud süüteo toimepanemise käigus pärast teo vahetut alustamist, s.o vähemalt katse staadiumis (3-1-1-88-15). Käesoleva kriminaalasja kontekstis on oluline märkida, et vaidlusalust sõiduautot ei käsitleta

konfiskeerimisotsustuses kuriteona saadud varana, vaid süüteo toimepanemise vahendina. Maakohtu konfiskeerimisotsuse osas KarS § 83 alusel märgib kohtukolleegium puudusena, et kohtuotsuses resolutiivosas ei ole märgitud konfiskeerimisotsustuse adressaati. Konfiskeerimisotsustuse adressaadi täpne nimetamine ja on oluline seetõttu, et §-s 83 nimetatud alustel saab konfiskeerida ainult sellist eset, mis kuulub isikule, kelle suhtes konfiskeerimisotsustus tehakse. Samas lubab fakt, et konfiskeerimisotsustuses on viidatud KarS § 83 lg-tele 1 ja 3 väita, et konfiskeerimisotsustuse adressaate on kaks – toimepanija ja kolmas isik, kes on omandanud vahendi, aine või eseme täielikult või olulises osas toimepanija arvel. Vaidlust ei ole selles, et nendeks on kuriteo toimepanija ja üks konkreetse sõiduki kasutaja A. Vels ning kolmas isik – tema elukaaslane, kelle nimele on sõiduk registreeritud e NN. Sellest võib järeldada, et sõidukit on käsitletud ühisomandina. Vaidlusalune Audi A8 oli kohtueelses menetluses tunnistatud asitõendiks. Nagu Riigikohus on oma määruses 3-1-1-27-07 selgitanud, ei saa mingil juhul lugeda välistatuks seda, et kriminaalasja juurde asitõendina võetud esemed tunnistatakse kohtumenetluse tulemina kuriteo toimepanemise vahendiks ja need konfiskeeritakse kohtuotsusega KarS §-le 83 tuginevalt ka siis, kui neid esemeid ei olnud eelnevalt konfiskeerimise tagamiseks arestitud. On täiesti mõistetav, et sellise menetlusliku sammu järgselt ei saa enam aktualiseeruda KrMS §-s 126 sätestatud asitõendite suhtes kohaldatavad meetmed. Midagi ennekuulmatut ei ole ka selles, et sõiduauto on konfiskeerimise objektiks. Kohtupraktikas on loetud näiteks joobes autojuhi sõidukit kuriteo toimepanemise vahendiks ja konfiskeeritud. Süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise eesmärgiks on kõrvaldada asjad, mis ohustavad ümbrust oma liigi poolest või mida võidakse kasutada õigusvastaste tegude toimepanemiseks. Seetõttu ei saa eseme tunnistamisel süüteo toimepanemise vahendiks lähtuda ainult eseme kasutamisfaktist õigusvastase teo toimepanemiseks, vaid tuleb alati täiendavalt tuvastada konkreetse eseme ohtlikkus ümbrusele. Selles osas ei ole ei prokurör ega ka maakohus midagi öelnud e konkreetse eseme ohtlikkust põhjendanud. Riigikohus on mootorsõiduki konfiskeerimise küsimuse lahendamise osas korduvalt selgitanud, et omandiõigust intensiivselt riivav mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on põhjendatud vaid juhul, kui on alust arvata, et sõidukit purjuspäi juhtinud inimene paneb sarnaseid rikkumisi toime ka tulevikus. Seega peab kohus analoogselt vahistamisele esitama tulevikuprognoosi joobeseisundis autot juhtinud inimese edasise käitumise kohta (3-1-1-78-13). Sõiduauto näol ei ole tegemist esemega, mis ohustaks ümbrust ainuüksi oma liigi poolest ja mille kasutamine õigusvastaste tegude toimepanemiseks oleks tavapärane tegevus. KarS § 424 kuriteoasjades on Riigikohus öelnud, et samas juhul, mil sõidukit on regulaarselt kasutatud süütegude toimepanemiseks, mil just nimelt sõiduauto on olnud peamine või ainus õigushüve kahjustamise instrument, on sõiduki näol kahtlemata tegemist kuriteo toimepanemise vahendiga, mis võidakse KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida, sest selle süüdistatavale jätmine ohustab õiguskorda (vt ka RKÜKo 3-1-1-37-07 ja RKKKm 3-1-1-57-12, p 13 ja 3-1-1-78-13, p 8). Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa ka käesolevas kriminaalasjas kindlustuspettuse puhul läheneda küsimusele sõiduauto kui kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimisele erinevalt. Nagu öeldud, ei prokurör ega ka maakohus ei ole midagi öelnud selle kohta, kas sõiduauto, mida kasutati kindlustuspettuse toimepanemiseks,

kujutab endast mingit täiendavat ohtlikkust ümbrusele peale selle, et seda kasutati ühel korral kindlustuspettuse toimepanemiseks. Kohtukolleegium ei näe ka alust tulevikus prognoosida A. Velsi poolt sama sõiduki kasutamist kuriteo, sh kindlustuspettuse toimepanemisel. Ainult ühe sellise kuriteoepisoodi olemasolul ei saa kuidagi seda jaatada. Seega ei pea kohtukolleegium põhjendatuks Audi A8 konfiskeerimist KarS § 83 alusel. Kohtukolleegium tühistab selles osas maakohtu otsuse, kuid ei pea põhjendatuks ka sõiduki tagastamist A. Velsile või NN-le. Nimelt leiab kohtukolleegium, et vaidlusalune sõiduauto Audi A8 tuleb konfiskeerida teisel õiguslikul alusel ja nimelt KarS §-s 255 lg 2 p 2 järgi KarS § 83-2 alusel ja täpsemalt lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult e NN-lt samadel põhjendustel nagu temalt konfiskeeriti Toyota Land Cruiser reg nr HHHHHH ja BMW 750 reg nr AAAAAA .Maakohtus uuritud tõenditega, milliste analüüs on esitatud ka maakohtu otsuses, on kohtukolleegiumi hinnangul tõendatud asjaolu, et sõiduauto Audi A8 reg nr XXXXXX kuulus tegelikkuses süüdistatavale A. Velsile ning oli kolmanda isiku NN nimele Maanteeameti Liiklusregistris registreeritud üksnes selleks, et näidata, et A. Velsil pole nendega seost. Maakohus tuvastas, et kuna A. Vels DD-le raha maksta ei soovinud, siis otsustasid teised kuritegeliku ühenduse liikmed, s.o A. Kuzyakin ja U. Vels võtta ära A. Velsile kuuluvad sõidukid (Toyota Land Cruiser, BMW, Audi A8) ning anda need võla katteks DD-le, kuid sõidukite äravõtmise vältimiseks lasi A. Vels sõiduki vormistada oma elukaasalase NN nimele. A. Vels soetas 17. novembril 2014.a sõiduauto Audi A8 (reg.nr XXXXXX) ning vormistas selle enda toonase elukaaslase NN nimele. A. Velsi poolt Audi A8 soetamist kinnitasid ka R. Õiso ja MM2, mis riimuvad ka 11. jaanuari 2016.a jälitustoimingu protokollis kajastatud ja kohtus kuulatud telefonikõnedega 15. novembrist 2014.a kell 14.46 A. Velsi ja R. Õiso vahel, et A. Vels väidab talle, et ostis sõiduki Audi, et tegemist on Audi A8-ga (t kd 9 lk 26-27) ning järgmisel päeval, 16. novembril 2014.a kell 15.21 telefonikõnes isaga (U. Velsiga) A. Vels samuti ütleb, et ostis Audi ära, maksis raha ära (t kd 9 lk 28-29). Antud kõnedega riimub ka teises jälitusprotokollis, s.o 14. augusti 2015.a koostatud jälitustoimingu protokollis 18. novembril 2014.a kell 12.44 peetud kõnega A. Velsi ja TR vahel, kus A. Vels selgitab, et ta ostis A8-ga 4800 euroga. Tunnistaja NN andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tema tütar NN ja A. Vels elasid mõnda aega koos, samuti selle kohta et A. Velsil ja M-l oli üks seitsmenda seeria BMW ja Audi A8, kuid ta ei tea, kellele need kuulusid (Audi ostmiseks andis ta enda kinnitusel tütrele 3000 eurot). Maakohus ei pidanud usaldusväärseks tunnistaja NN (M isa) ega ka NN2 (M vend) ütlusi, kellest NN2 väitis, et auto kuulus õele ja NN väitis, et auto kuulus temale. Sellised ütlused olid vastuolus eelkajastatud süüdistatava MM2, kannatanu R. Õiso aga ka NN ütlustega ja eelkajastatud nende kõnedega, millises A. Vels autot endale kuuluvaks peab ja kinnitab, et selle ostis. Asjaolu, et A. Vels soetas autod, sh Audi A8 teenitud kriminaaltulu eest, kinnitab ka telefonikõne, mis toimus 2. aprillil 2015 kell 15.50 Kuzyakini ja Kase vahel (t kd 32 lk 145), millises Kuzjakin A. Velsi kinnipidamise järel annab korralduse koguneda, võtta kaasa autod, kuna on karta ,et kõik „võetakse täiega“ ja ka ütleb, et A. Velsi autodes

14.U. Velsi vara konfiskeerimise osas on esitanud vastuväited süüdistatava kaitsjad ja kolmandaks isikuks tunnistatud YY esindaja. Süüdistatava U. Velsi kaitsja märgib esiteks, et DD2 on kohtulikul uurimisel andnud selgitusi, et ta elas koos U. Velsiga mitte varem kui 2013.–2014. aastast. Kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt on leidnud tõendamist, et DD2 elas koos HH3ga, kuni viimane kahtlustatavana kinni peeti ja vahistati, ning alles sellest hiljem hakkas ta koos elama U. Velsiga. YY ütlusest nähtub seejuures, et U. Vels ei elanud temaga koos alates 2014. a. Kohtukolleegium nõustub, et maakohtu otsuses on kirjas, et kohus uuris ka Dudari kohta koostatud isiku vara ning legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ja eluaseme erinevust kajastatavate objektide, dokumentide vaatlusprotokolli (t kd 17 lk 1-7) ja sellest nähtus, et perioodil 01.01.2011 kuni 15.07.2015 tuvastati teadmata päritolu sissetulekuid 11 060 eurot. Samamoodi on ka prokurör oma süüdistuskõnes väitnud. Samas on tegelikult see seisukoht eksitav ja ei vasta tegelikult Dudari kohta koostatud isiku vara ning legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ja eluaseme erinevust kajastatavate objektide, dokumentide vaatlusprotokolli sisule. Kaitsja, kes ei ole osalenud maakohtu istungil ning ilmselgelt ei ole ka tutvunud sisuliselt vastava protokolliga, on oma apellatsioonis lähtunud kirjapandust. Tegelikult on tõsi vaid see, et protokolli kohaselt kontrolliti tõesti ajavahemikku alates 2011-st aastast, kuid siiski järeldus U. Velsi kriminaalse tulu liikumise kohta DD2 pangakontol summas 11 060 eurot, mis U.Velsilt konfiskeeriti, puudutabki kaitsja poolt märgitud ajavahemikku. Nimelt on protokollis kokkuvõtvalt leitud, et summa 11 060 eurot, kujuneb varjatud allikatest pärinevate sissetulekute liitmisel – 2013 a 1554, 25 eurot; 2014 a 8630,75 eurot ja 2015 a 875 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt uuriti U. Velsi materiaalset sissetulekut puudutavaid dokumente. Maksu-ja Tolliameti tõenditest nähtus, et perioodil 2011-2014 puudus isikul deklareeritud tulu. Samuti nähtus antud asjaolu isiku vara ning legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ja eluaseme erinevust kajastatavate objektide, dokumentide vaatlusprotokollist (t kd 17 lk 16-20), milles märgiti, et kuna isik ei kasutanud pangakontosid, ei deklareerinud tulu, ei olnud võimalik kindlaks teha tema sissetulekute iseloomu ja suurust. Kohtukolleegiumi hinnangul on põhjendatud väita, et U. Vels varjas sel perioodil oma tulusid ja asjaolu, et ta ei kasutanud pangakontosid, lubab ka väita, et tal puuduski legaalne sissetulek, sest ei ole U. Vels väitnud seda, et tema legaalsed tulud kellegi teise pangakontole

laekunud oleks. Arvestades eeltoodut aga seda, et U. Vels tegutses aktiivselt aastaid kuritegeliku ühenduse liikmena ning tema kriminaaltulu on tema poolt toimepandud kuritegudele omane, on maakohus põhjendatult välja mõistnud U. Velsilt KarS § 83-2 lg 1; § KarS § 84 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise asendamise korras 11 060 eurot. U. Velsi suhtes on maakohtu otsusega tehtud kaks konfiskeerimisotsustust, milliste adressaadiks ta on. I.Vels ja DD2 ei ole kohtuotsuse kohaselt konfiskeerimise adressaadid. Teise konfiskeerimisotsustuse esemeks on mootorsõiduk Mercedes Benz G300 reg nr IIIIII ja see on konfiskeeritud KarS § 83-2 lg 1 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel. Seoses selle sõidukiga, olid kolmandateks isikuteks tunnistatud küll DD2 ja YY, kuid kohtukolleegium rõhutab, et see toimus enne, kui vaidlusaluse sõiduki osas viidi läbi liiklusekspertiis ja tuvastati, et (nr 15E-LT0121 aktist nähtuvalt) sõiduauto MercedesBenz G300 (reg.nr IIIIII) on raamile paigaldatud kolme erineva sõiduki osasid, mis vastavalt kohtus uuritud 15. veebruari 2016.a koostatud õiendile pärinevad 9. veebruaril 2006.a Tallinnas, 4. aprillist 2007.a kuni 7. aprillini 2007.a Narvast ja 4. veebruaril 2009.a Tallinnast varastatud sõiduautodelt Mercedes-Benz. Seejuures nähtub istungil uuritud Maanteeameti vastusest päringule, et Maanteeamet keeldub liiklusseaduse § 77 lg 1 p 3 alusel ekspertiisiaktis nr 15E-LT0121 tunnustele vastava sõiduki omanikuvahetuse toimingutes (st nimetatud sõidukit ei ole Maanteeameti hinnangul võimalik konfiskeerimise järgselt hiljem kohalikule omavalitsusele kohtuotsuse alusel võõrandada) ning soovitab nimetatud sõiduk müüa litsentseeritud jäätmekäitlejale, kellel on õigus sõiduk nõuetekohaselt lammutada, siis taotleb prokurör osundatud sõiduki konfiskeerimist laiendatud konfiskeerimise sätete alusel, kuid arvestada seejuures, et tegemist on jäätmega (st vanarauaga), millel puudub turuväärtus. Maakohtus uuritud tõenditest nähtuvalt kuulus Mercedes-Benz G300 (reg.nr IIIIII) U. Velsile. Tunnistaja MM5 sõnul remontis U. Vels tema juures vägivallaga ähvardades aastaid vaidlusalust sõidukit. Samuti märkis tunnistaja, et U. Vels soovis sisuliselt ehitada 1988.a Mercedes-Benz G-klass sõidukist 2004.a Mercedes-Benz G-klass sõidukit ning tõi selleks talle ka aastate vältel ohtralt varuosi. Kohtukolleegium rõhutab, et süüdistatav U. Vels ei ole tõendanud osundatud sõiduki soetamiseks ja ka parendamiseks kasutatud vahendite legaalset päritolu. Kõike eeltoodut arvesse võttes on maakohus põhjendatult konfiskeerinud U. Velsilt KarS § 255 lg 2 p-st 2, § 83-2 lg-st 1 alusel kuriteo toimepanemise tulemusena saadud varana sõiduauto Mercedes Benz reg G300 nr IIIIII. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa kuriteo toimepanemise tulemil saadud vara kuuluda ühisvara hulka. Nii U. Velsi kaitsja, kui ka YY esindaja väidavad, et tegemist on ühisvaraga ja seda sõidukit seetõttu ei saa konfiskeerida. Kohtukolleegiumi hinnangul võib konfiskeerimisküsimuse otsustamisel kõne alla tulla ühisomandi küsimus vaid siis, kui konfiskeeritakse legaalselt omandatud süüteo toimepanemise vahend või kui konfiskeerimise tagamiseks jäetakse kohtuotsusega aresti alla asenduskonfiskeerimiseks arestitud vara ja kui hiljem tekib vajadus selle konfiskeerimiseks. Riigikohtu praktikas on ühisomandi küsimust lahatud ka just nendel juhtudel. See on ringkonnakohtu seisukoht, aga kui tõesti tunnistatakse, et ka kriminaaltulu võib olla ühisomand, siis kohtukolleegium selgitab järgmist.

15.M. Kaselt otsustas maakohus konfiskeerida KarS § 83-2 lg 1 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel sularaha summas 950 eurot, mis on arestitud Harju Maakohtu 13. jaanuari 2016.a määruse nr. 1-15-10560 alusel laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. Samuti mõisteti välja M. Kaselt KarS § 83-2 lg 1; § KarS § 84 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 34 159 eurot. Kaitsja viitab esiteks sellele, et konfiskeerimisotsus tehti KarS § 83-2 lg 1; § KarS § 84 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel (NB! mitte § 214 lg 3 alusel ). Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et see nii on. M. Kasele etteheidetud kuritegude toimepanemise ajal ei saanudki KarS § 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul laiendatud konfiskeerimist kohaldada ja see kohtule antud õigus kehtib alles 10. jaanuarist 2017a. Samas ei näe kohtukolleegium midagi ebaseaduslikku selles, et M. Kaselt, kes tegutses kuritegeliku ühenduse liikmena, pani toime ka selle raames esimese astme kuriteo, oli aktiivne ühenduse liige ja kuritegeliku ühenduse eesmärgiks oli teenida varalist kasu e kriminaaltulu kuritegudega, aga ka muude rahateenimise viisidega, mõisteti kriminaaltuluna välja see summa, mis perioodil 1. jaanuarist 2011.a kuni 15. septembrini 2015.a moodustub teadmata päritoluga sissetulekutest e kokku 35 109 eurot (seejuures on nimetatud arvestusse arvestatud sisse ka M. Kase poolt legaalselt teenitud tuvastatud tulud), millest eraldi konfiskeeriti tema elukoha läbiotsimisel tema valdusest leitud sularaha 950 eurot. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuse 3-1-1-85-15 p–le 15, kus Riigikohus selgitab, kui kas või üks tegudest võimaldas toimepanemise ajal ja võimaldab ka kehtiva seaduse järgi laiendatud konfiskeerimist kasutada, tuleb seda KarS § 83-2 muude eelduste olemasolul teha. Edasi heidab kaitsja apellatsioonis ette seda, et KarS § 255 lg 1 järgi M. Kasele süüdistuses etteheidetav periood algab millalgi aastal 2013 ja seega on M. Kase väidetavat kriminaatulu arvestatud vähemalt kahe aasta mahus perioodil, mis süüdistusse ei kuulu ( aastad 2011 ja 2012 ). Kohtukolleegium selgitab, et kohtupraktikas tunnustatud ja valitseva seisukoha kohaselt pole KarS § 83-2 lg 1 kohaldamisel tähtis, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 83-2 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 83-2 kohaldamiseks ei ole vaja kindlaks teha kuritegu, millega konfiskeeritav vara eelduslikult saadi. Vara saamise allikaks oleva kuriteo toimepanemisena ei peeta KarS §-s 83-2 silmas mitte mõnd konkreetset varem tuvastatud või käimasolevas menetluses tuvastatavat kuritegu, vaid isiku eeldatavat kriminaalset eluviisi üldiselt (vt nt RKKKm nr 3-1-1-10-16 p 40).

seda, et G. Abuladzet on otsuses nimetatud hasartmängusõltlaseks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole oluline, kuidas G. Abuladzet seoses tema vastava tegevusega nimetada ja sõltlane ei pea ka tähendama alati midagi solvavat e halba. G. Abuladze peab ennast ise professionaalseks mänguriks. Kohtukolleegium leiab, et tegemist ei ole õigusliku küsimusega ning fakt on see, et hasardielement esineb mõlemal juhul. Kohtukolleegiumi hinnangul on üheselt tõendatud fakt, et G. Abuladze tegutses kuritegelikus ühenduses Tupidajana, kelle käest käis läbi suurel hulgal kriminaaltulu e tulu, mis oli saadud üksikkuritegude pealt, kuid ka muul viisil. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et ka see tulu, mis tõi kuritegelikule ühendusele materiaalset kasu muul viisil, kui kuritegudena kvalifitseeruvate tegudega, on kriminaaltulu, sest see on ka kuriteoga e KarS § 256 ja 255 hinnatavate tegudega teenitud tulu. Ilmselgelt oli A. Kuzyakini poolt juhitava kuritegeliku ühenduse üheks spetsiifiliseks tunnuseks teenida tulu ka selliste tegudega, mis toetavad ühenduse eksisteerimist väliselt täiesti õiguspärasel moel (näiteks laenud koos intressidega, hasartmängud). G. Abuladze oli kuritegelikus ühenduses kõige suurem rahadega manipuleerija, tema tegevus viitab tegevusele, mille eesmärgiks oli „keerutada“ kriminaaltulu ja seda suurimal võimalikul viisil, et kuidagi varjata rahade päritolu kriminaalsest tulust. 10. mai 2018 ristküsitlemisel nähtub G. Abuladze ütlustest, et ta tegeles mitmetele isikutele (UU2, UU3, HH2) laenudega, nende osamaksete ja intresside tagasisaamisega. Samas, kohtuistungil kuulatud telefonikõnede salvestistest nähtub üheselt A. Kuzyakini huvi laenu osamaksete vastu, mis veenab kohtukolleegiumi selles, et tegemist ei olnud G. Abuladze isiklike legaalselt teenitud rahadega. G. Abuladze andis 10. mai 2018 istungil selgitusi, et ta on professionaalne pokkerimängija ning ta on osalenud ka välisturniiridel (nt Hispaanias, Portugalis, Tšehhis, Austrias jne). Tema kinnitusel oli ta edukas mängija ning ta võitis suuri summasid, ent samas nentis ta ülekuulamisel sedagi, et vahel juhtus tal seda, et välismaal sai tal kohapeal raha otsa, siis ta palus enda tuttavatel raha juurde saata (nt RR, AA6 ja teised). Seonduvalt Kuzyakiniga tehtud ülekannetesse, siis Abuladze selgitas ülekuulamisel, et ta võttis kunagi Kuzyakinilt 4500 eurot laenu, mida ta maksis seejärel 450-euroste osamaksetena peaasjalikult sularahas 2014 a tagasi. Samas nähtub 10. mail 2018.a ülekuulamisel antud selgitustest, et Abuladze maksis enda sõnul seda toona võetud laenu tagasi veel poolteist aastat hiljemgi, kuivõrd kaitsja küsimustele vastates selgitas ta 28.07.2015 kell 17.22 (4 kd tl 208), 03.10.2015 kell 21.46 (4 kd tl 233), 14.05.2015 kell 16.17 (4 kd tl 145) tema ja Kuzyakini vahel toimunud telefonikõnedes Kuzyakini rahanõudmise kohta, et jutt käib kõik samast toona 2014 a laenatud 4 500 euro tagasimaksmisest. Samas selgitas Abuladze istungil sedagi, et ehkki ta pidi 2014 enda sõnul võtma Kuzyakinilt 4 500 eurot laenu, siis ometigi oli tal tol hetkel endal piisavalt rahalisi vahendeid, et koos Kuzyakiniga laenata UU3-le 10 000 eurot (Abuladze selgitusel laenas tema UU3-le sellest 5 000 eurot ja Kuzyakin laenas ülejäänu 5 000 eurot) ning näiteks 05.01.2015 kell 14.00 Abuladze ja Kuzyakini omavahelise kõne osas (4 kd tl 22) selgitas Abuladze, et see puudutabki nende poolt UU3-le laenatud raha (ja selgitas ühtlasi, et Kuzyakini poolt telefonikõnedes öeldu, et „pole vaja inimest hirmutada, parem elusalt kui surnult“ või „kuule, karistama peab“ näol on tegemist nö Kuzyakini spetsiifiliste naljade ja huumorisoonega)). Lisaks sellele laenas ta enda kinnitusel samal perioodil ka UU2-le 4 000 eurot.

Näiteks, 20.11.2014.a kell 16.13 toimunud telefonikõnes uuris A. Kuzyakin G. Abuladzelt, kas viimasele on rahad ära toodud, ning ka järgmisel päeval 21.11.2014.a kell 16.23 helistas G. Abuladze A. Kuzyakinile tagasi, millises telefonikõnes küsis G. Abuladze A. Kuzyakinilt üle, et kuidas ta peaks rahasid jagama, misjärel helistas A. Kuzyakin kell 18.07 G. Abuladzele tagasi ja uuris, kas Abuladze toimis vastavalt Kuzyakinilt saadud korraldustele. Analoogseid telefonikõnesid sisaldub nimetatud 10. veebruaril 2016.a koostatud jälitustoimingu protokollis teisigi, millest kogumis nähtub, et G. Abuladze üheks rolliks on koguda kokku erinevatelt isikutelt rahasid, millise ülesande täitmist ka A. Kuzyakin kontrollib, ning vajadusel siis ka viimase juhendamisel kogutud rahasid ümber jaotada (sh tuua raha ka A. Kuzyakinile). Seejuures nähtub jälitustoimingu protokollist seegi, et kui G. Abuladze oli näiteks pokkeriturniiridel välismaal, siis A. Kuzyakin küll helistas talle, ent saades teada, et Abuladzet ei ole Eestis, siis rahade kogumised ja väljamaksete tegemine nimetatud perioodiks oli peatunud ja Kuzyakin lubas Abuladze naasmise ära oodata, ent lisaks nähtub seegi, et kui A. Kuzyakin on mõne „teema“ nö lukku pannud, siis ta annab sellest G. Abuladzele teada, kes siis lisab selle nö arvestusse. Näiteks 02.09.2015 kell 15.43 toimunud telefonikõne, kus A. Kuzyakin andis G. Abuladzele teada, et „lõpetas Leoga teema ära“, misjärel Abuladze lubas „selle edasi anda“ ja Kuzyakin lisas igaks juhuks, et „sellele anna edasi, ütle et iga kuu, et ma ei peaks jooksma ja otsima teda...“. Kõigest eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegiumi arvates põhjendatud alus järeldada, et G. Abuladze mängis pokkerit ja käis kasiinos kriminaaltulust saadud rahadega ning kriminaalse taustaga raha „keerutamine“ tekitab võitude näol juurde kriminaaltulu e selle päritolu ei muutu. Kohtukolleegium nõustub ka maakohtu põhjendustega G. Abuladze ja kolmanda isiku - äriühingu V OÜ suhtes tehtud konfiskeerimisotsustuste kohta ning ei pea vajalikuks neid üle korrata.

Ka puudub alus määrata XX-le õiglane hüvitis süüteomenetluses elukohast lahkumise keelu kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju katteks. XX peeti 26. jaanuaril 2016.a kahtlustatavana kinni ning vabastati järgmisel päeval, misjärel kohaldati tema suhtes tõkendit elukohast lahkumise keeld aadressile XXX / XXX (kuni 27. jaanuarini 2017.a). Selgusetuks jääb, milliseid elukorralduslikud toiminguid jäid XX-l tegemata/olemata seoses sellega, et ta kohtus käis. Põhimõtteliselt oli ainuke piirang see, et elukohast lahkumiseks pikemaks ajaks, kui 3 päeva, pidanuks ta kohtult luba küsima. Ainuke elukorraldust segav faktor oli kohustus kohtus käia. Seoses sellega leiab kohtukolleegium, et XX-l on õigus saada hüvitist sõidukulude heastamiseks. XX süüdistati kahes varguse episoodis ja neist ühes loobus prokurör kohtuvaidlustes süüdistusest, teises mõistis maakohus ta õigeks ning selle episoodi vaidlustamisest prokurör loobus. On tõsi, et kahe varguse episoodi arutamisele 4,5 aastat sõita 123 km ja sama palju tagasi, on ebaproportsionaalne kulu ja kui isik õigeks mõistetakse, võib nimetada seda riigi poolt tekitatud kahjuks. SKHS § 8 lg 2 lubab isikul erandlike asjaolude korral nõuda kahju hüvitamist ka juhul, kui esinevad sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alused ning kahju hüvitamata jätmine oleks isikule ülemäära koormav. Sellisel juhul võib vähendada isikule makstava hüvitise suurust. Kohtukolleegiumi hinnangul esinevad erandlikud asjaolud sõidukulude hüvitamiseks osaliselt. Nimelt, kõik üksikkuriteod, ka teiste süüdistatavatele etteeidetavad üksikkuriteod, on toime pandud Lääne-Virumaal. Kuidas määrata KarS § 256 ja 255 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise kohta, on seaduseandja poolt paika panemata. Praegusel juhul on selge, et KTÜ juht elas ühes kohas, liikmed, kes Lääne-Virumaal, kes Tallinnas. Mitmed olulised ja KTÜle iseloomulikud kohtumised toimusid Tallinnas. Enamus kannatanuid, tunnistajaid, kolmandad isikud, elavad Lääne-Virumaal. Kohtukolleegium nõustub sellega, et kriminaalasja arutamine Harju Maakohtus ei ole kohtualluvuse mõttes vale ja see on ka seadusega lubatud. Nimelt sätestab KrMS § 24 lg 3, kui kuriteo toimepanemise kohta ei ole võimalik kindlaks määrata, arutatakse kriminaalasja kohtus, kelle tööpiirkonnas on kohtueelne menetlus lõpule viidud. Kindlasti oli see ka materiaalses mõttes riigile ökonoomsem, sest kaitsjad olid Tallinnast, prokurör samuti. Nende kohalolek oli vajalik kõigil istungitel ja nende sõitmine Viru Maakohtusse e kõige lähemale Rakverre, oleks olnud kulukam, kui enamus menetlusosaliste ühekordne sõitmine Tallinna ja mõne süüdistatava tihedam Tallinna sõitmine. Samas aga XX oli seotud ainult üksikkuritegudega, mis olid toime pandud Lääne – Virumaal. Ehks siis, võib väita, et XX kulud tekkisid mitte temast olenevalt, vaid kaassüüdistatavate poolt KarS § 256 ja 255 kuritegude toimepanemisega seoses. Arvestades eelöeldut, leiab kohtukolleegium, et sellises olukorras süüdistatava õigeksmõistmisel on tema sõidukulud hinnatavad süüteomenetluses tekkinud varalise kahjuna. XXi kaitsja arvestas kohtusse ilmumise kulud järgmiselt: XX elas alaliselt LääneVirumaal X külas. Kohtuistungitel käis ta oma autoga. Google maps andmetel on sellise teekonna pikkuseks Liivalaia kohtumajja 123 kilomeetrit. Riigi õigusabi osutavale kaitsjale hüvitatakse sõidukulud 36 senti kilomeeteri kohta. Taotluse esitamise ajal oli XX osalenud 64 istungil. Seega sõidu kulud kohtusse ilmumiseks olid tal vähemalt 64x2x123x0,36=5667,84 eurot.

19.Süüdistatava A. Velsi kaitsja apellatsioonis taotletakse võtta kriminaalasja materjalide juurde õigusabikulude arved, milliseid maakohus keeldus vastu võtmast ja apellant taotleb nende hüvitamist. Ringkonnakohus võttis arved vastu ja selgitas, et võtab seiskoha kohtuotsuses. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, 3. oktoobril 2019 kohtuistungil esitas A. Vels taotluse õigusabi hüvitamiseks ja palus vastavad dokumendid võtta kriminaalasja juurde. Süüdistatav selgitas, et need on eelmise advokaadi Rakvere arved, mis ta on maksnud advokaadile Küllike Namm. Maakohus jättis taotluse rahuldamata ja selgitas, et ei pea asjassepuutuvaks antud juhul Riigikohtu lahendit, millele süüdistatava kaitsja viitas (3-1-1-70-08) Riigikohtu lahend, mida märkis kaitsja Sillar, käib kaitsjatasude kohta ja on hoopis teises kontekstis. A. Velsi puhul on situatsioon teine. Tegemist on Rakvere episoodis ammu tekkinud õigusabi kuludega, mis tähendab, et seda oleks saanud esitada kohtule varem. Need asjaolud olid A. Velsile varem teada, sest need on hoopis teise advokaadi kulud, Rakvere aegsed. Süüdistataval oli aega esitada seda nii taotluste voorus, kui ka täiendavate taotluste voorus. Seega seda taotlust kohus ei rahuldanud. Taotlusele on lisatud 8 arvet. Tegemist on adv. K.Nammi poolt osutatud õigusabiga ja kõik toimingud on toimunud kohtueelses menetluses. Enamus neist 5-6 aastat tagasi ja Lääne Virus uuritud kriminaalasjaga, mis saadeti esialgselt Rakvere kohtumajja ja siis liideti põhiasjaga Harju Maakohtus. Oluline on aga siiski rõhutada, et tegemist on kaitseteenusega, mis on osutatud kohtueelses menetluses. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esitada menetlejale, kelle menetluses on kulud tekkinud. Kui kohtueelne menetlus ei lõpe kriminaalasja lõpetamisega, millega koos kulude hüvitamine tuleb otsustada, siis otsustab menetluskulude hüvitamise kohus vastavalt kohtuotsuse liigile ja seda kõigi kriminaalmenetluses esitatud taotluste alusel. Seetõttu kohtukolleegium esitatud taotlust ei rahulda. G. Abuladzelt menetluskulude väljamõistmise osas märgib kohtukolleegium, et tema suhtes on maakohus teinud süüdimõistva otsuse ja ringkonnakohtu otsusega jääb tema suhtes maakohtu muutmata. Seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalist seisundit kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekuid ja varalist seisundit tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei

Vels mõisteti õigeks 3 kuriteoepisoodis ja süüdi 9 erineva KarS-i §-i järgi. Samuti oli ajamahukas apellatsiooni koostamine, prokuröri apellatsiooni analüüs, prokuröri vastuväidete analüüs, kohtuistungiks ettevalmistamine. Kõik nimetatud asjaolud näitavad, et tegemist on kriminaalasjaga, kus on põhjendatud kaitsja tasu suurendamine 500%. Teine taotlus on esitatud kohtuistungil osalemise ajakulu eest ja see on 313,20 eurot koos käibemaksuga. Teise taotlusega kohtukolleegium nõustub. Esimese taotluse osas aga märgib järgmist. Tasude ja kulude korra praeguse redaktsiooni § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, kokku mitte üle 6 tunni ühes kohtuastmes. Kaitsja on taotluse kohaselt kulutanud 6 tundi, mis on maksimaalne. Aeg on kulunud tal kohtuotsuse analüüsile, apellatsioonkaebuse koostamisele. Kohtukolleegium nõustub, et A. Vels oli isik, kelle suhtes oli kõige rohkem kuriteoepisoode ja maakohtu otsuse lugemine ja analüüs võis olla ajaliselt kulukas. Samas, kohtukolleegium rõhutab, et vaidlustatud kohtuotsuse puhul ei saa selle analüüsi ajakulule anda hinnangut kindlasti mitte lehekülgede arvu pinnalt. Kohtuotsuse lugejale on arusaadav, et suur osa teksti e kõik see, mis puudutab süüdistusi, ei vaja igakordselt ülelugemist ja seda teksti on ebamõistlikult palju. Apellatsiooni lugedes võib väita, et selle koostamisel ei ole kaitsjal küll olnud vajadust kõike uuesti läbi töötada jne. Esiteks, kaitsja taotleb tasude ja kulude korra § 2 lg 1 alusel tasu piirmäära suurendamist 500% e maksimaalses määras, sest riigi õigusabi osutamine on olnud eriliselt töömahukas ja keerukas. Kohtukolleegium peab piirmäära suurendamise taotlust põhjendamatuks. Tegemist on mahuka kriminaalasjaga, kuid maakohtu apelleerimisel A. Velsi osas ei ole kaitsjal, kes osales maakohtus menetluses aastaid kaitsjana, ja pidas maha ka kohtuvaidlused, mingit vajadust seda mahtu taaskord läbi töötada. Pole alust rääkida ka keerulisest kriminaalasjast. A. Velsi üksikkuriteod moodustavad isiku- ja varavastased kuriteod. Kuritegeliku ühendusega seonduv on samuti juba läbi töötatud ja pähe õpitud maakohtu menetluses. Sisuliselt on kogu kaitsetaktika kaitsja poolt maakohtu menetluses juba välja töötatud ning keerulisest ja mahukast kriminaalasjast apellatsioonimenetluses ei ole alust rääkida. Küll peab kohtukolleegium õigustatuks maksimaalset mahtu e 6 tundi ajakulu ja sellest tulenevalt on kaitsjatasu 388,80 eurot (koos käibemaksuga). Seega on kokku põhjendatud kaitsjatasu summas (313,20+ 388,80) 702 eurot (koos käibemaksuga). Kuna A. Velsi suhtes on esitatud prokurör apellatsiooni, siis jätab kohtukolleegium menetluskulud apellatsioonimenetluses riigi kanda. Süüdistatava A. Kuzyakini kaitsja adv. A. Neiland , kes kaitses A. Kuzyakinit maakohtus ja esitas ka apellatsiooni, kuid kelle volitused lõppesid apellatsioonimenetluses enne kohtuistungit, on esitanud taotluse hüvitada temale tasu seoses järgmiste kaitsetoimingutega: apellatsiooni koostamine 270 minutit, apellatsioonile täienduse koostamine 90 minutit ja kaitsealusele vanglas protokollide tutvustamine 75 minutit. Sõit Tallinna vanglasse on 36 km. Kokku taotleb kaitsja hüvitada koos käibemaksuga temale 483,36 eurot. Kohtukolleegium leiab, et isegi arvestades seda, et apellatsioonis tõsiseltvõetavaid põhjendusi ei olnud, ei ole tegemist ülepaisutatud ajakuluga ja tasu on põhjendatud ning need jäävad riigi kanda, kuna A. Kuzyakini osas esitas apellatsiooni ka prokurör ja käesoleva otsusega kohtukolleegium samuti täpsustas maakohtu otsust tema osas.

Lepingulistest kaitsjatest on esitanud taotluse õigusabi kulude hüvitamiseks süüdistatava M. Kase kaitsja adv. A. Luberg ja U. Velsi kaitsja adv. S.Reinsaar. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt leidnud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Seejuures tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates arvesse võtta ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 133 ja otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p-d 44–45). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.detsembri 2017 määrus asjas 1-17-7077 ja 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 185 lg 1 lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Süüdistatava U. Velsi lepinguline kaitsja S.Reinsaar esitas taotluse hüvitada temale õigusabi kulud prokuratuuri apellatsioonile vastuväidete koostamise eest. Kokku moodustab see menetluskulu 975 eurot koos käibemaksuga (6,5 tundi 13. aprilli 2020 menetlusdokumendi koostamise eest, 125€/h + KM). Maakohtu otsusele apellatsiooni koostamise puhul tegutses kaitsja pro bono põhimõttel ning sellega seonduvalt U. Velsilt õigusteenuse eest tasu ei küsitud. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist vajaliku õigusteenusega ja tunnitasu on mõistlik. Kuna U.Velsi suhtes oli apellatsiooni esitanud prokurör ja tegemist on ka prokuröri apellatsioonile esitatud vastuväidetega, kannab need menetluskulud riik. M. Kase kaitsja adv. A. Luberg taotleb õigusteenuse osutamise eest apellatsioonimenetluses hüvitada M. Kasele 4200 eurot. Apellatsioonimenetluses osutatud õigusteenuse sisu: tutvumine maakohtu otsusega, otsuse ülesehitus, otsuse seisukohtade tuvastamine ja analüüs, sh võrdlus praktikaga kuritegeliku ühenduse (eelkõige T asi aga ka teised), omavoli ja väljapressimise asjades – kulutas kaitsja 360 minutit; valikuline tutvumine maakohtu istungi protokollidega ja helisalvestistega- 330 minutit; valikuline tutvumine kohtueelse menetluse materjalidega – 180 minutit; Kohtumine M. Kasega vanglas 30 minutit; apellatsiooni koostamine, korduv kooskõlastamine kliendiga telefoni teel, esitamine – ca 840 minutit; suhtlus kliendiga telefoni teel seoses viimase seisukohtade ärakuulamisega ajavahemikul apellatsiooni esitamine kuni 9.06.2020 – 60 minutit. 10.juuni kohtuistung orienteeriv 240 minutit, mis tegelikult kestis 300 minutit. Esmalt märgib kohtukolleegium, et tegemist on kliendilepingus kokku lepitud koondtasuga, mida on siis taotluses lahatud. Seetõttu tunnitasu märgitud ei ole, on vaid märkus, et sarnastest asjades on 125 eurot ja enam. Kohtukolleegium märgib, et

Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (6)

Lahendi tekst

K O H T U O T S U S

Sarnased lahendid

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

EDASIKAEBAMISE KORD

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

(F43.1).

VASTUSED APELLATSIOONIDELE:

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

RESOLUTSIOON