Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

teda maha lasta ja ära tappa. Tulles relvaga akna juurde nähtvale, siis hoiatasin teda, et mul on relv ja lõpetagu koha. Kuulis relva laadimise heli ning tegi hoiatuslasu maha. XX ei reageerinud sellele vaid tõstis relva katkise akna avasse ja karjus, et laseb. Sellepeale lasi ukse pihta enda meelest 1 või 2 lasku allapoole ukse lehte. Oli šokis, kuna vend tahtis teda tappa. Oli hädakaitses, sest elu ja tervis olid ohus. Fotodelt on näha, et kestad on ühe kohapeal ja relvaga ei ole liigutud ning laskmise koht on ligikaudu 3-4 meetrit, mitte lähemalt. Seega lähilaske ei olnud ja rohkem kui 6 padrunit ka ei olnud. Oli 1 hoiatuslask ja 5 lasku ukse pihta. Kui oleks olnud tulistamine aknast, siis oleks pidanud olema esikus ohtralt püssirohu põlemisjääke ja jääke oleks pidanud olema ka köögi uksel. Ka XX riietelt ei leitud püssirohu põlemisjääke. See ei olnud tahtlik tapmine. On südamest kahju, et see sündmus nii lõppes. Kahetseb südamest, et põhjustas inimese surma, ta oli ikkagi lihane vend.

pikemat aega kirjeldatud afektiivses seisundis ning arvestades muuhulgas juba XX poolt väljendatud argessiivset hoiakut, võis käsitleda ähvarduse täideviimise algusena mis tahes kannatanu käes olnud eset või isegi viimase liigutust, mis oleks sarnane relva kasutamise kavatsusega, sest Heiki Hansalu käsutuses olid rea tunnistajate (sealhulgas ka kannatanu poja) käest pärinevad andmed, et XX-l oli tulirelv. Siinkohal ei saa olla mingit muud järeldust peale ühe: Heiki Hansalu kartis tõepoolest sellel konkreetsel päeval tapmisähvarduse reaalset täideviimist oma venna XX poolt, kelle käsutuses oli tema andmetel tulirelv ja kes Heiki Hansalu hoiatusest hoolimata (neid temapoolseid ütlusi ei saa samuti ümber lükata), et ka temal on püstol ja ta võib samuti tulistada, pöördus sellegipoolest maja ukse juurde tagasi, mis täiendavalt tekitas Heiki Hansalu’s kindluse, et XX tuli maja ukse juurde tagasi eesmärgiga viia oma ähvardus täide. Seejuures puudus Heiki Hansalu’l võimalus jõuda ennast kuhugi ära peita oma elu ja tervise kaitsmise eesmärgil. 4.4 Kokkuvõtvalt võib eeltoodust tulenevalt jõuda ühesele seisukohale, et arvestades XX kirjeldatud eelnevat suhtumist oma venda, tema argessiivsust sel päeval ja Heiki Hansalul olevat informatsiooni relva olemasolust XX-l, võis Heiki Hansalu küll arvata, et tema viibib hädakaitseseisundis. Ja kui isegi asuda seisukohale, et Heiki Hansalu kujutas endale ekslikult ette, et ta viibib sellises seisundis (ja selliseks eksimuseks olid olemas kõik alused), siis tema tegevus on hõlmatav KarS § 31 lõikes 1 toodud tingimustega ehk järelikult tuleb tema tegevust käsitleda ettevaatamatusest toimepandud süüteona, mida tuleb kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 järgi. Taolise järelduse kasuks räägib ka tehtud laskude suund – mitte pea ja keha, vaid jalgade piirkonda. Kuid see asjaolu, et kannatanu pole üritanud Heiki Hansalu tehtud hoiatusest ja tema poolt alustatud tulistamisest hoolimata lahkuda ukse juurest koheselt peale esimest lasku, kuigi ta suutis seda teha pärast kõigi haavade saamist, oli Heiki Hansalu jaoks nö täiendavaks märguandeks, et tema vend soovib avada tuld. Tuleb nõustuda Heiki Hansalu esitatud versiooniga olukorrast, kus ta tajus reaalset ohtu enda elule ja tervisele ning et ta vastas sellele ründele. 4.5 Arvestades Heiki Hansalul esinevat ja eelnevalt kirjeldatud pikaajalist afektiivset seisundit (mis loomulikult esines jätkuvalt ka sel päeval), samuti sel päeval talus asetleidnud konflikti, ähvardamist ja solvamist, siis kõik see kogumis tingiski tugeva hingelise erutuse äkilise tekkimise, mis omakorda põhjustas Heiki Hansalu vastutegevust. Kuid sellisel juhul tuleb tema tegevust kvalifitseerida KarS § 115 järgi ehk provotseeritud tapmisena. Teoreetiliselt võib see tegu langeda kokku ka teoga, mis on hõlmatav KarS § 31 lg. 1. KANNATANU SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

PROKURÖRI SEISUKOHT:

6.1 Prokuratuuri arusaamist mööda on kaitsja üks etteheiteid maakohtule selles, et kohus hindas karistuse määramisel hetkel valitsevat olukorda, mis viis XX surmani, kuid jättis arvestamata vendade vahelise pikaajalised vaenulikud suhted, mis kaitsja hinnangul olid eelkõige tekkinud XX süü läbi. Nagu riiklik süüdistaja juba ka maakohtus ütles, siis antud kriminaalasja puhul on tegu olukorraga, kus kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteosündmusega on küll seotud kaks inimest, n-ö XX ja Heiki Hansalu, kuid Heiki Hansalu teo tagajärjel on meil võimalik kriminaalmenetluses teada saada üksnes süüdistatava versiooni toimunust. Sellest tulenevalt on väga keeruline praegusel ajahetkel väita kumb vendadest oli selles pikalt arenenud/ vindunud perekondlikus tülis suurem süüdlane või selle algataja. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et X ja Heiki Hansalu ei saanud üksteisega hästi läbi ning arvestades tunnistaja CC poolt kohtus öeldut (17.01.2019 toimunud kohtuistungi protokoll, lk 13), siis Heiki Hansalu puhul on pigem tegu inimesega, kes hoiab emotsioonid endale ning ei näita neid välja, mistõttu tulebki siinkohal toetada tunnistaja järeldust, et kuskilt sai Heiki Hansalu mõõt lihtsalt täis. 6.2 Prokuratuur on arvamusel, et maakohtu seisukoht, et sündmus ei leidnud aset mitte selliselt nagu süüdistatav seda kinnitab, on õige. Prokuratuur avaldas juba kohtuvaidluse ajal arvamust, et Heiki Hansalu ütluste puhul on tegu end õigustava tõendiga, millega aga lähevad vastuollu teised kriminaalasjas uuritud tõendid. Nii tuleneb kaitseversioonist, et XX ähvardas süüdistuses nimetatud ajal ja kohas süüdistatavat nii verbaalselt kui ka relvaga. Kuid see väide (eeskätt relvaga ähvardamine) ei ole mitte ühegi objektiivse tõendiga kinnitust saanud. Kohtuliku arutamise ajal oli võimalik aimata, et kaitseversiooni kohaselt selleks relvaks, millega väidetavalt XX süüdistatavat ähvardas, oli plastikust mängupüstol, mis läbiotsimise käigus leiti elumaja teiselt korruselt. Kuid pärast seda, kui läbiotsimise käigu kohta käis kohtus ütluseid andmas menetlustoimingul osalenud uurija, kelle selgituse kohaselt paiknes mängupüstol peaaegu kinnises lauasahtlis, sellest versioonist loobuti. 6.3 Apellatsioonis on kaitsja avaldanud arvamust, et üheks relvaks, mida XX kasutas Heiki Hansalu ähvardamisel, oli XXX talus 06.07.2018. a toimunud läbiotsimisel taluhoone esikust köögi ukse eest kassiliivapakendist leitud roostetanud relvaraud. Prokuratuuri hinnangul on tegu kaitsja absurdse väitega, kuna eluliselt ei ole kuidagi usutav, et XX, pärast vigastada saamist n-ö pakkis ähvardamiseks kasutatud relva kassiliiva pakendamiseks mõeldud kotti. Samuti ei lähe kassiliivakotist leitud relv kokku selle relva kirjeldusega, millega Heiki Hansalu sõnul teda ähvardati. Nimelt vastas Heiki Hansalu prokuröri küsimusele mis relvaga teda ähvardati seda, et „võis olla püstol. Käsi paistis ka tagant“ (29.01.2019 kohtuistungi protokoll, lk 15). Kusjuures olgu siinkohal mainitud, et selle vastuse juurde süüdistatav näitas püstoli käes hoidmise liigutust. 6.4 Nii nagu maakohtus nii ka apellatsioonis kaitsja väidab, et Heiki Hansalul puudus võimalus ennast kuhugi peita oma tervise ja elu kaitsmise eesmärgil. Prokuratuur ei saa ka selle kaitsja väitega nõustuda. Esmalt ei saa mööda vaadata faktist, et sündmus leidis aset situatsioonis, kus kannatanu viibis majas sees (kusjuures kinnise ukse taga) ja süüdistatav majast väljas. Teiseks on riikliku süüdistaja jaoks kõnekad süüdistatava enda kohtus antud ütlused enda tegutsemise kohta pärast tulistamist (29.01.2019 kohtuistungi protokoll lk 16). Nimelt läks Heiki Hansalu sõnul ta pärast tulistamist maja juurde, et „lihtsalt vaadata kus maal XX on ja kuhu ta läks, mis edasi toimub ja millega ta nüüd sealt tuleb“. Täpsustades, et „tal oli soov olukorda hinnata, et millega ta tuleb välja, mis edasi toimub, kas pean ära jooksma, kuhu poole“ (29.01.2019 kohtuistungi protokoll, lk 16). Olgu siinkohal mainitud, et kogu menetluse kestel on süüdistatava versioon olnud selline, et ta ei olnud pärast tulistamist kindel kas ta sai oma vennale pihta või mitte. Seega olukorras kus rünnatav ei saa kindel olla

kas ründaja võib ähvardamisi jätkata või mitte, kuid sellest hoolimata ta julgeb minna majale lähedale, et vaadata, mida ründaja edasi otsustab teha, siis järelikult on kogu selle aja olnud rünnataval n-ö kuklas teadmine, et tal on võimalik sealt sündmuskohalt põgeneda. Sellise tõlgenduse kasuks räägib asjaolu, et tegelikult ei olnud ju Heiki Hansalu jaoks selleks hetkeks, kui ta otsustas maja juurde minna, asjaolud muutunud- ta teadis, et XX on majas ning tal on relv. Kui just Heiki Hansalu ei olnud selleks hetkeks kindel, et ta on XX kahjutuks teinud ning sellest tulenevalt oli tal julgus minna aknast sisse vaatama mis majas sees toimub. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja ja süüdistatava väide põgenemise võimatusest eluliselt mitte usutav ning kriminaalasjas uuritud tõenditega mitte kooskõlas olev. 6.5 Süüdistatava kaitseversiooniks on olnud see, et viibides süüdistuses nimetatud ajal XXX talus, oli temal teadmine, et tema vennal XX-l on relv(ad). Kriminaalmenetluses aga selgus, et teadmised selle kohta, et XX-l on relv, pärinevad kõige hilisemalt 10-12 aasta tagusest ajast ning kõige värskemalt 4-6 aasta tagant. Mitte ükski tunnistaja ega ka süüdistatav ise ei kinnitanud kohtus, nagu oleks nad kannatanu käes relva näinud viimastel aastatel. Kusjuures kriminaalmenetluses kogutud tõenditest tulenevalt nad ei saanudki seda väita, kuna kriminaalmenetluses on tuvastatud, et XX-l ei olnud XXX talus mitte ühtegi tulirelva. Kokkuvõtvalt on riiklik süüdistaja arvamusel, et kuivõrd kaitsja ja süüdistatav ei ole rahul maakohtu järeldustega, siis esitatud apellatsioonides taotletakse sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Prokuratuur on aga seisukohal, et apelleeritav maakohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Seda nii kuriteo kvalifitseerimise kui ka karistamise osas.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 7.3 Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud süüdistatava Heiki Hansalu, tunnistajate HH, CC, PP, UU, RR, MM, EE, LL ja AA ning kannatanu RR ütlusi ning esitatud kirjalikke tõendeid. Seejuures ei ole maakohtu poolt tähelepanuta jäetud süüdistatava ja tema kaitsja väited ja esitatud tõendid. Maakohtu otsuses on üheselt käsitletud nii süüdistatava, kui tema kaitsja seisukohti ning ka prokuröri seisukohti (kd 2 lk 139-149). Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seega ei pea ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 sättest oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-8-05, p 9 , 3-1-1-108-10, p 9 ja 3-1-1-23-11 p 18).

märgitud seisukohti. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seejuures on süüdistatav ja kaitsja jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et süüdistatava Heiki Hansalu ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava Heiki Hansalu ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonides esitatud ei ole.

õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 31 lg 1 mõttes ning kaitsja on taotlenud süüdistatava teo ümber kvalifitseerimist KarS § 117 lg 1 järgi. Karistusseadustiku üldosa paragrahv 31 lg 1 reguleerib olukorda kus isik arvab ekslikult, et viibib hädakaitse seisundis (n-ö näilik hädakaitse) ning peab oma tegu selles olukorras lubatavaks. Seega teo õigusvastasuse võib välistada KarS § 31 lg 1 järgi ka eksimus teo õigusvastasust välistavas asjaolus. KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. KarS § 31 lg 1 esimene lause määrab, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Maakohus on hinnanud, kas süüdistatav Heiki Hansalu kujutas endale ekslikult ette, et XX asub teda relvaga ründama ning jõudis üheselt järeldusele, et Heiki Hansalu käitumises ei esine õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 31 lg 1 mõttes. 10.1 Kolleegium asub seisukohale, et apellantide järeldus KarS § 31 lg 1 esinemise osas ei vasta maakohtu poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele. Maakohus on põhjalikult analüüsinud objektiivset olukorda ja Heiki Hansalu käitumist hinnates arvestanud kogutud tõendeid kogumis ja jõudnud õigele järeldusele, et Heiki Hansalu ei tegutsenud ka näiliku hädakaitse seisundis. Kolleegium nõustub maakohtuga ja asub seisukohale, et kogutud tõendite pinnalt kogumis ei ole võimalik jaatada Heiki Hansalu puhul eksimusest KarS § 31 lg 1 esimese lause tähenduses ning sellest tulenevalt ei ole võimalik kvalifitseerida süüdistatava Heiki Hansalu poolt toimepandud kuritegu KarS § 117 lg 1 järgi. Sarnaselt maakohtuga ei tuvastanud kolleegium kogutud tõendite pinnalt, et süüdistatav Heiki Hansalu oleks viibinud hädakaitseseisundis (näilik hädakaitse). Maakohtu poolt analüüsitud tõenditest ei tulene, et XX mingistki käitumisest oleks süüdistatav Heiki Hansalu võinud arvata ja endale ekslikult ette kujutada, et tegemist on relvastatud ründega tema kehalisele puutumatusele või elule. Üksnes tapetu poolsed verbaalsed ähvardused ei anna veel alust järelduseks, et järgneb relvastatud rünnak. Sellist käitumisakti, mis viitaks relvaga või relvataolise esemega ründele tapetu XX poolt süüdistatava Heiki Hansalu suhtes ei kinnita ükski tõend peale süüdistatava enda ütluste, mille maakohus ebausaldusväärseks tunnistas. 10.2 Maakohus analüüsis põhjalikult (kd 2 lk 148-149) süüdistatava ja kaitsja seisukohti väidetava eksliku hädakaitseseisundi esinemise kohta, leides, et Heiki Hansalu versioon viimase suhtes toimepandud vahetu õigusvastase ründe olemasolust pole tõendatud. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et mitte üksi tõend ei kinnita, et tapetu XX-l oleks olnud relv või relvataoline ese käes ja ta vinnastas seda ajal, mil ta suhtles läbi kinnise ukse süüdistatavaga. Seega kogumis hinnatud tõendite pinnalt ei saa rääkida eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 tähenduses. 10.3 Kuigi maakohus tuvastas, et süüdistatav ei kujutanud endale ekslikult ette asjaolusid, mis nende tegelikkusele vastavuse korral looksid hädakaitseseisundi KarS § 31 lg 1 ja § 28 lg 1 mõttes, analüüsis maakohus ka olukorda, et isegi kui jaatada, et süüdistatav arvas ekslikult, et viibib hädakaitse seisundis (n-ö näilik hädakaitse), on antud juhul ületatud süüdistatava poolt hädakaitse piire. Kolleegium nõustub maakohtuga, et sellisel juhul oleks süüdistatava kaitsetegevus, mis seisnes relvast tulistamisel korduvalt (vähemalt seitse lasku) tapetu suunas ja seda olukorras, kus viimane endast ohtu ei kujutanud, on ka ettekujutatava relvaga ähvardamise takistamise valguses käsitatav kannatanule ilmselgelt liigse kahju põhjustamisena. Seega ei ole tegemist säästvaima kaitsetegevusega ning objektiivselt oleks süüdistatav ületanud hädakaitse piire. Ilma hoiatuslasku tegemata, tulistades lähedalt (eksperdiarvamuse kohaselt lähilask ehk lasukaugus vähem kui 2 meetrit) XX korduvalt kõhu piirkonda olukorras, kus selle jaoks puudus igasugune (sh ettekujutatav) vajadus, on ilmne, et

süüdistatav vähemalt teadis ja möönis, et põhjustab tapetule ilmselgelt liigset, hädakaitsepiire ületavat kahju. Seega sellises olukorras oleks süüdistatav tegutsenud hädakaitse piire ületades vähemalt otsese tahtlusega ning järelikult oleks Heiki Hansalu ka ettekujutatud asjaolude valguses ületanud hädakaitse piire KarS § 28 lg 2 mõttes, siis ei kohalduks KarS § 31 lg 1 säte.

varasemate tekkinud konfliktide raames tulenevat tunnistajate ütlustest, ei võimalda kogutud tõendid kogumis rääkida sellest, nagu olnuks XX tapmine ajendatud tema enda õigusvastasest käitumisest ning kohtulikul arutamisel uuritud tõendid ei kinnita provotseeritud tapmist käsitlevat kaitseversiooni. 11.3 Kolleegium nõustus eelnevalt maakohtuga, et pole tõendamist leidnud tapetu poolne süüdistatava relvaga või relvataolise esemega ähvardamine, vaid jaatada saab ainult verbaalset ähvardamist, siis tapetu XX poolne verbaalne vägivald süüdistatava Heiki Hansalu suhtes ei õigustanud kindlasti süüdistatava poolt vastukaaluks sellise vägivalla kasutamist, millega saabus inimese surm. Kolleegium asub seisukohale, et hingelise erutuse seisundile on iseloomulik, et see tekib äkki ja kaob suhteliselt kiiresti, kuid ilmselgelt ei kao taoline seisund koheselt peale teo toimepanemist. Arvestades süüdistatava Heiki Hansalu tegutsemist koheselt peale XX tulistamist, s.o väljus väravast, tegi suitsu ja ootas ning helistas vend CC-le, läks koju ja andis relva tütre HH kätte, ei saa ilmselgelt jaatada, et tegemist oleks olnud isikuga, kelle käitumine oleks väljendanud erutusseisundit või kes oleks viibinud mingis erilises psüühilises seisundis. Pigem näitab Heiki Hansalu taoline tegutsemine vahetult peale XX tulistamist üheselt süüdistatava Heiki Hansalu poolt otsustuskindlat ja kaalutletud tegevust, mis ilmselgelt ei oleks omane isikule, kes viibiks tugevas erutusseisundis või mingis erilises psüühilises seisundis. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Heiki Hansalu käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 lg 1 järgi ja käesolevas asjas õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

arvestada kannatanu käitumist täiendavalt süüdistatava süü suurust mõjutavaks ja karistust vähendavaks asjaoluks. 12.2 Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingile erandlikule asjaolule, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kaitsja ei ole põhjendanud miks tuleks apellatsioonis toodud asjaolu (kannatanu käitumine jne) korduvalt lugeda karistusmäära vähendavaks asjaoludeks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine Heiki Hansalu isikust tulenevaid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Heiki Hansalu süüle ning selle vähendamiseks puudub alus. 12.3 Kaitsja taotlusele kohaldada KarS § 74 sätteid, tuleb märkida järgmist. Antud juhul tuleb arvestada karistuse raskust, mille toimepanemise eest on seadusandja ette näinud karistuse vaid vangistuse näol ning millele viitab juba iseenesest KarS § 113 lg 1 sanktsioon vangistus kuuest kuni viieteistaastase vangistuseni, seega ainuüksi kuriteo raskusest tulenevalt ei saa kaalumisele tulla karistusest tingimisi vabastamine. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul ning otsuses nr 3-1-1-80-04 on märgitud, et KarS § 74 esimeses lõikes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Lisaks tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvatest seisukohtadest, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Sellisest põhimõttest lähtuvalt, arvestades KarS § 74 lg 3, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni viieks aastaks.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.