Harju Maakohtu 12. septembri 2018 määrus, millega jäeti kannatanu XX (X) hagi süüdimõistetu Anton Lissovi ja tsiviilkostja Y OÜ vastu kriminaalmenetluses läbi vaatamata
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
kannatanu XX (ik XXXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaadi abi Artur Sanglepp, määruskaebus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX esindaja Artur Sanglepa määruskaebus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 12. septembri 2018 määrus ja kohustada Harju Maakohut jätkama tsiviilhagi osas kriminaalasja arutamist.
Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja 390 eurot valitud esindaja tasu katteks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
Harju Maakohus registreeris 6. märtsil 2017 kohtusse saabunud süüdistusakti Anton Lissovi süüdistuses KarS § 121 lg 1 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 1) ja KarS § 119 lg 1 järgi. Süüdistusaktile oli lisatud kannatanu XX esindaja 17. oktoobril 2014 esitatud tsiviilhagi Y OÜ, Anton Lissovi ja AA vastu ning 7. augustil 2015 ja 12. oktoobril 2015 esitatud tsiviilhagi täpsustused.
1-17-2291
1.1.17. oktoobri 2014 tsiviilhagis taotleti Y OÜ-lt, A. Lissovilt ja AA-lt solidaarselt XX-le kuriteoga tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Varalise kahju suurus oli tsiviilhagi kohaselt 1 276,06 eurot (otsene varaline kahju 211,06 eurot ja kuni 2014. aasta oktoobrini saamata jäänud tulu 1065 eurot), alates novembrist 2014 tekkiv saamata jäänud tulu igakuise perioodilise maksena 316,2 eurot kuus. Mittevaraline kahju hüvitamist taotleti kohtu poolt määratud õiglases ulatuses, kuid mitte vähem kui 15 000 eurot. Lisaks taotleti VÕS § 113 alusel viivise väljamõistmist alates kohustuste sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seejuures märgiti, et arvutus viivise kohta esitatakse kohtumenetluse käigus. Veel paluti jätta XX menetluskulud solidaarselt Y OÜ, A. Lissovi ja AA kanda. Hagis märgitud otsene varaline kahju moodustub XX ravimi- ja haiglaraviarvetest, millest hageja on maha arvestanud kannatanule makstud sotsiaaltoetuse. Saamata jäänud tuluna on hagis arvestatud 21. juulist 2014 kuni oktoobrini 2014 saamata jäänud töötasu summas 1276,06 eurot ning töötasu, mida XX oleks saanud alates 2014. aasta novembrist arvestades sellest maha igakuise sotisaaltoetuse). Kuna XX töövõimetuse taseme kestus ja selle määra muutumine polnud tsiviilhagi esitamise hetkel ette teada, leidis hageja, et seda saamata jäänud tulu tuleb maksta kuutasuna 312,2 eurot kuus kuni töövõimetuse määra muutumise või lõppemiseni. Lisaks märgiti hagis, et kuna kahju kogu aeg suureneb, on tsiviilhagejal õigus ka tulevkus esitada täiendav tsiviilhagi igakuistele kahjuhüvitise maksetele. Mittevaralise kahju osas pidas hageja oluliseks, et kannatanule tekitati kostjate süülise käitumise tagajärjel hulgaliselt eluohtlike kehavigastusi, sh peas, mille tõttu on kannatanu haiglasse saabudes üliraskes seisundis ja vajas operatsiooni. Hagi esitamise ajal oli tema töövõimetus 100%. Samuti kannatab hageja läbielamiste tulemusena tugevate psüühiliste ja psühhosomaatiliste sümptomite all, tal pole võimalik iseseisvalt hakkama saada ning teda valdab masendus, kurbus ja hüljatuse tunne. Veel tuleb arvestada, et tegemist on noore inimesega, kelle tuleviku-, perekonna- ja karjääriplaanide realiseerumine on kuriteost saadud vigastuste tõttu oluliselt häiritud. Veel märgiti, et ründe tõttu said kahjustada XX nägemine ja hambad. Tsiviilhagi lõpus märgiti, et hagis esitatud kahju ei ole lõplik, mistõttu jätab hageja endale reservatsiooni täiendavate hagide esitamiseks tulevikus. Tegemist on raske tervisekahju tekitamise juhtumiga, kus asjaolud võivad muutuda, mis omakorda võib anda aluse hagi täiendamiseks. Tsiviilhagi juurde olid lisatud XX SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Ida-Tallinna Keskhaigla haiguslood, ravimite kuludokumendid, haigla ravikulud, Sotsiaalkindlustusameti 4. septembri 2014, 11. septembri 2014 ja 23. septembri 2014 otsused, sotsiaaltoetuse kuludokument, XX tööandja teatis, Norra töö palgaandmed, KSA Silmakliiniku arve, breketi kuludokumendid ning dokument hambaasendi anomaalia kohta.
1.2.7. augusti 2015 täpsustas kannatanu esindaja kuriteoga tekitatud varalise kahju nõuet, s.o saamata jäänud töötasu ja majanduslike võimaluste vähenemisest tekkinud kahju.
1-17-2291 Saamata jäänud töötasu muutumise põhjuseks oli XX töövõimetuse määra muutumine 8. aprillist 2015 100 protsendilt 70 protsendile. Selle tulemusena oli vastavalt kannatanule ettenähtud palgale 1. augustist 2014 kuni 31. oktoobrini 2014 XX saamata jäänud töötasu 1065 eurot ja 1. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2015 3000 eurot. Eeltoodust tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse või pensioni maha arvestamisel oli XX töövõimetusest tingitud sissetulek vähenenud perioodil 1. augustist 2014 kuni 31. märtsini 2015 kokku summas 2087 eurot. Samuti täpsustas hageja saamata jäänud tulu, mille hüvitist tuleb XX-le maksta igakuise tasuna kuni töövõimetuse määra muutumise või lõppemiseni. Nimelt selgitatakse tsiviilhagi täpsustuses, et hageja töötas perioodil 2011-2013 peakokana Norra hotellis Q, kus tema keskmine kuu sissetulek oli ligikaudu 2239 eurot. Kuna ta planeeris Norras töötamist jätkata, jäi tal töövõimetuse tõttu saamata ka eelnevast tulenev töötasu. Arvestades seega, et tema 12 kuu keskmine töötasu enne 21. juulil 2014 toimunud õnnetust oli 1119,5 eurot, siis võttes arvesse igakuist sotsiaalkindlustusameti toetust ja pensioni, oleks hageja prognoositav kuusissetulek alates 1. aprillist 2014 olnud 890 eurot. See summa tuleb hageja hinnangul kostjatelt alates 1. aprillist 2015 välja mõista tervisekahjustusest tingitud töövõimekaotuse protsendi või muutmiseni igakuise perioodilise maksena. Tsiviilhagi täpsustuse juurde oli lisatud W OÜ raamatupidaja 27. juuli 2015 kinnitus XX-le ette nähtud palga kohta.
1.3.12. oktoobril 2015 täpsustas XX esindaja tsiviilhagi veel kord, suurendades otsese varalise kahju summat 628,42 euroni. Hageja selgitas, et kannatanul viidi 4. oktoobril 2015 läbi operatsioon koljusisese vigastuse jääknähtude kõrvaldamiseks, millega seoses tuli kannatanul tasuda kolme voodipäeva tasu 7,50 eurot. Lisaks on kannatanul taastusravi eesmärgil spordiklubi liikmelisuse eest tasutud maksete tõttu tekkinud kulu 409,86 eurot. Tsiviilhagi täpsustuse juurde olid lisatud XX SA Põhja-Regionaalhaigla haiguslugu, voodipäevatasu maksmist tõendavad dokumendid ja MyFitnessi arved november 2014oktoober 2015.
16.märtsil 2017 toimus eelistung, kus kohus teatas kavatsusest lahendada kriminaalasi osaotsusega ja määrata KrMS § 310 lg 3 alusel tsiviilhagi lahendamine eraldi otsusega. Kohus põhjendas kavatsust sellega, et eelistungi toimumise ajaks oli teada kriminaalasja menetleva kohtuniku ajutine üleviimine Riigikohtu teenistusse. Tulenevalt tsiviilhagi mahukusest ei olnud võimalik asja tervikuna lahendamine enne kavandatud üleviimist. Kriminaalasja lahendamata jätmine oleks tinginud ümberjagamise ning kriminaalasjas lahendini jõudmine mõistliku menetlustähtaja jooksul olnuks küsitav.
3.ajad.
23.märtsi 2017 määrusega anti A. Lissov kohtu alla ja määrati kindlaks kohtuistungite
24.märtsi 2017 määrusega kaasas kohus tsiviilkostjana menetlusse Y OÜ. Taotluse AA ja A. Lissovi tsiviilkostjana menetlusse kaasamiseks jättis kohus rahuldamata.
16.mail 2017 esitas Y OÜ tsiviilhagile vastuväited.
1-17-2291 17. mai 2017 määrusega võttis kohus XX hagiavalduse süüdistatava A. Lissovi ja tsiviilkostja Y OÜ vastu menetlusse. XX hagiavaldus AA vastu jäeti läbi vaatamata. Ühtlasi määras kohus, et lahendab tsiviilhagi tervikuna eraldi otsusega pärast osaotsuse jõustumist. 23. mai 2017 istungil esitasid prokurör, kaitsja ja süüdistatav taotluse asja lahendamiseks lühimenetluses, mille kohus protokollilise määrusega rahuldas.
4.Harju Maakohtu 27. juuni 2017 osaotsusega tunnistati A. Lissov süüdi KarS § 119 lg 1 ja KarS § 121 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 1) järgi ning talle mõisteti karistuseks üks aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus A. Lissovi karistust kaheksa kuuni. KarS § 73 alusel jättis kohus A. Lissovile mõistetud vangistuse täitmisele pööramata 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga. Kannatanu esindaja esitas apellatsiooni, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada. Kannatanu esindaja taotles uue otsusega A. Lissovi süüditunnistamist teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ning tema karistamist 4 – 12 aasta pikkuse vangistusega, millest vähemalt osa määrata kandmisele reaalse vangistusena. Samuti palus kannatanu esindaja rahuldada 24.05.2017 istungikulude väljamõistmise taotlus ning mõista vastavad kulud A. Lissovilt kannatanu kasuks välja. Muus osas palus apellant jätta Harju Maakohtu 27.06.2017 kohtuotsus muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2017 otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus osaliselt. A. Lissov tunnistati süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust, mida lühimenetluse sätete kohaselt vähendati kolme aastani. Vangistus jäeti 5 aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 10. jaanuaril 2018.
3.mail 2018 esitas kannatanu esindaja taotluse menetluse jätkamiseks tsiviilhagi osas. Samuti täpsustas esindaja taotluses tsiviilhagi nõudeid, esitas tsiviilhagi uue tervikteksti ning taotles kannatanu ülekuulamist istungil. Otsese varalise kahju summaks on tsiviilhagis märgitud 622,19 eurot. Tõendina on otsese varalise kahju kohta on tsiviilhagi täpsustusele lisatud MyFitness spordiklubi arvete tasumist tõendav pangakonto väljavõte. Saamata jäänud tuluna on tsiviilhagi täpsustusse märgitud summa 47 120,09 eurot. Erinevalt varasematest tsiviilhagidest pole selle nõude osas taotletud enam igakuist hüvitist, vaid hageja on saamata jäänud tulu arvestanud kokku kuni tema uuesti alaliselt tööle asumiseni Norras 2016. aasta novembris. Selle nõude kohta on tõendina lisatud Sotsiaalkindlustusameti
22.märtsi 2016 otsus, OÜ W juhatuse liikme 1. mai 2018 vastus kannatanu esindaja küsimusele, R-lt töötasu laekumist tõendav maksekorraldus, XX-le 2014-2016 november laekunud toetuste makseid tõendav pangakonto väljavõte. Norras töötamise kavatsuse osas alates 2015. aasta aprillist taotleti ka XX ülekuulamist kohtuistungil. Mittevaralise kahju hüvitamist on jätkuvalt taotletud kohtu määratud ulatuses, kuid mitte vähem kui 15 000 eurot.
1-17-2291 Lisaks on hageja taotlenud kõikide välja mõistetud kahjude hüvitamise nõuetelt viivise välja mõistmist VÕS § 113 lg-st 1 tulenevas määras alates 17. oktoobrist 2014 kuni nõuete täieliku täitmiseni.
6.Harju Maakohus jättis 12. septembri 2018 määrusega kannatanu XX tsiviilhagi A. Lissovi ja tsiviilkostja Y OÜ vastu kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes kriminaalmenetluses läbi vaatamata.
6.1.Maakohus märkis, et kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda eraldi regulatsiooni osaotsuse jõustumise järgse tsiviilhagi lahendamise menetluse tarbeks. KrMS § 381 lg 6 kohaselt lähtutakse tsiviilhagi menetlemisel selles seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust. See ei tähenda maakohtu hinnangul siiski seda, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi saaks hakata läbi vaatama vaid TsMS reeglite kohaselt. Tegemist on kriminaalasja lahendamisega, mis toimub KrMS sätete alusel. KrMS näeb ette neli erinevat asja menetlemise viisi: üldmenetlus, lühimenetlus, kokkuleppemenetlus ja käskmenetlus. A. Lissovi kriminaalasja lahendati lühimenetluses, selles on tehtud süüdimõistev otsus, mis on jõustunud. Maakohus leidis, et selles olukorras ei kohaldu KrMS § 2371 lg 2, mille kohaselt lühimenetlusest keeldumise korral jätkab kohus menetlust üldises korras. Kriminaalasi on tervik. Kuigi menetlust võib mõtteliselt osadeks jagada (nt tsiviilhagi lahendamine, mitme süüdistatavaga kriminaalasjas vaid ühe süüdistatavaga seotud episood), ei ole võimalik KrMS sättest ja mõttest tulenevalt erinevaid osi lahendada erinevates menetlusliikides. Kohus selgitas, et lühimenetluse olemuslikuks tunnuseks on KrMS § 233 lg 1 kohaselt asja lahendamine üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal. See tähendab, et kohtumenetluses ei ole võimalik esitada täiendavaid tõendeid, sh tõendeid kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta. Tõlgendus, nagu saaks lühimenetluses seoses kannatanu nõude lahendamisega kohtus tunnistajaid üle kuulata ja esitada täiendavalt muid KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendeid, oleks selges vastuolus KrMS § 233 lg 1 mõttega. Sellega seoses viitas maakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2015 lahendile asjas nr 3-1-1-90-15. Maakohus oli seisukohal, et kannatanu ilmselgelt ei soovi asja lahendamist ainuüksi kriminaaltoimiku materjalide alusel. Erinevalt kokkuleppemenetlusest ei ole lühimenetlus menetlusliik, mille valikul oleks kannatanul võimalust kaasa rääkida. Lühimenetluse kohaldamine sõltub prokurörist, kaitsjast ja süüdistatavast, lõppastmes kohtust. Omamata võimalust kaasa rääkida menetlusliigi valikus, kaotab kannatanu rea menetlusõigusi, sealhulgas õiguse oma nõuet täiendavalt põhjendada või tõendada. Lühimenetluses jätkates tuleks täiendavalt esitatud tõendid tagastada. Selle tulemusena võib kannatanu nõue leida rahuldamist väiksemas ulatuses.
6.2.Maakohtu hinnangul loovad kriminaalmenetluse sätted koosmõjus olukorra, kus lühimenetluses menetletavas kriminaalasjas oma õigusi aktiivselt realiseerida sooviva kannatanu põhiseaduse §-st 15 tulenev õigus saada oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaitset kohtust, saab põhjendamatult piiratud. Maakohus leidis, et põhiseaduskonformse tõlgenduse kohaselt annab KrMS § 238 lg 1 p 2 kohtule õiguse jätta esitatud tsiviilhagi läbi
1-17-2291 vaatamata, kui kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Kui üldjuhul tingib materjalide ebapiisavus tsiviilasja lahendamiseks toimiku tagastamise prokuratuurile, siis olukorras, kus isiku süüküsimus on jõustunud otsusega lahendatud, tingib see tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise KrMS § 2962 lg 1 p-i 5 alusel. Maakohus lisas, et kui kannatanu esitatud tsiviilhagi jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata, ei kaota kannatanu võimalust nõudeõiguse maksmapanekuks tsiviilkohtumenetluses nõude võimaliku aegumise tõttu. Kohus märkis, et KrMS § 2351 lg 1 p-i 3 kohaselt võib kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendamisega mittenõustumise korral teha määruse toimiku tagastamiseks ja menetluse jätkamiseks enne asja arutamist kohtuistungil. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et kohtu pädevus lihtmenetluse kohaldamisest keelduda ei ole piiratud.
6.3.Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise põhjuseid arvestades pidas kohus õiglaseks jätta menetluskulud riigi kanda. XX taotletud 5049,16 euro suurusest menetluskulust mõistis kohus XX kasuks Eesti Vabariigilt välja 1008 eurot. Kohus selgitas, et valitud esindajale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p-i 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Kohtupraktika kohaselt tuleb tasu mõistlikkust hinnates arvesse võtta, millises ulatuses on koostatud dokumendi argumendid põhjendatud, milline on tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Olukorras, kus kohus ei ole veel tsiviilhagi lahendanud, ei saa otsustada selle argumentide põhjendatuse üle. Hinnata saab eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses asja mahukuse ja keerukusega ning kas tööühiku hind on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja lisaks olevate arvete kohaselt sisaldab osutatud õigusabi lisaks hagiavalduse koostamisele mh ka haigusloo ülevaate esialgset lugemist, vestlust ja kirjavahetust menetlejaga, hagi kavandamist, korduvat dokumentide analüüsi, Riigikohtu praktika analüüsi, tööd tsiviilhagi probleemistikuga, kaalutlusi nõude resolutsiooni ja aluste suhtes. Kohus luges kannatanu tsiviilhagi ettevalmistamise, koostamise ja menetlemise mõistlikuks ajakuluks 7 tundi. Asja keerukusele vastav tunnihind on 120 eurot, millele lisandub käibemaks.
7.Harju Maakohtu 12. septembri 2018 määrusele esitas määruskaebuse XX esindaja Artur Sanglepp. Määruskaebuses taotletakse maakohtu määruse tühistamist ja tsiviilhagi menetluse jätkamist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-i 7 ja lg 2 mõttes.
7.1.Kannatanu leiab, et maakohus jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata sisuliselt põhjusel, et kannatanu on soovinud tsiviilhagi põhjendamiseks teatud ulatuses esitada täiendavaid tõendeid. Seejuures on maakohus viidanud KrMS § 2962 lg 1 p-le 5. Seadus ei sisalda alust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata põhjusel, et kannatanu soovib lühimenetluses lahendatavas kriminaalasjas esitada tsiviilhagi põhjendamiseks täiendavaid tõendeid. Ühtlasi on Riigikohus selgitanud, et KrMS § 2962 lg 1 p-le 5 peetakse eeskätt silmas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud
1-17-2291 hagi menetlusse võtmisest keeldumise ja läbi vaatamata jätmise aluseid. Sellistele alustele maakohus tuginenud ei ole.
7.2.Kannatanu esindaja seab kahtluse alla maakohtu seisukoha, et juhul, kui süüküsimus on lahendatud lühimenetluses, tuleb ka süüküsimuse lahendamisest eraldatud tsiviilhagi lahendada lühimenetluses. Kaebuse esitaja leiab, et sellisel juhul tuleb tsiviilhagi lahendada üldmenetluse sätete järgi. Seda põhjusel, et KrMS § 310 lg-st 5 tulenevalt on eraldatud tsiviilhagi menetluse pooled kannatanu, süüdimõistetu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kelle õiguste või kohustuste üle selles menetluses võidakse otsustada. Lühimenetlus toimub aga süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel (KrMS § 233 lg 1), kuid prokuratuur pole eraldatud tsiviilhagi menetluses isegi pooleks, samuti ei ole selle menetluse pooleks süüdistatav, vaid on süüdimõistetu. Samuti leiab kaebaja, et süüküsimuse lahendamine lühimenetluses ei või muutuda mahuka või keeruka eraldatud tsiviilhagi õige lahendamise takistuseks. Tsiviilhagi õige lahendamine eeldab KrMS § 2961 lg-s 1 sätestatud võimalust esitada täiendavalt selliseid tõendeid, mis ei ole olulised süüküsimuse lahendamiseks. Kannatanu nõustub maakohtu määruses märgituga, et KrMS ei sisalda eraldi regulatsiooni osaotsuse jõustumise järgse tsiviilhagi lahendamise menetluse tarbeks. Kaebaja hinnangul tuleb aga sellisel juhul juhinduda KrMS § 381 lg-st 6, mille kohaselt KrMS-is reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. TsMS § 330 lg-st 1 tulenevalt võib asja suulise arutamise korral hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks tõendeid esitada kuni eelmenetluse lõppemiseni, arvestades TsMS §-s 331 sätestatud eranditega. Määruskaebuses leitakse, et KrMS § 310 lg-st 4 tulenevalt võimalikud kaks tõlgendust küsimuses, millises menetlusliigis peab maakohus lahendama tsiviilhagi, kui süüküsimus on lahendatud lühimenetluses osaotsusega: 1) eraldatud tsiviilhagi tuleb sellisel juhul lahendada kriminaaltoimiku materjalide põhjal; 2) eraldatud tsiviilhagi tuleb sellisel juhul lahendada üldmenetluse sätete järgi, sh arvestades KrMS § 2961 lg-s 1 sätestatut. Seadus aga ei anna alust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata, kui süüküsimus on lahendatud lühimenetluses ja kannatanu on soovinud eraldatud tsiviilhagi põhjendamiseks esitada täiendavaid tõendeid.
7.3.Kaebuse esitaja leiab ka, et maakohus ei ole esitanud loogiliselt järgitavat põhjendust sellele, miks kannatanu menetluskuludest tuleb jätta riigi kanda kõigest 1 008,00 eurot, mitte 5 049,16 eurot vastavalt kannatanu 7. septembri 2018 menetluskulude nimekirjale. Maakohus ei ole kannatanu menetluskulusid kohtumääruses sisuliselt analüüsinud. Määruses loetletakse esindaja toimingud, kuid ei põhjendata, kuidas need on olnud ebamõistlikud või ebavajalikud. Kannatanu hinnangul ei saa eeldada, et tsiviilhagi esitamine ja kannatanu esindamine oleks võimalik ilma menetluskulude nimekirjale lisatud tööraportitest nähtuvaid toiminguid tegemata, sh tõendeid analüüsimata, tsiviilhagi koostamata, kliendiga ja menetlejaga suhtlemata jne. Arvesse tuleks võtta ka seda, et maakohtu kohaldatud kriminaalmenetlusõiguse tõlgendus seoses lühimenetluses süüküsimuse lahendamisele järgneva eraldatud tsiviilhagi
1-17-2291 menetlemisega on kannatanule teadaolevalt uus kohtupraktika, mistõttu ei olnud õigusabikulude kandmisel kuidagi võimalik ette näha, et tsiviilhagi võidakse pärast A. Lissovi süüküsimuse lahendamist jätta läbi vaatamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu määrus tuleb tühistada ning maakohut tuleb kohustada kriminaalasja arutamist tsiviilhagi osas jätkama.
9.Maakohus leidis, et tsiviilhagi ei ole võimalik läbi vaadata, sest kohus arutas A. Lissovi kriminaalasja ja tegi osaotsuse lühimenetluses, kuid kriminaalasja materjalid ei ole tsiviilhagi läbivaatamiseks piisavad. Kannatanu esindaja leiab, et süüküsimuse lahendamine lühimenetluses ei tähenda, et ka tsiviilhagi tuleks vaadata läbi lühimenetluses. Seetõttu ei olnud maakohtul põhjust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks, kui kannatanu soovis esitada uusi tõendeid. Kannatanu seisukoht, et tsiviilhagi läbivaatamisel ei tule enam lähtuda lühimenetluse regulatsioonist, on ekslik. Juba termin „osaotsus“ näitab, et osaotsusega menetlus ei lõppe ning osaotsus ja otsus, millega lahendatakse tsiviilhagi, tehakse samas menetluses. Seda kinnitab ka KrMS § 310 lg 4, mis räägib menetluse jätkamisest pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist. Seega jätkub – olgugi, et ainult tsiviilhagi puudutavas osas – sama kriminaalasja menetlus, mida lühimenetluses arutades maakohus osaotsuse tegi. Õiguslikku alust lühimenetluselt tagasi üldmenetlusele minekuks kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. Ringkonnakohus osutab, et osaotsuse tegemine ei ole kriminaalmenetluses laiemalt ega konkreetselt lühimenetluses ainus olukord, kus pärast süüdimõistva otsustuse jõustumist peab kohus lahendama üksnes tsiviilhagi. Selline olukord tekib ka juhul, kui kõrgema astme kohus tühistab madalama astme kohtu tehtud süüdimõistva otsuse üksnes tsiviilhagi puudutavas osas ning saadab ses osas kriminaalasja otsuse teinud kohtule uueks arutamiseks. Riigikohus on väljendanud selget seisukohta, et sellisel juhul tuleb tsiviilhagi lahendamisel lähtuda kriminaalmenetluse seadustiku seda menetlusliiki puudutavast regulatsioonist, milles on tehtud süüdimõistev otsus. Kriminaalasjas nr 3-1-1-11-11 käsitles Riigikohus küsimust, millises kohtukoosseisus pidi maakohus lahendama tsiviilhagisid pärast seda, kui ringkonnakohus tühistas esimese astme kuritegu puudutavas kriminaalasjas üldmenetluses tehtud süüdimõistva otsuse tsiviilhagisid puudutavas osas ja saatis ses osas kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Riigikohus asus 7. aprillil 2011 tehtud otsuse punktis 11 selgele seisukohale, et ka olukorras, kus maakohus lahendas üksnes tsiviilhagisid, oli tegemist sama kriminaalasja lahendamisega üldmenetluse korras: „Lähtuvalt KarS § 4 lg-st 2 anti SS kohtu alla süüdistatuna esimese astme kuriteos KarS § 422 lg 2 ja teise astme kuriteos § 424 järgi. Juhindudes KrMS § 18 lg-st 1 menetles Pärnu Maakohus kriminaalasja üldmenetluses kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tagastati sama kriminaalasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks tsiviilhagide osas. Seega pidi maakohus menetlema sama kriminaalasja üldmenetluse korras, lahendades
1-17-2291 tsiviilhagisid, milles nõuti esimese astme kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erandeid kohtukoosseisu osas kriminaalasjas, milles lahendatakse tsiviilhagi esimese astme kuriteoga tekitatud kahjude hüvitamise nõudes. Seetõttu tulenevalt KrMS § 18 lg-st 1 pidi maakohus lahendama ka kannatanute tsiviilhagisid kolmeliikmelises kohtukoosseisus, sest tegemist oli esimese astme kuriteo kriminaalasjas esitatud tsiviilhagidega. Lahendades kannatanute tsiviilhagisid ainuisikuliselt, rikkus Pärnu Maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 1 tähenduses. Ringkonnakohus jättis ekslikult tühistamata ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tehtud otsuse. Seda arvestades tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused ning tagastab kriminaalasja tsiviilhagide küsimuses uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.“ Ka olukorras, kus Riigikohus ise tühistas maakohtu lühimenetluses tehtud otsuse üksnes tsiviilhagi puudutavas osas ning saatis kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, on Riigikohus lähtunud sellest, et uuel arutamisel peab maakohus samuti kohaldama lühimenetluse regulatsiooni. Nimelt kohustas Riigikohus maakohut uuel arutamisel kontrollima, kas toimiku materjalid on tsiviilhagi lahendamiseks piisavad: „Arvestades, et menetlusõiguse rikkumise tõttu tuleb kohtuotsused tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule, on vajalik kriminaalasja uuel arutamisel otsustada, kas kriminaaltoimiku materjal on kriminaalasja, sh mõistetavalt ka kannatanu tsiviilhagi lahendamiseks piisav. Kui materjal ei ole küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile.“ (Riigikohtu 3. oktoobri 2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-16). Seega toimub kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine pärast seda, kui isiku süüküsimuses tehtud lahend on jõustunud, sama menetlusliigi regulatsiooni alusel, milles tehti süüküsimust puudutav lahend. Järelikult tähendab süüküsimuse lahendamine lühimenetluses seda, et ka tsiviilhagi läbivaatamisel tuleb lähtuda lühimenetluse sätetest. Teistsugusele seisukohale asumiseks ei anna alust kannatanu esindaja väide, et tsiviilhagi läbivaatamine lühimenetluse sätetele tuginedes takistaks tsiviilasja õiget lahendamist. Kohtukolleegium juhib tähelepanu sellele, et ka juhul, kui kohus ei oleks teinud osaotsust, oleks toimunud tsiviilhagi läbivaatamine lühimenetluse sätete järgi, sest 23.05.2017 istungil tehtud protokollilise määrusega rahuldas kohus prokuröri, kaitsja ja süüdistatava taotluse asja lahendamiseks lühimenetluses. Seega ei tähenda see, et kohus tegi kriminaalasjas osaotsuse, et XX oleks seatud halvemasse olukorda kui teised kannatanud, kelle kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagisid vaadatakse läbi lühimenetluses. Samas ei anna see, et kohus lahendas kriminaalasja osaotsusega, põhjust anda XX-le eelisseisund võrreldes teiste kannatanutega, kelle tsiviilhagi vaadatakse läbi lühimenetluses (st mitte kohaldada tema tsiviilhagi läbivaatamisele lühimenetluse sätteid). Ringkonnakohus peab kannatanu esindaja argumenti, et lühimenetluse sätete kohaldamine tsiviilhagi läbivaatamisele takistab tsiviilhagi õiglast lahendamist, asjakohatuks ka seetõttu, et kui maakohus rahuldas prokuröri, süüdistatava ja kaitsja taotluse jätkata kriminaalasja arutamist lühimenetluses, ei vaielnud kannatanu ega tema esindaja sellele vastu. Ka ei väljendanud nad seisukohta, et lühimenetluse kohaldamine rikub kannatanu õigusi, maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis. Tõsi on see, et lühimenetluse kohaldamine ei eelda kannatanu
1-17-2291 nõusolekut. Samas on kannatanul õigus esitada ka lühimenetluses seisukohti ja taotlusi. Riigikohus on selgitanud, et kannatanu kohtumenetluses räägitu võib olla teabeks selle kohta, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2013 otsus asjas nr 3-1-1-98-13, p 11). Veelgi enam – Riigikohus on jaatanud kannatanu võimalust taotleda kohtult ise KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist (s.o kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses), kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13.novembri 2015 otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p 21). See, et XX tsiviilhagis esitatud nõuete kohta võib tekkida vajadus täiendavate tõendite esitamiseks, pidi ringkonnakohtu hinnangul kannatanule ja tema esindajale olema ettenähtav. Esiteks on 17. oktoobri 2014 tsiviilhagis märgitud: „...kuna kahju kogu aeg suureneb, on tsiviilhagejal õigus ka tulevkus esitada täiendav tsiviilhagi igakuistele kahjuhüvitise maksetele.“ Tsiviilhagi lõpus on lisatud: „Hagis esitatud kahju ei ole lõplik, mistõttu jätab hageja endale reservatsiooni täiendavate hagide esitamiseks tulevikus. Tegemist on raske tervisekahju tekitamise juhtumiga, kus asjaolud võivad muutuda, mis omakorda võib anda aluse hagi täiendamiseks.“ Teiseks on kannatanu esindajad pärast 17. oktoobri 2014 tsiviilhagi esitamist esitanud kaks tsiviilhagi täiendust, milles on muutnud nii otsese varalise kahju kui saamata jäänud tulu summat. Ühtlasi on ka nendes täpsustustes jäetud lahtiseks nii viivise kui saamata jäänud tulu summa, mis tsiviilhagist lähtuvalt sõltus XX-le määratud ja muutuvast töövõimetuse protsendist (tl. 192 – 196, 251 – 252). Arvestades tsiviilhagides esitatud nõuete sisu ja 3. mai 2018 tsiviilhagi täiendust (nt XX uuesti alaliselt Norra tööle asumist), oleksid kannatanu ja tema esindaja pidanud kriminaalasja üleminekul lühimenetlusse 23. mail 2017 nägema vajadust täiendavate tõendite esitamiseks. Eeltoodule vaatamata XX ega tema esindaja lühimenetluse kohaldamisele vastu ei vaielnud. Lühimenetlusele üleminekut ei vaidlustanud nad ka esitatud apellatsioonis. Eelnevast tulenevalt on kohtupraktikas omaks võetud tõlgendusest tulenevalt kannatanule tagatud võimalus vaielda vastu kriminaalasja lahendamisele lühimenetluses. Kui kannatanu ega tema esindaja ei vaielnud lühimenetluse kohaldamisele vastu, on põhjendamatu etteheide, et uute tõendite esitamise mittevõimaldamine kahjustab kannatanu huve. Kui kannatanu ja tema esindaja leidsid, et tsiviilhagiga seoses on kohtumenetluses veel vaja esitada tõendeid, oleksid nad ringkonnakohtu hinnangul pidanud hiljemalt maakohtu osaotsuse peale esitatud apellatsioonis vaidlema vastu lühimenetluse kohaldamisele. Nimelt pidi maakohus ringkonnakohtu arusaama kohaselt võtma osaotsust tehes seisukoha, kas kriminaalasja on võimalik lahendada kriminaaltoimiku materjalide põhjal. KrMS § 238 lg 1 p-st 2 tuleneb, et kui kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses, ei või kohus lühimenetluses otsust teha. Kuna kriminaalasi on üks tervik, tähendab KrMS § 238 lg 1 p-s 2 sätestatu ringkonnakohtu arusaama kohaselt seda, et kui tsiviilhagi ei ole võimalik kriminaaltoimiku alusel lahendada, ei või kohus teha lühimenetluses
1-17-2291 ka osaotsust. Teistsugune tõlgendus toob kohtukolleegiumi hinnangul kaasa kuritarvituste ohu, andes võimaluse lahendada lühimenetluses kriminaalasju, hoolimata sellest, et tsiviilhagi ei ole võimalik kriminaaltoimiku alusel lahendada. Selline lahendus seaks kannatanu veelgi halvemasse olukorda, kuna tsiviilhagi lahendamine lükkub edasi ning kannatanul pole teada, kas kohus üldse peab tulevikus võimalikuks tsiviilhagi samas menetluses läbi vaadata. Eelöeldust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuses esitatud seisukohaga, et maakohtu määrus on põhjendamatu, sest esitatud tsiviilhagi menetlemiseks (täpsemalt uute tõendite vastuvõtmiseks) ei olnud takistust.
10.See, et maakohtul ei olnud võimalik KrMS § 310 lg 4 alusel jätkatava menetluse raames uusi tõendeid vastu võtta, ei andnud aga maakohtule õigust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Nagu maakohtu määrusestki nähtub, ei ole kriminaalmenetluse seadustikus sätet, mis sõnaselgelt annaks kohtule õiguse jätta kriminaalasja lühimenetluses arutades tsiviilhagi läbi vaatamata, kuna kriminaalasja materjalid ei ole tsiviilhagi läbivaatamiseks piisavad. Kohus nentis, et üldjuhul tingib kriminaalasja materjalide ebapiisavus vastavalt KrMS § 238 lg 1 p-le 2 toimiku tagastamise prokuratuurile. Kohus leidis aga, et olukorras, kus isiku süüküsimus on jõustunud osaotsusega lahendatud, ei ole asjaga edasi tegelemine prokuratuuri pädevuses. Maakohus asus seisukohale, et sellisel juhul tingib materjalide ebapiisavus põhiseaduskonformse tõlgenduse kohaselt tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alusena viitas kohus KrMS § 2962 lg 1 p-le 5. Maakohtu määruses viidatud KrMS § 2962 lg 1 p 5 sätestab, et kohus jätab tsiviilhagi või avalikõigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata, kui esineb muu seaduses nimetatud alus. Seega ei ole tegemist sättega, millest endast tuleneks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alus. Nagu määruskaebuseski märgitud, on selles sättes peetud silmas eelkõige tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud hagi menetlusse võtmisest keeldumise (TsMS § 371 lg 1) ja läbi vaatamata jätmise (TsMS § 423 lg 1) aluseid, mis on kriminaalmenetluse isepärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalmenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017 määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 48). Sellist alust ei saa tuletada KrMS § 238 lg 1 p-st 2. Kõnealune säte näeb ette, et kui puuduvad lühimenetluse alused, peab kohus tegema kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse. See, et kohus on teinud kriminaalasjas osaotsuse, ei tähenda, et samast sättest tuleneks kohtu õigus teha kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise asemel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus. Vastasel juhul tuleks KrMS § 238 lg 1 p-i 2 tõlgendada samal moel ka juhul, kui maakohtule saadetakse lühimenetluses arutatud kriminaalasi uueks arutamiseks ainult tsiviilhagi puudutavas osas – ka sellisel juhul oleks alust küsida, miks peaks kriminaaltoimiku prokuratuurile tagasi saatma, kui selgub, et toimiku alusel pole võimalik tsiviilhagi lahendada. Ometi on Riigikohus lühimenetluses menetletud kriminaalasja maakohtule üksnes tsiviilhagi puudutavas osas tagasi saates selgesõnaliselt öelnud, et kui uuel arutamisel selgub, et materjal ei ole küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile (Riigikohtu 3. oktoobri 2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-16). St Riigikohus ei ole tõlgendanud KrMS § 238 lg 1 p-i 2 nii, et see annaks aluse jätta tsiviilhagi hoopis läbi vaatamata, kui isik on lühimenetluses (ses osas jõustunud otsusega) süüdi mõistetud ja tsiviilhagi pole võimalik kriminaaltoimiku alusel
1-17-2291 lahendada. Asjaolu, et KrMS § 310 lg 5 ei nimeta pärast osaotsuse tegemist jätkuva menetluse poolena prokuratuuri, ei tähenda, et sellest tulenevalt oleks võimalik anda KrMS § 238 lg 1 p-le 2 tõlgendus, mis väljub sätte sõnastuse piirest.
11.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kriminaalmenetluse sätted, millele tuginedes maakohus tsiviilhagi läbi vaatamata jättis, selleks õiguslikku alust ei anna. Kriminaalmenetluse sätete ebaõige kohaldamine viis ebaõige lahendi tegemiseni. Seega kujutab tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ning kohustada maakohut kriminaalasja arutamist jätkama.
12.Kannatanu esindaja on vaidlustanud maakohtu määrust ka menetluskulude osas. Maakohtu määruse tühistamine menetluse lõpetamise osas ja maakohtu kohustamine menetlust jätkama tähendab seda, et maakohtu määrus tuleb tühistada ka menetluskulusid puudutavas osas. Nimelt sõltub see, kelle kanda menetluskulud jäävad, menetluse tulemusest ning selle üle saab otsustada menetluse lõppedes. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu menetlust lõpetava määruse, ei ole võimalik veel teha ka menetluskulusid puudutavat otsustust.
13.Eelnevast tulenevalt ja juhindudest KrMS § 390 lg-st 1, § 341 lg-st 3, § 339 lg-st 2, § 338 p-st 3 ja § 337 lg 2 p-st 2 rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse, tühistab Harju Maakohtu 12. septembri 2018 määruse ning kohustab maakohut tsiviilhagi osas kriminaalasja arutamist jätkama.
14.XX esindaja A. Sanglepp on esitanud taotluse mõista KrMS § 187 lg 1 alusel riigilt XX kasuks välja määruskaebemenetluse õigusabikulud. Määruskaebusele lisatud arve kohaselt on määruskaebuse koostamiseks kulunud 2,5 tundi ning tunnihinnaks on 130 eurot, millele lisandub käibemaks. XX õigusabikulu määruskaebemenetluses on seega kokku 390 eurot. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on – isikule hüvitatav – menetluskulu valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kohtukolleegiumi hinnangul on arves märgitud töö maht määruskaebuse mahtu ja argumente arvestades mõistlik ning tunnihind jääb turuhinna piiresse. Seega loeb kohus määruskaebemenetluse kulu arves märgitud ulatuses mõistlikuks menetluskuluks. Vastavalt KrMS § 187 lg-le 1 kannab määruskaebemenetluses kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. Seega tuleb Eesti Vabariigilt mõista XX kasuks valitud esindaja tasu katteks välja 390 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.