Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
3-1-1-109-15 22. veebruar 2016 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos Kriminaalasi Raivo Paala süüdistuses KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2, § 345 lg 1, § 3811 lg 1, § 3891 lg 2 ja § 3892 lg 2 järgi; F.L-i (F.L) süüdistuses KarS § 3892 lg 2 järgi; Kaur Köögi (Köök) süüdistuses KarS § 3811 lg 1, § 3891 lg 2 ja § 3892 lg 2 järgi; Teet Raatsini (Raatsin) süüdistuses KarS § 3892 lg 2 – § 25 lgte 1, 2 ja 4 järgi; Andrus Arro süüdistuses KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 – § 22 lg 3 järgi; Rosneft Eesti OÜ süüdistuses KarS § 3811 lg 3; § 3891 lg 3 ja § 3892 lg 3 järgi;
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RKO Platvorm OÜ süüdistuses KarS § 3891 lg 3 ja § 3892 lg 3 – § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi Tartu Ringkonnakohtu 26. juuni 2015. a otsus asjas nr 1-13-6111 Prokuratuur (esindajad kassatsioonimenetluses Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kaire Hänilene ja vanemprokurör Kristiina Laas), kassatsioon Raivo Paala kaitsja vandeadvokaat Mart Angerjärv, kassatsioon;
Teised kassatsioonimenetluse pooled
Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
Rosneft Eesti OÜ kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioon F.L-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski, Kaur Köögi kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming, Teet Raatsini kaitsja vandeadvokaat Mare Laur, Andrus Arro kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja RKO Platvorm OÜ kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv 16. detsember 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 26. juuni 2015. a otsus osas, millega ringkonnakohus jättis Tartu Maakohtu
19.detsembri 2014. a otsuse prokuratuuri apellatsioonis vaidlustatud osas muutmata ja prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata, samuti osas, millega ringkonnakohus mõistis Raivo Paalalt ja Rosneft Eesti OÜ-lt välja apellatsioonimenetluse kulud.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 19. detsembri 2014. a otsus osas, millega Andrus Arro mõisteti KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 – § 22 lg 3 järgi õigeks. Lõpetada kriminaalmenetlus Andrus Arro suhtes KrMS § 2742 lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.
Andrus Arro määratud kaitsjale kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses makstud riigi õigusabi tasu ja kriminaaltoimiku koopia tegemise kulu (maakohtu otsuse resolutiivosa punkt 8) jätta riigi kanda.
Ülejäänud osas, milles Riigikohus käesoleva resolutsiooni punktiga 1 ringkonnakohtu otsuse tühistab, saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
5.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
Prokuratuuri kassatsioon rahuldada osaliselt, Raivo Paala ja Rosneft Eesti OÜ kaitsjate kassatsioonid jätta rahuldamata.
Määrata Advokaadibüroo Angerjärv & Krautmann OÜ-le Raivo Paalale kassatsiooni-menetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot (sh käibemaks 48 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.
Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sven Sillar Rosneft Eesti OÜ-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot (sh käibemaks 28 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.
9.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Rein Napa Andrus Arrole kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot (sh käibemaks 8 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.
10.Määrata OÜ-le Tartu I Advokaadibüroo Teet Raatsinile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot (sh käibemaks 32 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.
11.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Robert Sarv RKO Platvorm OÜ-le kassatsiooni-menetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot (sh käibemaks 48 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Käesolevas kriminaalasjas anti kohtu alla 1) Raivo Paala süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 344 lg 1 – § 22 lg 2, § 345 lg 1, § 3811 lg 1, § 3891 lg 2 ja § 3892 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuritegudes; 2) Andrus Arro süüdistatuna KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritud kuritegudes; 3) F.L süüdistatuna KarS § 3892 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteos; 4) Kaur Köök süüdistatuna KarS § 3811 lg 1, § 3891 lg 2 ja § 3892 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuritegudes; 5) Teet Raatsin süüdistatuna KarS § 3892 lg 2 – § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi kvalifitseeritud kuritegudes; 6)
Rosneft Eesti OÜ (varasemate ärinimedega OÜ TSC Autokaup ja Rosneft Partners OÜ, edaspidi Rosneft) süüdistatuna KarS § 3811 lg 3; § 3891 lg 3 ja § 3892 lg 3 järgi kvalifitseeritud kuritegudes ja
7)
RKO Platvorm OÜ (edaspidi RKO) süüdistatuna KarS § 3811 lg 3 ja § 3892 lg 3 – § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi kvalifitseeritud kuritegudes. R. Paala ja A. Arro süüdistus dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises
2.A. Arrot süüdistati KarS § 344 lg 1 järgi ja R. Paalat KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi selles, et R. Paala taotlusel koostas ja väljastas SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vanemarst A. Arro Tartu Maakohtule esitamiseks 15. ja 19. detsembri 2008. a kuupäevaga õiendid selle kohta, et terviseseisund ei võimalda R. Paalal kohtuistungitest osa võtta. Tegelikult A. Arro R. Paala terviseseisundit ei tuvastanud ja talle tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 mõttes tervishoiuteenust ei osutanud, kandes dokumentidesse ebaõiged
andmed. Tõendamaks R. Paalale tervishoiuteenuse osutamist ja enda tegevuse nõuetekohasust, võltsis A. Arro ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiiniosakonna saatekirja R. Paala suunamiseks eriarsti konsultatsioonile. Seejuures märkis A. Arro R. Paalale tervishoiuteenust osutamata diagnoosiks kopsupõletiku. A. Arro võltsis dokumendid eesmärgiga tõendada R. Paala haigestumist, andes R. Paalale võimaluse esitada õiendid kriminaalasjas nr 1-07-2186 Tartu Maakohtule ja jätta kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 170 lg 2 p 3 alusel kohtuistungile ilmumata.
R. Paalat süüdistati KarS § 345 lg 1 järgi ja A. Arrot KarS § 345 lg 1 – § 22 lg 3 järgi selles, et R. Paala esitas kriminaalasjas nr 1-07-2186 Tartu Maakohtule eelmises punktis nimetatud A. Arro võltsitud õiendid enda terviseseisundi kohta. Sellega omandas R. Paala õiguse jätta KrMS § 170 lg 2 p 3 alusel kohtusse ilmumata. A. Arro aitas ebaõigete andmetega õiendite ja saatekirja koostamise ning väljastamisega kaasa sellele, et R. Paala kasutas võltsitud dokumenti.
R. Paala, F.L-i, K. Köögi ja Rosnefti süüdistus valeandmete esitamises Rosnefti 2007. a märtsikuu käibedeklaratsioonis
4.R. Paalat, F.L-i ja K. Kööki süüdistati KarS § 3892 lg 2 järgi ja Rosnefti KarS § 3892 lg 3 järgi tahtlikus valeandmete esitamises maksustamisperioodi märts 2007 kohta käivas Rosnefti käibedeklaratsioonis (KMD). R. Paala ja K. Köök olid Rosnefti juhatuse liikmed ja F.L sama äriühingu volitatud esindaja. 23. aprillil 2007 allkirjastas volikirja alusel tegutsenud F.L kokkuleppel R. Paala ja K. Köögiga Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD, milles kajastati ostudokumentideta alusetult sisendkäibemaksu summas 36 009 000 krooni. Sellega tekitasid süüdistatavad riigilt raha väljapetmiseks Rosneftile alusetu käibemaksu tagastusnõude. Selle alusetu tagastusnõude arvel tasaarvestasid R. Paala, K. Köök ja F.L Rosnefti poolt maksustamisperioodidel aprill 2007 kuni jaanuar 2008 deklareeritud käibemaksukohustuse kogusummas 19 182 880 krooni. Rosnefti 2007. a aprilli-, mai- ja juunikuu KMD-d allkirjastas K. Köök, 2007. a novembri- ja detsembrikuu ning 2008. a jaanuarikuu KMD-d aga R. Paala. Nendes KMD-des näidatud tasutava käibemaksu summad tasaarvestas maksuhalduri arvutiprogramm Rosnefti alusetu käibemaksu enammaksega. Süüdistatavad panid teo toime käibemaksu tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil ja Rosnefti huvides. R. Paala, K. Köögi ja Rosnefti süüdistus valeandmete esitamises Rosnefti erinevates maksudeklaratsioonides ning R. Paala ja Rosnefti süüdistus Rosnefti 2008. a veebruarikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmises
5.R. Paalat ja K. Kööki süüdistati KarS § 3891 lg 2 ja Rosnefti KarS § 3891 lg 3 järgi selles, et K. Köök esitas Rosnefti KMD-des valeandmeid maksustamisperioodide aprill kuni juuni 2007 kohta, R. Paala aga maksustamisperioodide august 2007 kuni jaanuar 2008 kohta, samuti jättis R. Paala esitamata Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD. Lisaks esitasid K. Köök ja R. Paala valeandmeid maksustamisperioodide juuli ja september kuni detsember 2007 ning jaanuar kuni veebruar 2008 kohta käivates Rosnefti tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonides (TSD). Osa nimetatud TSD-dest allkirjastas R. Paala, osa aga K. Köök. Valeandmete esitamine ja andmete esitamata jätmine leidis aset järgmiselt.
Rosneft osutas aastatel 2007–2008 vahendus-, konsultatsiooni jm teenuseid aktsiaseltsidele Spacecom ja Skinest Rail, kes tasusid Rosneftile nende teenuste eest nelja 2008. a veebruaris väljastatud arve alusel kokku 30 710 827 krooni (sh käibemaks 5 523 089 krooni). Kuna R. Paala Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD-d ei esitanud, jättis äriühing nimetatud laekumised maksustatava käibena deklareerimata. Sellest tulenevalt jäeti ka käibemaks (18%) deklareerimata ja tasumata. R. Paala jättis deklaratsiooni esitamata tahtlikult Rosnefti maksukohustuse varjamise eesmärgil. Samas soetas Rosneft novembrist 2007 veebruarini 2008 AS-ilt Estreftransservice ekspedeerimisteenust, mille eest makstud tasult arvestatava sisendkäibemaksu 123 639 krooni jätsid süüdistatavad maksustamisperioodide november 2007 kuni jaanuar 2008 kohta käivates Rosnefti KMD-des deklareerimata. K. Köök kajastas maksustamisperioodide aprill kuni juuni 2007 kohta käivates Rosnefti KMD-des 27 000 krooni dokumentaalselt tõestamata sisendkäibemaksu. R. Paala kajastas maksustamisperioodide august 2007 kuni jaanuar 2008 kohta esitatud Rosnefti KMD-des 58 687 krooni dokumentaalselt tõestamata sisendkäibemaksu. Kokkuvõttes jäi K. Köögi poolt Rosnefti KMD-des valeandmete esitamise tulemusena riigile laekumata 27 000 krooni käibemaksu. R. Paala poolt Rosnefti KMD-des valeandmete esitamise ja 2008. a veebruarikuu KMD esitamata jätmise tõttu jäi riigile laekumata 5 523 089 krooni – 123 639 krooni + 58 687 krooni = 5 458 137 krooni käibemaksu.
K. Köök ja R. Paala tegid maksustamisperioodidel juuli ja september kuni detsember 2007 ning jaanuar kuni veebruar 2008 Rosnefti pangakontodelt erinevatele äriühingutele, samuti iseendale ning R. Paala tütrele K. P-le kokku 20 987 306 krooni väljamakseid, mille kohta puudub nõuetekohane algdokument, mis tõendaks väljamaksete seotust Rosnefti ettevõtlusega. Seega on kõnealused väljamaksed käsitatavad ettevõtlusega mitteseotud kuluna tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p 3 mõttes. R. Paala ja K. Köök jätsid selle kulu Rosnefti TSD-des deklareerimata. R. Paala ja K. Köögi poolt Rosnefti TSD-des valeandmete tulemusena jäi riigile laekumata 5 838 653 krooni tulumaksu.
R. Paala, T. Raatsini ja RKO süüdistus valeandmete esitamises RKO 2009. a juunikuu käibedeklaratsioonis
8.R. Paalat ja T. Raatsinit süüdistati KarS § 3892 lg 2 – § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi ning RKO-d KarS § 3892 lg 3 – § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi selles, et RKO juhatuse liige R. Paala grupis sama äriühingu volitatud esindaja T. Raatsiniga esitas 19. juulil 2012 maksuhaldurile RKO 2009. a juunikuu KMD, mis kajastas valeandmeid. Nimelt deklareerisid R. Paala ja T. Raatsin selles deklaratsioonis käibemaksu tagastusnõude tekitamise ja maksutagastuse saamise eesmärgil RKO huvides alusetult sisendkäibemaksu, tekitades alusetu käibemaksu tagastusnõude summas 8 449 164 000 krooni. Alusetu tagastusnõude tekitamiseks koostasid R. Paala ja T. Raatsin Rosnefti ja RKO vahelise 1. juuni 2009. a kuupäeva kandva müügilepingu, mille objektiks oli 10 mereplatvormi konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja opereerimiseks vajalik oskusteave. Samuti koostasid süüdistatavad Rosnefti arve RKO-le kogusummas 55 388 964 000 krooni (sh käibemaks 8 449 164 000 krooni). Tegelikult Rosneft RKO-le lepingus ja arvel näidatud teenust ei osutanud. Lepingut ega arvet ei ole nendes näidatud ajal koostatud ja Rosnefti esindajana nimetatud juhatuse liige V. K. lepingut ei allkirjastanud ega arvet ei väljastanud. Kuritegu jäi toimepanijate tahtlusest sõltumatult lõpule viimata, sest maksuhaldur peatas käibemaksu tagastusnõude täitmise. R. Paala, K. Köögi ja Rosnefti süüdistus raamatupidamise kohustuse rikkumises
K. Kööki ja R. Paalat süüdistati KarS § 3811 lg 1 järgi ning Rosnefti KarS § 3811 lg 3 järgi selles, et Rosnefti juhatuse liikmena rikkus K. Köök 1. märtsist 19. juulini 2007 ja R. Paala 19. juulist 2007 kuni 27. jaanuarini 2009 raamatupidamise seaduse nõudeid. Rikkumine seisnes selles, et süüdistatavad ei dokumenteerinud kõiki oma majandustehinguid, ei kirjendanud algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites, ei koostanud ega esitanud majandusaasta aruandeid, ei säilitanud raamatupidamise dokumente ega korraldanud raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest. Lisaks puuduvad Rosneftil raamatupidamisregistrid, raamatupidamisdokumentatsioon on puudulik, olemasolevatel algdokumentidel pole viiteid vastava raamatupidamiskirjendi järjekorranumbrile, koostamata on kontoplaan ja raamatupidamise sise-eeskirjad. Seega rikkusid R. Paala ja K. Köök raamatupidamise seaduse (RPS) §-de 4, 6, 8, 9, 11 ja 12 nõudeid. Sellega raskendasid nad oluliselt ülevaate saamist äriühingu kui raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. R. Paala ja RKO süüdistus raamatupidamise kohustuse rikkumises
10.R. Paalat süüdistati KarS § 3811 lg 1 järgi ja RKO-d KarS § 3811 lg 3 järgi selles, et RKO juhatuse liikmena rikkus ta 7. septembrist 2009 kuni 10. oktoobrini 2010 raamatupidamise seaduse nõudeid. Rikkumine seisnes selles, et R. Paala ei dokumenteerinud kõiki majandustehinguid, ei kirjendanud algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki majandustehinguid raamatupidamisregistrites, ei koostanud ega esitanud majandusaasta aruandeid, ei säilitanud raamatupidamise dokumente ega korraldanud raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest. Lisaks puuduvad RKO-l raamatupidamisregistrid, raamatupidamisdokumentatsioon on puudulik, koostatud ei ole kontoplaani ega raamatupidamise sise-eeskirju. Seega rikkus R. Paala RPS §-de 4, 6, 8, 9, 11 ja 12 nõudeid. Sellega raskendas ta oluliselt ülevaate saamist äriühingu kui raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. Maakohtu otsus
11.Tartu Maakohus tegi 19. detsembril 2014. a otsuse, millega 1)
R. Paala tunnistati KarS § 3891 lg 2 järgi süüdi valeandmete esitamises maksustamisperioodide juuli ja september kuni detsember 2007 ning jaanuar kuni veebruar 2008 kohta käivates Rosnefti TSD-des ja süüdistatavat karistati vangistusega 11 kuuks ja 26 päevaks. KarS § 65 lg 1 alusel mõistis kohus R. Paalale liitkaristuse 1 aasta 11 kuud ja 26 päeva vangistust, millest arvati maha R. Paala poolt eelmise kohtuotsuse järgi ära kantud 1 aasta vangistust ja käesolevas kriminaalasjas eelvangistuses viibitud 353 päeva. Kohus luges R. Paala karistuse kantuks. Süüdistustes KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2, § 345 lg 1, § 3811 lg 1, § 3892 lg 2 ja § 3892 lg 2 – § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi mõistis maakohus R. Paala õigeks;
2) A. Arro mõisteti KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 – § 22 lg 3 järgi õigeks; 3) F.L mõisteti KarS § 389 2 lg 2 järgi õigeks; 4) K. Köök mõisteti KarS § 3811 lg 1, § 3891 lg 2 ja § 3892 lg 2 järgi õigeks;
5) T. Raatsin mõisteti KarS § 3892 lg 2 – § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi õigeks; 6) Rosneft tunnistati KarS § 3891 lg 3 järgi süüdi valeandmete esitamises maksustamisperioodide juuli ja september kuni detsember 2007 ning jaanuar kuni veebruar 2008 kohta käivates TSD-des ja äriühingule mõisteti rahaline karistus 6000 eurot. Süüdistustes KarS § 3811 lg 3 ja § 3892 lg 3 järgi mõisteti Rosneft õigeks; 7) RKO mõisteti KarS § 3811 lg 3 ja § 3892 lg 3 – § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi õigeks; 8) otsustati menetluskulude hüvitamine ja asitõendite ning salvestiste edasine saatus.
12.Maakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. R. Paala ja A. Arro süüdistus dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises
13.Saatekiri, mille võltsimist A. Arrole ette heidetakse, ei ole käsitatav dokumendina KarS § 344 lg 1 mõttes. Saatekiri ei tõenda juriidilise tähtsusega asjaolusid. Tunnistajate ütluste kohaselt on haiglas tavapärane praktika, et patsient pääseb arsti vastuvõtule saatekirjata ja et arst suunab patsiendi ühest osakonnast teise iseenda vastuvõtule.
14.15. ja 19. detsembri 2008. a õiendite (tõendite) puhul on tegemist KarS § 344 lg-s 1 nimetatud dokumentidega, millega on võimalik omandada KrMS § 170 lg 2 p-st 3 ja lg-st 4 tulenev õigus jätta kohtuistungile ilmumata. A. Arrol kui tegevusluba omaval eriarstil oli pädevus KrMS § 170 lg-s 4 nimetatud tõendeid väljastada. Tõendi väljastamise õigus on arstil, kes teeb kindlaks takistuse olemasolu ja osutab isikule tervishoiuteenust. Süüdistuses on märgitud, et A. Arro ei osutanud R. Paalale tervishoiuteenust, kuid pole täpsustatud, millise tervishoiuteenuse A. Arro jättis osutamata ja milles täpselt seisneb TTKS § 2 lg 1 rikkumine. Samas kinnitavad uuritud tõendid, et R. Paala viibis 15. detsembril 2008 A. Arro vastuvõtul ja A. Arro osutas R. Paalale tervishoiuteenust, diagnoosides R. Paalal koldelise kopsupõletiku ja määrates sellele ravi. Kuna A. Arro hinnangul ei võimaldanud R. Paala terviseseisund tal menetlustoimingust osa võtta, väljastas ta R. Paalale 15. detsembri 2008. a kuupäeva kandva tõendi. Õiend ei sisalda valeandmeid ega ole seega võltsitud. A. Arro väljastatud 19. detsembri 2008. a tõendi kohaselt viibis R. Paala ka sel päeval vastuvõtul. Tegelikult R. Paala sel päeval A. Arro vastuvõtul ei olnud, kuid see asjaolu ei muuda tõendit võltsituks. Kuna kopsupõletik ei parane kolme päevaga ja R. Paala tervislik seisund ei võimaldanud tal jätkuvalt kohtuistungist osa võtta, väljastas A. Arro 19. detsembril 2008 R. Paalale tõendi samas sõnastuses, nagu ta oli seda teinud ka 15. detsembril. Seega ei sisalda ka A. Arro väljastatud 19. detsembri 2008. a tõend valeandmeid.
15.Etteheide, et A. Arro rikkus sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määruse nr 56 nõudeid, on süüdistuses sisustamata. Isegi kui A. Arro rikkus 15. ja 19. detsembri 2008. a tõendite väljastamisel vorminõudeid ja jättis tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerimata, siis ei ole see käsitatav kriminaalkorras karistatava teona.
16.Isegi kui oleks tõendatud, et A. Arro võltsis 15. ja 19. detsembri 2008. a õiendid, saaks teda selle eest KarS § 344 lg 1 järgi karistada üksnes juhul, kui A. Arro oleks nende õiendite alusel ise õigusi omandanud või kohustustest vabanenud. KarS § 344 lg 1 järgi ei ole karistatav dokumendi võltsimine eesmärgiga vabastada kolmas isik kohustusest või võimaldada kolmandal isikul õigusi omandada.
17.R. Paalale KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi esitatud süüdistuses ei ole märgitud, milles seisnes R. Paala poolt A. Arro kihutamine. Kuna süüdistuses nimetatud tõendid ei ole võltsitud, puudub R. Paala käitumises KarS § 344 lg-s 1 – § 22 lg-s 2 sätestatud kuriteo koosseis.
18.Kuna süüdistuses nimetatud arstitõendid ei olnud võltsitud, ei vasta ka nende kasutamine võltsitud dokumendi kasutamise süüteokoosseisule, mistõttu tuleb R. Paala ka KarS § 345 lg 1 ja A. Arro KarS § 345 lg 1 – § 22 lg 3 järgi õigeks mõista. Maakohtu üldine märkus maksualaste kuritegude koosseisude järgi esitatud süüdistuste kohta
19.KarS §-des 3891 ja 3892 sätestatud kuriteokoosseisud on sisuliselt kattuvad ja maksukelmust ning maksude maksmisest kõrvalehoidumist on keeruline eristada. Seetõttu tuleb sarnaselt Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-52-12 märgituga ka käesolevas asjas süüdistatavate süüditunnistamise korral lähtuda neile karistuse mõistmisel kergemast normist ehk KarS §-st 3891. R. Paala, F.L-i, K. Köögi ja Rosnefti süüdistus valeandmete esitamises Rosnefti 2007. a märtsikuu käibedeklaratsioonis
20.Süüdistusest ei selgu, milline oli iga süüdistatava teopanus Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD esitamisse; kuidas süüdistatavad leppisid kokku, et selle deklaratsiooni allkirjastab F.L; kes deklaratsiooni esitas ja milles seisnes
deklaratsioonis esitatud andmete ebaõigsus. Samuti ei ilmne süüdistusest, miks on süüdistatavate käitumine vaadeldav ühe jätkuva teona ja milles seisnes käibemaksuseaduse nõuete rikkumine.
21.Rosneft oli süüdistuses märgitud perioodil käibemaksukohustuslane ja seega kohustatud KMD-sid esitama. Rosnefti KMD maksustamisperioodi märts 2007 kohta allkirjastas F.L, maksustamisperioodide aprill kuni juuni kohta K. Köök, maksustamisperioodide november kuni detsember 2007 ja jaanuar 2008 kohta R. Paala. 23. aprillil 2007 esitatud Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD allkirjastas F.L, kes tegutses äriühingu volitatud esindajana. Deklaratsiooni kohaselt oli enammakstud käibemaks 36 009 000 krooni. Süüdistatavate F.L-i, K. Köögi ja R. Paala ütlused kinnitavad, et F.L esitas Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD täiesti iseseisvalt, seda eelnevalt R. Paala ja K. Köögiga läbi arutamata. Süüdistatavate vahel oli tööjaotus ja puuduvad tõendid, mis kinnitaksid nende omavahelist kokkulepet anda F.L-ile volikiri ja esitada valeandmeid sisaldav KMD. K. Köögi volitused Rosnefti juhatuse liikmena lõppesid tema ametiaja möödumisel 9. veebruaril 2007. Pärast seda ta Rosnefti majandustegevuses ei osalenud ja seega on tõendamata ka tema teopanus 2007. a märtsikuu KMD esitamisse. K. Köök ei olnud deklaratsiooni esitamise aluseks olnud lepingust teadlik. Samuti ei ole tõendatud R. Paala teopanus deklaratsiooni esitamisel.
22.Rosnefti 2007. a KMD-s ei esitatud sisendkäibemaksu kohta valeandmeid. 26. märtsil 2007 esitas OÜ Transoil Service Rosneftile (toonase ärinimega OÜ TSC Autokaup) arve nr 3 summas 200 000 000 krooni, millele lisandus käibemaks 36 000 000 krooni. Arve esitati Venemaa puiduäriplaani müügi eest vastavalt 20. märtsi 2007. a lepingule. Riigikohus on leidnud, et teenuse saamisega kaasneb õigus arvata nõuetekohase arve alusel maha sisendkäibemaksu (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-81-12, p 11). OÜ Transoil Service arve nr 3 vastab käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg-s 7 sätestatud nõuetele. Ei ole usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et Rosneft ja OÜ Transoil Service ei sõlminud lepingut, mille alusel kõnealune arve väljastati. Kriminaalasja arutamisel ei hinda kohus seda, kas arvel ja KMD-l näidatud sisendkäibemaks vastas tehingu väärtusele. See asjaolu tulnuks tuvastada maksumenetluses.
23.OÜ Transoil Service arve kohaselt oli müüdavaks kaubaks äriplaan. Seega tuleb leida vastus küsimusele, kas see äriplaan oli tegelikult olemas. Äriplaan ei pea olema – ja majanduses toimuvat konkurentsi arvestades ei saagi olla – konkretiseeritud, kaante vahel asuv dokument, millele on peale kirjutatud äriplaan. Äriplaan võib olla ka idee, mis kujuneb oma lõplikku vormi pikema aja jooksul. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 77 ei pea ka äriplaani müügileping olema kirjalikus vormis. Süüdistatavate ja tunnistajate ütlused kinnitavad äriplaani olemasolu. Kokkuvõttes on tõendatud, et 20. märtsil 2007. a sõlmisid Transoil Service OÜ (esindaja R. Paala) ja Rosneft (esindaja F.L) lepingu, mille kohaselt Transoil Service OÜ loovutas Rosneftile õiguse majandada Solikamskis ja Bereznikis 20 aasta jooksul metsa mahus üks miljon tihumeetrit aastas, 10 kr/tm. Transoil Service OÜ kohustus andma Rosneftile üle kõik kontaktid ja teadmised ning ise selles piirkonnas mitte töötama ega kontakte teistele üle andma. Rosneft kohustus tasuma Transoil Service OÜ-le majandustegevusest loobumise eest 200 000 000 krooni. Transoil Service OÜ väljastas Rosneftile arve summas 236 000 000 krooni (sh käibemaks). Arve tasumine pidi toimuma tasaarvestusega. Seega on tõendatud, et Rosneft ei kajastanud 2007. a märtsikuu KMD-s sisendkäibemaksu ilma ostudokumentideta. Sisendkäibemaks ei ole näilik, kuna süüdistatavad ja tunnistajad on andnud omavahel haakuvaid ütlusi äriplaani olemasolu ja selle sisu kohta. Sisendkäibemaksu deklareerimise aluseks olnud tehing toimus ja Rosneft oli kohustatud selle oma KMD-s kajastama.
24.Süüdistuses on kahtluse alla seatud ka Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD-s autorendilt arvestatud 9000 krooni suuruse sisendkäibemaksu õigsus. R. Paala ja F.L-i ütlused kinnitavad, et autosid renditi ka tegelikult. Isegi, kui eeldada vastupidist, ei ulatu 9000 krooni süüteokoosseisus nimetatud suure kahju piirmäärani.
25.Kuna K. Köök ei osalenud enam Rosnefti tegevuses, R. Paala ei olnud äriühingu 2007. a märtsikuu KMD esitamisega seotud ja F.L ei esitanud deklaratsioonis valeandmeid, ei vasta süüdistatavate käitumine KarS § 3892 lgs 2 ega §-s 3891 sätestatud kuriteo objektiivsele koosseisule ja nad tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. R. Paala, K. Köögi ja Rosnefti süüdistus valeandmete esitamises Rosnefti maksudeklaratsioonides ning R. Paala ja Rosnefti süüdistus Rosnefti 2008. a veebruarikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmises
26.Osas, mis puudutab süüdistust väidetavas valeandmete esitamises maksustamisperioodide aprill kuni juuni 2007 kohta käivates Rosnefti KMD-des, tuleb K. Köök õigeks mõista, kuna selle teo tulemusel riigile maksudena laekumata jäänud 27 000 krooni ei ulatu suurele kahjule vastava summani.
27.Rosneft osutas lepingute alusel erinevaid teenuseid ja müüs kaupu AS-idele Spacecom ja Skinest Rail. Nende kaupade müügi ja teenuste osutamise kohta esitas Rosneft 2008. a veebruaris AS-idele Spacecom ja Skinest Rail arveid kogusummas 36 206 915 krooni 76 senti (sh käibemaks 5 523 088 krooni 86 senti). Arvete alusel tasutud summad laekusid Rosnefti pangakontole. Samuti oli Rosneftil AS-iga Estreftransservice leping, mille alusel Rosneft tellis ekspedeerimisteenust. Lepingu alusel esitas AS Estreftransservice Rosneftile kokku 9 arvet, millel näidatud sisendkäibemaksu kogusummas 123 639 krooni jättis Rosneft deklareerimata.
28.Süüdistuse kohaselt ei esitanud Rosneft 2008. a veebruarikuu KMD-d. Tõenditest nähtuvalt tagastas Maksu- ja Tolliameti Valga maksu- ja tollibüroo juhataja R. Paala poolt 11. aprillil 2008. a esitatud erinevate äriühingute maksudeklaratsioonid, sh Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD, kuna deklaratsioonil oli märge, et esitaja sellel olevate andmete õigsust ei kinnita, samuti oli deklaratsioon allkirjastatud kolme ristiga. Ei saa nõustuda, et maksudeklaratsioon tuli tagastada, kuna R. Paala kasutas sellel allkirjana varasema nelja risti asemel kolme risti. Maksuhaldur on tunnustanud R. Paala allkirja ka kolme risti kujul. R. Paala poolt kolme ristiga allkirjastatud Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD-s on deklareeritud 18%-ga maksustatavat käivet summas 30 683 827 krooni, käibemaksu kokku 5 523 089 krooni, sisendkäibemaksu 50 177 krooni ja tasutavat käibemaksu 5 474 912 krooni. R. Paala kohtus antud ütluste kohaselt on alates 2008. a veebruarist tema allkiri kolm risti. Kohtulikul uurimisel ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaks, et kõnealuses deklaratsioonis esitatud andmed ei ole õiged. Isegi kui see oleks nii, poleks täidetud kuriteo subjektiivne koosseis. Olukorda, kus maksuhaldur seab kahtluse alla maksudeklaratsioonil oleva allkirja õigsuse, samas tunnustades sellist allkirja teisel maksudeklaratsioonil, ei saa tõlgendada isiku kahjuks. Seega tuleb R. Paala Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD esitamata jätmises õigeks mõista.
29.Süüdistuse kohaselt tegid R. Paala ja K. Köök Rosnefti pangakontodelt erinevatele isikutele kokku 20 987 306 krooni väljamakseid, mille kohta puudub raamatupidamise algdokument, jättes need väljamaksed Rosnefti TSD-des ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata. Süüdistuses nimetatud summas isikutele väljamaksete tegemine Rosnefti pangakontodelt on tõendatud. Süüdistuses nimetatud maksustamisperioodide kohta esitatud Rosnefti TSD on allkirjastanud R. Paala. R. Paala rikkus TuMS § 51 lg 1 p 3 nõudeid, jättes süüdistuses nimetatud Rosnefti TSDdes deklareerimata väljamaksed, mille kohta Rosneftil polnud nõuetekohast algdokumenti. Seetõttu jäi riigile laekumata 5 838 653 krooni tulumaksu. K. Köögi tegevuses KarS §-s 3891 sätestatud süüteokoosseisu tunnuseid ei ole, sest ta tegi pangaülekandeid R. Paala soovil. Isegi kui K. Köök teadis, et R. Paala esitab Rosnefti TSD-des valeandmeid, ei muuda see teda kuriteo kaastäideviijaks. R. Paala pani talle süüksarvatava teo toime tahtlikult.
30.R. Paalale KarS § 3891 lg 2 järgi karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et R. Paala tegutses Rosnefti huvides pikka aega ja riigil jäi tulumaksuna saamata 373 157 eurot 94 senti. Seetõttu tuleb süüdistatavale mõista reaalne vangistus. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. R. Paalale mõistetud karistust tuleb aga KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel kergendada, sest mõistlik menetlusaeg on ületatud. Uurimisasutus saatis kriminaaltoimiku prokuratuuri 2008. a oktoobris. Prokuratuur tegi seejärel asjassepuutuvaid toiminguid. 28. detsembril 2010. a saatis prokuratuur süüdistusakti kriminaalasjas nr 1-10-17160 kohtusse. Eelistung määrati 23. maiks 2012. Prokurör esitas taotluse kriminaalasjade nr 1-10-17160 ja nr 1-13-6111 ühendamiseks, mida Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2013. a määrusega ka tehti. Kohtulik arutamine määrati ajavahemikku 31. märtsist 20. juunini 2014. Kriminaalasjas on seitse süüdistatavat ja seda saab pidada keskmisest keerukamaks. Prokuratuur muutis korduvalt süüdistust. Kuna kriminaaltoimiku prokuratuuri laekumisest maakohtu otsuse kuulutamiseni on möödunud kuus aastat, on mõistlik menetlusaeg ületatud. R. Paala ei ole menetlust takistanud. Ta on kohtumenetluse ajal viibinud vangistuses ja tema suhtes on tõkendina kohaldatud vahistamist (11 kuud 23 päeva), lisaks on teda kolm päeva kahtlustatavana kinni peetud.
31.R. Paala esitas Rosnefti TSD-des valeandmeid Rosnefti juhatuse liikmena Rosnefti huvides. Seetõttu tuleb maksuhaldurile valeandmete esitamises KarS § 3891 lg 3 järgi süüdi tunnistada ka Rosneft. Arvestades mh mõistliku menetlusaja möödumist, tuleb Rosneftile mõista rahaline karistus 6000 eurot. R. Paala, T. Raatsini ja RKO süüdistus valeandmete esitamises RKO 2009. a juunikuu käibedeklaratsioonis
32.Süüdistuses ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et R. Paala ja T. Raatsin panid teo toime kaastäideviijatena. Süüdistusest ei nähtu teoplaan ega T. Raatsini teopanus. Süüdistuses on loetletud käibemaksuseaduse sätted, mida süüdistatavad väidetavalt rikkusid, kuid pole selgitatud, milles see rikkumine seisnes.
33.On tuvastatud, et R. Paala, kes oli alates 7. septembrist 2009 RKO juhatuse liige, allkirjastas ja esitas 19. juulil 2012. a maksustamisperioodi juuni 2009 kohta RKO KMD parandusdeklaratsiooni, mille kohaselt oli osaühingu sisendkäibemaks 8 449 164 000 krooni.
34.Nähtuvalt 1. juuni 2009. a müügilepingust müüs Rosneft (esindaja V. K.) RKO-le (esindaja T. Raatsin) projekti RN, mille sisuks oli 10 mereplatvormi konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja opereerimiseks vajalik oskusteave (litsentseeritud maardlate omanike kontaktid, platvormide tehnoloogilised lahendused, kontaktid tootjatega, konstrueerimiskavad, kontaktid operaatoritega ja potentsiaalsete ja huvitatud investoritega). Teabe, kontaktid, äriplaani jne kohustus Rosneft üle andma 2009. a juunikuu jooksul, loobudes ühtlasi õigusest projekti RN realiseerimisest saadavale tulule. Lepingu hind oli 46 939 800 000 krooni ehk 3 000 000 000 eurot, millele lisandus käibemaks 18%. RKO kohustus tasuma lepingu hinna 360 päeva jooksul. Rosneft esitas 1. juunil 2009 RKO-le arve nr 1 summas 46 939 800 000 krooni.
35.Riigikohtu praktika kohaselt kaasneb teenuse saamisega õigus nõuetekohase arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-81-12, p 11). Rosnefti 1. juuni 2009. a arve nr 1 vastab seaduses esitatud nõuetele. Seega oli seadusest tulenev alus ja kohustus tehing deklareerida. Nii lepingust ja arvest kui ka tunnistajate ütlustest nähtub, et RKO 2009. a juulikuu KMD-s ei kajastatud näilikku sisendkäibemaksu, nagu süüdistuses leitakse. Tegemist oli reaalse tehinguga, mille objektiks olid vajalikud kontaktid ja oskusteave 10 mereplatvormi konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja opereerimiseks. Süüdistatavate ja tunnistajate ütlustest nähtub, et kuna nafta- ja gaasimaardlad on hakanud ennast ammendama, siis peab nafta puurimiseks minema kas Kaspiasse või PõhjaJäämerre. Selleks on vaja vastupidavaid naftaplatvorme. Projekt seisnes selles, et lasta Hiinas valmis ehitada uuel tehnoloogial põhinev nelja jalaga naftaplatvorm, mis on valmistatud külmakindlast materjalist, ja seejärel need Venemaa firmadele välja rentida. Mereplatvormide projekti raames tehti koostööd erinevate isikutega. Projekti raames on toimunud kohtumised äripartneritega, projekti kohta on tehnilised joonised ja 3D-skeemid. Projekti reaalset olemasolu kinnitab ka leping Arctic Oil Rigs OY-ga. R. Paala ütluste kohaselt loobus Rosneft oskusteabest ja äriplaani realiseerimisest RKO kasuks, sest äripartnerid asusid Venemaal, tema suhtes oli aga kohaldatud elukohast lahkumise keeldu, mistõttu ei saanud ta enam projekti edasi arendada. Samuti oli Rosneftil maksuvaidlusi. On tuvastatud, et 1. juuni 2009. a lepingus nimetatud kontaktbaas, tehnoloogilised lahendused ja oskusteave mereplatvormide konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja opereerimiseks eksisteeris. Samuti oli reaalselt olemas lepingu täitmiseks vajalik know-how, skeemid ja tehnilised joonised. Nii R. Paala kui ka T. Raatsini ütlused kinnitavad, et lepingu objektiks olnud oskusteave anti üle ja see oli materiaalses vormis: arvutis, paberil ja CDplaadil. R. Paala ütluste kohaselt andis ta oskusteabe üle kui Rosnefti esindaja ja võttis selle vastu kui RKO esindaja, täites seega lepingus märgitud kohustuse iseendaga. Lepingu eest tasumine pidi toimuma tasaarvestuse teel ja R. Paala ütluste kohaselt on seda ka osaliselt tehtud. Seega on sisendkäibemaksu deklareerimise aluseks olev tehing tegelikult toimunud. Tehingu hinna osas kohus seisukohta ei võta, sest kui maksuhaldur selles kahtles, tulnuks tehingu tegelik hind maksumenetluses välja selgitada.
36.Süüdistuse väide ja tunnistaja V. K. ütlused selle kohta, et tema ei ole Rosnefti juhatuse liikmena müügilepingut ja arvet nr 1 allkirjastanud, on vastuolus kohtus uuritud tõenditega. Ekspertiisiakti kohaselt on nii lepingul kui ka arvel V. K. allkirjad. Samuti tuleneb eksperdi arvamusest, et leping ja arve on koostatud nendes märgitud ajal. Seda, et lepingu allkirjastas V. K., kinnitavad ka T. Raatsini ütlused.
37.Ei ole võimalik tuvastada, kes RKO 2009. a KMD maksuametisse viis. Samuti ei ole tuvastatud, nagu oleks T. Raatsin osalenud KMD koostamisel või selle maksuhaldurile toimetanud. R. Paala ütluste kohaselt koostas deklaratsiooni tema, kuna V. K. tervis oli halvenenud, tekkisid probleemid alkoholiga ja teda ei saanud enam usaldada. Samas oli R. Paala omanikuna huvitatud, et RKO KMD-d oleksid esitatud.
38.Eeltoodud põhjustel tuleb R. Paala, T. Raatsin ja RKO maksukelmuses õigeks mõista. R. Paala, K. Köögi ja Rosnefti süüdistus raamatupidamise kohustuse rikkumises
39.KarS §-s 3811 sätestatud süüteokoosseis eeldab, et ülevaate saamine raamatupidamis-kohustuslase varalisest seisundist oleks oluliselt raskendatud. Süüdistatavate ja tunnistaja ütlustega on tõendatud, et Rosnefti raamatupidamise korraldamisega tegeles O. V-i firma. Sinna esitas dokumendid R. Paala. Süüdistusest ei ilmne, kellel oli ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist raskendatud ja milles see konkreetselt väljendus. Isegi kui eeldada, et Maksu- ja Tolliametil oli vaja saada ülevaadet Rosnefti tegevusest, pole tõendatud, et ülevaate saamine oleks olnud raskendatud oluliselt. Ekspert pole olulist raskendatust kinnitanud, eksperdile pole sellist küsimust isegi esitatud. Asjaolu, et ekspertiisi tegemise ajal puudusid Rosneftil maksudeklaratsiooni esitamise aluseks olevad raamatupidamisdokumendid, ei tähenda, et andmete saamine olnuks oluliselt raskendatud. Süüdistusest ei nähtu, milliseid mõistlikke pingutusi tegi Maksu- ja Tolliamet andmete saamiseks või et andmete saamine oleks olnud äärmiselt aeganõudev.
40.Kuna K. Köögi volitused Rosnefti juhatuse liikmena lõppesid 9. veebruaril 2007, ei saa talle ette heita Rosnefti raamatupidamise kohustuse rikkumist ajavahemikul 1. märtsist 19. juulini 2007.
41.Eeltoodud põhjustel tuleb R. Paala, K. Köök ja Rosneft käsitletavas süüdistuses õigeks mõista. R. Paala ja RKO süüdistus raamatupidamise kohustuse rikkumises
42.Süüdistusest ei nähtu, millises tegevuses või tegevusetuses väljendus raamatupidamiskohustuse rikkumise objektiivne koosseis ja mida oleks R. Paala pidanud raamatupidamise korraldamisel teisiti tegema ja mida raamatupidamises kajastama. Samuti ei ole süüdistuses märgitud, milles seisnes RKO huvi raamatupidamiskohustuse rikkumisel.
43.RKO raamatupidamisdokumendid asusid 2012. a läbiotsimise ajal O. V-i raamatupidamis-firmas, välismaal, arvutis ja internetis, samuti aadressil, kus läbiotsimine toimetati, seifis, mida läbiotsimisel ei avatud. Kohtulikul uurimisel ei
ole ümber lükatud, et raamatupidamisfirma korraldas RKO raamatupidamist nõuetekohaselt. 1. juuni 2009. a müügilepingu ja sama kuupäeva arve puudumine ei raskenda oluliselt ülevaate saamist raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. Süüdistusest ei nähtu, kellel oli raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamine raskendatud ja milles see väljendus. Pole kinnitust, et ülevaate saamine oleks olnud raskendatud oluliselt.
44.Seetõttu tuleb R. Paala ja RKO käsitletavas süüdistuses õigeks mõista. Apellatsioonid
45.Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid 1)
prokuratuur, kes taotles kohtuotsuse tühistamist osas, milles süüdistatavad neile esitatud süüdistustes õigeks mõisteti, välja arvatud osas, milles R. Paala mõisteti õigeks Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD esitamata jätmises ja valeandmete esitamises maksustamisperioodide august 2007 kuni jaanuar 2008 kohta käivates Rosnefti KMD-des. Ülejäänud osas palus prokuratuur süüdistatavad neile esitatud süüdistustes süüdi tunnistada, neid karistada ning mõista välja menetluskulud;
2) R. Paala kaitsja vandeadvokaat Mart Angerjärv, kes vaidlustas R. Paala süü tõendatust, taotledes (alternatiivselt) kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu; 3)
R. Paala, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega ta tunnistati süüdi maksudeklaratsioonis valeandmete esitamises, ja palus end õigeks mõista;
4)
Rosnefti kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Maakohtule;
5)
Rosneft (seaduslikud esindajad R. Paala ja T. Raatsin), kes taotles maakohtu otsuse tühistamist Rosnefti süüditunnistamist puudutavas osas ja palus süüdistatava õigeks mõista.
Ringkonnakohtu otsus
46.Tartu Ringkonnakohtu 26. juuni 2015. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Lisaks tegi ringkonnakohus menetluskulude hüvitamise otsustuse.
47.Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.
48.Maakohus ei rikkunud tõendeid hinnates KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 nõudeid, sest kõiki tõendeid on hinnatud kogumis ja on käsitletud ka nende usaldusväärsust. Maakohtu otsus vastab KrMS § 312 p-de 1 ja 2 nõuetele.
49.Kaitsjate apellatsioonides märgitu ei anna alust maakohtu otsust muuta. TuMS § 51 on piisavalt õigusselge ja maakohus on õigesti välja toonud tunnused, millele raamatupidamise algdokument peab vastama, samuti tuvastanud, et praegusel juhul need nõuded täidetud ei olnud. Maakohtus leidis tõendamist, et raamatupidamisdokumente väljamaksete kohta pole. Väited, et tegelikult olid dokumendid kusagil olemas, kuid menetleja ei suutnud neid leida või et tegemist oli suuliste lepingutega, mis tuleb raamatupidamisdokumentidega võrdsustada, ei anna alust maakohtu järeldusi ümber hinnata. Suuline leping võib küll olla majandustegevuse vorm, kuid see ei ole võrdsustatav raamatupidamise algdokumendiga RPS § 7 lg 1 mõttes. Nõustuda ei saa väitega, et süüdistatavad ei pidanudki kuludokumente esitama.
50.Põhjendamatu on ka prokuratuuri apellatsioon. Nõustuda ei saa prokuratuuri seisukohaga, nagu oleks maakohus käsitlenud tõendeid valikuliselt, võttes arvesse ainult süüdistatavate ja tunnistajate ütlusi, andmata hinnangut ütluste usaldusväärsusele ja kõrvutamata ütlusi teiste tõenditega. Asjaolu, et prokurör ei ole nõus maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, ei tähenda, et maakohus oleks rikkunud tõendite uurimise ja hindamise protsessuaalseid nõudeid. Maakohtul oli õigus tõendite hindamise käigus olla kriitiline mõnede kohtule esitatud tõendite osas, mille olid vormistanud eeluurimisorganid, sest see tuleneb KrMS §-s 63 kehtestatud nõuetest. Maakohus ei ole prokuratuuri viidatud maksuotsuseid tähelepanuta jätnud, sest need võeti kohtuistungil tõendina vastu. Neid hinnati kogumis koos teiste tõenditega.
51.Mõistes K. Köögi Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD-s valeandmete esitamises õigeks, lähtus maakohus õigesti kohtupraktikas omaks võetud seisukohast, mille järgi ei saa pelgalt ühe juhatuse liikme teadlikkus asjaolust, et teine juhatuse liige esitab osaühingu KMD-des maksuhaldurile valeandmeid, moodustada teopanust, mis annaks alust pidada teda maksukuriteo kaastäideviijaks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega K. Köögi õigeksmõistmise kohta.
52.Transoil Service OÜ poolt 26. märtsil 2007 Rosneftile esitatud arve nr 3 summas 236 000 000 krooni, vastab KMS § 37 lg-s 7 sätestatud nõuetele. Maakohus luges F.L-i ja R. Paala ütlustega tõendatuks arve väljastamise aluseks olnud 20. märtsi 2007. a lepingu sõlmimise. Kui lepingupooled kinnitavad, et nad sõlmisid lepingu, ent ei ole suutelised lepingut kirjalikult kohtule esitama, tuleb aluseks võtta nende ütlused, et leping oli olemas. Maakohus tuvastas, et 20. märtsi 2007. a lepingus märgitud kaup ehk Venemaa puidu äriplaan oli olemas. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega äriplaani olemasolu kohta, samuti maakohtu seisukohaga, et äriplaan ei pea olema kirjalikult vormistatud, vaid võib eksisteerida ka idee kujul.
53.Suure kahju puudumise tõttu pole põhjust käsitleda K. Köögile ja Rosneftile esitatud süüdistust valeandmete esitamises maksustamisperioodide aprill kuni juuni kohta käivates Rosnefti KMD-des.
54.Maakohus on põhjendanud, miks K. Köök ei vastuta kaastäideviijana valeandmete esitamise eest maksustamisperioodide juuli ja september kuni detsember 2007 ning jaanuar kuni veebruar 2008 kohta esitatud Rosnefti TSD-des. Ringkonnakohus nõustus nende põhjendustega. K. Köök tegi tõepoolest mõningaid alusdokumentideta väljamakseid ja väljavõetud sularaha R. Paalale üle andes ei vormistanud selle kohta vajalikku dokumenti. K. Köök tegi seda aga R. Paala soovil viimaselt saadud andmete järgi. Selliselt käitudes ei pidanud K. Köök möönma, et väljamaksete puhul ei ole tegemist ettevõtlusega seotud kulutustega.
55.Maakohtu otsuses viidatud tõenditest lähtudes pole alust tunnistada R. Paalat, K. Kööki ja Rosnefti KarS § 3811 järgi süüdi Rosnefti raamatupidamise korraldamise nõuete teadvas rikkumises. Tunnistaja O. V-i ja R. Paala ütlustest nähtub, et tegemist ei olnud raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumisega, sest raamatupidamisdokumendid olid väidetavalt olemas, kuid neid ei suudetud uurimise jaoks üles leida. Ehkki süüdistatavad ei ole taganud kõigi vajalike dokumentide leidmist, ei saa neile ette heita tahtlust. Tuleb arvestada, et dokumentide leidmise teeb raskeks ajafaktor, sest tegemist on perioodiga, mis jääb aastatesse 2007–2008.
56.Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu seisukohtadega R. Paala ja RKO õigeksmõistmise kohta RKO raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises. R. Paala kinnitas, et O. V. korraldas RKO raamatupidamist ja vajalikud dokumendid olid olemas. R. Paala väidab, et enne tema vahistamist asus osa dokumente ka Lätis paiknevas advokaadibüroos. Mis neist edasi sai, seda ta ei tea, kuna viibis pikalt vahi all. Eeltoodud ütlustest nähtub, et tegemist ei olnud raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumisega, sest väidetavalt raamatupidamisdokumendid olid olemas, kuid neid ei suudetud uurimise jaoks üles leida. Ringkonnakohus nõustus prokuröriga, et kaitseversioon peab andma reaalse võimaluse dokumentide olemasolu kontrollida. Samas leidis kohtukolleegium, et käesolevas asjas teeb selle nõude järgimise väga raskeks ajafaktor, sest dokumendid on koostatud 2009. a septembrist kuni 2010. a oktoobrini.
57.Tunnistajate ütlused kinnitavad, et RKO 2009. a juunikuu KMD-s kajastatud Rosnefti arvel oli näidatud reaalne tehing, võõrandamaks vajalikud kontaktid ja oskusteabe 10 mereplatvormi konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja opereerimiseks. Maakohus on põhjendanud, miks ei olnud tegemist näiliku tehinguga. Seejuures on hinnatud tunnistaja V. K. ning süüdistatavate T. Raatsini ja R. Paala ütlusi ning käekirjaekspertiisiakti. Samuti on välja toodud, et tunnistaja O. V-il ei olnud võimalik nii kiiresti Valka tulla, kuid temaga oli varem räägitud, et T. Raatsin pidi saama RKO juhatuse liikmeks ja seetõttu allkirjastab volitatud esindajana lepingu ise. Tunnistajate V. K. ja O. V-i ütlused kinnitavad maakohtu järeldusi. Samuti ei ole tähtsust, et puuduvad dokumendid selle kohta, et RKO oleks lepingu alusel Rosneftile tasunud. Prokurör on ise märkinud, et kõik nõuete loovutamisega seotud äriühingud on seotud R. Paala ja T. Raatsiniga ja mitte ükski äriühing ei maksa nõuete omandamise eest loovutamistasu. Kuigi maakohus ei käsitlenud prokuröri esitatud tõendeid selle kohta, et tehingu objektiks olnud immateriaalset vara polnud olemas, ei lükka see ümber maakohtu järeldusi. Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu järeldusega, et T. Raatsini teopanus RKO 2009. a KMD esitamisse puudub.
58.Maakohus on tõendeid hinnates leidnud, et R. Paala viibis 15. detsembril 2008. a tegelikult A. Arro vastuvõtul ja talle osutati tervishoiuteenust. A. Arro diagnoosis R. Paalal koldelise kopsupõletiku ja leidis, et selline terviseseisund ei võimalda kohtuistungist osa võtta. Ringkonnakohus leidis, et tõendite kogum kinnitab R. Paala ja A. Arro ütlusi
15.detsembril 2008. a kella 13.30–14.25 vahelisel ajal toimunud A. Arro vastuvõtu kohta. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega. Samuti jagas apellatsioonikohus maakohtu seisukohta, et süüdistuses nimetatud saatekiri ei tõenda juriidilise tähendusega asjaolusid, mis on selle dokumendiks lugemise eeldus.
59.Ei ole alust lõpetada R. Paala ja Rosnefti suhtes kriminaalmenetlust mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Ulatus, mille võrra R. Paalale ja Rosneftile mõistetud karistused nende teosüüle alla jäävad, on piisav, käsitamaks karistuse kergendamist õiglase hüvitisena praeguseni kulgenud menetlusaja ebamõistliku osa ehk juba aset leidnud süüdistatavate õiguste rikkumise eest.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
60.Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid 1) prokuratuur, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist R. Paala, F.L-i, K. Köögi, A. Arro, Rosnefti ja RKO õigeksmõistmist puudutavas osas ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule; 2)
R. Paala kaitsja vandeadvokaat M. Angerjärv, kes taotleb ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistamist R. Paala süüditunnistamist puudutavas osas ja enda kaitsealuse õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja maakohtule või ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist või kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu;
3)
Rosnefti kaitsja vandeadvokaat S. Sillar, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist Rosnefti süüditunnistamist puudutavas osas ja kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu.
61.Kassatsioonivastused esitasid A. Arro kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, T. Raatsini kaitsja vandeadvokaat Mare Laur, RKO kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv ja prokuratuur. Kaitsjad paluvad jätta rahuldamata prokuratuuri kassatsiooni, prokuratuur aga kaitsjate kassatsioonid. Prokuratuuri kassatsioon
62.Prokuratuur leiab, et ringkonnakohus tema apellatsioonis esitatud seisukohtadele sisuliselt ei vastanud, vaid piirdus peaasjalikult viidetega maakohtu otsuse motiividele. Kuigi prokuratuuri apellatsioonis heideti maakohtu otsusele ette ütluste usaldusväärsusele sisulise hinnangu andmata jätmist, ei ole ringkonnakohus kontrollinud tunnistajate ja süüdistatavate ütluste usaldusväärsust neid teiste tõenditega kõrvutades. Ringkonnakohus on mitmel korral rõhutanud, et hindab tunnistajate ütlusi uuesti, kuid seejärel lihtsalt konstateerinud, et loeb ütlused usaldusväärseteks. Samas ei ole otsuses ühtegi põhjendust, miks kohus sellisele järeldusele jõuab. Apellatsioonis on näidatud, et mõned tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed seetõttu, et nad on vastuolus kirjalike tõenditega, süüdistatavate ütlused on ebausaldusväärsed seetõttu, et need on sisemiselt vastuolulised ning vastuolus teiste tõenditega. Samuti on ringkonnakohus jätnud kontrollimata tunnistajate ja süüdistatavate ütluste elulise usutavuse, mistõttu ei ole tõenditele antud objektiivset hinnangut ja on mindud vastuollu nii loogikareeglite kui tõendite hindamise metoodika ja kohtupraktikaga. Lisaks on ringkonnakohus otsuses nentinud, et mõnedel faktidel ei ole kriminaalasjas tähtsust, jättes sellise seisukoha motiveerimata.
63.Prokuratuur on apellatsioonis välja toonud, et maakohus jättis otsuse tegemisel tähelepanuta maksuhalduri poolt Rosnefti ja RKO kohta tehtud maksuotsused. Ringkonnakohus tõdes, et kohus on need dokumendid kohtuistungil tõendina vastu võtnud ja järelikult hinnanud neid kogumis teiste tõenditega. Tõendi asja juurde võtmine ei tähenda selle arvesse võtmist otsuse tegemisel. Selleks on vaja, et tõendit oleks kohtuotsuse tegemisel kajastatud ja analüüsitud. Maa- ega ringkonnakohus ei ole maksuotsuseid käsitlenud.
64.Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsiooni põhjendusele, mille kohaselt oli K. Köök ka pärast 9. veebruari 2007 Rosnefti juhatuse liige.
65.Ringkonnakohus ei ole vastanud praktiliselt ühelegi apellandi argumendile selle kohta, et Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD-s kajastatud sisendkäibemaks on alusetu. Muu hulgas jättis kohtukolleegium R. Paala ja F.L-i ütlustele tuginedes hindamata, kuidas mõjutab neid ütlusi asjaolu, et tehingu pooled on omavahel seotud. Ükski tõend ei osuta sellele, et kaup või teenus oleks üle antud ja et selle kauba või teenuse eest oleks tasutud. Lisaks ei ole tehingut kajastatud Rosnefti raamatupidamises. Vastuseks prokuratuuri väidetele tehingut kinnitavate tõendite ebausaldusväärsuse kohta on ringkonnakohus piirdunud põhjenduseta konstateeringuga, et need tõendid on usaldusväärsed.
66.Ringkonnakohus jättis tähelepanuta prokuratuuri argumendi, et K. Köögi tegevus valeandmete esitamisel maksustamisperioodide aprill kuni juuni 2007 kohta käivates Rosnefti KMD-des moodustab ühe jätkuva teo sama isiku poolt valeandmete esitamisega Rosnefti TSD-des. Seega pole oluline, et laekumata käibemaksusumma eraldivõetuna oli väiksem suurele kahjule vastavast summast.
67.Mõistes K. Köögi õigeks Rosnefti TSD-des valeandmete esitamises, jätsid kohtud tähelepanuta, et K. Köögi teopanus ei piirdunud üksnes teadlikkusega R. Paala ebaseaduslikust tegevusest. K. Köök tegi ise alusdokumentideta väljamakseid, tema tehtud väljamaksete kirjeldused ei kajastanud viiteid alusdokumentidele ja pangakontolt väljavõetud sularaha R. Paalale üle andes ei vormistanud ta selle kohta vajalikku dokumenti.
68.Seoses KarS § 3811 järgi esitatud süüdistusega ei selgu ringkonnakohtu otsusest, miks kohus luges O. V-i ja R. Paala ütlustega tõendatuks, et raamatupidamisdokumente oli märgatavalt rohkem kui läbiotsimiste käigus leiti, võtmata samas arvesse haldusasjas nr 3-08-1860 Rosnefti esindaja poolt kohtule esitatud taotlust peatada menetlus, kuna läbiotsimistel võeti ära kogu Rosnefti raamatupidamisdokumentatsioon. Isegi kui nõustuda kohtu järeldusega, et
Rosnefti raamatupidamisdokumente oli läbiotsimisel leitust oluliselt rohkem, jättis ringkonnakohus käsitlemata küsimuse, kas juhatuse liikmed täitsid RPS §-st 4 tulenevat raamatupidamise dokumentide säilitamise ja majandusaasta aruannete esitamise kohustust ning kas nende kohustuste rikkumine on KarS § 3811 järgi karistatav.
69.RKO 2009. a juunikuu KMD-s deklareeritud sisendkäibemaksu arvestamise aluseks olnud arvel näidatud tehingu on kohtud lugenud toimunuks sisuliselt vaid arve ja lepingu vormistamisega. Kohtud on tuginenud tunnistajate ja R. Paala ütlustele nende usaldusväärsust sisuliselt hindamata. Vastuseks apellandi etteheitele, et maakohus jättis käsitlemata prokuratuuri esitatud täiendavad tõendid, piirdus ringkonnakohus lihtsalt tõdemusega, et kuigi maakohus ei ole neid tõendeid käsitlenud, ei lükka see ümber kohtuotsuse järeldusi.
70.Ka seoses A. Arro ja R. Paala õigeksmõistmisega dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises on ringkonnakohus jätnud osa tõendeid hindamata ega ole tõendeid hinnanud nende kogumis. Süüdistatavate ütlusi on eelistatud kirjalikele dokumentidele ja jälitustegevusega kogutud tõenditele. R. Paala, A. Arro, O. V-i ja K. V-i ütlused R. Paala ja A. Arro kohtumise korraldamise ning hilisema tervishoiuteenuse osutamise kohta on ebausaldusväärsed ega haaku teiste tunnistajate ütlustega ega jälitustoimingutega kogutud tõenditega. R. Paala kaitsja kassatsioon
71.Kassaatori hinnangul on tuvastamata, kas ja kui, siis millises ulatuses R. Paala väidetavat maksukohustust varjas. Riigikohus pole pädev kindlaks tegema, kas raha, mis liikus Rosnefti pangakontodelt äriühingu kassasse, kasutati, ja kui kasutati, siis kas ettevõtlusega seotud või mitteseotud kulutuste tegemiseks. Lisaks ei ole tegemist jätkuva kuriteoga, sest raha kasutati täiesti eraldiseisvateks tehinguteks. R. Paala süüditunnistamise aluseks on uurija oletus, et tehti ettevõtlusega mitteseotud kulutusi. R. Paala kasutas raha edasimüümiseks soetatavate varuosade eest tasumiseks. Lepingud olid suulised. Ettevõtluseks (varuosade müük) tehtud kulud on jäetud arvesse võtmata. Maksumenetluses toimub see sellistel juhtudel hindamise teel. TuMS § 51 ei ole karistusõigusliku alusnormina piisavalt määratletud. Kõiki 6. jaanuari 2009. a XXXXX Xxxxx XX läbiotsimise käigus ära võetud dokumente ei ole eksperdile esitatud, läbiotsimisel jäeti mitu seifi avamata. R. Paalal ei olnud võimalik dokumente Maksu- ja Tolliametile esitada. Sularahatehingute tegemise ajal olid nende kohta vormistatud korrektsed dokumendid. Nende esitamine maksuhaldurile või uurimisasutusele oleks olnud samuti võimalik, kui menetleja oleks andnud garantii, et neid ei kasutata isiku enda või tema lähedaste vastu. R. Paalalt pole ei maksuhaldur ega uurimisasutus kunagi sellist teavet nõudnud. Ettevõtlusega seotud kulutuste põhjendatuse kontroll toimus perioodil, mil R. Paala polnud enam Rosnefti juhatuse liige. Uus juhataja V. K. ei teadnud vaidlusaluste tehingutega seotud asjaolusid. R. Paala ei nõustu kohtute seisukohaga, et ta peab oma süütuse tõendamiseks kohtule dokumente esitama. Maksumaksja, kellele pannakse kriminaalmenetluses süüks raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastava algdokumendi puudumine, ei pea seda dokumenti ise esitama ja seeläbi süüdistusfunktsiooni täitma asuma. Menetluses ei ole ammendavalt tuvastatud, et kontodelt võetud summasid ei pandud OÜ Rosneft Eesti mõne teise krediidiasutuse arvelduskontole, pole tuvastatud kassa asukohta ega lükatud ümber väidet, et raha liikus äriühingu kassasse. Seega ei ole kahtlusi piisavalt ümber lükatud ning kahtlused tuleb tõlgendada isiku kasuks ning ta õigeks mõista. Juhul kui R. Paala saab esitatud süüdistuses süüdi tunnistada, on korrektne meede mõistliku menetlusaja ületamise heastamiseks kriminaalmenetluse lõpetamine. Kuna maksualaste kuriteokoosseisude sisu langeb kokku maksualaste väärtegude koosseisudega, saab isikut karistada üksnes väärteokoosseisude järgi. Lisaks viidatakse maksudeklaratsioonide blankettidel üksnes võimalikule väärteovastutusele, kriminaalvastutuse kohta hoiatust ega märget ei ole. Süüdistus on ebaselge ja seda on korduvalt muudetud. Maksusummad on arvutatud valesti. R. Paala on korduvalt andnud menetlejale võimaluse kontrollida, kas Xxxxx XX asuvates seifides või läbi otsimata ruumides, O. V-i raamatupidamisfirmas või Läti Vabariigi advokaadibüroos on Rosnefti raamatupidamisdokumente. R. Paala ei varjanud seda, et äriühingu kontoris töölaua peal on teiste visiitkaartide hulgas ka selle isiku visiitkaart, kes oli nõus koos teiste dokumentidega hoidma ka Rosneft Eesti raamatupidamisdokumente ja muid dokumente Läti advokaadibüroos. R. Paala kasutas Läti advokaadibürood, vältimaks sarnast stsenaariumi, nagu on juhtunud käesolevas kriminaalmenetluses, kus Maksu- ja Tolliameti uurijad võtavad ära hulganisti äriühingute raamatupidamisdokumente, mille loetelu ja edaspidine saatus jääb teadmatuks. Seejärel tehakse aga isikule etteheide, et ta pole esitanud riigivõimule vajalikke raamatupidamise algdokumente. Maksuamet on korduvalt kasutanud ebaseaduslikku taktikat, mis seisneb selles, et äriühingult võetakse ära originaaldokumendid, mis seejärel kaovad või kaotatakse maksuhalduri või uurimisosakonna valduses ära ja seejärel tehakse isikule etteheide, et tegemist on võltsitud või ajaliselt hiljem koostatud raamatupidamisdokumentidega. R. Paala on nõus advokaadi juuresolekul esitama kasvõi prokurörile kõik küsitud raamatupidamisdokumendid tutvumiseks. R. Paala kinnitab, et kõik temaga seotud äriühingute raamatupidamisdokumendid on kas olemas või on minimaalselt taasesitatavad mõistliku aja jooksul. R. Paala kinnitas kohtuistungil korduvalt, et raamatupidamisdokumentide hoiti seifis. Allakirjutanu hinnangul on see täiesti igapäevane praktika ning mõnel juhul isegi seadusest tulenev nõue. Kassaatorile jääb arusaamatuks, miks pole kuni tänase päevani soovitud ühegi seifi sisuga tutvuda. Kassaator ei välista, et tänaseks päevaks võivad mõned raamatupidamisdokumendid olla hävitatud, sest seadusest tulenev hoidmise kohustuse tähtaeg on möödas. Selle eest ei tohi aga teha etteheidet kassaatorile, sest tema ei ole kuidagi menetlust takistanud või sellest kõrvale hoidunud. Samuti on jäänud tähelepanuta R. Paala tõstatatud küsimus Woodsell SIA ja TNK Eesti OÜ vahel
sõlmitud lepingust metsaveo tehnika kohta. Kassaator pole saanud seda kohtule esitada, sest see on läbiotsimise käigus ära võetud ning hiljem on uurimisasutus selle kaotanud või hävitanud. Ometi on tegemist dokumendiga, mis oleks täiendavalt tõendanud väljamaksete seost majandustegevusega. Neid asjaolusid pole kohus kas arvestanud või on tõlgendanud süüdistatava kahjuks. Kohtud on sellega rikkunud in dubio pro reo-printsiipi ja see on KrMS § 339 järgi kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kassaator ei saa nõustuda kohtute seisukohaga, et Rosnefti raamatupidamisdokumente pole Maksu- ja Tolliametile esitatud. Nii revisjoniaktist kui ka 15. juuni 2009. a maksuotsusest nähtub, et R. Paala on dokumente näidanud, kuid pole lubanud neist koopiaid teha. Koopiate tegemise keelamist ei saa võrdsustada dokumentide esitamata jätmise või puudumisega. Kriminaalasja materjalid annavad alust kahtluseks, et uurimisasutus on dokumentidega manipuleerinud ja olulised dokumendid on "kadunud". Uurija on tegutsenud kallutatult. Kuna maksumenetluses kohustati Rosnefti tasuma maksuintresse, on R. Paala kui Rosnefti suurosaniku kriminaalkorras karistamine sama teo eest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 7. lisaprotokolli art 4 rikkumine. Seda kinnitab EIK 10. veebruari 2015. a otsus Österlund vs. Soome. Paralleelse maksu- ja kriminaalmenetluse olukorras ei saa maksuhaldur juhul, kui isik keeldub maksumenetluses tõendite esitamisest, viidates enese mittesüüstamise õigusele, rakendada isiku suhtes sunnivahendeid tõendite saamiseks. Maksuõiguslik kaasaaitamiskohustus kriminaalõigusliku olemusega maksumenetluses on artikkel 3 rikkumine, sest see tekitab inimeses hirmu ja ärevust, mis võib kaasa tuua isiku psühholoogilise murdumise. Nemo tenetur se ipsum accusare-põhimõte on erisäte kaasaaitamiskohustuse kui üldsätte suhtes. Sellises olukorras tuleb lähtuda põhimõttest lex specialis derogat legi generali. Vaikimisõigus riigisiseses maksumenetluses on samuti EIÕK kaitsealas. Tegemist on mõtteklausliga. Rahvusvahelise õiguse mõtteklauslit ei saa sisustada ega tõlgendada riigisiseste sätteklauslite ja mõtteklauslite põhjal. Vaikimisõigusest loobumine on subjektiivne õigusvabadus, kuid sellel on ka objektiivne külg. Kaitsealast ei saa isik loobuda maksumenetluses, mille käigus kogutakse kriminaalõiguslikke tõendeid, mida saab riigisisese õiguse kohaselt vaidlustada ainult halduskohtus. Maksumenetluses sunni all kaasaaitamiskohustuse realiseerimine loob riigivõimule piiramatu voli algatada isikute suhtes riigisiseste ja EL-i õigusnormide (mõtteklauslite) erinevuse põhjal lõputuid kriminaalmenetlusi, mis tähendavad põhiõiguste kandja "surma". Tegemist on EIÕK art 3 rikkumisega. Põhiõiguste rikkumist oleks saanud ära hoida kahel moel. Esiteks oleks Maksu- ja Tolliamet saanud anda kinnituse (mida kassaator on korduvalt taotlenud), et maksumenetluses kogutud tõendeid kasutatakse ainult maksusumma määramiseks. Kui Maksu- ja Tolliamet sellist kinnitust anda ei saa, siis oleks ta pidanud määrama maksukohustuslasele ja tema seaduslikule esindajale kaitsja. Maksu- ja Tolliamet ei nõustunud rahuldama ka kassaatori sellekohast taotlust. Kaitsja olemasolu korral oleks R. Paala esitanud dokumendid kaitsjale, kes õigusteadmistega isikuna oleks otsustanud, mida esitada ja mida mitte. Seega koguti maksumenetluses sunni all tõendeid ilma kohustusliku kaitsja kaasamiseta ja sellega rikuti kassaatori põhiõigusi. Riiklik süüdistaja K. Hänilene teadis seda, kuid ei sekkunud. Kui K. Hänilene ei taandanud kohtuistungil end ise, siis kohtutoimiku materjalide põhjal oleks seda pidanud tegema ringkonnakohus, et tagada õiglane menetlus. Kaitseõigusest ilmajätmise küsimuse on R. Paala ka kohtus tõstatanud, kuid tema sellekohastele väidetele on kohus jätnud vastamata. Seetõttu ei ole kohtud võtnud ka seisukohta, kas kassaatoril lasus üldse kohustus Maksu- ja Tolliametile raamatupidamisdokumente esitada. Maakohtu menetluses rikuti õiglase kohtumenetluse printsiipi. R. Paalal ei olnud istungite ajal võimalik teha märkmeid (puudus laud). Tema nägemine oli vahi all viibides oluliselt halvenenud ning ta vajas tekstide lugemiseks kahte paari prille, vahel jäi ka neist väheks.
10.aprillil 2013 tehti R. Paalale Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxx. Tegemist on xxxxxxxxxxxxxxxx gruppi kuuluva ravimiga, mida kasutatakse xxxxxxxxxx xxxxxxx puhul, st peamiselt xxxxxxxxxxxx puhul. R. Paalal pole kunagi sellist haigust diagnoositud. Sellise xxxxxxxxxi mõju kestab 6–8 nädalat ja kohtuistungitel oli kõigile saalisviibijatele näha, et see tekitas xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxx.
72.Täiendavas kirjalikus seisukohas taotleb R. Paala kaitsja, et Riigikohus esitaks Euroopa Kohtule eelotsuse taotluse kokku 12 küsimuses, mis on sõnastatud järgmiselt (kirjaviis muutmata): "1. Kas tehing, mida on võimalik käsitleda fiktiivse-, näiliku- või varjatud tehinguna, kuid mille aluseks on müüja poolt koostatud ja ostjale väljastatud arve, mis vastab Euroopa Liidu käibemaksu 6. direktiivile ja Euroopa Kohtu praktikale ja millele on lisatud käibemaks, mille müüja on vastavalt arvele ka korrektselt KMD deklaratsioonis kajastanud kohustusena, mille riigile tasumise kohustus tuleneb kehtivast seadusest, on ostjal, olukorras, kus tal kehtiva tsiviilõiguse alusel tekkib kohustus tasuda käibemaks müüjale, õigus sisendkäibemaks deklareerida MTA-le ja õigus nõuda sisendkäibemaksu tagastamist ja või tasaarvestamist oma teiste maksukohustuste osas?
2.Juhul kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, kas sellises olukorras on 6 direktiiv kooskõlas printsiibiga, mille alusel käibemaksul ei tohi olla karistavat iseloomu, ega moonutada või kahjustada ostjaettevõtte konkuretsivõimet? Õiguslik vastuolu saab tekkida siin selles, et poolte vahel sõlmitud leping ei saa tekitada riigile kahju ühtse käibemaksusüsteemi tähenduses. Kui riigil tekib samaliigiline nõue samas ulatuses müüja vastu, mida ostja taotleb riigieelarvest tagasi sisendkäibemaksu näol, ei saa tekkida riigile kahju.
3.Kas isikud käituvad heauskselt (õigusselguse printsiip) olukorras, kus isikutel on teada siseriiklike kohtute seisukohad (vt. Tartu Ringkonnakohtu 28.12.2006 otsus ja Riigikohtu 30.05.2007 halduskolleegiumi otsus nr 3-3-122-07) võimalike näilike, fiktiivsete ja teeseldud tehingute sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusest, tingimustes,
kus mõlemad pooled on eelnevalt nimetatud tehingute alusel arvetel käibemaksu korrektselt ja võrdselt kajastanud KMD deklaratsioonides, õigus eeldada oma tegevuse õiguspärasuses sisendkäibemaksu tagastamise taotlemisel (puudub kriminaalmenetluse subjektiivne koosseis, tahtlus või raske hooletus)? Eriti juhul kui 25.03.2009 on Riigikohus kinnitanud oma eelnevat seisukohta otsuses nr 3-3-1-3-09 TNK Eesti OÜ, mille juhatuse liige on Raivo Paala, keda käimasolevas kriminaalmenetluses prokuratuur süüdistab tahtlikus õigusvastases tegevuses 2007 aasta aprilli- ja märtsikuus (Transoil Service OÜ juhatuse liige Raivo Paala).
4.Kas maksumentluses, mis on tulenevalt EIK kohtupratikast (vt. Kiiveri vs Soome, Boman vsSoome, Österlund vs Soome, mille terviktekste ei ole eesti keeles mitte kunagi nõuetekohaselt avaldatud) on kriminaalõigusliku iseloomuga, kus trahv või muu kõrvalkohustus üle 10 000 euro, mis lisatakse korrektsele maksusummale, mille lisamise kohustus tuleneb seadusest, on direktiiviga kooskõlas, et juriidiline isik kaotab sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse sellel põhjusel kui siseriiklikult ei aktsepteerita ei juriidilise isiku, ega ka teda esindava füüsilise isiku kriminaalõiguslikke garantiisid, sh ka õigust vaikida (nemo tenetur seipsum accusare) või anda ütlusi üksnes kaitsja juuresolekul, millest teda pole nõuetekohaselt teavitatud menetluse alguses, toob kaasa sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusest ilmajätmise, ehk see tähendab, et ettevõte kaotab sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse selle pärast, et ettevõte seaduslik esindaja realiseerib oma põhiõigusi EIK kohtupraktikaga kooskõlas?
5.Kas tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast, mille alusel ei tohi käibemaks EIK õiguskäsitluse kohaselt olla karistava iseloomuga, on eelmises küsimuses viidatud juhtudel sisendkäibemaksu mahaarvamise keelul karistav iseloom. Kas selline sisendkäibemaksu mahaarvamise keeld, millel on karistav iseloom, on kooskõlas EL käibemaksudirektiiviga?
6.Kas taoline kahes eelmises küsimuses viidatud riigivõimu käitumine on vastuolus Euroopa Liidu õiguse põhimõtetega?
7.Kas eelmainitud ametnike käitumine võib Euroopa Kohtu praktika alusel tuua kaasa ka ametniku isikliku vastutuse Euroopa õiguse rikkumise eest?
8.Kas olukorras, kus maksumenetluses teatud tingimustes tuleb isikule tagada kriminaalõiguslikud garantiid (õigus kaitsjale, nemo tenetur seipsum accusare, jne) on Euroopa Liidus õigusallikatena selles menetluses käsitletavad ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioon ja EIK kohtupraktika?
9.Kas juhul kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav ja tegemist on õigusallikatega, lasub liikmesriigil menetluse alustamisel kohustus anda isikule võimalus tutvuda EIK vastava kohtupraktikaga terviktekstis riigikeeles või on lubatav käsitleda õigusallikatena kohaldatavate EIK lahendite mitteametlikke lühikokkuvõtteid?
10.Juhul kui õigusallikaid ei ole võimalik kohaldada ilma neid terviktekstidena riigikeelde tõlkimata ja ettenähtud korras avaldamata kooskõlas õiglase õigusemõistmise põhimõttega, siis kas isikule on võimalik teha etteheidet selle pinnalt, et isik on Euroopa Liidu õigusest valesti aru saanud tuginedes EIK kohtupraktikale vastavate EIÕK sätete tõlgendamisel?
11.Kas EIK kohtupraktika, mis selgitab õigussuhteid täitevmenetluses on ülekantavad ka maksumenetlusele sisendkäibemaksu mahaarvamisest ilmajätmisel? (nn Elomaa vs Soome EIK kohtuotsus, kus kohtuasjas oli õiguslik vaidlus kohtutäiturile vara kohta ütluste mitte andmises. See on Eesti Vabariigi kohtupraktikas ülekantud maksumenetlusele ning on aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramisel olukorras, kus isik on nous maksuhaldurile esitama tõendeid ja selgitusi üksnes siis kui riigivõim annab talle siduva garantii, etesitatud tõendeid ja selgitusi ei kasutata tema ega tema lähedaste vastu kriminaalõiguslikel eesmärkidel.)
12.Kas olukorras, kus ametnik tahtlikult või tulenevalt raskest hooletusest rikub EIÕK artikkel 6-st ning ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Hartast tulenevat põhimõtet ausale ja õiglasele menetlusele, toob kaasa kogu menetluse õigustühisuse, rikkumise hetkest alates (ex tunc ergo partes)? See tähendab kui kriminaalõigusliku iseloomuga maksumenetluses ei teavitata isikut sellest, et isikul on õigus kaitsjale ning talle määratav karistus on kriminaalõigusliku iseloomuga nn "Engeli printsiibi" alusel, mis tuleneb EIK õiguskäsitlusest, ehk isikule saab teha kriminaalõigusliku etteheite maksumenetluses, millel on kriminaalõiguslik iseloom, selle eest, et isik soovib realiseerida oma kaitseõigust – saada aru oma õigustest ja kohustustest, anda ütlusi kaitsja juuresolekul või keelduda ütluste andmisest ning vajadusel kaitsta oma õigusi pädevas kohtus - maakohtus, mitte halduskohtus, tuginedes oma õiguskäsitluse kujundamisel ... ning on esitanud maksuhaldurile ka kooskõlas EIÕK artikliga 13 argumenteeritava väite oma põhiõiguste rikkumise eest Konventsiooni artikkel 6 (õigus ausale ja erapooletule menetlusele) ning artikkel 3 (hirmu ja ärevuse tekitamine isikule eesmärgiga sundida teda osaliselt või täielikult loobuma oma põhiõiguste realiseerimisest maksumenetluses, millel on kriminaalõiguslik iseloom) rikkumisest." Rosnefti kaitsja kassatsioon
73.Maakohus tuvastas õigesti, et käesolevas asjas rikuti süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Samas ei põhjendanud maakohus, miks ta eelistas sellele rikkumisele reageerides karistuse kergendamist kriminaalmenetluse lõpetamisele. Tegemist oli kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, millele ringkonnakohus pidanuks reageerima kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmisega või kriminaalmenetluse ise KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. A. Arro kaitsja kassatsioonivastus
74.Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuste põhjal selgesti jälgitav. Ringkonnakohus on vastanud kõigile prokuröri apellatsiooni väidetele. Kassatsiooni esitamise fakt annab aluse arvamisele, et kassaatoril puudub adekvaatne arusaam menetluse mõistlikust ajast. Kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmine tähendaks, et lõpplahendini ei jõutaks enne 7 aastat pärast esimesi menetlustoiminguid. T. Raatsini kaitsja kassatsioonivastus
75.Prokuratuuri kassatsioon on paljasõnaline. Prokurör ei ole selgitanud, milles seisneb T. Raatsinit puudutavas kohtuotsuse osas tõendite hindamise nõuete või otsuse põhistamise kohustuse rikkumine. Prokurör taotleb Riigikohtult tõendite sisulist ja ka meelevaldset ümberhindamist. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuses on kohtute siseveendumuse kujunemine jälgitav. Peale R. Paala isikul põhineva religioosse oletuse ei ole riiklikul süüdistajal tõsiselt võetavaid argumente ei R. Paala ega T. Raatsini vastu. Prokuratuuri esitatud raamatupidamisdokumentide alusel ei ole võimalik teha järeldust, nagu poleks RKO 2009. a juunikuu KMD-s kajastatud tehingu objektiks olnud immateriaalset vara eksisteerinud.
76.Kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks ringkonnakohtule rikuks T. Raatsini õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. T. Raatsinit puudutavas osas ei pruugi mõistlik menetlusaeg olla möödunud, aga ilmselgelt mööduks see siis, kui Riigikohus asja uueks arutamiseks saadaks. Reaalsed võimalused sellise õiguse rikkumise leevendamiseks puuduvad, mistõttu tuleks Riigikohtul menetlusliku dilemma korral kaaluda kriminaalmenetluse lõpetamist. Prokuratuuri kassatsioonivastus
77.Kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu ei ole alust. Menetlusaja kulgu R. Paala ja Rosnefti suhtes tuleb arvestada 6. jaanuarist 2009, mil süüdistatavate elu- ja asukohas toimusid läbiotsimised. Käesolev kriminaalasi on keskmisest mahukam ja keerukam. Kohtueelses menetluses tehti erinevaid ekspertiise, arvutite ja dokumentide vaatlusi, samuti kasutati tõendite kogumiseks jälitustoiminguid. Kriminaalasi jõudis kohtusse 28. detsembril 2010. Ainukene instants, kus menetlus mõnevõrra venis, oli maakohus. Käesolevas asjas kaalub avalik menetlushuvi üles R. Paala ja Rosnefti huvi, et nende suhtes pikalt väldanud kriminaalmenetlus lõpetataks.
78.R. Paala esitas valeandmeid Rosnefti 2007. a juuli-, septembri-, oktoobri-, novembri- ja detsembrikuu ning 2008. a jaanuari- ja veebruarikuu TSD-des. Tegemist oli ajaliselt lähedaste tegudega, mis on toime pandud sama objekti vastu samal viisil sama äriühingu rahavoolt. Sellest tulenevalt tuvastasid kohtud õigesti, et tegemist on ühtsest tahtlusest kantud jätkuva teoga ja laekumata jäänud maksusummad tuleb summeerida.
79.Kaitsja käsitlus, et tulumaksuarvestuses pole dokumentidel mingit tähtsust, on vastuolus tulumaksuseadusega. Kui süüdistatav esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Juhul kui süüdistatav ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. R. Paala ei loonud menetlejale võimalust kaitseversiooni kontrollida. Süüdistatav ei esitanud väidetava tehingupartneri kohta, kellelt ta olevat varuosad hankinud, mingisuguseid andmeid. Andmed, mida R. Paala esitas tehinguid kajastavate dokumentide asukoha kohta, on ebapiisavad ja nende alusel ei saa tehingute toimumist kontrollida. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 kohaldamise eeldused ei ole praegusel juhul samuti täidetud.
80.Eksitavad on kaitsja väited, et kohtueelne menetleja on manipuleerinud läbiotsimisel ära võetud dokumentidega ja et osa dokumente on ta menetluse käigus tahtlikult ära kaotanud. Äravõetud dokumentide säilimise tagamiseks on menetleja dokumendid pakendanud ja pakendid pitseerinud. Kõik äravõetud dokumendid on saadetud raamatupidamisekspertiisi, ekspertiisist saabudes on dokumente pakendatult hoiustatud kriminaalasja juures. Kohtumenetluses on dokumendid esitatud koos asitõendi vaatluse protokolliga kohtule. Kõik dokumendid on menetluses säilinud. RKO kassatsioonivastus
81.Ükski prokuratuuri kassatsiooni väide ei anna alust kohtuotsuste muutmiseks. Kassatsioonis väljendatud seisukohad peegeldavad üksnes prokuratuuri mittenõustumist kohtute seisukohtadega. Kui kohus on tõendeid hinnanud, siis ei saa talle ette heita mingitele järeldustele jõudmist, kui tehtud järeldused on põhjendatud ning baseeruvad uuritud tõenditel. Käesolevas asjas ei ole kohtud jätnud tähelepanuta ühtegi olulist süüdistuses ega kaitseaktides kajastatud väidet. Kohtute siseveendumuse kujunemine on objektiivsele kõrvalseisjale selgelt tajutav ja mõistetav. Ringkonnakohus ei pidanud eraldi vastama prokuratuuri apellatsiooni kõigile väidetele.
82.Praegusel juhul algatas maksuhaldur RKO suhtes maksumenetluse ja nõudis selle käigus korduvalt, et isik loobuks enese mittesüüstamise privileegist. RKO-l on põhjust arvata, et maksumenetluse eesmärk oli algusest peale koguda tõendeid ja suulisi seletusi selleks, et esitada neid Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonnale kriminaalmenetluse läbiviimiseks. RKO-d kriminaalmenetlusest ei teavitatud ja talle ei tagatud kohaseid kriminaalõiguslikke garantiisid. Käesolevas asjas ei ole kõige olulisem mitte küsimus, kas RKO rikkus seadust, vaid kas RKO seadusliku esindaja R. Paala suhtes on toimunud poliitiline tagakiusamine aastast 1996, millest alates on tema suhtes katkematult kriminaalmenetlust toimetatud. Selline tagakiusamine on tingitud asjaolust, et R. Paala on järjekindlalt realiseerinud õigusi, sh vaikimisprivileegi, mis on talle tagatud põhiseaduse ja EIÕK-ga. R. Paala keeldub riigivõimuga suhtlemast kriminaalõigusliku iseloomuga menetluses ilma kaitsja osavõtuta. Viimase 10 aasta jooksul on R. Paala kinnitanud, et ta annab riigivõimule kõik menetluses nõutud dokumendid ja esitab nende kohta ka selgitused, kui riigivõimu esindajad kinnitavad, et maksumenetluses kogutud tõendeid ei kasutata tema vastu kriminaalõiguslikel eesmärkidel. Prokuratuur taotleb isikute karistamist keeruliste õiguskonstruktsioonide tõlgendamise eest ega arvesta rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipe. Rahvusvahelisi õigusakte, milles need printsiibid on sätestatud, pole nõuetekohaselt eesti keelde tõlgitud ega avaldatud. Riigikohtul on pädevus ja kohustus võtta seisukoht, kas prokuröri tegevus kogu menetluse vältel pole vastuolus EIÕK artikliga 3 – allutada inimene lõpututele kriminaalmenetlustele, mis on iseenesest käsitatav ebainimliku karistusena. Seetõttu on eluliselt vajalik võtta eelotsus Euroopa Kohtust, et saada lõplik selgus, kas Eesti Vabariik on enam kui 10 aasta jooksul rikkunud massiliselt ja struktuurselt ettevõtjate põhiõigusi. RKO kaitsja palub esitada eelotsuse taotluses kokku 14 küsimust, millest 12 on samad, mis on püstitatud R. Paala kaitsja kirjalikes seisukohtades, kaks ülejäänut kõlavad aga järgmiselt (kirjaviis muutmata): "Kas Euroopa Liidu aluslepingute ja -põhimõtetega on kooskõlas sellise menetluse läbiviimine, milles isikut teavitatakse oluliselt madalamatest menetluslikest garantiidest (näiteks maksumenetluslikud õigused) kuigi isikut kahtlustatakse selle mõiste kõige laiemas tähenduses tegevuses, mida käsitletakse kriminaalkuriteona ja mille eest sanktsioon näeb ette vabadusekaotuse? Küsimus on oluline just seetõttu, et välja selgitada, kas liikmesriigid võivad kasutada nn "ebaseaduslikku menetluskavalust" tõhustamaks menetluskiirust ja kvaliteeti isikute põhiõiguste hinnaga või on Euroopa Liit sätestanud selles vallas standardid, mis ei kuulu ei vaidlustamisele ega tohi neid ka eirata siseriiklikule õigusele tuginedes." "Kas prokuröri kaebeõigus, milles ta kaebab kõrgemale kohtuastmele rahvusvahelise õiguse, Euroopa Liidu õigusega reguleeritud õigussuhete tõlgendamise üle, on vastuolus inimväärikuse põhimõttega?"
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
83.Riigikohus põhjendab esmalt ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja prokuratuuri kassatsiooni osalist rahuldamist (I), käsitledes prokuratuuri apellatsioonile vastamata jätmist (A), osa tõendite sisu elulise usutavuse hindamata jätmist (B) ja määrates kindlaks prokuratuuri kassatsiooni alusel tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tagajärjed (C). Samas põhjendab kolleegium ka kriminaalmenetluse lõpetamist A. Arro suhtes.
84.Otsuse II osas annab Riigikohus hinnangu R. Paala kaitsja kassatsioonile (A) ja taotlusele, et Riigikohus esitaks Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse (B).
86.Pärast seda võtab Riigikohus otsuse IV osas kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (A) ja lahendab riigi õigusabi taotlused ning otsustab kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise (B).
87.Lõpuks (V) käsitleb kolleegium enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS §-de 3891 ja § 3892 piiritlemist (A), KarS § 3811 tõlgendamist (B), kriminaalasja lahendava kohtu tuvastamispädevust maksunduslikult oluliste asjaolude tuvastamisel (C), peatudes viimaks ka mõningatel süüdistusele esitatavatel nõuetel ja nende eiramisel käesolevas kriminaalasjas (D). I (A)
88.Kolleegium nõustub prokuröriga, et ringkonnakohus on jätnud sisuliselt vastamata peaaegu kõigile prokuratuuri apellatsiooni väidetele, rikkudes nii KrMS § 331 lg-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust.
89.Ehkki väliselt on teise astme kohtu otsuse see osa, milles ringkonnakohus annab hinnangu prokuratuuri apellatsioonile, küllaltki mahukas, koosneb see valdavalt apellandi väidete ja maakohtu seisukohtade ulatuslikest refereeringutest. Ringkonnakohtu enda põhjendused selle kohta, miks tuleb üks või teine prokuratuuri väide tagasi lükata ja maakohtu seisukohtadega nõustuda, puuduvad otsusest sootuks või on sedavõrd üldsõnalised või vastuolulised, et ei võimalda jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist. Ühtlasi on ringkonnakohus ignoreerinud apellandi mitmeid konkreetseid ja argumenteeritud taotlusi hinnata maakohtu otsuse aluseks olevate tõendite usaldusväärsust või käsitleda mõnd maakohtu poolt hindamata jäetud tõendit. Nende etteheidete konkretiseerimiseks osutab kolleegium järgnevale.
90.Prokuratuuri apellatsioonis vaidlustati muu hulgas maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kriminaalasja lahendav kohus pädev tuvastama, kas maksudeklaratsioonis sisendkäibemaksu mahaarvamiseks kajastatud tehingu hind vastab tegelikkusele, ja selle asjaolu oleks pidanud kindlaks tegema maksumenetluses. Prokuratuur märkis esmalt, et kohtupraktika kohaselt on kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud tehingu tegeliku hinna kindlaks tegema. Apellant viitas aga ka sellele, et maakohus jättis tähelepanuta talle esitatud maksuotsused, milles on tuvastatud, et Rosnefti 2007. a märtsikuu ja RKO 2009. a juunikuu KMD-des kajastatud tehinguid ei toimunud.
91.Apellandi väitele, et maakohus käsitles enda pädevust alusetult kitsendavalt ja et kriminaalasja lahendav kohus on õigustatud ning kohustatud kindlaks tegema, kas maksuarvestuses kajastatud tehingu hind vastab tegelikkusele, ei vastanud ringkonnakohus üldse.
92.Vastuseks prokuröri väitele, et maakohus jättis Rosnefti ja RKO suhtes tehtud maksuotsused tähelepanuta, märkis ringkonnakohus esmalt, et "maakohtul oli õigus tõendite hindamise käigus olla kriitiline mõnede kohtule esitatud tõendite osas, mis olid vormistatud eeluurimisorganite (sh ka MTA) poolt, sest see tuleneb KrMS §-s 63 kehtestatud nõuetest." Kolleegiumile jääb arusaamatuks, millest ringkonnakohus maakohtu kriitika maksuotsuste kohta välja luges, sest maakohtu otsuses neid maksuotsuseid ei käsitleta.
93.Järgnevalt märkis ringkonnakohus Rosnefti suhtes tehtud maksuotsuse kohta, et maakohus ei ole seda tähelepanuta jätnud, sest kohus võttis selle kohtuistungil tõendina vastu ja hindas tõendina, otsustamaks, kas Rosnefti deklareeritud sisendkäibemaks oli põhjendatud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu selline käsitlus on meelevaldne. Pelgalt sellest, kui kohus on kohtuistungil tõendi vastu võtnud, ei saa järeldada, et ta on seda ka hinnanud. Tõendi hindamine peab nähtuma kohtuotsuse põhjendustest. Nagu märgitud, maakohtu otsuses vaidlusalust maksuotsust ei käsitleta. Lisaks kinnitab maakohtu otsuses kajastuv seisukoht, et tehingu tegelik väärtus tulnuks kindlaks teha maksumenetluses, üheselt seda, et maakohus jättis kohtuotsuse tegemisel maksuotsuse kui tõendi olemasolu tähelepanuta.
94.RKO suhtes tehtud maksuotsuse kohta märkis ringkonnakohus, et see võeti prokuröri taotlusel küll asja materjalide juurde, kuid kuna see polnud "kohtuasjana veel jõustunud", ei saanud maakohus seda tõendina hinnata. Teisalt leidis ringkonnakohus sama maksuotsuse kohta, et "[...] sellest otsusest tulenevalt hinnati, kas OÜ-l RKO Platvorm oli õigus OÜ Rosneft Eesti poolt väljastatud 01.06.2009 arve nr 1 alusel arvestada 2009 juunikuu käibedeklaratsioonil sisendkäibemaksu hulka 8 449 164 000 krooni või mitte." Seega ühelt poolt jättis maakohus maksuotsuse ringkonnakohtu arvates põhjendatult hindamata, kuid teisalt hindas "sellest otsusest tulenevalt" sisendkäibemaksu arvestamise õigsust. Ringkonnakohtu selline vastuoluline positsioon jääb arusaamatuks. Lisaks ei nähtu maakohtu otsusest, et kohus oleks RKO suhtes tehtud maksuotsust üldse käsitlenud. Maakohtu põhjendusest, et kui maksuhaldur kahtles sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks olnud tehingu hinnas, tulnuks see maksumenetluses välja selgitada, saab järeldada, et kohus jättis otsuse tegemisel tähelepanuta ka RKO suhtes tehtud maksuotsuse.
Apellatsioonis leiti erinevalt maakohtust, et K. Köögi volitused Rosnefti juhatuse liikmena ei lõppenud 9. veebruaril 2007, sest süüdistatav jätkas juhatuse liikme ülesannete täitmist ja selle kiitis heaks Rosnefti ainuosanik OÜ TSC Autokaup, kelle juhatuse ainukene liige oli K. Köök ise. Ringkonnakohus osutatud argumendi kohta mingit seisukohta ei võtnud, vaid piirdus tõdemusega, et maakohus lähtus õigesti Riigikohtu praktikast, mille kohaselt ei moodusta juhatuse liikme teadlikkus asjaolust, et teine juhatuse liige esitab osaühingu käibedeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmeid, teopanust, mis annaks alust pidada teda maksukuriteo kaastäideviijaks. Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta apellandi väited selle kohta, et teopanus, mille alusel K. Kööki Rosnefti maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises süüdistatakse, ei seisne üksnes tema teadlikkuses, et R. Paala esitab maksuhaldurile valeandmeid.
96.Vastuseks apellatsiooni põhjendustele selle kohta, miks tuleb Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD-s kajastatud Venemaa puiduäriplaani müügitehingut näilikuks pidada, piirdus ringkonnakohus maakohtu seisukohtade ülekordamisega, pööramata prokuratuuri argumentidele sisulist tähelepanu. Muu hulgas ei käsitlenud ringkonnakohus apellandi
väiteid, et tehingu objektiks olnud äriplaani olemasolu kohta ei ole leitud ega esitatud mingeid tõendeid peale süüdistatavate ja tunnistajate vastuoluliste ütluste ning et äriplaani täpsema sisu kohta puuduvad üldse andmed. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et kui lepingupooled kinnitavad, et nad lepingu sõlmisid, kuigi nad pole suutelised seda kohtule kirjalikult esitama, tuleb aluseks võtta nende ütlused, et leping oli olemas. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu selline käsitlus on meelevaldne. Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust).
97.Leides, et süüdistatavate R. Paala ja F.L-i ning tunnistajate J. K. ja K. R-i ütlused kinnitavad äriplaani olemasolu, ringkonnakohus ütluste sisu lähemalt ei käsitlenud, vaid piirdus tõdemusega, et erinevalt prokurörist ta ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ei sea ja et selline järeldus põhineb ütluste veelkordsel hindamisel. Mil moel ringkonnakohus kõnealuseid ütlusi veel kord hindas ja mida seejuures arvesse võttis, kohtuotsusest ei selgu.
Kui apellatsioonis osutati sellele, et R. Paala elukohast leitud Solikamski munitsipaalrajooni administratsiooni 1. veebruari 2008. a kirjast nähtub üksnes Solikamski rajoonile äriettepaneku tegemine ja rajooni valmidus ettepanekut arutada, siis ringkonnakohus pidas kõnealust kirja lähemate selgitusteta tõendiks äriplaani olemasolu kohta.
99.Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et pole põhjust käsitleda K. Köögile ja Rosneftile esitatud süüdistust selles, et maksustamisperioodidel aprill kuni juuni 2007 deklareeris Rosneft sisendkäibemaksu väidetavalt autorendilt, mille kohta arveid ei ole. Seejuures viitas ringkonnakohus, nagu ka maakohus, asjaolule, et laekumata maksusumma oli süüdistuse kohaselt vaid 27 000 krooni ehk väiksem kui suurele kahjule vastav summa. Teise astme kohus ei hinnanud aga apellatsiooni väidet, et valeandmete esitamine autoliisingult arvestatud sisendkäibemaksu kohta moodustas vaid ühe osateo jätkuvast teost, mis hõlmas ka K. Köögi poolt valeandmete esitamise Rosnefti TSD-des ja mille tulemusena jäi riigile kokku laekumata rohkem kui suurele kahjule vastav summa.
100.Selgitades nõustumist maakohtu järeldusega, et R. Paala, K. Köök ja Rosneft tuleb Rosnefti raamatupidamise kohustuse rikkumises õigeks mõista, viitas ringkonnakohus süüdistatavate ja tunnistaja O. V-i ütlustele, mille kohaselt olid Rosneftil raamatupidamisdokumendid, kuid need viidi Läti advokaadibüroosse ja nende edasine saatus on teadmata, kuna R. Paala viibis pikalt vahi all. Ringkonnakohtu hinnangul välistavad need ütlused raamatupidamiskohustuse teadva rikkumise, kuna dokumendid olid olemas, kuid neid ei suudetud uurimise jaoks üles leida. Samas jättis ringkonnakohus vastamata apellandi väidetele, mille kohaselt toimusid kohtueelses menetluses läbiotsimised mitmetes Rosneftiga seotud paikades, kust leitud raamatupidamisdokumendid esitati kõik eksperdile ja hiljem kohtule; et Rosnefti esindaja esitas 2009. a halduskohtule avalduse, milles väitis, et läbiotsimistel võeti ära Rosnefti kogu raamatupidamisdokumentatsioon; et Rosneftile väidetavalt raamatupidamisteenust osutanud O. V. ei osanud kohtus selgitada, millise äriühingu kaudu ta seda tegi ja et pangakonto väljavõtetelt ei nähtu raamatupidamisteenuse eest tasumist.
101.Ringkonnakohtu arvates kinnitavad tunnistajate J. K., V. L-i, K. R-i, M. L-i ja R. R-i ütlused maakohtu järeldust, et 19. juulil 2012. a esitatud RKO 2009. a juunikuu KMD-s 8 449 164 000 krooni suuruse sisendkäibemaksu arvestamise aluseks oli reaalne tehing, võõrandamaks vajalikud kontaktid ja oskusteabe 10 mereplatvormi konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja opereerimiseks. Samuti kinnitavat tehingu reaalset olemasolu RKO ja Arctic Oil Rigs OY vaheline eelleping ning Technip Offshore Finland pöördumine. See, miks ringkonnakohus osutatud tõendeid usaldusväärseteks pidas ja miks need tema hinnangul tehingu tegelikku toimumist kinnitavad, kohtuotsusest ei selgu.
102.Vastuseks apellandi etteheitele, et maakohus ei käsitlenud prokuröri esitatud OÜ BR Maritime majandusaasta aruandeid, mis lükkavad ümber väite Rosnefti ja RKO tehingus kajastatud immateriaalse vara olemasolu kohta, piirdus kohtukolleegium järgmise tõdemusega: "Ringkonnakohus leiab, et kuigi maakohus ei käsitlenud prokuröri poolt esitatud tõendit, ei lükka see tõend ümber maakohtu otsuse punktides 83-84 toodud järeldusi." Seda, miks ringkonnakohus osutatud järelduseni jõudis, kohtuotsuses kirjas ei ole. Samas oli tegemist tõendiga, mis oli esitatud vaidluse eseme seisukohalt keskse tähendusega asjaolu kohta. Kolleegium märgib, et kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on jätnud mõne esitatud tõendi ekslikult hindamata, peab ta tõendit ise hindama või mõnel juhul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Ringkonnakohtu hinnang maakohtu poolt hindamata jäetud potentsiaalselt olulisele tõendile peab olema põhjendatud ja seda ka siis, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et tõend maakohtu lõppjäreldust ei muuda.
103.Samuti ei ole ringkonnakohus käsitlenud teisi apellatsioonis esitatud põhjendusi selle kohta, miks RKO 2009. a juulikuu KMD-s kajastatud tehing oli näilik. Muu hulgas osutas prokuratuur sellele, et RKO, Rosnefti ja nendega seotud isikute juures toimunud läbiotsimistel ei leitud kõnesoleva tehingu ja selle täitmise kohta mingeid tõendeid; et ainukesed tehingu kohta käivad dokumendid on R. Paala esitatud leping ja arve; et 2009. a juunikuu algses KMD-s,
mis esitati 13. novembril 2009, deklareeris RKO maksustatavat käivet 100 krooni ja tasutavat käibemaksu 18 krooni; et tunnistaja V. K. ütluste kohaselt palkas R. Paala ta Rosnefti juhatuse liikmeks, kuid talle teadaolevalt äriühingul mingit majandustegevust ei olnud; et Rosnefti ja RKO asukohast leitud arvutist pärinevate andmete kohaselt ei ole lepingudokument ja arve koostatud nendes näidatud kuupäeval; et puuduvad andmed tehingu eest tasumise kohta ja R. Paala ütlused tasaarvestuse kohta on sisemiselt vastuolulised; et R. Paala ütlused on vastuolulised ka projekti olemasolu, loomise ja omandamise kohta; et kaitsja poolt mereplatvormide projekti olemasolu tõendamiseks esitatud "tehnilise kirjelduse" näol oli tegelikult tegemist reklaammaterjaliga, mida üldjuhul jagatakse tasuta. Ringkonnakohus jättis need ja veel mõningad apellandi väited enamikus üldse vastuseta, lisades mõningatel juhtudel omapoolse lakoonilise selgituse, mis on kas deklaratiivne või asjakohatu.
104.Näiteks lepingudokumendi ja arve koostamise tegeliku aja kohta märkis ringkonnakohus vaid seda, et see asjaolu pole oluline, kuna tegemist ei olnud näiliku tehinguga. Kolleegium leiab, et olukorras, kus väidetav erinevus lepingul ja arvel märgitud kuupäeva ja nende tegeliku koostamise aja vahel oli üks argument, millele tuginedes prokuratuur põhjendas tehingu näilikkust, ei saanud ringkonnakohus lugeda seda argumenti ebaoluliseks vaid põhjendusega, et kohtu arvates tehing näilik ei olnud.
105.Seoses apellandi väitega, et puuduvad andmed, nagu oleks RKO Rosneftile lepingu alusel tasunud, märkis ringkonnakohus üksnes järgmist: "Samuti ei oma tähtsust asjaolu, et puuduvad dokumendid selle kohta, et lepingu alusel oleks OÜ RKO Platvorm OÜ-le Rosneft Eesti tasunud 360 päeva jooksul. Seejuures ringkonnakohus juhib tähelepanu, et prokurör on ise apellatsioonis märkinud, et kõik nõuete loovutamisega seotud äriühingud on seotud R. Paala ja T. Raatsiniga ning mitte ükski äriühing ei maksa nõuete omandamise eest mingitki loovutamistasu." Kolleegiumile jääb arusaamatuks, mida täpselt ringkonnakohus soovis eelnevaga öelda ja kuidas see peaks kummutama apellandi väite, et RKO projekti eest lepingus ette nähtud tasu ei maksnud ning see viitab ühe argumendina lepingu näilikkusele.
106.Seoses R. Paala ja RKO süüdistusega RKO raamatupidamise kohustuse rikkumises leidis ringkonnakohus, et R. Paala, K. V-i ja O. V-i ütlused, millest nähtuvalt olid RKO-l raamatupidamisdokumendid olemas, kuid need viidi Läti advokaadibüroosse ja hiljem ei õnnestunud neid üles leida, välistavad süüdistatavate tahtluse panna toime KarS §-s 3811 ette nähtud kuritegu. Samas ei vastanud ringkonnakohus apellandi väidetele selle kohta, et maakohus tugines põhjendamatult R. Paala ja T. Raatsini ütlustele, nagu oleksid RKO asukohas olevad seifid jäänud läbi otsimata; et läbiotsimisel leiti RKO jt R. Paala kontrolli all olevate äriühingute asukohast raamatupidamise algdokumente, kuid mitte ühtegi raamatupidamise registrit; et läbiotsimised korraldati kõikides võimalikes kohtades, kus RKO väidetavalt olemas olevad raamatupidamisdokumendid võinuksid asuda, kuid neid ei leitud; et O. V., kes väidetavalt oli üle viie aasta RKO raamatupidaja ja 1. märtsini 2010 ka juhatuse liige, ei teadnud, millega äriühing tegeles; et R. Paala ei loonud menetlejale reaalset võimalust kontrollida kaitseversiooni nõuetekohaste raamatupidamisdokumentide olemasolu kohta. Viimati osutatud argumendi kohta märkis ringkonnakohus vaid, et menetlejale sellise võimaluse loomise muutis väga raskeks ajafaktor, sest dokumendid pärinesid perioodist september 2009 kuni oktoober 2010.
107.Ka dokumendi võltsimist ja võltsitud dokumendi kasutamist puudutava süüdistuse osas on ringkonnakohtu käsitlus lünklik, sest mitmetele prokuratuuri apellatsioonis esitatud väidetele pole kohtukolleegium vastanud. Vaidlustades maakohtu järeldust, et R. Paala käis 15. detsembril 2008. a. Arro vastuvõtul ja et A. Arro tuvastas R. Paalal terviseseisundi, mis ei võimaldanud kohtuistungil osaleda, tugines prokuratuur olulisel määral jälitustoimingutega kogutud tõendite analüüsile. Neid tõendeid on ringkonnakohus käsitlenud napilt, jättes vastamata enamikule apellandi argumentidele. Ringkonnakohus pole käsitlenud ka prokuratuuri väidet, et A. Arro ütlused, millele kohtud tuginesid, on vastuolus sama süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustega. Samuti ei ole ringkonnakohus andnud hinnangut väitele, et 30. detsembril 2008. a tehtud röntgenülesvõte ei kinnitanud A. Arro väljastatud tõenditel näidatud diagnoosi ja et R. Paala patsiendikaardile märgitud 13. detsembri 2008. a pöördumist Ida-Tallinna Keskhaiglasse tegelikult ei toimunud.
108.Eelnev ülevaade ringkonnakohtu adekvaatse vastuseta jäänud prokuratuuri apellatsiooni väidetest ei ole ammendav. Nagu kolleegium sissejuhatavalt märkis, pole ringkonnakohus prokuratuuri apellatsioonile sisuliselt üldse vastanud, vaid on peaasjalikult piirdunud maakohtu seisukohtade ülekordamisega. Riigikohus möönab, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses. Sellisel juhul on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus väiksem, nagu see tuleneb ka KrMS § 342 lg-st 3. Käesolevas asjas ei ole aga ilmselgelt tegemist sellise olukorraga. Prokuratuuri apellatsiooni väited on valdavalt sellised, mille paikapidavuse ja veenvuse üle ei saa otsustada maakohtu põhjenduste alusel. Seega eeldas nendele väidetele vastamine ringkonnakohtult täiemahulist iseseisvat õiguslikku analüüsi koos seda kajastavate põhjendustega kohtuotsuses. Jättes selle nõude järgimata, rikkus ringkonnakohus kohtuotsuse põhistamise kohustust ulatuses, mida tuleb pidada KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliseks. (B)
109.Lisaks eelnevale rikkus ringkonnakohus kohtuotsuse põhistamise kohustust sellega, et jättis sama moodi nagu maakohus mitmel juhul, kui see oli ilmselgelt vajalik, hindamata prokuratuuri apellatsioonis vaidlustatud tõendites kajastuvate asjaolude elulise usutavuse. Kolleegium märgib, et ka siis, kui prokuratuur oli mingi tõendi usaldusväärsust vaidlustades viidanud vaid tõendi sisemistele vasturääkivustele või vastuoludele teiste tõenditega, pidanuks ringkonnakohus praeguses asjas pöörama eraldi tähelepanu tõendite sisu elulise usutavuse analüüsi puudumisele maakohtu otsuses.
110.Kohtupraktikas on välja kujunenud nõue, mille kohaselt on ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-74-05, p 15 ja 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14).
111.Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed.
112.Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele.
113.Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1).
114.Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel.
115.Käesolevas asjas jättis maakohus mitmel juhul tõendites – eeskätt süüdistatavate ja tunnistajate ütlustes – kajastuvate asjaolude elulise usutavuse hindamata ega ole neid tõendeid usaldusväärseks lugedes elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtnud. Ringkonnakohus, kes väljendas otsuses läbivalt täielikku nõustumist maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, osutatud veale tähelepanu ei pööranud. Seda vaatamata asjaolule, et tõendites kajastuva teabe erakordsus seda eeldanuks. Eeskätt osutab kolleegium järgnevale.
116.Kohtud lugesid peaasjalikult süüdistatavate ja tunnistajate ütlustele tuginedes tõendatuks, et OÜ Transoil Service arve, mille alusel Rosneft arvas 2007. a märtsikuu KMD-s maha sisendkäibemaksu summas 36 000 000 krooni, ja Rosnefti arve, mille alusel RKO arvas 2009. a juunikuu KMD-s maha sisendkäibemaksu summas 8 449 164 000 krooni, kajastasid tegelikult toimunud tehinguid (vt käesoleva otsuse punktid 22–23, 34–36, 52 ja 57).
117.Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD-s kajastatud OÜ Transoil Service arvel näidatud tehingu sisuks oli väidetavalt Venemaa puiduäriplaani võõrandamine 200 000 000 krooni (lisandus käibemaks 36 000 000 krooni) eest. Kohtud ei tuvastanud, nagu oleks selline äriplaan olnud kunagi olemas kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, vaid leidsid, et see eksisteeris ideena, "mis kujuneb oma lõplikku vormi pikema aja jooksul". Äriplaani sisu on kohtud eeskätt R. Paala ütlustele tuginedes tuvastanud järgmisena: "Seega oli äriplaani mõte rajada Solikamskisse puidu tehnopark, kus kasvav mets maha võtta, mets edasi teistesse riikidesse kallimalt maha müüa ning müügist saadud vahe kasumiks saada. Äriplaan seisnes varasemas teadmises, millised on selles piirkonnas puiduhinnad ning millised olid vajalikud kontaktid nimetatud plaani elluviimiseks. [...] Lepingu sisuks oli see, et Transoil Service OÜ loovutab TSC Autokaup OÜ-le õiguse majandada metsa Solikamskis, Beresnikis 20 aasta jooksul 1 miljon tihumeetrit aastas 10 krooni tihu eest, annab üle kõik kontaktid ja teadmised ning kohustub ise selles piirkonnas mitte töötama ega teistele kontakte üle andma ja OÜ Rosneft Eesti tasub Transoil Service OÜ-le majandustegevusest loobumisest 200 miljonit krooni. [...] Nimetatud arve eest tasumine pidi toimuma läbi tasaarvestuse." Maakohus refereeris ka R. Paala ütlusi, mille kohaselt toimus lepingu täitmine nii, et tema andis üle kontaktid, kellega ühendust võtta ja kuidas asju edasi ajada. Kohtuotsustest ei nähtu viiteid tõenditele selle kohta, et äriplaani hind hõlmanuks arvestatavas väärtuses raieõigust, tootmisvahendeid, lepinguid, tegevuslubasid või muud vara, mida omandaja saaks äriplaani
realiseerimiseks kasutada. Samuti pole tuvastatud, et äriplaani eest oleks tegelikult tasutud ja et varal, mille Rosneft pidi OÜ-le Transoil Service äriplaani eest andma (nõudeõigus), olnuks reaalne väärtus.
118.Kohtud jätsid äriplaani müüki puudutavate süüdistatavate ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel hindamata, milliseks saab pidada üldist tõenäosust, et keskmine majandustegevuses osalev mõistlik isik käsitaks eelnevalt kirjeldatud ideed ja teavet – sellisel kujul ja sellise konkreetsusastmega, nagu süüdistatavad ja tunnistajad seda kirjeldasid – varalist väärtust omavana ja oleks valmis selle eest maksma 200 miljonit krooni.
119.RKO 2009. a juunikuu KMD-s kajastatud Rosnefti arvel näidatud 1. juuni 2009. a tehingu sisuks oli väidetavalt projekt RN ehk 10 mereplatvormi konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja opereerimiseks vajaliku oskusteabe võõrandamine 46 939 800 000 krooni ehk 3 000 000 000 euro eest (lisandus käibemaks 8 449 164 000 krooni ehk 540 000 000 eurot). Kohtud asusid eeskätt süüdistatavate R. Paala ja T. Raatsini ning tunnistajate ütluste ja lepingudokumendi alusel seisukohale, et tegemist oli reaalse tehinguga. Maakohus, kellega täielikult nõustus ka ringkonnakohus, sedastas mh järgmist: "Süüdistatavate ja tunnistajate ütlustest nähtub, et kuna nafta- ja gaasimaardlad on hakanud ennast ammendama, siis pidi nafta puurimiseks minema kas Kaspiasse või Põhja-Jäämerre. Selleks oli vaja vastupidavaid naftaplatvorme. Projekt seisnes selles, et lasta Hiinas valmis ehitada uuel tehnoloogial põhinev 4-jalaga naftaplatvorm, mis on valmistatud külmakindlast materjalist ning seejärel naftaplatvormid Venemaa firmadele Rosneft ja Gazprom välja rentida. Mereplatvormide projekti raames tehti koostööd erinevate isikutega, s.h A. L-iga ning soomlastega, kes töötasid välja platvormide jalgade jää läbilaskmis- ja tõrjevõime, mille mehhanismi tagajärjel ei tekiks platvormi jalgade ümber jääd. Süüdistatava R. Paala ütluste kohaselt sõlmitud lepinguga loobus OÜ Rosneft Eesti oskusteabest ning äriplaani realiseerimisest RKO Platvorm kasuks, kuna R. Paala ei saanud enam OÜ Rosneft Eesti kaudu tehinguid teha ega projekti arendada, sest äripartnerid asusid Venemaal ja ta ei tohtinud elukohast ega riigist lahkuda, samuti seetõttu, et RKO Platvormil ei olnud käimas maksuvaidlusi ning osaühingus olid isikud, kes ei olnud varasemate kriminaalmenetlustega seotud. Tunnistaja M. L-i ütluste kohaselt ei tegeletud projektiga enam edasi, kui R. Paala viidi kinnipidamisasutusse. [...]" (Vt ka käesoleva otsuse punkt 35.)
120.Kohtud ei hinnanud eelmises punktis kirjeldatud asjaolude elulist usutavust, ehkki nende asjaolude ebatavalisus viitab ilmsele vajadusele selline hinnang anda. Riigikohus märgib esmalt, et väidetava lepingu hind – ca 46,9 miljardit krooni – on erakordselt suur. Ilmestamaks Rosnefti ja RKO tehingu mastaapi, osutab kolleegium võrdluseks, et aastal 2009, mil tehing väidetavalt tehti, oli Eesti sisemajanduse kogutoodang jooksevhindades Statistikaameti andmetel ligikaudu 221,8 miljardit krooni (vt http://www.stat.ee/68588), 2009. a riigieelarve algselt planeeritud tulude maht aga umbes 96,6 miljardit krooni, (vt RT I 2008, 60, 332). Kõikide Eesti kinnisvaratehingute koguväärtus aastal
ulatus Maa-ameti andmetel umbes 22,3 miljardi kroonini (vt http://www.maaamet.ee/data/Eesti_kinnisvaraturg_2009_aastal1.pdf?t=20120509095328). H.Q.A noteeritud AS-i Tallink Grupp kõigi aktsiate börsiväärtus 1. juuni 2009. a seisuga oli veidi üle 4 miljardi krooni (vt http://www.nasdaqbaltic.com/market/?instrument=EE3100004466&list=2&pg=details&tab=historical).
121.Ka lepingu objekt – oskusteave uudsete mereplatvormide konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja opereerimiseks – ei ole tsiviilkäibes levinud ja selle loomine nõuab eelduslikult märkimisväärset teaduslik-tehnilist suutlikkust. Seega, kontrollides Rosnefti ja RKO vahelist tehingut kinnitavate tõendite usaldusväärsust, pidanuksid kohtud hindama ka üldist tõenäosust, et äriühing, kes oma majandustegevuse ja -näitajate poolest vastab Rosnefti kohta esitatud kontrollitavatele andmetele, on võimeline ise looma või sisse ostma 46,9 miljardit krooni väärt oskusteabe mereplatvormide konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja opereerimiseks. Samuti olnuks oluline hinnata sellise ülimalt kalli tehnoloogia olemasolu usutavust olukorras, kus selle kohta puudub igasugune erialaselt pädevast ja tunnustatud allikast pärinev teave. Kolleegium osutab sellelegi, et kohtud pidasid Rosnefti ja RKO vahelist lepingudokumenti (kohtutoimik (KoTo), kd 21, tl 22–24) usaldusväärseks tõendiks tehingu toimumise kohta. Samas ei hinnanud kohtud seda, milline on üldist äripraktikat arvestades tõenäosus, et tehing, mille sisuks on 46,9 miljardi krooni eest oskusteabe võõrandamine, vormistataks lepingudokumendis, mis mahub kolmele leheküljele ja kus lepingu objekti kirjeldatakse üldsõnaliselt vähem kui poolel leheküljel (vt ka käesoleva otsuse punkt 34).
122.Seega rikkusid kohtud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui jätsid Rosnefti ja RKO vahelist tehingut kinnitavates tõendites kajastuvate asjaolude elulise usutavuse hindamata ja selle hinnangu tõendite usaldusväärsuse üle otsustamisel arvesse võtmata.
123.Kolleegium peab ka käesolevas alaosas kirjeldatud põhistamiskohustuse rikkumist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. (C)
124.Järgnevalt selgitab kolleegium, millised on prokuratuuri kassatsiooni alusel tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste (KrMS § 339 lg 2) tagajärjed, juhindudes seejuures KrMS § 361 lg-test 1 ja 2 ning § 341 lg-st 3, samuti KrMS § 2742 lg-st 1.
125.Esmalt on vaja lahendada küsimus, kas Riigikohtul on võimalik ringkonnakohtu vead ise kõrvaldada või tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule või – arvestades seda, et osa rikkumisi sai alguse juba esimese astme kohtust – hoopis maakohtule.
126.Kassatsioonimenetluses ei ole võimalik ringkonnakohtu otsuse puudusi kõrvaldada, sest praeguses asjas eeldab see faktiliste asjaolude tuvastamise pädevust, mida Riigikohtul KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei ole.
127.Keskne kriminaalmenetlusõiguse rikkumine, mille Riigikohus prokuratuuri kassatsiooni alusel kindlaks tegi, seisneb selles, et ringkonnakohus jättis prokuratuuri apellatsiooni väidetele sisuliselt vastamata. Osutatud rikkumise kõrvaldamine eeldab apellatsioonimenetluse kordamist, s.t kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks teise astme kohtule.
128.Ühtlasi meenutab kolleegium, et apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 718). Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-14-14, pd 695–708). Käesolevas asjas tuleb KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 707).
129.Seega annavad eelnevalt tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised aluse saata kriminaalasi prokuratuuri kassatsioonis taotletud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
130.Samas avaldatakse mitme kaitsja kassatsioonivastuses arvamust, et kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine rikuks süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.
131.Riigikohus on varem selgitanud, et mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 686.)
132.1. mail 2015. a jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS) konkretiseerib ja täiendab võrreldes varasemaga kriminaalmenetluse lõpetamise alternatiive mõistliku menetlusaja ületamise korral. Nimelt näevad SKHS § 5 lg 1 p 6 ja lg 4 otsesõnu ette aluse, mis võimaldab isikul nõuda riigilt ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist nii juhul, kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, kui ka kindlatel tingimustel siis, kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev otsus. Seejuures on osutatud kahju hüvitamise alused kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses (vrd Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09). Kahju hüvitamise nõue on võimalik esitada juba kriminaalmenetluses (vt SKHS 4. peatükk).
133.KrMS § 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus selle sätte alusel üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise motiivil lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 19.1; 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-6313, p 16 ja 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 660).
134.Käesolevas asjas ei ole Riigikohtu käsutuses kriminaaltoimikut, vaid üksnes kohtutoimik. Samuti ei ole kassatsioonimenetluse pooled esitanud asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid, mis võimaldaksid kolleegiumil kõigi süüdistatavate ja väidetavate kuritegude lõikes täpselt tuvastada menetlusaja kulgemise alguse ja hinnata, kas mõistlik menetlusaeg on möödunud. Kohtutoimikus olevatest andmetest saab järeldada, et osa menetletavate tegude
suhtes alustati kriminaalmenetlust 22. oktoobril 2008. a (vt nt KoTo, kd 5, tl 53 ja kd 4, tl 86). Samas ei ole enamikul juhtudel kohtutoimiku põhjal päris selge, millal hakkas menetlus üht või teist süüdistatavat oluliselt mõjutama (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 586 jj). Prokuratuuri kassatsioonivastuses leitakse, et R. Paala ja Rosnefti suhtes algas kriminaalmenetlus 6. jaanuaril 2009, mil toimusid läbiotsimised nende elu- ja asukohas. Maakohus leidis seoses R. Paala ja Rosnefti süüditunnistamisega valeandmete esitamises Rosnefti TSD-des, et mõistlik menetlusaeg on möödunud (vt käesoleva otsuse punkt 30). Prokuratuur seda järeldust apellatsioonis ei vaidlustanud. Samas meenutab kolleegium, et olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 24). Seega ei saa maakohtu järeldust automaatselt üle kanda nendele tegudele ja süüdistatavatele, kelle osas prokuratuur taotleb kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist.
135.Käsitletavate maksualaste kuritegude puhul ei annaks ka järeldus, et mõistlik menetlusaeg on praeguseks ületatud – mida ei saa iseenesest välistada –, piisavat alust selleks, et kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada. Süüdistuses kirjeldatud väidetavate maksuõigusrikkumiste ulatus on selline, et avalik menetlushuvi kaalub süüdistatavate õiguste võimaliku rikkumise ilmselgelt üles. Lisaks ei ole vähemalt praegu alust arvata, et kriminaalasjas oleks vaja korrata esimese astme kohtu menetlust. See omakorda vähendab eeldatavat ajakulu kriminaalasjas lõpliku lahendini jõudmiseks. Seega tuleb kriminaalmenetlust maksualaste kuritegude osas jätkata ja süüdistatavate õiguste rikkumine, kui see kriminaalasja uuel arutamisel tuvastatakse, heastada muul viisil.
136.Kuna raamatupidamiskohustuse rikkumises esitatud süüdistuste sisu on seotud maksukuritegusid puudutavate süüdistuste sisuga ja puudutab isikuid, keda samal ajal süüdistatakse ka maksukuritegudes, peab kolleegium põhjendatuks kriminaalmenetluse jätkamist ka KarS § 3811 järgi esitatud süüdistustes.
137.Teistsugusele seisukohale asub kolleegium aga osas, mis puudutab A. Arrole ja R. Paalale dokumendi võltsimises ning võltsitud dokumendi kasutamises esitatud süüdistusi (vt käesoleva otsuse punktid 2–3).
138.Kohtutoimikust nähtuvalt on kohtumenetluse pooled olnud ühel meelel, et seoses kõnealuste tegudega tuleb kriminaalmenetluse kulgu A. Arro ja R. Paala suhtes arvestada oktoobrist 2009, mil nad kahtlustatavatena üle kuulati (vt KoTo, kd 4, tl-d 83 ja 86). Seega juba praeguseks on menetluse kestus ligikaudu 6 aastat ja 4 kuud ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise korral ületaks see tõenäoliselt 7 aastat. Arvestades, et tegemist on vähemahuka ja õiguslikult lihtsa süüdistusega, on ka üksikuid hindamiskriteeriume vaagimata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-53-15, p 10) ilmne, et selline menetlusaeg on ilmselgelt ebamõistlik. Muu hulgas ei õigusta praegusel juhul pikka menetlusaega ka asjaolu, et süüdistust dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises menetleti koos mitme mahukama süüdistusega. Kõnealune võltsimissüüdistus pole ei faktiliselt ega õiguslikult ülejäänud süüdistustega seotud. A. Arrot ükski teine käesoleva menetluse esemeks olev süüdistus ei puuduta. Sellises olukorras olnuks menetlejal mõistliku menetlusaja nõude järgimiseks võimalik eraldada A. Arro ja R. Paala süüdistus dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises eraldi menetlusse. Seda isegi juhul, kui süüdistatavad ega kaitsjad seda eraldi ei taotlenud. (Vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 639 ja 657.)
139.A. Arrole ja R. Paalale dokumendi võltsimises ning võltsitud dokumendi kasutamises esitatud süüdistustes kirjeldatud väidetavate kuritegude raskus ei ole selline, et avalik menetlushuvi kaaluks praegu üles kriminaalmenetluse jätkamisega kaasneva süüdistatavate õiguste edasise rikkumise. Kriminaalmenetluse lõpetamine menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on KrMS § 2742 lg 1 kohaselt võimalik süüdistatava nõusolekul. Vastuses Riigikohtu kirjalikule küsimusele avaldasid nii A. Arro kui ka tema kaitsja, et süüdistatav nõustub kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 2742 lg 1 alusel. R. Paala Riigikohtu määratud tähtajaks kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusolekut ei andnud, saates e-kirjaga allkirjastamata teate selle kohta, et ta "ei soovi antud hetkel nimetatud episoodis kriminaalasja lõpetamisega, mõistliku menetlusaja tõttu".
140.Eelnevat arvestades lõpetab Riigikohus A. Arro nõusolekul tema suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 2742 lg 1 alusel. Kuna süüdistatava nõusoleku puudumise tõttu ei saa R. Paalale KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetlust lõpetada, saadab kolleegium kriminaalasja ka seda süüdistust puudutavas osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule (vt ka käesoleva otsuse punkt 107). II (A)
141.Kassatsioonis, mille on allkirjastanud R. Paala kaitsja vandeadvokaat Mart Angerjärv, vaidlustatakse kohtuotsuseid R. Paala süüditunnistamist puudutavas osas. Kohtud tunnistasid R. Paala KarS § 3891 lg 2 (enne 1. jaanuari 2015 kehtinud redaktsioonis) järgi süüdi selles, et ta jättis maksustamisperioodidel juuli 2007 ja
september 2007 kuni veebruar 2008 Rosnefti TSD-des deklareerimata 20 987 306 krooni ulatuses väljamakseid, mille kohta puudub nõuetekohane algdokument, mis tõendaks väljamaksete seotust Rosnefti ettevõtlusega. Kohtud tuvastasid kokkuvõtlikult, et Rosnefti pangakontodelt tehti erinevatele isikutele süüdistuses nimetatud summas väljamakseid, mille kohta kuludokumente ei ole. Samuti tegid kohtud kindlaks, et R. Paala esitatud Rosnefti TSDdes neid väljamakseid ettevõtlusega mitteseotud kuluna ei deklareeritud. (Vt lähemalt käesoleva otsuse punktid 5–7, 11, 29 ja 49.)
142.Kassatsioonis on esitatud arvukalt osaliselt vastukäivaid põhjendusi selle kohta, miks R. Paala süüditunnistamine on põhjendamatu. Seejuures on R. Paala huvides esitatud kassatsiooni põhjendused loogiliselt struktureerimata, selle sõnastus on kohati segane ja tihtipeale ka kriminaalmenetluse esemega raskesti seostatav. Kassatsiooni tekstis on palju kordusi ja viiteid menetlusvälistele asjaoludele, samuti asjasse mittepuutuvatele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, millest on tehtud meelevaldseid järeldusi. Vastuseks kassatsiooni põhjal tuvastatavatele kaitsja põhilistele väidetele märgib kolleegium järgmist.
143.Kassaatori üks keskseid väiteid on kokkuvõtlikult järgmine. Maksuhaldur, nõudes Rosnefti suhtes alustatud maksumenetluses Rosnefti raamatupidamisdokumentide esitamist, välistamata samas võimalust, et neid dokumente kasutatakse tõendina ka kriminaalmenetluses R. Paala või tema lähedaste vastu, rikkus R. Paala põhiõigust end mitte süüstada (põhiseaduse § 22 lg 3 ja EIÕK art 6). R. Paalat karistatakse enese mittesüüstamise privileegi kasutamise eest.
144.Kolleegium märgib, et selline argument võiks olla teatud tingimustel asjasse puutuv siis, kui R. Paalat oleks karistatud selle eest, et ta jättis maksuhalduri nõutud dokumendid esitamata või esitas need ebaõigetena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-39-05, p-d 10–18; 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 29 ja 2. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-85-10, p 21). Kohtud tunnistasid R. Paala süüdi aga hoopis selles, et ta esitas Rosnefti TSD-des maksuhaldurile valeandmeid, jättes Rosnefti ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed (TuMS § 51 lg 2 p 3) deklareerimata.
145.Sarnastes asjades on Riigikohus korduvalt selgitanud, et süüdistatav, kes väidab, et äriühingu poolt nõuetekohaste algdokumentideta välja makstud raha kasutati äriühingu huvides, peab oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 16. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-48-14, p 50). Õigus end mitte süüstada ei anna isikule alust jätta äriühingu maksudeklaratsioonis kajastamata väljamakseid, mille ettevõtlusega seotust tõendavaid raamatupidamise algdokumente ei ole ta mingil põhjusel valmis vajaduse korral ametivõimudele esitama. Vastasel korral muutuks seadustest tulenev ettevõtlusega seotud kulude dokumenteerimise kohustus (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-31-76-14, p 14) suuresti sisutühjaks, samuti poleks võimalik kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Nimelt võiks isik sellisel juhul nõutavate algdokumentide puudumist peaaegu alati kompenseerida väitega, et dokumendid on küll olemas, kuid kuna need võivad teda süüstada, ei saa ta neid maksuhaldurile esitada.
146.Kassatsioonis viidatakse ka võimalusele, et Rosnefti pangakontodelt välja makstud raha võis liikuda äriühingu kassasse, kust selle arvel võidi anda laene või teha muid ettevõtlusega seotud kulusid või maksta töötasusid või dividende. Selline kahtlus välistavat süütuse presumptsiooni põhimõttest tulenevalt isiku süüditunnistamise.
147.Kolleegium märgib, et iseenesest on õige, et kui juriidilise isiku pangakontolt nõuetekohaste kuludokumentideta välja võetud või edasi kantud raha jõuab süüdistuses märgitud maksustamisperioodil sularahana äriühingu kassasse, pole ettevõtlusega mitteseotud kulu tekkinud. Samas peab selliste väljamaksete jõudmine äriühingu kassasse olema tõendatud. Kooskõlas eelnevalt viidatud kohtupraktikaga peab seda asjaolu tõendama või vähemalt oma väidete kontrollimiseks reaalse võimaluse looma süüdistatav. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p-d 22–23.) Paljasõnaline hüpotees, et raha võis jõuda Rosnefti kassasse, ei anna alust rääkida KrMS § 7 lg-s 3 nimetatud kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleks tõlgendada R. Paala ja Rosnefti kasuks.
148.Sama kehtib ka kassaatori etteheite kohta, et kohtud pole arvesse võtnud väljamaksetega samal perioodil Rosnefti pangakontole tehtud suuri sissemakseid. Kolleegium selgitab, et pole võimalik lihtsalt eeldada, et sissemaksed tehti süüdistuses nimetatud dokumenteerimata väljamaksete arvel, seda asjaolu peab tõendama või vähemalt oma väidete kontrollimiseks reaalse võimaluse looma süüdistatav (vt otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p 23).
149.Punktides 145–148 viidatud kohtupraktika valguses pole asjakohased ka kassaatori etteheited, et menetleja ei teinud piisavaid jõupingutusi väljamaksete ettevõtlusega seotust kinnitavate tõendite leidmiseks (nt ei pöördunud kolmandate isikute poole) ega analüüsinud versiooni, et R. Paala kasutas Rosnefti pangakontodelt välja makstud summasid selleks, et tasuda sularahas suuliste lepingute alusel ostetud varuosade eest. Samuti ei ole TuMS § 51 lg 2 p-ga 3 kooskõlas kassaatori seisukoht, nagu oleks väljamakse seotust ettevõtlusega võimalik tõendada pangakonto väljavõttelt nähtuva maksekorralduse selgitusega.
150.Kaitsja hüpotees, et kohtueelne menetleja võis osa läbiotsimise käigus ära võetud Rosnefti raamatupidamisdokumente ära kaotada või tahtlikult kõrvaldada on oletuslik ja miski kassatsioonis märgitust ei muuda sellist versiooni kolleegiumi jaoks usutavaks. Samas väidab kassaator sedagi, et XXXXX Xxxxx XX toimunud läbiotsimise käigus jäeti läbi otsimata mitmed seifid, viidates võimalusele, et puuduvad raamatupidamise algdokumendid võisid asuda just seal. Ka väide läbi otsimata jäetud seifide olemasolu kohta on paljasõnaline, kuid ühtlasi on see vastuolus kassaatori enda väitega, et menetleja võttis dokumendid läbiotsimisel ära ja kaotas või kõrvaldas need seejärel. Kumbki osutatud väidetest ei ole omakorda loogiliselt ühitatav kolmanda kassatsioonis toodud versiooniga, mille kohaselt on R. Paala korduvalt avaldanud, et kõnealused raamatupidamisdokumendid ei asu Eestis, kuid on tervikuna olemas või vähemalt taasesitatavad ja R. Paala on valmis need advokaadi juuresolekul menetlejale andma, kui talle garanteeritakse, et dokumente ei kasutata tõendina kriminaalmenetluses tema ega tema lähedaste vastu.
151.Siinkohal väärib eraldi väljatoomist see, mil viisil R. Paala kassaatori väitel tagas menetlejale võimaluse Rosnefti raamatupidamisdokumentidega tutvumiseks: vastuseks prokuröri küsimusele, kus dokumendid asuvad, selgitas R. Paala, et äriühingu kontoris töölaua peal on teiste visiitkaartide hulgas ka selle isiku visiitkaart, kes oli nõus koos teiste dokumentidega hoidma ka Rosneft Eesti raamatupidamisdokumente ja muid dokumente Läti advokaadibüroos. Seejuures olevat R. Paala otsustanud hoida temaga seotud äriühingute raamatupidamis-dokumente Läti advokaadibüroos selleks, et vältida olukorda, kus uurijad võtavad ära hulganisti äriühingute raamatupidamisdokumente, mille loetelu ja edaspidine saatus jääb teadmatuks, seejärel tehakse aga isikule etteheide, et ta pole vajalikke dokumente esitanud.
152.Samal ajal osutab kaitsja sellelegi, et R. Paala on andnud korduvalt kohtule või kohtueelsele menetlejale võimaluse kontrollida, kas XXXXX Xxxxx XX asuvates seifides või läbi otsimata ruumides, O. V-i raamatupidamisfirmas või Läti advokaadibüroos on Rosnefti raamatupidamisdokumente. R. Paala kinnitas kohtuistungil korduvalt, väidab kassaator, et raamatupidamisdokumente hoiti seifides. Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks keegi pole tänaseni soovinud ühegi seifi sisuga tutvuda. Samas ei välista kaitsja, et praeguseks võivad mõned raamatupidamisdokumendid olla hävitatud, sest seadusest tulenev dokumentide säilitamise kohustuse tähtaeg on möödas.
153.Kassaatori sellised arvukad üksteist välistavad ja samas ebamäärased versioonid Rosnefti raamatupidamisdokumentide saatuse kohta kõnelevad sellest, et süüdistataval ja kaitsjal ei ole pakkuda tõsiselt võetavat vastust süüdistusversioonile, mille kohaselt ei olnud Rosnefti pangakontodelt tehtud väljamaksed seotud äriühingu ettevõtlusega.
154.Kaitsja leiab, et TuMS § 51 ei ole "karistusõigusliku alusnormina" piisavalt selge, kuid ei ava lähemalt, mida selle väitega silmas peab. Kolleegium ei näe konkreetse kohtuasja asjaolude pinnalt põhjust TuMS § 51 õigusselgusetuks pidada.
155.Kassatsioonis tehtud etteheide, et TSD vormil on märge üksnes väärteovastutuse, mitte aga kriminaalvastutuse kohta, on käesolevas asjas õigusliku tähenduseta. Isegi kui süüdistataval tekkis deklaratsiooni vormile tuginedes ekslik arusaam, et maksuhaldurile valeandmete esitamine on karistatav üksnes väärteona, ei mõjutaks see süüdistatava käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut. Kolleegium on varem selgitanud, et olukorras, kus isik arvab, et tema tegu ei ole karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona, puudub alus väita, et isik ei saa aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes. Eksimusele toimepandava süüteo liigis karistusseadustik õiguslikku tähendust ei anna. Selline eksimus ei välista ei teo koosseisupärasust (sh tahtlikkust), õigusvastasust ega süülisust. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-20-06, p 8.)
156.Samuti on väär kassaatori arvamus, et (enne 1. jaanuari 2015 kehtinud) MKS §-des 1531 ja 1532 sätestatud väärteokoosseisud olid identsed KarS §-des 3891 ja 3892 ette nähtud kuriteokoosseisudega. Osutatud kuriteokoosseisud olid viidatud väärteokoosseisude suhtes erinormid, mis kohaldusid siis, kui olid täidetud nendes paragrahvides (eeskätt teo ulatuse kohta) otsesõnu ette nähtud täiendavad tingimused.
157.Kaitsja leiab, et kuna süüdistuses nimetatud väljamaksed Rosnefti pangakontodelt on tehtud osaliselt pangaülekannetega, osaliselt on raha välja võetud sularahana; raha on kasutatud erinevate tehingute tarbeks ja makstud erinevatele isikutele, samuti on väljamaksete tegijateks erinevad isikud, ei saa nende väljamaksete deklareerimata jätmist käsitada ühe jätkuva teona, nagu prokuratuur ja kohtud seda tegid.
158.Kolleegium leiab, et sellel, kas äriühingu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on tehtud samal või mitmel erineval viisil; ühele ja samale või mitmele erinevale isikule; kas väljamakse tegijaid oli üks või mitu või kas raha kasutati ühel või mitmel erineval ettevõtlusega mitteseotud otstarbel, pole iseenesest tähtsust, otsustamaks, kas väljamaksete deklareerimata jätmine on käsitatav ühe jätkuva teona. Maksusüüteona ei ole karistatav ettevõtlusega mitteseotud väljamakse tegemine, vaid selle deklareerimata jätmine. Seda, millest lähtuvalt hinnata, kas erinevates
maksudeklaratsioonides valeandmete esitamine on käsitatav karistusõiguslikult ühe jätkuva teona, on kolleegium selgitanud näiteks 28. jaanuari 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-47-07 (vt viidatud otsuse p-d 27–34).
159.Kassaator väidab, et kohtumenetluses piirati põhjendamatult R. Paala kaitseõigust. Ajal, kui R. Paala viibis vahi all, piiras Tartu Vangla tema suhtlust kaitsjaga. Maakohtu istungitel ei saanud R. Paala teha märkmeid, sest tal puudus laud. Samuti oli kinnipidamise ajal R. Paala nägemine halvenenud ja tal oli lugemiseks vaja kaht paari prille.
10.aprillil 2013 tehti R. Paalale Tartu Vanglas Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxx, mis tekitas kohtuistungitel xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxx. Alates 2013. a novembrikuust viibis R. Paala üksikvangistuses, mis võib isikule põhjustada pöördumatuid negatiivseid tagajärgi. Seetõttu ei saa kaitsja arvates tõsikindlalt väita, et R. Paala sai kohtuistungitest osa võtta selliselt, et tema õigused olnuksid tagatud.
160.Kolleegium märgib esmalt, et ei R. Paala enda ega tema kaitsja apellatsioonis pole eelmises punktis loetletud asjaoludele viidatud. Süüdistatav ega kaitsja ei väitnud ringkonnakohtule esitatud kaebuses, nagu takistanuks tingimused või terviseseisund, milles R. Paala maakohtu menetlusest osa võttis, tal end tõhusalt kaitsta. Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 1 on kassatsiooniõiguse ulatus üldjuhul piiratud nende küsimustega, mille osas kohtumenetluse pool või tema kaitsealune esitas ka apellatsiooni või mille osas ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-118-06, p-d 10–13). Sõltumata sellest leiab kolleegium, et olukorras, kus süüdistatav ja kaitsja ei pööranud vahetult pärast maakohtu menetluse lõppu esitatud apellatsioonides väidetavalt kaitseõigust pärssinud asjaoludele mingit tähelepanu, pole usutav, et need asjaolud – kui need ka esinesid – tegelikult arvestataval määral kaitseõiguse teostamist mõjutasid. Ühtlasi ei ole kassaator osutanud tõenditele väidetud faktide kohta, välja arvatud xxxxxxxxxi tegemine. Samas pole ka xxxxxxxxxi puhul viidatud mingitele tõenditele selle kohta, kuidas kõnealune süst võis mõjutada R. Paala võimet osaleda kohtumenetluses. Eelnevat arvestades lükkab kolleegium kassaatori väited R. Paala kaitseõiguse rikkumise kohta tagasi.
161.Ühtlasi ei saa pidada tõsiselt võetavaks väidet, et käimasolev kriminaalmenetlus on poliitiliselt kallutatud ja sellega rikutakse R. Paala EIÕK art-st 3 tulenevaid õigusi.
162.Kassatsioonis on tehtud ridamisi etteheiteid ka Rosnefti suhtes toimunud maksumenetlusele, kus olevat rikutud süüdistatavate õigusi. Kolleegium märgib, et hinnangu andmine viidatud maksumenetluses tehtud toimingute ja antud haldusaktide õiguspärasuse kohta ei ole kriminaalmenetluse ülesanne. Kassatsioonis märgitust ei saa järeldada, nagu võinuks maksumenetluses toimunu mingil moel mõjutada mõne käesolevas kriminaalmenetluses kasutatud tõendite õiguspärasust või anda alust arvata, et rikutud on süüdistatavate kaitseõigust.
163.Kaitsja nõustub kohtutega, et käesolevas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg ületatud, kuid leiab, et R. Paala süüditunnistamise korral tuleb mõistliku menetlusaja ületamise heastamiseks kriminaalmenetlus lõpetada. Samadel põhjustel, mida kolleegium käsitleb käesoleva otsuse III osas Rosnefti kaitsja kassatsioonile vastates, ei saa R. Paala kaitsja hinnanguga nõustuda. Lõpptulemust ei muuda ka see, et R. Paala viibis kohtueelses menetluses vahi all.
164.Neil põhjustel jätab Riigikohus R. Paala kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (B)
165.R. Paala kaitsja täiendavates seisukohtades sisalduv taotlus, et Riigikohus esitaks kaitsja poolt välja toodud küsimustes eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule, on ilmselgelt põhjendamatu. Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida üksnes siis, kui menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigusakte, või tekib kahtlus nende aktide kehtivuses. Kassaatori küsimustest (vt otsuse punkt 72) osa pole üldse seotud Euroopa Liidu õigusega. Ülejäänud – niivõrd, kuivõrd nende sisu on võimalik mõista – ei põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel, vaid on hüpoteetilised ega ole seega kriminaalasja lahendamise seisukohalt asjassepuutuvad.
166.Sama kehtib ka RKO kaitsja kassatsioonivastuses toodud eelotsusetaotluse esitamise taotluse kohta (vt otsuse punkt 82), mis valdavalt kordab R. Paala kaitsja taotlust. III
167.Seoses Rosnefti kaitsja kassatsiooniga (vt otsuse punktid 60 ja 73) märgib kolleegium järgmist.
168.Nõustuda ei saa kassaatori arvamusega, et maakohus rikkus KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes eraldi põhjendamata, miks ta kergendab mõistliku menetlusaja ületamise tõttu Rosneftile mõistetavat karistust, mitte ei lõpeta kriminaalmenetlust.
169.Nagu kolleegium eelnevalt (vt punkt 133) selgitas, lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Lisaks ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel suunatud niivõrd juba toimunud
õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 17). Seega ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab.
170.Käesolevas asjas ei nähtu maakohtu otsusest, et tuvastatud oleks mõistliku menetlusaja nõude ulatuslik rikkumine, samuti ei ole Rosnefti kaitsja apellatsioonis ega kassatsioonis esitatud argumente, mis võiksid sellise järelduseni viia. Lisaks kõneleb kriminaalmenetluse lõpetamise vastu menetletava kuriteo raskus, sest kuriteo tulemusena jäi riigile laekumata üle 5,8 miljoni krooni tulumaksu. Ühtlasi oli nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tegemisel selge perspektiiv kriminaalmenetluse lõpulejõudmiseks. Seetõttu ei jaga kolleegium kaitsja arvamust, nagu rikkunuks maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kui jättis kohtuotsuses eraldi põhjendamata, miks ta kriminaalmenetlust KrMS § 2742 lg 1 alusel ei lõpetanud. Seega polnud ka ringkonnakohtul alust kaaluda sel põhjusel kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kolleegiumi arvates ei viita miski sellele, et karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel polnud praegusel juhul kohane meede.
171.Seetõttu jätab Riigikohus KrMS § 361 lg 1 p-st 1 juhindudes ka Rosnefti kaitsja kassatsiooni rahuldamata. IV (A)
172.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 1 ning 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 26. juuni 2015. a otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis Tartu Maakohtu 19. detsembri 2014. a otsuse prokuratuuri apellatsioonis vaidlustatud ulatuses muutmata ja prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata. See tähendab ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse: 1)
R. Paala, F.L-i, K. Köögi, A. Arro, Rosnefti, T. Raatsini ja RKO õigeksmõistmises (välja arvatud R. Paala õigeksmõistmine Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD esitamata jätmises ja valeandmete esitamises maksustamisperioodide august kuni detsember 2007 ja jaanuar 2008 kohta käivates Rosnefti KMD-des) (vt käesoleva otsuse punkt 45) ja
2) menetluskulude riigi kanda jätmist puudutavas osas.
173.Kuna Riigikohus tühistab KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, milles kahelt süüdistatavalt – R. Paalalt ja Rosneftilt – mõisteti välja osa apellatsioonimenetluse kuludest (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktid 15, 16, 19, 20 ja 21) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21).
174.Osas, mis puudutab A. Arro süüdistust KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 – § 22 lg 3 järgi, teeb Riigikohus ise uue otsuse, tühistades maakohtu õigeksmõistva otsuse ja lõpetades A. Arro nõusolekul tema suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Selle süüdistuste menetlemisega seotud menetluskulud jäävad KrMS § 183 kohaselt riigi kanda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1064).
175.Ülejäänud osas, milles kolleegium Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistab, tuleb kriminaalasi saata KrMS § 361 lgst 2 ja § 341 lg-st 3 juhindudes uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohtul tuleb hinnata prokuratuuri apellatsiooni väidete põhjendatust ja lahendada sellest hinnangust lähtuvalt apellatsioonis esitatud taotlused süüdistatavate süüditunnistamise ja karistamise ning menetluskulude hüvitamise kohta.
176.Muus osas Riigikohus ringkonnakohtu otsust ei muuda. Prokuratuuri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt, kaitsjate kassatsioonid aga jätta rahuldamata. (B)
177.R. Paala, Rosnefti, A. Arro, T. Raatsini ja RKO kaitsjad esitasid Riigikohtule taotlused tasu määramiseks oma kaitsealustele kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest.
178.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 esimene lause näeb ette, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud Eesti Advokatuuri juhatuse otsus "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" näeb nii kassatsioonide kui ka kassatsioonivastuste esitamise ajal kehtinud redaktsioonis ette järgmist: "Määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtulikuks üldmenetluseks maakohtus, samuti apellatsiooni-, kassatsiooni- ja teistmismenetluseks ettevalmistamise eest (sh kaitseakti koostamine) on 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 240 eurot igas astmes." (korra p 16). Sama korra punkt 11 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada kohtueelses või kohtuvälises menetluses osalemise tasu ja asja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise tasu ning punktides 42, 44, 45 ja 46 sätestatud tasu kuni 100% tasumäära ulatuses, kui asi on eriliselt töömahukas. Kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele korra punkti 2 kohaselt käibemaks. Korra punkt 12 näeb ette, et kohus võib riigi õigusabi osutanud advokaadile väljamaksmisele kuuluvat riigi õigusabi tasu vähendada, kui advokaat ei ole oma kohustusi riigi õigusabi osutamisel täitnud nõuetekohase hoolsusega.
179.R. Paala kaitsja palub määrata Advokaadibüroo Angerjärv & Krautmann OÜ-le riigi õigusabi tasu 480 eurot, millele lisandub käibemaks 96 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooni koostamiseks kokku 9,5 tundi. Ühtlasi palub kaitsja, juhindudes korra punktist 11, suurendada tasu 100% võrra. Kaitsja põhjendab tasu suurendamise taotlust kriminaalasja erilise töömahukuse ja keerukusega, samuti kassatsioonivastuse koostamisega.
180.Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Väide, nagu olnuks kassatsiooni koostamine kaitsja jaoks eriliselt töömahukas ülesanne, pole veenev. Nimelt on kassatsiooni põhjendused suures osas üle võetud R. Paala enda ja R. Paala allkirjastatud Rosnefti apellatsioonist. Kassatsioonis on küll ka täiendavaid väiteid, aga nende maht ega õiguslik kvaliteet pole sellised, mis võiksid viidata kaitsja erilistele jõupingutustele. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse viidatud otsuse punktidest 2 ja 16 määrab kolleegium R. Paalale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstavaks tasuks 240 eurot, millele lisandub käibemaks 48 eurot. KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt jääb käesolevas punktis nimetatud tasu menetluskuluna riigi kanda. Seda vaatamata asjaolule, et Riigikohus jättis R. Paala kaitsja kassatsiooni rahuldamata ja tegi KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi prokuratuuri apellatsiooni alusel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 41).
181.Rosnefti kaitsja palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sven Sillar riigi õigusabi tasu 140 eurot, millele lisandub käibemaks 28 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsuse analüüsiks 1 tund ja kassatsiooni koostamiseks 2,5 tundi. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lgst 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse otsuse punktidest 2 ja 16 juhindudes rahuldada. KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt jääb see tasu menetluskuluna riigi kanda.
182.A. Arro kaitsja palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo Rein Napa riigi õigusabi tasu 240 eurot, millele lisandub käibemaks 48 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsuse ja kassatsiooniga tutvumiseks 4 tundi ja kassatsioonivastuse koostamiseks 2 tundi. Kolleegium ei nõustu kaitsja taotluses esitatud ajakulu arvestusega ja leiab, et kaitsjale kindlaksmääratavat tasu tuleb taotletavaga võrreldes vähendada. Kassatsioonivastuses puudub sisuline õiguslik analüüs. Selles refereeritakse üksnes prokuratuuri kassatsiooni põhiväiteid ja ringkonnakohtu seisukohti, leides, et ringkonnakohus on vastanud kõigile apellatsiooni väidetele ja kohtu siseveendumuse kujunemine on väga selgesti jälgitav. Kaitsja on lisanud vaid seda, et kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel ei jõutaks lõpplahendini enne mõistliku menetlusaja möödumist. Kolleegiumi arvates ei saa sellise kassatsioonivastuse ettevalmistamise ja koostamise põhjendatud ajakuluks lugeda rohkem kui üht tundi. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse otsuse punktidest 2, 12 ja 16, määrab kolleegium A. Arrole kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstavaks tasuks 40 eurot, millele lisandub käibemaks 8 eurot. KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt jääb see tasu menetluskuluna riigi kanda.
183.T. Raatsini kaitsja palub määrata OÜ-le Tartu I Advokaadibüroo riigi õigusabi tasu 220 eurot, millele lisandub käibemaks 44 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsuse ja prokuröri ning R. Paala kaitsja kassatsioonidega tutvumiseks ning Riigikohtule kirjaliku seisukoha koostamiseks kokku 5,5 tundi. Kolleegium leiab, et arvestades kassatsioonivastuse mahtu ja argumenteerituse taset, saab põhjendatud ajakuluks lugeda maksimaalselt 4 tundi. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse otsuse punktidest 2, 12 ja 16, määrab kolleegium T. Raatsinile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstavaks tasuks 160 eurot, millele lisandub käibemaks 32 eurot. KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt jääb see tasu menetluskuluna riigi kanda.
184.RKO kaitsja palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo Robert Sarv riigi õigusabi tasu 240 eurot, millele lisandub käibemaks 48 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooniga tutvumiseks ja kassatsioonivastuse koostamiseks kokku 6 tundi. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse otsuse punktidest 2 ja 16 juhindudes rahuldada. KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt jääb see tasu menetluskuluna riigi kanda. V
185.Lisaks eespool vastuseks kassaatorite väidetele märgitule peab kolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu ka järgnevale. (A)
186.Maakohus märkis, et enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS §-des 3891 ja 3892 sätestatud kuriteokoosseisud on sisuliselt kattuvad. Viidates asjas nr 3-1-1-52-12 tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2012. a otsusele, leidis kohus, et isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda kergemast normist ehk KarS §-st 3891. (Vt käesoleva otsuse punkt 19.) Ringkonnakohus maakohtu sellist tõlgendust ei kummutanud.
187.Kolleegium märgib, et erinevalt KarS § 398 ja VPTS § 23741 varasemates redaktsioonides ette nähtud süüteokoosseisudest, mida Riigikohus käsitles asjas nr 3-1-1-52-12, ei olnud enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS §de 3891 ja 3892 koosseisulised tunnused täielikult kattuvad.
188.KarS § 3891 lg 1 tunnistas karistatavaks maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil või kinnipidamiskohustuse rikkumise, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. Sama paragrahvi teine lõige nägi ette kvalifitseeritud koosseisu sama teo eest, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 320 000 eurot või enam.
189.KarS § 3892 lg 1 järgi oli seevastu karistatav maksuhaldurile teadvalt valeandmete esitamine tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. Sama teo eest, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 320 000 eurot või enam, nägi raskema karistuse ette paragrahvi teine lõige.
190.Seega oli KarS § 3892 KarS § 3891 suhtes erinorm. Juhul, kui isik põhjustas enne 1. jaanuari 2015 vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 40). Seda ka juhul, kui kohtuotsus tehakse 1. jaanuaril 2015 või hiljem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p 45), välja arvatud siis, kui rikkumise ulatus on 40 000 eurot või väiksem (vt otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p 40).
191.Samas on oluline silmas pidada, et maksudeklaratsioonis sisendkäibemaksu alusetu deklareerimine suurele kahjule vastava summa ulatuses või enam oli karistatav KarS § 3891, mitte aga § 3892 järgi, kui sisendkäibemaksu-summat ei suurendatud mitte tagastusnõude tekitamiseks või selle suurendamiseks, vaid käibemaksukohustuse vähendamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 16). (B)
192.Materiaalõiguslikult väär on ka maakohtu otsuses väljendatud seisukoht, nagu eeldaks isiku süüditunnistamine KarS § 3811 järgi selle tuvastamist, et raamatupidamise kohustuse rikkumine on mõnel konkreetsel isikul oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist (vt käesoleva otsuse punktid 39 ja 43). KarS § 3811 näeb ette formaalse delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. Teo karistatavuse seisukohalt pole tähtsust, kas keegi on raamatupidamiskohustuslase varalise seisundi vastu huvi tundnud või mitte. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on KarS § 3811 mõttes olulised või mitte, on õiguslik küsimus, millele peab vastuse leidma kohus. Märgitu ei välista küll arvestamist eksperdilt või asjatundjalt saadud taustateadmistega. (C)
193.Maakohus leidis sedagi, et olukorras, kus isikut süüdistatakse arvel kajastatud sisendkäibemaksu alusetus deklareerimises, ei hinda kohus kriminaalasja arutamisel, kas arvel ja käibedeklaratsioonis näidatud sisendkäibemaks vastas tehingu väärtusele, ning see asjaolu tuleb tuvastada maksumenetluses. Ringkonnakohus maakohtu sellisele seisukohale tähelepanu ei pööranud.
194.See, kas maksudeklaratsioonis maksusumma kohta esitatud andmed on enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 3891 või § 3892 või kehtiva KarS § 3891 tähenduses õiged või valed, oleneb eeskätt sellest, kas maksukohustuslase ja riigi vahel eksisteerivad sellised maksuõigussuhted, millest lähtuvalt deklareeritud maksusumma on arvutatud. Maksuõigussuhte tekkimine, muutumine või lõppemine oleneb aga sellest, kas on täidetud maksuseaduses sätestatud maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise eeldused. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3.novembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p 68). Seega on maksukuriteo tunnuste tuvastamiseks muu hulgas vältimatult vaja vaidlusaluse maksuõigussuhte olemasolu ja tegeliku sisu või puudumise kindlakstegemine.
195.Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et kriminaalasja lahendavad kohtud on pädevad tuvastama kõiki juriidilisi fakte, mis vastavad maksukuriteo koosseisulistele tunnustele, ja et kriminaalmenetlus kui riigi reaktsioon kuriteo toimepanemisele ei saa olla sõltuvuses haldusmenetlusest. Juhul, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust mingile haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse ka see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. (Vt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1120-03, p-d 12 ja 13.) Osutatud põhimõte kehtib isegi juhul, kui teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust sellisele maksuõigussuhtele, kus maksumaksjaks ei ole mitte maksukuriteos süüdistatav, vaid teine isik (nt süüdistatava poolt esindatav äriühing), kes ise pole kriminaalmenetluses menetlusosaline ja kelle suhtes pole maksukohustust siduvalt kindlaks määratud. Maksukuriteo toimepanija karistusõiguslik vastutus teise isiku (maksumaksja) maksukohustust puudutava kuriteo eest ei ole menetluslikult sõltuv sellest, kas riik nõuab maksumaksjalt kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla tasumist ja teeb selleks maksuotsuse või mitte. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p-d 17–18.) Seda enam on kriminaalasja lahendav kohus pädev tuvastama maksuõigussuhte asjaolusid siis, kui maksumaksja on üks kaassüüdistatavatest, nagu see on käesolevas kriminaalasjas.
196.Seega ei johtu kriminaalasja lahendava kohtu pädevus tuvastada konkreetse tehingu toimumine või selle hind kui maksuõigussuhte olemasolu või sisu mõjutav faktiline asjaolu sellest, kas maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Maksukohustuse olemasolu ja suuruse saab kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud, aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud. (Vt ka otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 19.) (D)
197.Riigikohus juhib taas prokuratuuri tähelepanu sellele, et süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja tauninud praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-11-116-06, p-d 26–28; 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 51.) Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 634).
198.Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus eeltoodud nõuetele ei vasta. Keeleliselt on süüdistuse tekst ebakorrektne ja raskesti jälgitav. Ühe näitena osundab kolleegium järgmist lause(osa): "OÜ Rosneft Partners maksukohustuse varjamise eesmärgil jätsid osaühingu juhatuse liikmed Raivo Paala ja Kaur Köök esitamata ka veebruarikuu 2008.a. käibedeklaratsiooni, mille tulemusena ei deklareeritud nimetatud kuu 18% määraga maksustatavat käivet, jäeti sellelt arvestamata, tasumata ja deklareerimata käibemaksu 18% ning samuti ka deklareerimata sisendkäibemaksu summad: -
korraldades koos Kaur Köök`i poolt OÜ TSC Autokaup esindajana 18.06.2007.a. AS-ga Spacecom sõlmitud agendilepingu nr. 075-18/06 ja lisade 1-4 alusel ajavahemikul 29.06.2007.a.-01.02.2008.a. OÜ TSC Autokaup nimel AS-le Spacecom 224 tsisternvaguni ostu-müügilepingu vahendus- ja konsultatsiooniteenust, jättis OÜ Rosneft Partners maksukohustuse varjamise eesmärgil veebruarikuu 2008.a. käibedeklaratsiooni esitamata, mille tulemusel jättis 01.02.2008.a. esitatud arve nr. 2 alusel AS Spacecom poolt 12.02.2008.a. OÜ Rosneft Partners AS-s Swedbank asuvale arvelduskontole nr. 221025997582 tasutud summa 177 000 krooni, s.h. käibemaks 27 000 krooni tahtlikult OÜ Rosneft Partners käibedeklaratsioonis 18% määraga maksustatava käibe osas summa
150 000 krooni kajastamata, maksustatavalt käibelt 18% arvutamata, deklareerimata ja tasumata käibemaksu 27 000 krooni; -
esindades ajavahemikul 03.09.2007.a.-01.02.2008.a. AS-ga Skinest Rail 31.07.2007.a. sõlmitud koostöölepingu alusel OÜ Rosneft Partners nimel AS Skinest Rail huve läbirääkimistel, lepingute sõlmimisel majandustehinguteni viivate ärisuhete loomisel vajalikel üritustel, õiguslikul konsultatsioonil ja analüüsil Vene Föderatsioonis, Kasahstanis, Läti ja Leedu Vabariikides, jättis OÜ Rosneft Partners maksukohustuse varjamise eesmärgil veebruarikuu 2008.a. käibedeklaratsiooni esitamata, mille tulemusel jättis 01.02.2008.a. esitatud arve nr. 1 alusel AS Skinest Rail poolt 11.02.2008.a. OÜ Rosneft Partners AS-s Swedbank asuvale arvelduskontole nr. 221025997582 tasutud summad tahtlikult OÜ Rosneft Partners käibedeklaratsioonis 18% määraga maksustatava käibe osas summa 300 000 krooni kajastamata, maksustatavalt käibelt 18% arvutamata, deklareerimata ja tasumata käibemaksu 54 000 krooni; [...]"
199.Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes on prokuratuur – selle asemel, et piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega – põhjendamatult korranud asjaolusid, mis on juba eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses. Samas kaastäideviijate teopanuste kirjeldamisel võinuks süüdistus mõningatel juhtudel üksikasjalikum olla.
200.Kolleegium leiab, et käesolevas asjas esitatud süüdistuse puudused ei ole aga sellised, mis muudaksid kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise valdavalt võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Siiski võinuks kvaliteetsem süüdistus kriminaalasja menetlust lihtsustada. Samuti võib ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel tekkida mõningatel juhtudel vajadus lähemalt hinnata, kas kõigi ühes ja samas teos süüdistatavate isikute teopanuseid on süüdistuses kirjeldatud piisavalt konkreetselt. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Saale Laos (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.