2-20-5742/244 - Asjaõigus - Omandiasjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Maakohus viitas AÕS §-le 76, § 77 lg-le 2. Maakohus tuvastas, et poolte kaasomandisse kuulub kinnistu aadressil XXXXXX, X linn, Lääne-Viru maakond, kus kummalegi kuulub 1⁄2 mõttelist osa kaasomandist. Kohus saab valida nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Kuigi hageja on olnud menetluses mõnevõrra heitlik kaasomandi lõpetamise viisi valikul, leidis maakohus, et kokkuvõttes soovib hageja ainsa viisina kaasomandit lõpetada 17. aprilli 2020. a hagiavalduses märgitud viisil ehk müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada võrdselt kaasomanike vahel. Vastuhageja on pidanud kaasomandi lõpetamist üldse välistatuks, kui seda aga teha, siis soovib ta vastuhagis jätta see enda ainuomandisse. Maakohus leidis, et otstarbekas, mõistlik ja mõlema kaasomaniku huve arvestav kaasomandi lõpetamise viis on kinnistu müümine avalikul enampakkumisel ja enampakkumisel saadava raha jagamine poolte vahel võrdselt. Kumbki kaasomanikest ei kasuta kinnistut aastaringselt ei elukohana ega muul viisil sihipäraselt. Kinnistut pole juba aastaid kasutatud ka mitte nt suvisel perioodil seetõttu, et vesi on kinni keeratud (AS Rakvere Vesi 17. oktoobri 2018. a akt veemõõtja eemaldamise kohta ja Rakvere Linnavalitsuse 17. veebruari 2020. a korraldus vabastada hageja korraldatud jäätmeveoga liitumisest kinnistu aadressiga XXXXXX osas alates 1. aprillist 2020 kuni 1. aprillini 2021). Kostja esitatud XXXXXX kinnistu suhtes sõlmitud võrguleping ja sellega seonduvad arved ei tõenda ei majas tegelikku elamist ega ka teenuse eest tasumist. Juba 2020. a elektriteenuse kohta esitatud arvetel on omaniku elukohana märgitud XXXXXXXXX. Olukorras, kus on tõendatud, et majas on vesi välja lülitatud ja kus majas mitteelamise tõttu on katkestatud ka prügiveoteenus, on mõistetav, et kostja, kellele arstitõendist nähtuvalt on vajalik tagada võimalikult head elamistingimused (vesi, kanalisatsioon, küte), on valinud endale elukohaks X, XXXXXX asemel X. Ehkki vastuhagis on kostja taotlenud omandi jätmist temale, saab avalikul enampakkumisel osaleda ka kostja ja seeläbi realiseerida kinnisasja tervikuna endale omandamise soovi. Avaliku enampakkumise läbiviimine elimineerib ka vaidlused selle üle, kas ja millist vara turuväärtuse kohta esitatud tõendit arvestada. Kaasomandi lõpetamiseks ei ole vaja mõjuvat põhjust. Riigikohus on leidnud, et kaasomandi lõpetamine peab toimuma kõigi kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Maakohus, kaaludes mõlema omaniku huve kaasomandi lõpetamise viisi valimisel, peab kostja soovi saada kinnistu ainuomanikuks hüpoteetiliseks. Seda indikeerib ka vastuhagi nõude konstrueerimine ja esitamine tingimuslikuna. Kostja ei ole kohtule usutavalt põhistanud ja tõendanud, et tal on reaalne soov ja eelkõige vajadus elada XXXXXX asuval kinnistul. Kostja pole nii hageja kui ka tunnistajate kinnitusel seda kinnistut juba aastaid (vähemalt alates 2016. a-st) regulaarseks elamiseks kasutanud. Tunnistaja B.B. selgitas nii seda, et isa elab X juba väga ammu, kuid väitis ka, et sissekirjutus on tal ikka X, kuid et tänasel päeval ei ela seal (st XXXXXX) majas kumbki, ei isa ega vend. Kostja tegelik elu (abikaasa ja menetluse alguses veel alaealise lapse elukoht, perearsti asukoht) on korraldatud 150 km kaugusel teises maakonnas. Kostja väide, et tal ei ole eluruumi tähenduses peale vaidlusaluse XXXXXX kinnistu Eestis ühtki teist elukohta, mida ta oleks õigustatud valdama, kasutama ja käsutama, ei ole usutav. Kostja elab oma abikaasa juures. Ka siis, kui tegemist on kostja abikaasa A.A. lahusvaraks oleva kinnisasjaga ja seetõttu formaalselt ei saaks kostja seda käsutada (kohtule ei ole teada abikaasade varasuhete regulatsioon), on tal abielusuhtest tulenevalt perekonnaseaduse (PKS) § 21 (perekonna eluasemena käsitatakse eluruumi, kus perekonnaliikmed tavapäraselt elavad) alusel siiski õigus ühist eluruumi kasutada.

Samal ajal on ka hageja tänaseks valinud-leidnud endale uue elukoha ega näe perspektiivi XXXXXX elamusse uuesti asumiseks, muu hulgas ka seetõttu, et maja on mitmeid aastaid kasutuseta seismisest tulenevalt juba muutunud korrastamiseks märkimisväärseid rahalisi vahendeid nõudvaks objektiks. Maakohus peab mõistlikuks ja eluliselt usutavaks seda, et mõlemal tänasel kaasomanikul on kinnisasja kui vara omamisest olulisem selle väärtuse hüvitamisena saadav raha. Emotsionaalne side XXXXXX kinnistuga on ilmselt mõlemal võrdne ja mõlemad võrdselt on ka väsinud pidevatest kinnistuga seotud tülidest. Mistahes normaalsed suhted omanike – isa ja poja – vahel on kadunud ja seetõttu on kõige neutraalsem ja võimalikke tulevikus tehtavaid etteheiteid vältiv kaasomandi lõpetamise viis selle müük avalikul enampakkumisel. Sellest tulenevalt ei ole enam vajadust hinnata kinnistu väärtuse kohta esitatud tõendeid, sest kinnistu reaalne väärtus selgub enampakkumise käigus. Kostja seisukoht ja väide, et kaasomandi lõpetamise nõude maksmapaneku välistab poolte vahel AÕS § 76 lg 2 alusel sõlmitud kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kokkulepe (mille kohaselt hageja võimaldab kostjal elada elu lõpuni ilma kellelegi raha maksmata pooltele X, XXXXXX kuuluval kinnistul ning hageja ei taotle XXXXXX kinnistu kaasomandi käsutamist, kasutamist ning lõpetamist viisil, mille tõttu kostja kaotaks võimaluse elada kellelegi raha maksmata elu lõpuni XXXXXX kinnistul), ei ole asjakohane. Ükski menetluses esitatud isikuline tõend – tunnistajad B.B., A.A., hageja vande all – ei tõendanud, et poolte vahel oleks sellesisulist kokkulepet mistahes vormis sõlmitud. B.B. väidab, et kokkulepet saavad teha vastavad osapooled omavahel ja et tuleb küsida nende käest, kes seda kokkulepet tegid. Kohus nõustub tunnistaja ütlustega, et kuna tema selle väidetava kokkuleppe osapool ei olnud, ja talle mingit vara ei jäänud, siis ta ei tea, kas ja mida sõlmiti. A.A. väidab küll kokkulepete sõlmimist, kuid tema ütluseid ei arvestanud maakohus B.B. ja Haimar Leuska ütlustega samaväärsetena. Väited hageja tänamatust käitumisest ei ole seostatavad omaniku õigusega nõuda kaasomandi lõpetamist. Omaniku vanus ja tema mujale elama asumine pärast pikaaegset kaasomandis olevas elamus elamist ei ole aga asjaoludeks, mille tõttu saaks hageja taotletavat kaasomandi lõpetamist lugeda TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 tähenduses vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Kostja on vastuhagi esitamisega ise ka sisuliselt loobunud hea usu põhimõttega vastuolule tuginemisest. Kostja esitatud nägemus, et kaasomandi lõpetamine on lubamatu, kuna selles on kokku lepitud tsiviilasjas nr 2-20-10818 vaidluse all oleva kinkelepingu sõlmimisega seonduvalt, ei ole asjakohane. Maakohus leidis, et kedagi ei saa sundida olema omanik, st et ka kaasomandi lõpetamist võib taotleda igal ajal, sõltumata põhjusest, sõltumata pooltevahelistest muudest lepingulistest suhetest. Tunnistajate A.A. ning hageja vande all antud ütlused kogumis on olemuslikult pigem seotud pooltevahelise vaidlusega tsiviilasjas nr 2-20-10818 ehk kinketehingu vaidlustamise hagiga, kuid indikeerivad siiski ka siinses asjas, et kaasomandi lõpetamise nõude esitamise välistamist, vastutasuna kinketehingu eest, pole kunagi arutatud ja kokku lepitud. Maakohus leidis, et printsiibis see, kas, kellega ja milliseid kokkuleppeid kostja sõlmis või ei sõlminud, ei omagi kaasomandi lõpetamise nõude aspektist tähtsust, sest kaasomandi lõpetamist võib nõuda sõltumata põhjustest. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu puudus vajadus hinnata menetluskulude suurust.

6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse täielikult tühistada, sh menetluskulude jaotuse osas, millega maakohus jättis menetluskulud kummagi poole enda kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning poolte menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi selliselt, et jätta eelnimetatud kinnistu kostja ainuomandisse ja määrata kostjale kohustuseks tasuda hagejale XXXXXX kinnistu omandi kaotamise eest mõistlik hüvitis. Poolte menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja palub tunnistada põhjendamatuks ja seadusevastaseks asjas tehtud maakohtu 28. oktoobri 2020. a määruse, 16. novembri 2020. a määruse, 11. aprilli 2022. a määruse, 27. aprilli 2022. a määruse ja ringkonnakohtu 26. jaanuari 2021. a määruse ja 23. mai 2022. a määruse, samuti tunnistada seadusevastaseks Viru Maakohtu esimehe määrused ja tuvastada, et maakohtu otsuse on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Kostja palub tunnistada põhiseadusvastaseks TsMS-i sätted, mis takistavad menetlusosalist kasutamast tsiviilkohtumenetluses vabalt valitud tsiviilkohtumenetlusteovõimelise vandeadvokaadist esindaja õigusabi ja võimaldavad kohtul kõrvaldada regulaarselt kutsesobivuse kontrolli ja täiendkoolituse läbinud vandeadvokaadi tsiviilkohtumenetlusest asjatundmatuse motiivil; takistavad menetlusosalist vaidlustamast teda esindava, regulaarselt kutsesobivuse kontrolli läbinud vandeadvokaadi kõrvaldamist tsiviilkohtumenetlusest maakohtuniku määrusega formaalse kaebeõiguse puudumise tõttu. Nimetatud taotlusest loobus kostja 12. novembril 2024 toimunud ringkonnakohtu istungil. Kostja palub tuvastada, et maakohus on takistanud põhiseaduse (PS) § 24 teise lause vastaselt kostjal osalemast tsiviilasja nr 2-20-5742 menetluses, s.o realiseerimast menetlusosalisele seaduses ettenähtud menetlusõigusi nii isiklikult kui ka professionaalse õigusesindaja kaudu. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse ning saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on menetlusnormide oluline rikkumine ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt viinud ebaõige kohtuotsuse tegemisele, mis avaldub kohtuniku taandamata jätmises. Asjas ilmnenud pretsedenditud ja lubamatud kohtuniku menetlusotsustused ja toimingud annavad mõistlikult võttes igale menetlusosalisele põhjendatud aluse kahelda asja menetlenud kohtuniku erapooletuses (TsMS § 23 p 7). Maakohus piiras kostjale hagimenetlusele ligipääsu ja menetlusõiguste (TsMS § 199) kasutamist põhiseaduse vastaselt, kui maakohus kõrvaldas asja menetlusest kostja vandeadvokaadist esindaja ilma sisuliselt kaalukaid põhjendusi esitamata ja arutas asja ning kuulas üle tunnistajad, kohtueksperdi ja vastaspoole ilma kostja osavõtuta, vaatamata kostja mõjuvatel põhjustel esitatud taotlustele lükata asja arutamine edasi ja peatada asja menetlus kuni kostja tervenemiseni. Maakohus on vääralt hinnanud tõendeid ning rikkunud põhjendamiskohustust (TsMS § 442 lg 8) ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (AÕS § 76, § 77 lg 2 ja § 76 lg 2). Kaasomanike vahelise kokkuleppega võib kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistada. Maakohus ei ole süüvinud asjas üle kuulatud tunnistajate A.A. ja B.B. ütluste sisusse ja on jätnud põhjendamatult arvestamata nende tõenditega, millistega on usutavalt tõendatav, et poolte vahel oli sõlmitud kaasomanike vaheline kokkulepe kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise ja sellega seotult kostja poolt hagejale kinke tegemise kohta. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse tunnistajate A.A. ja B.B. täiendavaks ülekuulamiseks, et tõendada poolte vahelise kokkuleppe sõlmimist XXXXXX kinnistu kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamiseks.

tunnistada põhjendamatuks/seadusevastasteks jõustunud kohtumääruseid ja edasikaebeõiguseta kohtumääruseid, seega ei ole võimalik apellatsioonkaebusega saavutada selles soovitud eesmärki. Samuti on ka ainetu hageja nõuded tunnistada kõik Viru Maakohtu esimehe poolt tehtud kohtuniku taandamist puudutavad kohtumäärused seadusvastasteks, kuna sellise nõude esitamiseks puudub õiguslik alus. Maakohus ei ole takistanud kostjal osalemast kohtumenetluses. Maakohus on lükanud istungeid edasi kostja taotlusel, võimaldades kostjal leida endale esindaja riigi õigusabi kaudu (nimetatud kohtumäärus tühistati kostja esitatud kaebuse alusel). Nii kostja enda tegevusetus esindaja leidmisel kui ka tema kohtuistungitele mitteilmumine ei ole käsitatav kohtu poolt kohtumenetluses osalemiseks takistuste tegemisena. Puudus alus jätta kaasomand lõpetamata, kuna sellist kokkulepet, mis välistaks kaasomandi lõpetamise, ei ole pooled kunagi sõlminud. Ükski menetluses esitatud tõend – tunnistajad B.B., A.A., hageja Haimar Leuska vande all – ei tõendanud, et poolte vahel oleks sellesisulist kokkulepet mistahes vormis sõlmitud. Arusaamatuks jääb apellatsioonkaebuses pakutud hüvitise suurus 10 000 eurot, kuna Lahe kinnisvara kutselise hindaja Virgo Laansoo 8. märtsi 2021. a eksperthinnangu järgi oli kinnistu väärtus 81 000 eurot. Seega vastuhagi rahuldamise korral kuulub välja mõistmisele hageja kasuks 40 500 eurot. Arvestades seda, et kostjal on võimalik maksta hüvitist 10 000 eurot, saab teha järelduse, et tal puuduvad rahalised võimalused suurema hüvitise maksmiseks, seega on põhjendatud jätta vastuhagi rahuldamata ning müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ning jagada müügist saadud raha pooleks. Lisaks eeltoodule ei ole kostja põhistanud asjaolusid, miks peaks kaasomandi lõpetama selliselt, et kinnistu jääks temale. Vaidlust selle üle ei ole, et ta elab X, seal asub tema perekond, perearst jne. Hageja ei ole välja toonud ühtegi ütlust, millele tuginemine oleks toonud kaasa teistsuguse lahendi. Maakohus on tunnistajate ütlusi hinnanud tervikuna koos teiste tõenditega ning leidnud, et kaasomandi lõpetamise välistamise kokkulepet ei sõlmitud, mida kinnitab ka kostja, kes esitas vastuse, milles ei ole sõnagi kaasomandi lõpetamist välistavast kokkuleppest. Küll aga nähtub see, et kostja ise soovis esitada vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks, millega on ta omaks võtnud selle, et sellist kokkulepet, et kaasomandit kunagi ei lõpetata, ei ole tegelikult pooled mitte kunagi sõlminud. Tunnistaja ülekuulamine ilma hageja osavõtuta on vastavalt TsMS § 263 lg-le 1 lubatav. Kuna mõjuvaks põhjuseks ei loeta menetlusosalise puudumist, siis puudus mõjuv põhjendus jätta kohale ilmunud tunnistajad ja ekspert üle kuulamata. Tunnistajate täiendav ülekuulamine ei ole põhjendatud.

27.aprilli 2022. a määrused ning ringkonnakohtu 26. jaanuari 2021. a ja 23. mai 2022. a määrused. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on jõustunud määrustega, mille seaduslikkust ja põhjendatust määruste tegemise ajal ei saa ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kontrollida. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja arutanud maakohtus ka ebaseaduslik kohtukoosseis. Kohtuniku taandamisavalduse lahendamise kord on sätestatud TsMS §-s 26. Maakohtu esimees lahendab taandamisavalduse, kui kohtunik ennast ise ei taanda (TsMS § 26 lg 3), aga otsustab kohtuniku taandamise ka siis, kui kohtunik leiab, et esineb TsMS § 23 punktis 7 nimetatud taandamise asjaolu. Seadus ei näe ette kaebeõigust maakohtu esimehe määruse peale jätta kohtunik taandamata. Samas on seadusega tagatud asja lahendanud kohtuniku erapooletuse kontrollimise võimalus ka kõrgema astme kohtu poolt. Menetlusosaline võib kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses taotleda lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele juhul, kui ta esitas taandamisavalduse õigeaegselt alama astme kohtule (TsMS § 30). Kui esimese astme kohtus lahendas asja ebaseaduslik kohtukoosseis, muu hulgas kohtukoosseis, kuhu kuulunud kohtunik oleks pidanud ennast taandama, tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule (TsMS § 656 lg 1 p 3). Käesolevas asjas ringkonnakohus selliseid asjaolusid ei ole tuvastanud. Juhtumid, mil kohtunik ei või tsiviilasja menetleda ja peab ennast taandama, on sätestatud TsMS §-s 23. Kostja on seisukohal, et praegusel juhul esineb TsMS § 23 p-s 7 nimetatud muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Riigikohus on leidnud, et kõrgema kohtu kohustus kontrollida kohtukoosseisu seaduslikkust hõlmab eelkõige absoluutse taandamise aluseid, mis on ette nähtud TsMS § 23 p-des 1–6. Üksnes neil juhtudel saab kohtunik TsMS § 27 lg 1 alusel ise taanduda. TsMS § 23 p-s 7 sätestatud juhul otsustab kohtuniku taandamise tema enda algatusel ülejäänud kohtukoosseis või kohtu esimees (TsMS § 27 lg 2). Kui alama astme kohtus on esitatud kohtuniku vastu taandamisavaldus TsMS § 23 p 7 alusel ja kohus on selle nõuetekohaselt lahendades jätnud rahuldamata, ei ole kõrgema astme kohtul vähemalt üldjuhul alust seda otsustust üle vaadata, kuna tegu on diskretsiooniotsusega (RKTKo 28.04.2014, 3-2-1-23-14, p-d 11–13). Maakohtu esimees jättis käesolevas asjas korduvalt asja menetlenud kohtuniku taandamata (sh 22. juuni 2023. a määrusega ja 6. novembri 2023. a määrusega). Maakohtu esimees asus põhjendatult seisukohale, et otsustamaks seda, kas konkreetses kohtuasjas on põhjendatud arvata, et kohtunik ei ole erapooletu, on asjaomase isiku seisukoht oluline, kuid mitte määrav. Määrav on see, kas sellist kartust saab pidada objektiivselt põhjendatuks (EIK 15.01.2008 otsus kohtuasjas Micallef vs. Malta, nr. 17056/06 ja kohtuasjas Wettstein v. Switzerland, nr. 33958/96) (vt dtl 927). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu esimees ei ole kohtuniku taandamise küsimust lahendades oma diskretsiooniõigust rikkunud ning on oma seisukohta jätta kohtunik taandamata piisavalt põhjendanud. Kostja ei esitanud asjaolusid ja kohtutoimikus ei ole tõendeid, mis viitaks kohtuniku erapoolikusele, sh hageja soosimisele. Kohtuniku menetluslikud otsustused (advokaat menetlusest kõrvaldada, jätta asjad liitmata, pidada kohtuistungit poole osavõtuta jms) ei ole kohtuniku taandamise aluseks. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus on asja lahendades rikkunud menetlusnorme, kuid ainuüksi menetlusnormi rikkumisest ei saa järeldada kohtuniku soosivat käitumist teise poole suhtes. Maakohtu menetluslikke minetusi saab kõrvaldada ka ringkonnakohtu menetluses.

12.Samas leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei ole hageja hagi rahuldamine kaasomandi lõpetamiseks põhjendatud. Maakohus on tuginenud AÕS § 76 lg-le 1 ja leidnud, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. Maakohus leidis, et praegusel juhul ei ole tuvastatud sellise kokkuleppe sõlmimist hageja ja kostja vahel, mis välistaks XXXXXX kinnisasja osas kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse. Ringkonnakohus maakohtu järeldusega ei nõustu. Kuigi AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist, ei tähenda see säte seda, et kaasomandi lõpetamise nõudeõigust ei võiks kokkuleppega välistada. Nii ongi AÕS § 76 lg-s 2 otsesõnu märgitud, et kaasomanike vahelise kokkuleppega võib kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistada. Ringkonnakohus märgib, et kokkuleppele kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kohta ei ole ette nähtud vorminõuet. Seega võib selline kokkulepe olla sõlmitud ka suuliselt ning sellist kokkulepet saab kostja tõendada ka tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse tunnistajate A.A. ja B.B. täiendavaks ülekuulamiseks ja kuulas tunnistajad 12. novembril 2024 toimunud ringkonnakohtu istungil üle. Kostja väidete kohaselt sõlmiti vastav suuline kokkulepe juunis 2013 kostja sünnipäeval X. Hageja ei ole vaidlustanud, et ta juunis 2013 kostja sünnipäeval viibis (vt ka maakohtu 1. novembri 2023. a istungi protokoll, kus hageja vande all üle kuulati, dtl 963, 964). Hageja vande all antud ütluste kohaselt „mingeid kokkuleppeid seal ei sõlmitud ja juttu ka sellest ei olnud, sest seal oli muid asju nii palju“ (dtl 964). Muu hulgas märkis hageja, et sünnipäeval oli juttu mingil määral XXXX kinnistust, märkides: „Teada oli, et see maa tuleb minu nimele“, „Sest minu vanaisa on seda öelnud ja seda teavad kõik minu sugulased ja minu ema, vend ja kõik teadsid, et see minu nimele saab.“ (dtl 964). Küsimusele, kas sünnipäeval räägiti seoses XXXX kinnistuga ka XXXXXX kinnistust, märkis hageja: „Ei usu, sest elasime isaga seal koos ja polnud põhjust rääkidagi.“ (dtl 965). Hageja märkis veel maakohtu istungil, et sellist juttu, et XXXXXX kaasomandit ei tohi lõpetada, ei ole olnud (dtl 965). Ringkonnakohus leiab, et hageja vande all antud ütlused on vastuolus tunnistajate A.A. ja B.B. ütlustega. Asjas ei ole vaidlust, et A.ja B.B. kostja sünnipäeval viibisid. Tunnistajad A.A. (kostja abikaasa) ja B.B. (hageja vend ja kostja poeg) andsid ringkonnakohtu istungil mõlemad ütlusi, mille kohaselt said nad aru, et kostja 2013. a sünnipäeval tuli jutuks XXXXXX maja kaasomand ja XXX talu kinnistu saatus ning kostja oli nõus XXX kinnistu kinkima hagejale vaid tingimusel, et XXXXXX kinnisasja osas midagi ei muutu ehk kaasomandit ei lõpetata. Nii märkis tunnistaja A.A. ringkonnakohtu istungil: „Ants Leuska otsustas, et kinkeleping läheb Haimar Leuska nimele, aga tingimus on, et

XXXXXX kaasomandit ei lõpeta, et see jääb nii nagu on. Sünnipäeval konkreetselt juriidilist terminit „kaasomand“ ei kasutatud. Lihtsalt, et maja ei puutu, see jääb nii nagu on, kuni Ants Leuska eluaja lõpuni.“ (dtl 1225). Samuti märkis A.A. järgmist: „Teine mure oli, et XXXXXX kaasomandit ei lõpeta – see jääb nii nagu on. See tähendab, et kaasomandit ei lõpeta ja Ants Leuska saab XXXXXX maja elu lõpuni kasutada kellelegi raha maksmata. Selle all pidas Ants Leuska silmas seda, et juhul, kui Haimar Leuska oleks plaaninud omal tahtel majas jooksvaid renoveerimistöid teha, siis raha Ants Leuskalt ei hakataks nõudma. Kokku leppimine käis nii, et Ants Leuska ütles, et see oleks vaja lahendada ja kuidas me seda teeme. Ta pakkus oma variandi, et XXX kinnistu jääb tema ja Haimar Leuska vanaisa tahtel Haimar Leuskale, aga B.B. saaks loomadega seal edasi toimetada. Tingimus oli see, et X maja ei puutu. Seda ei tohtinud puutuda, sest Ants Leuska ei soovinud maja müüa, et ta saaks seal oma elupäevade lõpuni elada. See oli Ants Leuska huvi. Pojad olid nõus, neil ei olnud vastuväiteid. Mina sain aru, et Haimar Leuska oli ka nõus, et XXXXXX omandi staatust ei muudeta. Ta ütles: „jah, olen nõus“. B.B. oli nõus.[---]“ (dtl 1225–1226). Täiendavalt selgitas A.A. ringkonnakohtu istungil: „Mina sain aru, ei Haimar Leuska sai ettepanekust aru selle järgi, et Haimar Leuska ütles „jah“. Ta ei esitanud mingeid vastuväiteid. Ta ütles „jah“ või „olen nõus“.“ (dtl 1226). Hageja lepinguline esindaja juhtis ringkonnakohtu istungil tähelepanu sellele, et maakohtu istungil märkis A.A., et „kui A.A.t 31.05 Viru Maakohtus üle kuulati, siis ta ütles, et ta ei kuulnud seda, et Haimar Leuska oleks öelnud konkreetselt „jah“ (dtl 1226). Sellele vastuseks selgitas A.A. ringkonnakohtu istungil: „ma arvan, et ma ei kuulnud, et ta oleks öelnud „ei“ (dtl 1226). Maakohtu 31. mai 2023. a istungi protokollist nähtub, et A.A. andis ütlusi, et „Mina ei mäleta, et ta midagi oleks nüüd vastu väitnud, siis ma arvan, et ta oli nõus.“ „Et ta midagi ei ütlend vastu. Et nii ei ole, või nii ei lähe või?“ (dtl 918). Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda eelnev, et A.A. ütlusi tuleks lugeda ebausaldusväärseks. Asjaolu, et tunnistaja ei mäletanud täpselt 2013. a sündmusi ehk seda, kas 2013. a vastas hageja selgelt „jah“ või „olen nõus“ või ei vastanud „ei“ või ei vastanud midagi, ei tähenda, et tunnistaja ütlustest tulenevalt ei saaks tuvastada kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kokkulepet. Nimetatud kokkuleppele viitas A.A. ka maakohtus antud ütlustest nähtuvalt 31. mai 2023. a istungil (dtl 918). Asjas nähtub, et tunnistaja A.A. ütlusi toetavad ka tunnistaja B.B. ringkonnakohtu istungil antud täiendavad ütlused. Tunnistaja B.B. märkis ringkonnakohtu istungil mh järgmist: „isa 2013. a sünnipäeval võttis kinkelepingu ja XXXXXX kinnistu omandi ja kasutamise teema üles isa. Isa huvi oli kinnistu tuleviku paika saamine.[---] Haimar Leuska plaan oli XXX kinnistul kord majas hoida. See tähendas näiteks seda, et kuna seal ei olnud elektrit, siis see sinna saaks. XXXXXX kinnistu oli kunagi isa perekonna poolt ehitatud maja ja selle osas oli isa huvi, et ta võib seal edasi toimetada omanikuna. Oma osa hoidis ta korras: koristas, remontis, toimetas. Isa kindel soov oli, et XXXXXX kinnistu omand ja kasutus jääb püsima isa elupäevade lõpuni. Kinkeleping ning XXXXXX kaasomand ja kasutus on omavahel seotud. Kindlasti ei teinud isa kinkelepingut selleks, et talle ei jääks lõpuks ühtegi kinnisvara. XXXXXX kinnistu kui kodukoha säilimine oli isa jaoks tähtis. Ma sain aru isa ja Haimar Leuska kokkuleppest XXXXXX kaasomandi muutmata jätmise ja XXX kinkimise kohta sellest, et tegevused jätkusid nii nagu varem. Ma sain aru, et XXXXXX omand ei ole koht, mis peaks muutuma. Ma ei mäleta, kas Haimar Leuska andis sõna või kehakeelega märku, et nad on selles kokku leppinud.“ [---]„See on ka isa seisukoht, et isa ei oleks kinkelepingut teinud, kui selliseid tingimusi ei oleks kokku lepitud.“ (dtl 1227). XXXXXX kinnistu kohta märkis B.B. ka maakohtu 19. oktoobri 2022. a istungil järgmist: „No ma räägin, et ma sain aru niimoodi, et selle XXXX tänavaga on kokkulepe selline, et sellega ei juhtu midagi, sellega on täpselt sama nagu on.“ (dtl 622). Samal maakohtu istungil vastas B.B. hageja lepingulise esindaja küsimusele kokkuleppe kohta seoses XXXX kinnistu ja XXXXXX kinnistuga, et „Ju siis see oli kokkulepe, kuna pärast seda hakkasid asjad toimuma. Ma ei saa öelda, et see ei

olnud kokkulepe, kui pärast seda tehinguid ei tehtud.“ Samuti märkis B.B. kohtunikule vastuseks, et „No võime siis öelda, et need olid kokkulepped, siis pärast seda hakkasid asjad juhtuma.“ (dtl 623). Seega nähtub ka B.B. ütlustest hageja ja kostja 2013. a sõlmitud kokkulepe XXXXXX kinnisasja kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kohta. Arusaadav on, et tunnistaja ei pruugi mäletada 2022. a maakohtu menetluse ajal või 2024. aastal ringkonnakohtu menetluse ajal 2013. a sündmusi sõna-sõnalise täpsusega. Nii A.A. kui ka B.B. ütluste alusel on tuvastatav, et 2013. a sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe XXXXXX kinnisasja kaasomandi nõudeõiguse välistamise kohta. Tunnistajate ütlused ei ole ringkonnakohtu hinnangul selles osas ka vastukäivad. Ka asjaolu, et A.A. viitas, et sõlmiti kolmepoolne kokkulepe hageja, kostja ja B.B. vahel (dtl 1226), samas viitas B.B., et „Sünnipäeval minuga milleski kokku ei lepitud, sest mina ei olnud kokkuleppe osaline. Mul võis olla soov saada mingi osa maast, mida ma kasutasin. Mina võisin seal hobuseid edasi pidada, mida ma tegin 2015. aastani. Mina ei ole kokkuleppe osapool, minuga ühtegi tehingut ei tehtud.“ (dtl 1227), ei muuda tunnistajate ütlusi omavahel vastukäivaks. Ringkonnakohtu istungil selgitas B.B. ringkonnakohtu täpsustusele täiendavalt, et kokkuleppe all peab tema silmas kirjalikku kokkulepet (dtl 1227). Ka maakohtu 19. oktoobri 2022. a istungil viitas tunnistajana ülekuulatud B.B., et kirjalikke kokkuleppeid keegi ei teinud (dtl 621). Samas nagu eespool märgitud, siis kokkulepe kaasomandi nõudeõiguse välistamise kohta ei pea olema kirjalikus vormis, kokkulepe on vormivaba. Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate A.A. ja B.B. ütlustega on tõendatud, et pooled leppisid XXX talu kostjale kinkimise eeldusena kokku mh selles, et XXXXXX kaasomandit ei lõpetata hageja eluajal viisil, mille tulemusena jääb hageja ilma omandiõigusest ja XXXXXX kasutamisõigusest elukohana. Nimetatud kokkulepe kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kohta XXXXXX kinnisasja puhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud suuliselt 2013. a juunis. Kuigi tunnistajad on hageja lähedased isikud, peab ringkonnakohus tunnistajate ütlusi kokkuleppe tuvastamisel usaldusväärseks, sest need on kooskõlas asjas tuvastatud eluliste asjaoludega. Kostjal oli mõistlik huvi tagada endale pärast XXX kinnisasja hagejale võõrandamist omandiõigus ühele kinnisasjale. Hageja vande all antud ütlused juunis 2013 kostja sünnipäeval toimunud vestluste sisu osas seoses planeeritava kinkega ja XXXXXX kinnistuga on üsna napid ja üldsõnalised. Hageja positsioon ei lükka ümber tunnistajate ütlusi selles, et kostjal oli huvi leppida kinkelepingu sõlmimise eelselt hagejaga kokku ka XXXXXX kaasomandi säilimise osas, et tagada hagejale omandiõigus vähemalt ühele kinnisasjale.