Tartu Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
18. jaanuar 2013 Tartu (kirjalik menetlus)
Kriminaalasja number
1-10-9088
Kohtukoosseis
Mati Kartau, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 7. detsembri 2012 määrus riigi õigusabi andmata jätmise kohta kriminaalasjas nr 1-10-9088 tehtud kohtuotsuse vaidlustamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdimõistetu Andrei Pintšuki määruskaebus
Jätta Tartu Maakohtu 7. detsembri 2012 määrus muutmata ning süüdimõistetu Andrei Pintšuki määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib KrMS § 384 lg 2 alusel advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud
Ringkonnakohus mõistis A. Pintšuki süüdistuses KarS §-de 25 lg 1,2,4 – 113 ja § 114 p 4 järgi õigeks ning tunnistas A. Pintšuki süüdi KarS § 121 järgi, karistades teda 3-aastase vangistusega, jättes talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse muutmata.
arvesse tema ütlusi, kuigi alus kahtluseks nende tõepärasuse osas puudus; motiveeritud kohtuotsuses olid tunnistajate ütlused moonutatud; ei võetud arvesse kannatanu ütlusi; üldiselt rikkumisi oli palju. Sealjuures on A. Pintšuk jätnud oma taotluses näitamata, millise konkreetse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on Eesti riik avaldaja suhtes toime pannud. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 35 lg 1 alusel võib kohus kohtuasja arutada ainult pärast kõigi riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist, kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega ning kuue kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates. Konventsiooni art 34 alusel võib kohus vastu võtta kaebusi igalt üksikisikult, vabaühenduselt ja isikurühmalt, kes väidavad, et nad on konventsioonis ja selle protokollides sätestatud õiguste konventsiooniosalise poolt toimepandud rikkumise ohvriks. Konventsiooniosalised ei või mitte mingil viisil takistada selle õiguse tõhusat kasutamist. Konventsiooni § 35 lg 2 järgi kohus ei aruta ühtegi art 34 kohaselt esitatud kaebust, mis: a) on anonüümne või b) on sisuliselt sama juba kohtu poolt arutatuga või on juba esitatud arutamiseks muu rahvusvahelise uurimis- või lahendamismenetluse raames ega sisalda uut asjassepuutuvat teavet. Konventsiooni art 35 lg 3 järgi kohus tunnistab vastuvõetamatuks artikli 34 alusel esitatud kaebuse, kui: a) kaebus ei ole kooskõlas konventsiooni või selle protokollidega, on selgelt põhjendamatu või sellega kuritarvitatakse kaebeõigust või b) kaebuse esitaja ei ole kandnud märkimisväärset kahju, välja arvatud juhul, kui konventsioonis ja selle protokollides määratletud inimõiguste austamine nõuab kaebuse sisulist läbivaatamist; sellel alusel ei või jätta läbi vaatamata ühtki asja, mida riigisisene kohus ei ole nõuetekohaselt läbi vaadanud. Art 35 lg 4 kohaselt kohus jätab läbi vaatamata kaebuse, mida ta peab käesoleva artikli järgi vastuvõetamatuks. Kohus võib seda teha igas menetlusjärgus. Seejuures piisab eelnimetatud kolmest kriteeriumist ka ainult ühe esinemisest, et kaebus osutuks Euroopa Inimõiguste Kohtusse esitamiseks mittevastuvõetavaks ning ammendatuse nõude täitmiseks ei piisa ainult sellest, et avalduse esitaja on läbinud kõik sisseriiklikud (kohtu)instantsid. Tähtis on, et ta nendes instantsides on tõstatanud sisuliselt ka need asjaolud (kaebused), mis on aluseks tema kaebusele Euroopa Inimõiguste Kohtu ees. 8.2 Kohus leidis, et taotleja ei ole käesoleval juhul viidanud mitte ühelegi tema inimõiguste ja/või põhivabaduste rikkumisele, mis viis ebaõige lahendi tegemisele. Taotleja on välja toonud vaid selle, et kohus ei ole hinnanud tõendeid õigesti. Sellise väidetava rikkumise puhul ei ole aga tegemist inimõiguste ja/või põhivabaduste rikkumisega konventsiooni mõistes, st millega on isiku õigusi Eesti riigi poolt rikutud. Seega on A. Pintšuki väited selle kohta, et tema õigusi on rikutud, paljasõnalised ning neist ei nähtu otseselt viiteid rikkumistele kriminaalasjas 1-109088. Kohus saab läbi vaadata ainult neid kaebusi, mis puudutavad konventsioonis ja protokollides garanteeritud õigusi ja vabadusi, ning juhul, kui kaebajal on selles osas põhjendatud kaebus. EIK ei ole seetõttu nn „neljas aste“ siseriiklikule kohtusüsteemile, vaid EIK tagab eelkõige ausat ning õiglast kohtumenetlust, mis ei rikuks menetlusosaliste inimõigusi ja põhivabadusi. See tähendab, et A. Pintšukil ei ole tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsusega mittenõustumisel kaebeõigust EIK-sse pöördumiseks tõendite ümberhindamiseks ja siseriikliku materiaalõiguse järgimise tuvastamiseks, kuna nimetatud küsimused ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevuses. 8.3 Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et EIK ei võta A. Pintšuki kaebust menetlusse, kuna kaebus on põhjendamatu. A. Pintšuk on süüdi tunnistatud Tartu Maakohtu 29.08.2011 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 25.04.2012 otsusega muudeti osaliselt Tartu Maakohtu otsust. Riigikohus jättis 03.08.2012 määrusega A. Pintšuki kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata.
Seega on kriminaalasi läbinud kolme kohtuinstantsi seisukoha, mille kohaselt on süüdimõistetu toime pannud temale süükspandavad kuriteod. Kriminaalasjas on süüdimõistmisel lähtutud tõenditest ning menetluslikku korda rikutud ei ole. Seega on kohus seisukohal, et A. Pintšuki poolt viidatud võimaliku rikkumise välistab kolmeastmelise kohtuinstantsi poolt kriminaalasja läbimine, kus iga kõrgem kohtuaste sisuliselt kontrollib alama astme kohtu poolseid võimalikke rikkumisi, sh menetluslikke kui ka materiaalõiguslikke. Määruskaebuses esitatud taotluse sisu
Maakohus on õigesti märkinud, et EIK saab läbi vaadata ainult neid kaebusi, mis puudutavad konventsioonis ja protokollides garanteeritud õigusi ja vabadusi, ning juhul, kui kaebajal on selles osas põhjendatud kaebus. Maakohus on õigustatult juhtinud tähelepanu sellelegi, et kuivõrd A. Pintšuki kohtuasi on läbinud kõik kolm kohtuinstantsi, kus iga kõrgem kohtuaste kontrollib sisuliselt ka alamate astmete kohtute materiaal- ja menetlusõiguste võimalikke rikkumisi, välistab korduv kohtulik kontroll ka A. Pintšuki poolt taotluses esitatud võimaliku rikkumise esinemise. 10.2 Kaebuse esitaja väide määruse teinud kohtuniku kallutatuse kohta ebaobjektiivsusele põhjendusel, et sama kohtunik, kes tegi tema suhtes süüdimõistava otsuse, on keeldunud andmast riigi õigusabi, ei ole asjakohane. Kohtunik on lähtunud kaebuse esitaja taotluse lahendamisel seadustes sätestatust, mis ei võimalda teistsuguse otsustuse tegemist ning seda ei muuda asjaolu, et sama kohtunik on teinud eelnevalt kaebuse esitaja suhtes samas kriminaalasjas süüdimõistva otsuse.
Mati Kartau
Maarika Kuusk
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.