1-10-9088
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
Kriminaalasja number
1-10-9088 (09260103861)
Kohtukoosseis
Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus
Kohtuistungi sekretär
Helin Jõgi
Tõlk
Natalja Tselikova
Kriminaalasi
Oleg Ivanovi süüdistus KarS § 184 lg 21 p 1, 2, § 22 lg 2, 3 – § 114 p 1, 4, § 22 lg 2, 3 – § 121 ja § 256 lg 1 järgi; Anatoli Flotovi süüdistus KarS § 184 lg 21 p 1, 2, § 25 lg 1, 2, 4 – § 113 ja § 255 lg 1 järgi; Andrei Pintšuki süüdistus KarS § 184 lg 21 p 1, 2, § 25 lg 1, 2, 4 – § 113, § 114 p 1, 4, § 255 lg 1 ja § 199 lg 2 p 7, 9 järgi; Nikita Savenkovi süüdistus KarS § 114 p 1, 4, § 263 p 3 ja § 418 lg 1 järgi; Aleksei Bajevi süüdistus KarS § 307 lg 1 ja § 199 lg 2 p 7, 9 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 29. augusti 2011 otsus
Apellatsiooni esitajad
süüdistatavad Oleg Ivanov, Anatoli Flotov, Andrei Pintšuk, Nikita Savenkov ja nende kaitsjad vandeadvokaadid Sirje Must, Sergei Politšev, Ann Saar ja Rein Napa ning Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marju Persidskaja
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Marju Persidskaja
Süüdistatav
Oleg Ivanov isikukood:
37104122239,
elukoht:
prokurör
XXX,
viibib
vahistatuna Tartu Vanglas, kodakondsus: määratlemata, haridus: keskharidus, emakeel: vene keel, töökoht või õppeasutus: ei tööta, karistatus: kriminaalkorras karistatud 1-l korral, väärteokorras karistatud 8-l korral tõkend: vahistamine alates 03.10.2009 Kaitsja
vandeadvokaat Sirje Must määratud korras
Süüdistatav
Anatoli Flotov isikukood: 37912312273, elukoht: XXX, viibib vahistatuna Tartu Vanglas, kodakondsus: Eesti, haridus: keskharidus, emakeel: vene keel, töökoht või õppeasutus: ei tööta, karistatus: kriminaalkorras karistatud 2-l korral, väärteokorras karistatud 6-l korral tõkend: vahistamine alates 03.10.2009
Kaitsja
vandeadvokaat Sergei Politšev määratud korras
Süüdistatav
Andrei Pintšuk isikukood: 38108132235, elukoht: XXX, viibib vahistatuna Tartu Vanglas, kodakondsus: määratlemata, haridus: põhiharidus, emakeel: vene keel, töökoht või õppeasutus: ei tööta, karistatus: kriminaalkorras karistatud 3-l korral, väärteokorras karistatud 31-l korral tõkend: vahistamine alates 18.10.2009
Kaitsja
vandeadvokaat Rein Napa määratud korras
Süüdistatav
Nikita Savenkov isikukood: 38304062247, elukoht: XXX, viibib vahistatuna Tartu Vanglas, kodakondsus: Eesti, haridus: 4 klassi, emakeel: vene keel, töökoht või õppeasutus: ei tööta, karistatus: kriminaalkorras karistatud 6-l korral, väärteokorras karistatud 8-l korral tõkend: vahistamine alates 14.01.2010
Kaitsja
vandeadvokaat Ann Saar määratud korras
Kohtuistungi toimumise aeg
27. veebruar 2012
Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2,3; 340 lg 2 p 2,3, 190 lg 1 ja 331 lg 3 tühistada Tartu Maakohtu 29. augusti 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-9088 osaliselt, see on: - Anatoli Flotovi süüditunnistamises ja karistamises KarS §-de 25 lg 1,2,4 – 113 järgi (A. Taturevitši kuriteoepisood); - Anatoli Flotovile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.
- Andrei Pintšuki süüditunnistamises ja karistamises KarS §-de 25 lg 1,2,4 – 113 järgi (A. Taturevitši kuriteepisood); - Andrei Pintšuki süüditunnistamises KarS § 114 p 4 järgi (R.G. i kuriteoepisood); - süüdistatavatelt Oleg Ivanovilt, Anatoli Flotovilt, Andrei Pintšukilt, Nikita Savenkovilt ja Aleksei Bajevilt väljamõistetud kohtukulude osas. Mõista Anatoli Flotov süüdistuses KarS §-de 25 lg 1,2,4 – 113 järgi õigeks. Süüdi tunnistada Anatoli Flotov KarS § 121 järgi ja karistada teda 3 aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõista Anatoli Flotovile liitkaristus kuritegude kogumi eest, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõista liitkaristuseks 11 aastat vangistust. Mõista Andrei Pintšuk süüdistuses KarS §-de 25 lg 1,2,4 – 113 järgi õigeks. Mõista Andrei Pintšuk süüdistuses KarS § 114 p 4 järgi õigeks. Süüdi tunnistada Andrei Pintšuk KarS § 121 järgi ja karistada teda 3 aastase vangistusega, jättes talle KraS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse muutmata. Välja mõista Oleg Ivanovilt KrMS §-de 175 lg 1 p-de 3,4,5,9 ja 10 ning 180 lg 1 alusel menetluskuluna sundraha 695.05 eurot, määratud kaitsja tasu 8 526.88 eurot, ekspertiisitasu 1 768.07 eurot, kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 230.48 eurot ja postikulu 22.72 eurot. Kaitsjatasu 4 263.44 euro suuruses summas jätta riigi kanda. Välja mõista Anatoli Flotovilt KrMS §-de 175 lg 1 p-de 3,4,5,9 ja 10 ning 180 lg 1 alusel menetluskuluna sundraha 695.05 eurot, määratud kaitsja tasu 9 447.60 eurot, ekspertiisitasu 1 768.07 eurot, kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 230.48 eurot ja postikulu 22.72 eurot. Kaitsjatasu 3 149.20 euro suuruses summas jätta riigi kanda. Välja mõista Andrei Pintšukilt KrMS §-de 175 lg 1 p-de 3,4,5,9 ja 10 ning 180 lg 1 alusel menetluskuluna sundraha 695.05 eurot, määratud kaitsja tasu 10 594.25 eurot, ekspertiisitasu 7 864.75 eurot, kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 230.48 eurot ja postikulu 22.72 eurot. Kaitsjatasu 2 648.56 euro suuruses summas jätta riigi kanda. Välja mõista Nikita Savenkovilt KrMS §-de 175 lg 1 p-de 3,4,5,9 ja 10 ning 180 lg 1 alusel menetluskuluna sundraha 695.05 eurot, määratud kaitsja tasu 9 376.98 eurot, ekspertiisitasu 7 865.30 eurot, kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 230.48 eurot ja postikulu 22.72 eurot. Kaitsjatasu 3125.66 euro suuruses summas jätta riigi kanda. Välja mõista Aleksei Bajevilt KrMS §-de 175 lg 1 p-de 3,4,5,9 ja 10 ning 180 lg 1 alusel menetluskuluna sundraha 417.03 eurot, määratud kaitsja tasu 9012.68 eurot, kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 230.48 eurot ja postikulu 22.72 eurot. Kaitsjatasu 4 506.34 euro suuruses summas jätta riigi kanda.
Muus osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata. Oleg Ivanovi, Anatoli Flotovi, Andrei Pintšuki ja nende kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt. Nikita Savenkovi ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 768 eurot, sealhulgas käibemaks 128 eurot vandeadvokaat Sirje Mustale tema poolt Oleg Ivanovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Oleg Ivanovi kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Sirje Musta poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 768 eurot jätta KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Ida-Viru Advokaadibüroo kaudu 836.35 eurot, sealhulgas käibemaks 139.39 eurot vandeadvokaat Sergei Politševile tema poolt Anatoli Flotovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Anatoli Flotovi kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Sergei Politševi poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 836.35 eurot jätta KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Rein Napa kaudu 768 eurot, sealhulgas käibemaks 128 eurot vandeadvokaat Rein Napale tema poolt Andrei Pintšukile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Andrei Pintšuki kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Rein Napa poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 768 eurot jätta KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Ann Saar kaudu 768 eurot, sealhulgas käibemaks 128 eurot vandeadvokaat Ann Saarele tema poolt Nikita Savenkovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Nikita Savenkovi kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Ann Saare poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 768 eurot jätta KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 25 aprillil 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 26. aprillist 2012.
Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 26. aprillist 2012. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 29.08.2011 otsusega mõisteti Oleg Ivanov süüdistustes KarS § 256 lg 1 ja § 22 lg 2, 3 – § 114 p 1, 4 järgi õigeks. Süüdistustes KarS § 184 lg 2 p 1, 2 ja § 22 lg 2, 3 – § 121 järgi tunnistati O. Ivanov süüdi ja karistuseks mõisteti vastavalt 11 aastat ja 3 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti O. Ivanovile liitkaristus kuritegude kogumi eest, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõistes liitkaristuseks 13 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati O. Ivanovile mõistetud liitkaristust Kohtla-Järve Linnakohtu 04.02.1998 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aastat 1 kuu vangistust, võrra ning liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti 16 aastat 1 kuu vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuseks mõistetud vangistuse kandmise aja algust arvestati alates O. Ivanovi kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 01.10.2009. Sama otsusega mõisteti A. Flotov süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi õigeks ning tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 9 aastat vangistust. Samuti tunnistati A. Flotov süüdi KarS § 25 lg 1, 2 – § 113 järgi ja mõisteti karistuseks 8 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Flotovile liitkaristus kuritegude kogumi eest, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõistes liitkaristuseks 12 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuseks mõistetud vangistuse kandmise aja algust arvestati alates A. Flotovi kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 01.10.2009. Sama otsusega mõisteti Andrei Pintšuk süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi õigeks. A. Pintšuk tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1, 2, § 25 lg 1 ,2 – § 113, § 114 p 1, 4 ning § 199 lg 2 p 7, 9 järgi, milliste tegude eest mõisteti talle üksikkaristused vastavalt 4 aastat, 8 aastat, 11 aastat ning 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Pintšukile liitkaristus kuritegude kogumi eest, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõistes liitkaristuseks 15 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuseks mõistetud vangistuse kandmise aja algust arvestati alates A. Pintšuki kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 16.10.2009. Sama otsusega mõisteti Nikita Savenkov süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi õigeks. Süüdistuses KarS § 263 p 3 järgi tunnistati N. Savenkov süüdi ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. Samuti tunnistati N. Savenkov süüdi KarS § 114 p 1 järgi ja karistuseks mõisteti 11 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti N. Savenkovile liitkaristus kuritegude kogumi eest, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõistes liitkaristuseks 12 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg N. Savenkovi karistusaja hulka ja karistuseks mõistetud vangistuse kandmise aja algust arvestati alates N. Savenkovi kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 26.01.2010. Sama otsusega tunnistati süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi ka Aleksei Bajevi, kuid tema osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Samuti ei ole otsust vaidlustatud osas, milles maakohus arutas A. Pintšukile KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi esitatud süüdistust.
Maakohus arutas O. Ivanovile, A. Flotovile ja A. Pintšukile KarS § 184 lg 21 p 1, 2 järgi esitatud süüdistust selles, et: − O. Ivanov omandas ebaseaduslikult tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt 2,02 kg narkootilist ainet amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses, mida hoidis enese juures ning mille toimetas ajavahemikul märtsi lõpust 2009 kuni juuli alguseni 2009 vähemalt 20 korral vähemalt 100 g kogustena peidetuna Tartu linnas ja maakonnas edasi
− O. Ivanov grupis koos A. Flotoviga omandas ebaseaduslikult tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt 1,8 kg narkootilist ainet amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses, mida nad hoidsid enese juures ning mille toimetasid ajavahemikul mai keskpaigast 2009 kuni augusti keskpaigani 2009 iga päev 20-40 g kogustena Tartu linnas edasi K.V. ; − O. Ivanov grupis koos A. Flotoviga omandas ebaseaduslikult tuvastamata ajal, kohas ja viisil minimaalselt 3,7 kg ja maksimaalselt 6,9 kg narkootilist ainet amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses, mida nad hoidsid enese juures ning mille A. Flotov toimetas ajavahemikul 05.06.2009 kuni 29.09.2009 igapäevaselt Tartu linnas edasi S.V. ; − O. Ivanov omandas ebaseaduslikult tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt 200 g narkootilist ainet amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses, mida hoidis enese juures ning mille toimetas ajavahemikul suvest 2009 kuni septembri lõpuni 2009 2 korral vähemalt 50 g ja ühel korral vähemalt 100 g, kokku vähemalt 200 g, Tartu linnas edasi
− O. Ivanov grupis koos A. Pintšukiga omandas ebaseaduslikult tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt 5-8 g narkootilist ainet marihuaanat, s.o narkootilist ainet suures koguses, mida nad hoidsid suvel 2009 Tartu linnas ehituskaupluse ABC juures enese juures ning millest andis A. Pintšuk suvel 2009 Tartu linnas ehituskaupluse ABC juures 1 g edasi R.K. ile; − O. Ivanov grupis koos A. Pintšukiga omandas ebaseaduslikult tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt 100 g narkootilist ainet marihuaanat, s.o narkootilist ainet suures koguses, mida nad hoidsid enese juures septembris 2009 Tartu linnas; − O. Ivanov omandas grupis koos A. Pintšukiga ebaseaduslikult tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt 100 g narkootilist ainet amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses, mida nad hoidsid septembris 2009 Tartu linnas enese juures ning millest A. Pintšuk toimetas septembris 2009 2 korral Tartu linnas vähemalt 20 g, kokku 40 g, edasi S.V. ile; − O. Ivanov omandas grupis koos A. Pintšukiga ebaseaduslikult tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt 100 g narkootilist ainet amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses, mida nad hoidsid enese juures septembri lõpus 2009 Tartu linnas; − O. Ivanov omandas grupis koos A. Flotoviga ebaseaduslikult tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt 19,4 g narkootilist ainet amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures kogus, mida nad hoidsid enese juures ning mille toimetasid ja peitsid 02.09.2009 kella 21.30 ajal sõidukiga Mitsubishi Pajero, registrimärgiga XXX , Tartus, Roosi tänaval asuva elektrialajaama hoone kõrval oleva sissesõidu teele, teega risti olevate raudbetoonpostide juurde; − O. Ivanov omandas grupis koos A. Flotoviga ebaseaduslikult tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt 238,88 g narkootilist ainet amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses, mille nad toimetasid 01.10.2009 sõidukiga Mitsubishi Pajero, registrimärgiga XXX , Ida-Virumaalt Tartu maakonda. Antud narkootilise aine kogusest peitis A. Flotov 199,88 g amfetamiini Tartu maakonda Tartu valda Kõrvekülas Mäe kinnistul asuvasse viljakuivatisse ning 39 g võeti politsei poolt ära A. Flotovi 01.10.2009 kinnipidamise ning sõiduauto Mitsubishi Pajero, registrimärgiga XXX , läbiotsimise käigus.
Veel arutas maakohus O. Ivanovile KarS § 22 lg 2, 3 – § 114 p 1, 4 järgi ning A. Pintšukile ja N. Savenkovile KarS § 114 p 1, 4 järgi esitatud süüdistust selles, et O. Ivanov, isikuna, kes on eelnevalt toime pannud mõrva organiseerimise, kihutas ja aitas kaasa piinaval ja julmal viisil teise inimese tapmisele, s.o mõrvale, mis seisnes selles, et tema kihutas A. Pintšukki ja N. Savenkovi R.G. tapma selle eest, et viimane oli temale võlgu. O. Ivanov aitas kaasa R.G. i tapmisele sellega, et tema sõidutas 29.09.2009 enne kella 15 A. Pintšuki ja N. Savenkovi koos nende poolt kaasa võetud raudtorudega Tartus, Jaama 197 asuva maja lähedusse, olles eelnevalt organiseerinud A. Pintšukile ja N. Savenkovile juurdepääsu R.G. ile. O. Ivanovi kihutamise ja kaasaaitamise tulemusel peksid A. Pintšuk ja N. Savenkov 29.09.2009 Tartus, Jaama 197 keldris kella 14.50-15.10 vahelisel ajal tahtliku tapmise eesmärgil R.G. i raudtorudega pähe, vastu jäsemeid ja kehatüve, millega tekitasid kannatanule suurt füüsilist valu ja erilisi moraalseid kannatusi. Erilise julmusega toime pandud vägivalla tagajärjel põhjustasid eelnimetatud isikud R.G. ile ülirasked hulgivigastused, mille tagajärjel R.G. 30.09.2009 suri. Samuti arutas maakohus O. Ivanovile KarS § 22 lg 2, 3 – § 121 järgi esitatud süüdistust selles, et tema kihutas A. Pintšukki ja A. Flotovit A.T. kehalisele väärtkohtlemisele, kallutades A. Flotovit lahendama tekkinud probleemi A.T. iga vägivallaga, toimetades Tartust Kohtla-Järvele A. Pintšuki ja aidates A.T. it üles otsida. O. Ivanovi kihutamise ja kaasaaitamise tulemusel A. Pintšuk ja A. Flotov 24.09.2009 Kohtla-Järvel, Põhja allee tänaval kella 23.10-23.45 vahelisel ajal peksid tahtlikult A.T. it kõvade tömpide esemetega elutähtsasse piirkonda – pähe ja vastu paremat säärt, millega tekitasid kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. A. Pintšuk ja A. Flotov põhjustasid vägivalla tagajärjel A.T. ile peaajupõrutuse, traumaatilise ämblikvõrkkestaaluse verevalumi, kuklaluu murru, põrutushaavad peanahal, huulel ja paremal säärel. Kirjeldatud episoodis oli A. Flotovile ja A. Pintšukile esitatud süüdistus KarS § 25 lg 1, 2 – § 113 järgi, s.o teise inimese tahtliku tapmise katses. Lisaks arutas maakohus O. Ivanovile KarS § 256 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et ta lõi Tartus narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja varalise kasu saamise eesmärgil kuritegeliku ühenduse, mida juhtis ning kuhu värbas uusi liikmeid alates 14.08.2009 kuni 01.10.2009 ning mille liige ta ka ise oli. Peale tema kuulusid kuritegelikku ühendusse A. Pintšuk ning A. Flotov, kellele oli KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistus kuritegelikku ühendusse kuulumises. O. Ivanov juhtis ja koordineeris kuritegeliku ühenduse liikmete tegevust, oli ise selle kuritegeliku ühenduse liige, varustas kuritegeliku ühenduse liikmeid ebaseadusliku narkootilise ainega, korraldas võlgnike psüühilist ja füüsilist mõjutamist ning füüsilist karistamist võlgade kättesaamise eesmärgil ning värbas kuritegelikku ühendusse uusi liikmeid. Veel arutas maakohus N. Savenkovile KarS § 263 p 3 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 28.09.2009 kella 21.00 paiku Tartus Soola tänaval, Aleksandri ja Turu tänava vahelisel lõigul, s.o avalikus kohas, olles sõiduautos Opel Omega, registrimärgiga XXX , tulistas tuvastamata tulirelvast läbi kõrvalistujapoolse tagumise ukse avatud aknast ühe lasu, millega rikkus avalikku korda ning T.M. ja K.P. ja teiste avalikus kohas viibinud isikute rahu. Samuti N. Savenkov omandas, omamata relvaluba, tuvastamata ajal, kohas ja viisil tuvastamata tulirelva, mille toimetas Tallinnast Tartusse 28.09.2009 ning mida hoidis ja kandis enese juures 28.09.2009 Tartu linnas kuni tuvastamata ajani. N. Savenkov rikkus sellega relvaseaduse § 19 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt piiratud tsiviilkäibega relvi võib soetada relvaseaduse §-s 32 sätestatud relvasoetamisloa alusel koos järgneva
registreerimisega relvaomaniku või -valdaja nimele. Sellega N. Savenkov pani toime KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tulirelva ebaseadusliku käitlemise. A. Flotovi ja A. Pintšuki süüdistus KarS § 25 lg 1, 2, 4 – § 113 järgi ja O. Ivanovi süüdistus KarS § 22 lg 2, 3 – § 121 järgi Maakohtul ei tekkinud kogutud tõendeid hinnates mingeid kahtlusi tunnistajate K.L. , O.A. , A.A. ja tunnistaja leppenimega Nastja ütluste usaldusväärsuses, kuivõrd need olid olulistes asjaoludes omavahel kooskõlas ning samuti olid need kooskõlas muude kogutud tõenditega. Eeltoodust tulenevalt pidas maakohus võimalikuks tugineda ka anonüümse tunnistaja ütlustele. Kannatanu muutis oluliselt maakohtus oma ütlusi ega suutnud kohtule mõistetavalt oma ütluste muutmise põhjusi selgitada. Seetõttu tuli maakohtu arvates kannatanu ütlused kui ebausaldusväärne tõend tervikuna kõrvale jätta. Süüdistatavate A. Pintšuki, A. Flotovi ja O. Ivanovi ütluste osas asus maakohus seisukohale, et süüdistatavad rääkisid 24.09.2009 toimunud sündmustest vaid ulatuses, mis ei puudutanud konkreetselt A.T. i peksmise asjaolusid. Samas on nende poolt antud ütlused 24.09.2009 toimunud tegevuste osas kuni konkreetset peksmist puudutavate asjaoludeni kooskõlas teiste kogutud tõenditega, mistõttu maakohus pidas võimalikuks selles ulatuses süüdistatavate ütlusi kasutada. Tunnistajate ütluste ja jälitustoimingu protokolli põhjal oli maakohtu hinnangul ilmne, et üheks isikuks, kes osales nii A.T. i tagaajamises kui ka tema peksmises, oli A. Pintšuk. Hinnates kõiki tõendeid kogumis ei olnud maakohtul kahtlust selles, et teiseks isikuks, kes osales A.T. i peksmises, oli A. Flotov. Tunnistaja leppenimega Nastja ütluste kohaselt oli A. Pintšuk see isik, kes A.T. it taga ajas ja kurikaga hiljem peksis ning A. Flotov oli see, kes tuli välja džiibi Mitsubishi Pajero juhi kohalt ja lõi A.T. it jalaga mitu korda tagumikku. Kuivõrd anonüümse tunnistaja ütlused olid täielikus kooskõlas muude asjas kogutud tõenditega, ei leidnud maakohus alust tema eeltoodud ütlustes kahelda. Käesolevas kriminaalasjas on tunnistajad kirjeldanud, et kurikataolise esemega peksti kannatanut intensiivselt, muuhulgas ka pea piirkonda. A.T. il tuvastati ekspertiisi käigus peaajupõrutus, traumaatiline ämblikvõrkkesta alune verevalum, kuklaluu murd, põrutushaavad peanahal, huulel ja paremal säärel. Maakohus oli veendumusel, et olukorras, kus kannatanut löödi pea piirkonda korduvalt, s.o korduvalt ohustati isiku elu, tuli A. Flotovi ja A. Pintšuki tegevus kvalifitseerida KarS § 113 järgi. Süüdistatavad pidid maakohtu arvates mõistma, et nende ühise tegevuse läbi võib tagajärjena saabuda inimese surm. Seega oli mõlemal süüdistataval vähemalt kaudne tahtlus kannatanut tappa. Maakohus asus seisukohale, et hetkest, kui A. Flotov oli alustanud A.T. i peksmist, algas süüteokatse ka A. Pintšuki jaoks. Mõlema süüdistatava tegude kirjeldus viitab otseselt ka sellele, et tegutsemine oli kooskõlastatud ja heakskiidetud. Tunnistajate ütlustest nähtub, et mitte keegi ei taksitanud isikut, kes kurikaga peksis, seega oli ka A. Flotovi tahe hõlmatud tegevusest, mida teostas A. Pintšuk. O. Ivanovile esitatud süüdistuse osas leidis maakohus, et tema tegevus on kvalifitseeritav kihutamisena, sest juba Kohtla-Järvele mineku mõte pärines O. Ivanovilt ja tema kõnesid läbis soov isikud iga hinna eest kätte saada ja neid karistada. Seejuures kutsus O. Ivanov A. Flotovit ja A. Pintšukki sõnaselgelt üles ükskõik millisel viisil isikuid leidma. Kui A.T. kätte saadi, asuti teda koheselt peksma, mis näitab eelnevat kokkulepet vähemalt mingi füüsilise vägivalla kasutamiseks. Eelnevat kinnitavad ka O. Ivanovi enda ütlused. Kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal leidis maakohus, et O. Ivanov osutas A. Flotovile ja A. Pintšukile ka nii vaimset kui ka füüsilist kaasabi. O. Ivanov aitas Maloid ja Pontšikut otsida ja oli huvitatud sellest, et ka ise kohe kohale minna, kuid politsei ja kiirabi kohalekutsumise tõttu muutus see võimatuks. Seega osutas O. Ivanov A. Flotovile ja
A. Pintšukile mitmekülgset kaasabi nende poolt plaanitava teo toimepanemise hõlbustamiseks. Samas möönis maakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et O. Ivanovil, A. Flotovil ja A. Pintšukil oleks olnud kokkulepe selles, et A.T. tuleks ära tappa. Kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad otseselt sellele, et O. Ivanov kihutas A. Flotovit ja A. Pintšukki küll teda karistama, mis võis hõlmata löömist ja peksmist, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et O. Ivanov pidi ette nägema, et peksmine võiks aset leida just kurikaga pea piirkonda korduvas löömises. Eeltoodust tulenevalt pidas maakohus põhjendatuks kvalifitseerida O. Ivanovi tegevus KarS § 22 lg 2, 3 – § 121 järgi. Maakohus ei tuvastanud A. Flotovi, A. Pintšuki ja O. Ivanovi süüd välistavaid asjaolusid. O. Ivanovi süüdistus KarS § 22 lg 2, 3 – § 114 p 1, 4 järgi, A. Pintšuki süüdistus KarS § 114 p 1, 4 järgi ja N. Savenkovi süüdistus KarS § 114 p 1 järgi Maakohtul ei tekkinud mingeid kahtlusi kannatanu T.G. ja tunnistajate M.K. , I.G. , M.S. , V.O. , T.P. , J.P. , A.Š. , G.P. ja G.V. ütluste usaldusväärsuses. Kuigi tunnistaja O.V. oli oma ütlusi teataval määral muutnud, leidis maakohus, et tema ütlused on R.G. i mõrva puudutavates asjaoludes kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja seetõttu usaldusväärsed. Tunnistaja S.B. ütlused olid maakohtu arvates samuti usaldusväärsed, kuivõrd need olid mõrva puudutavas osas kooskõlas muude kogutud tõenditega, muuhulgas ka kannatanu T.G. i ütlustega. R.K. i ütluste osas leidis maakohus, et need on küll olnud ühetaolised nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus, kuid nendes on oluline vastuolu nii süüdistatavate ütluste kui ka muude tõenditega – R.K. andis ütlusi, et peale tema käis Tartus, Jaama tn 197 maja juures kaks inimest, s.o A. Pintšuk ja A. Bajev, kuigi muude asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et sündmuskohal oli ka N. Savenkov. Maakohus, uurinud põhjalikult kõiki mõrva puudutavaid tõendeid, asus seisukohale, et ainuüksi eelpool väljatoodud vastuolu ei muuda R.K. i ütlusi ebausaldusväärseteks. Kõrvutades tema ütlusi teiste tunnistajate ütlustega, samuti kõneeristuses kajastuva informatsiooniga, on R.K. i ütlused muude asjaolude osas ülejäänud tõenditega kooskõlas. Süüdistatavate A. Pintšuki, N. Savenkovi ja A. Bajevi ütlused hindas maakohus ebausaldusväärseteks. Süüdistatavate poolt kohtus välja toodud asjaolud selle kohta, miks nad on oluliselt oma kohtueelsel uurimisel antud ütlusi muutnud, ei olnud maakohtu jaoks usutavad. Tegemist oli ilmselgelt vaid ennastõigustava iseloomuga ütlustega, et välistada nii enda kui ka kaassüüdistatavate süüdimõistmine. Süüdistatava O. Ivanovi ütlused seevastu olid maakohtu hinnangul usaldusväärsed. Asjas kogutud kaudseid tõendeid koostoimes hinnates tegi maakohus järelduse, et R.G. i said peksta vaid A. Pintšuk ja N. Savenkov. O. Ivanovile esitatud süüdistuses piinaval või julmal viisil tapmisele kihutamises ja sellele kaasaaitamises leidis kriminaalasjas tõendamist, et O. Ivanov hankis sündmuskohale minekuks kaubiku ja viis A. Pintšuki ning N. Savenkovi ise sündmuskoha lähedale. Samuti on tõendatud, et O. Ivanov viis auto võtmed ise teenindusse tagasi. Eelnevale ning O. Ivanovil motiivi olemasolule vaatamata pidi maakohus nentima, et kriminaalasjas pole kogutud tõendeid, mis annaksid aluse lugeda tõendatuks, et O. Ivanov tahtlikult kallutas ja/või tahtlikult osutas A. Pintšuki ja N. Savenkovi õigusvastasele tegevusel füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Maakohus möönis, et O. Ivanovi selgitused sündmuse kohta polnud usutavad, kuid kõik sisulised kahtlused jäid tõendite nappuse tõttu kohtumenetluses kõrvaldamata, mistõttu tuli kahtlus tõlgendada O. Ivanovi kasuks. Süüdistuses on kajastatud, et A. Pintšuk ja N. Savenkov panid toime piinaval ja julmal viisil tapmise, seega KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava teo. Kannatanut peksti pikkade ja piisavalt raskete torudega, milledega lüües pea piirkonda peab maakohtu arvates iga inimene
mõistma, et võib seeläbi põhjustada tagajärjena inimese surma. Peksmine selliste torudega korduvalt pähe ja jäsemete piirkonda on maakohtu arvates oma olemuselt ilmselgelt julm teguviis. Samas asus maakohus seisukohale, et süüdistuses pole välja toodud asjaolusid, mis annaksid aluse kvalifitseerida peksmist muuhulgas ka piinavaks, mistõttu tuli nimetatud tunnus teo kvalifitseerimisel välja jätta. Kohus ei tuvastanud süüd välistavaid asjaolusid. O. Ivanovi, A. Flotovi ja A. Pintšuki süüdistus KarS § 184 lg 21 p 1, 2 järgi Maakohus ei leidnud alust kahelda tunnistajate M.J. i, A.T. , A.G. , K.V. , K. P. , S.V. i, A.V. , E.S. ja R.K. i ütluste usaldusväärsuses, mis koos asjas kogutud muude tõenditega kinnitasid süüdistuses kajastatud narkootiliste ainete käitlemise episoodide toimumist. Samuti leidis maakohus, et asjas kogutud tõenditega nende kogumis leidis veenvalt tõendamist, et O. Ivanov ja A. Flotov tegutsesid narkootilise aine käitlemisel grupis. Läbiotsimistel ja kinnipidamistel oli ära võetud hulgaliselt mobiiltelefone ja kõnekaarte, mis viitavad sellele, et kinnipeetud isikud üritasid varjata narkootilise aine käitlemist. Politsei poolt ära võetud minigrip kilekotid, kaalud, kummikindad ning glükoos viitavad samuti narkootilise aine käitlemisele. Kõik need esemed on ära võetud O. Ivanovilt ja A. Flotovilt. Elektronkaal, minigrip kilekotte, kummikindaid ning glükoosi leiti ka A. Pintšuki elukoha läbiotsimisel. Ekspertiisiaktiga nr 56 leidis tõendamist, et koguseid, mida süüdistatavad käitlesid, saab lugeda suureks koguseks. Maakohus möönis, et ilmselgelt oli kolme süüdistatava tegutsemise läbi saadav tulu narkootilise aine müügist märkimisväärne, kuid kriminaalasjas ei õnnestunud ei kohtueelsel uurimisel ega ka kohtus ristküsitlemisel välja selgitada, kui suurt varalist kasu reaalselt saadi ja kui suurt kasu taotleti. Käesoleval juhul sai maakohus küll kohtule esitatud tõendite ja kohtu poolt tuvastatud narkootilise aine koguste alusel arvutada, milline võis olla võimalik tulu, mida O. Ivanov koos A. Flotovi ja A. Pintšukiga said, kuid maakohtule ei olnud esitatud tõendeid selle kohta, millised olid süüdistatavate käitumise sihid. Maakohus tuvastas kogutud tõendeid analüüsides, et süüdistatavad tegutsesid koos ühise tahtlusega. O. Ivanovi tegevus väljendus nii tunnistajate ütluste kohaselt kui ka kriminaalasjas kogutud muude tõendite alusel (muuhulgas jälitusprotokollid, kus kajastub O. Ivanovi pidev kursisolek A. Flotovi ja A. Pintšuki tegevusega, telefonikõnede sisu, telefoni teel antud korraldused) valdavalt narkootikumide hankimises ja nende müügi korraldamises. Maakohus asus seisukohale, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on alus O. Ivanovi tegevust hinnata kaastäideviimisena. Kõik kolm süüdistatavat käitlesid narkootilisi aineid korduvalt, mis annab aluse kvalifitseerida kõigi kolme süüdistatava tegevus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. O. Ivanovi süüdistus KarS § 256 lg 1 järgi ja A. Flotovi ning A. Pintšuki süüdistus KarS § 255 lg 1 järgi O. Ivanovi, A. Flotovi ja A. Pintšuki kaitsjad viitasid kohtuvaidluses asjaolule, et nende kaitsealustele esitatud süüdistused pole piisavalt selged. Maakohus asus seisukohale, et süüdistused on piisavalt selged ja kajastavad kõiki faktilisi asjaolusid, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, et tagada kaitseõiguse realiseerimine. Maakohus leidis, et pelgalt läbi konkreetsete kuritegude toimepanemise tõendamise ja süü tuvastamise ei saa võtta seisukohta selle osas, kas tegemist oli kuritegude toimepanemisega kuritegeliku ühenduse eesmärkide saavutamiseks püsivate isikutevaheliste ülesannete jaotusega ühenduse liikmete poolt. Süüdistuse kohaselt kuulusid kuritegelikku ühendusse alates 14.08.-01.10.2009 O. Ivanov, A. Flotov ja A. Pintšuk. Maakohtul polnud kahtlust
selles, et nimetatud kolm isikut süüdistuses kajastatud perioodil panid toime kuritegusid ja valdav enamus tegudest pandi toime erinevate isikute grupis. Järgnevalt analüüsis maakohus, kas tegemist oli püsivat struktuuri omava ühendusega, millel oli iseloomulik hierarhia. Maakohus leidis, et kriminaalasjas pole tõendamist leidnud, et O. Ivanov oleks reaalselt olnud ühenduse looja ja juht. Samuti pole tõendamist leidnud ühenduse struktuuriline ülesehitus, kus liikme vahetumisel saanuks uus liige võtta üle eelmise liikme ülesanded. Maakohus oli seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita, et A. Pintšukil oleks olnud narkootilise aine käitlemisel mingit kindlat püsivat rolli kuritegeliku ühenduse struktuuris. Maakohus leidis, et kriminaalasjast nähtub pigem see, et olukorras, kus A. Pintšuk 2009 augustis vanglast vabanes, puudus tal sissetulek ja ta jätkas vabaduses oma kuritegelikku elu, tegeledes süüdistuses kajastatud pooleteise kuu jooksul kõigega, mis talle natukenegi elatusallikat pakkus. Nimetatud pooleteise kuu jooksul pani A. Pintšuk muuhulgas toime ka teod, milles maakohus pidas põhjendatuks A. Pintšuki käesolevas kriminaalasjas süüdi tunnistada. Maakohus pidas vajalikuks märkida, et muuhulgas pani A. Pintšuk toime ka vargusi kauplustest. Maakohus leidis, et analüüsides käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid, nähtub, et märksa pikaajalisem koostöö O. Ivanovi ja A. Flotoviga oli pigem K.V. l, S.V. il ja R.K. il, kes tegutsesid koos O. Ivanovi ja A. Flotoviga narkootilise aine käitlemisel oluliselt pikema aja vältel, s.o alates 2009 märtsi lõpust. Maakohtu arvates ei ole käesoleva kriminaalasja raames leidnud tõendamist, et A. Pintšukil oleks olnud mingi kindel roll grupilise tegevuse raames. A. Flotovi puhul on süüdistuses eraldi välja toodud, et tema rolliks oli uute narkootilise aine edasimüüjate leidmine. Maakohus pidi ka siinkohal möönma, et selliseid tõendeid, mis A. Flotovi poolt sellise rolli täitmist kinnitaksid, kohtule esitatud ei ole. Maakohtu arvates oli käesoleva süüdistuse raames keskne küsimus selles, et kuritegeliku ühenduse organiseerimisel ja sinna kuulumisel peab varalise kasu eesmärk iseloomustama kuritegelikku ühendust, mitte kuritegeliku ühenduse iga liiget eraldi. Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega leidis maakohtu arvates tõendamist asjaolu, et nii O. Ivanov, A. Flotov kui ka A. Pintšuk said narkootiliste ainete käitlemise käigus varalist kasu, mida kasutati igapäevaseks elamiseks, kuid see, et nende tahtlus oleks olnud suunatud just kuritegelikule ühendusele varalise kasu saamiseks, maakohtu arvates tõendamist leidnud ei ole. Maakohtu hinnangul ei tähenda ainuüksi see, et kolm isikut teatud ajaperioodil panevad koos toime kuritegusid, veel automaatselt seda, et loodud on kuritegelik ühendus ja ühenduse kui struktuuri eesmärgiks on seeläbi varalist kasu saada. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas pole tõendamist leidnud, et O. Ivanovi, A. Flotovi ja A. Pintšuki näol oleks olnud tegemist püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusega, mis oli loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud süüdistuses kajastatud kuritegude toimepanemisele. Samuti polnud maakohtu arvates leidnud tõendamist, et O. Ivanov pani toime KarS § 256 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. N. Savenkovi süüdistus KarS § 263 p 3 ja KarS § 418 lg 1 järgi Kohtuistungil kohtuvaidluste käigus loobus prokurör N. Savenkovile esitatud süüdistusest KarS § 418 lg 1 järgi, mistõttu maakohus mõistis KrMS §-st 301 lähtudes menetlust jätkamata N. Savenkovi süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi õigeks. KarS § 263 p 3 järgi esitatud süüdistuses andis N. Savenkov ütlusi, et tulistas kaks korda stardipüstolist, kuna tundis ohtu. Sisuliselt väitis N. Savenkov, et tegutses hädakaitseseisundis. Maakohus oli seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal ei ole tuvastatav olukord, et sõiduautos Opel Omega olnud isikud oleksid olnud hädakaitseseisundis. Seejuures leidis maakohus, et A. Pintšuki, A. Bajevi ja N. Savenkovi ütluste puhul oli
tegemist viimase õigusvastast tegevust õigustavate, aga mitte tõeste ütlustega. Seega polnud need ütlused maakohtu hinnangul usaldusväärsed ja tuli tõendikogumist välja arvata. Maakohtule ei olnud esitatud tõendeid, et N. Savenkov oleks kasutanud tulistamisel tulirelva. Maakohus pidas vajalikuks välja selgitada, kas jäljed, millised olid tuvastatud Opel Omega (reg.nr XXX ) kõrvalistuja poolse tagumise ukseklaasi sisemiselt pinnalt ja tagumise ukse ülemiselt raamilt ning tagumise ukse kohal oleva polstri pealt, võisid pärineda ka stardipüstoli padrunist. Eksperdi arvamuse kohaselt võisid lasujäägi ekspertiisi käigus leitud tulirelva padruni põlemisjääkidele iseloomulikud mikroosakesed pärineda muuhulgas UMA 9 mm PAK tüüpi padrunist. Eeltoodust tulenevalt oli maakohus seisukohal, et N. Savenkov võis kasutada avaliku korra raske rikkumise toimepanemisel stardipüstolit. Samas oli maakohus seisukohal, et ka stardipüstol on vaadeldav relvana kasutatava muu esemena KarS § 263 p 3 mõttes. Maakohus oli arvamusel, et Tartus vana kaubamaja tagune parkla ja Turu ning Soola tn ristmik on vaadeldavad avaliku kohana, sest tegemist on sellise kohaga, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel. Samuti oli maakohtu arvates kannatanute ja tunnistajate ütlustega tõendatud, et N. Savenkov, tulistades relvataolisest esemest, häiris sellise tegevusega asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Eeltoodust tulenevalt oli maakohus seisukohal, et N. Savenkov on oma tegevusega täitnud KarS § 263 p 3 järgi kvalifitseeritava teo objektiivse külje. Maakohus oli arvamusel, et läbi objektiivse külje elementide analüüsi on tuvastatud ka see, et N. Savenkov tegutses otsese tahtlusega. Ta oli teadlik asjaolust, et tulistades stardipüstolist häirib selline tegevus kõrvaliste isikute rahu ja avalikku korda tervikuna, kusjuures isikutel võib tekkida kartus, et nende elu või tervis on ohus. Maakohtu seisukoht karistuse osas Süüdistatavatele O. Ivanovile, A. Flotovile ja A. Pintšukile KarS § 184 lg 2 p 1, 2 alusel karistuse mõistmisel pidas maakohus O. Ivanovi tegevust kõige taunitavamaks ja sel põhjusel ka tema süüd koos tegutsenud isikutest suurimaks. Maakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt pidas maakohus põhjendatuks mõista O. Ivanovile karistus vastava sanktsiooni keskmisest määrast suuremas määras, s.o 11 aastat vangistust. A. Flotovit oli maakohtu arvates tulenevalt tema rollist ja süü suurusest põhjendatud karistada sanktsiooni keskmises määras – 9 aasta vangistusega. Kuivõrd A. Pintšuki roll oli tagasihoidlikum ja tema süü oluliselt väiksem, pidas maakohus võimalikuks karistada teda miinimummäärast veidi suurema karistusega, s.o 4-aastase vangistusega. Mõistes A. Flotovi ja A. Pintšuki süüdi KarS § 25 lg 1, 2 – § 113 järgi hindas maakohus nende süüd toimepandus suureks ning pidas põhjendatuks karistada süüdistatavaid 8-aastase vangistusega. Seejuures võttis maakohus arvesse, et süüdistatavad läksid Kohtla-Järvele selge sihiga A.T. ile kätte maksta. Maakohus ei saanud jätta tähelepanuta ka asjaolu, et A. Flotovi ja A. Pintšuki tegevuse katkestas asjaolu, et nende tegevust märgati ja sellele reageeriti. Maakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. O. Ivanovi pidas maakohus põhjendatuks karistada KarS § 22 lg 2, 3 – § 121 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest sanktsiooni kõrgemas määras, s.o 3-aastase vangistusega. Maakohus oli seisukohal, et füüsilise vägivalla abil arvete klaarimine on äärmiselt taunitav ja seetõttu on eriliselt taunitav ka sellisele tegevusel kihutamine ja kaasaaitamine. Maakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid.
Süü suurusest tulenevalt ja ka O. Ivanovi isikust tulenevalt ei pidanud maakohus võimalikus karistada teda rahalise karistusega, vaid pidas igati põhjendatuks karistusliigina vangistust. N. Savenkovile ja A. Pintšukile KarS § 114 p 1, 4 järgi karistust mõistes võttis maakohus arvesse, et ilmselt tegutsesid N. Savenkov ja A. Pintšuk mitte isiklikel ajenditel, vaid kellegi teise huvides, milline asjaolu suurendas maakohtu arvates nende süüd. Kui isikutele on vastuvõetav nö käsu või teenuse korras füüsiline arveteklaarimine nende jaoks võõra ja süütu inimesega, siis peab sellisele käitumisele järgnema maakohtu arvates range karistus. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et nii N. Savenkovi kui ka A. Pintšukki on alus karistada mõrva toimepanemise eest sanktsiooni miinimummäärast oluliselt suurema karistusega. Maakohus pidas põhjendatuks karistada süüdistatavaid 11-aastase vangitusega. N. Savenkov pani toime ka KarS § 263 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus leidis, et tegemist oli teoga, mis riivas oluliselt isikute avalikku kindlustunnet. N. Savenkovi tegevuses ei tuvastanud maakohus ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Maakohus võttis arvesse, et N. Savenkovi on korduvalt kriminaalkorras karistatud, muuhulgas ka reaalse vangistusega, kuid ta pole varasematest karistustest õppust võtnud ning tema teod on muutunud raskemaks. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud maakohus võimalikuks karistada N. Savenkovi rahalise karistusega. Maakohtu arvetes vääris N. Savenkov karistuseks vangistust ja seda vastava sanktsiooni keskmisest määrast pisut väiksemas määras, s.o 2aastast vangistust. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni eriasjade prokurör M. Persidskaja, kes vaidlustab kohtuotsuse O. Ivanovi õigeksmõistmise osas KarS § 256 lg 1 järgi ja KarS § 22 lg 2, 3 – § 114 p 1, 4 järgi, A. Flotovi ja A. Pintšuki õigeksmõistmise osas KarS § 255 lg 1 järgi ning O. Ivanovi, A. Flotovi ja A. Pintšuki süüdistuse KarS § 184 lg 21 p 1, 2 ümberkvalifitseerimise osas KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi. Samuti vaidlustab prokurör O. Ivanovile, A. Flotovile, A. Pintšukile ja N. Savenkovile mõistetud karistusi, leides, et need on liiga leebed. Kuna maakohus ei asendanud konfiskeerimist KarS § 84 alusel, taotleb prokurör ka konfiskeerimise asendamist O. Ivanovi ja A. Flotovi kuritegelikul teel saadud vara suhtes. Prokuröri apellatsioonis toodud seisukohad on lühidalt järgmised. O. Ivanovi süüdistuses KarS § 256 lg 1 järgi ning A. Flotovi ja A. Pintšuki süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi märgib prokurör, et kuritegeliku ühenduse moodustamise ja sinna kuulumise eest on võimalik kriminaalvastutus ka ilma selleta, et sinna kuuluvad isikud oleks jõudnud kuritegusid toime panna. Antud kriminaalasjas on ilmekalt näha, et ühendus toimis ning tänu ühendusele toimus süstemaatiline, aktiivne, hästi korraldatud ja läbimõeldud narkootikumide müük Tartu linnas augustis ja septembris 2009, millega kaasnesid karistamise aktsioonid esimese astme isikuvastaste kuritegude näol. Prokuröri arvates ongi just läbi konkreetsete kuritegude toimepanemise ja ühenduse liikmete käitumise võimalik ühenduse eksisteerimist tõendada. Prokurör leiab, viidates Riigikohtu lahendile 3-1-1-57-09, et käesolevas kriminaalasjas esinevad kõik kuritegeliku ühenduse tunnused. Seejuures on prokurör seisukohal, et ei ole oluline tõendada, et ühenduse liikmed tegutsesid ühendusele kasu teenimise eesmärgil. Ühendus ongi loodud selleks, et organiseeritult toime panna kuritegusid, mille abil saada varalist kasu ja see kasu ei pea olema ühenduse kasu, vaid see on iga üksikisiku kasu, kes kuritegusid kuritegelikku ühendusse kuuludes toime paneb. Samuti on prokuröri hinnangul tunnistajate ütluste ja jälitusprotokollidega tõendatud O. Ivanovile esitatud süüdistus KarS § 256 lg 1 järgi.
O. Ivanovile, A. Flotovile ja A. Pintšukile KarS § 184 lg 21 p 1 ja 2 järgi esitatud süüdistuses märgib prokurör, et käesolevas kriminaalasjas on välja selgitatud nimetatud isikute eesmärk, s.o narkootilise aine müük (tänavakaubandus) ning selle pealt varalise kasu teenimine ning soov ka edaspidi sellist varalist kasu teenida (mis tuleneb antud juhul kuriteo liigist). Seega narkootikumide aktiivne müük ongi see asjaolu, mis tõendab nimetatud isikute eesmärki ja soovi saada suurt varalist kasu. Prokurör leiab, et kriminaalasjas on tõendatud mõlemad KarS § 184 lg-s 21 toodud punktid, s.o suure varalise kasu saamise eesmärk ning kuritegeliku ühenduse poolt kuriteo toimepanemine, sest tegemist oli narkomüügiga, tuvastatud on suure varalise kasu saamine ning ka suure varalise kasu saamise eesmärk ning narkootilise aine käitlemise süüdistus kattub osaliselt kuritegeliku ühenduse eksisteerimise ajaga, s.o 14.08.2009 kuni 01.10.2009. Prokurör on vastupidiselt maakohtule seisukohal, et O. Ivanovi süü temale KarS § 22 lg 2, 3 – § 114 p 1, 4 järgi esitatud süüdistuses on tõendamist leidnud. O. Ivanovi süüd tõendavad prokuröri hinnangul hulgalised kaudsed tõendid, mis asetavad ta loogiliselt ja veenvalt kuriteo sündmustikku. Kui O. Ivanovi roll ära mõelda, ei oleks ei N. Savenkov ega A. Pintšuk keldrisse R. Gontšarouki peksma läinud. Prokurör lisab, et käesolevas kriminaalasjas ei olnud kellelgi süüdistatavatest peale O. Ivanovi motiivi R. Gontšarouki tappa, kuivõrd N. Savenkov ei tundnud kannatanut üldse ja A. Pintšuk tundis väga vähe. O. Ivanovi tahe R. Gontšaroukiga asjade klaarimiseks väljendub kõige ilmekamalt sündmustes, mis eelnesid tapmisele, s.o aktiivses otsimistegevuses ning ka teiste nö süüdlase otsimisele õhutamises ning ka käitumises ja liikumises tapmise päeval ning ka tapmisele järgnevatel päevadel. Prokurör leiab, et on ilmne, et lisaks kihutamisele osutas O. Ivanov N. Savenkovile ja A. Pintšukile nii vaimset kui ka füüsilist kaasabi. O. Ivanov teadis, et N. Savenkov ja A. Pintšuk läksid kannatanut torudega peksma, mistõttu ta pidi möönma igasuguse tagajärje, sh surma saabumise, võimalikkust. Prokurör ei nõustu otsusega ka osas, milles maakohus jättis kohaldamata KarS §-s 84 sätestatud konfiskeerimise asendamise. Prokurör märgib, et konfiskeerimise asendamist rakendataksegi vara puhul, mis on juba ära tarvitatud – antud juhul äratarvitatud narkootilise aine osas. Saadud tulu suurus on tõendatud tunnistajate ütlustega ja seega kuulub O. Ivanovilt KarS § 84 alusel väljamõistmisele 687 000 krooni ehk 43 907.30 eurot ning A. Flotovilt 465 000 krooni ehk 29 718.91 eurot. Prokurör on seisukohal, et O. Ivanovile, A. Flotovile, A. Pintšukile ja N. Savenkovile mõistetud karistused on liiga leebed, kuna ei vasta nende süü suurusele, nende isikutele, ei ole vastavuses üldise õiglustundega ega arvesta õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestades kuritegude raskust ja KarS §-s 56 sätestatud karistamise aluseid, oleks O. Ivanovile, A. Flotovile, A. Pintšukile ja N. Savenkovile mõistetav õiglane karistus maksimaalses sanktsiooni määras või selle lähedal. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatava A. Flotovi kaitsja S. Politšev, kes taotleb A. Flotovi õigeksmõistmist KarS § 25 lg 1, 2 – § 113 järgi, A. Flotovi tegevuse KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi, A. Flotovile mõistetud karistuse vähendamist ning samuti temalt välja mõistetud riigi õigusabi tasu vähendamist ja vähendatud osa riigi kanda jätmist. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. A. Flotovi süüdistuses KarS § 25 lg 1, 2 – § 113 järgi märgib kaitsja esmalt, et tunnistajate K.L. u, O.A. i ja A.A. i ütlustest ei tulene, et just süüdistatavad A. Flotov ja A. Pintšuk panid kannatanu A.T. i suhtes toime vägivalla. Lisaks on tunnistajate ütlused auto värvi ja mudeli osas erinevad, mille maakohus on tähelepanuta jätnud. Veel on kaitsja seisukohal, et maakohtul ei olnud seaduslikku alust tugineda kohtuotsuse tegemisel tunnistaja Nastja ütlustele ning kohus rikkus sellega KrMS § 291 p 2 sätteid. Kuna kohtuistungil ei olnud välja
selgitatud, mis põhjusel tunnistaja keeldus ütluste andmisest (kas KrMS §-s 71 sätestatud alustel või mitte), ei olnud alust avaldada tema ütlusi. Lisaks on kaitsja seisukohal, et avaldatud ütlused on ebausaldusväärsed. Seevastu süüdistatavate ütlusi ei ole kohtuliku uurimise käigus ümber lükatud ning neid kinnitavad tunnistajate J.S. ja K.L. u ütlused ning jälitusprotokoll. Kuriteokoosseisu subjektiivse külje osas märgib kaitsja, et kuriteo toimepanemise katse tuleb sooritada üksnes otsese tahtlusega, kuid käesoleval juhul ei ole see tuvastatud. Samuti ei ole kohtulikul uurimisel tuvastatud, et A. Flotovi ja A. Pintšuki vahel oleks olnud mingisugune kokkulepe ükskõik millise vägivalla kohaldamiseks kannatanu suhtes, samuti ükskõik milliste tagajärgede saabumise osas. Süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi vaidlustab kaitsja seda, et narkootikumide käitlemine ei toimunud grupis O. Ivanoviga ning nii suures mahus, nagu maakohus tuvastas. Kohtuotsusest tuleneb, et A. Flotovi poolt müüdud narkootikumide üldkogus on tuvastatud ainult tunnistajate S.V. i ja K.V. ütluste alusel. Kaitsja on seisukohal, et nimetatud tunnistajate ütlused on prokuratuuri poolt kunstlikult loodud ning seega kasutuskõlbmatud. Kaitsja leiab, et prokuratuuril ei olnud alust lõpetada kriminaalmenetlust nimetatud isikute suhtes KrMS § 205 lg 1 järgi, kuivõrd nad ise olid sama kuritegeliku ühenduse liikmed. Seega ei olnud prokuratuuril kohtueelsel uurimisel mingit õiguslikku alust kvalifitseerida K.V. ja S.V. i tegevus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, aga O. Ivanovi, A. Flotovi ja A. Pintšuki tegevus KarS § 184 lg 21 p 1, 2 järgi. Selline teadvalt väär kriminaalseaduse kohaldamine andis võimaluse lõpetada S.V. i ja K.V. suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 205 lg 1 järgi ja muuta kahtlustatavad süüdistuse tunnistajateks. Veel märgib kaitsja, et süüdistus oli esitatud KarS § 184 lg 21 p 1, 2 järgi üksnes narkootilise aine suures koguses omandamises, mistõttu maakohtul ei olnud alust teha süüdimõistvat otsust narkootiliste ainete valdamise ja edasiandmise osas. Sellega rikkus maakohus KrMS § 268 lg 1 sätteid. Kaitsja hinnangul ei ole õige maakohtu järeldus, et O. Ivanov grupis koos A. Flotoviga omandasid vähemalt 1,8 kg amfetamiini, mille toimetasid ajavahemikul mai keskpaigast 2009 kuni augusti keskpaigani 2009 iga päev 20-40 g kogustena edasi K.V. le. Seejuures ei ole kohtuotsusest näha, mille tõendite alusel jõudis maakohus järelduseni, et A. Flotov koos O. Ivanoviga toimetasid K.V. le amfetamiini mai keskpaigast 2009 kuni juulini 2009. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta, et A. Flotovit ei olnud 15. kuni 19.-20. juulil 2009 Eestis ja seega ei saanud ta vähemalt nelja päeva jooksul toimetada K.V. le amfetamiini. Lisaks on kaitsja seisukohal, et tunnistajate S.V. i ja K.V. ütlused on ebausaldusväärsed. Eeltoodust lähtudes on kaitsja seisukohal, et A. Flotovi tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 järgi. Kaitsja leiab, et kohtuliku uurimise käigus on tõendatud ainult see, et A. Flotov omandas umbes 500 g amfetamiini, mistõttu kaitsja taotleb karistuse olulist vähendamist. Samuti taotleb ta lõpliku karistuse vähendamist, kuna leiab, et A. Flotovi süüditunnistamine KarS § 25 lg 1, 2 – § 113 järgi on põhjendamatu. KarS § 25 lg 1, 2 – § 113 järgi õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel tuleb kaitsjale väljamakstavat riigi õigusabi tasu kohtumenetluses vähendada 2 korda. Süüdistatav A. Flotov esitas ka ise apellatsiooni, milles palub end süüdistuses KarS § 25 lg 1, 2 – § 113 järgi õigeks mõista. Tema seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. A. Flotov on seisukohal, et maakohus ei teinud temale KarS § 25 lg 1, 2 – § 113 järgi esitatud süüdistust arutades kindlaks asjaolusid, mis oleksid tema süü välistanud. Asja kohtuliku arutamise ajal kohustas maakohus A. Flotovit vastama üksnes esitatavatele küsimustele, piirates sellega tema ütluste andmist. Samuti ei pidanud maakohus vajalikuks detailselt vaadelda kuriteopaika ega kannatanu, süüdistatavate ega tunnistajate liikumise marsruuti. Kannatanu ütlusi selle kohta, et süüdistatavate hulgas ei ole seda isikut, kes teda ründas, ignoreeriti. Tunnistajate O.A. i ja A.A. i ütlused aga on vastuolulised. Kohtus A.T. teatas, et
uurimisel avaldati talle survet. A. Flotov leiab, et maakohus ei olnud otsuse tegemisel erapooletu. Süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi palub A. Flotov lugeda lubamatuks KrMS § 205 lg 1 kasutamine tunnistajate M.J. i, R.K. i, S.V. i ja K.V. suhtes. Ülaltoodud isikute suhtes ei tohtinuks A. Flotovi hinnangul menetlust lõpetada, kuna algselt olid nad süüdistatavad kuriteos, mille eest karistusseadustik näeb ette vangistuse üle 6 aasta. Prokuratuur ja hiljem ka kohus ei võtnud arvesse fakti, et pärast tunnistajastaatuse saamist ja vahi alt vabastamist jätkasid need isikud koheselt kriminaalset tegevust. Ilmne on A. Flotovi arvates ka see, et uurimisorganid lihtsalt andsid kurjategijatele vabaduse vajalike tunnistuste vastu. Veel märgib A. Flotov, et uurija ähvardas teda ülekuulamisel, öeldes, et kui ta ei anna tunnistusi O. Ivanovi vastu ega tunnista end narkoaine käitlemises süüdi, siis teeb uurija nii, et A. Flotovile mõistetakse karistuseks 15 aastat vangistust ja O. Ivanovile eluaegne. Samuti on tunnistaja O.V. avaldanud, et eeluurimisel avaldati talle uurija ja politseitöötajate poolt survet. Tunnistaja A. Poljanski ütles kohtus, et ta oli Tartu arestimajas ühes kambris koos S.V. iga, kes tegi talle ettepaneku anda ütlusi A. Flotovi ja O. Ivanovi vastu. Pärast seda, kui A. Poljanski sellisest tehingust keeldus, viidi ta koheselt teise kambrisse. Ülaltoodud asjaolud viitavad A. Flotovi hinnangul vastastikusele huvile tekitada süütõendid nii uurimise kui ka endiste süüdistatavate poolt, kes on nüüd saanud tunnistaja staatuse. Veel märgib A. Flotov, et kohtuotsuse motiveerivas osas on palju moonutusi ja ebatäpsusi. On segi aetud erinevate ekspertiiside andmeid. Mõnede telefonikõnede sõnad ja fraasid on muudetud sel moel, et on moondunud öeldu mõte. Tunnistaja ütlused on samuti osaliselt moondunud ja trükitud teisiti, kui kohtus öeldi. A. Flotov tunnistab end süüdi 500 g amfetamiini omandamises ja sellele järgnevas osalises müügis S.V. ile ja K.V. le, kuid eitab narkootilise aine käitlemist sellises koguses ja ulatuses, mida talle inkrimineeritakse. Samuti väidab ta, et ei ole kunagi omandanud ega hoidnud narkootikume grupis koos O. Ivanovi või A. Pintšukiga ega omanud nendega ühiseid rahalisi tulusid. Teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud kuritegude eest, mis on seotud narkootikumide hoidmise ja käitlemisega. Alates 2004. aastast ei ole ta sooritanud ühtegi kuritegu, vaid õppis ja töötas pidevalt, omandas mitu eriala, hüvitas kõik kohtuhagid ja võlgnevused riigi ees. A. Flotov kahetseb siiralt kuriteo toimepanemist ja palub karistust kergendada. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava O. Ivanovi kaitsja S. Must, kes taotleb O. Ivanovi õigeksmõistmist temale KarS § 184 lg 21 p 1, 2 ja § 22 lg 2, 3 – § 121 järgi esitatud süüdistustes. Kohtu mittenõustumisel kaitsja taotlusega O. Ivanov õigeks mõista, palub kaitsja kergendada O. Ivanovile määratud karistust. Samuti palub kaitsja vähendada O. Ivanovilt välja mõistetud menetluskulusid. Kaitsja seisukohad on lühidalt järgmised. Süüdistuses KarS § 22 lg 2, 3 – § 121 järgi on kaitsja seisukohal, et O. Ivanov ei pannud toime õigusvastasele teole kihutamist, kuna teo tegemise soov esines teo toimepanijatel juba enne tegu, s.t neil oli olemas põhiteo tahtlus. Kaitsja leiab, et maakohus on ekslikult järeldanud, et O. Ivanov oli kihutajaks ja kaasaaitajaks süüdistuses kirjeldatud sündmuses. Pealtkuulamisel kogutu põhjal on tehtud ebaõigeid järeldusi, mis ei kajasta tegelikku olukorda. Maakohtu järeldus, et on ilmne, et O. Ivanovi tahe hõlmas vägivalla abiga arvete klaarimist, on kaitsja hinnangul ebaõige. O. Ivanov on oma ütlustes kõnede sisu selgitanud, kuid maakohus on jätnud need tähelepanuta. O. Ivanovi tahtlus vägivalda kasutada ei ole tõendatud. Seega leiab kaitsja, et O. Ivanovi poolne kihutamine ja kaasaaitamine ei ole tõendatud ning maakohus on telefonikõnesid tõlgendanud ekslikult. Samuti on maakohus kaitsja arvates ebaõigesti leidnud, et O. Ivanov on andnud mitmekülgset abi teo toimepanemisele. O. Ivanovil puudus süüdistuses kirjeldatud tahtlus ja seega on tegemist kõlbmatu osavõtuga ning nimetatud kuritegu ei saa talle süüks arvata.
Süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1, 2 järgi leiab kaitsja, et kriminaalasja materjalide hulgas ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks O. Ivanovi tegevust narkootiliste ainete käitlemisel. Maakohus on süüksarvatava teo tuvastamisel olulises osas tuginenud pelgalt ütlustele, andmata hinnangut tunnistajate ütlustele kui O. Ivanovi süüstavate tõendite usaldusväärsusele. Telefonikõnede eristustest ei nähtu ühtegi kõnet, kus oleks räägitud narkootikumidest. Samuti ei leitud O. Ivanovi kinnipidamisel ei tema autost ega ka mitte tema kodust mingisuguseid narkootilisi aineid. Lisaks ei selgu kriminaalasja materjalidest, millisest allikast pärines narkootiline aine, mida väidetavalt O. Ivanov suures koguses käitles. Ei ole andmeid selle kohta, et O. Ivanov oleks narkootilist ainet ise valmistanud ning ükski tõend ei osuta, et O. Ivanov oleks narkootiliste ainete käitlemisega tegelenud. Siinkohal on kaitsja arvates oluline märkida, et ütlusi on andnud isikud, kes on samades kuritegudes osavõtjate või kaastäideviijatena süüdi tunnistatud, olnud kahtlustatava rollis või kelle suhtes on kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud. Ülekuulatud on korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuid, kelle ütlused ainuüksi ei saa olla niivõrd usaldusväärsed, et tingiksid isiku süüdimõistmise. Veel leiab kaitsja, et O. Ivanovile mõistetud karistus on põhjendamatult karm. Seejuures on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolud, et O. Ivanovi ei ole varem narkootikumidega seotud kuritegude eest karistatud ning süüdistuses KarS § 22 lg 2, 3 – § 121 järgi ei olnud O. Ivanov teo keskne isik. Menetluskuludega seoses juhib kaitsja tähelepanu sellele, et neljast kahes episoodis on O. Ivanov õigeks mõistetud, mistõttu tuleb temalt välja mõistetud menetluskulusid vähendada poole võrra. Apellatsiooni esitas ka süüdistatav O. Ivanov ise, kes palub end süüdistustes KarS § 22 lg 2, 3 – § 121 ja § 184 lg 21 p 1, 2 õigeks mõista. Tema seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. O. Ivanov leiab, et tema süü KarS § 22 lg 2, 3 – § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ei leidnud maakohtus tõendamist. O. Ivanov ei viibinud kuriteopaigal ning kannatanut ta ei tunne. Samuti ei ole ükski tunnistaja andnud ütlusi O. Ivanovi huvitatusest A.T. läbi peksta või siis kokkuleppest selliseks tegevuseks. Samuti puuduvad muud tõendid, mis süüdistust kinnitaksid. Maakohtu otsusest ei ole O. Ivanovi arvates võimalik aru saada, kuidas kohus tuli järeldusele, et O. Ivanov panin toime kihutamise. Maakohtu järeldused tuginevad pelgalt oletustele. O. Ivanov ei ole nõus ka temale esitatud süüdistusega KarS § 184 lg 21 p 1, 2 järgi. Ta märgib, et teda mõisteti süüdi tunnistajate sõnade järgi, kes olid ise kahtlustatavad antud kriminaalasjas, kuid KrMS § 205 järgi vabastati vastutusest. Uurimise vältel sooritasid need tunnistajad – S.V. , R.K. ja M.J. – juba uued kuriteod, kuid sellele vaatamata ei leidnud maakohus alust kahelda nende ütlustes. Maakohus ei põhjendanud, miks ei võetud arvesse nende tunnistajate ütlusi, kes kohtus üle kuulati ja kes andsid ütlusi selle kohta, et endised kahtlustatavad, nüüdsed tunnistajad rääkisid arestimajas sellest, et nad annavad O. Ivanovi vastu valeütlusi vastutasuks vabaduse eest. Seetõttu tulnuks suhtuda nende ütlustesse kriitiliselt. Lisaks oli tunnistajate ütlustes ka olulisi vastuolusid, mille maakohus jättis tähelepanuta, samuti on tunnistajad oma ütlusi muutnud. O. Ivanov rõhutab, et maakohtule ei olnud esitatud ühtegi raha ja narkootikumide üleandmise fikseeritud fakti. Esitati vaid vastutusest pääsenud inimeste kahtlased ütlused. Sellistesse tunnistustesse tuleb O. Ivanovi hinnangul aga suhtuda kriitiliselt ja tõlgendada kahtlused süüdistatavate kasuks. O. Ivanovi jaoks jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus maakohus leidis, et tema andis tunnistajatele, nt M.J. ile, narkootikume, kes andis edasi sama koguse samadel alustel, siis M.J. ile esitati süüdistus KarS § 184 lg 1 järgi, aga temale sama tegevuse eest KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi. O. Ivanov küsib, miks S.V. , M.J. , R.K. ja K.V. vabastati, aga temale mõisteti nende samade kuritegude eest 11 aastat vabadusekaotust.
Juhul, kui kohus ei pea võimalikuks O. Ivanovi õigeks mõista, palub ta vähendada temale mõistetud karistust. Samuti palub ta tagastada temalt konfiskeeritud raha, kuna uurimise käigus ei tõendatud selle päritolu – ei ole tõendatud, et see on saadud kriminaalsel teel. Lisaks palub O. Ivanov vähendada temalt välja mõistetud menetluskulusid, kuna ta mõisteti maakohtus osaliselt õigeks. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava N. Savenkovi kaitsja A. Saar, taotledes N. Savenkovi õigeksmõistmist KarS § 114 p 1 järgi ning tema teo kvalifitseerimist KarS § 121 järgi, samuti N. Savenkovi õigeksmõistmist KarS § 263 p 3 järgi. Alternatiivselt taotleb kaitsja N. Savenkovi karistuse kergendamist. Kaitsja seisukohad on lühidalt järgmised. Süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi on kaitsja seisukohal, et maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata süüdistatavate A. Pintšuki, A. Bajevi ja N. Savenkovi kohtus antud ütlused. Tuginetud on isikute ütlustele, kes Tartus Jaama 197 keldris toimunud sündmustest teavad kaudselt või ei tea midagi. Samuti on süüdimõistva kohtuotsuse langetamisel ebaõigesti arvestatud isikute ütlusi, kes ise olid samas kriminaalasjas kahtlustatavad, kuid kelle suhtes menetlus lõpetati. Kaitsja juhib tähelepanu, et maakohus ei ole tuvastanud ei teo motiivi ega eesmärki. Tõendatud ei ole, et N. Savenkov soovis R.G. i surma. Veelgi enam – puuduvad tõendid, mis annaks alust arvata, et N. Savenkov soovis R.G. ki tappa, tegutsedes koos A. Pintšukiga. Kriminaalasja materjalidest on teada ning N. Savenkov ei eita, et ta lõi R. G. käega näo piirkonda, millest kaitsja järeldab, et ta ei pidanud R.G. i surma ette nägema, seda võimalikuks pidama ega möönma. Eelnevast lähtuvalt tuleb N. Savenkov kaitsja arvates KarS § 114 p 1 järgi õigeks mõista ning kvalifitseerida tema tegu KarS § 121 järgi. Seejuures taotleb kaitsja ringkonnakohtult maakohtu poolt tuvastatud asjaolude ja tõendite ümberhindamist, esitades omapoolse versiooni juhtunust, mille kohaselt oli R.G. i peksjaks R.K. . Kaitsja leiab, et maakohtu järeldus, mille kohaselt R.G. ki peksti kahe raudtoruga ja kahe isiku poolt on oletuslik ega tugine tõenditele. Samuti on alusetu järeldus, et raudtorud olid keldrisse kaasa võtnud N. Savenkov ja A. Pintšuk. Süüdistuses KarS § 263 p 3 järgi on kaitsja seisukohal, et üle on kuulatud hulgaliselt isikuid, kes on maakohtus andnud vastuolulisi ütlusi. Kaitsja arvates on tõsikindlalt tõendatud, et sõidukil Opel Omega olid purunenud esiukse ja tagumise ukse klaas, mis selgelt viitab ründele. Kindlalt on tõendatud, et sõiduki klaaside purustajaks ei olnud N. Savenkov. Maakohus on kaitsja hinnangul jätnud põhjendamatult tõendikogumist välja A. Bajevi, A. Pintšuki ja N. Savenkovi ütlused. Kaitsja arvates on eelmärgitud isikute ütlused tõesed, haakudes sõiduki Opel Omega vaatlusprotokolliga, kus on tuvastatud, et sõiduki juhipoolse esiukse ja tagumise ukse klaas olid purunenud. Kaitsja on seisukohal, et 28.09.2009 Tartus Vana Kaubamaja taga parklas toimus rünne sõidukile, milles viibisid P.P. , S.T. , A. Bajev, A. Pintšuk ja N. Savenkov. Kõik sõidukis viibijad tundsid ohtu nii enda tervisele kui ka sõiduki purustamisele, seega viibisid hädakaitseseisundis. N. Savenkov oli ainuke, kes otsustas rünnet tõrjuda kaasas olnud stardipüstoliga. Pärast kahe lasu teostamist olukord rahunes ja nemad sõitsid ära. Kaitsja arvates kuulub N. Savenkov Kars § 263 p 3 järgi õigeksmõistmisele ning tema käitumist tuleb hinnata KarS § 28 lg 1 alusel. Seoses taotlusega kvalifitseerida N. Savenkovile KarS § 114 p 1 järgi esitatud süüdistus ümber KarS § 121 järgi, taotleb kaitsja ka kergema karistuse mõistmist. N. Savenkovi süüdimõistmisel KarS § 114 p 1 järgi palub kaitsja kaaluda tema karistuse kergendamist, mõistes karistuse seaduses sätestatud alammäras. Süüdistatav N. Savenkov esitas ka ise apellatsiooni, milles palub end esitatud süüdistustes õigeks mõista. Süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi märgib süüdistatav, et kuivõrd tapmise motiivid jäid tuvastamata, ei ole võimalik teda tahtlikus tapmises süüdi tunnistada. N. Savenkov on juba
maakohtus öelnud, et tal ei olnud mingit tahtlust ega motiivi tappa R.G. ki. Keegi ei eeldanud ega teadnud, et R.G. tuleb keldrisse. Tunnistajate ütlustest lähtuvalt on selge, et R.K. pidi kohtuma V.O. selleks, et otsustada paadimootori ja muruniiduki ostmise üle. Kuid põhjusel, et V.O. hilines kohtumisele, tuli Jaama 197 keldrisse R.G. . See oli puhas juhuslikkus, mida ei saanud keegi ette näha. Asjaolu, et tunnistaja R.K. oli teadlik keldris toimunust kinnitab tema kõne V.O. le. N. Savenkovi arvates pidanuks maakohus seadma R.K. i ütlused kahtluse alla. Maakohus asus seisukohale, et R.K. ei saanud peksta R.G. ki kahe toruga, kuid N. Savenkov leiab, et ta võis seda teha ka ühega. Asjaolu, et R.G. ile kuuluv veri avastati kahel torul, ei tähenda tingimata, et peksmist viidi läbi kahe toruga. Samuti ei saa N. Savenkov nõustuda maakohtu arvamusega, et tema kohtus antud ütlused olid ennastõigustavad. Uurimise algusest peale ütles N. Savenkov, et õigeid ütlusi hakkab ta andma alles kohtus, mida ta ka tegi. N. Savenkovile jääb arusaamatuks maakohtu arvamus, et R.G. ki võisid peksta ainult kaks inimest – N. Savenkov ja A. Pintšuk. Millegagi ei ole tõendatud, et N. Savenkov viis Jaama 197 keldrisse raudtorud. Vastupidi, A. Bajevi ja R.K. i ütlustest nähtub, et keldrisse mindi tühjade kätega. Süüdistuses KarS § 263 p 3 järgi ei saa N. Savenkov samuti maakohtuga nõustuda ning palub end õigeks mõista. Kõiki tegevusi T.M. ja tema seltskonna poolt hindas N. Savenkov kui ohtu endale ja pidi sellepärast end kaitsma. Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse ka süüdistatava A. Pintšuki kaitsja R. Napa, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega A. Pintšuk süüdistustes KarS § 184 lg 21 p 1, 2, § 25 lg 1, 2 – § 113, § 114 p 1, 4 järgi õigeks mõista. Kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist A. Pintšuki ja N. Savenkovi süüdistuses KarS § 114 järgi ja asja saatmist selles osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. Süüdistuses KarS § 25 lg 1, 2 – § 113 järgi on maakohus kaitsja hinnangul põhjendamatult avaldanud ja arvestanud anonüümse tunnistaja leppenimega Nastja kohtueelses menetluses antud ütlustega, samuti isikute fotode järgi äratundmiseks esitamiste protokollidega, kus anonüümne tunnistaja on osundanud A. Pintšukile ja O. Flotovile kui peksjatele. Seda seetõttu, et ei saa välistada, et anonüümsel tunnistajal oli olemas KrMS §-s 71 sätestatud alus ja õigus keelduda ütluste andmisest, muu hulgas seetõttu, et ta võis olla ise sündmuste osaline ja tema ütlused võisid süüstada ka teda ennast. Maakohus ei ole arvestanud ka A.T. i peksmist pealt näinud tunnistaja A.A. i ütlustega, kelle ütlustest tuleneb, et kannatanu tundis hästi vähemalt ühte teda rünnanud isikutest, oskas teda nimetada nimepidi ning selleks nimeks ei olnud ei Andrei ega ka Oleg. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud kaitsja arvates põhjendamatult arvestamata kannatanu enese ütlused, milles ta kinnitas, et kohtusaalis viibivate süüdistatavate hulgas ei ole neid isikuid, kes teda 24.09.2009 ründasid ja talle kehavigastusi tekitasid. Seega leiab kaitsja, et A. Pintšuki süü A.T. i tapmise katses ei ole tõendatud, kahtlused tuleb tõlgendada tema kui süüdistatava kasuks ja A. Pintšuk kuulub selles süüdistuse episoodis õigeksmõistmisele. Süüdistuses KarS § 114 p 1, 4 järgi leiab kaitsja, et tunnistaja R.K. i ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda eelkõige seetõttu, et ka temale enesele oli esitatud kahtlustus R.G. i mõrvas. Oletuslik on kohtu järeldus, et peksti kahe raudtoruga ja peksjaid pidi olema seega vähemalt kaks. Tunnistaja G.P. i ütluste kohaselt oli keldris ohtralt verd ja seega võis kannatanu veri sattuda ka maaslebavale raudtorule. Põhjendamatu on väita, et R.K. keldrisse ei sisenenud ja R.G. i peksmiseks temal mingisuguseid motiive ei olnud, küll aga olid need O. Ivanoviga seotud isikutel, s.t A. Pintšukil ja N. Savenkovil. Teadmata keldris aset leidnud sündmustest ei saanuks R.K. tunnistaja V.O. le telefoni teel öelda, et „täna jumalat, et sina seal all ei olnud". Tunnistaja G.V. i ütluste kohaselt on R.K. temale avaldanud, et ta vabastati
vahi alt pärast seda, kui oli andnud politseile neile sobivaid ja soovitud ütlusi. Ka tunnistaja A. Poljanski andis kohtus ütlusi, et viibides Tartu Arestimajas koos S.V. iga kinnitas viimane temale, et teeb politseiga koostööd ja annab ütlusi O. Ivanovi ja teiste vastu. Maakohus on jätnud nimetatud asjaoludele hinnangu andmata. Süüdistuses narkootilise aine käitlemises isikute grupis ja suures koguses on kohtuotsus kaitsja hinnangul põhjendamatu seetõttu, et on rajatud ebausaldusväärsete tunnistajate ütlustele. Tunnistajate S.V. i ja R.K. i ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks põhjusel, et nad selgitasid süüstavate ütluste andmist O. Ivanovi ja temaga seotud isikute vastu koostööga politseiga tingimusel, et menetlus nende osas kas lõpetatakse või nende suhtes valitakse kergemaliigilisem tõkend. Peale selle, R.K. i ütluste kohaselt tutvus ta A. Pintšukiga 2009 suve algul, kui kolmekesi koos O. Ivanoviga kaupluse Ehituse ABC juures kohtuti ja talle anti gramm marihuaanat. Suve algul aga viibis A. Pintšuk kinnipidamiskohas, kust vabanes 14.08.2009. Kaitsja leiab, et A. Pintšuki süü narkootiliste ainete omandamises, hoidmises ja edasiandmises ei ole tõendatud ja ta kuulub seetõttu KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi õigeksmõistmisele. Apellatsiooni esitas ka süüdistatav A. Pintšuk, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista ta süüdistustes KarS § 25 lg 1, 2 – § 113, § 114 lg 1, 4 ja § 184 lg 2 p 1, 2 järgi õigeks. Süüdistatava seisukohad on lühidalt järgmised. Süüdistuses KarS § 25 lg 1, 2 – § 113 järgi märgib A. Pintšuk, et tema süü ei leidnud maakohtus tõendamist. A. Pintšuk leiab, et tunnistaja leppenimega Nastja ütlusi ei saa võtta tõendina arvesse, kuna kaitsja poolel polnud võimalik tunnistajat küsitleda. Samuti, kui süveneda tunnistaja ütlustesse, siis kujuneb mulje, et ta ise osales selles intsidendis. Maakohus on A. Pintšuki arvates jätnud põhjendamatult tähelepanuta vastuolud tunnistajate O.A. i ja A.A. i ütlustes. Telefonivestlused O. Ivanoviga on A. Pintšuki sõnul seotud D.T. otsimisega eesmärgiga saada temalt informatsiooni J.S. alt ära võetud auto asukoha kohta. A.T. it A. Pintšuk väidetavalt ei tundnud ega saanud teda seega ka otsida. Mingeid kokkuleppeid ega soovi kedagi füüsiliselt karistada A. Pintšukil, A. Flotovil ja O. Ivanovil ei olnud. Süüdistuses KarS § 114 p 1 ja 4 järgi ei arvestanud maakohus, kuidas uurimine toimus. Nimelt peeti algselt R.G. i mõrvas kahtlustatavana kinni R.K. , kes aga peatselt vabastati, jättes mulje, et ta leppis uurijatega kokku, et annab vajalikke ütlusi ja ta lastakse vabaks. Samuti peeti KarS § 114 järgi kahtlustatavana kinni A. Bajev, kuid pärast tema korduvat ülekuulamist esitati talle kahtlustus vaid KarS § 309 järgi, kuigi N. Savenkovi ütluste kohaselt peksis ta kannatanut toruga. Ka. N. Savenkov, A. Poljanski ja O.V. on öelnud, et neile avaldati uurimisel survet. A. Pintšuk leiab, et õigusriigis ei ole vastuvõetav sellisel moel uurimist läbi viia ehk saada ütlusi selle arvel, et vabastada süüdlased vastutusest. A. Pintšuk leiab, et maakohus on põhjendamatult lugenud tema, A. Bajevi ja N. Savenkovi ütlused mittetõepärasteks. Kõiki ütlusi tõendavad tunnistajate ütlused ja operatiivprotokollid. Eeluurimisel kasutas A. Pintšuk oma õigust mitte ütlusi anda, mis on loogiline reaktsioon olukorras, kus eeluurimine toimus eelarvamuslikult. Seda, et R.K. osales kuriteos, tõendab tema ähvardav telefonikõne V.O. le. A. Pintšuk leiab, et tunnistaja R.K. i ütlustes on mitmed olulised vastuolud, mistõttu tema ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks. A. Pintšuk on seisukohal, et R.K. üritab kahtlustust endast eemale juhtida ja rajab oma ütlused valele, eesmärgiga ennast puhtaks pesta. Asjaolu, et keldrist leiti suitsukoni A. Pintšuki DNA-ga tõendab A. Pintšuki arvates üksnes seda, et ta viibis keldris, mitte aga seda, et ta kannatanut peksis. Samuti ei ole tõendatud, et kannatanut peksti kahe toruga. Ühele torule võis verd sattuda ka juhuslikult kakluse käigus. Süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1, 2 osas leiab A. Pintšuk, et maakohus mõistis ta süüdi põhjendamatult. Vastavalt R.K. i ütlustele toimusid tema poolt kirjeldatud sündmused 2009
suvel, kuid A. Pintšuk oli kuni 14.08.09 Tallinna Vanglas. Pärast seda kuni 30.08.09 oli ta Kohtla-Järve linnas, mida on võimalik kontrollida telefonide pealtkuulamise protokollist. Seega ei saanud ta osaleda sündmustes, mida kirjeldas R.K. . Suhtlus tunnistajatega algas septembrist 2009 ja kestis kuni oktoober 2009, kuid üksnes omavaheline suhtlus ei tõenda midagi. Ka S.V. i paljasõnalised väited ei saa tõendada tema süüd, kuivõrd need on antud sihiga A. Pintšukki mustata, et ise pääseda karistusest. Asjaolu, et S.V. ilt leiti suur kogus narkootikume ajal, mil süüdistatavad viibisid juba vahi all, tõendab, et narkootikume sai ta teisest allikast. Asjade kohta, mis leiti üürikorterist Puiestee 112 A6, selgitab A. Pintšuk, et üüris seda korterit ega tea neist asjadest midagi. Asjadel ei ole tema DNA-d ega näpujälgi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud põhjendustel ning palusid maakohtu otsuse tühistada apellatsioonides esitatud taotluste ulatuses. Prokuröri apellatsiooni palusid süüdistatavad ja kaitsjad jätta rahuldamata. Prokurör palus maakohtu otsuse tühistada apellatsioonis esitatust lähtudes. Süüdistatavate ja kaitsjate apellatsioonid palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad, prokuröri ning tutvunud kõigi kriminaalasjas kogutud materjalidega leiab, et maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele. A. Flotovi ja A. Pintšuki süüdistuses KarS §-de 25 lg 1,2,4 – 113 järgi ja O. Ivanovi süüdistuses KarS §-de 22 lg 2,3 – 121 järgi. Käesolevas kuriteoepisoodis esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatavad ja nende kaitsjad sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning sellest tulenevalt süüdistatavate õigeksmõistmist. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, sest need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi küsimuses, mis puudutab kannatanu A.T. i peksmist A. Flotovi ja A. Pintšuki poolt ning O. Ivanovi poolset kihutamist ja kaasaaitamist kannatanu peksmisele. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, neid omavahel kõrvutanud ning lükanud usaldusväärselt ümber süüdistatavate kaitseversioonid, selle kohta, et nemad 24. septembri 2009 öösel A.T. iga ei kohtunud ning teda ei peksnud. Samuti ka O. Ivanovi väited, et tema ei ole A. Flotovit ja A. Pintšuki kihutanud kannatanu peksmisele ega aidanud sellele kaasa. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatavate esitatud kaitseversioonid omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o isikuvastase kuriteo toimepanemist (kannatanu peksmine) A. Flotovi ja A. Pintšuki poolt ning O. Ivanovi poolset kihutamist ja kaasaaitamist nimetatud peksmisele. Ringkonnakohus nõustub täiel määral maakohtu sellekohaste põhistustega ning ei pea vajalikuks neid korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjendustega lisamisega apellatsioonides esitatule vastates. Apellatsioonides leitakse, et tunnistajate O.A. i ja A.A. i ütlused ei kinnita kannatanu peksmist nimelt A. Flotovi ja A. Pintšuki poolt aga ka seda, et nimetatud tunnistajate ütlustes esinevate vastuolude tõttu ei ole need usaldusväärsed.
Ringkonnakohus nõustub väitega, et O.A. ja A.A. ei ole oma ütlustes otseselt viidanud A. Flotovile ja A. Pintšukile kui A.T. i peksjatele. Samas ei ole maakohus sellesisulist väidet kohtuotsuses esitanudki. Maakohus on hinnanud O.A. i ja A.A. i ütlusi koos teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega (kõned häirekeskusesse ja politseisse, tunnistaja leppenimega „Nastja“ ütlused) ning lugenud nimetatud tunnistajate ütluste alusel tuvastatuks eelkõige selle, et 24. septembril 2009 kella 23.30 paiku toimus Kohtla-Järve linnas Põhja allee maja nr 11 ees ühe meesterahva peksmine. Samuti on maakohus nimetatud tunnistajate ütlustele tuginedes teinud kindlaks kannatanu peksmise tehiolud (kus peksmine toimus, peksjate arv, sõiduki viibimine sündmuskohal, kannatanut peksti jalgade ja mingi esemega, milleks võis olla ka kurikas jne). Ringkonnakohus nõustub ka väitega, et nimetatud tunnistajate ütlustes esineb teatud erinevusi (auto margi ja värvuse osas, kas sõiduki mootor sündmuskohal töötas või mitte, kas sõiduki tuled põlesid, millega täpselt kannatanut peksti), kuid leiab, et nimetatud lahknevused O.A. i ja A.A. i ütlustes ei ole põhimõttelist laadi ning on seletatavad sündmuskohal valitsenud olude ja isikute tähelepanu- ja tajumisvõime erisustega. Samas on O.A. i ja A.A. i ütlused kriminaalasja lahendamiseks oluliste asjaolude osas ühetaolised. Nii on mõlemad tunnistajad kinnitanud, et 24. septembril 2009 kella 23.30 paiku kuulsid nad väljast karjumist. Hoovile vaadates nägid nad kuidas kaks inimest peksid ühte meesterahvast. Peksti nii jalgade kui ka mingi esemega, sündmuskohal viibis sõiduk, mis pärast meesterahva peksmist sündmuskohalt ära sõitis. Toimunust teatasid nad häirekeskusele. Kuivõrd tunnistajate ütlused on ülaltoodud osas omavahel ja ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kokkulangevad, siis nõustudes maakohtuga, leiab ka ringkonnakohus, et puudub alus kahelda O.A. i ja A.A. i ütluste usaldusväärsuses. Apellatsioonides on vaidlustatud anonüümse tunnistaja leppenimega „Nastja“ ütluste avaldamine ja seda põhjusel, et kohtul ei õnnestunud välja selgitada kas tunnistaja näol ei ole tegemist KrMS § 71 nimetatud isikuga, mis omakorda välistaks tunnistaja ütluste avaldamise võimaluse. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on maakohus 21. aprillil 2011 võtnud ühendust anonüümse tunnistajaga leppenimega „Nastja“. Pärast kohtu poolt tunnistajale tema õiguste teatavaks tegemist, keeldus tunnistaja ütluste andmisest ja seda isegi pärast kohtu selgitust, et teda võidakse selle eest vastutusele võtta (kd XXII tl 234). KrMS § 291 p 2 (redaktsioon, mis kehtis kuni 31. augustini 2011) kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, välja arvatud ütluste andmisest keeldumise korral KrMS §-s 71 sätestatud alustel. Ringkonnakohus, kontrollinud anonüümse tunnistaja leppenimega „Nastja“ andmeid, leiab, et maakohus ei ole tunnistaja ütluste avaldamisel rikkunud KarS § 291 lg 2 (kuni 31. augustini 2011 kehtinud sõnastus) sätteid. Pealegi, alates 1. septembrist 2011, ei ole seadusandja pidanud tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise puhul KrMS §-le 71 viitavat piirangut enam vajalikuks. Apellatsioonides on leitud, et maakohus ei ole arvestanud kannatanu A.T. i ütlustega kohtus, milliste kohaselt kohtusaalis viibivate süüdistatavate hulgas neid isikuid, kes teda peksid, ei ole.
A.T. i küsitlemisel maakohtus ilmnesid vastuolud kannatanu kohtueelsel uurimisel ja maakohtus antud ütluste vahel, kusjuures kannatanu ei suutnud mõistetavalt selgitada oma ütluste muutmise põhjusi. Sellest tulenevalt tunnistas maakohus kannatanu ütlused ebausaldusväärseteks ja jättis need tõendite kogumist välja. Maakohtu taolist otsustust apellatsioonides vaidlustatud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd maakohus jättis A.T. i ütlused tervikuna tõendite kogumist välja, siis ei saanudki maakohus süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel tugineda A.T. i ütlustele, sest tegemist polnud kohtu jaoks tõendiga. Seega on apellatsioonides maakohtule esitatud sellesisuline etteheide sisutühi. A. Flotovi ning A. Pintšuki ja tema kaitsja apellatsioonides leitakse, et kuivõrd A.A. i ütluste kohaselt nimetas kannatanu teda peksnud meest Zekaks, mis aga ei ole kummagi süüdistatava eesnimi, siis välistab see süüdistatavate osalemise kannatanu peksmises. Ringkonnakohus taolise väitega ei nõustu. Esmalt leiab ringkonnakohus, et nime Zeka kasutamisel A.T. i poolt, ei ole välistatud kannatanu poolne eksimine nimes, millist A.A. kuulis ning mille kohta ta ütlusi andis. Teisalt aga kinnitavad kriminaalasjas kogutud muud tõendid veenvalt A. Flotovi ja A. Pintšuki osalemist A.T. i peksmises. Nii on anonüümne tunnistaja kokkuleppenimega „Nastja“ oma ütlustes kinnitanud, et 24. septembril 2009 toimus Kohtla-Järvel Põhja allee nr 11 maja juures ühe meesterahva peksmine. Peksjaid oli kaks. Äratundmiseks esitamisel on tunnistaja peksjates ära tundnud A. Flotovi ja A. Pintšuki. Tunnistaja on oma ütlustes kinnitanud, et sündmuskohale sõitis ka džiip Mitsubishi Pajero. Samas ei ole maakohus A. Flotovi ja A. Pintšuki suhtes süüdimõistvat otsust tehes tuginenud ainuüksi anonüümse tunnistaja ütlustele, vaid ka teistele, anonüümse tunnistaja ütlusi kinnitavatele tõenditele. Asitõendi vaatlusprotokolli, s.o Ida Politseiprefektuuri hädaabinumbrile tehtud kõnedes teatatakse politseile korduvalt Põhja alleel toimuvast meesterahva peksmisest. Seejuures kell 23.26.13 toimunud kõnes teatab meesterahvas, et Põhja allee 11 juures peksti noormees kaigastega läbi ning sündmuskohalt sõitis ära džiip või väikebuss. Meesterahvas nimetab sündmuskohalt ärasõitnud sõiduki numbriks XXX ja numbrimärgi tähtedeks kas XXX või XXX. Seega langevad anonüümse tunnistaja ütlused kokku nii tunnistajate O.A. i ja A.A. i ütlustega kui ka hädaabinumbrile tehtud kõnedega (noormehe peksmine, peksmise koht, peksjate arv, peksmise vahend, sõiduki viibimine sündmuskohal). Samas ilmneb kriminaalasja materjalidest, et A. Flotovi kasutuses oli nimetatud ajal sõiduauto Mitsubishi Pajero numbrimärgiga XXX . Sõiduki Mitsubishi Pajero numbrimärgiga XXX läbiotsimisel leiti sealt muuhulgas musta värvi kurikas. O. Ivanovi ja A. Pintšuki telefonivestlusest, mis saadi jälitustoimingu tulemusena ja mis toimus 24. septembril 2009 kell 23.23 teatab A. Pintšuk O. Ivanovile: „Me saime ühe kätte“. Kell 23.35 vestlevad omavahel O. Ivanov ja A. Flotov ning A. Flotov teatab O. Ivanovile, et „seda piidrit läks kiirabi ära viima“ ja selgitab, et teine on siin kodus ning teda ootavad inimesed ning püütakse milleski kokku leppida. 23.38 teatab A. Flotov O. Ivanovile järgmist: “ ta karjus seal aidake, aidake, aga mina tahtsin teda veel natuke pigistada“.
Ringkonnakohtu arvates saab nimetatud ütlustest üheselt järeldada, et kella 23.23 paiku leidsid A. Flotov ja A. Pintšuk ühe nende poolt tagaotsistud isikutest, kelleks kriminaalasja materjalidest tulenevalt oli A.T. . Taolise järelduse saab teha kõrvutades A. Pintšuki ja O. Ivanovi vahel toimunud telefonivestluse kellaaega häirekeskusesse tehtud kõnede kellaaegadega, mis on kokkulangevad ning millistest tulenevalt peksti A.T. it nimelt sellel kellajal. Samuti on taoline järeldus tuletatav A. Flotovi ja O. Ivanovi vahelisest telefonikõnest, milles A. Flotov teatab, et ühte nende poolt kättesaadud isikut viib kiirabi ära (kiirabi viis tõepoolest A.T. i haiglasse) ja teine (D.T. ) on kodus. Seega saab kriminaalasja materjalidele tuginedes tõsikindlalt väita, et süüdistatavad soovisid tabada kahte isikut, kelledest ühe, A.T. i, tabasid nad esimesena ning kelle suhtes nad kasutasid tunnistajate poolt kirjeldatud vägivalda. Teise isiku, D.T. i, tabasid nad aga hiljem. A. Pintšuk on oma apellatsioonis väitnud, et tema püüdis leida nimelt D.T. ning tema telefonikõne O. Ivanovile oligi tingitud nimelt D.T. leidmisest. D.T. suhtes aga füüsilist vägivalda ei kasutatud ning see näitab, et neil puudus üldse tahtlus kellegi suhtes vägivalda kasutada. Ringkonnakohus A. Pintšuki taolise väitega ei nõustu ning leiab, et need on ümberlükatud süüdistatavate vaheliste telefonivestluste kellaaegade ja nende sisu võrdlemise tulemusena. A. Pintšuki ja O. Ivanovi vahel toimus jutuajamine, milles A. Pintšuk kinnitab, et nad on ühe otsitavatest tabanud, kell 23:23:35. Seega oluliselt varem kui toimusid telefonivestlused A. Flotovi ja O. Ivanovi vahel, milles A. Flotov teeb viimasele teatavaks ka teise tagaotsitava leidmisest. Sellega on ümberlükatud A. Pintšuki väide nagu oleks tema 24. septembril 2009 kohtunud vaid D.T. iga, sest miks muidu pidanuks A. Flotov O. Ivanovile hilisemas telefonivestluses veel selgitama, et üks (otsitav) viiakse kiirabiga ära ja teine (otsitav) on kodus.
Samas leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud süüdistatavate tapmistahtlus, s.o kuriteo subjektiivne külg. Maakohus on leidnud, et süüdistatavad A. Flotov ja A. Pintšuk tegutsesid kaudse tahtlusega ning motiveerinud süüdistatavate tapmistahtlust järgmiselt „..olukorras kus kannatanut löödi pea piirkonda korduvalt so korduvalt ohustati isiku elu, kusjuures ohustati inimese elutähtsat piirkonda - pead ja aju – pidid süüdistatavad mõistma, et nende ühise tegevuse läbi võib tagajärjena saabuda inimese surm“. Maakohtu ülalesitatud põhjendustest tuleneb ringkonnakohtu arvates, et maakohus on A. Flotovi ja A. Pintšuki süüditunnistamisel tapmise katses lähtunud eelkõige süüdistatavate objektiivsele käitumisele antavast hinnangust, viidates seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-128-06. Õiguspraktikas on tõepoolest asutud seisukohale, et subjektiivse külje avamisel on abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud, kuid siinjuures tuleb arvestada, et ainuüksi nn välisest teopildist on võimalik lähtuda üksnes juhul, kui kannatanule on tekitatud taoline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua isiku surma. Riigikohtu kriminaalkolleegium toonitab lahendis nr 3-1-1-128-06, et iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks kuid sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud (tapmis)tahtluse kohta. Nimetatud lahendist tuleneb seega, et vahetult tagajärje põhjustanud tegu ise ei ole midagi sellist, mille korral oleks vääramatult võimalik väita toimepanijal esinenud tahtlust tagajärje suhtes. Käesolevas kuriteoepisoodis on tõendamist leidnud, et A. Flotov ja A. Pintšuk tekitasid kannatanule vigastused, mis ei olnud eluohtlikud ja tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 nädalat kuid mitte üle 4 kuu. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kannatanule tekitatud objektiivsed vigastused ei anna otsest alust väiteks, nagu võinuksid need suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua isiku surma, siis ei saa ainuüksi välise teopildi hindamise tulemusena asuda vastuvaidlematule seisukohale, et süüdistatavad panid vägivallateod toime samaaegselt esinenud tapmistahtlusega ning seetõttu on kohtul vältimatult vajalik anda hinnang süüdistatavate käitumise subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele. Ka eelpool nimetatud kohtulahendis rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja ka subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. Kriminaalasjas kogutud tõenditega, eelkõige aga süüdistatavate vaheliste telefonivestluste alusel, on kindlaks tehtud, et süüdistatavate tegevuse eesmärgiks oli leida tunnistajalt J.S. alt ära võetud sõiduauto ning karistada auto äravõtjaid. Ringkonnakohtu arvates on olemasolevate tõendite puhul eluliselt ebausutav, et oma taolise, suhteliselt vähetähtsa, eesmärgi saavutamiseks soovinuks süüdistatavad kannatanu tappa.
Ringkonnakohus möönab, et kahtlemata on isiku peksmine jalgade ja kurikaga pähe ja keha piirkonda välise vaatluse alusel hinnatav ohuna isiku elule, kuid tegemist ei ole siiski taolise äärmusliku ründeviisiga, mille tuvastamisel saaks koheselt rääkida tapmistahtluse esinemisest. Siinjuures ei saa arvestamata jätta ka ründe intensiivisust ja ründajate poolt kasutatud jõudu ning isiku(te) teoeelset- ja järgset käitumist. Ringkonnakohtu arvates saab A.T. il esinenud kehavigastuste alusel (puudus oht elule) teha ühese järelduse, et A. Flotovi ja A. Pintšuki poolne rünne ei olnud niivõrd intensiivne, et põhjustanuks kannatanule raske tervisekahjustuse, mis omakorda viitab süüdistatavate soovimatusele kannatanu tappa. Ka tunnistajate O.A. i ja A.A. i ütlustest, milles nad kirjeldavad peksjate tegevust sündmuskohal, ei saa järeldada peksjate soovi kannatanu tappa. Nii on tunnistaja O.A. maakohtus kinnitanud, et pärast peksjate lahkumist sündmuskohalt läks kannatanu maja trepikoja juurde. Peksjate lahkumisel sündmuskohalt helistas ta politseisse. Seejärel saabusid sündmuskohale kiirabi ja politsei kes esmalt kannatanut ei leidnud. Neid juhatati kannatanu juurde (kd XXII tl 153,154,156). A.A. i ütluste kohaselt jäi kannatanu pärast peksmist lamama ja peksjad sõitsid autoga ära. Siis tõusis kannatanu püsti ning läks sündmuskohalt minema. Tema aga helistas kiirabisse Tunnistaja ütluste kohaselt peksti isikut kurikaga ja pärast seda kui ta oli maha kukkunud, siis peksti teda rohkem vastu jalgu (kd XXII tl158). Seega saab tunnistajate ütlustest teha järelduse, et süüdistatavad ise lõpetasid kannatanu peksmise ning see ei olnud tingitud politsei või kiirabi poolsest sekkumisest. Ringkonnakohtu arvates viitab süüdistatavate ülalkirjeldatud käitumine soovimatusele kannatanu tappa, sest oma tapmiseesmärgi saavutamiseks puudus neil objektiivne takistus. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et süüdistatavate tahtlus ulatus üksnes tervisekahjustuse kui tagajärje saabumise põhjustamiseni. Ülaltoodust lähtuvalt, leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud nagu oleksid A. Flotov ja A. Pintšuk A.T. it pekstes soovinud kannatanu surma ja seda mitte ka kaudse tahtluse tähenduses karistusõiguslikus mõttes. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kriminaalasjas on tõsikindlalt tõendamist leidnud A. Flotovi ja A. Pintšuki poolt A.T. i peksmine ja selle tulemusena kannatanule tervisekahjustuse tekitamine, siis tuleb nende käitumine kvalifitseerida KarS § 121 järgi ning neid tuleb vastavalt ka karistada. O. Ivanovi kaitsja on apellatsioonis leidnud, et O. Ivanov ei ole kihutanud A. Flotovit ja A. Pintšukki A.T. i kehalisele väärkohtlemisele, sest süüdistatavatel A. Flotovil ja A. Pintšukil oli tahtlus kannatanu kehaliseks väärkohtlemiseks juba varasemalt olemas. Ringkonnakohus kaitsja taolise seisukohaga ei nõustu. O. Ivanovi ja A. Flotovi vahel 24. septembril 2009 kell 19:08:14 alanud telefonivestluses kurdab A. Flotov O. Ivanovile, et Pontšik (A.T. i hüüdnimi) ja Maloi (D.T. hüüdnimi) pressivad ühte tema kaitsealust, nõudes temalt võlga, mida tegelikult ei eksisteeri. Esmalt avaldab A. Flotov arvamust, et O. Ivanov võiks väljapressijatele helistada või saata „poisid“ kes võiksid asja lahendada. O. Ivanov nõustub taolise lahendusega, kuigi avaldab kahtlust, et asja peaks ikka ise lahendama. Seejärel uurib O. Ivanov kas A. Flotovil on vaja asja lahendamiseks abi ja kui viimane vastab jaatavalt, siis teatab O. Ivanov, et nad sõidavad ise kohale, „lendavad“ ringi ja leiavad ülesse keda vaja. A. Flotov lubab tulijad ära oodata.
Ringkonnakohus leiab, et nimetatud telefonikõnest saab teha järelduse, et A. Flotovil ei olnud soovi lahendada tekkinud konflikti ise, vaid ta soovis seda lahendada teiste isikute abiga. O. Ivanov oli isikuks, kes otsustas, et tekkinud konflikt tuleb lahendada neil ise, kallutades ka A. Flotovit sellega nõustuma. O. Ivanov oli ka isikuks, kes kutsus endaga Kohtla-Järvele kaasa A. Pintšuki, kes tekkinud konfliktist ja edasisest tegevuskavast kuulis alles O. Ivanovilt. Seega nimelt O. Ivanov oli isikuks kes kallutas A. Pintšuki toimuvas osalema. Edasistest telefonivestlustest ilmneb, et O. Ivanov, A. Flotov ja A. Pintšuk otsivad A.T. it ja D.T. i, kuid ei leia neid.
A. Pintšuki süüdistuses KarS § 114 p 1,4 järgi ja N. Savenkovi süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi. Käesolevas kuriteoepisoodis esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatavad ja nende kaitsjad maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja N. Savenkovi süüditunnistamist KarS § 121 järgi ning A. Pintšuki õigeksmõistmist. Apellatsioonides leitakse, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud ka kriminaalmenetluse norme. Prokuröri poolt esitatud apellatsioonis taotletakse O. Ivanovi süüditunnistamist käesolevas kuriteoepisoodis KarS §-de 22 lg 2,3 ja 114 p 1,4 järgi. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks välja arvatud A. Pintšuki süüditunnistamise osas KarS § 114 p 4 järgi.
Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, neid omavahel kõrvutanud ning lükanud usaldusväärselt ümber süüdistatavate N. Savenkovi ja A. Pintšuki kaitseversioonid selle kohta, et nemad 29. septembril 2009 kella 15.00 paiku Tartus Jaama tn 197 maja keldris R.G. i raudtorudega ei peksnud ning kannatanule eluohtlikke vigastusi, mille tagajärjel viimane suri, ei põhjustanud. Samuti on maakohus, asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, põhjendatult jõudnud järeldusele, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei anna kõrvaldamatute kahtluste tõttu alust O. Ivanovi süüdimõistmiseks KarS §-de 22 lg 2,3 ja 114 p 1,4 järgi. Ringkonnakohus nõustub täiel määral maakohtu sellekohaste põhistustega ning ei pea vajalikuks neid korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjendustega lisamisega apellatsioonides esitatule vastates. Süüdistatavate ja kaitsjate apellatsioonides on leitud, et maakohus on alusetult jätnud tõendite hulgast välja N. Savenkovi, A. Pintšuki ja A. Bajevi ütlused kui mitte usaldusväärsed ning sellega rikkunud kriminaalmenetluse sätteid. Ringkonnakohuskohus taolise apellatsioonides esitatud etteheitega ei nõustu. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib KrMS § 289 lg-s 1 märgitu kohaselt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb aga tähele panna, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on maakohus N. Savenkovi, A. Pintšuki ja A. Bajevi ristküsitlemisel, ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, avaldanud süüdistatavate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, sest need erinesid kohtus antud ütlustest. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et N. Savenkovi, A. Pintšuki ja A. Bajevi poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused erinevad diametraalselt nende poolt kohtuistungil antud ütlustest. Nii on N. Savenkov kohtueelsel uurimisel väitnud, et 29. septembril 2009 viibides Tartu Kohtumaja ees ja oodates O. Ivanovi, palus A. Pintšuk, et ta tuleks koos temaga ühele kohtumisele, sest A. Pintšuk kardab üksi sellele kohtumisele minna. Milles konkreetsemalt oli probleem, seda A. Pintšuk N. Savenkovile ei avaldanud. N. Savenkov on kohtueelsel uurimisel avaldanud, et ajal, mil O. Ivanov rentis autoremonditöökojast teise sõiduki, käis A. Pintšuk autost väljas ning tagasi tulles oli tal käes kilekott, milles oli kaks raudtoru. Ka on N. Savenkov kohtueelsel uurimisel väitnud, et Jaama tn 197 keldris ta nägi, kuidas A. Pintšuk seisis maaslamava kannatanu kohal ja lõi teda korduvalt raudtoruga vastu pead. Samal ajal aga peksis A. Bajev maaslamajat raudtoruga vastu jalgu. Maakohtu istungil on N. Savenkov eitanud nii ülalnimetatud jutuajamist A. Pintšukiga, tema poolt raudtorude kaastoomist kui ka kannatanu raudtorudega löömist. Seega on N. Savenkov andnud maakohtus kuriteo toimepanemise asjaolude väljaselgitamise seisukohalt olulistes küsimustes diametraalselt erinevaid ütlusi.
Oma ütluste muutmist põhjendas N. Savenkov valetamisega kohtueelsel uurimisel. Valetamise põhjusena tõi N. Savenkov välja soovi ajada süü teiste inimeste peale, eelkõige soovis ta aga ajada R.K. i süü A. Pintšuki peale. Kuigi A. Pintšuk oli tema sõber, soovis ta siiski teda alusetult süüdistada, sest nimelt tema pärast sattus ta üldse sinna keldrisse. Ka põhjendas N. Savenkov oma ütluste muutmist uurimisasutuse töötajate poolse survega ütluste andmiseks. Ringkonnakohus leiab, et N. Savenkovi esitatud põhjendused ütluste muutmiseks on ilmselgelt otsitud ning ei ole ka eluliselt usutavad. Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et N. Savenkov soovis R.K. i (keda ta kohtas esmakordselt praktiliselt 29 septembril 2009) poolse tegevuse kannatanu peksmisel omistada oma sõbrale A. Pintšukile ja seda isegi solvumisest viimase peale. Ringkonnakohtu arvates ei ole N. Savenkovi ütluste muutmise põhjuste kohta antud seletused mõistusepärased. A. Pintšuk on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, et tema ei tea kus asub Jaama tn 197 maja. Tema ei ole selles majas ega ka maja keldris kunagi viibinud ning seal toimunud kellegi peksmisest midagi ei tea. Samas maakohtu istungil andis A. Pintšuk üksikasjalikke ütlusi kuidas tekkis kaklus N. Savenkovi ja R.G. i vahel ja kuidas R.K. võttis maast raudtoru ja lõi sellega korduvalt üle N. Savenkovi kannatanut. Seega on A. Pintšuki erinevatel aegadel antud ütluste sisu diametraalselt erinev. Oma ütluste muutmist selgitas A. Pintšuk kohtus kaitseseisundiga, mis tal tekkis pärast seda kui talle esitati süüdistus tapmises. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Pintšuki taoline seletus ei ole tõsiseltvõetav, sest miks pidanuks isik, kes nägi R.G. iga toimuvat pealt, kuid ise selles ei osalenud, eitama täielikult enda viibimist sündmuskohal. Seda enam, et sündmuskohal viibis ka teisi isikuid ning nende küsitlemisel oleks A. Pintšuki kohalolek olnud tuvastatav. A. Bajevi kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt tuli pärast seda, kui nad olid R.K. iga jõudnud Jaama tn 197 maja juurde, majast välja üks mees ja avas keldritesse viiva ukse. Tema koos selle mehega läks keldrisse ning siis järgnesid neile A. Pintšuk ja mees kes oli viimasega koos O. Ivanovi autos. Ta nägi A. Pintšuki käes raudtoru. Temaga koos keldrisse tulnud mehe ja hiljem keldrisse tulnute meeste vahel algas kähmlus ning A. Pintšuk lõi kannatanu suunas raudtoruga. Ta nägi veel kuidas kannatanu oli keldripõrandal pikali ja A. Pintšuk õiendas midagi tema kohal. Seejärel jooksis tema keldrist välja ja ütles auto juures seisnud R.K. ile, et sõidame minema. Kohtuistungil A. Bajev eitas raudtoru olemasolu A. Pintšukil. Ka ei näinud ta, et A. Pintšuk oleks kannatanut raudtoruga löönud. Samuti väitis A. Bajev, et keldris viibis ka R.K. , kes väljus keldrist pärast N. Savenkovi ja A. Pintšuki, seega kõige viimasena. Seega esinevad ka A. Bajevi ütlustes olulised vastuolud. Vastuolusid põhjendas A. Bajev uurijate poolse survega talle. Ringkonnakohus leiab, et taoline A. Bajevi põhjendus ei ole taaskord tõsiseltvõetav, seda enam, et A. Bajev ei ole kriminaalajas kohtueelsel uurimisel ei ise ega oma kaitsja vahendusel avaldanud nagu oleks teda uurimisasutuse töötajate poolt mõjutatud. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult jätnud N. Savenkovi, A. Pintšuki ja A. Bajevi ütlused kui ebausaldusväärsed tervikuna tõendite kogumist välja ning ei ole neid süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel arvestanud.
Apellatsioonides on seatud kahtluse alla R.K. i ütluste usaldusväärsus ja seda põhjendusel, et ka R.K. ile oli esitatud kahtlustus R.G. i mõrvas. Ringkonnakohus leiab esmalt, et maakohus on oma otsuses põhjendatult lugenud R.K. i ütlused usaldusväärseteks, sest need langevad kokku nii teiste tunnistajate ütlustega (eelkõige V.O. i ütlustega) kui ka kõneeristustes kajastuva informatsiooniga. R.K. i ütluste usaldusväärsust kinnitab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et tema kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel puuduvad vastuolud. Ringkonnakohtu arvates ei anna ainuüksi asjaolu, et ka R.K. ile esitati kahtlustus R.G. i mõrvas, alust seada kahtluse alla tema poolt antud ütluste usaldusväärsus, sest kahtlustuse esitamine iseenesest ei ole ütluste usaldusväärsuse hindamise aluseks. Hinnangu andmiseks isiku ütluste usaldusväärsusele kriminaalmenetluses võrreldakse isiku poolt antud ütlusi eelkõige teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, s.t antud ütlused asetatakse konteksti teiste samas asjas kogutud tõenditega. Samas tuleb ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel lähtuda ka antud ütluste elulisest usutavusest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole R.K. tema poolt kriminaalasjas antud ütlusi muutnud. Tema ütlused R.G. iga kohtumise põhjuste ja aja osas on kokkulangevad tunnistaja V.O. i ütlustega. Nii kinnitavad mõlemad tunnistajad, et V.O. pakkus 29. septembril 2009 R.K. ile müüa paadimootorit ning muruniidukit. Lepiti kokku kohtuda samal päeval kella 15.00 paiku Jaama tn 197 maja juures, kus elas R.G. ning kellel oli juurdepääs soovitud esemetele. Ka on tunnistajad sarnaselt kirjeldanud omavahelisi telefonikontakte ja nende sisu. Hinnates R.K. i ütlusi nende elulise usutavuse aspektist puudub ringkonnakohtu arvates alus kahelda nende usutavuses. R.K. ja R.G. olid omavahel pikemat aega tuttavad ning nende vahel ei olnud konflikte (n. kuulnud O. Ivanovi ja R.G. i vahelisest konfliktist, püüdis R.K. konflikti rahumeelselt lahendada (kd XXII tl 199). Lähtudes R.K. i ja kannatanu vahelistest varasematest suhetest ei ole eluliselt usutav, et R.K. soovinuks kannatanult füüsilise vägivalla abil enda valdusse saada paadimootorit ja muruniidukit ning olnuks nimetatud asjade enda valdussesse saamiseks valmis R.G. i tapma. Nimelt seda aga väidavad maakohtus antud ütlustes N. Savenkov, A. Pintšuk ja A. Bajev. Ebausutavaks muudab taolise R.K. i poolse tegevuse ka asjaolu, et tegelikkuses oli ju paadimootori ja muruniiduki müüjaks V.O. ning nimelt temaga leppis R.K. kokku asjade üleandmise. Seega saanuks R.K. nimetatud asjad oma valdusesse ka ilma R.G. i sekkumiseta tehingusse. Ringkonnakohtu jaoks on täiesti mõistetamatu apellatsioonides esitatud väide nagu kinnitaks telefonivestluses V.O. iga R.K. i poolt esitatud lause „täna jumalat, et sina seal kõrval ei leba“ asjaolu, et R.K. viibis Jaama tn 197 maja keldris ning peksis kannatanut. R.K. i ütluste kohaselt laskus esmalt koos R.G. iga keldrisse A. Bajev ning mõne hetke pärast järgnes A. Pintšuk. Tema jäi vastavalt kannatanu soovitusele koristama sõidukit prahist, et paadimootor ja muruniiduk sinna ära mahuksid. Kui keldrist väljusid A. Pintšuk ja A. Bajev küsis ta viimastelt kus on asjad ja R.G. . A. Pintšuk vastas talle, et see ei ole tema asi ning nad sõitsid sündmuskohalt minema. R.K. i ütluste kohaselt sai ta sellel hetkel aru, et midagi on juhtunud ning seepärast helistaski ta V.O. ile. Nimetatud telefonikõne toimumist kinnitab ka V.O. , kelle ütluste kohaselt kirjeldas ta R.K. ile R.G. i olukorda (kd XXII tl 139). Ringkonnakohtu arvates on igati mõistetav, et pärast seda kui R.K. il tekkisid kahtlused keldris toimunu osas, helistas ta V.O. ile, et saada temalt informatsiooni R.G. i suhtes. Samas
ühtib nimetatud soov R.K. i teadmisega selle kohta, et V.O. pidi sündmuskohale jõudma vahetult pärast nende lahkumist sündmuskohalt. Ringkonnakohus leiab, et kujunenud olukorras R.K. i poolt väljendatud lause „jumal tänatud, et sina seal kõrval ei leba“ viitab üheselt R.K. i poolsele kergendustundele selle üle, et V.O. iga midagi sarnast ei juhtunud ning ei viita kuidagi asjaolule nagu viibinuks R.K. koos süüdistatavatega keldris. N. Savenkovi kaitsja leiab esitatud apellatsioonis, et kriminaalasjas puuduvad tõendid milliste alusel kindlalt väita millise konkreetse teo ja kelle poolt toimepandud teo tagajärjel saabus R.G. i surm. Ringkonnakohus taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis hinnates ja neid omavahel konteksti asetades jõudnud õigele järeldusele, et R.G. i peksti Jaama tn 197 asuvas keldris kahe raudtoruga ning kannatanu peksjateks olid N. Savenkov ja A. Pintšuk (kd XXIV tl 175-178). Maakohtu sellesisulise analüüsi alusel loeb ringkonnakohus ümberlükatuks ka N. Savenkovi kaitsja väited, et N. Savenkov lõi 29. septembril 2009 kannatanut vaid mõnel korral rusikaga näkku. Vastuseks kaitsja etteheitele, et kriminaalasjas ei ole tõsikindlalt tuvastatud kelle poolt sooritatud löök põhjustas kannatanu surma, märgib ringkonnakohus järgmist. Kriminaalasjas kogutud tõendid (N. Savenkov ja A. Pintšuk läksid koos keldrisse, kannatanut peksti kahekesi, koos lahkuti sündmuskohalt) viitavad üheselt sellele, et R.G. i peksmisel tegutsesid N. Savenkov ja A. Pintšuk ühiselt ja kooskõlastatult. Kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana. KarS § 21 lg 2 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-43-06 leidnud, et võimaluse korral tuleb kindlaks teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Samas märgib kriminaalkolleegium, et asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad. Seega, kuivõrd N. Savenkov ja A. Pintšuk tegutsesid R.G. i raudtorudega pekstes kaastäideviijatena, siis ei oma nende tegevuse kriminaalõigusliku kvalifitseerimise seisukohalt tähtsust kelle konkreetne löök põhjustas kannatanule surmava vigastuse. Maakohus on A. Pintšuki süüdi tunnistanud KarS § 114 p 1,4 järgi, s.o tapmise eest mis on toime pandud julmal viisil ja vähemalt teist korda. Seejuures on maakohus lähtunud A. Pintšuki süüditunnistamisel KarS § 114 lg 4 järgi sellest, et maakohus tunnistas A. Pintšuki 24. septembril 2009 toimunud A.T. i peksmises osas süüdi KarS §-de 25 lg 1,2 ja 113 järgi, s.o tapmise katses. Kuivõrd ringkonnakohus kvalifitseeris A. Pintšuki tegevuse A.T. i peksmisel KarS § 121 järgi, siis tuleb A. Pintšuk talle KarS § 114 p 4 esitatud süüdistuses, kuriteo objektiivse teokoosseisu puudumise tõttu tema käitumises, õigeks mõista. Prokuröri apellatsioonis leitakse, et O. Ivanovi õigeksmõistmisel talle KarS §-de 22 lg 2,3 ja 114 p 1,4 järgi esitatud süüdistuses, on maakohus põhjendamatult leidnud nagu esineksid kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
O. Ivanovile esitatud süüdistusest nähtuvalt süüdistatakse teda selles, et ta kihutas ja aitas kaasa piinaval ja julmal viisil teise inimese tapmisele s.o mõrvale, mis seisnes selles, et tema kihutas A. Pintšuki ja N. Savenkovi R.G. i tapma selle eest, et viimane oli temale võlgu. Lähtudes O.Ivanovile esitatud süüdistuse sõnastusest ei ole ringkonnakohtu arvates esitatud süüdistusest võimalik aru saada, milles seisnes O. Ivanovi poolne tegevus N. Savenkovi ja A. Pintšuki kallutamises R.G. i tapmisele, seda enam veel tapmisele eriti julmal viisil nagu tuvastas maakohus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-101-05 leidnud, et isiku käitumise kvalifitseerimiseks kuriteost osavõtuna ei piisa sellest, kui abstraktselt näidatakse ära tema seotus teo toimepanemisega. Ära tuleb näidata ka konkreetne osavõtutegu. Taolist osavõtutegu aga O.Ivanovile esitatud süüdistusest ei nähtu. Esitatud apellatsioonis sisustab prokurör O. Ivanovi kihutamistegu asjaoluga, et peale O. Ivanovi ei olnud kellelgi põhjust R.G. i tappa, sest viimane oli nimelt O. Ivanovile võlgu. Samuti ka O. Ivanovi tegevusega 29. septembril 2009 (üritas igati leida kannatanut). Nõustudes prokuröri sellesisulise väidetega (võlgu olemisega) jääb aga ikka arusaamatuks, millal ja milliste tegudega kallutas O. Ivanov süüdistatavaid R.G. i tapma. Ringkonnakohus leiab, et kuidagi ei tõenda O. Ivanovi poolset süüdistatavate kihutamist kuriteo toimepanemisele ka see, et O. Ivanov on varsemalt tapmise organiseerimise eest karistatud ja asjaolu, et varsemalt on O. Ivanov lahendanud probleeme vägivalla abil. Tegemist on vaid O. Ivanovi kui isikut iseloomustavate andmetega, mitte aga tõsikindlate tõenditega, mis annaksid aluse O. Ivanovi süüditunnistamiseks tapmisele kihutamises. O. Ivanovi poolset kaasaitamistegu on talle esitatud süüdistuses sisustatud järgmiselt. O. Ivanov aitas kaasa R.G. i tapmisele selliselt, et tema sõidutas 29. septembril 2009 enne kella 15.00 A. Pintšuki ja N. Savenkovi koos nende poolt kaasavõetud raudtorudega Tartu Jaama 197 maja lähedusse, olles eelnevalt organiseerinud A. Pintšukile ja N. Savenkovile juurdepääsu R.G. ile. O. Ivanovi ütluste kohaselt, mis on ainsad tema süüdistuses olevad hindamiskõlbulikud isikulised tõendid, viis ta A. Pintšuki ja N. Savenkovi Annelinna Alvistra tanklasse, sest A. Pintšuk soovis seda. Kuhu A. Pintšuk ja temaga koos olnud N. Savenkov tanklast läksid ja mida tegid, seda tema ei tea. Pärast kella 15.00 kohtuti uuesti Alvistra tanklas. Mis juhtus Jaama tn 197 maja keldris, sellest tema midagi ei tea. O. Ivanovi sellesisulisi ütlusi ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Prokurör on apellatsioonis leidnud, et ei ole eluliselt usutav nagu oleks O. Ivanov A. Pintšuki ja N. Savenkovi juhuslikult sõidutanud R.G. i elukoha lähedusse. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, möönab, et O.Ivanovi taolised selgitused ei ole veenvad, kuid kuna kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis süüdistatava taolised väited kummutaksid, siis esinevad põhjendatud kahtlused, mida pole kriminaalasjas võimalik kõrvaldada ning taolised kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas puuduvad ka tõendid, mis annaksid vaieldamatu aluse prokuröri poolsele väitele, et O. Ivanov oli isikuks, kes tagas A. Pintšukile ja N. Savenkovile juurdepääsu end varjavale R.G. ile. O. Ivanovi ütluste kohaselt pakkus R.K. talle 29. septembril 2009 müüa paadimootorit ja muruniidukit. Tema soovis neid esemeid osta. Kellele need esemed kuulusid, tema ei teadnud. R.K. i ütlustele tuginedes aga pidas ta neid esemeid V.O. ile kuuluvateks.
Seega ei ole O. Ivanov avaldanud, nagu teadnuks ta paadimootori ja muruniiduki kuuluvusest R.G. ile. Arvestades O. Ivanovi ütlusi ja asjaolu, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis tema sellesisulised ütlused ümber lükkaksid, puuduvad ringkonnakohtu arvates tõendid, mis annaksid võimaluse lugeda tõsikindlalt tõendatuks nagu oleks O. Ivanov kasutanud paadimootori ja muruniiduki ostmise soovi ettekäändena juurdepääsuks R.G. ile. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus on O. Ivanovi õigustatult õigeks mõistnud KarS §-de 22 lg 2,3 ja 114 p1,4 järgi.
O. Ivanovi süüdistuses KarS § 256 lg 1 järgi ning A. Flotovi ja A. Pintšuki süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi. Prokuröri poolt esitatud apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse, millega O. Ivanov mõisteti õigeks kuritegeliku ühenduse loomises, selle juhtimises ning sellesse uute liikmete värbamises, tühistamist ning O. Ivanovi süüditunnistamist KarS § 256 lg 1 järgi. Samuti taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis õigeks A. Flotovi ja A. Pintšuki kuritegelikku ühendusse kuulumises ning süüdistatavate süüditunnistamist KarS § 255 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on igakülgselt analüüsinud kriminaalasjas kogutud tõendid, asetanud need omavahelisse konteksti ning õigustatult jõudnud järeldusele, et puudub alus O. Ivanovi süüditunnistamiseks KarS § 256 lg 1 järgi ning A. Flotovi ja A. Pintšuki süüditunnistamiseks KarS § 255 lg 1 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning ei pea vajalikus nende kordamist käesolevas otsuses. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud põhjendused maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole veenvad ning ei anna alust maakohtu otsustuse muutmiseks. Ringkonnakohus leiab, et O. Ivanovi, A. Flotovi ja A. Pintšuki süüküsimuse otsustamiseks käesolevas kuriteoepisoodis tuleb esmalt vastata küsimusele, kas süüdistatavad lõid narkootikumide müümiseks kuritegeliku ühenduse ehk kas kriminaalasjas kogutud tõendite alusel on tuvastatav KarS § 255 lg 1 ettenähtud kuritegelikku ühendust iseloomustavad tunnused. Nõustudes maakohtuga leiab ringkonnakohus, et nimetatud küsimusele tuleb vastata eitavalt. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et alates 2009 märtsist tegeles O. Ivanov narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega, müües tema poolt hangitud narkootikume M.J. ile. Alates 2009 maist ühines O. Ivanoviga A. Flotov, ning hangitud narkootikume müüsid mõlemad süüdistatavad K.V. le ja S.V. ile. Seega tegutsesid O. Ivanov ja A. Flotov grupis. Seejuures põhines nende koostegutsemine süüdistatavate vahel väljakujunenud sõbrasuhetel (kd XXIII tl 379).. A. Pintšuk vabanes kinnipidamiskohast 14. augustil 2009. KarS § 255 lg 1 sõnastuse kohaselt iseloomustavad kuritegelikku ühendust järgmised tunnused: sellesse kuulub kolm või enam isikut; see on püsiv; selle liikmete vahel on ülesanded jaotatud; see on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja selle tegevus on
suunatud kas teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemäär on vähemalt kolm aastat või esimese astme kuritegude toimepanemisele. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kuritegeliku ühenduse liikmelisust, s.o kas väidetavalt O. Ivanovi poolt loodud kuritegelikku ühendusse kuulus kolm või enam liiget. Süüdistusest nähtuvalt O. Ivanov lõi, juhtis ja värbas liikmeid kuritegelikku ühendusse alates
etteheidetakse, pani ta toime 2009 septembris. Seejuures ei ole kriminaalasja materjalidele tuginedes võimalik tõsikindlalt tuvastada, millal süüdistatav konkreetsed teod toime pani. Arvestades A. Pintšuki Tartusse saabumise aega ning aega, mis tal ilmselgelt kulus kaassüüdistatavatega kontakti loomiseks ja nende usalduse võitmiseks, leiab ringkonnakohus, et süüdistuses kirjeldatud narkootikumidega seotud kuriteod pani A. Pintšuk toime pigem 2009 septembri lõpus. Arvestades A. Pintšuki konkreetset tegevust, teda süüdistatakse vaid 4-s narkootikumidega seotud kuriteoepisoodis ja lühikest ajavahemikku, millal need kuriteod on toime pandud, ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik väita, et A. Pintšuk tegutses narkootikume hoides ja neid edasi andes O. Ivanovi poolt loodud kuritegeliku ühenduse raames ja ühenduse eesmärke silmas pidades. Ringkonnakohus leiab, et A. Pintšuki taoline tegevus oli kantud eesmärgist teenida enesele elatist. Nimetatud asjaolule viitab otseselt fakt, et A. Pitnšuk on 2009 septembrikuu jooksul toimepannud 4 varavastast kuritegu, 3 neist kauplustest. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud A. Pintšuki osalemine kolmanda liikmena O. Ivanovi poolt loodud kuritegelikus ühenduses. Süüdistatavad tegutsesid vaid ühisest soovist müüa narkootikume ning teenida taoliselt kasu. Ka ei ole ringkonnakohtu arvates alust jaatada, arvestades A. Pintšuki poolt narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemise ajavahemikku, et O. Ivanovi, A. Flotovi ja A. Pintšuki koostegutsemise näol oli tegemist püsiva ühendusega. A. Pintšukile ja A. Flotovile KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistusest nähtuvalt oli süüdistatavate ülesandeks kuritegeliku ühenduses, lisaks narkootikumide käitlemisele, ka võlgade väljanõudmine, võlgnike psüühiline ja füüsiline mõjutamine ning füüsiline karistamine võlgade kättesaamise eesmärgil. Seejuures ei nähtu A. Pintšukile ja A. Flotovile esitatud üldsõnalisest süüdistusest, millises seisnes süüdistatava sellesisuline konkreetne tegevus. Apellatsioonis on prokurör sellelaadsete konkreetsete tegudena välja toonud R.G. i tapmise ning A.T. i tapmise katse. Ringkonnakohus prokuröri taolise väitega ei nõustu. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et A.T. i peksmine ei olnud kuidagi seotud süüdistatavate poolt narkootikumide käitlemisega ega sellest tulenevate võlgade sissenõudmisega. Samas ei ole ka R.G. i tapmise puhul leidnud tõsikindlalt tuvastamist motiiv, miks A. Pintšuk ja N. Savenkov kannatanu tapsid. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates tõendamist leidnud ka kindel ülesannete jaotumine O. Ivanovi, A. Flotovi ja A. Pintšuki vahel. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud KarS § 255 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne teokoosseis ning seega on maakohus O. Ivanovi õigustatult õigeksmõistnud KarS § 256 lg 1 ning A. Flotovi ja A. Pintšuki KarS § 255 lg 1 järgi. O. Ivanovi, A. Flotovi ja A. Pintšuki süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi. O. Ivanov ja A. Pintšuki ning nende kaitsja taotlevad käesolevas kuriteoepisoodis süüdistatavate õigeksmõistmist, A. Flotov ja tema kaitsja aga süüdistatava süüditunnistamist KarS § 184 lg 1 järgi.
Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatavate süüditunnistamist KarS § 184 lg 21 p 1,2 järgi. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, sest need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi. Apellatsioonides ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatavad ja kaitsjad ning prokurör mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja apellatsioonis taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt maakohtu otsuse tühistamist apellatsioonides esitatud ulatuses. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud süüdistatavatele esitatud süüdistusi ning põhjendatult leidnud, et O. Ivanovi, A. Flotovi ja A. Pintšuki tegevus narkootikumide käitlemisel tuleb kvalifitseerida KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning annab vaid omapoolse hinnangu apellatsioonides tõstatatule. Süüdistatavate ja nende kaitsjate poolt esitatud apellatsioonides leitakse sarnaselt, et tunnistajate M.J. i, S.V. i, A.V. , K.V. , K. P. ja R.K. i ütlused ei ole usaldusväärsed. Esitatud väidet on apellatsioonides põhistatud asjaoluga, et M.J. , S.V. , K.V. ja R.K. on isikuteks, kes ise käitlesid ebaseaduslikult narkootikume ning soovides vabaneda vastutusest ongi nad süüdistatavate suhtes andnud valeütlusi. Ringkonnakohtu arvates ei anna ainuüksi asjaolu, et M.J. , S.V. , K.V. ja R.K. on ebaseaduslikult käidelnud narkootikume alust väiteks, et tunnistajate ütlused, mis süüstavad O. Ivanovi, A. Flotovit ja A. Pintšuki ei ole usaldusväärsed, sest varasem kuritegude toimepanemine ütlusi andnud isiku poolt, ei ole iseenesest ütluste usaldusväärsuse hindamise aluseks. Ütluste usaldusväärsusele hindamise kriteeriumiks on ringkonnakohtu arvates eelkõige antud ütluste kõrvutamine teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning nende eluline usutavus. Nimetatud kriteeriumidest lähtudes puudub ringkonnakohtul, sarnaselt maakohtuga, alus lugeda ülalnimetatud tunnistajate ütlused ebausaldusväärseteks. Tunnistajad M.J. , S.V. , K.V. ja R.K. on ühetaoliselt ja järjekindlalt kinnitanud, et narkootikumid, mille edasimüügiga nad tegelesid said nad süüdistatavatelt. Samas kinnitavad tunnistajate sellesisulisi ütlusi ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Nii on tunnistaja A.V. kinnitanud S.V. i ütlusi narkootikumide saamisest A. Flotovilt. A.V. on andnud ütlusi, et kordadel kui S.V. ei saanud kohtumisele A. Flotoviga minna, käis kohtumisel tema asemel A.V. . Tunnistaja väidete kohaselt sai ta A. Flotovilt narkootikume ning need olid pakendatud kas salvrättide sisse või sigarettide pakkidesse. Tunnistaja K. P. on oma ütlustes kinnitanud, et K.V. sai esmalt narkootikume Annelinnas elava Olegi käest ning hiljem Tolikult. Äratundmiseks esitamisel on K. P. tundnud O. Ivanovis ja A. Flotovis ära isikud, kelledelt K.V. sai narkootikume. Ka kinnitavad tunnistajate M.J. i, S.V. i, K.V. ja R.K. i ütluste usaldusväärsust jälitustoimingutega saadud erinevad tõendid ning kriminaalasjas teostatud ekspertiiside tulemused.
Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et puudub alus kahelda M.J. i, S.V. i, K.V. ja R.K. i ütluste usaldusväärsuses, et nad said narkootikume süüdistatavatelt. Samuti puudub alus kahelda kogustes, milliste saamist süüdistatavatelt on tunnistajad kinnitanud. A. Flotovi kaitsja on apellatsioonis leidnud, et tunnistanud A. Flotovi süüdi narkootilise aine valdamises ja edasiandmises, on maakohus väljunud süüdistuse raamidest, sest A. Flotovile KarS § 184 lg 21 p 1,2 järgi esitatud süüdistuse resolutsioonis ei ole prokurör nimetatud osategudele viidanud. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taoline etteheide on põhjendamatu. A. Flotovile KarS § 184 lg 21 p 1,2 järgi esitatud süüdistusest nähtuvalt on süüdistuse tekstis äratoodud, et A. Flotov hoidis (valdas) enese juures narkootilist ainet ja andis selle edasi K.V. le ja S.V. ile. Seega nähtub süüdistuse tekstist otseselt millistes KarS § 184 dispositsioonis esitatud osategudes A. Flotovit seoses narkootikumide käitlemisega süüdistatakse. KarS § 184 lg 21 näeb ette vastutuse nimetatud paragrahvi lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud tegude toimepanemise eest suure varalise kasu saamise eesmärgil või kuritegeliku ühenduse poolt. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd A. Flotovile esitati süüdistus KarS § 184 lg 21 järgi, siis puudus prokuröril vajadus viidata süüdistuse resolutsioonis KarS § 184 lg 1 toodud osategudele, sest sellekohane viide tuleneb otseselt KarS § 184 lg 21 sõnastusest (käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest). Seega ei ole maakohus A. Flotovit KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi süüdi tunnistades väljunud süüdistuse piiridest. Põhjendamatu on ringkonnakohtu arvates ka A. Flotovi kaitsja taotlus kvalifitseerida süüdistatava tegevus KarS § 184 lg 1 järgi. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on veenvalt tõendamist leidnud, et A. Flotov tegutses narkootiliste ainete ebaseaduslikul käitlemisel grupis koos O. Ivanovi ja A. Pintšukiga ning taoline narkootikumide ebaseaduslik käitlemine toimus korduvalt. Seega esinevad A. Flotovi tegevuses KarS § 184 lg-s 2 ettenähtud kvalifitseerivad tunnused (korduvus ja grupp) ning maakohus on A. Flotovi õigesti süüditunnistanud KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi. O. Ivanovi ja tema kaitsja leiavad, et kriminaalasjas ei ole kogutud ühtki tõendit, mis kinnitaksid O. Ivanovi poolt narkootikumide ebaseaduslikku käitlemist. Ringkonnakohus taolise seisukohaga ei nõustu. Kriminaalasjas ülekuulatud tunnistaja M.J. on oma ütlustes otseselt viidanud O. Ivanovile kui isikule, kellelt ta sai edasimüümiseks narkootikume. Ka on K.V. kinnitanud oma ütlustes, et narkootikume sai ta maist kuni juulini 2009 nimelt O. Ivanovilt. K.V. taolisi ütlusi on kinnitanud ka tunnistaja K. P. , kes on O. Ivanovis äratundnud isiku kellelt K.V. sai narkootikume ja kellele K.V. andis narkootikumide müügist saadud raha. Lähtudes ülaltoodud tunnistajate ütlustest, milliseid toetavad kaudselt ka kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingute käigus kogutud tõendid ning ekspertiiside tulemused, leiab ringkonnakohus, et O. Ivanovi süü narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises on tõsikindlalt tõendamist leidnud. Apellatsioonis palub O. Ivanov tagastada temalt konfiskeeritud raha, kuna leiab, et uurimise käigus ei ole tõendatud, et see on saadud kriminaalsel teel. Kuigi apellatsioonis ei ole välja toodud millises summas sularaha tagastamist O. Ivanov konkreetselt nõuab, saab tema taotlusest siiski teha järelduse, et süüdistatav taotleb temalt
konfiskeeritud sularaha tagastamist summas, mis on ära toodud kohtuotsuse leheküljel 23 punktides 1.5 ja 1.6 all (kd XXIV tl 149). Ringkonnakohus leiab, et O. Ivanovi taoline väide on põhjendamatu. Maakohus on kohtuotsuses põhjalikult analüüsinud O. Ivanovi enese ja tema abikaasa legaalseid sissetulekuid aastatel 2008 ja 2009 ning kõrvutanud neid perekonna väljaminekutega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase analüüsiga ning leiab samuti, et arvestades O. Ivanovil legaalse sissetuleku puudumist ning tema elatustaset, saab O. Ivanovilt konfiskeeritud raha puhul olla tegemist vaid kuritegelikul teel saadud rahaga.
Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri apellatsioonis esitatud väitega tunnistada O. Ivanov, A. Flotov ja A. Pintšuk süüdi KarS § 184 lg 21 p 1,2 järgi, s.o on narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises kuritegeliku ühenduse poolt ja suure varalise kasu saamise eesmärgil. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, miks ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes võimalik süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 184 lg 21 p 1,2 järgi. Prokurör on oma taotluses, tunnistada süüdistatavad süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 järgi, toetunud eelkõige süüdistatavate poolt ebaseaduslikult käideldud narkootikumide arvestuslikule kogusele ning nimetatud koguse müügist saadud arvestuslikule tulule. KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast taolist süütoekoosseisu tunnust, millele kuriteo objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, siis ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-38-11 leidnud, et kvalifitseerimaks süüdlase käitumist narkootilise aine suures koguses käitlemisena KarS § 184 lg 21 p 1 järgi tuleb konkreetse kriminaalasja pinnalt selgitada, millistel sisemistel ajenditel narkootilist ainet käideldi. Samas juhib kriminaalkolleegium tähelepanu asjaolule, et KarS § 184 tunnistab tervikuna karistatavaks narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemise suures koguses. Tuletades ainuüksi taolise aine suure koguse pinnalt toimepanijal suure varalise kasu saamise eesmärgi, poleks enam võimalik piiritleda KarS § 184 lg-s 1 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine põhikoosseisu sama sätte lg 21 p-s 1 ette nähtud kvalifitseeritud koosseisust. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, loeb tuvastatuks, et süüdistatavad käitlesid narkootilist ainet tõepoolest suurtes kogustes. Nii on M.J. ile üle andnud vähemalt 2,02 kg, K.V. le 1,8 kg, S.V. ile minimaalselt 3,7 kg amfetamiini. Lisaks väiksemad kogused narkootikume, mis on samuti tuvastamist leidnud. Pole aga tuvastatud, millise kasu eesmärgil O. Ivanov, A. Flotov ja A. Pintšuk käesolevas asjas kindlakstehtud narkootikumide koguse edasiandmisel tegutsesid. Prokurör on apellatsioonis leidnud, et kuivõrd narkokuritegude puhul on nende kuritegude korduva toimepanemise oht suurem võrreldes teiste kuriteo liikidega, siis on tõendatud asjaolu, et süüdistatavad soovisid ka tulevikus jätkata narkootikumide müümist ning taotlesid seega suurt varalist kasu.
Ringkonnakohus leiab, et taoline prokuröri deklaratiivne väide narkokuritegude korduva toimepanemise ohu suuruse kohta, ei tõenda veel, et süüdistatavad soovinuks jätkata narkootikumide ebaseaduslikku käitlemist. Seda enam ei tõenda taoline väide, et süüdistatavad olid seadnud enesele eesmärgi saada narkootikumide müügist nimelt suurt varalist kasu. Ringkonnakohtu arvates ei tõenda süüdistatavate eesmärki saada suurt varalist kasu ka müügi aktiivsus, sest ainuüksi sellise tegevustunnuse abil pole võimalik tuvastada kas süüdistatavad tegutsesid lihtsalt varalise kasu saamise või suure varalise kasu saamise eesmärgil. Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et isegi süüdistatavatele esitatud süüdistusest ei nähtu, et nad oleksid tegutsenud narkootikumide käitlemisel suure varalise kasu saamise eesmärgil. Ülaltoodud asjaoludel puudub ringkonnakohtul alus järeldada, et narkootilise aine käitlemisel olid süüdistatavad seadnud enestele eesmärgiks suure varalise kasu saamise KarS § 184 lg 21 p 1 mõttes. Kuivõrd maakohus ja ringkonnakohus on leidnud, et kriminaalasjas ei ole tuvastatud kuritegeliku ühenduse loomine ja sinna kuulumine süüdistatavate poolt, siis puudub õiguslik alus O. Ivanovi, A. Flotovi ja A. Pintšuki süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 p 2 järgi. Apellatsioonis on prokurör taotlenud O. Ivanovi ja A. Flotovi suhtes kohaldada KarS § 84 sätteid ning välja mõista O. Ivanovilt konfiskeerimise asendamiseks 43 907.30 eurot ja A. Flotovilt 29 718.91 eurot. KarS § 84 moodustab süüteoga saadud vara konfiskeerimise regulatsiooni (KarS § 831) suhtes erinormi, andes kohtule pädevuse süüteoga saadud vara võõrandamise, äratarvitamise või selle äravõtmise võimatuse või ebaotstarbekuse korral mõista süüdlaselt välja summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Sarnaselt KarS §-dega 831 ja 832 on konfiskeerimise asendamise eesmärk takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. Samas peab konfiskeerimise asendamisel määratav summa vastama KarS §-s 831 kui ka §-s 832 toodud konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Kuigi ringkonnakohus loeb tõendatuks süüdistatavate O. Ivanovi ja A. Flotovi poolt müüdud narkootikumide kogused, leiab kohus ometi, et kriminaalasjas ei ole tõsikindlalt kindlaks tehtud narkootikumide müügist saadud tulu. Seetõttu, nõustudes maakohtuga, ei pea ka ringkonnakohus võimalikuks süüdistatavate suhtes KarS § 84 kohaldamist. N. Savenkovi süüdistus KarS § 263 p 3 järgi. Käsitletavas kuriteoepisoodis pole vaidlust selle üle, et N. Savenkov tulistas 28. septembril 2009 kella 21.00 paiku Tartu linnas Soola tänaval Aleksandri ja Turu tänava vahelisel lõigul, olles sõiduautos, läbi kõrvalistujapoolse tagumise avatud akna kaks lasku. Apellatsioonides leitakse, et N. Savenkov tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, sest ta tegutses hädakaitse seisundis KarS § 28 lg 1 mõttes. Nimetatud taotlust põhjendatakse väitega, et 28. septembril 2009 toimus Tartus Vana Kaubamaja taga asuvas parklas rünne sõidukile, milles viibis ka N. Savenkov ning tunnetades ohtu oma tervisele tulistaski ta ründe tõrjumiseks stardipüstolist. Taolise kaitseversiooni esitasid N. Savenkov ja kaitsja ka maakohtu istungil.
Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses igakülgselt käsitlenud apellatsiooni aluseks olevaid vastuväiteid ja need ümberlükanud. Maakohtu sellekohane siseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitav. Apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitatud apellantide poolt uusi asjaolusid, mis seaksid maakohtu sellekohased põhistused kahtluse alla ning tingiksid maakohtu otsuse tühistamise. Ringkonnakohtu arvates lükkavad kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajad veenvalt ümber apellatsioonides esitatud väited nagu oleks autot, kus viibis N. Savenkov, rünnatud tunnistajate poolt mingite keppidega ning purustatud sõiduki juhipoolne esi- ja tagumine klaas. Tunnistajad T.M. ja K. K. on kinnitanud, et autole järelejooksvatel isikutel midagi käes ei olnud. Samasisulisi ütlusi on andnud ka tunnistaja T. R. . Ringkonnakohtul puudub alus kahelda nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Nimetatud ütluste usaldusväärsust suurendavad ringkonnakohtu arvates veelgi tunnistaja S.T. ütlused, kes viibis samas autos N. Savenkoviga. S.T. ütluste kohaselt märkasid nad Vana Kaubamaja taga asuvasse parklasse sõites seal A. M. tuttavaid. Kuna nad kartsid eelnevalt A. M. le kuuluvate esemete varguse tõttu pahandusi, siis otsustati parklast võimalikult kiiresti lahkuda. Sõidetigi Turu ja Soola tänavate ristmikule. Mõned A. M. sõpradest hakkasid autole järele jooksma ning kuna sõiduk peatus valgusfoori ees, siis jooksjad jõudsid autole järgi. S.T. ütluste kohaselt lõi keegi järele jõudnutest käega vastu juhipoolset tagumist klaasi, kuid sellest midagi ei juhtunud. Seejärel N. Savenkov tulistaski, jälitajad jäid maha ning nemad sõitsid minema. Seega langevad tunnistajate ütlused tekkinud situatsiooni tehiolude kirjeldamisel kokku ning ringkonnakohtul puudub alus kahelda nende usaldusväärsuses. Samas lükkavad need ümber süüdistatava A. Savenkovi ütlused, nagu oleksid sõidukile järele jooksjad asunud neil käes olnud keppidega peksma sõidukit milles ta viibis. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatud väitega nagu ei omaks antud kuriteoepisoodile õigusliku hinnangu andmisel tähtsust autos istujate hilisem käitumine. Kuriteo toimepanemine on tõepoolest ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Isiku teoeelne- ja järgne käitumine võib anda teavet lisaks teo objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. Nimetatud kriminaalõiguslikule praktikale toetudes leiab ringkonnakohus, et isiku konkreetsele teole hinnangu andmiseks tulebki vaadelda tema tegevust nii enne kui ka pärast teo toimepanemist. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et 28. septembril 2009 varastasid A. Pintšuk ja A. Bajev A. M. le kuulunud kõlarid ning võimendi. Kohtudes sama päeva õhtul kannatanu sõpradega Tartu Vana Kaubamaja taga asuvas parklas, mõistsid A. Pintšuk, A. Bajev ja S.T. , kes samuti oli teadlik toimepandud vargusest, et taoline kohtumine ei ole juhuslikku laadi ning neile võidakse parklas viibinud isikute poolt põhjustada ebameeldivusi. Samuti mõistsid nad, et kinnipidamisel võib neid ähvardada kriminaalsüüdistus. Ringkonnakohtu arvates oli nimelt taoline kartus autosviibijate käitumist suunavaks põhjuseks ning autos viibijate eesmärgiks oli põgenemine vältimaks võimalikku kinnipidamist. Ringkonnakohtu arvates saab taolise järelduse teha S.T. sellesisulistest ütlustest lähtudes.
Eeltoodust tuleneb, et sõidukis viibinute parklast ärasõitu ei põhjustanud mitte hirm neile kuulunud vara hävitamise ees, vaid soov vältida toimepandud vargusega kaasneda võivaid ebameeldivaid tagajärgi. Ringkonnakohus leiab, et taolise eesmärgi olemasolu kinnitab ka autosviibijate hilisem käitumine, kus sõiduk jäeti maha ning politseisse tehti hoopis avaldus selle ärandamise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et autosviibijate soov oli igati varjata enda osalemist nii varasemas varguse toimepanemises kui ka N. Savenkovi poolset stardipüstolist tulistamist. Ringkonnakohus leiab, et nimelt lähtuvalt autosolijate soovist vabaneda isikutest, kes püüdsid neid varguse toimepanemise pärast kinni pidada, oli tingitud ka N. Savenkovi poolne tulistamine, mitte aga oht süüdistatava tervisele, nagu väidetakse apellatsioonides. Ringkonnakohtu arvates on tähelepanuvääriv siinjuures asjaolu, et mitte keegi teine autosviibinutest, peale N. Savenkovi, ei ole kinnitanud nagu oleksid nad tunnetanud ohtu oma tervisele. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kuivõrd kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud nagu oleks A. Bajevi poolt juhitud sõidukit rünnatud mingite esemetega või oleks kuidagi muul viisil rünnatud N. Savenkovi, siis puudus viimasel igasugune alus arvamuseks nagu tõrjuks ta stardipüstolist tulistades vahetut või vahetult eesseisvat rünnet. Pealegi istus N. Savenkov sõiduki tagaistmel kõige parempoolsemana ning tema ja oletatavate ründajate vahele jäid A. Pintšuk ja P.P. , kes samas mingit ohtu oma tervisele ei tunnetanud. Ülalesitatuga loeb ringkonnakohus apellatsioonides esitatud väited N. Savenkovi ründamise kohta ümberlükatuks ning leiab, et N. Savenkov ei tegutsenud tulistamisel hädakaitseseisundis. Kohtu seisukoht O. Ivanovile, A. Flotovile, A. Pintšukile ja N. Savenkovile mõistetud karistuste osas. O. Ivanovi kaitsja taotleb süüdistatavale KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi mõistetud karistuse vähendamist põhjendusel, et varasemalt pole O. Ivanov toime pannud narkootikumidega seotud kuritegusid. Ringkonnakohus leiab, et isiku karistamise aluseks on eelkõige isiku süü, s.o kuivõrd on tema tegevus talle etteheidetav ning seega ei saa asjaolu, kas isik on varem teatavat liiki kuritegusid toime pannud või mitte, olla käesolevas asjas O. Ivanovile mõistetud karistuse vähendamise aluseks. Maakohus on kohtuotsuses igakülgselt analüüsinud O. Ivanovi süü suurust narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega seoses, võrrelnud tema tegevust teiste kaassüüdistatavate osalusastmega narkootikumide käitlemisel ning õigustatult pidanud tema tegevust kõige taunimisväärseimaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning ei pea võimalikuks O. Ivanovile KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi mõistetud karistuse vähendamist. O. Ivanovile KarS §-de 22 lg 2,3 ja 121 järgi mõistetud karistuse vähendamist taotleb süüdistatava kaitsja põhjendusel, et O. Ivanov ei olnud nimetatud kuriteo toimepanemise keskne isik. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu, sest kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad tõsikindlalt, et O. Ivanov oli isikuks, kes kallutas A. Flotovit ja A. Pintšuki A.T. i kehalisele väärkohtlemisele ning osutas samas neile ka igakülgset kaasabi kuriteo toimepanemisel. Seega ei anna nimetatud kaitsja väide alust O. Ivanovile KarS §-de 22 lg 2,3 ja 121 järgi mõistetud karistuse vähendamiseks.
Arvestades O. Ivanovi süü suurust, kuriteo toimepanemise motiivi, kannatanule A.T. ile tekitatud vigastusi ning O. Ivanovi isikut, on ringkonnakohtu arvates põhjendatud O. Ivanovi karistamine nimetatud kuriteo toimepanemise eest sanktsiooni maksimummääras. A. Flotovi kaitsja palub süüdistatavale KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi mõistetud karistust vähendada põhjusel, et kaitsja arvates on A. Flotovi poolt narkootikumide ebaseaduslik käitlemine tõendatud oluliselt väiksemas mahus kui see on näidatud süüdistusaktis. Ringkonnakohus, nagu ka maakohus, luges A. Flotovi süü narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises tõendatuks talle süüdistuses esitatud kogumahus ning seega puudub alus A. Flotovile nimetatud kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistuse vähendamiseks. Ringkonnakohus kvalifitseeris A. Flotovile KarS §-de 25 lg 1,2 ja 113 järgi esitatud süüdistuse ümber ning tunnistas A. Flotovi süüdi KarS § 121 järgi. Tulenevalt süüdistuse ümberkvalifitseerimisest tuleb A. Flotovile mõista karistus vastavalt KarS § 121 sanktsioonile. Arvestades A. Flotovi süü suurust, kuriteo toimepanemise motiivi ja kannatanule tekitatud vigastusi ning A. Flotovi isikut, on ringkonnakohtu arvates põhjendatud A. Flotovi karistamine nimetatud kuriteo toimepanemise eest sanktsiooni maksimummääras, s.o 3 aastase vangistusega. Samas leiab ringkonnakohus, et kuivõrd maakohus kasutas A. Flotovile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisel karistuste osalist liitmist, siis peab ka ringkonnakohus A. Flotovile uue liitkaristuse moodustamisel õigustatuks karistuste osalist liitmist. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus N. Savenkovile mõistetud karistuse vähendamiseks. N. Savenkov on toimepannud I astme isikuvastase kuriteo, s.o mõrva, mis on raskeim isikuvastane kuritegu. Seega on tema süüaste suur. N. Savenkov on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud. Uued kuriteod pani ta toime vahetult pärast vangistusest vabanemist. Arvestades ülaltoodut puudub ringkonnakohtu arvates alus tema karistamiseks KarS § 114 ettenähtud sanktsiooni alammääras nagu seda taotletakse apellatsioonides. Ringkonnakohus kvalifitseeris A. Pintšukile KarS §-de 25 lg 1,2 ja 113 järgi esitatud süüdistuse ümber ning tunnistas A. Pintšuki süüdi KarS § 121 järgi. Tulenevalt süüdistuse ümberkvalifitseerimisest tuleb A. Pintšukile mõista karistus vastavalt KarS § 121 sanktsioonile. Arvestades A. Pintšuki süü suurust, kuriteo toimepanemise motiivi ja kannatanule tekitatud vigastusi ning A. Pintšuki isikut, on ringkonnakohtu arvates põhjendatud A. Pintšuki karistamine nimetatud kuriteo toimepanemise eest sanktsiooni maksimummääras, s.o 3 aastase vangistusega. Küll aga tuleb, arvestades A. Pintšuki süü suurust ning tema kuritegelikku aktiivsust, jätta muutmata talle KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristus. Kohtukulud KrMS § 190 p 1 kohaselt määrab kriminaalmenetluse kulude hüvitamisel menetleja, kes menetluskulud hüvitab ja kui suur on menetluskuludest igaühe osa absoluutsummas või kui see ei ole võimalik, siis murdosana väljendatult. Kuigi menetluskulude väljamõistmist on apellatsioonides vaidlustanud vaid O. Ivanov ja tema kaitsja, peab ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 331 lg 3 võimalikuks laiendada selles osas kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele.
Ringkonnakohus leiab, et kriminaalmenetluse kulude osa kindlaksmääramise eeltingimuseks on kuriteo toimepanemisel osalenud isikute ringi kindlaksmääramine ja alles sellele järgnevalt on võimalik välja tuua iga kuriteos osalenud isiku osa menetluskuludes kas absoluutsummana või murdosana väljendatult. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus O. Ivanovilt, A. Flotovilt, A. Pintšukilt, N. Savenkovilt ja A. Bajevilt menetluskulude väljamõistmisel lähtunud nimetatud põhimõttest ning seetõttu tühistab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse. Süüdistatavatelt väljamõistetud kaitsjatasu. Ringkonnakohus leiab, et O. Ivanovi ja tema kaitsja apellatsioonides esitatud väited kohtukulude väljamõistmise osas, seoses süüdistatava õigeksmõistmisega kahes talle süüks arvatud kuriteos, on õigustatud. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes (31-1-161-08, 3-1-1-4-12) asunud seisukohale, et neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. See tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka määratud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest (XX kd tl 175-179) on maakohus pidanud 21. juunil 2011 koostatud määruses põhjendatuks O. Ivanovi kaitsja S. Musta taotlust tasuda kaitsjale osutatud õigusabi eest 12 042.47 eurot. Lisaks on maakohus rahuldanud kohtuotsusega kaitsja taotluse ning mõistnud kaitsja kasuks välja 613.63 eurot. Kokku on maakohus kaitsjatasuna kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses O. Ivanovilt välja mõistnud 12 790.31 eurot. O. Ivanovi süüdistati käesolevas kriminaalasjas nelja kuriteo toimepanemises, millistest kahes, s.o süüdistuses KarS §-de 22 lg 2,3 - 114 p 1,4 ja 256 lg 1 järgi mõisteti ta maakohtus õigeks ning maakohtu sellesisulise otsuse jättis muutmata ka ringkonnakohus. Kuna O. Ivanovi kaitsja poolt esitatud õigusabi kulude hüvitamise taotlusest otseselt ei nähtu, milline osa arvel näidatud summast seondub konkreetselt süüdistuse nende osade menetlemisega, milles O. Ivanov õigeks mõisteti, tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahtu (KarS § 256 lg 1 väiksemat mahtu kui 1/4), leiab kolleegium, et O. Ivanovilt kaitsjatasuna väljamõistetud kogusummast puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud tegusid 1/3, s.o tasu summas 4 263.44 eurot, mis tuleb jätta riigi kanda. Seega tuleb määratud kaitsjale makstavast tasust O. Ivanovi kanda jätta 2/3, s.o 8 526.88 eurot ning see tuleb välja mõista O. Ivanovilt. Maakohtu 21. juuni 2011 määrusega on maakohus rahuldanud A. Flotovi kaitsja S. Politševi kaitsjatasutaotluse ning mõistnud kaitsja kasuks välja kaitsjatasu 11 712.52 eurot (kd XX tl 195-197). Lisaks on maakohus rahuldanud kohtuotsusega kaitsja taotluse ning mõistnud kaitsja kasuks välja 696.37 eurot. Kokku on maakohus kaitsjatasuna kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses A. Flotovilt välja mõistnud 12 596.79 eurot. A. Flotovit süüdistati kolme kuriteo toimepanemises millistest ühes, s.o süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi mõisteti ta maakohtus õigeks ning nimetatud otsustuse jättis muutmata ka ringkonnakohus.
A. Flotovi kaitsja poolt esitatud õigusabi kulude hüvitamise taotlusest ei nähtu, milline osa arvel näidatud summast seondub konkreetselt süüdistuse selle osa menetlemisega, milles A. Flotov õigeks mõisteti ning seetõttu tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahtu (KarS § 255 lg 1 väiksemat mahtu kui 1/3), leiab kolleegium, et A. Flotovilt kaitsjatasuna väljamõistetud kogusummast puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud tegu 1/4, s.o tasu summas 3 149.20 eurot, mis tuleb jätta riigi kanda. Seega tuleb määratud kaitsjale makstavast tasust A. Flotovi kanda jätta 3/4, s.o 9 447.60 eurot ning see tuleb välja mõista A. Flotovilt. Maakohtu 21. juuni 2011 määrusega on maakohus rahuldanud A. Pintšuki kaitsja R. Napa kaitsjatasutaotluse ning mõistnud kaitsja kasuks välja kaitsjatasu 12 080.82 eurot (kd XX tl 182-184). Lisaks on maakohus rahuldanud kohtuotsusega kaitsja taotluse ning mõistnud kaitsja kasuks välja 613.63 eurot. Kokku on maakohus kaitsjatasuna kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses A. Pintšukilt välja mõistnud 13 242.81 eurot. A. Pintšuki süüdistati viie kuriteo toimepanemises millistest ühes, s.o süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi mõisteti ta maakohtus õigeks ning nimetatud otsustuse jättis muutmata ka ringkonnakohus. A. Pintšuki kaitsja poolt esitatud õigusabi kulude hüvitamise taotlusest ei nähtu, milline osa arvel näidatud summast seondub konkreetselt süüdistuse selle osa menetlemisega, milles A. Pintšuk õigeks mõisteti ning seetõttu tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahtu, leiab ringkonnakohus, et A. Pintšukilt kaitsjatasuna väljamõistetud kogusummast puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud tegu 1/5, s.o tasu summas 2 648.56 eurot, mis tuleb jätta riigi kanda. Seega tuleb määratud kaitsjale makstavast tasust jätta A. Pintšuki kanda 4/5, s.o 10 594.25 eurot ning see tuleb välja mõista A. Pintšukilt. Maakohtu 21. juuni 2011 määrusega on maakohus rahuldanud N. Savenkovi kaitsja A. Saare kaitsjatasutaotluse ning mõistnud kaitsja kasuks välja kaitsjatasu 11 620.58 eurot (kd XX tl 187-189). Lisaks on maakohus rahuldanud kohtuotsusega kaitsja taotluse ning mõistnud kaitsja kasuks välja 613.63 eurot. Kokku on maakohus kaitsjatasuna kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses N. Savenkovilt välja mõistnud 12 50264 eurot. N. Savenkovi süüdistati kolme kuriteo toimepanemises millistest ühes, s.o süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi mõisteti ta maakohtus õigeks ning seda ei vaidlustatud apellatsiooni korras. N. Savenkovi kaitsja poolt esitatud õigusabi kulude hüvitamise taotlusest ei nähtu, milline osa arvel näidatud summast seondub konkreetselt süüdistuse selle osa menetlemisega, milles N. Savenkov õigeks mõisteti ning seetõttu tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahtu, leiab ringkonnakohus, et N. Savenkovilt kaitsjatasuna väljamõistetud kogusummast puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud tegu 1/4, s.o tasu summas 3 125.66 eurot, mis tuleb jätta riigi kanda. Seega tuleb määratud kaitsjale makstavast tasust jätta N. Savenkovi kanda 3/4, s.o 9 376. 98 eurot ning see tuleb välja mõista N. Savenkovilt. Maakohtu 15. juuli 2011 määrusega on maakohus rahuldanud A. Bajevi kaitsja M. Lauri kaitsjatasutaotluse ning mõistnud kaitsja kasuks välja kaitsjatasu 12 502.75 eurot (kd XX tl 201-204). Lisaks on maakohus rahuldanud kohtuotsusega kaitsja taotluse ning mõistnud kaitsja kasuks välja 613.63 eurot. Kokku on maakohus kaitsjatasuna kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses A. Bajevilt välja mõistnud 13 519.02 eurot. A. Bajevit süüdistati kahe kuriteo toimepanemises millistest ühes, s.o süüdistuses KarS § 307 lg 1järgi mõisteti ta maakohtus õigeks ning seda ei vaidlustatud apellatsiooni korras.
A. Bajevi kaitsja poolt esitatud õigusabi kulude hüvitamise taotlusest ei nähtu, milline osa arvel näidatud summast seondub konkreetselt süüdistuse selle osa menetlemisega, milles A. Bajev õigeks mõisteti ning seetõttu tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahtu (KarS § 307 lg 1 väiksemat mahtu süüdistusse kui 1/2), leiab ringkonnakohus, et A. Bajevilt kaitsjatasuna väljamõistetud kogusummast puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud tegu 1/3, s.o tasu summas 4 506.34 eurot, mis tuleb jätta riigi kanda. Seega tuleb määratud kaitsjale makstavast tasust jätta A. Bajevi kanda 2/3, s.o 9 012.68 eurot ning see tuleb välja mõista A. Bajevilt. Kohtukuludena on süüdistatavatelt O. Ivanovilt, A. Flotovilt, A. Pintšukilt ja N. Savenkovilt KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel välja mõistetud ekspertiiside teostamise kulu. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud kulude hüvitamisele kuuluva osa kindlakstegemiseks on vajalik esmalt tuvastada süüdistatavate seotus kriminaalasjas läbiviidud ekspertiisidega ning seejärel on võimalik määratleda igaühe osa nende teostamisel tehtud kulutustes. Kriminaalasjas läbiviidud ekspertiisidest, mis on ära toodud süüdistusaktis (kd XIX tl 40-41) järjekorra numbrite 1.1-1.3; 1.5-1.10; 1.15 ja 1.27-1.31 all näidatud ekspertiisiaktid on läbi viidud seoses narkootikumide käitlemisega O. Ivanovi, A. Flotovi ja A. Pintšuki poolt. Nimetatud ekspertiiside kogumaksumuseks on 5 120.47 eurot. Kuivõrd O. Ivanov, A. Flotov ja A. Pintšuk tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi, siis peab ringkonnakohus võimalikuks jagada narkootikumide käitlemisega seotud ekspertiiside läbiviimisel tehtud kulutused nende vahel võrdsetes osades, s.o igaühe osa on 1 706.82 eurot. A.T. i kehalise väärkohtlemise kuriteoepisoodis on läbiviidud üks ekspertiis (süüdistusakt nr 1.11), mille maksumus on 183.75 eurot. Kuivõrd O . Ivanov, A. Flotov ja A. Pintšuk on A.T. i kehalises väärkohtlemises süüditunnistatud, siis peab ringkonnakohus võimalikuks jagada nimetatud ekspertiisikulu süüdistatavate vahel võrdselt, s.o igaühe osa on 61.25 eurot. R.G. i mõrva kuriteoepisoodis on kriminaalasjas läbiviidud ekspertiisid, mis on süüdistusaktis toodud numbrite 1.16-1.26 all ning nimetatud ekspertiiside kogumaksumuseks on 12 193.38 eurot. R.G. i mõrva panid toime A. Pintšuk ja N. Savenkov ning seega tuleb nimetatud ekspertiiside tasu välja mõista nendelt võrdsetes osades, s.o igaühe osa on 6 096.69 eurot. Seoses N. Savenkovile KarS § 263 p 3 järgi esitatud süüdistusega on kriminaalasjas läbi viidud kolm ekspertiisi (süüdistusakt nr 1.12-1.14) ning nende kogumaksumus on 1 408.61. Samas viidi nimetatud kuriteoepisoodi kohtulikul uurimisel läbi lasujäägiekspertiis mille maksumuseks on 360 eurot (kd XXI tl 3-5). Seega on nimetatud kuriteo uurimisel läbi viidud neli ekspertiisi mille kogumaksumuseks on 1 768.61 eurot ning see tuleb välja mõista N. Savenkovilt. Eeltoodust lähtudes tuleb: O. Ivanovilt välja mõista ekspertiisitasu 1 768.07 eurot (1 706.82+61.25); A. Flotovilt välja mõista ekspertiisitasu 1 768.07 eurot (1 706.82+61.25); A. Pintšukilt välja mõista ekspertiisitasu 7 864.76 eurot (1 706.82+61.25+6 096.69); N. Savenkovilt välja mõista ekspertiisitasu 7 865.30 eurot (1 768.61+6 096.69).
Süüdistatavatelt igalt ühelt kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu 230.48 eurot ning postikulu 22.72 eurot tuleb ringkonnakohtu arvates jätta muutmata. Ringkonnakohus leiab, et koopiad kriminaaltoimikust väljastati kõigile süüdistatavatele võrdses mahus ning seega tuleb neil tehtud kulutused kanda võrdsetes osades. Samuti ka postiteenustele tehtud kulutused. Ülaltoodust lähtudes tuleb O. Ivanovilt KrMS §-de 175 lg 1 p-de 3,4,5,9 ja 10 ning 180 lg 1 alusel välja mõista menetluskuluna sundraha 695.05 eurot, määratud kaitsja tasu 8 526.88 eurot, ekspertiisitasu 1 768.07 eurot, kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 230.48 eurot ja postikulu 22.72 eurot. Kaitsjatasu 4 263.44 euro suuruses summas jätta riigi kanda. A. Flotovilt tuleb KrMS §-de 175 lg 1 p-de 3,4,5,9 ja 10 ning 180 lg 1 alusel välja mõista menetluskuluna sundraha 695.05 eurot, määratud kaitsja tasu 9 447.60 eurot, ekspertiisitasu 1 768.07 eurot, kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 230.48 eurot ja postikulu 22.72 eurot. Kaitsjatasu 3 149.20 euro suuruses summas jätta riigi kanda. A. Pintšukilt tuleb KrMS §-de 175 lg 1 p-de 3,4,5,9 ja 10 ning 180 lg 1 alusel välja mõista menetluskuluna sundraha 695.05 eurot, määratud kaitsja tasu 10 594.25 eurot, ekspertiisitasu 7 864.75 eurot, kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 230.48 eurot ja postikulu 22.72 eurot. Kaitsjatasu 2 648.56 euro suuruses summas jätta riigi kanda. N. Savenkovilt tuleb KrMS §-de 175 lg 1 p-de 3,4,5,9 ja 10 ning 180 lg 1 alusel välja mõista menetluskuluna sundraha 695.05 eurot, määratud kaitsja tasu 9 376.98 eurot, ekspertiisitasu 7 865.30 eurot, kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 230.48 eurot ja postikulu 22.72 eurot. Kaitsjatasu 3125.66 euro suuruses summas jätta riigi kanda. A. Bajevilt tuleb KrMS §-de 175 lg 1 p-de 3,4,5,9 ja 10 ning 180 lg 1 alusel välja mõista menetluskuluna sundraha 417.03 eurot, määratud kaitsja tasu 9012.68 eurot, kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 230.48 eurot ja postikulu 22.72 eurot. Kaitsjatasu 4 506.34 euro suuruses summas jätta riigi kanda. Kaitsjatasud ringkonnakohtu istungil. O. Ivanovi, A. Flotovi, A. Pintšuki, ja N. Savenkovi kaitsjad esitasid ringkonnakohtu istungil taotlused süüdistatavatele osutatud õigusabi eest tasumiseks. Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlused on põhjendatud ja need tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 2 teisest lausest tulenevalt tuleb kaitsjatasud jätta riigi kanda.
Aarne Sarjas
Mati Kartau
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.