Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg
Kohtuasi
Kriminaalasi Z.O süüdistuses KarS § 263 p-de 3 ja 4 ning § 25 lg-te 1 ja 2 - § 215 lg 2 p 1 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2011. a määrus kriminaalasjas nr 1-10-6559
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Z.O kaitsja määruskaebus
Teised määruskaebemenetluse pooled
Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev
Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
14. september 2011, kirjalik menetlus
vandeadvokaadi
vanemabi
Valli
Murde,
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2011. a määrus, millega jäeti Z.O apellatsioon läbi vaatamata ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
3.Määrata OÜ-le Karl Saavo Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Z.O-le määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 153 (ükssada viiskümmend kolm) eurot ja 41 (nelikümmend üks) senti, sealhulgas käibemaks 25 (kakskümmend viis) eurot ning 57 (viiskümmend seitse) senti.
4.Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 14. veebruari 2011. a otsusega tunnistati Z.O süüdi KarS § 263 p-de 3 ja 4 järgi ning teda karistati vangistusega 1 aastaks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 215 lg 2 p 1 järgi ning teda karistati vangistusega 3 kuuks. Vastavalt KarS § 64 lg-le 1 mõisteti Z.O-le üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 1 aasta ja 3 kuu pikkune vangistus. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu 8. veebruari 2006. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta ja 11 kuu võrra, arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 5.-6. detsembrini 2009 ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat, 2 kuud ja 14 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 8. detsember 2009. Ühtlasi rahuldati A. T. tsiviilhagi ja mõisteti süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 282 eurot ning 49 senti. Sama otsusega tunnistati süüdi J.O, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. 1.1 KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 215 lg 2 p 1 järgi tunnistati Z.O süüdi selles, et tema, olles varem toime pannud varguse, tungis 5. detsembril 2009 kl 04.00 paiku võõra vallasasja omavolilise kasutamise eesmärgil Narvas XXXXXXX XX asuva maja juurde pargitud A. T.-le kuuluvasse sõidukisse, lõhkudes auto vasaku tagumise ukse klaasi, kahjustades roolisamba osa ja lõigates läbi elektrijuhtmed, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, kuna politseiametnikud pidasid süüdistatava sündmuskohal kinni. 1.2 KarS § 263 p-de 3 ja 4 järgi tunnistati Z.O süüdi selles, et 8. detsembril 2009 kl 20.00 paiku Narvas XXXXXXX XX maja taga asuvate garaažibokside juures, grupis J.O-ga, vehkis ta pudelikaelaga V. I. ees, ähvardades sellega kannatanut lüüa ning viimase põgenemisel ajas teda taga. Samuti vehkis süüdistatav noaga R. M.-i ees, püüdes sellega kannatanut lüüa.
2.Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Z.O, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist tema süüditunnistamises KarS § 263 p-de 3 ja 4 ning § 25 lg-te 1 ja 2 - § 215 lg 2 p 1 järgi. Süüdistuses KarS § 263 p-de 3 ja 4 järgi palus apellant teha õigeksmõistva otsuse, ülejäänud osas aga kvalifitseerida tema käitumine KarS § 266 järgi, samuti kergendada karistust.
Apellatsioonis vaidlustati eeskätt maakohtus uuritud tõenditele antud hinnangut ja selle alusel tehtud järelduste õigsust, kuid leiti sedagi, et kohus keeldus alusetult rahuldamast taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks. Z.O väitel osutavad tõendid V. I.-d ja R. M.-i puudutavas kuriteoepisoodis sellele, et kannatanuks on hoopis tema, kuna talle tekitati tõsiseid vigastusi. Viimati märgitust johtuvalt esines alus KarS § 80 kohaldamiseks. Apellant leidis muuhulgas, et temale mõistetud karistus on liiga raske.
3.Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2011. a määrusega jäeti süüdistatava apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohtu arvates uuris maakohus tõendeid kogumis ja põhjendas piisavalt, miks tuleb Z.O süüdi tunnistada KarS § 263 p-de 3 ning 4 ja § 25 lg-te 1 ning 2 - § 215 lg 2 p 1 järgi. Tõenditele antud hinnang välistas võimaluse kvalifitseerida kuritegusid teisiti. Kriminaalmenetlus R. M.-i suhtes lõpetati, sest kannatanu lõi süüdistatavat kirvega, kõrvaldamaks Z.O-st lähtuvat vahetult eesseisvat ohtu. Ründe tõrjumise vahend oli ohu kõrvaldamiseks vajalik ja kaitstav huvi kahjustatavast huvist olulisem. Maakohtule olid teada asjaolud, mis puudutasid taotlust KarS § 80 kohaldamiseks. Samuti on kohtuotsuses kooskõlas KarS §-ga 56 põhistatud, miks tuleb süüdistatavat karistada vangistusega just sellises määras. Z.O süüditunnistamine ja karistamine on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ning üheselt kujunenud seisukohtadega.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Z.O kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohus ei arvestanud määruse tegemisel avaliku korra rasket rikkumist puudutavat kohtupraktikat. Nii pole tuvastatud, kelle turvalisust, elu, tervist ja rahu süüdistatava tegevus häiris. Esimese astme kohus kohaldas kõnealuses küsimuses ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsioonikohus eiras aga KrMS § 306 lg 1 p-s 3 sätestatut, sest vastavalt KrMS § 331 lg-le 1 juhindub ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni korras arutades KrMS 10. peatüki sätetest. Esimese astme kohtu otsuses ilmnevad ebaselgused, millele apellatsioonikohus tähelepanu ei pööranud. Apellatsiooni väidetele vastamata jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ühtlasi ei nähtu maakohtu otsusest, kas kannatanu A. T. ja süüdistatav olid omavahel tuttavad. Nendel asjaoludel ei olnud ringkonnakohus õigustatud jätma apellatsiooni läbi vaatamata.
5.Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev, et kaebus tuleks rahuldada osaliselt. Kriminaalasjas pole tuvastatud, nagu oleks süüdistatav rikkunud kolmandate, konflikti mittepuutuvate isikute õigusrahu. Selle tõttu tuleks tema käitumist vaadelda KarS § 25 lg 2 - § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteona. Muus osas pole määruskaebus põhjendatud, sest V. I. ja R. M.-i ütlused on kooskõlas süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaoludega. Kriminaalasja materjalidele ei vasta kaitsja väide, et maakohtu otsus on vastuoluline. KarS § 25 lg-tes 1 ja 2 - § 215 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul ei oma tähtsust, kas süüdistatav ja kannatanu olid tuttavad.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Varasemas kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Erandit sellest põhimõttest kujutab KrMS § 326 lg 2 teises lauses sätestatud võimalus jätta apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata. Ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased (nt on need suunatud mõne õigusliku keelu rikkumisele) või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega (nt süüteo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määra osas) ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5, 27. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8, 3. juuni 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-43-11, p 6 ja 4. augusti 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-64-11, p 6).
7.Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga selles, et käesolevas kriminaalasjas ei olnud ringkonnakohus õigustatud jätma apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata. Kolleegiumi hinnangul esitas süüdistatav apellatsioonis sisulised tõenditele antud hinnangut, süütegude õiguslikku kvalifitseerimist ja karistuse mõistmist puudutavad väited, mille kohta tuli ringkonnakohtul kujundada läbikaalutud seisukoht kohtumenetluse poolte vahetu ärakuulamise põhjal KrMS 11. peatükis sätestatud korda järgides. Nendel asjaoludel ei saa Z.O apellatsiooni lugeda KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks ja selle läbi vaatamata jätmine on käsitletav KrMS § 339 lg-s 2 toodud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
8.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2011. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Z.O kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada.
9.Z.O kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks 153 euro ja 41 sendi suuruses summas, sealhulgas käibemaks 25 eurot ning 57 senti. Taotluse kohaselt on kaitsjal määruskaebuse koostamiseks aega kulunud 4 tundi. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ punktidest 2 ja 16 rahuldada. Vastavalt KrMS § 187 lg-le 1 jätab kolleegium selle menetluskulu riigi kanda. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.