STKSVEOD OÜ taotlus töövaidlusasjas nr 41/1508/22 töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluse korras hagina läbi vaatamiseks
Tsiviilasja hind
3429,61 eurot
Läbivaatamise viis
17.05.2024, 26.08.2024 istungid
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja: Hageja: S K (IK XXX), elukoht: XXX Hageja lepinguline esindaja: advokaat Marit Seesmaa ([email protected]) Kostja: STKSVEOD OÜ (RK 14457401), asukoht: Kajaka vkt 11, 45411 Eisma küla, Haljala vald Kostja lepinguline esindaja: Killu Kool (e-post: [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt. Mõista STKSVEOD OÜ-lt S K kasuks välja 193,49 eurot (neto). Jätta rahuldamata hageja nõue 3204,60 eurot (bruto).
2.Jätta STKSVEOD OÜ menetluskulud STKSVEOD OÜ kanda. Jätta S K menetluskulud 50% ulatuses S K kanda ja 50% ulatuses Eesti Vabariigi kanda. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab 1/9
2-23-1008 vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
Varasem menetlus
Töövaidluskomisjoni 21.12.2022 otsuses töövaidlusasjas nr 4-1/1508/22 rahuldas töövaidluskomisjon avalduse osaliselt ja mõistis STKSVEOD OÜ-lt S K kasuks välja töötasu summas 225,01 eurot (neto) ning töötasu summas 3204,60 eurot (bruto). Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamise nõude ja TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise nõude ja puhkusetasu nõude.
STKSVEOD OÜ palus töövaidlus vaadata läbi kohtus.
Hageja nõuded ja seisukohad
Hageja töötas kostja ettevõttes kirjakandjana. Tööandja korraldas 01.04.2022 töötajate koosoleku ning selgitas, et ettevõtte koostöö Eesti Postiga lõpeb. Seejuures töötajate töölepingute lõpetamisest ei olnud pooltel juttu. Tööandja esindaja I P võttis seejärel hagejalt töövahendid ja võtmed ära ning viimane enam töökohale sisse ei saanud. Hageja helistas tööandja esindajale mitmeid kordi, küsides töö kohta. Tööandja esindaja ütles, et hageja võib tulla autojuhiks. Hageja ütles, et on nõus koos mehega tulema, kuna mehel on autojuhiload (avaldajal autojuhilube ei ole). Vaatamata sellisele kokkuleppele tööandja töötajale enam konkreetset tööd ei andnud. Hageja on seisukohal, et töölepingut temaga seaduses ettenähtud korras ei lõpetatud.
2022. aastal oli töötasu alammäär 604,37 eurot (neto). 17.01.2022 maksis kostja hagejale 2021. aasta detsembrikuu töötasu summas 550,38 eurot (neto), mis vastab 2021. aastal kehtinud kuutöötasu alammäärale. Kostja maksis 16.02.2022 hagejale jaanuarikuu töötasu summas 550,38 eurot (neto). Hageja pidi saama aga 604,37 eurot (neto) ehk kostja maksis hagejale vähem jaanuarikuu töötasu summas 53,99 eurot (neto). Märtsikuus hagejale veebruarikuu töötasu väljamakset ei tehtud, mistõttu jättis kostja hagejale maksmata veebruarikuu töötasu summas 604,37 eurot neto. Kostja maksis 14.04.2022 hagejale märtsikuu töötasu summas 550,38 eurot (neto) ehk 53,99 eurot (neto) vähem. Hageja viimane reaalne tööpäev oli 01.04.2022 ning et 02.04.2022 toimus varem nimetatud töötajate koosolek. Töötasu nimetatud kahe tööpäeva eest on 65,40 eurot (bruto) (654 eurot ÷ 20 kalendaarset tööpäeva aprillis (15.04.2022 on riigipüha) × 2 tööpäeva) ehk 63,04 eurot (neto). Kokku on kostja hagejale nimetatud nelja kuu eest maksnud töötasu vähem summas 775,39 eurot (neto). Kostja maksis 18.04.2022 hagejale 550,38 eurot ning selgitas, et tegemist on lõpparvega. Kuna töölepingut seaduses ettenähtud korras ei lõpetatud, siis ei saa kõnealust summat käsitleda lõpparvena. Seega on mõistlik 18.04.2022 makstud summa eelnevatel kuudel vähem makstud töötasu arvestusest maha arvata. Kokku on kostja jätnud hagejale maksmata töötasu summas 225,01 eurot (neto).
Kuivõrd ka praegu on poolte vahel kehtiv tööleping, siis see tähendab, et kostjal oli TLS § 28 lg 2 p-st 1 tulenevalt kohustus anda avaldajale kokkulepitud tööd ning avaldajal oli TLS § 15 lg 2 p-dest 1 ja 2 tulenevalt kohustus teha kokkulepitud tööd ja täita töö 2/9
2-23-1008 iseloomust tulenevaid kohustusi kokkulepitud mahus, kohas ja ajal. Pooled ei vaidle selle üle, et alates 03.04.2022 ei ole avaldaja tööülesandeid täitnud.
Pooled ei vaielnud töövaidluskomisjonis ka selle üle, et hageja töötas kahel kuul (s.o juuni ja juuli 2022), müües maasikaid ehk hageja ei olnud nendel kahel kuul valmis kostja juures töötama.
Seega on hagejal TLS § 35 alusel õigus saada aprillikuu eest töötasu alates 03.04.2022 summas 588,60 eurot (bruto) (654 ÷ 20 × 18), kuivõrd kahe tööpäeva eest on avaldajale töötasu juba välja arvestatud. Mai, augusti, septembri ja oktoobrikuu eest tuleb kostjal maksta hagejale töötasu summas 2616 eurot (bruto) (654 × 4). Kokku kuulub hageja kasuks väljamõistmisele saamata töötasu TLS § 35 alusel summas 3 204,60 eurot (bruto).
8.Kuna hageja esitas töövaidluskomisjonile töötasu nõude, siis sellest tulenevalt tuleb nõude aegumisel kohaldada TLS § 29 lg 9, mitte TLS § 3 1, ning seega ei ole hageja nõue aegunud. TvLS § 58 lg 5 kohaselt ei kontrolli kohus töövaidluskomisjoni otsust, vaid lahendab töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluses algusest peale. Seega saab kohus menetleda hageja nõudeid osas, milles töövaidluskomisjon need töövaidlusasjas nr 4-1/1508/22 rahuldas, st töötasu nõudeid summas 3429,61 eurot. Hagi alus on need hageja osundatud asjaolud, mille tuvastamisega hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Hageja ei ole muutnud ka hagi alust, kuna ei ole muutnud hagi nõudega eluliselt seotud faktilisi asjaolusid. Asjaolu, et hageja on kohtule esitatud hagiavalduses tuginenud TLS § 35, ei anna alust väita, et hageja oleks sellega muutnud hagi eset ja alust. Hagi alusena ei ole vaadeldavad hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normid, millele hageja rajab oma nõude ja mille kohaldamist vaidluse lahendamisel hageja kohtult taotleb.
9.Hageja ei nõustu kostja käsitlusega töölepingute lõpetamisest. 01.04.2022 koosolekult ei olnud pooltel juttu töötajate töölepingute lõpetamisest. Tööleping ei saa lõppeda kaudse tahteavalduse, vaikimise või tegevusetusega. Sellest tulenevalt ei ole õige ka kostja seisukoht, et tööleping lõppes poolte kokkuleppel, kuna hageja ei tulnud 02.04.2022 tööle. Lepinguid ei ole võimalik ühepoolse teavitusega kokkuleppel lõpetada.
10.Kostja ise on kinnitanud, et hageja ei saanud jätkata postiljonitööd. Hageja helistas korduvalt ka kostjale ning uuris, millal on kostjal hagejale tööd pakkuda. Hageja ei töötanud mais, augustis ega septembris teise tööandja juures.
11.21.06.2024 täiendas hageja oma seisukohta ja selgitas, et koosolek, kus arutati töötajate üleminekut Omnivasse, toimus 01.04.2022. Toimunud koosolekust sai töötaja aru selliselt, et kuna ruum, kus posti sorteeriti, läheb üle Omnivale, siis on osadel töötajatel võimalik alustada Omnivas tööd. Teised, kes soovivad jääda tööandja juurde tööle, peavad tulema järgmisel päeval samasse kohta, mida hageja ka tegi. Kui hageja jõudis 02.04.2022 aadressile XXX, siis selgus, et tööandjat ei ole kohal. Hageja läks kandekeskuse juhataja H P juurde ning küsis, mis saab tema töösuhtest edasi. H P ütles, et hagejal tuleb rääkida enda töösuhtest T S, kellega on hagejal allkirjastatud tööleping. Hageja helistas korduvalt Tarvo Saarele ning uuris, millal on T S hagejale tööd pakkuda.
12.Hageja ei töötanud mais, augustis ega septembris teise tööandja juures. Hagejale ei ole mais, augustis ega septembris 2022 teistelt tööandjatelt töötasu laekunud. Hageja osaleb Viru - Nigula Vallavalitsuse sotsiaalkomisjoni töös ja osutab KÜ K teenust, mille eest on hagejale tasu makstud. Samas ei takistanud nimetatud tegevused hagejal kostja juures töötamist. 3/9
2-23-1008 Kostja seisukohad
13.Töövaidluskomisjonile esitas hageja poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamise kehtetuks tunnistamise nõude ja töölepingu lõpetamise nõude. Hagimenetluses esitatud hagiavalduses väidab hageja, et kostja ei ole talle alates 02.04.2022 konkreetset tööd andnud ja sellest tulenevalt nõuab hageja töötasu maksmist TLS § 35 alusel. Hageja nõuete näol on tegemist töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamise nõuetega. Hagejal oli TLS § 31 alusel töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks oma õiguste kaitseks töövaidlusorgani või kohtu poole nelja kuu jooksul arvates ajast, mil temale tööd ei antud või alates ajast, mil sai teada töölepingu lõpetamisest poolte kokkuleppel. Hageja ei teinud reaalselt tööd alates 03.04.2022 ja hageja sai töölepingu lõpetamisest poolte kokkuleppel teada 18.04.2022. Kui võtta neljakuulise aegumistähtaja arvestamise aluseks kuupäeva, millest alates hageja reaalselt kostjale tööd ei teinud, so 03.04.2022, siis aegus hageja nõue töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks 03.08.2022. Isegi kui aegumist hakata lugema 18.04.2022 (ajast, mil hageja sai teada töölepingu lõpetamisest poolte kokkuleppel) ka sel juhul on hageja nõue aegunud.
14.17.02.2023 esitatud hagiavalduse täiendamise näol on tegemist hagi eseme ja aluse muutmisega, mida TvLS § 58 lg 5 ette nähtud ei ole. Hagimenetluses nõuab hageja töötasu maksmist TLS § 35 alusel. Töövaidluskomisjonile esitatud avaldusega hageja ei ole TLS § 35 alusel nõuet esitanud. Kostja ei ole nõus hagi eseme ja aluse muutmisega. Kostja on seisukohal, et loobudes 17.02.2023 töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamise nõudest ja töötasu nõuete vähendamise ja suurendamisega muudab hageja kogu senise vaidluse sisu ning TLS § 35 alusel nõude esitamisega hakkab vaidlus toimuma hoopis teise elulise sündmuse üle, kui seda on 26.10.2022 esitatud hagiavalduse aluseks olevate eluliste sündmuste kirjelduses. Tuginedes eeltoodule ei anna kostja oma nõusolekut muuta 17.02.2023 hagiavaldusega 26.10.2022 töövaidluskomisjonile esitatud avalduse nõudeid.
15.Kostja edastas hagejale tahtevalduse lõpetada tööleping poolte kokkuleppel 01.03.2022 korraldatud töökoosolekul suuliselt. Hagiavalduses toob hageja välja 01.04.2022 toimunud koosoleku, kuid seoses koostöölepingu lõppemisega toimus kaks koosolekut. Esimese koosoleku korraldas kostja kuu aega enne koostöölepingu lõppemist AS-iga E, so 01.03.2022. Kostja selgitas töötajatele, et AS-iga E (Omniva) lõppeb alates 01.04.2022 koostööleping. Sellel koosolekult anti teada, et alates 01.04.2022 lõpetatakse töölepingud poolte kokkuleppel ja AS E on nõus jätkama töösuhet töötajatega, kes selleks annavad oma nõusoleku. Samuti anti teada, et töötajatele antud töövahendid tuleb anda üle AS E esindajale hiljemalt 01.04.2022. Teine koosolek toimus 01.04.2022. Sellel koosolekul osales I P, kes on AS E Lääne-Virumaa piirkonna juht. Kuna kostja ja AS E vahel sõlmitud koostööleping lõppes, siis andsid kostja töötajad I P üle töövahendid ja võtmed, mis oli antud neile koostöölepingu raames. Samal koosolekul andis kostja selgelt teada, et alates 02.04.2022 lõpetatakse töölepingud poolte kokkuleppel (TLS § 79) ja kui keegi soovib kostja juures edasi jätkata, siis tuleb sellest teada anda või tulla 02.04.2022 hommikul tööle. Kostja on seisukohal, et hageja sai kostja tahteavalduse lõpetada tööleping poolte kokkuleppel kätte 01.04.2022 toimunud koosolekul. Kostjal oleks olnud hagejale tööd anda, kui hageja oleks tööle tulnud, kostja ei ole keelanud hagejal tööle tulla. Töö tegemiseks puudus hagejal vajadus pääseda töökohale võtmega sisse. Hageja tööülesandeks oli postisaadetiste, reklaami ja perioodika klientidele kohale toimetamine Kunda linnas. Kostja jätkas ka peale 01.04.2022 klientidele postisaadetiste kohaletoimetamist. 2022 I kvartalis töösuhe 6 töötajaga, II kvartalis oli kostjal töösuhe 1 4/9
2-23-1008 töötajaga, III kvartalis töölepingulisi töösuhteid ei olnud, kuid kostja oli sõlminud töö tegemiseks töövõtu lepingud ja IV kvartalis oli töösuhe 1 töötajaga. Hageja ei ole kirjalikul ega ka muul viisil selgelt väljendada oma soovi ja valmisolekut tööd teha ja 02.04.2024 hageja tööle ei tulnud. Vaidlust ei ole selles, et hageja töötas 2022 juunis ja juulis teise tööandja juures, kuid käesolevaks ajaks on kostjale teada, et tegelikult töötas hageja ka mais, augustis ja septembris teise tööandja juures. Hageja müüs Kunda linnas asuva Grossi toidupoe juures olnud väliletis marju, puuvilju ja aiasaaduseid. Hageja sai enda sõnul 18.04.2022 teada, et tööleping on lõpetatud poolte kokkuleppel. Hageja ei ole enne 26.10.2022 töövaidluskomisjonile avalduse esitamist töölepingu lõpetamise kokkulepet tühistanud, samuti ei ole hageja kordagi peale 18.04.2022 (töölepingu lõpetamisest teadasaamine) vastuväiteid töölepingu lõpetamise osas esitanud.
16.Kostjal puuduvad vastuväited selles, et ta on ebaõigesti hagejale arvestanud töötasu ja seetõttu on hagejale teinud väiksemas summas väljamakseid 2022 jaanuari, veebruari ja märtsikuu töötasude osas ja seda kokku summas (53,99 eurot kuus x 3 kuud) 161,97 eurot. Töölepingu lõpetamise kuupäev on 02.04.2022. Hageja oli 2022 aprillis tööl ühe päeva mitte kaks, mistõttu on hagejal õigus saada ühe tööpäeva eest töötasu (63,04:2) 31,52 eurot (netos). Eeltoodule tuginedes tunnistab kostja hageja nõuet 193,49 euro ulatuses ja muus osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
17.Kostja on seisukohal, et hageja töölepingu poolte kokkuleppel kehtetuks tunnistamise, töölepingu lõpetamise nõuded ja TLS § 35 alusel töötasu hüvitamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kui hageja oli arvamusel, et tööleping ei ole lõpetatud ja hageja oli töövõimeline ja valmis töö tegemiseks, siis oleks ta pidanud tööle tulema 02.04.2022, kuid hageja tööle ei tulnud. Hageja võib VÕS § 6 lg 2 järgi olla oma nõudeõiguse kaotanud, sest kostja vastu kuus kuud hiljem oma üllatusliku töötasu nõude maksma panemine on kostja suhtes hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1, TsÜS § 138) lähtuvalt vastuvõetamatu. 17.05.2024 ja 26.08.2024 kohtuistung
18.Hageja täpsustas nõuet ning palus kostjalt hageja kasuks välja nõuda töötasu summas 225,01 eurot netos ja töötasu 3204,6 eurot brutos ja menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja selgitas, et tema käest võeti võtmed ära ja ta eeldas, et temaga võetakse ühendust ja talle pakutakse tööd, kuid keegi ei võtnud temaga ühendust.
19.26.08.2024 jäid pooled varasemalt väljendatud seisukohtade juurde.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
20.Kohus leiab, et hagi tuleb osaliselt rahuldada.
21.Hageja on palunud jätta kohtul vastu võtmata kostja poolt 22.08.2024 esitatud sõnumid. Kohus jätab taotluse rahuldamata ning võtab tõendi asja juurde, kuna hagejal on olnud võimalik nimetatud tõendile vastu vaielda ja tõendid on asjakohased. Aegumine ja nõuete menetlemise lubatavus
22.Esmalt lahendab kohus kostja aegumise vastuväite ning vastuväite, et hageja nõudeid ei saa menetleda, kuna hageja on muutnud töövaidluskomisjonile esitatud nõudeid. Kohus jääb oma varasemalt väljendatud seisukoha juurde. TvLS § 58 lg 3 sätestab, kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis 5/9
2-23-1008 võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Tallinna Ringkonnakohus on 19.10.2020 otsuses 2-18-8896 selgitanud, et: „Kuigi TVK-s avalduse rahuldamata jätmise või osalise rahuldamise korral võib avaldaja esitada TvLS § 58 lg 3 järgi kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas ning hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile, ei tähenda see seda, et hageja ei saanud kohtule esitada uusi nõudeid või olemasolevaid nõudeid suurendada. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et samasuguse sisuga ITLS § 24 lg 3 ei keelanud edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06, p 11) ning hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08, p-d 13–15). Kolleegiumi hinnangul saab sellest tõlgendusest juhinduda ka TvLS § 58 lg 3 kohaldamisel.“ Kohus leiab, et nimetatud seisukoht on ka käesoleval juhul kohaldatav.
23.TVK on mõistnud kostjalt hageja kasuks välja töötasu summas 225,01 eurot neto ja 3204,60 eurot bruto. Kostja on oma taotluses palunud vaadata hageja poolt 26.10.2022 esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras. Kohus on hagejat kohustanud esitama nõuetekohane hagiavaldus. Hageja on esitanud 17.01.2023 saamata jäänud töötasu nõude. 17.05.2024 istungil on hageja selgitanud, et loobub viivise nõudest. Kohus leiab, et hageja sooviks on olnud algusest peale saada töötasu ning õigusliku kvalifikatsiooni, mille alusel töötasu välja mõistetakse, saab anda kohus. Riigikohus on selgitanud, et: „hagi aluse all tuleb mõista neid hageja osundatud asjaolusid, mille tuvastamisega hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Selles lahendis märkis kolleegium samuti, et hagi alusena ei ole vaadeldavad hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normid, millele hageja rajab oma nõude ja mille kohaldamist vaidluse lahendamisel hageja kohtult taotleb“ (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.10.2005 otsus nr 3-2-1-113-05, p 13). Samuti ei saa nimetatud kvalifikatsioon muuta aegumise vastuväite lahendamist.
24.TLS § 29 lg 9 kohaselt on töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Tegemist on erinormiga üldisest nõuete esitamise tähtajast. Seega on kohus seisukohal, et hageja nõue töötasu nõuda ei ole aegunud ja nõude menetlemine maakohtus on võimalik. Hageja töötasu nõue
25.Hageja ei ole kohtusse esitanud oma töölepingu lõpetamisega seonduvalt ühtegi nõuet. Kostja on seisukohal, et kostja ja hageja vahel sõlmitud tööleping on alates 02.04.2022 lõpetatud poolte kokkuleppel ja hageja viimaseks tööpäevaks on 01.04.2022. Hageja on seisukohal, et tööleping on kehtiv.
26.Töötajal on TLS § 1 lg 1 järgi kohustus teha kuni töösuhte lõppemiseni tööd ning tööandjal on kohustus kindlustada töötaja TLS § 28 lg 2 p 1 järgi kokkulepitud tööga ja maksta töö eest TLS § 1 lg 1 ja § 28 lg 2 p 2 järgi kokkulepitud tasu. TLS § 35 kohaselt peab tööandja maksma töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.
27.Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2024 tsiviilasjas 2-21-6183 tehtud lahendi punktis 16.1 selgitanud, et: „Õiguskirjanduses on TLS § 35 kohta selgitatud, et töötajale tuleb maksta keskmist töötasu aja eest, mil töötaja on töövõimeline, töötaja on valmis tööd tegema (s.o saab ja soovib tööd teha) ning tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö 6/9
2-23-1008 tegemiseks vajalikku toimingut (taganud materjalide ja seadmete olemasolu, võimaldanud ruumidesse sissepääsu jne) või on tööandja muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud. Hoolimata ülaltoodud eelduste täitmisest ei ole tööandjal keskmise töötasu maksmise kohustust olukorras, kus töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Näiteks peab tööandja maksma töötajale töötasu olukorras, kui tööandja ei luba töötajat tööle või töötaja keeldub töö tegemisest põhjusel, et tööandja ei ole taganud seadustes sätestatud nõuetele vastavaid ohutuid töötingimusi. Töötasu ei pea maksma juhul, kui töötaja on töökohalt omavoliliselt lahkunud (vt Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde (viimati muudetud 21.03.2024), § 35 p-d 1 ja 2). Riigikohtu praktikast tulenevalt on tööandjal töötaja tööle mitteilmumise korral õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui tööandjal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud (vt 16. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07, p 12 viimane lõik; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19) Eelnevast järeldub, et tööandja peab maksma töötajale üldjuhul tasu tehtud töö eest ning üksnes juhul, kui tööandja jätab töötaja tööga kindlustamata, on töötajal õigus nõuda tasu ka selle aja eest, mil ta tegelikult tööd ei teinud. Samas, ka viimasel juhul ei pea tööandja töötajale tasu maksma, kui töö jäi andmata töötaja süül.“.
28.Kohus möönab, et hagejaga töölepingu lõpetamise asjaolud on ebaselged ja tuvastamata on, kas hageja avaldas tahet töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Samas on kohus seisukohal, et olenemata sellest, kas tööleping oli lõpetatud või mitte (nimetatud asjaolu osas ei ole hageja nõuet esitanud ja seda ei pea ka kohus vaidluse lahendamiseks tuvastama), siis on kohus tuvastanud, et tõendamata on, et hageja oleks 02.04.2022 ja sealt järgnevatel kuupäevadel tööle ilmunud. Hageja selgitused 02.04.2022 tööle minemise osas on vastuolulised. Töövaidluskomisjonis on hageja selgitanud: „Kuhu ma lähen tööle 02.04, kui I P võttis töövõtmed ja kõik asjad vaja ära anda ja minu sissepääs sinna lõppes.“ (dtl 55). 17.05.2024 istungil hageja ei selgitanud, et oleks 02.04.2022 tööle läinud, kuid sellise selgituse lisas hageja oma 21.06.2024 seisukohas (dtl 279). Hageja ei ole samas oma nimetatud väidet kuidagi tõendanud, kuigi kohus on selgitanud vajadust seda teha (dtl 268). Kuna hageja selles osas tõendeid ei ole esitanud, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole 02.04.2022 läinud kostja juurde tööle.
29.Samuti pole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks kostjalt tööd nõudnud. Hageja on kostjale saatnud küll mitmeid sõnumeid (dtl 340 – 343), kuid nendes ei ole hageja mitte nõudnud töö andmist, vaid maksmata töötasu. Riigikohus on 07.12.2011 lahendis nr 3-2-1-117-11 punktis 19 selgitanud, et: „töö küsimise tõendamiseks ei piisa ainuüksi telefonikõnede eristustest. Töö küsimist oleks hageja saanud tõendada e-kirja, lühisõnumi või kostjale muus vormis tehtud avaldusega, millest nähtuks hageja pöördumise sisu.“ Hageja on esitanud oma kõnede eristuse (dtl 204 – 210), kuid sellest ei ole võimalik saada aru, mida hageja kostjalt küsinud on.
30.Kohus leiab, et kostja on ka tõendanud asjaolu, et kostjal oli tööd anda. Kostja on tegutsev ettevõte, kellel 2022 II kvartalis oli 1 töötaja (dtl 104), seega kui hageja oleks kostja poole pöördunud, siis oleks ta pidanud tööd saama. Hageja on väitnud, et kostja ei ole tõendanud, et tal oleks tööd anda, kuid ei ole samas ka esitanud tõendeid lükkamaks ümber kostja väidet. Kohus leiab, et siinjuures ei saa kindlasti eeldada, et kostja tegevus peab olema pidevalt täpselt ühesugune (stabiilne töötajate arv), kostjal peab olema õigus ka oma tegevust ümber korraldada. Hageja juhilubade puudumine ei olnud takistuseks kostja juures töötamisel, see sai takistuseks AS O töötamisel.
31.Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2024 tsiviilasjas 2-21-6183 tehtud lahendi punktis 16.3.4 selgitanud, et: “TLS § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt on töötajal tööandja ees 7/9
2-23-1008 lojaalsuskohustus ning kohustus täita oma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Nendest kohustustest ja üldisest hea usu põhimõttest tulenevalt tulnuks hagejal anda kujunenud olukorras kostjale teada, et ta peab töösuhet jätkuvalt kehtivaks, on valmis ja soovib tööd teha ning vajab selleks kostja kui tööandja korraldusi. Jättes eelneva tegemata, on hageja süüliselt, s.o vähemalt hooletusega toonud kaasa olukorra, kus talle jäid konkreetsed tööülesanded andmata ja ta jäi tööga kindlustamata TLS § 35 tähenduses.“ Hageja ei ole oma 02.04.2022 sõnumis kuidagi adresseerinud seda, et ta soovib tööle naasta (dtl 340), samuti ei ole hageja seda teinud 25.04.2022, kui ta on saanud õigusalast konsultatsiooni (dtl 348). Kui hageja arvas, et ta leping on kehtiv, siis oleks pidanud hageja tööle minema või vähemalt nõudma töö andmist.
32.Kostja on hageja nõudele vaielnud vastu viidates hea usu põhimõtte rikkumisele. Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2024 tsiviilasjas 2-21-6183 tehtud lahendi punktis 16.5 selgitanud, et: „lisaks TLS §-le 35 välistab siinsel juhul hageja töötasunõude hagi esemeks oleva ajavahemiku eest ka üldine hea usu põhimõte, mistõttu tuleks VÕS § 6 lg 2 alusel jätta TLS § 1 lg 1 ja töölepingus sisalduv töötasu maksmist puudutav kokkulepe alates töötaja töö tegemise lõpetamisest kohaldamata. Hea usu põhimõttest tulenevalt oleks vastuvõetamatu, kui tööandja peaks maksma töölepingu formaalsele kehtivusele vaatamata töötajale töötasu, kuigi töötaja tööd ei teinud ega avaldanud töö tegemiseks ka soovi ega valmisolekut, saades samas aru, et tööandja hinnangul on töösuhe kehtivalt lõppenud. Heas usus käituv töötaja annaks sellises olukorras tööandjale teada, et tema hinnangul töösuhe jätkuvalt kehtib ja ta on valmis tööd tegema, võimaldamaks tööandjal anda töötajale tööülesandeid või vajadusel astuda samme töösuhte kehtivalt lõpetamiseks. Samuti oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu see, kui olukorras, kus mõlemad töölepingu pooled on pidanud töösuhet juba ca 1,5 aastat lõppenuks ja kumbki pool pole avaldanud soovi töölepingu täitmiseks, saaks töötaja nõuda tagantjärgi töötasu maksmist tuginedes sellele, et tööleping ei ole kehtivalt lõpetatud.“ Kohus leiab, et nimetatud seisukoht on ka käesoleval juhul kohaldatav. Oluline on ka asjaolu, et hageja ise on tunnistanud, et müüs juunis ja juulis 2022 maasikaid (dtl 55). Hageja ei ole selle perioodi eest töötasu nõudnud, kuid küll on ta leidnud, et järgnevatel kuudel, s.t augustis ja septembris 2022, peaks ta kostja käest töötasu saama. Kohus leiab, et selline sissetuleku konstrueerimine olukorras, kus vahepeal hageja on juba endale ka uue töö leidnud, ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas.
33.Kostja on omaks võtnud, et hagejale on tasumata 193,49 eurot (neto). Arvestades, et hageja alates 02.04.2022 kostja juures tööd ei teinud, siis tuleb töötasu arvestuse juures lähtuda sellest, et viimane töötamise päev on 01.04.2022. Seega kuulub hagejale välja mõistmisele 193.49 eurot. Ülejäänud osas tuleb hageja töötasu nõue jätta rahuldamata.
34.Kohus ei ole analüüsinud tõendeid dtl 243 (TÖR väljavõte tunnistaja andmetega), kuna tunnistaja ei tulnud ütlusi andma. Dtl 285, dtl 311, dtl 314, dtl 318 jj info hageja sissetulekute kohta ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt olulisust.
MENETLUSKULUD
8/9
2-23-1008
35.Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus jätab kostja kulud kostja kanda ja hageja kulud v.a riigi õigusabi kulud hageja kanda. Hageja riigi õigusabi kulud jätab kohus 50% ulatuses hageja kanda ja 50% ulatuses Eesti Vabariigi kanda, kuna kohus on hagejale 21.04.2023 andnud riigi õigusabi koos kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud 50% osamaksetena. Osamaksete suurus määrata kindlaks pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist. Osamakse ei või olla suurem kui 50 (viiskümmend) eurot kuus.
36.Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2024 tsiviilasjas 2-21-6183 tehtud lahendi punktis 19 selgitanud, et: „Töölepingu alusel on tööandjal TLS § 1 lg 1 ja § 28 lg 2 p 2 järgi üldjuhul kohustus maksta töötajale töö eest kokkulepitud tasu. Seega, ehkki siinse vaidluse erandlikel asjaoludel leidis ringkonnakohus, et hagejal ei ole õigust nõuda hagi esemeks oleva ajavahemiku eest töötasu, ei saa öelda, et hageja oleks pöördunud oma töölepingust tulenevate õiguste kaitseks kohtusse selgelt alusetult. [...] Arvestades tööandja tugevamat positsiooni töösuhtes ning eelduslikult suuremat teadlikkust töösuhte sõlmimise ja lõpetamise nõuetest, saab tekkinud ebaselget olukorda kostjale isegi suuremal määral ette heita kui hagejale.” Ka käesoleval juhul on hageja ja kostja töölepingu lõpetamise vormistamine puudulik ja sellest on suuresti tingitud ka käesolev vaidlus. Töölepingu ja muude töösuhte dokumentide vormistamise kohustus lasub tööandjal, seega oleks äärmiselt ebaõiglane kostja menetluskulude hagejalt välja mõistmine.
37.TsMS § 177 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. (digitaalallkiri) Liina Naaber-Kivisoo kohtunik
9/9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.