2-15-131/15 - Täitmine - Kaebused kohtutäituri otsuste peale - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

5.Maakohus jättis 27.02.2015.a kohtumäärusega kaebuse kohtutäituri otsusele rahuldamata. TMS § 93 lg 2 I lause kohaselt peab suulise enampakkumise võitja tasuma kohe pärast enampakkumise lõppemist 1/10 ostuhinnast, kui ostuhind ületab 12 700 eurot, ülejäänud hind tuleb tasuda 15 päeva jooksul. TMS § 93 lg 21 kohaselt peab elektroonilise enampakkumise võitja tasuma ostuhinna enampakkumise päevale järgneval tööpäeval TMS § 93 lg-s 3 sätestatud viisil. Kui ostuhind ületab 12 700 eurot, tuleb ostuhinnast 1/10 tasuda enamapakkumisele järgneval tööpäeval ning ülejäänud hind 15 päeva jooksul. Viidatud TMS § 93 lg-test 2 ja 21 nähtuvalt ei tee seadus vahet ostuhinna tasumise korras suulise enampakkumise võitjale võrrelduna elektroonilise enampakkumise võitjaga. Seejuures sätestab TMS § 93 lg 1 suulise enampakkumise võitjale kohustuse tasuda ostuhind kohe pärast enampakkumise lõppemist. Elektroonilise enampakkumise võitja suhtes analoogset regulatsiooni (ostuhinna tasumise tähtaeg juhuks kui ostuhind ei ületa 12 700 eurot) TMS ei sisalda. TMS § 93 lg 6 sätestab, et ostja taotlusel pikendab kohtutäitur TMS § 93 lg-s 2 sätestatud ostuhinna tasumise tähtaega täiendavalt 15 päeva võrra. Analoogne regulatsioon § 93 lõike 21 tarvis puudub (TMS § 93 lg 6 ei sisalda viidet lõikele 21). TMS § 931 lg 1 (mis reguleerib ostuhinna tasumist laenuga) kohaselt, kui ostja soovib osta sundenampakkumisel müüdavat asja krediidiasutuse väljastatava laenuga, peab ta sellest kohtutäiturile teatama kohe pärast tema pakkumise parimaks tunnistamist. Sättest ei tulene erinevust suulise enampakkumise ja elektroonilise enampakkumise ostja jaoks. TMS § 931 lg 2 järgi ei kohaldata ostjale ostuhinna tasumisel laenuga TMS §-s 93 sätestatud ostuhinna 1/10 ega ostuhinna kohese tasumise kohustust. Ostja kohustub tasuma kogu ostuhinna või tagama ostuhinna tasumise kohustuse täitmise krediidiasutuse poolt 15 päeva jooksul parimaks pakkumiseks tunnistamise päevale järgnevast päevast arvates. Sellest järeldub seadusandja tahe võimaldada enampakkumisel osalejale ostuhinna tasumist pangalaenuga, sätestades selleks täiendava tähtaja andmise võimaluse (ostuhinna tasumise tähtaja pikendamist kohtutäituri poolt ostja avalduse alusel). Arvestades: 1) PS § 12 lauset 1, mille kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed; 2) täitemenetluse eesmärki – võlausaldaja nõude rahuldamine võimalikult efektiivselt; 3) asjasse puutuvaid TMS sätteid nende koosmõjus; 4) üldiselt kehtivat in dubio pro creditore põhimõtet, mis tähendab kohtutäituri õigust tõlgendada vaieldavaid asjaolusid võlausaldaja kasuks (antud juhul TMS § 93 tõlgendamist selliselt, et TMS §-st 93 ei tulene eeliseid suulise enampakkumise ostjale elektroonilise enampakkumise ostjaga võrreldes ostuhinna tasumise tähtaja täiendava pikendamise osas); 5) et puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks peaks suulise enampakkumise ostjat kohtlema erinevalt elektroonilise enampakkumise ostjast; 6) arvestades kohtupraktikat nii võrdse kohtlemise (Riigikohtu praktika) kui ka TMS § 93 lg 6 tõlgendamise osas (Tallinna Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-14-52640), leiab kohus, et avaldajate kaebus kohtutäituri 22.12.2014.a otsusele tuleb jätta rahuldamata. Ilmselgelt on TMS § 93 regulatsioonis (lõikes 6 viite puudumine lg-le 21) tegemist seaduse lüngaga (mida on tunnistanud ka Justiitsministeerium enda vastuses puudutatud isiku III ettepanekule TMS § 93 lg 6 täiendamiseks), mis on ületatav tõlgendamise kaudu. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 teisest lausest jättis kohus menetluskulud avaldajate kanda võrdsetes osades. Kuna kohus ei olnud menetlusosalistele korraldusi menetluskulude nimekirjade esitamiseks andnud, siis kohus selgitas, et juhindudes TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist.

6.Avaldajad esitasid 13.03.2015.a määruskaebuse Harju Maakohtu 27.02.2015.a määruse peale. Avaldajate hinnangul ei ole maakohus kohtumäärust piisavalt põhjendanud ning määruses toodud põhjendused on motiveerimata. Kohus jättis kehtiva seaduse kohaldamata. Avaldajad ei ole maakohtu seisukohtadega nõus. Avaldajatele ei ole seadusandja tahe suulise ja elektroonilise enampakkumise ostuhinna tasumise tähtaja täiendava pikendamise regulatsiooni eristamiseks teada, kuid see ei oma avaldajate arvates ka mingit menetluslikku tähendust, kuna kohus peab kohaldama kehtivat seadust. Kohtu arvamus, et olukord on vaieldav ja seega tuleks lähtuda teatud õiguspõhimõtetest, on õiguslikult ekslik. Kuna käesolevale olukorrale on ettenähtud kehtiv ja selge seadusandlus, siis tuleb lähtuda kehtivast seadusandlusest, mitte aga üldpõhimõtetest. Kohus pole tuginenud seadussättele, mis lubaks jätta kehtiva seaduse kohaldamata ja lähtuda põhimõtetest ja nn põhjendustest. TMS-i asjakohaseid paragrahve ei ole Riigikohtu poolt põhiseadusega vastuolus olevateks tunnistatud ning seega oleks kohus pidanud lähtuma kehtivast seadusest, kõnealuse juhtumi asjaoludest ja rahuldama avaldajate esitatud kaebuse. Järelikult saab kohtulahendil, millega jäetakse kehtiv ja Riigikohtu poolt põhiseadusvastaseks tunnistamata seadus kohaldamata, olla ainult deklaratiivne iseloom, sest põhiseadusvastasuse siduva kindlakstegemise pädevus ja volitus on vastavalt PS § 149 lg 3 teisele lausele ja § 152 lg-le 2 ainult Riigikohtul. Kõike seda arvestades ei saa tähendada konkreetset vaidlust lahendava kohtu põhiseadusvastasuse deklaratsioon õigusakti vastuolu põhiseadusega PS § 152 lg 1 tähenduses. Seadus ja muu õigusakt on PS § 152 lg 1 mõttes põhiseadusega vastuolus siis, kui Riigikohus on PS § 149 lg 3 teise lause ja § 152 lg 2 alusel seda siduvalt tunnistanud. Kohtu hinnangut, et tegemist on seaduse lüngaga, mis on ületatav tõlgendamise kaudu, ei oska avaldajad kommenteerida, kuid kuna antud seadusesätet ei ole põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud, siis ei ole avaldajad antud osas kohtu arvamusega nõus. Kui kohus leidis, et tegemist on väidetava seaduse lüngaga, siis võib tegemist olla riigivastutusega ning puudutatud isikud II ja III võiksid pöörduda riigi vastu nõudega tekitatud kahju hüvitamiseks. Avaldajad ei vastuta seaduse lünga eest ja seega on neil põhjendatud alus ja õigus lähtuda kehtivast seadusest. Ei ole menetluslikult ega õiguslikult alust üle kanda vastutust väidetava seaduse lünga eest avaldajatele, kes ei võta ega saagi võtta osa seadusloomest. Kui seadusandja pole teinud muudatusi, siis järelikult ongi seadusandja tahe selline, et sellisel kujul seadus kehtib. Igasuguste põhimõtete kohaldamisega ei ole võimalik vabandada ega asendada kehtiva seaduse kohaldamata jätmist. Avaldajad pöördusid kaebusega kohtusse põhjusel, et kohtutäitur ei ole lähtunud tema tööd reguleerivast seadusest, mistõttu on avaldajad kannatanud kahju. Kohus aga tõlgendas oma määruses kehtivat seadust ebaõigesti (pigem jättis kehtiva seaduse kohaldamata, kuigi mingit õiguslikku alust seaduse kohaldamata jätmiseks menetluslikult polnud), märkides et tegemist on seaduselüngaga, samas kui tegemist on kehtiva seadusega ja antud seadusesätteid ei ole põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud. Kui on olemas kehtiv seadus, siis põhimõtetest lähtumine ei ole mingil juhul põhjendatud. Kui kohus süvenes põhimõtetesse, siis on igal juhul kaebajate põhimõtted ja huvid ülekaalukamad, kui puudutatud isikute II (huvi müüa kinnistu) ja III (huvi saada odavalt kinnistu, selle arendamise eesmärgil) põhimõtted ja huvid, kuna enampakkumisel müüdud kinnisasi on ainus kaebajate elukoht, neil ei ole kuskile minna ja see huvi on väärtuslik ning väärib seda, et pooled ja kohus lähtuks seadusest, mitte aga põhimõtetest. Avaldajad palusid jätta menetluskulud puudutatud isiku I kanda.