Gennadi Bõkovi hagi Narva linna vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks 6 589,50 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 18. septembri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Gennadi Bõkovi apellatsioonkaebus Narva linna vastuapellatsioonkaebus 10. märts 2015
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Gennadi Bõkov (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Maria MägiRohtmets Vastuapellant (kostja): Narva linn, esindaja vandeadvokaat Tõnis Juurmann
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 18. septembri 2014 otsus osaliselt väljamõistetud hüvitise suuruse osas (otsuse resolutsiooni punkt 4) ja välja mõista Narva linnalt Gennadi Bõkovi kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku
lõpetamise eest kuue kuu keskmise töötasu ulatuses summas 13 179 eurot (kolmteist tuhat ükssada seitsekümmend üheksa eurot).
2.Muus osas jätta Viru Maakohtu 18. septembri 2014 otsus muutmata.
3.2.Tuvastada Gennadi Bõkovi ja Narva linna vahel sõlmitud töölepingu nr 244 ülesütlemise tühisus.
3.3.Lõpetada Gennadi Bõkovi ja Narva linna vahel sõlmitud tööleping nr 244 alates 31.10.2013.
3.4.Välja mõista Narva linnalt Gennadi Bõkovi kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise töötasu ulatuses summas 13 179 eurot (kolmteist tuhat ükssada seitsekümmend üheksa eurot).
3.5.Välja mõista Narva linnalt Gennadi Bõkovi kasuks hüvitiselt (13 179 eurot) sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 31.10.2013 kuni 30.03.2015 eest summas 1529,61 eurot (üks tuhat viissada kakskümmend üheksa eurot 61 senti) ja alates 31.03.2015 kuni põhinõude 13 179 eurot kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.“
4.Gennadi Bõkovi apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Narva linna vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
1.Menetluskulud maakohtus jätta 67% ulatuses Narva linna kanda ja 33% ulatuses Gennadi Bõkovi kanda.
2.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Narva linna kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Gennadi Bõkov (hageja) esitas 27. novembril 2013 hagi Narva linna (kostja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest summas, mida hagejal olnuks õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel, hüvitis hageja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses ja viivis hüvitisnõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 31.10.2013 kuni kohase täitmiseni. Hagiavalduses märgitu kohaselt oli poolte vahel sõlmitud tööleping nr 244, mille alusel töötas hageja Narva Kreenholmi Gümnaasiumis (NKG) erinevatel perioodidel erinevatel töökohtadel (õpetaja, õppealajuhataja, direktor). 31.10.2013 sai hageja kätte töölepingu ülesütlemisavalduse, millega kostja ütles hageja sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles. Väidetavalt on hageja eiranud kollektiivlepingut, sh rikkunud informeerimise ja konsulteerimise kohustust, ning teenistusliku järelevalve käigus on tuvastatud olulised rikkumised, mille tulemusel on kostja kaotanud usalduse hageja vastu (TLS § 88 lg 1 p 5) ning mille tõttu on hageja põhjustanud Narva Haridustöötajate Liidu (NHL) usaldamatuse kostja vastu (TLS § 88 lg 1 p 6). Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemine on tühine. Ülesütlemisavalduses loetletud puudused on ebaolulised. Kostja oleks pidanud tegema hagejale hoiatuse ning andma hagejale mõistliku aja rikkumiste kõrvaldamiseks. Hageja ei ole rikkunud kollektiivlepingut ega informeerimise ja konsulteerimise kohustust. Nn teenistusliku järelevalve käigus tuvastatud puudused ei saa mingil juhul olla töölepingu ülesütlemise aluseks. Kostja ei ole ülesütlemisavaldust esitanud mõistliku aja jooksul pärast väidetavatest rikkumistest teadasaamist.
2.Kostja Narva linn vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt tõid ülesütlemisavalduses viidatud rikkumised ja hageja käitumine rikkumiste ilmnemisel kaasa kostja usalduse kaotuse hageja suhtes. Kollektiivlepingu täitmine oli hageja töökohustuseks. Hageja oli kohustatud täitma informeerimise ja konsulteerimise nõuet ning ülesütlemisavalduses viidatud rikkumised on tõendatud. Töölepingu erakorraline lõpetamine TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel on õiguspärane ja põhjendatud. Töölepingu ülesütlemisel usalduse kaotuse tõttu ei pea eelnema hoiatust. Hageja nõue hüvitise saamiseks kuue kuu keskmise töötasu ulatuses on alusetu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 18. septembri 2014 otsusega hagi osaliselt, tuvastas G. Bõkovi ja Narva linna vahel sõlmitud töölepingu nr 244 ülesütlemise tühisuse, lõpetas G. Bõkovi ja Narva linna vahel sõlmitud töölepingu nr 244 alates 31.10.2013, mõistis välja Narva linnalt G. Bõkovi kasuks hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 6 589,50 eurot ning viivise hüvitiselt (6 589,50 eurolt) alates 31.10.2013 kuni nõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis muus osas hagi rahuldamata ning menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on ülesütlemisavalduse puhul tegemist tahteavaldusega, mille tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS §-st 75. Ülesütlemisavalduses ei ole konkreetselt viidatud, millal ja kelle suhtes rikkus hageja informeerimise ja konsulteerimise kohustust ning millist informatsiooni ei ole hageja ametiühingule edastanud. Kuivõrd töövaidluskomisjoni otsustes ning Katrin Looki päringutes on viidatud ainult kahele juhtumile (S.T ja S.Vi koondamine), leidis maakohus, et kostja käsitluse järgi oli usalduse kaotus tingitud just nende töötajate koondamisega seotud informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumisest.
Ülesütlemisavalduse p-s 1.1 heidetakse hagejale ette informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumist. Asjakohasteks punktideks kollektiivlepingus võivad olla p-d 2.1 ja 2.4. NHL-i märgukirjas on viidatud ka kollektiivlepingu p-dele 6.3, 13.1 ja TLS § 89 lg-le 4, nendele viitas samuti kostja vastuses hagile. Maakohus piirdus kollektiivlepingu p-de 2.1 ja 2.4 rikkumise analüüsiga, sest teised punktid ülesütlemisavalduses märgitud ei ole. Kostja oli teadlik, et on võimalikud ka teised rikkumised, kuid ülesütlemisel ta nendele ei tuginenud. Järelikult ei mõjutanud teised võimalikud rikkumised kostja otsust tööleping üles öelda. Maakohus leidis, et tööleping hagejaga oli lõpetatud põhjusel, et hageja rikkus töötajate usaldusisiku seaduse (TUIS § 20) ja kollektiivlepingu p 2.1 ja 2.4 töötajate S.Vi ja S.T koondamisel. Teenistusliku järelevalve aktis on toodud rohkem tuvastatud rikkumisi kui ülesütlemisavalduses. Maakohus asus seisukohale, et ülesütlemisavalduses on märgitud ainult need puudused, mis tõid kaasa usalduse kaotuse. Ülesütlemisavalduses ei ole hagejale ette heidetud koondamist kui fakti, vaid koondamise käigus informeerimise ja konsulteerimise kohustuse täitmata jätmist. Koondamiste kohta on olemas ka jõustunud töövaidluskomisjoni otsused. Maakohus leidis, et hagejal oli kohustus töötajaid muudatustest (sh tulevastest koondamistest) informeerida ja konsulteerida lähtuvalt TUIS §-st 20. Informeerimise kohustus ei tähenda formaalset info edasiandmist. Tunnistaja I.J kinnitas oma ütlustes, et töötajatega seotud korralduslikest küsimustest räägiti 2013 esimesel poolaastal NKG juhtkonna ja õpetajate koosolekutel. Samas ei ole selge, milline info oli töötajatele edastatud ning millisel viisil. Tööandja peab täitma informeerimise kohustust sellisel viisil, et hilisemad töökorralduse muudatused (ka koondamised) ei tuleks töötajatele üllatusena. Hageja ei ole tõendanud, et ta on vastaval viisil töötajaid informeerinud. Kollektiivlepingu p-dest 6.3 ja 6.4 tuleneb, et muudatustest oli vaja teavitada täiendavalt ka ametiühingut, seega ei piisanud informatsiooni jagamisest ainult õpetajate ja juhtkonna koosolekutel. Maakohus leidis, et hageja on küll rikkunud TUIS § 20 ja 21, kuid vormi järgimata jätmise tõttu ei saa öelda, et koondamised tulid NKG töötajatele üllatusena ning kirjaliku vormi järgimata jätmine tõi kaasa kostja usalduse kaotuse hageja vastu või kolmanda isiku usalduse kaotuse kostja vastu. Katrin Looki päringutes on selgelt öeldud, et usaldusisik soovis informeerimist seoses S.T ja S.Viga, kellele olid ülesütlemisavaldused juba edastatud. Ülesütlemisavalduses ei ole hagejale ette heidetud, et hageja on rikkunud TUIS §-st 9 tulenevat kohustust. Maakohtul puudus vajadus analüüsida, kas K. Look oli ka tegelikult valitud töötajate usaldusisikuks, kuna pärast töösuhete lõppemist S.Vi ja S.Tga ei olnud igal juhul võimalik nõuda nende konsulteerimist ja informeerimist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et K. Look oleks ametiühingu esindajana või ametiühingu juhtorgani liikmena pöördunud hageja poole teabe saamiseks. Seega ei saanud hageja rikkuda kollektiivlepingu p 2.1 ja 2.4, kui ei vastanud K. Looki päringutele. Maakohtu hinnangul ei saa võtta tõendina töövaidluskomisjoni otsuste õiguslikke järeldusi, küll aga saab tugineda komisjoni poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele. Riikliku lepitaja 17.10.2013 arvamus ei tõenda, et hageja ei täitnud informeerimise kohustust. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et oleks algatatud ametlik lepitusmenetlus, seega on tegemist H.P isikliku arvamusega. Arvamusest ei selgu, kuidas lepitaja on selleni jõudnud ja millistele faktilistele asjaoludele on tuginenud. Ülesütlemisavaldusest ei selgu, millal hageja on informeerimise kohustust rikkunud. S.T ja S.Vu koondamised toimusid 2013 mai lõpus – juuni alguses, millele järgnesid suvised piketid ja meeleavaldused meedias. Leping öeldi üles 30.10.2013. Kostja oli töösuhetes õpetajatega tööandjaks ning TUIS-is sätestatud informeerimise kohustus on ka kostja kohustus, mida tal oli
võimalik täita alates maist 2013. Kuivõrd kostja ei ole alates maikuust olulise samme ette võtnud, järeldas maakohus, et kostja kiitis direktori tegevuse heaks. Ei ole usutav, et ca kuue kuu möödumisel kaotas kostja hageja suhtes usalduse. Maakohus leidis, et informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumisel ei saa olla tegemist niivõrd olulise rikkumisega, mis võiks põhjendada usalduse kaotust. Maakohus leidis, et õppekava osas oli järelevalve pealiskaudne ega kajastanud tegelikku olukorda. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et koolis puudus õppekava või kooli õppetegevus ei toimuks kooskõlas riikliku õppekavaga. Asjaolu, et õppekava ei olnud mingil ajahetkel veebilehel kättesaadav, ei saa olla töölepingu ülesütlemise aluseks. Kohtule esitatud dokumentidega ei ole tõendatud, et EHIS-sse oleks sisestatud valed andmed. Rikkumiseks ei saa olla ainuüksi asjaolu, et veebilehe tunniplaanis ei olnud kõiki õppeaineid kajastatud. Tunnistajate ütlustega on ümber lükatud kostja väide, et dokumendiregistrit ei olnud. Maakohtu arvates pidi kostja olukorras, kui teenistusliku järelevalve käigus oli tuvastatud rikkumised, tegema hagejale ettekirjutuse tegevuse seadusega kooskõlla viimiseks. Teenistuslik järelevalve oli läbi viidud 29.10.2013 ja ülesütlemine tehtud 30.10.2013. Üks päev puuduste kõrvaldamiseks on ilmselgelt liiga lühike tähtaeg. Maakohus nõustus hagejaga selles, et töölepingu ülesütlemine ei ole toimunud mõistliku tähtaja jooksul. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kostja ei saanud varem tegutseda, kuna tegemist oli suvise ajaga. 2013 maist kuni 02.10.2013 teenistusliku järelevalve korraldamiseni on möödunud neli kuud, mis on reageerimiseks ebamõistlikult pikk aeg. Maakohus leidis, et hageja hüvitisnõue tuleb rahuldada osaliselt. Hageja kuue kuu keskmise töötasu nõue ei ole sellises suuruses põhjendatud ning kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja hüvitis, mis vastab hageja kolme kuu keskmise töötasu suurusele. Maakohus viitas VÕS §-dele 127, 139 ja 140. Hageja on osaliselt rikkunud oma kohustusi ning pika aja jooksul ei ole võtnud ise ühendust töötajate usaldusisiku või tööandjaga. Hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses on piisav, et katta kahjulikke tagajärgi, mis on tekkinud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu. Hageja pole tõendanud kahju tekkimisest suuremas ulatuses kui on TLS § 109 lg-s 1 ette nähtud. Hagejal oli kõrge ametikoht ning on mõistetav, et sama töökoha leidmine on raskendatud. Kostja ei saa vastutada selle eest, et tööturul ei ole pakkuda töökohti samas valdkonnas sama suure palgaga. Antud juhul tuleb välja mõista hüvitis kogusummas 6589,50 eurot (s.o 2196,50 eurot x 3 kuud). Maakohus nõustus kostjaga selles, et arvestades ülesütlemise õiguslikku alust ei pidanud kostja TLS § 97 lg-st 3 tulenevalt ülesütlemisest hagejale ette teatama ning hageja ei saa nõuda TLS § 100 lg-s 5 ettenähtud hüvitist. Maakohtu hinnangul on viivisenõue osaliselt põhjendatud ning kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja viivis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6589,50 eurolt seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1 teine lause) alates 31.10.2013 kuni nõude kohase täitmiseni. TsMS § 163 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.G. Bõkov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 18. septembri 2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda, ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena kuue kuu keskmise töötasu summas 13 179 eurot ning jätta maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Apellant palus jätta apellatsiooniastme menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:
1) on maakohus ebaõigesti (sh vastuoluliselt) asunud seisukohale, et hageja rikkus informeerimise ja konsulteerimise kohustust. Hagejal ei tekkinud TUIS §-s 20 sätestatud kohustust, kuivõrd ei eksisteerinud TUIS §-s 20 kirjeldatud olukorda. Isegi kui hagejal oli TUIS §-s 20 kirjeldatud kohustus, on maakohus tuvastanud, et NKG töötajaskond oli muudatustest informeeritud. Informeerimise vormi rikkumine ei võrdu informeerimise kohustuse rikkumisega; 2) on maakohus ebaõigesti jätnud hageja hüvitisnõude osaliselt rahuldamata. Otsusest ei selgu, kas ja kuidas on maakohus kohaldanud VÕS §-d 127, 139 ja 140. VÕS §-de § 139 ja 140 kohaldamiseks puudus alus. Maakohus on leidnud, et informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumine on ebaoluline ning, et kostja saanuks ise selle kõrvaldada. Isegi kui hageja ei oleks informeerimise kohustust formaalselt rikkunud, ei selgu otsusest, kuidas see seostub kahjuga. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ei ole pika aja jooksul võtnud ühendust töötajate usaldusisiku või tööandjaga. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist suuremas ulatuses kui kolme kuu keskmine töötasu. Tööandja peab hüvitama sissetuleku kaotusest või vähenemisest tekkinud kahju. Apellant viitas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-79-13 p-le 32.3. Maakohus ei ole hüvitise määramisel arvestanud, et hageja on töötanud NKG-s alates 1993. aastast. Eksisteerib oht, et hageja kasuks väljamõistetud hüvitis väheneb olulisel määral ning kohtu silmas peetud eesmärk jääb saavutamata. Hageja on niigi oma nõuet vähendanud; 3) on menetluskulude jaotus ebaõige. Juba ainuüksi tühisuse tuvastamise nõude kui primaarse nõude rahuldamisel tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel täielikult kostja kanda, sõltumata TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitisnõude rahuldamise ulatusest. Kohtul on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud nõude lahendamisel diskretsiooniõigus. Menetluskulude jaotus paneb hageja majanduslikult äärmiselt keerulisse positsiooni, arvestades võimalikku tasaarvestamise ohtu. Riigikohus on leidnud, et TLS-i regulatsioon ei tohi soodustada tööandjapoolset nn korralist ülesütlemist. Apellandi hinnangul ei tohi seda soodustada ka TsMS-i tõlgendamine ja kohaldamine menetluskulude jaotamisel; 4) on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, jättes hageja taotluse 08.08.2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata. Apellant esitab TsMS §-s 333 sätestatud vastuväite maakohtu tegevusele seoses hageja poolt 15.08.2014 esitatud protokolli parandamise taotluse lahendamisega. Protokoll on oluliste vigadega ning see võib hakata mõjutama tsiviilasja lahendamist.
5.Narva linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti leidnud, et hageja rikkus informeerimise ja konsulteerimise kohustust. Ülesütlemisavalduses esitatud hageja poolt toime pandud rikkumised on tõendatud ja hagejale omistatavad. Tegemist ei olnud üksnes formaalse rikkumisega. Maakohus on tuvastanud, et ei ole selge, milline info konkreetselt oli töötajatele edastatud ja millisel viisil. Hageja peab täitma informeerimise kohustust sellisel viisil, et hiljem töökorralduse muudatused ei tuleks töötajatele üllatusena; 2) on maakohus õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise nõude olemasolu. Hageja ei ole tõendanud, et TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetav hüvitis ei kompenseeri temale töölepingu lõpetamisega tekitatud varalist kahju. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei saa vastustada selle eest, et tööturul ei ole pakkuda töökohtu samas valdkonnas samasuuruse palgaga. Kohus on õigustatult tuginenud VÕS §-dele 139 ja 140. Hageja poolt toime pandud rikkumised, puudulik ja ebamõistlik tegutsemine rikkumiste ilmsiks tulekul (sh töölepingu lõppemise järgselt) põhjustasid hageja sissetuleku vähenemise. Maakohus on õigustatud arvestanud sellega, et tegemist ei ole üksnes formaalse rikkumisega. Maakohus on põhjendatult leidnud, et apellandi ebamõistlik tegutsemine rikkumiste ja probleemide ilmsiks tulekul on asjaolu, millega tuleb
hüvitise üle otsustamisel arvestada. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliseid samme on ta astunud selles, et hoida ära väidetavalt tekkinud kahju ja/või selle suurenemine. Vastustaja ei nõustu, et Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-73-14 märgitut tuleb arvestada antud asjas kahju suuruse üle otsustamisel. Isegi kui kostja peaks otsustama, et nõuab hagejalt talle alusetult makstud hüvitise tagasi, jääb arusaamatuks, kuidas see seostub hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga. Asjakohane ei ole apellandi väide, et hageja on iseseisvalt ja kohtuväliselt juba vähendanud ja piiranud enda nõude suurust; 3) ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust menetluskulude jagamiseks selliselt, et kõik menetluskulud jääksid kostja kanda. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue ei ole primaarne nõue. Hageja jaoks on primaarsed just hüvitisnõuded. Olukord, kus tööandja peab alati kandma töötaja menetluskulud, on vastuolus TsMS-i regulatsiooniga ning tooks omakorda kaasa pahatahtlike kohtumenetluste algatamise töötajate poolt.
6.Narva linn esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 18. septembri 2014 otsusega tühistamist osas, milles maakohus hagi rahuldas, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Alternatiivselt esitas Narva linn taotluse viivise vähendamiseks. Narva linn palus jätta menetluskulud G. Bõkovi kanda. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ekslikult hinnanud ülesütlemisavalduse sisu ning jõudnud ebaõigele arusaamale sellest, millised hageja poolt toimepandud rikkumised tõid kaasa usalduse kaotuse ning töölepingu erakorralise lõpetamise. Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta mitmed hageja poolt toimepandid rikkumised, millele kostja tugines ülesütlemisavalduses ning sellele järgnenud kohtumenetluses. Hageja kui tahteavalduse saaja pidi pärast ülesütlemiseavaldusega tutvumist olema teadlik, millised asjaolud ja toimepandud rikkumised tõid kaasa töölepingu erakorralise ülesütlemise. Maakohus oleks pidanud jõudma järeldusele, et ülesütlemiseavalduses on hagejale ette heidetud mh ka kollektiivlepingu p-de 6.3, 13.1 ja TLS § 89 rikkumist ja TUIS §-st 9 tulenevate kohustuste eiramist; 2) rikkus hageja kollektiivlepingus ja TUIS-s sätestatud informeerimise ja konsulteerimise kohustust. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et töötajad oli teadlikud võimalikest muudatustest personalikoosseisus ja koondamistest. Isegi kui töötajad olid sellest teadlikud, ei täitnud vastustaja kollektiivlepingut ja rikkus TUIS §-des 20 ja 21 sätestatud kohustust. K. Look oli pädev nõudma kollektiivlepingu p-de 2.1 ja 2.4 alusel teavet ning selle esitamata jätmisel rikkus hageja kollektiivlepingut. Maakohus ei ole nõuetekohaselt hinnanud Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjoni otsustes märgitut. Maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata riikliku lepitaja seisukohtadega; 3) on järelevalve aktis märgitud rikkumised tõendatud. Maakohus on jätnud analüüsimata mitmed olulised teenistusliku järelevalve käigus tuvastatud rikkumised. Maakohus ei ole hinnanud NKG-s valitsenud probleemset olukorda tervikuna. Kohus jättis tähelepanuta, et kooli juhib ja koolis toimuva eest vastutas direktor, s.o hageja. Nõuetekohase õppekava olemasolu ning avalikustamine veebilehel oli direktori tööülesandeks. Järelevalve käigus selgus, et EHIS-sse antud andmed ei vasta tegelikule olukorrale. Teenistusliku järelevalve ajal (oktoobris 2013) puudus NKG-s nõuetekohane ja töötav dokumendiregister. Nõuetekohane olukord NKG-s tuli taastada sõltumata sellest, kas hageja jätkab direktori ametikohal. Arvestades hageja poolt toimepandud rikkumisi kogumis, oleks olnud ebamõistlik eeldada kostjalt, et ta jätkab hagejaga töösuhet kuni ettekirjutuse täitmiseni; 4) ei ole Narva linn töölepingu erakorralisel ülesütlemisel rikkunud vastustaja suhtes hoiatuse tegemise kohustust. Ülesütlemisavaldus on esitatud õigeaegselt, s.o mõistliku aja jooksul pärast hageja poolt toimepandid rikkumistest teadasaamist. Töölepingu ülesütlemisel usalduse kaotuse
tõttu ei pea eelnema hoiatust. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et antud juhul tuleb eristada informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumise aluseks olevaid asjaolusid ning teenistusliku järelevalve käigus tuvastatud rikkumise. Usalduse kaotuse ja töölepingu lõpetamise põhjustasid hageja poolt toimepandud ja tema vastutusalas järjepidevalt ilmnenud rikkumised kogumis. Vastavasisulisele teadmisele jõudis kostja pärast vaidlusaluste asjaolude igakülgset uurimist, osapoolte ärakuulamist ning järelevalve aktiga tutvumist. Kuna asjaoludest sai hageja teadlikuks oktoobris 2013, on ülesütlemisavaldus esitatud õigeaegselt; 5) on maakohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja poolt esitatud tõendid; 6) on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, jättes põhjendamatult tähelepanuta kostja poolt esile toodud olulised asjaolud, väited ning taotlused; 7) on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, jättes kostja 15.08.2014 taotluse 08.08.2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata.
7.G. Bõkov vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti tuvastanud, et objektiivselt ei saanud kostjal tekkida usaldamatust hageja suhtes ega kolmandal isikul tekkida usaldamatust kostja suhtes ning et puudus alus töölepingu ülesütlemiseks; 2) ei ole kostja ülesütlemiseavalduse p-s 1.1 ega esimese astme kohtumenetluse jooksul suutnud selgitada ega põhjendada, milles informeerimise ja konsulteerimise kohustuste väidetavad rikkumised seisnesid. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kontrollib nimetatud kohustuste väidetavat rikkumist TUIS § 20 ja kollektiivlepingu p-de 2.1 ja 2.4 raames üksnes seoses S.Vi ja S.T koondamisega ning muid kollektiivlepingu väidetavaid rikkumisi kontrollima ei hakka. Kostja poolt viidatud tõendid ei ole asjakohased ega vahetud faktilisi asjaolusid esitavad tõendid, vaid sisaldavad kolmandate isikute ebaõigeid ja osaliselt ka jälgimatuid hinnanguid. Isegi kui ringkonnakohus asub seisukohale, et TUIS-s sätestatu täitmisel esines probleeme, ei saa jätta arvestamata, et tööandjaks on tegelikult kostja ise ja kostjal lasuvad vastavad kohustused; 3) on maakohus õigesti mõistnud et teenistuslik järelevalve oli inkvisitsioonilise iseloomuga protsess, mis viidi vahetult läbi enne töölepingu ülesütlemist eesmärgiga kõikvõimalike puuduste ja pisivigade otsimine ning selles hageja süüstamine. Teenistusliku järelevalve eesmärgiks ei olnud NHL-i etteheidete kontrollimine ning tegeliku olukorra väljaselgitamine, vaid täiendavate puuduste otsimine; 4) on maakohus õigesti leidnud, et tööleping ei öeldud üles mõistliku aja jooksul. Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 232 lg-1 1 sätestatut; 5) on maakohus õigesti vähemalt osaliselt rahuldanud hageja hüvitisnõude. Hageja on enda poolt esitatud apellatsioonkaebuses seisukohal, et TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud hüvitis oleks pidanud olema kindlasti suurem ning vastama hageja kuue kuu keskmisele töötasule; 6) ei ole kostja taotlus viivise vähendamiseks põhjendatud. Hageja nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Kui viivist arvestatakse seadusjärgses määras, puudub alus viivise vähendamiseks. Kostjaks on avalik-õiguslik juriidiline isik, kes ei saa majanduslikule olukorrale tugineda; 7) peaksid menetluskulud jääma kostja kanda ka juhul, kui ringkonnakohus peaks maakohtu otsuse tühistamata ning jätma hagi rahuldamata. Tööandja ei saa esitada kohtumenetluses täiendavaid põhjendusi, miks tööleping üles öeldi. Kui tööandjal võimaldatakse kohtumenetluses uusi põhjendusi esitada, tuleb tulenevalt TLS § 95 lg-st 4 ning TsMS § 162 lg-st 4 jätta menetluskulud täielikult tööandja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et G. Bõkovi apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Narva linna vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu
18.septembri 2014 otsuse Narva linnalt G. Bõkovi kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse osas (resolutsiooni p 4) ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab välja Narva linnalt G. Bõkovi kasuks hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise töötasu ulatuses summas 13 179 eurot. Samuti muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Muus osas tuleb jätta Viru Maakohtu 18. septembri 2014 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest hüvitise väljamõistmiseks ning ringkonnakohus ei kontrolli nimetatud osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
9.Vastuseks G. Bõkovi apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Õige on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumise hageja poolt. Vastavad põhjendused esitab ringkonnakohus edaspidi käesoleva otsuse punktides 10.3. ja 10.4. Samuti nõustub ringkonnakohus apellandiga selles, et maakohus on hüvitise suuruse määramisel rikkunud diskretsioonipiire ning on lähtunud ebaõigetest kaalutlustest. Riigikohtu üldkogu on tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 tehtud lahendi p-s 32.3. asunud seisukohale, et „TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. Üldkogu leiab, et töövaidlusorganil on võimalik selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju.“ Maakohus on hüvitise suuruse määramisel viidanud küll VÕS §-le 127, 139 lg-le 1 ja 140 lg-le 1, kuid kohtu kaalutlused seoses viidatud sätetega ei ole asjakohased. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada asjaolu, et hageja ei ole pika aja jooksul võtnud ühendust töötajate usaldusisiku või tööandjaga ning samuti on ebaselge (ning ka asjasse mittepuutuv) kohtu seisukoht, et kostja ei saa vastutada selle eest, et tööturul ei ole pakkuda töökohti samas valdkonnas sama suure palgaga. Maakohus on aluseta asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist suuremas ulatuses, kui kolme kuu keskmine töötasu. Tulenevalt Riigikohtu viidatud lahendist hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike, sh saamata jäänud tulu, saamata jäävat tulu ning tekkinud mittevaralist kahju. Antud juhul on hageja nõudeks olnud sissetuleku kaotusest ja vähenemisest tekkinud kahju. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et tema sissetulek on vähenenud (I kd tl 207-208) ning seetõttu on tal tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu). Hageja keskmine töötasu kuus
direktorina oli 2196,50 eurot (I kd tl 127). Tema saadud töötasu november 2013 – mai 2014 (s.o pärast töölepingu erakorralist ülesütlemist) oli 4069,54 eurot. Kuna direktorina oleks tema töötasu selle perioodi eest olnud 15 375,50 eurot, siis oli hageja saamata jäänud tuluks 11 305,96 eurot. Nähtuvalt töötasu õiendist (I kd tl 208) on hageja töötasu alates 2014 maist 420 Inglise naela, s.o töötasu on väiksem, kui tal oleks direktorina. Lähtudes eeltoodust on tõendatud hagejal kahju tekkimine tema poolt märgitud suuruses, s.o kuue kuu töötasu ulatuses summas 13 179 eurot. Ringkonnakohus leiab, et asjas puuduvad VÕS §-des 139 ja 140 sätestatud alused, mis annaksid võimaluse kahjuhüvitise vähendamiseks ning seetõttu kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks hüvitis summas 13 179 eurot.
9.2.Õige on hageja väide, et maakohtu vaidlustatud otsuses märgitud menetluskulude jaotus on ebaõige ja seetõttu ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust. Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja esitanud kolm nõuet: 1) töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude; 2) nõude töösuhte lõpetamise hüvitise väljamõistmiseks (TLS § 109 lg 1); 3) nõude hüvitise väljamõistmiseks ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest (TLS § 100 lg 5). Ringkonnakohus leiab, et hüvitis töösuhte lõppemise korral on tihedalt seotud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudega ja kuna hageja on esitanud TLS § 107 lg 2 alusel taotluse lõpetada tööleping alates 31.10.2013, siis kaasnes sellega TLS § 109 lg 1 kohane hüvitis. Maakohus tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, rahuldas hageja taotluse lõpetada tööleping alates 31.10.2013 ning seetõttu on kohtu poolt rahuldatud ka hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks. Asjaolu, et maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (mitte kuue kuu keskmise töötasu ulatuses nagu taotles hageja), ei tähenda seda, et hagi rahuldati osaliselt. Lisaks eeltoodule ringkonnakohus rahuldab hüvitise nõude suuruses, millises taotles hageja. Kuna maakohus jättis rahuldamata hageja nõude hüvitise väljamõistmiseks ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest, siis on kohus iseenesest õigesti lähtunud menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel TsMS § 163 lg-st 1, kuid ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et menetluskulude tuleb jätta poolte kanda võrdsetes osades. Arvestades seda, et rahuldamisele kuulub kaks nõuet ja üks jääb rahuldamata, tuleb jätta maakohtus kantud menetluskulud 67% ulatuses kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda.
9.3.Hageja väite kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, jättes hageja taotluse 08.08.2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata. TsMS § 55 alusel kohtuistungi menetlusreeglite rikkumist saab tõendada üksnes protokollile tuginedes. Nähtuvalt hageja poolt esitatud 08.08.2014 kohtuistungi protokolli parandustest (II kd tl 64-67) ei ole seal viidatud kohtuistungi menetlusreeglite rikkumisele. Protokolli parandused seisnevad protokollis märgitud hageja esindaja poolt kohtuistungil öeldu parandamises. Vastavalt TsMS § 217 lg-le 5 on esindajal selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab. TsMS §-s 199 on sätestatud menetlusosalise õigused ning protokolli parandustest ei selgu, et kohtuistungi protokollis kajastatu rikuks hageja kui menetlusosalise õigusi. Protokolli parandustes väljatoodud väidetavad protokolli ebatäpsused ei mõjuta asjas tehtavat lahendit ning seetõttu on maakohus õigesti jätnud osaliselt hageja protokolli parandamise taotluse rahuldamata.
10.Ringkonnakohus jätab vastuapellatsioonkaebuse täielikult rahuldamata ning vastuseks vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib järgmist.
10.1.Vastuapellandi väitel on maakohus ekslikult hinnanud ülesütlemisavalduse sisu ning jõudnud ebaõigele arusaamale sellest, millised hageja poolt toimepandud rikkumised tõid kaasa usalduse kaotuse ning töölepingu erakorralise lõpetamise. TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Sama paragrahvi lg 3 järgi peab tööandja ülesütlemist põhjendama ja lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse rikkumine ei mõjuta ülesütlemise kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju. Lähtudes TLS § 95 lg-tes 2 ja 3 sätestatust saab antud juhul kostja töölepingu ülesütlemise põhjendamisel tugineda nii töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses (I kd tl 19-20) märgitule kui ka hilisemalt kohtumenetluses esitatud põhjendustele. Iseenesest õige on vastuapellandi väide, et maakohtu otsuse põhjendused on vastuolulised, sest maakohus on asunud vaidlustatud otsuse lk-l 10 seisukohale, et „Seega ei ole välistatud, et tööandja põhjendab ülesütlemist täiendavalt hiljem nt kohtumenetluses ning teeb usutavaks, et just nimetatud põhjusetel oligi tööleping lõpetatud“, kuid samas lk-l 11 märgib kohus, et „Seega piirdub kohus kollektiivlepingu p-de 2.1 ja 2.4 rikkumise analüüsiga, kuna teised punktid ülesütlemisavalduses märgitud ei ole.“ Kostja oli põhjendatud oma kirjalikus vastuses hagile (I kd tl 95-81) töölepingu erakorralist ülesütlemist muuhulgas hageja poolt kollektiivlepingu p-de 6.3 ja 13.1 rikkumisega ning tulenevalt TLS § 95 lg-st 3 oleks maakohus pidanud analüüsima ka seda, kas hageja rikkus kollektiivlepingu p 6.3 ja 13.1. Samas selline maakohtu poolne rikkumine ei viinud asjas ebaõige lahendi tegemisele ja seetõttu ei ole otsuse tühistamise aluseks. Nimetatud vastuolu saab ringkonnakohus oma otsuses ise kõrvaldada. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et ebaõige on vastuapellandi seisukoht, et maakohus oleks pidanud analüüsima kõiki etteheiteid hagejale, mis nähtuvad NHL märgukirjadest ja Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsustest. Tööleping oli siiski sõlmitud hageja ja kostja vahel ning selle erakorralise ülesütlemise õigus on seadusest tulenevatel juhtudel vaid tööandjal.
10.2.Nähtuvalt asja materjalidest on kostja hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel erakorraliselt üles öelnud alates 30.10.2013. Töölepingu erakorralist ülesütlemist on kostja põhjendanud muuhulgas hageja poolt kollektiivlepingu (I kd tl 25-27) p-de 2.1, 2.4, 6.3, 13.1 ning TUIS §-i 20 rikkumisega. Kostja väited hagejapoolse informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumiste kohta on suuresti konkretiseerimata ning ei ole võimalik aru saada, milliseid rikkumisi ja mis ajal hageja toime pani. Ka ringkonnakohtu istungil ei suutnud kostja hagejale süükspandavaid rikkumisi konkretiseerida, vaid jäi rikkumiste üldise kirjelduse juurde. Vastuapellatsioonkaebuse p-s 3.1.4 märgitu kohaselt tõi usalduse kaotuse ja sellega ka töölepingu erakorralise ülesütlemise kaasa lisaks ülesütlemisavalduses märgitule Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsuses sisalduv ja tuvastatu (I kd tl 86-93), riikliku lepitaja seletuskirjas märgitu (I kd tl 96), NHL-i märgukirjades esitatu (I kd tl 83-84) ja teenistusliku järelevalve 29.10.2013 aktis nr 1.1-8/9508-2 järeldatu (I kd tl 96-97). TLS § 88 lg 1 p 5 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Sama paragrahvi ja lõike p 6 järgi võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töötaja on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu. Iseenesest võivad olla töötaja teod, mis tõid kaasa tööandja usalduse kaotuse tema vastu, aluseks ka kolmanda isiku usaldamatuse tekkimisele tööandja vastu, kuid antud juhul ei ole tõendatud hageja poolt selliste tegude toimepanemise, mis oleksid võinud kaasa tuua tööandja (kostja) usaldamatuse tema vastu või kolmanda isiku usaldamatuse tööandja (kostja) vastu.
10.3.Kostja on hagejale ette heitnud informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumist (kollektiivlepingu p-de 2.1, 2.4; TUIS §-d 20, 21). Poolte vahel sõlmitud töölepingu p-s 5 on sätestatud hageja tööülesannete kirjeldus ja nende täitmine ning 5.3 kohaselt töötaja juhindub enda tegevuses kooli põhimäärusest, põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ning sellega seotud määrusest ja kõikidest teistest õigusaktidest, mis reguleerivad õppe- ja kasvatustegevust, töösuhteid, dokumendihaldust, informatsioonivahendust, tervisekaitset ja tööohustust. Põhikooli – ja gümnaasiumiseaduse § 71 lg 2 p 5 järgi direktor sõlmib õpetajate ning teiste töötajatega töölepinguid ja p 10 kohaselt direktor täidab teisi seadusega või seaduse alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesandeid. Lähtudes töölepingu p-s 5.3 ning põhikooli – ja gümnaasiumiseaduse § 71 lg 2 p-des 5 ja 10 sätestatust oli hageja TUIS § 1 mõttes tööandjaks ning seetõttu ka kohustatud täitma TUIS-i sätteid. Samas ei tulene ei töölepingust ega seadustest (põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ning kollektiivlepingu seadusest) seda, et hageja oli kohustatud tööandjana täitma 19.06.2012 Narva Linnavalitsuse ja MTÜ Narva Haridustöötajate Liit vahel sõlmitud kollektiivlepingut. Kollektiivlepingu p 1.7 kohaselt lepingus sätestatud õiguste teostamist, kohustuste täitmist ning teiste lepingust tulenevate funktsioonide teostamist võib tööandja teostada vastava linna õppeasutuse esindaja kaudu. Kollektiivlepingus on lepingu mõistetes märgitud tööandjana Narva Linnavalitsus (p 1.2.1) ning linna õppeasutuse esindajana asutuse direktor (p 1.2.6). Antud juhul on hageja väitnud, et kostja ei ole talle selgitanud, milliseid kollektiivlepingus sätestatud õiguste teostamise, kohustuste täitmise ning teiste lepingust tulenevate funktsioonide teostamise on kostja talle üle andnud, s.o hageja väitel ei ole kostja andnud talle vastavaid juhiseid. Kostja ei ole asjas esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks kollektiivlepingu p 1.7 kohaselt hagejale pannud kohustusi seoses kollektiivlepingu täitmisega. Pelgalt lepingus märkimine, et lepingus sätestatud õiguste teostamist, kohustuste täitmist ning teiste lepingust tulenevate funktsioonide teostamist võib tööandja teostada vastava linna õppeasutuse esindaja kaudu, ei anna alust väitele, et õppeasutuse direktor pidi täitma kollektiivlepingust tööandjale tulenevaid kohustusi. Kooli direktor ei ole kollektiivlepingu pooleks ning seetõttu saaksid kollektiivlepingust tulenevad tööandja kohustused tekkida tal kollektiivlepingu p 1.7 alusel siis, kui Narva Linnavalitsus on selgesõnalised vastavad kohustused talle pannud. Antud juhul ei nähtu asja materjalidest nimetatud asjaolu ning seetõttu ei saanud kostja töölepingu erakorralisel ülesütlemisel tugineda väitele, et hageja on rikkunud kollektiivilepingut. Kuna hageja ei pidanud täitma kollektiivlepingust tööandjale tulenevaid kohustusi, siis ei hinda ringkonnakohus seda, kas hageja rikkus (või ei rikkunud) kostja poolt viidatud kollektiivlepingu punkte.
10.4.TUIS § 20 lg 1 kohaselt tööandja informeerib ja konsulteerib vähemalt järgmistest töötajaid puudutavatest asjaoludest: 1) tööandja struktuur, töötajate, sealhulgas tööülesandeid renditööna täitvate töötajate koosseis, nende muudatused ja kavandatavad otsused, mis avaldavad olulist mõju tööandja struktuurile ja töötajate koosseisule; 2) kavandatavad otsused, millega tõenäoliselt kaasnevad olulised muudatused töökorralduses; 3) kavandatavad otsused, millega tõenäoliselt kaasnevad olulised muudatused töötajate töölepingulistes suhetes, sealhulgas töösuhete lõpetamine. TUIS § 20 lg-s 1 sätestatu kohaselt tekib informeerimise ja konsulteerimise kohustus juhul, kui on tegemist otsustega, mis avaldavad olulist mõju või millega kaasnevad olulised muudatused. Seda, milline on oluline mõju või oluline muudatus, TUIS ei sätesta. Ringkonnakohus leiab, et mõiste „oluline“ sisustamisel saab lähtuda TLS §-s 90 sätestatud kollektiivse ülesütlemise kohta sätestatust.
TLS § 90 lg 1 p 2 järgi töölepingu kollektiivne ülesütlemine on töölepingu ülesütlemine 30 kalendripäeva jooksul koondamise tõttu vähemalt 10 töötajaga ettevõttes, kus töötab keskmiselt 20-99 töötajat. Hageja väitel töötas õppeasutuses seisuga 01.06.2013 86 töötajat ja kokku koondati 2013 mai lõpust kuni 31.08.2013 kuus töötajat (I kd tl 6). Kostja ei ole töötajate koguarvule ega koondatud töötajate arvule vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et antud juhul oli hagejal TUIS §-st 20 tulenev kohustus töötajaid vastavatest muudatustest (sh tulevastest koondamistest) informeerida ja konsulteerida. Lähtudes TLS § 90 lg 1 p-st 2 ei olnud antud juhul tegemist töölepingu kollektiivse ülesütlemisega ning seega ei olnud ka tegemist TUIS § 20 lg-s 1 sätestatud otsustega, mis oleksid avaldanud olulist mõju või millega oleksid kaasnenud olulised muudatused. Kuna ei olnud tegemist TUIS § 20 lg-s 1 sätestatud otsustega, mis oleksid avaldanud olulist mõju või millega oleksid kaasnenud olulised muudatused, siis puudus hagejalt kohustus informeerida ja konsulteerida usaldusisikut või töötajat, ning hageja ei ole rikkunud TUIS § 20 lg-s 1 sätestatud kohustust.
10.5.Isegi kui möönda, et hagejal lasus TUIS § 20 lg-s 1 sätestatud kohustus, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja oli rääkinud töötajatele võimalikest muudatustest koosolekutel, s.o töötajad olid muudatustest teadlikud, ning kirjaliku vormi järgimata jätmine ei saanud kaasa tuua kostja usalduse kaotust hageja (või kolmanda isiku usalduse kaotust kostja) vastu.
10.6.Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 kohaldab seadust kohus. Ringkonnakohus on leidnud käesolevas otsuses, et vaidluse lahendamisel ei kuulu kohaldamisele TUIS § 20, samuti kollektiivleping. Seega puudub vajadus hinnata Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsuseid ja riikliku lepitaja seletuskirja lähtudes sellest, kas nimetatud tõendid tõendavad või ei tõenda hageja poolt TUIS § 20 ja kolletiivlepingu seaduse rikkumist. Vastuapellandi väite kohaselt oli K. Look oli pädev usaldusisikuna nõudma kollektiivlepingu p-de 2.1 ja 2.4 alusel teavet. Maakohus asus selles osas seisukohale, et kuna K. Look ei olnud ametiühingu esindaja või ametiühingu juhtorgani liige, siis tal selline õigus puudus ning hageja, jättes vastamata K. Look päringutele, ei rikkunud kollektiivlepingut. Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesoleva otsuse p-s 10.3 märgitut, saab olla vaidlus selles, kas K. Look oli õigustatud usaldusisikuna nõudma teavet tööandjalt kollektiivlepingu mõttes, s.o kostjalt, kuid mitte hagejalt. Maakohus on vaidlustatud otsuses analüüsinud TUIS § 9 p-de 1 ja 2 kohaldamise võimalikkust antud asjas (maakohtu otsuse lk 13 viimane lõik) ja leidnud, et K. Look usaldusisikuna on esitanud päringud seoses S.Tga ja S.Viga, kellele olid selleks ajaks juba töölepingu ülesütlemisavaldused edastatud. Ringkonnakohtu arvates ei ole K. Looki päring hagejale (I kd tl 123-124) käsitletav TUIS § 9 p-dest 1 ja 2 tulenevate õiguste teostamisena, sest tegemist ei ole tööandjalt oma ülesannete täitmiseks vajaliku teabe küsimisega.
10.7.Vastuapellandi väite kohaselt on järelevalve aktis märgitud rikkumised tõendatud ning arvestades hageja poolt toimepandud rikkumisi kogumis, oleks olnud ebamõistlik eeldada kostjalt, et ta jätkab hagejaga töösuhet. Kuna ringkonnakohus leidis eelnevalt, et hageja ei ole rikkunud informeerimise ja konsulteerimise kohustust, siis töölepingu erakorraline ülesütlemine sel alusel kostja poolt (TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6) on tühine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et teenistusliku järelevalve aktis väljatoodud hagejapoolsed väidetavad rikkumised ei saa olla aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele
ning ükski vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtus erinevale seisukohale. Nähtuvalt teenistusliku järelevalve aktis (I kd tl 96-97) märgitust võiksid olla väljatoodud rikkumised töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks TLS § 88 lg 1 p 3 kohaselt. Samas aga eeldab töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 3 järgi eelnevat tööandja hoiatust ning eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Kõik teenistusliku järelevalve aktis tuvastatud rikkumised hageja töös on kõrvaldatavad. Nimetatud asjaolu kinnitavad aktis tehtud ettepanekud nende likvideerimiseks. Aktis märgitud väidetavad rikkumised eraldi ja ka kogumis ei ole sellise raskusega, mis annaksid aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ilma eelneva hoiatuseta. Samuti ei nähtu rikkumiste iseloomu arvestades muud põhjust, millest lähtudes oleks tööandjal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda ilma hoiatuseta. Maakohus on vaidlustatud otsuses analüüsinud teenistusliku järelevalve aktis märgitud rikkumisi (maakohtu otsuse lk-d 15-18) ning ringkonnakohus ei korda maakohtu kõiki põhjendusi. Iseenesest õige on vastuapellandi väide, et kooli õppekava avalikustamine kooli veebilehel oli hageja tööülesanne ning teenistusliku järelevalve teostamise hetkel ei olnud õppekava avalikustatud, kuid samas on see rikkumine kõrvaldatav ning ei ole oluline rikkumine, mis annaks aluse tööleping erakorraliselt üles öelda. Samuti ei ole oluliseks rikkumiseks see, et teenistusliku järelevalve ajal EHIS-sse kantud andmed ei vastanud osaliselt tegelikule olukorrale ning, et dokumendiregister ei toiminud kooskõlas asjaajamiskorra ühtsete aluste nõuetega.
10.8.Iseenesest õige on vastuapellandi väide, et töölepingu erakorralisel ülesütlemisel TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel ei ole vajalik eelnevat hoiatamist. Kuigi maakohtu põhjendused on selles osas sõnastuselt ebaselged, võib nendest aru saada, et ka maakohus ei ole pidanud hoiatamist vajalikuks, kui tööleping öeldakse erakorralisel üles TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel. Hoiatamist on maakohus pidanud vajalikuks, kui kostja oleks töölepingu erakorraliselt üles öelnud TLS § 88 lg 1 p 3 alusel (töökohustuste rikkumine). TLS § 88 lg 4 kohaselt võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Kostja väitel on ülesütlemisavaldus esitatud õigeaegselt, s.o mõistliku aja jooksul pärast hageja poolt toimepandud rikkumistest teadasaamist, sest usalduse kaotuse ja töölepingu lõpetamise põhjustasid hageja poolt toimepandud ning tema vastutusalas järjepidevalt ilmnenud rikkumised kogumis. Ringkonnakohus leiab, et lähtudes kostja poolt hagejale esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusest saab asuda seisukohale, et see on esitatud mõistliku aja jooksul. Ülesütlemisavalduses on tuginetud nii informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumisele kui teenistusliku järelevalve käigus tuvastatule. Kuigi teenistusliku järelevalve aktis tuvastatu ei saa olla aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel, on kostja seda ise teinud ning seetõttu on tööleping üles öeldud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama.
10.9.Maakohus on otsuse tegemisel analüüsinud asjas esitatud tõendeid vajalikus mahus ning vastanud hageja ja kostja faktilistele väidetele. Vastuapellandi vastupidine seisukoht on alusetu. Samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi, jättes kostja 15.08.2014 taotluse 08.08.2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Vastavad põhjendused on ringkonnakohus
esitanud käesoleva otsuse p-s 9.3. seoses hageja kohtuistungi protokolli parandamise taotlusega ning siinkohal ringkonnakohus ei korda neid.
10.10.Iseenesest õige on vastuapellandi väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta kostja kirjalikus vastuses hagile esitatud alternatiivse taotluse viivise vähendamiseks, kuid see asjaolu ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist viivise väljamõistmise osas. Nähtuvalt kostja kirjaliku vastuse p-st 4.6 on kostja palunud hageja hüvitise nõude rahuldamise korral vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi „kostja vastuses toodud asjaoludel (sh arvestades punktis 4.4 märgitut“ (I kd tl 80). Vastavalt VÕS § 162 lg-le 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kostja vastusest ja selle p-st 4.4 ei nähtu asjaolusid, mis annaksid VÕS § 162 lg 1 kohaselt aluse viivise vähendamiseks. Kostja on loetlenud p-s 4.4.3. hageja väidetavad rikkumised, mis annaksid kostja arvates alust vähendada väljamõistetavat hüvitist. Ringkonnakohus leiab, et hüvitise vähendamise aluseks olevad asjaolud ja viivise vähendamiseks aluseks olevad asjaolud ei ole samastatavad. Selleks, et viivist vähendada, peab see olema eelkõige ebamõistlikult suur. Antud juhul on hageja nõudnud seadusest tulenevat viivist ning selline viivise suurus ei ole ebamõistlikult suur. Lähtudes eeltoodust puudub alus kostjalt väljamõistetud viivise vähendamiseks. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). TsMS § 367 viimase lause kohaselt võib eelkõige viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lähtudes eeltoodust mõistab ringkonnakohus välja viivise kindla summana kohtuotsuse tegemise seisuga ja edasi protsendina põhinõudest. Referentsintressimäär 1. juulist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 oli 0,5% (aastas), st 2013 teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,5 + 8 = 8,5% aastas. 8,5% põhinõudest on 1 120,21 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 3,069 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 31. oktoobrist 2013 kuni 31. detsembrini 2013, s.o 62 päeva eest, 190,28 eurot. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014 esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 +8 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on 1 087,27 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,98 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 181 päeva eest, 539,38 eurot. Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on 1 074,09 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,94 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 540,96 eurot. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 on 0,05% (aastas), st 2015 esimesel poolaastal on kehtiv seadusejärgne viivisemäär 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest on 1 060,91 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,91 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. jaanuarist 2015 kuni 30. märtsini 2015 (k.a), s.o 89 päeva eest 258,99 eurot.
Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras 30. märtsi 2015 seisuga 1 529,61 eurot.
11.Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse ja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 alusel Narva linna kanda. Menetluskulud jaotuse maakohtus on ringkonnakohus märkinud käesoleva otsuse p-s 9.2. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on tehtud enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.