Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

2(15)

Hagiavalduse kohaselt on kostja Viimsi vallas Haabneeme külas Heldri teega ja Heldri põiguga külgnevate kinnistute juurde viiva transpordimaa omanik (registriosa nr 393402). Heldri teega ja Heldri põiguga külgnevatel kinnistutel asuvate elamute veevarustus ja kanalisatsioon toimub kostja kinnistule rajatud ühisveevärgi ja -kanalisatsioonitorustiku kaudu. Heldri elamurajooni tee ning ühisveevärgi ja -kanalisatsioonirajatised rajas Viimsi valla poolt 19.08.1997 Viimsi Vallavolikogu kehtestatud detailplaneeringu alusel AS Renover Ehitus (registrist kustutatud). Detailplaneering nägi ette kinnistute veevarustuse ja kanalisatsiooni toimumise läbi kostjale kuuluvale kinnistule rajatud ühisveevärgi ja -kanalisatsioonirajatiste. Detailplaneeringu kohaselt jäi valmisehitatud veetorustik veetarbijate omandiks ja veetarbijate poolt teenindatavaks ning fekaal- ja sadevee torustikud AS Renover omandiks ja tema poolt teenindatavateks. 16.09.1997 andis Viimsi Vallavalitsus MVele (ehitaja AS Renover Ehitus) ehitusloa kanalisatsiooni ja veevarustuse trasside väljaehitamiseks. Projekt vaadati läbi Viimsi valla ehitusprojektide läbivaatamise komisjoni poolt 15.09.1997. Projektis määratleti kõikide Heldri teega või Heldri põiguga külgnevate detailplaneeringu ala kinnistute liitumispunktid vee- ja kanalisatsioonitorustikuga kinnistute ja kostjale kuuluva kinnistu piiril. 19.06.1998 sõlmis AS Renover Ehitus (liitujana) AS-ga H Vee Käitlus (praegune ärinimi OÜ BREM Viimsi Kinnisvarahooldus) liitumislepingu, millega lepiti kokku Heldri elamurajooni kanalisatsioonitrassi (tol ajal rajatav) ühendamine AS H Vee Käitlus kanalisatsioonivõrguga. Leping hõlmas 44 eramu kanaliseerimist. 15.10.1998 sõlmis AS Renover Ehitus (liitujana) AS-ga Tamult liitumislepingu, mille kohaselt Heldri maaüksuse (tol ajal rajatav) ühepereelamute veetorustik ühendati AS Tamult veevarustussüsteemiga. Pooled täitsid kokkulepet, mille kohaselt kostja Heldri tee kinnistu ja sellel asuvate ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitrasside võimaliku omanikuna andis trassid hageja kui vee-ettevõtja valdusesse. Hageja sõlmis vastavalt eeltoodud liitumislepingutele vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingud Heldri teel ja Heldri põigus asuvate kinnistutega. Kinnistute ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise tasud eeltoodud liitumislepingute alusel tasus AS Renover Ehitus hagejale ning puudus vajadus uute liitumislepingute sõlmimiseks ning puudusid ka seaduslikud alused liitumistasu nõudmiseks. Kinnistuomanikuga sõlmitud lepingu lisas toodi ära liitumispunkti asukoht kinnistu piiril vastavalt trasside ehitusloas toodud projektile. Ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg 3 kohaselt määras Viimsi vald, et Heldri elamurajoon kuulub hageja kui vee-ettevõtja tegevuspiirkonda. Kostja andis nõusoleku kinnistute vee-ja kanalisatsiooniteenuste osutamise lepingute sõlmimiseks ning oli teadlik sõlmitavate lepingute sisust. Kostja oli teadlik, et tema kinnistul asuvad vee-ja kanalisatsioonitrassid on ühisveevärgi ja kanalisatsiooni osaks ning trassidele kohaldatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadust. Hageja kasutab Heldri elamurajooni vee- ja kanalisatsioonitrasse kui ühisveevärgi ja kanalisatsiooni osa õiguslikul, lepingulisel alusel. MV kostja kinnistu endise omanikuna tegi tahteavalduse trasside ehitamiseks kinnistule, samuti nende arvamiseks ühisveevärgi ja kanalisatsiooni süsteemi osaks. Kellelgi peale vee-ettevõtja või tema poolt volitatud isikute ei ole õigust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks olevaid vee- ja kanalisatsioonitrasse hooldada. Hageja on õigustatud kostjale kuuluvat kinnistut valdama ulatuses, milles tal on vajalik ühisveevärgi- ja kanalisatsioonirajatisi hooldada, parendada ja vallata. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Trasside ühisveevärki ja -kanalisatsiooni kuulumise tuvastusnõue eeldab ÜVVKS järgi vaid trassi kaudu teenindavate (püsi)elanike kindlakstegemist (peab olema vähemalt 50). Hageja taotles lisaks reaalservituudi sätetele ka kasutusvalduse sätete kohaldamist. Veeettevõtja määratakse ühisveevõrgu ja -kanalisatsiooni omaniku ettepanekul ja vastava määramiseni

3(15)

osutab teenuseid kostja. Hageja võttis üle üksnes AS Renover Ehitus 19.06.1998 poolt AS-ga H Vee Käitlus ja 15.10.1998 AS-ga Tamult sõlmitud liitumislepingud. Hagejal puudub alus ja õigus sõlmida uusi liitumislepinguid ning omastada nendest saadavat tasu. Kostja on faktiliselt trassi omanik ja vee-ettevõtja ning omab vee-ettevõtjana tegutsedes vastavaid lepinguid hagejaga. Puudub vaidlus, et trassid kuuluvad kostjale. Trasside valmisehitamisel muutusid need kinnistu oluliseks osaks ja pärast isikliku kasutusõiguse seadmist kostja kasuks piiratud asjaõiguse oluliseks osaks. Hagejal ei saa olla asjaõiguslikku nõuet trassidele. Ei ole sõlmitud mingit kokkulepet, et trasside omandiõigus antakse hagejale. Juhul, kui selline kokkulepe sisalduks AS-ga H Vee Käitlus ja AS-ga Tamult sõlmitud lepingutes, oleks nõudeõigus aegunud. ÜVVKS ei ole kohaldatav lepingutele, millega kostja andis kõnealused trassid hageja õiguseellasele. Hageja nõuab sisuliselt kostja omandis olevate trasside sundvõõrandamist. Vastuhagi 19.11.2009 esitas kostja vastuhagi. Pärast vastuhagiavalduse mitmeid täpsustamisi palus kostja tuvastada, et hagejal puudub kostja omandis oleva Heldri transpordimaa kinnistul asuvate vee- ja kanalisatsioonitrasside suhtes kostjaga kokku leppimata tegevuseks õiguslik alus, sh kostja takistamiseks nimetatud trasside kasutamise piiramisel kinnistute suhtes, millel puudub rajatise omanikuga sõlmitud liitumisleping, ning alternatiivselt palus kostja tuvastada, et hagejal puudub kostja omandis oleva Heldri transpordimaa kinnistul asuvate vee-ja kanalisatsioonitrasside suhtes hagejaga kokkuleppimata tegevuseks õiguslik alus, mis ei tulene hageja vee-ettevõtjaks olemisest, sh kostja takistamine nimetatud kasutamise piiramisel kinnistute suhtes, millel puudub rajatise omanikuga sõlmitud liitumisleping, tuvastada hageja kui Heldri teel ja Heldri põigul asuvate kostjale kuuluvate veetrasside ning nende pikenduste kasutaja kohustus tasuda trasside kasutamise eest igakuiselt hüvitist trasside amortisatsioonisumma ulatuses ja kui selle veetorustikuga on liidetud täiendavalt tarbijaid (kelle varustamine toimub või on toimunud Heldri trasside kaudu), siis tuvastada kohustus tasuda ka 15.10.1998 liitumislepingu nr 29 p-s 5 ettenähtud tasu proportsioonis osana magistraaltorustike ehituskuludest vastavalt nende osale kõigist käsitletavat torustikku kasutanud ja/või kasutavate tarbijate arvust. Vastuhagi kohaselt on kostja Heldri transpordimaa kinnistu omanik alates 09.04.2008. Vee- ja kanalisatsioonitrassid ehitas peatööettevõtjana AS Renover Ehitus. Kostja on nii kinnistu kui ka sellel asuvate trasside omanik ja valdaja ning teised isikud võivad kostja omandit kasutada vaid õiguslikul alusel, mis tuleneb seadusest, sh kokkuleppel omanikuga. Hagejal puudub kostjaga kokkulepe trasside kasutamiseks ja ka muu õiguslik alus. Eirates kostja proteste osutas hageja veeja kanalisatsiooniteenust kostja trasside kaudu Heldri asumi majavaldustele ning Tammeõue tarbimispiirkonna ja Käärti asumi elanikele, kellel puuduvad kostjaga liitumislepingud. Hageja tegi takistusi trasside liitumislepinguta kasutamise peatamiseks ning teostas trasside osas omanikuga kokkuleppimata ja kooskõlastamata töid. Hageja võib olla Viimsi valla vee-ettevõtja, kuid antud juhul kasutab ta omaniku nõusolekuta kostjale kuuluvaid trasse ning peab hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Vastus vastuhagile Hageja vaidles vastuhagile vastu. Vastuhagi esimene nõue ei põhine ühelgi õigusnormil ning on vastuolus ÜVVKS § 3 lg-tes 1 ja 2 tooduga. Hageja valdab kõnealuseid torustikke lepingulisel alusel ja lepingud ei ole lõppenud. Isegi kui lugeda lepingud lõppenuks, tuleneb hageja valdus seadusest. Kohalik omavalitsus määras vee-ettevõtjaks hageja ja haldusakt on kehtiv. Isegi kui antud akt ei kehtiks, on valdus õiguspärane. Hageja ei ole kostjaga sõlmitud lepinguid rikkunud. Heldri tee 1, Heldri põik 6 ja Heldri tee 13 tarbijad tasusid liitumistasu MV-ele temaga sõlmitud

4(15)

kinnistu ostu-müügilepingutes toodu kohaselt. Vastuhagi teise nõude osas palus hageja kohaldada aegumist. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on Viimsi vallas Haabneeme külas Heldri teega ja Heldri põiguga külgnevate kinnistute juurde viiva transpordimaa omanik (registriosa nr 393402). Samuti puudub vaidlus, et Heldri elamurajooni tee ning ühisveevärgi ja -kanalisatsioonirajatised rajati Viimsi valla poolt 19.08.1997 Viimsi Vallavolikogu kehtestatud detailplaneeringu alusel, mis nägi ette kinnistute veevarustuse ja kanalisatsiooni toimumise läbi kostjale kuuluvale kinnistule rajatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajatiste. Detailplaneeringu kohaselt jäi valmisehitatud veetorustik veetarbijate omandiks ja teenindatavaks veetarbijate poolt ning fekaal- ja sadevee torustikud AS Renover omandiks ja tema poolt teenindavateks. 16.09.1997 andis Viimsi Vallavalitsus MV-ele (ehitaja: AS Renover Ehitus) ehitusloa kanalisatsiooni ja veevarustuse trasside väljaehitamiseks. Projektis olid määratletud kõikide Heldri teega või Heldri põiguga külgnevate kinnistute (detailplaneerimise ala kinnistud) liitumispunktid vee- ja kanalisatsioonitorustikuga kinnistute ja kostjale kuuluva kinnistu piiril. Puudub vaidlus, et 19.06.1998 sõlmis AS Renover Ehitus (liitujana) AS-ga H Vee Käitlus (praegune ärinimi OÜ BREM Viimsi Kinnisvarahooldus) liitumislepingu ning 15.10.1998 AS-ga Tamult liitumislepingu nr 29. Kohus leidis, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni määratlemisel ei ole oluline trasside omand. Ühisveevärk ja -kanalisatsioon määratakse trasside tegeliku funktsiooni järgi. 19.06.1998 AS Renover ja AS H Vee Käitlus vahel sõlmitud leping viitab torustiku ühendamisele kanalisatsioonivõrguga ja 44 eramu kanaliseerimisele teekinnistul oleva torustiku kaudu, seega on tegemist ühiskanalisatsiooniga. 15.10.1998 AS Renover ja AS Tamult (hageja õiguseellane) vahel sõlmitud liitumislepingu p 1 kohaselt toimub liitumine „veevarustussüsteemi“ ning lepingu p 4 kohaselt liidetakse veetorustik kuni iga maja haruseadme sulgemisseadmeni. Järelikult on tegemist veetorustiku osaga, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine, seega on tegemist ühisveevärgiga. Puudub vaidlus, et kõnealune torustik on kostja omandis. Viimsi Vallavolikogu 11.04.2006 määrusega nr 13 on vee-ettevõtjaks antud torustiku suhtes hageja. Kostja ei vaidlustanud Viimsi Vallavolikogu määrust, seega on haldusakt kehtiv. Samuti ei teinud kostja ettepanekut tema omandis oleva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa suhtes vee-ettevõtja määramiseks. TsÜS § 54 lg 2 kohaselt kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis, mis on ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või mille suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus, ei ole kinnisasja osa. Kuna hageja kasutab trasse lepingulisel alusel, ei oma trasside omandiõigus asja lahendamisel tähtsust. Kuna Heldri tee vee- ja kanalisatsioonitorustik on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa, on see hageja kui vee-ettevõtja täiel vastutusel. Eeltoodust tulenevalt kuuluvad trassid ühisveevärki- ja kanalisatsiooni ja hageja on õigustatud kostjale kuuluvat kinnistut valdama ulatuses, milles tal on vajalik ühisveevärgi- ja kanalisatsioonirajatisi hooldada, parendada ja vallata. Isikliku kasutusõiguse osas kuuluvad lisaks reaalservituudi sätetele kohaldamisele ka kasutusvalduse sätted, kuivõrd kinnisasja kasutamine on seotud muuhulgas selle valdamisega. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 213 kohaselt kasutusvaldusest tulenevad õigused ja kohustused määratakse kindlaks kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga.

5(15)

Hageja nõue tuvastada, et Viimsi vallas Haabneeme külas asuval transpordimaal (registriosa nr 393402) on Viimsi Valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks ja kostjal on kohustus anda nõusolek kinnistu (registriosa nr 393402) registriosa kolmandasse jakku piiratud asjaõigusena isikliku kasutusõiguse seadmiseks hageja kasuks, mille kohaselt hagejal on tähtajatu isiklik kasutusõigus kinnistut ja selle maapõue vallata ja kasutada kõikide ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseaduses toodud ja sellest tulenevate vee-ettevõtja kohustuste täitmiseks, kuulub rahuldamisele. Ühisveevärgi valdus on ainult vee-ettevõtjal ning tema poolt volitatud isikutel, mitte kellelgi teisel. 19.06.1998 ja 15.10.1998 lepingute alusel valdab hageja antud torustikke lepingulisel alusel, lepingud on sõlmitud tähtajatult ja ei ole lõppenud. Hageja valdus tuleneb ka ÜVVKS § 7 lg-st 3, mille kohaselt vee-ettevõtja tegevuspiirkonna kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu oma otsusega. Viimsi Vallavolikogu määras 11.04.2006 määrusega nr 13 Viimsi valla, sealhulgas ka antud torude suhtes vee-ettevõtjaks hageja. ÜVVKS § 7 lg 4 kohaselt kuni §-s 7 ettenähtud viisil vee-ettevõtja ja tema tegevuspiirkonna määramiseni on seni ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni abil veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuseid osutanud ettevõtja kohustatud jätkama oma tegevust lepinguga määratud tähtajani. 19.06.1998 ja 15.10.1998 sõlmitud lepingutest nähtuvalt sõlmiti need tähtajatult. Heldri tee 1, Heldri põik 6 ja Heldri tee 13 tarbijad tasusid liitumistasu MV-ele temaga sõlmitud kinnistu ostumüügilepingute kohaselt. 29.01.2008 tehnovõrkude mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingust nähtuvalt oli MV trasside omanik nimetatud kinnistute müügi ajal ja seega tasuti liitumistasu õigele isikule. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu rahuldamisele vastuhagi nõue tuvastada, et hagejal puudub kostja omandis oleva Heldri transpordimaa kinnistul asuvate vee-ja kanalisatsioonitrasside suhtes kostjaga kokkuleppimata tegevuseks õiguslik alus, sh kostja takistamiseks nimetatud trasside kasutamise piiramisel kinnistute suhtes, millel puudub rajatise omanikuga sõlmitud liitumisleping, ja alternatiivselt tuvastada, et hagejal puudub kostja omandis oleva Heldri transpordimaa kinnistul asuvate vee- ja kanalisatsioonitrasside suhtes hagejaga kokkuleppimata tegevuseks õiguslik alus, mis ei tulene hageja vee-ettevõtjaks olemisest, sh kostja takistamine nimetatud kasutamise piiramisel kinnistute suhtes, millel puudub rajatise omanikuga sõlmitud liitumisleping. Vastuhagi teise nõude suhtes palus hageja kohaldada aegumist ja jätta nõue rahuldamata. 1994.a kehtinud TsÜS § 116 kohaselt aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kuna veetoru liideti teiste torudega aastatel 2000/2001, algas kostja väidetav lepingulise tasu nõue hiljemalt 31.12.2001. Kostja teadis oma väidetava nõude aegumisest alates Taluranna võrgu ehitamisest aastatel 2000/2001. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostja esitas vastuhagi kohtule 19.11.2009, seega peale väidetava nõude aegumistähtaega, milleks oli 01.07.2005. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Juhul, kui ringkonnakohus otsustab asja lahendada, teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja kanda. Hagi eesmärgiks ja kaevatava otsuse tagajärjeks on sundvalduse seadmine kostjale kuuluvale Heldri transpordimaa kinnistule läbi kinnistu oluliseks osaks oleva vee- ja kanalisatsioonirajatise

6(15)

valdamiseks isikliku kasutusõiguse seadmise. Sellise menetluse läbiviimiseks on õigustatud vaid kohalik omavalitsus, mitte vee-ettevõtja (ÜVVKS § 12) ja vastav tegevus peab toimuma kinnisasja sundvõõrandamise seaduses (KASVS § 6) sätestatud korras. Isikliku kasutusõiguse seadmine hageja kasuks piirab oluliselt kostja õigust Heldri transpordikinnistut sihipäraselt vallata, kuivõrd annab hagejale vabad käed tegutseda Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise valdamisel. Seadus näe ette võimalust vee-ettevõtja huvides isiklikku kasutusõigust seada teise isiku kinnisasjale. Kohus järeldas ekslikult, et Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatis ei olnud Heldri transpordikinnistu oluliseks osaks, tuginedes TsÜS § 54 lg-le 2 ja jättis arvestamata kostja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse. Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatis on Heldri transpordimaa kinnistu oluline osa. Isiklik kasutusõigus kostja kasuks seati Heldri transpordimaa kinnistule Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise valdamiseks 04.02.2008. AÕS § 158 lg § 1581 ning AÕSRakS) § 152 tähenduses tuleb näha eelkõige olukorda, kus kinnistu omanik ja tehnovõrgu omanik või valdaja on erinevad isikud. Käesolevas asjas Heldri transpordimaa kinnistu omanik on ka Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise omanik. Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatis rajati küll enne 01.04.1999, kuid pärast Heldri transpordimaa kinnistu esmakinnistamist, mistõttu ei kohaldu asjas AÕSRakS § 152 lg 1. Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatis ei kuulunud ühelegi ÜVK teenust osutavale võrguettevõtjale, mistõttu ei kohaldu asjas ka AÕSRakS § 152 lg 2. Kuivõrd Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatis ehitati valmis juba 1998, ei kohaldu asjas Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise õigusliku staatuse määratlemisel ka praegu kehtivad AÕS § 158 ja § 1581. Heldri transpordikinnistu omanikul ei ole talumiskohustust Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise suhtes. Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatis ehitati Heldri transpordimaa kinnistu selleaegse omaniku MVe tellimisel ning vastav tehnovõrk muutus püstitamise järgselt kinnistu oluliseks osaks. Alates 04.02.2008 seati kostja kasuks isiklik kasutusõigus Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise suhtes, seega oli alles sellest hetkest Heldri veeja kanalisatsioonirajatise valdusel asjaõiguslik alus. Alates 09.05.2008 sai kostja ka Heldri transpordimaa kinnistu omanikuks. Kohus jättis tähelepanuta fakti, et Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatist valdab kostja isikliku kasutusõiguse alusel. Sama eseme osas ei saa seada kahte sarnase sisuga isiklikku kasutusõigust. Kohus tuvastas vääralt, et hageja valdab Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatist lepingulisel alusel. Isegi kui eeldada, et hagejal on lepinguline alus Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise valdamiseks, valitseks olukord, kus sama asja valdavad samaaegselt kaks erinevat isikut, sealjuures üks neist asjaõiguslikul alusel. Puuduvad tõendid ja õiguslikud põhjendused, mis annaksid aluse järelduseks, et Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatist valdab hageja lepingulisel alusel. Kohtu järeldused põhinevad detailplaneeringul ja liitumislepingutel AS Renover ning AS H Vee Käitlus ja AS Renover Ehitus ja AS Tamult vahel. Viidatud tõenditest ei tulene hageja õigust Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatist vallata. Hageja kinnitas oma õiguste piiratust 22.09.2008 kirjas Herki Zuppingule. 27.08.2003 kirjas kostjale leidis hageja, et tal puuduvad kohustused AS-lt Tamult üle võetud liitumislepingu alusel Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatist hooldada. Hageja varasemad seisukohad ei viidanud sellele, et liitumislepingu alusel tekkis tal Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise valdus. AS Renover ja AS H Vee Käitlus vahel 19.06.1998 sõlmitud liitumisleping käsitleb Heldri kanalisatsioonirajatise liitmist Viimsi valla ÜVK-ga. Nimetatud lepingust ei tulene AS H Vee Käitlus õigust vastavat rajatist vallata. AS Renover ei saanud sellist nõusolekut anda, kuivõrd trassid olid Heldri transpordimaa kinnistu oluliseks osaks ja kinnistu omanikuks oli MV. AS Renover Ehitus ja AS Tamult vahel 15.10.1998 sõlmitud liitumisleping reguleerib samuti liitumise tingimusi ja sellega ei antud üle veetorustiku valdust AS-le Tamult. AS Renover Ehitus ei olnud

7(15)

õigustatud valduse üleandmiseks, kuivõrd trassid ei kuulunud temale, vaid olid Heldri transpordimaa kinnistu oluliseks osaks ning kinnistu omanikuks oli MV. Detailplaneeringuga ei saa samuti sätestada omaniku kohustust anda üle mingi rajatise valdus. Tuvastatud asjaoludest tulenevalt sai MV anda tahteavalduse üksnes Renover Ehitus AS-le ja AS-le Renover Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise ehitamiseks. Sellest ei tulene, et MV andis tahteavalduse Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise valduse üleandmiseks AS-le Tamult või AS-le H VEE Käitlus. Liitumislepingutest tulenevad kokkulepped täiendavate tarbijate Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise kaudu Viimsi valla ÜVKga liitumise tingimuste kohta ei kujuta endast Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise valduse üleandmist. Heldri transpordimaa kinnistu omanik ei teinud tahteavaldust Heldri transpordimaa kinnistu oluliseks osaks oleva Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise valduse üleandmiseks AS-le Tamult või AS-le H Vee Käitlus. Isikliku kasutusõiguse alusel valdab Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatist kostja, seega ei ole Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatis vee-ettevõtja hallatav, vaid hageja kasutab seda õigusliku aluseta. Kohus tuvastas, et Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise omanikuks on kostja. Kostja peab kohtu põhjendusi antud järelduse osas ebaõigeks, kuid ka kostja hinnangul on ta Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise õiguspäraseks valdajaks ja omanikuks läbi isikliku kasutusõiguse ja omandi Heldri transpordimaa kinnistule, mille oluliseks osaks on Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatis. Hageja õigust Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatist vallata ei tulene ka sellest, kui see oleks määratletav ÜVK-na. Kostja on isik, kes on Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise kui ÜVK omanik ja valdaja ÜVVKS § 2 lg 3 tähenduses. Hageja võib olla määratud vee-ettevõtjaks Viimsi valla poolt, kuid seadusest ei tulene, et vee-ettevõtjaks määramisega kaasneb valdus kõikidele ehitistele ja seadmetele, mis on määratletavad ÜVK-na. Juhul kui Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatis on määratletav ÜVK-na, peaks kostja esitama avalduse Viimsi vallale tema määramiseks veeettevõtjaks Heldri piirkonnas juhindudes ÜVVKS § 7 lg-st 21. Seega tuleneb seadusest, et hageja ei saa olla Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise piirkonnas vee-ettevõtjaks. Alternatiivseks lahenduseks sundvõõrandamise menetluse alustamine juhindudes ÜVVKS §-st 12. Otsuses jäi arusaamatuks, millisele õiguslikule alusele tuginedes leidis kohus, et hagejal on õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist võlaõiguslikul alusel tekkinud valduse asjaõiguslikuks muutmisel. Isikliku kasutusõiguse tekkimiseks on reeglina vajalik poolte kokkulepe, mida antud juhul ei ole, samuti Selline alus puudub seaduses. Seadus ei sätesta vee-ettevõtja õigust nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist teise isiku kinnistule põhjusel, et vee-ettevõtja soovib selle osaks olevat rajatist kasutada oma ülesannete täitmiseks (ja sellest tulu saamiseks). Kostjal on õigus Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise omaniku ja valdajana nõuda AÕS § 44 lg 1 kohaselt valduse rikkumise kõrvaldamist ja valduse rikkumisest edasist hoidumist, mida kostja taotles vastuhagis. Omamata selleks õiguslikku alust, teeb hageja kostjale takistusi valduse teostamisel. Hageja ei ole Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise omanik ega õiguspärane valdaja, seega puudub hagejal õigus keelata või takistada kostjal Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise valdamist. Kohtu arusaam, et ÜVK valdus on kohaliku omavalitsuse määratud vee-ettevõtjal ja mitte ühelgi teisel isikul, ei põhine seadusel. ÜVK valdus on selle omanikul, kes võib nõuda enda määratlemist vee-ettevõtjana. Juhul, kui antud piirkonnas määrab kohalik omavalitsus veeettevõtjaks kellegi teise, ei tulene vastavast haldusaktist mingit õigust sellele vee-ettevõtjale teise isiku omandis olevat ÜVK-d vallata. Kohus ei saanud käesoleva menetluse raames tuvastada, kas Heldri tee 1, Heldri põik 6 ja Heldri tee 13 tarbijad tasusid liitumistasu MV-ele või mitte, kuivõrd nimetatud isikud ei ole käesoleva

8(15)

vaidluse pooleks. Nendeta ei saa samas lahendada küsimust liitumistasu maksmisest, kuna liitumine pidi olema tagatud vaid kinnistu müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise korral. Seda, kas vastavad kohustused on täidetud, tuvastatud ei ole, mistõttu on põhjendamatu kohtu järeldus liitumistasu tasumise kohta eelnevalt viidatud kinnistuomanike poolt. Liitumistasu vastuvõtmiseks saab olla õigustatud vaid vee-ettevõtja, kelleks MV kinnistute müügilepingute sõlmimisel ei olnud. Väär on kohtu järeldus, et liitumistasu kinnistute liitumiselt Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatisega on tuvastatud. Vastuhagi tulnuks rahuldada ja tuvastada hagejal õiguse puudumine Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise suhtes kostjaga kokkuleppimata tegevuste teostamine. Sisuliselt on vastuhagis esitatud valduse kaitse nõue, milles taotleti valdust rikkuvate tegevuste teostamiseks õigusliku aluse puudumise tuvastamist. Kohus kohaldas põhjendamatult aegumist, kuna ei selgitanud välja aegumise kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Liitumislepingu p 5 mõttest tulenevalt pidi hageja või tema õiguseelneja arvama uute tarbijate liitumistasu hulka magistraaltorustike ehituskulud. Seega võiks lugeda kostja nõude hageja suhtes sissenõutavaks hetkest, millal kostja sai teada, et hageja on vastu võtnud liitumistasu tarbijalt, kes on liidetud 15.10.1998 liitumislepingus sätestatud magistraaltorustikuga. 15.10.1998 liitumislepingus ei leppinud pooled kokku, et kostja nõudeõigus tekiks täiendavate võrkude ehitamisega seotud asjaolude ilmnemise hetkest, vaid nõue tekkis uute tarbijate lisandumise hetkest. Kohus rajas otsuse väärale faktilisele alusele ja tuvastas ebaõigesti aegumise kulgemise tähtaja alguse ning jättis tuvastamata kostja nõude sissenõutavaks muutumise hetke. Vastuhagis esitatud alusetu rikastumise nõuet põhjendas kostja asjaoluga, et hageja osutab Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise kaudu ÜVK teenuseid elanikele samas ise Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise omanikule rajatise kasutamise eest tasumata. Kostja määratles oma nõude amortisatsioonitasu saamiseks ja esitas vastuhagis ning selle täpsustustes põhjendused nii tasu suuruse kui nõude õigusliku aluse kohta. Kohus jättis kostja nõude lahendamata, millega rikkus TsMS § 442 lg 5 sätestatud kohustust lahendada kohtuotsuse resolutsiooniga kõik poolte nõuded. Kui kohus leidis, et hageja osutab ÜVK teenuseid kostjale kuuluva Heldri vee- ja kanalisatsioonirajatise kaudu 15.06. ja 15.10.1998 liitumislepingute alusel, pidi kohus põhjendama, miks see välistab alusetu rikastumise nõude. Vaidlust ei saa olla selles, et viidatud lepingud reguleerivad üksnes liitumise küsimusi, mitte valduse üleandmist või kasutusõiguse võimaldamist ÜVK teenuse osutamiseks kolmandatele isikutele. Liitumislepingute olemasolu ei välista kostja nõuet saada hagejalt tasu lepinguvälisel alusel. Kostja selgitas vastuhagis, et hageja sai Heldri veeja kanalisatsioonirajatise õigustamatust kasutamisest kasutuseeliseid, mis tuleb kostjale hüvitada. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Vahepealne menetlus 30.05.2013 otsusega jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja ringkonnakohtu otsusega ei nõustunud ja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse. 12.03.2014 otsusega jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude tuvastada, et Viimsi vallas Haabneeme külas asuval transpordimaal (kinnistu registriosa nr 393402) asuvad maa-alused vee- ja kanalisatsioonitrassid on Viimsi valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni osaks ja jättis rahuldamata kostja vastuhagi nõude tuvastada, et kui AS-le Morrison Invest kuuluva

9(15)

veetorustikuga on liidetud uusi tarbijaid, on AS-l Viimsi Vesi kohustus tasuda 15.10.1998 liitumislepingu p-s 5 ette nähtud tasu osana magistraaltorude ehituskuludest vastavalt nende osale kõikide tarbijate arvust. Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2013 otsuse ja Harju Maakohtu 19.02.2013 otsuse osas, milles rahuldati hagi ja tuvastati, et AS-l Morrison Invest on kohustus anda nõusolek kanda kinnistu (registriosa nr 393402) registriosa kolmandasse jakku piiratud asjaõigusena AS Viimsi Vesi kasuks isiklik kasutusõigus, mille kohaselt on AS-l Viimsi Vesi tähtajatu isiklik kasutusõigus kinnistut, sh selle maapõue, vallata ja kasutada kõikide ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduses toodud ning sellest tulenevate vee-ettevõtja kohustuste täitmiseks. Riigikohus jättis hagi selle nõude osas läbi vaatamata. Riigikohus tühistas ringkonnkohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmiseks nõuetes tuvastada, et AS-l Viimsi Vesi ei ole AS Morrison Invest kinnisasjal asuvate vee- ja -kanalisatsioonitrasside suhtes AS-ga Morrison Invest kokkuleppimata tegevuseks õiguslikku alust, sh õigust takistada AS Morrison Invest piiramast nende trasside kasutamist kinnistute suhtes, millel ei ole trasside omanikuga sõlmitud liitumislepingut, või alternatiivselt tuvastada, et AS-l Viimsi Vesi ei ole selleks õiguslikku alust, mis ei tulene tema vee-ettevõtjaks olekust. Samuti tühistati ringkonnakohtu otsus osas, milles jäeti rahuldamata vastuhagi nõue tuvastada AS Viimsi Vesi kohustus tasuda AS-le Morrison Invest trasside kasutamise eest igal kuul hüvitist trasside amortisatsioonisumma ulatuses, ning menetluskulude jaotuse osas. Eeltoodud vastuhagi nõuete ja menetluskulude jaotuse osas saadeti tsiviilasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu 12.03.2014 otsuse p-s 17 on märgitud, et vastuhagi nõue on osaliselt ebaselge, kuna sellest ei nähtu, millisteks tegevusteks õigusliku aluse puudumist soovib kostja tuvastada. Selge on ainult kostja soov, et hageja ei takistaks kostjal piirata ilma liitumislepinguta tarbijatel torustiku kasutamist. Riigikohus selgitas, et ringkonnakohtul on TsMS § 3401 lg 1 järgi võimalik anda kostjale võimalus oma nõuet täpsustada. Ringkonnakohus arutas 18.06.2014 toimunud kohtuistungil pooltega menetluslikku olukorda ja andis kostjale võimaluse vastuhagi täpsustada. 04.07.2014 esitatud menetlusdokumendis sõnastas kostja vastuhagi nõuded alljärgnevalt:

10(15)

Kuna eelnevas kohtumenetluses on hageja hagiavalduses esitatud nõuete ja kostja vastuhagi nõude tuvastada, et kui AS-le Morrison Invest kuuluva veetorustikuga on liidetud uusi tarbijaid, on AS-l Viimsi Vesi kohustus tasuda 15.10.1998 liitumislepingu p-s 5 ette nähtud tasu osana magistraaltorude ehituskuludest vastavalt nende osale kõikide tarbijate arvust, osas tehtud kohtuotsused jõustunud, siis selles osas kolleegium maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. Esmalt analüüsib kolleegium vastuhagi nõuet tuvastada AS Viimsi Vesi kohustus hoiduda AS-le Morrison Invest kuuluva Heldri elamurajooni vee- ja kanalisatsioonirajatiste omandi rikkumisest ning AS Morrison Invest takistamisest Heldri elamurajooni vee- ja kanalisatsioonirajatiste valdamisel ja kasutamisel. Kolleegium märgib, et vaatamata ringkonnakohtu poolt antud võimalusele oma nõuet täpsustada ja tuua esile, millisteks tegevusteks õigusliku aluse puudumist soovib kostja tuvastada, kostja seda teinud ei ole. Kostja selgitas, et ta peab hageja poolt õigustamatuks kõiki tegevusi, mis on seotud kostja kinnistu ja selles paiknevate tehnorajatiste kasutamisega hageja poolt vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamiseks. Hageja vaidles kostja nõudele vastu ja selgitas, et poolte vahel oli leping ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuse osutamiseks ja trasside kasutamiseks viisil, kus hageja osutab kostja kinnistutega piirnevatele kinnistutele teenust kostja kinnistus paiknevaid trasse kasutades. Lisaks tuleneb hageja õigus selliseks tegevusest ka ÜVVKS normidest. AÕS § 89 sätestab, et omanikul on õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist. Nõue on välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma. Kostja on Heldri transpordimaa kinnistu (registriosa nr 393402) omanik ja hageja kasutab kinnistu pinnases paiknevaid vee- ja kanalisatsioonitrasse Heldri arendusala kinnistule vastava teenuse osutamiseks. Neid maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ei ole ringkonnakohtus vaidlustatud. Kostja kasuks on trassidele seatud ka 29.01.2008 tähtajatu isiklik kasutusõigus, kuid sellele asjaolule ei ole kostja maakohtule esitatud vastuhagis tuginenud. Hageja on kinnitatud Viimsi vallas vee-ettevõtjaks ja Riigikohtu otsusega on jõustunud maakohtu 19.02.2013 otsus osas, milles tuvastati, et kostja kinnistul paikenvad maa-alused trassid on Viimsi valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni osaks. Maakohus leidis, et vee- ja kanalisatsioonirajatiste talumiskohustus tuleneb ÜVVKS sätetest, kuna Viimsi valla poolt hageja kinnitamine selles piirkonnas vee-ettevõtjaks annab talle õiguse vallata teenuse osutamiseks ka teise isiku kinnistus paikevaid vastavaid rajatisi. Kolleegium selle maakohtu järeldusega ei nõustu. Ainuüksi see, et mingi piirkond on määratud ÜVVKS § 7 lg 3 kohaselt veeettevõtja tegevuspiirkonnaks, ei anna vee-ettevõtjale õiguslikku alust vallata või kasutada kõiki selles piirkonnas asuvaid ÜVK osi, mis vee-ettevõtjale ei kuulu ja mille suhtes ei ole seadusest tulenevat talumiskohustust. Ka muudest ÜVVKS sätetest sellist õigust hagejale ei tulene. Riigikohus on käesolevas asjas 12.03.2014 tehtud otsuse p-s 17 eeltoodut selgitanud. Seega on maakohtu järeldus, et talumiskohustus on tekkinud ÜVVKS alusel, ebaõige ja selles osas tuleb maakohtu otsust muuta. Järgnevalt tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt on hagejal õigus ÜVK teenuse osutamiseks kasutada kostja kinnistus paiknevaid trasse. See tähendab, et tuleb kindlaks teha, kas pooled olid TsÜS § 67 lg 1 mõttes jõudnud kokkuleppele trasside kasutamise ja muude oluliste tingimuste osas.

11(15)

Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et sellise kokkuleppe on pooled sõlminud 19.06.1998 ja 15.10.1998 liitumislepingutes. Kolleegium leiab, et ainuüksi nendest lepingutest ei ole võimalik järeldada, kas poolte vahel oli sõlmitud hageja poolt väidetud kokkulepe või mitte. 19.06.1998 on AS H Vee Käitlus ja AS Renover sõlminud liitumislepingu (I kd lk 19), mille objektiks oli AS Renover poolt rajatava kanalisatsioonitrassi ühendamine AS H Vee Käitlus trassiga. Tehnilised tingimused olid väljastatud 44 eramu kanaliseerimiseks. 19.06.1998 liitumisleping oli sõlmitud praegusele kostja Heldri transpordikinnistule rajatud kanalisatsioonitrassi ühendamiseks Viimsi valla ÜVK-ga. 15.10.1998 oli sõlmitud liitumisleping nr 29 AS Talmut ja AS Renover Ehitus vahel ja lepingu p 1 järgi oli lepingu esemeks AS Renover Ehitus poolt Viimsi vallas Heldri maaüksusele rajatud veetorustik ja selle ühendamine AS Talmut veevarustussüsteemiga (Viimsi valla ÜVK-ga). Eeltoodud asjaolusid ei ole ringkonnakohtu menetluses vaidlustatud. Lepingu p-s 4 oli kokku lepitud, et AS Talmut hooldab AS Renover Ehitus poolt väljaehitatud veetorustikku kuni iga maja haruühenduse sulgemisseadmeni. Kolleegium leiab, et eeltoodud lepingutest tuleneb, et lepiti kokku kostja kinnistul paikevate trasside ühendamises Viimsi valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga ja vee-ettevõtja kohustus hooldama veetrassi kuni majade haruühenduseni. Muude kokkulepete sõlmimist, mh nagu hageja väitis, et tema võib torude kaudu elanikele teenust osutada, nendest lepingutest sõnaselgelt ei tulene. Lisaks 1998. aastal sõlmitud liitumislepingutele on hageja kohtu ette toonud ka asjaolusid, mille kohaselt olid poolte vahel suulised kokkulepped trasside kasutamise kohta. Hageja on esile toonud, et poolte kokkuleppel on tema sõlminud lõpptarbijatega teenuse osutamise lepingud (I kd lk 4), kuid elanikega liitumislepingud on kinnistute müümisel sõlminud ja liitumistasud ostuhinna hulka kuuluvaks lugenud kostja kinnistu eelmine omanik MV (I kd lk 148). Sellisel moel vee- ja kanalisatsioonitrasside kasutamist on kirjeldanud ka kostja vastuhagis (I kd lk 74). Kolleegium leiab, et kinnistu esialgse omaniku MVe ja hageja vahel sõlmitud kokkulepet kostja kinnistul paiknevate vee- ja kanalisatsioonitrasside kasutamise kohta viisil, kus hagejal on õigus ja kohustus nende kaudu piirnevatele kinnistutele teenust osutada, kinnitavad ka kohtule esitatud tõendid. MV on kostja nimel saatnud hagejale 03.03.2004 kirja, milles teeb ettepaneku, et kostja annab oma trassid lepinguga AS-le Viimsi Vesi tasuta kasutusse ja AS Viimsi Vesi omalt poolt hooldab AS Morrison Invest kasutuses olevaid trasse tasuta (I kd lk 84). Kolleegiumi arvates tuleneb eeltoodud kirjast kostja tahteavaldus lepingu sõlmimiseks. Hageja nõustumisele kostja ettepanekuga viitavad kolleegiumi arvates järgmised tõendid. MV on saatnud hagejale 12.03.2008 e-kirja, milles ta viitab pooltevahelisele kokkuleppele, et hageja osutab Heldri vee- ja kanalisatsioonitrasside suhtes remonditeenust ja kostja osutab omakorda hagejale tasuta võrguteenust (I kd lk 22). Kirjale on AS Viimsi Vesi vastanud ja teatanud, et ta tunnistab hooldamise kohustust ainult veetrasside suhtes (I kd lk 91). Samal päeval on kostja vastanud, et varem ei ole olnud kanalisatsioonitrasside remondiks vajadust ja kostja soovib, et hageja täidaks oma kohustust. Vastasel juhul lubas kostja lõpetada tasuta võrguteenuse osutamise hagejale alates 01.05.2009 ja hagejal tuleb tasuda trasside kasutamise eest 18 384 krooni kuus (I kd lk 93). 19.06.2008 on kostja esitanud hagejale arve 18 384 krooni, millele lisandub käibemaks, tasumiseks 2008 maikuu eest (I kd lk 95). 22.09.2008 hageja poolt HZ-le saadetud vastuses teabenõudele on hageja teatanud, et ta on omandanud oma õiguseellastelt kõik rajatised ja nendega seotud kokkulepped ja kohustused ning nende täitmiseks on hageja korduvalt remontinud trasse (I kd 3637). Hageja on kostjale 05.05.2009 kirjas teatanud, et kostja poolt trassidel teostatavad tööd, mis segavad lõpptarbijaid, tuleb tal hagejaga kooskõlastada (I kd lk 102). 15.04.2009 pretensioonis on kostja esile toonud, et hageja ei soovi endale võetud trasside hoolduskohustust täita ja kasutab tasuta kostjale kuuluvaid torustikke (I kd lk 103-105). Hageja vastuse kohaselt annab talle õiguse trasside kasutamiseks see, et ta on Viimsi vallas vee-ettevõtja (I kd lk 106-107). 30.08.2011 toimunud eelistungil on hageja esindaja nõustunud, et tal on trasside suhtes hooldamise kohustus (I

12(15)

kd lk 195). Samal istungil on kostja seaduslik esindaja MV selgitanud, et 1998. aastal liitumislepingute sõlmimisel oli lepingupoolte vahel kokkulepe, et ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniteenust osutav ettevõtja võib kasutada kostja trasse tasuta niikaua, kui ta neid remondib, ja probleemid tekkisid siis, kui vee-ettevõtjaks sai praegune hageja, kes trasse ei remontinud (I kd lk 196). Eeltoodud tõenditest nähtub, et poolte õiguseellaste vahel on olnud kokkulepped, mille kohaselt on hagejal õigus kostja kinnistul paiknevaid trasse kasutada, mille eest vastusooritusena kohustus ta trasse hooldama. Veetrassi hoolduses hageja poolt on kokku lepitud kirjalikult juba 15.10.1998 sõlmitud liitumislepingus. Sellele, et kanalisatsioonitrassi osas oli samasugune kokkulepe, viitab ennekõike pooltevaheline 12.08.2008 e-kirjavahetus. Sellise kokkuleppe olemasolu on ka poolte esindajad kinnitanud. Vaidlus on poolte vahel tekkinud seoses lepingust tuleneva hoolduskohustuse täitmisega. Kolleegium leiab, et eelmises lõigus tuvastatud pooltevahelise kokkuleppe sisu vastas ka poolte huvidele. Vaidlust ei ole, et kostja tegeles kinnisvaraarendusega ja kostjale kuuluva Heldri transpordimaaga piirnevad kostja poolt kinnisvaraarenduse käigus moodustatud Heldri tänava kinnistud. Heldri tänava arenduspiirkonnas asuvate kinnistute omanik oli algselt kostja seaduslik esindaja MV, kes müüs need pärast trasside ja kommunikatsioonide valmisehitamist edasi. 22.06.2004 on sõlmitud Heldri tee 3 kinnistu müügi- ja asjaõigusleping, mille kohaselt MV müüs kinnistu AZ-le (I kd lk 166-168), 16.03.2004 on müüdud kinnistu Heldri põik 6 GM-le (I kd lk 172181), 21.07.2005 kinnistu Heldri tee 1 BE-le ja KK-le (I kd lk 182-190). Kõigis neis lepingutes on müüja kohustunud tagama kommunikatsioonitrassidega liitumise ja Heldri tee 3 ja Heldri põik 6 kinnistute osas on müüja avaldanud, et lepingueseme hind sisaldab vee- ja kanalisatsioonitrasside väljaehitamist ja liitumist vee- ja kanalisatsioonivõrguga. Kostjalt saadud informatsiooni alusel on hageja asunud kinnistud ostnud isikutele teenust osutama. Eeltoodule viitab hageja 06.07.2005 kiri kostjale, kus hageja palus kostjalt andmeid Uus-Pärtle 8 ostnud isiku, kellele hageja teenust osutab, poolt liitumistasude maksmise kohta (I kd lk 87). Kostja on 03.07.2006 saatnud hagejale kirja, milles palus teenuse osutamiseks toimingute tegemine kooskõlastada kostja kui trasside omanikuga (I kd lk 88). 30.04.2007 on palunud kostja lahti ühendada isikud, kes pole maksnud talle liitumistasusid (I kd lk 89). Seega on poolte vahel toimunud koostöö lepingu täitmisel. Kolleegiumi arvates oli pooltevaheline kokkulepe trasside tasuta kasutamise ja hooldamise kohta mõlema poole huvides. Liitumine Viimsi valla ühisveevärgiga andis MV-ele võimaluse müüa kinnistud talle suuremat kasumit andval viisil ja hagejale andis see võimaluse täita vee-ettevõtja kohustusi ja saada kasu oma teenuste müügist arendusala kinnistutele. Juba liitumislepingute sõlmimisel 1998. a oli kinnistu, millel paiknevad vaidlusalused trassid, ja ka hiljem võõrandatud kinnistute omanikul MVel huvi Heldri transpordimaa kinnistule trasside rajamiseks, et nende kaudu oleks võimalik tagada kinnisvaraarenduse käigus müüdavatele uutele kinnistutele Viimsi valla ÜVK kaudu teenuste osutamine. Eeltoodu tagas talle kinnistute müümisel kõrgema hinna ja võimaluse liitumiste eest kinnistute ostjatelt tasu küsida. Pooled ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostjal oleks olnud võimalik ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniteenust osutada muul viisil kui hageja kaudu. 1998. aastal sõlmitud liitumislepingutest tuleneb, et kanalisatsioon on tehniliste tingimuste järgi ettenähtud 44 eramu kanaliseerimiseks (lepingu p 2.1) ja veetrassid viiakse välja iga maja haruühenduse sulgemisseadmeni, millest järeldub, et liitumised ei olnud vajalikud mitte Heldri transpordimaa teenindamiseks, vaid uutele moodustatavatele kinnistutele teenuse osutamiseks. Kuna poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt oli hagejal õigus kasutada kostja kinnistul maa all paikevaid vee- ja kanalisatsioonitrasse ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuse osutamiseks ja eeltoodud trassid on Viimsi valla ühisveevärgi ja kanalisatsiooni osaks, siis on kostja AÕS § 89 viimse lause alusel kohustatud oma valduse rikkumist taluma. Vastusoorituseks trasside kasutamise eest on hageja kohustatud tema poolt kasutatavaid kostja maal paikevaid trasse hooldama, millise

13(15)

kohustuse täitmiseks vajalike toimingute tegemiseks on hageja samuti õigustatud kasutama ja valdama vaidlusaluseid trasse. Eeltoodu tõttu ei ole alust vastuhagi esimese nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohtu menetluses esitas hageja kostja vastuhagi esimesele nõudele aegumise vastuväite AÕS § 48 lg-le 1 tuginedes. Kolleegium märgib, et AÕS § 48 lg 1 sätestab nõudeõigust lõpetava tähtaja, seega ei saa sellele tuginedes esitada aegumise vastuväidet. Kuna eelnevalt on ringkonnakohus leidnud, et hagejal on õigus kostja kinnistu oluliseks osaks olevaid trasse tulenevalt pooltevahelisest lepingust vallata ja kasutada piires, mis on vajalik ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuse osutamiseks ja trasside hoolamiseks ning kostja on kohustatud rikkumist taluma, siis kolleegium ei kaalu hageja vastuväidet kostja vastuhagi esimese nõude aegumise (nõude lõppemise) kohta. Lisaks eeltoodule on kostja esitanud nõude valduse kaitseks AÕS § 89 järgi, mitte aga §-de 44 ja 45 järgi. Järgnevalt lahendab kolleegium kostja vastuhagi teise nõude, milles kostja palus tuvastada, et tal on õigus nõuda hagejalt trasside ilma õigusliku aluseta kasutamise eest igakuiselt hüvitist amortisatsioonisumma, milleks on 1174 eurot, ulatuses. Selle nõude esitamisel tugines kostja asjaolule, et hageja kasutab teenuse osutamiseks kostjale kuuluvaid vee- ja kanalisatsioonitrasse ilma õigusliku aluseta. VÕS § 1037 lg 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Kuna eelnevalt on tuvastatud, et hageja oli õigustatud kostja kinnisasja oluliseks osaks olevate trasside kaudu ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuseid osutama vastavalt pooltevahelisele lepingule, siis ei ole võimalik nõuet rahuldada VÕS § 1037 lg 1 järgi. Tasu nõude aluseks võib olla ka poolte kokkulepe, mille täitmist võib kostja VÕS § 108 lg 1 järgi nõuda. Poolte tahteavaldustest tuleneb, et trasse oli õigus ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniteenuse osutamiseks hagejal kasutada ilma rahalise vastusoorituseta. Eeltoodu on tõendatud järgmiste tõenditega. MV on kostja nimel saatnud hagejale 03.03.2004 kirja, milles teeb ettepaneku, et kostja annab oma trassid lepinguga AS-le Viimsi Vesi tasuta kasutusse ja AS Viimsi Vesi omalt poolt hooldab AS Morrison Invest kasutuses olevaid trasse tasuta (I kd lk 84). MVe 12.03.2008 e-kirjast tuleneb, et pooltevahelisel kokkuleppel hageja osutab Heldri vee- ja kanalisatsioonitrasside suhtes remonditeenust ja kostja osutab omakorda hagejale tasuta võrguteenust (I kd lk 22). Sama kuupäeva kirjas on kostja teatanud, et ta soovib hageja poolt kohustuse täitmist ja mittetäitmisel lubas kostja lõpetada tasuta võrguteenuse osutamise hagejale alates 01.05.2009 ning hagejal tuleb tasuda trasside kasutamise eest 18 384 krooni kuus (I kd lk 93). 19.06.2008 on kostja esitanud hagejale arve 18 384 krooni, millele lisandub käibemaks. Kolleegium leiab, et eeltoodust ei saa järeldada, et kostja oleks taganenud lepingust või öelnud lepingu üles osas, milles ta lubas hagejal teenuse osutamiseks tasuta kasutada tema kinnistul paiknevaid trasse. Seega juhul, kui hageja lepingut kohaselt ei täida ja trasse ei hoolda või ei tee seda kohaselt, on kostjal õigus nõuda hagejalt lepingu täitmist ja/või kasutada muid õiguskaitsevahendeid. Seega tuleb kostja vastuhagi teine nõue jätta rahuldamata. Tulenevalt tsiviilasja lahendamisel eelnevalt tehtud otsustest ja käesolevast lahendist, rahuldati AS Viimsi Vesi hagist üks nõue ja üks nõue jäeti Riigikohtu otsusega läbi vaatamata ning kostja vastuhagi jäi täies ulatuses rahuldamata. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohtu menetluskulud, esimest korda ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud (2013. aastal toimunud menetlus) ja Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 2 järgi menetlusosaliste endi kanda. Arvestades pooltevahelisi suhteid ja mõlemapoolset soovimatust

14(15)

lahkarvamusi lahendada kompromissiga, on kolleegiumi arvates menetluskulude jätmine osaliselt poolte endi kanda ka kooskõlas TsMs § 162 lg-s 4 toodud põhimõtetega. Seoses kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi praeguses ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta apellandi (kostja) kanda. Kuna kohtud ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks ringkonnakohtu menetluskulusid, mis hagejal tuleb kostjatele hüvitada, vaid määrab üksnes menetluskulude jaotuse. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.