Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

Hageja eriline majanduslik huvi konkurentsipiirangu kehtestamiseks seisnes selles, et kostja hageja töötajana pääses ligi hageja tarnijate ja klientide nimekirjale, samas oli kostjale teada hageja hinnakujundamise poliitika, mida on võimalik kuritarvitada ja saada hageja suhtes ebaaus konkurentsieelis. Hageja leiab, et kuigi pooled sõlmisid töölepingu nr 5 muudatuse 02.01.2006 ehk nn vana Eesti Vabariigi töölepingu seaduse redaktsiooni kehtivuse ajal, kohaldub käesolevas vaidluses kehtiv töölepingu seadus (TLS) TLS § 131 lg-st 1 tulenevalt. Hageja hinnangul vastab pooltevaheline konkurentsipiirangu kokkulepe seaduses sätestatud tingimustele, s.t konkurentsipiirang ja selle rikkumisest tulenevad tagajärjed on äratuntavalt piiritletud (TLS § 23 lg 1), konkurentsipiirangu kehtivuse tingimused on täidetud (TLS § 24 lg 1). Isegi kui kohaldamisele tuleb vana Eesti Vabariigi töölepingu seadus, siis oli konkurentsipiirang kooskõlas ka vana seadusega ja hageja maksis kostjale ka eritasu konkurentsipiirangu järgmise eest töösuhte kestel, nagu seda nägi ette Eesti Vabariigi töölepingu seadus. Hageja ei maksnud kostjale eritasu ehk hüvitist konkurentsi mitteosutamise eest pärast töösuhte lõppemist, kuna tööleping kostjaga lõpetati 17.02.2014 ja juba 20.02.2014 sai tema konkureeriva OÜ XXX osanikuks. Seega oli selge, et kostja pidas läbirääkimisi konkureerivas äriühingus osa omandamiseks juba lepingu kehtivuse ajal ja rikkus sellega konkurentsipiirangut või rikkus piirangut mitte hiljem kui esimesel tööpäeval pärast õigussuhte lõppemist. Hageja leidis, et eritasu maksmine olukorras, kus konkurentsikeeld on juba rikutud ei ole mõistlik. Seda enam, et konkurentsikeelu rikkumise korral oleks hagejal tekkinud õigus nõuda eritasu tagastamist. Tuleb eristada kokkulepet konkurentsi mitteosutamise kohta, milline oli poolte vahel sõlmitud ja kokkulepet hüvitise suuruse osas, mida hageja ei saanud kostjaga sõlmida, kuna kostja keeldus vastava kokkuleppe sõlmimisest. Hageja ei nõustu, et konkurentsipiirang on tühine kui kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Kokkulepe ei välista kostja töötamise õigust. Samuti ei ole tegemist tüüptingimusega. Hageja palus 2004. a oma õigusnõustajal koostada spetsiaalne leping kostja jaoks, mis sisaldaks kõiki kokkulepitud punkte. Hageja firmas oli sellise sisuga leping esmakordne ja ainulaadne. Hageja ja kostja pidasid läbirääkimisi nii piirangute ajalise kehtivuse kui ka võimalike trahvide osas, mistõttu ei saa tegemist olla tüüptingimusega, kuna pooled rääkisid kõik tingimused läbi. Konkurentsi piirangu rikkumise tõttu nõutava leppetrahvi arvutuse tegemisel tugineb hageja kostja keskmisele töötasule perioodil september 2013 – veebruar 2014. Keskmist töötasu arvestati Vabariigi Valitsuse määruse nr 91 § 2 järgi. Hageja saatis 05.03.2014 kostjale kirja, milles palus tasuda leppetrahvi. Kostja sai kirja kätte 06.03.2014, kuid ei ole leppetrahvi maksnud. Hageja palub mõista kostjalt välja leppetrahv 15 240,96 eurot ja viivis põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni otsuse täitmiseni. Oma nõudes tugineb hageja TLS § 26 lg-le 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg-le 1. Leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul. Puuduvad alused leppetrahvi vähendamiseks.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGIAVALDUSELE

Vastuse kohaselt leppisid pooled 02.01.2006 töölepingu nr 5 muudatuse kohaselt kokku, et konkurentsi osutamiseks loetakse töötaja poolt töölepingu kehtivuse ajal konkureeriva äriühingu asutamist. Pooled ei ole kokku leppinud, et pärast töölepingu lõppemist loetakse konkurentsi osutamiseks teises ettevõttes osaluse omandamist. Kostja hinnangul on konkurentsikeeld kehtetu, kuna hageja ei ole kostjale tasunud tasu konkurentsi mitteosutamise eest. Sõlmimata on kokkulepe hüvituse tasumise kohta konkurentsipiirangu järgimise eest pärast töölepingu lõppemist. Konkurentsipiirang kehtib pärast töölepingu lõppemist vaid tingimusel, kui selle eest tasutakse igakuist mõistlikku hüvitust (TLS § 24 lg 1 p 3). Hüvitist ei ole ka reaalselt tasutud, mida tunnistab ka hageja. Konkurentsipiirangu kokkuleppe hüvitis oleks olnud ebamõistlikult väike ja kostjal oli mõistlik vastava kokkuleppe sõlmimisest keelduda. Konkurentsipiirangu kokkulepe hüvitis 25% ulatuses töötasust on ebapiisav hüvitamaks Euroopa sotsiaalharta artikliga 1 ja ka Põhiseaduse § 29 lg-ga 1 tagatud tegevusala ja töökoha vaba valiku piirangut. Konkurentsipiirangu hüvitise mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada, et konkurentsipiirangu kehtivuse korral tulnuks kostjal kuue kuu kestel hoiduda töötamast, millega kadunuks kostja sissetulek. 25% töötasust ebapiisav hüvitamaks töökoha valiku piiranguga kaasneva sissetuleku kaotust. Ka erinevad Eesti kohtud on müügitöötaja puhul pidanud ebapiisavaks samas suurusjärgus (ca 20%) hüvitust (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-39-11). Töölepingus sisalduv konkurentsipiirang on ka tühine kui kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Konkurentsipiiranguga soovib hageja välistada kostja töötamise õiguse, jättes sissetuleku kaotuse hüvitamata. Selline tingimus on kostjat ebamõislikult kahjustavana tühine VÕS § 42 lg 1 esimese lause alusel. Konkurentsipiiranguga kaldutakse kõrvale põhiseadusega ja Euroopa sotsiaalhartaga tagatud vabadusest ehk seaduse olulisest mõttest, mistõttu tuleb VÕS § 42 lg 1 teise lause alusel konkurentsipiirangu ebamõistlikku kahjustavat mõju eeldada. Arvestades TLS § 131 lg 2 teist lauset ning asjaolu, et tööleping ja selles sisalduv konkurentsipiirangu kokkulepe sõlmiti viimati 02.01.2006 ehk enne kehtiva töölepinguseaduse jõustumist, on oluline selgitada, kas konkurentsipiirang oli algusest peale kehtiv või tühine. Eelviidatud ajal kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seadus § 50 p 6 sidus konkurentsipiirangu kehtivuse selle eest tasutava hüvitusega. Enne kehtiva töölepingu seaduse jõustumist kuulus konkurentsipiirangu kehtivuse eelduseks olev hüvitus kui eritasu maksmisele töölepingu kestel. Puuduvad aga andmed, et eritasu oleks olnud töölepingu kestel makstud. Hageja põhjendus konkurentsipiirangu kehtivuse eelduseks oleva erilise majandusliku huvi olemasolu asjaoluga, et kostjal oli juurdepääs hageja kliendibaasile, milline vajab kaitset ärisaladusena, on alusetu. Ärisaladuse kaitse on tagatud teiste õiguslike meetmetega, mitte konkurentsipiiranguga ning viidatud ajend on ebapiisav põhjendamaks konkurentsipiirangu kooskõla TLS § 23 lg-ga 2. Paljasõnaline on hageja väide, justkui andmed tema klientide, hindade ja tarnijate kohta moodustaksid kaitstava ärisaladuse. Teadmata ja tõendamata on, milline on konfidentsiaalne teave klientide, tariifide ja tarnijate kohta ning kuidas kujundatakse lõpphind. Konkurentsipiirang peab olema piiritletud töötajale äratuntavalt, mistõttu põhjendamatu on hageja väide, et töölepingus sisalduvad konkurentsipiirangu p-d 1.5.4 ja 3.7.9 tuleb tõlgendada VÕS § 29 lg-st 4 tulenevalt. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et töölepingu p 1.5 piiritleks TLS § 23 lg 3 kohaselt konkurentsipiirangu töötajale äratuntavalt selliselt, et sama tegevus on

keelatud ka pärast töölepingu lõppu. Töötajale äratuntava piiritluse puudumine toob kaasa konkurentsipiirangu tühisuse. Hageja on sidunud leppetrahvi nõude kostja keskmise töötasu ja kuue korrutisega. Selliselt on nõude rahuldamine välistatud, sest keskmise töötasu arvutamise valemi osad on väärtustatud vastuolus Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 91 kehtestatud keskmise töötasu leidmise korraga. Keskmise töötasu arvutamisel on lähtutud ebaõigest ajaperioodist ja keskmine päevade arv on ebaõige. Leppetrahv on ebamõistlikult suur ega arvesta konkurentsipiirangu talumisega kostjale kaasnevat kahju ega selle eest kostjale tasutava hüvitusega. Samuti on leppetrahv sidumata hageja kahjuga. Leppetrahv on tüüptingimus, mille sisu mõjutamine ei olnud kostjal töötajana võimalik. Eesti kohtupraktikas peetakse konkurentsipiirangu rikkumisel tasutavat kuue kuu töötasu suurust leppetrahvi ebamõistlikuks ja seetõttu tühiseks tüüptingimuseks VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel. Vastuvõetamatu on nõuda leppetrahvi tasumist 15 240,96 euro ulatuses kostjalt, kelle viimane töötasu hageja juures oli 1183,85 eurot. Kostja palub vähendada leppetrahvi suurust VÕS § 162 lg 1 alusel. Vähendamisel tuleb arvestada, et kostja täitis konkurentsipiirangut alates 03.02.2004 ning selle väidetav rikkumine toimus pärast töösuhte lõppu 20.02.2014. Vähendamisel tuleb arvestada hageja õigustatud huvi ja poolte majanduslikku seisundit.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

konkurentsipiirangu kokkulepe. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et pooled ei leppinud kokku konkurentsipiirangu hüvitise maksmises pärast töölepingu lõppu ja kostjale ei ole tasutud konkurentsipiirangu hüvitist peale töösuhte lõppemist.

6.2 Järgnevalt võtab kohus seisukoha, kas hagejal oli majanduslik huvi, mille saladuses hoidmiseks oli hagejal õigustatud huvi. Kohtu hinnangul on hageja põhistanud, et temal oli õigustatud huvi hoida kostjale töösuhte kestel teatavaks saanud teave saladuses selleks, et kaitsta enda majanduslikku huvi. Kostja tööülesanneteks oli otsene müügitöö, klientide isiklik otsimine ja nendega isiklike kontaktide loomine (02.01.2006 töölepingu p 3.6.1); uute klientide leidmine, vanade kontaktide hoidmine, kliendihaldus ja kliendihalduse korraldamine ning organiseerimine (02.01.2006 töölepingu p 3.6.8); müügiplaanide koostamine ning nende täitmise jälgimine (02.01.2006 töölepingu p 3.6.9); müügihindade välja töötamine ja nende turusituatsioonile vastavuse jälgimine ja turusituatsioonile vastavusse viimine (02.01.2006 töölepingu p 3.6.93.6.10); ostuprotsessi teostamine ja juhtimine (02.01.2006 töölepingu p 3.6.11); klientide ja tarnijate info kogumine (02.01.2006 töölepingu p 3.6.14). Kostja tööülesannetest nähtuvalt pääses tema hageja tarnijate ja klientide nimekirjale ligi, kostjale oli teada hinnakujundamise poliitika. Taolise informatsiooni kasutamine konkureerivas äriühingus võiks kahjustada hagejat ja anda konkureerivale äriühingule eelise hageja ees. Kohtu hinnangul tõlgendab kostja liiga kitsendavalt teabe ringi, mida saab lugeda kaitstavaks ärisaladuseks, tuginedes ainuüksi intellektuaalomandi kaubandusaspektide lepingu art 39 p-s 2 märgitule. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-103-08 (p 20) juhtinud tähelepanu, et konkurentsipiirangu seaduses sätestatu kõrvalt saab ärisaladuse mõiste ja selle avaldamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemisel arvestada ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu 39 p-i 2. KonkS § 63 lg 1 järgi loetakse ärisaladuseks niisugune teave ettevõtja äritegevuse kohta, mille avaldamine teistele isikutele võib selle ettevõtja huve kahjustada, eelkõige /.../ tarneallikate, ostu-müügi mahtude, turuosade, klientide ja edasimüüjate, kulu- ja hinnastruktuuride ning müügistrateegia kohta. Seega pääses kostja eeltoodud sättes ärisaladuseks loetud teabele ligi (nt hageja tarneallikad, kliendid, müügistrateegia). Kohtu hinnangul saab pidada kostjale kättesaadavaks olnud teavet ärisaladusena kaitstavaks teabeks ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu 39 p-i 2 mõttes. Kohtu arvates ei lükka eeltoodut ümber ka kostja esitatud hageja kodulehe väljatrükk ühe tootja/tarnija kohta ja soodushinnaga toodete väljatrükk (lk 130 – 132). Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hinnakujundamise poliitikat puudutav teave ei ole avalikule ringile hageja kodulehel kättesaadav ja sellest ei anna ettekujutust ka soodushinnaga toodete piiratud valik hageja kodulehel. Seega oli hagejal majanduslik huvi, mille saladuses hoidmiseks oli tal õigustatud huvi TLS § 23 lg 2 mõttes. 6.3 Edasi hindab kohus, kas konkurentsipiirang oli töötajale mõislikult ja äratuntavalt piiritletud. 02.01.2006 töölepingu p 1.4 kohaselt loetakse hageja konkurendiks kõik Eesti Vabariigis, Lätis, Leedus, Rootsis, Taanis, Norras, Venemaal, Ukrainas ja Soomes asuvad või tegutsevad juriidilised ja füüsilised isikud, füüsilisest isikust ettevõtjad ja sihtasutused, kes tegelevad tõste-, teisaldus ja/või kinnitusvahendite ja/või tõste-, teisaldus- ja/või kinnitusseadmete ja/või tõste-, teisaldus- ja/või kinnitusmasinate ning trosside, kettide jms müügi ja/või valmistamisega ja/või varuosade müügiga ja/või nimetatud valdkonnas konsultatsiooni osutamisega. 02.01.2006 töölepingu järgi loetakse tööandja juures konkurentsi osutamiseks töötaja töötamist tööandja konkurendi juures töölepingu (antud kontekstis on töölepinguna vaadeldav ka kahe isiku suusõnaline kokkulepe) alusel (p 1.5.1); töötaja poolt eraisikuna (samuti füüsilisest isikust ettevõtjana) tööandja konkurentidele teenuste osutamist nii suulise kui kirjaliku töövõtu- või muu tsiviilõigusliku lepingu alusel, sh konsultatsioonide andmist (p 1.5.2); töötaja kuulumist konkurendi juhtusse või nõukogusse (p 1.5.3); töötaja poolt töölepingu kehtivuse ajal

konkureeriva äriühingu asutamist isiklikult või sugulaste ja/või hõimlaste kaudu või konkurentsi osutamist füüsilisest isikust ettevõtjana (p 1.5.4). 02.01.2006 töölepingu järgi kohustub töötaja mitte osutama tööandjale konkurentsi lepingu kehtivuse ajal ja 6 kuud pärast lepingu lõppemist, olenemata lepingu lõppemise alusest, kui selleks puudub tööandja igakordne nõusolek (p 3.7.9). Kohtu hinnangul oli eeltoodud punktidega konkurentsipiirang töötajale mõistlikult ja äratuntavalt piiritletud ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et konkurentsi piirangu tõlgendamisel saab lähtuda VÕS § 29 lg-st 4, mis sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Võimalust tõlgendada töölepingus sisalduva konkurentsikeeldu mõistliku isiku positsioonilt aktsepteeris ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-121-06 p-s 17. Konkurentspiirangut puudutavat punkti (02.01.2006 töölepingu p 1.5) tuleb vaadelda koosmõjus konkurentsipiirangu ajalist kestvust reguleeriva sättega (02.01.2006 töölepingu p 3.7.9.2) ja tõlgendades konkurentsikeeldu esemelist, ruumilist ja ajalist kehtivust koosmõjus, pidi mõistlikule isikule olema arusaadav, et töölepingus konkureerivaks loetud tegevus oli keelatud ka 6 kuud pärast töösuhete lõppu. 6.4 Samas leiab kohus, et konkureerivaks tegevuseks, mis annaks alust heida kostjale ette konkurentsipiirangu rikkumist, ei saa pidada läbirääkimiste pidamist konkurentidega võimaliku tööle ülemineku kohta pooltevahelise töösuhte kestel. 02.01.2006 töölepingu p 1.5 sätestab konkurentsi osutamise juhtumid, mis eeldavad konkurendi kasuks lepingulisel alusel teenuse osutamist või konkureeriva äriühingu asutamist. Seetõttu on asjakohatud hageja väited, et kostja rikkus konkurentsipiirangut pidades konkureeriva äriühinguga läbirääkimisi viimases osanikuks saamise kohta hagejaga sõlmitud töölepingu kehtivuse ajal. Kohtu hinnangul ei saa taoliste läbirääkimiste pidamist lugeda konkurentsikokkuleppe rikkumiseks.

alusel ja hageja ei saanud kostjalt nõuda konkurentsipiirangust kinnipidamist pärast töösuhete lõppu. Ainuüksi see annab kohtu hinnangul alust jätta hagi rahuldamata. Alusetud on hageja väited, et kostja keeldus konkurentsipiirangu hüvitises kokkuleppe sõlmimisest. Kohtu hinnangul on kostja vaba otsustada, kellega sõlmida kokkuleppeid. Samas põhjendamatud on hageja väited, et tema ei maksnud kostjale konkurentsipiirangu hüvitist, kuna esimese hüvitise makse tasumise kohustus ei olnud veel märtsis 2014.a sissenõutavaks muutunud; et samas kuus esitas hageja kostjale leppetrahvi tasumise nõude konkurentsipiirangu rikkumise eest, kuna kostja rikkus konkurentsipiirangut kas töösuhte kestel või vahetult pärast töösuhte lõppemist; et märtsis pöördus hageja kostja vastu hagiga ka kohtusse ning et hüvitise maksmisel oleks hagejal õigus nõuda kostjalt tasutud hüvitise tagastamist kohtu kaudu. Kohtu hinnangul oleks hageja võinud deponeerida kostjale tasumisele kuluva hüvitise maksed või tasaarvestada kostja nõude saada hüvitist oma nõudega kostja vastu tagastada väljamakstud hüvitis kostjapoolse konkurentsipiirangu rikkumise tõttu. Hageja poolt väljatoodud konkurentsipiirangu hüvitise mittemaksmise põhjendus ei ole kohtu hinnangul asjakohane. Samas ei öelnud hageja konkurentsipiirangu kokkulepet üles TLS § 25 alusel, mis annaks talle õiguse keelduda konkurentsipiirangu hüvitise maksmisest.

alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena.“ VÕS § 1 lg-st 1 tulenevalt kohaldub märgitu ka tööandja ja töötaja vahel sõlmitavatele töölepingutele. Kostja ei ole tõendanud ega toonud välja asjaolud, mis annaksid alust pidada kostjaga sõlmitud töölepingus sisalduvat konkurentsipiirangut tüüptingimuseks. Kostja asus hageja juures tööle müügiinsenerina 30.09.1999. 03.02.2004 edutati kostjat müügijuhiks ja kohtu hinnangul on eluliselt usutav hageja selgitus, et enne uuele ametikohale üleviimist räägiti kostjaga läbi ka uue töölepingu tingimusi. Uue töölepingu tingimustega mittenõustumisel oli kostjal võimalus keelduda töölepingu sõlmimisest.

MENETLUSKULUD

või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuna kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta menetluskulud hageja kanda.

käibemaksuga. Seega on kostja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 453,60 eurot (koos käibemaksuga), milline summa tuleb mõista hagejalt kostja kasuks välja. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/ Aleksandr Kondrašov kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.