Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. märts 2015. a Tartu
Tsiviilasja number
2-13-36010
Tsiviilasi
R.L. hagi Riigimetsa Majandamise Keskuse vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
5780 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. aprilli 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R.L. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): R.L. (isikukood: XXX; elukoht: Põlvamaa XXX), esindaja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar Vastustaja (kostja): Riigimetsa Majandamise Keskus (registrikood: 70004459; asukoht: Tallinn Toompuiestee 24), esindaja vandeadvokaat Grete Lind
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 22. aprilli 2014. a otsus
tsiviilasjas nr 2-13-36010 muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud KR Priit OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R.L. esitas 02.08.2013. a hagi Riigimetsa Majandamise Keskuse vastu, milles palus tuvastada hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ning lugeda poolte vahel sõlmitud tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kompensatsioon kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 5784 eurot. Hagiavalduse kohaselt töötas R.L. Riigimetsa Majandamise Keskuses alates 07.06.1993 erinevatel ametikohtadel. Alates 2008. a oli hageja praaker. Kostja esitas 15.05.2013. a hagejale teate töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta TLS § 88 lg 1 p-i 5 alusel, kuna 05.04.2013. a jõustus Tartu Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-09-19611, millega hageja mõisteti süüdi KarS § 201 lg 2 p-i 3 järgi selles, et hageja töötades RMK Ilumetsa metskonna metsnikuna omastas 2007. a septembris seoses oma ametiülesannete täitmisega puitu. Hageja leidis, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Hageja ei nõustunud väitega, et ta on omastanud kostja vara. Kuna Riigikohus ei võtnud hageja kaitsja kassatsioonkaebust menetlusse, on hageja otsustanud pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. Asjas kuulub kohaldamisele kuni 30.06.2009. a kehtinud töötajate distsiplinaarvastutuse seadus, kuna alus töölepingu ülesütlemiseks hageja distsiplinaarrikkumise tõttu tekkis enne töölepingu seaduse jõustumist 01.07.2009. a. Hageja vahetud ülemused ning kostja juhtkond olid teadlikud käimasolevast kriminaalmenetlusest. Kostja esitas 22.04.2009 tsiviilhagi kahju hüvitamiseks. Hageja leidis, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ka alates 01.07.2009 kehtiva töölepinguseaduse järgi, kuna kostja pole hageja suhtes töölepingut üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai hageja rikkumisest teada.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et töölepingu ülesütlemine oli seaduslik ja põhjendatud. Kostjal oli põhjendatud alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna hageja on mõistetud süüdi kuriteo toimepanemises – kostjalt vara omastamises. Kostja arvates ei saa antud asjas kohaldada töötajate distsiplinaarvastutuse seadust, kuna kostjal tekkis õigus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alles 05.04.2013. a, kui kostja sai teada hageja poolt 2007-2008 toime pandud süütegudest. Kostja leidis, et ta on töölepingu ülesütlemise avalduse esitanud mõistliku aja jooksul alates ajast, mil ta sai teada töötajapoolsest rikkumisest. Hageja ise on nõustunud töölepingu lõpetamisega allkirjastades 15.05.2013 dokumendi pealkirjaga „Töölepingu lõpetamine“. Kuna hageja on vabatahtlikult nõustunud töölepingu erakorralise lõpetamisega, siis puudub alus lugeda töölepingu lõpetamine tühiseks. Kostja leidis, et kuriteo toimepanemine on mõjuv põhjus, mis olenemata kuriteo toimepanemise ajast annab aluse töösuhte erakorraliseks lõpetamiseks. Kostja arvates puudub ka töölepingu ülesütlemise tühisuse korral alus hagejale kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise maksmiseks. Alternatiivselt palus kostja vähendada hüvitist mõistliku suuruseni. Kostja andmetel on hageja keskmise palga suurus 1518 eurot (bruto).
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 15.04.2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus nõustus, et kostja menetluslik käitumine hageja suhtes kriminaalmenetluse käigus (esitas kuriteoga tekitatud kahju nõudes R.L. vastu tsiviilhagi, vaidlustas R.L. osalise õigeksmõistmise) viitab asjaolule, et kostja oli hagejale esitatud kahtlustuse (hiljem) süüdistuse sisust teadlik alates tsiviilhagi esitamise ajast, s.o 2009 aprillist. Olukorras, kus hageja süüteoks on kuritegu, mille toimepanemine hageja poolt on tuvastatud alles peale kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist, on kohtu arvates põhjendatud kostja seisukoht, et hagejaga töölepingu lõpetamise tähtaja kulgemise algust tuleks hakata arvama alates ajast, mil hageja sai teada süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et asjas ei kuulu kohaldamisele töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6, mis koosmõjus kuni 30.06.2009 kehtinud TDVS § 3 p-iga 4 reguleerisid töölepingu lõpetamist distsiplinaarkaristusena. Kuna kostja vara suhtes toimepandud kuritegu tuvastati Tartu Maakohtu 28.05.2012 otsusega, mis jõustus 27.02.2013, ei saanud kostja hagejaga töölepingut distsiplinaarkaristuse määramise korras lõpetada. Kuna poolte töösuhe kestis edasi, kuulub asjas kohaldamisele alates 01.07.2009 kehtiv töölepingu seadus. Kohus leidis, et hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt TLS § 88 lg 1 p-i 5 alusel on põhjendatud. Hageja on süüdi mõistetud kuriteos, kus ta kasutas ära oma ametiseisundit, omastades talle RMK poolt usaldatud vara. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et riigi vara (metsamaterjali) omastanud isiku edasine töötamine kostja juures ei ole mõeldav. TLS § 88 lg 4 kohaselt võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. E-kirjavahetus (tl 14) tõendab, et jõustunud Tartu Maakohtu 29.05.2012 otsus on kostjale elektrooniliselt edastatud 05.04.2013. Kohtu arvates ei ole ajavahemik alates süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise teadasaamisest kuni hagejaga töölepingu erakorralise ülesütlemiseni sedavõrd pikk, et TLS § 88 lg-st 4 tulenev mõistlik tähtaeg oleks ületatud. Seega ei ole kostja poolt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine tühine ning hageja sellekohane nõue koos hüvitise nõudega tuleb jätta rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.R.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on vaidlus selles, kas kostjal oli õigus tööleping erakorraliselt üles öelda enam kui 5,5 aastat pärast töötajale etteheidetava teo toimumist. R.L. le ette heidetud süütegu toimus 2007. a septembris. Seega pidanuks tööandja otsustama R. L töösuhte jätkamise küsimuse hiljemalt 2008. a kevadel. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et R. L sõlmitud töölepingu erakorralisel ülesütlemisel ei olnud vaja arvestada süüteo toimepanemise ajal kehtinud töösuhteid reguleerivate seaduste nõudeid; 2) ei saa apellant nõustuda maakohtu seisukohaga selles, et tööandja sai R. L etteheidetavast teost teada alles pärast kriminaalasjas tehtud kohtulahendi jõustumist. Apellandi hinnangul on tööandaja tegevus vastuolus heade kommetega. Apellandi hinnangul ei saa jätta tähelepanuta, et töölepingu erakorraline ülesütlemine ei pea sõltuma kriminaalmenetluses tehtavast lahendist. Riigimetsa Majandamise Keskusel oli õigus ja kohustus viia läbi väidetava distsiplinaarüleastumise asjaolude väljaselgitamine ning õigusliku aluse olemasolul määrata karistus töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul; 3) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga selles, et 1 kuu ja 10 päeva on mõistlik aeg töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates rikkumise teadasaamisest.
5.Riigimetsa Majandamise Keskus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) omab töölepingu ülesütlemisel tähtsust rikkumisest teadasaamise aeg, s.o töölepingu ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamise aeg. Vastustaja leiab, et kuigi apellant pani teo faktiliselt toime 2007-2008, siis töölepingu ülesütlemise alus tekkis 2013. a. kevadel, kui apellandi tegu (omastamine) leidis tõendamist. Arvestades, et kedagi ei saa käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, siis puudus RMK-l põhjendatud alus töölepingu lõpetamiseks; 2) ei nõustu vastustaja apellandi seisukohaga selles, et maakohus ei ole hinnanud RMK käitumise vastuolulisust. Kohus on otsuses (lk 5) pikalt selgitanud, mispärast ei ole oluline tsiviilhagi esitamise aeg ning tähtsust omab jõustunud kohtuotsusest teadasaamine; 3) ei ole apellant maakohtus toimunud menetluse raames väitnud, et RMK on apellandi suhtes käitunud hea usu põhimõttega vastuolus olevalt. Kuivõrd tegemist on uue väitega ning apellant ei ole märkinud väite esitamata jätmise põhjusi esimese astme kohtus, siis palub vastustaja jätta apellandi väite tähelepanuta; 4) isegi juhul, kui töölepingu ülesütlemine ei pea sõltuma kriminaalmenetluses tehtavast lahendist, siis käesoleval juhul oli RMK-l võimatu tõendada apellandi teo toimepanemist muul viisil. Apellant eitab oma süüd siiani. Käesolevas asjas tekkis alus töölepingu ülesütlemiseks siis, kui RMK sai teada süüdimõistvast jõustunud kohtulahendist; 5) on vastustaja töölepingu ülesütlemise avalduse esitanud mõistliku aja jooksul alates ajast, kui vastustaja sai teada töötajapoolsest rikkumisest – rikkumine sai selgeks jõustunud süüdimõistvast kohtuotsusest;
6) kui kohus asub seisukohale, et töölepingu ülesütlemine on tühine, leiab vastustaja, et puudub alus rahuldada apellandi nõue hüvitise saamiseks. Juhul, kui kohus vastustajaga ei nõustu, palub vastustaja hüvitist vähendada kohtu poolt mõistliku suuruseni.
6.Riigimetsa Majandamise Keskus esitas 18.02.2015. a täiendavad seisukohad. Seisukohtade kohaselt: 1) on apellant ja vastustaja allkirjastanud töölepingu lõpetamise dokumendi, milles pooled on kokku leppinud töölepingu lõpetamise aluses, töölepingu lõpetamise kuupäevas ja hüvitises kasutamata puhkuse eest. Dokument on nii apellandi kui ka vastustaja poolt käsikirjaliselt allkirjastatud, mistõttu on mõlemad pooled andnud nõusoleku kokkuleppe sõlmimiseks selles märgitud tingimustel. Seega oli mõlema poole tahe, et tööleping lõpetatakse. Arvestades, et pooled on kokku leppinud töölepingu lõpetamises, siis on apellandi nõue töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamiseks põhjendamatu. Vastustaja leiab, et nimetatud kokkulepe on käsitletav lepinguna VÕS § 9 mõistes, mille kehtivuseks on apellant vastavalt VÕS §-le 20 andnud omapoolse nõustumuse. Lisaks on vastav pooltevaheline kokkulepe käsitletav pooltevahelise kompromissilepinguga VÕS § 578 mõttes; 2) on apellant palunud vastustajalt välja mõista kompensatsioon kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kuid ei ole märkinud nõude konkreetset summalist suurust. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et apellant on rahalise nõude esitanud, siis leiab vastustaja, et käesoleval juhul ei saa lähtuda apellandi poolt maakohtu menetluses märgitud 1928 (bruto) euro suurusest töötasust, vaid töötaja keskmine töötasu oli 1518 (bruto) eurot. Vastustaja leiab, et vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 91 Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord § 2 lg-le 1 tuleb keskmise töötasu arvestamisel aluseks võtta ühes kalendrikuus välja teenitud tasud, mitte laekunud tasud; 3) kui kohus asub seisukohale, et töölepingu ülesütlemine on tühine, palub vastustaja kohtul TLS § 100 lg 4 alusel vähendada hüvitist 0 euroni, sest apellant on vastustaja suhtes toime pannud kuriteo ning seega tekitanud tööandjale tahtlikult kahju.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ja TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus kaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
8.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et tööandja oleks pidanud 2013. aastal töölepingu erakorralisel ülesütlemisel lähtuma 2007. aastal kehtinud distsiplinaarvastutuse seadusest. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et töötajale etteheidetav tegu leidis aset 2007 ega ka selle üle, et töötaja suhtes jõustus 2013. aastal kohtuotsus, millega ta tunnistati süüdi riigile kuulunud puidu omastamises. Asjas ei ole vaidlust, et tööandja 2007. a distsiplinaarmenetlust ei algatanud. Tööandja väitel oli üheks põhjuseks asjaolu, et tööandjal oli raskendatud distsiplinaarsüüteo tõendamine ja töötaja eitas täies ulatuses rikkumise toimepanemist. Tööandjale ei ole alust ette heita, et ta sellises olukorras pidas võimalikuks töösuhte jätkumist, kuna ei olnud tõsikindlalt välja selgitatud, kas ja millise süüteo töötaja on toime pannud. 15.05.2013 ütles tööandja töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et töötaja suhtes on 5.04.2013 jõustunud süüdimõistev kohtulahend. Kuna erakorralise ülesütlemise aluseks oli kohtulahend, siis sai tööandja lähtuda üksnes kehtivast töölepingu lõpetamise regulatsioonist.
9.TLS § 88 lg 4 kohaselt võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohus leiab, et arvates kohtulahendi jõustumisest, so 1 kuu ja 10 päeva pärast, toimus ülesütlemine mõistliku aja jooksul. Tööandjal oli õigus, mitte kohustus, distsiplinaarkaristust määrata. Tööandja peab aga sealjuures arvestama, et üldjuhul kaotab ta õiguse hiljem karistust määrata või töölepingut üles öelda. Käesolevas asjas ei kahjustatud töötaja õigusi, kuna tal oli võimalus töösuhet jätkata. Antud juhul puudus aga töötajal õiguspärane ootus, et kuna töölepingut pärast süütegu mõistliku aja jooksul ei lõpetatud, siis ülesütlemisõigust omanud pool oli olukorraga leppinud ja ülesütlemise võimalusest loobunud. Distsiplinaarmenetluse läbiviimine ei pruugi olla põhjendatud näiteks juhtudel, kus süüteo tõendamine on väga keerukas, kulukas ja aeganõudev ning samal ajal toimub sama teo osas kriminaaluurimine. Kuna töötaja eitas süütegu, siis välistatud ei ole, et distsiplinaarasjas ei olekski tuvastatud isiku tegu ning seetõttu puudunuks alus distsiplinaarkaristuse määramiseks. Samas ei ole põhjendatud, et sellisel juhul kaotab tööandja töölepingu ülesütlemise õiguse pärast seda, kui kriminaalasjas on süütegu tuvastatud ja töötaja süüdi mõistetud. Töölepingu seadus ei sisusta „mõistlikku aega“. Töölepingu seaduse regulatsioon on analoogne VÕS § 196 lg-ga 3, mille kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu erakorraliselt üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Mõistliku aja sisustamine sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest ja jääb vaidluse korral kohtu sisustada. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalmenetlus on üheks aluseks, mis võib erakorraliseks ülesütlemiseks ettenähtud mõistliku aja kulgemise peatada. Eesti tööseadusandluses seda üheselt sätestatud ei ole, kuid kohus saab seda mõistliku aja määratlemisel arvesse võtta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas on oluline see, et töötaja on süüdi mõistetud kuriteos, kus ta kasutas ära oma ametiseisundit, omastades talle tööandja poolt usaldatud vara ning põhjendatud on tööandja seisukoht, et riigi vara (metsamaterjali) omastamises süüdimõistetud isiku edasine töötamine ei ole mõeldav.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töötaja allkiri erakorralise ülesütlemise teatel ei ole käsitletav ülesütlemisega nõustumisena, see ei ole ka kompromissileping. Töötaja käitumise kaudu saab tuvastada, et töötaja andis allkirja ülesütlemisest teada saamise kohta.
11.Ringkonnakohus jätab maa- ja ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste kulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel. Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.