Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Hagiavalduse kohaselt töötas R. L. (hageja) Riigimetsa Majandamise Keskuses (kostja) alates 07.06.1993 erinevatel ametikohtadel. Alates 2008 aastast oli hageja praaker ning tema töökohaks oli Põlva- ja Võrumaa. 15. mail 2013 esitas kostja hagejale teate töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta TLS § 88 lg 1 p 5 alusel, kuna kriminaalasja nr 07913000038 materjalidest nähtuvalt olevat hageja 2007 septembris omastanud kostja vara – metsamaterjali. Hageja leiab, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Hageja ei nõustu väitega, et ta on omastanud kostja vara. Kuigi Riigikohus ei võtnud hageja kaitsja kassatsiooni menetlusse ning seega on kriminaalasjas tehtud otsus jõustunud, on hageja otsustanud pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole, kuna kriminaalmenetluses rikuti tema suhtes õigust õiglasele kohtupidamisele. Hageja soovis kostjale oma seisukohti selgitada, kuid paraku ei antud talle selleks võimalust ning kostja otsustas töösuhte hagejaga lõpetada. Asjas kuulub kohaldamisele kuni 30. 06. 2009 kehtinud töötajate distsiplinaarvastutuse seadus, kuna alus töölepingu ülesütlemiseks hageja distsiplinaarrikkumise tõttu tekkis enne töölepingu seaduse jõustumist 01.07.2009. Hageja vahetud ülemused ning kostja juhtkond olid teadlikud käimasolevast kriminaalmenetlusest, kuna kohtueelset menetlust läbi viinud ametnikud nõudsid tööandjalt andmeid väidetavalt tekitatud kahju kohta. 22.04.2009 esitas kostja tsiviilhagi kahju hüvitamiseks. Seega pidi kostja juhtkond olema veendunud, et hageja on põhjustanud kostjale materiaalset kahju ning otsustama hageja edasise usaldamise ja temaga töösuhte jätkamise üle. Kostja seda ei teinud ning tähtaeg hagejale distsiplinaarkaristuse määramiseks möödus hiljemalt 22.05.2009, s.o veel töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse ja varasema TLS kehtivuse ajal. Hageja leiab, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ka alates 01.07. 2009 kehtiva TLS järgi, kuna kostja pole hageja suhtes töölepingut üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai hageja rikkumisest teada. Hageja ülemused said kriminaalmenetlusest teada juba 2007 aastal, kuid kostja ütles hageja sõlmitud töölepingu üles alles 2013 mais. Tööleping pole üles öelnud ka mõistliku aja jooksul pärast hageja suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest teadasaamist. Kostja pidi süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest teada saama koheselt pärast Riigikohtu määruse tegemist s.o 2013 veebruari lõpus, kuid ütles töölepingu üles alles 2013 mais. Asjaolud, et ettevõttes on arvukalt töötajaid ning juhatus koguneb vaid korra kuus, ei saa olla mõjuvateks põhjusteks oma kohustuste eiramisele ning seega ei vabanda need tööandja tegevusetust. Eelnevast tulenevalt palub hageja kohtul tuvastada hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu kostja kui tööandja algatusel erakorralise ülesütlemise tühisus ning lugeda poolte vahel sõlmitud tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel. Ühtlasi palub hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks kompensatsioon kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja arvutuste kohaselt oli tema keskmiseks kuupalgaks viimase 6 kuu jooksul enne töölepingu erakorralist ülesütlemist 1928 eurot (bruto) ning seega palub ta kostjalt välja mõista 5784 eurot. Kostja vastuväited ja põhjendused Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et töölepingu ülesütlemine on olnud seaduslik ja põhjendatud. Kostjal oli põhjendatud alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna hageja on mõistetud süüdi kuriteo toimepanemises – kostjalt vara omastamises. Asjaolu, et hageja on omastanud kostja metsamaterjali, on tuvastatud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus ning Riigikohus jättis hageja kassatsioonikaebuse menetlusse võtmata. Kostjal puudub alus kahelda kohtuotsuste õiguspärasuses ja seaduslikkuses. Antud tsiviilasja ei puuduta asjaolu, kas hageja on pöördunud Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole Eesti siseriiklike kohtute apellatsiooniinstants ja Euroopa Inimõiguste Kohus ei saa tühistada või muuta siseriiklike kohtute otsuseid.

2 (6)

Kostja arvates ei saa antud asjas kohaldada töötajate distsiplinaarvastutuse seadust, kuna kostjal tekkis õigus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alles 05.04.2013, kui kostja sai teada hageja poolt 2007-2008 toime pandud süütegudest. Kuigi kostja oli hageja suhtes käimasolevast kriminaalmenetlusest varem teadlik, siis niikaua, kuni toimus kriminaalasja arutamine ja puudus jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, ei olnud lõplikult selge, kas hageja on kostja suhtes toime pannud kuriteo või mitte. Kostja eesmärk ei ole alusetult töölepinguid lõpetada, vaid enne vastava toimingu tegemist selgitada välja asjaolud, kas töölepingu lõpetamiseks on alus. Arvestades, et kedagi ei saa käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, siis puudus kostjal põhjendatud alus töölepingu lõpetamiseks. Kostja leiab, et ta on töölepingu ülesütlemise avalduse esitanud mõistliku aja jooksul alates ajast, mil ta sai teada töötajapoolsest rikkumisest. Kostja õigusosakonna juhatajale edastati jõustunud kohtuotsus e-kirja teel reede 05.04.2013 pärastlõunal ning otsus edastati teisipäeval 09.04.2013 kostja juhatusele. Aprilli lõpul tegi tegevusvaldkonda juhtiv juhatuse liige ühejäänud kahele juhatuse liikmele ettepaneku hagejaga tööleping lõpetada. Hagejale tehti ka ettepanek lahendada tekkinud olukord kokkuleppel, kuid ta keeldus pärast paaripäevast mõtlemisaega asja kokkuleppel lahendamast. Kostja on riigiasutus, kus töötab igapäevaselt üle 800 inimese, kusjuures juhatuse liikmeid on kolm. Kostjale on ette nähtud teatud protseduurireeglid otsuste vastuvõtmiseks (näiteks toimub vastavalt Riigimetsa Majandamise Keskuse põhimääruse § 19 juhatuse koosolek mitte harvem kui kord kuus) ning otsus vajab kehtivuseks juhatuse liikmete nõusolekut. Ilmselge on asjaolu, et nii suures organisatsioonis lõplikke otsuste vastuvõtmine on aeganõudev protsess ning otsus vajab kooskõlastamist kõikide juhatuse liikmetega, kelle töökoormus on äärmiselt suur. Arvestades organisatsiooni suurust ning otsuste vastuvõtmise protsessi, ei ole töölepingu ülesütlemine toimunud mõistlikku aega ületades. Ka leiab kostja, et hageja ise nõustunud töölepingu lõpetamisega, allkirjastades 15.05.2013 dokumendi pealkirjaga Töölepingu lõpetamine. Kuna hageja on vabatahtlikult nõustunud töölepingu erakorralise lõpetamisega, siis puudub alus lugeda töölepingu lõpetamine tühiseks. Kostja leiab ka, et kuriteo toimepanemine on nii mõjuv põhjus, mis olenemata kuriteo toimepanemise ajast, annab aluse töösuhte erakorraliseks lõpetamiseks. Kostja arvates puudub ka töölepingu ülesütlemise tühisuse korral alus hagejale kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise maksmiseks, kuna hageja on kostja suhtes toime pannud kuriteo. Alternatiivselt palub kostja hüvitist vähendada mõistliku suuruseni. Kostja andmetel on hageja keskmise palga suurus 1518 eurot (bruto), mitte hageja väidetud 1928 eurot. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et antud asja saab lahendada kirjalikus menetluses tulenevalt TsMS §-st 403 lg 1. Viimases on sätestatud, et poolte nõusolekul võib asja lahendada seda kohtuistungil arutamata. Pooled 10.02.2014 kohtuistungil kinnitasid, et on nõus asja edasise lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus on oma 13.03.2014 e-kirjades (tl 60-61) pooli teavitanud asja lahendamisest kirjalikus menetluses. Hageja väitel, mida pole sisuliselt vaidlustanud ka kostja ning tõendab koopia hageja tööraamatust ( töövaidluskomisjoni toimikus tl 6-7), töötas hageja kostja juures alates 07.06.1993 erinevatel ametikohtadel kuni töölepingu lõpetamiseni 24.05.2013. Hageja väitel, mille on õigeks võtnud ka kostja ja tõendab teade töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta (tl 6-8), teavitas kostja hagejat 15.05.2013 sellest, et ütleb hagejaga 07.06.1993 sõlmitud töölepingu alates 24.05.2013 üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjusena on kostja märkinud asjaolu, et 05. aprillil samal aastal jõustus Tartu Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-09-19611, millega hageja mõisteti süüdi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi selles, et hageja töötades RMK Ilumetsa metskonna metsnikuna pani 2007 septembris toime seoses oma ametiülesannete

3 (6)

täitmisega hagejale usaldatud puidu omastamise. Kohtu hinnangul vastab kostja teade TLS §-s 95 lg 1 ja 2 ülesütlemisavaldusele sätestatud nõuetele. Töölepingu lisa ( tl 7) tõendab, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu 24.05.2013 tööandja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemisega töötajast tulenevatel põhjustel TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ( töötaja on toime pannud varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu). Erinevalt kostjast ning nõustudes hagejaga kohus leiab, et kuigi töölepingu lisa ( mis kannab samuti 15.05.2013 kuupäeva) on allkirjastatud ka hageja poolt, ei tähenda see hageja nõustumist töölepingu lõpetamisega kostja märgitud alusel. Oma nõusolekut töölepingu lõpetamisega kostja märgitud alusel ei ole hageja sõnaselgelt kusagil väljendanud. Kostja 15.05.2013 teatele töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta on hageja märkinud hoopis oma vastupidise seisukoha – ei ole otsusega nõus, kuna ei ole nimetatud tegu toime pannud. Kostja mittenõustumise töölepingu lõpetamisega osutab ka kostja järgnev käitumine. Hageja esitas avalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning hüvitise saamiseks Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjonile. Viimase 05.07.2013 otsusega ( tl 9-13) jäeti hageja avaldus rahuldamata, mistõttu hageja pöördus ITVS §-s 24 sätestatud korras käesoleva hagiga kohtusse. Tartu Maakohtu 29.05.2012 otsuse väljavõte ning Tartu Ringkonnakohtu 23.11.2012 otsus (töövaidluskomisjoni tl-d 23-26 ja 27-46) tõendavad, et R. L. tunnistati süüdi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi selles, et tema RMK metsnikuna töötades omastas ajavahemikul 17.09-25.09.2007 Põlva maakonnas Ilumetsa metsakvartalil IM 336 13,1 tihumeetrit metsamaterjali, tekitades RMK-le varalise kahju 9866,70 krooni. R. L. on karistatud rahalise karistusega. Ühtlasi on kohus rahuldanud RMK tsiviilhagi ja välja mõistnud R. L. kuriteoga (metsamaterjali omastamine metsakvartalilt IM336) tekitatud kahju hageja nõutud ulatuses so 194,55 eurot Eesti Vabariigi kasuks. Metsamaterjali omastamises metsakvartalite IM 050 eraldus 3 ja IM 004 eraldused 8,19 episoodides on R. L. õigeks mõistetud, millega seoses on RMK tsiviilhagi vastavas osas jäetud läbi vaatamata. Tartu Maakohtu 29.05.2012 otsus jõustus 27.02.2013 Riigikohtu määrusega, mida tõendab kohtuametniku ( nooremreferendi Õie Kesalo) kinnitus Tartu Maakohtu 29.05.2012 otsuse väljavõttel ( töövaidluskomisjoni tl 26 pöördel). Põhiseaduse § 22 esimese lause kohaselt kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus. Kuna hagejat süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud, tuleb hagejat kuriteos süüdiolevana käsitada. Asjaolud, et hageja ise käesoleva ajani ennast süüdiolevaks ei pea ning on väidetavalt pöördunud Euroopa Inimõiguste Kohtu poole, ei oma hageja kuriteos süüdiolevana käsitamisel tähtsust. Nagu kohus eespool tuvastas, on hageja kuritegu seisnenud kostja vara omastamises, mis leidis aset 2007 septembris. Hageja väitel oli kostja hageja suhtes käimasolevast kriminaalmenetlusest ja seega hageja võimalikust rikkumisest teadlik juba 2007. Hageja väitel hiljemalt 22.04.2009 oli kostja veendunud, et hageja on tekitanud kostjale kahju, sest siis esitas kostja tsiviilhagi. Asjaolu, et kostja oli kriminaalmenetluse toimumisest teadlik, ei ole kostja vaidlustanud. Et kostja esitas kriminaalmenetluse käigus hageja väidetava kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks tsiviilhagi, järeldub asjaolust, et Tartu Maakohtu 29.05.2012 otsusega on tsiviilhagi Ilumetsa metsakvartalil IM 336 metsamaterjali omastamise osas rahuldatud. Kostja 12.06.2012 apellatsioonkaebusest Tartu Maakohtu 29.05.2012 otsuse peale ( tl 15-16) nähtub, et kostja ei nõustunud hageja õigeksmõistmisega metsamaterjali omastamises metsakvartalite IM 050 eraldus 3 ja IM 004 eraldused 8,19 episoodides, paludes R. L. süüdistuse täies mahus süüdi mõista ja rahuldada RMK tsiviilhagi. Kohus nõustub, et kostja menetluslik käitumine hageja suhtes käimasolnud kriminaalmenetluse käigus ( esitas kuriteoga tekitatud kahju nõudes R. L. vastu tsiviilhagi, vaidlustas R. L. osalist

4 (6)

õigeksmõistmist) viitab asjaolule, et kostja oli hagejale esitatud kahtlustuse (hiljem) süüdistuse sisust teadlik ning ilmselt ise ka veendunud hageja süüs vähemalt alates tsiviilhagi esitamise ajast so 2009 aprillist. Samas hageja menetluslik käitumine tema suhtes käimasolnud kriminaalmenetluse ajal ( ei tunnistanud ennast süüdi, vaidlustas enda süüdimõistmise) annab alust arvata, et kostjal olnuks hageja poolt süüteo toimepanemist enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest ilmselgelt raske kui mitte võimatu tõendada. Tartu Ringkonnakohtu 23.12.2012 otsuse sisust nähtuvalt ( otsuse lk 9) on R. L. süüdimõistev kohtuotsus tuginenud tõendite kogumile, mille hulgas on muuhulgas ka jälitustoimingutega kogutud teave. Selline teave poleks kostjale ka juhul, kui ta oleks hageja väidetava süüteo kohta kogunud tõendeid väljaspool kriminaalmenetlust, kindlasti olnud kättesaadav. Olukorras, kus hageja süüteoks on olnud kuritegu, mille toimepanemine hageja poolt on tuvastatud alles peale kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist, on kohtu arvates põhjendatud kostja seisukoht, et hagejaga töölepingu lõpetamise tähtaja kulgemise algust tuleks hakata arvama alates sellest ajast, mis hageja sai teada süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest. Alles süüdimõistva kohtuotsuse saamisel sai kostja lõplikult teada, et hageja on 2007 septembris toime pannud süüteo - kostja vara omastamise. Enne seda oli kostja teadlik üksnes asjaolust, et hageja suhtes on esitatud vastavasisuline kahtlustus (hiljem süüdistus). Kohus nõustub kostja seisukohaga, et asjas ei kuulu kohaldamisele töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätted § 6 sätted, mis koosmõjus kuni 30.06.2009 kehtinud TDVS §-ga 3 p 4 reguleerisid töölepingu lõpetamist distsiplinaarkaristusena. TDVS § 3 kohaselt töölepingu lõpetamine TLS § 86 punktide 6-8 alusel oli üheks distsiplinaarkaristuseks. TDVS § 6 lg 1 näeb ette, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Seega saanuks tööandja kuni 30.06.2009 töötaja poolt mõne süüteo toimepanemise tõttu töötajaga töölepingu lõpetada üksnes distsiplinaarkaristuse määramise korda järgides. Kuna käesoleval juhul on töötaja süüteoks olnud kostja vara suhtes toimepandud kuritegu, mis on tuvastatud alles Tartu Maakohtu 28.05.2012 otsusega, mis jõustus 27.02.2013, ei saanud kostja hagejaga töölepingut distsiplinaarkaristuse määramise korras lõpetada. Kuna poolte töösuhe kestis edasi, kuulub asjas kohaldamisele alates 01.07.2009 kehtiv töölepingu seadus. Hagejaga töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks on olnud TLS § 88 lg 1 p 5, mille kohaselt tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tulenevalt mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on toime pannud varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Kohus leiab, et Tartu Maakohtu 29.05.2012 otsusega tuvastatud asjaolu, et R. L. töötades RMK metsnikuna omastas ajavahemikul 17.09-25.09.2007 Põlva maakonnas Ilumetsa metsakvartalil IM 336 13,1 tihumeetrit metsamaterjali ja tekitas RMK-le varalise kahju 9866,70 krooni, on selline mõjuv põhjus, mille tõttu on hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt TLS § 88 lg 1 p 5 alusel põhjendatud. Hageja on süüdi mõistetud kuriteos, kus ta kasutas ära oma ametiseisundit, omastades talle RMK poolt usaldatud vara. Selline tegu on kohtu arvates piisav selleks, et põhjustada tööandja, antud juhul RMK usalduse kaotust. Kostja näol on metsaseaduse §-st 47 lg 1 tulenevalt tegemist riigitulundusasutusega, mis majandab riigimetsa. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et riigi vara (metsamaterjali) omastanud isiku edasine töötamine kostja juures ei ole mõeldav. TLS § 88 lg 4 kohaselt võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Kostja väitel sai ta hageja suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest teada 05.04.2013, mil kohus edastas

5 (6)

kostjale jõustunud kohtuotsuse. E-kirjavahetus ( tl 14) tõendab, et jõustunud Tartu Maakohtu 29.05.2012 otsuse on kohus kostjale elektrooniliselt edastanud tõepoolest 05.04.2013. Asjaolu kohta, et kostja oleks varem kohtuotsuse jõustumisest teada saanud, igasugused andmed ja tõendid puuduvad. Seetõttu loeb kohus kohtu 05.04.2013 kirjaga tõendatuks, et kostja sai Tartu Maakohtu 29.05.2012 otsuse jõustumisest teada 05.04.2013. Kostja on põhjendanud kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni kulunud aega kostja eripära ja töökorraldusega ( tegemist on suure asutusega, kus on põhimäärusest tulenevalt ette nähtud teatud protseduurireeglid otsuste vastuvõtmiseks). Ka on kostja ette toonud asjaolu, et hagejaga käisid läbirääkimised asja lahendamiseks kokkuleppel. Kohtu arvates ei ole ajavahemik alates hagejat süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest teadasaamisest kuni hagejaga töölepingu erakorralise ülesütlemisele sedavõrd pikk, et TLS §-s 88 lg 4 tulenev mõistlik menetlusaeg oleks ületatud. Kohtu arvates on eluliselt usutavad kostja selgitused töölepingu erakorralise üleütlemise ajakulu kohta. Kostja selgitustest järeldub, et asjaga tegeleti. Asutuse suurusest ja töökorraldusest tingituna ei olnud antud küsimuse lahendamine ilmselgelt võimalik mõne päeva jooksul. TLS § 104 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Nagu kohus eespool tuvastas, esitas kostja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse 15.05.2013. Nagu kohus eespool tuvastas, on kostja poolt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine toimunud kooskõlas §-ga 88 lg 1 p 5 ja lg 2. Seega ei ole kostja poolt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine tühine ning hageja sellekohane nõue ühes hüvitise nõudega tuleb jätta rahuldamata. Kuna hüvitise maksmise küsimust ei tõusetu, puudub kohtul vajadus hinnata poolte väiteid ja tõendeid hageja keskmise töötasu suuruse kohta ( hageja esitatud pangakonto väljavõtted tl-d 48-59; kostja esitatud palgatõend tl 36, RMK juhatuse otsused tulemustasu ja mahutulemuspalga maksmise kohta tl-d 58-59). Otsuse põhjendused menetluskulude jaotuse ja tsiviilasja hinna osas TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib kostja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. TsMS § 442 lg 1 p 5-1 kohaselt tuleb otsuses ära märkida tsiviilasja hind. TsMS §-s 134 lg 3 on sätestatud, et kui tuvastushagi esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. Seega käesoleva tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1 ja 134 lg 3 kohaselt 5784 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.