Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik
Kohtuasi
Raul Leegi hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks. Menetluskulude kindlaksmääramine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-36010
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Raul Leegi määruskaebus Eesti Vabariigi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Raul Leek, esindaja vandeadvokaat Marina Valge Kostja Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu), esindaja vandeadvokaat Grete Lind
Asja läbivaatamise kuupäev
1. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-36010 ja jätta jõusse Tartu Maakohtu 29. juuli 2015. a määrus samas tsiviilasjas, arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi.
1.Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjon jättis 5. juuli 2013. a otsusega rahuldamata Raul Leegi (hageja) avalduse Eesti Vabariigi (kostja) vastu, milles hageja palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping ja mõista kostjalt välja hüvitis. Hageja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ning esitas 2. augustil 2013 Tartu Maakohule kostja vastu hagi, milles palus tuvastada, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on
tühine, lõpetada tööleping ja mõista kostjalt välja töölepingu lõpetamise hüvitis 5784 eurot. Maakohus jättis 15. aprilli 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tartu Ringkonnakohus jättis 5. märtsi 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Riigikohus keeldus 18. mail 2015 hageja kassatsioonkaebust menetlemast ja jättis kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.
2.Kostja esitas 4. juunil 2015 maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 2089 eurot 11 senti, sh kostja lepingulise esindaja tasu 2025 eurot ja istungitele sõitmise transpordikulu 64 eurot 11 senti, ning viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Hageja palus jätta kostja avalduse rahuldamata.
4.Tartu Maakohus rahuldas 29. juuli 2015. a määrusega kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 1780 eurot 77 senti ja viivise. Maakohtu määruse kohaselt vastab kostja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot kohtupraktikas tunnustatud määrale, mistõttu on tasu suurus põhjendatud. Kuna kostja esindaja ajakulu 20,25 töötundi on põhjendatud osaliselt, tuleb lepingulise esindaja vajaliku ja põhjendatud kuluna mõista hagejalt välja 1780 eurot 77 senti. Kostjal on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 144 p 4 alusel õigus nõuda hagejalt töövaidluskomisjoni menetluses tekkinud lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Kuna kostja esindaja tegutsemiskoht on Tallinnas ja istungid toimusid Põlvas ja Tartus, on kostjal õigus nõuda hagejalt ka lepingulise esindaja sõidukulude hüvitamist. Kostja menetluskulude hüvitamist ei välista asjaolu, et Riigimetsa Majandamise Keskuses töötavad kvalifitseeritud juristid. Kostjal oli õigus valida endale esindaja, sh otsustada, kas teda esindab kohtumenetluses töötaja TsMS § 218 lg 2 järgi või muu TsMS § 218 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud isik. Kostja tegevusalaks ei ole töövaidluste lahendamine. Advokaadi kulude väljamõistmisel tuleb hinnata, millises ulatuses olid õigusabikulud lepingulise esindaja osavõtu tõttu kohtumenetluses põhjendatud ja vajalikud. Menetluskulude hüvitamise nõude rahuldamine ei sõltu sellest, kas kostja on lepingulisele esindajale kulud tasunud.
5.Hageja esitas määruskaebuse maakohtu määruse peale osas, millega kostja avaldus rahuldati, ning palus jätta avalduse ka selles osas rahuldamata.
6.Kostja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 15. septembri 2015. a määrusega maakohtu määruse osas, millega kostja avaldus rahuldati, ning tegi selles osas uue määruse, määrates kostja menetluskulu suuruseks ja mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1450 eurot 98 senti. Määruskaebuse menetlemise kulud jäid poolte endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et töövaidluskomisjon ei ole seaduses sätestatud kohustuslik kohtueelne organ, mille menetluse kulude hüvitamist saab nõuda TsMS § 144 p 4 alusel. Hagejal oli võimalik
valida, kas pöörduda avaldusega töövaidluskomisjoni või otse kohtusse. Seetõttu on menetluskuludeks TsMS-i mõttes need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks väljamõistetavaid menetluskulusid vähendada töövaidluskomisjonis kostjale osutatud õigusteenuse ja esindaja töövaidluskomisjoni istungile sõitmiseks kulunud kütuse hinna ulatuses. Ülejäänud osas järgis ringkonnakohus maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Maakohus ei ole kostja lepingulise esindaja kohtumenetluses tekkinud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu määruse osas, millega kostja avaldus rahuldati, ning teha selles osas uus määrus ja jätta avaldus rahuldamata. Kohtud kohaldasid TsMS § 175 lg-t 1 valesti. Olukorras, kus Riigimetsa Majandamise Keskuse koosseisus on juriidiline osakond, ei ole kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud. Tegemist on Eesti ühe suurima tööandjaga, mistõttu ei ole töövaidlus kostja töötajate jaoks nii haruldane, et olnuks vaja kasutada õigusteenust. Samuti ei olnud poolte vaidlus mahukas ega keeruline, vaidlus ei väljunud kostja igapäevasest põhitegevusest.
9.Kostja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ning jätta jõusse maakohtu määruse või teha uue määruse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja 1780 eurot 77 senti ja viivis. Ringkonnakohus leidis valesti, et töövaidluskomisjoni menetluses kantud kulud ei ole TsMS § 144 p 4 mõttes kohtuvälisteks kuludeks, mille hüvitamist on kostjal õigus hagejalt nõuda. Riigikohtu varasema praktika kohaselt on töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega tekkinud kulude hüvitamine võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega.
10.Pooled vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et TsMS § 701 lg 3 koostoime alusel §-ga 659 ja § 691 p-ga 5 tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus, arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi. Kostja määruskaebus tuleb rahuldada, hageja määruskaebus jätta rahuldamata.
12.Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus järeldas valesti, et töövaidluskomisjoni menetluse kulud ei ole kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 4 tähenduses. Jõustunud kohtuotsustega on hagimenetluse kulud jäetud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 162 lg 2 esimese lause kohaselt peab hageja hüvitama kostjale muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 4 järgi on kohtuvälised kulud seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud
pärast kohtueelse menetluse lõppu. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 4 lg 1 pde 1 ja 2 kohaselt lahendavad töövaidlusi töövaidluskomisjon ja kohus. Töösuhte pooled võivad ITVS § 4 lg 2 alusel pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. ITVS § 10 lg-s 1 sätestatud töövaidluskomisjoni õigusliku seisundi määratluse kohaselt on töövaidluskomisjon kohtueelne sõltumatu individuaalseid töövaidlusi lahendav töövaidlusorgan. Kolleegium leiab, et töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga. Seda vaatamata asjaolule, et isikul on õigus valida, kas ta pöördub töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni või kohtusse. TsMS § 144 p-st 4 ei tulene, et kohtuvälised kulud on üksnes n-ö kohustusliku kohtueelse menetluse kulud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kui see säte ei hõlma kohtueelse menetluse kuludena töövaidluskomisjoni menetluses kantud kulusid, jääb arusaamatuks, millises kohtueelses menetluses tekkinud kulusid selles silmas peetakse. Eeltoodud seisukohta toetab kolleegiumi varasem praktika. Kolleegium on 21. septembril 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 tehtud otsuses avaldanud mh seisukohta, et töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega tekkinud kulude hüvitamine on võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega. Kolleegium selgitab lisaks, et tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 tehtud otsuses avaldatud seisukoht ei ole vastuolus kolleegiumi varasema praktikaga (nt tsiviilasjades nr 3-2-1-63-10 ja nr 3-2-1-183-14 tehtud lahenditega). Riigikohtu 22. juuni 2010. a määruses ega 1. aprilli 2015. a määruses ei avaldanud kolleegium seisukohta töövaidluskomisjonis kantud kulude kohtuvälisteks kuludeks arvamise kohta TsMS § 144 p 4 järgi.
13.TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosaliselt teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium on varem korduvalt märkinud, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (nt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4310, p 19). Samuti on kolleegium leidnud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11514, p 11). Kolleegium leiab, et maakohus on kostja kohtueelse menetluse kulude (TsMS § 144 p 4) põhjendatust ja vajalikkust hinnanud kooskõlas TsMS § 175 lg-s 1 sätestatuga.
14.Maakohus on TsMS § 175 lg-t 1 õigesti kohaldanud ega ole kaalutlusõigust rikkunud ka kostja lepingulise esindaja ülejäänud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel. Vastuseks hageja määruskaebusele märgib kolleegium, et kostjal oli maakohtu hinnangul õigus kasutada menetluses lepingulist esindajat. Kolleegiumil ei ole alust asuda seisukohale, et advokaadi kasutamine ei olnud põhjendatud. Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaliseks on riik oma tulundusasutuse kaudu, kelle struktuuri koosseisus on kvalifitseeritud juristid, ei anna alust jätta lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja mõistmata. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt võib juriidiline isik
ajada kohtus asju seadusliku esindaja või lepingulise esindaja kaudu ning lepingujärgseks esindajaks kohtus võib muu hulgas olla advokaat (Riigikohtu 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05, p 25). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 24 ja § 25 lg 2 järgi on riik juriidiline isik. Kolleegium selgitab, et TsMS § 175 lg 1 alusel lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel kaalub kohus kulude põhjendatust ja vajalikkust, arvestades mh asja keerukust. Seega hindab kohus ka seda, kas vaidluse keerukuse tõttu oli menetlusosalisel põhjendatud kasutada advokaadist lepingulise esindaja õigusabi. Kolleegiumi arvates ei pruugi advokaadi kaudu menetluses osalemine olla põhjendatud, kui vaidluse vähese keerukuse tõttu oleks menetlusosaline ilmselt saavutanud oma menetluslikud eesmärgid ka ilma advokaadi abita, kasutades lepingulise esindajana oma töötajat või teenistujat, kellel on kohtu arvates esindamiseks piisavad teadmised ja kogemused (TsMS § 218 lg 2). Praeguses asjas on maakohus hinnanud kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikust mh vaidluse keerukust silmas pidades.
15.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kolleegium kostja avalduse alusel, et hageja peab kostjale hüvitatavatelt menetluskuludelt maksma määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Riigikohtu määrus jõustub avalikult teatavaks tegemise päeval (TsMS § 695 koostoimes § 694 lg-ga 2).
16.Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata.
17.Hageja määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Kostja oli TsMS § 145 järgi kautsjoni tasumisest vabastatud. Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.