Tööõigus › Muud tööõigusasjad

tähtajaline tööleping nr 1442 perioodiks 02.01.2012-20.12.2014 seoses EstWin projektidest tuleneva töömahu suurenemisega. Hageja töötas telekommunikatsiooni regiooni lepingute osakonnas maaspetsialisti ametikohal töötasuga 1000 eurot kuus. Alates juulist 2012 hakkas hageja töökoormus oluliselt vähenema. Kostjal ei olnud hagejale lepingujärgseid tööülesandeid anda. Hageja olukorraga ei nõustunud ja väljendas seda korduvalt kostjale. 09.05.2013 teavitas kostja hagejat kavatsusest vähendada hageja töötasu suvekuudel 320 euroni, kuna tal ei ole hagejale tööd anda ja tööd polevat ette näha ka edaspidi. Kostja ei pakkunud hagejale ka muud tööd. Kostja selgitas, et ei soovi hagejat koondada seoses sellega kaasnevate kuludega, millega kostja ei olnud arvestanud. Hageja ei nõustunud töötasu vähendamisega. 20.05.2013 esitas kostja hagejale teate töömahu ajutisest vähenemisest kolmeks kuuks perioodil 04.06.2013 - 03.09.2013 ja sellega seonduvalt töötasu vähendamiskeks 320 euroni kuus. Kui kostja tuli hagejale teadet tooma, siis oli tal kaasas töölepingu lõpetamise vastav lisa, kuhu oli vaja üksnes hageja allkirja. Hageja töötasu vähendamisega ei nõustunud ning kostja survel esitas ta 20.05.2013 avalduse töölepingu ülesütlemiseks. Lepingu lõpetamise lisas oli viimaseks tööpäevaks märgitud poolte kokkuleppel 24.05.2013. Raamatupidajale vajalikud korraldused oli tööandja andnud hagejaga kokku leppimata. Hageja nägi neid korraldusi (hüvitis, puhkusetasu) siis, kui allkirjastas töölepingu lisa, mis sisaldas poolte kokkulepet viimase tööpäeva kohta. Töölepingu lõpetamisel maksis kostja hagejale 17 päeva eest saamata töötasu 772, 73 eurot, puhkuse kompensatsiooni 6 päeva eest 207, 96 eurot ja töölepingu lõpetamise hüvitise 3191, 64 eurot. Hageja leidis, et kostja peab talle tasuma hüvitise saamata jäänud töötasu ulatuses kuni töölepingu tähtaja saabumiseni 22.12.2014 vastavalt TLS § 100 lg-le 3. Kostja ei ole teatavaks teinud ühtegi sellist asjaolu, mis võimaldas tal töötasu ühepoolselt vähendada. Kostja hindas tähtajalise töölepingu sõlmimisel tegelikku töömahtu valesti ning ei suutnud garanteerida hagejale kokkulepitud tööd. Kostja vähendas töötasu olukorras, kus tal olid olemas piisavad rahalised vahendid ning puudus tegelik vajadus töötasu muutmiseks. Lähtuvalt tähtajalise töölepingu olemusest ei olnud hageja suhtes võimalik TLS § 37 lg-st 1 tulenevat töötasu vähendamist kohaldada. Kuigi seadus otsesõnu ei keela töötasu vähendamist tähtajalise töölepingu korral, on tähtajatu ja tähtajalise töölepingu sõlminud töötajaid koheldud ebavõrdselt TLS § 37 lg 5 rakendamisel hüvitise maksmisel. Kuna säte viitab otseselt koondamisega seotud hüvitiste maksmisele (TLS § 100 lg 1 ja 2), peab nii tähtajalise kui tähtajatu lepinguga töötaja saama hüvitise, mida seadus sellisel puhul töötajale ette on näinud. Tähtajalise lepingu korral reguleerib koondamishüvitise maksmist TLS § 100 lg 3. Hageja hinnangul on TLS § 37 lg 5 vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 12 ning kohtleb tähtajalise ja tähtajatu lepinguga töötajaid ebavõrdselt. Seega tuleb lähtuda tähtajalise lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral makstava hüvitise regulatsioonist (TLS § 100 lg 3). Juhul, kui tööandja ei osanud tähtajalise lepingu korral tööd selliselt planeerida, et töötajale jätkuks seda kokku lepitud perioodiks, annab TLS § 37 rakendamine töötaja töötasu vähendamisega mittenõustumisel tööandjale võimaluse tähtajalise lepingu puhul mitte rakendada TLS § 89 alusel erakorralist ülesütlemist majanduslikel põhjustel ning „mööda hiilida“ hüvitise maksmisest tähtaja lõpuni, mis ei ole kooskõlas tähtajalise lepingu mõtte ja olemusega. Arvestades, et töötasu vähendamine on otseselt seotud tööandja majandusliku olukorraga ning ka koondamine on seotud majandusliku olukorraga, siis tuleb töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel töötajale maksta hüvitiseks saamata jäänud töötasu, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni. Kostja maksis hagejale hüvitist kolme kuu töötasu ulatuses 3191, 64 eurot, kuid oleks pidanud maksma kokku 18 kuu ja 21 päeva ulatuses, s.o summas 19 027, 27 eurot. Seega on tasumata

15 835, 63 eurot (19 027, 27 – 3191, 64). Hageja nõue ei ole aegunud. Käesoleval juhul ei kohaldu individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 2. Hageja ei vaidlusta töö-lepingu lõpetamise alust, vaid soovib saamata jäänud töötasu, mis tuleneb koondamise hüvitise regulatsioonist. Hageja seisukoha järgi rakendub praegusel juhul 3-aastane aegumistähtaeg. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja hinnangul on hagi aegunud. Hageja vaidlustab töölepingu ülesütlemise alust ning sellise nõude aegumise tähtaeg on 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest (ITVS § 6 lg 2). Hageja esitas ülesütlemisavalduse 20.05.2013 ning kostja sai selle samal päeval ka kätte. Seega aegus nõue 20.06.2013. Hageja nõude puhul ei ole tegemist saamata jäänud töötasu, vaid hüvitise nõudega. Hüvitis, mida tööandja on kohustatud maksma töölepingu erakorralisel lõpetamisel, ei kuulu töötasu hulka. Hagejaga on lõpetatud tööleping 24.05.2013 TLS § 37 lg 5 alusel. Töölepingu lõpetamisel lähtus kostja TLS § 37 lg-dest 1, 2 ja 4, teatades 20.05.2013 hagejale töömahu ajutisest vähenemisest perioodil 04.06.2013-03.09.2013, ning et kostjal puuduvad hetkel vakantsed ametikohad ja hageja töölepingu tingimused taastatakse alates 04.09.2013. Hageja ei nõustunud töötasu vähendamisega ja ütles töölepingu erakorraliselt üles 20.05.2013. Seega on hageja ise kasutanud TLS § 37 lg-st 5 tulenevat õigust ja öelnud töölepingu üles, mis tähendas, et hagejale kuulus tasumisele TLS § 100 lg-s 1 sätestatud hüvitis. Kostja tuli hagejale vastu ja tasus hagejale hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohaldamisele ei kuulu TLS § 100 lg 3, kuna kostja teatas hagejale töömahu ajutisest vähenemisest, mitte püsiva ja lõpliku töömahu kadumisest. Alates augustist 2013 kostja ettevõttes töömaht taastus, mistõttu oleks kostja suutnud tagada hagejale töömahu vastavalt töölepingule alates 04.09.2013. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 28.02.2014 otsusega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 162 lg 1 ja 2). Kohtu hinnangul ei ole hageja nõue aegunud. Antud asjas ei kuulunud kohaldamisele ITVS § 6 lg

Kohus ei nõustunud hagejaga, nagu oleks seadusandja kohelnud tähtajatu ja tähtajalise töölepinguga töötajat ebavõrdselt, mistõttu on TLS § 100 lg 1 vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 12. TLS § 37 lg 5 ei kohtle ebavõrdselt tähtajalise ja tähtajatu töölepinguga töötavaid töötajaid. TLS § 37 lg 5 teises lauses reguleeritud hüvitise maksmise kohustus näitab üksnes, millisest paragrahvist peab tööandja lähtuma hüvitise maksmisel. Seadusandja eesmärk ei olnud samastada TLS § 37 lg 5 alusel töölepingu lõpetamine koondamisega. TLS § 37 ei saa kohelda ebavõrdselt tähtajalise ja tähtajatu töölepingu alusel töötavat töötajat, kuna mõlemale kuulub nimetatud juhul väljamaksmisele hüvitis TLS § 100 lg 1 sätestatud suuruses. Seadusandja on selgesõnaliselt leidnud, et TLS § 37 lg 5 alusel lepingu lõppemisel tuleb tööandjal töötajale tasuda hüvitist töötaja ühe kuu töötasu ulatuses. Kuna hageja ütles TLS § 37 lg 5 alusel töölepingu üles, pidi ta arvestama, et tööandjal on kohustus tasuda hagejale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja tasus hagejale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hagejat ei ole koondatud ega lõpetatud töölepingut majanduslikel põhjustel, mistõttu ei kuulu kohaldamisele TLS § 100 lg 3. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et talle ei oleks võimaldatud teha tööd kokkulepitud tähtaja saabumiseni või et oleks esinenud olukord, kus kostja oleks pidanud hageja koondama. Kostja on kinnitanud, et töömaht kasvas ja hagejale oleks võimaldatud töö jätkamist töölepingus kokkulepitud tingimustel alates 04.09.2013. Lisaks on kostja juures käesoleval ajal ka vakantne maaspetsialisti koht. Hageja ei ole töölepingu lõpetamise alust vaidlustanud. Praeguseks on vaidlustamise tähtaeg ka tulenevalt ITVS § 6 lg 2 möödunud. Kohus leidis, et kostja on õigustatult tasunud hagejale hüvitist vastavalt TLS § 100 lg-le 1, kostja ei ole kohustatud hagejale tasuma hüvitist tulenevalt TLS § 100 lg-st 3, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellandi hinnangul on töötasu vähendamine TLS § 37 lg 1 alusel lubatud üksnes siis, kui tööandaja ei saa ettenägematutest, temast olenemata majanduslikest asjaoludest tulenevalt, anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd ja kokkulepitud töötasu maksmine on tööandjale ebamõistlikult koormav. Töötasu vähendamiseks peavad olema täidetud mõlemad tingimused. Kostja ei ole töötasu vähendamisel neid tingimusi täitnud ja maakohus ei ole sellega arvestanud. Tööandjal olid olemas rahalised vahendid töötasu maksmiseks, tööandja ei ole väitnud, et töötasu maksmine töömahu vähenemise korral on talle ebamõistlikult koormav. Kostja on üksnes väitud, et vähenenud on töömaht ja on sellest tulenevalt vähendanud ka töötasu. Kui tööandja vähendab töötasu olukorras, kus kõik tingimused ei ole täidetud, siis peab tööandja maksma töötajale hüvitist summas, mida töötaja oleks saanud lepingu tähtaja saabumiseni. TLS § 37 on ette nähtud tööandja ajutise majandusraskuse leevendamiseks. Kostja juures töötab ca 400 töötajat ja ühe töötaja töötasu vähendamine kolmeks kuuks 320 euroni kuus ei ole leevendus majanduslikult raskest olukorrast väljumiseks. Kohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus on jätnud hageja väited tähelepanuta. Kui maakohus luges hageja vande alla antud tunnistusega tõendatuks töömahu vähenemise, siis jääb arusaamatuks kohtu seisukoht selle kohta, et hageja pidi tõendama kostja piisavate rahaliste vahendite olemasolu. Jääb arusaamatuks, miks maakohus leidis, et kui tööandja maksis töölepingus kokkulepitud töötasu olulise töömahu vähenemise korral alates juulist 2012 kuni maini 2013, siis alates 04.06.2013 rahalised vahendid lepingujärgse töötasu maksmiseks tööandjal puuduvad ning töötasu vähendamine on õigustatud. Kohus pole oma otsust selles osas

põhistanud. Kostja oleks pidanud tõendama, et töötasu maksmine kokkulepitud ulatuses muutus tööandjale ebamõistlikult koormavaks. Maakohus on lahendi punktis 25 leidnud, et kui hageja arvates puudus kostjal õigus hageja töötasu vähendamiseks, siis oleks hageja pidanud seda vaidlustama. Hageja märgib, et töösuhtes on alati tugevamaks pooleks tööandja ja üldjuhul ei võimalda TLS töölepingut ühepoolselt muuta. Kui töötaja töötasuga ei nõustu, siis tema õiguskaitsevahendiks on töölepingu ülesütlemine (TLS 37 lg 5). Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et TLS § 37 lg 5 teine lause ei kohtle ebavõrdselt tähtajalise ja tähtajatu töölepinguga töötavaid töötajaid. Seadusega on tehtud erand tähtajalise ja tähtajatu töölepinguga töötaja koondamise osas (TLS 100 lg 1 ja 3). TLS seletuskirjas on öeldud, et töötajal on õigus töötasu vähendamise juhtudel tööleping üles öelda ja saada töölepingu ülesütlemise hüvitist võrdselt olukorraga, kui tööleping öeldakse üles majanduslikel põhjustel. Kui tööandaja ei ole täitnud TLS § 37 lg-s 1 sätestatud nõudeid ja otsustab töötasu vähendada, tuleb hüvitise maksmisel lähtuda koondamishüvitisest (TLS § 100 lg 3). Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta eeltoodud sätet ei kohaldanud. Tähtajalise töölepingu puhul annab TLS § 37 lg 1 ja lg 5 koostoimes võimaluse mööda minna TLS § 100 lg-s 3 ettenähtud hüvitise maksmisest, kui tööandja on töömahtu ebaõigesti prognoosinud nagu käesoleval juhul on juhtunud. TLS § 37 lg 5 teine lause on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 12. TLS seletuskirjast nähtub, et seadusandja eesmärgiks oli panna töötajaga töölepingu ülesütlemisel tööandja majanduslikest põhjustest tuleneva töötasu vähendamisel § 37 lg 1 alusel olukorda, mis on võrdne töötaja koondamisega tööandja poolt ja vastavalt sellele maksta töötajale hüvitist. TLS § 37 lg 5 teise lause grammatiline tõlgendus ja seaduses sätestatud koondamishüvitised on erinevad ning seetõttu on TLS § 37 lg 5 teine lause vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 12, sest viimase kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu kaevatavat otsust tühistada. Koosõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja hageja kaebuse rahuldamata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegium ei nõustu apellandiga, nagu oleks maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkunud tõendite hindamisel seadusest tulenevat sellekohast regulatsiooni. Nõustudes küll sellega, et TLS § 37 lg-st 1 tulenev tööandja õigus on erandlik ja äärmuslik võimalus, mille rakendamiseks peavad olema täidetud teatud tingimused (eeldused). Reeglina ei saa ka pidada töötasu kolmekordset vähendamist mõistlikuks nimetatud sätte tähenduses, kuid eraldi vaidlust selle üle ei ole hageja algatanud. Maakohtu vastav märkus on igati põhjendatud. Seetõttu ei lasunud kostjal tööandjana ka kohustust tõendada töötasu ajutise vähendamisega seotud asjaolusid. Kuigi töösuhtes võib hinnata tugevamaks pooleks tööandjat, ei saa sellest siiski järeldada, et töötaja peaks alati tööandja ühepoolsete otsustega nõustuma. Et hageja otsustas töötasu ajutise vähendamisega mittenõustumisel öelda tööleping üles, ei tähenda, et see oli tema ainus võimalus oma õigusi kaitsta. Seega võib küll möönda, et kostja käitumine tööandjana ei olnud korrektne,

mis aga ei anna alust jätta TLS § 37 lg-t 5 teist lauset kohaldama. Praegusel juhul on hageja ise esitanud tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks, mistõttu tuli hüvitise maksmisel juhinduda TLS § 100 lg-test 1 ja 2, nagu seda näeb ette TLS § 37 lg 5 teine lause. Kui hageja ütles töölepingu TLS § 37 lg 5 alusel üles, tuli tal arvestada tööandja kohustusega tasuda hüvitist vastavalt TLS § 100 lg-tele 1 ja 2. Töölepingu lõppemise aluste üle vaidluse pidamine ei ole siinkohal enam ka asjakohane, sest hageja ei ole selle kohta eraldi nõuet esitanud. Pealegi oli hagi esitamise ajaks vastav tähtaeg ka möödunud, mille kohta esitas kostja ka aegumise vastuväite (02.10.2013 vastuses hagile on kostja hinnanud püstitatud vaidlust oma sisult töölepingu ülesütlemise vaidlustamisena, mille suhtes kehtib ITVS § 6 lg-st 2 tulenev 30-päevane tähtaeg). Kolleegiumi hinnangul on maakohtu kaevatav otsus nõuetekohaselt põhjendatud. Maakohus ei omistanud teatud tõenditele suuremat tähtsust, nagu väidab apellant, vaid on otsust tehes kõiki kohtu ette toodud asjaolusid ja esitatud tõendeid kaalunud ja langetanud nende põhjal otsuse. Kohus ei jätnud hageja väiteid tähelepanuta, vaid on kõiki menetlusosaliste väiteid analüüsinud piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohtul ei ole alust hinnata tõendeid teisiti. TLS § 37 lg 5 ei kohtle ebavõrdselt tähtajalise ja tähtajatu töölepinguga töötavaid töötajaid. Antud juhul ei olnud alust kohaldada TLS § 100 lg-t 3, mis reguleerib tähtajalise töölepingu tööandjapoolset majanduslikel põhjustel ülesütlemist. Töölepingu töötajapoolsel ülesütlemisel ei ole alust nõuda hüvitist nimetatud sättes märgitud ulatuses. Seadusandja eesmärk ei olnud samastada TLS § 37 lg 5 alusel töölepingu lõpetamist koondamisega. Eeltoodud põhjustel ei nõustu ringkonnakohus apellandi hinnanguga põhiseadusliku vastuolu kohta.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Nõmm

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.