XXXhagi XXXAS-i vastu hüvitise saamiseks TLS § 100 lg 3 alusel
Tsiviilasja hind
15 835,63 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, epost XXX), lepinguline esindaja Margit Halop (Margit Halop Õigusbüroo, Kastani pst 10, 44307 Rakvere, e-post [email protected]) Kostja XXXAS (registrikood XXX, auskoht XXX), lepinguline esindaja Jelena Mets (e-post [email protected]) 22.01.2014
Kohtuistung Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja XXX Hageja lepinguline esindaja Margit Halop Kostja lepinguline esindaja Jelena Mets
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata XXX hagi XXXAS-i vastu hüvitise saamiseks TLS § 100 lg 3 alusel. Menetluskulude jaotus Jätta poolte menetluskulud hageja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Hageja nõue ja selle põhjendused
1.Hageja palub kostjalt välja mõista hüvitise TLS § 100 lg 3 alusel saamata jäänud töötasu ulatuses summas 15 835,63 eurot, menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 06.12.2011 tähtajalise töölepingu nr 1442 perioodiks 02.01.2012 – 20.12.2014, katseajaga 3 kuud, seoses XXX projektidest tuleneva töömahu suurenemisega. Hageja töötas telekommunikatsiooni regiooni lepingute osakonnas maaspetsialisti ametikohal töökoormusega 40 tundi nädalas, töötasuga katseajal 900 eurot kuus ja peale katseaega 1000 eurot kuus ning lisaks oli ette nähtud tulemustasu.
3.Hageja töö sisuks oli XXX projekti raames paigaldatava fiiberopilise sidevõrgu rajamisega seonduvate kinnisasjade omanikega servituutide (isiklik kasutusõigus) seadmiseks ja notariaalsete lepingute sõlmimiseks vajalike ettevalmistustööde teostamine (maa-ala plaanide ning avalduste ja taotluste koostamine) ning tööandja nimel lepingute sõlmimine kasutusõiguse seadmiseks. Alates 2012 juulist hakkas hageja töökoormus oluliselt vähenema. Kostjal ei olnud hagejale lepingujärgseid tööülesandeid anda. Hageja nimetatud olukorraga ei nõustunud ja väljendas seda korduvalt kostjale. 2013 märtsis toimunud arenguvestlusel kostjaga hageja tõstatas küsimuse oma vähesest töökoormusest, misjärel kostja 15.03.2013 edastas hagejale, hageja vahetule ülemusele ja lepingute osakonna juhatajale arenguvestluse käigus üleskerkinud küsimused, soovides vastust hiljemalt 30.04.2013. Hageja edastas oma vastuse 22.03.2013 ja 01.04.2013 täiendava selgituse ettepanekutega muudatuste tegemiseks kostja struktuuris ja töökorralduses. Kostja töökorralduses mingeid muutusi ei toimunud ja hageja tööga koormatus oli jätkuvalt minimaalne.
4.Kostja teavitas 09.05.2013 hagejat kavatsusest hageja töötasu vähendamiseks suvekuudel brutto tasuga 320 EUR, kuna tal ei ole hagejale tööd anda ja seda pole ette näha ka edaspidi. Kostja ei pakkunud hagejale ka muud tööd. Hageja soovis teada, miks vähendab kostja tema töötasu kordades ja mahtu, selle asemel et hageja koondada. Kostjal selgitas, ei soovi hagejat koondada seoses koondamisega kaasnevate kuludega, millega kostja ei olnud arvestanud. Hageja ei nõustunud töötasu vähendamisega, sest soostudes sõlmima tähtajalise töölepingu, oli tal õigustatud ootus töösuhte jätkumiseni töölepingus sätestatud tingimustel kuni töölepingu tähtaja lõpuni. Hageja seisukoht kostjale ei sobinud, misjärel kostja hakkas hagejat survestama, et hageja ise töölt lahkuks, milleks kostja oli ka ette valmistanud projekti töölepingu lõpetamiseks hagejaga.
5.20.05.2013 esitas kostja hagejale teate töömahu ajutisest vähenemisest kolmeks kuuks perioodil 04.06.2013 - 03.09.2013 ja sellega seonduvalt hageja uueks vähendatud töötasuks on 320 EUR brutotasu kuus. Kui kostja tuli hagejale teadet tooma, siis oli tal kaasas töölepingu lõpetamise vastav lisa, kuhu oli vaja üksnes hageja allkirja. Hageja töötasu vähendamisega ei nõustunud ning kostja survel esitas kostjale 20.05.2013 avalduse töölepingu ülesütlemiseks. Lepingu lõpetamise lisas oli viimaseks tööpäevaks märgitud pooltepoolt kokku lepitud kuupäev, 24.05.2013. Raamatupidajale vajalikud korraldused oli tööandja ilma hagejaga kokku leppimata. Hageja nägi neid korraldusi (hüvitis, puhkusetasu) siis, kui allkirjastas töölepingu lisa, mis sisaldas poolte kokkulepet viimase tööpäeva kohta. Töölepingu lõpetamisel kostja arvestas ja maksis hagejale välja 17 päeva eest saamata töötasu 772,73 EUR, puhkuse kompensatsiooni 6 päeva eest 207,96 EUR ja töölepingu lõpetamise hüvitise 3191,64 eurot EUR (summad brutos).
6.Hageja on seisukohal, et kostja peab hagejale tasuma hüvitise kostja saamata jäänud töötasu ulatuses kuni töölepingu tähtaja saabumiseni 22.12.2014 vastavalt TLS § 100 lg 3. Kostja ei ole teatavaks teinud ühtegi sellist asjaolu, mis võimaldas tööandjal töötasu vähendamist rakendada. Kostja hindas tähtajalise töölepingu sõlmimisel tegelikku töömahtu valesti ning ei suutnud garanteerida hagejale kokku lepitud tööd ning hageja välja pakutud võimalusi olukorra muutmiseks kostja ei arvestanud. Kostja on vähendanud töötasu olukorras, kus kostjal olid olemas piisavad rahalised vahendid ning puudus tegelik vajadus töötasu muutmiseks.
7.Hageja on seisukohal, et lähtuvalt tähtajalise töölepingu olemusest ei olnud hageja suhtes võimalik TLS §-st 37 lg 1 tulenevat töötasu vähendamist kohaldada. Kuigi seadus otsesõnu ei
2-13-44283 keela töötasu vähendamist tähtajalise töölepingu olemasolu puhul, siis on tähtajatu ja tähtajalise töölepingu sõlminud töötajaid koheldud ebavõrdselt TLS § 37 lg 5 rakendamisel hüvitise maksmisel. Kuna säte viitab otseselt koondamisega seotud hüvitiste maksmisele (TLS § 100 lg 1 ja 2), peab nii tähtajalise kui tähtajatu lepinguga töötaja saama hüvitise, mida seadus sellisel puhul töötajale ette on näinud. TLS § 100 lg 1 ja 2 reguleerivad töötajale koondamishüvitise maksmist tähtajatu lepingu korral. Tähtajalise lepingu korral reguleerib koondamishüvitise maksmist TLS § 100 lg 3. Hageja leiab, et TLS § 37 lg 5 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 12 ning kohtleb tähtajalise ja tähtajatu lepinguga töötajaid ebavõrdselt. Seega tuleb lähtuda tähtajalise lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral makstava hüvitise regulatsioonist, st maksta hüvitist vastavalt TLS § 100 lg 3. Asudes tööle tähtajaliselt, on töötajal õigustatud ootus töösuhtele kogu kokkulepitud perioodiks lepingus kokku lepitud tingimustel. Juhul, kui tööandja ei ole osanud tähtajalise lepingu korral tööd selliselt planeerida, et töötajale jätkuks tööd kokku lepitud perioodiks, annab TLS § 37 rakendamine töötaja töötasu vähendamisega mittenõustumisel tööandjale võimaluse tähtajalise lepingu puhul mitte rakendada TLS § 89 alusel erakorralist ülesütlemist majanduslikel põhjustel ning „mööda hiilida“ hüvitise maksmisest tähtaja lõpuni, mis ei ole kooskõlas tähtajalise lepingu mõtte ja olemusega. Arvestades, et töötasu vähendamine on otseselt seotud tööandja majandusliku olukorraga ning ka koondamine on seotud majandusliku olukorraga, siis tuleb töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel töötajale maksta hüvitiseks saamata jäänud töötasu, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni.
8.Kostja maksis hagejale hüvitist kolme kuu töötasu ulatuses summas 3191,64 EUR, kuid oleks pidanud maksma kokku 18 kuu ja 21 päeva ulatuses summas 19 027,27 EUR, seega on tasumata 15 835,63 EUR (19 027,27 – 3191,64).
9.Esitatud hagi ei ole aegunud. Käesoleval juhul ei kohaldu ITVS § 6 lg 2. Hageja ei ole vaidlusta töölepingu lõpetamise alust, vaid soovib saamata jäänud töötasu, mis tuleneb koondamise hüvitise regulatsioonist. Hageja leiab, et käesoleval juhul rakendub 3-aastane aegumistähtaeg. Kostja vastuväited
10.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
11.Kostja on seisukohal, et hagi on aegunud. Kostja leiab, et hageja vaidlustab töölepingu ülesütlemise alust, mille vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg on 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest vastavalt ITVS § 6 lg 2. Hageja esitas ülesütlemisavalduse 20.05.2013, millisel päeval kostja ka selle kätte sai, seega aegus hagi 20.06.2013. Kuna töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks, siis aegus ka hageja nõue hiljemalt 20.06.2013.
12.Hageja nõude puhul ei ole tegemist saamata jäänud töötasuga, vaid hüvitise nõudega. Hüvitis, mida tööandja on kohustatud maksma töölepingu erakorralisel lõpetamisel ei kuulu töötasu hulka.
13.Hagejaga on lõpetatud tööleping 24.05.2013 TLS § 37 lg 5 alusel. Töölepingu lõpetamisel kostja lähtus TLS § 37 lg. 1, 2 ja 4-st; teatades 20.05.2013 hagejale töömahu ajutisest vähenemisest perioodil 04.06.2013-03.09.2013, samuti, et kostjal puuduvad hetkel vakantsed ametikohad ja hageja töölepingu tingimused taastatakse alates 04.09.2013. Hageja ei nõustunud töötasu vähendamisega ja ütles töölepingu erakorraliselt üles 20.05.2013. Seega on hageja ise kasutanud enda TLS § 37 lg 5 tulenevat õigust ja öelnud töölepingu üles, mis tähendas, et hagejale kuulus tasumisele TLS § 100 lg 1 sätestatud hüvitis. Kostja tulles hagejale vastu on tasunud hagejale hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.
14.Käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele TLS § 100 lg 3, kuna kostja teatas hagejale töömahu ajutisest vähenemisest, mitte püsiva ja lõpliku töömahu kaotamisest. Alates augustist 2013 töömaht struktuuris, kus hageja töötas, taastus, mistõttu oleks kostja suutnud tagada töömahu vastavalt töölepingule alates 04.09.2013.
2-13-44283 Maakohtu otsuse põhjendused
15.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, kuulanud vande all üle hageja XXX(tl 101-103) ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel.
16.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.
17.Pooled ei vaidle selle üle, et: • Hageja ja kostja sõlmisid 06.12.2011 tähtajalise töölepingu nr 1442 perioodiks 02.01.201220.12.2014, mille alusel hageja asus kostja juures tööle maaspetsialisti ametikohal Telekommunikatsioonitööde regiooni lepingute osakonna struktuuriüksuses töötasuga katseajal ( 3 kuud) 900 EUR kuus ja peale katseaega 1000 EUR kuus (tl 8-10), • Kostja töömahu ajutise vähenemisega seoses esitas kostja 20.05.2013 hagejale teatise perioodil 04.06.2013 – 03.09.2013 hageja töötasu vähendamiseks 320 EUR bruto kuus (tl 11), • Hageja ei nõustunud töötasu vähendamisega ja ütles töölepingu üles TLS § 37 lg 5 alusel 20.05.2013 (tl 11), • 20.05.2013 allkirjastasid hageja ja kostja töölepingu nr 1442 lisa 1 töölepingu lõpetamine, mille kohaselt hageja tööleping lõppes 24.05.2013 TLS § 37 lg 5 alusel (tl 19), • Kostja tasus hagejale 24.05.2013 hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3191,64 EUR, hüvitise kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse eest 6 kalendripäeva ulatuses summas 207,96 EUR ja töötasu 772,73 EUR (tl 20).
18.Pooled vaidlevad, kas kostja on kohustatud hagejale tasuma hüvitise saamata jäänud töötasu ulatuses summas 15 835,63 eurot, st poolte vahel 06.12.2011 sõlmitud tähtajalise töölepinguga nr 1442 ettenähtud tähtaja lõpuni, so kuni 20.12.2014.
19.Hageja nõue summas 15 835,63 eurot tuleneb asjaolust, et hageja on seisukohal, et kostja oleks pidanud töölepingu lõpetamisel maksma hagejale hüvitist vastavalt TLS § 100 lg 3. Hageja leiab, et TLS § 37 lg 5 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 12 ning kohtleb tähtajalise ja tähtajatu lepinguga töötajaid ebavõrdselt. TLS § 37 lg 5 viitab hüvitise maksmisel TLS §-le 100 lg 1 ja 2, mis reguleerib koondamishüvitise maksmist tähtajatu töölepingu puhul, Tähtajalise töölepingu puhul reguleerib koondamishüvitise maksmist TLS § 100 lg 3. Hageja on seisukohal, et tähtajalise töölepingu puhul ei saa kohaldada TLS § 37 lg 1. Kostja oli hageja võtnud tööle kolmeks aastaks ja, kui kostjal ei olnud enam hagejale tööd pakkuda, oleks kostja pidanud hageja koondama. Hageja leiab, et esitatud hagi ei ole aegunud.
20.Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab leiab, et hageja vaidlustab töölepingu lõpetamise alust ning esitatud hagi on tulenevalt ITVS § 6 lg 1 aegunud. Kostja märgib, et kostja on tasunud hagejale vastavalt seadusele hüvitist TLS § 100 lg 1 alusel. Kostja on teavitanud hagejat 20.05.2013 töötasu vähendamisest seoses töömahu vähenemisega, millega hageja ei nõustunud ja ütles tulenevalt TLS § 37 lg 5 töölepingu üles.
21.Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 143 kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja on esitanud kohtule aegumise vastuväite, siis annab kohus esmalt hinnangu aegumisele.
22.Kohus ei toeta kostja seisukohta, et antud asjas kuulub kohaldamisele individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 2, mille kohaselt töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg on 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest. Kohtule esitatud hagiavaldusest ja hageja vande all antud seletuste kohaselt ei vaidlusta hageja töölepingu lõpe4
2-13-44283 tamise alust, vaid on esitanud nõude hüvitise saamiseks TLS § 100 lg 3 alusel saamata jäänud töötasu ulatuses. Kohus ei toeta ka hageja seisukohta, et kohaldamisele kuulub ITVS § 6 lg 3, mille kohaselt töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Hageja on esitanud kohtule hagi hüvitise TLS § 100 lg 3 alusel saamiseks. Kohus leiab, et nimetatud hüvitise puhul ei ole tegemist töötasuga. Töötasu on tasu, mida makstakse töö tegemise eest ja milles pooled on kokku leppinud. Töölepingu lõppemisel tasutav hüvitis ei kuulu töötasu hulka. Kohus leiab, et antud asjas kohaldub ITVS § 6 lg 1, mis sätestab, et töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. Hageja sai 24.05.2013 teada, et kostja on hagejale tasunud töölepingu lõpetamisel hüvitist TLS § 100 lg 1 alusel, seega algas aegumine 25.05.2013 vastavalt TsÜS § 147 lg 1 ja lõppes 25.09.2013 vastavalt TsÜS § 136 lg 3. Hagi on kohtule esitatud 20.09.2013, seega ei ole esitatud hagi aegunud.
23.Edasi annab kohus hinnangu, kas kostja on kohustatud tasuma hagejale hüvitist TLS § 100 lg 3 alusel.
24.Kohus ei toeta hageja käsitlust, et hageja suhtes ei saa kohaldada TLS § 37 lg-t 1, kuna hagejaga oli sõlmitud tähtajaline tööleping. TLS § 37 lg 1 sätestab, et, kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kui kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav. TLS § 37 ei sätesta, et tööandja võib üksnes tähtajatu töölepingu puhul vähendada töötasu, kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd. Seega leiab kohus, et nimetatud § kuulub kohaldamisele ka tähtajaliselt sõlmitud töölepingu puhul.
25.Puudub vaidlus, et hageja asus poolte vahel 06.12.2011 sõlmitud töölepingu nr 1442 alusel kostja juures tööle alates 02.01.2012. Tööleping nr 1442 oli sõlmitud tähtajaga kuni 20.12.2014. Seega oli tegemist poolte vahel sõlmitud tähtajalise töölepinguga (tl 8-10). Puudub vaidlus, et töömaht kostja juures vähenes, mida hageja kinnitas enda vande all antud seletusega (tl 101-103) ning, mis nähtub poolte kirjavahetusest (tl 12-18). Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et kostja ei olnud õigustatud hageja töötasu vähendama, kuna kostjal olid olemas piisavad rahalised vahendid ja puudus vajadus hageja töötasu muutmiseks. Kui hageja leidis, et kostjal puudub õigus hageja töötasu vähendamiseks, siis oleks hageja pidanud seda vaidlustama. Puudub vaidlus, et kostja on hagejale 20.05.2013 edastanud teate (tl 11) hageja töötasu vähendamisest kuni 320 EUR bruto kuus seoses töömahu vähenemisega juhindudes TLS § 37 lg 1. Teates kostja märkis, et hageja töötasu vähendatakse kuni 320 EUR bruto kuus perioodil 04.06.2013 - 03.09.2013 ja kostjal puuduvad vakantsed töökohad ning hagejal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega või on õigus tööleping üles öelda. Seega on kostja täitnud TLS § 37 lg 1 sätestatud tingimused ajutiseks töötasu vähendamiseks. Hageja kostja 20.05.2013 teadet vaidlustanud ei ole, vaid kasutas õigust TLS § 37 lg 5 alusel töölepingu üles ütlemiseks. Hagejal oli õigus vaidlustada enda töötasu vähendamist, mida hageja teinud ei ole. Hagejal oli õigus ka jääda tööle, mil kolme kuu möödudes, oleks taastunud töölepingus kokkulepitud tingimused. Hageja sooviks oli aga tööleping lõpetada. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et kostja sundis hagejat esitama avaldust töölepingu üles ütlemiseks. Hageja vastavaid vande all antud seletusi ei toeta ükski kohtule esitatud kirjalik tõend.
26.TLS § 37 lg 5 sätestab, et töötajal on õigus tööleping üles öelda käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhjusel, teatades sellest viis tööpäeva ette. Töötajale makstakse töölepingu ülesütlemisel hüvitist käesoleva seaduse § 100 lõigetes 1 ja 2 sätestatud ulatuses. Puudub vaidlus, et kostja on hagejale tasunud hüvitist tulenevalt TLS § 100 lg 1 alusel. Kohus ei toeta hageja käsitlust, et käesoleval juhul on seadusandja kohelnud tähtajatu ja tähtajalise töölepinguga töötajat ebavõrdselt, mistõttu on nimetatud paragrahv vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 12.
2-13-44283 Tulenevalt TLS § 100 lg 1 töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses.
27.Kohus asub seisukohale, et TLS § 37 lg 5 ei kohtle ebavõrdselt tähtajalise ja tähtajatu töölepinguga töötavaid töötajaid. Kohus nõustub hagejaga, et tähtajalise töölepinguga töötajal on õigustatud ootus töötasule kuni töölepingu tähtaja lõppemiseni, kuid samas on ka tähtajatu töölepinguga töötajal õigustatud ootus, et temaga töölepingut ei lõpetata. TLS § 37 lg 5 teises lauses reguleeritud hüvitise maksmise kohustus näitab üksnes, millisest paragrahvist peab tööandja lähtuma hüvitise maksmisel. Kohus ei leia, et seadusandja eesmärk oli samastada TLS § 37 lg 5 alusel töölepingu lõpetamine koondamisega. TLS § 37 ei sätesta eraldi hüvitise maksmist tähtajalise ja tähtajatu töölepingu puhul, vaid paragrahvist võib järeldada, et nimetatu käib nii tähtajatu kui tähtajalise lepingu puhul, seega ei saa nimetatud paragrahv kuidagi kohelda ebavõrdselt tähtajalise ja tähtajatu töölepingu alusel töötavat töötajat, kuna mõlemale kuulub nimetatud juhul väljamaksmisele hüvitis TLS § 100 lg 1 sätestatud suuruses. Kohtu hinnangul on seadusandja selgesõnaliselt leidnud, et TLS § 37 lg 5 alusel lepingu lõppemisel tuleb tööandjal töötajale tasuda hüvitist töötaja ühe kuu töötasu ulatuses. Kui seadusandja oleks leidnud, et erinevalt tuleks kohelda tähtajalise ja tähtajatu töölepinguga töötavat töötajat, siis oleks seadusandja seda ka selgesõnaliselt seaduses märkinud. Hageja, öeldes nimetatud alusel töölepingu üles, pidi arvestama sellega, et tööandjal on kohustus tasuda hagejale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja on hagejale vastu tulnud ja tasunud hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, mille osas puudub vaidlus ning, mis nähtub kohtule esitatud palgateatisest (tl 20).
28.Käesoleval juhul ei ole hagejat koondatud ega lõpetatud hagejaga töölepingut majanduslikel põhjustel, et kohaldamisele peaks kuuluma TLS § 100 lg 3. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et hagejale ei oleks võimaldatud teha tööd kokkulepitud tähtaja saabumiseni või, et esines olukord, et kostja oleks pidanud hageja koondama. Kostja on kinnitanud, et töömaht kasvas ja hagejale oleks võimaldatud töö jätkamist töölepingus kokkulepitud tingimustel alates 04.09.2013. Lisaks on kostja juures ka käesoleval ajal vakantne maaspetsialisti koht (tl 40), millega hageja nõustub (tl 19). Hageja ei ole töölepingu lõpetamise alust vaidlustanud ning nimetatud alusel vaidlustamise tähtaeg on ka tulenevalt ITVS § 6 lg 2 möödunud.
29.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja on õigustatult tasunud hagejale hüvitist vastavalt TLS § 100 lg 1 ning kostja ei ole kohustatud hagejale tasuma hüvitist tulenevalt TLS § 100 lg 3, mistõttu tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
30.Juhindudes TsMS § 162 lg 1, 2 jätab kohus poolte menetluskulud hageja kanda. Menetlusosaline võib taotleda Harju Maakohtult tulenevalt TsMS § 174 kohtukulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul pärast kohtulahendi jõustumist.
31.Tsiviilasja hind on hagi esitamisel kehtinud TsMS § 124 lg 1 ja 134 lg 3 alusel 15 835,63 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Taimi Kollom Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.