AS Gart-Grupp (praeguse ärinimega Osaühing GARTGRUPP) hagi ST vastu 46 377,32 euro ja viiviste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.05.2014 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
46 377,32 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu GART-GRUPP apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Osaühing GART-GRUPP (endise ärinimega AS Gart-Grupp; registrikood 10066603, asukoht Vilja 5, 74115 Maardu), seaduslik esindaja juhatuse liige Vladimir Kesküla, lepinguline esindaja Aleksandr Nauts Kostja: ST (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX XX, XXXXX XXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kai Amos ja Leino Biin
Kohtuistungi toimumise aeg
23.10.2014
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 13.05.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud Osaühing GART-GRUPP kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult
menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse edasine käik
1.11.03.2008 esitas Osaühing GART-GRUPP (hageja) Harju Maakohtule hagi ST (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 725 647,50 krooni, mis on kostjale antud, kuid sihtotstarbeliselt kasutamata hageja raha, ning 500 000 krooni, mis on hageja väidetel hagejale kuuluvas, kuid kostja kasutuses olnud sülearvutis olevate kliendiandmete väärtus.
2.Hagiavalduse kohaselt asus kostja poolte vahel 01.04.2002 sõlmitud töölepingu kohaselt tööle hageja tehnilise mänedžeri ametikohale (I kd t/l 11-15). Kostja töö sisuks oli laevadele tehnilise varustamise organiseerimine, s.h. erinevate laevaosade (detailide) tellimine ja nende edasimüük. Kostja oli kohustatud esitama kord kuus hageja raamatupidajale aruande talle üle kantud raha kasutamise kohta koos aruande aluseks olevate arvete, kauba ostmise dokumentide ja kauba laevadele üleandmise dokumentidega. Kostja sai hagejalt tööülesannete täitmiseks perioodil 08.05.2007 kuni 22.01.2008 725 647,50 krooni, mille hageja kandis üle kostja pangakontole 1105822108 Swedbankis.
3.Kostja täitis hageja juures töötades oma tööülesandeid korrektselt kuni 08.05.2007, mil ta hakkas kõrvale hoidma igakuiste aruannete ja teiste dokumentide esitamisest hagejale. Algul tunnistas kostja oma rikkumisi tööandjale ja selgitas, et on rahalisi vahendeid kasutanud oma perekonna huvides ning lubas, et esitab aruanded ja tagastab raha ning kirjutab asja kohta kirjaliku seletuse hiljemalt 31.12.2007. Kostja oma lubadust ei pidanud ning alates 29.01.2008 enam tööle ei ilmunud. Seejärel esitas kostja tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 08.02.2008 ning pooltevaheline tööleping lõpetatigi 07.02.2008 töötaja algatusel.
4.31.05.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ning kostja taotluse hagi aegumise kohaldamiseks samuti rahuldamata. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule.
5.30.12.2010 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus muutmata Harju Maakohtu otsuse 500.000 krooni nõude rahuldamata jätmise osas, kuid tühistas osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt 725 647,50 krooni väljamõistmiseks ning saatis selles osas tsiviilasja kohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse Riigikohtule, mille Riigikohus jättis 06.04.2011 määrusega menetlusse võtmata.
6.Hageja jäi asja uuel arutamisel kohtus oma nõude juurde ja palus kostjalt välja mõista 725 647,50 krooni ehk 46 377,32 eurot ning viivised seaduses sätestatud määras. Hageja hinnangul on kostja rikkunud poolte vahel sõlmitud töölepingut ja materiaalse vastutuse lepingut ning hageja nõude materiaalõiguslikuks aluseks on vaidlusalusel perioodil kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 48 lg 1 p-d 1 ja 3, mille kohaselt on tööandja ja töötaja kohustatud vastastikku täitma töö- ja kollektiivlepingu tingimusi ning hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara ja sama seaduse § 50 p-d 3 ja 7, mis sätestavad, et töötaja on kohustatud õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja seaduslikke korraldusi ning täitma seaduses, haldusaktis ning kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud muid kohustusi. Alternatiivselt tugines hageja oma nõude esitamisel kostja vastu ka VÕS §-s 1043 sätestatule ning palus kostjalt välja nõuda õigusliku aluseta saadud rahalised vahendid. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja oli seisukohal, et hageja ei ole tõendanud oma nõude aluseks olevaid asjaolusid.
8.Kostja leidis, et hageja on esitanud käesolevas asjas hulgaliselt võltsitud dokumente, mida kinnitavad käesolevas asjas läbi viidud käekirjaekspertiisid - kõigepealt tuvastati käekirjaekspertiisiga, et poolte vahel väidetavalt sõlmitud materiaalse vastutuse lepingut ei ole allkirjastanud kostja ning teistkordselt käesolevas asjas läbiviidud ekspertiisis asus ekspert seisukohale, et ekspertiisiga ei ole võimalik tuvastada kas eksperdile esitatud hageja raamatupidamisdokumentidele on alla kirjutanud kostja. Seega ei tõenda hageja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid neile kostja poolt allakirjutamist.
9.Kostja vaidles vastu hageja seisukohale nagu ta ei oleks esitanud hagejale õigeaegselt avansiaruandeid ja nende aluseks olevaid dokumente. Kostja ei ole esitanud üldse selliseid arvutil trükitud aruandeid nagu hageja kohtule esitanud on, vaid tema esitas hagejale käsitsi kirjutatud aruanded, milliste näidised tal säilinud on, mis ta kohtule esitas ning mis asuvad kohtutoimiku II köites lehekülgedel 62-72. Samuti väitis kostja, et tal ei oleks olnud võimalik jätta kuude kaupa aruanne hagejale esitamata, nagu hageja väitis, sest sellisel juhul ei oleks talle palka makstud. Seda väidet soovis kostja tõendada tunnistaja OK ja MV ütlustega.
10.Kostja sõnul kasutas ta kogu hagejalt saadud raha ära eesmärgipäraselt ja esitas hagejale selle kohta alati aruande, mis klappis nende aluseks olevate dokumentidega. Kuna hageja soovis kostja vastu nõude esitada, asus hageja oma raamatupidamise dokumente ümber tegema. Nii toimus see näiteks Laevale Nesco Reefer boileri ostmisega kui ka selle transportimisega. Hageja on muutnud kostja poolt esitatud aruandeid, kasutades selleks hagejaga seotud äriühinguid Lunaria Grupp, Kilgav ja Rooney.
11.Kostja oli seisukohal, et hageja väide tema raamatupidaja pikaajalise haiguse kohta on täielikult tõendamata ning väide kostja poolt Bulgaarias korteri ostmisest on väär. Kostja on esitanud dokumentaalsed tõendid selle kohta, et korter osteti kostja poolt 07.09.2007 ja selle finantseerimise aluseks oli laenuleping.
12.Hageja väited nagu oleks kostja tegutsenud laevade varustamisel teiste varustajatega üheaegselt, ei ole õiged. Iga varustaja koostas oma aruande ja esitas selle raamatupidajale koos selle aluseks olevate dokumentidega. Teiste varustajate kulu kandmine kostja aruandele oli välistatud. Hageja enda poolt kostja eest vormistatud 31.01.2007 aruandele on kantud aga ka teiste varustajate, s.o. J ja AK kulud. Maakohtu otsus
13.13.05.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
14.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja esitas hagejale igakuiselt aruandeid perioodil 08.05.2007 kuni 22.01.2008 725 647,50 krooni kasutamise kohta ja kas kostja kasutas talle pangakontole tööandja poolt kantud raha tööandja või tema enda huvides.
15.Kohus oli seisukohal, et tulenevalt asjaolust, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping, mille alusel andis hageja kostjale tööülesannete täitmiseks 725 647,50 krooni, tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldada töölepinguseadust. Tuginedes 01.07.2009 jõustunud töölepingu seaduse (TLS) § 131 lg-tele 1 ja 2 märkis kohus, et seega kuuluvad käesoleva vaidluse lahendamisel muu hulgas kohaldamisele enne 01.07.2009 kehtinud töölepinguseadus ja ka töökoodeks, sest kuni 01.07.2009 reguleeris töötajate materiaalset vastutust töökoodeks.
16.Kohus leidis, et vaatamata sellele, et poolte vahel materiaalse vastutuse lepingut sõlmitud ei olnud, sest käesolevas tsiviilasjas läbi viidud käekirjaekspertiisiaktiga nr CK.018709/2213 on tuvastatud, et 28.11.2005 kuupäeva kandva lepingu nr 01/GGST (I kd t/l 15) algdokumendil olev kostja nimel materiaalselt vastutava isikuna antud allkiri tõenäoliselt
ei ole kostja poolt omakäeliselt kirjutatud (II kd t/l 1-6), lasus töötajal kohustus talle antud rahalisi vahendeid kasutada vastavalt kokkuleppele ja tööandja juhistele. Selline kohustus tuli töötajale ka kuni 01.07.2009 kehtinud TööK § 128 lg 1 p-st 2, mille kohaselt lasus töötajal materiaalne vastutus ka siis, kui töötaja oli aruandeliselt saanud vara või muud väärtused ühekordse volituse või muu ühekordse dokumendi alusel, oli kostjal kohustus talle tööandja poolt antud rahalisi vahendeid kasutada vastavalt sõlmitud kokkuleppele. Kohus nõustus kostja väitega, et kuivõrd tegemist on poolte töösuhtest tuleneva vaidlusega, on hagejal kui tööandjal käesolevas vaidluses suurem tõendamiskoormus võrreldes kostjaga, sest töötaja on töövaidlustes nn nõrgemaks pooleks, kelle võimalus oma väiteid tõendada on piiratum kui tööandjal. Ka käesoleva vaidluse aluseks olevad dokumentaalsed tõendid on valdavalt hageja valduses.
17.Hageja väidetel ei esitanud kostja alates 08.05.2007 kuni 22.01.2008 tööandjale OÜ-s Gart Grupp kehtestatud aruandeid ja nende aluseks olevaid dokumentaalseid tõendeid, millest sai hageja väidetavalt teada oma pearaamatupidajalt 25.06.2007 saadetud teatisest, misjärel raamatupidaja haigestus pikaks ajaks ning kui ta tagasi tööle tuli, teavitas sellest hageja juhatust 28.12.2007. Hageja väidetel vestles ta seepeale kostjaga, kes väitis, et kulutas tööandjalt saadud raha omale Bulgaarias korteri ostmiseks ning lubas raha korduvalt tagasi maksta. Kohus leidis, et vaatamata sellele, et hageja poolt kohtule esitatud raamatupidaja TT teatistest 25.06.2007 ja 28.12.2007 AK-le nähtub, justkui ei oleks kostja alates 2007 maikuust esitanud hagejale aruandeid ja dokumente rahaliste vahendite kulutamiste kohta (I kd t/l 16 ja 17), ei ole teatistes märgitu usutav ega tõepärane, sest tunnistajad OK ja DJ andsid 18.03.2014 kohtuistungil ja MV 30.03.2010 kohtuistungil (II kd lk 108-111) ütlusi selle kohta, et aruannete esitamata jätmine ei olnud võimalik, sest neid kontrollis igakuiselt raamatupidaja JP ning kui aruanne hilines, helistati raamatupidamisest ja nõuti selle esitamist. Pealegi oli töötajaid tööandja poolt ka hoiatatud, et enne aruande esitamist palka välja ei maksta.
18.Kohus nõustus kostjaga, et hageja väide raamatupidaja pikaajalisest haigusest on dokumentaalsete tõenditega tõendamata. Vaatamata sellele, et tunnistaja TT küll oma haigust 01.03.2010 kohtuistungil ütlusi andes kinnitas, märkis kohus, et TT ei olnud ju hageja juures ainuke raamatupidaja, vaid hageja juures töötas raamatupidajana ka JP. Kohus pidas ebausutavaks seda, et keegi raamatupidajatest või hageja juhatusest TT haiguse ajal kostjalt aruannete koostamist ja esitamist ei nõudnud, vaid kandsid hoopis hageja kontole üle poole miljoni krooni ning seda vaatamata sellele, et aruannete esitamine koos dokumentatsiooniga oli eelduseks palga väljamaksmisele nagu kinnitasid tunnistajad.
19.Kohus asus seisukohale, et kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate OK ja DJ ütlustega, samuti kohtu käsutuses olevate 2006 juuni (II kd t/l 62), 2007 juuli (II kd t/l 64), 2007 oktoobri (III kd t/l 135), 2007 novembri (II kd t/l 66), 2007 detsembri (II kd t/l 68) ja 2008 jaanuari (II kd t/l 70) aruannetega on ümber lükatud hageja väide ja tõendatud kostja väide, et OÜ-s Gart Grupp olid kehtestatud varustajatele aruandevormid, mida nad pidid igakuiselt käsitsi täitma ning raamatupidajale esitamata. Tunnistajate sõnul koostati aruanded alati käsikirjaliselt ning hageja poolt arvutil trükitud avansiaruanded (I kd t/l 131, 135, 138), millised hageja kohtule esitas, nad varem näinud ei olnud. Lisaks nimetatule ei ole tõendatud ka see, et kostja hageja poolt esitatud arvutil trükitud aruannete aluseks olevatele dokumentidele alla on kirjutanud, sest käesolevas asjas läbi viidud teise käekirjaekspertiisiaktiga nr 13E-DK0183 (V kd t/l 24-29) on tuvastatud, et arvel/saatelehel nr LGAS-487, 17.07.2007, mis on väljastatud OÜ Lunaria Grupp poolt, ei ole tõenäoliselt kostja poolt allkirjastatud ning teiste arvete/saatelehtede puhul, mis ekspertiisiks samuti esitati, ei olnud võimalik määrata kas need olid allkirjastatud kostja või mõne teise isiku poolt. Kohus oli seisukohal, et eelpoolnimetatud tunnistajate
ütlustega ja ekspertiisiaktiga on ümber lükatud tunnistaja AS ütlused OÜ-s Gart-Grupp kehtestatud aruannete vormidest. Pealegi on tunnistaja AS OÜ Gart-Grupp omanik ning huvitatud käesoleva kohtuvaidluse tulemusest nagu ta ka kohtule 18.03.2014 kohtuistungil kinnitas.
20.Asjaolu, et kostja ja ka teised hageja varustajad pidid hageja juures töötades koostama aruandeid käsikirjaliselt, mida nad ka tegid, ning aruandeid ei koostatud arvutiga nagu väitis hageja, on tõendatud ka järgnevaga: kostja käsikirjalisest aruandest detsembrist 2007 (II köide lk. 68-69) nähtub, et kostja kandis laeva Nesco Reefer osas kulu sel kuul 33 000 krooni ja 29 560 krooni ehk kokku 62 500 krooni ning nimetatud summa kulus katla ehk boileri ostmiseks laevale Nesco Reefer. Kostja sõnul ostis ta katla ehk boileri AV-lt, kes müügihinna kostjalt ka kätte sai ja selle kohta tunnistajana kohtus ka ütlusi andis. Kuna hageja soovis esitada kohtusse hagi kostja vastu, otsustas ta vähendada kostja aruandeid ja koostas arve 62 500 kroonile OÜ-le Lunaria Grupp (IV köide t/l 143), mis on arve sellesama katla ehk boileri Compact-A eest, mille kostja tegelikult AV-lt ostis. Hageja poolt esitatud pangakonto väljavõttelt nähtub, et hageja on maksnud OÜ-le Lunaria Grupp 07.01.2008 arvete 738 ja 751 eest kokku 117 983,60 krooni (IV kd t/l 146). Arvet 738 ei ole hageja esitanud, mistõttu ei ole võimalik tuvastada, mille kohta oli arve 751 esitatud. Nimetatud boileri transporti tõendavad dokumentaalsed tõendid, mis asuvad III köites t/l 142-143. CMR saatelehelt nähtub, et kaup on peale laaditud Keilas ning kauba saajaks on Nesco Reefer. T/l 143 on Estma OÜ arve sama boileri kohta alates Keilast. Seega tõendavad eelpoolnimetatud tõendid lisaks sellele, et aruandeid koostati ja esitati varustajate poolt käsikirjaliselt, ka seda, et hageja asus oma nõude tõendamiseks kostja vastu koostama fiktiivseid arveid ja võltsitud tõendeid.
21.Asjaolu, et hageja on koostanud aruanded kostja eest arvutiga ning need aruanded ei vasta tegelikkusele, on tõendatud ka sellega, et arvuti abil koostatud aruannetele on hageja kandnud ka teiste varustajate poolt soetatud kaupu, mida tõendab näiteks 31.01.2007 aruanne (I kd 131) ja selle lisaks olevad dokumendid (I kd t/l 132-134). Nimetatut aga tegelikult juhtuda ei saanud, sest iga varustaja tegi oma aruande ise vastavalt talle eraldatud rahale ja ostetud kaubale, mida kinnitasid kohtus üle kuulatud tunnistajad DJ ja OK.
22.Kohus leidis, et ka see asjaolu, et hageja lõpetas kostjaga töölepingu 07.02.2008 töötaja algatusel, mitte tööandja algatusel, kinnitab kaudselt seda, et kostja ei olnud jätnud esitamata tööandjale rohkem kui poole aasta vältel aruandeid tema käsutusse antud raha kulutamise kohta, sest tõenäoliselt ei oleks hageja lõpetanud kostjaga töölepingut töötaja algatusel kui ta juba 28.12.2007 teada sai, et kostjal on esitamata aruanded rohkem kui poole miljoni krooni hageja raha kasutamise kohta. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud hageja väited sellest, nagu oleks kostja tunnistanud hagejale, et ta võttis tööandjalt avansina saadud raha omale selleks, et osta omale Bulgaarias korter ning et ta lubas korduvalt raha hagejale tagasi maksta. Kostja poolt kohtule esitatud korteri ostumüügileping tõendab küll korteri ostmist Bulgaarias (III kd t/l 144-147), kuid samal ajal Swedbankiga sõlmitud laenuleping tõendab kostja poolt ka raha laenamist korteri ostmiseks (t/l III kd 148-150).
23.Arvestades kõike eeltoodut asus kohus seisukohale, et kohtuistungil uuritud tõenditega ei leidnud tõendamist asjaolu, et kostja jättis hagejale esitamata alates 08.05.2007 kuni 22.01.2008 igakuiselt aruanded ja nende aluseks olevaid dokumendid 725 647,50 krooni kasutamise kohta ja omastas hagejalt avansina saadud raha oma huvides, mis saaks olla aluseks hageja nõude rahuldamisele kostja vastu. Kohus oli seisukohal, et kostja vastutus hageja ees sai tuleneda üksnes poolte vahel sõlmitud töölepingust, sest hageja andis raha kostjale tööülesannete täitmiseks. Eeltoodu välistab võimaluse hageja nõude rahuldamiseks deliktivastutuse alusel, millele hageja alternatiivselt tugines.
24.Kohus märkis, et kuna kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude kostja vastu, ei tõusetu ka küsimust viivise väljamõistmisest. Samuti märkis kohus, et juhindudes TsMS § 238 lg-tes 1 ja 5 sätestatust jätab kohus tõenditena arvestamata teised kohtutoimikutes, kuid kohtuotsuses märkimata tõendid, sest need tõendid tõendavad kas hageja teise nõude aluseks olevaid asjaolusid või sellele esitatud vastuväiteid või ei ole need asjakohased hageja nõude ja kostja vastuväidete tõendamiseks arvestades kohtuotsuse põhjendavas osas märgitud ja analüüsitud tõenditega. Apellatsioonkaebus
25.10.06.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 13.05.2014 otsuse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 46 377,32 eurot ja viivised vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
26.Hageja kordas kaebuses vaidluse asjaolusid ja tõi esile enda hinnangul tähtsamad asjaolud.
27.Erinevalt kohtu seisukohast (otsuse p 20) rõhutab hageja, et poolte vahel oli sõlmitud 08.05.2002 leping kostja materiaalse vastutuse kohta ning see leping oli esitatud ka kohtule 24.05.2011 (kd III, tl 116-117). Asjaolu, et kohus pole andnud hinnangut 08.05.2002 lepingule, viidab sellele, et kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja poolikult ning kostjal õnnestus kohut viia eksimusse.
28.Seoses otsuse p-s 21 väljendatud kohtu nõustumisega hageja kui tööandja suuremast tõendamiskoormusest vaidluses, märgib hageja, et arvestades asjaolu, et kostja ei ole esitanud alates maist 2007 kuni veebruarini 2008 avansiaruandeid ega kuludokumente, mis viitaks sellele, et kostja on tasunud kauba ja/või teenuse eest sularahas või ülekandega (v.a. kostja poolt kantud komandeeringukulud (töölähetus)), puuduvad hagejal dokumentaalsed tõendid ja hageja ei oma võimalust esitada kohtule avansiaruandeid ja kuludokumente.
29.Hageja ei ole kunagi väitnud, et kostja on talle väitnud, et kulutas tööandjalt saadud raha omale Bulgaarias korteri ostmiseks. Just kostja on mitmed korrad kohtuistungil väitnud justkui oleks hageja seda väitnud, mida hageja aga teinud ei ole. Bulgaaria korterite kohta olnud jutt on fikseeritud kohtuistungi protokollis 01.03.2010 (II köide lk. 97-99) AS ütlustega.
30.Paljasõnaline on väide, et juhul kui aruannet poleks esitatud, poleks tasutud ka palka. Hageja märgib, et selleks, et kohustada töötajaid kiiremas korras esitama aruandeid, võisid raamatupidajad hirmutada töötajaid, et kui nad ei esita aruannet ja kuludokumente, siis palka nad ei saa, kuid sellist praktikat polnud ning veelgi enam pole juhtkond sellist korraldust andnud. Ükski tunnistaja ega kostja pole esitanud kohtule dokumente, mis viidaks asjaolule, et hagejal on õigus mitte tasuda palka töötajale, kes pole esitanud aruannet. Vaid kostjale tuli siinjuures vastu hageja omanik AS.
31.Seoses otsuse p-s 24 avaldatud kohtu nõustumisega kostjaga selles, et hageja väide raamatupidaja pikaajalisest haigusest on dokumentaalsete tõenditega tõendamata, märgib hageja, et kohtumenetluse ajal ei ole kostja kordagi vaidlustanud asjaolu, et TT oli pikka aega haige, mistõttu puudus hagejal alus esitada kohtule dokumendid TT haiguse kohta, seda enam, et antud asjaolud ei olnud hagi aluseks. Hageja märgib, et oli selline olukord, kus keegi raamatupidajatest või hageja juhatusest TT haiguse ajal kostjalt aruannete koostamist ja esitamist ei nõudnud, vaid kandsid hoopis hageja kontole üle poole miljoni krooni. Isegi tunnistaja TT teatas 01.03.2010 kohtuistungil (II köide lk. 99-101), et teda pani imestama, et direktor käskis raha kostjale edasi kanda.
32.Seoses otsuse p-s 25 toodud kohtu seisukohaga varustajatele käsitsi täidetavate aruandevormide kehtestamise kohta märgib hageja, et hageja raamatupidamises ei ole
ühtegi avansiaruannet, mis oleks koostatud käsikirjaliselt. Antud asjaolu on tuvastatud ka Maksu-ja Tolliameti poolt mitmel kontrollimisel. Samas kõikidele avansiaruannetele on alati lisatud kuludokumendid (algdokumendid). Hageja leiab, et tunnistajate abil on tuvastatud, et kostja poolt niinimetatud „aruanded“ (II köide lk.62-72) oma sisu alusel ei vasta aruannete vormile, kuna ei oma informatsiooni, millest väitsid kostja tunnistajad, lisaks sellele puuduvad ka kuludokumendid. Tõenäoliselt on kostja need vormistanud tagantjärgi juba kohtumenetluse ajal, kuna ta esitas need oluliselt hiljem. Tegelikult olid aruannete vormiks just need vormid, mis on tsiviilasja toimikus (I kd tlk 131, 135, 138 ja 146). Samuti märgib hageja, et loomulik on, et hageja omanik AS on tunnistajana huvitatud vaidluse tulemusest, mistõttu puudub alus seda ette heita ja hinnata hageja kahjuks.
33.Seoses kohtuotsuse p-s 26 avaldatud seisukohaga juhib hageja lisaks eelnevale tähelepanu, et samas on kohtus tuvastatud, et tegelikult ei ole kostja poolt hagejale esitatud kuludokumente, millest nähtuks et boiler oleks ostetud sularahas. Kohus ei ole andnud hinnangut vastupidisele dokumentatsioonile (AV), millest tuleneb, et boiler, mis oli ostetud laevale Nesco Reefer, osteti firmast OÜ Lunaria Grupp ning hageja on ülekandega tasunud boileri eest raha sellele firmale. Seejuures tugineb hageja Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-81-12 p-s 16 märgitule, mille kohaselt eeskätt ja enamasti tõendavad tehingu toimumist tõendid üle antud kauba või saadud teenuse kohta, tasumine müüja pangakontole, arve, tehingu kajastamine raamatupidamises ja maksuarvestuses ning (kontrollimisel) poolte kinnitused tehingu toimumise kohta.
34.Maakohus leidis otsuse p-s 27, et asjaolu, et hageja on koostanud aruanded kostja eest arvutiga ning need aruanded ei vasta tegelikkusele, on tõendatud ka sellega, et arvuti abil koostatud aruannetele on hageja kandnud ka teiste varustajate poolt soetatud kaupu, mida tõendab näiteks 31.01.200 aruanne (I kd 131) ja selle lisaks olevad dokumendid (I kd t/l 132-134). Nimetatut aga tegelikult juhtuda ei saanud, sest iga varustaja tegi oma aruande ise vastavalt talle eraldatud rahale ja ostetud kaubale, mida kinnitasid kohtus üle kuulatud tunnistajad DJ ja OK.“ Seoses maakohtu eelnimetatud seisukohaga kordab hageja, et kostja oli materiaalselt vastutav isik, kes oli kohustatud täitma sellist vormi ja kes tööülesannete täitmiseks omas spetsiaalselt ka sulearvutit. Kostja ei olnud varustaja, vaid tehniline mänedžer, kelle suhtes olid ka muud nõuded. Hageja rõhutab, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et just tema poolt oli allakirjutatud avansiaruanne kuupäevaga 31.01.2007 (kd I lk 131). Samuti märgib hageja, et eelnimetatud aruanne on koostatud jaanuari 2007 eest, kuid hageja nõue puudutab ajavahemikku alates maist 2007. Samuti on kohtus tuvastatud, et hageja pole esitanud mingeid nõudeid DJ-i ja OK vastu. Antud asjaolu viitab sellele, et hageja on aktsepteerinud kostja kulud terves ulatuses vastavalt 31.01.2007 aruandele.
35.Hageja märgib, et tööleping oli lõpetatud hageja algatusel käskkirjaga 07.02.2008 ( kd I lk.66), kuid samal päeval esitas ka kostja endapoolse avalduse. Hageja lootis, et kostja siiski esitab aruande ja andis talle võimaluse seda teha, kuid kostja ei ole seda teinud käesoleva ajani.
36.Hageja leiab, et kohus ei ole uurinud ega hinnanud kõiki kohtule esitatud dokumente ja tõendeid, lisaks on kohus ühekülgselt hinnanud mõningaid dokumente ega ole põhjendanud miks ei ole kohus dokumente või tunnistajate ütlusi arvestanud. Vastus apellatsioonkaebusele
37.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
38.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hagi aluseks olevad asjaolud ja nende kinnitamiseks esitatud tõendid ei anna alust hagi rahuldamiseks.
39.Apellatsioonkaebuses on hageja valdavalt korranud esimese astme kohtu menetluses esitatud seisukohti. Maakohus on hageja väiteid käsitlenud ning selgitanud piisava põhjalikkusega, miks ei saa hageja poolt esitatud nõuet rahuldada. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lgst 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Maakohtu hinnang hagis esiletoodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud seadusekohane ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nende pinnalt nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
40.Vastuseks kaebuse väidetele märgib kolleegium, et nõustu kaebaja seisukohaga, et kohtuotsus on ebaõige, kuna kohus ei ole teinud lahendis eraldi viidet poolte vahel 08.05.2002 sõlmitud materiaalse vastutuse lepingule. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sai hagejalt perioodil 08.05.2007-22.01.2008 rahalisi vahendeid tööülesannete täitmiseks ja seetõttu on kohus õigesti lähtunud enne 01.07.2009 kehtinud TLS-st ning TööK § 128 lg 1 p-st 2, mis reguleeris töötajate materiaalset vastutust juhul, kui töötaja oli saanud tööandjalt vara või muid väärtusi ning pidi nende kasutamise kohta aru andma. Sellisel juhul lasus töötajal kohustus vastutada tööandja vara või väärtuste eest täies ulatuses ning nende kaotsiminekul hüvitama puuduoleva osa. Kuna 08.05.2002 leping ringkonnakohtu hinnangul maakohtu poolt käsitletud vastutuse alusest erinevat regulatsiooni ei sätesta, ei muuda maakohtu poolt lepingule viitamata jätmine kohtuotsust ebaõigeks. Vaidlust ei ole selles, et kostjal oli kohustus kasutada tööandjalt saadud raha töökohustuste täitmiseks ja kostja oli temale usaldatud vara eest vastutav. Erimeelsus valitseb poolte vahel üksnes selles, kas kostja on hageja vara kasutanud lubamatult või mitte.
41.Kaebuse väide, et maakohus on teinud eksliku järelduse hageja poolt tõendina esitatud tabelist (I kd lk 18-21), millest nähtub kostjale raha ülekandmine ja kostja poolt töölähetuskulude kandmine 26 223,50 krooni osas, ei ole põhjendatud. Maakohus on nimetatud tõendit hinnanud koosmõjus kostja poolt esitatud töölähetuskulude kandmist tõendava deebetkaardi väljavõttega (IV kd lk 56-58), millest nähtub töölähetuskulude kandmine välismaal. Hageja ei ole ümber lükanud kostja tõendeid ega väitnud, et kostja oleks jätnud vaidlusalusel perioodil mõne tööülesande täitmata või töölähetustes käimata. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja töölepingust tulenevaid kohustusi oleks vaidlusalusel perioodil muudetud või hageja oleks teinud kostjale töölt põhjuseta puudumise kohta etteheiteid. Vaidlust ei ole selles, et kostja käis tööülesannete tõttu töölähetuses ka ühes kuus korduvalt. Seetõttu on põhjust arvata, et hageja poolt esitatud tabel ei kajasta kõiki kostja poolt tööandja huvides tehtud kulutusi.
42.Erinevalt hagejast on kolleegium seisukohal, et maakohus on teinud hageja poolt kostjale pretensioonideta palga maksmisele tuginedes põhjendatud järelduse selle kohta, et kostja täitis tööülesandeid nõuetekohaselt ja esitas tööandja rahaliste vahendite kasutamise kohta nõutavad aruanded. Kohus on nimetatud asjaolu tuvastades tuginenud õigesti tunnistajate ütlustele ja kostja poolt vande alla antud seletusele, mille kohaselt oli palga maksmise eelduseks aruandluse eelnev korrasolek. Kuna tunnistajad ja kostja said enda sõnul palga õigeaegselt kätte, on kohus teinud sellest põhjendatud järelduse aruannete õigeaegse esitamise kohustuse täitmise kohta.
43.Kaebuse väide, et hageja ei saanud väidetavast aruandluse rikkumisest õigeaegselt teada pearaamatupidaja TT pikaajalise haigestumise tõttu, ei ole veenev. Vaidlust ei ole selles, et pearaamatupidajat asendas väidetava haiguse ajal raamatupidaja JP ja seetõttu on maakohus õigesti leidnud, et ei saa esineda ühtegi mõislikku põhjust, miks hageja ei oleks pidanud kostja väidetavast töölepingu rikkumisest õigeaegselt teada saama. Kolleegium nõustub kostjaga, et pearaamatupidaja väidetav haigus ei vabasta äriühingut raamatupidamise nõuetekohast korraldamisest ning kuna aruannete näol oli tegemist raamatupidamise seisukohast olulise alusdokumendiga, ei ole usutav, et raamatupidaja JP ei olnud raamatupidamise õigeks korraldamiseks töötajate poolt aruannete esitamise kohustusega ehk raamatupidamise seisukohast oluliste andmete vajadusega kursis. Asjakohane on kostja viide sellele, et tunnistajate sõnul istusid pearaamatupidaja ja raamatupidaja ühes toas ning seetõttu on vähetõenäoline, et pearaamatupidaja ja raamatupidaja omavahel infot ei jaganud ning omasid ettevõtte raamatupidamisest sedavõrd erinevat ettekujutust.
44.Kostja väite osas, mis puudutab aruannete vormi, on maakohus õigesti tuvastanud, et aruandlus toimus käsikirjalises vormis. Maakohus on seda järeldust tehes põhjendatult tuginenud asjaolule, et hageja poolt arvutiga koostatud väidetavatele kostja aruannetele on kantud ka teiste varustajate poolt soetatud kaupu, mida aga tegelikult juhtuda ei saanud, sest iga varustaja tegi oma aruande ise vastavalt talle eraldatud rahale ja ostetud kaubale, mida on kinnitanud tunnistajad DJ ja OK. Kuna iga varustaja aruandlus oli individuaalne, on hageja poolt esitatud kostja nime kandvad arvutis koostatud ja mitme varustaja kulutusi kajastavad aruanded tunnistajate poolt kirjeldatud tegeliku aruandluse korraldusega vastuolus ega ole seetõttu tõenditena veenvad. Seda, et kostja oleks kogu hageja juures töötatud aja jooksul pidanud esitatud aruandlust ja kuludokumente võimaliku erimeelsuse tekkimise riski tõttu dubleerima, ei ole mõistlik eeldada. Eeltoodule tuginedes on maakohus pidanud põhjendatult usutavaks, et kostja esitas käsikirjalise aruandluse ka laeva Nesco Reefer osas tehtud kulutuste kohta.
45.Töölepingu lõpetamist puudutavad kaebuse väited ei anna samuti alust maakohtu otsust muuta. Vaidlust ei ole selles, et töösuhe on poolte vahel lõppenud ja seetõttu ei ole hageja poolt esitatud nõude sisu arvestades põhimõttelist tähtsust sellel, kumb pooltest töösuhte lõpetas. Toimikus olevatest tõenditest nähtub siiski, et kostja esitas oma avalduse töösuhte lõpetamiseks esimesena ning kostja koostas seejärel käskkirja (I kd lk 64-67).
46.Põhinõude rahuldamata jäämise tõttu ei ole kolleegiumil põhjust võtta seisukohta kaebuses esitatud viivise nõude osas.
47.Kaebuses esitatud uue väite, mille kohaselt ei ole selge, milliste vahendite arvelt on kostja kustutanud Bulgaariasse korteri ostuks võetud laenu maksed, jätab kolleegium tähelepanuta, kuna sellist väidet ei ole hageja maakohtus esitanud ega selle väite esitamata jätmist põhjendanud. Hageja poolt maakohtus esitatud väite, et kostja kasutas hageja raha Bulgaarias korteri ostmiseks, on kostja lükanud ümber tõendiga selle kohta, et ta finantseeris korteri ostu pangalaenuga. Kuna hageja laenu teenindamiseks vajalike vahendite päritolu maakohtu menetluses kahtluse alla ei seadnud, puudus maakohtul ja ka kostjal põhjus selle küsimusega tegeleda ning maakohtu otsusele ei saa seetõttu sellele väitele tuginedes etteheiteid teha. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Ka ringkonnakohus ei saa hageja kõnealuse väitega arvestada, kuna TsMS § 633 lg 5 ja TsMS § 652 lg 4 sätestavad, et kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus ja uue asjaolu esitamise lubatavust põhjendada. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui sellele asjaolule esimese astme kohtus tugineti, kuid see jäeti
põhjendamatult tähelepanuta, või kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, m.h seetõttu, et asjaolu tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 teine lause sätestab, et kui pool uue asjaolu esitamise lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta.
48.Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.