2-08-9228/30 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbimata - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Asjaolud ja hageja nõue OÜ G. esitas 11.03.2008 Harju Maakohtule hagi S. T. vastu tagastamata 725 647, 50 krooni väljamõistmiseks ja kahju 500 000 krooni hüvitamiseks (sülearvuti maksumuse hüvitamise nõudest summas 27 645 krooni hageja loobus). Poolte vahel oli 01.01.2002 sõlmitud tööleping, mille järgi asus kostja hageja ettevõttesse tööle tehnilise mänedžerina. Kostja töö sisuks oli laevade tehnilise varustamise organiseerimine, mis muu hulgas tähendas erinevate laevaosade tellimist ja edasimüüki. Samuti oli hagejal kostjaga 28.11.2005 sõlmitud töötaja täieliku materiaalse vastutuse leping, mille alusel omas kostja täielikku materiaalset vastutust temale usaldatud rahaliste vahendite ja materiaalsete väärtuste kasutamise ja säilimise eest. Arvestades kostja töö iseloomu (s.o iseseisev ja initsiatiivi ülesnäitamist nõudev töö) ja usaldust kostja kui ennast heast küljest näidanud ja tööandja jaoks väärtusliku töötaja vastu, kandis hageja kostja suusõnalisel tellimusel üle kostja pangakontole tema tööülesannete täitmiseks vajalikud rahalised vahendid, märkides maksekorralduse selgitusse „avansi aruanne“. Kostja esitas kord kuus hageja raamatupidajale aruande ülekantud raha kasutamise kohta, samuti tasutud arved, dokumendid kauba ostmise ja laevale üleandmise kohta. Pikema aja jooksul täitis kostja oma eelkirjeldatud kohustusi korrektselt ning hagejal ei olnud töötajale ühtegi etteheidet. Teadmata põhjustel hakkas kostja alates 08.05.2007 kõrvale hoiduma igakuiste aruannete ja teiste dokumentide esitamisest. Selgitustes hagejale tunnistas kostja oma rikkumist ning teatas, et tunneb ennast tööandja ees süüdi. Kostja selgitas, et on kasutanud hageja rahalisi vahendid oma perekonna huvides ning lubas need tagastada. Ühtlasi lubas kostja esitada aruande ja kirjaliku seletuse toimunu kohta hiljemalt 31.12.2007. Hageja nõukogu liige ja ainuosanik A. S. usaldas kostjat ning kostja jätkas hageja juures töötamist. Samas jättis kostja oma eelnimetatud lubadused täitmata ning alates 29.01.2008 enam tööle ei ilmunud. 08.02.2008 esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks. Poolte vaheline tööleping lõpetati 07.02.2008. Hageja on kandnud ajavahemikul 08.05.2007-22.01.2008 kostja pangakontole 725 647, 50 krooni. Töölepingu lõpetamisel jättis kostja tagastamata hagejale kuuluva sülearvuti, arvutisse oli sisestatud suur osa hageja klientide andmeid. Kõnealuse sülearvuti on hagejale küll tagastanud, aga andmed on arvutist eemaldatud. Sellega on kostja tekitanud hagejale kahju. Kostja kasutab sama andmebaasi enda ja kolmandate isikute huvides. Materiaalse vastutuse lepingu p-s 2.1.7 on pooled kokku leppinud, et sülearvutis olevate kliendiandmete väärtuseks loevad nad 500 000 krooni. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Hagiavalduses nimetatud rahasumma on kostja isiklikule kontole kantud, kuid kostja on nõutavad aruanded tööandjale esitanud ning seetõttu puudub tal hageja ees võlgnevus 725 647, 50 krooni. Kostja esitas aruandeid iga kuu kohta, kaasa arvatud hagis nimetatud kuude kohta. Aruande esitamata jätmine ei olnud võimalik, kuna see oleks kajastunud koheselt töötajale väljamakstavas palgas. Nimelt maksis hageja kõigile laevade varustamisega seotud töötajatele palka kahes osas: põhipalk kanti üle töötaja pangakontole, pärast aruannete esitamist ja kuu kokkuvõtteid maksis tööandja töötajatele välja sularahas tulemustasu, mille saamist töötajad allkirjaga palgalehel kinnitasid. Kui eeldada, et hageja tegi kostjale 2007.a mais avansilisi väljamakseid, milliste osas puudusid hagejal juuni alguses kuludokumendid, pidanuks hageja selle deklareerima Maksu- ja Tolliametile 10.07.2007 esitataval vormi TSD lisa 6 ridadel 19.1 ja 19.2 (s.t töötajatele 2007.a mais antud avansid, millised on tagastamata). Kuivõrd väidetavalt aruandeid ei esitatud, oli hageja kohustatud igakuiselt avansisumma vormil TSD seda deklareerima. Kõigil hageja esitatud deklaratsioonidel on aga ridadel 19.1 ja 19.2 märgitud 0 krooni. Kui kostja oleks tööandja raha omastanud ja kulutanud pika perioodi kestel „perekonna huvides“, tähendaks see seda, et kostja oleks jätnud oma tööülesanded laevade varustamisel kaheksa kuu kestel täitmata. Tööülesannete mittetäitmist ei ole kostjale kunagi ette heidetud. Seega

ei ole hageja väited kostja poolt 2007.a toime pandud rikkumiste kohta veenvad. Kostja eitab ka materiaalse vastutuse lepingu sõlmimist 28.11.2005, samuti asjaolu, et ta on võtnud endale tööandja klientide andmebaasi ning sellega hagejale kahju tekitanud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit väidetava andmebaasi kostjale üleandmise kohta või selle kohta, et kostja oleks andmebaasi kasutanud isiklikes kommertshuvides või andnud selle üle kolmandatele isikutele. Kostja palus nõuete suhtes kohaldada aegumist. Vastavalt ITVS § 6 lg-le 1 on töösuhtest tulenevate rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg neli kuud. Hagi on esitatud kohtusse 11.03.2008. Seega on aegunud nõuded kostja vastu, millised olid hagejale teada enne 11.11.2007. Töötaja kontole kantud ja tagastamata või kulutamise aruandeta rahasummad kuuluvad tööandja poolt deklareerimisele järgneva kuu 10. kuupäeval. Hageja väidete kohaselt avastas raamatupidaja juba 2007.a juunis väidetava kostja võlgnevuse ja kandis sellest ette kirjalikult juhtkonnale. Seega oleks aegunud nõuded rahasummade osas, millised kanti kostja kontole üle kuni 31.10.2007. Hagiavaldusele lisatud kontokaardi andmete kohaselt oli kostja võlgnevus hagejale 30.10.2007 seisuga 472 518, 20 krooni. Seega rahaline nõue summas 472 518, 20 krooni on aegunud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 725 647, 50 krooni tagastamise nõude esitamise materiaalõiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 195 lg-s 5 sätestatu, mille kohaselt peavad pooled lepingu ülesütlemise korral tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Sisuliselt sama on tuletatav ka vaidlusele kohalduva TLS § 73 lg-st 1, mille kohaselt tuli töölepingu lõpetamisel fikseerida töölepingu vastavasisulistes kannetes ka lepingu järgi saadu tagastamine. Selle nõudega seonduvalt vaidlevad pooled eeskätt asjaolu üle, kas kostja on jätnud aruanded 725 647, 50 krooni kasutamise kohta esitamata. Asjas puuduvad tõendid, mis otseselt kinnitaks avansiaruannete esitamist vaidlusalusel perioodil 2007.a mai - 2008.a jaanuar. Samas võib teiste olemasolevate tõendite põhjal pidada kostja väiteid aruannete esitamise kohta usutavaks. Esiteks ei ole veenvad hageja väited selle kohta, et vaatamata juba 2007.a juunis ilmsiks tulnud aruannete esitamise kohustuse rikkumisele jätkas tööandja avansiliste rahasummade ülekandmist kostja isiklikule arveldusarvele. Samas kinnitavad tunnistajate O. K. ja M. V. ütlused kostja väidet, et kui ta oleks jätnud aruande esitamata, oleks hageja ettevõttes kehtinud tava järgi jäetud töötajale kuupalga teine osamakse välja maksmata. Poolte esitatud asjaoludest ei nähtu, et hageja oleks jätnud kostjale kõnealusel perioodil töötasu osaliselt maksmata. Lisaks on tunnistaja M. V. otseselt väitnud, et temale teadaolevalt kostja nõutavaid aruandeid esitas ning tal puudusid hageja ees täimata kohustused. Teiseks seab hageja väited kahtluse alla asjaolu, et Maksu- ja Tolliametile esitatud algsetes deklaratsioonides (väidetavalt) tagastamata avansse deklareerinud ei ole. Täpsemalt on hageja igakuiselt Maksuja Tolliametile esitatud tuluja sotsiaalmaksudeklaratsiooni põhivormi (vorm TSD) lisas 6 ridadel 19.1 (antud laenude, avansside ja ettemaksete summa) ja 19.2 (tagastatud laenud, avansid ja ettemaksud ning teised arveldatud summad) märgitud 0 krooni. Hageja on hiljem (16.04.2008) kõnealuseid deklaratsioone vastavalt parandanud, kuid see on toimunud peale kostja vastuse kättesaamist 09.04.2008. Hageja poolt menetluses esitatud väited deklaratsioonide parandamise põhjuste kohta ei ole eeltoodud sündmuste kronoloogiat arvestades kohtu jaoks veenvad. Kaudselt kinnitab kostja aruannete esitamist ka asjaolu, et töölepingu kannetes lepingu lõpetamise kohta ei ole fikseeritud tööandjale hüvituse maksmine või lepingu järgi saadu tagastamise kohustust, nagu seda nägi ette enne 01.07.2009 kehtinud TLS § 73 lg 1. Asjakohane on ka kostja tähelepanek, et kui ta perioodil 2007.a maist kuni 2008.a jaanuarini esitas tööandjale aruandeid

väidetavalt ainult 26 223, 50 krooni kasutamise kohta, kasutades seega enamust ülekantud rahast (725 647, 50 krooni) enda isiklikes huvides, tähendaks see, et kostja jättis enam kui kaheksa kuu jooksul oma tööülesanded olulises osas täitmata. Usutav ei ole, et mõistlik tööandja taolist olukord aktsepteeriks. Asja materjali kohaselt ei ole hageja kostjale tööülesannete täitmata jätmist ette heitnud, v.a vaidlusaluste aruannete esitamist puudutavas osas. Hageja tugineb oma väidete tõendamisel ka tunnistajate A. S., T. T. ja J. P. ütlustele. Kõik kolm tunnistajat on kinnitanud vaidlusaluste avansiaruannete esitamata jätmist kostja poolt. Nende tunnistajate ütlused siiski ei kaalu üles ülalkäsitletud tõendeid. Seejuures on A. S. ütlused tervikuna ebausaldusväärsed. Nii on tunnistaja A. S. kohtule väitnud, et ta on hageja nõukogu liige, töötab äriühingus insenerina ning ei ole kursis hageja igapäevase majandustegevusega. Samas nähtub teiste tunnistajate ütlustest, et A. S. on hageja tegevdirektor ning otsustab faktiliselt äriühingu igapäevase juhtimisega seonduvaid küsimusi. Ka A. S. ütlused iseenesest on vastuolulised, ühelt poolt väidab tunnistaja, et usaldas kostjat kui töötajat, teiselt poolt olevat kostja ka varasemalt tööandja (hageja) tagant varastanud. On vähe usutav, et tööandja omaks rahalistes suhetes suurt usaldust töötaja suhtes, kes on varasemalt tööandja vara omastanud või ohustanud. Lisaks on A. S. näol tegemist hageja omanikuga, kes seetõttu evib isiklikku huvi asjas tehtava lahendi suhtes. Samuti tuleb T. T. ütluste hindamisel arvestada asjaoluga, et tegemist on hagejaga töösuhtes oleva isikuga, mistõttu võib ka temal olla huvi hageja jaoks positiivse otsuse tegemise vastu. Lähtudes eeltoodust on kostja aruanded vaidlusaluse 725 647, 50 krooni kasutamise kohta tööandjale esitanud ning sellega oma töösuhtest tulenevad kohustused täitnud. Hageja nõuet 725 647, 50 krooni tagastamiseks tuleb seetõttu pidada põhjendamatuks. Mainitud summa väljamõistmine kostjalt ei oleks võimalik ka VÕS § 101 lg 1 p-le 3 või TööK § 128 lg-le 1 tuginevalt, kuna see eeldaks samuti kostja lepingurikkumise tuvastamist. Lisaks on üldse ebatõenäoline hagis nimetatud materiaalse vastutuse lepingu sõlmimine kostja poolt. Kostja on õigesti osundanud ITVS § 6 lg-le 1, mille kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. Nõude esitamise tähtaeg algab ITVS § 7 lg 1 järgi järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Kuivõrd töölepingu järgi saadu tagastamise kohustus tekkis kostjal VÕS § 195 lg-st 5 ja TLS § 73 lg-st 1 lähtuvalt alles töölepingu lõpetamisel 07.02.2008, algas kõnealune aegumistähtaeg 08.02.2008 kell 00:00. 4-kuuline tähtaeg oleks TsÜS § 136 regulatsiooni arvestades lõppenud 09.06.2008 kell 24:00 (kuna 7. ja 8. juuni olid puhkepäevad). Hagiavaldus on aga kohtule esitatud juba 11.03.2008, seega enne aegumistähtaja lõppu. Ülaltoodut arvestades ei saa kostja taotlust aegumise kohaldamiseks rahuldada. Siiski võiks käesoleva juhtumi asjaoludel hageja nõue olla osaliselt välistatud hea usu põhimõttest lähtuvat (TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1), kuivõrd see ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Tuleb arvestada, et kuigi nõue 725 647, 50 krooni tagastamiseks ei ole aegunud, saaks kostja ITVS § 6 lg-le 1 ja § 7 lg-le 1 tuginedes osaliselt vastu vaielda hageja nõuetele avansiaruannete esitamiseks. Vaidlustamata asjaolude kohaselt pidi kostja esitama mainitud aruandeid igakuiselt. Juhul kui kostja seda kohustust rikkus, pidi hageja sellest hiljemalt järgmise kuu alguseks teada saama (seda kinnitavad ka tunnistajate ütlused). Järelikult ei saaks hageja aegumise tõttu maksma panna nõue aruannete osas, mis pidid olema esitatud hiljemalt 11.11.2007. Kuna hageja käsitletava nõude olemasolu ei ole tõendamist leidnud, puudub vajadus asja lahendamisel hea usu põhimõttele tugineda.

Alusetu rikastumise regulatsiooni kohaldamine asjas on välistatud. Poolte vahel oli lepinguline suhe ning hageja enda väidete kohaselt kanti kõik rahasummad kostja arvelduskontole seonduvalt töölepingust tulenevate töötaja kohustuste täitmisega. Seega sai kostja raha lepingu alusel. 500 000 krooni väljamõistmise nõude lahendamisel kuulub kohaldamisele VÕS 8. ptk 3. jaos sisalduv leppetrahvi regulatsioon. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Tulenevalt sama paragrahvi kolmandast lõikest kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool. Hageja esitatud materiaalse vastutuse lepingu p-s 2.1.7 sisaldub kokkulepe, et kostja on kohustatud mitte kasutama osaliselt või tervikuna enda isiklikes kommertshuvides tööandja andmebaase, hoidma ja säilitama neid kõrvalistele isikutele kättesaamatus kohas ning samuti neid mitte edastama kolmandatele isikutele. Andmebaasidesse kuulub sama lepingupunkti järgi kogu informatsioon, mis on seotud tööandja kommertstegevusega, samuti klientide, müüjate, vahendajate, kauba hindade ja teenuste maksumusega seotud jms informatsioon. Lepingu p 3.2 kohaselt tuleb p 2.1.7 rikkumisel maksta tööandjale kompensatsiooni 500 000 krooni. Arvestades VÕS § 158 lg-s 1 sätestatut, eeldab nõude rahuldamine seega lepingurikkumise tuvastamist. Lepingu rikkumine ei ole tõendamist leidnud. Esiteks puuduvad veenvad tõendid, et kostja oleks materiaalse vastutuse lepingu, millest hageja nõue kostja vastu tuleneb, üldse sõlminud. Asjas läbi viidud käekirjaekspertiisi tulemused näitavad, et kostja tõenäoliselt ei ole kõnealust lepingut allkirjastanud. Juba seetõttu tuleks jätta hageja nõue 500 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Teiseks peaks materiaalse vastutuse lepingust endast nähtuvalt olema rikkumise tuvastamiseks muu hulgas tõendatud, et hageja kliendiandmeid ja muud võimalikku tööandja ärisaladuseks peetavat teavet sisaldava andmebaasi kostjale üle andis. See asjaolu menetluse käigus tõendamist leidnud ei ole. Hageja on esitanud OÜ S. 05.02.2008 ja 12.03.2008 aktid, millest nähtub, et kostja kasutuses olnud arvutist on eemaldatud hulgaliselt andmeid, s.h andmete baas, mis on vajalik tööks hageja ettevõttes. Need tõendid siiski ei kinnita veenvalt andmebaasi või -baaside üleandmist hageja poolt kostjale. Lähtudes eeltoodust tuleb jätta hageja leppetrahvinõue rahuldamata. Käsitletavat nõuet 500 000 krooni väljamõistmiseks ei saa rahuldada ka kahju hüvitamise sätetele (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1) tuginedes. Esiteks saab ettevõtja ärisaladuseks peetava teabe ärakasutamine konkurendi poolt põhjustada ettevõtjale kahju saamata jäänud tulu näol (VÕS § 128 lg 4). Samas vastutab töötaja TööK § 125 lg 1 järgi otsese tegeliku kahju olemasolu korral. Seega ei saa tööandja kahju hüvitamise sätetele tuginedes nõuda töötajalt väidetavalt saamata jäänud tulu hüvitamist. Teiseks ei ole hageja ka piisavalt tõendanud kahju olemasolu saamata jäänud tulu näol. Pooltel on muu hulgas erimeelsus selles, milline oli vaidlusaluste avansiaruannete vorm hageja ettevõttes. Iseenesest põhjendatud on küll kostja seisukoht, et lähtudes TsMS § 230 lg-s 1 sätestatust, peaks tööandaja tõendama, et aruannete esitamiseks oli kehtestatud just selline vorm nagu hageja väidab. See siiski piisavalt tõendatud ei ole, kuna poolte esitanud aruannete näidiseid on oma vormilt erinevad. Ka tunnistajate ütlused ettevõttes kehtestatud aruande vormi kohta on üksteisele vasturääkivad. Hageja väidetel on kostja kohtuväliselt toimunud vestlustes oma võlgnevust hageja ees korduvalt tunnistanud ning lubanud avansina saadud summad tagastada. Need hageja väited on tõendamata.

Kostja taolisi avaldusi on kinnitanud üksnes A. S. kohtule antud ütlustes. Samas ei ole see tõend usaldusväärne. Hageja on tuginenud ka kostja esindaja A. Smelovi poolt kohtueelselt hagejale esitatud kompromissettepanekule, milles kostja on väidetavalt avaldanud valmisolekut tasuda hagejale vaidluse lõpetamise eesmärgil 450 000 krooni. Mainitud avaldus ei ole käsitletav võlatunnistusena (VÕS § 30) või muul viisil hageja nõude (osalise) tunnistamisena. Sellel ettepanekul ei saa juba VÕS § 14 lg-st 3 tulenevalt olla õiguslikke tagajärgi. Liiatigi on kostja menetluses väitnud, et ta ei ole A. Smelovit ega Advokaadibürood A. Jakobson ja A. Jaroslavski volitanud enda nimel taolisi avaldusi tegema ega ole sellist tegevust ka tagantjärele heaks kiitnud. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, menetluskulud aga jätta kostja kanda. Maakohus on valesti hinnanud tõendeid ja valesti kohaldanud seadust ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel. Hagiavaldusele lisatud tõenditega on tõendatud, et kostja on saanud rahaülekannete teel 725 647, 50 krooni, mille kasutamise kohta on kostja selgitanud, et ta kasutas seda perekonna huvides. Selline rahakasutus on vastuolus nii töölepingu kui ka materiaalse vastutuse lepinguga ning nimetatud summa ulatuses on kostja põhjustanud hagejale kahju ning on kohustatud selle hüvitama. Hageja on mitmel korral taotlenud kohtu kaudu kostja pangaarve väljavõtte esitamist, et tõestada olukorda, et kostja on kasutanud hageja raha enda huvides. Kohus keeldub sellise tõendi väljanõudmisest, mis ilmselgelt kas kinnitaks või lükkaks ümber kostja väited. Hageja taotleb nõuda kostjalt välja tema pangakonto nr XXXXXXXXXXX väljavõte ajavahemikust 01.05.2007-31.01.2008, kuna sellele arvele kandis hageja üle avansilisi makseid ja sellelt arvelt on nähtav raha edasine liikumine. Materiaalse vastutuse lepingu p-s 2.1.7 on pooled kokku leppinud, et sülearvutis olevate kliendiandmete väärtuseks loevad pooled 500 000 krooni. Kostja ei ole tagastanud talle usaldatud sülearvutis olevaid hageja andmebaasi, millega tekitas kahju, samas kostja kasutab andmebaasi enda ja kolmandate isikute huvides. Seda asjaolu kinnitavad mitmed faktid. Tõendiks andmebaasi olemasolu kohta on akt nr 05022008/01 ja andmebaasi puudumise kohta akt nr 12032008/02. Seda, et kostja kasutas hageja andmebaasi lahkudes töölt, tõestavad firmale B. teenuse pakkumine, kus kostja on direktor (kohtuistungil ta teatas, et ta on seal varustaja) ja tema abikaasa osanik ning lisaks ka kirjavahetus hageja partneritega. Nimetatud firma osutab hagejaga samalaadseid teenuseid. Hageja vaidlustab kostja esitatud aruanded, kuna selliseid aruandeid pole hageja kasutanud. Kuna sülearvuti andmebaasis (mida kostja kasutas kohtuprotsessi jooksul) olid viited arvetele, siis kostjal oli võimalus teha tagantjärgi nn aruanne ja esitada need kohtule. Kostja esitatud aruanded on kirjutatud arusaamatult ja märksõnad ei ole mõistetavad ning neil puudub hageja raamatupidaja allkiri. Hageja palub asja materjalide juurde võtta 06.07.2007 arve/ivoice tech-0469, 03.07.2007 arve/saatelehe AS-308, 06.07.2007 arve/ivoice M/068, 06.07.2007 arve/saatelehe 200707/709, 24.07.2007 arve/ivoice M/073, 06.07.2007 arve/saatelehe 200707/709, 24.07.2007 arve/ivoice tech-0503, 17.07.2007 arve/saatelehe LGAS-487, 21.11.2007 arve M/0123, 15.11.2007 arve/saateleht Al115-812, 11.12.2007 arvet M/0130, 04.12.2007 arve LGAS-738, 17.12.2007 arve nr 239, Hyco OÜ hinnapakkumine nr 43-3, 25.07.2007 arve M/075, 25.07.2007 arve/saateleht AS329, 25.07.2007 arve/saateleht A0717-625, 31.07.2007 arve 76, hinnapakkumine 1420, 25.07.2007

leping 75, 31.07.2007 akt nr 81 ja pangaväljavõtted. Lisatud dokumentide abil on arusaadav, et kostja tegelikult ei kasutanud hageja rahalisi vahendeid hageja huvides ja kostja omab hageja andmebaasi, mille abil tal õnnestus teha endapoolsed aruanded. Hageja ei esitanud nimetatud dokumente maakohtule, kuna maakohtu istungil väljendas kohtunik järjekindlalt seisukohta, et hagejalt kostjale ülekantud summa tuleb tagastada ja rõhutas, et see oleks kompromissi esemeks, samuti märkis kohus, et hageja peaks kompromissi korral loobuma 500 000 krooni nõudest. Kohus ei selgitanud hagejale kordagi, et hageja ei ole esitanud piisavalt tõendeid. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et materiaalse vastustuse lepingule ei ole kostja alla kirjutanud. Kostjal ongi kombeks kirjutada oma allkirja mitmel erineval viisil. Tegemist on kostja allkirjaga, ta allkirjastas lepingu juhatuse liikme A. K. juuresolekul. Ekspertiisiakt DK-0187-09/2213 fikseerib, et kostja allkirjad on ebapüsivad, allkiri on suhteliselt väheinformatiivne, esineb ka kokkulangevusi ning kategoorilise arvamuse andmine ei ole võimalik. Seoses eeltooduga ei vasta tõele kostja väide, et ta pole varem lepingud näinud ega allakirjutanud. Kohtule on esitatud akt 05022008/01 ja akt 12032008/02 selle kohta, et ajavahemikus 04.02.2008 (sülearvuti ja andmebaasi kontrollimise kuupäev) kuni 11.03.2008 (sülearvuti tagastamise ja sülearvuti ja andmebaasi uuesti kontrollimise kuupäev) on kostja sülearvutist kustutanud andmebaasi suurusega 13,2GB. See andmebaas hõlmas endas klientide andmeid. Samuti oli kustutatud meilivahetusprogrammi Outlook Express postkast koos kirjavahetusega. Seega on kostja kustutanud hageja klientide andmebaasi 100% ulatuses. Eeltoodust nähtub, et kostja on rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad 28.11.2005 sõlmitud töötaja täieliku materiaalse vastutuse lepingust. Nimetatud lepingu alusel on kostja kohustatud tasuma hagejale kompensatsiooni 500 000 krooni. Samas on leidnud ka tõendamist, et kostja kasutas hageja andmebaasi oma isiklikes ärihuvides ning akt 05022008/01 viitab sanktsioneerimata andmete vahetusele ja hagejale kuuluva andmebaasi kasutamisele suhetes ettevõtetega A. (Läti) ja A. (Belize) ning B. OÜ (Eesti). Kohus on põhjendamatult pidanud ebausaldusväärseks tunnistaja A. S. ütlusi. Tunnistaja on nii hageja nõukogu liige ja ainusomanik kui ka veel mitmes firmas nii omanik kui ka juhatuse või nõukogu liige ning seetõttu tal pole võimalik pidevalt jälgida hageja töötajate igapäevast tööd. Seoses eeltooduga on kohus valesti hinnanud tunnistaja A. S. ütlusi. Samuti ei ole kohus arvestanud asjaolu, et kostja tunnistajad on tegelikult tema vanad sõbrad. M. V. töötab käesoleval ajal firmas B., milles kostja on direktor ja kostja abikaasa osanik ning ta on huvitatud kohtuotsuse tulemusest, kuna negatiivse tulemuse korral ta võid kaotada töökoha. Ka tunnistaja O. K. on kostja hea sõber ning nad on ka olnud üksteise pulmades, mitut aastad tagasi sattus O. K. avariisse ja kostja osutas talle nii materiaalset kui moraalset abi. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb osaliselt, s.o 725 647, 50 krooni kostjalt väljamõistmata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas, tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saata tsiviilasi tühistada osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Vastavas osas kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele. Ülejäänud osas - 500 000 kroonise nõude rahuldamata jätmise osas - tuleb kohtuotsus jätta muutmata.

Maakohtu otsus on õige trahvinõude (kompensatsiooninõude) rahuldamata jätmise osas. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea vajalikuks vastavaid motiive korrata. Maakohus tuvastas õigesti, et kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et kostjal lasuks lepingust tulenev kohustus hüvitada vastav kahju (maksta kompensatsiooni). Kohtu hinnang tõenditele on kooskõlas seadusega (TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2). Ringkonnakohtul ei ole alust teha teistsugust järeldust. Ekspertiisiaktis väljendatud arvamuse kohaselt ei ole 28.11.2005 kuupäeva kandva lepingu nr 01/GG-ST (tl 15, I köide) algdokumendil olev S. T. nimel materiaalselt vastutava isikuna antud allkiri tõenäoliselt S. T. poolt omakäeliselt kirjutatud. Maakohus tuvastas õigesti, et antud juhul ei ole alust kohaldada viidatud lepingu punktist 3.2 tulenevat sanktsiooni (seoses punkti 2.1.7 rikkumisega). Kuid sõltumata materiaalse vastutuse lepingu sõlmimisest lasus kostjal töötajana kohustus täita töölepingust tulenevaid ülesandeid ning kasutada talle üleantud rahalisi vahendeid vastavalt kokkuleppele ja tööandja juhistele. Pooled ei vaielnud selle üle, et tööandja poolt oli kehtestatud kord, mille kohaselt kandis tööandja töötaja isiklikule pangakontole üle tööülesannete täitmiseks vajalikud rahasummad, mille kasutamise kohta tuli esitada hagejale aruanded ja kuludokumendid. Kuni 01.07.2009 kehtinud TLS §-dest 1 ja 50 tulenevalt oli töötaja kohustatud tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, ning täitma õigeaegselt ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi. Kuni 01.07.2009 reguleeris töötajate materiaalset vastutust ka töökoodeks. TööK § 128 lg 1 p 2 kohaselt lasus töötajal täielik materiaalne vastutus ka siis, kui töötaja oli aruandeliselt saanud vara või muud väärtused ühekordse volituse või muu ühekordse dokumendi alusel. Seega töötaja pangakontole avansiks ülekantud summade osas lasus töötajal kohustus kasutada neid oma töökohustuste täitmiseks vastavalt tööandjaga sõlmitud kokkuleppele. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et sai hagejalt hagiavalduses märgitud perioodil tööülesannete täitmiseks 725 647, 50 krooni ning et tal oli kohustus esitada tööandja raamatupidamisele igakuiselt aruandeid raha kasutamise kohta (01.04.2008 vastus hagile - tl 58-63). Nõude osalise aegumise vastuväitele lisaks on samas menetlusdokumendis esitatud ka sisulised vastuväited. Kostja väitel on ta kõnealused aruanded esitanud ka vaidlusaluse perioodi kohta ja tööandjal ei olnud nende õigsuse suhtes pretensioone. Ühtlasi vaidles kostja vastu hageja väitele raha isiklikuks otstarbeks kasutamise kohta ka seetõttu, et sel juhul oleks ta pidanud jätma oma tööülesanded laevade varustamisel kaheksa kuu jooksul täitmata, viimast aga ei ole tööandja talle ette heitnud. Muuhulgas palus kostja nõuda kohtul hagejalt välja kõik kostja poolt 2007.a esitatud ja hageja poolt „aktsepteeritud“ avansiaruanded. 29.04.2008 esitas hageja arvamuse (tl 88-93, I köide) kostja vastuse suhtes, vaieldes selles muuhulgas vastu aegumise vastuväitele, märkides ühtlasi, et kostja meelemuutus on üllatuseks, sest algselt on ta hageja nõuet osaliselt tunnistanud ning kostjat esindanud advokaadibüroo A. Jakobson ja A. Jaroslavski on vaidluse lõpetamiseks edastanud hagejale kompromissi projekti nõusolekuga 450 000 krooni tasumiseks. Hageja väitel on eksitav ka kostja selgitus, et kui ta oleks tööandja raha isiklikes huvides kasutanud, siis oleks ta pidanud jätma kõik oma töökohustused täitmata. Hageja väitel kostja küll täitis töökohustusi, kuid see ei toimunud enam varasema praktika kohaselt: hankijate esitatud arveid kostja ei tasunud talle eraldatud rahalistest vahenditest, vaid edastas need hageja raamatupidamisosakonnale, kelle poolt need tasuti. Tema pangakontole kantud raha ta selleks ei kasutanud, aruandeid ei esitanud. Lükkamaks ümber kostja väiteid seoses raha 725 647, 50 krooni kasutamisega palus hageja nõuda kostjalt välja tema pangakonto väljavõtte (millest nähtuvat kostja poolne hageja raha isiklikuks otstarbeks kasutamine). 02.11.2009 esitatud täiendavas vastuses on kostja jätkuvalt esitanud 725 647, 50 krooni nõude osas aegumise vastuväite ja kinnitanud igakuiste aruannete esitamist, rõhutades, et tööülesannete täitmata jätmist ei ole talle ette heidetud, lisaks põhjendanud oma seisukohta tööandja poolt

Maksu- ja Tolliametile esitatud igakuiste deklaratsioonidega, kus ei olnud avanssi vastaval real deklareeritud. Ühtlasi on kostja menetlusdokumendile lisanud kulu kuuaruandeid, s.h vaidlusalust perioodi puudutavad juuli 2007, november 2007, detsember 2007 ja jaanuar 2008 aruanded. 23.11.2009 esitatud menetlusdokumendis on hageja veelkord selgitanud, et kostja tegeles laevade varustamisega pidevalt, kuid kaubaarved esitas ta hagejale, kes need müüjatele pangaülekandega ka tasus. Ühtlasi viitas, et kostja poolt esitatud aruanded ei vasta kasutatud vormile. Hageja lisas näidiseks nii kostja kui kahe muu töötaja avansiaruanded (s.h kostja aruanded nr 009 - 31.01.2007, nr 017 - 28.02.2007, nr 025 - 31.03.2007). 23.11.2009 istungil keeldus kohus hageja esitatud tõendeid juurde võtmast, kuna need esitati pärast määratud tähtaega, ka on avansi-aruanded nr 009, nr 017 ja nr 025 toimikus olemas (vastavalt tl 131, tl 135 ja tl 138, I köide). Maakohus kuulas üle ka viis tunnistajat, kelle ütlusi hindas aga valikuliselt. Vaidlusaluse nõude rahuldamata jätmist põhjendas kohus peamiselt kaudsete tõenditega. Nende põhjal pidas kohus veenvaiks kostja väiteid selle kohta, et ta on kõnealused avansiaruanded hagejale esitanud ning ebausutavateks hageja väiteid, et vaatamata aruannete esitamata jätmisele jätkati kostjale avansiliste rahasummade ülekandmist. Kaudselt kinnitavat aruannete esitamist ka tunnistajate O. K. ja M. V. ütlused. Seejuures on kohus leidnud, et tunnistajate A. S., T. T. ja J. P. ütlused ei kaalu üles ülejäänud kaudseid tõendeid. Kolleegium selle hinnanguga ei nõustu. Kohtu siseveendumuse kujunemiseks tuleb tõendeid hinnata igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 232 lg 1). Maakohus ei ole seda teinud. Maakohus ei põhjendanud, miks ta pidas ebausaldusväärseteks hageja ettevõttes raamatupidajatena töötanud tunnistajate T. T. ja J. P. ütlusi, mille kohaselt algasid kostja probleemid aruannete esitamisega mais - juunis 2007. Tunnistajate T. T. (tl 99-101, II köide) ja J. P. (tl 101-102, II köide) ütluste kohaselt olid nad mõlemad teadlikud, et kostja ei esitanud igakuiseid avansiaruanded. Pearaamatupidajana töötav T. T. kinnitas, et avastas võlgnevuse (aruannete esitamata jätmise) juunis 2007, millest teatas kirjaliku ettekandega juhtkonnale (tema haigestumise ajal 20.08.2007-05.12.2007 asendas teda ütluste kohaselt J. P.). Tunnistaja väitel vormistati aruandekohuslase esitatud dokumentide alusel raamatupidamises avansiaruanded, koos kontrolliti nende õigsust ja allkirjastati. Tunnistaja J. P., kes hageja ettevõttes enam ei tööta, sõnade kohaselt ei esitanud kostja kuludokumente alates maist 2007. Nimetatud tunnistajale tutvumiseks antud kostja esitatud tõendite (tl 64 ja tl 70, II köide) kohta ütleb, et need talle tuttavad ei ole. Ka tema ütluste kohaselt tehti juhtkonnale ettekanded kostja võlgnevuse kohta juunis 2007 ja detsembris 2007. Tunnistaja sõnade kohaselt olevat A. S. öelnud, et kostjaga on vesteldud ja viimane lubas raha ära maksta. Ka tema väitel oli raamatupidamisele teada, et kostjal on võlgnevus (haiguse ajal asendas pearaamatupidajat J. P.). Tunnistajate O. K. (tl 108-109, II köide) ja M. V. (tl 109-110, II köide) ütluste põhjal ei olnud kohtul võimalik tuvastada vaidlusaluste aruannete nõuetekohast esitamist kostja poolt, igal juhul ei võimaldanud nende ütlused teha järeldust tööandja raha nõuetekohase kasutamise kohta. Kuigi tunnistaja O. K. kinnitas, et hageja ettevõttes kasutati tl 62, II köide olevat dokumendiblanketti (mida talle näidati), mida täideti käsitsi, ta ei eitanud, et allkirjastas ka teisi raamatupidamise aruandeid („...raamatupidamine ise koostas need teised aruanded, mis edastas meile allkirjastamiseks. Raamatupidamine tegi oma aruanded meie aruannete alusel...“). Tunnistaja M. V., kes töötab kostjaga samas äriühingus, väitis teadvat, et raamatupidaja on nõudnud kostjalt aruannete esitamist. Tunnistaja ei teadnud, et kostjal oleksid olnud tööandja ees võlad (väidetavalt teiste sõnade järgi teab, et siis oleks võinud jääda ilma töötasu teisest osast). Samuti teadis ta arvata, et raamatupidamises koostati lisaks käsikirjalistele aruannetele veel mingeid aruandeid, kuid tema neid ei näinud, sest ei olnud materiaalselt vastutav isik. Tunnistaja väitel tuletas raamatupidaja kostjale pidevalt meelde, et on vaja esitada aruanne, kuid midagi konkreetsemat

tema ütlustest järeldada ei ole võimalik („...olen näinud, et raamatupidaja käis korduvalt nõudmas kostjalt aruannete esitamist. Olen näinud, et kostja on teinud need aruanded raamatupidaja nõudmisel, ka on t käinud raamatupidaja kabinetis, nende aruannete üle raamatupidajaga arutlenud. ... Ei oska öelda, mitu korda on kostja aruandeid esitanud. Tean, et mitu korda, regulaarselt, eeldan, et igakuiselt. ... Kostja käis koos raamatupidajaga, dokumendid käes ringi, arutleti ja kontrolliti...“). Asjaolu, et nimetatud tunnistajate ütlustest nähtuvalt esitati avansiaruanded vabas vormis (tööandja blanketil), ei muuda teiste tunnistajate ütlusi ebausutavaiks. Ka tunnistajad T. T. ja J. P. on kinnitanud, et lõpliku aruande koostas töötajalt saadud andmete ja kuludokumentide alusel raamatupidaja, kusjuures aruande õigsust kinnitas oma allkirjaga töötaja. Eeltoodud tõendite põhjal ei olnud kohtul alust teha järeldust, et kostja on esitanud hagejale vaidlusalusel perioodil nõutavad avansiaruanded ja on kulutanud kogu tema pangakontole kantud raha hageja huvides. Kui maakohus leidis, et mitmed tõendid on vastuolulised ega kinnita üheselt menetlusosaliste väiteid, oli tal tulenevalt TsMS § 230 lg-st 2 võimalik teha pooltele ettepanek täiendavate tõendite esitamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleks seda kaaluda ja vajadusel teha pooltele ettepanek täiendavate tõendite esitamiseks. Hagejal tuleks esitada tõendid selle kohta, millises mahus on kostja vaidlusalusel perioodil töökohustuste täitmiseks tehinguid teinud ja kes on kauba hankijaile vastavad arved tasunud, kostjal seevastu oleks muuhulgas võimalik oma vastuväiteid tõendada ka oma pangakonto väljavõttega. Maakohtu otsus on õige aegumise kohaldamata jätmise osas, kuid kolleegium ei nõustu maakohtu käsitlusega, nagu võiks hageja nõude rahuldamine olla osaliselt välistatud hea usu põhimõttest lähtuvalt (TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1), kuivõrd nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Käesolevas vaidluses esiletoodud asjaolude põhjal ei ole võimalik tuvastada sellele viitavat asjaolu. Hageja ei nõua kostjalt kui töötajalt aruannete esitamist, vaid hageja kui tööandja huvides kasutamata jäänud raha tagastamist. Hea usu põhimõttele viitamise välistaks juba üksnes selle ebaproportsionaalsus, arvestades seadusest tulenevat töötaja õigust esitada tööandja vastu palga nõuet kolmeaastase tähtaja jooksul (ITVS § 6 lg 3). Eeltoodud põhjusel ei nõustu ringkonnakohus ka maakohtu vastuolulise järeldusega, nagu ei saaks hageja aegumise tõttu maksma panna oma nõuet selles osas, mis puudutab aruandeid, mis pidid olema esitatud hiljemalt 11.11.2007. Maakohtu otsuse tühistamisel ei ole ringkonnakohtul võimalik uut otsust teha. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole, mistõttu tuleb tsiviilasi saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale ning pooled kaotaksid võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel ja vaidluse kui terviku lahendamisel esimese astme kohtus.