Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

edasilaenamine SA- le PJV Hooldusravi OÜ-ga Astlanda Ehitus sõlmitud ehituslepingust tuleneva omaosaluse finantseerimiseks summas 938 296 eurot. 25.01.2011 sõlmis hageja kostjaga hüpoteekide ülekandmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu ja asjaõiguslepingu (tagatisleping). Tagatislepingu osapoolteks olid lisaks ka Marfin Pank Eesti AS, Fedata Invest OÜ, Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu ning PJV Hiiu Ravikeskus AS. Tagatislepinguga loovutas Marfin Pank Eesti AS hagejale kuuluvale Tallinnas Laste tn 1//Põllu tn 70// Raudtee tn 75// Valve tn 3 asuvale hoonestusõigusele Marfin Pank Eesti AS-i kasuks seatud kaks hüpoteeki (I hüpoteek summas 20 100 000 krooni (hüpoteek I) ja II hüpoteek summas 26 000 000 krooni (hüpoteek II) kostjale, samuti seati tagatislepinguga hoonestusõigusele kostja kasuks kolmas hüpoteek summas 703 eurot. Tagatislepingu p-i 6.1 kohaselt oli hüpoteekidega tagatud kõik kostja nõuded PJV Hiiu Ravikeskus AS-i vastu, mis tulenevad kostja, PJV Hiiu Ravikeskus AS-i ja SA PJV Hooldusravi vahel 12.01.2011 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest ja/või muudatustest, samuti kostja nõuded PJV Hiiu Ravikeskus AS-i vastu, mis tulenevad kostja ja PJV Hiiu Ravikeskus AS-i vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende lisadest ja/või muudatustest. Laenulepingu p-i 12.1.g. kohaselt kohustus PJV Hiiu Ravikeskus AS ühinema hagejaga. Seega pidi hageja kui tagatisvara omanik muutuma laenusaajaga ühinemise kaudu laenusaajaks. PJV Hiiu Ravikeskus AS-i poolse tegevusetuse tulemusena hageja ja PJV Hiiu Ravikeskus AS-i ühinemist ei toimunud ning kuna viimane on käesolevaga ka pankrotistunud, ei ole ühinemine enam võimalik. Pärast seda alustas hageja kostjaga läbirääkimisi selleks, et PJV Hiiu Ravikeskus AS-i võlgnevuse tasumiseks sõlmitaks uus laenuleping hagejaga, kuid kostja keeldus sellest. Kostja on laenulepingu sõlmimisest keeldumisega tekitanud hagejale ulatusliku majandusliku kahju alustades hageja vara suhtes täitemenetluse. Laenulepingujärgsel laenusaajal AS-il PJV Hooldusravi puudus igasugune igapäevane majandustegevus ja laenu teenindamiseks vajalik kassavoog (samuti kinnisvara), mistõttu ei oleks kostja AS-iga PJV Hooldusravi laenulepingut sõlminudki. AS PJV Hooldusravi laenulepingusse kaasamine oli üksnes ajutine ja tehniline meede, milline pidi hagejaga ühinemise järgselt kõrvaldatama. Hageja vara võõrandamine täitemenetluses põhjustab hagejale suurt varalist kahju. Hageja ei oleks käesolevas olukorras, kui kostja oleks lähtunud laenulepingu tegelikust sisust ning võimaldanud hagejal laenulepingu ülevõtmise teel või uue laenulepingu sõlmimise kaudu laen graafiku alusel tagastada. Käesoleval juhul ei oleks hageja sunnitud tasuma koheselt 2 947 030 eurot või jääma ilma oma varast, kui kostja oleks järginud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet ning võimaldanud hagejal astuda laenusuhtesse selliselt nagu see laenulepingus tegelikult ettenähtud oli. Seega on hagejale tekkinud kostjapoolsete seaduses sätestatud kohustuste rikkumise tulemusena konkreetne majanduslikult kahjulik tagajärg, s.o rahaline kahju summas 2 947 030 eurot, mis koosneb sissenõutavast viivisest, põhiosavõlgnevusest, intressist ja KredExi käendustasust. Eeltoodust, Riigikohtu lahendist ja VÕS §-s 6, §-s 14 ja § 115 lg-s 1, § 127 lg-tes 1 ja 2 sätestatust tulenevalt on hagejal kostja vastu temale põhjustatud kahju hüvitamise nõue summas 2 947 030 eurot. Hageja esitas 27.06.2014 tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas oma seadusest tuleneva nõude kostja vastu summas 2 947 030 eurot kostja laenulepingust tuleneva ja hageja poolt tagatud nõudega summas 2 947 030 eurot. Ülaltoodust tulenevalt puudub alates 27.06.2014 kostjal rahaline nõue hageja vastu, millele tuginedes jätkata hageja vara suhtes täitemenetlust, mistõttu tuleb sundtäitmine täiteasjas 007/2012/87262 täies ulatuses lubamatuks tunnistada.

Esimese astme kohtu määrus 26.08.2014 määrusega jättis Harju Maakohus hagi menetlusse võtmata ja tühistas Harju Maakohtu 01.07.2014 määrusega rakendatud hagi tagamise. Maakohus oli seisukohal, et hagi menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p-i 1 alusel keelduda, kuna maakohtu hinnangul ei ole hageja õiguste rikkumine hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib võlgnik täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt esitada eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Selles sättes nimetatud vastuväited on sama paragrahvi 2 lõike järgi kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel vastuväited põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kohus märkis, et täitemenetluses on täitedokumendiks 25.01.2011 sõlmitud tagatisleping. Praegusel juhul esitas võlgnik maakohtule hagi, milles leiab, et sundtäitmine on lubamatu, sest nõue on tasaarvestatud. Hageja arvates põhjustab vara võõrandamine täitemenetluses hagejale varalist kahju. Hageja selgitab, et ei oleks sunnitud tasuma koheselt 2 947 030 eurot või jääma ilma oma varast, kui kostja oleks võimaldanud hagejal laenulepingu ülevõtmise teel (või uue laenulepingu sõlmimise kaudu) laen graafiku alusel tagastada. Hageja arvates on hagejale tekkinud kostjapoolsete seaduses sätestatud kohustuste rikkumise tulemusena konkreetne majanduslikult kahjulik tagajärg – s.o rahaline kahju summas 2 947 030 eurot. Hageja esitas 27.06.2014 tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas oma seadusest tuleneva nõude kostja vastu summas 2 947 030 eurot kostja laenulepingust tuleneva ja hageja poolt tagatud nõudega summas 2 947 030 eurot. Kuigi võlgnik võib esitada käesoleva hagiga täitemenetluses kostja väidetud võlale kõik vastuväited, ei ole maakohtu hinnangul hageja käesoleval juhul esitanud selliseid vastuväiteid, mille alusel saaks lugeda, et kostja nõue on tasaarvestatusse tulemusel täidetud ja täitemenetlus tuleks lõpetada. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kohus nõustub kostjaga, et VÕS § 197 lg 1 sätestab seega tasaarvestuse lubatavuse eeldusena aktiivnõude sissenõutavuse. Hageja nõue ei ole hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud. Hageja on esitanud vaid väite, et võlgnevuse sissenõudmise tagajärjel tekib talle kahju võlgnevuse summa ulatuses. Hageja vara tagab 12.01.2011 laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja enda valik on olnud tagada kolmanda isiku kohustusi kostja ees. Hagejale ei saa kahju tekkida sellest, et täitemenetluses võla katteks tema vara võõrandatakse. Hagejal oli võimalik vara võõrandamist vältida sellega, et tasuda PJV Hiiu Ravikeskus AS-i võlgnevust kostja eest. Kohus nõustub kostjaga ka selles, et hageja etteheide, mille kohaselt ta oleks pidanud saama laenulepingu pooleks läbi ühinemise, kuivõrd ta ei saanud, siis talle on tekkinud kahju, ei ole õiguslikult suunatav kostja vastu, selliseks nõudeks puudub hagejal nõude alus. Määruskaebus 10.09.2014 esitas hageja määruskaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 26.08.2014 määruse ja saata asja menetlusse võtmiseks tagasi Harju Maakohtule.

Hageja hinnangul on kohtu otsustus hagi menetlusse võtmata jätmisel põhjendamatu ja õigusvastane. Hageja avaldab, et jääb kõikide oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde, millega palub arvestada. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohtadega, et hageja nõue ei ole hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud, et hagejale ei saa kahju tekkida sellest, et täitemenetluses võla katteks tema vara võõrandatakse ning et hagejal oli võimalik vara võõrandamist vältida sellega, et ta tasub PJV Hiiu Ravikeskus AS-i võlgnevuse kostja ees. Hageja märgib, et maakohtu seisukohtadega ei ole võimalik nõustuda ei sisuliselt ega ka menetluslikult ning maakohus on teinud menetlusse võtmise küsimuse otsustamisel faktiliselt sisulise lahendi. Hageja leiab viidates maakohtu poolt tuginetud TsMS § 371 lg 2 p-le 1, et käesolevas asjas on hageja kohtu ette toonud asjaolud, mis rikuvad hageja õigusi ja tekitavad talle kahju. Kostja on käitunud pahauskselt ja vastuoluliselt mitte võimaldades hagejal laenulepingus sätestatud tingimustel laenu tagastada, nõudes kogu laenusumma kohest tagastamist ja alustades hageja vara suhtes täitemenetlust, seda vaatamata asjaolule, et poolte vahel oli selge kokkulepe ja teadmine, et laenulepingu pooleks peab saama hageja. Samuti märgib hageja, et hageja sõlmis kostjaga tagatislepingu vaid selle tõttu, et kõik osapooled, eriti laenulepingu tingimused seadnud kostja, olid täielikus üksmeeles, et laenulepingu tegelikuks pooleks faktiliselt on ja saab ka ametlikult pärast ühinemist hageja. Seega eeldas hageja, et mis tahes õiguslikus situatsioonis käitub kostja vastavalt kokkulepitule ning võimaldab hagejal tasuda laenu tagasi laenulepingu alusel, mitte ei ütle laenulepingut üles ega hakka nõudma kogu laenusumma kohest tagastamist täitemenetluse raames. Faktiliselt ja ilma ühegi mõistliku põhjuseta keeldus aga kostja hagejaga fikseerimast pooltevahelisi tegelikke kokkuleppeid uue laenulepingu näol ning vastupidiselt kokkulepitule, tegutsedes vastuoluliselt ning hageja õigusi mittearvestavalt, asus kogu laenusummat hagejale kuuluva vara arvel täitemenetluses sundtäitmise kaudu sisse nõudma. Selline kostja tegevus on hagejale kahju tekitav. Hagiavaldust menetlusse võttes peab kohus hindama vaid seda, kas eeldades ülaltoodu tegelikkusele vastamist, on hageja õiguste rikkumine võimalik või mitte. Kaevatavas määruses ei ole jälgitav, miks on kohus asunud seisukohale, et hageja õiguste rikkumine ei ole üldse võimalik. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et hageja oleks saanud vältida oma vara võõrandamist, tasudes võlgnevuse põhivõlgniku eest. Olukord, kus poolte vahel on kokkulepe, et hageja muutub laenusaajaks, st tasub laenu laenulepingus sätestatud tähtaja jooksul, ei võimaldanud kostja hagejal seda kokkulepet täita, vaid ütles laenulepingu põhivõlgnikuga üles ja nõudis kogu laenu tagastamist hagejalt täitemenetluse raames. Selline kostja käitumine on pahauskne ja hagejale kahju tekitav. Kostja keeldumine hagejal laenulepingus sätestatud viisil laenu tagastamisest oli tegevuseks, millega hagejale tekkis kahju. Kohus on jätnud tähelepanuta ja analüüsimata hageja argumendid, mille järgi on kostja käitunud vastuolus hea usu põhimõttega ning on tahtlikult hagejale kahju põhjustanud. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamise kohustust. Lisaks märgib hageja, et hageja on põhjendanud ja tõendanud poolte ühist tahet lepingu sõlmimisel. Poolte tegelikuks tahteks laenulepingu sõlmimisel oli see, et hiljemalt 8 kuu möödudes alates laenulepingu sõlmimisest muutub laenulepingu pooleks hageja, kes laenulepingut selles kokkulepitud korras ka täidab. See tuleneb ka otsesõnu laenulepingu p-dest 12.1.g, 12.2.b, 12.2.g, 12.2.h ja 12.2.i. Märkimisväärne on ka see, et laenuleping jäi täitmata hagejast sõltumatul põhjusel. Kuna kohus on eksinud hagiavalduse läbi vaatamata jätmisel, on ekslik ka kohtu otsustus hagi tagamise abinõu tühistamise kohta.

Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 26.08.2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti kohaldanud TsMS § 371 lg 2 p-i 1 ja leidnud, et käesoleval juhul ei ole hageja esitanud selliseid vastuväiteid, millest tuleneks vaidlusaluse täitemenetluse lubamatus. Hageja on hagiavalduses märkinud, et võlgnevuse sissenõudmise tagajärjel tekib tal kahju võlgnevuse summa ulatuses. Kuivõrd hageja on vabatahtlikult oma varaga taganud 12.01.2011 laenulepingust tulenevaid PJV Hiiu Ravikeskus AS-i kohutusi kostja ees, ei saa täitemenetluses võlgnevuse katteks hageja vara võõrandamist käsitleda hageja kahjuna. Samuti on arvestades asjaolu, et hagejal tekib väidetav kahju tulevikus, õige maakohtu seisukoht, et hageja nõue ei ole hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud. Ainuüksi eelnimetatud põhjendustel on maakohus õigesti järeldanud, et puudub alus lugeda, et kostja nõue oleks tasaarvestuse tulemusel lõppenud. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole täitemenetluses sissenõutavat nõuet tasaarvestatud, ei saa täitemenetlus seega rikkuda hageja õigusi ning puudub TsMS § 221 lg-s 1 silmas peetud alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Nõustuda ei saa määruskaebuse väitega, et vaidlustatud määrusest ei ole jälgitav, miks on kohus asunud seisukohale, et hageja õiguste rikkumine ei ole võimalik. Ringkonnakohtu arvates on maakohus piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ei saa lugeda kostja nõuet hageja vastu tasaarvestuse tulemusel lõppenuks ja toimuvat täitemenetlust seega hageja õigusi rikkuvaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse vastavate põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu määruse motiive pikemalt korrata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.