Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
OÜ Sillen Konsultatsioonid hagi Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali (likvideerimisel) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. OÜ Sillen Konsultatsioonid hagi tagamise taotlus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-6255
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Sillen Konsultatsioonid määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ Sillen Konsultatsioonid, esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper Kostja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal (likvideerimisel), esindaja vandeadvokaat Kari-Paavo Koch
Asja läbivaatamise kuupäev
5. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2015. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-15-6255 jätta muutmata, kuid muuta osaliselt määruse õiguslikku põhjendust.
1.OÜ Sillen Konsultatsioonid (hageja) esitas 24. aprillil 2014 Harju Maakohtule Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali (kostja) vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 007/2012/87262. Hagiavalduse kohaselt müüb kohtutäitur M. Roodes eespool nimetatud täiteasjas hagejale kuuluvat hoonestusõigust. Kostja, PJV Hiiu Ravikeskus AS (praeguseks pankrotis) (Ravikeskus) ja SA PJV Hooldusravi (Hooldusravi) sõlmisid 12. jaanuaril 2011 laenulepingu (laenuleping), millest saadud finantseeringu
abil omandas Ravikeskus hageja osa ja osa hageja vastu suunatud nõuetest ja osaliselt laenati laenusumma edasi Hooldusravile OÜ-ga Astlanda Ehitus sõlmitud ehituslepingust tuleneva omaosaluse finantseerimiseks. Hageja sõlmis kostjaga 25. jaanuaril 2011 hüpoteekide ülekandmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu ja asjaõiguslepingu (tagatisleping). Tagatislepinguga loovutas Marfin Pank Eesti AS (pank) hagejale kuuluvale hoonestusõigusele panga kasuks seatud kaks hüpoteeki kostjale, samuti seati hoonestusõigusele kostja kasuks kolmas hüpoteek. Tagatislepingu p 6.1 kohaselt olid hüpoteekidega tagatud kõik kostja nõuded Ravikeskuse vastu, mis tulenevad laenulepingust ja selle lisadest. Laenulepingu p 12.1.g kohaselt kohustus Ravikeskus ühinema hagejaga kaheksa kuu jooksul laenulepingu sõlmimisest. Seega pidi hageja kui tagatisvara omanik muutuma laenusaajaga ühinemise kaudu ise laenusaajaks. Ravikeskuse tegevusetuse tõttu ühinemist ei toimunud ning praeguseks on see Ravikeskuse pankrotistumise tõttu võimatu. Kostja ütles laenulepingu selle rikkumise tõttu üles. Kostja keeldus hagejaga uue laenulepingu sõlmimisest ning keelas hagejal laenulepinguga liitumast. Selle tulemusena on kostja loonud olukorra, kus kostja rikkumise tõttu on hageja olulisel määral jäänud ilma sellest, mida ta tagatislepingu sõlmimisel õigustatult lootis. 22. aprillil 2015 esitas hageja kostjale tagatislepingust taganemise avalduse. Seetõttu on hageja taganenud dokumendist, mille alusel toimub täitemenetlus, ning sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks.
2.Hageja esitas hagiavalduses Harju Maakohtule ka hagi tagamise taotluse, milles palus peatada täitemenetluse. Hagejale teadaolevalt toimub hageja vara enampakkumine 14. mail 2015. Täitemenetluse jätkamine viiks olukorrani, kus kohtutäitur võõrandab hoonestusõiguse uuele omanikule ning hagi rahuldamise korral poleks hoonestusõigust enam võimalik hagejal tagasi saada. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kaotaks sellega oma mõtte. Täitemenetluse peatamine ei kahjusta kostja huve, sest täitetoimingud lükkuksid üksnes edasi. Kuivõrd pole ette näha kinnisasjade turuhinna langust, on kostja huvide kahjustamine vähetõenäoline.
3.Harju Maakohus rahuldas 27. aprilli 2014. a määrusega hagi tagamise avalduse ning peatas täitemenetluse täiteasjas nr 007/2012/87262 kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Maakohtu määruse järgi on esitatud andmete põhjal põhjust arvata, et enne sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks olevate asjaolude igakülgset ja põhjalikku väljaselgitamist ei ole mõistlik täitemenetlust jätkata. Juhul, kui kohus hagi rahuldab, kuid täitemenetluse käigus on vahepeal hagejale kuuluv hoonestusõigus müüdud ning täitemenetlus lõpetatakse, ei ole hagejal võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada. Hagi tagamise korras täitemenetluse peatamine ei ole kostjale ülemäära koormav, kuivõrd see lükkab nõude täitmise üksnes edasi.
4.Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada. Hageja on esitanud kostja vastu juba kolm hagi, neist kaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, millest ühtegi ei ole rahuldatud. Tsiviilasjas nr 2-12-36590 tehtud lahendis tuvastas ringkonnakohus mh, et täitemenetlus ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilasjas nr 2-14-53690 tehtud lahenditega jäeti menetlusse võtmata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis põhines väitel, et hageja on
kostja laenu- ja tagatislepingust tuleneva nõudega tasaarvestanud kahju hüvitamise nõude samas summas. Tsiviilasjas nr 2-14-15282 esitas hageja kostja vastu kunstlikult konstrueeritud alusetu nõude, kohustamaks kostjat sõlmima hagejaga laenuleping. Ka nimetatud asjas esitas hageja taotluse kohaldada esialgset õiguskaitset ja peatada vaidlusalune täitemenetlus. See hagi jäeti läbi vaatamata. Selles tsiviilasjas on kohus seega juba võtnud seisukoha küsimuses, kas kostjal on kohustus hagejaga laenuleping sõlmida, ning leidnud, et hageja selline nõue on perspektiivitu.
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. mai 2015. a määrusega maakohtu määruse ja jättis hagi tagamise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse järgi ei vasta maakohtu määrus seaduse nõuetele. Hagi tagamise taotluse lahendamisel ei saa kohus küll otsustada isikule kuuluvate õiguste sisu ja mahu ega selle üle, kas hageja õigusi on ka tegelikult rikutud, kuid kindlasti on vajalik anda esialgne hinnang hagi sujuvusele ehk sellele, kas hagi ese ja selle aluseks olevad asjaolud on vastavuses nõudenormi abstraktse koosseisu elementidega. Vaidlustatud määruses ei ole sellist esialgset hinnangut hagile antud ning määruse põhjal ei ole mõistetav, miks on kohus pidanud täitemenetluse peatamist vajalikuks. Poolte huve ei ole maakohus sisuliselt kaalunud, vaid on üksnes märkinud, et täitemenetluse peatamine ei ole kostjale ülemäära koormav. Avalduses esitatud asjaolud ei anna hagi tagamiseks piisavat alust. Hageja on esitanud hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et ta on tagatislepingust kehtivalt taganenud, taganemine on kaasa toonud mõlema lepingupoole vabanemise tagatislepingust tulenevate kohustuste täitmisest, mistõttu on täitemenetlus lubamatu. Õiguspraktikast tulenevalt ei ole võimalik asjaõiguslepingust taganeda, kuivõrd asjaõiguslepingu sisuks ei ole võlaõiguslike kohustuste tekitamine, vaid õigusmuudatuste saavutamine, pealegi ei ole hageja esitanud väiteid selle kohta, nagu oleks kostja mõnda tagatislepingust tulenevat kohustust rikkunud (isegi juhul, kui tagatislepingust oleks võimalik taganeda, oli hageja taganemisavalduse esitamise ajaks taganemise õiguse VÕS § 118 lg 1 p-st 1 tulenevalt kaotanud, sest hageja kirjeldatud rikkumine toimus väidetavalt 2012). Ringkonnakohus nõustus kostjaga, et tsiviilasjas nr 2-14-15282 on kohus juba võtnud seisukoha küsimuses, kas kostjal on kohustus sõlmida hagejaga laenuleping, ning leidnud, et hageja selline nõue on perspektiivitu. Seega ei saa hageja kõnealusest väidetavast kohustuse rikkumisest tuletada endale kujundusõigust ehk õigust tagatislepingust taganeda (hüpoteekidest vabaneda). Sellest järelduvalt on hageja esitanud sisuliselt samadel alustel uue vähese perspektiiviga nõude. Kuigi lõpliku hinnangu hagile annab kohus asja sisulise läbivaatamise käigus, tuleb hagi tagamise üle otsustamisel hageja nõude õiguslikku põhjendatust kindlasti hinnata. TMS § 221 lg-s 1 sätestatud hagi esitamine ei anna võlgnikule õigust alusetute hagide esitamisega täitemenetlust venitada. Kui võlgnik esitab koos sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ka
hagi tagamise taotluse, paludes TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel täitemenetluse peatada, on kohtul vajalikel juhtudel võimalik täitemenetluse venitamist takistada, jättes hagi tagamise taotluse rahuldamata (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15). Hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll on eelduslikult vajalik mh neil juhtudel, mil võlgnik tugineb hagis mingile olukorrale, mis ei tulene kohtulahendist (näiteks praegusel juhul). Samas, kui hagi tagamise taotlus jäetakse rahuldamata, on võlgnikul ka pärast täitemenetluse toimumist õigus sissenõudjalt nõuda põhjendamatu täitemenetlusega tekitatud kahju hüvitamist või alusetult saadu tagastamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja uue määrusega jätta maakohtu määrus muutmata. Hageja leiab, et kostja oli teadlik asjaolust, et hageja nõustus tagatislepingu sõlmima vaid siis, kui Ravikeskus ühineb hagejaga. Kostja on asunud pahauskselt hageja vara võõrandama. Kostja pole võimaldanud hagejal laenulepingut soovitud tingimustel sõlmida ning on sellega rikkunud ka tagatislepingut.
8.Kostja palus vastuses määruskaebusele jätta määruskaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Määruskaebus tuleks jätta läbi vaatamata, sest ei ole täidetud TsMS § 390 lg 1 teise lause eeldused, tsiviilasja hind ei ole suurem kui 63 900 eurot.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 692 lg 2 ja TsMS § 695 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse õiguslikku põhjendust. Määruskaebus jääb rahuldamata.
10.Kolleegium on varem leidnud, et hagi tagamise menetluses on võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust (vt nt Riigikohtu
20.märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12 tehtud määruse p 12 ja Riigikohtu 8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 14). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12 tehtud määruse p-s 12 selgitas Riigikohus ka seda, et kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. Kolleegium jääb ka selle seisukoha juurde, märkides, et TsMS § 371 lg 2 ja § 423 lg 2 ei kohusta kohut hagi menetlusse võtmisest keelduma või jätma see läbi vaatamata, sätestades selleks võimaluse. Seega võib kohus juhul, kui ta jätab hagi õigusliku perspektiivituse tõttu tagamata, jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi.
11.TsMS § 390 lg-st 1 tulenevalt ei saa hageja vaidlustada maakohtu või ringkonnakohtu määrust, millega maakohus jättis hagi tagamise taotluse rahuldamata. Küll aga saab hageja samast sättest tulenevalt vaidlustada ringkonnakohtu määruse, millega ringkonnakohus on tühistanud hagi tagamise
(st tühistanud maakohtu määruse, millega maakohus oli hagi taganud). Kolleegium selgitab, et hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus ning tühistada maakohtu määruse juhul, kui ta leiab, et hagi tuleb selle õiguslikku perspektiivituse tõttu jätta tagamata. Kolleegium selgitab veel, et juhul, kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena TsMS § 658 lg 2 tähenduses, vaid üksnes seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis. Seega ei ole välistatud, et maakohus võib eelnimetatud juhul hagi hiljem rahuldada.
12.Kolleegium on varem rõhutanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale (vt Riigikohtu 15. aprillil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15 tehtud otsuse p 11). Kolleegium lisab, et see järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (vt TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. Ringkonnakohtu määrusest tuleb välja jätta osa, milles ringkonnakohus analüüsis teises tsiviilasjas tehtud kohtulahendit. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et hagi tagamise menetluses tõendeid ei koguta ega hinnata (vt Riigikohtu 20. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12 tehtud määruse p 12). Kolleegium selgitab, et TsMS § 381 lg 2, mille järgi tuleb hagi tagamise avalduses põhistada nõuet, mille tagamist soovitakse, tähendab üksnes hagi õiguslikku põhistamise kohustust. See tähendab, et hageja peab hagiavalduses nimetama oma nõude alusena kõik selle nõude materiaalõiguslikud eeldused ehk faktilised asjaolud, mille tõendatuse korral oleks kohtul võimalik hagi rahuldada. Seega ei tähenda TsMS § 381 lg-s 2 sätestatu seda, et hageja peaks hagi tagamiseks oma nõude põhistama TsMS § 235 järgi.
13.Praeguses asjas on hagi tagamise taotlus esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses ja hagis on tuginetud täitemenetluse aluseks olevast lepingust taganemisele. Ringkonnakohus on kolleegiumi arvates põhiosas õigesti hinnanud hagi õiguslikku perspektiivikust hagi tagamise kontekstis, leides, et asjaõiguslepingust ei saa taganeda ning et hageja ei ole esitanud väiteid selle kohta, et kostja oleks mõnda tagatislepingust tulenevat kohustust rikkunud. Kolleegium peab vajalikuks ringkonnakohtu määruse seisukohti hagi õigusliku perspektiivikuse kohta allpool täpsustada. Hüpoteegi seadmise korral eristatakse kolme lepingut: asjaõiguslikku kokkulepet hüpoteegi seadmiseks, tehingut, millest tuleneb võlg (nt laenuleping), ja tagatiskokkulepet, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega (vt nt Riigikohtu 5. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08 tehtud otsuse p 12). Samuti on Riigikohus leidnud, et asjaõiguslepingu sisu on seadusega määratud ning sellest ei saa taganeda ega seda üles öelda (vt Riigikohtu 1. detsembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05 tehtud otsuse p 19). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega ei ole hagejal võimalik taganeda
hüpoteegi seadmise tehingust kui asjaõiguslikust kokkuleppest, nagu ringkonnakohus õigesti märkis. Seda lepingut ei ole võimalik ka üles öelda. Ringkonnakohus ei ole aga käsitlenud oma määruses tagatiskokkulepet. Selle põhjuseks võib olla see, et hageja taganemisavaldus (tl 56 jj) ei ole õiguslikult kõige selgem. Selles on viidatud 25. jaanuaril 2011 sõlmitud hüpoteekide ülekandmise lepingule, hüpoteegi seadmise lepingule, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingule ja asjaõiguslepingule ning nimetatud seda kokkulepet taganemisavalduses edaspidi tervikuna ja eksitavalt tagatislepinguks. Tagatiskokkulepe on iseloomult võlaõiguslik kokkulepe. Osas, milles tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on tegemist kestvuslepinguga (vt Riigikohtu 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-d 19 ja 24). Kestvuslepingut on võimalik VÕS §-des 195 ja 196 sätestatud tingimustel üles öelda, kuid VÕS § 195 lg 2 teise lause kohaselt jäävad lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima. Hageja ei ole tuginenud tagatislepingu ülesütlemisele, mis pealegi saaks olla kehtiv vaid tulevikus tekkivate kohustuste suhtes. Samuti ei ole hageja tuginenud tagatiskokkuleppe tühisusele (vt tühisuse kohta lähemalt Riigikohtu 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-d 27-30). Kolleegium märgib hagi tagamise taotluse lahendamise kontekstis, et hagejal ei ole hagiavalduses esitatud asjaolude järgi ilmselt võimalik vabaneda 25. jaanuaril 2011 sõlmitud kokkulepetest ainuüksi asjaolu tõttu, et laenusaaja ei täitnud laenulepingut nõuetekohaselt. Seda põhjusel, et hageja ei olnud hagiavaldusest nähtuvalt laenulepingu pooleks ning seetõttu ei saa ka laenulepingus kokkulepitu eelduslikult avaldada mõju tagatislepingu kehivusele ja seega ka tagatislepingu alusel täitemenetluse alustamisele.
14.Vastuseks määruskaebuse vastuses esitatud väitele hagejal määruskaebeõiguse puudumise kohta märgib kolleegium, et kaebeõigus tuleneb praegusel juhul TsMS § 390 lg 1 esimesest lausest, sest ringkonnakohus on tühistanud maakohtu määratud hagi tagamise. Samasugusel seisukohal on Riigikohus olnud ka varem (vt nt Riigikohtu 14. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-15-11 tehtud määruse p 9). Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium täiendavalt järgmist. TsMS § 390 lg 1 teise lause kohaselt saab maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata üksnes juhul, kui tagatava hagi hind ületab 63 900 eurot. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral ei saa tagatava hagi hind olla kunagi 63 900 eurot või rohkem, sest TsMS § 132 lg 5 kohaselt loetakse selle hagi hind mittevaraliseks ja kohus ei või määrata hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. TsMS § 132 lg 5 eesmärk on koostoimes riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-ga 1 ning lisaga 1 võimaldada hagejal sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagilt tasuda vähendatud määraga riigilõivu, mitte üle 425 euro. Samas võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel olla hageja huviks vabaneda väga suurest rahalisest nõudest. Tavalise rahalise nõudega hagi korral näevad TsMS § 124 ja RLS § 59 lg 1 ning lisa 1 hagihinna määramisel ja riigilõivu tasumisel ette lähtumise rahalise nõude suurusest. TsMS § 390 lg 1 teise lause mõte ei ole välistada formaalselt sellised määruskaebused, mille korral
hageja nõude väärtus on olnud suur, kuid seadusega kunstlikult madalale viidud hagihinna tõttu ei ületa see § 390 lg 1 teises lauses sätestatud piiri. Sellistel juhtudel tuleb analüüsida hageja nõude tegelikku väärtust. Kui hageja soovib täitemenetluses vabaneda nõudest, mille suurus on üle 63 900 euro, on võimalik esitada ka määruskaebus TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel.
15.Kuna kolleegium jätab hageja määruskaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.