Apellant (hageja): K.K. (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Margo Normann Vastustaja (kostja): OÜ EBS Education (rk: 11329140), esindaja vandeadvokaat Rando Maisvee
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2014 otsus muutmata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus K.K. kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.K.K. esitas 14.10.2009 Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse OÜ EBS Education vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon jättis 18.01.2010 otsusega K.K. avalduse rahuldamata. K. K esitas 01.03.2010 maakohtule OÜ EBS Education vastu hagi, paludes tuvastada 16.09.2009 kostja poolt tehtud hageja töölepingu katseajal ülesütlemise avalduse tühisus ja lugeda, et tööleping ei ole töölepingu seaduse (TLS) § 86 lg 1 alusel ülesütlemisega lõppenud, lõpetada tööleping hageja taotlusel TLS § 107 lg 2 alusel 01.10.2009 ning mõista TLS § 109 lg 2 alusel kostjalt välja hageja kasuks hüvitis kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, summas 5368,58 eurot (84 000 krooni). 18.12.2013 kohtuistungil palus hageja hüvitise välja mõista nelja kuu keskmise töötasu ulatuses, summas 3579,04 eurot. Hagiavalduse kohaselt asus hageja kostja juures tööle 22.05.2009 sõlmitud töölepingu alusel 27.05.2009 juhiabi-personalitöötajana. Tööleping lõpetati 19.06.2009 sel ajal kehtinud TLS § 86 p 5 alusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Töövaidluskomisjon tunnistas 07.09.2009 otsusega töölepingu lõpetamise protseduurireeglite olulise rikkumise tõttu – tööandja lõpetas raseda töötajaga töölepingu ilma tööinspektorilt nõusolekut küsimata – ebaseaduslikuks ja ennistas hageja tööle. Hageja ennistati kostja 15.09.2009 käskkirjaga tööle alates 08.09.2009. 16.09.2009 saatis kostja e-kirjaga hagejale, kes viibis alates 14.09.2010 töövõimetuslehel, avalduse töölepingu ülesütlemiseks katseajal TLS § 86 lg 1 alusel. Kuivõrd hagejal polnud pärast tööle ennistamist võimalik tööülesandeid päevagi täita töövõimetuslehel viibimise tõttu, puudus kostjal võimalus hageja tööd hinnata. Kostjal ei olnud õigust põhjendada ülesütlemist varasemate hinnangutega hageja tööle. Kostja põhjendused ei ole ka asjakohased ega tõendatud. Kolmel esimesel tööpäeval tutvus hageja tema kabinetis kappides olnud materjalidega. Kuna enne hageja tööleasumist oli juhiabi-personalitöötaja koht olnud ligi pool aastat täitmata, oli dokumentides segadus, mille korrastamisega asus hageja tegelema. Hageja vahetuks juhiks oli töölepingu kohaselt gümnaasiumi direktor I.K.. Järgneval kahel tööpäeval, mõlemal päeval ca poole päeva ulatuses, tutvustas direktor hagejale koolimaja hooneid ja töötajaid. Rohkem ei olnud direktoril aega hageja juhendamisega tegeleda. Ühel päeval viibis hageja tööõiguskoolitusel. 04.06.2010 oli hagejal vabaks küsitud. Seega jäi hagejal tööülesannete täitmiseks aega kaheksa päeva, sest juba 16.06.2009 saatis direktor töölepingu lõpetamise teate. Hageja leiab, et tegelikuks põhjuseks, miks töösuhe lõpetati, oli tema rasedus. Seega on töölepingu ülesütlemine tühine. Katseaja tulemuste hindamisele tuleb kohaldada enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seadust, sest uus töölepingu seadus ei oma tagasiulatuvat mõju asjaoludele, mis tekkisid enne seaduse kehtima hakkamist (01.07.2009 kehtima hakanud TLS § 131 lg 2).
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt teavitas hageja kostjat rasedusest alles pärast esimese töölepingu lõpetamise avalduse saamist. Kuna katseaja ebarahuldavad tulemused tuvastati enne hageja raseduse ilmnemist, on välistatud töölepingu ülesütlemine raseduse tõttu. Tööandjal säilis õigus öelda tööleping üles katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Kaheksa päeva, eriti töösuhte alguses, on piisav selgitamaks, kas töötaja üldse töötada tahab. Töötaja, kes täidab antud ülesandeid valikuliselt ja on apaatne tööülesannete täitmise suhtes, ei sobi kollektiivi. Kuna töölepingu ülesütlemine toimus 16.09.2009, kuulub vaidlus TLS § 131 lg 1 alusel lahendamisele 01.07.2009 jõustunud töölepingu seaduse alusel.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 17. jaanuari 2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb 16.09.2009 toimunud ülesütlemisele TLS § 131 lg 1 järgi kohaldada ülesütlemise ajal kehtinud töölepingu seadust. See on kooskõlas ka Riigikohtu seisukohaga (3-2-1-150-10, p 14), mille järgi TLS jõustumise hetkel kehtivatele töölepingutele kohaldatakse nende ülesütlemise korral ülesütlemise ajal kehtivat seadust. TsMS § 230 lg 1 kohaselt oli hageja kohustus tõendada, et lepingu ülesütlemise põhjus oli hageja rasedus, ja kostja pidi tõendama, et põhjus oli katseaja eesmärgi mittetäitmine. I.K. kirjast hagejale (tl 15), tunnistaja I. K ütlustest ja hageja 30.06.2009 avaldusest töövaidluskomisjonile (TVK t 29) nähtuvaga on tuvastatud, et raseduse fakt ilmnes alles pärast esimest ülesütlemisavaldust. Kuivõrd enne 01.07.2009 kehtinud TLS § 92 lg 2 keelas rasedaga töölepingu ülesütlemise ilma tööinspektori nõusolekuta, tuli selle nõusoleku puudumise tõttu töövaidluskomisjonil hageja esimene avaldus tööle ennistamiseks rahuldada. Nimetatud otsusest nähtub, et formaalse rikkumise tõttu ei hinnatud sisulisi asjaolusid. Esimene ülesütlemisavaldus ei saanud toetuda töötaja raseduse faktile, kuivõrd tööandjale ei olnud see fakt enne avalduse töötajale edastamist teada. Hageja katseaeg algas 27.05.2009 ja lõppes töölepingu järgi 25.09.2009. Katseaja eesmärk on sätestatud TLS § 6 lg-s 1 – hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse konkreetse töö tegemisel. Katseaja kestel hindab tööandja töötaja sobivust ning kui tööandja subjektiivsetest kaalutlustest lähtuvalt leiab, et töötaja tööle ei sobi, võib tööandja töölepingu lõpetada. TLS § 86 lg-st 1 järeldub, et katseajal võib lepingu vastavate asjaolude esinemisel üles öelda ka päev pärast tööle asumist. Raseda võimet oma töökohustusi täita ei tohiks hinnata erinevalt samal töökohal töötavast mitterasedast, eriti olukorras, kus rasedus on algusjärgus ning töötaja ei ole tööandjat sellest teavitanud. Ka rasedaga võib töölepingu lõpetada, kui on tõendatud tema isikuomadustest tulenev sobimatus ametisse. Ülesütlemine katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu on töötaja isikust tulenev ülesütlemise põhjus ja see ei ole seotud töötaja töölepinguliste kohustuste rikkumisega. Kohtu hinnangul on hageja ebakompetentsus ja mittevastavus töökohale tõendatud eelkõige tunnistajate M.U. (hageja kaastöötaja) ja I. K (direktor, hageja ülemus) ütluste ning dokumentaalsete tõenditega. M. U on seletuskirjas töövaidluskomisjonile (TVK tl 27) välja toonud, et hageja ilmus tööle ja lahkus töölt alati punktuaalselt, samas ei näidanud ta üles mingitki initsiatiivi, oli apaatne (iga töö juurde pidi suunama ja ette näitama), ettevõtte heaolu ei huvitanud, kollektiiviga ei sulandunud. Vaatamata direktori korduvatele märkustele tööülesannete mittetäitmise kohta hageja oma negatiivset suhtumist tööülesannetesse ei muutnud. 16.06.2009 hommikul tegi direktor ettepaneku lõpetada tööleping kokkuleppel (selgitades, miks ta sellise otsuse tegi) – hageja keeldus igasugustest kokkulepetest. Õppesekretär-konsultant A.A. seletuskirjast töövaidluskomisjonile (TVK tl 28) nähtub, et hageja eiras direktori korraldusi minna sekretärile appi koolilõpudokumente vormistama.
Muuhulgas on M.U. kohtuistungil välja toonud, et kuigi direktor palus, ei võtnud hageja sekretärilt üle dokumentatsiooni, ei vastanud direktori äraolekul telefonile, ei tellinud lõpetamiseks lilli, ei pakkunud direktori külalistele kohvi, ei koristanud külaliste järelt kohvitasse jne. I.K. on kohtuistungil osundanud, et tööülesandeid jagas I.K. või palus, et ta aitaks õppealajuhatajat (M.U. e), hageja olevat istunud apaatselt oma aja ära, ei näidanud üles initsiatiivi, vaid ootas kogu aeg, et kõik öeldakse ette. Puutuvalt kollektiivi suhtumisse rasedusse üldiselt, on M.U. välja toonud, et kollektiivis olid enamik naised, kolm neist oli tol ajal dekreedis ning see, et inimene on rase, on normaalne. Eelnimetatud tõendid on kohut veennud, et hagejaga öeldi ka teistkordselt tööleping üles lähtuvalt 2009 mais–juunis 8päevase töötamisega seondunud ebakompetentsusest, mitte rasedusest. Hageja oli võtnud töölepinguga tutvumiseks kaks nädalat ning pidi olema teadlik seal sisalduvatest mahukatest ülesannetest ja talle esitatavatest nõuetest. Seega on tõendatud, et ülesütlemine oli tingitud mitte hageja rasedusest (TLS § 92 lg 1 p 2), vaid katseaja eesmärgi mittetäitmisest, ning töölepingu ülesütlemine oli seaduslik (TLS § 86 lg 1; § 96; § 100 lg 5).
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.K. K esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tuvastada 16. septembril 2009 kostja poolt tehtud hageja töölepingu katseajal ülesütlemise tühisus ning lugeda, et tööleping ei ole TLS § 86 lg 1 alusel ülesütlemisega lõppenud, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel hageja taotlusel 01.09.2009 ning mõista TLS § 109 lg 2 alusel kostjalt välja hageja kasuks hüvitis kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, summas 5368,58 eurot. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus arusaadavalt põhjendanud, kuidas katseaja eesmärgi mittetäitmine on tuvastatud. Töövaidluskomisjon tunnistas 07.09.2009 otsusega hagejaga töölepingu lõpetamise 19.06.2009 ebaseaduslikuks. Sellest tulenevalt oli töölepingu ülesütlemine tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kohus leidis, et teistkordsel ülesütlemisel oli võimalik aluseks võtta esimese ülesütlemise põhjendusi. 19.06.2009 kehtinud TLS § 87 lg-st 11 tulenevalt pidi töölepingu lõpetamise dokumendiga tutvudes töötajale selguma põhjus, mis tingis töölepingu ülesütlemise katseajal. Kostja poolt esimesel töölepingu lõpetamisel koostatud teatest ei nähtu, milles seisnesid katseaja ebarahuldavad tulemused. Tööandja on püüdnud hilisemas menetluses kohtus leida põhjendusi, miks olid katseaja tulemused ebarahuldavad, kuid olukorras, kus esimene ülesütlemine oli tühine ja teist korda ei võimaldatud töötajal tööle asuda, ei ole tööandjal ega kohtul võimalik hinnata katseaja eesmärgi täitmist, sest puuduvad sooritused, mida hinnata. Töövaidluskomisjoni 07.09.2009 otsus on jõustunud, mistõttu puudub õiguslik alus otsuse aluseks olevaid asjaolusid revideerida. Riigikohus on leidnud (3-2-1-7-11), et töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Asjaolu, et katseaeg jätkus, ei tähenda seda, et tööandja sai tugineda asjaoludele, mis esinesid enne 01.07.2009, ja ignoreerida töövaidluskomisjoni 07.09.2009 lahendit. Kõik tunnistused hageja töö kohta on antud aja kohta enne 19.06.2009. Kohus on ebaõigesti tühise tehingu asjaolude alusel tuvastanud, et hageja ei täitnud katseaja eesmärki. Kohus on jätnud hindamata hageja väite, et asjaolu, et kostja ei soovinud hagejat uuesti tööle võtta raseduse tõttu, selgus töövaidluskomisjoni 07.09.2009 istungil, kus kostja esindaja ütles, et tema arvates tahab töötaja tööandjat ära kasutada, tahtes tööle tagasi, olles ise rase; 2) ei ole kohus piisavalt põhjendanud katseaja eesmärgi mittetäitmist ja on tõendeid vääralt hinnanud. Kohus oli seisukohal, et ka rasedaga võib töölepingu lõpetada, kui on tõendatud tema isikuomadustest tulenev sobimatus ametisse. Seisukohta, et katseaja eesmärgi
mittetäitmine on tuvastatud, kui on tõendatud töötaja isikuomadustest tulenev sobimatus, ei saa õigeks pidada, sest isikuomadused on ainult üks kriteerium viiest, mis on seaduses sätestatud katseaja eesmärgi täitmise hindamiseks. Samas läheb kohus iseendaga vastuollu järgmises lõigus antud hinnanguga, et hageja ebakompetentsus ja mittevastamine töökohale on tõendatud. Ebakompetentsus ei ole isikuomadus, vaid töötaja teadmisi ja/või oskusi iseloomustav väljend. Viimatinimetatud hinnang on vastuolus sama lõigu järgnevate lausetega, kuna punktuaalsus, initsiatiivitus ja apaatsus on isikuomadused, mitte kompetentsi näitajad. Edasi märkis kohus, et hageja ei võtnud sekretärilt üle dokumentatsiooni, ei vastanud telefonile, ei tellinud lilli jne. Loetelu puudutab töötaja töölepingulisi kohustusi. Samas varem on kohus leidnud, et ülesütlemine katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu ei ole seotud töötaja töölepinguliste kohustuste rikkumisega. Kohus ei ole tuvastanud, millised konkreetsed põhjused tingisid töölepingu ülesütlemise katseajal. Kostja käskkirjades puudub igasugune konkreetsus ja argumenteeritus. Ka ei olnud kostja fikseerinud katseaja konkreetseid eesmärke ega määranud uuele töötajale juhendajat, kellele sisseelamisperioodil toetuda. Otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel jõudis kohus järelduseni, et hageja oli võtnud töölepinguga tutvumiseks kaks nädalat, ning kohus ei ole selgitanud, millist asja lahendamiseks vajalikku asjaolu kohus selle põhjal tuvastas; 3) ei ole asjas tõendamist leidnud, et hageja ei täitnud katseaja eesmärki. Eluliselt ei ole usutav, et rohkem kui 300 kandidaadi seast läbi kahe vooru väljavalitud isik osutub koheselt katseaja eesmärki mittetäitnuks. Kostja lõpetas hagejaga töösuhte raseduse tõttu ja seetõttu on 16.09.2009 töölepingu ülesütlemine TLS § 104 alusel tühine; 4) rikkus kohus hageja õigust tõendada oma nõudeid ja vastuväiteid põhjendavaid asjaolusid vande all antud seletusega. Hageja taotles enda vande all ülekuulamist põhjendusega, et vaidlusasjaolud taanduvad töötamisele ühes ruumis, kus teine pool on esitanud taotluse tunnistaja ülekuulamiseks. Kohus jättis taotluse rahuldamata, rikkudes poolte võrdsuse printsiipi – kostja tunnistajad kuulati üle ja nende ütlusi on kohus kasutanud tõendina hagi rahuldamata jätmisel. Nt oleks hageja saanud vande all antud seletusega tõendada, et tegelikult öeldi tööleping 16.09.2009 üles raseduse tõttu – töövaidluskomisjoni 07.09.2009 istungil ütles kostja esindaja, et tema arvates tahab hageja kostjat ära kasutada, kuna ta oli rase ja tahtis tööle tagasi. Hageja soovib, et kohus võtaks temalt seletuse vande all.
5.OÜ EBS Education vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) põhjendas kohus arusaadavalt, kuidas katseaja eesmärgi mittetäitmine tuvastati. Kohus tuvastas tunnistajate ütluste ja dokumentaalsete tõendite alusel, et hageja oli ebakompetentne ning tööks sobimatu, suhtus tööülesannetesse apaatselt ja eiras korraldusi; puudus initsiatiiv, ettevõtte heaolu hagejat ei huvitanud, negatiivset suhtumist vaatamata korduvatele märkustele ta ei muutnud, hoolimata direktori palvest sekretärilt dokumentatsiooni üle ei võtnud, ei vastanud telefonile, ei tellinud lilli, ei pakkunud kohvi jne. Kuna töövaidluskomisjon tunnistas töölepingu lõpetamise 19.06.2009 ebaseaduslikuks, on ebaoluline, millises sõnastuses põhjendati töölepingu lõpetamist 16.06.2009 dokumendis. Oluline on, et kuivõrd varasem töölepingu lõpetamine loeti töövaidluskomisjoni 07.09.2009 otsusega ebaseaduslikuks formaalsel põhjusel, olid töövaidlusorganid hilisema ülesütlemise kehtivuse kontrollimisel pädevad viidatud asjaolusid kaaluma. Kohus kohaldas õigesti TLS § 131 lg-t 1, tuginedes ülesütlemise kehtivuse hindamisel ülesütlemise ajal kehtinud seadusele. Tööinspektoritel puudub pärast 01.07.2009 ka pädevus töölepingute lõpetamiseks nõusoleku andmiseks; 2) on katseaja eesmärk TLS § 6 lg 1 järgi hinnata, kas töötajal esinevad tööks nõutavad tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused. Ainuüksi eespool loetletud asjaoludel saab
lugeda katseaja tulemused mitterahuldavateks. Tõendite kohaselt olid hagejale tundmatud ka e-kool ja Eesti hariduse infosüsteem. Vaidlus puudub selles, et hageja rasedusest saadi teada pärast katseaja ebarahuldavate tulemuste ilmnemist ja töölepingu lõpetamise dokumendi üleandmist 16.06.2009. Hageja keeldus pärast 16.06.2009 dokumendi üleandmist igasuguste allkirjade andmisest ning dokumendi ühepoolne tühistamine oli kehtinud TLS § 72 lg 2 järgi võimatu. Tööinspektorid olid 16.–19.06.2009 koolitusel. Tagantjärgi nõusoleku andmisest tööinspektorid keeldusid. Ebaõige ja vastuolus hagis avaldatuga on apellatsioonkaebuse hinnang, justkui revideeritaks vaidluses töövaidluskomisjoni jõustunud 07.09.2009 otsuse aluseks olevaid asjaolusid. Nimetatud töövaidluskomisjoni otsus on täidetud. Hageja ennistati tööle. Seetõttu on ebaõige väide, justkui hagejal ei oleks võimaldatud tööle ilmuda. Kuivõrd katseaeg kehtis, öeldi tööleping 16.09.2009 üles katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Ülesütlemisavaldus oli kirjalikult põhjendatud. Kostja leidis, et puudulikeks osutusid nii hageja teadmised, oskused ja võimed kui ka isikuomadused. Mitmed TLS § 6 lg-s 1 toodud kriteeriumitest on vaidlusaluse ülesütlemise asjaoludel sisuliselt kattuvad; 3) öeldi tööleping üles katseaja ebarahuldava tulemuse, mitte raseduse tõttu. Paljasõnaline ja vastuoluline on apellatsioonkaebuse väide, et töövaidluskomisjoni 07.09.2009 istungil ilmnes, et kostja soovis töölepingu lõpetada hageja raseduse tõttu. Viidatud istungil töölepingu lõpetamist sisuliselt ei arutatud. Kirjalike avalduste alusel valitud 10 töölesoovijaga vestluse pidamine ei taga, et tööle tulija väidetud võimeid ja oskusi omab. Samuti on võimatu tööintervjuu alusel veenduda, milliseks kujuneb töötaja suhtumine tööülesannete täitmisesse; 4) oli pooltel võrdne võimalus esitada tõendeid ja alus uute tõendite kogumiseks puudub. Endalt vande all seletuse võtmist taotles hageja põhjendusega, et asjaolud puutuvad töötamisse ühes ruumis ja kostja oli seal esinenud asjaolude tõendamiseks taotlenud tunnistajate ülekuulamist (kumbki tunnistaja ei töötanud ütluste andmise ajal kostja juures). Poole vande all antav seletus on äärmuslik vahend kasutamiseks olukorras, kus muud tõendid puuduvad. Praegusel juhul oli kohtul kasutada teisi tõendeid. Vaidluses on kostjal kohustus tõendada, et tööleping öeldi üles katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu (TLS § 92 lg 2). Hagejal puudub kohustus vastupidist tõendada. Kuivõrd igasse tõendisse tuleb suhtuda objektiivselt, oleks alusetu järeldada tunnistajate ülekuulamisest, justkui kohus oleks eelistanud üht poolt teisele. Hageja viibis maakohtu istungil kohal ja andis seletusi, mida kostja ei vaidlustanud. Seletustes puudusid sellised väited nagu apellatsioonkaebuses esitatud. Hageja soovib vande all antud seletusega tõendada, justkui kostja esindaja avaldanuks töövaidluskomisjoni istungil tahet tööleping lõpetada raseduse tõttu. Selline väide on väär ja eluliselt ebausutav. Kui hagejale peaks antama apellatsiooniastmes võimalus uutel asjaoludel uute tõendite kogumiseks, soovib kostja samasugust võimalust; 5) suurendab hageja apellatsioonkaebuses nõuet, taotledes hüvitist kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Maakohtus soovis hageja hüvitist nelja kuu keskmise töötasu ulatuses (18.12.2013 istungiprotokoll). Kuivõrd TLS § 109 lg 2 seob töölepingu tühisusest tuleneva nõude suurendamise või vähendamise seda õigustavate asjaolude ja poolte huvidega, on tegemist hagi eseme muutmisega ning kostja esitab hagi muutmisele vastuväite (TsMS § 376 lg 1); 6) juhul kui ringkonnakohus peaks leidma, et tööleping öeldi üles hageja raseduse tõttu, palub kostja hüvitist TLS § 109 lg 2 alusel vähendada, arvestades hageja lühikest tööaega (kaheksa tööpäeva) ja kostjalt saadud raha (44 076 krooni).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
17.jaanuari 2014 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.
7.1.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et töövaidluskomisjoni 07.09.2009 otsusega tunnistati hageja töölepingu lõpetamine kostja poolt 19.06.2009 ebaseaduslikuks ning kostja ennistas hageja 15.09.2009 tööle. Samuti nähtub asja materjalidest, et töövaidluskomisjoni 07.09.2009 otsusega lõppenud menetluses jäeti sisuliselt uurimata, kas katseaja ebarahuldavad tulemused hageja suhtes esinesid või mitte. Nimetatud asjaolu on omaks võtnud ka hageja, kes on hagiavalduses märkinud, et töövaidluskomisjoni istungil ei toimunud asja sisulist arutamist selles osas, kas esines alust sel ajal kehtinud TLS § 86 p 5 kohaldamiseks hageja töölt vabastamiseks. Töölepingu lõpetamine loeti ebaseaduslikuks protseduurireeglite olulise rikkumise tõttu, st tööandja lõpetas hagejaga, kes oli rase, töölepingu ilma tööinspektorilt selleks nõusolekut küsimata. Kuivõrd hageja ennistati tööle ja katseaeg kehtis, ütles kostja 16.09.2009 töölepingu üles katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Eelnevast tulenevalt on ekslik apellandi seisukoht, et kuna töövaidluskomisjoni 07.09.2009 otsus on jõustunud, puudus maakohtul õiguslik alus töövaidluskomisjoni otsuse aluseks olevaid asjaolusid revideerida. Õige on maakohtu seisukoht, et 16.09.2009 töölepingu ülesütlemisele tuleb TLS § 131 lg 1 kohaselt kohaldada alates 01.07.2009 kehtivat töölepingu seadust. TLS § 131 lg 2 teise lause järgi töölepinguga seotud asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. a
1.juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Kuna hageja pärast tööle ennistamist faktiliselt tööle ei asunud (viibis haiguslehel), siis saabki hinnangu andmisel hageja vastavusele katseaja eesmärgile lähtuda ajavahemikust, mil hageja kostja juures töötas (s.o 8 päeva 2009. a maisjuunis).
7.2.Tööandja võib TLS § 86 lg 1 alusel öelda töölepingu üles neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja eesmärgiga. TLS § 6 lg-st 1 tulenevalt on katseaja eesmärgiks hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad töö tegemiseks nõutavale tasemele, st kas töötaja sobib kokkulepitud tingimustel tööd tegema. Hinnangu andmine katseaja ebarahuldavatele tulemustele on tööandja pädevuses, kusjuures katseaja ebarahuldavaid tulemusi saab põhjendada üksnes asjaoludega, mis näitavad töö tegemisega toimetulekut. Maakohus on otsust tehes eelnevast juhindunud ning põhjendamatu on apellandi seisukoht, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused, millega on maakohus katseaja eesmärgi mittetäitmise tuvastanud. Ülesütlemisavaldusest (t.l 13) nähtuvad põhjendused, miks kostja hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 86 p 1 alusel üles ütles. Lisaks kinnitavad tunnistajate M.U. e ja I.K. ütlused, et hageja ei saanud katseajal töö tegemisega hakkama ning hagejaga töölepingu lõpetamine ei olnud vastuolus katseaja eesmärgiga. Nii nähtub tunnistaja M.U. e ütlustest, et töö tegemine hagejat ei huvitanud ning hageja nimetas oma tööd tüütuks. Kõik tööd, mida tunnistaja hagejale andis, jäid pooleli, samuti esinesid hagejal suhtlemisprobleemid teiste töötajatega. Tunnistaja I.K. on muu hulgas kinnitanud, et hagejal puudusid oskused ja tahe tööd teha, hageja oli apaatne ning talle antud ülesannetega ei saanud hakkama.
Maakohus on tunnistajate M.U. e ja I.K. ütlusi õigesti hinnanud ning apellandi vastupidine väide on põhjendamatu. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et apellatsioonkaebuses ei ole apellant tuginenud tunnistajate M.U. e ja I.K. ütluste ebausaldusväärsusele. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, on hinnangu andmine katseaja tulemustele tööandja pädevuses ning asjaolusid, mis näitavad töö tegemisega mittetoimetulekut, on võimalik hinnata töötaja 8-päevase töötamise järel. Ka see, et hageja võeti tööle konkursi tulemusel, ei välista töölepingu ülesütlemist katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu.
7.3.Tulenevalt TLS § 92 lg-s 2 sätestatust kui tööandja ütleb üles töötajaga, kes on rase, loetakse, et tööleping on üles öeldud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles käesolevas seaduses lubatud alusel. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja üles hagejaga sõlmitud töölepingu üles seoses katseaja ebarahuldavate tulemuste, mitte hageja raseduse, tõttu. Seejuures on maakohus õieti hinnanud kostja esitatud tõendeid. Samas ei ole hageja tõendanud, et ta teavitas kostjat enda rasedusest enne esimese ülesütlemisavalduse tegemist ning, et 16.09.2009 ülesütlemiseks puudus kostjal alus.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.