Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis; avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174); 4.2 Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

I Menetluse varasem käik Töötaja K.K. esitas 14. oktoober 2009 Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile (edaspidi TVK) avalduse tööandja osaühing EBS Education vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks töötaja taotlusel ja hüvitise väljamõistmise nõuetes. TVK 18.01.2010 otsusega töövaidlusasjas nr 9.4-02/5304/09 jäeti K.K. avaldus rahuldamata. K.K. ei nõustunud TVK 18.01.2010 otsusega ja esitas 01.03.2010 kohtule hagiavalduse osaühing EBS Education vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks töötaja taotlusel ja hüvitise nõudes. II Hageja nõue ja selle põhjendused Hagiavalduse kohaselt asus hageja OÜ-s EBS Education tööle 22. mail 2009.a. sõlmitud töölepingu alusel 27. mail 2009.a. juhiabi-personalitöötajana (tl 6-9, hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping nr 20). Tööleping lõpetati 19. juunil 2009.a. sel ajal kehtinud töölepinguseaduse (TLS) § 86 punktis 5 ettenähtud alusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu (tl 10, kostjapoolne töölepingu ülesütlemise avaldus). Hageja ennistati tööle töövaidluskomisjoni otsusega alates 08. septembrist 2009 (tl 11-12, TVK 07. september 2009 otsus). Uuesti öeldi tööleping K.K. üles 16. september 2009.a TLS § 86 lg 1 alusel katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu (tl 13, kostja 16.09.2009 e-posti teel esitatud avaldus töölepingu lõpetamiseks katseajal). Hageja leiab, et tööandja sellised põhjendused ei ole asjakohased ega tõendatud (tõendatavad). Hageja asus kostja juures tööle 27. mai 2009. Kolmel esimesel päeval, so 27.-29. mail tutvus ta tema kabinetis asunud kappides olevate tema tööd puudutavate toimikute ja materjalidega. Kuna enne hageja tööleasumist oli juhiabi-personalitöötaja koht olnud ligi pool aastat täitmata, oli „paberimajanduses“ üsna suur segadus, mille korrastamisega asus hageja tegelema. Töötaja vahetuks juhiks oli töölepingu p 2.3.15 kohaselt EBS Gümnaasiumi direktor, s.o Indrek Kaldo. Järgnevatel tööpäevadel kahe päeva jooksul, mõlemal päeval ca poole päeva ulatuses tutvustas direktor hagejale koolimaja erinevaid hooneid ja seal töötavaid inimesi. Rohkem ei olnud ka direktoril hageja juhendamisega aega tegeleda, sest tegemist oli kooli õppeaasta lõpuperioodiga ja direktor oli seoses sellega väga hõivatud. Esimesel päeval viibis hageja tööõiguskoolitusel. Üks päev, s.o 04. juuni, oli hagejal vabaks küsitud (luba selleks anti). Seega jäi hagejal tööülesannete täitmiseks ja enda tõestamiseks tegelikkuses aega ainult 8 päeva, sest juba 16. juuni 2009 saatis direktori e-kirjaga töölepingu esimese lõpetamise teate (tl 10), mille kohaselt lõpetati tööleping TLS § 86 p 5 alusel (töölepingu lõpetamine katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu) ja määrati viimaseks tööpäevaks on 19. juuni 2009.

Mingit seletamist, miks katseaja tulemused on ebarahuldavad, hageja väidetel tegelikult ei toimunud, vaid seda tegi I. Kaldo alles 18. juunil 2009 e-kirja teel pärast seda, kui hageja oli küsinud töölt vabastamise põhjust. I. Kaldo andis 18. juuni e-kirjaga (tl 15) hagejale teada järgmist: „Praegusel juhul on töötaja katseaja ebarahuldavad tulemused, st tööd, mida töötaja pole täitnud nõuetekohaselt vastavalt: EHIS-e personaliosa täitmine vastavalt nõuetele; personalikäskkirjade vormistamine; töötajate poolt läbitud koolituste ja kvalifikatsioonile vastavuse üle arvestuse pidamine ja kokkuvõtete tegemine; personali ruumide korrashoid, varustamine külmade ja kuumade jookidega ja vajalike ühekordsete nõudega; personalile mõeldud ürituste ettevalmistamine; personali üldkoosolekute protokollimine; laekunud arvete esitamine kinnitamiseks, koopiate tegemine ja haldamine, kokkuvõtete tegemine; juhtkonna nõupidamiste ning õppenõukogude protokollimine ja protokollide haldamine; telefonikõnedele vastamine; adekvaatse ja tõese info edastamine telefoni, faksi ja meili teel või suunamine infot valdava isiku poole; partnerite (OÜ EBS Education ́i teised allüksused, lapsevanemad, õpilased, vilistlased, koolid, jt.) ja klientidega suhtlemine igapäevasel; õpilaste ja õppetööga seonduva dokumentatsiooni pidamine; õpilastega seonduvate käskkirjade vormistamine esildiste põhjal; E-kooli ja EHIS- e täitmine; kooli lõpetamseks vajalike dokumentide ettevalmistamine; kooli lõpetamiseks vajalike käskkirjade ettevalmistamine täitmine; töötaja töölepingu lõpetamise puhul käskkirjade tegemine ja edastamine raamatupidamisse.“ Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik, et üldse keegi, ükskõik kui kvalifitseeritud või kui suurte kogemustega töötaja, peaks suutma 8 tööpäeva jooksul sellisel hulgal ülesandeid üheaegselt täita. Seda enam, et hageja, ametikohal värskelt alustanu puhul puudus igasugune juhendamine tema vahetu juhi I. Kaldo poolt. Samuti ei olnud tal võimalik saada mingit ülevaadet asjadest või selgitusi ja juhtnööre sama tööd eelnevalt teinud töötaja käest, sest töökoht oli täitmata olnud pea pool aastat. Hageja esitas töölepingu lõpetamise vaidlustamiseks töövaidluskomisjonile avalduse ning 07. september 2009 otsusega tunnistatigi töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja hageja ennistati tööle. Töövaidluskomisjoni istungil aga ei toimunud asja sisulist arutamist, kas esines alust sel ajal kehtinud TLS § 86 p 5 sätete kohaldamiseks hageja töölt vabastamisel. Töölepingu lõpetamine loeti ebaseaduslikuks protseduurireeglite olulise rikkumise tõttu – tööandja lõpetas hagejaga, kes oli rase, töölepingu ilma tööinspektorilt selleks nõusolekut küsimata. EBS Gümnaasiumi direktori I. Kaldo 15. september 2009 käskkirjaga ennistati hageja tööle OÜ EBS Education juhiabi-personalitöötaja ametikohale alates 08. september 2009 a. Oma oskuste ja kvalifikatsiooni tõestamiseks aga ei jäetud hagejale väidetavalt võimalust. I. Kaldo saatis 16. september 2009 e-kirjaga hagejale, kes viibis alates 14. septembrist töövõimetuslehel, uue töölepingu lõpetamise dokumendi – avalduse töölepingu ülesütlemiseks katseajal TLS § 86 lg 1 alusel. Hageja leiab, et olukorras, kus ta oli tööle ennistatud, aga tal polnud võimalik tööülesandeid päevagi täita töövõimetuslehel viibimise tõttu, on täiesti alusetu töölt vabastamise kostja põhjendus: „Leian, et Teie tööoskused ei ole piisavad, tagamaks oma tööülesannete nõuetekohane kvaliteetne täitmine. Teie teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused ei vasta tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Samuti puudus Teil motivatsioon töö tegemiseks. Töötajana suhtusite oma ülesannetesse hoolimatult. Oleme Teile teinud korduvalt märkusi tööülesannete mittetäitmise kohta, kuid sellest hoolimata jäi Teie negatiivne suhtumine tööülesannetesse muutumata.“ Hageja leiab, et tegelikuks põhjuseks, miks töösuhe temaga lõpetati, oli tema rasedus. Samas aga ei tohi rasedus olla diskrimineerimise ega töölepingu ülesütlemise põhjuseks. TLS § 92 lg 1 p 1 kohaselt ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, et töötaja on rase. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt, kui tööandja ütleb üles töölepingu töötajaga, kes on rase, loetakse et tööleping on üles öeldud lõike 1 punktis 1 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles käesolevas seaduses lubatud alusel. Hageja leiab, et kostja ei öelnud töölepingut

talle üles seaduses lubatud alusel ning ta on töölepingu üles öelnud põhjusel, et hageja oli rase. Seega on hageja töölepingu ülesütlemine tühine TLS § 104 sätetest tulenevalt. Hageja nõuab kohtult tuvastada 16. september 2009 OÜ EBS Education poolt tehtud K.K. töölepingu katseajal ülesütlemise avalduse tühisus ning lugeda, et tööleping ei ole TLS § 86 lg 1 alusel ülesütlemisega lõppenud, lõpetada tööleping K.K. taotlusel TLS § 107 lg 2 alusel 01. oktoobrist 2009, mõista TLS § 109 lg 2 alusel OÜ-lt EBS Education K.K. kasuks välja hüvitis kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o summas 5368,58 eurot (s.o 84 000.- krooni), jätta menetluskulud kostja kanda. III Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja vaidles 22. märts 2010 vastusega hagiavaldusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja osundab vastuses, et hageja väitel töötas ta kaheksa päeva. Ülejäänud aja on hageja puhanud või olnud haiguslehel. Kostja tasus hagejale palga, puhkusehüvitiste ja töövaidluskomisjoni poolt 07. september 2009.a. otsusega mõistetud hüvitistena kokku 2816,97 eurot (s.o 44 076 krooni). Kostja väidel tuvastati hageja katseaja ebarahuldavad tulemused enne hageja raseduse ilmnemist. Seetõttu on välistatud hageja väide, justkui tööleping oleks öeldud üles töötaja raseduse tõttu. Ainuüksi eeltoodud põhjendusel on töölepingu ülesütlemine kehtiv TLS § 92 lg 1 p 1 sätestatud aluse puudumise tõttu. Kostja leiab, et kaheksa tööpäeva, eriti töösuhte alguses, on piisav selgitamaks, kas töötaja sisuliselt üldse töötada tahab. Kui töötaja täidab talle antud ülesandeid valikuliselt ja on apaatne tööülesannete täitmise suhtes, siis on selge, et selline töötaja on kollektiivi sobimatu. Täiendavalt toetub kostja töövaidlusasjas nr. 9.4-2/5304 esitatud tööandja seisukohtadele (tl 28-29) ja tõenditele, samuti töövaidluskomisjoni 18. jaanuar 2010. a. otsusele (tl 17-18). Algselt esitati kostjale töölepingu lõpetamise avaldus 16.06.2009. Selle kohaselt pidi tööleping lõppema 19.06.2009. Töötaja vaidlustas töölepingu lõpetamise ja ülalviidatud otsusega rahuldati hageja nõuded põhjusel, et töölepingu lõpetamiseks puudus tööinspektori nõusolek. Kostjal puudusid pärast katseaja ebarahuldavate tulemuste tuvastamist ja töölepingu lõpetamise avalduse esitamist tegutsemisvalikud. Nimelt teavitas hageja rasedusest alles pärast esimese töölepingu lõpetamise avalduse saamist, keeldudes hiljem igasuguste dokumentide allkirjastamisest. Seetõttu puudus tööandjal TLS § 72 lg 2 järgi (enne 01.07.2009.a. kehtinud õigus) võimalus ühepoolselt töölepingu lõpetamise avalduse tagasivõtmiseks. Pärast töölepingu lõpetamisest etteteatamist soovis kostja saada tööinspektori nõusolekut. Vastava akti saamine osutus aga võimatuks, sest kõik tööinspektorid olid kõnealusel perioodil ehk töölepingu lõpetamisest etteteatamise päeva 16.06.2009. a. ja töölepingu lõppemise päeva 19.06.2009. a. vahelisel ajal koolitusel. Tööandjal puudus vajadus tööinspektori poole pöördumiseks, sest töötaja rasedus oli tööandjale teadmata. Seega oli tööinspektori nõusoleku õigeaegne taotlemine tööandja poolt võimatu. Tagantjärgi aga keeldus tööinspektor vastava nõusoleku väljastamisest. Eelkirjeldatud olukorras puudus kostjal muu võimalus kui toetuda töövaidluskomisjonile vastates hea usu põhimõttele, sest formaalselt nõudis enne 01.07.2009. a. kehtinud õigus tööinspektori nõusolekut (TLS 92 lg 2). Pärast hageja tööle ennistamist jäi hageja haigeks, mistõttu keeldus hageja õigustatult töötamast. Küll aga säilis tööandja õigus töölepingu ülesütlemiseks katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu (TLS § 86 lg 1), mida ka rakendati. Hageja vaidlustas korduva ürituse tema töölepingu lõpetamiseks katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu töövaidluskomisjoni asjas nr. 9.4-2/5304. Hageja korduv vaidlustus jäeti rahuldamata. Kostja taotles ka kohtualluvuse muutmist, kuid loobus menetluse käigus taotlusest.

IV Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja leiab oma 12. aprill 2010 vastuses kostja seisukohtadele, et ei saa pidada õiguspäraseks, et olukorras, kus töölepingu lõpetamine katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu on tunnistatud ebaseaduslikuks, öeldakse leping taas üles samal põhjusel (alusel), võttes aluseks ebaseaduslikuks tunnistatud töölepingu lõpetamisel väidetavalt tuvastatud asjaolud. Kostja on omaks võtnud, et katseaja tulemused, mille alusel kostja pidas katseaja tulemusi mitterahuldavaks, ilmnesid enne uue TLS jõustumist. Kostja vastusest nähtub selgelt, et peale 01.07.2010, so peale uue TLS jõustumist, ei ole hageja teinud ühtegi tööalast sooritust, mille kohta võiks kostja öelda, et need ei vasta tasemele, mida nõutakse töö tegemisel ning mille alusel saaks kostja hinnata, kas hageja sobib kokkulepitud tingimustel tööd tegema või mitte. Kostjal ei olnud 16.09.2009 alust hagejale leping üles öelda TSL § 86 lg 1 alusel ja tegelikuks põhjuseks, miks kostja lepingu üles ütles, oli hageja rasedus. Asjaolu, et kostja ei soovinud hagejat uuesti tööle võtta tema raseduse tõttu, selgus esimesel töövaidluskomisjoni istungil 07. septembril 2009. Hageja K.K. kinnitusel avaldas ta tööandjale soovi, et teda uuesti tööle võetaks. EBS-i esindaja ütles selle peale, et tema arvates tahab K.K. EBS-i ära kasutada, tahtes tööle tagasi, olles ise rase. EBS-i esindaja ütlustest jäi hagejale K.K.le mulje, nagu arvaks tööandja, et rase naine ei suuda tööd teha. Hageja arvates on põhjendamatud kostja väited, et kaheksa tööpäeva on piisav aeg selgitamaks, kas töötaja sisuliselt üldse töötada tahab ning, et hageja täitis ülesandeid valikuliselt ja oli apaatne tööülesannete suhtes. Hageja töölepingust nähtub, et tema tööülesannete hulk koosnes viiekümne viiest erinevast ülesandest. Hageja on seisukohal, et 8 päeva ei ole kindlasti piisav aeg, et keegi suudaks nende jooksul täita kõiki 55-te ülesannet ja kostja saaks anda hinnangu nende sooritamise valikulisuse ja kvaliteedi kohta. Jõudes töötada ainult 8 päeva, tuligi hagejal teha mingi valik 55-e hulgast, sest kõiki ülesandeid ei ole võimalik 8 päevaga täita. Kostja ei ole oma vastuväidetes nimetanud ühtegi konkreetset hagejapoolset tegemata jätmist. Valikuid ülesannete täitmisel oli tõesti vaja teha, sest korraga ei saa teha mitut asja. Valikukriteeriumiks oli hagejal ülesannete tähtsus. Nt kui hommikul oli lauale jäetud direktori korraldus vormistada volikiri kuldmedali kättesaamiseks, siis täitis hageja esmajärjekorras selle korralduse ning alles järgmisena viis saabunud ajalehed teisele korrusele õpetajate puhketuppa (mis oli ka tema tööülesanne). Hageja leiab, et katseaja ebarahuldavate tulemuste hindamisele vaidlusalusel perioodil tuleb kohaldada enne 01.07.2009 kehtinud töölepinguseadust, sest uus töölepinguseadus, mis jõustus 01.07.2009, ei oma tagasiulatuvat mõju asjaoludele, mis tekkisid enne seaduse kehtima hakkamist. 01.07.2009 kehtima hakanud TLS § 131 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, senikehtinud seadust. V Kostja täiendavad seisukohad Kostja on kohtule hageja vastuse kohta 26. aprill 2010 esitatud seisukohtades avaldanud, et katseaja ebarahuldavad tulemused tuvastati enne hageja raseduse ilmnemist. Enne hageja raseduse ilmnemist otsustati sellel põhjusel ka töösuhe lõpetada. Nimetatud asjaolusid tõendab ainuüksi algse töölepingu lõpetamise avalduse esitamine 16.06.2009.a. Katseajal on töötaja sobivust võimalik hinnata eelkõige tehtava töö ja töötaja käitumise alusel. Selles vaidluses on pooled ühisel seisukohal, et hageja töötas reaalselt kuni algse töölepingu lõpetamise avalduse saamiseni 16.06.2009., mitte kauem (kokku kaheksa päeva). Katseaja ebarahuldavad tulemused tuvastati aga enne rasedusest teadasaamist ja hiljemalt algse töölepingu lõpetamise avalduse esitamisel 16.06.2009. Seetõttu on ebaõige hageja väide, justkui katseaja ebarahuldavad tulemused oleksid töölepingu teistkordsel lõpetamisel (ülesütlemisel) tuvastamata.

Kostja leiab, et töölepingu ülesütlemisel 16.09.2009. jätkus töötaja katseaeg. Seadusega kooskõlas on katseaja kestel töölepingu ülesütlemine TLS § 86 lg 1 alusel, sest leping oli kuni ülesütlemiseni kehtiv. Seetõttu on õiguslikult vale hageja väide, justkui lepingu ülesütlemisel oleksid katseaja ebarahuldavad tulemused tuvastamata põhjusel, et pärast kehtiva seaduse jõustumist 01.07.2009. a. ei teinud hageja ühtegi töösooritust. Hageja töötas viimati 16.06.2009. a. ja tema tööle ennistamisel keeldus õigustatult töötamast (oli haiguslehel). Eeldades hageja ülalkirjeldatud väite õigsust, puuduks analoogses olukorras tööandjal üldse õigus katseajal töötajat hinnata kui töötaja olnuks kuni katseaja lõpuni töövõimetu. Seadus näeb aga ette tööandja õiguse neljakuise katseaja kestel töötaja hindamiseks ja töötaja sobimatuse korral töölepingu ülesütlemiseks (TLS § 6 lg 1, § 86 lg 1). Seetõttu on kostja hinnangul välistatud hageja vastava väite õigsus. Kuigi eeltoodud asjaoludel on välistatud, et tööandja oleks öelnud lepingu üles töötaja raseduse tõttu, vastas kostja hageja avaldusele, mille kohaselt justkui oleks raseduse tõttu töölepingu ülesütlemise vajadus ilmnenud töövaidluskomisjoni 07.09.2009 istungil. Hageja väited seonduvalt 07.09.2009 istungil tööandja esindaja poolt avaldatuga on väljamõeldud. See tuleneb ainuüksi hageja kinnitusest, et talle jäi tööandja esindaja käitumise suhtes mingisugune mulje. Igal juhul on tõendamata, et töövaidluskomisjoni istungil oleks tööandja keeldunud töötajat tagasi tööle võtmast töötaja raseduse tõttu. Hageja otsustas aga tööle naasmise asemel, mida töötaja justkui siiralt soovinuks, haiguslehe võtta. Hageja loetles kirjalikust töölepingust 55 konkreetset tööülesannet ja väitis, et kaheksa päeva on ebapiisav aeg kõikide selliste ülesannete sooritamiseks. Sellest järeldab hageja, et kaheksa päeva on ebapiisav aeg selgitamaks, kas töötaja üldse töötada tahab; kas töötaja täitis ülesandeid valikuliselt; kas hageja oli töö suhtes apaatne. Juhime tähelepanu, et töö tegemine eeldab mitte ainult kirjalikus lepingus näpuga järje pidamises ja kontrollimises, kas konkreetne ülesanne kuulub töökohustuste hulka, vaid ka tööga seotud tööandja seaduslike korralduste täitmises. Konkreetseid tööülesandeid on võimalik töötajale anda ikka vastavalt vajadusele, mitte vastavalt lepingus sätestatud tööülesannete numeratsioonile. Hageja suhtumine töösse oli piisavalt selge, et järeldada kaheksa tööpäeva alusel töötaja sobimatust. Töölepingu ülesütlemine toimus 16.09.2009. Seega kuulub vaidlus TLS § 131 lg 1 alusel lahendamisele pärast 01.07.2009 kehtima hakanud TLS alusel. Hageja jättis põhjendamata, miks on oluline katseaja tulemuste hindamise suhtes kohaldada just enne 01.07.2009. a. kehtinud õigust. Vahe katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu lepingu lõpetamisel vana ja uue seaduse vahel seisneb eelkõige ülesütlemistähtajas (mis on uue seaduse alusel töötaja jaoks soodsam). Töötaja tegevused, mida tööandja hindab, on aga nii uue kui vana seaduse alusel samad. VI Kohtu põhjendused

juhiabi-personalitöötajana. Hageja ja kostja vaidlevad 16. september 2009 kostja poolt hagejale esitatud töölepingu ülesütlemisavalduse õiguspärasuse üle. Samuti ei ole vaidlust selles, et hageja K.K. töötas kostja juures perioodil mai-juuni 2009 reaalselt 8 päeva. Pooled on ühel meelel ka selles, et hageja tööleping öeldi üles kaks korda – 16. juuni 2009 ning 16. september 2009. Töövaidluskomisjoni 07. september 2009 otsusega (tl 11-12) on tuvastatud, et esimesel korral oli töölepingu ülesütlemine tühine põhjusel, et esines formaalne puudus – kuivõrd hageja oli ülesütlemise hetkel rase, ei olnud TLS § 92 lg 2 ning TLS § 86 p 5 järgi vajalikku tööinspektori nõusolekut. Sisulisi asjaolusid töövaidluskomisjonis tol korral ei hinnatud – mh ka seda, kas kostjapoolse ülesütlemise tegelik põhjus oli katseaja ebarahuldavad tulemused või hageja rasedus. Kostja leiab, et ütles ka 16. september 2009 töölepingu üles katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu ning hageja leiab, et töölepingu tegeliku ülesütlemise aluseks oli töötaja rasedus, mistõttu on kostjapoolne töölepingu ülesütlemise alus tühine. Pooled on erineval seisukohal katseajal hageja töötamise kvaliteedi üle. Samuti vaidlevad pooled töölepingu ülesütlemisele kohalduva seaduse üle – hageja leiab, et katseaja ebarahuldavate tulemuste hindamisele vaidlusalusel perioodil tuleb kohaldada enne 01.07.2009 kehtinud töölepinguseadust, sest uus töölepinguseadus, mis jõustus 01.07.2009, ei oma tagasiulatuvat mõju asjaoludele, mis tekkisid enne seaduse kehtima hakkamist; kostja arvates tuleb ülesütlemisel lähtuda alates 01. juuli 2009 kehtima hakanud töölepinguseadusest. Kohus leiab, et kostjapoolsele 16. september 2009 toimunud töölepingu ülesütlemisele tuleb TLS § 131 lg 1 järgi kohaldada ülesütlemise ajal kehtinud töölepinguseadust. Nimetatud on kooskõlas ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. märts 2011 otsuse nr 3-2-1-150-10 p-s 14 väljendatud seisukohaga, mille järgi TLS jõustumise hetkel kehtivatele töölepingutele kohaldatakse nende ülesütlemise korral ülesütlemise ajal kehtivat seadust. Kuivõrd TVK 07. september 2009 otsusega tunnistati hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, st hagejaga sõlmitud tööleping kehtis, tuli lepingu teistkordsel ülesütlemisel lähtuda uue töölepinguseaduse sätetest. Kohtu poolt on tuvastatud, et hageja leping öeldi teistkordselt üles TLS § 86 lg 1 järgi, katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu (tl 13). TLS § 96 (Ülesütlemisest etteteatamine katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu) järgi võib töölepingu katseajal üles öelda vähemalt 15kalendripäevase etteteatamistähtajaga. Kui ülesütlemistähtaega ei järgita, tuleb töötajale maksta vastavalt TLS § 100 lg-le 5 hüvitist. See on tööandjapoolse ülesütlemise avalduses ka märgitud ning hageja ei ole nimetatud hüvitise mittesaamisele kostja poolt vastu vaielnud. Hageja katseaeg algas tööle asumisest 27. mai 2009 ning lõppes töölepingu (tl 6) p 1.3 järgi 25. september 2009. Katseaja arvestamine oli lubatav ka enne 01. juuli 2009 kehtinud TLS järgi (vana TLS § 33). Kehtiv TLS § 86 lg 1 järgi võib samuti rakendada töötajale alates tööleasumisest neljakuulist katseaega. Erinevalt varasemast TLS-st näeb alates 01.07.2009 kehtima hakanud TLS uudsena ette seadusliku katseaja, mis tähendab, et katseaeg tuleneb seadusest ja selle kohaldamises ei pea pooled enam eraldi kokku leppima. Kohtu hinnangul on katseaja sätestamise üldine eesmärk jäänud samaks - katseaja eesmärgiks on teha kindlaks, kas töötaja sobib kokkulepitud tingimustel tööd tegema või mitte. Hageja väidab samas, et tema oli sobilik töötaja nimetatud töökohale ning töölepingu tegelik ülesütlemise põhjus oli töötaja rasedus, mistõttu tuleb kohtul hinnata, kas ülesütlemine oli TLS § 92 lg 1 p 1 tõttu ebaseaduslik. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega oli hageja kohustus tõendada kohtule, et kostjapoolse lepingu ülesütlemise põhjus oli hageja rasedus ning kostja pidi tõendama, et põhjus oli hoopis katseaja eesmärgi mittetäitmine. Hageja poolt kohtule esitatud I. Kaldo kirjast hagejale (tl 15) pärast esimest ülesütlemisavalduse tegemist, loeb kohus

välja, et tööandja sai töötaja rasedusest teada mitte varem kui 16. juuni 2009 pärast esimese ülesütlemise tegemist. Samasisulise ütlusi andis raseduse fakti teadasaamise kohta tunnistaja I. Kaldo ka kohtuistungil (tl 56, 18. detsember 2013 kohtuistungiprotokoll – „.../16. juunil töölepingu ülesütlemine sai antud, ei maininud Kati midagi, järgmisel päeval tuli üks naisterahvas ja pani minu lauale arstitõendi sama kuupäevaga, et K.K. on rase, enne me ei teadnud seda fakti“.../). Hageja on nimetatut tunnistanud ka töövaidluskomisjonile 30. juuni 2009 esitatud avalduses (Töövaidluskomisjoni tl 29) ja tema poolt vastupidiseid tõendeid esitatud ei ole. Seega on kohtu poolt tuvastatud, et raseduse fakt ilmnes alles pärast esimest ülesütlemisavaldust. Kuivõrd enne 01.07.2009 kehtinud TLS § 92 lg 2 keelas rasedaga töölepingu ülesütlemise ilma tööinspektori nõusolekuta, tuli selle nõusoleku puudumise pärast töövaidluskomisjonil hageja esimene avaldus tööle ennistamise kohta ka rahuldada. Nimetatud otsusest nähtub, et formaalse rikkumise tõttu ei hinnatud sisulisi asjaolusid. Kohtu hinnangul ei saanud esimene ülesütlemisavaldus toetuda sisuliselt töötaja raseduse faktile, kuivõrd tööandjale ei olnud see fakt enne avalduse töötajale edastamist teada. Kohtu arvates ei ole iseenesest välistatud asjaolu, et tööle asub inimene, kes on samaaegselt rase ning tööalaselt ebakompetentne. Kohtu hinnangul ei tohiks raseda võimet oma töökohustusi täita hinnata erinevalt samal töökohal töötavast mitterasedast, eriti olukorras, kus rasedus on alles algusjärgus ning töötaja ei ole tööandjat sellest teavitanud. Samuti ei ole seadusandja määratlenud, milline peaks olema konkreetne ajaperiood, mil tööandja peab veenduma, et töötaja pole siiski ametipostile sobiv. Küll on TLS § 86 lg-s 1 öeldud, et töölepingu võib katseajal üles öelda tööle asumise päevast arvates, millest järeldab kohus, et sisuliselt võib katseajal lepingu vastavate asjaolude esinemisel üles öelda ka päev pärast tööle asumist. Kohus osundab, et ülesütlemine katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu on töötaja isikust tulenev ülesütlemise põhjus ning see ei ole seotud töötaja töölepinguliste kohustuste rikkumisega. Katseaja eesmärk on sätestatud TLS § 6 lg-s 1 – hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse konkreetse töö tegemisel. Katseaja kestel hindab tööandja töötaja sobivust ning kui tööandja subjektiivsetest kaalutlustest lähtuvalt leiab, et töötaja vastavale tööle ei sobi, võib tööandja töölepingu lõpetada. Seega on kohus seisukohal, et ka rasedaga võib töölepingu lõpetada, kui on tõendatud tema isikuomadustest tulenev sobimatus ametisse. Kohtu hinnangul on hageja ebakompetentsus ning mittevastamine töökohale tõendatud – eelkõige tunnistajate Mare Uritame (hageja kaastöötaja) ning Indrek Kaldo (koolidirektor, hageja ülemus) ütluste ning dokumentaalsete tõenditega. Näiteks on M. Uritam oma seletuskirjas töövaidluskomisjonile (töövaidluskomisjoni tl 27) välja toonud, et /...“K.K. ilmus tööle ja lahkus töölt alati punktuaalselt. Samas ei näidanud ta üles mingitki initsiatiivi, oli apaatne (iga töö juurde pidi suunama ja ette näitama), ettevõtte heaolu ei huvitanud, kollektiiviga ei sulandunud. Vaatamata direktori korduvatele märkustele tööülesannete mitte täitmisele, K.K. oma negatiivset suhtumist tööülesannetesse ei muutnud".../, /..."16.06.2009 hommikul, kui K.K. tööle tuli, tegi direktor talle ettepaneku töölepingu lõpetamiseks kokkuleppel (selgitades seejuures, miks ta sellise otsuse tegi) – Kati keeldus kategooriliselt igasugustest kokkulepetest. Seega tegi direktor järgmise sammu ning vallandas Kati ebarahuldavate töötulemuste eest katseajal. K.K. keeldus igasugustele dokumentidele alla kirjutamast ning lahkus“.../. Samuti nähtub kohtu jaoks õppesekretär-konsultant Annika Adamsi poolt TVK-le edastatud seletuskirjast (töövaidluskomisjoni tl 28), et hageja eiras direktori poolt antud korraldusi minna sekretärile appi koolilõpudokumente vormistama. Muuhulgas on M. Uritam kohtuistungil (tl 45) välja toonud, et kuigi direktor seda palus, ei võtnud hageja sekretärilt üle dokumentatsiooni, ei vastanud direktori äraolekul telefonile, ei tellinud lõpetamiseks lilli, ei pakkunud direktori külalistele kohvi, ei koristanud külaliste järelt kohvitasse jne. Hageja vahetu juht I. Kaldo on kohtuistungil osundanud (tl 57), et tööülesandeid jagas I. Kaldo või palus, et ta aitaks õppealajuhatajat (M. Uritame),

hageja olevat istunud apaatselt oma aja ära, ei näidanud üles initsiatiivi, vaid ootas kogu aeg, et kõike öeldakse ette. Puutuvalt kollektiivi suhtumisse rasedusse üldiselt, on hageja endine kolleeg M. Uritam välja toonud (tl 47 lõpp), et kollektiivis olid enamik naised ning 3 neist oli tol ajal dekreedis ning see, et inimene, on rase, on normaalne. Eelnimetatud tõendid on veennud kohut, et K.K.ga öeldi ka teistkordselt tööleping üles lähtuvalt mais-juunis 2009 8-päevalise töötamisega seondunud ebakompetentsusest töökohal mitte rasedusest. Hageja oli võtnud töölepinguga tutvumiseks kaks nädalat ning pidi kohtu hinnangul sellele alla kirjutades olema teadlik seal sisalduvatest mahukatest ülesannetest ning talle esitatavatest nõuetest. Tööandja õigus oli katseajal maksimaalselt 4-kuulise perioodi jooksul hinnata, kas töötaja on asjatundlik või mitte. Kuna töölepingu teistkordsel ülesütlemisel tuli lähtuda ning kostja ka lähtus 01.07.2009 kehtima hakanud TLS sätetest, on kohus seisukohal, et töölepingu ülesütlemine oli seaduslik ning kohtu hinnangul on tõendatud, et ülesütlemine oli tingitud mitte hageja rasedusest (TLS § 92 lg 1 p 2), vaid katseaja eesmärgi mittetäitmisest (TLS § 86 lg 1, TLS § 96 ja TLS § 100 lg 5). Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Toomas Lillsaar Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.