Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD

Martti Veijo Johannes Könönen (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagi DinoCarrier AS-i (kostja) vastu, paludes tuvastada M.S. ja kostja vaheline töösuhe 12. maist 2011 kuni 5. veebruarini 2013, välja maksta kostjalt hageja kasuks saamata töötasu kokku 15 231.65 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt asus M.S. (edaspidi töötaja) kostja juures tööle 12.05.2011 autojuhina. Kirjalik tööleping sõlmiti 01.01.2012. Töölepingu kohaselt oli töötasu 320 eurot kuus, tegelikult maksti 64 eurot päevas. Lepingujärgne töötamise koht oli Eesti Vabariik, kuid tegelikult asus töötaja tööle Soomes. Tööandja rentis enda sõidukid ja autojuhid Ahola Transport Oy-le. M.S. täitis Ahola Transport Oy korraldusi. Ahola Transport Oy maksis auto ja juhi kasutamise eest kostjale nende vahel sõlmitud lepingu alusel. Töötaja töötas järjest 6 nädalat, siis oli 3 nädalat puhkust. Puhkusele minnes jättis töötaja auto Naantali Ahola terminali või mujale Soomes vastavalt Ahola Transport Oy korraldusele. Eestis käis töötaja autoga ainult niipalju, kui tõi Ahola Transport Oy korraldusel Eestisse või mujale Baltikumi kaupa ja viis siit kaupa põhjamaadesse. Eestis teostati autole vajalikku remonti. Viimane tööperiood lõppes 24.12.2012 Helsingis, siis tuli töötaja Eestisse puhkusele ning seejärel oli alates 03.01.2013 töövõimetu. Tööleping lõppes 05.02.2013. Kuna töötaja tegi tööd Soome Vabariigis, reguleerib töösuhet Rooma I määruse art 8 lg 2 esimese lause kohaselt Soome õigus. Kokku on kostjalt saamata töötasu vastavalt Soomes kehtivale kollektiivlepingule 15 231.65 eurot. M.S. loovutas oma nõude kostja vastu hagejale. Nõude loovutamine on õiguspärane. Täitemenetluse seadustikus (TMS) §-s 131 on näidatud, millistele sissetulekutele ei saa pöörata sissenõuet, töötasu nende hulka ei kuulu. M.S. ei viibinud töölähetuses ja talle ei ole makstud lähetusraha. Töölähetuse korraldused on koostatud tagantjärele, neil puudub M.S. allkiri. Töötamise üle 2011. aastal ei saa poolte vahel vaidlust olla, sest kostja on oma vastuses kohtule ise teinud arvestuse, mitu päeva M.S. 2011. a alates maikuust kuni detsembrini ja millises kohas tööülesandeid täitnud on. Kuna selle perioodi kohta ei ole poolte vahel töölepingut sõlmitud, saab lähtuda TLS § 4 lg-st 2. Perioodil, mil M.S. töötas ilma kirjalikku töölepingut sõlmimata, kirjutas ta Ahola Transport Oy raportitele autojuhiks Tšago. Veokid, millega M.S. sõitis nii 2011. a kui 2012. a kuulusid kostjale. Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. M.S. on loovutanud töötasu nõude, mitte nõudeõigust tema ja kostja vahelise töölepingu olemasolu ja selle tingimuste tuvastamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 2 kohaselt loovutuse tulemusena asendub senine võlausaldaja uuega, kuid vaadeldavas olukorras, kus hageja soovib töölepinguliste asjaolude tuvastamist, ei ole võimalik töölepingus M.S. asendamine M. V. J. Könöneniga. Seega on nõude loovutamise leping õigustühine. VÕS § 164 lg 1 kohaselt ei saa nõuet loovutada, kui nõudele vastavat kohustust ei saa ilma selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui algsele võlausaldajale. Kuna vaadeldaval juhul hageja nõuab töölepingulise kohustuse sisu olulist muutmist, ei saa väidetavat nõuet loovutada, ilma et kohustuse sisu oleks eelnevalt M.S. selgeks vaieldud (s.h töölepingu tingimused). Vastavalt VÕS § 166 lg-le 1 ja tulenevalt TMS §-dest 112, 115, 130-136 töötasu nõuet saab võõrandada vaid erisusega, et töötasu osa, millele ei või pöörata sissenõuet, võib võõrandada vaid samaväärse tasu eest. Väidetavalt on M.S. makstud küll tasu, kuid tõendatud ei ole selle samaväärsus M.S. loovutatud nõudega. Ebaõige on hageja väide, et tööleping sõlmiti 12.05.2011. M.S. on töövaidluskomisjonile avaldanud ja töövaidluskomisjon on tuvastanud, et töösuhe algas 01.01.2012. Seega on töösuhte alguse kohta olemas jõustunud ja siduv lahend. M.S. ja DinoCarrier AS vahel 01.01.2012 sõlmitud töölepingu p-dest 5.1 ja 5.2. nähtub, et tööleping on sõlmitud tööülesannete täitmiseks Eesti Vabariigis. M.S. viibis 2012. a Soomes vaid 80 päeva. M.S. ei olnud lähetatud Soome Vabariiki, vaid välismaale. Rahvusvaheliste

autovedude puhul ei saa samaselt ehitustöötajatega määratleda põhilist töötamise kohta ja sellest tulenevalt ka analoogiliselt kohaldamisele kuuluvaid õigusakte. Hageja ei ole tõendanud, et M.S. oli tööandja poolt lähetatud direktiivi nr 96/71/EÜ art 1 lg 3a ja art 2 lg 1 ning Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse § 1 tähenduses. Seega ei ole kostjal kohustust maksta hagejale töötasu Soomes kehtinud kollektiivlepingus sätestatud määras. Hageja poolt töökorralduste andjana viidatud Ahola Transport Oy ei tegutsenud M.S. suhtes tööandjana, vaid logistikuna. Asjaolu, et logistikafirma andis autojuhile koorma peale- ja mahalaadimise aja ja koha, ei muuda autojuhti renditööjõuks. Töötaja sõitis välislähetusel olles kogu Põhja-Euroopas, mitte ainult Soomes. Seda, et M.S. ei olnud renditud Ahola Transport Oy käsutusse, näitab ka fakt, et ta viibis 2012. a jooksul Soomes vaid 80 päeva 365-st päevast, täitis tööülesandeid Eestis 174-l päeval 365-st ning muudes riikides 111-l päeval 365-st päevast. Kui M.S. töötamise koht asunuks Soomes, puudunuks igasugune õiguslik alus temale lähetustasude arvestamiseks ja lähetusega kaasnevate kulude tasumiseks tööandja poolt. Töölepingu p-st 4.1. nähtuvalt olid pooled kokku leppinud töötaja põhipalgas 320 eurot, kuid näiteks 2012. a jaanuari eest kanti M.S. arvele üle kokku 1140 euro, lisaks majanduskulu 300 eurot, veebruari eest 704 eurot, märtsi eest 1717 eurot jne. Kuna M.S. ei ole sellist raha kunagi nõudnud Ahola Transport Oy-lt ja viimane ei ole seda talle tasunud, siis ei ole nimetatud isikute vahel olnud võlaõiguslikku suhet.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Asja materjalidest nähtuvalt on M.S. ja kostja vahel olnud töösuhe, mis lõppes 05.02.2013 tööandaja poolse erakorralise ülesütlemisega. Töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse osas on olemas jõustunud töövaidluskomisjoni otsus (I kd tl 45-53). M.S. on 06.05.2013 loovutanud töötasu nõude hagejale (I kd tl 27). Poolte vahel on vaidlus nõude loovutamise õiguspärasuse, M.S. ja kostja vahelise töösuhte alguse, töösuhtele kohalduva õiguse ja töötasu suuruse üle. Esmalt käsitleb kohus nõude loovutamise lepingut. Hageja ja M.S. on 06.05.2013 sõlminud nõude loovutamise lepingu, millega M.S. on loovutanud hagejale saamata jäänud töötasu ja lähetusrahade nõude DinoCarrier AS-i vastu, kusjuures töötasu on väidetavalt saamata ulatuses, mille võrra Soomes kehtiv autojuhtide kollektiivleping on kindlaks määranud kostja poolt makstust suurema tasu, alates maist 2011. Kostja leiab, et töölepinguliste asjaolude tuvastamise nõue ei ole loovutatav, mistõttu on nõude loovutamise leping selles osas õigustühine. Vastavalt VÕS § 166 lg-le 1 ja tulenevalt TMS §-dest 112, 115, 130-136 saab töötasu nõuet võõrandada erisusega, et töötasu osa, millele ei või pöörata sissenõuet, võib võõrandada vaid samaväärse tasu eest. Väidetavalt on M.S. makstud küll tasu, kuid see ei ole kostja arvates samaväärne M.S. loovutatud nõudega. Kohus selle vastuväitega ei nõustu. Sisuliselt on tegemist väidetavalt saamata töötasu osaga, so Eestis ja Soomes kehtiva töötasu määra vahega. Käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust selle üle, et M.S. on kätte saanud töötasu vähemalt alammääras. Töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 järgi Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 1 kohaselt Tsiviilõigused ja -kohustused võivad üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 kohaselt käesoleva seaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ... Nõuete üleminek on sätestatud VÕS-i üldosa §-des 164-174. VÕS § 166 lg 1 kohaselt ei või loovutada ülalpidamise nõuet ning kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Eeltoodust tulenevalt on kohus

seisukohal, et töösuhtest tekkinud nõuete, sealhulgas töölepingu sõlmimise (töötamise alguse) tuvastamise nõuet on võimalik kehtivalt loovutada. Teiseks käsitleb kohus töösuhte alguse küsimust. Hageja on seisukohal, et kuigi M.S. ja kostja sõlmisid kirjaliku töölepingu 01.01.2012, asus M.S. tegelikult tööle juba 12.05.2011. Kostja tugineb Töövaidluskomisjoni otsusele, millega on tuvastatud töösuhte algus 01.01.2012. Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjoni 24. aprilli 2013 otsus nr 4.2.-1/571 (I kd tl 45-53) on jõustunud. Selle otsuse resolutsioonis ei ole töövaidlust lahendanud organ võtnud seisukohta töösuhte alguse kohta, sest see ei olnud töövaidluse esemeks. TVK otsuse motiveerivas osas punktis 1 on komisjon märkinud, et avaldaja [M.S.] asus tööle 01.01.2012 töölepingu nr 122 järgi, kuid see ei välista, et M.S. ei või muus vaidluses nõuda töösuhte tuvastamist ka muu ajaperioodi kestel või vastavat nõudeõigust loovutada. Kohus jätab hageja nõude töösuhte tuvastamiseks perioodil 12.05.2011 kuni 31.12.2011 rahuldamata selle tõendamatuse tõttu. Hageja on esitanud töösuhte tõendamiseks sõidulehed (I kd tl 11-15) ja pangaväljavõtte (I kd tl 10), kust nähtub, et L.P. on teinud M.S. pangaülekandeid perioodil 20.05.2011 kuni 07.12.2011 selgitusega „palun“ või „laenu tagastamine“. Nimetatud pangaväljavõte ei tõenda kohtu hinnangul töösuhte olemasolu. Samuti ei tõenda töösuhte olemasolu hageja ja kostja (I kd tl 56-83) esitatud sõidulehed (driving report), sest nendelt nähtub, et autojuhiks oli T., mitte M.S.. Kostja on oma vastuses hagile avaldanud, et sõidulehele kantud ettevõte Dinotrans ei ole DinoCarrier AS õiguseellane. Äriregistri kohaselt on OÜ Dinotrans (registrikood 10184691) õigusjärglane OÜ Steamer, mitte AS DinoCarrier. Kuigi mõlema äriühingu juhatusse kuulub L.P., ei ole võimalik ainult sellel alusel tuvastada M.S. väidetavat töösuhet ühe või teise äriühinguga. Hageja on esitanud nõude M.S. töösuhte tuvastamiseks AS-ga DinoCarrier. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased hageja esitatud sõidulehed, millel on transpordifirma omanikuna märgitud Dinotrans, so ajaperioodi kohta

1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lg-te 2-4 alusel. Kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on leping art 8 lg 2 järgi reguleeritud selle riigi õigusega, kus või – kui töö tegemise riiki ei ole võimalik kindlaks teha – kust kohast töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Art 8 lg 4 sätestab, et kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne teise riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust. 1980. a konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse (Rooma konventsiooni) art 6 lg 1 kohaselt ei või töölepingu poolte valitud õigus põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel. Rooma konventsiooni art 6 eesmärki arvestades on Euroopa Kohus selgitanud 15. märtsi 2011. a otsuse C-29/10 ((Cour d'appel de Luxembourg eelotsusetaotlus) – Heiko Koelzsch versus Luksemburgi Suurhertsogiriik) p-s 45, et väljendit „riik, kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd“ tuleb tõlgendada laialt, kuid kui tööülesandeid täidetakse rohkem kui ühes liikmesriigis, tuleb kriteeriumi „riik, kus töötaja oma põhitööd teeb“ tõlgendada laialt ja mõista viitavana kohale, kus või kust töötaja tegelikult tööd teeb või – tegevuskeskme puudumise korral – täidab peamise osa oma ülesannetest. Sama otsuse p-des 48-49 on Euroopa Kohus selgitanud, et arvestades töö laadi (rahvusvahelised veod), tuleb kohtul arvesse võtta kõiki töötaja tegevust iseloomustavaid asjaolusid, eelkõige, millises riigis asub koht, kust töötaja täidab veoülesandeid, saab juhiseid ja korraldab oma tööd, samuti koht, kus asuvad töövahendid, millistes kohtades veod peamiselt toimuvad ja millistes kohtades laaditakse maha kaubad ning millisesse kohta pöördub töötaja tagasi pärast oma ülesannete täitmist. M.S. töö sisuks olid rahvusvahelised kaubaveod, mistõttu töötaja viibis 2012. a Eestis 174 päeva, Soomes 80 päeva, Rootsis 70 päeva ja Norras 41 päeva. Kostja väide, et M.S. töötas Eestis 174 päeva, ei vasta tegelikkusele. Sõidulehtede kohaselt tegi töötaja Eestis tööd mõnel üksikul päeval. Töötaja viibis Eestis puhkepäevadel, korralise puhkuse ja haiguse ajal. Rahvusvahelised kaubaveod on olemuslikult seotud töötaja liikumisega ühest riigist teise. Sõidulehtedega (driving report) (I kd tl 84-129) on tõendatud, et töötaja-autojuht laadis kaupa peale ja maha nii Eestis, Lätis, Soomes, Rootsis, Taanis kui ka Norras. Töötaja täitis veoülesandeid 2012. a Soomes ja Rootsis peaaegu võrdselt (vastavalt 80 ja 70 päeva). Töövahendite (veokite) remont ja hooldus tehti Eestis, selle üle vaidlust ei ole. Töötaja pöördus pärast oma tööülesannete täitmist tagasi Eestisse. Töötaja oli Eestiga seotud oma elukoha kaudu, Eestisse laekus tema maksutulu ja töötaja oli Eestiga seotud sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu (haigushüvitis). Riigikohus on tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-179-12 punktis 13 juhtinud tähelepanu, et kuigi pooled on töölepingus valinud kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse, ei või see põhjustada ilmajäämist kaitsest, mis on neile ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel art 8 lg 2 järgi. Järelikult tuleb juhul, kui pooled on leppinud kokku, et töölepingutele kohaldub Eesti Vabariigi õigus, lähtuda sätetest, mis tagavad töötajatele suurema kaitse. Esitatud sõidulehtede kohaselt töötaja võtnud peale ja laadinud kauba maha ning võtnud uuesti kauba peale välisriikides. Eestist on kaupa peale ja maha laaditud väga üksikutel kordadel. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väidet, et M.S. sai sõiduki ja veetava kauba põhiliselt kätte Soomes Naantali linnas Ahola terminalis. Kostja väitel on Ahola Transport Oy sõidulehed vabalt kättesaadavad. Samas on kostja neid sõidulehti aktsepteerinud ning ei ole sisse seadnud oma, AS DinoCarrier logoga sõidulehti, mis annaks aluse väita, et töötajale andis tööülesanded Eesti äriühing, mitte Soome äriühing. Eeltoodust tulenevalt on M.S. sõlmitud tööleping töö tegemise koha järgi seotud Soomega. Vaidlust ei ole selle üle, et Soomest vedas M.S. kaupa

rahvusvaheliste vedude autojuhina teistesse riikidesse, kaasa arvatud Eesti; hageja ei nõuagi töötasu iga vastava riigi seaduste kohaselt. Lõpuks võtab kohus seisukoha hageja nõude osas välja mõista saamata jäänud töötasu summas 15 231.65 eurot. Hageja on esitanud saamatajäänud töötasu nõude 2011. aasta ja 2012. aasta eest. Hageja arvestus tugineb eeldustel, et töölepingule kohaldatakse Soome õigust (sh Soome autojuhtide kollektiivleping) ja et töösuhe algas 12.05.2011. Kohus on tuvastanud, et M.S. töösuhe algas 01.01.2012, mistõttu tasunõue 2011. aasta eest jääb rahuldamata. Töösuhtele kohaldatakse Eesti Vabariigi töölepinguseadust ja Soome veoautoala kollektiivlepingut. Töölepingu p-st 4.1. nähtuvalt on pooled kokku leppinud töötaja töötasus 320 eurot, millele lisaks on tööandja tema väitel tasunud töötajale lähetustasu ja majanduskulu. Lähetuskulude hüvitise maksmine töötajale on tõendamata. Hüvitise eraldi arvestus tööandja poolt puudub, väljamakstud summad (tööandja arvestus I kd tl 137) ei võimalda kindlaks teha, mitme päeva eest ja millises summas on M.S. lähetustasu makstud. Tööandja on arvestusse märkinud, et lähetustasu on rohkem makstud, kuid selle kohta põhjendusi ei ole. Kohus on seisukohal, et kostja on maksnud M.S. suuremat töötasu kui oli kokku lepitud töölepingu punktis 4.1., mille kohaselt oli töötaja põhipalk 320 eurot. Samas on kohus tuvastanud, et M.S. töö tegemise koht oli välisriigis, st Soomes, saades seal veetava kauba ning transpordivahendi. Kostja poolt M.S. makstud töötasu ei vasta Soome veoautoala kollektiivlepingule. Vaidlust ei ole selle üle, et M.S. töötas poolhaagise juhina. Veebiaadressilhttp://www.akt.fi/easydata/customers/akt/files/1_Tessit_ja_palkkatau/tes_2012/ku orma-autoalan_tes_2012-2013_id_7229.pdf on kätte saadav vastav kollektiivleping. Selles märgitud tunnitasumäärad vastavad hagis ja hageja töötasuarvestuse tabelis (tl 16) toodud tunnihindadele, so 2012 jaanuaris – 12.47 eurot/h, veebruarist oktoobrini – 12.78 eurot/h ja alates oktoobrist 12.82 eurot/h. Kohtule esitatud sõidulehtede ja sõidumeerikute tabeli (I kd tl 21-25) kohaselt oli autojuht M.S. tööl 2012 jaanuaris 18 päeva: 2.,4.,5.,6.,9.,10.,11.,13.,20.,22.,24.,25.,26.,27.,28.,29.,30. ja 31.; 2012 veebruaris 8 päeva:1.,2.,3.,7.,8.,9.,10. ja 11; 2012 märtsis 24 päeva: 3.,5.,7.,8.,9.,10.,11.,12.,13.,14.,15.,16., 18.,19.,20.,21.,22.,23.,25.,26.,27.,29.,30. ja 31.; 2012 aprillis 10 päeva: 1.,2.,3.,4.,5.,6.,9.,10.,11. ja 12. (sõidumeeriku järgi on sõidetud ka 30.04., kuid sõidulehelt ei nähtu, kes kuhu sõitis); 2012 mais 23 päeva: 4.,6.,7.,8.,9.,10.,11.,12.,14.,15.,16., 17.,18.,19.,21.,22.,23.,24.,25.,27.,28.,29. ja 30.; 2012 juunis 17 päeva: 1.,2.,3.,4.,5.,6.,7.,8.,9., 11.,12.,13.,14.,15.,16.,17. ja 18., sh 2. juunil on töötasu kahekordne, (19.06. on sõidumeeriku järgi sõidetud 8 h 29 m, kuid see ei kajastu M.S. sõidulehel); 2012 juulis 9 päeva: 21.,22.,23.,24.,25.,26.,27.,30. ja 31. 920,16; 2012 augustis 27 päeva: 1.,2.,3.,5.,6.,7.,8.,9.,10., 12.,13.,14.,15.,16.,17.,18.,20.,21.,22.,23.,24.,26.,27., 28., 29.,30. ja 31.; 2012 septembris 6 päeva: 3.,23.,24.,25.,26. ja 27.; 2012 oktoobris 16 päeva: 5.,6.,7.,8.,9.,10.,11.,12.,13.,14.,15.,16.,17., 18.,19. ja 20.; 2012 novembris oli M.S. haige; 2012 detsembris oli M.S. tööl 21 päeva: 2.,3.,4.,5.,6.,7.,8.,9.,10.,11.,12.,13.,14.,16.,17.,18., 19.,20.,21.,22. ja 24. (topelttasu 6. detsembri eest). Kostja arvestuse kohaselt (I kd tl 137) oli M.S. tööl 2012. aastal 208 tööpäeva. Sõidumeeriku ja sõidulehtede kohaselt oli M.S. 2012. aastal tööl (18+8+24+10+23+17+9+27+6+16+21) 179 päeva. Tööpäevade vahe tuleb sellest, et tööandja on suhtunud M.S. kui lähetusega töötajasse ning on kõik Eestist eemal viibitud päevad lugenud tööpäevadeks. Sõidumeerikute ja -lehtede kohaselt on M.S. olnud ka puhkepäevi. Kohus on seisukohal, et M.S., kelle töötamise koht oli Soomes, tegi rahvusvaheliste vedude autojuhi tööd reaalselt 179 päeva kestel, kusjuures kõik nimetatud päevad on siin kohtu poolt loetud 8-tunnisteks tööpäevadeks ka siis, kui sõidumeeriku kohaselt auto sõitis päeva kestel nt 31 või 37 minutit või 11 h 11 m. Ka hageja on esitanud nõude 8-tunnisest tööpäevast lähtuvalt. Soome veoautoala kollektiivlepingu kohaste tasude järgi on M.S. õigus saada 2012 jaanuari eest töötasu 1 795.68 eurot, veebruari eest 817.92 eurot, märtsi

eest 2 453.76 eurot, aprilli eest 1024 eurot, mai eest 2 351.52 eurot, juuni eest 1840.32 eurot, juuli eest 920.16 eurot, augusti eest 2 760.48 eurot, septembri eest 613.44 eurot, oktoobri eest 1640,96 eurot ja detsembri eest 2281,96 eurot, kokku 18 500.20 eurot. Hageja arvestuse kohaselt (tl 16) on M.S. saanud brutotöötasu 2012. aasta eest 16 080.38 eurot, mis vastab kostja arvestusele. M.S. on saamata brutotöötasu (18500.20-16080.38) 2419.82 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus märgib, et hageja esitatud tõend – tööaja arvestuse tabel (I kd tl 16) – ei ole usaldusväärne ning selle alusel ei ole võimalik välja mõista tasu tegelikult tehtud töö eest, kuna sellel näidatud töötundide arv ei vasta tegelikkusele praktiliselt mitte ühegi kuu osas. Kui töö tegemiseks valmis olevale töötajale ei antud mingil ajal tööandja poolt tööd, siis tuleb töötajal seda esiteks, tõendada ning teiseks, töötaja nõue ei saa olla saamata töötasu nõue, vaid hüvitise saamise nõue tööga kindlustamata aja eest. Ebatäpsed on ka nt aprillis ja juunis riigipühade eest arvestatud summad, kuna töötaja ei teinud nendel päevadel tööd. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel TsMS § 163 lg 1 kohaselt Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtuotsusega rahuldatakse hageja 15231.65 euro suurune nõue 2 419.82 euro, so 16 % ulatuses. Kohus jätab menetluskulud vastavalt 16 % ulatuses DinoCarrier AS kanda ja 84 % ulatuses Martti Veijo Johannes Könöneni kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.