Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud 24% ulatuses M.K. ja 76% ulatuses DinoCarrier AS kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

logistikuna. Kui töötaja töötamise koht asunuks Soomes, puudunuks õiguslik alus talle lähetustasude ja lähetusega kaasnevate kulude tasumiseks. Seega ei olnud kostjal kohustust maksta töötajale töötasu Soomes kehtinud kollektiivlepingus sätestatud määras. Perioodil

MAAKOHTU LAHEND

M.S. ja kostja vahel sõlmiti kirjalik tööleping 1. jaanuaril 2012, seega tuleb kohaldatav õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) alusel. Riigikohus on juhtinud tähelepanu (3-2-1-179-12, p 13), et kuigi pooled on töölepingus valinud kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse, ei või see põhjustada ilmajäämist kaitsest, mis on neile ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel art 8 lg 2 järgi. Järelikult tuleb juhul, kui pooled on leppinud kokku, et töölepingutele kohaldub Eesti Vabariigi õigus, lähtuda sätetest, mis tagavad töötajatele suurema kaitse. M.S. sai sõiduki ja kauba põhiliselt kätte Soomes Naantali linnas Ahola terminalis. Eeltoodust tulenevalt oli tööleping töö tegemise koha järgi seotud Soomega. Soomest vedas M.S. kaupa rahvusvaheliste vedude autojuhina teistesse riikidesse, kaasa arvatud Eesti. Töösuhtele kohaldatakse Eesti Vabariigi töölepingu seadust ja Soome veoautoala kollektiivlepingut. Kuna kohus tuvastas, et M.S. töösuhe algas 1. jaanuaril 2012, jääb saamata jäänud tasu nõue 2011. a eest rahuldamata. Töölepingu p-s 4.1 on pooled kokku leppinud töötasus 320 eurot, millele lisaks on tööandja tema väitel tasunud lähetustasu ja majanduskulu. Lähetuskulude hüvitise maksmine on tõendamata. Hüvitise eraldi arvestus tööandja poolt puudub, väljamakstud summad (kostja arvestus I kd, lk 137) ei võimalda kindlaks teha, mitme päeva eest ja millises summas on lähetustasu makstud. Kostja on maksnud suuremat töötasu kui oli kokku lepitud töölepingu p-s 4.1, kuid makstud töötasu ei vasta Soome veoautoala kollektiivlepingule. M.S. töötas poolhaagise juhina. Veebiaadressil http://www.akt.fi/easydata/customers/akt/files/1_Tessit_ja_palkkatau/tes_2012/kuormaautoalan_tes_2012-2013_id_7229.pdf on kättesaadav vastav kollektiivleping. Selles märgitud tunnitasumäärad vastavad hagis toodud tunnihindadele, s.o 2012 jaanuaris 12,47 eurot, veebruarist oktoobrini 12,78 eurot ja alates oktoobrist 12,82 eurot. Sõidulehtede ja sõidumeeriku tabeli (I kd, lk 21-25) kohaselt oli M.S. 2012. a tööl: jaanuaris 18 päeva: 2., 4., 5., 6., 9., 10., 11., 13., 20., 22., 24., 25., 26., 27., 28., 29., 30., 31.; veebruaris 8 päeva: 1., 2., 3., 7., 8., 9., 10., 11; märtsis 24 päeva: 3., 5., 7., 8., 9., 10., 11., 12., 13., 14., 15., 16., 18., 19., 20., 21., 22., 23., 25., 26., 27., 29., 30., 31.; aprillis 10 päeva: 1., 2., 3., 4., 5., 6., 9., 10., 11., 12. (sõidumeeriku järgi on sõidetud ka

on suhtunud M.S. kui lähetusega töötajasse ning on kõik Eestist eemal viibitud päevad lugenud tööpäevadeks. Sõidumeeriku ja sõidulehtede järgi oli M.S. l ka puhkepäevi. Kohus oli seisukohal, et M.S. , kelle töötamise koht oli Soomes, tegi rahvusvaheliste vedude autojuhi tööd reaalselt 179 päeva kestel, kusjuures kõik nimetatud päevad on kohtu poolt loetud 8-tunnisteks tööpäevadeks ka siis, kui sõidumeeriku järgi sõitis auto päeva kestel nt 31 või 37 minutit või 11 h 11 m. Ka hageja on esitanud nõude 8-tunnisest tööpäevast lähtuvalt. Soome veoautoala kollektiivlepingu järgi on M.S. l õigus saada 2012 jaanuari eest töötasu 1795,68 eurot, veebruari eest 817,92 eurot, märtsi eest 2453,76 eurot, aprilli eest 1024 eurot, mai eest 2351,52 eurot, juuni eest 1840,32 eurot, juuli eest 920,16 eurot, augusti eest 2760,48 eurot, septembri eest 613,44 eurot, oktoobri eest 1640,96 eurot ja detsembri eest 2281,96 eurot, kokku 18 500,20 eurot. Hageja arvestuse kohaselt on M.S. saanud brutotöötasu 2012. a eest 16 080,38 eurot, mis vastab kostja arvestusele. M.S. l on saamata brutotöötasu (18 500,20–16 080,38) 2419,82 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus märkis, et hageja esitatud tööaja arvestuse tabel (I kd, lk 16) ei ole usaldusväärne ja selle alusel ei ole võimalik välja mõista tasu tegelikult tehtud töö eest, kuna selles näidatud töötundide arv ei vasta tegelikkusele praktiliselt mitte ühegi kuu osas. Kui tööandja ei andnud töö tegemiseks valmis olevale töötajale mingil ajal tööd, siis tuleb töötajal seda esiteks tõendada ning teiseks ei saa töötaja nõue olla saamata töötasu nõue, vaid hüvitise nõue tööga kindlustamata aja eest. Ebatäpsed on ka nt aprillis ja juunis riigipühade eest arvestatud summad, kuna töötaja ei teinud nendel päevadel tööd.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kostja hagivastuses on kirjas, et perioodil 12. maist 2011 kuni kirjaliku töölepingu sõlmimiseni keeldus M.S. kostjaga töölepingut sõlmimast, soovides töötada FIE-na või töövõtulepingu alusel, ja et M.S. le tasuti töö eest eraisik L. Pindi arvelduskontolt. Seega on kostja kinnitanud, et M.S. töötas tema firmas. Kumb pool ei soovinud kirjalikku töölepingut sõlmida, ei oma asjas tähtsust. Oluline on töösuhte olemasolu. TLS § 4 lg 2 kohaselt loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. M.S. sai autojuhina töötada üksnes töölepingu alusel, kuna ta ei olnud FIE. Seega on ilmne, et pooled sõlmisid töölepingu. Tegemist ei saanud olla ka töövõtulepinguga, sest M.S. ei olnud töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev (TLS § 1 lg 4). Tööandja ei ole tõendanud vastavalt Riigikohtu seisukohtadele (3-2-1-41-11), et tema ja M.S. sõlmisid mingi muu lepingu kui töölepingu. Kostja ei ole tõendatud ühtegi erinevust M.S. ja kostja vahelistes suhetes 2011. ja 2012. a; 3) leidis kohus ebaõigesti, et kui tööandja ei andnud töö tegemiseks valmis olevale töötajale mingil ajal tööd, siis tuleb töötajal seda tõendada ja töötaja ei saa nõue olla saamata töötasu nõue, vaid hüvitise nõue tööga kindlustamata aja eest. Nii Soome kui Eesti töölepingu seaduse alusel peab tööandja maksma töötajale töötasu aja eest, mil tal töötajale tööd anda ei ole. Sellise töötasu nõue muutub sissenõutavaks järgmise kuu palgapäeval. Riigikohtu juhiste järgi (3-2-1-136-07; 3-2-1-117-11; 3-2-1-176-12) ei kohusta seadus töötajat tööandjalt tööd nõudma. Kostja ei ole esitanud vastavalt Riigikohtu seisukohtadele ühtegi tõendit selle kohta, et tal oleks olnud M.S. le tööd anda, aga M.S. ei tulnud tööle. Selle aja eest, mil M.S. puhkas või oli haige, hageja töötasu ei nõua; 4) tuleb kogu M.S. poolt sõiduaruannetes näidatud tööaega tasustada Soome veoautoala kollektiivlepingu alusel ja lisaks tuleb kostjal tasustada ka aega, mil M.S. oli valmis tööd tegema, kuid kostjal ei olnud kuu normtundide ulatuses tööd anda. Apellandi arvestuse kohaselt tegi M.S. 2012. a tööd 211 päeva, 1688 tundi (211×8). Kostja arvates tegi M.S. 2012. a tööd 208 päeva, 1664 tundi (208×8). Kohtu arvestuse järgi tegi M.S. 2012. a tööd 179 päeva, 1432 tundi (179×8). Kohus leidis, et sõidumeeriku ja sõidulehtede kohaselt oli M.S. l ka puhkepäevi. Tegelikult sõitis autojuht erinevate linnade vahel, viibis praamidel, ootas laadimisi jms. Mõnede sihtpunktide vahel liiklemiseks kulus mitu päeva (nt Helsinki – Norra, kus sõidetakse praamiga Rootsi ning sealt edasi läbi Rootsi ja Norra kauba sihtpunkti) ning vahepealseid linnu sõiduaruannetes ei märgitud. Töötajal ei olnud töös vaheaega (v.a remont Riias), mil ta oleks saanud töö tegemise kohast (autost) pikemaks ajaks lahkuda. Kohus ei ole otsuses järjekindel. Kord leiab kohus, et M.S. tööd tuleb tasustada Soome veoautoala kollektiivlepingu alusel, kord, et ei tule. Kohus ei ole millegagi põhjendanud, miks ta peab õigeks M.S. töö tasustamist Soome veoautoala kollektiivlepingu alusel vedude teostamise ajal kõigis riikides, v.a Eesti. Apellant arvestab tööaega summeerituna aastate kaupa ning ei nõua kuude lõikes üle- ja alatundide tasustamist. Hagiavalduses esitatud tööaja ja saamata tasu arvestuses lähtus hageja kuu normtundidest, üldisest 168 tunnist. Apellatsioonkaebusele lisab hageja kaks uut arvestust: ühes on näidatud, kui palju oleks tulnud M.S. le töötasu maksta lähtuvalt iga konkreetse kuu normtundidest, ning teises, kui palju tuleks tasu maksta lähtuvalt tegelikult tehtud tööst. Apellandi arvestus on järgmine: 2011. a töötas M.S. 126 päeva × 8 tundi = 1008 tundi. Tasu peaks olema 12 368,16 eurot (1008×12,27), millele lisandub lisatasu töö eest pühadepäevadel 196,32 eurot. Kokku peaks M.S. töötasu lähtuvalt reaalsetest tööpäevadest olema 12 564,48 eurot.

Kostja andis M.S. le tööd vähem 312 tundi, selle aja tunnitöötasu oli 12,27 eurot ja detsembris 12,47 eurot. Tööandja peaks aja eest, mil tal ei olnud töötajale tööd anda, juurde maksma keskmist tasu 3860,24 eurot. 2011. a töötasu peaks olema 16 424,72 eurot. M.S. sai töötasu 9805,27 eurot, juurde tuleks maksta 6619,45 eurot. 2012. a töötas M.S. 211 päeva × 8 tundi = 1688 tundi. Tasu peaks olema 21 842,66 eurot. Kostja maksis M.S. le töötasu 16 080,38 eurot, juurde tuleks maksta 5762,28 eurot. Kokku peaks kostja töötasu juurde maksma 12 381,73 eurot (6619,45+5762,28).

Samas pooled ei vaidle kohaldatava õiguse üle, vaid selle üle, mitu päeva M.S. 2012. a tööl käis. Kuna M.S. ja kostja töösuhe algas 1. jaanuaril 2012, jättis kohus õigesti rahuldamata tasunõude 2011. a eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus maakohtu selliste järeldustega ei nõustu. TLS § 1 lg 1 kohaselt töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. TLS § 1 lg 2 sätestab, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. TLS § 1 lg 4 järgi töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Riigikohus on korduvalt selgitanud (näiteks 15. juuni 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11 (p 14)), kohaldades enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seadust, mille sätted olid kõnealuses osas sisult analoogsed kehtivas töölepingu seaduses kehtestatuga, et töösuhte tuvastamisel tuleb teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kui hageja tugines hagiavalduses sellele, et ta tegi kostjale tööd, olles temaga alluvussuhtes, pidi ta TsMS § 230 lg 1 alusel seda tõendama. Samas oli kostjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled ei olnud töösuhtes või nende vahel oli muu tsiviilõigusega reguleeritav suhe. Lähtudes TLS § 1 lg-test 1, 2 ja 4 ning Riigikohtu viidatud juhistest, on maakohus ebaõigesti jaganud poolte tõendamiskoormuse. Hageja oli kohustatud asjas tõendama, et M.S. tegi ka 2011. a kostjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Kostjal oli aga kohustus hageja väidetele vastuvaidlemisel tõendada, et kostjal ei olnud M.S. ga töösuhet, st et kostja ja M.S. vahel oli 2011. a mingi muu tsiviilõiguslik suhe. Ringkonnakohus leiab, et asjas on tõsikindlalt tõendatud, et M.S. töötas alates 12. maist 2011 kostja juures autojuhina. Kostja on eeltoodu oma 3. veebruaril 2014 maakohtule esitatud hagiavalduse vastuses sisuliselt omaks võtnud. Kostja hagivastuses on kirjas, et „Perioodil 12.05.2011.a kuni kirjaliku töölepingu sõlmimiseni keeldus M.S. praeguse kostjaga sõlmimast töölepingut, soovides töötada FIE-na või töövõtulepingu alusel. /.../ M.S. le tasuti töö eest eraisiku Lauri Pind arvelduskontolt“ (I kd, lk 43). Kostja on hagivastuses märkinud ka, et kohtule esitatud Ahola Transport Oy sõiduaruanded („driving report“; „Körrapport – Ajoraportti“) on vormistanud M.S. vaatamata sellele, et 2011. a aruannetel ja 2012. a alguse kahel aruandel (enamusel aruannetel on küll aastaarv märkimata, kuid pooled ei vaidle asjaolu üle, et aruanded on koostatud 2011. ja 2012. a) on autojuhi nimeks Tšago: „Viidatud dokumendid on vormistatud M.S. poolt, kuid tema poolt allkirjastamata. Seejuures ei märkinud M.S. 2011.a-l autojuhina oma nime, vaid tema poolt välja mõeldud nime „Tšago”” (I kd, lk 39). Seetõttu ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et sõiduaruanded ei tõenda töösuhte olemasolu põhjusel, et nende järgi oli autojuhiks Tšago, mitte

M.S. .

Õige on kostja ja maakohtu tähelepanek, et perioodil 12. mai kuni 20. juuni [2011] on sõiduaruannetele märgitud transpordifirma omanikuna ettevõte Dinotrans (I kd, lk 56-63). Vaidlust ei ole selles, et OÜ Dinotrans ei ole kostja õiguseellane (see nähtub ka apellatsioonkaebusele lisatud OÜ Steamer Äriregistri kaardilt, mille ringkonnakohus võtab asja juurde). Kuna aga kostja on vaielnud hageja nõudele vastu põhjendusel, et 2011. a ei olnud kostjal M.S. ga sõlmitud töölepingut seetõttu, et M.S. ei soovinud kostjaga 2011. a töölepingut sõlmida, mitte põhjusel, et M.S. l võis perioodil 12. mai kuni 20. juuni 2011 olla leping sõlmitud OÜ Dinotrans õigusjärglasega, s.o OÜ-ga Steamer, leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et ka viimati nimetatud sõiduaruanded tõendavad M.S. töösuhet kostjaga. Asjas ei ole vaidlust

selles, et nii kostja kui ka OÜ Steamer juhatusse kuulub L. Pind, mistõttu olnuks kostjal võimalik juhul, kui M.S. l oli 2011 mais-juunis sõlmitud autojuhi töö tegemiseks leping OÜ-ga Steamer, esitada selle kohta kohtule vastavad tõendid. Kostja ei ole seda teinud, samas hageja on M.S. eksimust transpordifirma nimes apellatsioonkaebuses loogiliselt selgitanud. Kostja on nii hagivastuses kui vastuses apellatsioonkaebusele tuginenud ka asjaolule, et töövaidluskomisjon on M.S. ja kostja vahel lahendatud vaidluses (4.2-1/571) tehtud otsuses märkinud, et poolte vahel ei ole vaidlust, et M.S. asus kostja juures tööle 1. jaanuari 2012 töölepingu nr 122 järgi. Selles osas on maakohus õigesti märkinud, et töövaidluskomisjon ei ole 24. aprilli 2013 otsuse resolutsioonis võtnud seisukohta töösuhte alguse kohta, sest see ei olnud vaidluse esemeks. Töövalduskomisjon lahendas M.S. ja kostja vahelise vaidluse töösuhte lõpetamise seaduslikkuse osas. Kostja viidatud lause töövaidluskomisjoni otsuse kui dokumentaalse tõendi põhjendavas osas ei anna alust asuda seisukohale, et M.S. on nõustunud, et töösuhe kostjaga algas 1. jaanuaril 2012. Arvestades mõlema poole poolt M.S. töötamise kohta esitatud väiteid (sh on kostja hagivastuses selgitanud, et M.S. le andis töökorraldusi kostja (I kd, lk 42)) ning ka töövaidluskomisjoni otsuses (I kd, lk 45-53) välja toodud töötaja poolseid rikkumisi, mis lõpuks said töölepingu tööandja poolse erakorralise ülesütlemise põhjuseks, ei ole kahtlust, et töötaja oli tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kostja korraldas M.S. tööprotsessi, M.S. töötas kostja poolt talle töö tegemiseks antud autoga ning oli kohustatud alluma kostja korraldustele ja juhistele. Töövaidluskomisjoni otsus käsitleb küll M.S. tööd 2012. a, kuid selles osas on ringkonnakohtu arvates asjakohane hageja märkus apellatsioonkaebuses, et kostja ei ole tõendanud ühtegi erinevust M.S. ja kostja vahelistes suhetes 2011. ja 2012. a (v.a töötasu maksmine, mida 2011. a tehti L. Pindi arvelduskonto kaudu). TLS § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult, kuid tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Nõustuda tuleb hageja seisukohaga, et asjaolu, kas kirjalikku töölepingut ei soovinud 2011. a sõlmida M.S. või kostja (või oli nn „mustalt“, st seadusele vastavaid maksukohustusi täitmata töötamine 2011. a mõlema poole soov), ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Oluline on töösuhte olemasolu. Kuivõrd tööandja ei ole millegagi tõendanud, et tema ja M.S. sõlmisid 2011. a M.S. poolt kostjale töö tegemiseks mingi muu lepingu kui töölepingu, on ülaltoodud põhjendustel M.S. ja kostja vaheline töösuhe alates 21. maist 2011 tõendatud.

aluseks on asjaolu, et kostja maksis M.S. le töötasu nii „nagu makstakse tasu Eesti autojuhtidele, kuid Soomes tööülesannete täitmisel oleks pidanud maksma tasu nagu Soome kollektiivleping ette näeb. Nõue, mida loovutatakse ongi nende kahe töötasu vahe, millele lisanduvad viivised“ (I kd, lk 27). Kuna hüvitise saamise nõue tööga kindlustamata aja eest jääb rahuldamata hagejal nõudeõiguse puudumise tõttu, ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta kostja ülejäänud vastuväidete osas (s.o kas hageja esitas nõude õigeaegselt ja kas nõue on osaliselt aegunud).

novembris: 1.-18. november (I kd, lk 81-83), s.o 18 päeva (sh topelttasu ühe riigipühal töötatud päeva (5. november) eest); detsembris M.S. ei töötanud. Kokku töötas M.S. 2011. a kostja juures 157 päeva (hageja on apellatsioonkaebuse lisas 3 toonud 2011. a kohta välja kuude kaupa samasuguse tööpäevade arvu, kuid on päevade liitmisel teinud arvutusvea ja saanud 2011. a tööpäevade arvuks ekslikult 126). Ringkonnakohus leiab, et kohtule esitatud sõiduaruannete järgi oli M.S. 2012. a tööl järgmiselt: jaanuaris: 2.-13. ja 20.-31. jaanuar (I kd, lk 84-87), s.o 24 päeva (sh topelttasu ühe riigipühal töötatud päeva (6. jaanuar) eest; veebruaris: 1.-11. veebruar (I kd, lk 87-88), s.o 11 päeva; märtsis: 3.-31. märts (I kd, lk 89-93, 177-180), s.o 29 päeva; aprillis: 1.-12. aprill (I kd, lk 93-96), s.o 12 päeva (sh hageja taotletud topelttasu ühe riigipühal töötatud päeva eest (Soomes olid riigipühad 6., 8., ja 9. aprill 2012 – http://calendar.retira.eu/public-holidays/finland/2012); mais: 4.-31. mai (I kd, lk 97-101, 204, 205), s.o 28 päeva (sh hageja taotletud topelttasu ühe riigipühal töötatud päeva eest; riigipühad olid 17. ja 27. mai 2012); juunis: 1.-18. juuni (I kd, lk 101-103), s.o 18 päeva; juulis: 21.-31. juuli (I kd, lk 104), s.o 11 päeva (hageja arvestuses toodud 12 tööpäeva sõiduaruandest ei nähtu); augustis: 1.-31. august (I kd, lk 105-110), s.o 31 päeva; septembris: 1.-3. ja 24.-27. september (I kd, lk 110-112), s.o vastavalt hageja taotlusele 7 päeva; oktoobris: 5.-20. oktoober (I kd, lk 113-116), s.o 16 päeva; novembris M.S. ei töötanud; detsembris: 2.-24. detsember (I kd, lk 117-120), s.o 23 päeva (sh topelttasu ühe riigipühal töötatud päeva (6. detsember) eest). Ringkonnakohus märgib, et I kd, lk 119 oleval sõiduaruandel on küll juhi nimi märkimata, kuid selle alusel tehtud töö on mõlemad pooled ja ka maakohus lugenud M.S. tehtud tööks. Seega loeb ka ringkonnakohus nimetatud sõiduaruandel kajastatu M.S. tööks. Seega töötas M.S. 2012. a kokku 210 päeva. Hageja on esitanud nõude 8-tunnisest tööpäevast lähtuvalt. Nagu ülalpool (otsuse p-s 7) märgitud, ei ole vaidlust selles, et Soome veoautoala kollektiivlepingu järgi kohaldamisele kuuluvad tunnihinnad on järgmised: 2011 novembri lõpuni 12,27 eurot, 2011 detsembris ja 2012 jaanuaris 12,47 eurot, 2012 veebruarist septembri lõpuni 12,78 eurot ja alates 2012 oktoobrist 12,82 eurot. Soome veoautoala kollektiivlepingu järgi oli M.S. l õigus saada 2011. a eest töötasu 1256 tunni (157×8) eest 15 411,12 eurot (1256×12,27), millele lisandub lisatasu töö eest kahel pühadepäeval 196,32 eurot (16×12,27), kokku 15 607,44 eurot (15 411,12+196,32). Hageja on kinnitanud, et M.S. sai 2011. a kostjalt tasu 9805,27 eurot (bruto), saamata tasu moodustab seega (15 607,44–9805,27) 5802,17 eurot (bruto). Kuivõrd vaatamata hageja poolt apellatsioonkaebusele lisatud arvestuses „M.S. töö analüüs lähtuvalt tegelikult tehtud tööst“ M.S. töötatud päevade liitmisel tehtud arvutusveale ei ületa ringkonnakohtu saadud summa hageja poolt apellatsioonkaebuses 2011. a eest taotletud tasu, tuleb hageja nõue M.S. l 2011. a eest vähem saadud töötasu saamiseks rahuldada summas 5802,17 eurot (bruto).

2012. a eest oli M.S. l Soome veoautoala kollektiivlepingu järgi õigus saada töötasu 210 päeva, 1680 tunni (8×210) eest, sh: jaanuaris 24 päeva 192 tunni (24×8) eest 2394,24 eurot (192×12,47), lisandub lisatasu töö eest pühadepäeval 99,76 eurot (8×12,47), kokku 2494 eurot (2394,24+99,76); veebruar kuni september 147 päeva 1176 tunni (147×8) eest 15 029,28 eurot (1176×12,78), lisandub lisatasu töö eest kahel pühadepäeval (16×12,78) 204,48 eurot, kokku 15 233,76 eurot (15 029,28+204,48); oktoobri ja detsembri 39 päeva 312 tunni (39×8) eest 3999,84 eurot (312×12,82), lisandub lisatasu töö eest pühadepäeval 102,56 eurot (8×12,82), kokku 4102,40 eurot (3999,84+102,56) (hageja arvestuses on detsembrikuu tasu osas arvutusviga). Kokku oli M.S. l 2012. a õigus saada kostjalt töötasu 21 830,16 eurot (2494+15 233,76+4102,40). Kostja on kinnitanud (sh apellatsioonkaebuse vastuses) hageja väidet, et M.S. sai 2012. a kostjalt tasu 16 080,38 eurot, saamata tasu moodustab seega (21 830,16–16 080,38) 5749,78 eurot. Ülaltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista M.S. l alates 12. maist 2011 kuni 5. veebruarini 2013 kostjalt saamata jäänud töötasu 11 551,95 eurot (sh 2011. a eest 5802,17 eurot + 2012. a eest 5749,78 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.