Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik 21.12.2012 esitas OOO Algoritm (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ Bonell Finance (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja käsunduslepingu täitmiseks üleantu tagastamisena või alternatiivselt alusetu rikastumise sätete alusel 646 687 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja seadusjärgses määras viivise täitmata rahalise kohustuselt alates 24.03.2011 kuni nõude täitmiseni (seisuga 21.12.2012 oli viivise suurus 91 386,62 eurot). Hagiavalduses esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, milles palus arestida kostja arvelduskonto haginõude ulatuses. Hagiavalduse kohaselt olid hagejal lepingulised suhted Ameerika Ühendriikides registreeritud äriühinguga Discount Provider of USA, Inc (Discount). Hageja pidi Discountile tegema makseid. Discounti korraldusel kandis hageja maksed Discountile üle kostja arvelduskonto vahendusel. Kostja tegutses finantseerimisasutusena, kellega Discountil oli sõlmitud leping finantsteenuste osutamiseks. Lepingu järgi kohustus kostja vahendama Discountilt saadud korralduste alusel Discountile tema lepingupartneritelt laekuvaid makseid.

kostja vastu kriminaalasjas nr 1-11-14132 ning kriminaalasjas tehtud otsusega on see jäetud rahuldamata. Maakohtu otsus 30.04.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 646 687 eurot, viivise kuni kohtuotsuse kuulutamiseni summas 109 812,82 eurot ja alates 01.05.2013 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 536 874,18 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei tule tsiviilasja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Kriminaalasjas nr 1-11-14312 esitatud tsiviilhagi ja praeguse hagi puhul ei ole tegemist samade poolte vahel asjaga, mis oleks esitatud sama eseme kohta samal alusel (TsMS § 423 lg 1 p 4). Sama asjaga oleks tegemist siis, kui nii hagi ese kui ka alus oleksid samad. Kriminaalasjas esitas hageja tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks ning Tallinna Ringkonnakohus leidis kriminaalasjas tehtud otsuses, et hageja valis vale hagi aluse (I kd, tl 77). Praegusel juhul on hageja hagi alusena tuginenud käsunduslepingu alusel saadu tagastamise (nõue loovutatud) ja alternatiivselt alusetu rikastumise sätetele (I kd, tl 178). Seega ei ole jõustunud kohtulahendit samal alusel sama hagieseme kohta. Maakohus leidis, et hagejal on õigus VÕS § 626 lg 1 alusel nõuda kostjalt tagasi käsundi täitmiseks kostjale kantud 646 687 eurot. Samuti tuleb viivitamise tõttu maksta viivist. Apellatsioonkaebus 31.05.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palus kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha määruse, millega lõpetatakse tsiviilasja menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Kui kohus asub seisukohale, et menetlust ei saa lõpetada, palus kostja TsMS § 657 lg 1 p-le 2 tuginevalt tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsus vastuolus Eesti õiguskorras kehtiva res judicata põhimõttega ning seeläbi on rikutud TsMS § 428 lg 1 p-i 2 ja § 457 lg-t 1. Kostja jäi maakohtu menetluses esitatud seisukoha juurde, et hagi aluseks olevad asjaolud kattuvad Harju Maakohtu menetluses olnud kriminaalasjas nr 1-11-14132 esitatud tsiviilhagi aluseks olnud asjaoludega. Väljaspool kahtlust on ka tõsiasi, et mõlema viidatud tsiviilhagi ese on sama – põhivõlg 646 687 eurot ja viivis. Viidatud kriminaalasjas esitatud hagi jättis kohus jõustunud otsusega rahuldamata ning seega kuulub kostja hinnangul kohaldamisele TsMS § 428 lg 1 p 2. Maakohtu järeldus, et hagi ei ole esitatud samal alusel, on ilmselgelt väär. Kohus on alusetult keskendunud hageja esitatud hagides antud õiguslikule kvalifikatsioonile, mitte hagi aluseks olevatele asjaoludele endile. TsMS § 363 lg 1 p-s 2 toodust järeldub, et küsimus sellest, kas hagi aluseks olevad asjaolud täidavad mõne kuriteo koosseisu või mitte, ei ole hagi aluse määratlemisel asjakohane. Tegemist on õigusliku hinnanguga hagi aluseks olevatele asjaoludele. Ainuüksi asjaolu, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagis käsitleti hageja nõuet kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudena, tsiviilasjas esitatud hagi on aga rajatud kas lepingulise kahju hüvitamisele või alusetule rikastumisele, ei võimalda lugeda hagisid esitatuks erineval alusel. Faktilistele asjaoludele antav õiguslik hinnang ei puutu hagi aluse määratlemisel asjasse, sest õiguslikku kvalifikatsiooni asjaoludele ei määra mitte hageja, vaid kohus. Maakohus tugines asja lahendamisel asjaolule, et hageja ja kostja sõlmisid 2010. aastal suuliselt koostöölepingud, mis kvalifitseeriti käsunduslepinguks. Maakohus on sellise järelduse tegemisel rikkunud oluliselt TsMS § 436 lg-t 3 ja § 5 lg-t 1. Asjaolu, et hageja ja kostja on sõlminud mingisuguse suulise lepingu, millel on käsunduslepingu tunnused, pole hageja hagi

alusena nimetanud, samuti pole hageja esitanud sellist väidet üheski teises menetlusdokumendis. Kuna hageja sellisele asjaolule ei tuginenud, ei saanud kostja ka avaldada selles küsimuses oma arvamust. Maakohus ei saanud sellises olukorras hakata looma ise hagi aluseks olevaid asjaolusid ja rajada otsust asjaoludele, mida kumbki pool ei ole nimetanud. Asjaoludele, et raha kanti kostja pangakontole Discount Provider of USA, Inc poolt hagejale antud korralduse alusel ning vastav ülekanne oli määratud hageja ja viidatud äriühingu vahelise tehingu täitmisena, milliste üle pooled ei vaidle, ei ole kohus pööranud mingisugust tähelepanu. See on oluline TsMS § 442 lg 8 nõuete rikkumine. On ilmselge, et kui raha kanti üle hageja ja Discount Provider of USA, Inc vahelise lepingu alusel viimase kui võlausaldaja korralduse alusel, siis on kostja sellises võlasuhtes kolmas isik, kellele toimus täitmine. Täitmine kolmandale isikule ei eelda käsunduslepingu olemasolu võlgniku (hageja) ja kolmanda isiku (kostja) vahel ning ainuüksi rahasumma kandmine võlgniku poolt kolmanda isiku kontole ei tekita võlgniku ja kolmanda isiku vahele lepingulist suhet. Järelikult ei oleks kohus asjaolude õigel tuvastamisel saanud teha ebaõiget järeldust, et hageja ja kostja olid sõlminud suulise käsunduslepingu. Tulenevalt eeltoodust jättis kohus alusetult hinnangu andmata ka kostja väidetele selle kohta, et hagejal ei saa olla kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Eelkõige on TsMS § 442 lg 8 rikkumisena käsitletav selle kostja väite tähelepanuta jätmine, et hageja nõude välistab VÕS §-s 1029 sätestatud põhimõte. Maakohus kohaldas hagi rahuldamisel ebaõigesti VÕS § 626 lg-s 1 ja § 189 lg-s 1 sätestatut. Kuivõrd poolte vahel ei olnud sõlmitud käsunduslepingut, siis ei ole VÕS § 626 lg 1 kohaldatav. Lepingu puudumise tõttu ei saanud sellest ka taganeda, mistõttu ei ole kohaldatav ka VÕS § 189 lg 1. Poolte õigussuhte õigel kvalifitseerimisel oleks kohus pidanud kohaldama VÕS §-i 1029. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja jätta menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsus 06.11.2013 otsusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja lõpetas tsiviilasja menetluse. Ringkonnakohus tühistas ka hagi tagamise. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Kassatsioonkaebus 29.11.2013 esitatud kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2013 otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Samuti palus hageja tagastada hagi tagamise tagatise. Riigikohtu määrus 31.03.2014 määrusega asjas nr 3-2-1-16-14 tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2013 otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium ei nõustunud aga ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldusega, mille kohaselt tuleb menetlus praeguses tsiviilasjas lõpetada. Kolleegium leidis, et õiged on ringkonnakohtu järeldused selle kohta, et hageja on nii kriminaalasjas esitatud tsiviilhagis kui ka praeguses hagis tuginenud laiemas mõttes samale tegeliku elu juhtumile, et hageja ja Discount sõlmisid lepingu, mille järgi pidi hageja tegema Discountile kostja vahendusel makseid, et hageja kandis kostja arvelduskontole kokku 646 687 eurot, et kostjal oli kohustus vahendada see raha Discountile ning et leping öeldi üles, millest tulenevalt tuli kostjal raha hagejale tagastada, kuid kostja ei ole seda teinud. Kolleegium oli aga seisukohal, et kriminaalasjas ei tehtud nende eluliste

asjaolude kohta sisulist otsust samade poolte vahel, mis annaks alust kohaldada TsMS § 428 lg 1 p-i 2. Kolleegium märkis täiendavalt, et ringkonnakohtu seisukoht selle kohta, et kriminaalasjas tehti lahend samade poolte vahel, on ekslik ka formaaljuriidiliselt. Kriminaalasjas tehtud otsuse kohaselt loeti kostja kolmandaks isikuks. Pooled tsiviilkohtumenetluses on aga TsMS § 205 lg 1 järgi hageja ja kostja. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 30.04.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja arutamisel ega otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuses kostja kordab vastuses hagiavaldusele esitatud seisukohti ja kõigile neile on maakohus hinnangu andnud. Maakohus leidis põhjendatult, et kriminaalasjas nr 1-11-14312 esitatud tsiviilhagi ja käesoleva hagi puhul ei ole tegemist samade poolte vahel asjaga, mis oleks esitatud sama eseme kohta samal alusel (TsMS § 423 lg 1 p 4). Sama asjaga oleks tegemist siis, kui nii hagi ese kui ka alus oleksid samad. Nimetatud seisukoha õigsust kinnitas ka Riigikohus samas asjas tehtud lahendi nr. 3-2-1-16-14 p-des 12-17. Kolleegium leiab, et põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses toodud väited, mille kohaselt maakohus, tuginedes asja lahendamisel asjaolule, et hageja ja kostja sõlmisid 2010. aastal suuliselt koostöölepingud, mis kvalifitseeriti käsunduslepinguks, on sellise järelduse tegemisel rikkunud oluliselt TsMS § 436 lg-t 3 ja § 5 lg-t 1. Hageja on menetluse kestel tuginenud asjaolule, mille kohaselt oli poolte vahel käsundusleping, mille alusel kahe maksekorraldusega kanti kostja arvele kokku 647 687 eurot, mis tuli üle kanda hageja poolt nimetatud isikule Discount. Hagiavalduse kohaselt tegutses kostja finantsasutusena ning nii ei saa kostja kliendi varaga teha muid tehinguid peale kliendi maksekäsundi täitmise. Neid väiteid ei ole kostja ümber lükanud ega tõendanud, et nimetatud kahe maksekäsundi alusel tehtud maksed kuuluksid muul õiguslikul alusel talle. Kriminaalasjas 1-11-14132 tuvastatud asjaoludega on tõendatud, et käsundisaajana kostja ei olnud käsundiandjale (hagejale) lojaalne ning ei täitnud käsundit käsundiandja juhiste kohaselt käsundiandja parimates huvides. Seega on hagejal õigus VÕS § 626 lg 1 alusel kostjalt käsundi täitmiseks kostjale kantud summa 646 687 eurot tagasi nõuda. Ülaltoodu alusel leidis maakohus põhjendatult, et poolte vahel oli sõlmitud suuline käsundusleping, mida tõendavad ka kaks maksekäsundit, mille alusel kanti raha kostja arvele ja mis tuli edasi kanda Discounti arvele. Vaidlus puudub selles, et kostja käsundit ei täitnud ja vaidlusalust raha Discountile ei kandnud. Kuivõrd maakohus leidis, et poolte vahel on suuline käsundusleping, siis sellega välistas maakohus ka kostja poolt osundatud VÕS § 1029 kohaldamise ega pidanud sellel pikemalt peatuma. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.