2-12-54935/14 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Esitatud asjaolud XXXesitas 21.12.2012 kohtule hagi XXXOÜ vastu. Hagiavalduse kohaselt olid hagejal lepingulised suhted Ameerika Ühendriikides registreeritud äriühinguga XXX, XXX (XXX). Hageja pidi XXX sooritama makseid. XXX korraldusel kandis hageja nõutavad maksed XXX üle kostja arvelduskonto vahendusel. Kostja tegutses finantseerimisasutusena, kellega XXX oli sõlmitud leping finantsteenuste osutamiseks. Lepingu järgi kohustus kostja vahendama vastavalt XXX saadud korraldustele XXX tema lepingupartneritelt laekuvaid makseid. 22.09.2010 kandis hageja kostja arveldusarvele 241 272 eurot ning 23.09.2010.a 405 415 eurot, kokku 646 687 eurot. Seda summat kostja XXX ega tema poolt osundatud isikule vaatamata vastava korralduse saamisele edasi ei toimetanud. Hageja ja XXX jõudis teave, et nimetatud summa on kostja arvelduskontol arestitud Politsei- ja Piirivalveameti Rahapesu Andmebüroo poolt algatatud haldusmenetluse raames, kuivõrd kostja rikkus oluliselt finantseerimisasutustele seadusega esitatavaid nõudeid ning kostjal lasub rahapesu kahtlus. XXX ütles lepingu üles ning palus korduvalt (s.h. ka koos hagejaga) hagejalt saadud rahalised vahendid edastada kas XXX arvelduskontole või tagastada hageja arvelduskontole. Vaatamata asjaolule, et Rahapesu Andmebüroo ei teinud takistusi rahaliste vahendite tagasikandmiseks hagejale, ei täitnud kostja korraldust. Kostja tegi korduvalt katseid saadud rahaliste vahendite edasikandmiseks madala maksumääraga piirkonnas asutatud kolmanda isiku (XXXühingu) XXXLtd. arvelduskontole eesmärgiga nimetatud rahalised vahendid ebaseaduslikult omastada. 28.04.2011 edastas XXX hagejale nendevaheliste lepingute ülesütlemisavalduse. Selle kohaselt ütles XXX pooltevahelised lepingud üles ning loovutas hagejale nõudeõiguse vaidlusalusele summale. Nõudeõiguse loovutamise vastutasuna sai XXX endale ülejäänud hageja poolt tasutud summad. Kostja juhatuse liikmete XXX ja XXX suhtes alustati kriminaalmenetlust. Otsusega mõisteti XXX ja XXX süüdi hagejale kuuluvate rahaliste vahendite omastamise katses. Kostja peab tagastama hagejale lepingu täitmiseks hagejalt saadud rahalised vahendid ja maksma seaduses sätestatud viivist alates rahaliste vahendite tagastamisest keeldumisest. Kostja ei ole lepingu ülesütlemisele kordagi kehtivalt vastu vaielnud. Hageja loeb viivise arvestamise algusajaks 24.03.2011, ehk päeva, mis järgnes päevale, mil XXX katkestas hageja tagasikutse täitmise panga poolt. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista käsunduslepingu täitmiseks üleantu tagastamisena 646 687 eurot, viivise 91 386,62 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 22.12.2012 kuni kohustuse täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Hagi on esitatud tuginedes VÕS § 626 lg 1, kuid hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja ja kostja oleks sõlminud käsunduslepingu, mille alusel saab VÕS § 626 lg 1 sätestatud kohustus tekkida. Kostja on seisukohal, et ta pole hagejaga käsunduslepingut sõlminud ning kuivõrd vastavat lepingulist suhet ei eksisteeri ega ole ka kunagi eksisteerinud, siis ei saa hagejal olla kostja vastu käsunduslepingust tulenevat nõuet. Seega on nii põhinõue kui viivisenõue alusetud. Kostja vaidleb vastu hagi menetlusse võtmisele, kuna hageja on samadele faktilistele asjaoludele tuginedes esitanud sama nõude kostja vastu kriminaalasjas nr 1-11-14132 ning Harju Maakohtu 08.10.2012 otsusega on see jäetud rahuldamata. Sellest tulenevalt taotleb

kostja hagi läbivaatamata jätmist tulenevalt TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel või menetluse lõpetamist TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Kostja esitas 24.04.2013 seisukohas hilinenult täiendavad vastuväited, mille kohaselt hagiavalduse lisana nr 1 esitatud leping ei ole kostja nimel allkirjastatud ning kostja ei ole sellist lepingut kunagi sõlminud. Ka Harju Maakohtu jõustunud otsuses kriminaalasjas nr 111-14132 asus kohus seisukohale, et OÜ XXX ei ole sellist lepingut sõlminud. Kuivõrd lepingut pole sõlmitud, puudub õiguslik tähendus ka XXX, Inc poolt esitatud lepingu ülesütlemisavaldusel. Kostja leiab, et ka hageja alternatiivne alusetust rikastumisest tulenev nõue ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja ei ole hagejalt midagi saanud ilma õigusliku aluseta (VÕS § 1027) - vastupidi, hageja on hagiavalduses kinnitanud, et ta kandis hagi esemega seotud rahasumma kostja pangakontole õiguslikul alusel, milleks oli hageja leping USA äriühinguga XXX, Inc ja selle lepingu täitmine. Hageja ei ole väitnud, et esineksid VÕS § 1028 sätestatud asjaolud, millest tulenevalt on hagejal alus nõuda kostjale ülekantud raha tagastamist. Hagejal ei saa olla alusetust rikastumisest tulenevat nõuet kostja vastu ka põhjusel, et selle välistab VÕS §-is 1029 sätestatud põhimõte. Hageja kandis rahasumma üle VÕS § 1029 tähenduses võlausaldaja - XXX, Inc - korraldusel kolmandale isikule ehk kostjale. VÕS § 1029 näeb ette, et sellisel juhul on üleandjal nõudeõigus üksnes võlausaldaja vastu. Seega saaks hageja esitada alusetust rikastumisest tuleneva nõude vaid XXX, Inc vastu. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud hagiga, kostja vastustega hagile ning menetluses esitatud seisukohtadega, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et XXX hagi XXXOÜ vastu käsunduslepingu täitmiseks saadu tagastamiseks ja viivise väljamõistmiseks, tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle selle üle, et: • Hagejal olid lepingulised suhted Ameerika Ühendiriikides registreeritud äriühinguga XXX, Inc; • Hageja ja XXX, Inc vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi hageja sooritama XXX, Inc makseid kostja arvelduskonto vahendusel; • 22.09.2010 kandis hageja kostja arvelduskontole 241 272 eurot ning 23.09.2010 täiendavalt 405 415 eurot, kokku 646 687 eurot (t.lk 158); • 12.12.2012 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega mõisteti XXX ja XXX süüdi hagejale kuuluvate rahaliste vahendite omastamise katses (t.lk 36-81). Kostja vaidleb hagile vastu ning leiab, et käesolevas hagis esitatud faktilised asjaolud on samad, mis 08.02.2011 kohtule esitatud hagi aluseks (tsiviilhagi kriminaalasjas nr 1-1114132).

Kohus on seisukohal, et kriminaalasjas nr 1-11-14312 esitatud tsiviilhagi ja käesoleva hagi puhul ei ole tegemist samade poolte vahel asjaga, mis oleks esitatud sama eseme kohta samal alusel (TsMS § 423 lg 1 p 4). Sama asjaga oleks tegemist siis, kui nii hagi ese kui ka alus oleksid samad. Kriminaalasjas esitas hageja tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks ning Tallinna Ringkonnakohus leidis, et hageja valis vale hagi aluse (t.lk 77). Käesoleval juhul on hageja hagi alusena tuginenud käsunduslepingu alusel saadu tagastamise (nõue loovutatud) ja alternatiivselt alusetu rikastumise sätetele (t.lk 178). Seega ei kuulu tsiviilasi lõpetamisele TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel, kuna puudub jõustunud kohtulahend samal alusel sama hagieseme üle. Kuivõrd tegemist ei ole samadel asjaoludel esitatud hagiga, siis on asjakohatu kostja viide Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-3-10 ja 3-2-1-148-10. Käsunduslepingust ja väljaandmiskohustus Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 630 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool tähtajatu käsunduslepingu kuni käsundi täitmiseni igal ajal üles öelda. Hageja leiab, et XXX, Inc ja kostja sõlmisid 20.06.2010 teeninduslepingu nr XXX (t.lk 8-16, tõlge lk 17-24). XXX, Inc ütles 07.12.2010 seoses kostja arvelduskonto arestimisega ning kostja võimatusega lepingut täita lepingu üles ning palus korduvalt hagejalt saadud rahalised vahendid edastada kas XXX, Inc arvelduskontole või tagastada hageja arvelduskontole (t.lk 25-26, 28, 30-31, 33; tõlge lk 27, 29, 32, 34). Kostja raha ei tagastanud. 28.04.2011 edastas XXX, Inc hagejale lepingute ülesütlemisavalduse ja loovutas hagejale nõudeõiguse summas 646 687 eurot (t.lk 35). Kostja on 24.04.2013 esitanud hilinenult vastuväite (tegemist ei ole vastusega hagile ega vastuse täiendamisega), et XXX, Inc ja kostja ei ole 20.06.2010 lepingut sõlminud, kuna kostja ei ole nimetatud lepingut allkirjastanud. Kostja viitas ka Harju Maakohtu 08.10.2012 otsusele (kriminaalasjas nr 1-11-1412 lk 23), milles kohus asus seisukohale, et kostja ei ole viidatud lepingut sõlminud. Kohus peab menetlusökonoomilistel kaalutlustel põhjendatuks kostja esitatud väite analüüsimist. Maakohus on viidatud lahendis (t.lk 136-171) leidnud, et nimetatud leping on allkirjastatud üksnes XXX INC poolt ning OÜ XXX poolt seda allkirjastatud ei ole. XXX kinnitas, et tema ei ole sellist lepingut kunagi sõlminud. Kuivõrd lepingul puudub allkiri ja kriminaalasjas puuduvad ka muud vastuvaidlematud ja ümberlükkamatud tõendid, mis kinnitaks, et XXX või keegi teine on OÜ XXX nimel sellise lepingu kirjalikult sõlminud, asub kohus seisukohale, et OÜ XXX ei ole kõnealust lepingut sõlminud (t.lk 158). Kohus leiab, et kuivõrd ka käesolevas menetluses ei ole esitatud täiendavaid tõendeid selle kohta, et XXX Inc ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud käsundusleping ning kostja väidab, et ta lepingut ei ole sõlminud, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et XXX Inc ja kostja vahel sõlmiti 20.06.2010 teenindusleping nr XXX.

Samas leiab kohus, et käesolevas asjas saab lugeda tõendatuks asjaolu, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud käendusleping, mille alusel hageja pidi XXX Inc-le teostama makseid kostja arvelduskonto vahendusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 alusel võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Käsunduslepingu kohustuslikku vormi seadus ei sätesta. Seega võib käsundusleping olla sõlmitud ka suuliselt. Kostja juhatuse liikme XXX kahtlustavana antud ütlustega (t.lk 86) ja Harju Maakohtu otsusest nähtuvate süüdistava XXX ütlustega (t.lk 158) loeb kohus tõendatuks asjaolu, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 2010 suvel koostöölepingud. Kuivõrd kostja seaduslik esindaja XXX on ka kriminaalasjas kinnitanud, et hageja ja kostja vahel sõlmiti koostöölepingud, siis ei oma tähtsust hageja poolt hagiavalduses märgitud kostja varasemad vastuväited selle kohta, et hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu allkiri võib olla võltsitud. Kirjalikku lepingut kohtule esitatud ei ole, kuid kaudseks hageja tahteavalduseks (TsÜS § 68 lg 3) lepingu sõlmimisel saab lugeda ka 22.09.2010 hageja poolt kostja arvelduskontole kantud 241 272 eurot ning 23.09.2010 täiendavalt 405 415 eurot, kokku 646 687 eurot. Seega arvestades hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu tingimusi, s.o kostja (käsundisaaja) kohustust kanda hageja (käsundiandja) poolt kostja arvelduskontole kantud raha (täitma käsundi) kolmandale isikule, saab viidatud lepingut lugeda suuliselt sõlmitud käsunduslepinguks. Kooskõlas VÕS § 626 lõikega 1 peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Vastavalt lõikele 3 ei kuulu nõuded ja vallasasjad, mille käsundisaaja omandab käsundi täitmisel oma nimel kuid käsundiandja arvel, samuti käsundiandja poolt käsundisaajale käsundi täitmiseks üleantud nõuded ja vallasasjad käsundisaaja pankrotivarasse ja neile ei saa pöörata sissenõuet täitemenetluses käsundisaaja vastu. Riigikohus on 31.01.2013 lahendis nr 3-2-1-180-12 punktis 13 leidnud, et käsundisaaja peab igal juhul olema käsundiandjale lojaalne ning täitma käsundi käsundiandja juhiseid arvestades käsundiandja parimates huvides. Seoses kostjal lasuva rahapesukahtlusega, arestis Politsei- ja Piirivalveameti Rahapesu Andmebüroo kostja arvelduskontol 22.09.2010-23.09.2010 hageja poolt kantud 646 687 eurot (t.lk 73; 164-165). Tallinna Ringkonnakohtu otsusega (1-11-14132) on tõendatud asjaolu, et kostja poolt omastamise katseks olnud raha kuulub hagejale (t.lk 75). Otsuse kohaselt ei esine mitte mingisuguseid tõendeid, mis annaksid aluse väita, et XXX kontol olnud rahalised vahendid ei kuulunudki XXX, mistõttu Harju Maakohus on õigesti käsitlenud neid rahasid XXX omandina. Ka Rahapesu Andmebüroo tuvastas oma menetluse käigus, et rahad kuuluvad XXX ja lõpetas oma haldusmenetluse ja tühistas kontole seatud piirangu (t.lk 75, ülevalt alates 12. rida). Seega on tõendatud asjaolu, et hageja kandis kostjale raha ja Rahapesu Andmebüroo arestis nimetatud summa kostja arvelduskontol. Tallinna Ringkonnakohtu (1-11-14132) otsusega on tuvastatud, et 2011 aasta esimestel päevadel, kohe, kui Eestis oli toimunud eurole üleminek avastasid kostja juhatuse liikmed (süüdistatavad) internetipanga kaudu, et vaidlusalusel rahasummal on arestimismärge kadunud ja nad kogunesid 04.01.2011 pangakontorisse, et seda võimalust kiiresti ära kasutada ja rahad omastada. Omastamise realiseerimiseks täitsid süüdistatavad maksekorralduse nimetatud rahade kandmiseks XXX Ltd kontole. Kolleegium leidis, et sellise tegevusega alustasid süüdistatavad vahetult omastamise kuriteokoosseisu elluviivat tegevust. Kuritegu jäi

lõpule viimata põhjusel, et XXX kontol oli selleks ajaks jälle kasutamise piirang peal (t.lk 73 lehe lõpus). Kriminaalasjas 1-11-14132 tuvastatud asjaoludega on tõendatud, et käsundisaaja kostja ei olnud käsundiandjale (hagejale) lojaalne ning ei täitnud käsundit käsundiandja juhiseid arvestades käsundiandja parimates huvides. Seega on hagejal õigus VÕS § 626 lg 1 alusel kostjalt käsundi täitmiseks kostjale kantud summa 646 687 eurot tagasi nõuda. Kooskõlas VÕS § 189 lõikega 1 võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt peab lepingupool, kes asjaoludest tulenevalt peab mõistlikult ette nägema lepingust taganemise võimalikkust, hoolitsema selle eest, et lepingust taganemise korral oleks üleantu tagastamine võimalik. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal hagejale tagastada käsunduslepingu täitmiseks saadud 646687 eurot. Viivis Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise täitmata rahalise kohustuse summa pealt alates 24.03.2011 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määrast (seisuga 21.12.2012 on kumuleerunud viivise suurus 91 386,62 eurot). Kostja ei ole hageja viivisenõudele vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 367 teise lause kohaselt võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja on arvestanud viivise välja kuni hagiavalduse esitamiseni s.o 21.12.2012 seisuga 91386,62 eurot. Seega tuleb kohtul välja arvutada viivis 22.12.2012 kuni 30.04.2013 ja edasi on põhjendatud viivise väljamõistmine protsendina põhinõudest. 22.12.2012 kuni käesoleva hetkeni on seadusjärgne viivisemäär 8 % aastas. Viivist tuleb arvestada tagastamata summalt s.o 646 687 eurolt. Perioodi algus

Eeltoodust tulenevalt võlgneb kostja hagejale viivisena kokku 109 812,82 eurot (18426,20 eurot + 91 386,62 eurot). Viivised hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevas punktis märgitud viivise määrast mõistab kohus hagejalt välja kostja kasuks alates 01.05.2013 viivis põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 646 687 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 536 874,18 eurot (646 687 eurot põhinõude summa - 109 812,82 eurot juba väljamõistetud viivis). Alternatiivnõudest Kohus leiab, et kuna hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele käsunduslepingu alusel saadu tagastamisena, siis menetlusökonoomilistel kaalutlustel ei analüüsi kohus hageja esitatud alternatiivset nõuet alusetu rikastumise sätete alusel. Menetluskulud Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõigetele 1 ja 2 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohus leiab, et kuna kohus rahuldas hagi, siis tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja võib kooskõlas TsMS § 174 lõikega 1 nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hagi tagamise abinõust TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus rahuldas kohtuotsusega hagi, seetõttu tuleb jätta hagi tagamise abinõu muutmata.