N.T. ja M.T. hagi AS Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
1 595 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 4. aprilli 2013.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
N.T. ja M.T. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid (hagejad): N.T. , ik XXXX, elukoht XXXX, Tartu; M.T. , ik XXXX, elukoht samas; Hagejate lepinguline esindaja vandeadv Rene Varul, e-post [email protected] Vastustaja (kostja): AS Swedbank, rk 10060701, asukoht Liivalaia 8, 15040 Tallinn; volitatud esindaja Külli Reinfeld, e-post [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 4. aprilli 2013.a otsus hagi täieliku rahuldamata jätmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada osaliselt N.T. i ja M.T. i hagi AS Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
„1. Rahuldada osaliselt N.T. i ja M.T. i hagi AS Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
2.Sundtäitmine täiteasjades nr 084/2011/48, 084/2011/50, 084/2011/51 ja 084/2011/53 on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks laenulepingu nr XXXX puhul rohkem kui 28 230,86 eurot; laenulepingu nr XXXXpuhul rohkem kui 6 142,88 eurot; laenulepingu nr XXXX puhul rohkem kui 48 213,03 eurot ja laenulepingu nr XXXX puhul rohkem kui 11 416,70 eurot.“
3.Rahuldada N.T. i ja M.T. i apellatsioonkaebus osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud kummagi poole enda kanda.
kantud
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.19. augustil 2011 esitas N.T. ja M.T. hagi AS Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 084/2011/48, 084/2011/50, 084/2011/51 ja 084/2011/53. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja põhivõlgniku, OÜ MNT Äri vahel sõlmitud laenulepingute täitmiseks seatud hüpoteek põhivõlgnikule kuuluvale kinnistule asukohaga XXXX Kallaste. Täiendavaks tagatiseks on hüpoteek kostja kasuks hagejatele kuuluval kinnistul asukohaga XXXX Tartu. OÜ MNT Äri ei ole suutnud pangalt võetud laene tagasi maksta, mistõttu hageja on laenulepingud üles öelnud ja on pöördunud kohtutäituri poole avaldusega laenulepingutest tulenevate kohustuste sundtäitmiseks. Täitur on edastanud hagejatele täitmisteated, mille kohaselt soovitakse pöörata sissenõue ka laenulepingute tagatiseks olevale hagejatele kuuluvale kinnistule asukohaga XXXX Tartu. Hagiavalduse esitamise ajal olid hagejad seisukohal, et sundtäitmine hagejatele kuuluva kinnistu osas on lubamatu seni, kuni ei ole realiseeritud põhivõlgnikule kuuluv kostja kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasi (VÕS § 149 lg 5). Hagi kohtusse esitamise ajal ei olnud kohtutäitur veel müünud põhivõlgnikule kuuluvat kinnistut asukohaga XXXX Kallaste.
27.veebruaril 2013 täiendasid hagejad enda nõuet (kd I tl 206-208). Panga poolt esitatud arvestuste kohaselt ületab põhivõlgnikult nõutav viivis põhivõlga oluliselt. Hagejad vaidlevad vastu ebamõistlikult suure leppetrahvi osas ja taotlevad viivise vähendamist mõistliku määrani. Majanduslikult võimsal pangal ei saa olla sellist ülekaalukat huvi viiviste väljamõistmiseks nõutud ulatuses. Tartu Ringkonnakohtule teises tsiviilasjas esitatud
menetlusabi taotluse ja majandusliku seisundi teatise kohaselt on taotleja perekonna netosissetulek 1 kuu kohta 500 eurot. M. T. saab invaliidsuspensionit 150 eurot kuus. Ainus kinnisvara on aadressil XXXX Tartu asuv kinnistu, pangakonto jääk on 50 eurot. Kohustusteks on XXXX korteriomandi liisingukohustused AS Swedbank Liising ees ja krediitkaardi võlg AS Swedbank ees 1500 eurot. Kohustusi täidetakse M. T. lähedaste abiga. M. T. kuulub sõiduauto Audi 80. Perearsti tõendi kohaselt on M. T. terviseprobleemid, samuti on ta 60 % ulatuses kaotamise kohta. M. T. pangakontole AS-is Swedbank laekub pension 153 eurot, sularaha sissemaksed M. T. enda poolt ning ülekanded M. T. ja N. T. poolt vahetult enne otsekorralduslepingute täitmise kuupäevi.
2.AS Swedbank vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Swedbank AS ja OÜ MNT Äri vahel on sõlmitud neli laenulepingut: nr XXXX, XXXX, XXXX, XXXX. Lisaks on Swedbank AS-i ja VikriCity OÜ vahel sõlmitud laenuleping nr XXXX. Eelnimetatud viie lepingu tagatiseks on hagejatele kuuluvale kinnisasjale Tartus XXXX seatud hüpoteegid Swedbank AS-i kasuks. OÜ MNT Äri ja Swedbank AS vahel sõlmitud laenulepingute tagatiseks oli ka ettevõttele kuulunud kinnisasjale aadressil XXXX Kallaste seatud hüpoteek. OÜ VikriCity kohustusi tagab üksnes hagejatele kuuluv kinnisasi asukohaga XXXX, Tartu, seega juba ainuüksi sel põhjusel oli igati põhjendatud täitemenetluse algatamine XXXX Tartu asuva kinnisasja suhtes. Kuna hagejad ei ole täitnud eelpool nimetatud lepingutest tulenevaid kohustusi, mida tagab XXXX kinnisasi, on täitemenetlus põhjendatud ja puudub igasugune alus kostja vastu esitatud hagi rahuldamiseks. OÜ MNT Äri vara (XXXX Kallaste) müüdi täitemenetluses hinnaga 18 000 eurot, millest arvestati maha kohtutäituri tasud ning Swedbank AS-ile laekus vara müügist 15 991,72 eurot, millest 13 834,44 eurot läks OÜ MNT Äri lepingu nr 04-456445-JI võlgnevuse katteks, millega said nimetatud lepingust tulenevad kohustused täidetud. Ülejäänud 2157,28 eurot läks lepingu nr XXXX põhiosa võlgnevuse katteks. Ülejäänud kohustused on täitmata: laenulepingu nr XXXX põhiosa 28 230,86 eurot, intressivõlg 817,51 eurot ja põhiosa viivis 31 029,44 eurot; laenulepingu nr XXXXpõhiosa 6 142,88 eurot, intressivõlg 24,32 eurot ja põhiosa viivis 7 899,49 eurot; laenulepingu nr XXXX põhiosa 48 213,03 eurot, intressivõlg 1 380,85 eurot, sissenõudekulud 25,56 eurot ja põhiosa viivis 48 985,89 eurot; laenulepingu nr XXXX põhiosa 11 416,70 eurot, põhiosa viivis 14 025,14 eurot. Ei esine ühtegi alust Tartus XXXX asuva kinnisasja suhtes läbi viidava täitemenetluse lõpetamiseks ning hagi on kostja hinnangul kohtusse esitatud üksnes täitemenetluse venitamiseks. Kostja vaidles vastu viivise vähendamise nõudele. Viivised on suurenenud ainult hagejate tegevuse tulemusena. Hagejad on põhjendamatult takistanud täitemenetluse läbiviimist. Lisaks on hagejad OÜ MNT Äri juhatuse liikmed, kes ei ole omalt poolt midagi ette võtnud äriühingu lepinguliste kohustuste tähtajaliseks täitmiseks. Hagejad ei ole ka märkinud, milline on mõistlik viivis. Hagejate majanduslik olukord ei ole nii halb, nagu nad püüavad näidata. Menetlusabi taotlus on täidetud puudulikult, hagejate tegelikud sissetulekud ja sissetulekute allikad on märkimata. Kostja on seisukohal, et peres liigub ilmselt rohkem sularaha. Hageja M. T. on osalenud XXXX kinnistu enampakkumisel läbi pojale kuuluva äriühingu M.T.M. Fortun. Tartu Ringkonnakohus on esitatud menetlusabi taotluse kohta 08.10.2012 kohtumääruses märkinud, et M. T. ei ole toonud majandusliku seisundi teatises üksikasjalikult ja tõeselt välja andmeid oma majandusliku seisundi kohta.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 4. aprilli 2013 otsusega jättis kohus hagi rahuldamata, kuid vähendas sundtäitmise käigus sissenõutavate summade suurust selliselt, et põhivõlalt arvestatud viivis ei ületa põhivõla suurust. Maakohtu põhjenduste kohaselt: 1) on AS-i Swedbank avalduse alusel hagejatele N. T. ja M. T. kuuluva kinnisasja sundvõõrandamiseks algatatud täitemenetlus seaduslik ja põhjendatud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et N. ja M. T. kuuluv kinnisasi registriosa numbriga XXXX, asukohaga XXXX Tartu linnas, on koormatud hüpoteekidega AS Hansapank (käesoleva ajal AS Swedbank) kasuks. Hüpoteegid on kinnistusraamatusse kantud 29.04.2004, 10.09.2007 ja 20.06.2008 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu alusel, mille kohaselt on hagejatele kuuluvale kinnistule seatud hüpoteegiga tagatud AS Swedbank kõik nõuded OÜ MNT Äri ja/või VikriCity OÜ vastu. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et nimetatud äriühingud ei ole kohaselt täitnud AS-iga Swedbank sõlmitud laenulepingutest (kd I tl 8-14) tulenevaid kohustusi. Kohtumenetluse ajal on realiseeritud OÜ-le MNT Äri kuulunud kinnistu, mille eest saadud raha ei kata võlausaldaja kõiki nõudeid. Seega on võlausaldajal õigus nõuda täiendava tagatise sundmüüki. OÜ VikriCity ei ole andnud võlausaldajale muud tagatist, kui ainult hagejatele kuuluvale kinnisasjale hüpoteegi seadmine. Järelikult on põhjendamatu hagejate nõue neile kuuluva kinnisasja suhtes toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks; 2) on hagejate viivise vähendamise nõue osaliselt põhjendatud tulenevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja Riigikohtu seisukohast 26.10.2010 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-87-10 p-s 12. Sundtäitmisele kuuluvatelt nõuetelt arvutatud viivist vähendab kohus põhivõlani järgmiselt: laenulepingu nr XXXX põhiosa on 28 230,86 eurot, põhiosa viivis tuleb vähendada 28 230,86 euroni; laenulepingu nr XXXXpõhiosa on 6 142,88 eurot, põhiosa viivis tuleb vähendada 6 142,88 euroni; laenulepingu nr XXXX põhiosa on 48 213,03 eurot, põhiosa viivis tuleb vähendada 48 213,03 euroni; laenulepingu nr XXXX põhiosa on 11 416,70 eurot, põhiosa viivis tuleb vähendada 11 416,70 euroni; 3) ei ole hagejad tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust vähendada viivist alla põhivõla suuruse (võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust ja lepingupoole majanduslikku seisundit, VÕS § 162). Hagejad ei ole ka esitanud taotlust viivise määra kohta, mida võlgnik peab mõistlikuks temasse puutuvate konkreetsete asjaolude tõttu. Hagejad ei ole tõendanud, et nad on hakanud tasuma põhivõlgnike poolt tasumata jäänud laenukohustusi ükskõik millises mõistlikus ulatuses, mille alusel kohus saaks võtta seisukoha, et hagejad on teinud kõik võimaliku võlausaldaja nõuete täitmiseks. Samuti ei ole hagejad tõendanud kohtule selgelt ja läbipaistvalt enda majanduslikku olukorda. Hageja M. T. ei osalenud 05.03.2013 kohtuistungil. Esindaja kinnitusel viibis M. T. sellel päeval Ukrainas. Ukraina reisi asjaolusid ja eesmärki ole kohtule tõendatud. Küll aga näitab see asjaolu ja vandeadvokaadi palkamine kohtuistungil osalemiseks, et M. T. on muid sissetulekuid lisaks tema invaliidsuspensionile. Samale asjaolule viitavad M. T. poolt esitatud pangakontost nähtuvad regulaarsed sularaha sissemaksed. Nende päritolu kohta on M. T. enda majandusliku seisundi teatises üldsõnaliselt märkinud, et tegemist on lähisugulaste abiga. Kes sugulastest ja millises ulatuses hagejaid rahaliselt toetab, ei ole kohtule teada. N. T. majandusliku olukorra kohta ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit. Küll aga on N. T. teinud rahalisi ülekandeid M. T. pangakontole. Kostja on viidanud M. T. seotusele oma poja äriühinguga, kes ostis OÜ-le MNT Äri kuulunud kinnistu XXXX Kallaste avalikul enampakkumisel. Seda väidet tõendab pangakonto väljavõte, mille kohaselt kohtutäitur O. Kutšmei on M. T. tagastanud enampakkumise XXXX Kallaste tagatisraha, mis oli tasutud M.T.M. Fortun eest summas 2 100 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.N.T. ja M.T. esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 4. aprilli 2013 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei nõustu apellandid maakohtu põhjendustega, et hagejad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et nad on hakanud tasuma põhivõlgnike poolt tasumata jäänud võlakohustusi. Apellandid ei ole kohustatud lepingupooled, vaid nende vastutus tuleneb sellest, et nad on pantinud oma kodukinnistu äriühingute võetud laenude tagatisena. Apellantide kinnistule on pööratud sissenõue siis, kui laenulepingud olid juba üles öeldud ja kogunenud oluline viivis. Apellandid ei ole süüdi laenude mittetasumises ja nõude tekkimises. Pärast sundtäitmise alustamist ei olnud apellantidel enam mõttekas püüda laenusid ise tasuda, sest pangal on sellises olukorras õigus arvestada kõik tasutu viiviste katteks ja perspektiivis nõue ei vähenegi. Apellantidel ei olnud enam ka vahendeid selliste kohustuste täitmiseks. Kohustusi on vähendatud kinnistu Aia tn 6, Kallaste sundmüügi arvelt. Apellantidel oli õigus VÕS § 159 lg 5 ja AÕS § 351 alusel keelduda panga nõudmisest alluda sundtäitmisele endale kuuluva kinnistu arvelt; 2) ei nõustu apellandid maakohtu põhjendustega, et hagejad ei ole tõendanud selgelt ja läbipaistvalt enda majanduslikku olukorda. Kohtu arutlused Ukraina reisi asjaolude ja eesmärgi kohta ei ole asjakohased. Ka advokaadi palkamine ei näita apellantide head majanduslikku olukorda. Apellandid on korduvalt viidanud, et nad saavad teatud finantsabi oma sugulastelt (nt lastelt), kuid see ei tähenda regulaarseid sissetulekuid. Hagejatel on võimatu tõendada rahalise toetuse saamist sularahas; 3) ei ole maakohus arvestanud arstitõendi ja arstliku ekspertiisikomisjoni otsusega apellant M. T. tervisliku seisundi ja osalise töövõimetuse kohta, samuti muude tõenditega, mille kohaselt puuduvad apellantidel püsivad sissetulekud. Tartu Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-11-31080 võimaldanud varasemalt apellandile menetlusabi, mis tähendab seda, et kohus on juba andnud hinnangu apellandi majanduslikule võimekusele. Samuti ei ole maakohus arvestanud ka asjaoluga, et Tartu Maakohtu 19.06.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-31080 on mõistetud apellant M. T. VAO välja 14 124,33 eurot, mida apellant ei ole suutnud siiani tasuda ja milline lahend on esitatud kohtutäiturile täitmiseks. See näitab veenvalt apellandi finantsilist võimetust mistahes kohustusi täita; 4) ei ole millegagi põhjendatud, et panga viivisenõue jääks kõigi nelja laenulepingu puhul võrdseks põhinõuetega, ulatudes seega ca 94 000 euroni. Apellandid peavad sellisele viivisenõudele allumist ebaõiglaseks ja soovivad, et ringkonnakohus muudaks maakohtu seisukohta ja vähendaks viiviseid mõistliku suuruseni, milleks saab pidada nt seadusliku viivise määra järgi arvestatud viiviseid; 5) ei ole maakohtu otsuse resolutsioon arusaadav – ühest küljest jäetakse hagi rahuldamata, kuid teisest küljest vähendatakse viivist võrdseks põhinõuetega. Apellandid on arvamusel, et kohus oleks selles osas pidanud hagi vähemalt osaliselt rahuldama, sest panga poolt sundtäitmisele esitatud nõuet on kohus vähendanud, seega tunnistanud viivise vähendatud osas panga nõude lubamatust. Hagi osalisest rahuldamisest oleks kohus pidanud lähtuma menetluskulude jaotamisel. Samuti ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel arvestanud sellega, et kostja taotles ebaõnnestunult aegumise kohaldamist ja vaheotsuse tegemist ja sellega seonduvad kulud peaks kandma kostja.
5.AS Swedbank vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt:
1) oli vastustajal õigus viia läbi täitemenetlus XXXX Tartu asuva vara osas, sest hüpoteegiga on tagatud kõik vastustaja nõuded OÜ MNT Äri ja/või VikriCity OÜ vastu. Seejuures VikriCity OÜ kohustusi tagab üksnes apellantide varale (XXXX Tartus) seatud hüpoteek. Sundtäitmise õigus oli vastustajal ka siis, kui OÜ MNT Äri kohustusi taganud teine vara (asukohaga XXXX Kallaste) oli veel realiseerimata, sest teine vara ei taganud VikriCity OÜ kohustusi. Kuna XXXX Kallaste asuva vara müük ei katnud kõiki OÜ MNT Äri kohustusi vastustaja ees, siis ka sel põhjusel on sundtäitmine apellantidele kuuluva vara (XXXX Tartus) osas põhjendatud, vajalik ja lubatud; 2) ei muuda sundtäitmise lubatavust ka asjaolu, et maakohus vähendas sundtäitmise käigus sissenõutavat viivist. Juhul kui täitemenetluse sissenõudja peaks täitemenetluses nõudma lubatud summast suuremat summat, saaks asuda seisukohale, et põhjendatud osa ületavas osas on sundtäitmine lubamatu. Antud juhul selliseid asjaolusid ei esine ja seega on sundtäitmine lubatud, st vastustajal on õigus müüa vaidlusalune vara läbi täitemenetluse oma nõuete katteks. Järelikult puudusid alused hagi rahuldamiseks ja puudub alus ka apellatsioonkaebuse rahuldamiseks; 3) kuna apellandid ei taganud laenulepingute kohast täitmist, on ka viivise võlgnevus tekkinud nende endi tegevuse/tegevusetuse tulemusena ja seetõttu puuduvad igasugused alused viivise nõuete täiendavaks vähendamiseks. Kuna apellandid on OÜ MNT Äri juhatuse liikmed ning osanikud, vastutavad nad ettevõtte tegevuse eest ja just nende võimuses on/oli OÜ MNT Äri lepinguliste kohustuste täitmine. Järelikult on viivise võlgnevus tekkinud apellantide endi tegevuse/tegevusetuse tulemusena. Vältimaks viivise tekkimist ja nendele kuuluva vara sundrealiseerimist, oli neil võimalus ja põhjendatud huvi täita ka VikriCity OÜ kohustusi, kui viimane neid ise ei täitnud; 4) on apellantide väide, et pärast täitemenetluse algatamist ei olnud apellantidel mõttekas püüda laenusid ise tasuda, ilmselges vastuolus esitatud hagiga ning eesmärgiga vältida neile kuuluva vara müüki. Võlgnevuse tasumisega oleks apellandid saanud vältida vara müüki. Samuti oleksid apellandid saanud taotleda mõnest teisest krediidiasutusest abi võlgnevuste tasumiseks, et vältida vara sundmüüki. Nimetatud abinõu ega muid meetmeid ei ole apellandid pidanud aga vajalikuks kasutusele võtta selleks, et vältida neile kuuluva vara müüki. Järelikult on korrektne maakohtu seisukoht, et apellandid ei ole teinud midagi selleks, et võlgnevust tasuda. Lepingu tagatiseks olnud vara müügist saadud summat ei ole vastustajale tasunud apellandid, vaid summa saadi tagatisvara müügist. Apellantidel ei olnud õigust keelduda panga nõudmisest alluda kohesele sundtäitmisele neile kuuluva vara arvel. Järelikult on asjakohane kohtu etteheide selle osas, et apellandid ei ole võlgnevusi vähendama asunud; 5) ei ole apellandid selgelt ja läbipaistvalt tõendanud enda majanduslikku olukorda. Reisimisele Ukrainasse kulus ilmselgelt rahalisi vahendeid, seega on asjakohane kohtu arutlus reisi asjaolude kohta. Reisimise võimalikkus näitab, et apellantide majanduslik olukord ei ole nii halb, nagu nad väidavad ning ilmselgelt omavad apellandid sissetulekuid allikatest, millest vastustajat ning kohtuid teavitatud ei ole. Väljamõistetud summade tasumise kohustuse täitmise võimetus ei näita automaatselt tema finantsilist võimetust, vaid see võib näidata ka isiku suhtumist enda kohustuste täitmisse. Ei ole välistatud, et kohustused on täitmata seetõttu, et vastutav isik ei soovi neid täita; 6) ei ole apellandid põhjendanud ega tõendanud nõuet vähendada viivist mõistliku suuruseni. Samuti ei ole apellandid esitanud taotlust viivise määra kohta, mida apellandid peavad mõistlikuks. Viivise täiendavaks vähendamiseks alused puuduvad. OÜ MNT Äri eest on viivise määra kokkulepped vastustajaga sõlminud apellant II, kes pidi juba lepingute sõlmimisel sellise viivise määraga arvestama. Kuna apellant I on samuti ettevõtte juhatuse
liige ja osanik, siis oli ka tema sellisest kokkuleppest teadlik ja pidi sellega arvestama. On pahatahtlik hakata aastaid pärast lepingute sõlmimist vaidlustama apellantide enda poolt aktsepteeritud viivise määra. Vastustaja on seisukohal, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahel kokku lepitud viivise määr 0,15% päevas ei ole ebamõistlikult suur. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada; 7) ei nõustu vastutaja ka apellantide vastuväidetega maakohtu otsuse resolutsiooni osas. Korrektne on, et hoolimata viivise vähendamisest on kohus jätnud hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata, sest sundtäitmine on antud juhul lubatav. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, on põhjendatud, et kõik menetluskulud jättis kohus apellantide kanda. Võrreldes sundtäitmisel olevate nõuete kogusummaga ei ole viivise vähendamine märkimisväärne.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, milles maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab osaliselt N. T. ja M. T. hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Sundtäitmine on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui on iga laenulepingu järgne põhivõlgnevus. Kohtuotsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 (maakohtu otsuses nummerdamata) tuleb sõnastada järgmiselt: „1. Rahuldada osaliselt N.T. i ja M.T. i hagi AS Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
2.Sundtäitmine täiteasjades nr 084/2011/48, 084/2011/50, 084/2011/51 ja 084/2011/53 on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks laenulepingu nr XXXX puhul rohkem kui 28 230,86 eurot; laenulepingu nr XXXXpuhul rohkem kui 6 142,88 eurot; laenulepingu nr XXXX puhul rohkem kui 48 213,03 eurot ja laenulepingu nr XXXX puhul rohkem kui 11 416,70 eurot.“
7.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on hagi esitatud sundtäitmise täies ulatuses lubamatuks tunnistamiseks, millise nõude jättis maakohus oma otsusega rahuldamata, kuigi vähendas sundtäitmise käigus sissenõutava viivise suurust iga laenulepingu puhul vastava põhivõla suuruseni. Apellatsioonkaebuses on taotletud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi (täielikult) rahuldada. Samas tuleneb apellatsioonkaebuse põhjendustest, et apellatsioonimenetluses peavad apellandid sundtäitmist sisuliselt lubamatuks üksnes selles osas, mis puudutab apellantide poolt sissenõudjale (AS-le Swedbank) täitemenetluse käigus tasumisele kuuluvate viiviste suurust. Apellandid paluvad vähendada viiviseid mõistliku suuruseni. Käesolevas menetlusstaadiumis ei ole vaidlust Swedbank AS-i põhinõuete suuruse ja nõuete arvestuse üle, samuti asjaolu üle, et sissenõudjal on õigus pöörata oma sissenõue hagejatele (apellantidele) kuuluvale kinnistule Tartus XXXX, mis on koormatud hüpoteekidega Swedbank AS-i kasuks. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et Swedbank AS-i nõuded on muutunud sissenõutavaks. Seetõttu puudub alus tunnistada sundtäitmist täies ulatuses lubamatuks ning keelata kinnisasja aresti ja müüki (vt ka Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13 p 16).
8.Ringkonnakohus märgib, et hagejad (apellandid) on esitanud viivise vähendamise nõude alles pärast seda, kui algselt esiletoodud alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks oli sisuliselt ära langenud. Hagiavalduses (esitatud 19.08.2011.a) tuginesid hagejad asjaolule, et põhivõlgniku OÜ MNT Äri varale (kinnistu XXXX Kallastel) oli sissenõudja kasuks seatud hüpoteek, millele ei olnud sissenõuet pööratud. Põhivõlgnikule kuulunud kinnisasi on müüdud 23.08.2012.a toimunud enampakkumisel, millega langes ära hagejate esialgne vastuväide sundtäitmisele. Alles oma 27.02.2013.a avalduses on hagejad täiendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid väidetega, et laenulepingutelt arvestatud viivised on liiga suured, ning taotlesid viiviste vähendamist mõistliku määrani.
9.Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-162-12 märgitule võib üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks TMS § 221 lg 1 alusel esitatava hagi põhjendamisel olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on viiviste vähendamisel õigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme ning apellatsioonkaebuses väidetu ei anna alust viiviste täiendavaks vähendamiseks. Viivise vähendamisel on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (RKTKo 3-2-1-162-12 p 20). Ringkonnakohtu arvates puudub käesoleval juhul alus heita maakohtule ette diskretsiooni piiride ületamist.
10.Oma 27.02.2013.a hagi täiendamise avalduses viitasid hagejad asjaolule, et mitme laenulepingu puhul on viivist arvestatud rohkem või võrdselt põhivõlgnevusega, mida hagejad ei pidanud põhjendatuks. Hagejad palusid vähendada viivist mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus on oma otsuses hagejate taotlust viivise vähendamiseks piisava põhjalikkusega analüüsinud ja leidnud, et seaduste ja kohtupraktika põhjal tuleb viiviseid vähendada põhivõlgnevuse suuruseni. Kohus on ka märkinud, et viivise vähendamiseks alla põhivõla suuruse tulnuks seaduses sätestatud asjaolusid tõendada võlgnikul. Samuti tulnuks võlgnikul esitada taotlus tema poolt mõistlikuks peetava viivise määra kohta, mida hagejad käesoleval juhul ei teinud. Muuhulgas ei viidanud hagejad oma maakohtule esitatud 27.02.2013.a seisukohtades soovile lugeda mõistlikuks viivise määraks VÕS §-de 113 ja 94 koostoimes kujunev seadusjärgne viivisemäär. Maakohus märkis ühtlasi, et hagejad ei ole tõendanud VÕS §-s 162 sätestatud asjaolusid viivise vähendamiseks, sh võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust ja hagejate endi majanduslikku seisundit. Ringkonnakohus märgib, et sõltumata asjaolust, et hagejad ei olnud võlasuhte pooleks lepingutes, mille täitmata jätmise tõttu tekkisid OÜ MNT Äri ja VikriCity OÜ võlgnevused, tuli neil esile tuua asjaolud, mis andnuksid alust vähendada viivist alla põhivõla suuruse.
11.Eeltoodust lähtudes on maakohus teostanud diskretsiooniõigust korrektselt ja ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et alus puudub viiviste täiendavaks vähendamiseks. Maakohtu seisukohad ja tõendamiskoormise jaotus on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (RKTKo 3-2-1-162-12 p 20), mille kohaselt lasus viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus käesoleval juhul hagejatel, kes taotlesid viivise vähendamist. Võlausaldajal (kostjal) tulnuks tõendada põhivõlgnevust ületava viivisenõude puhul vastava kahju olemasolu, kuid sellekohane vajadus on ära langenud seoses viivise vähendamisega põhivõla suuruseni.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt antud hinnanguga hagejate (apellantide) majanduslikule seisundile, mille kohaselt ei ole hagejad avaldanud kohtule oma varalise seisundi kohta täielikke ja läbipaistvaid andmeid ning alust on arvata, et hagejatel on muid märkimisväärseid (sh sugulastelt ja nendega seotud äriühingutelt pärinevaid) sissetulekuid lisaks pensionile. Apellandid ei ole põhistanud, et nende varaline seisund oleks niisugune, mis tingiks viivise vähendamise alla põhivõla suuruse. Teises tsiviilasjas apellantidele menetlusabi andmine ei ole niisugune asjaolu, mis viitaks võimetusele täita igasuguseid rahalisi kohustusi. Sissenõudja esitatud arvestuste kohaselt, mida hagejad ei ole vaidlustanud, on põhivõlgnevuse suurus nelja laenulepingu järgi (lepingud nr XXXX, XXXX, XXXX ja XXXX) kokku 94 003,21 eurot ja samas summas kuulub tasumisele ka viivis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhivõla suurusele vastava viivisevõlgnevuse näol tegemist objektiivselt sedavõrd äärmuslikult suure summaga, et viivist tuleks vähendada alla põhivõla suuruse ainuüksi sellel alusel. Tähtsust omab muuhulgas asjaolu, et hagejad olid ja on isiklikult seotud äriühingutega VikryCity OÜ ja OÜ MNT Äri, millised said AS-lt Swedbank laenu ja mille mittetäitmise tagajärjel on tekkinud ka võlgnevused, sh viivisenõuded.
13.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus küsimust, kas olukorras, kus maakohus vähendas võlgnike taotlusel viiviseid põhivõla suuruseni, oli põhjendatud jätta hagi rahuldamata (s.o mitte tunnistada sundtäitmist ka osaliselt lubamatuks). Tsiviilasja materjalidest selgub, et täitemenetluse alustamise aja seisuga 10.01.2011.a (võlausaldaja täitmisavaldus t I kd lk 32-33 ja kohtutäituri täitmisteated võlgnikele t I kd lk 40-47) ei ületanud viivised ühegi laenulepingu puhul põhivõlgnevuste suurust. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on kohtule esitatud 19.08.2011.a. Nähtuvalt kostja (sissenõudja) esitatud võlgnevuse arvestusest (t I kd alates lk 137) ning arvestades laenulepingutes sätestatud viivisemäära 0,15 % päevas (54,75 % aastas) on võimalik teha järeldus, et ühegi lepingu puhul ei ületanud viivise võlgnevus 19.08.2011.a seisuga põhivõlgnevust. Ringkonnakohtu arvestuste kohaselt: 1) lepingu nr XXXX puhul (põhivõlg 11 416,70 €) oli hagi esitamise ajaks viivise võlgnevus 6576,02 € ja see ületas põhivõla suuruse alles 01.06.2012.a seisuga; 2) lepingu nr XXXX puhul (põhivõlg 28 230,86 €) oli viivise võlgnevus hagi esitamise ajaks 17 870,13 € ja see ületas põhivõla suuruse alles 20.04.2012.a seisuga; 3) lepingu nr XXXX puhul (põhivõlg 6 142,88 €) oli viivise võlgnevus hagi esitamise ajaks 3989,80 € ja see ületas põhivõla suuruse alles 09.04.2012.a seisuga; 4) lepingu nr XXXX puhul (põhivõlg 48 213,03) oli viivise võlgnevus hagi esitamise ajaks 32 037,56 € ja see ületas põhivõla suuruse alles 01.04.2012.a seisuga; Eeltoodust nähtuvalt on viiviste võlgnevus suures osas kujunenud täitemenetluse ja sellele järgnenud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagimenetluse kestel.
14.Ringkonnakohus leiab, et võlgnikel oli sellele vaatamata õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka n-ö ennetavalt (s.o olukorras, kus viiviste võlgnevus ei olnud veel kasvanud põhinõude suuruseni, kuid oli alust arvata, et sissenõudja soovib saada ka põhinõuet ületavat viivist). Võlgniku niisugust õigust saab põhjendatuks pidada mh olukorras, kus ei ole teada, missuguse aja jooksul ja missuguse tulemiga õnnestub realiseerida tagatiseks olev kinnisvara. Ringkonnakohtu arvates on maakohus käesoleval juhul ebaõigesti formuleerinud viiviste vähendamise. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul ei ole tegemist võlgnevuse (sh kõrvalnõuete) suuruse ümberkujundamisega, vaid kohus teeb pooltevahelisest võlasuhtest lähtudes kindlaks, missuguses ulatuses on sundtäitmine lubatav.
Seega olukorras, kus kohus leidis, et sundtäitmine on viivisenõuete puhul lubamatu osas, milles viivised ületavad laenulepingutest tulenevaid põhinõudeid, kuulus hagi osaliselt rahuldamisele.
15.TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta kummagi poole enda kanda (TsMS § 163 lg 1 kolmas alternatiiv). Kolleegium ei pea põhjendatuks menetluskulude võrdset jaotamist poolte vahel (TsMS § 163 lg 1 esimene alternatiiv) ega menetluskulude jaotamist võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (teine alternatiiv). Hagi rahuldamise võrdelist ulatust ei ole käesoleva vaidluse olemuse tõttu võimalik kindlaks määrata, arvestades muuhulgas, et hagi rahuldamise tinginud asjaolu (viiviste võlgnevuse kasv üle põhinõude suuruse) on realiseerunud hagi menetlemise vältel. Menetlusosaline võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.