Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

ASJAOLUD

on, et M. Kippasto tegi tööd tööandja kasuks ka lapsehoolduspuhkuse ajal, mida kinnitavad tunnistaja L.Ri ütlused. Seega tuleb keskmise töötasu arvestamise aluseks võtta Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määruse nr 91 § 2 lg-te 1, 2 järgi need kuus kuud, mil M. Kippasto on OÜ-s Catwees töötanud ja mille eest töötasu saanud, st 2008 november ja detsember ning 2009 jaanuar, veebruar, märts, detsember. M. Kippasto kuue kuu brutokuupalk on kokku 82 963,35 krooni, tööpäevi oli kuue kuu peale kokku 96. Seega on keskmine tööpäevatasu 864,20 krooni (82 963,35/96). Kuna antud perioodi kalendaarne tööpäevade arv on ühes kuus 20,5, on keskmine kuutasu 17 716,10 krooni (20,5 * 864,20). Seega on hagejal õigus TLS § 109 lg 1 alusel hüvitisele kolme keskmise kuupalga ulatuses summas 53 148,30 krooni (3 * 17 716,10). Kuna 37 273,26 krooni on tööandja tasunud, on M. Kippastol õigus saada saamata jäänud hüvitise vahe 15 875,04 krooni (1014,60 eurot). Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määruse nr 91 § 2 lg-t 3 ei saa arvesse võtta, samuti ei tule kohaldamisele ringkonnakohtu viidatud § 2 lg 4. Kuna saamata jäänud töötasu suureneb 335,88 euro võrra, tuleb teha ümberarvestus ka puhkusetasu osas. Puhkusetasu suureneb ümberarvestuse tõttu Vabariigi Valitsuse määruse nr 91 § 4 alusel 434 krooni (27,74 eurot). Samas tuleb teha puhkusetasu ümberarvestus, arvestades töötaja eelneva kuue kuu töötasu. Kuna töötaja kuue kuu brutokuupalk on kokku 82 963,35 krooni, on keskmine kalendripäevatasu 605,57 krooni (82 963,35 / 137). Puhkusetasu on hagejal õigus saada 14 päeva eest 8478,01 krooni. Tööandja on tasunud 6164 krooni, vahe on seega 2314,01 krooni (147,89 eurot). M. Kippasto leidis, et puhkusetasu nõue on riigilõivuvaba.

lapsehoolduspuhkusel olles kostja asukohas, kuid töölepingust tulenevaid töökohustusi ei ole ta sel ajal täitnud. 2010 jaanuari palgateatise kohaselt tasus OÜ Catwees M. Kippastole hüvitist etteteatamata aja eest 40 625 krooni, s.o 2596,41 eurot (bruto). Hüvitise arvutamisel võttis OÜ Catwees ekslikult aluseks keskmise päevatasu 990,85 krooni (periood oktoober 2008 – märts 2009), mistõttu ta maksis hüvitist ekslikult suuremas summas. Hüvitise suurus oleks pidanud olema 24 848,84 krooni (12 424,42 * 2). Seega on OÜ Catwees tasunud M. Kippastole ekslikult rohkem 15 776,15 krooni, mille saamiseks puudus M. Kippastol mistahes õiguslik alus. Töösuhte lõpetamine M. Kippastoga TLS § 89 lg 1 alusel on tunnistatud tühiseks ning kuna M. Kippasto ei soovinud töösuhet jätkata, lõpetati töösuhe temaga TLS § 107 lg 2 alusel alates

MAAKOHTU LAHEND

ja OÜ Catwees kanda 20%; jätta riigilõiv vastuhagilt M. Kippasto kanda; muud poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohus mõistus välja riigilõivu puhkusehüvitise nõudelt M. Kippastolt 63 eurot ja OÜ-lt Catwees 12 eurot riigi kasuks. Otsuses märgitu kohaselt on pooltevahelises vaidluses lahendamata järgmised nõuded:  M. Kippasto nõue OÜ Catwees vastu täiendava töötasu 5255,35 krooni (335,88 euro) väljamõistmiseks;  M. Kippasto nõue OÜ-lt Catwees täiendava hüvitise 15 875,04 krooni (1014,60 euro) väljamõistmiseks TLS § 109 alusel tulenevalt sellest, et keskmine töötasu on töövaidluskomisjonis aluseks võetust suurem;  M. Kippasto nõue OÜ Catwees vastu täiendava puhkusetasu 2314,01 krooni (147,89 euro) väljamõistmiseks;  OÜ Catwees nõue M. Kippasto vastu alusetult makstud 35 432,04 krooni (2265,50 euro) väljamõistmine. Maakohus leidis, et M. Kippasto täiendava töötasu 5255,35 krooni nõue tuleb rahuldada. Kohus ei nõustunud kostjaga, et poolte vahel oli kokkulepe, et töötaja kohustub töötama kokkulepitud tööajal, kuid tasu saab mitte töötatud aja, vaid üksnes tehtud töö koguse ehk tükitöö alusel. Poolte vahel 28. septembril 2004 sõlmitud töölepingu nr 27 p 3.1 näeb töötajale ette täieliku tööaja 40 tundi nädalas. Pooled ei vaidle selle üle, et 02. jaanuaril 2007 kokku lepitud töölepingu p-i 4.1 muudatuse kohaselt makstakse töötajale palka kliendile müüdud tükitöötundide eest ning tükitöö arvutamine iga kalendrikuu kohta toimub nii, et arveldatud tükitöötundide arv korrutatakse tükitöö tunnitariifiga. Vastavalt 30. aprillil 2007 sõlmitud töölepingu lisale nr 3 on alates 01. maist 2007 arveldatud tükitöö tunnitariif bruto 115 krooni. Töölepingu p 4.2 sätestab, et kui tööandja ei kindlusta töötajat tööga, kohustub ta tasuma töötajale EV kehtivat miinimumpalka. Seega olukorras, kus pooled on kokku leppinud täistööajas ja tööandja annab töötajale tööd kokkulepitud tööajast vähem, tuleb aja eest, mil töötajat tööga ei kindlustatud, maksta vastavalt töölepingu p-ile 4.2 miinimumtöötasu. Kohus nõustus hagejaga, et kui tööd tehakse, on tasu 115 kr/h, muul ajal tuleb aga tagada miinimumtöötasu. Pooled ei vaidle selle üle, et kuigi töötaja viibis tööl ettenähtud aja, oli tal tegelikult tööd teha erinevatel päevadel erinevalt. Tööajagraafikust ja palgateatistest nähtub ning poolte vahel ei ole vaidlust, et tööandja ei kindlustanud M. Kippastot tööga 2009 jaanuaris 48,95 h, veebruaris 46,35 h, märtsis 23,3 h, detsembris 41,6 h ja 2010 jaanuaris 34 h, kokku 194,2 h ulatuses ega ole talle selle aja eest ka tasu maksnud. Töölepingu p-i 4.2 alusel on töötajal õigus nõuda selle aja eest tasu miinimummääras. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007 määruse nr 254 ja 11. juuni 2009 määruse nr 90 kohaselt oli vaidlusalusel perioodil töötasu alammääraks tunnis 27 krooni. Töötaja arvestusest nähtuvalt nõuab ta miinimumtasu 176,2 h eest 27 kr/h. Kohus leidis, et töötaja nõue tuleb rahuldada ning OÜ-lt Catwees tuleb M. Kippasto kasuks välja mõista saamata töötasu 4757,40 krooni. Palgateatise ja töötaja arvestuse kohaselt on töötaja teinud 2008 detsembris ületunnitööd 8,66 h, mille eest talle on makstud töötasu 115 kr/h. 2008 detsembris kehtinud palgaseaduse § 14 lg 2 nägi ette, et ületunnitöö iga tunni eest töötajale makstav lisatasu ei tohi olla väiksem kui 50% selle töötaja tunnipalga määrast. Seega tuleb OÜ-lt Catwees mõista M. Kippasto kasuks välja lisatasu ületundide eest 497,95 krooni (8,66*115*0,5). Kokku on M. Kippastol õigus täiendavale töötasule 5255,35 krooni. M. Kippasto kinnitusel on OÜ Catwees talle nimetatud summa tasunud, sest töövaidluskomisjon tunnistas nõude viivitamatult täidetavaks. Seega tuleb tunnustada M. Kippasto täiendavat töötasu 335,88 euro nõuet OÜ Catwees vastu.

Maakohus leidis, et töötaja nõue väljamõistetuga võrreldes suurema hüvitise saamiseks tuleb rahuldada osaliselt. Maakohus leidis, et ringkonnakohtu 19. juuni 2012 otsuse p-id 15 ja 16 on sõnastatud väga ebaselgelt ega ole üheselt mõistetavad. Siiski luges maakohus sealt välja, et antud asjas ei ole töötaja keskmise töötasu arvestamisel rakendatav mitte Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi Kord) § 2 lg 2, vaid juhinduda tuleb § 2 lg-st 4, mis on erinorm ja mille kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuul kehtivast töötasust. Lähtuda tuleb Korra redaktsioonist, mis kehtis perioodil 1. juulist 2009 kuni 31. detsembrini 2011. Pooled ei ole kohtu korduvatele nõudmistele vaatamata esitanud keskmise töötasu arvestust Korra § 2 lg 4 järgi. OÜ Catwees, kes on enda kinnitusel nõus ringkonnakohtu seisukohaga Korra § 2 lg 4 kohaldamise kohta, on esitanud arvestuse Korra § 2 lg 3 alusel, samuti viidanud Korra § 2 lg-tele 4 ja 6, kuid võtnud arvestuse aluseks arvutamise vajaduse kuule eelnenud kuu töötasu. M. Kippasto on seisukohal, et kohaldamisele ei kuulu ei Korra § 2 lg 3 ega ringkonnakohtu seisukohale vaatamata ka Korra § 2 lg 4, ning on esitanud järjekindlalt arvestuse Korra § 2 lg 2 alusel. OÜ Catwees arvates on M. Kippasto keskmine töötasu 12 424,42 krooni, M. Kippasto ise peab oma keskmiseks töötasuks 17 716,10 krooni. Isegi kui M. Kippasto viibis lapsehoolduspuhkuse ajal töökohas ja tegi seal tööd, nagu väidab M. Kippasto ise ja kinnitab tunnistaja L.R, ei ole M. Kippasto selle eest töötasu saanud. Seega ei esine asjaolu, mis välistaks Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määruse nr 91 § 2 lg 4 kohaldamist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuu on jaanuar 2010, seda on märkinud ka ringkonnakohus oma otsuse p-is 14. 2010 jaanuaris töötas M. Kippasto 13 päeva. Seega tuleb antud asjas lähtuda M. Kippasto 2010 jaanuari töötasust, mis koos täiendavalt saadaoleva töötasuga on 8968 krooni (8050 kr + 34 h * 27 kr). Maakohus leidis, et Korra § 3 lg-te 4 ja 6 alusel on M. Kippasto keskmine tööpäevatasu 689,85 krooni (8968 kr / 13 tööpäeva) ning keskmine kuutasu 13 797 krooni (689,85 kr * 20 päeva). Seega on töötajal õigus TLS § 109 lg 1 alusel hüvitisele 3 kuu keskmise töötasu ulatuses summas 41 391 krooni (3 * 13 797) ning täiendavalt tuleb mõista OÜ-lt Catwees M. Kippasto kasuks välja hüvitis 4117,74 krooni (41 391 - 37 273,26), s.o 263,17 eurot. Välja mõistmata tuleb jätta 751,43 eurot (1014,60 - 263,17). Pooled ei vaidle selle üle, et töötajale tuleb hüvitada kasutamata põhipuhkus 14 päeva. Tööandja on palgateatisest nähtuvalt maksnud töötajale 2010 jaanuaris puhkusekompensatsiooni bruto 6164 krooni (14 päeva * 440,29 kr). Kohus leidis, et M. Kippasto nõue täiendava puhkusehüvitise saamiseks tuleb rahuldada osaliselt. Korra § 4 lg 6 näeb ette, et §-s 4 sätestatut kohaldatakse ka kasutamata põhipuhkuse rahalise hüvitamise korral. Korra § 4 lg 1 kohaselt arvutatakse ja makstakse puhkusetasu töötaja keskmise kalendripäevatasu alusel. Kalendripäevade hulka ei arvata rahvuspüha ega riigipühi. Kuna ringkonnakohtu 19. juuni 2012 otsuse p-de 15 ja 16 järgi tuleb antud asjas rakendad töötaja keskmise töötasu arvestamisel Korra § 2 lg-t 4, tuleb sellest lähtuda ka töötaja puhkusetasu arvestamisel. Korra § 4 lg 3 näeb ette, et keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks § 2 lg-tes 4, 5 või 6 nimetatud juhtudel jagatakse töötasu puhkusetasu arvutamise vajaduse tekke kuu kalendripäevade arvuga. Korra § 4 lg 4 järgi korrutatakse puhkusetasu arvutamisel keskmine kalendripäevatasu puhkuse kalendripäevade arvuga. Eespool leidis kohus, et M. Kippasto keskmine töötasu on 8968 krooni. Seega on keskmine kalendripäevatasu 472 krooni (8968 krooni/19 päeva) ning hüvitis 14 kasutamata põhipuhkuse

päeva eest 6608 krooni (472 * 14). Töötajal on saamata hüvitis kasutamata põhipuhkuse eest 444 krooni (6608-6164), s.o 28,38 eurot, mis tuleb tööandjalt tema kasuks välja mõista. Välja mõistmata tuleb jätta puhkusehüvitis 119,51 eurot (147,89 - 28,38). Kohus leidis, et OÜ Catwees nõue M. Kippastolt 35 432,04 krooni väljamõistmiseks tuleb rahuldada. 2010 jaanuari palgateatise kohaselt on OÜ Catwees maksnud M. Kippastole hüvitist töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja mittejärgimise eest 40 624,57 krooni bruto. Pooled ei vaidle, et sellest 5192,80 krooni on M. Kippasto OÜ-le Catwees tagastanud. OÜ Catwees leidis, et on M. Kippastole eelnimetatud hüvitise maksnud alusetult, sest alus langes ära seoses töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töövaidlusorgani poolt töölepingu lõpetamisega. Samuti on hüvitist makstud ettenähtust rohkem, sest OÜ Catwees võttis ekslikult aluseks suurema keskmise päevatasu. M. Kippasto leidis, et kuna talle teatati töölepingu lõppemisest lühem aega ette, kuulub lühem etteteatamise periood kompenseerimisele rahaliselt. Ringkonnakohus märkis oma 19. juuni 2012 otsuses järgmist: “18. Ülesütlemise tühisuse korral tulenevad töötaja võimalikud hüvitisnõuded seaduse süstemaatilise tõlgendamise alusel TLS

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus keskmise töötasu arvestamise osas ebaõigesti kohaldanud keskmise töötasu arvestamise korra § 2 lg-t 3, mitte § 2 lg-t 2. Tartu Ringkonnakohtu otsuse punktid ei ole üheselt mõistetavad. Tunnistaja ütlustega on kinnitamist leidnud, et lapsehoolduspuhkuse ajal täitis M. Kippasto tööülesandeid. Sellest tulenevalt täitis ta töölepingu alusel täidetavaid tööülesandeid. Töölepingu alusel tehtav töö on tasuline töö. TLS § 29 lg 2 kohaselt kui pooled ei ole tasus kokku leppinud, kuulub kohaldamisele samadel asjaoludel tavaliselt maksmisele kuuluv tasu. Kuna pooled olid töötasu maksmises kokku leppinud, siis kuulus töötajale tasumisele töölepingujärgne tasu. Lisaks viitab Korra § 2 lg 2 kohaldamisele ka tööandja käitumine, mille kohaselt maksis tööandja etteteatamistähtaja mittejärgimise eest keskmist töötasu arvestuse alusel, mis vastab korra § 2 lg-le 2. Kuna suureneb keskmine töötasu, siis sellest tulenevalt suureneb samuti keskmise töötasu arvutamise korra kohaselt arvestatud puhkusetasu; 2) on maakohus ebaõigesti OÜ Catwees vastuhagi rahuldanud. Kuna apellandile teatati töölepingu lõppemisest seadusega võrreldes lühemat aega ette, kuulub lühem etteteatamise periood kompenseerimisele rahaliselt. Nimetatud summat oli töötajal õigus saada, kuna etteteatamise aja vältel on töötajal õigus teha tööd ja saada selle eest tasu. TLS § 109 lg 3 ei välista asjaolu, et tööandja peab tasuma hüvitist etteteatamistähtaja mittejärgimise eest. TLS § 100 lg 5 sätestab üheselt, et kui tööandja teatab ülesütlemisest vähem ette, on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida ta oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgmisel. TLS § 109 lg 3 räägib töötasust, kuid § 100 lg 5 räägib hüvitisest. Eelnevast tulenevalt on seadusandja teadlikult eristanud kahte kategooriat. Seega ei saa tööandja nimetatud summat töötajalt tagasi nõuda ning tööandja nõue tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu seisukoht, et M. Kippasto on kohustatud väidetava enamsaadud summa tagastama VÕS § 1028 lg 1 alusel, ei ole õige, sest tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 laieneb töölepingule VÕS üldosa, aga mitte eriosa. Seega ei saa nimetatud summat töötaja käest tagasi nõuda VÕS § 1028 lg 1 alusel. Apellant juhib tähelepanu, et tööandja ähvardas töötajat (eelistungi protokoll 13.12.2010 lk 2; kohtuistungi protokoll 25.08.2011 lk 3) ja teatas, et kui töötaja peaks midagi vaidlustama, siis kavatseb ta kõik makstud summad tagasi nõuda. Enne töövaidlust oleks töötajale jäänud kätte 3746,22 eurot, hetkel tuleb töötajal tagastada 4291,46 eurot ja talle on välja mõistetud 2382,19 eurot; 3) on ebaõige maakohtu seisukoht, mille kohaselt puhkusetasu nõue kuulub riigilõivustamisele. Puhkusetasu näol on tegemist töötasuga puhkuse aja eest. Sellest tulenevalt on puhkusetasu töötasu eriliik ning tulenevalt töölepingu seaduse ja riigilõivu seaduse mõttest ei kuulu nimetatud summa maksustamisel riigilõivuga. Nimetatud seisukoht kinnitab ka keskmise töötasu arvestamise juhend, mille kohaselt, kui töötaja töötasu on olnud muutumata viimase kuu jooksul jätkatakse puhkuse ajal töötasu maksmist. Seega võrdsustab keskmise töötasu arvestamise juhend puhkusetasu töötasuga.

kooskõlas olevalt, kuid antud juhul osutus töölepingu lõpetamine M. Kippasto ja OÜ Catwees vahel ebaseaduslikuks, mille tagajärgi reguleerivad TLS §-d 104 – 110. Samuti on ebaõige apellandi seisukoht, et TLS ei laiene VÕS-i eriosa. Nii viitab TLS § 40 lg 1 otseselt VÕS §-le 628, mis asetseb aga VÕS-i eriosa regulatsiooni juures. Vastustajale jäävad arusaamatuks apellandi väited, et vastustaja on teda ähvardanud. OÜ Catwees on tunnistanud, et on seaduse kohaldamisel eksinud ning esitanud töötaja M. Kippasto vastu nõudeõiguse vastavalt seaduses sätestatule. M. Kippasto on saanud kõik seadusega ettenähtud hüvitised, kuid summad, mida tal ei ole õigust seaduse alusel saada, tuleb M. Kippastol tagastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12.09.2013 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, vaidlustades otsuse esiteks osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue tulenevalt keskmise töötasu arvestamise korrast täiendava hüvitise ja täiendava puhkusetasu väljamõistmiseks, teiseks osas, millega rahuldati tööandja nõue töötaja vastu, ning kolmandaks osas, millega mõisteti hagejalt välja riigilõiv täiendava puhkusetasu nõude eest. Apellant taotleb eelnimetatud osas maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamist ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega hageja täiendava hüvitise ja täiendava puhkusetasu nõuded rahuldada ning tööandja nõue jätta täies ulatuses rahuldamata, samuti lugeda puhkusetasu riigilõivuga mittemaksustatavaks summaks. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.

kostja juures tööülesandeid ka lapsehoolduspuhkuse ajal. Selle asjaolu kohta on kohtule tõendina esitatud tunnistaja L.Ri ütlused. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt lapsehoolduspuhkuse ajal töökohustuste täitmine ei ole nimetatud tunnistaja ütlustega tõsikindlalt tõendamist leidnud. L.Ri üldsõnalistest ja oletuslikest ütlustest, mis on antud 02.05.2013 kohtuistungil hageja väidetava töötamise kohta 2009 suvel, nähtub, et tegelikult tunnistaja ei tea, kelle korraldusel (kellega kokkuleppel, millisel alusel) hageja oma töökohas käis ning kelle autosid remontis („Ilmselt seal käivad kliendiautod ikkagi“ (IV kd lk 39 pöördel), „Kliendi auto pidi olema“ (IV kd lk 40)). Kostja hageja väidet ei tunnista, märkides samas, et ei ole välistatud, et hageja võis lapsehoolduspuhkuse ajal remontida kostja asukohas oma või oma tuttavate sõidukeid (IV kd lk 52–53). Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja väide, et ta käis lapsehoolduspuhkuse ajal korduvalt ilma tasu saamata tööl, ei ole iseenesest eluliselt usutav, sh arvestades ka hageja poolt käesoleva töövaidluse käigus kostja vastu esitatud erinevaid nõudeid. Asjaolu, et tööandja arvestas etteteatamistähtaja mittejärgimise eest keskmist töötasu Korra § 2 lg 2 alusel ja, et Korra § 2 lg-st 2 lähtumine nähtub töötukassale esitatud tõendist, ei saa tõlgendada selliselt, et kostja arvates kuulubki hageja keskmise töötasu arvestamisel kohaldamisele Korra § 2 lg 2. Tööandja on hiljem leidnud, et tegemist oli eksimusega, esitades hageja vastu ka vastava tagasinõude. Seega on maakohus lähtunud hageja keskmise töötasu arvestamisel õigesti Korra § 2 lg-st 4. Maakohtu arvestuse matemaatilist õigsust ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Eeltoodust tulenevalt jääb kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetava täiendava hüvitise summaks 263,17 eurot.

Hageja on apellatsioonkaebuses TLS § 109 lg-le 3 ja § 100 lg-le 5 tuginedes jätkuvalt seisukohal, et kuna hagejale teatati töölepingu lõppemisest seadusega võrreldes lühemat aega ette, kuulub lühem etteteatamise periood kompenseerimisele rahaliselt ning seega on tööandja nõue põhjendamatu. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas on ringkonnakohus juba oma 19.06.2012 otsuses sisulise seisukoha võtnud ja maakohus on õigesti nimetatud seisukohast juhindunud. Asjaolu, et töötaja algatatud töövaidluse tulemusena selgub, et töötajal on lõppkokkuvõttes õigus saada tööandjalt väiksem summa kui see, mille ta oleks saanud juhul, kui töölepingu lõpetamine koondamise tõttu oleks jäänud jõusse, ei anna alust maakohtu järelduste muutmiseks. Ebaõige on apellandi väide, et kuna VÕS § 1 lg 1 kohaselt laieneb töölepingule VÕS üldosa, mitte aga eriosa, siis ei ole õige maakohus seisukoht, et M. Kippasto on kohustatud enamsaadud summa tagastama VÕS § 1028 lg 1 alusel. See, et VÕS § 1 lg 1 kohaselt kohaldub töölepingule VÕS-i üldosa, ei välista VÕS eriosa kohaldamist töötaja ja tööandja vahelisele õigussuhtele, mida tööleping ei hõlma. Asjakohane ei ole apellandi väide, et tööandja ähvardas töötajat ja teatas, et kui töötaja peaks midagi vaidlustama, siis kavatseb ta kõik makstud summad tagasi nõuda. Asjaolu, et tööandja esitas töötaja vastu nõude ekslikult või aluseta makstud summade tagastamiseks, ei saa pidada töötaja ähvardamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.