Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
AS SEB Pank hagi Sirje Suurvälja vastu 63 911 euro 64 sendi saamiseks ning Raimond Kesa vastu 63 911 euro 64 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-12278
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Raimond Kesa ja Sirje Suurvälja kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
127 823 eurot 28 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja juhatuse liige Allan Parik Kostjad Sirje Suurväli ja Raimond Kesa, mõlema esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik
Asja läbivaatamise kuupäev
18. november 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2013. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-11-12278 muutmata, kuid muuta ja täiendada selle otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.
Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes võrdsetes osades Sirje Suurvälja ja Raimond Kesa kanda.
4.Arvata kassatsioonkaebuselt 31. mail 2013 tasutud kautsjon 1278 (üks tuhat kakssada seitsekümmend kaheksa) eurot 24 senti riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 18. märtsil 2011 hagi Sirje Suurvälja (kostja I) ja Raimond Kesa (kostja II) vastu, paludes hageja kasuks välja mõista kostjalt I 63 911 eurot 64 senti ning kostjalt II 63 911 eurot 64 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Rae Kodu (laenusaaja) 21. märtsil 2007 laenulepingu
(laenuleping I), mille kohaselt oli laenu suuruseks 10 000 000 krooni. Laenulepingu I järgi oli intress panga Eesti krooni laenude baasintress + 1,4% aastas, tagastamise tähtaeg oli 21. märts 2008, intressi tuli tasuda iga kuu 21. kuupäeval. Laenusaaja ei täitnud kohustust nõuetekohaselt. 18. märtsi 2011. a seisuga on laenulepingust I tulenev võlgnevus kokku 604 208 eurot 96 senti. Hageja ja OÜ Bluecom (pankrotis, endine ärinimi OÜ Salu Elamud) sõlmisid 23. veebruaril 2006 laenulepingu (laenuleping II), mille kohaselt oli laenu suuruseks 3 000 000 krooni. Laenulepingu II järgi oli intress panga Eesti krooni laenude baasintress + 2,4% aastas, tagastamise tähtaeg oli 23. veebruar 2007, intressi tuli tasuda iga kuu 21. kuupäeval. 2. juunil 2006, 8. septembril 2006,
8.juunil 2007, 31. augustil 2007, 27. augustil 2007, 30. septembril 2007 ning 28. septembril 2007 sõlmisid lepingupooled lepingu lisad, mille järgi suurendasid laenu 12 925 000 kroonini, intressimääraks oli panga Eesti krooni laenude baasintress + 3,1% aastas, laenu tagastamise tähtaeg oli 1. veebruar 2008, samuti muudeti maksegraafikut. Laenusaaja ei täitnud kohustust nõuetekohaselt.
10.veebruaril 2009 kuulutas Harju Maakohus välja OÜ Bluecom pankroti. 17. juuni 2011. a seisuga on laenulepingust II tulenev võlgnevus kokku 370 580 eurot 32 senti.
21.märtsil 2007 sõlmisid hageja ja kostja I käenduslepingu, mille kohaselt tagas käendaja solidaarselt OÜ-ga Rae Kodu laenulepingust I tulenevaid nõudeid kuni 1 000 000 krooni ulatuses. 8. juunil 2007 sõlmisid hageja ja kostja I lepingu lisa 1, mille kohaselt tagas käendaja solidaarselt OÜ-ga Bluecom laenulepingust II tulenevaid nõudeid.
21.märtsil 2007 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt tagas käendaja solidaarselt OÜ-ga Rae Kodu laenulepingust I tulenevaid nõudeid kuni 1 000 000 krooni ulatuses.
8.juunil 2007 sõlmisid hageja ja kostja II lepingu lisa 1, mille kohaselt tagas käendaja solidaarselt OÜ-ga Bluecom laenulepingust II tulenevaid nõudeid. Kostjad ei ole olenemata meeldetuletustest ja kostjaga II peetud läbirääkimistest võlgnevust tasunud. Nõuded ei ole aegunud, kuna kuni OÜ Bluecom pankroti väljakuulutamiseni olid nõuded tagatud pandiga (hüpoteek Tallinnas Veerenni 49/1, Veerenni 49/2, Veerenni 51/1 ja Varre 3 asuvatel kinnistutel), mistõttu oli sellel ajal aegumine peatunud ning aegumine algas 10. veebruaril 2009.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ega tunnistanud esitatud nõudeid. Nad leidsid, et lepingust II tulenev nõue on aegunud, kuna muutus sissenõutavaks 1. veebruaril 2008 ja hagi on esitatud 18. märtsil 2011. Seega on aegunud ka nõue kostjate kui käendajate vastu. Aegumine ei ole peatunud ka pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu, kuna need ei ole alanud. Hageja ja kostja II on plaaninud pidada läbirääkimisi, kuid toimunud neid ei ole. Samuti leidsid kostjad, et esitatud nõuded on täidetud, kuna Heino Randmaa kui üks solidaarkäendajatest tasus 1 000 000 krooni.
3.Harju Maakohus jättis 9. jaanuari 2013. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja sõlmis nelja isikuga, sh mõlema kostjaga käenduslepingu, mille järgi käendaja käendas põhivõlgnike laenulepingust tulenevaid kohustusi kuni 1 000 000 krooni ulatuses. Võlausaldaja võib võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 järgi nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuste
täitmist nii kõigilt korraga kui ka igaühelt eraldi. Seega on tal võimalik ka hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi. Kui ühiselt (nt samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid, tuleb eeldada, et sooviti käendada solidaarselt. Seega tuleb eeldada sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust. Samas ei välista VÕS § 150 käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Nimetatud tõlgendus eeldab aga üheselt mõistetavat alust, nt käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Laenulepingu I p-dest 7.1.2–7.1.5 ning laenulepingu II lisakokkuleppe nr 3 p-st 2 nähtub, et neli käendajat, sh kostjad, vastutavad lepingute täitmise eest käendajatena samadel tingimustel. Samas ei nähtu nimetatust sõnaselgelt, et käendajad vastutavad osavõlgnikena. Ka käenduslepingutest ei nähtu käendajate osavastutus. Seega olukorras, kus sõnaselgelt ei ole kohustuse osade käendamine käenduslepingutes välja toodud, tuleb lähtuda üldreeglist ning lugeda esitatud lepingud sõlmituks solidaarvastutusel VÕS § 150 mõttes. Kuna Heino Randmaa on käenduslepingust tuleneva kohustuse täitnud, on käendajad, sh kostjad, samuti kohustuse täitnud. Seetõttu puudub vajadus anda hinnang kostjate esitatud nõude osalise aegumise vastuväitele.
4.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista välja hageja kasuks kostjalt I 63 911 eurot 64 senti ning kostjalt II 63 911 eurot 64 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hageja leidis, et käenduslepingute sõlmimise eesmärk oli võimaldada hagejal esitada nõue iga kostja vastu selle kostja suhtes kehtiva vastutuse piirmäära ulatuses. Iga kostja vastutab tema suhtes kehtiva vastutuse piirmäära ulatuses hageja ees solidaarselt põhivõlgnikuga, mitte aga solidaarselt teiste käendajatega. Seega on hagejal õigus nõuda igalt käendajalt 1 000 000 krooni ehk 63 911 euro 64 sendi tasumist.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 2. mai 2013. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 63 911 eurot 64 senti ning kostjalt II 63 911 eurot 64 senti. Maa- ja ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud jättis ringkonnakohus võrdsetes osades kostjate kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tugines hageja asjaolule, et põhivõlgniku suhtes peatus aegumine alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni pankroti väljakuulutamiseni asjaolu tõttu, et hageja nõue põhivõlgniku OÜ Bluecom vastu oli pandiga tagatud (VÕS § 149 lg 5 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 162). Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda VÕS § 149 lg 5 tõlgendamine
koostoimes TsÜS §-ga 162 sellise järelduseni jõuda. Hageja käsitlusest jääb arusaamatuks, millal nõude aegumine sellisel juhul peatub. Aegumine ei saa peatuda nõude sissenõutavaks muutumisega ja lõppeda pankroti väljakuulutamisega, kui käendaja ei tee sissenõudjale VÕS § 149 lg-s 5 sätestatud tahteavaldust. TsÜS § 162 eeldab kokkulepet õigustatud ja kohustatud isikute vahel, sellist kokkulepet ei ole asjas tuvastatud. Hageja on ise tuginenud käenduslepingute p-s 4.7 sätestatule, mille kohaselt oli pangal õigus juhul, kui panditud vara väärtus on väiksem võlaõigusliku lepingu alusel tekkinud panga nõudest põhivõlgniku vastu, esitada nõue käendajate vastu, sh esitada hagi kohtusse ka enne nõude rahuldamist pandi eseme arvel. Hageja esitatud väited OÜ Bluecom tagatiste väärtuse kohta hageja nõuet ületavas ulatuses (vt I kd, tl 192) on vastuolus asjas esitatud laenulepingust tuleneva nõudega. Hageja, võttes aluseks või usaldades põhivõlgniku väiteid vara väärtuse kohta, ei saa seetõttu tugineda vaidluses sellele, milliseid võimalikke vastuväiteid oleks käendajad esitanud. Samuti ei ole võimalik hageja esitatud kirjavahetusest kostja R. Kesaga ja väljatrükkidest külastuste raamatust teha järeldust, et pooled pidasid läbirääkimisi TsÜS § 167 lg 1 mõttes. E-kirjades ei ole peetud läbirääkimisi nõude ega asjaolude üle, millest nõue võib tuleneda. Kirjades ootab üks pool konstruktiivseid lahendusi või ettepanekuid, kumbki pool neid ei esita, mingi konkreetse käendaja kohustustega seotud asjaolu üle ei arutleta. Pigem tunneb käendaja muret maksehäire infos kajastuva üle, lubab esitada lõpliku pakkumise, kuid selle tegemist ei nähtu. Hageja on tuginenud asjaolule, et laenu tagastamise tähtpäevaks põhivõlgnikule OÜ-le Bluecom oli 1. veebruar 2008. Hageja ei ole esile toonud, milliseid täiendavaid tähtaegu ta kostjatele andis nõude täitmiseks (I kd, tl 96). Seetõttu ei ole need kontrollitavad ega ole võimalik väita, et nõude aegumine käendajate vastu peatus TsÜS § 167 lg 2 alusel. Lisaks tugines hageja 8. oktoobril 2012 täiendavas seisukohas asjaolule, et esitas 31. oktoobril 2008 avalduse kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks OÜ Bluecom vastu, paludes pöörata sissenõude võlgnikule kuuluvatele ja OÜ-ga Bluecom sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks hageja kasuks hüpoteegiga koormatud kahele kinnistule. Hageja tugineb aegumise katkemisele ja viitab Riigikohtu asjas nr 3-2-1-153-10 tehtud lahendi p-s 13 antud tõlgendusele, mille kohaselt hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Avaldusega täitemenetluse alustamiseks on tõendatud, et hageja esitas
31.oktoobril 2008 täitemenetluse algatamise avalduse. Ringkonnakohtu hinnangul leiab hageja põhjendatult, et hageja nõude aegumine OÜ Bluecom vastu katkes alates 31. oktoobrist 2008 ja algas uuesti nimetatud kuupäevast. Seega ei ole põhjendatud kostjate väited, et hageja nõuded kostjate vastu OÜ-ga Bluecom sõlmitud laenulepingu alusel aegusid 2. veebruaril 2011. Nimetatud nõuded oleksid aegunud 31. oktoobril 2011 (TsÜS § 146 lg 1 ja § 159 lg 1). Kuivõrd hagi esitati 18. märtsil 2011, ei ole hageja nõue kostjate vastu aegunud. Kostjad ei ole väitnud, et hageja nõue käendajate vastu, mis tulenes OÜ-ga Rae Kodu sõlmitud laenulepingust, oleks aegunud. Seetõttu ei analüüsi kohus hageja väiteid aegumise kohaldamise osas nimetatud äriühinguga sõlmitud laenulepingust
tulenevalt. Hagi esitamise seisuga võlgnes OÜ Rae Kodu hagejale laenulepingu I alusel põhivõlgnevusena 358 584 eurot 40 senti, intressina 3673 eurot 14 senti ja viivisena 241 951 eurot 42 senti. Hagi esitamise seisuga võlgnes OÜ Bluecom hagejale laenulepingu II alusel põhivõlgnevusena 254 136 eurot 25 senti, intressina 1677 eurot 20 senti ja viivisena 139 766 eurot 87 senti. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus valesti materiaalõigust, kui leidis, et kostjad vastutavad solidaarvõlgnikena. Maakohtu otsus on selles osas piisavalt põhjendamata, samuti ei ole maakohus hinnanud hageja hagiavalduse 1. augusti 2011. a täienduses esitatud väiteid, mis seostuvad kaaskäendaja täidetud nõudega (I kd, tl 93). Kuna poolte ühist tahet lepingu sõlmimisel ei olnud võimalik kindlaks teha, tuli lähtuda sarnase mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Riigikohus on asjas nr 3-2-1-136-12 tehtud lahendi p-s 17 märkinud, et erinevateks tõlgendusteks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Hageja esile toodud asjaoludest, s.o käenduslepingute eraldi sõlmimine iga kostjaga, käenduslepingute p-st 4.4 tulenev täitmise ulatus (s.o põhivõlgniku põhi- ja kõrvalkohustused), põhivõlgnike kohustuste suurus 23 miljonit krooni ning tagatiste ebapiisav suurus võimaldab väita, et kostjad vastutavad igaüks käenduse maksimumsumma, ühe miljoni krooni ulatuses. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev mõistlik isik ei oleks andnud 23 miljoni krooni suurust ja hüpoteekidega täielikult tagamata laenu kostjate väidetud tingimustel. Kuivõrd maakohus leidis põhjendamatult, et kostjad vastutavad ühe miljoni krooni ulatuses solidaarselt, on ekslik ka kohtu järeldus, et kaaskäendaja on täitnud kostjate kohustuse. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostjate vastu põhjendatud ja tuleb rahuldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus, millega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt tuvastanud kostjate vastutuse hageja ees osavõlgnikena ning ebaõigesti jätnud VÕS § 150 ja § 67 lg 1 kohaldamata. Käenduslepingute sisust ning nende sõlmimise asjaoludest ei tulene, et kokku oleks lepitud käendajate osavastutuses, mistõttu kehtib eeldus, et käendajate vastutus hageja ees oli solidaarne. Nii käenduslepingute sõlmimise aegne kohtupraktika kui ka VÕS § 150 tõlgendus erialakirjanduses määratles käendajate vastutuse kaaskäendajatena, mistõttu ei saa tekkida kahtlust selles, kuidas tuli käenduslepingute sõlmimise ajal,
21.märtsil 2007 käendajate vastutuse ulatust mõista. Ka hilisem kohtupraktika kinnitab kostjate solidaarvastutust teiste käendajatega hageja ees, mistõttu on ringkonnakohtu lahend oluliselt seadusega vastuolus. Käendajate osavastutuse saanuks kaasa tuua üksnes see, kui erinevates käenduslepingutes oleksid käendajad käendanud erinevaid kohustusi või sama kohustuse erinevaid osasid ning selles oleksid AS SEB Pank ja käendajad sõnaselgelt kokku leppinud. Eeltoodust tulenevalt on väär ringkonnakohtu arvamus, et mõistlik isik oleks käenduslepingute sõlmimise ajal
pidanud aru saama nende sisust viisil, mis olnuks vastuolus nii kehtiva seaduse teksti, seaduse autorite antud tõlgenduse kui ka kohtupraktikaga. Ringkonnakohtu otsus käendajate vastutuse liiki käsitlevas osas on ka olulisel määral põhjendamata. Nii käenduslepingute p 4.4 kui ka 4.6 kopeerivad VÕS § 142 lg-t 1 ning § 145 lg-te 1 ja 2 sõnastust ning sätestavad käendaja vastutuse üldised alused – käendaja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga tagatava lepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. Seega ei ole tegemist kokkuleppega, mis sisaldab käendajate osavastutuse sätestamist, samuti ei piiritle käenduslepingu p-d 4.4 ja 4.6 põhivõlgniku kohustuse osa, mida käendaja käendas. Asjas on hoopis tõendatud, et 2007. a lõpus hindas professionaalne kinnisvarahindaja tagatisvara väärtuseks 51–53 miljonit krooni. Asjaolu, et 2008 alanud panganduskriis tõi kaasa kinnisvara väärtuse järsu languse, mistõttu ei katnud hilisemas täitemenetluses müüdud vara väärtus AS-i SEB Pank nõudeid, ei saanud mõjutada AS-i SEB Pank laenuotsuseid 2007. aastal. Seega on ringkonnakohus põhjendamatult käsitlenud hilisema täitemenetluse käigus kinnistute müügist saadud tulemit selliselt, nagu oleks see peegeldanud ASi SEB Pank arusaama tagatisvara väärtusest käenduslepingute sõlmimise ajal. Ka hageja ise on
13.aprilli 2012. a menetlusdokumendis kinnitanud, et ta ei pööranud varem käendajate vastu nõuet just sellel põhjusel, et pidas tagatisvara väärtust piisavaks. Loogiliselt ei ole seletatav, miks pidanuks käendajad käendama kokku 4 000 000 Eesti krooni ulatuses OÜ Rae Kodu ja OÜ Bluecom (pankrotis) kohustusi, mille suurus oli 22 925 000 Eesti krooni. Järeldades, et kostjad vastutavad hageja ees osavõlgnikena koos Heino Randmaa ja Rene Tammoga, on ringkonnakohus jätnud täielikult tuvastamata selle, milliste OÜ Rae Kodu ja OÜ Bluecom (pankrotis) kohustuste eest iga käendaja siiski vastutab. Seadusega on oluliselt vastuolus ringkonnakohtu järeldus, et hageja hüpoteekide sundtäitmisele pööramine täitedokumendi täitmiseks esitamisega OÜ Bluecom (pankrotis), s.o põhivõlgniku suhtes katkestas hageja nõude aegumise käendajate suhtes. Riigikohtu lahendis asjas nr 3-2-1-12-10 leiti, et võlausaldaja nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu aeguvad eraldi, mistõttu saab käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg peatuda, kui esinevad peatumise alused käenduslepingu subjektide vahel. Käendaja saab võlausaldaja nõudele esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, mis ei ole samastatav VÕS § 149 lg-s 1 sätestatud põhivõlgniku vastuväitega. Asjaolud, mis võivad mõjutada aegumistähtaja peatumist või katkemist võlausaldaja suhetes põhivõlgnikuga, ei mõjuta nõude aegumistähtaja kulgemist käendajate suhtes. Solidaarvõlgnikuna on Heino Randmaa täitnud just OÜ Rae Kodu kohustuse hageja ees. Isegi kui käendajad oleksid käendanud kahte erinevat kohustust (s.o OÜ Rae Kodu ja OÜ Bluecom (pankrotis) kohustusi eraldi) piirsumma ulatuses, oleks igal juhul OÜ Rae Kodu kohustus täidetud ning OÜ Bluecom (pankrotis) kohustuse täitmiseks esitatud hagi aegunud. Ringkonnakohus on rikkunud kostjate kaebeõigust, lahendades esimest korda hageja nõude aegumise ringkonnakohtu otsusega. Kostjate hinnangul pidanuks ringkonnakohus seetõttu saatma asja uueks läbivaatamiseks maakohtule ega oleks ise saanud uue otsuse tegemisega aegumist esimest korda lahendada.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes muu hulgas selle üle, kas hageja nõue kostjate vastu, mis tuleneb laenulepingust II, on aegunud. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõude aegumine põhivõlgniku OÜ Bluecom ja ka käendajate vastu katkes alates 31. oktoobrist 2008, kui esitati avaldus täitemenetluse algatamiseks OÜ Bluecom vastu. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Kostjad on põhjendatult leidnud, et väär on ringkonnakohtu järeldus, et hageja hüpoteekide sundtäitmisele pööramine täitedokumendi täitmiseks esitamisega OÜ Bluecom (pankrotis), s.o põhivõlgniku suhtes, katkestas hageja nõude aegumise käendajate suhtes. Riigikohus on
18.märtsil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Võlausaldaja nõuete aegumistähtaeg põhivõlgniku ja käendaja vastu on erinev ka TsÜS § 159 lg 1 järgi, st ka aegumise katkemine põhivõlgniku suhtes täitedokumendi täitmiseks esitamisega ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Ringkonnakohus tuvastas, et laenulepingust II tulenevate kohustuste täitmise tähtpäev oli 1. veebruar 2008 ning hageja esitas kostjate vastu nõude alles
18.märtsil 2011, st rohkem kui kolm aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist (TsÜS § 146 lg 1). Seega on käendajate vastu esitatud nõue, mis puudutab põhivõlgnikuga OÜ Bluecom sõlmitud laenulepingust II tulenevate nõuete täitmise eest vastutamist, ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude järgi aegunud. Kuna aga laenulepingust I tulenev võlgnevus oli 18. märtsi 2011. a seisuga 604 208 eurot 96 senti (ületas seega kordades käendajate vastutuse maksimummäära), ei muuda laenulepingust II tuleneva nõude aegumine käendajate vastu ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldust kostjatelt kui käendajatelt kummaltki 63 911 euro 64 sendi väljamõistmise osas (vt otsuse p 13).
11.Kolleegium ei nõustu kostjate seisukohaga, et ringkonnakohus, lahendades hageja nõude aegumist esimest korda ringkonnakohtu otsusega, pidanuks seetõttu saatma asja uueks läbivaatamiseks maakohtule ega saanud ise uue otsusega aegumist esimest korda lahendada. Kolleegium märgib, et poolel on TsMS § 651 lg 2 järgi õigus nõuda aegumise kohaldamist ringkonnakohtus ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Praegusel juhul on kostjad aegumisele tuginenud aga juba maakohtus. Hagejal oli võimalik maakohtus esitada oma vastuväited ka aegumise kohaldamisele ning hageja on seda ka teinud. Samuti on kostjad saanud
võimaluse hageja vastuväidetele vastata.
12.Kolleegiumil ei ole alust muuta ringkonnakohtu järeldust, et praegusel juhul oli käendajate puhul tegemist osavõlgnikega. Riigikohus on 27. novembril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 tehtud otsuse p-s 17 leidnud, et kohustust käendanud isikute vastutus on võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Erinevateks tõlgendusteks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse suurus. Ringkonnakohus leidis, et hageja esitatud tõendid ja esiletoodud asjaolud – käenduslepingute eraldi sõlmimine iga kostjaga, käenduslepingute p-st 4.4 tulenev täitmise ulatus (s.o põhi- ja kõrvalkohustused), põhivõlgnike kohustuste ulatus 23 miljonit krooni ning tagatiste ebapiisav suurus – võimaldavad lugeda tuvastatuks, et kostjad vastutavad igaüks käenduse maksimumsumma 1 miljoni krooni (63 911 euro 64 sendi) ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme.
13.Kuivõrd kostjad vastutavad VÕS § 63 lg 1 tähenduses osavõlgnikena OÜ-ga Rae Kodu sõlmitud laenulepingust I tuleneva kohustuse täitmise eest ning 18. märtsi 2011. a seisuga oli laenulepingust I tulenev võlgnevus kokku 604 208 eurot 96 senti, vastutavad kostjad käenduslepingutega kokku lepitud maksimumsummade ulatuses, st mõlemad eraldi 63 911 euro 64 sendi ulatuses.
14.TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 173 lg 4 alusel tuleb jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes võrdsetes osades kostjate kanda.
15.Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostjate kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.