Hageja I. V (isikukood XXX, elukoht XXX XX-XX, XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Sulev Tammemäe Kostja OÜ Ülemiste Hotell (registrikood 11013744, asukoht Lennujaama tee 2, Tallinn 11101), lepinguline esindaja Jüri Asari 31.10.2013
Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 19.04.2013 otsus I. V hagis OÜ Ülemiste Hotell vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud OÜ Ülemiste Hotell kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.22.01.2013 esitas I. H (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ Ülemiste Hotell (kostja) vastu, paludes tuvastada pooltevahelise töölepingu katseajal ülesütlemise tühisus, töölepingu seaduse (TLS) § 107 alusel lõpetada pooltevaheline tööleping päevast, mil leping oleks lõppenud kehtiva ülesütlemise korral ning mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis summas 2640 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10.07.2012 töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle kokana. Töölepingu p-s 2.2 sätestati, et kohaldamisele kuulub katseaeg kestusega 4 kuud.
3.12.11.2012 sai hageja kätte kostja avalduse töölepingu lõpetamiseks katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Avalduses oli viidatud TLS § 86 lg-le 1 ning asutud seisukohale, et hageja tööoskused ja isikuomadused ei ole piisavad, et töötada a la carte kokana. Milles need ebapiisavad tööoskused ja isikuomadused konkreetselt seisnesid, ülesütlemise avalduses ei kirjeldatud.
4.Hageja hinnangul puudusid mistahes põhjused töölepingu lõpetamiseks katseaja ebarahuldavate tulemuste põhjal ning hagejale tundus, et temast sooviti vabaneda muul põhjusel. Tänaseks on selgunud, et hageja asemele võeti tööle peakoka abikaasa. Lisaks avastas hageja, et töölepingu ülesütlemine TLS § 86 lg 1 alusel toimus siis, kui katseaeg oli juba möödunud. Kui töölepingu sõlmimise kuupäev oli 10.07.2012, siis lepingus sätestatud neli kuud möödus 09.11.2012 kell 24.00. Nimetatud kuupäev oli reede, millest tulenevalt oli kostjal takistusteta võimalik tööleping üles öelda katseajal. Seega sai hageja ülesütlemisavalduse kätte 3 päeva pärast katseaja lõppemist. Eeltoodust tulenevalt edastas hageja 13.11.2012 kostjale e-kirja, milles palus töölepingu lõpetamine viia seadusega kooskõlla. Nimetatud kirjale vastuseks väitis kostja oma 14.11.2012 e-kirjas, et katseaeg pikeneb ning pikenemise aluseks on katseaja enda olemus. Kostja leidis, et kuivõrd hageja viibis töösuhte ajal ka haiguslehel, siis sellest tulenevalt pikenes ka katseaeg.
5.Hageja leidis, et kostja väited selle osas, et hageja tööoskused ei olnud nõutaval tasemel, muudab ebausutavaks asjaolu, et 25.10.2012 maksis kostja hagejale preemiat tehtud töö eest, väljendades sellega oma seisukohta, et hageja töö oli premeerimist väärt. Aluse kahelda kostja väidetes hageja isikuomaduste ja tööoskust ebarahuldavuse osas annab ka asjaolu, et viibides haiguslehel, sai hageja 05.11.2012 peakokalt sõnumi, milles palus peakokk leida võimaluse tulla homme tööle teda asendama.
6.Juhul kui on õige hageja seisukoht, et katseaeg ei pikene, siis oli töölepingu lõpetamine TLS § 86 lg 1 alusel pärast katseaja lõppu õigusvastane isegi juhul, kui kostja väited töökohustuste rikkumise kohta oleksid tõesed. Sellest tulenevalt ei peatunud hageja küsimustel, mis puudutavad kostja etteheiteid töökohustuste
rikkumisse, vaid esitas hagi alusel, et TLS § 86 lg 1 järgi töölepingu lõpetamine toimus pärast katseaja lõppemist ning oli seetõttu ebaseaduslik.
7.Hageja leidis, et kostja väited katseaja pikenemise kohta on alusetud. Töölepingu seadus ega muud õigusaktid ei näe ette katseaja pikenemise võimalust. Katseaeg on konkreetselt kindlaksmääratud ajavahemik ehk tähtaeg TsÜS § 134 lg 1 tähenduses. TLS ei näe võrreldes TsÜS §-des 134-137 sätestatud tähtaja alguse, kulgemise ega lõppemise osas ette erandeid. Ühestki eelnimetatud TsÜS-i sättest ei tulene, et tähtaeg tulenevalt selle enda olemusest kas peatuks, pikeneks, lüheneks vms. Pigem tuleneb TsÜS § 135 lg-st 1 ja § 136 lg-st 3 nende koostoimes, et katseaeg sai töölepingu puhul alguse 10.07.2012, mil sõlmiti tööleping ning hageja asus reaalselt tööle ning lõppes 09.11.2012 kell 24.00.
8.Asjaolu, et kostja tugineb katseaja pikenemise faktis Sotsiaalministeeriumi tõlgendusele, mille mõnede ametnike arvamuse kohaselt on katseaja pikenemine selle olemusest tulenevalt võimalik, ei tähenda, et see nii ongi. Hageja peab oluliseks rõhutada, et ta oli reaalselt tööl 76 tööpäeva, mis on piisav hageja isikuomaduste ning tööoskuste vastavuse hindamiseks. Samuti märgib hageja, et katseaja pikenemise väite esitas kostja alles 14.11.2012 e-kirjas, s.o siis, kui hageja osundas ilmsele õiguslikule puudusele, misjärel sai kostja aru, et ülesütlemine on toimunud pärast katseaega ning asus otsima põhjendusi TLS § 86 lg 1 alusel lepingu lõpetamise õigustamiseks. Varasemalt ei ole kostja kunagi avaldanud, et kostjal ei ole olnud võimalik hageja isikuomadusi ja tööoskusi hinnata ning seetõttu katseaeg pikeneb.
9.Hageja hinnangul välistab katseaja pikenemise tulenevalt katseaja olemusest ka TLS § 2 mõte, mille kohaselt ei või töötajat asetada halvemasse seisu, kui see on TLS-st tulenev. Katseaja pikkus on TLS § 86 lg-st 1 tulenevalt 4 kuud ja selle pikenemine tähendaks töötaja asetamist halvemasse olukorda kasvõi juba põhjusel, et töötajaga on võimalik pikema kui 4 kuu vältel hõlpsamini lõpetada töösuhet. Tõlgendades TLS § 86 lg 1, § 6 lg 1 ning § 2 nende koostoimes, võib katseaja pikkus muutuda ainult töötajale soodsamas suunas, s.o lühenedes, kuid katseaja pikenemine on kehtiva TLS sätte ja mõtte kohaselt välistatud.
10.Pooled on lepingu punktis 2.2 sätestanud katseaja kestuseks 4 kuud ning kuivõrd seda punkti ei ole poolte kokkuleppel muudetud, on välistatud võimalus, et katseaja tegelik pikkus oleks pikem kui lepingus sätestatud.
11.30.01.2013 esitatud menetlusdokumendis täpsustas hageja enda nõuet, paludes kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja mõista hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, so summas 2538,63 eurot ning lõpetada tööleping alates 09.11.2012, so katseaja viimasel päeval.
12.01.04.2013 kohtuistungil täpsustas hageja, et õigeks kuupäevaks 09.11.2012 asemel on 28.11.2012. Kostja vastuväited
13.Kostja hagi ei tunnistanud.
14.Kostja leidis, et katseaja mõistega on kooskõlas, et katseaeg pikeneb ajavahemiku võrra, mille jooksul ei ole võimalik katseaja eesmärki täita ehk hinnata töötaja sobivust tehtavale tööle. Olukorras, kus tööandjal puudub võimalus katseajal tulemusi hinnata, on õigustatud katseaja pikenemine. Seaduslik katseaeg lihtsustab töösuhte sõlmimist, kuna katseajas ei pea eraldi kokku leppima ja selleks ajaks ei seo pooled end kohustuslike ülesütlemisreeglitega, sest katseajal on töösuhte ülesütlemine lihtsustatud. Samuti ei ole ülesütlemiseks katseajal oluline mõjuva põhjuse olemasolu. Töölepingu ülesütlemisel peab tööandja üksnes järgima, et see ei oleks vastuolus katseaja eesmärgiga. Kostja luges, et hageja 30.08-04.09.2012 ja 31.10-27.11.2012
töövõimetuslehel viibimisel pikenes katseaeg selle aja võrra. Töösuhte viimaseks päevaks luges kostja 28.11.2012.
15.Kostja on esitanud töövaidluskomisjonile tõendid selle kohta, et hageja osutus katseaja jooksul tehtavale tööle mittevastavaks. Seega ei olnud töölepingu ülesütlemine vastuolus katseaja eesmärkidega.
16.Seoses hageja väitega tema premeerimise osas heade töötulemuste tõttu märkis kostja, et preemiat maksti kõigile töötajatele ja seega ei olnud preemia seotud hageja isikliku panusega, vaid meeskonnatöö hindamisega. Graafikuväliselt paluti hagejal ühel korral tööle tulla, kuna töö vajas tegemist ja abikäsi selleks ei jätkunud.
17.Kostja taotles enda toitlustusjuhi H. R ülekuulamist kohtuistungil. Maakohtu otsus
18.Harju Maakohus rahuldas 19.04.2013 otsusega hagi osaliselt ja tuvastas pooltevahelise 10.07.2012 töölepingu kostjapoolse 12.11.2012 ülesütlemise tühisuse ning luges pooltevahelise töölepingu lõppenuks 28.11.2012. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1692,42 eurot. Arvestades hagi osalist rahuldamist sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud hageja, jättis kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda.
19.Kohus selgitas, et otsuse kirjeldav osa on vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-le 1 esitatud lihtsustatult.
20.Pooltel puudub vaidlus selles, et töösuhe lõppes faktiliselt 28.11.2012, hageja ühe kuu keskmine töötasu kostja juures oli 846,21 eurot (TVK tlk 23 ja 28) ja kui kostjapoolne ülesütlemine osutub tühiseks, siis tuleb kohtul tööleping lõpetada alates 28.11.2012. Seega on kohtul käesoleva vaidluse lahendamiseks vaja eelkõige hinnata, kas töölepinguseaduses (TLS) ja töölepingus ette nähtud katseaeg pikeneb töötaja töövõimetuse tõttu.
21.Hageja esitatud ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude õiguslik alus on TLS § 104 lg 1. Kostja tugines töölepingu ülesütlemisel TLS § 86 lg-le 1, mis sätestab, et nii tööandja kui ka töötaja võib tähtajalise ja tähtajatu töölepingu üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates. Kohus viitas TLS § 6 lg-le 1 ja § 86 lg-le 2. Kohus leidis, et katseaeg ei pikene töötaja töövõimetuse või muu sarnase asjaolu tõttu. Põhjendatud on hageja seisukoht, et nimetatud alustel katseaja pikenemine peaks olema seaduses piisava selgusega ette nähtud. Katseaja pikenemine ei ole üldjuhul töötaja huvides. Seaduse tõlgendamine sel viisil, et töötaja ajutine töölt puudumine pikendab katseaega, on ilmses vastuolus TLS §-ga 2 ja § 86 lg-ga 2. Kuna katseaja pikenemise kohta norm puudub, siis on TLS § 86 lg-s 1 ette nähtud maksimaalne tähtaeg, mille kestel saavad töösuhte pooled töölepingu katseajal üles öelda. Kostja ütles lepingu üles pärast neljakuulise ajavahemiku möödumist, järelikult on see TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Kohus märkis lisaks, et TLS-st ei tulene tööandjale keeldu öelda tööleping üles ajal, mil töötaja on ajutiselt töövõimetu (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-117-11 p 17 üheksas lõik). Sellest järeldas kohus muu hulgas, et kui tööandja leiab katseaja lõpul, et töötaja ei ole viibinud tööl piisavalt kaua, et hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel, siis on võimalik katseajal tööleping üles öelda ka hindamise võimatuse tõttu.
22.Hageja nõude töölepingu kohtus lõpetamiseks õiguslik alus on TLS § 107 lg 2. Viidatud normi sõnastuse kohaselt lõpetab kohus töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-12, p 16 teine lõik). Kui kostja ülesütlemisavaldus on kehtiv, siis lõppenuks tööleping kõige varem 15 päeva möödumisel alates avalduse hagejale kättetoimetamisest (TLS § 96).
Pooled on üksmeelel, et vastav töölepingu lõppemise päev on 28.11.2012. Töölepingu tühisuse tuvastamise nõude rahuldamise tõttu lõpetas kohus töölepingu sellest päevast.
23.Hageja hüvitise nõude õiguslikuks aluseks on TLS § 109 lg 1, mille teine lause annab kohtule ulatusliku kaalutlusruumi. TLS eelnõu (299 SE III) seletuskiri näeb ette, et töövaidlusorgan ei ole seotud hüvitise määraga. Hüvitise suurust on võimalik muuta arvestades ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve (lk 81). Kohus võttis arvesse, et hageja töötas kostja juures lühikest aega (veidi enam üle nelja kuu) ja sisulisi olulisi etteheiteid hageja tööle ei tehtud. Kohus ei pidanud hüvitise suuruse määramisel asjakohaseks kostja väidet, et ta juhindus töövaidluskomisjoni senisest praktikast ja Sotsiaalministeeriumi juhistest. Juriidilisest isikust tööandja peab olema võimeline töösuhtes korrektselt käituma ja ise hindama töösuhtega seonduvaid olulisi küsimusi. Neil kaalutlustel pidas kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja kahe kuu keskmise töötasu summale vastav hüvitis 1692,42 eurot.
24.Kohus jättis TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata kostja töötajate seletuskirjad (TVK tlk 18–22), hageja ametijuhendi (TVK tlk 37–38), hagejale preemia maksmise dokumendid (TVK tlk 24 ja 39), poolte e-kirjad (TVK tlk 46–47 ja 49–50), töökuulutuse (TVK tlk 48) ning menüü ja tehnoloogilised kaardid (TVK tlk 51–58), leides, et eespool p-i 25 viimases lauses ja p-s 26 märgitud kaalutlustel ei oma need tähtsust käesoleva asja lahendamisel. Kohus ei hinnanud hageja sobivust tööle, vaid üksnes küsimust katseaja kestusest. Apellatsioonkaebus
25.10.05.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 19.04.2013 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
26.Kaebuse kohaselt on maakohus vääralt rakendanud materiaalõigust ja pidanuks arvestades vaidluse asjaolusid tegema teistsuguse otsuse.
27.Kostja ei nõustu kohtupoolse TLS-i tõlgendusega, mille kohaselt katseaeg ei pikene töötaja töövõimetuse või muu sarnase asjaolu tõttu. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et olukorras, kus tööandjal puudub võimalus katseaja tulemusi hinnata (näiteks kui töötaja on haiguslehel), peatub katseaeg lähtuvalt katseaja eesmärgist. Katseaeg pikeneb ajavahemiku võrra, mille jooksul ei ole võimalik katseaja eesmärki täita ehk hinnata töötaja sobivust. Käesoleval juhul oli hageja haiguslehel enam kui 1⁄4 katseaja vältel. Seaduse tõlgendamisel lähtus kostja TsÜS §-s 3 sätestatust, mille alusel seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist.
28.Kuna katseaja pikenemise küsimust ei ole üheselt TLS-is käsitletud, lähtus kostja Sotsiaalministeeriumi selgitustest TLS-i osas, väljakujunenud töövaidluskomisjoni praktikast ja muudest kättesaadavatest asjatundjate ja spetsialistide arvamustest, kelle kõigi seisukohad katseaja pikenemise osas ühtisid. Selgitustes TLS-i juurde on lk-l 11 märgitud, et katseaja eesmärgiks TLS § 6 lg 1 alusel on anda tööandjale võimalus hinnata töötaja tervise, teadmiste, oskuste, võimete ja isikuomaduste vastavust tasemele, mis on nõutav töö tegemisel. Olukorras, kus tööandjal puudub võimalus katseaja tulemusi hinnata (näiteks on töötaja haiguslehel, rasedus- ja sünnituspuhkusel, ajateenistuses), peatub katseaeg lähtuvalt katseaja eesmärgist. Katseaeg pikeneb ajavahemiku võrra, mille jooksul ei ole võimalik katseaja eesmärki täita ehk hinnata töötaja-tööandja-töö vastastikust sobivust. Sama seisukohta kinnitab ka muudes üldiselt kättesaadavates allikates sisalduv informatsioon. Kuivõrd sellekohaseid publikatsioone on väga palju, toob kostja kaebuses vaid mõned üksikud näited, millest ilmneb, et seaduse tõlgendamise osas on väljakujunenud selge ühtne positsioon,
millest töösuhetes on ka lähtutud. Oma seisukoha TLS rakendamise osas on andnud ka Sotsiaalministeerium, mille mõjuvaldkonda töösuhted kuuluvad, töövaidluskomisjonide liikmed ja advokaadibürood. Kostja hinnangul ei ole õige kohtu arvamus, et sellel ei ole mingit tähtsust vaidluse lahendamisel ja et juriidilisest isikust tööandja peab olema võimeline töösuhtes korrektselt käituma ja ise hindama töösuhtega seonduvaid olulisi küsimusi.
29.Kostja märgib, et vaatamata taolise informatsiooni laialdasele levimisele ei ole kordagi juhitud tähelepanu selle võimalikule eksitavale sisule või seaduse valele tõlgendamisele ning seda vaatamata asjaolule, et uue TLS jõustumisest on möödunud juba praktiliselt neli aastat. Kostja leiab, et taolises olukorras ei ole õiglane ega põhjendatud rakendada seadust kostja jaoks üllatavalt. Ka ei ole maakohus ei 04.03.2013 korraldavas määruses ega kohtuistungil andnud sellekohaseid selgitusi. Kostja möönis, et hagi rahuldamine osutub võimalikuks vaid juhul, kui kohus tõlgendab seadust teisiti kui seda on varem tehtud. Ka on kostja vastuses kohtu korraldavale määrusele palunud kõrvalekaldumise korral senisest praktikast ja Sotsiaalministeeriumi juhendist jätta hüvitis välja mõistmata, kuna kostja tööandjana toimis heas usus, tuginedes kättesaadavatele ametlikele juhistele ning kostjal ei olnud võimalik ette näha seaduse teistsugust tõlgendamist kohtuniku poolt. Kostja jääb oma eelnimetatud seisukoha juurde ka apellatsioonimenetluses.
30.Kostja ei nõustu maakohtu väitega, et kohus hüvitise suuruse määramisel võttis arvesse, et hagejale sisulisi etteheiteid töö suhtes ei tehtud. Ei ole selge, mille alusel kohus sellisele järeldusele jõudis, kuna samas otsuses on märgitud, et otsuse tegemisel ei arvestatud kirjalike tõenditega, samuti keeldus kohus menetluse ajal tunnistaja ülekuulamisest. Selles osas on otsus vastuoluline.
31.Kostja on hagiavalduse vastuses märkinud, et hageja sulatas liha vees, mida vastavalt nõuetele tuleb teha madalal temperatuuril (+20 kuni +60) külmikus. Probleemiks oli hageja ettevalmistuse tase. Hageja rikkus hügieeninõudeid, jättes kastmed järgmise päevani lauale. Hageja jättis korduvalt järgnevaks päevaks ettevalmistused tegemata, mis häiris otseselt toitlustusosakonna tööd ning millega seoses pidid järgmise päeva vahetuse kokad tegema lisatööd. Eelnev tekitas lisapingeid töötajate vahel. Ka oli hageja jätnud edastamata temale telefoni teel antud tellimusi. Kostja leiab, et eelnimetatud faktid tõendavad, et ülesütlemine oli kooskõlas katseaja eesmärgiga. Kui oleks tegemist oluliste töölepingu rikkumistega, oleks kostja töölepingu üles öelnud muul õiguslikul alusel.
32.Kostja ei nõustu kohtupoolse menetluskulude jaotamisega. Kostja hinnangul ei ole õige kohtu seisukoht, et kõik menetluskulud tuleks jätta kostja kanda seetõttu, et kohus rahuldab nõude osaliselt sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud hageja. Pakutud kompromissi ja tegelikult väljamõistetud summad erinevad ligikaudu 400 euro võrra (vahe on 1/5). Erinevust sellises ulatuses ei saa kostja arvates hinnata sarnaseks.
33.Kuna tegemist on seaduse ühtlase rakendamise küsimusega, ei näe kostja võimalust vaidluse lõpetamiseks kompromissi sõlmimisega. Vastus apellatsioonkaebusele
34.Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja kõik menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
35.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse
tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
36.Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse põhiväitega, et töötajale kehtestatud katseaeg pikeneb aja võrra, mille jooksul töötaja tööülesandeid ei täitnud. Kehtiv õigus sellist võimalust ei sätesta, samuti ei tulene sellist võimalust katseaja kui tähtaja olemusest. Kolleegium jagab kostja positsiooni, mille kohaselt on katseaeg tähtaeg TsÜS § 134 mõttes, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Katseaja alguse, kulgemise ja lõppemise reeglid on sätestatud TsÜS-i regulatsiooniga ning selles küsimuses TLS erisätteid ette ei näe. Ringkonnakohtu arvates on õige hageja seisukoht, et katseaja pikenemise küsimuse sisustamisel tuleb pidada silmas TLS §-s 2 sätestatud üldreeglit, mille kohaselt ei tohi TLS-s ega VÕS-s poolte õiguste ja kohustuste kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvale kalduda. See põhimõte tähendab ühtlasi keeldu tõlgendada TLS-st töötajale kahjulikul viisil. Öeldu tähendab seda, et kui seaduses katseaja pikendamise selget võimalust sätestatud ei ole, ei saa sellist töötaja positsiooni kahjustavat võimalust tuletada TLS-i hageja pool soovitud viisil tõlgendamise kaudu. Kuna katseaja peatumise võimaldamine pikendaks aega, mil tööandja on õigustatud töösuhet lihtsustatud korras lõpetama, on selline kehtivale regulatsioonile lähenemine töötajat selgelt kahjustav.
37.Kostja poolt arvatud ohtu tööandja positsiooni väidetavale liigsele halvenemisele tasakaalustab kehtivast TLS-st välja jäänud regulatsioon, mille järgi ei olnud enne 01.09.2009 kehtinud TLS-i § 91 lg 1 p 1 kohaselt katseajal töölepingu lõpetamine töötaja ajutise töövõimetuse tõttu töölt eemal oleku ajal võimalik. Kehtiv seadus sellist piirangut ette ei näe, mis tähendab, et tööandaja võib katseaja jooksul töölepingu lõpetada ka seetõttu, et töötaja eemalolek töölt ei võimalda tema sobivust vajalikus ulatuses hinnata, ehk põhjusel, et töötajast tuleneval põhjusel ei täida katseaeg oma eesmärki.
38.Hagi osalise rahuldamise aluse ja kostjalt hageja kasuks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest välja mõistetud hüvitise suuruse kindlaksmääramise osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega. Maakohus on käsitlenud töölepingu lõpetamisega seotud asjaolusid nõutava selgusega ning selgitanud vajaliku põhjalikkusega, miks tuleb hagi vaatamata kosja vastuväidetele osaliselt rahuldada. Kuna esimese astme kohus on kõigile kostja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Kaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud vajalikus ulatuses tuvastanud ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Kolleegiumil ei ole alust anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nende alusel nõude osalise põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
39.Hagi osalise rahuldamise tõttu on maakohus jaganud õigesti ka menetluskulud. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et TsMS § 163 lg 2 ei nõua kompromissina pakutud summa ning kohtulahendiga väljamõistetud summa kattuvust. Küsimus, kas nimetatud summad on menetluskulude jaotuse määramisel identsete suurustega, allub kohtu diskretsiooniotsusele ning diskretsiooni piiride ületamist kõnealusel juhul maakohtule kolleegiumi hinnangul ette heita ei saa.
40.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse
jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Tiit Kollom
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.