Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.09.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-12191
Tsiviilasi
A U ja I U hagi M I (I) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja kohustuse puudumise tuvastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
78 722 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.03.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M I apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja M I (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat M Arm Vastustaja/hageja I A U (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxx) Vastustaja/hageja II I U (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxx) Vastustajate/hagejate esindaja Kerli Kase
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Harju Maakohtu 14.03.2013 otsuse põhjendusi ja resolutsiooni punkti 2 sõnastust.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Tuvastada, et A Ul ja I Ul puudub kohustus tasuda M Ile Harju Maakohtu 31.05.2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-05-19528 väljamõistetud rahasumma isikliku vara arvel;
3) Jätta rahuldamata A U ja I U hagi M I vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr xxxxxxxxxx ja nr xxxxxxxxxx; 4) Maakohtu menetluse kulud jäävad kummagi poole kanda võrdselt; 5) A Ul ja I Ul tasuda riigituludesse täiendavalt riigilõiv 430.45 eurot.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Menetluse senine käik
1.26.03.2012 esitasid A U ja I U (hagejad) hagi A I ja M I vastu täiteasjades nr xxxxxxxxxx ja nr xxxxxxxxxx sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-12-12191). 03.05.2012 vastuses hagile märkis kostja A I, et ei ole esitanud avaldust kohtuotsuse asjas nr 2-05-19528 sundtäitmiseks. 31.05.2012 esitasid hagejad kohtule taotluse A I suhtes hagist loobumiseks. 08.06.2012 võttis kohus vastu hagejate hagist loobumise ja lõpetas menetluse A I osas. 02.10.2012 eelistungil selgitas kohus hagejatele vajadust kaaluda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lõike 2 alusel tuvastushagi esitamiseks. 16.10.2012 esitasid hagejad uue hagi, paludes tuvastada, et Harju Maakohtu 31.05.2011 kohtulahendist nr 2-05-19528 ei tulene hagejatele kohustust tasuda kostjale kohtulahendis viidatud summasid (tsiviilasi nr 2-12-41635). Harju Maakohtu 13.11.2012 määrusega on hagejate hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ning hagejate hagi kostja vastu kohustuse puudumise tuvastamiseks liidetud ühte menetlusse (tsiviilasi nr 212-12191.
Asjaolud ja hagejate nõue
2.26.03.2012 esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohaselt said hagejad 22. ja 23.03.2012 teada, et kohtutäitur Marek Laanemets on nende pangakontod arestinud. Harju Maakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-05-19528 tulenevalt on A ja M Il nõue hagejate kui M U pärijate vastu summas 78 722 eurot. Suulisest päringust kohtutäiturile selgus, et käimasolevad täitemenetlused hagejate vastu on seotud nimetatud kohtulahendiga. Harju
Maakohtu menetluses olnud tsiviilasjas nr 2-05-19528 oli hagi esitatud A ja I U ema M U vastu. Seoses M U surmaga astusid menetlusse tema üldõigusjärglased (hagejad). Kohus käsitles hagejaid kui M U pärijaid ning võlgnevus on hagejatelt välja mõistetud kui pärijatelt.
3.Vastavalt Tallinna notar Mari-Liis Parmase esindaja Eve Biene 22.10.2010 pärandvara inventuuri määramise otsusele koostas Tallinna kohtutäitur Kristiina Feinman 2011. aasta jaanuaris pärandvara nimekirja, milles tuvastas, et pärandvara väärtusesks on 863 196 eurot ning pärandvaraga seoses on Harju Maakohtus käimas menetlus tsiviilasjas nr 2-0519528.
4.07.07.2011 esitasid hagejad kohtule avalduse M U pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. M U pärandvara ajutine pankrotihaldur A Hermet tuvastas, et pärandvara suuruseks oli 865. 62 eurot ning pärandvaraga seotud kohustusteks olid matusekulud summas 1330 eurot ja potentsiaalne kohustus, mis tuleneb tsiviilasjast nr 205-19528. Harju Maakohtu 07.11.2011 kohtumäärusega lõpetati M U pärandvara pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.
5.Arvestades, et M U pärandvara pankrotimenetlus lõpetati pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, siis ei ole hagejad kohustatud täitma oma isikliku vara arvel pärandvaral lasuvat kohustust. Antud juhul on kostja nõue suunatud M U pärandvarale. Eeltoodust tulenevalt palusid hagejad tunnistada sundtäitmine nende suhtes lubamatuks.
6.16.10.2012 esitatud hagis palusid hagejad tuvastada, et Harju Maakohtu 31.05.2011 kohtulahendist tsiviilasjas nr 2-05-19528 ei tulene hagejatele kohustust tasuda kostjale kohtulahendis viidatud summad. Pooled vaidlevad selle üle, kas nimetatud kohtulahendiga on võlgnevus välja mõistetud hagejatelt isiklikult või hagejatelt kui M U pärijatelt ning nõuet saaks täita ainult M U pärandvara arvelt. Seega on tegemist ebaselge kohtulahendiga, millest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas hagejatele tuleneb lahendist kohustusi või ei.
7.M U pärandvara pankrotimenetlus lõpetati pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ja hagejad olid veendunud, et võlgnevus ei olnud välja mõistetud neilt isiklikult, vaid pärandvara arvelt. Pankrotihaldur A Hermet ja Harju Maakohus oma 07.11.2011 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-11-31787 käsitlesid nimetatud kohustust kui M U pärandvaral lasuvat kohustust. Hagejad leidsid, et vajalik on tuvastada, kas vaidlusalusest kohtulahendist tuleneb hagejatele isiklik kohustus võlgnevus tasuda või lasub nimetatud kohustus M U pärandvaral nii nagu nähtub kohtulahendi kirjeldavast osast. Kostja vastuväited
8.Kostja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilasjas nr 2-05-19528 rahuldas Harju Maakohus kohtuotsusega kostja nõude hagejate vastu summas 78 722 eurot. Raha mõisteti hagejatelt välja solidaarselt, seega jäävad hagejate väited pärandvara osas kostjale arusaamatuks. Jõustunud kohtuotsuse näol on olemas seaduse nõuetele vastava täitedokumendiga. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Hagejad taotlevad sisuliselt tsiviilasja nr 2-05-19528 ümbervaatamist.
9.TsMS § 368 lõike 2 alusel esitatud tuvastusnõude osas leidis kostja, et puudub hagejatepoolne nägemus, millisel viisil tuleks täitedokumenti täita. Kostja ei nõustunud hagejate seisukohaga, et Harju Maakohtu 31.05.2011 kohtulahendist tsiviilasjas nr 2-0519528 ei tulene hagejatele kohustust tasuda kohtulahendis viidatud summasid. Kostjale jäi mõistmatuks, mil moel on kõnealuse lahendi resolutsioonis selgesõnaliselt kohtu poolt
väljendatust võimalik järeldada vastupidine sõnastus. Hagejad nõuavad kohtuotsuse tuvastamisega sisuliselt kostja kasuks tehtud kohtuotsuse muutmist kostja kahjuks. Juhul, kui hagejad leidsid, et Harju Maakohus on viidatud lahendis kohaldanud vääralt materiaalja menetlusõigust, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse, tulnuks otsus vaidlustada. Harju Maakohtu otsus nr 2-05-19528 on jõustunud ning selle vaidlustamine on võimalik üksnes läbi teistmismenetluse.
10.Kostjal oli tsiviilasjas nr 2-05-19528 õigus esitada nõue M U üldõigusjärglaste vastu. Kostja nõue rahuldati. Kostja ei ole tsiviilasjas nr 2-05-19528 tuginenud pärimisseaduse (PärS) § 130 lõigetele 1 ja 3 ega nõudnud hagejatelt kui pärijatelt pärandaja kohustuste täitmist, vaid nõudnud hagejatelt kui üldõigusjärglastelt ja kohustatud isikutelt kahju hüvitamist. Hagejad, jättes ammendavalt kasutamata oma edasikaebeõiguse, pidid kohtuotsusest nr 2-05-19528 aru saama neil tekkinud kohustustest. Kohtuotsuse resolutsioonis puudub ebaselgus. Juhul, kui vaidlusaluse kohtuotsuse põhjendav osa ja resolutsioon olid vastuolulised, pidi kohus sellega rikkuma TsMS § 436 lõikest 1 tulenevat otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Seega pidanuks hagejad otsuse vaidlustama ning viitama rikkumisele apellatsioonimenetluses. Kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendava osa väidetav vastuolu ei saa peale otsuse jõustumist olla iseenesest TsMS § 368 lõikest 2 tuleneva nõude esitamise aluseks. Hagejatele tulenevad selged kohustused otsuse resolutsioonist ning nad on kohustatud otsuse täitmisel lähtuma just resolutiivosas sedastatust tulenevalt TsMS § 457 lõikest 1. Kohtuotsuse resolutiivosa tsiviilasjas nr 2-0519528, mis kohustab hagejaid hüvitama tekitatud kahju, on selge, üheselt mõistetav ning ei saa tekkida küsimusi, milline oleks antud kohtuotsuse õige täitmise viis. Hagejate TsMS § 368 lõike 2 alusel esitatud nõude rahuldamine tuvastades, et hagejatele kohtulahendist selle resolutiivosa ja põhjendava osa väidetava vastuolu tõttu kohustusi ei tulene, muudaks kohtuotsuse sisuliselt kostja kahjuks ning oleks tugevas vastuolus õigusrahu ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõttega. Esimese astme kohtu otsus
11.Harju Maakohus rahuldas 14.03.2013 otsusega hagi osaliselt ja luges tuvastatuks, et Harju Maakohtu 31.05.2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-05-19528 mõisteti hagejatelt kui M U pärijatelt välja M U pärandvara arvelt solidaarselt A I ja M I kasuks 78 722 eurot. Kohus jättis rahuldamata hagejate hagi kostja vastu täiteasjades nr 014/2012/205 ja nr 014/2012/206 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lõike 1 alusel poolte kanda võrdsetes osades ja määras, et hagejatel tuleb tasuda täiendavalt riigituludesse riigilõiv 430.45 eurot.
12.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • tsiviilasjas nr 2-05-19528 rahuldas Harju Maakohus 31.05.2011 A ja M I hagi A ja I U vastu 78 722 euro nõudes (t I kd lk 10 – 21); • tsiviilasjas nr 2-11-31787 Harju Maakohtu 07.11.2011 kohtumäärusega lõpetati M U (ik xxxxxxxxxxx, surnud xxxxxxxxxxxxx) pärandvara pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu (t I kd lk 31 – 36); • kohtutäitur Marek Laanemets on Harju Maakohtu 31.05.2011 otsuse (tsiviilasjas nr 205-19528) ja M I 02.02.2012 täitmisavalduse alusel alustanud A U suhtes täitemenetlust (täiteasi nr xxxxxxxxxxxxxx) (t I kd lk 8 – 9, 23 – 27); • sama kohtutäitur on Harju Maakohtu 31.05.2011 otsuse (tsiviilasjas nr 2-05-19528) ja M I 02.02.2012 täitmisavalduse alusel alustanud I U suhtes täitemenetlust (täiteasi nr xxxxxxxxxxxxx) (t I kd lk 46).
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas 31.05.2011 kohtuotsusest tuleneb hagejate kui pärijate või nende isiklik solidaarkohustus tasuda A ja M Ile 78 722 eurot.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamisest
14.27.02.2013 eelistungil leidis hagejate esindaja, et kohus peaks mõlemad hagejate nõuded läbi vaatama, kuna kui kohustus puudub, siis ongi sundtäitmine lubamatu. Kostja leidis, et kohustuse puudumise tuvastamisega on tsiviilasi lahendatud, kuna puudub kohustus, mida täita. Kohus leidis, et hagejate nõue kostja vastu täiteasjades nr xxxxxxxxx ja 014/2012/206 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata.
15.Riigikohus ei ole lahendi nr 3-2-1-134-10 punktis 11 nõustunud kohtute seisukohaga, et kohus võib täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 kohaselt tunnistada sundtäitmise lubamatuks muuhulgas ka juhul, kui täitedokument ei ole selge. Sama punkti viimases lõigus leidis kolleegium, et täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral võib TsMS § 368 lõike 2 järgi sissenõudja või võlgnik esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus.
16.Osundatust tulenevalt tuleb hagejate nõue M I vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr xxxxxxxxxx ja nr xxxxxxxx jätta rahuldamata, kuna sundtäitmist ei saa tunnistada lubamatuks juhul, kui täitedokument ei ole selge. Käesoleval juhul ei ole täitedokument selge ning seetõttu on hagejad esitanud TsMS § 368 lõike 2 alusel hagi tuvastamaks, kas täitedokumendist tuleneb neile konkreetne kohustus. Tuvastusnõue
17.Kohus leidis, et hagejate poolt märgitud viisil kohustuse puudumist Harju Maakohtu 31.05.2011 kohtulahendist nr 2-05-19528 ei nähtu. Kohtuotsuse resolutsiooni esimese lause kohaselt rahuldas kohus A ja M I hagi A ja I U vastu 78 722 euro nõudes. Resolutsiooni teise lausega mõistis kohus A ja I Ult solidaarselt A ja M I kasuks välja 78 722 eurot.
18.Viidatud kohtuotsuse põhjendava osa 11 lehel (t I kd lk 20 alates 4. lõigust) märgib kohus, et kostja on asunud seisukohale, et kostja vastutus piirneb üksnes pärandvara suurusega tulenevalt pärimisseaduse (PärS) § 143 lõikest 1, mille kohaselt pärast inventuuri tegemist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega. Kostja leiab, et tulenevalt sellest vastutavad pärijad I ja A U üksnes pärandvara väärtuse ulatuses. Kohtutäitur Kristina Feinmani koostatud pärandvara nimekirjast nähtuvalt on M U pärandvara väärtus kokku 863 eurot ja 20 senti. Kohus nõustub hagejate seisukohaga, et pärandvara suurus ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust, kuna pärandvara väärtus võib omada tähendust kohtuotsuse täitmise käigus. PärS § 130 lõike 3 kohaselt on pärija kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Pärandvara ebapiisavuse korral peab pärija need kohustused täitma oma vara arvel, välja arvatud juhul, kui ta pärast inventuuri tegemist on täitnud kohustused seaduses sätestatud korras, kui on välja kuulutatud pärandvara pankrot või kui pankrotimenetlus on lõppenud pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu. TsMS § 446 lõike 1 kohaselt, otsuses mitme hageja kasuks märgib kohus, mis osas iga hageja kasuks on nõue rahuldatud. Kui nõue on rahuldatud mitme hageja kasuks solidaarselt, tuleb seda otsuses märkida. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, otsuses mitme kostja vastu märgib kohus, mis osas iga kostja peab otsust täitma. Kui vastutus on solidaarne tuleb seda otsuses märkida. PärS § 147 kohaselt, kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (edaspidi pärandvara ühisus). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. PärS § 151 lõike 2 alusel vastutavad pärijad pärandvarasse kuuluva kohustuse täitmise eest solidaarselt. Seega tuleb kostjatel kohustus hagejate ees täita solidaarselt.
19.Kohus leidis, et vaadates tsiviilasjas nr 2-05-19528 kohtuotsuse resolutsiooni koostoimes põhjendava osaga, on ilmne, et kohus pidas põhjendatuks M I ja A I hagi rahuldamist kostjate I ja A U suhtes ainult M U pärijatena. Otsuse põhjendavas osas kohus selgitas, et kohustus tuleb I ja A Ul täita vaid pärandvara arvelt ning selgitas, et juhul, kui pärandvara on väiksem kui 31.05.2011 pärandvaral lasuvad kohustused, siis tuleb esitada avaldus pärandvara pankroti väljakuulutamiseks.
20.Pärandvara nimekirjaga M U pärimisasjas (t I kd lk 28 – 29) luges kohus tõendatuks, et pärandvara väärtus oli kokku 863.196 eurot. Samuti nähtub nimetatud dokumendist, et kohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-05-19528 (M ja A I hagi M U vastu).
21.Tsiviilasjas nr 2-11-31787 Harju Maakohtu 07.11.2011 kohtumäärusega (t I kd lk 31 – 36) luges kohus tõendatuks asjaolu, et 07.07.2011 esitasid I ja A U kohtule avalduse M U pärandvara pankroti väljakuulutamiseks ning et pankrotimenetlus lõpetati M U (ik xxxxxxxxxxx, surnud xxxxxxxxxx) pärandvara pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Kohtumääruse leheküljelt 5 (t I kd lk 35) nähtub, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on võlgniku surm ja Harju Maakohtu lahendist tsiviilasjas nr 2-0519528 tulenev potentsiaalne kohustus summas 78 722 eurot. Seega saab teha järelduse, et ka pankrotihaldur käsitles tsiviilasjas nr 2-05-19528 tekkinud kohustust M U kohustusena.
22.Õige ei ole hagejate seisukoht, et Harju Maakohtu 31.05.2011 kohtulahendist nr 2-0519528 ei tulene hagejatele kohustust tasuda kostjale kohtulahendis viidatud summasid. Viidatud kohtuotsusest tuleneb küll hagejate kohustus võlgnevuse tasumiseks, kuid seda vaid M U pärandvara arvelt.
23.Kostja poolt esitatud taotlus menetluse peatamiseks tsiviilasjas nr 2-05-19528 (t I kd lk 135) ei tõenda, et nimetatud tsiviilasjas ei oleks kohus kostjaid A ja I Ut käsitlenud M U pärijatena. Hagejad ei pidanud tsiviilasjas nr 2-05-19528 esitama apellatsioonkaebust, sest hagejad on käesolevas asjas selgitanud, et nende jaoks oli 31.05.2011 kohtuotsuse sundtäitmine üllatuslik, kuna nad arvasid, et M U pankrotiavalduse esitamisega olid nemad oma kohustused täitnud.
24.Osundatud põhjustel tuleb hagi tuvastusnõudes osaliselt rahuldada ja lugeda tuvastatuks, et Harju Maakohtu 31.05.2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-05-19528 mõisteti A Ult ja I Ult kui M U pärijatelt välja M U pärandvara arvelt solidaarselt A I ja M I kasuks 78 722 eurot.
Apellatsioonkaebus
25.15.04.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja teha asjas uus otsus, millega tühistada maakohtu otsus täies ulatuses või kui ringkonnakohus leiab, et asjaolude pinnalt ei ole võimalik uut otsust teha, saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud jätta hagejate kanda. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõigusnorme ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Maakohtu seisukohad on ebaõiged ja järeldused ei tulene asjas tuvastatud asjaoludest. Otsus ei ole kooskõlas seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtetega, mis on viinud ebaõige lahendini.
26.Otsuses esineb vastuolusid ning segadusttekitavaid seisukohti. Nii näiteks on kohus väljendanud otsuse motiveeriva osa alguses (otsuse lk 6 3. lõik), et „hagejate poolt märgitud viisil kohustuse puudumist Harju Maakohtu 31.05.2011 kohtulahendist nr 2-0519528 ei nähtu“. Järgmises lõigus tsiteerib kohus otsuse resolutsiooni. Eeltoodu alusel
jääb mulje, et kohus on nõustunud kostja seisukohtadega. Siiski lähevad kõnealused lõigud vastuollu otsuse motiveeriva osa järgnevate seisukohtadega.
27.Kohtu järeldus, et tookordne kohtuotsus tähendas seda, et hagi mitte ei rahuldatud täies ulatuses I ja A Ult isiklikult, vaid kõigest kui pärijatelt ja pärandvara arvelt, ei ole õige ning vaidlustatud lahendis kohtu poolt tuvastatud asjaolud ei leidnud kõnealuses otsuses tsiviilasjas nr 2-05-19528 tegelikult sellisel viisil tuvastamist. Tookordses kohtuvaidluses vaieldi muuhulgas selle üle, kas hagi rahuldada ainult pärandvara suuruses või täielikult I ja A U suhtes. Kostja leidis tookordses menetluses läbivalt, et kuna I ja A U on kaasatud menetlusse kostjatena pärast seda, kui nad võtsid pärandi vastu, vastutavad nad iseseisvalt täies ulatuses. Kohus on lahendanud asja (tsiviilasjas 2-05-19528) hagejate (A ja M I) kasuks, märkides ka otsuses (lk 6 5. lõik keskel), et „kohus nõustub hagejate seisukohaga ...“. Lisaks eeltoodud motiveerivale osale viidatud otsuses, kus kohus nõustub hageja seisukohtadega, on kohus ka resolutiivosas märkinud sõnaselgelt „hagi rahuldada... välja mõista A Ult ja I Ult 78 722 eurot solidaarselt A I ja M I vastu“. Niisiis on kohus motiveerivas osas nõustunud A ja M I seisukohtadega ning lahendanud asja resolutiivosas täielikult hagejate kasuks. Nüüdsest tuvastushagist aga selgub vastupidine – et kohus A ja M I seisukohtadega ei nõustunud ning tegi tegelikult lahendi kostjate (I ja A U) kasuks, võttes aluseks kostjate seisukohad. Kõnealused järeldused on ebaõiged, varasemas vaidluses jõudis kohus teistsugusele seisukohale. Kohtuotsuse sisuga mittenõustumisel oleks I ja A Ul tulnud see apellatsiooni korras vaidlustada. Praegune tuvastushagi ei saa asendada apellatsioonkaebust ning kohus ei saa (isegi juhul, kui kohus jõuab teistsugustele järeldustele) teha sisuliselt uut kohtulahendit.
28.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-15-98 sedastanud, et kohtuotsuse resolutsiooni selgitamisel ei või muuta otsuse sisu. Otsuse selgitamisel saab tugineda resolutsioonis otsustatule, kohtuotsuses tuvastatule, hagis nõutule ja seadusele. Selgitamisel ei või tuvastada uusi asjaolusid ega selgitada otsust vastuolus kohtuotsuses tuvastatuga. Vaidlusalusel juhul on esimese astme kohus teises menetluses tehtud kohtuotsust sisuliselt muutnud.
29.Kohus ei ole võtnud seisukohta kostja õiguslike väidete osas, mille kohaselt rikuks TsMS § 368 lõike 2 alusel esitatud nõude rahuldamine konstitutsioonilisi õigusrahu ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtteid. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas on lubatav mitmekordne kaebeõiguse võimaldamine olukorras, kus asjas on olemas jõustunud kohtuotsus ning teistmisalused puuduvad. Tekkinud olukord on täielikult vastuolus õiguse üldtunnustatud põhimõtetega. Juhul, kui hagejatel on võimalik teistkordselt kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-05-19528 vaidlustada, jääb kostjale arusaamatuks, milline oli siis üleüldse aset leidnud kohtuliku apellatsioonimenetluse eesmärk. Ka siis, kui kohus oleks leidnud, et ülalnimetatud tsiviilasja lahendis on ilmnenud vead ning resolutsioonis pidanuks kirjas olema „pärandvara arvelt“, tulnuks asi lahendada apellatsioonimenetluses, kuivõrd vigade parandamine oleks muutnud kohtuotsuse resolutsiooni (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-97-08 punkt 18).
30.Otsuse motiveerivas osa (lk 6 6. lõik) väidab kohus, et „...otsuse põhjendavas osas kohus selgitas, et kohustus tuleb I ja A Ul täita vaid pärandvara arvelt...“. Kostja hinnangul ei ole kohus tegelikult sellist väidet mitte kusagil öelnud. Jääb arusaamtuks, kust on kohus sellisele uudsele järeldusele jõudnud. Maakohtu mainitud seisukohta ei ole võimalik tuvastada ka erinevaid tõlgendusviise kasutades.
31.Kohus käsitleb asjassepuutumatult esialgse kostja M U pärandvara pankrotimenetlust käesolevas asjas ning jõuab seega ebaõigetele järeldustele seoses pärandvara
pankrotimenetlusega. Pärandvara pankrotimenetlus algas hiljem (07.07.2011) kui oli tehtud otsus tsiviilasjas nr 2-05-19528 (31.05.2011). Hagejad ei olnud puutumuses kõnealuse menetlusega. Seal tehtud avaldused, seisukohad ja järeldused ei ole tehtud isikute poolt, kes oleksid osalenud tsiviilasjas 2-05-19528 või teaksid midagi selle vaidluse sisust. Pankrotimenetlus toimus kohtuotsuse järgselt ega anna aastaid hiljem alust seostavateks järeldusteks.
32.Kohtu seisukoht, et hagejad ei pidanud tsiviilasjas nr 2-05-19528 esitama apellatsioonkaebust, sest hagejad on käesolevas selgitanud, et nende jaoks oli 31.05.2011 sundtäitmine üllatuslik, on menetluslikult ebaõige, põhjendamata ning läheb vastuollu käesolevas menetluses kostja poolt esitatud selgituste ja kirjalike dokumentidega. Menetluslikult ebaõige on kohtu järeldus, et juhul, kui täitemenetlus on üllatuslik, ei oleks tulnud apellatsioonkaebust esitada. Kohus oma seisukohta lähemalt ei selgita. Kostja kohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab, et kui hagejad otsusega ei nõustunud, oleks vaidlus tulnud lahendada apellatsioonimenetluses. Kohtu järeldus läheb vastuollu ka hagejate tegeliku tegevusega – apellatsioonkaebuse nad siiski esitasid, mistõttu üllatusega tegu ei olnud. Apellatsioonkaebuse esitamise kohta esitas kostja oma 24.12.2012 vastuses ka tõendi – Tallinna Ringkonnakohtu määruse, kuid kohus ei selgitanud, miks ta ei arvestanud seda ja leidis, et otsuse täitmine tuli üllatuslikuna. Kostja hinnangul rikub korduva kaebeõiguse võimaldamine, millena kostja käesolevat vaidlust tõlgendab, oluliselt õiguskindluse põhimõtet ning võrdse kohtlemise printsiipi.
33.Pärandvara inventuur ja pankrot on tühised algusest peale, sest on tehtud seadust rikkudes. Nimelt saab tulenevalt PärS § 137 lõikest 2 teostada inventuuri kolme kuu jooksul peale pärandi vastuvõtmist vaid juhul, kui pärijad ei olnud pärandatavast kohustusest teadlikud. Käesolevas asjas on pärijad olnud aastate jooksul vaidlusest teadlikud. Veelgi enam – kostjale teadaolevalt vaidlusega ka sisuliselt seotud olnud. Kostja arvates ei oleks kõnealune küsimus pidanud tõusetuma, kuna kohus ei oleks saanud arvestada lahendit tehes asjaoludega, mis selgusid peale otsuse jõustumist. Kuna kohus seda siiski tegi, esitab kostja käesolevaga ka alternatiivsed väited toimingute tühisuse kohta ning on valmis vajadusel ka vastavad tõendid esitama. Juhul, kui kohus lähtus kohtuotsust tehes õiguse üldprintsiipidest ning õigluse põhimõttest, pidanuks sellisel juhul arvestama ka hagejate teadlikkust ja seotust käesoleva vaidlusega. Vastustajate seisukoht
34.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
35.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse põhjenduste muutmiseks. Samuti tuleb otsuse selguse huvides muuta resolutsiooni punkti 2 sõnastust, jättes maakohtu lõppjärelduse (tuvastushagi rahuldamine) muutmata. Kolleegium võtab TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 alusel apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks asjaolude uut tuvastamist. TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, seega tuvastushagi osas. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad.
36.Kolleegium nõustub apellandiga, et peale kohtuotsuse jõustumist ei saa (ka mitte selle selgitamise käigus) muuta resolutsiooni sisu. Samuti ei saa peale lahendi jõustumist uues menetluses toimuda vaidluse uut lahendamist ja seda ka mitte TsMS § 368 lõike 2 alusel tuvastushagi esitades. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et maakohus pööras liidetud tuvastusnõude lahendamisel põhjendamatult palju tähelepanu 31.05.2011 lahendist kohtu mõtte otsimisele ja sõnastas kohtuotsuse resolutsiooni ebatäpselt ümber.
37.Käesoleva vaidlus on tegelikult 31.05.2011 otsuse täitmise vaidlus ja selles osas tuvastas maakohus asjakohaselt, et viidatud täitedokumendist (jõustunud kohtuotsusest) ei tulene hagejatele kohustust tasuda väljamõistetud rahasumma isikliku vara arvelt, vaid nende vastutus on PärS sätetest tulenevalt piiratud nende üldõiguseelneja M U pärandvara väärtusega. Sellise tuvastushagi lubatavust on Riigikohus tõdenud lahendis nr 3-2-1-3110.
38.Maakohus tuvastas järgmised käesolevas vaidluses tähtsust omavad faktilised asjaolud: 1) tsiviilasja nr 2-05-19528 menetlus oli algatatud M U vastu ja käesolevas asjas hagejad astusid menetlusse peale kostja surma kui tema pärijad (üldõigusjärglased); 2) pärimismenetluses oli kohtutäitur Kristiina Feinmanni poolt viidud läbi pärandvara inventuur, mille käigus koostati pärandvara nimekiri ja hinnati selle väärtuseks 863.196 eurot (t I kd lk 28-30); 3) 31.05.2011 kuulutas maakohus lahendi; 4) 07.07.2011 esitasid pärijad kohtusse pärandvara pankroti avalduse, milline rauges pankrotti välja kuulutamata põhjusel, et varast ei piisanud pankrotimenetluse kulude katteks ja puudusid ka tagasivõitmise või tagasinõudmise võimalused (t I kd lk 31-36).
39.Eeltoodust tuleneb, et maakohus ei saanud 31.05.2011 otsuses lahendada küsimust, kas lahendi täitmine peab toimuma kostjate isikliku vara või ainult pärandvara arvel. Maakohtule ei olnud sel ajahetkel teada, kas saab täidetud PärS § 130 lõikes 3 sätestatud eeldus selleks, et pärijad vabaneksid kohustusest rahuldada pärandaja võlausaldajate nõuded oma vara arvel. Hagejad on esitanud tõendid, et täitmisavalduse esitamise seisuga 02.02.2012 olid vajalikud eeldused täidetud.
40.Sissenõudjal ei saanud jääda maakohtu 31.05.2011 otsusest veendumust, et M U kohustus läks kostjatele üle muul alusel kui pärimise teel. Tsiviilasja nr 2-05-19528 menetlus algas A ja M I hagiavalduse alusel, millega hagejad nõudsid M Ult nendevahelise 24.03.2004 lepingu mittekohase täitmisega tekitatud kahju hüvitamist. Menetluse kestel lubas kohus TsMS § 209 lõike 1 alusel astuda menetlusse tema pärijatel. Nimetatud asjaoludest oli sissenõudja teadlik.
41.Inventuuri ja pankrotimenetlusega seotud toimingute tühisuse vastuväite esitas apellant esmakordselt alles apellatsioonkaebuses, seega selle jätab kolleegium TsMS § 652 lõike 4 alusel tähelepanuta.
42.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsiooniastmes kantud poolte menetluskulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.