Pärnu Maakohtu 01.07.2013.a määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse T S ́i määruskaebus liik 3205,95 eurot Kaebuse hind Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (vastustaja): AS RMW (registrikood: 10048485; asukoht: Rapla), tehinguline esindaja v.adv Margus Arvisto Kostja (määruskaebuse esitaja): T S (isikukood: xxxxxxxxxxx; elukoht: xxxxxxxxxxx), tehinguline esindaja v.adv Kaidar Sultson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Pärnu Maakohtu 01.07.2013.a määrus tühistada osas, milles maakohus jättis T S ́i poolt esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt rahuldamata.
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldatakse T Si pooltesitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt ja mõistetakse AS-lt RMW T S ́i kasuks välja menetluskulud kokku summas 4824,38 eurot.
4.1.Rahuldada T S ́i menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt.
4.2.Välja mõista AS-lt RMW T S ́i kasuks menetluskulud summas 4824,38 eurot.
4.3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist väljamõistetud summalt VÕS § 113 lõike 1 lauses 2 sätestatud määras alates käesoleva
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-50197 lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
5.Käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
6.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Pärnu Maakohus rahuldas 05.06.2012.a otsusega hageja hagi kahju hüvitamiseks osaliselt ja jättis õigusabikulud poolte endi kanda ning muud menetluskulud kostja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19.11.2012.a otsusega maakohtu otsus ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata, rahuldas apellatsioonkaebuse ja jättis vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, ning jättis maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend jõustus 25.02.2013.a Riigikohtu määrusega, kui Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.
2.13.03.2012.a esitas kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt on kostja menetluskulud käesolevas asjas 11 471,20 eurot, s.o 25,56 eurot riigilõiv määruskaebuselt; 325 eurot riigilõiv apellatsioonkaebuselt; 2,30 eurot kinnistusraamatu päringuga seotud kulu; 96 eurot lepingulise esindaja sõidukulu; 291,46 eurot 6h ja 20min lepingulise esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu; 10 730,88 eurot 81h ulatuses õigusabi. Avaldusele on lisatud arve nr 20110021 ja arve projekt ning spetsifikatsioonid, milles on kajastatud õigusabitoimingud ja neile kulunud aeg. Avalduses on kinnitatud, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga ning, et kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu kuulub kostjale hüvitamisele ka menetluskuludelt arvestatav käibemaks. Kostja on seisukohal, et „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ kohaldub üksnes lepingulise esindaja osundatud õigusabile ega ole kohaldatav muudele kuludele. Hagi esitamise aja seisuga kehtis hagihinnalt 8174,49 eurot lepingulise esindaja kulude piirmäär 4473,82 eurot. Kuna tsiviilkohtumenetluses ei ole selgesõnaliselt sätestatud, et kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka menetlusosalise esindaja sõidukulud ja kohtuistungile sõitmise ajakulu, siis sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku regulatsiooniga tuleb jõuda järeldusele, et lepingulise esindaja sõidukulud kuuluvad tsiviilkohtumenetluses hüvitamisele. Riigikohtu halduskolleegium on 05.02.2013 otsuse nr 3-3-1-66-12 p-s 13 leidnud, et halduskohtumenetluses kuuluvad halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt hüvitamisele lepingulise esindaja sõidukulud. Menetlusosalise enda sõidukulude osas ei ole kehtestatud sõidukulude teiselt poolelt välja mõistmise piirmäära. Seetõttu kuuluvad ka lepingulise esindaja sõidukulud hüvitamisele sellele vaatamata, et need ületavad tunnitasu alusel osundatud õigusabiga määruses sätestatud lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäära. Kostja lepingulise esindaja sõidukulu on 96 eurot. Lähtudes nimetatud halduskolleegiumi otsuse punktist 16, mis sätestab, et esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu osas tuleb analoogia korras lähtuda riigi õigusabi hüvitamise korra regulatsioonist, leidis kostja, et ka tsiviilkohtumenetluses tuleb samast regulatsioonist lähtuda. Hagi esitamise ajal kehtinud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ p 47 sätestas, et kui riigi õigusabi osutamise koht asub advokaadibüroo, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohast vähemalt 40km kaugusel, makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu vastavalt kaugusele: 25,56 eurot, kui riigi õigusabi osutamise koht asub 50 kuni 100km kaugusel. Nimetatud korra punkt 2 sätestas, et
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-50197 kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. Kuna antud menetluses on toimunud kolm kohtuistungit, siis kuulub Tallinn-Rapla-Tallinn iga sõidu eest kostja lepingulise esindaja kohtuistungile sõitmise ajakuluga seoses hüvitamisele kokku 92,02 eurot. Eeltoodu alusel palus kostja hagejalt välja mõista 11 271,76 eurot, kuid mitte vähem kui 5014,70 eurot. Kostja palus kohustada hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja vaidles kostja vastuväidetele vastu. Tsiviilkohtumenetluses ei kehti põhimõtet, et menetlusosalise kulud peavad olema enne avalduse esitamist kantud. Tsiviilasja hinna osas jäi hageja oma varasema väite juurde, et käesoleva asja hinnaks on 8174,49 eurot, mis nähtub ka hagiavaldusest ja Pärnu Maakohtu 18.01.2011.a hagi tagamise määrusest, ning millega tuleb arvestada lepingulise esindaja kulude piirmäära määramisel. Lepingulise esindaja sõidukulude ja sõitmise ajakulu osas jäi hageja samuti oma varasemalt esitatu juurde.
3.25.03.2013.a esitas hageja kostja avaldusele vastuväite, milles palus jätta kostja avalduse rahuldamata või kui kohus peab hageja avaldust põhjendatuks, rahuldada see maksimaalselt 3200 euro ulatuses. Kostja ei ole esitanud maksekorraldusi, kust nähtuks lepingulise esindaja kulude kandmine. Kostja on menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele lisanud vaid ühe arve, teist dokumenti ei saa käsitleda arvena, kuna sellele on üheselt mõistetavalt märgitud, et tegemist on arve projektiga. Isegi kui kostja lepingulise esindaja kulude hüvitamine on osaliselt põhjendatud, siis seda mitte kostja märgitud „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade“ kohaselt 4473,82 euro ulatuses. Kostja on hagihinnaks märkinud 8174,49 eurot, kuid tegelikult on käesolevas menetluses hagihinnaks 5638,52 eurot, millise hinna puhul lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmääraks on 3200 eurot. Hageja ei nõustunud ka kostja käsitlusega sellest, et sõidukulude hüvitamine on võimalik lisaks lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärale. Menetluskulude väljamõistmist puudutavas ei ole halduskohtumenetlus ja tsiviilkohtumenetlus omavahel võrreldavad ja seega ei saa halduskohtumenetluse vastavaid põhimõtteid kohaldada tsiviilkohtumenetluses. Hageja on seisukohal, et kõik summad, mis kuuluvad menetlusosalise poolt tasumisele tema lepingulisele esindajale, on käsitletavad lepingulise esindaja kuludena tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 144 p 1 ja „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade“ mõistes. Kostja esindaja sõidukulude ja kinnistusraamatu päringuga seotud kulu hüvitamine on välistatud ka seetõttu, et kostja ei ole esitanud nimetatud kulude kandmist tõendavat dokumentatsiooni. Hageja leidis, et ei ole põhjendatud mõista temalt kostja lepingulise esindaja kulusid välja maksimummääras 3200 eurot, kuna kohtuvaidluse mahukus ja keerukus ei oleks sel juhul proportsioonis väljamõistetavate kulude summaga. Näiteks ei toimunud sisuliselt menetlust Riigikohtus, millest tulenevalt ei peaks kulusid mõistma välja maksimummääras, kuna selle määra kohaldamine eeldab üldreeglina, et sisuline vaidlus toimub kõigis kohtuastmetes.
4.Pärnu Maakohus rahuldas 01.07.2013.a määrusega kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1714,43 eurot ning kohustas määruse jõustumisest kuni täitmiseni hagejat tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-50197
Toimiku materjalidest nähtuvalt luges kohus tuvastatuks, et kostja on määruskaebuse esitamisel 03.11.2010.a tasunud riigilõivu 25,56 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel 08.08.2012.a riigilõivu 325 eurot. Kohus leidis, et kinnistusraamatu päringuga seotud kulu 2,30 eurot oli kostja jaoks vajalik kulutus, mis ei kuulu hagejalt väljamõistmisele. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ ei kohaldu sõidukulule, küll aga kohaldub õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest taotletavale tasule. Nimetatud seisukohta toetab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, mille p-s 17 leiab kolleegium, et lisaks õigusteenuse osutamise tasule võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Kuna menetlusosalise õigus valida esindajat ei ole TsMS §-de 217 ja 218 kohaselt piiratud, võib lepingulise esindaja otsene sõidukulu olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Kolleegiumi arvates ei võimalda TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ning korra § 1 mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. TsMS § 217 lg 6 alusel on esindaja käitumine ja teadmine võrdsustatud menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kuivõrd TsMS § 144 p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Eeltoodu kohaselt asus kohus seisukohale, et hagejalt kuulub kostja kasuks väljamõistmisele sõidukulu 96 eurot (kostja lepinguline esindaja sõitis kolmel korral Tallinnast Raplasse ja tagasi). Hagejalt ei kuulu kostja kasuks väljamõistmisele õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest taotletav tasu 92,02 eurot. Samuti nõustus kohus kostja seisukohaga, et „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ kohaldatakse hagi esitamise aja seisuga vastavalt hageja märgitud hagihinnale 8174,49 eurole, millele 12.09.2008.a kehtima hakanud Vabariigi Valitsuse määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 alusel kehtib piirmäär 4473,82 eurot. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 18.12.2012.a määrus nr 3-2-1-171-12 p-s 11 asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel tuleb lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud määruses sätestatud piirmääradest. Nimetatud määruse p-s 12 viitab kohus 21.03.2011.a tehtud määruse nr 3-2-1-5-11 p-le 12, märkides, et pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel. Kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses. Kuna hageja ei ole vastu vaielnud kostja lepingulise esindaja tehtud menetlustoimingutele ega tunnitasule, siis leidis kohus, et antud menetluses on selle keerukust ja mahukust arvestades põhjendatud kohaldada 12.09.2008.a kehtima hakanud Vabariigi Valitsuse määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ §-s 1 sätestatud maksimummäära 4473,82 eurot. Kohtu hinnangul on hageja esitanud põhjendatud vastuväite, et kostja esitatud kahest arvest üks on arve projekt, mille alusel ei ole lepingulise esindaja kulude väljamõistmine põhjendatud. Õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Märgitud seisukoht tuleneb Riigikohtu 01.10.2011.a otsusest tsiviilasjas nr
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-50197 3-2-1-112-01. Kuna arve projekt ei tekita tasumise kohustust, kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele õigusabikulu 19.01.2011.a arve nr 20110021 järgi 1267,87 eurot. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 1714,43 eurot, millest 25,56 ja 325 eurot moodustavad riigilõivud, 96 eurot lepingulise esindaja sõidukulu ja 1267,87 eurot õigusabikulu.
5.Maakohtu määruse peale esitas kostja 17.07.2013.a määruskaebuse, milles palus määruse tühistada osas, millega kostja lepingulise esindaja kulud jäid 3205,95 euro ulatuses hagejalt välja mõistmata ja teha uus määrus, millega rahuldatakse kostja avaldus 4920,38 euro ulatuses, sh hagi esitamise ajal kehtinud maksimaalses lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmääras, s.t summas 4473,82 eurot. Määruse põhjenduste kohaselt ei nõustu kostja maakohtuga, et avaldusele lisatud arve projekti alusel ei ole lepingulise esindaja kulude väljamõistmine põhjendatud, kuna selle alusel ei ole tekkinud kulude kandmise kohustust. Maakohus on jätnud arvestamata asjaolu, et kostja õigusabi eest tasumise kohustus on tekkinud kostja ja tema esindaja vahel sõlmitud õigusteenuse osutamise lepingust, mistõttu on eeldus õigusabikulude hagejalt väljamõistmiseks täidetud. Kostja hinnangul on arve projektis esitatud spetsifikatsioon lepingulise esindaja kulude hagejalt väljamõistmiseks piisav tõend. Käesolevaks hetkeks on kõnealune arve projekt vormistatud arveks, kostjale esitatud ning viimase poolt tasutud.
6.Vastustaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Pärnu Maakohtu 01.07.2013.a määrus tuleb tühistada osas, milles menetluskulude kindlaksmääramise taotlus jäeti osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldatakse osaliselt, senisest suuremas osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust osas, mille peale esitati määruskaebus, st osas, milles määruskaebuse esitaja vaidlustas seda, et maakohus jättis menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus lähtub menetluskulude kindlaksmääramisel sellest, et hageja vaidles kostja poolt esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele esmaselt täielikult vastu ning alternatiivselt leidis, et avaldust ei saa rahuldada suuremas ulatuses, kui 3200 euro ulatuses. Seega ei saa lähtuda sellest, et hageja oleks avalduse mingiski ulatuses õigeks võtnud ning kohtul tuli kontrollida kogu avalduse põhjendatust terves ulatuses ja ringkonnakohtul tuleb määruskaebuse menetlemisel kontrollida avalduse põhjendatust ulatuses, milles taotletakse menetluskulude avalduse rahuldamist ulatuses, mis ületab seda summat, mille osas maakohus avalduse rahuldas.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et lepingulise esindaja kulude piirmäära määratlemisel tuleb lähtuda sellest hagihinnast, mis tuleneb sellest nõudest, mille hageja algselt kohtusse esitas. See, et hageja hiljem nõuet vähendas, ei tähenda, et piirmäär peaks alanema. Kui hageja esitab kohtusse rahalise nõudega hagi algselt suuremas ulatuses ning kui hagejale saab menetluse kestel selgeks, et hagi on vähemalt osaliselt perspektiivitu, ei tähenda, et kostja peaks kaotama õiguse osalisele menetluskulude hüvitamisele. Eespool
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-50197 toodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et konkreetsel juhul on lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise piirmääraks 4473,82 eurot.
10.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et menetluskulude kindlaksmääramisel ei saa arvestada neid kostja kulusid, mis tulenesid kostja esindaja poolt esitatud kuludokumendist, millele oli märgitud „arve projekt“. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmine eeldab seda, et menetluskulude saamiseks õigustatud isikul tekkis menetluskulude kandmise kohustus. Määruskaebuse esitaja leidis õigesti, et menetluskulude kandmise kohustus ei tulene mitte arvest vaid advokaadi ja kliendi vahelisest lepingust. Arve ja selle spetsifikatsiooni raames on kulud lihtsalt lahti kirjutatud. Seega, see, et arvele on märgitud, et tegemist on arve projektiga, ei tähenda iseenesest veel, et vastavas osas ei ole kulude kandmise kohustust tekkinud. See ei tähenda siiski, et kohus peaks igal juhul ja alati arve projekti tõendina arvestama. Mitte ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid kogumis. Seega ei ole välistatud see, et kohus võib mõne „arve projekti“ lugeda selliseks tõendiks, mille alusel ei saa kulude kandmise kohustuse tekkimist tõendatuks lugeda. Käesoleval juhul see aga nii ei ole, sest vaidlusaluses arves (t IV kd lk 150 jj) kajastatud kulude kandmine on osaliselt kontrollitav ka toimiku pinnalt. Nii nähtub toimikust vastavate menetlustoimingute tegemine ja see, et nendega seoses tuli teha ettevalmistusi, kliendiga nõu pidada ja et advokaadi töö eest tuli tasuda, on sellega seoses ka usutavaks muudetud. Seega tuleb kohtul kontrollida ja hinnata ka ülalviidatud arves ja spetsifikatsioonis kajastatud kulusid.
11.Viidatud arvest ei saa põhjendatuks pidada neid kulusid, mis kanti seoses sellega, et kostja advokaat sõitis kohtuistungitele Raplasse ja tagasi. Vastavale seisukohale asub ringkonnakohus, maakohtu poolt viidatud vastavasisulise Riigikohtu praktika tõttu. Kostja poolt kantud kulust ei saa põhjendatuks pidada veel 02.01.2013.a toimunud kassatsioonkaebusega tutvumist, sest Riigikohus ei võtnud kaebust menetlusse. Kassatsioonkaebus ei saanud mõjutada kostja õigusi. Põhjendatuks ei saa pidada ka 23.01.2012.a ja 24.01.2012.a toimunud tsiviilasja materjalidega tutvumist. Spetsifikatsiooni alusel ei saa veenduda, miks oli tutvumine vajalik, samuti ei saa veendumusele jõuda selles, et tsiviilasjas oli esitatud mingeid selliseid uusi materjale, millega advokaat varasema töö käigus veel tutvunud ei olnud. Põhjendatuks ei saa pidada ka spetsifikatsioonis kajastatud sõidukulusid. Kuigi esindaja sõidukulude hüvitamine on põhimõtteliselt võimalik, tuleb ära näidata, millised sõidukulud täpselt kanti, st kas esindaja sõitis Raplasse ühistranspordiga või isikliku sõiduautoga. Ühel juhul tuleks ära näidata ja vajadusel tõendada piletite maksumus, teisel juhul näidata bensiinikulu. Praegusel juhul nähtub spetsifikatsioonist, et 100 km kaugusel asuvasse Raplasse sõidu eest nõudis kostja esindaja kostjalt 100 euro tasumist. Selline kulu on igal juhul ülepaisutatud. Kuivõrd spetsifikatsioonist ei nähtu, milline sõidukulu üleüldse kanti, ei saa kohus sõidukulu liiki ja suurust ise välja mõtlema hakata.
12.Arvest nr 20130192 ja selle spetsifikatsioonist loeb kohus põhjendatuks järgmisi toiminguid ja arves näidatud tasu toimingute eest: 31.01.2011.a toiminud nõupidamine 20 min, 03.07.2012.a toimunud kohtuotsuse analüüs ja apellatsioonkaebuse koostamine 6 tundi ja 40 min, 27.09.2012.a toimunud vastuapellatsioonkaebuse analüüsimine ja vastuse koostamine 2 tundi ja 50 minutit, 17.11.2012.a toimunud hageja vastusega tutvumine 50 min, 19.11.2012.a toimunud ringkonnakohtu otsusega tutvumine ja otsuse kliendile edastamine 40 min, 23.11.2012.a toimunud menetluskulude analüüs 20 min, 02.01.2013.a telefonivestlus ringkonnakohtu otsuse jõustumisega seoses ja vastaspoolele kirja koostamine 10 min, 11.03.2013.a toimunud nõupidamine kliendiga seoses menetluskulude avaldusega 20 min, 31.01.2011.a toimunud kliendiga nõupidamine 1 tund ja 20 min, 03.02.2011.a toimunud hagi
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-50197 tagamise kautsjoni esitamise võimalikkuse analüüsimine 20 min, telefoninõupidamine EMTA-ga 10 min, 08.02.2011.a toimunud taotluse koostamine hagi tagamise tühistamiseks 1 tund ja 20 min, 22.02.2011.a telefoninõupidamine kohtuga ja kliendiga seoses hagi tagamise tühistamisega 10 min, 25.02.2011.a toimunud telefoninõupidamine kliendiga, kohtule e- kirja koostamine seoses hagi tagamise asendamisega 20 min, 28.02.2011.a toimunud telefoninõupidamine kohtuga seoses hagi tagamise asendamisega 10 min, 01.03.2011.a toimunud hageja seisukohtadega ja kohtu määrusega tutvumine 30 min, 10.03.2011.a toimunud maksekorraldusega tutvumine ja kohtule edastamine 10 min, 10.03.2011.a toimunud telefonivestlus kliendiga 10 min, 11.04.2011.a toimunud nõupidamine kliendiga, pangale nõude koostamine, nõupidamine kliendiga 30 min, 18.04.2011.a hageja poolt kostja vastusele koostatud seisukohale vastuse koostamine 1 tund ja 40 minutit, 25.04.2011.a toimunud kohtuistungiks ettevalmistumine 1 tund, 25.04.2011.a toimunud kohtuistungil osalemine 2 tundi ja 40 min, 27.04.2011.a toimunud kohtuistungi protokolli analüüsimine 20 min, 02.05.2011.a kohtuistungi protokolli parandamise taotluse analüüsimine ja seisukoha koostamine kohtule taotluse parandamise osas 1 tund ja 30 min, 10.05.2011.a toimunud parandatud protokolli analüüsimine 15 min, 30.05.2011.a toimunud nõupidamine kliendiga 1 tund ja 20 min, 22.06.2011.a toimunud nõupidamine kliendiga 30 min, 22.06.2011.a toimunud taotluse koostamine kohtule 40 min, 29.06.2011.a toimunud kohtuistungiks ettevalmistamine 1 tund ja 40 min, 29.06.2011.a toimunud kohtuistungil osalemine 3 tundi ja 20 min, 05.09.2011.a toimunud nõupidamine hageja esindajaga 1 tund, 05.10.2011.a toimunud kohtuistungiks ettevalmistamine 50 min, 5.10.2011.a toimunud kohtuistungil osalemine 5 tundi ja 40 min, 11.10.2011.a toimunud kohtuistungi protokolliga tutvumine 1 tund ja 40 min, 13.10.2011.a toimunud tunnistajatele esitatavate kirjalike küsimuste koostamine 1 tund, 13.10.2011.a toimunud täiendavate tõendite kogumise taotluse koostamine 1 tund ja 10 min, 1.11.2011.a toimunud telefoninõupidamine kliendiga 25 min, 02.11.2011.a toimunud nõupidamine tunnistajaga 20 min, 01.12.2011.a toimunud hageja vastuse ja hagi tervikteksti analüüsimine 4 tundi, 08.12.2011.a nõupidamine tunnistajaga seoses 30 min, 15.12.2011.a toimunud nõupidamine kliendiga 30 min, 06.01.2012.a L. Toode vastusega tutvumine ning kohtule vastamine 30 min, 27.01.2012.a hagiavalduse terviktekstile vastuse koostamine 8 tundi, 27.02.2012.a hageja 23.02.2012.a menetlusdokumendi analüüsimine 30 min, 09.05.2012.a toimunud kohtuistungiks valmistumine ja kohtuistungil osalemine 2 tundi ja 30 min, 10.05.2012.a toimunud kohtuistungi protokolli analüüsimine40 min, 05.07.2012.a toimunud apellatsioonkaebuse täiendamine 3 tundi ja 30 min. Seega on 11.03.2013.a arvest (t IV kd lk 190) põhjendatud esindajatasu kokku 7423,17 eurot (ilma käibemaksuta. Kuivõrd sellest samast arvest nähtuvalt vähendas advokaadibüroo tasumisele kuuluvat teenustasu summat ning nõudis kõigest 4753,55 euro (ilma käibemaksuta), st 5704,26 euro, (koos käibemaksuga) väljamõistmist, tuleb põhjendatud kuluks lugeda see summa, sest selles osas tekkis avalduse esitajal tasumise kohustus. Kuna ringkonnakohus leidis eespool, et lepingulise esindaja kulude piirmäär on kokku 4473,82 eurot, ei saa lepingulise esindajale tehtud kulusid suuremas ulatuses välja mõista.
13.Ringkonnakohus leiab, et lepingulise esindaja kulude piirmäär hõlmab kõiki kulusid, mida lepingulise esindajaga seoses kantakse, sh ka lepingulise esindaja sõidukulusid. Sellisele järeldusele tuleb asuda seetõttu, et TsMS § 175 lg 4 annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada piirmäärad kõikidele lepingulise esindaja kuludele ja Vabariigi Valitsus on seda nii ka teinud. Piirmäärade kehtestamise õigust ette nägev seadusesäte räägib seejuures kõikidest lepingulise esindaja kuludest, mitte ainult lepingulise esindaja õigusnõustamise kuludest. Ringkonnakohtu seisukohta toetab ka TsMS § 175 lg 2, mis käsitleb eraldi nõustaja sõidukulusid. Seega, kui seadusandja oleks tahtnud eristada lepingulise esindaja õigusnõustamise kulusid ja sõidukulusid, oleks seda tehtud. Ringkonnakohtu seisukohta
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-50197 toetab ka TsMS § 144, mis eristab esindajate ja nõustajate kulusid menetlusosaliste endi sõidukuludest. Nendel põhjustel ei ole võimalik lepingulise esindaja kuludega seoses vastaspoolelt välja mõista kulusid mitte rohkem, kui piirmäära ulatuses.
14.Sellele lisaks on kostjal õigus nõuda hagejalt seda riigilõivu, mida kostja menetluses tasus. Maakohus on selles osas avalduse õigesti rahuldanud.
15.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot.
Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3).
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Kaupo Paal
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.