2-10-50197/57 - Muud - Muud hagiasjad - Tallinna Ringkonnakohus

lahend.ee

1.11.11.2010.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista hagejale tekitatud kahju 5 638,52 eurot ja viivis hagiavalduse tervikteksti esitamise aja seisuga kindla summana 645 eurot ja sealt edasi VÕS § 113 lg-s l sätestatud määras kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13.07.2009 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juures tööle sõiduautode remonditöökoja juhatajana alates 13.07.2009. Tööleping kostjaga lõpetati 31.05.2010 TLS § 91 lg 3 alusel. Kostja tööülesannete hulka kuulus remonditavate sõidukite kohta kalkulatsioonide ja arvete koostamine, tööde raamatusse sissekannete tegemine, muu dokumentatsiooni korrashoid ja kostjale usaldatud hageja vara haldamine. Lisaks töölepingus toodud kohustustele kehtis kostja suhtes ametijuhend, mis koostati, kuna kostjal tekkis raskusi dokumentatsiooni haldamisel ja ei olnud selge, milliseid töid millistele autodele teostatakse ning kas klientidele on arved esitatud või mitte. 21.05.2010 hageja varuosade laos läbiviidud inventuuri tulemusel selgus puudujääk summas 122 972,82 krooni (7 859,40 eurot) (ei sisalda käibemaksu). Kuna kostja remonditöökoja juhatajana oli vastutav varuosade laoseisu eest, koostati inventuuri akti alusel kostjale arve nr 1117. Kostja kinnitas, et vastutab puuduolevate varuosade eest, kirjutas 01.06.2010 seletuskirja ja tasus samal päeval hageja kassasse sularahas 19 663 krooni. Hageja ei nõustunud kostja selgitustega, et vaatamata varuosade puudumisele ei ole hagejale kahju tekkinud. Hageja ei nõustunud, et arvel märgitud varuosad nr 1, 3, 4, 6, 8, 11-18, 22, 25-29, 39, 42-43, 45, 49-51 on hagejale kinni maksnud kindlustus, kes kattis R Õale kuuluva sõiduki (999 BAA) remondikulud. Ükski dokument ei kajasta kostja kirjeldatud varuosade vahetust R. Õaga, samuti, et puuduvad varuosad paigutati R. Õa sõidukile (999 BAA) või anti muude varuosade katteks. Töökäskudest nähtuvalt on varuosad nr 16, 18, 29 ja 49 paigaldatud teistele sõidukitele. Kindlustus ei katnud varuosa nr 46 maksumust, nagu väidab kostja, sest sõidukile (203 AYZ) teostatud tööde eest esitatud arve nimetatud varuosa (tagastange) ei hõlma. Sõiduki (203 AYZ) remondi käigus tekitas kostja hagejale kahju 335,43 eurot, müües hinnaga 4 934,16 krooni sisseostetud tagatuled kliendile hinnaga 2 310 krooni (käibemaksuta). Hageja ei avastanud nimetatud asjaolu inventuuri käigus, vaid hilisemal dokumentide võrdlemisel. Varuosade nr 9 ja 10 eest ei ole hagejale tasutud. Hagejat ei rahuldanud kostja selgitus transpordiarve kohta, mille alusel tegelikult tasuti varuosade ja remonditööde eest. Samuti ei esitatud kliendile arvet varuosa nr 7 eest, kuigi selle eest tasumine oli kindlustuse keeldumise järgselt kliendi kohustus. Varuosade nr 47 turuväärtus vastavalt hageja 05.10.2011 tõenditele oli 20 000 krooni, millise summa oli hageja nõus kahjunõudest maha arvama, kuigi varuosade müügihind olnuks 30 000 krooni, mistõttu oli hagejale ca 10 000 krooni kahju tekkinud, kuna seismajäänud varuosi ei ole võimalik müüjale tagastada. Hageja töökorraldusest lähtuvalt osteti varuosi vaid juhul, kui oli teada, millisele sõidukile need paigutatakse ja need olid aktsepteeritud kliendi või kindlustuse poolt. Kui ostetud varuosi ei kasutatud, tehti kreeditarve ja need tagastati müüjale, vastavalt sõlmitud kokkulepetele.

Tsiviilasi nr: 2-10-50197 Hageja ei nõustunud kostja väitega, et 01.06.2010 tasus kostja 19 966 krooni varuosade nr 2, 5, 19-21, 23-24, 30-38, 40-41, 44 ja 48 eest. Kostja ei täpsustanud, milliste varuosade eest tasumine toimus. Kokkuleppe kohaselt oli tegemist esimese osamaksega hüvitatavast kahjust. Kostja ei ole vastupidist tõendanud ega esitanud sõidukite andmeid, mille remondiks nimetatud varuosi kasutati, samuti dokumente töö teostamise kohta. Eeltoodust lähtuvalt on hagejale tekitatud kahju 102 971,82 krooni (6 581,09 eurot, inventuuriga tuvastatud ja hageja omaksvõetud kahju) + 5 248,32 krooni (335,43 eurot, tagatulede ostu- ja müügihinna vahe) 20 000 krooni (278 eurot, vajaduseta sisse ostetud Audi A8 varuosade väärtus) = 88 220,14 krooni (5 638,52 eurot). Kostja ei täitnud töökohustusi nõuetekohaselt, ei järginud tööjuhendit ja rikkus tahtlikult töösse tulevate sõidukite dokumenteerimise kohustust. Kostja soetas varuosi sõidukitele, mida reaalset töösse ei tulnud ja tekitas tahtlikult mittevajalike varuosade ülejäägi. Kostja põhjustas tahtlikult varuosade puudujäägi - võttis varuosi laost ise või paigaldas need sõidukitele, millele ei koostatud kalkulatsioone ja remondi eest ei tasutud. Seejuures ei ole võimalik tuvastada, milliste sõidukite remondiks on varuosi kasutatud. Õigusvastane tagajärg, mida kostja soovis, on käsitletav hagejale varalise kahju tekitamisega ja õigustamatu sekkumisega hageja majandus- ja kutsetegevusse. Jättes teadlikult kalkulatsioonid koostamata, võttes hageja laost dokumenti koostamata varuosi ja võõrandades neid tasuta või tasu eest kolmandatele isikutele, garanteerimata raha laekumist hagejale. Kuna ametijuhendi koostamine oli tingitud ebatäpsustest kostja töös, pidi selle järgimine vältima hagejale kahju tekkimise. Juhendi täitmata jätmine kostja poolt, kellele juhendi järgimise vajadust oli korduvalt selgitatud, sai olla vaid tahtlik. TLS § 74 kohaselt kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Kostja tekitas oma tegevusega hagejale kahju nii otsese varalise kahju kui saamata jäänud tulu näol. VÕS § 113 lg l kohaselt on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldajal õigus nõuda viivist. Hageja arvestas viivist hagiavalduses nõutavalt summalt, 5 638,52 eurot, alates 03.06.2010, kui kostja võttis endale rahalise kohustuse ja taotles viivise väljamõistmist hagiavalduse tervikteksti aja seisuga kindla summana 645 eurot ja sealt edasi VÕS § 113 lg-s l sätestatud määras kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Alternatiivselt taotles hageja kostjalt tekitatud kahju 5 638,52 eurot väljamõistmist, toetudes VÕS § 1043, § 1045 lg l p 5, 6, 7 ja § 1050 lg l. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-134-09 märkinud, et Töökoodeksi kahju hüvitamise regulatsioon ei välista TsK ja VÕS-i alusetu rikastumise sätete kohaldamist, kui sellekohased eeldused on olemas. Seega on võimalik esitada alternatiivne nõue kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Kostja õigusvastaseks teoks oli talle usaldatud ja tema valduses oleva hageja vallasvara ebaseaduslik enda või kolmandate isikute kasuks pööramine ehk omastamine. Kostja saavutas vara omastamise seeläbi, et võttis osad varuosad endale või andis tuttavatele ja jättis tahtlikult täitmata hageja varaga seotud dokumenteerimiskohustuse, mistõttu ei ole käesoleval ajal enam võimalik leida kohustatud isikuid, kellele arved esitada. Kostja sekkus õigustamatult hageja majandustegevusse, vahendades hageja remonditöökojast erinevaid varuosi omavoliliselt ja dokumenteerimata. Hageja tõendas põhjusliku seose olemasolu kostja kohustuste rikkumise ja tekkinud kahju vahel, seega on kahju tekkinud kostjast tulenevast põhjusest ja kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi. Kostja vastuväited

2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja tugines kahjunõudes asjaolule, et kostja ei järginud tööjuhendit ja rikkus tahtlikult töösse tulevate sõidukite dokumenteerimiskohustust. Hageja ei tõendanud väiteid, et kostja tööülesannete hulka kuulus muuhulgas remonditavate sõidukite suhtes kalkulatsioonide ja arvete koostamine, tööde raamatusse sissekannete tegemine, muu dokumentatsiooni korrashoid ja kostjale usaldatud hageja vara haldamine. Kostjal ei olnud ametijuhendit ja hageja ei ole väidetavat ametijuhendit kohtule esitanud. Tõendamata on väide, et kohtule esitatud juhend oleks koostatud Ault kostja jaoks. Kostja täitis tööülesandeid eelmise remonditöökoja juhataja juhiste järgi, mida kinnitavad A T 25.04.2011 vande all antud ütlused. Kostja kinnitusel ei ole ta kohtule esitatud juhendit kunagi näinud. Vaatamata kostja korduvatele nõudmistele, ei ole kohtule esitatud tööde raamatut, mille mittekohast täitmist kostjale ette heidetakse. Kui tegemist oli ettevõttesisese abivahendiga, nagu väitis 29.06.2011 A. T, mida käesoleval ajal alles ei ole, ei saanud see olla täitmiseks kohustuslik, vaid üksnes abistav dokument. Seega ei ole põhjust kostjat nimetatud dokumendi mittetäitmises süüdistada. Nimetatud raamatu abil olnuks võimalik tuvastada, kas vaidlusalusel perioodil olid kostja viidatud sõidukid remondis ja milliseid varuosi neile paigaldati. Kuna hageja esitas kohtule kõikide vaidlusaluste varuosade töökäsud, tõendas ta ise, et kostja ei ole midagi tegemata jätnud. Ebaõige on hageja väide, et kostja vastutas töökoja juhatajana lao seisu eest. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et laole omasid juurdepääsu mitmed isikud peale kostja. Ebatõene on hageja väide, et kostja kinnitas oma vastutust seoses puuduolevate varuosadega. Hageja seaduslike esindajate A. T ja T Ku ütlustega on tõendatud, et kostja püüdis välja selgitada ja hagejat teavitada, millistele sõidukitele puuduvad varuosad paigaldati. Tunnistajate ütlustega ei tõendatud, et puudujäägi põhjustasid kostja tegematajätmised ning et hagejale üldse kahju tekkis. Ebaõige on hageja väide, et pooled leppisid kokku puuduvate varuosade eest arve esitamises ning et kostja võttis vastutuse puudujäägi eest omaks ja oli nõus väidetava puudujäägi tasuma. Arvel nr 1117 märgitud varuosad nr 1, 3, 4, 6, 8, 11-18, 22, 25-29, 39, 42-43, 45 ja 49-51 summas 55 567,56 krooni läksid auto (999 BAA) varuosade katteks, millised klient ise tõi ja mille eest tasus hagejale Swedbank Varakindlustus. Tunnistaja R. Õa ütlustest lähtuvalt ei ole hageja nimetatud varuosade vahetuse kaudu kahju kandnud. Hageja esitatud töökäskudega on tõendatud, millistele sõidukitele paigaldati varuosad nr 16, 18, 29 ja 49. Nimetatud asjaolu kinnitab, et hagejale ei ole (vähemalt 2 700,92 krooni ulatuses) kahju tekkinud ja kostja ei ole dokumenteerimise osas töökohustusi rikkunud. Varuosade nr 9 ja 10 eest on hageja AS-ilt Rauameister raha saanud, mida kinnitavad tunnistaja P. S ütlused. Hageja väited, et kostja ei ole nimetatud tööde osas kalkulatsiooni koostanud, on kummutatud hageja esitatud tõendite, töökäskudega nr 2109 ja nr 2222. Varuosa nr 7 eest kliendile arve esitamata jätmine ei ole kostja süü. Kindlustus teavitas sellest R K, kelle töökohustuste hulka kuulus samuti arvete koostamine. Varuosa nr 46 (tagastange) paigaldati L. T sõidukile ja on kindlustuse poolt tasutud. Varuosade nr 47 puhul ei ole kahju tekkinud, kuivõrd need on hagejal olemas ja nende turuhind on tänasel päeval kõrgem, kui hageja tasutud ostuhind 25 000 krooni. Paljasõnalised on hageja väited kostja töökohustuste rikkumisest seoses nimetatud varuosade ostmisega. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks nimetatud varuosad tellinud. Kostjale jäi arusaamatuks, miks neid vahetult peale inventuuri või kuni käesoleva ajani müüjale ei tagastatud. Eeltoodust tulenevalt on ka hageja kahju tekkimises süüdi. Hageja esitas varuosade nr 47 ja sõidukile (203 AYZ) müüdud tagatuledega seoses saamata jäänud tulu nõude ning muutis seega hagi alust ja eset, milleks kostja nõusolekut ei andnud. Nimetatud nõude suhtes palus kostja kohaldada aegumist. Tuled osteti 09.10.2009 ja müüdi 30.10.2009, seega pidanuks väidetava kahju tuvastama juba 2009. inventuur.

Tsiviilasi nr: 2-10-50197 väärtuses 58 699 krooni (käibemaksuta) saan lahenduse 02.06.2010. Ülejäänud summa maksan kinni 08.06.2010. Kostja on 01.06.2010 hageja kassasse tasunud kahe maksega kokku 19 663 krooni arvel nr 1117 märgitud varuosade nr 2, 5, 19-21, 23-24, 30-38, 40-41, 44 ja 48 katteks, mis olid klientidel kostjale tasutud. Kohtus antud ütluste kohaselt oli tegemist firma arvel olnud kostja isiklike varuosadega. Kohtumenetluse käigus asus kostja seisukohale, et ei ole töökohustusi rikkunud ja vaatamata inventuuri tulemustele ei ole hagejale kahju tekkinud. Oma seisukoha tõendamiseks on kostja arvel nr 1117 märgitud varuosad grupeerinud ja esitanud oma väitele viis erinevat põhjendust. Hageja on nõus kostja vastuväidete alusel tekitatud kahjust maha arvama arvel nr 1117 varuosade nr 47 maksumuse, kuna nimetatud varuosad on laos olemas. Muus osas hageja kostja selgitusi ja põhjendusi ei aktsepteerinud. Poolte vahel olid lepingulised suhted. Töölepingu kohaselt oli kostja hageja juurde tööle võetud sõiduautode remonditöökoja juhatajana, kelle haldusalasse kuulusid firmasisese tööjaotuse kohaselt värvi- ja plekitöökoda, kauplus ja varuosade ladu. Juhatuse liikme A. T vande all antud ütluste ja tunnistajate R. K ning I. U ütluste, samuti kostja ütluste kohaselt toimus sõiduautode remondi korraldamine ja dokumenteerimine kohtule esitatud juhendis kirjeldatud viisil, so remonti vajavale sõidukile koostati kalkulatsioon, kui kalkulatsioon ehk tööde-tellimisleht sai aktsepti kliendilt või kindlustuselt, telliti vastavalt kalkulatsioonile lattu varuosad, teostati remont ja esitati arve kas kliendile või kindlustusele. Seega said nii kostja, tema alluvad kui kostja tööd juhendavad ja kontrollivad hageja juhatuse liikmed kostja tööülesannetest aru ühetaoliselt ja kostja väited, et ta ei ole kirjalikku juhendit näinud, on asjakohatud. Hageja juhatuse liikmete vande all antud ütlustest ja tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei täitnud kostja eelkirjeldatud tööülesandeid nõuetekohaselt. Tõenditest nähtuvalt rikkus kostja oluliselt ja tahtlikult tööandja juures kehtestatud dokumenteerimiskohustust, tekitades olukorra, kus varuosade lao tegelikust seisust sai ülevaadet omada kostja Auisikuliselt. Seega on arusaadav, et 2010.a mais toimunud inventuuri tulemustega tutvudes tunnistas kostja oma vastutust seoses kujunenud laoseisuga ja lubas leida lahenduse või kinni maksta, nagu ta 01.06.2010.a omakäelises seletuskirjas väljendas. Kohtu hinnangul saab seletuskiri olla seotud vaid kostjale esitatud arvega nr 1117, mida kinnitavad arvel märgitud ja sama päeva hommikul toimunud tasumised ning kostja põhjendused tasumisele. Kostja vastuolulised selgitused seletuskirja kirjutamise asjaoludega seoses ei haaku asjas kogutud tõenditega. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et seletuskiri oli seotud töös olevate autodega või vastutusega klientide eest, keda vaid tema teadis. TLS § 15 lg 2 kohaselt täidab töötaja nimetatud seaduses sätestatud kohustusi, kui muust seadusest, kollektiiv-või töölepingust ei tulene teisiti. TLS § 15 lg-s 2 loetletud töötaja kohustuste hulka kuulub muuhulgas kokkulepitud töö tegemine ja selle iseloomust tulenevate kohustuste täitmine, samuti tööandja seaduslike korralduste täitmine. Kohtu hinnangul ei ole kostja teinud hageja juures kokkulepitud tööd nõuetekohaselt, jättes osa ametikohaga seotud kohustusi tahtlikult täitmata, eirates nimetatud kohustuste puuduliku täitmisega seoses tööandja korduvaid seaduslikke korraldusi ja asetades seeläbi teadlikult ohtu tööandja vara säilimise. Kuna kostja oma töökohustusi ja nende täitmise korda teadis, on tegemist tahtliku rikkumisega. Kostja on dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmist põhjendanud muuhulgas ajapuuduse ja otstarbekusega. Kohus leidis, et kostja, olles töölepingut tahtlikult rikkunud, on TLS § 74 lg l kohaselt vastutav kogu tööandjale tekitatud kahju eest.

Tsiviilasi nr: 2-10-50197 Kostja väidab, et arvel nr 1117 numbrite 1, 3, 4, 6, 8, 11-18, 22, 25-29, 39, 42-43, 45 ja 49-51 all märgitud varuosad anti R. Õale auto (999 BAA) varuosade katteks, millised klient ise tõi. Hageja ei ole kahju saanud, kuna nimetatud auto remondi on kindlustus kinni maksnud. Asjas puuduvad tõendid, millised varuosad R. Õ sõiduki remondiks tegelikult tõi ja millised varuosad vastutasuks tema teistele autodele paigutati. Puuduvate varuosade ja Swedbank Varakindlustusele esitatud arve nr 1910 vahel puudub hageja raamatupidamises igasugune seos. Hageja esitatud töökäskudest lähtuvalt asus kostja seisukohale, et arvel nr 1117 numbrite 16, 18, 29 ja 49 all märgitud varuosad on läinud mitte R. Õale, vaid teistele autodele. Kuna töökäsk ja sõiduki andmed on olemas, ei saanud hagejale kahju tekkida ja kostja oma töökohustusi rikkuda. Nimetatud varuosadega seoses on kostja hagejale esitanud mitmeid demagoogilisi süüdistusi, unustades, et ka R. Õa sõiduki remondiga seoses oli kostjal tavapärane dokumenteerimiskohustus. Esitatud tõenditest ja kostja selgitustest nähtuvalt R. Õa sõidukite remontimisel nõutaval kujul dokumenteerimist ei toimunud. Kui eelloetletud varuosad on laost puudu ja raamatupidamises puuduvad andmed, et nimetatud varuosadega seoses oleks kellelegi arve esitatud ja/või keegi oleks nende eest tasunud, on hagejale kahju tekkinud. Arvel nr 1117 numbrite 9 ja 10 all märgitud varuosade (2 õõtshooba) eest on kostja väitel tasunud hagejale AS Rauameister arve nr 09-6994 alusel. Arvele on märgitud transporttööd, kuna klient nii soovis. Tunnistaja P. S ütluste kohaselt käis ta 2009. sügisel oma sõidukiga hageja juures remondis ja seal vahetati kaks õõtshooba. Sõiduki remondi eest tasus AS Rauameister arve nr 09-6994 alusel. Nimetatud sõidukiga on tunnistaja remondis käinud ühel korral ja transporditeenust hageja talle osutanud ei ole. Eelkirjeldatud tõenditest lähtuvalt asus kohus seisukohale, et nende varuosade eest on hagejale tasutud ja selles osas (3 953,60 krooni) kahju tekkinud ei ole. Valesti vormistatud arve tõttu jäid remondiks kasutatud varuosad laost maha kandmata. Tekkinud segaduse pidi kostja hinnangul likvideerima raamatupidaja „ühildamise" kaudu. Kohtu hinnangul olnuks „ühildamiseks" vajalik lisaks transporttöid kajastavale arvele ka mõni teine dokument, mille koostamise kohustus lasus kostjal või tema alluvail. Seoses varuosaga nr 7 (väntvõlli simmerling) on kostja seisukoht, et see paigaldati O. V sõidukile ja selle eest pidigi tasuma hageja. Hageja on seisukohal, et kostja kohustus olnuks arve saamisel see sisse nõuda kliendilt. Tunnistaja O. V ütluste kohaselt temale arvet ei esitatud ja kahe remondifirma (RMW ja Veho Eesti AS) vahelisest asjaajamisest ta midagi ei tea. Tunnistaja arvates tasus tema remondi eest tervikuna kindlustus. Kohtu hinnangul on seos arvel nr 1117 märgitud varuosa nr 7 ja Veho Eesti AS-i esitatud arve vahel küsitav. Kuna hageja raamatupidamises puuduvad andmed, et keegi oleks nimetatud varuosa eest tasunud, on hagejale kahju tekkinud. Varuosa nr 46 (tagastange AMG) on kostja väitel paigaldatud L. T sõidukile (203 AYZ) ja selle eest on tasunud kindlustus. L. T sõiduki remondiga seoses kindlustustele esitatud arved nimetatud varuosa ei kajasta. Seega puuduvad hageja raamatupidamises andmed laos puuduva varuosa eest tasumise kohta ja hagejale on kahju tekkinud. Kohus leidis, et hagi terviktekstis 03.11.2011 esmakordselt esitatud kahjunõue (5 248,32 krooni) seoses sõidukile (203AYZ) remondi käigus paigaldatud tagatulede hinna alandamisega, tuleb lugeda aegunuks. Vastav arve esitati kindlustusele 30.10.2009. TLS § 74 lg 4 kohaselt aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust. Kohtu hinnangul pidanuks hinnavahe ilmnema arvete laekumisel hageja raamatupidamisse või 2009. lõpus inventuuri tegemisel. Tunnistaja M. K ütluste kohaselt viidi

Tsiviilasi nr: 2-10-50197 kostja haldusalas olevas laos iga aasta lõpus läbi inventuur. Seega pidi tööandja kahju tekkimisest teada saama hiljemalt 2009.a lõpus ning 03.11.2011.a oli nõue aegunud. Vaidlus puudub selles, et arvel nr 1117 nr 47 märgitud varuosad on hageja laos olemas ja hageja on nimetatud varuosade põhjendamatu ostuga seoses tekkinud kahju hüvitamise nõudest loobunud. Vaidlus puudub ka sellest, et kostja tasus 01.06.2010 hagejale väidetavalt arvel nr 1117 numbrite 2, 5, 19-21, 23-24, 30-38, 40-41, 44 ja 48 all märgitud varuosade eest 19 663 krooni, kuigi tasutud summa ei kattu loetletud varuosade maksumusega ja kostja on 19 663 krooni tasumisele andnud ka teistsuguseid selgitusi. Kohus leidis, et kahju tekkimine hagejale tuleb lugeda tõendatuks. Kostjale esitatud arve nr 1117 kohaselt on puuduvate varuosade maksumuseks (ostuhind) kokku 122 971,82 krooni. Nimetatud summast on kostja vabatahtlikult hüvitanud 19 633 krooni. Arvel nr 1117 märgitud varuosade maksumusest tuleb maha arvata hageja laos tegelikult olemasolevate varuosade maksumus (mida hageja esialgselt käsitles saamata jäänud tuluna) summas 25 000 krooni ning varuosade nr 9 ja 10 maksumus summas 3 953,36 krooni, mille eest on hagejale arve nr 09-6994 alusel tasunud AS Rauameister. Seega on hagejale tekkinud kahju 74 385,46 krooni ehk 4 754,10 eurot. Kuna nimetatud kahju on tekkinud kostja töökohustuste tahtliku rikkumise tagajärjel, kuulub kogu kahju TLS § 74 lg l kohaselt kostjalt väljamõistmisele. Kohus leidis, et kõnesoleval juhul ei ole kostjal, kes on hageja nõude täies ulatuses vaidlustanud, tekkinud sissenõutavaks muutunud rahalist kohustust. Hageja käsitles seletuskirja, kui tekitatud kahju omaksvõttu kostja poolt, kuid ei ole sellele tuginenud kui võlatunnistusele VÕS § 30 tähenduses, mida nimetatud dokument, lähtuvalt selle sisu ebaselgusest, ka olla ei saaks. Vastuolulised on kostja selgitused seletuskirja tegelikule sisule ja tähendusele. Seega ei saa 01.06.2010 seletuskirja käsitleda kostjale rahalise kohustuse tekkimise alusena. Eeltoodust tulenevalt on viivise väljamõistmine põhjendatud alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. Viivisenõude hilisem esitamine ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg l tähenduses, milline seisukoht on selgelt väljendatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-113-11. Kuna kohus hageja esmase nõude rahuldas, ei pea TsMS § 442 lg 8 kohaselt alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Apellatsioonkaebus

Tsiviilasi nr: 2-10-50197 väidetavaid rikkumisi, mis eelnesid nimetatud juhendile (eeldusel, et nimetatud juhend kostja osas kehtis ja seda talle tutvustati). Nimetatud asjaolu kuulub hageja tõendamiskoormisesse ja vaatamata kostja korduvatele vastuväidetele ei suutnud keegi tunnistajatest ega hageja juhatuse liikmetest vande all antud ütlustega meenutada, millal juhend koostati ja millal ning kes seda kostjale tutvustas. Kui kohus oleks tõendeid kogumis analüüsinud ja neile õige hinnangu andnud, pidanuks kohus asuma seisukohale, et tõendamist ei leidnud väide, et konkreetselt see hageja esitatud juhend kostja osas kehtis ja kostjale ei saa süüks panna juhendi mittetäitmist, veel vähem, tahtlikku juhendis sätestatud kohustuste rikkumist. Selleks, et otsustada, kas ja milliseid töökohustusi kostja rikkus, pidanuks kohus välja selgitama kostja töökohustused. Vaidlust ei ole, et töölepingus kostja töökohustusi ei sätestatud. Samuti puudus ametijuhend ja nii kostja kui hageja juhatuse liikmed andsid vande all ütlusi, et kostja asus tööle vastavalt varasemalt nimetatud ametikohal töötanud isiku juhistele. Kohus ei ole kostja töökohustuste sisu välja selgitanud. Kostja on vande all andnud ütlusi ja selgitanud, et töö hageja juures käis viisil, mida hageja täna kostjale ette heidab ja on asunud eitama, kuivõrd hagejal oli topelt raamatupidamine ning osa varuosasid ja töid maksti klientide poolt sularahas, mida ei kajastatud hageja raamatupidamises. Küsimuste tekkimisel suunasid hageja juhatuse liikmed kostja eelmise töötaja poole, kes pidi kostjale selgitama, kuidas topeltraamatupidamises orienteeruda. Kostja on selgitanud, et kõik tööd, sh autode numbrid ja varuosad, kajastusid tööde raamatus, mida kostja tõendina hagejalt välja nõudis ja mille mittetäitmist hageja kostjale ette heidab. Kohus on kostja seisukohad põhjendamatult tähelepanuta jätnud. Kui kohus oleks asjaolusid õigesti hinnanud, pidanuks kohus järeldama, et kuivõrd hageja väidab, et tööde raamatut ei ole säilinud, lasus riisiko tööde raamatu mittetäitmise tõendamise osas hagejal. Leides, et kostja kohustus täitma juhendit ja arvestades, et hageja esitatud juhend viitab selgelt kohustusele täita tööde raamatut, pidanuks kohus välja selgitama, kas kostja on tööde raamatu täitmise kohustust rikkunud või mitte. Kohus ei ole kindlaks teinud, milliseid konkreetseid töökohustusi kostja rikkus, vaid on umbmääraselt leidnud, et kostja ei täitnud tööülesandeid nõuetekohaselt. Kuivõrd nimetatud ütlused on umbmäärased ja nende seotus hageja märgitud varuosadega on olematu, ei tohtinuks kohus hagetavate varuosade osas järeldada, et konkreetselt nimetatud varuosade osas on kostja oma töökohustusi rikkunud. Kohus saanuks nimetatud ütluste põhjal järeldada, et töö hageja juures käiski kirjeldatud viisil, ning hageja juhatuse liikmed olid sellest teadlikud ega teinud midagi, et seda muuta, st aktsepteerisid sellega kaasnevaid riske. Kohtu järeldused ei põhine asjas tuvastamist leidnud asjaoludel ja kogutud tõenditel. Arvestades asjaolu, et hageja esitas nimekirja kõikide varuosade kohta, millest nähtuvad töökäsud kõikide varuosade osas, saanuks kohus järeldada üksnes seda, et kalkulatsioonid olid varuosade osas tehtud, kuna varuosad telliti ja nende osas on olemas töökäsud, millest peaks nähtuma konkreetselt, millisele sõidukile nimetatud varuosad telliti ja paigaldati. Et hageja on kahju hüvitamise nõude esitamisel tuginenud sellele, et kostja on rikkunud tahtlikult dokumenteerimiskohustust, lasus kohtul kohustus välja selgitada, milliseid konkreetseid töökohustusi kostja nimetatud hagetavate varuosade dokumenteerimise osas on rikkunud ja kas kostja on selles süüdi. Kuivõrd töökohustuste mittetäitmise tõendamine on tööandja kohustus ja kõik dokumendid on hageja valduses, kes väidab, et tööde raamatut ja töökäskusid ei ole, kuid sellest hoolimata on hiljem valikuliselt osad töökäsud esitanud, pidanuks kohus tõendeid kogumis hinnates asuma seisukohale, et hagetavate varuosade osas kostja dokumenteerimiskohustuse süüline rikkumine on tõendamata, mistõttu ei ole võimalik kohustuste rikkumist ja kahju tekitamist kostjale süüks arvata.

Arvestades, et tõendamist on leidnud igahommikuste koosolekute läbiviimine, et hageja saaks ülevaate töös olevate sõidukite kohta ning hageja allkirjastas kõik varuosade sisseostu arved, seostas kõik sisseostetud varuosad konkreetsete sõidukitega ja teostas vähemalt pistelist kontrolli tööde raamatu ning töös olevate sõidukite osas ja vaidlust ei ole, et kostja märgitud sõidukid käisid hageja juures remondis, pidanuks kohus asuma seisukohale, et hageja pidi olema teadlik, millisele sõidukile varuosad telliti, paigaldati ja dokumendid koostati. Vähemtähtis ei ole asjaolu, et varuosade ja tööde osas, mis telliti ja paigaldati enne 2009. lõpus toimunud inventuuri, ei tohiks vaidlust olla, kuivõrd nende puudujääki 2009. inventuuri käigus ei tuvastatud. Kohus ei ole selgitanud ega põhjendanud, millest tulenevalt on hageja juhatuse liikmete vande all antud ütlused ja hageja juures töötavate isikute ütlused usaldusväärsemad kui kostja vande all antud ütlused ja kostja tunnistajate ütlused. Kohus on tsiteerinud R. Õa vande all antud ütlusi, mille kohaselt ta tõi ise varuosad, mille kindlustus hagejale välja maksis, ning sai hageja juurest varuosad vastu. Samas on kohus jätnud nimetatud asjaolu tähelepanuta R. Õale antud varuosade osas kahju hindamise juures ja leidnud ilma igasuguse selgituseta, et kindlasti ei piisanud vahetuskaubaks läinud varuosade mahakandmiseks kindlustusele esitatud arvest. Otsusest jääb ebaselgeks, millistele tõenditele tuginevalt kohus nimetatud järeldusele on jõudnud. Kui kohus oleks tõendeid korrektselt, igakülgselt ning kogumis hinnanud, ei oleks kohus saanud jõuda järeldusele, et kostja rikkus oma tegevuse käigus oluliselt ja tahtlikult hageja juures kehtestatud dokumenteerimiskohustust. Ei ole võimalik jälgida, kuidas ja millele tuginevalt jõudis kohus järeldusele, et kostja tunnistas oma vastutust inventuuri tulemuste osas. Asjas kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik nimetatud asjaolu tõendatuks lugeda. Hageja väidab, et linnukesed varuosade ees tähendavad neid varuosasid, millise osas kostja vastutust tunnistas. Samas kinnitab hageja juhatuse liikme A. T 25.04.2011 istungil vande all öeldu kostja ütlusi, et kostjale olid kõik varuosad teada ning ta püüdis hagejale selgitada, kuid hageja ei olnud kostja selgitustest huvitatud. Samuti on tõendamist leidnud, et linnukeste tegemise juures olid Ault kostja ja A. T. Kuivõrd varuosade puudujäägi tunnistamine on hageja juhatuse liikmete poolt seotud arvele nr 1117 märgitud linnukeste tegemisega ning arvestades, et nimetatud linnukestega arve nr 1117 eelnes arvele, millise alusel hageja kahju hüvitamist hageb, ei tohtinuks kohus asuda seisukohale, et kostja tunnistas vastutust varuosade puudujäägi eest ning veel vähem hageja poolt hagetava arve alusel, kuivõrd seda kostja ei ole “linnutanud”. Ei ole tõendatud, et kostjale oleks hagetav arve üldse esitatud. Nimetatut ei muuda asjaolu, et hageja on arvele märkinud tasumise märked, kuivõrd kostja kirjutisi vastav arve ei sisalda. 27.05.2010 inventuuri akt ei sisalda kostja allkirja ja tõendamist on leidnud, et allakirjutanud viiest isikust vähemalt kolm ei olnud võimelised tunnistama, et kostja tunnistas kahju summas 147 566,20 krooni enda tekitatuks, vaid allkirjastasid nimetatud dokumendi vastavat asjaolu tegelikult vahetult tunnistamata. Kohus on põhjendamatult eelnimetatud asjaolud tähelepanuta jätnud. Kostjale jääb selgusetuks, millele tuginevalt on kohus leidnud, et 01.06.2010 seletuskiri omab seost hagetavate varuosadega. Hageja ei ole selgitanud, milliste hagetavate varuosade kohta seletuskiri on koostatud. Ei leidnud tõendamist, et seletuskiri oleks koostatud peale 01.06.2010 kostja teostatud makseid, samas on kohus otsuses just vastavatele väidetele tuginenud. Kostja on selgitanud, et seletuskiri puudutas sõidukeid, mis olid töölepingu lõppemisel pooleli ja sellel puudus igasugune seos inventuuri või arvega nr 1117. Hageja

Tsiviilasi nr: 2-10-50197 juhatuse liikmed kinnitasid, et osad sõidukid olid kostja töölt lahkumisel pooleli, milliste osas kostja vahendusel tasumist nõuti. Kostja on korduvalt nõudnud hagejalt erinevate tõendite kohtu kaudu väljamõistmist, et tõendada dokumenteerimiskohustuse täitmist ja hagejale kahju mittetekkimist, kuid hageja on väitnud, et tal tõendid puuduvad ja kohus ei ole kohustanud hagejat vastavaid tõendeid esitama. Arvestades, et hageja esitas osade hagetavate varuosade osas ise töökäsud, ei saa pidada usutavaks hageja väiteid tõendite puudumise kohta. Samuti ei vasta tõele hageja väited, et hagejal ei ole võimalik esitada kostja 13.10.2011 taotluses nõutud raamatupidamise väljavõtteid kindlustustele esitatud arvete kohta, millelt oleks näha, millised varuosad, millise lao- ja müügihinnaga kindlustusele vastavate arvete alusel müüdi. Asjaoludele ning tõenditele õige hinnangu andmisel pidanuks kohus järeldama, et on tõendamata, et kostja oleks rikkunud hagetavate varuosade osas dokumenteerimiskohustust ning on leidnud tõendamist, et kõikide nimetatud varuosade osas olid töökäsud vormistatud, seega oli vähemalt osaliselt dokumenteerimiskohustus täidetud. Samuti pidanuks kohus järeldama, et tõendamist on leidnud, et viis, kuidas kostja oma töökohustusi täitis, oli viis, kuidas kostja pidi hageja juures töökohustusi täitma. Kuivõrd hageja oli sellest teadlik ega ole kostjale teistsuguseid juhiseid andnud, ei ole tõendatud, et kostja on töökohustusi süüliselt rikkunud. Kohtu järeldused kahju olemasolu ning väidetava tekitatud kahju ulatuse kohta on ekslikud ega põhine asjas kogutud tõenditel ja tuvastatud asjaoludel. Kohus on mitmed olulised asjaolud tähelepanuta jätnud ja see on päädinud kahjule ebaõige hinnangu andmisega. Varuosade nr 1, 3, 4, 6, 8, 11-18, 22, 25-29, 39, 42-43, 45, 49-51 osas ei olnud kostjal võimalik dokumenteerimiskohustuse täitmist tõendavaid dokumente esitada, kuna need asuvad hageja valduses. Vaidlust ei ole, et tunnistaja sai hagejalt vastu varuosasid väiksemas summas, kui kindlustus hagejale hüvitas. Kuivõrd hageja on esitanud töökäsud varuosade nr 16, 18, 29, 49 osas, ei ole ka nimetatud varuosade osas dokumenteerimiskohustust rikutud. Tõendeid, mis võimaldaksid hinnata, kas eelviidatud varuosade osas on hageja raamatupidamises andmed või kellelegi arveid esitatud või mitte, ei ole kohus välja nõudnud ega hageja esitanud, mistõttu ei olnud kohtul võimalik nimetatule kui tõendamist leidnud väitele tugineda. Seda, kas hagejale on eelviidatud varuosade osas kahju tekkinud või mitte, ei saa hinnata üksnes hageja väite alusel, et need varuosad puudusid laost. Kostja on selgitanud ja esitanud tõendid, et nimetatud varuosad anti R. Õale ja nende eest on kindlustus hagejale tasunud. Seda, kas hageja sai hüvitise kindlustuselt tegelikult laos olnud varuosade eest või üksnes arvele märgitud varuosade eest, milliseid hageja laos kunagi ei olnudki ja millised tõi klient ise, ei ole kohus välja selgitanud. Samuti puudub kohtu põhjendus osas, miks kohus kostja väiteid ja tunnistaja R. Õa ütlusi ei arvesta. Fakt, et oli kombeks esitada kindlustusele arve varuosade eest, milliseid hageja laos ei olnud ja saada seega kasu kulutusi kandmata, on tõendatud kostja 13.10.2011 taotlusele lisatud raamatupidamise väljavõttega. Kui hageja sai sõiduauto (999 BAA) eest kindlustuselt hüvitist varuosade eest, milliseid hageja laos ei olnud, ei ole hageja selles osas kahju kandnud. Hoolimata sellest, et kohtu hinnangul on varuosa nr 7 osas seos hageja ja Veho Eesti AS-i vahel küsitav, leiab kohus, et hagejale on kahju tekkinud. Üksnes sellele tuginevalt, et hagejale ei ole keegi nimetatud arvet tasunud, ei saa teha järeldust, et hagejale on kahju tekkinud, seda enam, et tõendeid, et see arve oleks hagejale tasumata, ei ole hageja esitanud. Varuosa ei ole kunagi hageja laos olnud ja kostja dokumenteerimiskohustuse rikkumisest ei saa nimetatud varuosa puhul rääkida. Hageja ei ole tõendanud, et kindlustus nimetatud arve tasumisest keeldus. Kuivõrd tõendamist on leidnud, et nimetatud arve väidetavast kindlustuse

Tsiviilasi nr: 2-10-50197 mitteaktsepteerimisest teadis R. K, ei saa nimetatud arve sissenõudmist kliendilt pidada kostja süüliseks kohustuse rikkumiseks. Kohtu hinnangul ei kajasta kindlustusele esitatud arved varuosa nr 46, seega puuduvad andmed hageja raamatupidamises varuosa eest tasumise kohta ning hagejale on kahju tekkinud. Kostja on selgitanud, et L. T sõidukiga juhtus mitu järjestikust õnnetust enne, kui eelmised vigastused olid parandatud. Seda, kas ja mille eest kindlustus tasus, ei ole võimalik hinnata üksnes kindlustusele esitatud arve alusel, kuivõrd kostja on kohtule selgitanud, et hageja müüs kindlustusele esitatud arvete alusel varuosasid, milliseid hageja laos ei olnud. Lisaks kajastub kindlustusele esitatud arvetel tagaluuk, mille maksumus vastab tagastange maksumusele. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et ta oleks tagaluugi sisse ostnud ja vahetanud, ei ole hagejale selles osas kahju tekkinud. Vaidlust ei ole selles, et sõiduautol vahetati kindlustuse raames tagastange. Asjaolusid kogumis hinnates ei ole tõendatud hagejale kahju tekkimine hagetavate varuosade näol ja nende sisseostuhindades. Asjaolu, et hageja laos asju ei olnud, ei tähenda, et hagejale on nimetatud varuosade osas kahju tekkinud. Kui hageja on saanud nimetatud varuosade eest kindlustuselt hüvitist, ei ole hagejale kahju tekkinud. Seda, kas kindlustuse hüvitatud varuosad hagejal tegelikult laos olemas olid ja millised varuosad tegelikult sõidukitele paigaldati, ei ole kostjal võimalik dokumentaalselt tõendada, kuivõrd kõik nimetatud tõendid on hageja valduses. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväited, et käibemaks ei ole ega saa olla hageja kahjuks ja hagiavalduse terviktekstis esitatud nõue saamata jäänud tulu osas on hagi muutmine. Kuivõrd hageja tabelis varuosade ostuhindade osas oli eksimus ja kohus on otsuses summa arvutamisel lähtunud puuduolevate varuosade ostuhindadest, oli varuosade ostuhindade kogusumma 97 236,92 krooni (6 214,57 eurot), mitte arvel nr 1117 kajastatud 122 971,82 krooni. Võttes arvesse, et arvel nr 1117 kajastatud varuosa nr 51 ostusumma kokku oli 6 214,57 eurot, varuosade nr 9 ja 10 eest jättis kohus kahju välja mõistmata, et hageja loobus varuosa nr 47 kahju hüvitamise nõudest ja kostja tasus hagejale 19 663 krooni, saanuks maksimaalseks hagejale tekkinud kahjuks olla 3 149,52 eurot, eeldusel, et kostja süüline töökohustuste rikkumine ja hagejale kahju tekkimine leiab tõendamist ning kostja vastustab nimetatud kahju tekkimise eest. Seega ei saanud kohus, sh juhul, kui kohus oleks tõendite õige hindamise tulemusel asunud ikkagi seisukohale, et kostja on töökohustusi süüliselt rikkunud ja hagejale kahju tekitanud, mõista kostjalt välja kahju otsuses toodud ulatuses. Kohus on jätnud tähelepanuta, et varuosa nr 20, 39 ja 44 osas ei ole hageja varuosade ostmist tõendavatel dokumentidel vastavaid varuosasid kajastatud. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et varuosa nr 48 osas on ostu tõendaval arvel kajastatud kaks erinevat varuosa. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, millele tuginevalt varuosa nr 16 puhul on kahest arvel kajastatud kattest just kallim, mis on kadunud ja peaks kajastuma arvel nr 1117. Ka nimetatud asjaolu on kohus tähelepanuta jätnud. Kostja ei nõustu menetluskulude jaotusega, mille kohaselt kohus jättis õigusabikulud kummagi poole enda kanda ja muud menetluskulud kostja kanda. Kostja palub jätta menetluskulud täielikult hageja kanda. Vastustaja seisukoht

6.Maakohtu otsuse peale esitas hageja vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja rahuldada hagiavaldus täiendavalt põhinõude osas summas 572,22 eurot ja viivisenõude osas või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus osaliselt hagi rahuldamata jäetud osas ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta kostja kanda. Ebaõige on kohtu seisukoht, et arvel nr 1117 märgitud varuosade nr 9 ja 10 eest on hagejale tasunud AS Rauameister arve nr 09-6994 alusel ja seega ei ole nimetatud varuosade osas hagejale kahju tekkinud. Kohus on tuginenud üksnes asjaolule, et P. S, kelle sõidukile varuosad nr 9 ja 10 paigaldati, on kinnitanud, et arve esitati AS-ile Rauameister. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja väited, et P. S ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta ei oma AS-iga Rauameister puutumust (AS-i Rauameister esindajat ei ole tunnistajana üle kuulatud) ja ei ole selge, kust P. S on esitatud informatsiooni saanud. Samuti ei ole kohus arvestanud hageja esindaja 05.10.2011 kohtuistungil antud ütlusi, mille kohaselt osutas hageja transporditeenuseid ning tööde ja varuosade eest ei esitatud kunagi arveid transporditeenuse nime all. P. S ütluste alusel ei saa järeldada, et arve nr 09-6994 omab seost varuosadega nr 9 ja 10, kuna ütlused on vastuolus muude asjas esitatud tõenditega ega ole esitatud AS-i Rauameister esindaja poolt. Kõiki tõendeid kogumis hinnates ja lähtudes poolte tõendamiskoormise jaotusest, mille kohaselt pidi varuosade nr 9 ja 10 eest hagejale tasumist tõendama kostja, oleks kohus pidanud asuma seisukohale, et ei ole veenvalt tõendatud transporditeenuse eest osutatud arve seos varuosadega nr 9 ja 10, seega varuosade eest hagejale tasumine. Sellest tulenevalt oleks kohus pidanud varuosadega nr 9 ja 10 seonduva kahju hüvitamise nõude rahuldama. Hagejale jääb arusaamtuks kohtu seisukoht, et hageja on varuosaga nr 47 seonduvast kahju hüvitamise nõudest loobunud ja seega peab nõuet vähendama 25 000 krooni võrra. Hageja ei ole varuosaga nr 47 seonduvast nõudest tervikuna loobunud, vaid on kahjunõuet osaliselt vähendanud. Algselt nõudis hageja, et kostja hüvitaks müügihinna 30 000 krooni (sisseostuhind 25 000 krooni + kasumimarginaal 5 000 krooni) täies mahus. Hiljem muutis hageja nõuet, kuna varuosa oli laos reaalselt olemas. Samas selgus, et varuosa väärtus on 20 000 krooni (sisseostuhind oli 25 000 krooni ja müüa kavatseti varuosa 30 000 krooniga) ja kostja on varuosa põhjendamatult lattu ostnud. Hageja vähendas nõuet turuhinna võrra (20 000 krooni), nõudes kostjalt kahjuhüvitisena sisseostuhinna ja turuhinna vahe hüvitamiseks 5 000 krooni ja saamata jäänud tuluna 5 000 krooni. Kohus on ebaõigesti lähtunud otsusest nähtuvates kalkulatsioonides, et hageja on varuosaga nr 47 seotud kahju hüvitamise nõudest tervikuna loobunud. Kohus oleks pidanud rahuldama hagiavalduse varuosaga nr 47 seonduvalt otsuses nähtuvast 5 000 krooni võrra suuremas summas (st rahuldama hagiavalduse summas 10 000 krooni, milles hageja ei loobunud kahju hüvitamise nõudest). Kohus on ebaõigesti märkinud kalkulatsioonides aluseksvõetava summa (122 971,82 krooni) juurde, et tegemist on ostuhinnaga. Tegemist on müügihinnaga, mis nähtub ka arvest nr 1117 ja seda selgitavast tabelist. Nimetatud viga ei muuda otsust ebaõigeks, kuna otsusest on arusaadav, et kohtu hinnangul pidi kostja hüvitama hagejale kogu kahju ehk vastavate varuosade müügihinna (ostuhind, millele lisandub kasumimarginaal). Kohus on rahuldanud viivisenõude osaliselt, mõistes kostjalt välja viivise alates otsuse jõustumisest, rikkudes materiaalõigust, kuna seadus ei võimalda mõista viiviseid välja alates

Tsiviilasi nr: 2-10-50197 kohtuotsuse jõustumisest. Hagejale jääb kohtu põhjenduste puudumise tõttu arusaamtuks, miks peaks viivise mõistma välja alates otsuse jõustumisest. Arvestades menetluse kestel väljendatut on kohus mõistnud viivise välja alates otsuse jõustumisest ilmselt seetõttu, et kohtu hinnangul ei saa mõista viivist välja perioodi eest, mille kestel pooled vaidlevad nõude olemasolu üle. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Seaduses ei ole nähtud ette, et õigusvaidluse ülevaloleku tingimustes ei ole võimalik viivisenõuet esitada, vaid on sätestatud, et võlgnik kohustub viivist tasuma alates hetkest kui kohustus muutus sissenõutavaks. Viivisenõude lahendamisel peab kohus eelkõige tuvastama, millal muutus kohustus sissenõutavaks. Kohustuse sissenõutavaks muutumine on VÕS § 82 lg 3 ja 7 kohaselt kindel tähtpäev, milline on võimalik kohtul lähtuvalt poolte poolt esitatud tõenditest ja kirjeldatud faktilistest asjaoludest kohtuotsuses määratleda. Et ka kahjunõude puhul on võimalik määratleda konkreetne kohustuse sissenõutavaks muutumise tähtpäev, on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus (nr 3-2-1-3-09). Käesoleval juhul muutus kohustus sissenõutavaks alates 09.06.2010. Kostja 01.06.2010 seletuskirjas kinnitas maksekohustust hiljemalt 08.06.2010 ehk pidas nimetatud tähtpäeva VÕS § 82 lg 3 mõistes ka mõistlikuks ajaks kohustuse täitmiseks ning kohus oleks pidanud mõistma kostjalt välja viivise samuti alates 09.06.2010. Kohus on leidnud, et kostjal sissenõutavaks muutunud kohustust justkui ei eksisteerigi või ei ole sissenõutavaks muutumise aega võimalik määratleda (tulenevalt nõude vaidlustamisest vms), mistõttu ei saa kostjalt välja mõista viiviseid möödunud perioodi eest. Kohtu seisukoht on ilmselgelt ebaõige, kuna ei ole kooskõlas seadusega ja sisaldab olulist loogikaviga. Seadus ei võimalda kohtul määratleda, millal mingi nõue muutub sissenõutavaks (panna sissenõutavus sõltuvusse näiteks kohtuotsuse jõustumisest), vaid sissenõutavus tuleb kohtu poolt kindla tähtpäeva seisuga ja lähtuvalt asjas esitatud tõenditest ja faktilistest asjaoludest määratleda, millist seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika. Loogikaviga seisneb selles, et kui kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud, siis ei saa võlausaldaja nõuda, et võlgnik kohustuse täidaks ning kohus ei saa võlausaldaja vastavat nõuet rahuldada, mida kohus on teinud. Kohus on alusetult ja vastuolus seadusega jätnud hageja viivisenõude rahuldamata. Kohus on kahjunõuet rahuldades otsuses kinnitanud, et kostja kohustus hüvitada hagejale tekkinud kahju on muutunud sissenõutavaks ja oleks seega pidanud hageja viivisenõude samuti rahuldama. Kohus on jätnud poolte õigusabikulud nende enda kanda ja kõik muud menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude jaotus on ebaõiglane kuna hagiavaldus ca 4/5 ulatuses rahuldati, mistõttu oleks olnud õiglane, et vähemalt vastavas ulatuses jäävad kõik menetluskulud (sh hageja õigusabikulud) kostja kanda. Hageja kogu varasema menetluse kestel on olnud valmis sõlmima kompromissi, sh on hageja olnud nõus, et kostja tasub kompromissi korras hagejale üksnes 2 500 eurot ning hüvitab teatud menetluskulud ehk kokku oluliselt väiksema summa, kui kohtu poolt väljamõistetu, kuid kostja ei ole sellega nõustunud. Sellest tulenevalt oleks hageja seisukohalt õiglane TsMS § 163 lg 2 alusel jätta kõik menetluskulud kostja kanda ka juhul, kui vastuapellatsiooni ei rahuldata. Hageja oli õigusrahu huvides valmis loobuma otsuse peale edasikaebamisest, kuigi otsusega jäeti hagiavaldus osaliselt ebaõigesti rahuldamata. Hageja on sunnitud kohtuvaidlust ringkonnakohtus jätkama üksnes seetõttu, et kostja jätkuvalt ei soovi vaidlusi lõpetada. Vastustaja seisukoht

15.Vastutuse ulatuse hindamisel tuleb arvestada ka seda, millised olid tööandja mõistlikud kahju vältimise ja ärahoidmise võimalused. Hageja oleks saanud kontrollida kostja tegevust tihedamini, näiteks erakorraliste kontrollidega seni kuni hagejal oleks võinud mõistlikult võttes tekkida veendumus, et kostja saab oma tööga hakkama. Kostja oleks saanud kasvõi korraldada selliseid inventuure nagu ta hagi esitamisele eelnevalt korraldas, varem ja tihedamini. Toimiku materjalidest nähtuvalt oli hagejal raamatupidaja, kes pidas arvestust kõikide tellitud varuosade eest tasumise ja tööde teenustasude laekumiste ja kulude ja tulude seostamise osas. Hageja oleks saanud oma raamatupidamist kontrollida ja panna teatud kontrolli ülesandeid ka raamatupidajale. Hageja heitis kostjale sisuliselt ette seda, et kostja süstemaatiliselt ja järjepidevalt jättis tööde kalkulatsioonid koostamata, tööde teostamise dokumenteerimata ning ei fikseerinud seda, millise auto külge mingi varuosa ühendati ja kas ja kes remondi eest maksab. Hageja heitis kostjale ette seda, et kostja ei taganud arvete esitamist. Hageja väitis veel seda, et kostja tegevus kestis sedavõrd kaua, et mitte keegi ei suuda enam mitte millegi alusel tuvastada, kellele võiks varuosade eest arved esitada. Iga mõistlik ülemus kontrolliks uue töötaja puhul pidevalt ja peale töötaja pädevuses mõistliku veendumuse tekkimist pisteliselt, et töötaja igapäevaselt oma kohustusi kohaselt täidab. Mõistlik tööandja organiseeriks töö selliselt, et kui raamatupidamises andmed kokku ei lange või kui töökoda töötab aga raamatupidamisele arvete esitamise kohta infot ei laeku, peaks raamatupidaja andma probleemidest teada. Need on kõige lihtsamad ja elementaarsed võimalused kahju vähendamiseks või ärahoidmiseks, mida võiks hagejaga sarnaselt mõistlikult tööandjalt oodata ja mida hageja ei kasutanud. Vastupidi, nende võimaluste kasutamata jätmine andis kostjale mõistliku aluse eeldada, et tema tööga ollakse rahul või et vähemalt etteheiteid tema suhtes ei esine.

Muud › Muud hagiasjad

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

KOHTUOTSUS

RESOLUTSIOON:

Sarnased lahendid