2-12-24373/32 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

lg 2 p 1 alusel. 02.04.2012 esitas töötaja täiendava avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 3 alusel. Erakorralist ülesütlemist põhjendas hageja sellega, et ta langes töökohal füüsilise vägivalla ohvriks. Tööandjani jõudis teave selle kohta, et 28.03.2012 leidis aset konflikt hageja ja tööandja teise töötaja S K vahel, mille käigus lõi S K töötajale vasaku käega vastu nägu. Ainus teave selle juhtumi kohta pärineb hageja 30.03.2012 antud seletuskirjast ja K 30.03.2012 antud seletuskirjast. Tööandjal puudub seos eeltoodud konflikti ja töötaja võimaliku löömisega. Hagejal puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Tööandja esitas töövaidluskomisjonile 27.04.2012 avalduse töötajapoolse töölepingu korralise ülesütlemise tuvastamiseks, korralise ülesütlemise etteteatamise tähtaja mittejärgimise eest hüvitise 1623,74 eurot ja koolituskulude 92,25 eurot tasumiseks. Töövaidluskomisjon lahendas avalduse asjas nr 4.4-2/990 ning jättis avalduse rahuldamata. Tööandja ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega ning soovib selle asja lahendamist hagimenetluses. Tööandjal puudub vastutus olukorras, kus kahe töötaja vahel leidis aset konflikt ning üks töötaja lõi teist. Tegemist on kahe töötaja vahelise juhtumiga. Töötaja löömine pole tingitud mistahes tööandja korraldusest, juhisest ega tööprotsessidest. Töötaja ja viidatud konflikti teise osapoole S K vahel puudub alluvussuhe. Nähtuvalt töötaja ja K seletuskirjadest toimus konflikt töötajatevahelise arusaamatuse tõttu ning tööandja juhtkond ei olnud antud konfliktist selle toimumise hetkel teadlik. Töölepingu erakorralise ülesütlemise alus ei olnud tingitud tööandjast. Seetõttu puudub võimalus lugeda väidetavat füüsilist vägivalda vms asjaolusid mõjuvaks põhjuseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Töötajal puudus põhjus töölepingu ülesütlemiseks, sest miski ei viidanud sellele, et tööandja aktsepteeris S K käitumist.

4.30.08.2012 esitas hageja kohtule töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagiavaldusele ettenähtud vormis. Hagi kohaselt sõlmisid kostja ja hageja 01.12.2009 töölepingu nr 15/011209, mille kohaselt asus hageja tööle tööandja juurde tootmistöölise ametikohale. 28.03.2012 toimus tööandja ruumides konflikt hageja ja kaastöötaja S K vahel, mis lõppes S K poolse füüsilise rünnakuga hageja vastu. Põhjuseks olid eriarvamused töökeskkonna suhtes (halvasti ventileeritud tootmisruum). Traumapunktis fikseeriti R K järgmised vigastused: lahtine peahaav, huule ja suuõõne lahtine haav. RK ja S K kirjutasid juhtunu kohta tööandjale seletuskirjad. 30.03.2012 andis tööandja tootmisjuht EKE hagejale otsuse tekkinud konfliktist, mille sisuks oli kostja distantseerumine ja nõue osapooltel ise omavahel kokku leppida. Kostja füüsilist vägivalda tolereerivast käitumisest ajendatuna esitas hageja 30.03.2012 tööandjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse töölepinguseaduse § 91 lg 2 p 1 alusel, mida kostja keeldus vastu võtmast. 02.04.2012 esitas hageja kostjale uuesti töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 91 lg 2 p 3 alusel, mis vastu võeti. 02.04.2012 esitas kostja hagejale nõude, milles ta ei tunnistanud töölepingu erakorralist ülesütlemist TLS § 91 lg 2 p 3 alusel ja kvalifitseeris selle omaalgatuslikult ringi korraliseks ülesütlemiseks TLS § 83, § 85 lg 1 ja lg 5 alusel ning vabastas hageja töölt tagasiulatuvalt 30.03.2012, s.o. kuupäevast, mil hageja esitas esmakordselt töölepingu ülesütlemise avalduse, mida tööandja keeldus vastu võtmast. Kostja esitas hagejale rahalise nõude ülesütlemise etteteatamise tähtaja rikkumise (30 päeva) eest summas 1623,74 eurot TLS § 100 lg 5 alusel ja sõlmitud koolituslepingu alusel nõude summas 92,25 eurot. Hagejal oli põhjust arvata, et tööd jätkates on kostja füüsilist vägivalda tolereeriva käitumise ja tegevusetuse tõttu ründaja suhtes reaalne oht füüsilise vägivalla jätkumiseks. Aluse selleks andis tööandja tootmisjuhi korraldus asjaosalistel omavahel ise kokku leppida, kuigi kõigile oli teada, et konflikti algpõhjused ulatusid juba 2012. aasta jaanuarikuusse, kus töötaja S K tekitas kraanaga töötades hageja suhtes ohutustehnikat rikkudes eluohtliku olukorra. Hageja esitas juhtumi kohta tööandjale kirjaliku teatise, mis jäi tähelepanuta. Ainsaks tulemuseks oli tööandja esindaja töökeskkonna küsimustes S

6.26.04.2013 esitas hageja kohtule täiendavad seisukohad. Hageja leiab, et töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjustas eelkõige tööandja tegevusetus konflikti lahendamisel. Kostja käitumine oli hageja arvates ebaadekvaatne, kui kostja väitis, et tegemist pole „lasteaiaga“ ning pooltel tuleb konflikt ise lahendada. Konflikti järgselt lubati hagejal töölt lahkuda, järelikult pidas kostja seda piisavalt tõsiseks, kuid ei reageerinud sellele mõistliku aja jooksul. Hagejal on alust arvata, et kui ta ei oleks töölepingu ülesütlemise avaldust esitanud, ei oleks temalt (tõenäoliselt ka konflikti teiselt osapoolelt, lööjalt) seletuskirja küsitud. Ohtlikust situatsioonist kraanaga (K töötas kraanaga tööohutusnõudeid jämedalt rikkudes) teavitas hageja kostjat, paludes vaadata turvakaamerat. Hageja leidis, et kostja on see, kes peaks otsustama K rikkumise üle, kuid tegelikult midagi ei toimunud. Töölepingu ülesütlemise aluseks olnud sündmuse puhul nägi hageja, et kostja ei reageeri ka sel korral, mistõttu ta leidiski, et töösuhte jätkumine poolte vahel on võimatu. Pärast konflikti toimumist kuulis hageja töökaaslaste käest, kuidas teine osapool „uhkustas“ oma käitumise üle ning naeruvääristas hagejat, et viimane töölt ära lubati. Selline käitumine näitab hageja arvates ilmekalt, et kostja mitteõigeaegne reageerimine toimunule ei anna süüdlasele mingil moel märku tema tegevuse ebaseaduslikkusest, ebaviisakusest, sallimatusest, pigem näitab kostja ükskõiksust ja tolerantsust selliste ekstsesside suhtes. Hageja leiab, et tal oli alus tööleping üles öelda nii TLS § 91 lg 2 p 1 kui ka p 3 alusel. Kaastöötaja löömine on igal juhul ebaväärikas käitumine. Hageja ei väida, et kostja juhatuse liige või tema vahetu ülemus oleksid lubanud või käskinud K l hagejat rünnata, kuid teades varasemat K vaenu hageja suhtes, võib kostja käitumist lugeda järgnenud konflikti soosivaks. Olukorras, kus töökeskkonna spetsialist ei 4 (11)

Hageja vande all antud seletuste (II kd, tl-d 2-4) kohaselt toimus 28.03.2012 vaidlus S K vahel. Vaidlus tekkis õhu ventileerimise küsimustes. Hageja arvates ei olnud tööruum piisavalt ventileeritud. Samal arvamusel olid töökaaslased P ja N. Kordamööda käisid hageja, P ja N tehase ust avamas, et õhukvaliteeti parandada. S K kurtis tõmbetuule üle ning sulges ukse iga kord, kui uks hageja, P ja N poolt avati. Hageja ja teised töökaaslased käisid S K tööplatsil veendumas, et tõmbetuult ei ole ja jätkasid ukse avamist. Juhtum hageja ja S K vahel leidis aset, kui hageja oli ust avamas ning S K lõi ühe käega hageja käe ukse tõstemehhanismi juurest ära ja teise käega hagejale vastu nägu (kd II, tl 2). Seejärel läks hageja oma tööplatsile ja pöördus tootmisjuhi juurde, kirjeldades juhtunut ja paludes luba koju minna. Hageja sai loa koju minna ja lahkus. Järgmise päeva hommikul kuulis hageja töökaaslastelt, et S K oli hageja löömist teiste töökaaslaste ees kiitnud. Tootmisjuht EKE ütles, et olukord tuleb hagejal ja S K l lahendada omavahel. Hageja ja S K vaheline vimm sai alguse ühest kraanaintsidendist, kus S K kasutas kraanat selleks mitte ettenähtud viisil. Kui see juhtum oleks lõppenud õnnetult, oleks hageja või teine töökaaslane saanud vigastada või surma. Hageja teavitas juhtumist juhatajale. S K seda õigeks ei pidanud. Tunnistajana üle kuulatud EKE ütluste (II kd, tl-d 6-9) kohaselt ta juhtumit vahetult ei näinud vaid kuulis juhtunust teiste töötajate vestluse kaudu. Hagejal ja S K l tekkis konflikt ruumi õhuvahetuse ja ventileerimise teemal. Väidetavalt oli hagejal palav ja ta avas tootmishoone ukse. Samal ajal tegi S K keevitustöid ja tekkis tuuletõmme, mistõttu S K sulges ukse. Nii toimus see kaks kuni kolm korda järjest. Lõpuks sekkus S K füüsiliselt. Pärast juhtunud tuli hageja tunnistaja juurde ja vestles juhtunust. Sama päeva õhtul vestles tunnistaja S K ja järgmisel tööpäeval toimusid vestlused teiste kaastöötajatega lisaselgituste saamiseks. Tunnistaja sai juhatajalt korralduse võtta pooltelt seletuskirjad. Mõlemalt poolelt saadi seletuskirjad reedel. Reedel oli pikem jutuajamine, kus osalesid juhataja, tunnistaja ja hageja. Hageja esitas lahkumisavalduse. 03.04.2012 oli koosolek, kus oli arutlusel ka hageja ja S K vaheline juhtum. S K määrati karituseks noomitus. Selgitasime töötajale, et sellist käitumist ei tolereerida ja selline käitumine võib lõppeda päevapealt vallandamisega. 2012. aasta jaanuaris toimunud kraanaintsidendi kohta märkis tunnistaja, et ta ise juhtumit vahetult ei näinud. Teiste kaastöötajate ütluste kohaselt üritas S K koos teiste kaastöötajatega tõmmata toru seest detaili välja, kuid selle tegevuse käigus libises detail lahti ja libises mööda saali põrandat edasi. Väidetavalt hageja ainsana väidab, et see seadis tema elu ohtu. Tunnistajale teadaolevalt töötas hageja ohutsoonist vähemalt kuus meetrit eemal ja teiste töötajate sõnul olid nad teadlikud, et võib midagi juhtuda ja nad on selleks valmis. Peale intsidenti suundus hageja direktori kabinetti ja tegi ettekande, samuti oli soov vaadata juhtum

11.Hageja palub kohtul lugeda tööleping erakorraliselt üles öelduks töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 p 3 alusel (I kd, tl 93). TLS § 105 lg 1 ja 2 sätestavad, et kohtule peab hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas kostjale kaks töölepingu erakorraliselt ülesütlemise avaldust. Esimese avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks esitas hageja 30.03.2012 (ülesütlemisavaldus – kd I, tl 43). Nimetatud avalduses palub hageja lugeda lepingu lõpetamise kuupäevaks 30.03.2012. Teise avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks esitas hageja 02.04.2012 (ülesütlemisavaldus – kd I, tl 44). Töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduseks hageja poolt saab lugeda kostjale 30.03.2012 esitatud avalduse, sest hageja oli selle kostjale esitanud ja kostja oli selle kätte saanud. Seetõttu pidi tööleping hageja avalduse alusel lõppema avalduses märgitud alusel ja kuupäeval (TLS § 105 lg 2). Juba üles öeldud töölepingut ei saa teist korda üles öelda. Seetõttu ei arvesta kohus 02.04.2012 esitatud ülesütlemisavaldust. Kohus lähtub käesoleva asja lahendamisel 30.03.2012 esitatud erakorralise ülesütlemise avaldusest. Kui töötaja on töölepingu TLS § 91 lg 2 p 1 või 3 alusel üles öelnud ja tööandja leiab, et selliseks töölepingu ülesütlemiseks ei ole seadusest tulenevat alust või ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele, s.t töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine, peab tööandja ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma töövaidlusorganisse. Hageja esitas kõnealuses asjas kostjale ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte, mistõttu pidi tööleping lõppema hageja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval. Ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude pidi esitama pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti, käesoleval juhul kostja. Seetõttu ei pea hageja esitama töövaidlusorganisse töölepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamise nõuet, vaid võib ülesütlemisavaldusele tuginedes nõuda hüvitist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TLS § 105 lg 2 alusel pidi tööleping lõppema hageja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval, seetõttu ei pea hageja esitama töövaidlusorganisse töölepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamise nõuet, vaid võib ülesütlemisavaldusele tuginedes nõuda hüvitist. TLS § 104 lg 1 ja § 105 lg 1 alusel peab tööandja ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma töövaidlusorganisse. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata hageja nõude lugeda tööleping erakorraliselt üles öelduks. 6 (11)

13.1.Esmalt analüüsib kohus TLS § 91 lg 2 p 1 tulenevat alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. TLS § 91 lg 2 p 1 tulenev töölepingu ülesütlemise alus on tööandja käitumisest tingitud alus. Tööandjaga töösuhte lõpetamine eelnimetatud alusel tööandja käitumise tõttu on suunatud minevikku, sest kohtul tuleb kaaluda, kas kostja (tööandja) on kohelnud hagejat (töötajat) ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel. Käesoleval juhul peab kohus hindama, kas kostja (tööandja) on lubanud teisel kaastöötajal (S K l) kohelda hagejat TLS § 91 lg 2 p 1 tähenduses ebaväärikalt, arvestades hageja ja kaastöötaja S K vahel 28.03.2012 toimunud konflikti, mis lõppes hageja suhtes füüsilise vägivalla kasutamisega. See tähendab, et kohus peab hindama tööandja käitumist enne 28.03.2012 toimunud konflikti. Sealhulgas tuleb arvesse vaid käitumine, mis on tööandja poolt juhitav ja mille juures on tööandjale võimalik ette heita, et oleks saanud ka teisti käituda. Hageja on kohtule esitatud hagiavalduses avaldanud, et 28.03.2012 toimus tööandja ruumides konflikt hageja ja S K (kaastöötaja) vahel, mis lõppes S K poolse füüsilise rünnakuga hageja vastu. Põhjuseks olid eriarvamused töökeskkonna suhtes (halvasti ventileeritud tootmisruum) (kd I, tl 91). 14.06.2013 kohtuistungil hageja vande all antud seletuste kohaselt tekkis hageja ja S K vahel vaidlus õhu ventileerimise küsimustes. Hageja arvates ei olnud tööruum piisavalt ventileeritud. Kordamööda käisid hageja, kaastöötajad P ja N tehase ust avamas, et õhukvaliteeti parandada. S K aga kurtis tõmbetuule üle ning sulges ukse iga kord, kui hageja ning P ja N poolt ust avati. Juhtum hageja ja S K vahel leidis aset, kui hageja oli ust avamas ning S K lõi ühe käega hageja käe ukse tõstemehhanismi juurest ära ja teise käega lõi hagejale vastu nägu (kd II, tl 2). Kohus tuvastab käesolevas lõigus märgitud asjaolud hageja vande alla antud seletuste põhjal. Nimetatud sündmus oli aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele hageja poolt (kd I, tl 148, 149). Hageja on välja toonud, et tööandja ainult vestles S K mitmel päeval järjest ja soovitas

hageja ees vabandada. Hageja avaldas, et selline tööandja käitumine tekitas hagejal tunde, et kostja lubab füüsilist vägivalda töötajate vahel ja ei suhtu piisava tõsidusega toimunud konflikti. Hageja sooviks oli kostja (tööandja) poolt konfliktile reageerimine – reageerimiseks oleks piisanud vabandusest, seletuste võtmisest või teise konflikti osapoole koju saatmisest. Hageja ootuste sisu on hageja ise kohtule avaldanud (kd II, tl 19). Kohus leiab, et kaastöötaja ebaväärikat kohtlemist teise kaastöötaja suhtes saab tööandjale omistada üksnes siis, kui tööandja on ebaväärikast kohtlemisest teadlik ja tööandja oleks saanud seda eelnevalt keelata või takistada, kuid ta seda ei teinud. Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud kohtule asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et tööandja eelnev käitumine soodustas S K poolt hageja suhtes füüsilise vägivalla kasutamist 28.03.2012 toimunud konfliktis. Hageja avaldatud asjaoludest ei nähtu, et kostja on hageja suhtes ebaväärikat kohtlemist TLS § 91 lg 2 p 1 tähenduses lubanud. Kohus saaks lugeda kostja oluliseks kohustuste rikkumiseks olukorda, kus tööandja oleks saanud kaastöötaja S K käitumist keelata või takistada, kuid ta seda ei teinud. Samuti saaks oluliseks lepingurikkumiseks lugeda selle, kui kostja oleks avaldanud enne konflikti oma heakskiidu hageja ebaväärikale kohtlemisele. Näiteks kaastöötaja poolt süstemaatiline ebaväärikas kohtlemine (sealhulgas füüsilise vägivalla kasutamine) teise kaastöötaja suhtes olukorras, kus tööandja on ebaväärikast kohtlemisest teadlik ja ei keela või ei takista ebaväärikat kohtlemist, võib olla töölepingu ülesütlemise aluseks. Hageja ei ole kohtule esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et hagejat koheldi kaastöötaja S K poolt süstemaatiliselt ebaväärikalt või seati tema elu ning tervis ohtu. Samuti ei ole hageja esitanud kohtule asjaolusid, millest nähtuks kostja konfliktile eelnev selgesõnaline heakskiit S K tegevusele. Eeltoodust tulenevalt puuduvad asjaolud, mille põhjal tuvastada kostja heakskiit hageja ebaväärikale käitumisele. Hageja on viidanud, et konflikti algpõhjused hageja ja kaastöötaja S K vahel ulatusid 2012. aasta jaanuari, kus S K tekitas kraanaga töötades eluohtliku olukorra. Hageja esitas juhtumi kohta tööandjale kirjaliku teatise, mis jäi tähelepanuta. Tunnistajana üle kuulatud EKE ütluste kohaselt ta vestles peale intsidenti S K ja keelas edaspidi sel viisil kraana kasutamise, sest tunnistaja EKE oli ettevõttes vastutav isik kraana eest. Lisaks märkis tunnistaja, et temale teadaolevalt töötas hageja nn „kraanaintsidendi“ ajal vähemalt kuus meetrit ohutsoonist eemal. Vaadati üle turvalint, kuid selle intsidendi kohta ei olevat midagi näha. Kõnealused asjaolud tuvastab kohus tunnistaja EKE ütluste põhjal (II kd, tl-d 7-8). Kohus peab hindama, kas hageja poolt väljatoodud jaanuaris 2012.a aset leidnud nn „kraanaintsident“ omab tähtsust käesoleva asja lahendamisel. Hageja on nn „kraanaintsidenti“ käsitlenud tööalase konfliktina, millele tööandja ei reageerinud kohaselt. Hageja kohtule esitatud seisukohtadest nähtub, et nn „kraanaintsidendile“ mittereageerimine võib kujutada endast füüsilist vägivalda lubavat käitumist ja tegevusetust. Kui töötaja S K ja hageja vahel esines 2012. jaanuaris vägivallajuhtum, võib sellisele juhtumile järgnenud tööandja käitumine endast kujutada tööandjapoolset tegevuse või tegevusetusega väljendatud heakskiitu kaastöötaja edaspidisele ebaväärikale kohtlemisele. Hageja seletustes ja tunnistaja ütlustest nähtuvalt seisnes nn „kraanaintsident“ selles, et S K kinnitas telfri kinnitusklambri ühe detaili külge ja hakkas seda telfri abil torust välja tõmbama. Detail või klamber pääses lahti (II kd, tl 3 – hageja seletused; II kd, tl 7 – tunnistaja ütlused). Klamber pääses lahti ja lendas hageja suunas. Kohtu hinnangul nähtub hageja seletustest ja tunnistaja ütlustest, et juhtunu kujutas endast sobimatu töövõtte kasutamisest tingitud juhtumit. Seejuures ei saa välistada, et esines kõrvalseisvate inimeste 8 (11)

13.2.Järgnevalt analüüsib kohus TLS § 91 lg 2 p 3 tulenevat alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Tööandjaga töösuhte lõpetamine TLS § 91 lg 2 p 3 alusel tööandja kohustuste rikkumise tõttu on suunatud tulevikku, sest kohtul tuleb kaaluda, kas töö jätkamine oleks olnud seotud reaalse ohuga hageja (töötaja) elule või tervisele. See tähendab, et kohus peab hindama, kas tööandja eelnevatest kohustuste rikkumisest järeldub, et kohustusi rikutakse ka tulevikus. Kohus selgitab täiendavalt, et siinjuures ei ole töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks tööandja poolt minevikus toimunud kohustuste rikkumine, vaid arvestades minevikus aset leidnud rikkumisi, võib ka edaspidi eeldada, et samasugune rikkumine jätkub ka tulevikus. Käesoleval juhul peab kohus hindama, kas hageja töö jätkamine oleks olnud seotud reaalse ohuga hageja (töötaja) elule või tervisele, arvestades hageja ja kaastöötaja S K vahel 28.03.2012 toimunud konflikti, mis lõppes hageja suhtes füüsilise vägivalla kasutamisega. See tähendab, et kohus peab hindama tööandja kohustuste rikkumist enne 28.03.2012 toimunud konflikti ja kaaluma, kas minevikus aset leidnud rikkumised võivad jätkuda ka tulevikus. Kaastöötaja poolt teise kaastöötaja elu või tervise ohtu seadmist saab tööandjale omistada üksnes siis, kui tööandja on elu või tervise ohtu seadmisest teadlik ja tööandja oleks saanud seda takistada, kuid ta seda ei teinud ja oht töötaja elule ja tervisele võib jätkuda ka tulevikus. Hageja ei ole kohtule esitanud asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et tööandja on enne 28.03.2012 hageja ja kaastöötaja vahel toimunud konflikti rikkunud kohustusi selliselt, mis oleks hageja elu või tervise ohtu seadnud ja aset leidnud rikkumised võivad jätkuda ka tulevikus. 02.04.2013 kohtuistungil märkis hageja täiendavalt, et kui S K oleks vabandanud ja tööandja oleks teinud märkuse, siis kindlasti oleks hageja edasi tööle jäänud (kd I, tl 139). Sellest järeldab kohus, et hageja on reaalse ohu tema elule või tervisele töö jätkamisel asetanud seosesse S K vabandamisega ja tööandjapoolse märkusega, s.t juhul, kui S K oleks vabandanud ja tööandja oleks teinud märkuse, puuduks töö jätkamisel reaalne oht hageja elule või tervisele. See tähendaks omakorda, seda, et puudub tööandjapoolne kohustuste oluline rikkumine. Kohtu hinnangul peab TLS § 91 lg 2 p 3 tähenduses töö jätkamisel reaalne oht hageja elule või tervisele olema eelkõige objektiivse iseloomuga, s.t reaalse ohu tekkimist hageja elule või tervisele ei saa hageja ise vahetult mõjutada. Tööandja kohustuste rikkumine töölepingu erakorralise ülesütlemise alusena peab olema selge, s.t tööandja kohustuste rikkumise olemasolu või puudumist ei saa panna sõltuvusse töötaja tahtest. Kohus asub seisukohale, et eeltoodud asjaolud kogumis näitavad, et hageja poolt töö jätkamine ei oleks olnud seotud reaalse ohuga hageja (töötaja) elule või tervisele. Seega ei ole täidetud töölepingu erakorralise ülesütlemise eeldus TLS § 91 lg 2 p 3 alusel.

15.3.KPOÜ palub kohtul hagejalt välja mõista koolituskulud 92,25 eurot. TLS § 34 lg 1-3 sätestavad, et tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (siduvusaeg) jooksul. Koolituskulude kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui kokkulepe on sõlmitud kirjalikult, kokkuleppes on näidatud koolituse sisu ja kulud, siduvusaeg ei ületa kolme aastat, siduvusaeg ei ole koolituskulusid arvestades ebamõistlikult pikk. Töötaja hüvitab tööandja tehtud lisakulud proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga, kui töötaja ütleb töölepingu üles enne siduvusaja möödumist, välja arvatud, kui töölepingu ülesütlemise põhjuseks on tööandjapoolne oluline töölepingu rikkumine. KPOÜ on esitanud kohtule 15.03.2012 poolte vahel sõlmitud koolituslepingu nr 6-4/19 (kd I, tl-d 53, 54). Lepingu p 1 ja p 2 kohaselt kohustub töötaja osalema tööalasel koolitusel toimumisajaga 20-21.03.2012 ja tööandja kohustub tasuma nimetatud koolitusel osalemiseks koolituskulud 92,25 euro ulatuses. Lepingu p 5 kohaselt kohustub töötaja tööandjale hüvitama koolituskulud (92,25 eurot) 100% ulatuses kui töösuhe lõppeb enne kuue kuu möödumist koolituse lõppkuupäevast või 50% ulatuses, kui töösuhe lõppeb peale kuue kuu, kuid enne ühe aasta möödumist koolituse lõppkuupäevast. Töötaja kohustub koolituskulud hüvitama järgmistel asjaoludel: töötaja algatusel töölepingu seaduse § 85 alusel või tööandja algatusel töölepingu seaduse § 88 alusel. Täidetud on TLS § 34 lg 1-3 sätestatud alused koolituskulude hüvitise väljamõistmiseks. Poolte vahel sõlmitud koolituslepingu kokkulepe ei ole koolituskulude hüvitamise osas töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe. Nimetatud kokkuleppega ei ole kitsendatud hageja (töötaja) töölepinguseaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatut. Koolitus toimus perioodil 20.03.2012-21.03.2012. Hageja ütles töölepingu erakoraliselt üles 30.03.2012. Kohus luges, et hageja (R K ) ütles töölepingu üles korraliselt (TLS § 85 lg 3, 4) ning luges töölepingu lõppenuks alates 29.04.2012.a. Seega lõppes pooltevaheline töösuhe enne kuue kuu möödumist koolituse lõppkuupäevast, mistõttu tuleb pooltevahelise koolituslepingu (ja ka seaduse) kohaselt hüvitada koolituskulud 100% ulatuses. Täidetud on mõlemad koolituskulude hüvitamise tingimused. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kostja nõude koolituskulude hüvitamiseks ja mõistab R KPOÜ kasuks välja koolituskulud 92,25 eurot.