Osaühing Incom Holding hagi Danske Bank A/S vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2010/1775
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.11.2012 otsus
Apellatsioonkaebuse hind
3000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Incom Holding apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Hageja Osaühing Incom Holding (registrikood 10615323), seaduslik esindaja juhatuse liige Hannes Raag Kostja Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu, registrikood 11488826), esindaja vandeadvokaat Leon Glikman Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 13.11.2012 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud Osaühing Incom Holding kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
24.11.2011 esitas Osaühing Incom Holding Harju Maakohtule hagi Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2010/1775. Ühes hagiavaldusega esitas hageja ka taotluse hagi tagamise abinõude kohaldamiseks, milles palus peatada Tallinna kohtutäituri Arvi Pink menetluses olnud täiteasi nr 024/2010/1775.
2.Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 26.04.2010 sõlmitud laenuleping nr KL-260410-IN, mille alusel laenas kostja hagejale 75 444,98 eurot. Laenulepingust tulenevate hageja kohustuste täitmine tagati ühishüpoteegiga hüpoteegisummaga 1 600 000 krooni (102 258,63 eurot) hagejale kuuluvatele korteriomanditele asukohaga , Tallinn (registriosa nr 3345901), XXXXXXX, Tallinn (registriosa nr 3346001) ja Roheline tee 18-3, Tallinn (registriosa nr 3346101). Laenu tagastamise tähtpäev oli laenulepingu kohaselt 30.06.2010.
3.Kuivõrd laenu tagasimakse kuupäeval ei olnud hagejal piisavalt vahendeid laenu tagastamiseks, alustasid hageja ja kostja läbirääkimisi võlgnevuse tasumiseks. Hageja taotlusele laenuperioodi pikendamiseks kehtestas kostja tingimuse, mille kohaselt tuli hagejal tasuda kostjale ette järgneva kuue kuu arvestuslik intress, millisel juhul oli kostja nõus pikendama vastava perioodi võrra laenulepingut. Hageja täitis omapoolse kohustuse, kuid kostja ei nõustunud sellegipoolest laenulepingu pikendamisega ning esitas avalduse kohtutäiturile võlgnevuse sissenõudmiseks ning ühishüpoteegi sundtäitmiseks. Hageja hinnangul on kostjapoolne taandumine antud lubadusest kirjeldatud asjaoludel hea usu põhimõttega vastuolus. Samuti on kostja laenulepingu perioodi pikendamisest keeldumisega hoidnud laenulepingut teadlikult viivituses, et saada tulu viiviste arvel.
4.Hagi esitamise ajal koosneb kostja poolt täitmisele pööratud nõue hagejale teadaolevalt põhinõudest summas 65 950,28 eurot ning viivisenõudest summas 63 894,20 eurot. Siinjuures rõhutab hageja, et ta on ka täitemenetluse ajal pidanud läbirääkimisi selleks, et võlgnevus tasuda ning maksnud kostjale ka täiendavalt varasematele intressi ettemaksetele 6391,15 eurot.
5.Hageja leiab, et laenulepingus sätestatud viivisemäär 0,3% päevas on tavatult kõrge ning selle suurus ei vasta krediidiasutuste tavapärasele praktikale. Kostja poolt esitatud viivisenõue on ka summaarselt liiga suur, võrreldes põhinõude suurusega. Hagejale ei ole käesoleva hetkeni ka arusaadav, milline on olnud viivisearvestuse periood ning kuidas on käsitletud hageja poolt enne täitemenetluse alustamist tasutud summasid laenulepingu pikendamise eest; samuti 6391,15 eurot, mille hageja tasus täitemenetluse ajal. Hageja leiab täiendavalt, et laenulepingus sätestatud viivisemäära näol on tegemist hagejat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Kostja vastuväited ja menetluse edasine käik
6.Kostja hagi ei tunnista. Kostja täpsustab, et hagejale anti laenu 09.05.2008 sõlmitud laenulepingu nr KL-090508IN alusel. Samale laenulepingule sõlmiti 24.08.2009 muudatuskokkulepe nr 4, milles hageja on kinnitanud, et 24.08.2009 seisuga on hageja kasutuses ja käsutuses laenusumma 75 605,87 eurot, mille tagastamise tähtaeg oli 12.08.2009. Muudatuskokkuleppes nr 4 lepiti kokku uues laenu tagastamise tähtajas – 12.11.2009. Kuivõrd hageja ei tagastanud viimatinimetatud tähtpäevaks võlgnetavat laenu, esitas kostja 02.02.2010 kohtutäiturile täitmisavalduse.
7.Hageja palvel oli kostja nõus hagejaga kokku leppima, et hageja võlgneb kostjale laenulepingu nr KL-090508IN alusel võlgnetavad rahasummad uue laenuna, mistõttu sõlmisid pooled 26.04.2010 hagiavalduses nimetatud laenulepingu. Selle laenulepingu põhitingimustest nähtub, et laenu kasutamise ja käsutamise eesmärgiks on panga ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingu nr KL-090508IN refinantseerimine ja võlgnevuste tasumine. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 30.06.2010 ehk laen anti ca kaheks
Tsiviilasi nr 2-11-57814 kuuks. Pärast laenulepingu sõlmimist esitas kostja kohtutäiturile 26.04.2010 avalduse täitemenetluse lõpetamiseks ning kohtutäituri 26.04.2010 otsusega ka täitemenetlus hageja suhtes lõpetati.
8.22.06.2010 taotles hageja ka laenulepingule muudatuse sõlmimist ja laenu tagastamise tähtaja pikendamist kuni 31.12.2010. Kostja oli valmis seda tegema, kuid üksnes tingimusel, et enne hoiustab hageja intressid summas 45 560,12 krooni ja maksab ära laenulepingu muudatuse tasu summas 3000 krooni. Ühtlasi oli hageja teadlik, et kostja vastavasisuline krediidiotsus kehtib üksnes kuni 27.07.2010. Hageja tasus aga kokkuleppe sõlmimise eeltingimuseks olevad rahasummad alles 14.09.2010. Seega ei täitnud hageja ise võla ajatamise kokkuleppe sõlmimise eeldusi ning hageja väited, et kostja on käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt, ei vasta tegelikkusele.
9.Eelnevale lisaks on asjas oluline, et ka täitemenetluse ajal andis kostja hagejale võimaluse tasuda üksnes laenusumma ja viivised intressimääraga võrdses suuruses. Nii sõlmisid pooled 20.01.2011 kohtutäituri juures võla tasumise kokkuleppe, mille punktis 1 kinnitas ja tunnistas hageja, et võlgnevus koos kohtutäituri tasude ja täitekuludega on 129 844,48 eurot. Hageja rikkus kohtutäituri juures sõlmitud võla tasumise kokkulepet ning ei tasunud kogu võlga hiljemalt 30.06.2011. Kostja on seisukohal, et hageja on andnud 20.01.2011 kohtutäituri juures sõlmitud kokkuleppes deklaratiivse võlatunnistuse. Kokkuleppega on hageja tunnistanud nii põhivõlga kui ka viiviseid summas 35 394,31 eurot, loobudes võlatunnistuse andmisel mistahes vastuväidetest viiviste tasumise nõudele, sh on hageja võlatunnistuse andmisega kostja hinnangul loobunud viiviste vähendamise taotluse esitamise võimalusest.
10.Lisaks, hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist vähendada. Samuti ei ole hageja tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid kvalifitseerida VÕS § 35 lg 1 alusel laenulepingu põhitingimustes sätestatud viivitusintressimäära tüüptingimuseks.
11.28.11.2011 määrusega rahuldas Harju Maakohus hageja taotluse hagi tagamiseks ning peatas esialgse õiguskaitse korras täitemenetluse täiteasjas nr 024/2010/1775 kuni käesolevas tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni. Maakohtu otsus
12.Maakohus jättis hagi rahuldamata, pani menetluskulud hageja kanda ning põhjendas oma otsust alljärgnevalt.
13.Kohus märgib esmalt, et pooled ei vaidle enam selle üle, et kostja nõue täitemenetluses on käesoleval hetkel 132 802,10 eurot, millest 66 401,05 eurot on tagastamata laenusumma ja 66 401,05 eurot viivised. Hageja hinnangul ei saa kostja märgitud ulatuses viivist nõuda kokkuvõtvalt kolmel põhusel. Esiteks on täitmisele pööratud viivisenõue tekkinud või suurenenud kostjapoolse pahauskse käitumise tulemusena. Teiseks on viivisemäär (0,3% tasumata summalt päevas) ebamõistlikult suur ning kolmandaks on laenulepingu põhitingimustes sätestatud viivisemäär hagejat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine. Pooled vaidlevad selle üle, millises ulatuses on põhjendatud kostja viivisenõue summas 66 401,05 eurot, mida kostja soovib täiteasjas nr 024/2010/1775 (lisaks põhinõudele) sundtäita.
14.Kohtu hinnangul ei toeta asja materjalid hageja seisukohta, et tegemist on kostja tüüptingimusega. Kohtupraktikas on VÕS § 35 lõikeid 1 ja 2 nende koostoimes tõlgendatud selliselt, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse
Tsiviilasi nr 2-11-57814 kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (vt Riigikohtu 30.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17).
15.Seega peaks hageja esmalt tõendama, et tal ei olnud võimalik laenulepingu sõlmimisel vaidlusaluse lepingutingimuse sisu reaalselt mõjutada. Hageja seda tõendanud ei ole. Asjaolu, et tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüptingimustes kasutamiseks, ei ole tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamiseks piisav. Liiatigi ei tulene viivisemäär laenulepingu üldtingimustest, vaid on märgitud lepingu esilehel koos teiste erikokkulepetega. Kostja on kinnitanud, et viivisemäär on igal üksikul juhul läbiräägitav. Kostja on esitanud ka seda väidet kinnitavad tõendid. Kohus märgib, et hageja väidetest ilmnevalt ei pööranud hageja esindaja laenulepingu sõlmimisel viivisemäära suurusele tähelepanu ega proovinudki selle üle kostjaga läbi rääkida.
16.Hageja on palunud kohtul kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 8 ja § 162 lg-ga 1 viivist mõistliku suuruseni vähendada. Kohtu hinnangul ei ole hageja suutnud praegusel juhul tõendada, et nõutav viivis oleks kostja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Kohus arvestab seejuures ühelt poolt asjaoluga, et laenulepingu põhitingimustes kokku lepitud viivisemäär 0,3% tasumata summalt iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest (s.o ligikaudu 110% aastas) on oluliselt suurem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud n-ö seadusjärgsest määrast. Teiselt poolt ei ole viivisenõude suurus iseenesest tingitud kõrgest viivisemäärast, vaid eeskätt ikkagi viivituse pikkusest. Käesoleva otsuse tegemise hetkeks on hageja olnud laenu tagastamise kohustusega viivituses enam kui kaks aastat ja neli kuud. Seejuures on kohustus 66 401,05 euro (ehk u 88%) ulatuses senini täitmata. Tuleb nõustuda kostjaga, et tegelikult moodustab ühe päeva eest nõutav viivise summa oluliselt väiksema protsendimäära põhinõudest kui 0,3%. Lisaks võib kostja poolt esile toodu valguses järeldada, et viivisemäär 0,3% tasumata summalt päevas on Eestis tegutsevate krediidiasutuste praktikas majandustegevuses sõlmitud laenulepingute puhul tavapärane. Kummalgi lepingupoolel ei ole kohtu hinnangul ülekaalukaid huve, mida tuleks VÕS § 162 lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada.
17.Kohtu arvates ei saa täiel määral nõustuda hageja seisukohaga, et ta täitis kõik kostja poolt seatud eeldused lepingu pikendamiseks. Hageja ei ole täitnud kõnesolevaid kohustusi õigeaegselt. Kostja esindaja A.Paaps 30.06.2010 e-kirjast järelduvalt pidi olema enne laenulepingu pikendamist laekunud intresside katteks 45 560,12 krooni ja lepingu muutmise tasu summas 3000 krooni. A.Paaps 12.07.2010 e-kirjast nähtuvalt kehtis kostja krediidiotsus laenu pikendamise kohta kuni 27.07.2010. Osundatud e-kirjad on saadetud hageja juhatuse liikmele, mistõttu pidi hageja seatud tingimustest teadlik olema. OÜ Tallinna Tehnopark on tasunud hageja eest 30.07.2010 kostjale nõutud lepingu muutmise tasu ja intressi 20 000 krooni ulatuses ning ülejäänud intressi osa (25 560,12 kr) alles 14.09.2010.
18.Eeltoodust järeldub, et hageja täitis kostja nõudmised olulise viivitusega ning pärast kostja pakkumise kehtivuse lõppu. Seetõttu ei saanud hagejal kohtu arvates tekkida mõistlikku ootust, et kostja sõlmitud laenulepingut pikendab. Isegi kui taoline ootus võis mõistlikult tekkida, ei saanud hageja eeldada laenutähtaja pikendamist pärast 28.09.2010, mil kostja esindaja A.Paaps e-kirjaga teatas, et laenuandja on otsustanud lepingut mitte pikendada. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades kostja viivise nõudmise õigust kohtu hinnangul kaotanud ei ole. Isegi kui märgitud perioodi eest viivist mitte arvestada, ei võimaldaks see hageja viivituse kestvust ja kohtuse täitmise (vähest) ulatust arvestades vähendada viivist alla 66 401,05 euro.
19.Eeltoodule on vajalik lisada, et kohtutäituri juures sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumise kokkuleppega on hageja kostja 09.12.2010 täitmisavalduses märgitud nõudeid tunnistanud. Muu hulgas on hageja tunnistanud seega viivisenõuet 35 394,31 euro (553 800,61 krooni) ulatuses. Samas ei võimalda kõnealune kokkulepe siiski järeldada, et
Tsiviilasi nr 2-11-57814 hageja on loobunud mistahes vastuväidetest kostja viivisenõudele, sh osas, milles nõue ei olnud kokkuleppe sõlmimise ajaks veel sissenõutavaks muutnud. Apellatsioonkaebus
20.20.12.2012 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse täies ulatuses ning palus saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palus hageja tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega vähendada hagejalt nõutavaid viiviseid, kohaldades viivistele VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgset viivisemäära ning tunnistades ülejäänud viivisenõudes sundtäitmine täiteasjas nr. 024/2010/1775 lubamatuks. Uue otsuse tegemisel palus hageja muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning jätta menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kostja kanda.
21.Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus andnud ebaõige hinnangu kostja käitumisele ning lugenud selle vääralt hea usu põhimõttele vastavaks. Tuvastatud asjaolude põhjal on ilmne, et kostja ei tegutsenud hageja suhtes hea pangandustava kohaselt ning hea usu põhimõttele vastavalt, mistõttu on tema poolt esitatud viivisenõude maksmapanek lubamatu. Hageja palub ringkonnakohtul uuesti tuvastada, kas kostja käitumine vastab heale pangandustavale ning hea usu põhimõttele. Hea usu põhimõtte rikkumise tuvastamisel palub hageja seda arvestada kostja viivisenõude lubatavuse ning viivise põhjendatuse hindamisel.
22.Hageja möönab, et lõplikult tasus Tallinna Tehnopark OÜ hageja eest intressid ja lepingu muutmise tasu 14.09.2010, kuid sellele eelnevas ning järgnevas kirjavahetuses kostja esindajaga ei avaldanud kostja esindaja kordagi, et maksed on hilinenud, vaid võttis maksed vastu selliselt, nagu oleksid need tehtud intresside ettemaksu ning laenulepingu muutmise tasu maksmiseks.
23.Hageja märgib, et kuigi teda oli informeeritud, et krediidiotsus kehtib kuni 27.07.2010, ei avaldanud kostja enne 28.09.2010 kordagi, et laenulepingut ei pikendata. Veel 14.09.2010 teatas kostja esindaja hagejale, et intressi deposiidi võib üle kanda, mis kinnitas hageja arusaama, et varasem kokkulepe laenulepingu pikendamise kohta on jõus. Kostja alustas juba alates 30.06.2010 viivise arvestamist olukorras, kus hageja lootis põhjendatult laenulepingu pikendamisele.
24.Seoses poolte vahel 20.01.2011 täitemenetluse raames sõlmitud kokkuleppega möönab hageja, et ta ei täitnud vastavat kokkulepet, ent selle põhjuseks oli asjaolu, et isik, kellega sõlmitavast tehingust pidanuks tulenema rahalised vahendid kokkuleppe täitmiseks, ei viibinud Eestis. Samuti märgib hageja, et kostja poolt 26.07.2011 täitmiseks esitatud nõue 160 608, 34 eurot ületas juba siis viiviste osas oluliselt põhinõuet. Sõltumata 20.01.2011 kokkuleppe käsitlemisest deklaratiivse võlatunnistusena ei välista see hageja poolt vastuväidete esitamist esialgsele võlasuhtele.
25.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja poolt kehtestatud viivisemäär 0,3% on põhjendatud, kuivõrd viivise suuruse põhjustas viivise kestus, mitte viivisemäär. Käesoleval juhul oleks seadusjärgse viivise kohaldamisel kostja viivisenõue 01.07.2011 seisuga olnud 5292,50 eurot (8% aastas), aga kostja kohaldatava viivisemäära järgi oli see 72 215,55 eurot (110% aastas). Hageja hinnangul saaks viivisemäär 0,3% päevas olla põhjendatud vaid kostja sooviga motiveerida hagejat laenusummat tagastama, ent käesoleva asja materjalidest nähtuvalt selline vajadus puudus, kuna hageja otsis aktiivselt lahendusi laenulepingu täitmiseks. Hageja leiab, et nii viivisemäär 0,3% kui ka kostja viivisenõue on ülemäärased nii võrdluses seadusjärgse viivisemääraga, laenulepingus kokkulepitud intressimääraga, kostja võimaliku kahjuga kui ka teiste krediidiasutuste poolt sarnastele lepingutele kohaldatava viivisemääraga.
Tsiviilasi nr 2-11-57814
26.Maakohtu seisukoht selle kohta, et viivisemäära kokkuleppe kvalifitseerimisel tüüptingimusena pidanuks vastavat asjaolu tõendama hageja, ei ole korrektne. Tuginedes Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-150-06 leidis hageja, et põhjendatud ei ole maakohtu järeldus selle kohta, et kuivõrd viivisekokkulepe paikneb põhitingimustes, on tegemist eelduslikult eraldi läbi räägitud tingimusega. Maakohus jagas vääralt tõendamiskoormuse olukorras, kus puudusid mistahes tõendid selle kohta, et pooled oleksid läbi rääkinud viivisemääras, samas kui asjaoludest ja tõenditest tulenes, et viivisekokkulepe oli tüüptingimus. Hageja hinnangul on viivisemäära sätestamine suuruses 0,3% tüüptingimusena ebamõistlikult hagejat kahjustav.
27.Kuivõrd maakohus tuvastas ebaõigesti, et viivisekokkulepe ei olnud tüüptingimus, on lahendamata jäänud menetluse seisukohast oluline küsimus viivisekokkuleppe ebamõistlikkusest, mistõttu on kaevatav kohtuotsus olulises osas jäänud ka põhjendamata. Seega on kohus rikkunud menetlusnormi (TsMS § 436). Vastustaja seisukoht
28.Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning panna menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
29.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
30.Hageja on apellatsioonkaebuses korranud esimese astme kohtu menetluses esitatud seisukohti ning leiab endiselt, et kostjal ei ole õigust hagejalt põhinõudega võrdses summas viivist nõuda ning seetõttu on sundtäitmine lubamatu. Maakohus on käsitlenud nõutava põhjalikkusega kõiki hageja seisukohti ning selgitanud vajaliku selgusega, miks ei saa hageja poolt esitatud nõuet rahuldada. Pidades m.h silmas asjaolusid, milles poolte vahel esimese astme kohtus vaidlus puudus, peavad maakohtu järeldused paika nii viivise nõude tekkimise aluse, viivisemäära seaduslikkuse kui kostja poolt nõude maksmapanekus hea usu põhimõttega vastuolu puudumise osas. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud.
31.Vastuseks hageja jätkuvale mittenõustumisele kokkulepitud määras viivist maksta, selgitab kolleegium täiendavalt, et viivise nõude rahuldamisel tuleb pidada silmas viivise kokkuleppe eesmärki, mis peab tagama võlausaldaja huvi kohustuse tähtaegse täitmise vastu. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust ja seetõttu ei saa viivise kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 14). Tuleb silmas pidada, et vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101), millest üks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni kokkulepitud määras viivist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on lepinguga võetud kohustust rikkunud ning seetõttu on kostjal õigus viivisenõuet õiguskaitsevahendina rakendada.
32.Maakohus on õigesti leidnud, et kostja pahatahtlus viivise nõudmisel ei ole tuvastamist leidnud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja ei täitnud õigeaegselt eeldusi, mida kostja A.Paapsi 30.06.2010 ja 12.07.2010 e-kirjadest nähtuvalt lepingu pikendamiseks
Tsiviilasi nr 2-11-57814 seadis ning seetõttu ei saanud hagejal tekkida mõistlikku ootust, et kostja sõlmitud laenulepingut pikendab. 28.09.2010 on kostja esindaja A.Paaps e-kirjaga hagejale teatanud, et laenuandja on otsustanud lepingut mitte pikendada. Õige on kohtu seisukoht, et kostja keeldumine hagejale lepingutingimuste leevendamises vastu tulla, ei anna alust pidada kostja käitumist hea usu põhimõtet riivavaks ega võta hagejapoolse viivituse kestvust ja kohustuse täitmise vähest ulatust arvestades kostjalt õigust nõuda viivist põhivõlaga võrdses summas.
33.Hageja väite osas, et sundtäidetav nõue põhineb hagejat ebamõistlikult kahjustaval tüüptingimusel, on maakohus õigesti märkinud, et hagejal lasus VÕS § 35 lg-te 1 ja 2 järgi kohustus esmalt tõendada asjaolusid, mis annavad alust pidada viivisekokkulepet tüüptingimuseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei ole sellekohaseid asjaolusid ega neid kinnitavaid tõendeid kohtule esitanud. Asjakohane on maakohtu viide Riigikohtu poolt 30.04.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06 tehtud otsuse p-le 17 ning sellega kooskõlas olev järeldus, et hageja ei ole tõendanud võimatust kokkulepitud viivisemäära mõjutada.
34.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et mõjuvaid kaalutlusi viivise vähendamiseks või välja mõistmata jätmiseks ei ole kostja esitanud. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes ning viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Paika peab maakohtu seisukoht, et kostja esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole kokkulepitud viivisemäär kõrgem teiste turul tegutsevate pankade poolt tavapäraselt kokkulepitavatest viivisemääradest ning seetõttu puudub alus väiteks, et poolte vahel kokku lepitud viivisemäär on ebamõistlikult kõrge. Samuti ei anna asjaolu, et hageja majanduslik seisund ei ole olnud võla teenindamise ajal väidetavalt kiita, hagejale õigustust jätta kostja ees majandustegevuse finantseerimiseks võetud kokkulepitud kohustusi täitmata. Kuna kostja ei nõua hagejalt viivist põhivõlga ületavas summas, on maakohtu otsus viivist mitte vähendada kooskõlas senise kohtupraktikaga, mille järgi on kohtud lugenud ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks viivist, mis ületab põhivõla ja intressi suurust, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-66-05, 3-2-1-72-05, 3-2-1-92-05, 3-2-1-87-10 ja 3-2-1-162-12).
35.Eeltoodu põhjal ei ole kolleegiumil alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda hagi põhjendamatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes vastupidisele seisukohale. Kuna esimese astme kohus on kostja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu järeldustega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata.
36.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.